KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 24. oktoobril 2013(1)
Kohtuasi C‑616/11
T‑Mobile Austria GmbH
versus
Verein für Konsumenteninformation
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria))
Õigusaktide ühtlustamine – Makseteenused – Üldine keeld võtta käsitlustasu teatava makseviisi kasutamise puhul – Digitaaltelefonioperaatori ja eraisikute vaheline leping
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus käsitleb liikmesriikidele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiviga 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta(2) (edaspidi „direktiiv”) artikli 52 lõikega 3 antud võimalust keelata lisatasude võtmine (tuntud ka ingliskeelse nimetuse all surcharging) või seda piirata.
2. Lisatasudega kehtestavad makse saajad ettevõtjad klientidele tasu teatava makseviisi kasutamise eest. Sellise tava eesmärk on, et kliendid maksaksid kinni eelkõige krediit- või deebetkaartide kasutamise tasu.
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste eesmärk on määrata kindlaks, kas direktiivi artikli 52 lõiget 3 kohaldatakse mobiiltelefonisideettevõtjatele, kas rahaülekanne on makseviis direktiivi tähenduses ning kas Austrias kohaldatav üldine lisatasude võtmise keeld on kõnealuse artikliga kooskõlas.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesolevas direktiivis sätestatakse eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigid eristavad kuut makseteenuse pakkujate kategooriat:
a) krediidiasutused direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punkti 1 alapunkti a tähenduses;
b) elektronrahaasutused direktiivi 2000/46/EÜ artikli 1 punkti 3 punkti a tähenduses;
c) postižiiroasutused, kes siseriiklike õigusaktide kohaselt võivad osutada makseteenuseid;
d) makseasutused käesoleva direktiivi tähenduses;
e) Euroopa Keskpank [(BCE)] ja liikmesriikide keskpangad, kui nad ei tegutse rahandusasutuste või muude riigiasutustena;
f) liikmesriigid või nende piirkondlikud või kohalikud asutused, kui nad ei tegutse riigiasutustena.
2. Samuti sätestatakse käesolevas direktiivis nõuded makseteenuste tingimuste läbipaistvuse ja teabe kohta ning makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate asjakohased õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise tegevuse või äritegevusena.”
5. Direktiivi artiklis 4 „Mõisted” on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
3) „makseteenus”: mis tahes lisas loetletud äritegevus;
[…]
5) „maksetehing”: maksja või saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja saaja vahel;
[…]
7) „maksja”: füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes teeb maksekäsundi antud maksekontolt makse tegemiseks või kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi;
8) „saaja”: füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja;
9) „makseteenuse pakkuja”: käesoleva direktiivi artikli 1 lõikes 1 osutatud ettevõtjad ning füüsilised või juriidilised isikud, kes kasutavad artikli 26 kohast erandit;
10) „makseteenuse kasutaja”: füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või saaja või mõlemana;
[…]
16) „maksekäsund”: makseteenuse pakkujale maksja või saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks;
[…]
19) „autentimine”: toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kontrollida konkreetse makseviisi, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide kasutamist;
[…]
23) „makseviis”: makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida makseteenuse kasutaja kasutab maksekäsundi algatamiseks;
[…]”
6. Direktiivi IV jaotises, mis käsitleb õigusi ja kohustusi seoses makseteenuse osutamise ja kasutamisega, on artikli 52 „Kohaldatavad tasud” lõikes 3 ette nähtud:
„Makseteenuse pakkuja ei takista saajal nõudmast asjaomase makseviisi kasutamise eest maksjalt tasu või pakkumast talle allahindlust. Võttes arvesse vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseviiside kasutamist, võivad liikmesriigid siiski tasu nõudmise keelata või seda õigust piirata.”
7. Direktiivi artikli 52 lõike 3 ulatust on direktiivi põhjenduses 42 kommenteeritud järgmiselt:
„Läbipaistvuse ja konkurentsi edendamise eesmärgil ei tohiks makseteenuse pakkuja takistada saajat nõudmast maksjalt tasu teatava makseviisi kasutamise eest. Samal ajal kui saajale peaks jääma õigus kehtestada teatava makseviisi kasutamise korral tasu, võivad liikmesriigid otsustada, kas nad keelavad või piiravad mis tahes sellist tegevust, kui nende arvates on see põhjendatud, sest tegemist on konkurentsivastase hinnakujunduse või sellise hinnakujundusega, mis võib negatiivselt mõjutada teatavate makseviiside kasutamist, võttes arvesse konkurentsi ning tõhusate makseviiside kasutamise edendamise vajadust.”
8. Direktiivi VI jaotise „Lõppsätted” artiklis 86 „Täielik ühtlustamine” on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 30 lõike 2, artikli 33, artikli 34 lõike 2, artikli 45 lõike 6, artikli 47 lõike 3, artikli 48 lõike 3, artikli 51 lõike 2, artikli 52 lõike 3, artikli 53 lõike 2, artikli 61 lõike 3 ning artiklite 72 ja 88 kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid.
[…]”
B. Austria õigus
9. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiiv võeti Austria õigusesse üle Zahlungsdienstegesetziga (makseteenuste seadus, BGBl. I, 66/2009, edaspidi „ZaDiG”), mis jõustus 1. novembril 2009.
10. ZaDiG § 1 „Kohaldamisala” lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas föderaalseaduses on kindlaks määratud, millistel tingimustel osutavad isikud Austrias majandustegevuse raames makseteenuseid (makseteenuste pakkujad), ja reguleeritud makseteenuste pakkujate ja kasutajate õigusi ja kohustusi seoses makseteenustega, mida osutatakse Austrias asuvatele makseteenuste kasutajatele või mida osutavad Austrias asuvad makseteenuste pakkujad, ning juurdepääsu maksesüsteemidele.”
11. ZaDiG § 27 „Kohaldatavad tasud” lõikega 6 võetakse Austria õiguskorda üle direktiivi artikli 52 lõige 3 ning selles on ette nähtud:
„Makseteenuse pakkuja ei takista makse saajal pakkumast maksjale asjaomase makseviisi kasutamise eest allahindlust. Makse saaja ei või nõuda tasu teatava makseviisi kasutamise eest.”
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12. T‑Mobile Austria GmbH (edaspidi „T‑Mobile Austria”) on üks mobiiltelefoniteenuse osutajatest Austrias. Selleks sõlmib ta tarbijatega sideteenuste lepinguid, võttes seejuures aluseks lepingu tüüptingimused, mida ta pidevalt ajakohastab; kõnealustes tüüptingimustes (2009. aasta novembri seisuga) sisaldub järgmine klausel (edaspidi „vaidlusalune klausel”):
„Artikkel 23
[…]
1.2 Kasutada võib kõiki makseviise, kuid paberkandjal maksekorralduse alusel või internetipanga kaudu tehtavate maksete korral nõuame teilt sisse töötlustasu – summa sõltub teie puhul kehtivatest tariifitingimustest.”
13. Kõnealuse klausli kohaselt peab tariifipaketiga „Call Europe” liitunud ja seda kasutav klient maksma kolme euro suurust tasu, kui ta valib makseviisi „otsearvelduseta või krediitkaardita makse”, mis hõlmab eelkõige paberkandjal maksekorralduse alusel või internetipanga kaudu tehtavat makset.
14. Põhikohtuasja hagiga palus tarbijate ühendus Verein für Konsumenteninformation keelata T‑Mobile Austrial ühelt poolt lisada vaidlusalust klauslit klientidega sõlmitavatesse lepingutesse ning teiselt poolt tugineda sellele juba sõlmitud lepingute puhul. Hagi toetuseks väitis Verein für Konsumenteninformation, et vaidlusalune klausel on vastuolus ZaDiG § 27 lõike 6 teise lause kohustuslike sätetega.
15. T‑Mobile Austria palus jätta hagi rahuldamata, väites esiteks, et ta ei kuulu direktiivi ega ZaDiG kohaldamisalasse, kuna ta ei ole „makseteenuse pakkuja”, vaid mobiilsideoperaator. Seejärel väitis ta, et kuna paberkandjal maksekorraldusel puudub isikustatud turvaelement, siis ei kuulu see mõiste „makseviis” alla direktiivi artikli 4 punkti 23 tähenduses. Lõpuks väitis ta, et direktiivi artikli 52 lõike 3 ülevõtmine ZaDiG § 27 lõike 6 teise lausega ei ole direktiiviga kooskõlas, kuna Austria seadusandja on jätnud keelu nõuda teatavate makseviiside kasutamise eest tasu kõnealuse artikli 52 lõikes 3 nimetatud põhjuste alusel põhjendamata.
16. Esimese astme kohus rahuldas kõik Verein für Konsumenteninformationi nõuded ning tema otsust kinnitas ka apellatsioonikohus. Apellatsioonikohus leidis, et paberkandjal maksekorraldus ei ole makseviis direktiivi artikli 4 punkti 23 tähenduses, kuid nentis, et direktiivi artikli 52 lõige 3 ei kuulu täieliku ühtlustamise alla, seega on siseriiklikul seadusandjal igal juhul lubatud sätestada selline üldine lisatasude nõudmise keeld, nagu on ette nähtud ZaDiG § 27 lõikes 6 ning mis hõlmab nii makseviise direktiivi tähenduses kui ka muid makseviise, näiteks paberkandjal maksekorraldusi. Lisaks leidis apellatsioonikohus, et kõnealune keeld vastab direktiivi artikli 52 lõike 3 viimases lauses nimetatud eesmärgile soodustada konkurentsi ja tariifisüsteemi nõuetekohast toimimist.
17. T‑Mobile Austria esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile (Austria). Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et Euroopa Kohus ei ole põhikohtuasjas tõstatatud küsimusi veel lahendanud, ja kuna tema otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, otsustas ta menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul artikli 52 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka lepingulisele suhtele mobiilsideoperaatori kui makse saaja ja tema eraklientide (tarbijad) kui maksja vahel?
2. Kas maksja omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldust või omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldusel põhinevat menetlust kreeditkorralduste andmiseks ning veebipõhiste (internetipanga kaudu esitatavate) kreeditkorralduste andmiseks kokku lepitud menetlust tuleb käsitada „makseviisidena” direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punkti 23 ja artikli 52 lõike 3 tähenduses?
3. Kas direktiivi 2007/64/EÜ artikli 52 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine, milles on makse saajale kehtestatud üldine keeld nõuda tasu, tegemata seejuures eeskätt vahet eri makseviisidel?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
18. Eelotsusetaotlus esitati Euroopa Kohtule 30. novembril 2011. Kirjalikud märkused on esitanud T‑Mobile Austria, Verein für Konsumenteninformation, Austria, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon. 11. septembril 2013. aastal toimus kohtuistung, kus suulised märkused esitasid Verein für Konsumenteninformation, Austria ja Saksamaa valitsus ning komisjon.
V. Analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
19. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi artikli 52 lõike 3 teise lausega liikmesriikidele antud võimalus tasu nõudmine keelata või seda piirata on kohaldatav mobiilsideoperaatori ja kliendi vahelisele lepingulisele suhtele.
1. Vastuvõetavus
20. Verein für Konsumenteninformation leiab, et puudub vajadus sellele küsimusele vastata, kuna ELTL artikli 267 tähenduses ei ole vastust „vaja” selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks põhikohtuasja lahendada. Verein für Konsumenteninformation arvab, et tema õigus esitada hagi ei sõltu direktiivi artikli 52 lõike 3 kohaldatavusest T‑Mobile Austria ja tema klientide vahelisele lepingulisele suhtele, vaid tuleneb Austria avalikust õigusest, mis lubab tal esitada tarbijate huvide kaitsmiseks hagisid ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks.
21. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Euroopa Kohtu praktikast nähtub selgelt, et „eelotsusetaotluse esitamise asjakohasuse ja vajaduse hindamine [on] põhimõtteliselt üksnes eelotsusetaotluse esitamise otsuse teinud kohtu pädevuses”,(3) välja arvatud juhul, „kui on ilmne, et taotletud [liidu] õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele”.(4)
22. Verein für Konsumenteninformationi esitatud argument ei kuulu selle erandi alla. Lisaks ei ole põhjendused, mis ta esitab oma hagemisõiguse kaitseks, asjakohased eelotsuse küsimuse vajalikkuse hindamise puhul. Isegi kui nimetatud õigus tuleneb Austria avalikust õigusest, võib siseriiklikul kohtul siiski olla tarvilik teada, kas direktiivi artikli 52 lõiget 3 kohaldatakse juhul, kui makse saaja, käesoleval juhul T‑Mobile Austria, on mobiilsideoperaator ning seetõttu võib-olla ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse.
23. Seetõttu tuleb esimene küsimus tunnistada vastuvõetavaks.
2. Sisulised küsimused
24. T‑Mobile Austria väidab, et lepinguline suhe saab olla direktiiviga reguleeritud vaid juhul, kui see kuulub direktiivi esemelisse kohaldamisalasse. Selle väite alusel leiab T‑Mobile Austria, et mobiilsideoperaatorite sõlmitud lepingulised suhted peavad jääma välja kõnealusest kohaldamisalast, kaasa arvatud direktiivi artikli 52 lõike 3 kohaldamisalast, kuna mobiilsideoperaatorid ei ole makseteenuse pakkujad direktiivi artikli 1 lõike 1 tähenduses ning nad ei paku makseteenust direktiivi artikli 4 punkti 3 tähenduses.
25. Ta järeldab, et kuna tema lepingulised suhted klientidega ei ole oma olemuselt makseteenused, ei ole direktiiv tema suhtes kohaldatav, kuna direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt direktiivi „kohaldatakse [Euroopa Liidus] osutatavate makseteenuste suhtes”.
26. Verein für Konsumenteninformation, Austria, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsus ning komisjon seevastu leiavad üksmeelselt, et direktiivi artikli 52 lõige 3 on kohaldatav T‑Mobile Austria ja tema klientide vahelistele lepingulistele suhetele.
27. Nende arvates nähtub see selgelt kõnealuse artikli sõnastusest, kus ühelt poolt keelatakse makseteenuse pakkujal takistada saajat nõudmast asjaomase makseviisi kasutamise eest maksjalt tasu või pakkumast talle allahindlust ning teiselt poolt lubatakse liikmesriikidel keelata saajal maksjalt teatava makseviisi kasutamise eest tasu nõudmise või seda õigust piirata, selleks et soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseviiside kasutamist.
28. Minu arvates ei ole vähematki kahtlust, et T‑Mobile Austria on makse saaja kõnealuse artikli tähenduses, ning ta ise ei vaidle sellele vastu. Direktiivi artikli 4 punkti 8 kohaselt on „saaja” „füüsiline […] isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja”. Oma klientide tehtavate maksete võlausaldajana on T‑Mobile Austria järelikult kõnealuste maksete saaja direktiivi artikli 52 lõike 3 tähenduses.
29. Samuti ei ole vähematki kahtlust selles, et T‑Mobile Austria kliendid on maksjad direktiivi tähenduses; direktiivi artikli 4 punktis 7 on „maksja” määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes teeb maksekäsundi antud maksekontolt makse tegemiseks või kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi”. Seega, kui T‑Mobile Austria kliendid maksavad talle mobiiltelefoniarvete eest raha, on kõnealused kliendid direktiivi tähenduses „maksjad”.
30. Komisjon rõhutab, et ehkki direktiivi artikli 52 lõike 3 esimene lause puudutab otseselt vaid makseteenuse pakkuja ja saaja vahelist suhet, kuna esimene ei või takistada teist nõudmast „asjaomase makseviisi kasutamise eest maksjalt” tasu või pakkumast talle allahindlust, reguleerib see seetõttu kasvõi kaudselt siiski ka suhet saaja ja maksja vahel.
31. Kõnealuse sätte teine lause annab liikmesriikidele võimaluse tasu nõudmise keelata või seda õigust piirata ning seega võimaldab neil otseselt reguleerida suhet saaja – käesoleval juhul T‑Mobile Austria – ja maksja – käesoleval juhul tema kliendi – vahel, juhul kui, nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 42, „nende arvates on see põhjendatud, sest tegemist on konkurentsivastase hinnakujunduse või sellise hinnakujundusega, mis võib negatiivselt mõjutada teatavate makseviiside kasutamist”.
32. Eelnevast tuleneb, et direktiivi artikli 52 lõike 3 kontekstis puudutab teatava makseviisi kasutamise eest tasu nõudmise tava igal juhul ja peamiselt saaja ja maksja vahelist suhet. Lisaks, nagu märgib ka komisjon, ei saa ma aru, kuidas saaksid liikmesriigid tõhusalt kasutada neile direktiivi artikli 52 lõikega 3 antud võimalust, kui tegemist oleks üksnes saaja ja talle makseteenuse pakkuja vahelise suhtega.
33. Niisiis jagan ma Verein für Konsumenteninformationi, Austria, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsuse ning komisjoni seisukohta.
34. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi artikli 52 lõige 3 on kohaldatav mobiilsideoperaatori kui makse saaja ja tema kliendi (tarbija) kui maksja vahel sõlmitud lepingulisele suhtele.
B. Teine eelotsuse küsimus
35. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühelt poolt „maksja omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldust või omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldusel põhinevat menetlust kreeditkorralduste andmiseks” ning teiselt poolt veebipõhist (internetipanga kaudu) kreeditkorralduste andmise menetlust tuleb pidada „makseviisideks” direktiivi artikli 4 punkti 23 ja artikli 52 lõike 3 tähenduses.
36. Kõigepealt tuleb juhtida tähelepanu direktiivi saksa- ja prantsuskeelse versiooni keelelisele erinevusele. Kui prantsuskeelses versioonis on instrument de paiement (makseviis) määratletud kui tout dispositif personnalisé et/ou ensemble de procédures (isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum), siis saksakeelses versioonis on omadussõna „isikustatud” kasutatud nii seadme kui ka toimingute kogumi kirjeldamiseks („jedes personalisierte Instrument und/oder jeden personalisierten Verfahrensablauf”).(5) Teisi keeleversioone, näiteks inglis- ja kreekakeelset versiooni, on võimalik mõista mõlemat moodi.(6)
37. Kõnealune keeleline erinevus ei mõjuta siiski minu analüüsi. Olenemata sellest, kas tegemist on „seadmega” või „toimingute kogumiga”, saavad nii paberkandjal maksekorraldus kui ka veebipõhine maksekorraldus olla isikustatud: esimene omakäelise allkirjaga ja teine isikustatud turvaelementide (näiteks PIN-kood (kasutajakood)) kasutamisega. Seega vastavad mõlemad nii direktiivi saksa- kui ka prantsuskeelse versiooni nõuetele.
38. Küsimuses, kas omakäeliselt allkirjastatud paberkandjal maksekorraldus ning veebipõhine maksekorraldus kujutavad endast „makseviise” direktiivi tähenduses, lähevad aga poolte arvamused lahku.
39. Omakäeliselt allkirjastatud paberkandjal maksekorralduse kohta kinnitavad Verein für Konsumenteninformation, Austria, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsus ning komisjon, et tegemist on direktiivi artikli 4 punkti 23 tähenduses „makseviisiga”, mida kasutatakse makseteenuse pakkuja ja kasutaja kokkuleppe alusel selleks, et anda maksekäsund direktiivi artikli 4 punkti 16 tähenduses, st teha rahaülekanne. Isikustamise nõue täidetakse paberkandjal maksekorralduse maksja omakäelise allkirjastamisega, mis võimaldab tõendada, et maksekäsundi on andnud makseteenuse kasutaja.
40. Komisjon märgib seoses isikustamisega, et direktiivi artikli 4 punkti 23 sõnastus ei võimalda kindlalt väita, et selleks, et omakäeliselt allkirjastatud paberkandjal maksekorraldus oleks makseviis kõnealuse direktiivi tähenduses, on lisaks omakäelisele allkirjale tingimata vaja ka isikustatud turvaelementi.
41. Prantsuse valitsus lisab, et võttes arvesse direktiivi eesmärki, st eesmärki luua liidus makseteenuste ühtne turg, ei saa õigustatult väita, et liidu seadusandja soovis mõistega „makseviis” hõlmamata jätta sellise niivõrd tavalise makseviisi nagu ülekanne.
42. T‑Mobile Austria ja Saksamaa valitsus seevastu ei nõustu direktiivi artikli 4 punkti 23 sellise tõlgendusega. T‑Mobile Austria leiab, et „makseviisi” olemasolu eeldab turvaelementi ning see nõue ei ole täidetud üksnes paberkandjal maksekorralduse omakäelise allkirjastamisega. T‑Mobile Austria arvates peab makseviisi isikustamine toimuma enne allkirjastamist, mis tähendab, et makseviis peab olema isikustatud ka juhul, kui allkiri puudub.
43. Saksamaa valitsus leiab, et paberkandjal maksekorraldus ei ole seade (seadmed) ega toimingute kogum direktiivi artikli 4 punkti 23 tähenduses. Ta viitab mitmele direktiivi sättele, kus mõistet „makseviis” on kasutatud nii, et sellest nähtub, et see ei hõlma paberkandjal maksekorraldusi.
44. Näiteks viitab Saksamaa valitsus lisaks muudele sätetele direktiivi artiklile 57, mille kohaselt makseteenuse pakkuja „annab välja” makseviisi makseteenuse kasutajale ning tagab, et „makseviisi isikustatud turvaelementidele oleks juurdepääs ainult […] makseteenuse kasutajal”,(7) ning direktiivi artikli 55 lõikele 2, mis käsitleb makseviisi blokeerimist objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis on seotud makseviisi turvalisusega (näiteks juhul, kui on tegemist autoriseerimata või pettuse teel kasutamisega).
45. Niisiis on Saksamaa valitsus arvamusel, et see, kuidas on kasutatud mõistet „makseviis”, jätab paberkandjal maksekorraldused selle kohaldamisalast välja. Saksamaa valitsus nimelt leiab, et esiteks ei kaasne paberkandjal maksekorraldusega mingisuguse makseviisi väljaandmist makseteenuste kasutajale ning see ei nõua isikustatud turvaelementide kasutamist nagu näiteks krediitkaardi kasutamise korral. Lisaks ei ole ka paberkandjal maksekorralduse blokeerimine mõeldav.
46. Kohtuistungil, kus T‑Mobile Austria ei osalenud, jäi Saksamaa valitsus oma arvamusele kindlaks ning selgitas, et tema arvates on paberkandjal maksekorraldus maksekäsund direktiivi artikli 4 punkti 16 tähenduses, mitte makseviis direktiivi artikli 4 punkti 23 tähenduses.
47. Seoses veebipõhiste maksekorralduste (internetipangamaksed) tegemisega väidavad Verein für Konsumenteninformation, Austria, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsus ning komisjon, et sellel on makseviisi tunnused, mis on määratletud direktiivi artikli 4 punktis 23. Eelkõige järgib see konkreetset menetlust, mille raames makseteenuste kasutaja pääseb elektroonilisele platvormile. Kõnealuse menetluse isikustamine tagatakse üldjuhul turva- ja autentimiselementidega. See on nii käesoleval juhul, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et maksja peab elektroonilisele platvormile pääsemiseks sisestama PIN-koodi ning maksekäsundi autentimiseks on vajalik tehingu autoriseerimise kood (TAN).
48. Seevastu T‑Mobile Austria leiab, et ka veebipõhine maksekorraldus ei ole makseviis.
49. Minu arvates tuleks teisele eelotsuse küsimusele vastata jaatavalt. Ükskõik, kas ülekanne on algatatud omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldusega või elektrooniliselt (eelotsusetaotluse esitanud kohus kasutab väljendit „internetipanga kaudu”), on see hõlmatud nii direktiivi artikli 4 punktiga 3 kui ka punktiga 23.
50. On tõsi, et formaalselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu arvamust allkirjastatud maksekorralduse ja veebipõhise maksekorralduse kohta, mitte ülekande tehnika kohta üldiselt. Omakäeliselt allkirjastatud ja makseteenuse pakkujale esitatud maksekorraldus või veebipõhine maksekorraldus on vähem „makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida makseteenuse kasutaja kasutab maksekäsundi algatamiseks”(8) kui maksekäsund ise, st „makseteenuse pakkujale maksja […] antud juhis maksetehingu täitmiseks”.(9)
51. Siiski näib mulle, et hoolimata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kasutatud sõnastusest, soovib ta tegelikult teada, kas selliste toimingute kogum, mis võimaldavad teha kreeditkorralduse, st maksekorralduse omakäeline allkirjastamine ja selle üleandmine makseteenuse pakkujale või maksekorralduse elektrooniline täitmine, kujutab endast „makseviisi” direktiivi tähenduses.
52. Neid täpsustusi silmas pidades näib mulle, et direktiivi kohaldatakse kreeditkorraldustele, olgu nende aluseks maksja omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldus või veebipõhine maksekorraldus. Direktiivi artikli 4 punktis 3 on mõiste „makseteenus” määratletud kui „mis tahes lisas loetletud äritegevus”; lisa punktis 3 on nimetatud „[m]aksetehingu täitmine, sealhulgas raha ülekanne kasutaja makseteenuse pakkuja või muu makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole: […] kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas püsikorraldus”.
53. Teiseks vastab kreeditkorraldus direktiivi artikli 4 lõikes 23 sätestatud kriteeriumidele, kuna see on toimingute kogum, mille puhul kasutatakse kas elektroonilisi kanaleid või paberkandjat, mis mõlemad võimaldavad makseteenuste kasutajal ja maksjal teha oma makseteenuse pakkujale – tavaliselt pangale – korraldus kanda tema arvelt raha arvele, mille makse saaja on avanud oma makseteenuse pakkuja juures.
54. Asjaolu, et kreeditkorraldus on tunnistatud makseviisiks, kinnitab BCE tava loetleda kreeditkorraldused (credit transfers) ühtse euromaksete piirkonna (single euro payments area (SEPA)) makseviiside hulgas.(10)
55. Seda järeldust toetab ka hiljutine 24. juuni 2013. aasta nn mõjuhinnang, mis on lisatud järgmisele dokumendile: ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2013) 547 (final), edaspidi „direktiivi ettepanek”).(11)
56. Mõjuhinnangus, mis praegu on kättesaadav vaid ingliskeelsena, iseloomustatakse mitu korda kreeditkorraldusi (credit transfers) kui makseviise, näiteks nenditakse, et „maksekaardid, kreeditkorraldused ja otsekorraldused on selles järjestuses kõige populaarsemad sularahata makseviisid liidus”.(12)
57. Praeguses etapis on sobiv meenutada, et direktiivi artikli 52 lõige 3 käsitleb saaja õigust võtta lisatasusid (surcharging), st saaja õigust nõuda, et maksjast klient kannaks kulud, mis on seotud tema valitud makseviisi kasutamisega.
58. Mõjuhinnangust nähtub, et lisatasude nõudmine on väga tavaline maksekaartide kasutamise puhul.(13) Seda on nenditud ka direktiivi ettepaneku põhjenduses 63,(14) kuid asjaolust, et lisatasude võtmist kohaldatakse peamiselt maksekaartide kasutamise puhul, ega isegi võimalusest, et direktiivi artikli 52 lõige 3 on ajendatud sellest nendingust, ei piisa selleks, et jätta selle kohaldamisalast välja muud makseviisid, näiteks kreeditkorraldused.
59. Igal juhul ei ole veenev Saksamaa valitsuse väide, et erinevalt veebipõhisest maksekorraldusest ei ole omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldus makseviis. Nagu ka komisjon kohtuistungil mainis, ei ole absoluutselt loogiline kohelda erinevalt sama makseviisi, st kreeditkorralduse kaht kasutusmeetodit.
60. Seega tuleks teisele eelotsuse küsimusele vastata, et kreeditkorraldust (credit transfer), mille aluseks on kas maksja omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldus või veebipõhine (internetipanga kaudu tehtud) maksekorraldus, tuleb pidada „makseviisiks” direktiivi artikli 4 punkti 23 ja artikli 52 lõike 3 tähenduses.
C. Kolmas eelotsuse küsimus
61. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi artikli 52 lõike 3 teine lause võimaldab Austria Vabariigil kehtestada ZaDiG § 27 lõikega 6 lisatasude võtmise keelu, mis oleks üldkohaldatav ning mille puhul ei tehtaks vahet eri makseviiside vahel.
62. Selle küsimuse osas leiab Verein für Konsumenteninformation, keda toetavad Austria, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsus ning komisjon, et ZaDiG § 27 lõikega 6 kehtestatud lisatasude võtmise üldise keeluga on korrektselt üle võetud asjaomase direktiivi artikli 52 lõige 3.
63. Ühelt poolt toetab kõnealune säte maksja seisukohast tõhusate makseviiside kasutamist, kuna sellega keelatakse saajal lisatasude võtmine, lubades tal samas pakkuda allahindlusi, et soodustada saajale tema seisukohast tõhusamatena näivate makseviiside kasutamist.
64. Teiselt poolt soodustab kõnealune säte konkurentsi, kuna see suurendab selgust hindades, võttes arvesse, et teatava makseviisi kasutamisega seotud lisatasude võtmine muudab tarbijate jaoks keerukamaks turul tehtavate hinnapakkumiste võrdlemise.
65. Lisaks leiavad Saksamaa valitsus ja komisjon, et direktiivi artikli 52 lõike 3 teine lause jätab laia kaalutlusruumi selle valimisel, kas lisatasude võtmine üldiselt keelata või seda üldiselt piirata, selleks et soodustada konkurentsi, edendada tõhusate makseviiside kasutamist või vältida konkurentsivastast hinnakujundust makse saaja poolt.
66. Esiteks väidab T‑Mobile Austria, et direktiivi artikli 52 lõige 3 ei võimalda liikmesriikidel kehtestada üldist keeldu, vaid võimaldab üksnes keelata lisatasu võtmise konkreetse makseviisi kasutamise eest.
67. Teiseks rõhutab ta, et direktiivi artikli 52 lõike 3 kohaselt tuleb sellise keelu puhul arvesse võtta vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseviiside kasutamist. Üldine keeld aga kehtib ühtmoodi nii tõhusate kui ka ebatõhusate makseviiside suhtes. Lisaks märgib T‑Mobile Austria sellega seoses, et direktiivi põhjenduses 42 on täpsustatud, et liikmesriigid võivad otsustada keelata lisatasude võtmise, kui nende arvates on see põhjendatud, sest tegemist on konkurentsivastase hinnakujunduse või sellise hinnakujundusega, mis võib negatiivselt mõjutada teatavate makseviiside kasutamist, see aga ei ole nii vaidlusaluse klausli puhul.
68. Kolmandaks väidab T‑Mobile Austria, et direktiivi tõlgendamine õiguse kutsevabadusele ja omandiõiguse (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 15 ja 17) alusel peaks võimaldama nõuda tasu lisakulude eest, mis kaasnevad selliste ebatõhusate makseviisidega nagu paberkandjal maksekorraldused.
69. Mina isiklikult jagan Verein für Konsumenteninformationi, Austria, Saksamaa, Prantsuse, Itaalia ja Portugali valitsuse ning komisjoni seisukohta.
70. Nii nagu Saksamaa valitsus ja komisjon, leian minagi, et direktiivi artikli 52 lõike 3 sõnastus jätab liikmesriikidele laia kaalutlusruumi otsustamaks, kas ja kuidas nad tahavad kasutada õigust lisatasude nõudmine keelata või seda piirata. Kõnealuse lõike 3 teises lauses on nimelt sõnaselgelt sätestatud, et „liikmesriigid [võivad] tasu nõudmise keelata või seda õigust piirata” ning ainus piirang on, et selle meetme puhul tuleb võtta arvesse „vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseviiside kasutamist”.
71. Direktiivi põhjendus 42 kinnitab, et liidu seadusandja eesmärk oli jätta liikmesriikidele selline lai kaalutlusruum. Nimetatud põhjenduse kohaselt „võivad liikmesriigid otsustada, kas nad keelavad või piiravad [lisatasude nõudmist], kui nende arvates on see põhjendatud, sest tegemist on konkurentsivastase hinnakujunduse või sellise hinnakujundusega, mis võib negatiivselt mõjutada teatavate makseviiside kasutamist”.(15)
72. Liikmesriigid võivad seega lisatasude nõudmise keelata või seda õigust piirata ning seda ka üldiselt, selleks et soodustada konkurentsi, edendada tõhusate makseviiside kasutamist või vältida konkurentsivastast hinnakujundust.
73. Toetamaks oma väidet, et üldine lisatasude võtmise keeld ei ole võimalik, rõhutab T‑Mobile Austria väljendit „asjaomane makseviis”,(16) mida on kasutatud direktiivi artikli 52 lõike 3 esimeses lauses. Selle alusel väidab ta, et direktiiv võimaldab liikmesriikidel lisatasude võtmise keelata või seda piirata üksnes teatavate konkreetsete makseviiside puhul ning tingimusel, et iga keelu või piirangu üle otsustamisel „[võetaks] arvesse vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseviiside kasutamist”.
74. Minu arvates on loogiline, et direktiivi artikli 52 lõike 3 esimeses lauses viidatakse „asjaomasele makseviisile”, kuna ei saa ju keelata makseteenuse pakkujal takistada saajal lisatasude võtmist üksnes juhul, kui saaja soovib seda kohaldada kõikide makseviiside puhul. Siiski tuleneb eelnevast mõistagi see, et neid sõnu ei kasutata kõnealuse lõike teises lauses ning liikmesriigid võivad vabalt kindlaks määrata lisatasude võtmise keelu või piiramise ulatuse (näiteks üksnes teatavate makseviiside puhul).
75. Kohtuistungil viitas Austria valitsus põhjustele, mis ajendasid Austria seadusandjat kehtestama lisatasude nõudmise üldist keeldu. ZaDiG § 27 lõike 6 seletuskirjas on nimetatud soovi tagada läbipaistvus ning soodustada konkurentsi.(17) Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kinnitada apellatsioonikohtu järeldusi, st seda, kas lisatasude nõudmise üldise keelu puhul on piisavalt „arvesse võetud” direktiivi artikli 52 lõikes 3 nimetatud üldise huviga seotud kaalutlusi,(18) näib mulle, et Austria seadusandja on jäänud talle direktiivi kõnealuse artikliga ja põhjendusega 42 antud kaalutlusõiguse piiridesse. Mulle näib, et seoses direktiivi artikli 52 lõikes 3 nimetatud üldise huviga seotud kaalutlustega oleks tarvilik teha mõned täiendavad märkused.
76. Mõjuhinnangust nähtub, et lisatasude võtmisega kaasnes teatavate ettevõtjate puhul tihtipeale konkurentsivastane hinnakujundus, st tasud, mis olid ebaproportsionaalselt suured võrreldes kuluga, mida ettevõtja pidi kandma tehingu sooritamiseks, eelkõige juhul, kui tarbijatel ei olnud võimalik mõne teise makseviisi kasutamisega lisatasusid vältida.(19)
77. Mõjuhinnangust selgub veel, et nähtavasti kasutati lisatasude võtmist ka pigem täiendava tulu teenimiseks, mitte selleks, et nõuda maksjalt sisse tegelikud kulud, mida saaja makseteenuse pakkuja nõudis saajalt teatava makseviisi kasutamise eest.(20)
78. Just selleks, et vältida selliseid kuritarvitusi ja tõsiseid raskusi, mida valmistab tegelike ja sissenõutud kulude vahelise suhte täpne kindlaksmääramine, kasutavad liikmesriigid direktiivi artikli 52 lõiget 3 võimalusena lisatasude võtmine lihtsalt keelata.(21)
79. Käesoleval juhul tõusetus küsimus, kas 3 eurot, mis T‑Mobile Austria maksjalt sisse nõudis, oli tegelik kulu, mis ta kandis seetõttu, et maksja otsustas arve tasuda kreeditkorraldusega. Nagu Prantsuse valitsus märkis, on saaja kulud siseriikliku või Euroopa maksega ülekantud raha puhul tavaliselt väga väikesed või isegi olematud. Välja arvatud juhul, kui maksekäsund on puudulik, krediteeritakse saaja kontot automaatselt, makseteenuse pakkuja aktiivse sekkumiseta.
80. T‑Mobile Austria seevastu väitis oma kirjalikes märkustes, et paberkandjal maksekorralduse alusel tehtud maksete käsitlemine põhjustab märkimisväärseid kulusid, kuid ei selgitanud seda lähemalt. Samuti ei vastanud ta Prantsuse valitsuse argumentidele täiendavate selgitustega, kuna ta ei osalenud kohtuistungil.
81. Seega on vägagi võimalik, et T‑Mobile Austria ei lisanud igale kreeditkorraldusele 3 eurot mitte selleks, et nõuda klientidelt sisse kantud kulusid, vaid selleks, et mõjutada kliente arveid tasuma krediitkorraldusega, kuna erinevalt otsekorraldusest ei võimalda kreeditkorralduse menetlus saajal maksetehingut algatada. Selline praktika oleks vastuolus direktiivi artikli 52 lõikega 3, mis lubab saajatel kas nõuda tasu tegelikult kantud kulude eest või pakkuda allahindlust, et ärgitada maksjaid kasutama saaja seisukohast tõhusamaid makseviise. Seetõttu on Austria seadusandja otsus keelata lisatasude võtmine täielikult kooskõlas liidu seadusandja poolt direktiivi põhjendusse 42 kirjutatud eesmärgiga vältida konkurentsivastast hinnakujundust.
82. Mis puutub direktiivi artikli 52 lõikes 3 nimetatud konkurentsi soodustamisse, siis tuleb arvesse võtta hindade selgust puudutavat avalikku huvi, mida kaitseb selline säte nagu ZaDiG § 27 lõige 6.(22) Nagu Austria valitsus märgib, takistab lisatasude võtmise üldine keeld seda, et ettevõtja nõuab kliendilt teatava makseviisi kasutamise puhul kõrgemat lõpphinda kui see, mis on märgitud teabelehel ja mida klient võrdleb teiste hinnapakkumistega.
83. Ühtlasi tuleb arvesse võtta põhikohtuasjas käsitletava sektori eripärasid. Mobiilsideoperaatorite vahel on pingeline konkurents just nimelt abonementtasude, minutihindade ja hinnapakettide alusel. Nagu Austria valitsus märgib, võrdlevad tarbijad enne konkreetse abonemendi ostmise otsuse tegemist just tariife ja mitte eri makseviiside kasutamisele kohaldatavaid tasusid.
84. T‑Mobile Austria rõhutab seoses tõhusate makseviiside kasutamise edendamisega, mida on nimetatud ka direktiivi artikli 52 lõikes 3, õigustatult vajadust võtta arvesse nii saajate kui ka maksjate huve. Kuigi nimetatud kahe rühma huvid on tihtipeale vastukäivad, siis direktiivis ei ole sätestatud midagi, mis kohustaks eelistama ühe rühma huve teise rühma huvidele.
85. Ei maksa siiski unustada, et nii direktiivi artikli 52 lõige 3 kui ka ZaDiG § 27 lõige 6 lubavad T‑Mobile Austrial pakkuda oma klientidele allahindlust selleks, et ärgitada neid kasutama makseviise, mis on tema seisukohast tõhusamad.
86. Samas, isegi kui T‑Mobile Austria peab otsekorraldust tõhusaimaks makseviisiks, võivad mõned maksjad endiselt eelistada kreeditkorraldust oma pangakonto tüübist tingituna või seetõttu, et nad soovivad arvet enne maksmist kontrollida.
87. Verein für Konsumenteninformation märgib, et teatavatel tarbijatel on sellist tüüpi pangakontod, mis ei võimalda otsekorralduse kasutamist või võimaldavad seda vaid väga väikeste summade puhul (nii on see näiteks tudengite või miinimumpensioni saavate isikute puhul jne). Juhul kui selliste isikute konto saldo ei ole piisav otsekorralduse täitmiseks, nõuab pank otsekorralduse tagasilükkamisega seotud tasud sisse maksjalt, mitte saajalt, seega ei teki saajal täiendavaid kulusid. Niisiis on selliste tarbijate seisukohast kreeditkorraldus tõhusaim makseviis, kuna see võimaldab neil makse teostamiseks valida saaja määratud maksetähtaja piires kuupäeva, mil nende konto saldo on makse teostamiseks piisav. Lisaks võimaldab kreeditkorraldus erinevalt otsekorraldusest tarbijal enne maksmist arvet kontrollida. Teiste sõnadega: makseviisi tõhusust ei tule hinnata üksnes saaja seisukohast.
88. Lisaks, vastupidi T‑Mobile Austria väidetele ei saa selline säte nagu ZaDiG § 27 lõige 6, millega sätestatakse konkurentsi, maksete tõhusust ja tarbijat austavaks kutsevabaduse teostamiseks vajalikud eeskirjad ja tavad, rikkuda T‑Mobile Austria põhiõigusi ja eelkõige tema õigust omandile ja õigust kutsevabadusele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 15 ja 17.
89. T‑Mobile Austria argument, mis tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ(23), artiklile 19, tuleb samuti tagasi lükata. Selle artikli kohaselt on liikmesriigid kohustatud keelama „kauplejatel nõuda teatud maksevahendi [...] kasutamise eest tarbijatelt tasu, mis ületab kaupleja kulutusi sellise vahendi kasutamise eest”. Selles liikmesriikidele kehtestatud kohustuses ei sisaldu midagi, mis rikuks nende õigust lisatasude võtmine üldiselt keelata.
90. Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleks minu arvates kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi artikli 52 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selliste siseriiklike sätete kohaldamine nagu ZaDiG § 27 lõige 6, millega keelatakse saajatel tasude kohaldamine üldiselt ja olenemata asjaomasest makseviisist.
91. Järeldus ei oleks erinev ka juhul, kui Euroopa Kohus otsustaks teise küsimuse puhul, et elektroonilised või paberkandjal kreeditkorraldused ega ka omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldus ei ole makseviisid.
92. Sellisel juhul, nagu märgivad Verein für Konsumenteninformation ning Saksamaa valitsus, võiksid liikmesriigid ikkagi keelata lisatasude võtmise maksmiseks kreeditkorralduse kasutamise puhul, kuna direktiivi artikli 86 kohaselt ei ole artikli 52 lõige 3 ühtlustatud säte. Selline otsus oleks sel juhul liikmesriikide pädevuses, kuna direktiiv ei oleks kohaldatav.
D. Kohtuotsuse ajalise mõju piiramine
93. Juhul kui kohus peaks jõudma järeldusele, et kreeditkorraldust tuleb pidada makseviisiks direktiivi tähenduses ning et direktiivi artikli 52 lõikega 3 ei ole vastuolus selline lisatasude võtmise üldine keeld nagu on sätestatud ZaDiG § 27 lõikes 6, taotleb T‑Mobile Austria kohtuotsuse ajalise mõju piiramist.
94. T‑Mobile Austria arvates tooks selline võimalus kaasa märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi telekommunikatsioonisektori ettevõtjatele mitte ainult Austrias, vaid kõikides liikmesriikides, kus lisatasude võtmine on lubatud, samuti nende liikmesriikide teiste majandussektorite ettevõtjatele, kes võtavad lisatasusid.
95. Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või peaks mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et taoliselt tõlgendatud õigusnormi võib ja peab kohus kohaldama isegi õigussuhetele, mis on tekkinud ja kujunenud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis lubavad vaidlust selle sätte kohaldamise üle pädevates kohtutes arutada.(24)
96. Seetõttu võib Euroopa Kohus vaid äärmistel erandjuhtudel, kohaldades liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Sellise piiramise otsustamiseks peab olema täidetud kaks peamist tingimust, s.o huvitatud isikute heausksus ja oluliste häirete oht.(25)
97. Nagu Euroopa Kohus on märkinud eespool viidatud kohtuotsuses Santander Asset Management SGIIC jt: „Euroopa Kohus [on] kasutanud seda lahendust vaid väga täpsetel asjaoludel, kui esines raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige arvatavalt õiguspäraselt kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ja kui ilmnes, et objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni käitumisest, viis selleni, et eraõiguslikud isikud ja siseriiklikud ametiasutused tegutsesid liidu õigusnormide vastaselt”.(26)
98. Käesoleval juhul, nagu Euroopa Kohus on otsustanud eespool viidatud kohtuotsuses Santander Asset Management SGIIC jt, ei ole T‑Mobile Austria „esitanud andmeid, mis lubaksid Euroopa Kohtul hinnata, kas [tal] võivad tõesti tekkida olulised majanduslikud tagajärjed”.(27) Enamgi veel: ehkki oma kirjalikes märkustes nimetas ta üksnes „märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi”, ei osalenud ta kohtuistungil, kus tal oleks olnud võimalus seda küsimust selgitada, ega täpsustanud klientidelt õigusvastaselt sisse nõutud kulude suurust.
99. Pealegi puudus igasugune „objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni käitumisest”, kuna, nagu nähtub mõjuhinnangust, on 14 liikmesriiki kehtestanud lisatasude võtmise üldise keelu,(28) komisjon ei ole kõnealuste õigusnormide suhtes kunagi meetmeid võtnud ning isegi ühe lisatasude võtmist lubava liikmesriigi, st Saksamaa valitsus on astunud menetlusse, et kinnitada, et selline lisatasude võtmise üldine keeld, nagu on sätestatud ZaDiG § 27 lõikes 6, on direktiivi artikli 52 lõikega 3 kooskõlas.
100. Nendest kaalutlustest tuleneb, et kohtuotsuse ajalist mõju ei ole vaja piirata.
VI. Ettepanek
101. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 52 lõiget 3 kohaldatakse mobiilsideoperaatori kui makse saaja ja tema kliendi (tarbija) kui maksja vahel sõlmitud lepingulisele suhtele.
2. Kreeditkorraldust (credit transfer), mille aluseks on kas maksja omakäeliselt allkirjastatud maksekorraldus või veebipõhine (internetipanga) maksekorraldus, tuleb pidada „makseviisiks” direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 ja artikli 52 lõike 3 tähenduses.
3. Direktiivi 2007/64 artikli 52 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine nagu Zahlungsdienstegesetzi (makseteenuste seadus) § 27 lõige 6, millega keelatakse saajal tasude kohaldamine üldiselt ja olenemata asjaomasest makseviisist.