KOHTUJURISTI ETTEPANEK
DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER
esitatud 6. novembril 20081(1)
Kohtuasi C‑326/07
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Itaalia Vabariik
Kohustuste rikkumise hagi – EÜ artiklid 43 ja 56 – Erastatud ettevõtjate staatus – Teatavate erivolituste teostamise klausel
I. Sissejuhatus
1. Kõik, mis hiilgab, pole kuld. Selle pealdise paneb William Shakespeare „Veneetsia kaupmehes”(2) episoodile, kus Maroko prints valib Portia südame vallutamiseks hõbelaeka. Nn kuldaktsiate („golden shares”) asjus peaks see mõttetera juba olema hästi selge liikmesriikidel, kes mängivad pühendunult kuningas Midase rolli, muutes osalused strateegilistes sektorites tegutsevate või avalikke teenuseid pakkuvate ettevõtjate aktsiakapitalis hinnalise metalli aseaineks.
2. Selles meeletus alkeemikutöös unustavad valitsused aga sageli ühenduse õiguse korrigeeriva mõju, mis jätab väärtuseta need hoolikalt kaitstud ulatuslikud eelisõigused, mida tahetakse enamusest aktsionäridest kõrgemale asumisega endale jätta. Kahtlemata ajendavad neid parimad kavatsused, mida kaitseb üldsuse huvides tegutsemise idee, kuid see tahe ei õigusta mingit kõrvalekaldumist EÜ asutamislepingu normidega kehtestatud korrast.
3. Käesolev komisjoni hagi Itaalia Vabariigi vastu kuulub niinimetatud kuldaktsiaid käsitlevate kohtuasjade hulka, mida tuleb alates kohtuotsusest komisjon vs. Saksamaa(3) mõista kui ettevõtjatele individuaalselt kohaldatavaid õiguslikke konstruktsioone, mis säilitavad või aitavad säilitada riigivõimu mõju selliste ettevõtjate üle.(4) Sisuliselt palub asjaomane ühenduse institutsioon Euroopa Kohtul tuvastada, et dekreedis teatavatele riigiasutustele antud erivolituste teostamise kriteeriumid ei ole kapitali vaba liikumisega ja asutamisõigusega kooskõlas.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
4. Siseriiklike õigusnormide õiguspärasust, mida komisjon peab kuldaktsiate valdkonnas küsitavaks, kontrollib Euroopa Kohus tavaliselt EÜ asutamislepingus ette nähtud kahe põhivabaduse – asutamisõigus ja kapitali vaba liikumine –seisukohast. Esimese suhtes on asjakohane EÜ artikli 43 esimene lõik, mis sätestab:
„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.”
5. Seevastu kapitali vaba liikumist käsitleb asutamisleping EÜ artikli 56 lõikes 1:
„1. Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.”
6. Tuleb mainida ka EÜ artiklit 295, kuna sellele antav hinnang on oluline:
„Käesolev leping ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides.”
7. Teisese õiguse osas tuleb esile tuua direktiivi 88/361/EMÜ,(5) mille I lisas on esitatud artiklis 1 osutatud kapitali liikumise nomenklatuur. Selles on konkreetselt kirjas „[o]salemine uutes või olemasolevates ettevõtjates püsivate majandussidemete loomiseks või säilitamiseks” (otseinvesteeringud)(6) ja „[b]örsil kaubeldavate omamaiste väärtpaberite omandamine mitteresidentide poolt” (väärtpaberitehingud).(7)
B. Itaalia õigus
8. Itaalia 2004. aasta eelarve seaduse (edaspidi „eelarve seadus”)(8) artikli 4 lõigetega 227–231 muudeti 31. mai 1994. aasta dekreetseadust nr 332,(9) mis kinnitati teatavate muudatustega sama aasta 30. juuli seadusega nr 474 ning millega kehtestatakse sätted riigile ja avalik-õiguslikele organisatsioonidele aktsiaseltsides kuuluvate osaluste müügi protsesside kiirendamise kohta.(10)
9. Artikli 4 lõige 227 reguleerib Itaalia riigile mõne äriühingu suhtes antud erivolitusi; põhimõtteliselt sõnastatakse selle lõike 227 punktis 1 uuesti dekreetseaduse nr 332 artikkel 2.1, mille kohaselt:
„1. Ministrite nõukogu esimehe […] dekreediga määratakse riigi otsese või kaudse kontrolli all olevatest äriühingutest, mis tegutsevad kaitse-, transpordi-, telekommunikatsiooni-, energiaressursside- ja teistes avalikku teenust pakkuvates sektorites, need, mille põhikirja tuleb erakorralisel üldkoosolekul enne igasuguse kontrolli kaotust kaasa toova akti vastuvõtmist lisada säte, milles majandus- ja rahandusministrile antakse üks või enam järgmistest erivolitustest, mida saab kasutada, olles konsulteerinud kaubandus- ja tööstusministriga [.]”
10. Itaalia riigi ulatuslikke eelisõigusi kirjeldatakse seejärel üksikasjalikult selle artikli 2 punktides a, b, c ja d; need on kokkuvõetult järgmised:
a) takistada investoritel nimetatud äriühingutes suurte osaluste omandamist, mis moodustavad vähemalt 5% või majandus- ja rahandusministri dekreediga kehtestatud madalamat protsenti hääleõigusest;
b) takistada lepingute või kokkulepete sõlmimist aktsionäride vahel, kes esindavad vähemalt 5% või majandus- ja rahandusministri dekreediga kehtestatud madalamat protsenti hääleõigustest;
c) vetoõigus äriühingu lõpetamist, üleminekut, ühinemist, jagunemist, äriühingu peakontori välisriiki üleviimist või äriühingu tegevusalade või põhikirja muutmist puudutavate otsuste osas, millega kaotatakse või muudetakse erivolitusi, ja
d) nimetada ilma hääleõiguseta haldur.
11. Itaalia ministrite nõukogu esimees võttis 10. juunil 2004 vastu eelarve seaduse artikli 4 lõikes 230 ette nähtud dekreedi,(11) mille artikli 1 lõige 1 sätestab, et:
„1994. aasta dekreetseaduse nr 332 artikli 2 erivolitusi teostatakse ainult üldistes huvides elutähtsatel ja hädavajalikel põhjustel, eelkõige seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise ja kaitsega ning nende huvide kaitseks sobival ja proportsionaalsel viisil, kaasa arvatud vajalike tähtaegade kehtestamisega, ilma et see piiraks siseriikliku õiguskorra ja ühenduse õiguse põhimõtete ning eelkõige mittediskrimineerimise põhimõtte järgimist.”
12. Dekreedi artikli 1 lõikes 2 sätestatakse ametivõimude erivolituste raames tegutsemise kriteeriumid järgmiselt:
„2. Ilma et see piiraks lõikes 1 märgitud eesmärki, teostatakse 1994. aasta dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktides a, b ja c osutatud erivolitusi järgmistel asjaoludel:
a) tõsine ja reaalne oht, et katkeb riigi minimaalne naftatoodete- ja energiavarustus ning asjaomaste kõrval- ja kaasteenustega varustamine ning üldiselt toorainevarustus, üldsuse esmatarbekaupadega või miinimumtasemel telekommunikatsiooni- ja transporditeenustega varustamine;
b) tõsine ja reaalne oht ühiskonna ees kohustuste täitmise järjepidevusele avalikes teenustes ning äriühingule üldsuse huvides antud ülesannete täitmises;
c) tõsine ja reaalne oht esmatähtsate avalike teenuste rajatiste ja võrgustiku kindlusele;
d) tõsine ja reaalne oht riigikaitsele, sõjalisele julgeolekule, avalikule korrale ja julgeolekule;
e) tervishoiualased hädaolukorrad.”
III. Kohtueelne menetlus
13. Kuna Itaalia valitsus ei vaidlustanud kostja vastuses ega vasturepliigis komisjoni esitatud faktilisi asjaolusid üheski aspektis, tuleb nõustuda vaidluse asjaoludega, nagu need on esitatud hagiavalduses, jättes siiski kõrvale teabe, mis ei ole kohtuasja üle otsustamiseks vajalik.
14. Komisjon juhtis 2003. aasta veebruaris märgukirjaga Itaalia valitsuse tähelepanu 23. detsembri 1999. aasta eelarve seaduse nr 488 artikli 66, samuti riigiettevõtete erastamist käsitleva ministrite nõukogu esimehe 11. veebruari 2000. aasta dekreedi ja ühenduse õiguse kooskõla küsimusele.
15. Itaalia ametiasutused märkisid 2003. aasta juunis oma vastustes, et kõnealune dekreet on vastu võetud Euroopa Kohtu asjas C‑58/99(12) tehtud kohtuotsuse rakendamiseks, ja teatas novembris, et sama aasta lõpus võtavad nad vastu ühenduse õiguskorraga kooskõlas oleva õigusakti.
16. Pärast teatavaks tehtud muudatuste heakskiitmist edastas Itaalia valitsus 2004. aasta jaanuaris komisjonile selle aasta eelarve seaduse teksti, milles tehti ministrite nõukogu esimehele ülesandeks anda 90 päeva jooksul pärast seaduse jõustumist välja dekreet erivolituste kasutamise kriteeriumide kohta.
17. Komisjon sai teatise nende rakenduseeskirjade ehk vaidlustatud dekreedi kohta 30. juunil 2004.
18. Kõnealune ühenduse institutsioon saatis 22. detsembril 2004 Itaalia ametiasutustele täiendava märgukirja, kuna ta leidis, et muudetud sätted ja erivolituste kasutamise uued kriteeriumid ei kõrvaldanud kapitali vaba liikumist ja asutamisvabadust käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete rikkumist.
19. Itaalia valitsus vastas 24. mail 2005, et dekreetseadus nr 332 ja 10. juuni 2004. aasta dekreet asutasid riigi osalusega äriühingute juhtimises „kuldaktsiate” süsteemi, mis vastab ühenduse õiguses sätestatud nõuetele.
20. See argument ei rahuldanud komisjoni, kes 18. oktoobril 2005 saatis asjaomasele valitsusele põhjendatud arvamuse. Itaalia ametiasutused vaidlustasid nimetatud arvamuse 20. detsembril 2005, mistõttu komisjon otsustas anda asja Euroopa Kohtusse.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
21. Komisjoni hagi saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. juulil 2007 ja Itaalia valitsuse vastus sama aasta 5. oktoobril.
22. Repliik saabus 16. novembril 2007 ja vasturepliik 7. veebruaril 2008.
23. Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis vastu 10. juuni 2004. aasta dekreedi erivolituste teostamise tingimuste kohta – millele viidatakse dekreetseaduse nr 332, mida on muudetud kujul üle võetud 30. juuli 1999. aasta seadusse nr 474, mida on omakorda muudetud eelarve seaduse (legge finanzaria) artikli 4 lõike 227 punktidega a, b ja c, artiklis 2 – artikli 1 lõikes 2 sisalduvad sätted, on ta rikkunud talle EÜ asutamislepingu artiklitest 43 ja 56 tulenevaid kohustusi. Komisjon palub ka, et kohtukulud mõistetaks välja Itaalia valitsuselt.
24. Viimane nõuab kohustuste rikkumise hagi rahuldamata jätmist ja kohtukulude välja mõistmist komisjonilt.
25. 2. oktoobril 2008 toimunud kohtuistungil esitasid suulisi väiteid Itaalia valitsuse ja komisjoni esindajad.
V. Kohustuste rikkumise õiguslik analüüs
A. Esialgsed märkused
1. Vaidlusese
26. Itaalia valitsus väidab oma menetlusdokumentides,(13) et enamik hagis esitatud väiteid kohustuste rikkumise kohta on vastuvõetamatud, küll on vastuvõetav aga hagi tervikuna. Ta väidab, et tegelikult ei ole hagiavalduse ja repliigi etteheited esitatud niivõrd vaidlustatud dekreedi, kuivõrd dekreetseaduses nr 332 sätestatud erivolituste vastu; kuna aga põhjendatud arvamuses neid erivolitusi ei vaidlustatud, heidab komisjon talle ette kohustuste rikkumist nende erivolituste reguleerimise tõttu, laiendades vaikimisi hagi eset.
27. Hageja omakorda kinnitab repliigis,(14) et ta peab küsitavaks ainult vaidlustatud dekreedi artikli 1 lõike 2 proportsionaalsust, seda eelkõige osas, mis puudutab Itaalia riigi ulatuslike õiguste kasutamise kriteeriume; ta heidab ette, et need ei ole piisavalt konkreetsed, võimaldamaks investoritel teada, mis asjaoludel täpselt võib valitsus oma erivolitusi kasutada. Ta tunnistab siiski, et erivolitustele tuginemise õiguspärasust, sealhulgas nende kasutamise proportsionaalust tuleb analüüsida.(15)
28. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piiritletakse EÜ artikli 226 alusel esitatava hagi ese samas sättes ette nähtud eelneva haldusmenetluse raames. Järelikult peavad komisjoni põhjendatud arvamusel ja hagil olema samad põhjendused ja alused, mistõttu Euroopa Kohus ei saa kontrollida etteheiteid, mida ei ole põhjendatud arvamuses sõnastatud.(16) Sellest kohtupraktikast johtub, et kohtueelse menetluse ja Euroopa Kohtusse esitatud hagiavalduse kattuvuse eesmärk on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus nii täita ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi kui ka selgitada nõuetekohaselt väiteid, mida ta peab asjakohaseks komisjoni etteheidete suhtes enda kaitseks esitada.
29. Itaalia valitsuse väitega komisjoni väidete vastuvõetamatuse kohta ei saa nõustuda, sest märgukirja,(17) põhjendatud arvamuse(18) ja hagiavalduse võrdlev analüüs näitab mitte ainult seda, et komisjon soovib otsust vaidlustatud dekreedi kohta, vaid ka seda, et hagiavalduses piiritleti vaidlusese dekreediga, samas kui hagile eelnevad menetlusdokumendid sisaldavad teavet erivolituste endi õiguspärasuse vaidlustamiseks.(19)
30. Igal juhul piisab isegi piiritletud vaidluse korral sellest, kui märkida, et Euroopa Kohus on kohustuste rikkumise hagi raames sellise võimaluse andnud, eristades seda hagieseme laiendamisest.(20)
31. Lisaks on Itaalia valitsuse argument sofism, sest selles vihjatakse asjaolule, et komisjon lähtub vaidlustatud dekreedi kritiseerimisel tegelikult erivolituste olemusest, kuna ei ole õiguspärane kontrollida volituste kasutamist ilma volituste endi üle otsustamata. Samastades erivolituste sätestamist nende rakendamisega praktikas, aetakse neid kehtestav õigusnorm (dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktid a, b, c ja d) segi nende kasutamist reguleeriva õigusnormiga (kõnealuse dekreedi artikkel 1.2).
32. Kokkuvõttes on komisjoni ja Itaalia valitsuse vaidluse keskmes nimetatud dekreedi sätete proportsionaalsus, kusjuures kõik komisjoni menetlusdokumentides esitatud väited jäävad kehtima.
33. Dekreetseaduses nr 332 sätestatud erivolituste asjakohasus liikumisvabadust käsitlevate asutamislepingu sätete seisukohast on kaheldav; kohustuste rikkumise menetluse eripära keelab Euroopa Kohtul sellist asjakohasust aga omaalgatuslikult kontrollida, sest oleks oht otsustada ultra petita.
34. Sellest tulenevalt tuleb käesoleva hagi asjaolusid pidada vähemasti kummaliseks: Euroopa Kohtul palutakse avaldada seisukohta erivolituste teostamise proportsionaalsuse kohta, küsimata eelnevalt arvamust selliste erivolituste kooskõla kohta EÜ asutamislepingus sätestatud põhivabadustega. Kuna ei saa välistada teist hagi selles küsimuses, kutsun komisjoni üles lähenema oma uurimisele natuke sidusamalt, mis tuleks kasuks menetlusökonoomiale, tagades avalike vahendite otstarbekama kasutamise.
2. EÜ artikli 295 asjakohasus
35. Kuigi Itaalia valitsus ei tuginenud enda kaitseks EÜ artikli 295 järgimise vajadusele, mida on laialdaselt uuritud kahes liidetud ettepanekus, mis ma esitasin kohtuasjades, milles tehti ühelt poolt kohtuotsused komisjon vs. Portugal, komisjon vs. Prantsusmaa ning komisjon vs. Belgia,(21) ning teiselt poolt kohtuotsused komisjon vs. Hispaania ja komisjon vs. Ühendkuningriik,(22) nõuab arutamisel olevate erivolituste olemus nendes ettepanekutes esitatud teesist lähtumist.
36. Seega kordan arvamust, et EÜ artikli 295 väljend „omandi õiguslik režiim” ei viita tsiviilõiguslike varaliste suhete regulatsioonile, vaid igat liiki õigusnormide mõttelisele kogumile, sealhulgas avaliku õiguse normidele, mis võivad anda kontrolli äriühingu üle, see tähendab anda õiguste omanikule voli mõjutada otsustavalt äriühingu kõikide või osade tegevuseesmärkide kindlaksmääramist või täitmist; samuti ei toimu selle sätte eesmärgipärasel tõlgendamisel riigi- ja eraettevõtete eristamist, mis asutamislepingu alusel põhineb üksnes aktsionäride koosseisul, vaid see tõlgendus sõltub riigi võimalusest kehtestada teatavaid majanduspoliitilisi kriteeriume, mis erinevad erasektori majandustegevusele omasest üksnes maksimaalsest kasumitaotlusest.
37. Tuletan meelde, et asutamisleping järgib EÜ artiklis 295 sätestatud liikmesriikide õiguskordades kehtestatud omandi õiguslikku režiimi, laiendades seda kõikidele meetmetele, mis jätab riigile avalikus sektoris majandusliku sekkumise kaudu võimaluse osaleda riigi tootmistegevuse korraldamises, eriti „strateegilisteks” peetavates valdkondades tegutsevate järk-järgult liberaliseeritud ettevõtete erastamise protsessides.(23) Pean konkreetselt silmas riigivõimude kontrolli teatavates rahva jaoks elulise tähtsusega tegevusaladel, mille eesmärk on majanduspoliitika strateegiate rakendamine.
38. Sellega seoses kehtib täiel määral minu ettepanekus kohtuasjades C‑463/00 ja C‑98/01 esitatud kriitika selles suhtes, et kohtuotsustes on ilma igasuguse põhjenduseta jäetud EÜ artikkel 295 kohaldamata ja selle kohaldamisala arvestamata, ning hilisemates kohtuotsustes ei ole seda artiklit isegi tõlgendatud; Euroopa Kohus on üksnes märkinud, et ei saa eitada selliste kaalutluste olemasolu, mis võivad olenevalt olukorrast õigustada liikmesriikide teatava mõju säilitamist algselt riigile kuuluvate ettevõtjate üle, mis on hiljem erastatud, kui need ettevõtjad tegutsevad üldistes huvides osutatud teenuste või strateegiliste teenuste sektoris.(24)
39. Euroopa Kohus lisas, et need kaalutlused ei luba siiski liikmesriikidel osundada nende siseriiklikule omandi õiguslikule režiimile – millele on viidatud EÜ artiklis 295 –, et õigustada asutamislepingus ette nähtud vabaduste piiramist, mis tuleneb erastatud ettevõttes aktsionäriks olemise eelisest, sest kõnealune artikkel ei tähenda seda, et liikmesriikides kehtivad omandi õiguslikud režiimid jääksid asutamislepingu alusreeglite kohaldamisalast välja.(25)
40. Minu eespool viidatud liidetud ettepanek sisaldab väga sarnast väidet, et EÜ artikli 295 neutraalsusklausel ei anna mingil moel õigust teha erandit asutamislepingu kohustuslikest õigusnormidest, mis omandavad õigusmõju vastavalt oma sõnastusele ja eriti kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule. Ma rõhutan, et EÜ artikkel 295 ei tühista neid asutamislepingu alusnorme, vaid takistab pidamast kõnealuseid meetmeid iseenesest asutamislepinguga kokkusobimatuks, sest need on kaitstud „õiguspärasuse eeldusega”, mille annab neile EÜ artikli 295 õiguspärasus.(26)
41. On tõsi, et minu teesi järgi on käesolevas õigusrikkumise menetluses arutatavad riigivõimude erivolitused normid, millega kehtestatakse riigi sekkumine teatavate ettevõtjate tegevusse majanduspoliitika eesmärkidel, ja neid tuleb samastada ettevõtete omandivormidega, mille korraldamine on EÜ artikli 295 alusel liikmesriikide pädevuses; nende olemasolu iseenesest ei ole asutamislepingu põhivabadustega vastuolus, kuigi nende konkreetne teostamine võib seda olla.
42. Seega heidab komisjon käesolevas kohtuvaidluses ühelt poolt ette ainult vaidlustatud dekreedi nende teatavate aspektide ebaproportsionaalsust EÜ asutamislepingu seisukohast, mis seonduvad Itaalia riigile dekreetseadusega nr 332 antud erivolituste teostamisega; teiselt poolt kuulub proportsionaalsuse põhimõte, mida mõistetakse kokkuvõttes eeldusena, et riigi reguleeriv sekkumine vastab taotletavale eesmärgile,(27) ühenduse õiguskorra üldpõhimõtete hulka, mille alusel tuleb kõnealuste liikmesriikide käsutuses olevate väga ulatuslike õiguste õiguspärasust mõõta. Nii soovitasin varasemates ettepanekutes, et valitsused, kes pooldavad kuldaktsiaid reguleerivaid õigusnorme, peaksid tõendama, et riigi osalemine liberaliseeritud ettevõtete juhtimises vastab soovitud eesmärgile,(28) ja nüüd leian kooskõlas eelnevatel lehekülgedel esitatud arvamusega, et miski ei takista sellise õigusnormi kontrollimist nimetatud proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast.
3. EÜ artikkel 43 versus EÜ artikkel 56
43. Hageja väidab, et ta on tuvastanud, et Itaalia Vabariik on rikkunud asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumise õigust.
44. Selles suhtes ei ole ma muutnud oma tingimust, et termini „kuldaktsiad” all mõeldud piiranguid on kohane ja sobiv hinnata asutamisvabaduse seisukohast, sest kõnealune liikmesriik püüab harilikult aktsionäride struktuuri sekkumise õigusi kasutades kontrollida erastatud juriidiliste isikute tahte kujundamist (mõjutades aktsionäride koosseisu või konkreetseid haldusakte), millel on vähe ühist kapitali vaba liikumisega.(29)
45. Sellised volitused võivad siiski kahjustada õigust asutamisvabadusele, muutes selle vähem huvipakkuvaks nii otseselt juhul, kui need puudutavad aktsiakapitalis osalemist, kui ka kaudselt juhul, kui need vähendavad aktsiakapitali atraktiivsust, vähendades äriühingu juhtivorganite käsutus- ja juhtimisõigust.(30) Vastupidi Euroopa Kohtu otsustele(31) rõhutan, et sellest tulenev kapitali vaba liikumise piirang on võimalik kõrvalmõju, kuid ei esine tingimata. Nagu ma juba märkisin, peab nimetatud väide paika meetmete puhul, mis mõjutavad aktsionäride koosseisu, veelgi kindlam on see aga meetmete puhul, mis piiravad äriühingu kokkulepete vastuvõtmist (näiteks ettevõtte tegevusala muutmine või vara võõrandamine), nagu käesolevas kohtuasjas vaidlustatud meetmed, muutes seose kapitali vaba liikumisega hüpoteetiliseks või väga hapraks.(32)
46. Eristamine omandab praktikas esmase tähtsuse, kui arvestada, et kapitali vaba liikumine ei kehti mitte ainult liikmesriikide vahel, vaid ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.(33) Sellest järeldub seega, et kuigi selline meede nagu strateegilise sektori ettevõtja lõpetamise otsuse veto kuulutatakse EÜ artikliga 43 kokkusobimatuks, saab sellele tugineda kolmandate riikide aktsionäride suhtes.
47. Vaatamata sellele, et kolmandatest riikidest pärinevad rahavood, mis on hädavajalikud sellises koguses väärtpaberite omandamiseks, mis võimaldaks äriühingu juhtimist kontrollida, on olemuselt täiendavad, jätaks selliste väga ulatuslike volituste EÜ artikliga 56 kokkusobimatuks pidamine tee vabaks nendele samadele ühendusevälistele aktsionäridele äriühingu lõpetamiseks, kahjustades liikmesriigi huve, milleks on selle ettevõtja tagatud avalike teenuste järjepidevus.
48. Ma ei eita, et on teatavaid meetmeid, mida võib hinnata kahe kõnealuse põhivabaduse suhtes; tahan tähelepanu juhtida ainult sellele, et on teist laadi erivolitusi, mille eriomane seos ettevõtete juhtimisega nõrgendab nende seost kapitali vaba liikumisega niivõrd, et nende tühiseks lugemine viiks välja EÜ artikli 56 ülemäära laia käsituseni.
49. Pooldan seega nende kahe põhivabaduse vastavate kohaldamisalade täpsemat piiritlemist, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikas sedastatud kapitali vaba liikumise tegeliku vis atractiva’ga. Ma ei käsitle seda täheldust siin pikemalt, mis aga ei piira selle edasiarendamist hiljem 10. juuni 2004. aasta dekreedi üksikasjalikul käsitlemisel. Mainin juba ära, et uurin rikkumist käesoleva ettepaneku B osa punkti 2 alapunktides a ja b eraldi seoses kummagi põhivabadusega, mille valguses tuleb vaidlustatud dekreeti uurida.
50. Lõpetuseks tuleb märkida, et menetlusest nähtuvalt võttis Itaalia riik vastu asjaomase õigusnormi, mille peale komisjon kaebab, just asutamiseks mõeldud investeeringute kartuses. Selle aluseks, ehkki mitte ainsaks ajendiks, on soov takistada, et strateegiliste sektorite ettevõtjad satuksid kahtlase maksevõimega ühenduseväliste finantsgruppide kätte, kes tegutsevad võib-olla liikmesriikide poliitikaga kokkusobimatutel eesmärkidel.
B. Vaidlustatud dekreedi proportsionaalsus
1. Probleemiasetus
51. Komisjon põhjendab oma nõuet sellega, et vaidlustatud dekreedis ei määratleta piisavalt täpselt asjaomaste ulatuslike õiguste kasutamise kriteeriume, nii et investor ei tea, mis tingimustel valitsus neid õigusi kasutada kavatseb. Sellega seoses väidab ta, et kuna dekreet on koostatud väga üldsõnaliselt, sekkub riik ainult siis, kui teatav investor püüab omandada suurt aktsiapakki asjaomaste majandussektorite ettevõtjates (kaitseküsimused, transport, telekommunikatsioon, energia ja teised avalikud teenused),(34) mis eeldab, et otsus on subjektiivne, tingitud üksnes investori omadustest.
52. Ta lisab, et väljendid „tõsine ja reaalne oht” ning „tervishoiualane hädaolukord” ei ole piisavalt objektiivsed ega spetsiifilised selleks, et aru saada, mis asjaoludel neid erivolitusi kasutatakse, ning jätavad Itaalia ametiasutustele ulatusliku kaalutlusruumi, takistades investoreid või võttes neilt stiimulid, seda eriti nende investorite osas, kes kavatsevad Itaaliasse asuda ettevõtja juhtimises osalemise eesmärgil.
53. Asjaomane ühenduse institutsioon lisab, et erivolituste teostamise konkreetsel juhul ei oleks ka võimalikku hagi arutaval siseriiklikul kohtul teavet, mille põhjal haldusasutuse kaalutlusõigust kontrollida.
54. Viimaseks märgib komisjon, et puudub põhjuslik seos energiatoodetega varustamise, avalike teenuste osutamise hädavajaliku tagatise ja ettevõtete aktsionäride koosseisu kontrollimise vahel, eriti ühtlustamata sektorites. Tegevusharudes, milles siseriiklikud õigusaktid on teatud määral ühtlustatud, tugineb komisjon direktiividele 2003/54/EÜ,(35) 2003/55/EÜ(36) ja 2002/21/EÜ(37) (edaspidi „elektridirektiiv”, „gaasidirektiiv” ja „telekommunikatsioonidirektiiv”), märkides, et need sisaldavad meetmeid nendes majandusvaldkondades katkematu tarne tagamiseks kogu riigis.
55. Peale vaidluseseme kohta juba nimetatud väidete soovib Itaalia valitsus keskendada vaidlust kindlalt asutamisvabadusele ja mitte kapitali vabale liikumisele, sest käesoleval juhul kohtus kontrollitavad aktid on mõeldud selleks, et otsustavalt sekkuda ettevõtete juhtimisse.
56. Samuti ei nõustu ta asjakohaseks pidama elektri- ja gaasiturge käsitlevaid direktiive, sest vaidlusaluse dekreediga ei kehtestatud struktuurilisi meetmeid.
57. Ta nimetab ka subsidiaarsuse põhimõtet väitmaks, et nii avalike teenuste osas kui ka kaitseküsimustes on riiklikke huve tõsiselt kahjustavate olukordadega toime tulemiseks kõige sobivam siseriiklik õigusakt.
2. Õiguslik hinnang
a) Sissejuhatavad märkused
58. Enne kohustuste rikkumise põhjuste kontrollimise alustamist tuleb esitada selleks kasutatavad parameetrid.
59. Esiteks tuleb seetõttu, et komisjon ei ole oma hagis dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 erivolitusi märkinud, kordan, arvestada, et need on EÜ asutamislepingus tagatud asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumisega kooskõlas. Pealegi tuleb juhul, kui heita ette ainult nimetatud dekreedis reguleeritud eesmärkide proportsionaalsuse puudumist, kaaluda, kas see dekreet on nende vabaduste suhtes õigustatud.
60. Selles mõttes pakub arutamisel olev Itaalia õigusnorm palju põhjendusi siseturu moonutuste õigustamiseks, mida erivolituste teostamine võib kaasa tuua, sest selles nimetatakse otseselt energiavarustuse säilitamist ja avalike teenuste osutamist, teenuse osutamise baasrajatiste kindlust, riigikaitset ja avalikku korda, samuti tervishoiualast hädaolukorda.(38)
61. Teiseks tagab proportsionaalsuse põhimõte niivõrd, kuivõrd tegemist on põhiõigusi käsitlevate siseriiklike õigusnormide asutamislepingule vastavuse hindamisega, turgude integreerimise edendamise ning Euroopa Kohus rakendab seda rangemalt kui ühenduse institutsioonide antud õigusnormide suhtes.(39)
62. Pealegi rõhutan oma metodoloogias, et küsimust tekitab vaidlustatud dekreediga ette nähtud erivolituste teostamise kord ühelt poolt seoses dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktidega a ja b ning teiselt poolt sama sätte punktiga c tulenevalt sellest, et kahe esimese punkti õiguspärasust tuleb hinnata EÜ artikli 56 alusel, samas kui kolmanda õiguspärasust hinnatakse EÜ artikli 43 alusel.
b) Vaidlustatud dekreedi proportsionaalsus dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktides a ja b sätestatud õiguste suhtes
63. Nimetatud sätte asjaomased kaks punkti sätestavad privileegi, mille puhul majandusminister, olles konsulteerinud tööstusministriga, takistab eespool nimetatud sektoritesse kuuluvate äriühingute investorite poolt suurte osaluste omandamist, mis moodustavad vähemalt 5% hääleõigustest (punkt a), samuti lepinguid või kokkuleppeid aktsionäride vahel, kes esindavad vähemalt 5% hääleõigustest (punkt b).(40)
64. Kuna mõistet „kapitali liikumine” ei ole EÜ asutamislepingus määratletud, on kohtupraktikas seni tunnistatud direktiivi 88/361/EMÜ(41) lisas esitatud nomenklatuur soovituslikuks, kusjuures nimetatud kohtupraktika kohaselt hõlmab kõnealune mõiste otseinvesteeringuid, mille teel ostetakse osalusi ettevõtjate aktsiate omandamisega viisil, mis annab võimaluse osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimisel, ning kaudseid investeeringuid (mida nimetatakse ka „portfelliks”), nagu väärtpaberite omandamine kapitaliturul raha paigutamise eesmärgil, aga ilma kavatsuseta mõjutada äriühingu juhtimist või seda kontrollida.(42)
65. Euroopa Kohus on uurinud neid ärikategooriaid ja kvalifitseerinud EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses „piiranguteks” siseriiklikud meetmed, mis takistavad või raskendavad asjaomastes äriühingutes aktsiate omandamist või mis heidutavad teiste liikmesriikide ettevõtjaid selliste äriühingute kapitali investeerimast.(43)
66. Kuigi ma juba märkisin, et käesolevas hagis ei käsitleta nimetatud ministritele antud erivolitusi, kinnitavad eespool esitatud selgitused, et nii vähemalt 5% ettevõtte kapitalist moodustava aktsiapaki ostmise takistamise kui ka nende aktsiate omanike ja teiste isikute vaheliste lepingute takistamise vastavust ühenduse õigusele tuleb hinnata EÜ artikli 56 alusel, sest selline sekkumine aktsiate omandamisse on ilmselge isegi siis, kui see on üksnes heidutav.
67. Sellises mahus väärtpaberite omamisest iseenesest ei piisa endale ettevõtte üle kontrolli tagamiseks, kuigi aktsionäride hajutatus suurtes aktsiaseltsides võimaldab suhteliselt väikese aktsiate protsendiga investorite rühmadel ettevõtja juhtimises osaleda.
68. Kui keskenduda analüüsis Itaalia dekreedi proportsionaalsusele, ei ole raske ära arvata, et see ei läbi isegi vastavustesti,(44) nagu komisjon väidab, sest ei ilmne mingit loogilist seost dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktides a ja b osutatud vaidlustamisõiguste ja nende õiguste kõnealuse dekreedi alusel kasutamise tingimuste vahel.
69. Nii ei ole mõistetav, kuidas võib aktsiate omandamine või aktsionäridevaheline kokkulepe kujutada tõsist ja reaalset ohtu, et katkeb energiavarustus või et häiritakse tõsiselt ja kindlalt avalike teenuste pidevust; samuti ei ole mõistetav, et need võiks kujutada tõsist ja reaalset ohtu esmatähtsate avalike teenuste rajatiste ja võrgustike kindlusele või riigikaitsele või avalikule julgeolekule ja veelgi vähem, et need kujutavad tervishoiualast hädaolukorda – kui väga haiged asjaomased investorid või aktsionäridevaheliste kokkulepete pooled ka ei oleks.
70. Itaalia valitsus ei esitanud mingeid tõendeid ega näitajaid, mis võiksid komisjoni kahtlusi kummutada ning seega näivad need kahtlused põhjendatud. Nimetatud negatiivset hinnangut muudab veelgi halvemaks see, et pädevatel ministritel on põhjendamatult õigus vähendada 5% määra, sest sellest alammäärast madalam protsent viitab kõnealuse vetoõiguse kasutamise täielikule meelevaldsusele.(45)
71. Järelikult ei ole mõtet uurida väidet elektri-, gaasi- ja telekommunikatsioonidirektiivide kohaldatavuse kohta, sest see ei korva esialgset seose puudumist õiguste ja nende teostamise reguleerimise vahel vaidlustatud dekreedis; lisaks tuleb kahelda nende õigusnormide asjakohasuses seetõttu, et need kätkevad nimetatud turgudel konkurentsi reguleerivaid norme ja sisaldavad kõigest avaliku teenuse nõuete täitmise ühiseid miinimumeeskirju.(46)
72. Mis puutub Itaalia valitsuse teesi, millega tahetakse dekreedi õiguspärasust põhjendada subsidiaarsuse põhimõttega kui liikmesriikide eluliste huvide kaitseks sekkumise tagatisega, siis tuleb paraku märkida, et EÜ asutamislepingu kohaselt tuleb subsidiaarsuse põhimõtet kohaldada asutamislepingu üldsätteid ja eesmärke järgides, eriti acquis communautaire’i ja institutsioonide tasakaalu täieliku säilitamise asjus.(47)
73. Pealegi on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi liikmesriikidel on vabadus määrata avaliku korra või julgeoleku nõuded kindlaks lähtuvalt oma siseriiklikest vajadustest, tuleb neid nõudeid ühenduse kontekstis tõlgendada kitsalt, nii et nende ulatust ei saaks määrata iga liikmesriik ühepoolselt, ilma Euroopa Liidu institutsioonide kontrollita.(48)
74. Samuti on ta lisanud, et välismaiste otseinvesteeringute puhul kehtiv eelneva loa kord(49) või tagantjärele keelamine,(50) milles määratakse vaid üldjoontes kindlaks finantstehingud, mille suhtes neid kohaldatakse sel alusel, et need kahjustavad avalikku korda või julgeolekut, ei võimalda asjaomastel isikutel teada konkreetseid asjaolusid, millal on vaja eelnevat luba või millal kasutatakse keeldu; Euroopa Kohus ise on sellist üksikisikutele EÜ artiklist 56 tulenevate õiguste ja kohustuste ebatäpsust kritiseerinud, sest see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
75. Kokkuvõttes oleks subsidiaarsuse põhimõtte kasutamine nii ebamäärastes tingimustes vastuolus õiguskindlusega, mille järgimist nõuab Euroopa Kohus selleks, et leevendada asutamislepingus liikmesriikide tehtud kompromisside jäikust.
76. Esitatud selgituste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis vastu ministrite nõukogu esimehe 10. juuni 2004. aasta dekreedi artikli 1 lõikes 2 sisalduvad sätted koostoimes eelarve seaduse artikli 4 lõike 227 punktidega a ja b, on ta rikkunud EÜ asutamislepingu artiklist 56 tulenevaid kohustusi.
c) Vaidlustatud dekreedi proportsionaalsus dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktis c osutatud õiguste suhtes
77. Meeldetuletuseks märgin, et vaidlusalune säte näeb ette majandus- ja tööstusministrite veto äriühingu lõpetamise, ülemineku, ühinemise, jagunemise, äriühingu asukoha välisriiki üleviimise, äriühingu tegevusalade või põhikirja muutmise otsuste suhtes, millega kõnealused erivolitused kaotatakse või neid muudetakse.
78. Käesoleva ettepaneku punktis 49 pooldasin seisukohta, et tuleb selgelt piiritleda juhud, mille puhul on tegemist kapitali vaba liikumisega, ja juhud, mis kuuluvad asutamisvabaduse kohaldamisalasse, ega ole neid EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabaduste seisukohast uurides seega automaatselt samastanud.
79. Selles suhtes olen veendunud, et dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktis c nimetatud meetmed puudutavad asutamisvabadust. Nimelt on Euroopa Kohtu praktikas sedastatud, et selleks, et teada saada, kas siseriiklik õigusnorm kuulub ühe või teise liikumisvabaduse valdkonda, on vaja lähtuda õigusnormi eesmärgist,(51) lisades, et siseriiklikud õigusnormid, mida kohaldatakse juhtudel, kui kõnealuse liikmesriigi kodanikule kuulub mõnes teises liikmesriigis asutatud äriühingu kapitalis osalus, mis võimaldab tal reaalselt mõjutada selle äriühingu otsuseid ning otsustada äriühingu tegevuse üle, kuuluvad asutamisvabadust käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete kohaldamisalasse.(52)
80. Selliste otsuste eestvedajal või algatajal peab aga olema piisaval hulgal aktsiaid aktsionäride üldkoosoleku nõusoleku saamiseks, sest ainult sel positsioonil saavutaks ta ettevõtte majanduselu nii olulisel määral mõjutamiseks vajaliku häälteenamuse; tegelikult võib selline otsus ohtu seada ka ettevõtte püsimajäämise, mistõttu liikmesriikide seadusandjad on kehtestanud ettevaatusabinõuks, et otsuse vastuvõtmiseks on nõutav aktsionäride üldkoosolekul esindatud aktsionäridele kuuluva kapitali põhine kvalifitseeritud häälteenamus.(53)
81. Igal juhul toimus raha piiriülene liikumine, mille tulemusel väärtpaberipakk omandati, eelnevalt ilma igasuguste häireteta, välistades täiusliku õppenäite kombel täielikult seose kapitali vaba liikumisega. Kuigi ei ole välistatud õigusnormi teatav heidutav aspekt (mis kaotab välisinvestori huvi kõikide ettevõtjate vastu, mille põhikirja on lisatud kõnealuse klausli sarnane klausel), on suur osa käsitletavatest meetmetest ühenduses asutamisvabaduse – konkreetselt EÜ artikli 44 lõike 2 punkti g – alusel ühtlustatud.(54) See on täiesti loogiline, kui arvestada dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punkti c kohaste otsuste seost selle asutamislepingu põhiõigusega.
82. Igal juhul ei tasu vaeva süveneda asjaomaste meetmete valdkonna küsimusse, sest käesoleval juhul ei ole küsimus meetmete õiguspärasuses, vaid vaidlustatud dekreedi alusel nende kasutamise kriteeriumide õiguspärasuses. Tahaksin sellegipoolest korrata oma täit veendumust, et äriühingute juhtivorganite seda liiki tegevust tuleb pidada EÜ artiklis 43 sätestatud asutamisvabaduseks ja mitte kapitali vabaks liikumiseks, mis ei ole minu arvates asjassepuutuv isegi mitte siis, kui oletada väidetava välisvahendeid heidutava toime olemasolu, sest see seos on nõrk.
83. Naastes nimetatud dekreedi proportsionaalsuse kontrollimise juurde, usun, et peale äriühingu põhikirja muutmise, millega avalik-õiguslikes ettevõtetes kaotatakse või muudetakse erivolitusi, näib ülejäänud toiminguid puudutav keeld mulle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest näiteks ettevõtja lõpetamine ja selle tegevusala muutmine võivad kaotada energiavarustuskindluse ja/või katkestada teiste avalike teenuste osutamise liikmesriigi õiguspäraste ja eluliste huvide vastaselt, seades tema kodanike heaolu ohtu.
84. Sellegipoolest on mul tõsised kahtlused nende vajalikkuse osas, sest on lahendusi, millega sekkutakse ühisturu toimimisse vähem ning mis muudavad välisinvestorite toimingud ettearvatavamaks, arvan konkreetselt, et Itaalia riik võiks säilitada blokeeriva vähemusosaluse äriühingutes, milles osaluse säilitamist ta peab vajalikuks.
85. Olen maininud üksmeelselt Euroopa ühinguõiguse osaks tunnistatud kriteeriumi, mis seab selliste otsuste nagu dekreetseaduse nr 332 artikli 2.1 punktis c osutatud otsuste õigusmõju tingimuseks mitte üksnes suurendatud või kvalifitseeritud häälteenamuse nõuded üldjuhul erakorralisel aktsionäride üldkoosolekul, vaid ka kvoorumi nõude.
86. Sellega seoses on niivõrd, kuivõrd õigusi ei kuritarvitata, piisava väärtpaberipaki säilitamisel selleks, et peatada kõik katsed sõlmida avalikke teenuseid pakkuvaid äriühinguid puudutavaid sellise ulatusega äriühingute kokkuleppeid, milliseid käsitletakse käesolevas asjas, see vaieldamatu eelis, et nii kohandutakse neile üldistele huvidele, mida siseriiklikule ühinguõigusele vastava haldusnormiga tahetakse tagada, rikkumata seejuures ühenduse õigust. Pealegi ei tähenda selline lahendus riigile mingit lisakulu, sest tegemist ei ole konkreetse kapitalimahu omandamisega, vaid olukorraga, kus veel hiljuti riigi täieliku kontrolli all olnud ettevõtete eripärast tulenevalt on ametivõimudel vaja vabaneda ainult vajalikus koguses aktsiatest selleks, et jätkata nende ettevõtete käekäigu juhtimist.
87. Kuna on õiguspärane, et riik tunneb endal kohustust kontrollida varustamise ja avalike teenuste osutamise järjepidevust ja stabiilsust, ei takista ülejäänud osas miski tal anda energia- ja telekommunikatsiooniturgu ning teisi valdkondi reguleerivatele asutustele õigusi valvata näiteks selle järele, et elektriettevõtjate lõpetamine, mille tagajärjel oluliste toodete või teenuste tarnija kaob, ei kahjustaks kodanikke.
88. Kokkuvõttes ei ole vaidlustatud dekreet proportsionaalne volitustega, mille kasutamist sellega tahetakse korraldada, ega ühenduse õigusega. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis vastu artiklis 1.2 ette nähtud sätted koostoimes eelarve seaduse artikli 4 lõike 227 punktiga c, on ta rikkunud EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi.
d) Järelsõna
89. Komisjoni hagi Itaalia Vabariigi vastu puudutab väga konkreetselt ühenduseväliste riikide investorite teatava tähtsusega osaluse omandamist ettevõtjates, mis tegutsevad strateegilisteks peetavates või avaliku teenuse sektorites ning mis vahel tekitab Euroopa valitsustes kahtlusi. See aspekt ilmneb Itaalia valitsuse vastusest, kui ta märgib, et (vaidlustatud dekreedis) sätestatud kriteeriume saab konkreetselt täpsustada ainult aktsiate konkreetsest omandajast lähtudes.(55)
90. Ühtlasi väideti, et „kuldaktsiaid” käsitlevate õigusaktide keskne idee puudutab tingimusi, mille korral Euroopa-välised subjektid saavad ettevõtjate omandusest tulenevaid privileege kasutada kõige tundlikumates sektorites, jättes kõrvale sellised lahendused nagu vastastikkus ja otsustades lepingute kasuks, millega lisatakse põhikirja kuldaktsiad, aktsionäride enamuse heakskiidul.(56)
91. Nendel asjaoludel leian, et minu tees arvestab piisavalt liikmesriikide murega kolmandate riikide investorirühmade suhtes. Kuna ma pean siseriiklikku dekreeti eelarve seaduse artikli 4 lõike 227 punktides a ja b sätestatud erivolituste teostamise kohta ebaproportsionaalseks ja lõpuks EÜ artikli 56 vastaseks, ei saa Itaalia Vabariik kritiseeritud õigusnormile tugineda ei liikmesriikide ega kolmandate riikide kodanike suhtes, arvestades kapitali vaba liikumise ühendusevälist kohaldamist, nagu on selgitatud.
92. Seevastu jääb valitsustele teatav otsustusruum kahtlaste kavatsustega ühenduseväliste investeeringute peatamisel, piirates nende eelarve seaduse artikli 4 lõike 227 punktis c nimetatud toiminguid; kuigi neid on EÜ artiklis 43 käsitletud, ei takista asjaolu, et kõnealuste ettevõtjate majanduselu struktuurilistele otsustele pandud veto ei ole asutamisvabadusega kokkusobiv, liikmesriikidel veto kasutamist suurte ühenduseväliste aktsionäride vastu, sest viimastel puudub asutamisõiguse põhivabadus.
VI. Kohtukulud
93. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb käesoleva hagi kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.
VII. Ettepanek
94. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1. tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis dekreetseadusega nr 332 – mis on muudetud kujul üle võetud 30. juuli 1994. aasta seadusesse nr 474, mida on omakorda muudetud eelarve seadusega (legge finanzaria) – vastu 10. juuni 2004. aasta dekreedi erivolituste teostamise tingimuste kohta artikli 1 lõikes 2 sisalduvad sätted, on ta rikkunud EÜ artikli 56 lõikest 1 tulenevaid kohustusi seoses eelarve seaduse artikli 4 lõike 227 punktidega a ja b ning EÜ artiklist 43 tulenevaid kohustusi seoses eelarve seaduse sama sätte punktiga c.
2. mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.