EUROOPA KOHTU OTSUS
20. november 2001(*)
Kaubamärgid – Direktiiv 89/104/EMÜ – Artikli 7 lõige 1 – Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine – Väljaspool EMP‑d turuleviimine – EMP‑sse importimine – Kaubamärgi omaniku nõusolek – Sõnaselge või vaikiva nõusoleku vajadus – Lepingule kohaldatav õigus – Nõusoleku eeldamine – Kohaldamatus
Liidetud kohtuasjades C‑414/99–C‑416/99,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’i (Patent Court) (Ühendkuningriik) esitatud eelotsusetaotlused nimetatud kohtus pooleliolevates asjades järgmiste poolte vahel:
Zino Davidoff SA
ja
A & G Imports Ltd (C‑414/99),
ning
Levi Strauss & Co.,
Levi Strauss (UK) Ltd
ja
Tesco Stores Ltd,
Tesco plc (C‑415/99)
ning
Levi Strauss & Co.,
Levi Strauss (UK) Ltd
ja
Costco Wholesale UK Ltd, varem Costco UK Ltd (C‑416/99),
nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), mida on muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna kokkuleppega (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3), artikli 7 tõlgendamise kohta,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. Jann, N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann (ettekandja), D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, L. Sevón, V. Skouris ja C. W. A. Timmermans,
kohtujurist: C. Stix-Hackl,
kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Zino Davidoff SA, esindajad: M. Silverleaf, QC, ja barrister R. Hacon, keda volitas solicitor R. Swift,
– Levi Strauss & Co. ja Levi Strauss (UK) Ltd, esindajad: H. Carr, QC, ja D. Anderson, QC, keda volitasid solicitors Baker & MacKenzie,
– A & G Imports Ltd, esindajad: G. Hobbs, QC, ja barrister C. May, keda volitasid solicitor A. Millmore ja solicitor I. Mackie,
– Tesco Stores Ltd ja Tesco plc, esindajad: G. Hobbs ja barrister D. Alexander, keda volitasid solicitor C. Turner ja solicitor E. Powell,
– Costco Wholesale UK Ltd, esindajad: G. Hobbs ja D. Alexander, keda volitasid solicitor G. Heath ja solicitor G. Williams,
– Saksamaa valitsus, esindajad: W.-D. Plessing, A. Dittrich ja B. Muttelsee-Schön,
– Prantsuse valitsus, esindajad: K. Rispal-Bellanger ja A. Maitrepierre,
– Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza, keda abistas vice avvocato generale dello Stato O. Fiumara,
– Soome valitsus, esindaja: E. Bygglin,
– Rootsi valitsus, esindaja: A. Kruse,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: K. Banks,
– EFTA järelevalveamet, esindaja: A.‑L. H. Rolland,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 16. jaanuari 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Zino Davidoff SA, keda esindas M. Silverleaf, Levi Strauss & Co. ja Levi Strauss (UK) Ltd, keda esindasid H. Carr ja D. Anderson, A & G Imports Ltd, keda esindasid G. Hobbs ja C. May, Tesco Stores Ltd, Tesco plc ja Costco Wholesale UK Ltd, keda esindasid G. Hobbs ja D. Alexander, Saksamaa valitsuse, keda esindas H. Heitland, Prantsuse valitsuse, keda esindas A. Maitrepierre, komisjoni, keda esindas K. Banks, ja EFTA järelevalveameti, keda esindasid P. Dyrberg ja D. Sif Tynes,
olles 5. aprilli 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Patent Court) esitas 24. juuni 1999. aasta määrusega (kohtuasi C‑414/99) ja kahe 22. juuli 1999. aasta määrusega (kohtuasjad C‑415/99 ja C‑416/99), mis saabusid Euroopa Kohtusse 29. oktoobril 1999, EÜ artikli 234 alusel esimeses kohtuasjas kuus eelotsuse küsimust ja kummaski ülejäänud kohtuasjas kolm identset eelotsuse küsimust nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), mida on muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna kokkuleppega (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) (edaspidi „direktiiv”), artikli 7 tõlgendamise kohta.
2 Need küsimused esitati kolme kohtuvaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt Ühendkuningriigis registreeritud kaubamärkide kaks omanikku ja üks kaubamärgi litsentsi omanik ning teiselt poolt neli Inglise õiguse alusel asutatud äriühingut, ning mis puudutab varem väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (edaspidi „EMP”) turule viidud kauba turustamist Ühendkuningriigis.
Õiguslik raamistik
3 Direktiivi 89/104 artikkel 5 pealkirjaga „Kaubamärgiga antavad õigused” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata [mõiste „luba” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „nõusolek”]:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
[…]
3. [Lõike] 1 […] alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
[…]
c) kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all;
[…]”
4 Direktiivi 89/104 artikkel 7 pealkirjaga „Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine” sätestab:
„1. Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema nõusolekul.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik põhjendus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.”
5 Vastavalt EMP lepingu artikli 65 lõikele 2 koostoimes selle XVII lisa punktiga 4 muudeti direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 1 sellest lepingust tulenevalt, asendades sõna „ühenduse” sõnaga „lepinguosalise”.
6 Direktiiv võeti 1994. aasta Trade Marks Act’iga (1994. aasta kaubamärgiseadus) Ühendkuningriigi õigusesse üle alates 31. oktoobrist 1994.
Põhikohtuasjad
Kohtuasi C‑414/99
7 Zino Davidoff SA‑le (edaspidi „Davidoff”) kuuluvad kaks kaubamärki Cool Water ja Davidoff Cool Water, mis on registreeritud Ühendkuningriigis ja mida kasutatakse laia valiku tualett‑ ja kosmeetikatoodete jaoks. Davidoffi poolt või tema arvel valmistatud kaupa, mis on kõnealuste kaubamärkidega tähistatud tema nõusolekul, müüb tema ise või müüakse tema arvel nii EMP‑s kui ka väljaspool seda piirkonda.
8 Kaubal on partiinumbrid. Selline märgistus on loodud selleks, et järgida sätteid, mis sisalduvad nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivis 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 262, lk 169; ELT eriväljaanne 13/03, lk 285), mis on Ühendkuningriigi õigusesse üle võetud 1996. aasta Cosmetic Products (Safety) Regulations’iga (1996. aasta määrus kosmeetikatoodete ohutuse kohta) (SI 2925/1996). Küsimust, kas partiinumbritel on ka mõni muu eesmärk peale direktiivi 76/768 ja siseriiklikku õigusesse ülevõtmise sätete järgimise, eelotsusetaotluse esitanud kohus ei käsitlenud.
9 Davidoff sõlmis 1996. aastal ühe Singapuri ettevõtjaga ainuõigusliku turustuslepingu. Vastavalt lepingule kohustus turustaja esiteks müüma Davidoffi kaupa üksnes kindlaksmääratud territooriumil väljaspool EMP‑d allturustajatele, allagentidele või kohalikele jaemüüjatele ja teiseks kehtestama ise oma lepingupartneritele keelu kaupa väljaspool kokkulepitud territooriumi edasi müüa. Pooled leppisid sõnaselgelt kokku, et kõnealuse ainuõigusliku turustuslepingu suhtes kohaldatakse Saksa õigust.
10 A & G Imports Ltd (edaspidi „A & G”) omandas EMP‑s valmistatud Davidoffi kauba laojääke, mis algselt olid Davidoffi poolt või tema nõusolekul viidud turule Singapuris.
11 A & G importis selle kauba Ühendkuningriiki ja asus neid müüma. Tema ise või mõni teine ettevõtja turustusahelas eemaldas või kustutas partiinumbrid täielikult või osaliselt.
12 Davidoff esitas 1998. aastal A & G vastu hagi High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’ile (Patent Court), väites eelkõige, et kõnealuse kauba importimine ja müümine Ühendkuningriigis rikub tema kaubamärgiõigusi.
13 A & G tugines direktiivi artikli 5 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1, väites, et arvestades kaupade Singapuris turule viimise asjaolusid, toimusid import ja müük Davidoffi nõusolekul või siis tuleb importi ja müüki käsitleda Davidoffi nõusolekul toimunutena.
14 Davidoff eitas, et ta oli andnud nõusoleku või et teda võib käsitleda nõusoleku andnuna asjaomase kauba EMP‑sse importimiseks. Lisaks tugines ta oma kauba importimise ja turustamise keelamiseks õiguslikule põhjendusele direktiivi artikli 7 lõike 2 tähenduses. See põhjendus tulenes asjaolust, et partiinumbrid olid täielikult või osaliselt eemaldatud või kustutatud.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis 18. mai 1999. aasta otsusega rahuldamata Davidoffi ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, leides, et vaidlus tuleb lahendada üldises korras. Ta leidis siiski, et menetluse huvides tuleb direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 2 kohaldamisala ja õigusmõju täpsustada.
16 Neil asjaoludel otsustas High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Patent Court), menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas kaubamärgi omaniku nõusolekul ühenduse turule viimise mõistet nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab mis tahes nõusolekut – nii sõnaselget kui vaikivat ja nii otsest kui kaudset?
2. Kui:
a) kaubamärgi omanik on andnud nõusoleku või loa kauba kolmandale isikule üleandmiseks sellistel asjaoludel, et kolmanda isiku õigus kaupa hiljem turustada sõltub õigusnormidest, mida kohaldatakse lepingule, mille alusel ta kauba ostis, ja
b) see õigus võimaldab müüjal kehtestada piiranguid ostjapoolsele kauba edasisele turustamisele või kasutamisele, kuid näeb ka ette, et eeldusel, et tegelikke piiranguid ostja õigusele kaupa hiljem turustada ei ole omaniku poolt või tema arvel kehtestatud, on kolmandal isikul õigus kaupa turustada mis tahes riigis, sh ühenduses,
siis kas juhul, kui ühtki tegelikku piirangut ei ole vastavalt neile õigusnormidele kehtestatud, et piirata kolmanda isiku õigust kaupa turustada, tuleb direktiivi tõlgendada nii, et tuleb eeldada omaniku nõusolekut kolmanda isiku niimoodi omandatud õigusele turustada kaupa ühenduses?
3. Kui vastus [eelmisele] küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriikide kohtute ülesanne on kindlaks teha, kas kõiki asjaolusid arvesse võttes on kolmandatele isikutele kehtestatud tegelikke piiranguid?
4. Kas direktiivi artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguslik põhjendus, millele omanik saab tugineda oma kauba edasise turustamise keelamiseks, hõlmab kolmanda isiku mis tahes tegevust, mis märkimisväärselt mõjutab kaubamärgi või sellega tähistatud kauba väärtust, atraktiivsust või kuvandit?
5. Kas direktiivi artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguslik põhjendus, millele omanik saab tugineda oma kauba edasise turustamise keelamiseks, hõlmab olukorda, kus kolmandad isikud eemaldavad või kustutavad (täielikult või osaliselt) kaubalt mis tahes märgistuse, kui selline eemaldamine või kustutamine ei tekita tõenäoliselt mingit olulist või märkimisväärset kahju kaubamärgi või sellega tähistatud kauba mainele?
6. Kas direktiivi artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguslik põhjendus, millele omanik saab tugineda oma kauba edasise turustamise keelamiseks, hõlmab olukorda, kus kolmandad isikud eemaldavad või kustutavad (täielikult või osaliselt) kaubalt partiinumbrid, kui sellise eemaldamise või kustutamise tulemusena kõnealuse kaubaga
a) rikutakse mõne liikmesriigi karistusseadustiku mis tahes osa (v.a kaubamärke käsitlev osa) või
b) rikutakse nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 262, lk 169; ELT eriväljaanne 13/03, lk 285) sätteid?”
Kohtuasjad C‑415/99 ja C‑416/99
17 Levi Strauss & Co., Delaware’i osariigi (Ameerika Ühendriigid) seaduste alusel asutatud äriühing, on Ühendkuningriigis registreeritud ja muu hulgas teksaste jaoks kasutatavate kaubamärkide Levi’s ja 501 omanik.
18 Inglise õiguse alusel asutatud äriühingule Levi Strauss (UK) Ltd kuulub Ühendkuningriigis Levi Strauss & Co antud kaubamärgi litsents muu hulgas teksaste Levi’s 501 valmistamiseks, müümiseks ja turustamiseks. Ta müüb neid kaupu Ühendkuningriigis ise või annab erinevatele jaemüüjatele litsentse valikulise turustussüsteemi raames.
19 Tesco Stores Ltd ja Tesco plc (edaspidi ühiselt „Tesco”) on kaks Inglise õiguse alusel asutatud äriühingut, kellest teine on esimese emaettevõtja. Tesco on üks peamisi kaubamajade kette Ühendkuningriigis. Ta müüb muu hulgas rõivaid.
20 Inglise õiguse alusel asutatud äriühing Costco Wholesale UK Ltd (edaspidi „Costco”) müüb Ühendkuningriigis laia valikut kaubamärgitooteid, muu hulgas rõivaid.
21 Levi Strauss & Co. ja Levi Strauss (UK) Ltd (edaspidi ühiselt „Levi’s”) on alati keeldunud müümast Tescole ja Costcole teksaseid Levi’s 501 ega ole nõustunud sellega, et nad saavad sellise kauba volitatud turustajateks.
22 Tesco ja Costco hankisid algselt Levi’si poolt või tema arvel müüdud autentseid teksaseid Levi’s 501 ettevõtjatelt, kes importisid neid riikidest, mis ei kuulu EMP‑sse. Lepingud, mille alusel nad selle kauba omandasid, ei sisaldanud ühtki piirangut, mis oleks tähendanud, et kaupa tuli müüa teatud kindlal territooriumil või seda ei tohtinud seal müüa. Tesco ostetud teksased olid valmistatud Ühendriikides, Mehhikos või Kanadas Levi’si poolt või tema arvel. Costco ostetud teksased olid valmistatud samadel tingimustel Ühendriikides või Mehhikos.
23 Tesco ja Costco varustajad olid kauba otse või kaudselt saanud Ühendriikides, Kanadas või Mehhikos tegutsevatelt volitatud edasimüüjatelt või ka hulgimüüjatelt, kes olid selle ostnud „kokkuostjatelt”, st isikutelt, kes ostavad teksaseid väikestes kogustes paljudest volitatud kauplustest eelkõige Ühendriikides ja Kanadas.
24 Levi’s esitas 1998. aastal High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’ile (Patent Court) Tesco ja Costco vastu hagi. Ta väitis, et asjaolu, et nad impordivad ja müüvad Levi’si teksaseid, rikub tema kaubamärgiõigusi.
25 Ta märkis, et Ühendriikides ja Kanadas oli ta oma volitatud edasimüüjatele kirja teel või suuliselt edastanud juhised, mis sisaldavad hulgimüügikeeldu, mille kohaselt võib kaupa müüa ainult lõppostjatele. Kirjaliku tellimuskinnituse vormil on ta jätnud endale õiguse lõpetada kauba tarnimine seda keeldu rikkuvale edasimüüjale ning seda võimalust on ta mitu korda kasutanud. Ta palus oma volitatud edasimüüjatel piirata rõivaste müüki teatava arvuni (üldjuhul kuueni) kliendi kohta ning panna oma kauplustesse üles sildid, millelt nähtuks hulgimüüki keelav poliitika ja kõnealune jaemüügi piirmäär. Mehhikos müüs ta oma kaupa volitatud hulgimüüjatele. Ta teavitas neid alati, eelkõige korduvate kirjalike teadete abil, reeglist, mille kohaselt kaupa ei tohi müüa ekspordiks.
26 Tesco tunnistas, et ta teadis tol ajal, et Levi’s ei soovinud, et tema teksaseid müüdaks EMP‑s muul viisil kui volitatud edasimüüjate vahendusel. Costco seevastu väitis, et tema seda ei teadnud.
27 Tesco ja Costco märkisid, et nemad ei ole seotud ühegi lepingulise reservatsiooniga. Tesco ja Costco väitel ei püüdnud Levi’s ühtegi kaubaga seotud piirangut kehtestada ega selle kohta teavet edastada ega jätnud mingil viisil endale ka mingeid õigusi. Seetõttu oli vaidlusalused teksased ostnud ettevõtjal õigus need vabalt võõrandada.
28 Neil asjaoludel otsustas High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Patent Court) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kui registreeritud kaubamärgiga tähistatud kaup on viidud kaubamärgi omaniku poolt või tema nõusolekul turule riigis, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda, ja kui kolmas isik on selle kauba Euroopa Majanduspiirkonda importinud või seal müünud, siis kas direktiiv 89/104/EMÜ („direktiiv”) lubab kaubamärgi omanikul sellise importimise või müügi keelata, kui ta ei ole sellega sõnaselgelt ja otse nõustunud, või võib selline nõusolek olla ka vaikiv?
2. Kui esimesele küsimusele tuleb vastata, et nõusolek võib olla vaikiv, siis kas nõusoleku olemasolu võib järeldada asjaolust, et kaup müüdi omaniku poolt või tema arvel lepingulise reservatsioonita, mis keelab edasimüügi Euroopa Majanduspiirkonnas ja on siduv esmaostjale ja kõikidele järgmistele ostjatele?
3. Kui registreeritud kaubamärgiga tähistatud kaup on viidud kaubamärgi omaniku poolt turule riigis, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda:
a) siis millises ulatuses on küsimuse puhul, kas omanik andis nõusoleku selle kauba turuleviimiseks Euroopa Majanduspiirkonnas direktiivi tähenduses, asjakohane või määrav, et
i) isik, kes, olemata volitatud edasimüüja, viib kauba turule, teab, et ta on kauba seaduslik omanik ja et kaubal ei ole mingit märget selle kohta, et selle turuleviimine Euroopa Majanduspiirkonnas on keelatud; ja/või
ii) isik, kes, olemata volitatud edasimüüja, viib kauba turule, teab, et kaubamärgi omanik on vastu sellele, et kõnealune kaup Euroopa Majanduspiirkonnas turule viiakse; ja/või
iii) isik, kes, olemata volitatud edasimüüja, viib kauba turule, teab, et kaubamärgi omanik on vastu sellele, et kõnealuse kauba viib turule mõni teine isik kui volitatud edasimüüja; ja/või
iv) kaup on ostetud riigis, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda, volitatud edasimüüjatelt, keda kaubamärgi omanik on teavitanud asjaolust, et ta on selle kauba edasimüümise eesmärgil müümise vastu, kuid kes ei ole oma ostjatele kehtestanud lepingulisi reservatsioone selle kohta, mil viisil ostjad võivad kaupa võõrandada; ja/või
v) kaup on ostetud riigis, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda, volitatud hulgimüüjatelt, keda kaubamärgi omanik on teavitanud asjaolust, et kaup tuleb müüa jaemüüjatele selles väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda asuvas riigis ja neid ei tohi müüa ekspordiks, kuid kes ei ole oma ostjatele kehtestanud lepingulisi reservatsioone selle kohta, mil viisil ostjad võivad kaupa võõrandada; ja/või
vi) kaubamärgi omanik teavitas või ei teavitanud kõiki järgmisi kaupade ostjaid (st neid, kes jäävad esmaostja, kes omandab kauba omanikult, ja kaupu Euroopa Majanduspiirkonnas turule viiva isiku vahele) sellest, et ta on kauba edasimüümise eesmärgil müümise vastu; ja/või
vii) kaubamärgi omanik kehtestas või ei kehtestanud lepingulise reservatsiooni, mis on esmaostjale õiguslikult siduv ja mis keelab tal müüa kaupa edasimüügi eesmärgil mis tahes isikule peale lõppostja;
b) kas vastus küsimusele, kas kaubamärgi omanik andis nõusoleku selle kauba turuleviimiseks Euroopa Majanduspiirkonnas, sõltub direktiivi tähenduses muudest teguritest ning kui see on nii, siis millistest?”
29 Euroopa Kohtu presidendi 15. detsembri 1999. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑414/99–C‑416/99 vastavalt kodukorra artiklile 43 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.
Direktiivi artikli 7 lõiget 1 käsitlevad küsimused
Sissejuhatavad märkused
30 Tuleb märkida, et kohtuasjas C‑414/99 on küsimused esitatud seoses ühenduses turule viidud kaubaga, samal ajal kui kohtuasjades C‑415/99 ja C‑416/99 on need esitatud seoses EMP‑s turule viidud kaubaga, st EMP lepinguga direktiivi 89/104 artikli 7 lõikesse 1 tehtud muudatusega arvestades.
31 Kuna vastuste sisu ei erine ühenduse liikmesriikide puhul sellest, kas tegemist on esimese või teise olukorraga, räägitakse käesolevas kohtuotsuses edaspidi EMP‑s turuleviimisest.
32 Tuleb ka meenutada, et direktiivi artiklites 5 ja 7 sätestas ühenduse seadusandja õiguste ühenduses ammendumise põhimõtte, mille kohaselt kaubamärgist tulenev õigus ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamist seoses kaubaga, mis on kõnealuse kaubamärgi all EMP‑s turule viidud kaubamärgi omaniku poolt või tema nõusolekul. Neid sätteid vastu võttes ei jätnud ühenduse seadusandja liikmesriikidele võimalust näha siseriiklikus õiguses ette kaubamärgist tuleneva õiguse ammendumist kolmandates riikides turule viidud kauba puhul (16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑355/96: Silhouette International Schmied, EKL 1998, lk I‑4799, punkt 26).
33 Seega piirdub direktiivi mõjul kaubamärgi omanikule antud õiguse ammendumine üksnes juhtudega, mil kaup on turule viidud EMP‑s ja omanikul võimaldatakse oma kaupa turustada väljaspool seda piirkonda, ilma et selline turustamine ammendaks õigused EMP sees. Täpsustades, et väljaspool EMP‑d turuleviimine ei ammenda omaniku õigust keelata kauba importimine tema nõusolekuta, andis ühenduse seadusandja sel viisil kaubamärgi omanikule võimaluse kontrollida kaubamärgiga tähistatud kauba esmast turuleviimist EMP‑s (1. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑173/98: Sebago ja Maison Dubois, EKL 1999, lk I‑4103, punkt 21).
34 Eelotsuse küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, millistel tingimustel võib kaubamärgi omanikku käsitleda selleks otseselt või kaudselt nõusoleku andnuna, et kolmandad isikud, kes on selle kaubamärgiga tähistatud ja väljaspool EMP-d omaniku poolt või tema nõusolekul turule viidud kauba praegused omanikud, impordivad kõnealuse kauba ja viivad selle turule EMP‑s.
Võimalus, et kaubamärgi omanik annab vaikiva nõusoleku EMP‑s turustamiseks
35 Kohtuasjades C‑414/99–C‑416/99 esitatud esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omaniku nõusolek turustada EMP‑s kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupa, mis varem olid turule viidud väljaspool EMP-d selle omaniku poolt või tema nõusolekul, peab olema sõnaselge või see võib olla ka vaikiv.
36 Küsimuse eesmärk on seega täpsustada, mil viisil peab kaubamärgi omanik väljendama oma nõusolekut EMP‑s turuleviimiseks.
37 Vastus sellisele küsimusele eeldab, et kõigepealt tehakse kindlaks, kas selliste olukordade seisukohast nagu need, mis on põhikohtuasjas kõne all, tuleb direktiivi artikli 7 lõikes 1 kasutatud mõistet „nõusolek” ühenduse õiguskorras ühetaoliselt tõlgendada.
38 Itaalia valitsus leiab, et väljaspool EMP‑d turustamise korral ei ammendu kaubamärgist tulenev õigus kunagi ühenduse õigusnormi tagajärjel, kuna sellist ammendumist ei ole direktiiviga ette nähtud. See, kas EMP‑sse reimportimiseks on vaja sõnaselget või vaikivat nõusolekut, ei puuduta nõusolekut ammendumiseks, millele on viidatud direktiivi artikli 7 lõikes 1, vaid kaubamärgiõiguse võõrandamise toimingut, mis kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse.
39 Selles suhtes tuleb meenutada, et direktiivi artiklitega 5–7 ühtlustatakse täielikult kaubamärgist tulenevaid õigusi käsitlevad normid ning et need artiklid määratlevad õigused, mis kuuluvad ühenduses kaubamärgi omanikele (eespool viidatud kohtuotsus Silhouette International Schmied, punktid 25 ja 29).
40 Direktiivi artikkel 5 annab kaubamärgi omanikule ainuõiguse, mis võimaldab tal muu hulgas keelata kõikidel kolmandatel isikutel importimast tema kaubamärgiga tähistatud kaupa „tema nõusolekuta”. Artikli 7 lõige 1 sisaldab sellest reeglist erandit, kuna kõnealuses lõikes on ette nähtud, et omaniku õigus ammendub, kui kaubad on EMP‑s turule viidud omaniku poolt või tema „nõusolekul”.
41 Seega ilmneb, et nõusolek, mis on võrdsustatav omaniku loobumisega direktiivi artiklist 5 tulenevast ainuõigusest keelata kõikidel kolmandatel isikutel importimast tema kaubamärgiga tähistatud kaupu, on selle õiguse lõppemise seisukohast määrav asjaolu.
42 Seega, kui nõusoleku mõiste kuuluks liikmesriikide õiguse kohaldamisalasse, oleks tagajärg kaubamärgi omanike jaoks see, et kaitse erineks vastavalt asjaomasele õigusele. Saavutamata jääks eesmärk tagada „kõigi liikmesriikide õigussüsteemidega […] samasugune kaitse”, mis on sätestatud direktiivi 89/104 üheksandas põhjenduses ja mida on seal nimetatud „äärmiselt oluliseks”.
43 Seetõttu on Euroopa Kohtu ülesanne anda ühetaoline tõlgendus mõistele „nõusolek” EMP‑s turuleviimiseks, nii nagu seda on mainitud direktiivi artikli 7 lõikes 1.
44 Põhikohtuasja pooled, Saksamaa, Soome ja Rootsi valitsus ning EFTA järelevalveamet möönavad sõnaselgelt või vähemalt kaudselt, et nõusolek sellise kauba EMP‑s turuleviimiseks, mida varem turustati väljaspool seda piirkonda, võib olla sõnaselge või vaikiv. Seevastu Prantsuse valitsus väidab, et nõusolek peab olema sõnaselge. Komisjon omakorda leiab, et küsimus ei seisne mitte selles, kas nõusolek peab olema sõnaselge või vaikiv, vaid selles, kas kaubamärgi omanikul oli esimesena võimalus kasutada ainuõigusi, mis talle kuuluvad EMP‑s.
45 Tuleb tõdeda, et võttes arvesse seda, kui oluline on asjaolu, et nõusoleku tagajärjel lõppeb põhikohtuasjas kõne all olevate kaubamärkide omanike ainuõigus, mis võimaldab neil kontrollida esmast turuleviimist EMP‑s, siis peab nõusolek olema väljendatud viisil, millest nähtub kindlalt tahe sellest õigusest loobuda.
46 Selline tahe ilmneb tavaliselt nõusoleku sõnaselgest väljendamisest. Sellegipoolest ei saa välistada, et teatavatel juhtudel võib tahe vaikivalt ilmneda teguritest ja asjaoludest, mis eelnevad väljaspool EMP‑d turuleviimisele, on sellega samaaegsed või järgnevad sellele ning millest siseriikliku kohtu hinnangul nähtub kindlalt omaniku loobumine oma õigusest.
47 Seega tuleb kohtuasjades C‑414/99–C‑416/99 esitatud esimesele küsimusele vastata, et direktiivi artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omaniku nõusolek turustada EMP‑s kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupa, mis varem oli turule viidud väljaspool EMP-d omaniku poolt või tema nõusolekul, võib olla vaikiv, kui see ilmneb teguritest ja asjaoludest, mis eelnevad väljaspool EMP‑d turuleviimisele, on sellega samaaegsed või järgnevad sellele ning millest siseriikliku kohtu hinnangul nähtub kindlalt omaniku loobumine oma õigusest keelata kauba EMP‑s turuleviimine.
Võimalus, et vaikiv nõusolek ilmneb lihtsalt kaubamärgi omaniku vaikimisest
48 Oma teise küsimusega ja kolmanda küsimuse punktidega a, i, vi ja vii kohtuasjades C‑415/99 ja C‑416/99 ning teise küsimusega kohtuasjas C‑414/99 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjade asjaolude seisukohast sisuliselt, kas vaikiv nõusolek võib ilmneda:
– sellest, et kaubamärgi omanik ei teavita kõiki väljaspool EMP‑d turule viidud kauba järgmisi omandajaid oma vastuseisust turustamisele EMP‑s;
– sellest, et kaubal puudub märge selle kohta, et selle turuleviimine EMP‑s on keelatud;
– asjaolust, et kaubamärgi omanik andis kaubamärgiga tähistatud kauba omandi üle lepingulisi reservatsioone kehtestamata, ning et vastavalt lepingu suhtes kohaldatavale õigusele hõlmab üle antud omandiõigus selliste reservatsioonide puudumisel piiramatut edasimüügiõigust või vähemalt õigust turustada kaupa hiljem EMP‑s.
49 Viidates eelkõige eespool viidatud kohtuotsustele Silhouette International Schmied ning Sebago ja Maison Dubois, väidavad A & G, Tesco ja Costco, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi asjas tuleks eeldada, et kostja tegutses kaubamärgi omaniku nõusolekul, välja arvatud juhul, kui viimane tõendab vastupidist.
50 Nende arvates peaks kaubamärgi omanik, kes soovib säilitada oma ainuõiguse EMP‑s, tagama, et:
– kaubamärgiga tähistatud kaubal oleks selge märge selliste reservatsioonide kohta ja
– need reservatsioonid oleksid sätestatud kõnealuse kauba müügi- ja edasimüügilepingutes.
51 A & G väidab, et Davidoffi ja tema Singapuri turustaja vahel sõlmitud lepingu tingimus, mille kohaselt viimane kohustus kehtestama oma allturustajatele, allagentidele ja/või jaemüüjatele keelu kaupa väljaspool kokkulepitud territooriumi edasi müüa, ei keela turustajal ega tema allturustajatel, allagentidel ega jaemüüjatel müüa kõnealuse territooriumi piires neid kaupu kolmandatele isikutele piiramatute edasimüügiõigustega. Põhikohtuasja toimik ei sisalda ühtki tõendit, mis näitaks, et turustaja või tema allturustajad, allagendid või jaemüüjad oleksid vaidlusalust kaupa müünud väljaspool kokkulepitud territooriumi. Lisaks ei olnud kaubal ega selle pakendil ühtki märget edasimüüki puudutavate piirangute kohta ning see kaup osteti ja müüdi seejärel A & G‑le ühegi sellelaadse piiranguta.
52 Tesco ja Costco leiavad, et kui lepingutes, mille alusel ettevõtja omandab väljaspool EMP‑d turule viidud kaubamärgitooteid, puuduvad kauba edasimüügi piirangud, siis on tähtsusetu asjaolu, et kaubamärgi omanik oleks võinud teadete abil või muul viisil teatavaks teha, et ta ei soovi, et kõnealune ettevõtja müüks neid kaupu EMP‑s.
53 Sellegipoolest tuleb tõdeda, et kohtuasjades C‑414/99–C‑416/99 esitatud esimesele küsimusele antud vastusest tuleneb, et nõusolek peab olema väljendatud positiivselt ning et vaikiva nõusoleku olemasolu tuvastamisel arvesse võetavatest teguritest peab kindlalt nähtuma, et kaubamärgi omanik loobub oma ainuõiguse kasutamisest.
54 Järelikult on ettevõtja, kes tugineb nõusoleku olemasolule, kohustatud seda tõendama, mitte kaubamärgi omanik ei ole kohustatud nõusoleku puudumist tõendama.
55 Seetõttu ei saa vaikiv nõusolek väljaspool EMP-d turule viidud kauba turustamiseks EMP‑s ilmneda kaubamärgi omaniku pelgast vaikimisest.
56 Samuti ei saa vaikiv nõusolek ilmneda sellest, et kaubamärgi omanik ei teavita oma vastuseisust turustamisele EMP‑s, ega sellest, et kaupadel puudub märge selle kohta, et nende turuleviimine EMP‑s on keelatud.
57 Lõpuks ei saa selline nõusolek ilmneda asjaolust, et kaubamärgi omanik andis kaubamärgiga tähistatud kauba omandi üle lepingulisi reservatsioone kehtestamata, ning et vastavalt lepingu suhtes kohaldatavale õigusele hõlmab üle antud omandiõigus selliste reservatsioonide puudumisel piiramatut edasimüügiõigust või vähemalt õigust turustada kaupa hiljem EMP‑s.
58 Liikmesriigi seadus, mille kohaselt oleks piisav kaubamärgi omaniku pelk vaikimine, ei võimaldaks mitte vaikivat nõusolekut, vaid eeldaks nõusolekut. Seeläbi eiraks see positiivselt antava nõusoleku nõuet, mis tuleneb ühenduse õigusest.
59 Kuna ühenduse seadusandja kohustus on kindlaks määrata kaubamärgi omaniku õigused ühenduse liikmesriikides, siis ei saa lubada olukorda, kus vastavalt turustamist väljaspool EMP-d käsitleva lepingu suhtes kohaldatavale õigusele kohaldatakse õigusnorme, mis piiravad kaubamärgi omanikule direktiivi artikli 5 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 antud kaitset.
60 Järelikult tuleb teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse punktidele a, i, vi ja vii kohtuasjades C‑415/99 ja C‑416/99 ning teisele küsimusele kohtuasjas C‑414/99 vastata, et vaikiv nõusolek ei saa ilmneda:
– sellest, et kaubamärgi omanik ei teavita kõiki väljaspool EMP‑d turule viidud kauba järgmisi omandajaid oma vastuseisust turustamisele EMP‑s;
– sellest, et kaubal puudub märge selle kohta, et selle turuleviimine EMP‑s on keelatud;
– asjaolust, et kaubamärgi omanik andis kaubamärgiga tähistatud kauba omandi üle lepingulisi reservatsioone kehtestamata, ning et vastavalt lepingu suhtes kohaldatavale õigusele hõlmab üle antud omandiõigus selliste reservatsioonide puudumisel piiramatut edasimüügiõigust või vähemalt õigust turustada kaupa hiljem EMP‑s.
61 Võttes arvesse seda vastust, ei ole vaja kohtuasjas C‑414/99 esitatud kolmandale küsimusele vastata.
Tagajärjed juhul, kui kaubamärgiga tähistatud kaupa EMP‑sse importiv ettevõtja ei tea, et kõnealuse kaubamärgi omanik on väljendanud selle impordi suhtes oma vastuseisu
62 Kohtuasjades C‑415/99 ja C‑416/99 esitatud kolmanda küsimuse punktitega a ja ii–v soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kaubamärgi omaniku ainuõiguse ammendumise seisukohast on asjakohane, et:
– ettevõtja, kes impordib kaubamärgiga tähistatud kaupa, ei tea, et omanik on vastu nende turuleviimisele EMP‑s või sellele, et neid turustab sellel turul mõni teine ettevõtja kui volitatud edasimüüja, või
– volitatud edasimüüjad ja hulgimüüjad ei kehtestanud ostjatele lepingulisi reservatsioone, mis kajastaksid sellist vastuseisu, kuigi kaubamärgi omanik oli neid sellest teavitanud.
63 Nende küsimustega tõstatatakse probleem, kas kauba vabalt võõrandamise õiguse piirangule, mille esmamüüja on esmaostjale kehtestanud või milles müügitehingu pooled on kokku leppinud, võib tugineda kolmanda isiku suhtes, kes kauba omandab.
64 Kõnealused küsimused ei ole seotud küsimusega, milline mõju on kaubamärgiõigusele nõusolekul viia kaubad EMP‑s turule. Kuna selline nõusolek ei ilmne kaubamärgi omaniku vaikimisest, siis EMP‑s turustamise keelu võimalik väljendamine, milleks omanik ei ole kohustatud, ning seda enam selle keelu kajastamine ühes või mitmes lepingus, mis on turustusahelas sõlmitud, ei kujuta endast omaniku ainuõiguse säilitamise eeldust.
65 Liikmesriigi õigusnormid, mis käsitlevad seda, kas müügipiirangutele võib tugineda kolmandate isikute suhtes, ei ole seega asjakohased kaubamärgi omaniku ja turustusahelas hilisema ettevõtja vahelise vaidluse lahendamisel osas, mis puudutab kaubamärgiõiguse säilitamist või lõppemist.
66 Seega tuleb kohtuasjades C‑415/99 ja C‑416/99 esitatud kolmanda küsimuse punktidele a ja ii–v vastata, et kaubamärgi omaniku ainuõiguse ammendumise suhtes ei ole asjakohane, et:
– ettevõtja, kes impordib kaubamärgiga tähistatud kaupa, ei tea, et omanik on vastu nende turuleviimisele EMP‑s või sellele, et neid turustab sellel turul mõni teine ettevõtja kui volitatud edasimüüja, või
– volitatud edasimüüjad ja hulgimüüjad ei kehtestanud ostjatele lepingulisi reservatsioone, mis kajastaksid sellist vastuseisu, kuigi kaubamärgi omanik oli neid sellest teavitanud.
67 Võttes arvesse seda vastust ja eespool esitatud vastuseid, ei tule kohtuasjades C‑415/99 ja C‑416/99 esitatud kolmanda küsimuse punktile b vastata.
Direktiivi artikli 7 lõiget 2 käsitlevad küsimused
68 Võttes arvesse eespool läbi vaadatud küsimustele antud vastuseid, puudub põhikohtuasja lahendamise seisukohast vajadus vastata kohtuasjas C‑414/99 esitatud neljandale, viiendale ja kuuendale küsimusele.
Kohtukulud
69 Saksamaa, Prantsuse, Itaalia, Soome ja Rootsi valitsuse, komisjoni ning EFTA järelevalveameti poolt Euroopa Kohtule märkuste esitamisega kaasnenud kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’i (Patent Court) 24. juuni ja 22. juuli 1999. aasta määrustega esitatud küsimustele otsustab:
1. Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mida on muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna kokkuleppega, artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omaniku nõusolek turustada Euroopa Majanduspiirkonnas kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupa, mis varem oli turule viidud väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda omaniku poolt või tema nõusolekul, võib olla vaikiv, kui see ilmneb teguritest ja asjaoludest, mis eelnevad väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda turuleviimisele, on sellega samaaegsed või järgnevad sellele ning millest siseriikliku kohtu hinnangul nähtub kindlalt omaniku loobumine oma õigusest keelata kauba Euroopa Majanduspiirkonnas turuleviimine.
2. Vaikiv nõusolek ei saa ilmneda:
– sellest, et kaubamärgi omanik ei teavita kõiki väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda turule viidud kauba järgmisi omandajaid oma vastuseisust turustamisele Euroopa Majanduspiirkonnas;
– sellest, et kaubal puudub märge selle kohta, et selle turuleviimine Euroopa Majanduspiirkonnas on keelatud;
– asjaolust, et kaubamärgi omanik andis kaubamärgiga tähistatud kauba omandi üle lepingulisi reservatsioone kehtestamata, ning et vastavalt lepingu suhtes kohaldatavale õigusele hõlmab üle antud omandiõigus selliste reservatsioonide puudumisel piiramatut edasimüügiõigust või vähemalt õigust turustada kaupa hiljem Euroopa Majanduspiirkonnas.
3. Kaubamärgi omaniku ainuõiguse ammendumise suhtes ei ole asjakohane, et:
– ettevõtja, kes impordib kaubamärgiga tähistatud kaupa, ei tea, et omanik on vastu nende turuleviimisele Euroopa Majanduspiirkonnas või sellele, et neid turustab sellel turul mõni teine ettevõtja kui volitatud edasimüüja, või
– volitatud edasimüüjad ja hulgimüüjad ei kehtestanud ostjatele lepingulisi reservatsioone, mis kajastaksid sellist vastuseisu, kuigi kaubamärgi omanik oli neid sellest teavitanud.
Rodríguez Iglesias | Jann | Colneric |
La Pergola | Puissochet | Sevón |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. novembril 2001 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |