ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

28. märts 2012(*)

Riigiabi – Lennuettevõtjale antud laen, mille võis arvestada omakapitali hulka – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks – Lennuettevõtja varade müük – Otsus, milles esialgse uurimise etapi lõppedes tuvastatakse, et tegemist ei ole abiga – Tühistamishagi – Õigus esitada hagi – Huvitatud pool – Vastuvõetavus – Tõsised raskused – Pädevus – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑123/09,

Ryanair Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindajad: advokaadid E. Vahida ja I.‑G. Metaxas-Maragkidis,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, D. Grespan ja E. Righini,

kostja,

keda toetavad

Itaalia Vabariik, esindajad: avvocato dello Stato G. Palmieri ja avvocato dello Stato P. Gentili,

ja

Alitalia – Compagnia Aerea Italiana SpA, asukoht Fiumicino (Itaalia), esindajad: advokaadid G. M. Roberti, G. Bellitti ja I. Perego,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 12. novembri 2008. aasta otsus 2009/155/EÜ 300 miljoni euro suuruse laenu kohta, mida Itaalia andis ettevõtjale Alitalia nr C 26/08 (ex N 31/08) (ELT 2009, L 52, lk 3), ning nõue tühistada komisjoni 12. novembri 2008. aasta otsus K(2008) 6745 (lõplik), mille ese on riigiabi N 510/2008 – Itaalia – Lennuettevõtja Alitalia varade müük,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees S. Papasavvas (ettekandja), kohtunikud V. Vadapalas ja K. O’Higgins,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 30. juuni 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Alitalia SpA on lennuettevõtja, mis kuulub 49,9% ulatuses Itaalia riigile.

2        2006. aasta detsembris otsustasid Itaalia ametiasutused pärast mitut luhtunud Alitalia finantsolukorra parandamise ja rahvusvaheliste liitude leidmise katset müüa oma osaluse Alitalia kapitalis. Itaalia majandus- ja rahandusminister avaldas 29. detsembril 2006 osalemiskutse. See menetlus lõpetati 18. juulil 2007 eesmärgile jõudmata, kuna kõik esitatud pakkumused võeti tagasi.

3        2007. aasta septembris nimetas Alitalia oma finantsnõustajaks ühe panga, et teha Alitalia jaoks kindlaks võimalikud partnerid. Saadud pakkumuste hulgas pidas Alitalia juhatus kõige sobivamaks Air France-KLM‑i esitatut. Kuna ametiühingutega kokkulepet ei saavutatud, võttis Air France-KLM oma pakkumuse siiski 21. aprillil 2008 tagasi.

4        23. aprillil 2008 toimunud koosolekul teavitasid Itaalia ametiasutused Euroopa Ühenduste Komisjoni, et Itaalia ministrite nõukogu kiitis samal päeval vastu võetud decreto-leggega n° 80, Misure urgenti per assicurare il pubblico servizio di trasporto aereo (dekreetseadus nr 80 kiireloomuliste meetmete kohta, et tagada riikliku lennutranspordi teenuse osutamine) (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana; edaspidi „GURI” nr 97, 24.4.2008, lk 5, edaspidi „dekreetseadus nr 80”) heaks Itaalia Vabariigi poolt Alitaliale 300 miljoni euro suuruse laenu andmise.

A –  Haldusmenetlus

5        Kuna Itaalia Vabariik komisjoni Alitaliale antavast 300 miljoni euro suurusest laenust eelnevalt ei teavitanud, siis palus komisjon Itaalia ametiasutustel 24. aprilli 2008. aasta kirjas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 11 lõike 1 alusel kinnitada niisuguse laenu olemasolu, esitada igasugune kasulik teave, mis võimaldab seda meedet hinnata EÜ artiklite 87 ja 88 taustal, sellise laenu andmine peatada ja teavitada teda selle kohustuse täitmiseks võetud meetmetest EÜ artikli 88 lõike 2 kohaselt.

6        Hageja Ryanair Ltd esitas 29. aprillil 2008 määruse nr 659/1999 artikli 20 lõike 2 alusel komisjonile kaebuse, mis puudutas Alitaliale Itaalia ametiasutuste antud laenu näol antud riigiabi.

7        Komisjon teatas 20. mai 2008. aasta kirjas hagejale, et ta küsis 24. aprilli 2008. aasta kirjas Itaalia ametiasutustelt teavet ning viib selle teabe ja kaebuses esitatud teabe alusel läbi uurimise.

8        Itaalia ametiasutused teavitasid 30. mai 2008. aasta kirjas komisjoni 27. mai 2008. aasta decreto-legge n° 93, Disposizioni urgenti per salvaguardare il potere di acquisto delle famiglie (dekreetseadus nr 93 leibkondade ostujõu säilitamise kiireloomuliste sätete kohta) (GURI nr 124, 28.5.2008, lk 3, edaspidi „dekreetseadus nr 93”) vastuvõtmisest, milles nähti Alitaliale ette võimalus arvata laenusumma omakapitali hulka. Samal kuupäeva esitas hageja komisjonile uue kaebuse, mis puudutas Itaalia ametiasutuste poolt Alitaliale antud 300 miljoni euro suuruse laenu ümbervormistamist omakapitaliks.

9        Itaalia ametiasutused võtsid 3. juunil 2008 Alitalia omandaja või mitme omandaja leidmiseks uusi meetmeid decreto-legges n° 97, Disposizioni urgenti in materia di monitoraggio e trasparenza dei meccanismi di allocazione della spesa pubblica, nonche’ in materia fiscale e di proroga di termini (dekreetseadus nr 97 kiireloomuliste meetmete kohta riiklike kulutuste eraldamise mehhanismi järelevalve ja läbipaistvuse valdkonnas ning maksustamisvaldkonnas ja tähtaegade pikendamise valdkonnas) (GURI nr 128, 3.6.2008, lk 5, edaspidi „dekreetseadus nr 97”). Tuli valida üks või mitu äriühingut, kelle ülesanne oli edendada ainuõiguslikult kolmandate isikute või enda nimel pakkumuse esitamist Alitalia kontrolli omandamiseks. Kõnealuse valikumenetluse lõppedes valis Itaalia ministrite nõukogu selleks ühe panga.

B –  EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsus

10      12. juunil 2008 tegi komisjon Itaalia ametiasutustele teatavaks oma 11. juuni 2008. aasta otsuse algatada EÜ artikli 88 lõike 2 kohaselt ametlik uurimismenetlus seoses meetmetega, mis puudutavad Itaalia Vabariigi poolt Alitaliale antud 300 miljoni euro suurust laenu, mis kiideti heaks dekreetseadusega nr 80, ning dekreetseaduses nr 93 ette nähtud Alitalia võimalust arvestada see laenusumma omakapitali hulka. Samal kuupäeval vastas komisjon hageja teisele kaebusele, teavitades teda eespool mainitud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse vastuvõtmisest ning paludes tal esitada oma märkused.

11      Hageja esitas oma märkused ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta 18. augustil 2008.

12      Decreto-legge n° 134, Disposizioni urgenti in materia di ristrutturazione di grandi imprese in crisi (dekreetseadus nr 134 kiireloomuliste meetmete kohta suurtes raskustes olevate suurettevõtjate ümberkorraldamise valdkonnas) (GURI nr 201, 28.8.2008, lk 3, edaspidi „dekreetseadus nr 134”) vastuvõtmisega tehti teatavad muudatused esmatähtsate avalike teenuste sektoris tegutsevate eriti suurte ettevõtjate erakorralise haldamise menetlusse.

13      Erandina decreto legislativost n° 270, Nuova disciplina dell’amministrazione straordinaria delle grandi imprese in stato di insolvenza, a norma dell’articolo 1 della legge 30 luglio 1998, n° 274 (seadusandlik dekreet nr 270 maksujõuetute suurettevõtjate erakorralise haldamise uue korra kohta vastavalt 30. juuli 1998. aasta seaduse nr 274 artiklile 1) (GURI nr 185, 9.8.1999, lk 11, edaspidi „seadusandlik dekreet nr 270”), mis on kohaldatav Itaalias raskustes olevatele ettevõtjatele, oli erakorralise haldamise menetlust lubatud viivitamata kohaldada esmatähtsate avalike teenuste sektoris tegutsevatele ettevõtjatele, enne kui nad maksejõuetuks tunnistatakse. Lisaks oli ette nähtud nende ettevõtjate saneerimise võimalus nende varade hankemenetluseta müügi teel omandajatele, kes oleksid võimelised tagama teenuste järjepidevuse keskmise pikkusega perspektiivis, kiire tegutsemise ja Itaalia Vabariigi õigusaktides ja Itaalia Vabariigi ratifitseeritud lepingutes ette nähtud nõuetest kinnipidamise. Selle võimaluse tingimuseks oli siiski kohustus kontrollida varade müügihinna kooskõla turuhinnaga sõltumatu eksperdi poolt, kelle määrab Itaalia majandusarengu ministeerium.

14      Alitalia palus 29. augustil 2008 Tribunale di Romal tuvastada, et ta on maksejõuetu. Sama kuupäeva Itaalia ministrite nõukogu presidendi dekreediga kohaldati talle erakorralise haldamise menetlust.

15      Compagnia Aerea Italiana SpA (edaspidi „CAI”) esitas 1. septembril 2008 esialgse ja mitte lõpliku pakkumuse selle kontserni teatavate varade omandamiseks, kuhu kuulus ka Alitalia (edaspidi „Alitalia kontsern”), mille suhtes kehtis tingimus, et ametiühingud annavad oma nõusoleku nimetatud kontserni endiste töötajate töölevõtmiseks uutel töötingimustel.

16      Ministri 4. septembri 2008. aasta määrusega ja vastavalt dekreetseaduse nr 134 artikli 1 lõikele 4c määrati sõltumatuks eksperdiks üks pank, et kontrollida varade müügihinna vastavust turuhinnale. Samal kuupäeval moodustati järelevalvekomitee, mille ülesanne oli muu hulgas anda oma nõusolek erakorralise halduri pakutud varade võõrandamiseks.

17      CAI võttis 14. septembril 2008 oma esialgse pakkumuse tagasi, kuna läbirääkimised ametiühingutega nurjusid.

18      15. septembril 2008 laiendati erakorralise haldamise menetlust kogu Alitalia kontsernile.

19      22. septembril 2008 kuulutas erakorraline haldur välja osalemiskutse kogu Alitalia kontserni varade ülevõtmiseks, mis avaldati järgmisel päeval siseriiklikus ja rahvusvahelises ajakirjanduses. Nimetatud osalemiskutses väljendas ta oma kavatsust müüa nimetatud varad hankemenetlust korraldamata. Potentsiaalseid ostjaid paluti endast talle teada anda enne 30. septembrit 2008.

20      25. septembril 2008 kordas CAI oma mitte lõplikku pakkumust 1. septembril 2008 esitatud pakkumusega samadel tingimustel (vt eespool punkt 15), täpsustades, et nimetatud pakkumus kehtis kuni 15. oktoobrini 2008; seda tähtaega pikendati seejärel 31. oktoobrini 2008.

21      Hageja esitas 2. oktoobril 2008 komisjonile kolmanda kaebuse, mis käsitles dekreetseaduse nr 134 vastuvõtmist ja muude Alitalia kontserni varade müüki puudutavate meetmete võtmist.

22      Itaalia ametiasutused teavitasid 14. oktoobri 2008. aasta kirjas komisjoni Alitalia kontserni varade müügiprotsessist, paludes samas tal õiguskindlusega seotud põhjustel kinnitada, et:

–        teates kirjeldatud erakorralise haldamise menetlus ei tähendanud, et võõrandatud varade omandajatele anti riigiabi;

–        Alitalia [kontserni] teatavate varade võimaliku omandamisega kolmandate isikute poolt juba esitatud pakkumuse alusel ei kaasnenud majandusliku järjepidevuse elemente ettevõtjaga, kelle suhtes kohaldati erakorralise haldamise menetlust, mille tulemusel kantaks Alitalia võlad üle omandajale, ning eeskätt kohustust nõuda Alitaliale antud ebaseaduslik ja kokkusobimatu abi tagasi.

23      Teavitamisega samal ajal ja lisaks hageja kolmandale kaebusele (vt eespool punkt 21) sai komisjon kolm muude lennuettevõtjate ja Euroopa odavlennuettevõtjate ühenduse (ELFAA) kaebust.

24      27. oktoobril 2008 muudeti dekreetseadus nr 134 leggeks n° 166, Conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 28 agosto 2008, n° 134, recante disposizioni urgenti in materia di ristrutturazione di grandi imprese in crisi (seadus nr 166 dekreetseaduse nr 134 muutmise kohta seaduseks koos muudatustega) (GURI nr 252, 27.10.2008, lk 4).

25      30. oktoobril 2008 esitas hageja komisjonile täiendava kaebuse, milles vaidlustas teatavad meetmed, mida ta pidas murettekitavaks, st muu hulgas iga reisija pealt Itaalia lennujaamadest väljuvatel lendudel võetava kohaliku pardalemineku maksu tõstmine 3 eurole, mille eesmärk Itaalia ametiasutuste jaoks oli tema sõnul rahastada endistele Alitalia töötajatele vallandamishüvitiste maksmist, ning ajakirjanduses avalikustatud teatavate CAI aktsionäride ja teatavate sõltumatu eksperdi aktsionäride väidetav huvide konflikt, kes olevat samad.

26      CAI esitas 31. oktoobril 2008 erakorralisele haldurile siduva pakkumuse teatavate Alitalia reisijate lennuveoga seotud varade ostmiseks. Itaalia ametiasutused edastasid selle pakkumuse komisjonile 3. novembril 2008.

C –  Vaidlustatud otsused

1.     Otsus Alitaliale antud laenu kohta

27      12. novembri 2008. aasta otsuses 2009/155/EÜ 300 miljoni euro suuruse laenu kohta, mida Itaalia andis ettevõtjale Alitalia nr C 26/08 (ex NN 31/08) (ELT 2009 L 52, lk 3; edaspidi „esimene vaidlustatud otsus”), mis võeti vastu EÜ artikli 88 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse tulemusel, tuvastas komisjon, et nimetatud laen, mille võib arvestada Alitalia omakapitali hulka, on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi ning kohustas seda abisaajalt tagasi nõudma. Selle otsuse koopia saadeti hagejale 14. jaanuaril 2009, kes sai selle kätte 20. jaanuaril 2009.

28      Komisjon märkis kõigepealt, et Itaalia Vabariigi poolt Alitaliale antud 300 miljoni euro suurune laen võis talle anda majandusliku eelise riigi vahenditest, mida ei oleks antud teadlikule erainvestorile, arvestades tema tugevalt kahjustatud finantsolukorda nii dekreetseadusega nr 80 laenu andmise päeval kui ka dekreetseaduse nr 93 vastuvõtmise ajal. Lisaks märkis ta, et seda järeldust kinnitavad antud intressimäär, see, et Air France-KLM-i pakkumus võeti tagasi nimetatud laenu andmisega peaaegu samal ajal, ning see, et puudus muu ülevõtmise väljavaade ja Alitalia eraaktsionäride rahaline sekkumine Itaalia ametiasutustega samal ajal. Ta järeldas sellest, et nimetatud ametiasutused ei käitunud teadliku aktsionärina, kes järgib niisugust struktuuri-, globaalset või sektoripoliitikat, mis juhindub tavalise investoriga võrreldes investeeritud kapitali pikemaajalise tasuvuse väljavaadetest.

29      Komisjon järeldas seega, et Itaalia Vabariigi poolt Alitaliale antud 300 miljoni euro suurune laen, mille summa võis arvata ettevõtja omakapitali hulka, on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu abi, millest eelnevalt ei teatatud. Samuti tuvastas ta, et nimetatud meede ei kuulunud EÜ artikli 87 lõigete 2 ja 3 sätestatud erandite kohaldamisalasse ega nende erandite kohaldamisalasse, mis on ette nähtud komisjoni suunistes [EÜ artiklite 87 ja 88] ja EMP lepingu artikli 61 kohaldamise kohta lennundussektoris antavale riigiabile (EÜT 1994, C 350, lk 5), mida on täiendatud ühenduse suunistega lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtjate riikliku stardiabi kohta (ELT 2005, C 312, lk 1).

30      Viimaseks, komisjon leidis, et kuigi Alitalia võidaks kvalifitseerida raskustes olevaks äriühinguks, ei saanud kõnealust meedet ühisturuga kokkusobivaks tunnistada vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (ELT 2004, C 244, lk 2). Järelikult pidid Itaalia ametiasutused võtma kõik vajalikud meetmed, et abi selle saajalt ehk Alitalialt tagasi nõuda.

31      Esimese vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

Alitaliale antud 300 miljoni euro suurune laen, mille ettevõte võis arvestada omakapitali hulka ning mille andmisega rikkus Itaalia [EÜ] artikli 88 lõiget 3, on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1. [Itaalia Vabariik] nõuab abisaajalt artiklis 1 osutatud abi tagasi.

2. Tagasimakstavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, millal need abisaaja käsutusse anti, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.

[…].

Artikkel 3

1. Artiklis 1 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tulemuslikult.

2. [Itaalia Vabariik] tagab, et käesolev otsus rakendatakse nelja kuu jooksul alates otsusest teatamise kuupäevast.

Artikkel 4

1. Kahe kuu jooksul pärast käesolevast otsusest teatamist edastab Itaalia komisjonile järgmise teabe:

a) abisaajalt sissenõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);

b) käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c) dokumendid, mis tõendavad, et abisaajalt on nõutud abi tagasimaksmist.

2. [Itaalia Vabariik] teavitab komisjoni järjekindlalt käesoleva otsuse rakendamiseks võetud riiklike meetmete elluviimisest, kuni artiklis 1 osutatud abi on täielikult tagasi makstud. [Ta] esitab komisjoni taotlusel viivitamatult mis tahes teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Samuti esitab [ta] üksikasjaliku teabe abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja tagasinõutavate intresside kohta.

[…]”

2.     Otsus Alitalia varade müügi kohta

32      EÜ artikli 88 lõike 3 kohase esialgse uurimise etapi tulemusel vastu võetud 12. novembri 2008. aasta otsuses K(2008) 6745 (lõplik), mille ese on riigiabi N 510/2008 – Itaalia – Lennuettevõtja Alitalia varade müük (edaspidi „teine vaidlustatud otsus”), leidis komisjon, et teatatud meede, mida on muudetud Itaalia ametiasutuste võetud kohustustega, mis on selles otsuses määratletud, ei tähendanud, et omandajatele anti riigiabi, tingimusel et Itaalia Vabariik peab kinni kõigist neist kohustustest, mille kohaselt müüakse Alitalia kontserni varad turuhinnaga.

33      Esiteks, komisjon meenutas kõigepealt teise vaidlustatud otsuse lõigetes 21–43 Alitaliale kohaldatava erakorralise haldamise menetluse õiguslikku raamistikku ja sellega hõlmatud eri isikute rolli. Seejärel analüüsis ta nimetatud otsuse lõigetes 44–75 varade müügiprotsessi, võttes esiteks arvesse turu teavitamist müügi erinevatest etappidest ja osalemiskutset (lõiked 44–52); teiseks Alitalia kontserni varade omandamise eesmärgil saadud pakkumusi ning eelkõige CAI esitatud pakkumust (lõiked 53–69); kolmandaks pakkumuste hindamiseks valitud kriteeriume ning eeskätt Itaalia ametiasutuste võetud kohustust, mille kohaselt on peamine kriteerium pakutud hinna vastavus turuhinnale (lõiked 70–72); ning neljandaks inimressursse puudutavaid aspekte (lõiked 73 ja 74). Lisaks analüüsis komisjon Alitalia kontserni varade müügitehingu kontrolli eest vastutava isiku ülesandeid ja rolli. Nimetatud isiku pidid Itaalia ametiasutused määrama selleks, et tagada, et nende asutuste teatatud menetlust kohaldataks täielikult ja tõhusalt ning et varad müüakse vastavalt Itaalia Vabariigi võetud kohustustele turuhinnaga. Sellega seoses pidi ta komisjonile esitama täielikke aruandeid (lõiked 76–89).

34      Teiseks, komisjon hindas teise vaidlustatud otsuse lõigetes 92–151 varade müüki puudutavat meedet. Oma hinnangus analüüsis ta esiteks seda, kas Alitalia kontserni varade omandajatele anti riigiabi (lõiked 92–127) ja teiseks ohtu, et ebaseadusliku ja kokkusobimatu abi tagasinõudmise kohustusest kõrvale hiilitakse (lõiked 128–151).

35      Oma hinnangu esimeses osas kinnitas komisjon, et erakorralise haldamise menetlusest tulenevalt ei antud omandajatele abi. Olles teise vaidlustatud otsuse lõikes 104 pärast selle uurimist, kas teatatud menetlus on avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv, märkinud, et menetlus ei olnud piisavalt läbipaistev, et tagada selles menetluses turuhind, järeldas ta nimetatud otsuse lõikes 117 siiski, et niisuguse menetluse tulemusel toimuks müük turuhinnaga, kuna see menetlus rajanes sõltumatute isikute sõltumatul hinnangul. Veel märkis ta selle otsuse lõigetes 119, 122 ja 126, et nimetatud menetlusest tulenevalt ei pandud Alitalia kontserni varade omandajatele avaliku võimu kohustusi, mis võiks kahtluse alla seada turuhinnaga müügi eesmärgi nii inimressursside osas kui ka õhutransporditegevuse läbiviimise tingimuste osas. Seega järeldas ta sama otsuse lõikes 127, et teatatud meetme tulemusel müüakse Alitalia kontserni varad turuhinnaga, tingimusel et Itaalia ametiasutuste võetud kohustusi kohaldatakse rangelt.

36      Oma hinnangu teises osas järeldas komisjon teise vaidlustatud otsuse lõikes 137, et arvestades varade müügi ulatust ja potentsiaalsete omandajate esitatud pakkumuste osadeks jagamist, ei tähendanud Itaalia Vabariigi rakendatud menetlus Alitalia ja tema varade omandajate vahelist majanduslikku järjepidevust. Nimetatud otsuse lõikes 138 leidis ta siiski, et CAI esitatud pakkumuse osas vääriks majandusliku järjepidevuse oht põhjalikumat analüüsi, arvestades pakkumusega hõlmatud varade ulatust. Võttes arvesse seda, et CAI ja Alitalia aktsionärid ei olnud samad, CAI tegevuse erinevat ulatust ja piiratumat laadi võrreldes Alitalia tegevusega, CAI‑le omast tööstusstrateegiat ning tingimust, mille kohaselt peab müük toimuma turuhinnaga, mis on märgitud selle otsuse lõigetes 140–145, järeldas ta seejärel sama otsuse lõigetes 147 ja 149, et Alitalia ja CAI vahel ei ole majanduslikku järjepidevust. Seetõttu nentis ta kõneluse otsuse lõigetes 151–156, et tingimusel et peetakse kinni kõikidest Itaalia Vabariigi võetud kohustustest, mille kohaselt toimub müük turuhinnaga, ei hiilita teatatud menetluse tulemusel kõrvale esimese vaidlustatud otsuse kohasest Itaalia Vabariigi kohustusest nõuda abi tagasi ega anta Alitalia omandajatele riigiabi.

37      Seetõttu leidis komisjon, et teatatud meede, mida on muudetud Itaalia ametiasutuste võetud kohustustega, ei ole abi, kuna nendest kohustustest on täielikult kinni peetud.

 Menetlus

38      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. märtsil 2009.

39      Itaalia Vabariik ja Alitalia – Compagnia Aerea Italiana (edaspidi „Alitalia‑CAI”) esitasid vastavalt 23. juulil ja 7. augustil 2009 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

40      Kaheksanda koja esimees andis 16. septembri ja 19. oktoobri 2009. aasta määrusega Itaalia Vabariigile ja Alitalia‑CAI‑le menetlusse astumise loa.

41      11. augusti 2010. aasta dokumendis palus Alitalia‑CAI vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 35 lõike 2 punktile c luba kasutada suulises menetluses itaalia keelt ning see luba talle anti.

42      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

43      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust ning esitada pooltele teatavad küsimused.

44      Üldkohtu viienda koja esimehe 13. aprilli 2011. aasta määrusega peatati pärast poolte ärakuulamist menetlus vastavalt kodukorra artikli 77 punktile a seniks, kuni Euroopa Kohus teeb otsuse kohtuasjas C‑83/09 P: komisjon vs. Kronoply ja Kronotex.

45      19. aprilli 2011. aasta avalduses palus hageja võtta vastavalt kodukorra artiklitele 49 ja 64 menetlust korraldavaid meetmeid eesmärgiga kohustada komisjoni teatavaid dokumente esitama.

46      Otsus kohtuasjas C‑83/09 P: komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (EKL 2011, lk I‑4441) kuulutati 24. mail 2011 ja menetlus käesolevas asjas jätkus. Üldkohus otsustas võtta kohtuistungil vastu poolte märkused selle kohtuotsuse tagajärgede kohta käesoleva hagi vastuvõetavusele.

47      Üldkohtu kantseleisse vastavalt 5. ja 6. juunil 2011 esitatud dokumentides esitasid Alitalia‑CAI ja komisjon märkused hageja menetlust korraldavate meetmete taotluse kohta.

48      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 30. juuni 2011. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

49      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada osaliselt esimene vaidlustatud otsus, kuna selles ei nõuta Alitalia õigusjärglaselt abi tagasimaksmist ning antakse Itaalia Vabariigile selle otsuse rakendamiseks ajapikendust;

–        tühistada teine vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

50      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

51      Alitalia‑CAI palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

52      Itaalia Vabariik palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

A –  Teise vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

1.     Vastuvõetavus

53      Hageja väidab, et ta on EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses huvitatud pool ning et tal on õigus esitada teise vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi, kuna Alitalia ja CAI konkurendina kahjustati Alitaliale laenu andmisega ja Alitalia varade CAI‑le ülekandmisega tema huve. Veel märgib ta, et oma hagiga taotleb ta oma menetlusõiguste kaitset, arvestades seda, et teise vaidlustatud otsuse tühistamise tulemusel algatataks ametlik uurimismenetlus. Lõpetuseks väidab ta, et nimetatud otsus mõjutas oluliselt tema turupositsiooni.

54      Esitamata formaalset vastuvõetamatuse väidet kinnitab komisjon, keda toetab Alitalia‑CAI, et hagi on vastuvõetav vaid osas, milles hageja taotleb hagi esitamisega oma menetlusõiguste kaitset, arvestades tema kaebuse esitaja ja „Alitalia [kontserni] varade müügiprotsessiga seotud äriühingute” konkurendi staatust. Seevastu leiab ta, et osas, milles hageja seab kahtluse alla teise vaidlustatud otsuse põhjendatuse, isegi kui eeldada, et teda võib pidada EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses „asjassepuutuvaks isikuks”, ei ole see piisav, et hagi vastuvõetavaks tunnistada, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et tal on eriline staatus, millest tulenevalt mõjutas selle otsuse esemeks olev abi oluliselt tema turupositsiooni, mida käesolevas asjas aga tõendatud ei ole.

55      Itaalia Vabariik leiab, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu, kuna hageja ei ole tõendanud, et teise vaidlustatud otsusega kaasnevad otsesed tagajärjed tema konkurentsivõimele.

56      Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõigu kohaselt, mida nimetatud põhikirja artikli 53 alusel kohaldatakse Üldkohtu suhtes, ei saa menetlusse astujad esitada nõudeid, mis ei toeta selle poole nõudeid, keda nad toetavad, tuleb hagi vastuvõetavust kodukorra artikli 113 kohaselt uurida omal algatusel, kui tegemist on avalikul huvil põhineva asja läbivaatamist takistava asjaoluga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punktid 21–24).

57      Vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

58      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et nad on EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ja seetõttu individualiseerib sarnaselt selle otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑2487, punkt 20, ja 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3203, punkt 14).

59      Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikliga 4 kehtestatakse teatatud abimeetmete esialgse uurimise etapp, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse kohta. Selle etapi lõpus tuvastab komisjon, et see meede kas ei ole abi või siis kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Viimasel juhul ei või meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmneda kahtlusi või need võivad vastupidi ilmneda (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 43).

60      Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse, teeb ta määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 3 alusel vastuväidete esitamata jätmise otsuse (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 44).

61      Kui komisjon võtab vastu otsuse jätta vastuväited esitamata, siis ta mitte ainult ei tunnista meedet ühisturuga kokkusobivaks, vaid ka vaikimisi keeldub algatamast ametlikku uurimismenetlust, mis on ette nähtud EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 45).

62      Kui komisjon pärast esialgset uurimist tuvastab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnevad kahtlused, peab ta määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 4 alusel vastu võtma ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse, mis on ette nähtud EÜ artikli 88 lõikes 2 ja kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1. Viimati nimetatud sätte kohaselt kutsutakse sellises otsuses kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 46).

63      Määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasus oleneb sellest, kas abi ühisturuga kokkusobivuses on kahtlusi. Kuna selliste kahtluste tõttu tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h nimetatud huvitatud pooled, tuleb asuda seisukohale, et selline otsus puudutab otseselt ja isiklikult kõiki huvitatud pooli selle sätte tähenduses. EÜ artikli 88 lõikes 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised saavad kindlustatud olla vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada vastuväidete esitamata jätmise otsus liidu kohtus (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 47).

64      Järelikult on määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses huvitatud poole eristaatus, mis on seotud hagi erilise esemega, piisav selleks, et individualiseerida EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt hagejat, kes vaidlustab vastuväidete esitamata jätmise otsuse (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 48).

65      Määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h kohaselt tuleb huvitatud pooleks lugeda eelkõige mis tahes isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti selle abi saajaga konkureerivad ettevõtjad. Teisisõnu on tegemist piiramatu hulga adressaatidega (vt eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu, ilma et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetluslikke õigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste väidete kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑319/07 P: 3F vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑5963, punkt 35). Vastupidi, kahtluste olemasolu kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 59).

67      Seda, kas hagejal on õigus teise vaidlustatud otsuse peale esitada tühistamishagi, tuleb kontrollida neid kaalutlusi arvestades.

68      Käesolevas asjas tuleb märkida, et teine vaidlustatud otsus on määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 2 kohase esialgse uurimise etapi tulemusel tehtud otsus, milles komisjon tuvastas, et teatatud meede ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse ning ei ole seega abi. Samuti tuleb nentida, et komisjon keeldus selles otsuses kaudselt ametliku uurimismenetluse algatamisest. Seega, arvestades eespool punktides 61–64 ja 66 viidatud kohtupraktikat, mis puudutab määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 3 alusel vastu võetud otsust, milles komisjon otsustas jätta vastuväited esitamata, tuleb leida, et iga huvitatud poole puhul tuleb asuda seisukohale, et otsus, milles tuvastatakse esialgse uurimise etapi lõppedes, et tegemist ei ole abiga, puudutab poolt otseselt ja isiklikult. Nimelt, isegi kui selline otsus on vastu võetud artikli 4 lõike 2 alusel, on EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud menetluslikud tagatised õigustatud isikute jaoks kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see komisjoni otsus, milles esialgse uurimise etapis tuvastatakse, et tegemist ei ole abiga. Lisaks ei saa nende otsuste puhul, mille tulemusel ametlikku uurimismenetlust ei algatata, tühistamishagi esitamise õigus sõltuda õiguslikust alusest, millele tuginedes need otsused vastu võeti.

69      Seega tuleb kontrollida, kas hageja on õiguslikult piisavalt tõendanud, et ta on antud juhul huvitatud pool.

70      Sellega seoses märgib hageja, et ta tegutseb 22 Itaalia lennujaamas ja et tema tegevus kattub Alitalia‑CAI omaga 29‑l „sise- ja rahvusvahelisel liinil”, näiteks Rooma-Veneetsia ja Rooma-Madrid. Lisaks, vaatamata sellele, et ta ei opereeri samadest lennujaamadest, väidab ta, et ta pakub lende lähte- ja sihtkohaga samadest linnadest Alitalia-CAI‑ga. Veel väidab ta, et Alitalia ja CAI konkurendina mõjutas Alitalia kontserni varade ülekandmine CAI‑le tema huve, kuna kõnealune varade ülekandmine võimaldas CAI‑l jätkata Alitalia reisijate õhuveo tegevust äärmiselt soodsatel tingimustel, vältides samas Alitalia turult kõrvaldamist.

71      Ent komisjon ei ole neid asjaolusid vaidlustanud ja need tõendavad õiguslikult piisavalt Itaalia ja rahvusvahelisel reisijate õhuveo turul konkurentsisuhte olemasolu Alitaliaga.

72      Lisaks, menetlusse astujate argument, mille kohaselt on raske ette kujutada, et hageja oleks olnud erilises seisus, et võtta üle niisuguse traditsioonilise lennuettevõtja nagu Alitalia teenindatud lennud, kuna ta on odavlennuettevõtja, ei sea kahtluse alla seda, et pooled on Itaalia ja rahvusvahelise reisijate õhuveo turul konkurendid. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et vastuvõetavuse uurimiseks piisab, kui tõdeda, et hageja on etteheidetavate riiklike meetmete saaja konkurent osas, milles need kaks ettevõtjat osutavad otseselt või kaudselt reisijate õhutranspordi regulaarlende, mille lähte- või sihtkoht on mõnes Itaalia lennujaamas, täpsemalt Itaalia piirkondlikes lennujaamades (vt sellega seoses Üldkohtu 10. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑395/04: Air One vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1343, punkt 38).

73      Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et hageja on väidetava riigiabi saaja konkurendina – olgu abisaaja siis Alitalia või CAI, nagu ta väidab – huvitatud pool, kelle huve selle abi andmine võib kahjustada. Selline huvitatud poole eriline seisund, mis on seotud hagi spetsiifilise esemega, nagu seda on kirjeldatud eespool punktis 68, on piisav, et teda individualiseerida eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika kohaselt. Järelikult on käesolev hagi vastuvõetav osas, milles see on esitatud teise vaidlustatud otsuse peale, ilma et oleks vaja analüüsida hageja argumente selle kohta, et teatatud meede mõjutab oluliselt tema konkurentsivõimet.

2.     Üldkohtu kontrolli ese

74      Mis puudutab Üldkohtu teostatava kontrolli eset, siis tuleb täpsustada, et kui hageja taotleb talle EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetluslike õiguste kaitset, võib ta viidata ükskõik millisele EÜ artikli 230 teises lõigus mainitud põhjusele, kui ta taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ja lõpuks EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist komisjoni poolt. Seevastu ei ole Üldkohtu ülesanne selles abi komisjonipoolse uurimismenetluse staadiumis otsustada abi olemasolu või selle ühisturuga kokkusobivuse üle (Üldkohtu 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑388/03: Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑199, punkt 66).

75      Ent Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõiste „riigiabi”, niisugusena nagu see on määratletud EÜ asutamislepingus, õiguslik mõiste ja seda tuleb tõlgendada objektiivsete asjaolude põhjal. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii talle esitatud vaidluse konkreetseid tegureid kui ka komisjoni kaalutluste tehnilist või kompleksset laadi, põhimõtteliselt kontrollima küsimust täielikult, et otsustada, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse (Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10515, punkt 111).

76      See on seda enam tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, kui komisjon ei suuda EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud menetluses läbi viidava esmase uurimise käigus jõuda veendumuseni, et kõnealune riiklik meede kas ei kujuta endast „abi” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, või kui meede kvalifitseeritakse abiks, on see kooskõlas asutamislepinguga, või kui kõnealune menetlus ei võimaldanud tal ületada kõiki raskusi, mis tekkisid asjaomase meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamise käigus, on kõnealusel institutsioonil kohustus algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus „ilma et tal oleks kaalutlusõigust”. See kohustus on pealegi sõnaselgelt ette nähtud määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 4 koostoimes artikli 13 lõikega 1 (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 113).

77      Samuti tuleb sellega seoses meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas (Üldkohtu 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑73/98: Prayon-Rupel vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑867, punkt 47; vt selle kohta Üldkohtu 18. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑49/93: SIDE vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2501, punkt 60). Tõsiste raskuste esinemise tõendamise kohustus on hagejal ning ta võib seda täita paljude selliste kokkulangevate kaudsete tõendite esitamisega, mis puudutavad esiteks esialgse uurimismenetluse asjaolusid ja kestust ning teiseks vaidlustatud otsuse sisu (Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑36/06: Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑537, punkt 127).

78      Kuigi komisjonil ei ole kaalutlusõigust, et selliste raskuste tuvastamise korral otsustada, kas algatada ametlik uurimismenetlus, on komisjonil siiski teatav hindamisruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad tõsised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta eelkõige abimeetmetest teatanud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Prayon‑Rupel vs. komisjon, punkt 45, ja eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, punkt 126). See õigus aga eeldab, et komisjon saaks muuta oma seisukohta lähtuvalt dialoogi tulemustest, ilma et seda muutmist tuleks a priori lugeda tõsiste raskuste olemasoluks (Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑95/03: Asociación de Estaciones de Servicio de Madrid ja Federación Catalana de Estaciones de Servicio vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4739, punkt 139).

79      Samuti nähtub kohtupraktikast, et komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses viitab tõsistele raskustele (vt Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑359/04: British Aggregates jt vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4227, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Käesolevas asjas tehti teine vaidlustatud otsus ametlikku uurimismenetlust algatamata, mis tähendab, et komisjon võis selle otsuse õiguspäraselt vastu võtta vaid juhul, kui esialgsel uurimisel ei ilmnenud tõsiseid raskusi. Nimelt juhul, kui sellised raskused esinesid, võib vaidlustatud otsuse ainuüksi sel alusel tühistada, sest läbi on jäetud viimata EÜ asutamislepinguga ette nähtud võistlev ja põhjalikum menetlus; seda võib teha isegi siis, kui ei tuvastata, et komisjoni sisulised hinnangud on õiguslikult või faktiliselt väärad (vt selle kohta eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus British Aggregates jt vs. komisjon, punkt 58).

81      Järelikult tuleb analüüsida kõiki hageja poolt teise vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud väiteid, selleks et hinnata eeskätt, kas need osutavad niisuguste tõsiste raskuste olemasolule, mille tõttu komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta Üldkohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1, punkt 91, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑375/03: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 67 ja 77).

3.     Sisulised küsimused

82      Seoses teise vaidlustatud otsuse tühistamisega esitab hageja oma hagi põhjendamiseks seitse väidet.

83      Esimene väide tugineb sellele, et vaatamata sellele, et komisjonil esinesid väidetavalt tõsised raskused, ei algatatud EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust. Lisaks tuleb märkida, et esimese väite raames nimetab hageja kümmet komisjoni uurimises tehtud viga. Ta märgib, et see tema sõnul „mitteammendav” loetelu teises vaidlustatud otsuses sisalduvatest lünkadest ja puudustest annab tunnistust sellest, et komisjoni uurimise ulatus ja keerukus õigustasid ametliku uurimismenetluse algatamist. Kuna need väidetavad vead ja lüngad on seotud käesolevas hagis esitatud muude väidetega, siis tuleb neid analüüsida nendele väidetele antava hinnangu raames.

84      Teise väite kohaselt puudub komisjonil pädevus vastu võtta tingimuslikku otsust abi puudumise kohta pärast pelga esialgse uurimise läbiviimist. Selle väite raames esitab hageja ka mõned argumendid, mis ei puuduta komisjoni pädevust võtta vastu teine vaidlustatud otsus, kuid mis väärivad sisulist hindamist, st Itaalia Vabariigi võetud kohustuste väidetav ebareaalne iseloom, et Alitalia kontserni varad müüakse turuhinnaga.

85      Kolmanda väite kohaselt, mis jaguneb kolmeks osaks, on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon ei ole väidetavalt uurinud vaidlusaluste meetmete asjaomaseid tunnusjooni oma kontekstis, ning komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta ei ole põhjendanud, miks ta seda ei teinud.

86      Neljanda väite kohaselt, mis jaguneb kaheks osaks, on rikutud õigusnormi, kuna komisjon ei kaalunud väidetavalt muid võimalusi kui Alitalia kontserni varade müük, ning komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta ei ole põhjendanud, miks ta seda ei teinud.

87      Viiest osast koosnev viies väide tugineb sellele, et varade müügi suhtes ei kohaldatud tavapärastes turumajandustingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi.

88      Kuuenda väite kohaselt on isik, kes peab abi tagasi maksma, valesti tuvastatud.

89      Seitsmenda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust eelkõige seoses komisjoni uurimise puudulike aspektidega, millele hageja osutas kolmandas ja neljandas väites, st esiteks, et uuritud ei ole kõiki meetmete tunnusjooni oma kontekstis ja teiseks, et ei uuritud muid võimalusi kui varade müük.

90      Eespool esitatud väidete analüüsimiseks tuleb neid kolme kategooriasse jagades eristada vastavalt sellele, kas nende eesmärk on tuvastada komisjoni pädevuse puudumine teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks, ametliku uurimismenetluse algatamise kohustuse rikkumine komisjoni poolt või põhjendamiskohustuse rikkumine.

91      Seega tuleb kõigepealt analüüsida teist väidet, mille kohaselt puudus komisjonil teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks pädevus, seejärel üksteise järel väiteid ametliku uurimismenetluse algatamise kohustuse rikkumise kohta – st kolmanda väite kaks esimest osa, neljanda väite esimene osa, viies väide, kuues väide, esimene väide ja argumendid, mis esitati teise väite raames, mis puudutab Itaalia ametiasutuste võetud kohustuste ebareaalset iseloomu – ja viimaseks põhjendamiskohustuse rikkumise väited – st seitsmes väide, kolmanda väite teine ja kolmas osa ning neljanda väite teine osa.

a)     Teine väide, et komisjonil puudub pädevus võtta pärast esialgset uurimist vastu tingimuslik otsus

92      Hageja seab kahtluse alla teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aluse, st määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 2, mis ei võimalda komisjonil vastu võtta „tingimuslikku” otsust abi puudumise kohta pelga esialgse uurimise tulemusel, vaid üksnes määruse nr 659/1999 artikli 7 lõike 4 kohase ametliku uurimismenetluse tulemusel seoses abi ühisturuga kokkusobivuse tuvastamisega. Teise vaidlustatud otsuse resolutsiooni osas väidab ta lisaks, et abi puudumise tuvastamine sõltub võib-olla asetleidvast sündmusest, st Itaalia ametiasutuste poolt reast tegevusega seotud kohustustest kinnipidamisest, mis on sarnased nimetatud määruse artikli 7 lõike 4 alusel komisjoni tehtud otsustest tulenevatele tingimustele. Viimaseks väidab ta, et vastavalt kohtupraktikale on vaidlustatud akti vastu võtnud institutsiooni pädevuse puudumine avalikul huvil põhinev tühistamisväide, mille liidu kohus peab omal algatusel tõstatama.

93      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon võib pärast esialgse uurimise lõppu ja vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 4 lõigetele 2–4 teha kolme liiki otsuseid. Ta võib leida, et teatatud meede ei kujuta endast abi või et meede kujutab endast küll abi, kuid meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi (nn. „vastuväidete esitamata jätmise otsus”), või et meetme kohta ilmnes kahtlusi, ja otsustada algatada ametlik uurimismenetlus. Seejärel tuleb märkida, et komisjon võib määruse nr 659/1999 artikli 7 lõike 3 alusel vastu võtta positiivse otsuse (leides vajaduse korral pärast kõnealuse liikmesriigi tehtud muudatusi, et meede sobib ühisturuga kokku), ja vastavalt sama määruse artikli 7 lõikele 4 lisada otsusele tingimused, mille täitmisel võib abi lugeda ühisturuga kokkusobivaks, ja sätestada kohustused, mis võimaldavad jälgida otsuse täitmist.

94      Seega tuleb märkida, et erinevalt pärast esialgse uurimise lõppu tehtud otsustest – nagu teine vaidlustatud otsus – puudutab määruse nr 659/1999 artikli 7 lõige 4 positiivseid otsuseid, milles komisjon tuvastab EÜ artikli 87 lõike 1 kohase abi olemasolu, mille ta seejärel ühisturuga kokkusobivaks tunnistab. See säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna komisjon jõudis järeldusele, et teatatud meede ei kujuta Itaalia Vabariigi võetud kohustusi arvestades endast riigiabi ning ei kuulu seega EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse.

95      Järelikult ei saa teist vaidlustatud otsust kvalifitseerida määruse nr 659/1999 artikli 7 lõike 4 tähenduses tingimuslikuks otsuseks, milles kehtestatakse liikmesriigile tingimused või kohustused, ega otsuseks, milles nõutakse teatatud projektis muudatuste tegemist, vaid nagu komisjon väitis, otsuseks, milles võetakse arvesse riigi poolt vaidlusalusest meetmest teavitamise etapis vabatahtlikult võetud tegevusega seotud kohustusi, et selgitada teatavaid küsimusi. Seega on need kohustused teatatud meetme lahutamatu osa, mis nähtub pealegi teise vaidlustatud otsuse resolutsioonist.

96      Järelikult on komisjonil vastupidi hageja väidetule pädevus võtta määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 2 alusel vastu selline otsus nagu teine vaidlustatud otsus, milles ta leides, et tegemist ei ole riigiabiga, võtab teadmiseks liikmesriigi võetud kohustused.

97      Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)     Väited, et rikutud on ametliku uurimismenetluse algatamise kohustust

98      Seoses selle väidete rühmaga tuleb käesolevas asjas igas väites esitatud etteheiteid arvestades kindlaks teha, kas komisjoni uurimine võis välistada tõsiste raskuste olemasolu, et õigustada ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise otsust. Selles osas tuleb üksteise järel uurida kolmanda väite raames esitatud etteheiteid, neljanda väite raames esitatuid, viienda väite raames esitatuid, kuuenda väite raames esitatuid ja viimaseks etteheiteid, mis esitati esimese väite raames, millega seoses analüüsitakse ka teise väite raames hagejate esitatud argumente, mis ei puuduta pädevust, vaid Itaalia ametiasutuste võetud kohustuste väidetavalt ebareaalset iseloomu.

 Etteheited, mis on esitatud kolmanda väite raames, mille kohaselt ei uurinud komisjon kõiki meetmete asjakohaseid tunnusjooni nende kontekstis

99      Kolmas väide jaguneb kolmeks osaks. Esimene ja teine osa tuginevad ilmsele hindamisveale, kuna komisjon ei analüüsinud kogu erakorralise haldamise menetlust ja sellesse menetlusse tehtud muudatuste vastuvõtmise asjaolusid. Kolmanda osa kohaselt on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta ei põhjendanud, miks ta seda ei uurinud.

100    Kolmanda väite kahes esimeses osas esitatud etteheiteid tuleb koos analüüsida.

101    Esimeses osas väidab hageja, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna ta ei analüüsinud, kas erakorralise haldamise menetluse tulemusel, mis kaldub kõrvale pankroti valdkonna üldkohaldatavatest õigusnormidest, anti iseenesest abi, vaid analüüsis üksnes teatavaid dekreetseadusega nr 134 menetlusse tehtud muudatusi. Teises osas väidab hageja, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui otsustas jätta uurimata erakorralise haldamise menetluse muudatuse vastuvõtmist ümbritsevaid asjaolusid, ja eeskätt meetmeid, mis võimaldasid Alitalial ja CAI‑l vältida töötuse ja sotsiaalkindlustusega seotud tööjõukulusid, mis hageja sõnul moodustas Alitalia kontserni varade müügi kava lahutamatu osa ning oli ametiühingute ja CAI poolt selle kava nõusoleku tingimus.

102    Kõigepealt on oluline märkida, et komisjoni poolt esialgses uurimisfaasis läbi viidud uurimises on komisjon kohustatud uurima kõiki fakti- ja õiguslikke asjaolusid, mille isikud, ettevõtjad või ühingud, kelle huve abi andmisega on võidud mõjutada, on talle teatavaks teinud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 51). Seega peab institutsioon asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimise raames oma hinnangu andma asjaomase liikmesriigi kui ka võimalike kaebuse esitajate esitatud teavet arvestades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑204/97: Portugal vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3175, punkt 35).

103    Samuti tuleb meenutada, et riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust peab liidu kohus hindama seda informatsiooni arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel (Euroopa Kohtu 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑390/06: Nuova Agricast, EKL 2008, lk I‑2577, punkt 54, ja 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑290/07 P: komisjon vs. Scott, EKL 2010, lk I‑7763, punkt 91).

104    Lisaks tuleb meenutada, et komisjon ei ole kohustatud omal algatusel ja oletustele tuginedes uurima, milline on see teave, mida oleks talle võidud haldusmenetluses esitada (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 60).

105    Seoses esimese osa raames esitatud etteheidetega tuleb tõdeda, et nagu on märgitud eespool punktides 33 ja 34, uuris komisjon esiteks erakorralise haldamise menetlust reguleerivat õiguslikku raamistikku ja eri isikute rolli, kellel see menetlus rajanes, ning teiseks hindas varade müügimeedet osalemiskutse ja hankemenetluseta pakkumuste teel dekreetseadusega nr 134 kehtestatud üldistest õigusnormidest erandi tegevat korda arvestades.

106    Kõigepealt nähtub teise vaidlustatud otsuse lõikest 39, et komisjon uuris, kas dekreetseaduse nr 134 alusel tehtud ekspertiis oli sõltumatu, arvestades selle üksuse aktsionäride killustatust, kellele ekspertiis mitme finantsasutuse vahel ülesandeks tehti (need, kellele kuulus suurem osa kapitalist, olid välismaised üksused), nii et ühelegi aktsionärile ei kuuluks piisavat protsenti kapitalist, et mõjutada hindamisotsust.

107    Kuigi teine vaidlustatud otsus ei sisalda viidet sõltumatu eksperdi poolt varade müügihinna turuhinnaga kooskõla kontrolli üksikasjade kohta, sisaldab see siiski asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, et müük pidi toimuma turuhinnaga. Samuti tuleb märkida, et Itaalia ametiasutused võtsid teatava arvu kohustusi, et luua varade müügimenetlusega seotud eri isikute tegevuse raamistik, mida komisjon võttis arvesse teises vaidlustatud otsuses, et tagada, et pakkumuse hindamise tulemusel ei määrataks turuhinnast madalamat hinda.

108    Ainuüksi asjaolu, et komisjonil ei olnud teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel ekspertide aruandeid, ei ole iseenesest piisav, et tõendada, et ta ei viinud erakorralise haldamise menetluse küsimuses läbi täielikku või piisavat uurimist, seda enam, et need aruanded ei olnud mõeldud komisjonile edastamiseks. Käesolevas asjas edastati need aruanded erakorralisele haldurile 5. ja 7. novembril 2008, kes pidi esitama oma lõpparuande tehingu kontrolli eest vastutavale isikule. Viimati nimetatud pidi lisaks kontrollima muu hulgas ka sõltumatute ekspertide antud hinnanguid.

109    Viimaseks, teise vaidlustatud otsuse lõikest 62 nähtub, et komisjoni käsutuses oli CAI pakkumus, mille Itaalia ametiasutused 3. novembril 2008 edastasid ja mida analüüsiti nimetatud otsuse lõigetes 58–69. Ent komisjon võttis seisukoha üksnes CAI pakkumise hindamise sõltumatuse kohta sõltumatu eksperdi poolt, mitte selle hindamise tulemuste kohta. Need tulemused tuli edastada erakorralisele haldurile, kes pidi varade võõrandamise kohta tegema lõpliku otsuse. Teisest vaidlustatud otsusest nähtub samuti, et nimetatud aruannete järeldusi CAI pakkumuse kohta pidi igal juhul kinnitama varade müügi kontrolli eest vastutav isik, kelle Itaalia ametiasutused pidid nimetama, et kontrollida nende poolt võetud kohustustest kinnipidamist, ning eelkõige kohustusest, mille kohaselt pidi varade müük toimuma turuhinnaga. Nimetatud isik pidi komisjonile saatma korrapäraseid ja üksikasjalikke aruandeid teatatud protsessist kinnipidamise ja Itaalia Vabariigi poolt kohustuste täitmise kohta ning kaks nädalat pärast tema nimetamist ammendava aruande CAI pakkumuse kooskõla kohta turuhinnaga. Selle otsuse lõike 157 kohaselt, juhuks kui Itaalia ametiasutused ei täida nimetatud otsuse tingimusi, jättis komisjon endale õiguse algatada vastavalt EÜ artikli 88 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus.

110    Eeltoodut arvestades ei saa erakorralise haldamise menetluse osas komisjonile ette heita seda, et ta viis esialgses uurimisfaasis seoses eranditega pankrotivaldkonna üldistest normidest läbi ebapiisava või puuduliku uurimise.

111    Teise osa raames esitatud etteheidete puhul tuleb märkida esiteks seoses maksude vähendamise ja muude eelistega, mida Itaalia õigusaktid väidetavalt CAI‑le võimaldasid töötuse ja sotsiaalkindlustuse alal, et nagu nähtub teise vaidlustatud otsuse lõikest 73, kinnitasid Itaalia ametiasutused komisjonile, et Alitalia töötajatel ei ole mingit õigust töölevõtmisele CAI poolt, kes võis varad vabalt omandada koos töötajatega või ilma töötajateta, kes olid nendega seotud, vastavalt nimetatud otsuse lõikele 119. Seega on raske ette kujutada, kuidas oleks CAI vabanenud Alitalia vallandatud töötajatele makstud töötushüvitiste rahastamise kohustusest, nagu on ette nähtud dekreetseaduses nr 134.

112    Teise vaidlustatud otsuse lõigetest 68 ja 120 nähtub, et kui CAI peaks tööle võtma tegevuse läbiviimiseks vajalikud töötajad, arvestades omandatud varade käitamiseks vajalikke oskusi, toimub see töölevõtmine uutel ja täies ulatuses CAI kehtestatud tingimustel.

113    Teiseks, hageja kinnitus, mille kohaselt pidi komisjon uurima dekreetseadusega nr 134 kehtestatud meetmeid, kuna väidetavalt olid need lahutamatu osa Alitalia kontserni varade müügikavast ning ametiühingute ja CAI poolt esitatud tingimus kavale nende nõusoleku saamiseks, ei saa olla tulemuslik teise vaidlustatud otsuse lõikeid 73 ja 74 arvestades. Nendest punktidest nähtub nimelt, et Itaalia ametiasutused andsid komisjonile teada, et Alitalia töötajatele võimaldati töötuskindlustuse meetmeid, mis olid ette nähtud kehtivates siseriiklikes õigusaktides, ja et nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98), ei olnud käesolevas asjas kohaldatav, kuna Alitalia kontserni varade müügimenetlus ei toonud kaasa oma identiteedi säilitanud majandusüksuse üleminekut. Lisaks teatasid Itaalia ametiasutused komisjonile, et töötajate õiguste säilitamist käsitlevad sätted ei ole Alitalia kontserni täielikus likvideerimismenetluses igal juhul kohaldatavad.

114    Viimaseks tuleb meenutada, et kuigi läbirääkimised ametiühingute ja CAI‑ga ei olnud CAI esimese algse pakkumuse esitamise ajal lõppenud, esitas viimati nimetatu 25. septembril 2008 uuesti oma pakkumuse samadel tingimustel (vt eespool punktid 15, 17 ja 20). Seega ei viita miski sellele, et CAI lõplikus pakkumuses võeti arvesse ametiühingute nõudeid ja et hageja kritiseeritud sotsiaalmeetmed olid lahutamatu osa Alitalia kontserni varade omandamise kavast.

115    Järelikult ei saa komisjonile seoses erakorralise haldamise menetluse muudatuste vastuvõtmist ümbritsevate asjaoludega ette heita seda, et ta viis läbi ebapiisava või puuduliku uurimise esialgses uurimisfaasis seoses Itaalia õigusaktides CAI‑le väidetavalt võimaldatud maksude vähendamise ja muude eelistega, kuna need meetmed ei olnud asjakohased küsimuse puhul, kas Alitalia kontserni varade omandajale võidi anda eelis.

116    Järelikult, kuna käesoleva väite esimese ja teise osa raames esitatud etteheited ei võimalda tõendada, et komisjon viis esialgses uurimismenetluses läbi ebapiisava või puuduliku uurimise, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei esitanud selles osas tõsiste raskuste esinemise tõendit. Seega tuleb need etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

117    Mis puutub väite kolmandas osas esitatud etteheitesse, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta ei põhjendanud ebapiisavat uurimist esialgse uurimise etapis, siis seda analüüsitakse seitsmenda väite raames.

 Etteheited, mis on esitatud neljanda väite raames, mille kohaselt ei uuritud muid võimalusi kui Alitalia kontserni varade müük

118    Neljas väide jaguneb kaheks osaks, millest esimese kohaselt on komisjon teinud ilmse hindamisvea, kuna ta ei uurinud, kas peale varade müügi oli muid võimalusi, ning teise osa kohaselt on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta ei põhjendanud, miks ta seda ei teinud.

119    Esimeses osas väidab hageja, et komisjon pidi vastavalt kohtupraktikale ja oma praktikale tavapärastes turutingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi alusel uurima muid võimalusi peale varade müügi, näiteks sundlõpetamine või uue kapitali investeerimine koos Alitalia restruktureerimise või varade müügiga, et kindlaks teha, kas ta oleks sarnastel asjaoludel läbi viinud seda liiki varade müügi või oleks otsustanud muu valiku kasuks. Järeldades, et selle tuvastamiseks, et erakorralise haldamise menetluse tulemusel ei antud Alitalia omandajatele abi, oli piisav, et müük toimub turuhinnaga, uurimata muid valikuid peale varade müügi, viis komisjon läbi ebapiisava ja puuduliku uurimise ning tegi ilmse hindamisvea.

120    Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vaatamata sellele, et teine vaidlustatud otsus ei sisalda sõnaselget viidet erainvestori põhimõttele, kohaldas komisjon antud asjas seda põhimõtet, kui ta järeldas, et varade müük toimus turuhinnaga. Lisaks toonitas komisjon mitmel korral, et nimetatud müügi eesmärk pidi olema Alitalia võlausaldajate huvides varade väärtuse maksimeerimine, mis tõendab, et ta võttis vaevaks tagada, et ametiasutuste tegevus juhindub pikemaajalise tasuvuse väljavaatest. Lisaks, nimetatud otsuse lõikes 126 sisalduv komisjoni järeldus, mille kohaselt ei pandud teatatud menetluse tulemusel varade omandajatele avaliku võimu kohustusi, mis võivad kahtluse alla seada turuhinnaga müümise eesmärgi, annab tunnistust sellest, et komisjon võttis sisuliselt arvesse erainvestori käitumist, et hinnata Itaalia ametiasutuste käitumist ja veenduda, et nad ei taotleks ühisturuga kokkusobimatuid majanduspoliitilisi eesmärke.

121    Vastavalt kolmanda väite esimese osa raames märgitule (vt eespool punktid 107–110) veendus komisjon, et varade müük toimub turuhinnaga. Järelikult ei olnud komisjonil vastupidi hageja väidetule mingit kohustust uurida muid valikuid peale Itaalia ametiasutuste valitud menetluse.

122    Lisaks, kuna CAI tegi oma pakkumuse raames ettepaneku omandada vararühmi ning kuna reisijate õhuveo tegevus hõlmas selle läbiviimiseks vastavaid ja vajalikke Alitalia teenindusaegu, siis ei olnud niisugusest müügist saadud tulu võrdlus Alitalia varade või teenindusaegade eraldi müügist saadava võimaliku tuluga käesolevas asjas asjakohane.

123    Eeltoodut arvestades ei saa komisjonile ette heita, et ta viis esialgses uurimisfaasis seoses muude valikutega kui varade müük läbi ebapiisava või puuduliku uurimise, kuna hageja ei esitanud tõendit tõsiste raskuste esinemise kohta selles küsimuses. Seetõttu tuleb esimese osa raames esitatud etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

124    Teise osa raames väidab hageja, et komisjon rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust, kuna ta ei uurinud muid võimalusi peale varade müügi ja ei põhjendanud, miks ta seda väidetavalt ei uurinud. Seda osa tuleb uurida seitsmenda väite raames.

 Etteheited, mis on esitatud viienda väite raames, mille kohaselt ei kohaldatud varade müügi suhtes tavapärastes turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi

125    Viies väide koosneb viiest osast, millest esimese kohaselt ei ole uuritud teenuse järjepidevuse tingimusi ja on sellega seoses rikutud põhjendamiskohustust, teise osa kohaselt ei uuritud omandaja kodakondsuse kaudset tingimust ja on sellega seoses rikutud põhjendamiskohustust, kolmanda osa kohaselt ei võetud arvesse tegureid, mis tõendasid, et turuhinda on võimatu saavutada, ning sellega seoses on rikutud põhjendamiskohustust, neljanda osa kohaselt ei võetud arvesse tõendeid, mis kinnitavad riigiabi olemasolu, ning viienda osa kohaselt puudus teave turuhinna hindamise sobiva aluse kohta.

126    Kõigepealt tuleb koos uurida esimese ja viienda osa raames esitatud etteheiteid, seejärel teise osa raames esitatuid ning viimaseks tuleb koos uurida kolmanda ja neljanda raames esitatud etteheiteid.

–       Esimese ja viienda osa raames esitatud etteheited

127    Esimeses osas väidab hageja, et komisjon ei analüüsinud dekreetseaduses nr 134 kehtestatud ja osalemiskutses mainitud teenuse järjepidevuse nõude tagajärgi, mille tulemuseks oli avaliku teenuse osutamise kohustus, mille maksumust oleks tulnud hinnata Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsusest kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I‑7747, edaspidi „Altmarki kohtuotsus”) tulenevate kriteeriumide alusel. Ta kinnitab, et kui komisjon kiitis tingimusteta heaks pakkumuste suhtes kehtestatud tingimused, kontrollimata, kas need avaldasid mõju pakutud hinnale, kujutab see endast tegevusetust, mis tõendab, et tal tekkisid tõsised raskused. Lisaks väidab ta, et see, et komisjon ei kontrollinud ohtu, et teenindusajad (slots) kaotatakse nende kasutamata jätmise tõttu, millele Itaalia ametiasutused viitasid teenuse järjepidevuse põhjendamiseks, kujutab endast ilmset hindamisviga. Viimaseks kujutab endast selles küsimuses teise vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumist see, et niisugust uurimata jätmist ei põhjendatud.

128    Viiendas väites kinnitab hageja, et komisjon pidi kehtestama üksikasjalikud kriteeriumid, et teha kindaks hind, millega Alitalia kontserni varasid müüa, nõudes vähemalt seda, et CIA pakutud hind hõlmab esiteks 300 miljoni euro suurust laenu, mille Itaalia Vabariik Alitaliale andis, ning ka muul kujul Alitalia saadud abi, ning teiseks teenuse järjepidevuse kohustusest kinnipidamise maksumust. See, et komisjon ei esitanud teavet selle aluse kohta, millele pidi tuginema turuhinna hindamine, kujutab hageja sõnul endast ilmset hindamisviga, mille tulemusel Alitalia kontserni varade hinda alahinnati.

129    Kõigepealt tuleb meenutada, et küsimust, kas komisjon kohaldas erainvestori kriteeriumi vääralt, ei tohi segi ajada tõsiste raskuste esinemise kriteeriumiga, mis nõuab ametliku uurimismenetluse algatamist. Nimelt ei ole tõsiste raskuste esinemise uurimise eesmärk teada saada, kas komisjon on EÜ artiklit 87 kohaldanud nõuetekohaselt, vaid tuvastada, kas teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval oli tema käsutuses piisavalt täielik teave, et hinnata vaidlusaluse meetme kokkusobivust ühisturuga (vt selle kohta eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, punkt 129).

130    Asjaolu, et komisjoni hinnang on hageja arvates väär, ja see, et komisjon ei vastanud teatavatele hageja esitatud etteheidetele, ei tähenda, et komisjon ei saanud tema käsutuses olnud teabe põhjal asjassepuutuva meetme suhtes seisukohta võtta ja et ta pidi seega algatama ametliku uurimismenetluse, et uurimist jätkata (vt selle kohta eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, punkt 130).

131    Nagu väidab komisjon, ei tekitanud käesolevas asjas Alitalia kontserni varade müük mingit küsimust seoses avaliku teenuse kohustuse mõistega ning teenuse järjepidevuse kriteerium oli lihtsalt osa pakkumuste hindamiskriteeriumidest. Nimelt ei viita toimikus miski sellele, et reisijate õhuveo tegevuse ülevõtja oleks teatatud menetluse raames kohustatud täitma avaliku teenuse osutamise kohustust.

132    Samuti tuleb nentida, et vastupidi hageja väidetule välistas komisjon teise vaidlustatud otsuse lõikes 118 varade müügimenetlusega seotud avaliku võimu kohustuste olemasolu ning eelkõige kontrollis, et niisuguseid tingimusi ei ole ülevõtjatele kehtestatud, nagu kaebuse esitajad väitsid.

133    Sellega seoses, mis puutub eeskätt õhuveo tegevuse läbiviimise tingimusi, siis nähtub teise vaidlustatud otsuse lõigetest 123–125, et vastupidi hageja väidetele uuris komisjon keskmise pikkusega perspektiivis veoteenuse järjepidevuse tingimuse asjakohasust varade hinna suhtes. Nimelt esitasid Itaalia ametiasutused talle selgitusi, mille kohaselt ei vastanud dekreetseaduses nr 134 ja osalemiskutses mainitud järjepidevus avaliku teenuse osutamise kohustusele Euroopa Liidu õiguse tähenduses.

134    Pealegi tuleb märkida, et hageja ei selgitanud, kuidas vajadus tagada õhuveoteenuse järjepidevus keskmise pikkusega perspektiivis, mille Itaalia ametiasutused olevat dekreetseaduse nr 134 teel kehtestanud kui tingimuse, millele pakkumused peavad vastama, vähendab Alitalia kontserni varade väärtust alla turuhinna. Pealegi nähtub teise vaidlustatud otsuse lõigetest 71 ja 102 vastupidi hageja väidetele, et teenuse järjepidevuse kriteerium oli võrreldes hinna kriteeriumiga pakkumuste hindamisel erakorralise halduri poolt teisejärguline. Lisaks, nagu Itaalia ametiasutused komisjonile täpsustasid, oli sõltumatu eksperdi poolt kohaldatav määrava tähtsusega kriteerium hinna kriteerium, kuna nii dekreetseadus nr 134 kui ka osalemiskutse nägid ette, et varade müügihind ei tohtinud olla madalam sõltumatu eksperdi poolt kindlaksmääratud turuhinnast. Selle tagas seda enam Itaalia ametiasutuste võetud kohustus, millele on viidatud nimetatud otsuse lõigetes 71 ja 72 ning mille kohaselt ei tohi pakkumuse hindamine igal juhul viia turuhinnast madalama hinna kindlaksmääramiseni; finantsnõustaja kasutamine võimaldas erakorralisel halduril selle tagada.

135    Eeltoodut arvestades ei oleks pakkumuse esitanud ettevõtjate suutlikkus tagada teenuse järjepidevus saanud neid vabastada peamisest kohustusest esitada pakkumus, mis on turuhinnaga võrdne või sellest kõrgem, kuna muudel tingimustel ei oleks nende pakkumust saanud edukaks tunnistada.

136    Hageja argument, mille kohaselt pani osalemiskutses sisalduv teenuse järjepidevuse tingimus loobuma potentsiaalseid pakkumuse esitajaid menetluses osalemast, vähendades seeläbi turuhinda, ei ole tulemuslik. Nimelt, nagu nähtub teise vaidlustatud otsuse lõikest 53, sai erakorraline haldur 23. septembril 2008 esitatud osalemiskutsele vastuseks 60 pakkumust. Pealegi, vastavalt nimetatud otsuse lõikele 45 esitati mõned pakkumused ja muu hulgas CAI pakkumus juba enne nimetatud osalemiskutse avaldamist, mis näitab, et teenuse järjepidevuse tingimuse esinemine selles kutses ei olnud nende pakkumuste jaoks määrava tähtsusega.

137    Igal juhul see, et vajadus tagada õhuveoteenuse järjepidevus lisati osalemiskutsesse nõuete hulgas, millele saadud pakkumused pidid vastama, ei tähenda tingimata edukaks tunnistatud ettevõtjal lasuvat avaliku teenuse osutamise kohustuse olemasolu. Isegi kui eeldada, et niisugune kohustus kehtestati, ei nähtu hagiavaldusest, et Alitalia kontserni varade hind sisaldas hüvitist ja et see oli suurem avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise tõttu tekkivast kulust, mistõttu antakse teenuse osutajale majanduslik eelis eespool punktis 127 viidatud kohtuotsuse Altmark tähenduses. Järelikult ei nähtu eeltoodust kuidagi, et komisjon oleks pidanud hinna hindamisel arvesse võtma selles kohtuotsuses määratletud kriteeriume.

138    Lisaks tuleb märkida, et asjaolud, mille hageja oma selle väite põhjendamiseks esitas, mille kohaselt tegi komisjon Alitalia kontserni varade hinna hindamisel vea, ei olnud komisjoni uurimise seisukohast asjassepuutuvad. Nimelt olid nii Alitalia finantsolukord kui ka nende pakkumuste ese ja suurus erinevad.

139    Air France‑KLM‑i 2008. aasta aprillis esitatud pakkumuses mainitud hinna osas tuleb märkida, et see pakkumus esitati enne kui Alitalia maksejõuetuks tunnistati, ning sellega sooviti omandada kõik Alitalia varad mitte varade võõrandamise vaid aktsiate võõrandamise teel. Lisaks, kuna pakkumus võeti tagasi, ei saanud komisjon seda arvesse võtta, kuna see ei olnud lõplik. Seoses CAI pakkumusega tuleb meenutada, et see esitati erakorralise haldamise menetluse raames, mida Alitalia suhtes tema likvideerimise raames kohaldati, ja see hõlmas vaid Alitalia varade ühe osa omandamist. Neil asjaoludel ei ole tulemuslik hageja argument, mille kohaselt pidi CAI pakutud võõrandamise hind hõlmama laenusummat. Nimelt ei ole laenusummal mingit mõju Alitalia kontserni varade müügihinnale, millest ainult üks osa turuhinnaga CAI‑le võõrandati. Viimaseks, mis puudutab 2009. aasta jaanuaris Alitalia-CAI kapitalist 25% omandamiseks esitatud pakkumust, siis tuleb nentida, et nimetatud ettevõtja koguväärtus oli pärast Alitalia kontserni varade müüki suurenenud, eeskätt seetõttu, et see ettevõtja oli omandanud ühe teise lennuettevõtja ja et igal juhul ei oleks komisjon saanud seda arvesse võtta, kuna see pakkumus oli teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest varasem.

140    Viimaseks, hageja väidab, et kui Alitalia oleks pankrotimenetluse ajal tegutsemise lõpetanud, ei oleks ta igal juhul oma teenindusaegu kaotanud vastavalt nõukogu 18. jaanuari 1993. aasta määrusele (EMÜ) nr 95/93 ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade kohta (EÜT L 14, lk 1; ELT eriväljaanne 07/02, lk 3). Seega tegi komisjon ilmse hindamisvea ja rikkus põhjendamiskohustust, kuna ta väidetavalt aktsepteeris tingimusteta ohtu, et Alitalia kaotab oma teenindusajad, kui õigustust Alitalia kontserni varade omandaja vajadusele tagada teenuse järjepidevus.

141    Tuleb nentida, et teise vaidlustatud otsuse lõikest 125, millele hageja viitab, ei nähtu, et komisjon aktsepteeris tingimusteta Alitalia teenindusaegade kaotamise ohtu kui teenuse järjepidevuse kriteeriumi õigustust. Nimelt märkis komisjon kõnealuses lõikes sisuliselt, et piisavalt ulatusliku vararühma väärtus hõlmas firmaväärtust, millest ühe osa moodustasid teenuse osutamiseks vajalikud teenindusajad. See kaalutlus eeldab, et komisjon võttis arvesse järjepidevuse kriteeriumi, et maksimeerida võõrandamisega seotud varade väärtust, eesmärgiga saada Alitalia võlausaldajate huvides kõrgem müügihind, mitte avaliku teenuse osutamise tegevuse järjepidevuse loogikast lähtuvalt. Järelikult ei sisalda teine vaidlustatud otsus ühtegi hageja argumendi alust.

142    Igal juhul ei tõenda hageja kuidagi, miks oli niisugune uurimine vajalik, et võimaldada komisjonil hinnata teenuse järjepidevuse nõude kooskõla tavapärastes turutingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumiga, ning ei tõenda seega tõsiste raskuste esinemist. Järelikult ei saa komisjonile selles osas ette heita mis tahes põhjenduste ebapiisavust.

143    Neil asjaoludel tuleb viienda väite esimese ja viienda osa raames esitatud etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Teise osa raames esitatud etteheited

144    Teises osa raames väidab hageja, et Alitalia kontserni varade müügi suhtes kehtis kaudne tingimus, et omandaja pidi olema Itaalia päritolu, millest tulenevalt langes müügihind turuhinnast allapoole ning takistas konkureerivaid pakkumisi. See, et komisjon seda asjaolu ei analüüsinud ja sellisest analüüsist järeldusi ei teinud, on ilmne hindamisviga. See, et komisjon sellega seoses mingeid selgitusi ei andnud, kujutab endast lisaks põhjenduste puudumist.

145    Antud asjas tuleb märkida, et komisjon kontrollis, et osalemiskutse ei sisaldanud ühtegi diskrimineerivat tingimust pakkumuse esitajate kodakondsuse alusel. Lisaks järeldas ta, et kutset levitati ja sellest teavitati laiaulatuslikult nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Nimelt, nagu sai märgitud eespool punktis 136, märkis komisjon teises vaidlustatud otsuses esiteks, et erakorraline haldur otsustas kohe pärast määramist ja enne nimetatud osalemiskutse avaldamist võtta ühendust peamiste rahvusvaheliste lennuettevõtjatega, ning teiseks, et erakorraline haldur sai Itaalia ja välismaistelt üksustelt 60 pakkumust.

146    Lisaks uuris komisjon Alitalia omandamise pakkumuse esitamise edendamiseks valitud panga rolli Alitalia varade müügimenetluses ja järeldas teise vaidlustatud otsuse 34. joonealuses märkuses, et see pank lõpetas pädeva ministeeriumi igasuguse nõustamise kohe, kui Alitalia suhtes kohaldati erakorralise haldamise menetlust, st 29. augustil 2008. Peale ülesande, mis oli talle antud enne nimetatud menetlust, ei nähtu teisest vaidlustatud otsusest, et see pank oleks osalenud Alitalia varade hindamisel ning et ta oleks võinud soodustada CAI‑d teiste pakkumuse esitajate kahjuks. Peale selle tuleb meenutada, et Itaalia ametiasutused olid võtnud kohustuse mitte sekkuda erakorralise halduri tegevusse.

147    Hageja argumendid, milles viidatakse väidetavale Alitalia omandamise pakkumuse esitamise edendamiseks valitud panga ja CAI huvide konfliktile, osalemiskutse ebatäpsusele ja pakkumuste esitamise lühikestele tähtaegadele, mis annavad eelise CAI‑le, ei ole seega tulemuslikud. Mis puudutab varade müügimenetluse mittediskrimineerivat laadi, siis tuleb asuda seisukohale, et viienda väite teise osa raames esitatud etteheited ei võimalda tõendada, et komisjon viis esialgses uurimismenetluses läbi puuduliku või ebapiisava uurimise või et ta ei teinud järeldusi Alitalia kontserni varade müügitingimuste uurimisest, kuna hageja ei ole esitanud tõendit tõsiste raskuste esinemise kohta selles küsimuses. Lisaks ei saa hageja väita, et teist vaidlustatud otsust ei ole selles küsimuses põhjendatud. Seetõttu tuleb viienda väite teise osa raames esitatud etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Kolmanda ja neljanda osa raames esitatud etteheited

148    Kolmanda osa raames väidab hageja, et kuna varade müügiprotsess ei olnud avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv, siis ei saanud see tagada müüki turuhinnaga. Ta väidab, et igal juhul ei oleks muud sõltumatu hinnangu tagatised nagu sõltumatu eksperdi ja tehingu kontrollimise eest vastutava isiku sekkumine võimaldanud tagada, et omandaja makstud hind vastaks turuhinnale. Veel väidab ta, et see, et komisjon ei teinud õigeid järeldusi turuhinna saavutamise võimatuse kohta, kujutab endast niisugustel asjaoludel ilmset hindamisviga. Sellekohaste põhjenduste esitamata jätmine kujutab endast lisaks põhjenduse puudumist.

149    Neljandas osas väidab hageja, et Itaalia ametiasutused vähendasid hinda, millega CAI oleks Alitalia saanud omandada, kustutades mõned võlad ja muutes tema pakkumuse ametiühingujuhtide jaoks atraktiivsemaks. Jättes need komisjonile teada olevad faktilised asjaolud arvesse võtmata ja asudes seisukohale, et neist tulenevalt ei antud CAI‑le abi, tegi ta ilmse hindamisvea.

150    Nagu sai meenutatud kolmanda väite põhjenduseks esitatud etteheidete hindamisel, leidis komisjon, et ainuüksi niisugune varade müük, mis toimub hankemenetluseta, kuid osalemiskutse avaldamise teel, ei taga piisavat läbipaistvust, et garanteerida varade müük turuhinnaga. Seetõttu kontrollis komisjon, et pakkumust hinnati sõltumatult tagamaks, et pakutud hind ei olnud turuhinnast madalam. Lisaks, nagu on järeldatud eespool punktides 107–109, tagas varade hindamine sõltumatu eksperdi poolt, mida kinnitas sõltumatu finantsnõustaja läbiviidud pakkumuste majandusliku väärtuse kontroll võrreldes varadega, ning viimaks tehingu eest vastutava isiku sekkumine piisavalt, et sõltumatus on väljaspool kahtlust, mis võimaldas varasid müüa turuhinnaga.

151    Seetõttu tuleb selle väite kolmanda osa raames esitatud etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna hageja ei tõendanud, et esinevad tõendid tõsiste raskuste olemasolu kohta ja kuna komisjonile ei saa neil asjaoludel ette heita põhjendamiskohustuse rikkumist.

152    Seoses neljanda osaga tuleb märkida, et CAI võttis üle vaid ühe osa Alitalia töötajatest, kes võeti tööle täiesti uute tingimuste ja töölepingute alusel, ning hageja viidatud sotsiaalmeetmed ei olnud CAI poolt uuesti tööle võetud töötajate suhtes kohaldatavad.

153    Järelikult tuleb viienda väite neljanda osa raames esitatud etteheited tagasi lükata. Seega tuleb asuda seisukohale, et viienda väite raames esitatud etteheited ei võimalda tõendada, et komisjon viis esialgse uurimise etapis läbi puuduliku ja ebapiisava uurimise, kuna hageja ei esitanud tõendeid sellekohaste tõsiste raskuste esinemise kohta. Järelikult tuleb viies väide tervikuna tagasi lükata.

 Etteheited, mis on esitatud kuuenda väite raames, mille kohaselt on isik, kes peab abi tagasi maksma, valesti tuvastatud

154    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei ole analüüsinud kõiki kohtupraktikas nõutud kriteeriume, et hinnata Alitalia ja CAI vahelist majanduslikku järjepidevust, eelkõige hinda, millega varad võõrandati, võõrandatava üksuse ja selle omandaja aktsionäride samasust, varade üleandmise aega, eset ja majanduslikku loogikat. Ta väidab, et komisjon keskendus oma analüüsis varade müügi eseme kriteeriumile ja jättis muud kriteeriumid tähelepanuta.

155    Seoses kohustusega nõuda tagasi raskustes olevale äriühingule antud abi tuleb meenutada, et nagu nähtub kohtupraktikast, võib abi tagastamiskohustust laiendada uuele äriühingule, kellele vana äriühing kandis üle osa oma varast, kui see ülekandmine võimaldab tuvastada kahe äriühingu vahelise majandusliku järjepidevuse. Majandusliku järjepidevuse tuvastamiseks võib arvesse võtta järgmisi asjaolusid: ülekandmise ese (vara ja kohustused, tööjõu säilitamine, grupeeritud vara), ülekandmise hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud, ülekandmise hetk (pärast uurimise algust, menetluse algatamist või lõplikku otsust) või tehingu majanduslik loogika (vt selle kohta Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑415/05, T‑416/05 ja T‑423/05: Kreeka vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4749, punkt 135).

156    Kohe tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetule ei kohusta see kohtupraktika komisjoni arvesse võtma kõiki eelmainitud asjaolusid, millest annab tunnistust väljendi „võib arvesse võtta” kasutamine. Järelikult ei olnud komisjon kohustatud uurima konkreetselt ja lisaks muudele kriteeriumidele Alitalia kontserni varade CAI‑le ülekandmise hetke, mis on toodud nende asjaolude hulgas, mida „võib” arvesse võtta nende kahe üksuse vahelise majandusliku järjepidevuse välistamiseks.

157    Igal juhul nähtub teise vaidlustatud otsuse analüüsist, et komisjon järeldas majandusliku järjepidevuse puudumist Alitalia ja CAI vahel nii varade ülekandmise eseme, hinna kui ka aktsionäride identsuse puudumise ja tehingu majandusliku loogika alusel. Käesolevas asjas uuris komisjon Alitalia ja CAI vahelise järjepidevuse küsimust nimetatud otsuse lõigetes 128–151. Kõigepealt rõhutas komisjon selle otsuse lõikes 132, et teatatud meetme tulemusel, mida on muudetud Itaalia Vabariigi võetud kohustustega, peaks Alitalia kontserni varade müük toimuma turuhinnaga. Seejärel uuris ta, kas Alitalia ja varade müügimenetlusega hõlmatud varade omandajate vahel esineb konkurentsieelise järjepidevus, mis loodi 300 miljoni euro suuruse laenuga.

158    Komisjon toonitas teise vaidlustatud otsuse lõikes 135 seoses varade müügi esemega, et neid varasid ei pakutud osalemiskutses grupeeritult ning et need ei vastanud seega ühtsetele majandusüksustele, mis oleks võinud piirata potentsiaalsete omandajate valikut. Ta tõdes nimetatud otsuse lõikes 136, et vastupidi, arvestades väga erinevaid eri varadele vastavaid osalemiskutseid, oleks varade müügimenetluse lõppedes Alitalia tegevus jaotatud paljude isikute vahel ja organiseeritud erinevalt. Seega järeldas ta selle otsuse lõikes 137, et arvestades varade müügi ulatust ja potentsiaalsete omandajate pakkumuste tükeldamist, ei too Itaalia Vabariigi rakendatud varade müügimenetlus kaasa Alitalia ja CAI vahelist majanduslikku järjepidevust.

159    Alitalia ja CAI aktsionäride osas järeldas komisjon teise vaidlustatud otsuse lõikes 140, et need ei langenud kokku. Ta kirjeldas CAI‑d kui erainvestorite konsortsiumi, kes on Alitalia investoritest erinevad, ning märkis, et Alitalia aktsiate vahetus uue ettevõtja omade vastu oli võimalik vaid kokkuleppemenetluse raames ettevõtjate saneerimist puudutavate õigusnormide alusel, mis ei olnud käesolevas asjas kohaldatavad.

160    Edasi, komisjon tuvastas teise vaidlustatud otsuse lõikes 141, et CAI võttis üle vaid teatavad Alitalia reisijaveo tegevusega seotud varad, et ta jätkas oma ettevõtlusstrateegiat ning et Alitalia ja CAI vahel ei toimunud automaatset töölepingute üleminekut. Komisjon märkis lisaks nimetatud otsuse lõikes 142, et CAI ei jätka Alitalia tegevust, kuna Itaalia ametiasutused võtsid kohustuse, et varade müügiprotsessi lõpus ei langeks talle üle 69% Alitalia kilomeetri kohta veetud reisijale vastavast võimest, nagu seda teatamise ajal arvutati. Lisaks, nagu nähtub selle otsuse lõigetest 13 ja 49, oli Alitalia kontserni varade CAI‑le müümise eesmärk maksimeerida Alitalia varade väärtust enne selle likvideerimist, ning seda tehti võlausaldajate huvides.

161    Vastupidi hageja kinnitatule nähtub eeltoodust, et komisjon ei tuginenud peamiselt ülekandmise esemele. Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 160, uuris komisjon tehingu majanduslikku loogikat ja kiitis selle heaks. Pealegi selgitas ta kogu uurimise käigus põhjuseid, miks ta leidis, et Alitalia ja CAI vahel ei olnud majanduslikku järjepidevust. Seega leidis ta teise vaidlustatud otsuse lõigetes 130–132, et Alitalia kontserni varade omandajale ei saa üle minna mis tahes põhjendamatu eelis, arvestades seda, et võeti kõik meetmed, et võõrandamine toimuks hinnaga, mis ei oleks turuhinnast madalam. Seetõttu tuleb eespool esitatud kaalutlusi ja eespool punktis 155 viidatud kohtupraktikat arvestades nentida, et komisjon viis läbi piisava ja täieliku uurimise ning et hageja ei tõendanud, et komisjonil esinesid sellega seoses tõsised raskused.

162    Järelikult, kuna käesolevas asjas ei tundunud komisjoni seisukoht varade ülekandmise aja kohta vajalik, ei saa talle selles küsimuses ette heita põhjenduse puudumist.

163    Eeltoodut arvestades tuleb seega kuuenda väite raames esitatud etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Etteheited, mis on esitatud esimese väite raames, mis puudutab ametliku uurimismenetluse algatamata jätmist

164    Hageja väidab, et see, et komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust ei algatanud, muutis otsuse ebatäielikuks ja see tuleks tühistada. Ta leiab selles osas, et kuigi teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud esialgsele uurimisele pühendatud ajavahemik, mis kestis 14. oktoobrist kuni 12. novembrini 2008, ei olnud erakordselt pikk, oleks komisjon võinud siiski leida tõsiseid raskusi. Pealegi märgib ta repliigis, et kuna esialgse uurimise etapp algas asjaolude uurimisega 2008. aasta aprillis, oli see peaaegu neli kuud pikem, kui määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 esialgse uurimise lõpetamiseks kehtestatud maksimaalne kahekuuline tähtaeg.

165    Hageja esitab ka mitteammendava nimekirja komisjoni tehtud vigadest, mis tõendab, et käesoleva asja uurimise keerukus õigustas ametliku uurimismenetluse algatamist.

166    Lisaks väidab ta, et arvestades juhtumi poliitilist konteksti, olid Itaalia ametiasutuste võetud kohustused, mille kohaselt toimub Alitalia kontserni varade müük turuhinnaga, ebareaalsed, ning et igal juhul kehtestati need menetluse liiga hilises etapis pärast seda, kui olid aset leidnud pöördumatud sündmused, mis pidid neid puudutama.

167    Esiteks, seoses hageja argumentidega esialgse uurimisfaasi kestuse kohta tuleb märkida, nagu väidab komisjon, et hageja räägib endale menetlusdokumentides vastu. Nimelt, kui ta hagiavalduses väidab, et selle faasi kestus, mis oli alla ühe kuu, ei olnud erakordselt pikk, siis repliigis kinnitab ta, et see faas oli peaaegu neli korda määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 kehtestatud maksimaalsest kahekuulisest tähtajast pikem.

168    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 esialgse uurimise lõpetamiseks ette nähtud kahekuuline tähtaeg peab silmas ajavahemikku meetme täielikust teatamisest kuni otsuse vastuvõtmiseni nimetatud artikli lõike 2, lõike 3 või lõike 4 alusel, st käesolevas asjas ajavahemik 14. oktoobrist 12. novembrini 2008. Seega võtab hageja vääralt arvesse ka Itaalia ametiasutuste poolt varade müügist teatamise kuupäevale eelnevat ajavahemikku, mil komisjon oli nendega ühenduses ja mis algas 2008. aasta aprillis.

169    Järelikult tuleb käesolevas asjas jõuda järeldusele, et esialgse uurimise etapp oli lühem määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 sätestatust ja seega täiesti põhjendatud. See kestus ei tõenda niisiis tõsiseid raskusi, millega komisjon esialgses uurimises silmitsi seisis, vaid väljendab pigem seda, et käesolevas asjas teatatud meetme kooskõla uurimine ühisturuga ei tekitanud mingeid erilisi raskusi (vt selle kohta Üldkohtu 1. juuli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑568/08 ja T‑573/08: M6 ja TF1 vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑3397, punkt 142).

170    Teiseks tuleb märkida, et hageja argumendid, mis puudutavad teise vaidlustatud otsusesse lisatud kohustuste ebareaalset iseloomu, ei saa olla tulemuslikud. Nimelt tuleb meenutada esiteks, et 23. septembril 2008 avaldatud osalemiskutse nägi ette, et kriteeriumid, millele pakkumused pidid vastama, pidid olema kooskõlas kohaldatavate Itaalia õigusaktide nõuetega, ja eelkõige, et varade müügihind ei võinud olla madalam turuhinnast, nagu sõltumatu ekspert selle kindlaks on määranud. Teiseks pidi viimati nimetatu pakkumusi hindama, et veenduda – arvestades eelkõige pakutud hinda ning hoolimata muudest kriteeriumidest, millele esitatud pakkumused võisid vastata –, et varade pakutud müügihind oli turuhinnast kõrgem või sellega võrdne. Kolmandaks ei olnud teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal järelevalvekomitee veel varade müüki heaks kiitnud ning erakorraline haldur ei olnud veel teinud oma lõplikku otsust. Viimati nimetatu pidi vastavalt erakorralise haldamise menetlusele eelnevalt saama järelevalvekomiteelt ja vastutavalt ministrilt kõnealuse müügi loa. Seega ei ole Itaalia ametiasutuste võetud kohustus, mille kohaselt ei tohtinud vastutav minister segada erakorralise halduri tegevust, menetluse staadiumi arvestades hiline.

171    Lisaks, nende kohustuste teises vaidlustatud otsuses mainimine ei kujuta endast tõendit tõsiste raskuste kohta, mis komisjonil tekkisid. Nimelt tõendavad need kohustused, et komisjon võttis kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud selleks, et kontrollida nende kohustuste täitmist tehingu kontrolli eest vastutava isiku poolt, ja selleks, et teha järeldused nende võimalikust täitmata jätmisest. Igal juhul on hageja argumendid nende kohustuste sobimatuse kohta tulemusetud, kuna komisjon jättis endale õiguse algatada seoses kõnealuse meetodiga ametlik uurimismenetlus juhul, kui teise vaidlustatud otsuse tingimusi, ja eelkõige nimetatud otsuses märgitud Itaalia ametiasutuste võetud kohustusi ei täideta.

172    Kolmandaks ja viimaseks, mis puutub hageja viidatud kümmet viga, mis peaksid viitama tõsiste raskuste esinemisele, siis tuleb märkida, et need vastavad tegelikult kolmanda, neljanda ja viienda väite raames esitatud etteheidetele, millega seoses on neid väiteid analüüsitud. Seetõttu ei ole neid käesoleva väite raames vaja eraldi analüüsida.

173    Järelikult tuleb esimese väite raames esitatud etteheited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

174    Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõsiste raskuste olemasolu tõendanud. Järelikult ei olnud komisjon kohustatud varade müüki käsitleva meetme ametlikku uurimismenetlust vastavalt eespool punktis 80 viidatud kohtupraktikale algatama.

c)     Põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlevad väited

175    Hageja leiab, et komisjon ei järginud oma „väljakujunenud otsustuspraktikat” riigiabi valdkonnas eeskätt osas, mis puudutab meetme kõikide tunnusjoonte ja selle konteksti ning muu valiku kui varade müük analüüsi lähtuvalt tavapärastes turumajandustingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumist. Komisjonil oli seega rangem põhjendamiskohustus. Lisaks leiab hageja, et teine vaidlustatud otsus sisaldab teatavaid järeldusi, mille kohta komisjon ei ole üksikasju esitanud, eelkõige sõltumatu eksperdi kohta ja kindluse kohta, et varade müük toimub turuhinnaga, mille osas ei ole võimalik komisjoni arutluskäiku mõista.

176    Olgu meenutatud, et etteheide, mille kohaselt ei ole teist vaidlustatud otsust põhjendatud teatatud meetme kõikide tunnusjoonte ja meetme konteksti analüüsimata jätmise osas, kattub kolmanda väite kolmanda osaga. Etteheide, mille kohaselt ei ole teist vaidlustatud otsust põhjendatud osas, mis puudutab võlanõuete sissenõudmise meetodeid, mis on muu valik kui varade müük, kattub neljanda väite teise osaga. Nagu on märgitud eespool punktides 89, 117 ja 124, analüüsitakse neid osasid seetõttu käesoleva väite raames.

177    Lisaks peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artiklis 253 nõutud põhjendus olema kohandatud asjaomase õigusakti laadiga ja sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikuil oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63, ja 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑2481, lk 35).

178    Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punkt 16, ja eespool punktis 177 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 36).

179    Komisjon ei pea eeskätt seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

180    Konkreetsemalt peab komisjoni otsus, milles leitakse, et kaebuse esitaja poolt teatatud riigiabi ei esine, esitama kaebajale piisavalt need põhjused, mille tõttu kaebuses välja toodud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ei piisa riigiabi olemasolu tõendamiseks. Sellegipoolest ei pea komisjon võtma seisukohta asjaolude suhtes, mis asjasse ei puutu, on tähtsusetud või ilmselgelt teisejärgulised (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64).

181    Tuleb nimelt meenutada, et mis puudutab esiteks kõnealuse akti laadi, siis teine vaidlustatud otsus võeti vastu EÜ artikli 88 lõike 3 kohase abikavade esialgse uurimise etapi lõppedes, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil esimese arvamuse kujundamist kõnealuse abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ilma et oleks algatatud sama artikli lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust, mis on mõeldud selleks, et komisjon saaks koguda teavet kõigi abiga seonduvate asjaolude kohta (Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑333/07: Regie Networks, EKL 2008, lk I‑10807, punkt 64).

182    Niisuguses otsuses, mis on vastu võetud lühikese tähtaja jooksul, peavad olema ära näidatud üksnes põhjused, millest lähtudes komisjon on järeldanud, et tal ei ole käsitletava abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 48, ja eespool punktis 181 viidatud kohtuotsus Regie Networks, punkt 65).

183    Seoses teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmise konteksti ja asjaoludega nähtub käesolevas asjas kolmanda väite esimese osa analüüsist (vt eespool punktid 105 ja 110), et komisjon analüüsis erakorralise haldamise menetluse raames osalevate erinevate isikute rolli ja veendus, et teatatud meede tagab, et varade müük toimub turuhinnaga. Lisaks, selle väite teise osa analüüsimisel on ka järeldatud, et komisjon ei olnud kohustatud analüüsima küsimusi, mis ei olnud tema hinnangu jaoks olulised, näiteks CAI‑le väidetavalt Itaalia õigusaktidega võimaldatud maksude vähenemine ja muud eelised.

184    Neljanda väite analüüsist nähtub, et kuna komisjon veendus, et müük pidi toimuma turuhinnaga, ei olnud ta kuidagi kohustatud analüüsima muid valikuid kui likvideerimismenetlus.

185    Järelikult tuleb tõdeda, et eespool punktis 179 viidatud kohtupraktikat arvestades ei olnud komisjon põhjendamiskohustuse kohaselt kohustatud teises vaidlustatud otsuses esitama muid asjaolusid kui otsuse seisukohast olulise tähtsusega asjaolud ja õiguslikud kaalutlused. Niisugune põhjendus on piisav, et võimaldada hagejal teada saada teise vaidlustatud otsuse põhjendusi ja Üldkohtul kontrollida selle õiguspärasust EÜ artikli 253 alusel.

186    Seoses väidetavalt põhjendamatute järeldustega, millele komisjon olevat jõudnud, tuleb märkida, et teise vaidlustatud otsuse lõikes 39 märkis komisjon ära põhjused, miks ta leidis, et vastavalt dekreetseadusele nr 134 läbi viidud ekspertiis oli sõltumatu. Seega ei ole tulemuslik hageja argument, mille kohaselt ei ole teist vaidlustatud otsust põhjendatud osas, mis puudutab seda, et teatavatel eksperdi aktsionäridel oli osalus ka CAI kapitalis.

187    Viimaseks, mis puutub hageja argumentatsiooni, mille kohaselt on komisjon teises vaidlustatud otsuses väitnud, et asjaolu, et ühele CAI aktsionärile kuulus ka osalus äriühingus, kes on Alitalia tagamata nõudega võlausaldaja, ei avaldanud CAI pakutud hinnale mingit mõju, siis piisab, kui märkida, et komisjon ei tuginenud sellele kaalutlusele, et kinnitada, et selles pakkumuses pakutud hind oli turuhinnaga kooskõlas, millest tulenevalt ei olnud ta kuidagi kohustatud seda põhjendama.

188    Eespool esitatut silmas pidades tuleb käesolev väide tagasi lükata. Samuti tuleb tagasi lükata kolmanda väite kolmas osa ja neljanda väite teine osa.

189    Neil asjaoludel tuleb teise otsuse tühistamise nõue tervikuna tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta hageja taotletud menetlust korraldavaid meetmeid.

B –  Esimese vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue

190    Hageja taotleb samuti esimese vaidlustatud otsuse osalist tühistamist, kuna sellega ei nõutud abi tagasimaksmist Alitalia kontserni varade omandajalt ja eelkõige CAI‑lt, ja kuna Itaalia Vabariigile antakse neli kuud ajapikendust, et seda otsust rakendada ja nõuda tagasi 300 miljoni euro suurune laen.

191    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon rikkus määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 3, kui ta andis Itaalia Vabariigile neli kuud ajapikendust, et nõuda tagasi Alitalialt antud laen ega nõudnud määruse nr 659/1999 artikli 11 alusel abi peatamist. Lisaks väidab ta, et komisjon pidi abi tagasi nõudma CAI‑lt, mitte Alitalialt.

192    Kõigepealt tuleb märkida, et Alitalia‑CAI ja Itaalia Vabariik leivad ametlikku vastuvõetamatuse väidet esitamata, et esimese vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetamatu. Sellega seoses väidab Alitalia‑CAI peamiselt, et hagejal puudub põhjendatud huvi esimese vaidlustatud otsuse peale hagi esitamiseks. Itaalia Vabariik aga väidab, et nimetatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult.

193    Eespool punktis 56 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb hagi vastuvõetavust kodukorra artikli 113 alusel omal algatusel uurida.

194    Esiteks, seoses sellega, kas esimene vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult, tuleb meenutada, et riigiabi kontrollimise valdkonnas puudutab EÜ artikli 88 lõike 2 kohase menetluse lõpetamise otsus isiklikult selle menetluse aluseks olnud kaebuse esitanud ettevõtjaid, kelle menetluse kulgu mõjutanud märkused kuulati ära, kui otsuse esemeks olev abimeede sellegipoolest nende turuseisu oluliselt mõjutab. Sellest ei tulene siiski, et ettevõtja ei saa muul viisil tõendada, esitades teisi erilisi asjaolusid, mis teda teistest eristab sarnaselt otsuse adressaadiga, et ta on isiklikult puudutatud (Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑11/95: BP Chemicals vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3235, punkt 72).

195    Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et ta esitas uurimismenetluses, mille tulemusel võeti vastu esimene vaidlustatud otsus, kaebusi ja märkusi, ning teiseks, et abi andmine ning esimene vaidlustatud otsus mõjutasid oluliselt tema turupositsiooni, kuna nimetatud otsuses andis komisjon Itaalia ametiasutustele selle abi tagasisaamiseks neli kuud. Hageja viitab pealegi 29. aprillil 2008 komisjonile saadetud kaebusele, milles ta väitis, et laen seab teda Alitaliaga võrreldes jätkuvalt kehvemasse olukorda, takistades tema laienemist Itaalia siseturul ja Itaaliast väljuvatel liinidel ning et tema reisijate arv ja tulud vähenesid nende kuludest väiksemate hindade tõttu, mida Alitalia suutis pärast laenu andmist pakkuda. Viimaseks väidab ta, et tema huvi otsuse osalise tühistamise vastu seisneb selles, et tulevikus välditaks komisjoni sarnaste rikkumiste toimumist.

196    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejal oli esimese otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses aktiivne roll, kuna ta esitas kaebuse, milles vaidlustas Alitaliale laenu andmise ja selle hilisema omakapitaliks muutmise, mis olid komisjoni uurimise aluseks, ning kuna tema seisukohad kuulati ametliku uurimismenetluse raames ära. Lisaks mõjutasid hageja esitatud märkused nimetatud laenu puudutava menetluse käiku, arvestades asjaolu, et komisjon võttis vastu otsuse, milles tunnistas, et tegemist on ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abiga, ning et see tuli abi saajalt tagasi nõuda.

197    Tuleb siiski tõdeda, et hageja ei tõenda, et abi viivitamatu tagasinõudmine Alitalialt, mitte CAI‑lt mõjutab oluliselt tema konkurentsivõimet. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tähtaeg, mille komisjon andis Itaalia Vabariigile ja mis väidetavalt võimaldas abi saajal hoiduda tagasinõudmise kohustusest, mõjutab tema huve. Lõpetuseks, hageja ei ole tõendanud ka seda, kuidas abi peatamata jätmine, mis väidetavalt võimaldas Alitalial selle muuta omakapitaliks, teda puudutas.

198    Järelikult ei ole hageja tõendanud, et vaidlustatud otsus teda isiklikult puudutab.

199    Olgu aga meenutatud, et hagi vastuvõetavuse tingimused on kumulatiivsed. Seega ilma, et tuleks uurida hageja põhjendatud huvi, tuleb hagi tunnistada esimese vaidlustatud otsuse tühistamise osas isikliku puutumuse puudumise tõttu vastuvõetamatuks (vt selle kohta Üldkohtu 18. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑326/99: Olivieri vs. komisjon ja EMEA, EKL 2003, lk II‑6053, punkt 66).

 Kohtukulud

200    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud.

201    Kuna hageja on käesoleva kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning temalt välja nõuda komisjoni ja Aliatalia‑CAI kohtukulud.

202    Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannab Itaalia Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni ja Alitalia – Compagnia Aerea Italiana SpA kohtukulud välja Ryanair Ltd‑lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

3.      Jätta Itaalia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Papasavvas Vadapalas O’Higgins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

A –  Haldusmenetlus

B –  EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsus

C –  Vaidlustatud otsused

1.  Otsus Alitaliale antud laenu kohta

2.  Otsus Alitalia varade müügi kohta

Menetlus

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Teise vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

1.  Vastuvõetavus

2.  Üldkohtu kontrolli ese

3.  Sisulised küsimused

a)  Teine väide, et komisjonil puudub pädevus võtta pärast esialgset uurimist vastu tingimuslik otsus

b)  Väited, et rikutud on ametliku uurimismenetluse algatamise kohustust

Etteheited, mis on esitatud kolmanda väite raames, mille kohaselt ei uurinud komisjon kõiki meetmete asjakohaseid tunnusjooni nende kontekstis

Etteheited, mis on esitatud neljanda väite raames, mille kohaselt ei uuritud muid võimalusi kui Alitalia kontserni varade müük

Etteheited, mis on esitatud viienda väite raames, mille kohaselt ei kohaldatud varade müügi suhtes tavapärastes turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi

–  Esimese ja viienda osa raames esitatud etteheited

–  Teise osa raames esitatud etteheited

–  Kolmanda ja neljanda osa raames esitatud etteheited

Etteheited, mis on esitatud kuuenda väite raames, mille kohaselt on isik, kes peab abi tagasi maksma, valesti tuvastatud

Etteheited, mis on esitatud esimese väite raames, mis puudutab ametliku uurimismenetluse algatamata jätmist

c)  Põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlevad väited

B –  Esimese vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue

Kohtukulud

** Kohtumenetluse keel: inglise.