KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 13. detsembril 2012(1)
Kohtuasi C‑412/11
Euroopa Komisjon
versus
Luksemburgi Suurhertsogiriik
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiiv 91/440/EMÜ – Ühenduse raudteede arendamine – Direktiiv 2001/14/EÜ – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine – Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 ja II lisa – Direktiivi 2001/14 artikli 14 lõige 2 – Infrastruktuuriettevõtja – Sõltumatus organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas – Sõltumatus olulisimates ülesannetes
I. Sissejuhatus
1. Selle liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 91/440/EMÜ(2), mida on muudetud direktiiviga 2001/12/EÜ(3), (edaspidi „direktiiv 91/440”) artikli 6 lõike 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14/EÜ(4) artikli 14 lõike 2 kohaselt. Luksemburgi Suurhertsogiriik palub jätta komisjoni hagi rahuldamata.
2. Praegune kohtuasi algatati hagi alusel, mis on üks mitmest liikmesriigi kohustuste rikkumise hagist(5), mille komisjon on 2010. ja 2011. aastal esitanud ning mis käsitlevad direktiivide 91/440 ja 2001/14 liikmesriikidepoolset kohaldamist, mille peamine eesmärk on kindlustada raudtee-ettevõtjatele aus ja mittediskrimineeriv juurdepääs infrastruktuurile, st raudteevõrgule. Niisuguseid hagisid ei ole varem esitatud, sest esimest korda saab Euroopa Kohus võimaluse võtta seisukoht raudteede liberaliseerimise kohta Euroopa Liidus ning eelkõige tõlgendada seda, mida nimetatakse kokkuleppeliselt „esimeseks raudteepaketiks”.
3. Ma esitasin 6. septembril 2012 juba oma ettepaneku kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, ning samuti eespool viidatud kohtuasjades komisjon vs. Ungari, komisjon vs. Hispaania, komisjon vs. Austria ja komisjon vs. Saksamaa. Lisaks käesolevale ettepanekule esitan ma täna oma ettepaneku eespool viidatud kohtuasjades komisjon vs. Poola, komisjon vs. Tšehhi Vabariik, komisjon vs. Prantsusmaa ja komisjon vs. Sloveenia. Kuivõrd käesolev kohtuasi puudutab etteheiteid, mis on analoogsed nendega, mida ma juba analüüsisin oma eespool viidatud ettepanekutes, piirdun viitamisega nende ettepanekute asjassepuutuvatele punktidele, kordamata siiski täies ulatuses nendes esitatud argumente.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 91/440
4. Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 sätestab:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et II lisas loetletud olulisimad ülesanded, millega määratletakse infrastruktuuri võrdne ja mittediskrimineeriv kasutamine, antakse organitele või äriühingutele, kes ise raudteeveoteenuseid ei osuta. Sõltumata organisatsioonilistest struktuuridest tuleb tõendada, et see eesmärk on saavutatud.
Liikmesriigid võivad siiski määrata raudtee-ettevõtjatele või muudele organitele maksude kogumise ja vastutuse raudteeinfrastruktuuri majandamise, näiteks investeeringute, hoolduse ja rahastamise eest.”
5. Direktiivi 91/440 II lisas on toodud selle direktiivi artikli 6 lõikes 3 osundatud „olulisimate ülesannete” loetelu:
„[…]
– otsuste tegemine seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine,
– […]”.
2. Direktiiv 2001/14
6. Direktiivi 2001/14 artikli 14 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võivad kehtestada infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise raamistiku, rikkumata seejuures raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja sõltumatust, mis on ette nähtud direktiivi 91/440/EMÜ artikliga 4. Ette nähakse konkreetsed läbilaskevõimsuse jaotamise eeskirjad. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja viib läbi läbilaskevõimsuse jaotamise menetlused. Eelkõige tagab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, et infrastruktuuri läbilaskevõimsust jaotatakse ausalt ja diskrimineerimata ning vastavalt ühenduse õigusele.
2. Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu, teostab lõikes 1 nimetatud ja käesolevas peatükis kirjeldatud funktsioone õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu jaotamisorgan.”
B. Luksemburgi õigusnormid
7. Loi du 22 juillet 2009 sur la sécurité ferroviaire(6) (22. juuli 2009. aasta raudteeohutuse seadus) näeb ette, et läbilaskevõimsuse jaotamist (liinide eraldamine) ja tasude kehtestamist puudutavate olulisimate ülesannete eest vastutab värskelt loodud Administration des Chemins de Fer (raudteede amet, edaspidi „ACF”).
8. Loi du 11 juin 1999 relative à l’infrastructure ferroviaire (11. juuni 1999. aasta seadus raudteeinfrastruktuuri kohta), mida on muudetud 3. augusti 2010. aasta seadusega(7), sätestab:
„Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ülesanne on usaldatud jaotamisorganile, mille funktsioone teostab Administration des Chemins de Fer”.
III. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
9. Komisjon palus 26. juunil 2008 Luksemburgi Suurhertsogiriigil märgukirjaga viia oma õigusaktid kooskõlla esimesse raudteepaketti kuuluvate direktiividega. Nimetatud liikmesriik vastas sellele märgukirjale 27. augusti 2008. aasta kirjaga.
10. 9. oktoobril 2009 esitas komisjon Luksemburgi Suurhertsogiriigile põhjendatud arvamuse, milles ta leidis, et direktiivide 91/440 ja 2001/14 ülevõtmise tagamiseks võetud meetmed ei ole piisavad. Pärast uut kirjavahetust esitas komisjon 25. novembril 2010 Luksemburgi Suurhertsogiriigile täiendava põhjendatud arvamuse, milles esitas üheainsa etteheite olulisimate ülesannete kohta, võttes arvesse siseriikliku õigusliku raamistiku arenguid.
11. Luksemburgi Suurhertsogiriik vastas täiendavale põhjendatud arvamusele 3. veebruaril 2011.
12. Kuna Luksemburgi Suurhertsogiriigi vastus ja esitatud asjaolud komisjoni ei veennud, otsustas ta esitada 8. augustil 2011 käesoleva hagi.
IV. Poolte argumendid
13. Komisjon väidab, et direktiivi 91/440 kohaselt peavad muu hulgas raudtee läbilaskevõimsuse jaotamise funktsioone tagama sõltumatud organid. Nimelt on direktiivi 91/440 II lisas „olulisima ülesandena” määratletud „otsuste tegemine seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine”.
14. Komisjon leiab, et kuigi ACF, kes tegeleb liinide eraldamisega, on Chemins de fer luxembourgeois’st (edaspidi „CFL”) sõltumatu organ, on viimati nimetatul siiski teatud olulisimad ülesanded liinide eraldamise valdkonnas.
15. Luksemburgi valitsuse esitatud andmetele tuginedes järeldab komisjon, et juhul kui rongiliiklus on häiritud, on liinide eraldamine CFL‑i, st tema võrgu haldamise osakonna ülesanne, ilma et see CFL‑i üksus oleks sõltumatu neist, mis juhivad raudteetransporditeenuseid.
16. Komisjoni hinnangul ei saa rongiliikluse häirete korral ACF‑i poolt kindlaksmääratud tavapärast sõiduplaani enam järgida, arvestades, et plaanis kindlaksmääratud ajad on juba üle läinud ja et oma järge ootavatele ettevõtjatele on vaja määrata uued ajad. Komisjon leiab, et selline uuesti määramine kujutab endast tingimata liinide eraldamist. Luksemburgi õigusnormide kohaselt võib seda teha aga ainult liikluse korraldamise kaudu, millega tegeleb CFL, andes nii CFL‑ile raudtee läbilaskevõimsuse jaotamisel rolli, mis on vastuolus direktiivi 2001/14 nõuetega.
17. Komisjon on seisukohal, et liinide eraldamise olulisima ülesande täitmine eeldab, et CFL täidaks esimese raudteepaketi sõltumatuse nõudeid. CFL‑i sisesi ei ole aga ühtki seda sõltumatust tagavat meedet rakendatud, et eraldada õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas üksused, mis täidavad olulisimaid ülesandeid üksustest, mis korraldavad raudteetransporditeenuseid.
18. Oma repliigis väidab komisjon, et muudatused, mis tehti Luksemburgi ametivõimude poolt vastu võetud võrguaruandega pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaega, ei ole piisavad, et rikkumist lõpetada.
19. Luksemburgi valitsus väidab oma kostja vastuses, et kuigi kehtivad siseriiklikud õigusnormid olid kooskõlas direktiivi 2001/14 tingimuste ja mõttega, kohandati neid pärast käesoleva hagi esitamist siiski selliselt, et ei jääks vähimatki kahtlust seoses võimaliku vastuoluga liidu õigusega. Nii muudeti võrguaruannet selliselt, et liinide uuesti eraldamine rongiliikluse häirete korral läheks samuti üle ACF‑ile(8). Luksemburgi valitsus väidab oma vasturepliigis, et võrguaruannet muudeti veel (jõustus 1. jaanuaril 2012) ja et nüüd vastab see komisjoni nõuetele, nähes ootamatute häirete korral ette, et uued liinid määrab ACF(9).
V. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi analüüs
20. Luksemburgi Suurhertsogiriik vaidleb komisjoni etteheitele vastu, tuginedes pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaega vastu võetud sätetele, st võrguaruande muudatustele, mis tehti pärast mainitud tähtaja möödumist.
21. Selles osas piisab, kui meenutada, et Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning et hiljem aset leidnud muutusi Euroopa Kohus arvestada ei saa(10). Seega on käesoleva hagi uurimisel otsustavad need õigusnormid, mis kehtisid 25. novembri 2010. aasta täiendavas põhjendatud arvamuses määratud kahekuulise tähtaja lõppemisel.
22. Komisjoni hagi põhineb kahel elemendil, mida mul oli juba võimalus analüüsida minu ettepanekutes eespool viidatud kohtuasjades C‑473/10: komisjon vs. Ungari, C‑625/10: komisjon vs. Prantsusmaa, ja C‑627/10: komisjon vs. Sloveenia.
23. Mis puudutab põhjuseid, mille tõttu ei tohi ajalooline raudtee-ettevõtja nagu CFL, temast mittesõltumatu üksus või infrastruktuuriettevõtja, kes ei ole sellistest ettevõtjatest sõltumatu, olla seotud selliste olulisimate ülesannete täitmisega nagu liinide eraldamine, siis piisab mul seega viitamisest oma ettepanekutele eespool viidatud kohtuasjades C‑625/10: komisjon vs. Prantsusmaa (punktid 31–47) ja C‑627/10: komisjon vs. Sloveenia (punktid 30–46).
24. Samuti tundub olevat välistatud, et sellisel ajaloolisel raudtee-ettevõtjal nagu CFL võiks olla häirete korral pädevus otsustada liinide uuesti eraldamise üle, piirdumata nende kaotamisega, põhjustel, mille ma esitasin oma ettepanekutes eespool viidatud kohtuasjades C‑473/10: komisjon vs. Ungari (punktid 49–70) ja C‑627/10: komisjon vs. Sloveenia (punktid 38–46).
25. Neil põhjustel tuleb komisjoni hagi rahuldada.
VI. Kohtukulud
26. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
27. Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Luksemburgi Suurhertsogiriigilt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb see nõue rahuldada.
VII. Ettepanek
28. Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Luksemburgi Suurhertsogiriik on rikkunud kohustusi, mis tal on nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiviga 2001/12/EÜ, artikli 6 lõike 3 ja II lisa ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta artikli 14 lõike 2 kohaselt, kuna raudtee-ettevõtja üks osakond osaleb sellise olulisima ülesande täitmises nagu liinide eraldamine.
2. Mõista kohtukulud välja Luksemburgi Suurhertsogiriigilt.