Kohtuasi C‑414/11

Daiichi Sankyo Co. Ltd

ja

Sanofi-Aventis Deutschland GmbH

versus

DEMO Anonymos Viomichaniki kai Emporiki Etairia Farmakon

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Polymeles Protodikeio Athinon)

Ühine kaubanduspoliitika – ELTL artikkel 207 – Intellektuaalomandi kaubandusaspektid – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS-leping) – Artikkel 27 – Patendi objekt – Artikkel 70 – Olemasolevate objektide kaitse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. juuli 2013

1.        Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Tingimused – Küsimused, mis on seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega – Taotlus, milles antakse Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi

(ELTL artikkel 267)

2.        Ühine kaubanduspoliitika – Kohaldamisala – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektid – Hõlmamine

(EÜ artiklid 113, 133; ELTL artikli 3 lõike 1 punkt e ja artikli 207 lõige 1; TRIPS-leping, artikkel 27)

3.        Rahvusvahelised lepingud – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektid – Farmaatsiatootes seisneva leiutise patentsus – Hõlmamine

(TRIPS-leping, artikkel 27)

4.        Õigusaktide ühtlustamine – Ühtsed õigusaktid – Tööstus- ja kaubandusomand – Patendiõigus – Ravimite täiendava kaitse tunnistus – Kohaldamisala – Valmistamismeetodi ja farmaatsiatoote patenditaotlus – Üksnes valmistamismeetodile antud patent – TRIPS-lepingu artiklites 27 ja 70 sätestatud eeskirjade alusel ka farmaatsiatoote kaitsmine – Erand

(TRIPS-leping, artikkel 27, artikli 65 lõige 1 ja artikli 70 lõige 2; nõukogu määrus nr 1768/92, artiklid 4 ja 5)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 35–39)

2.        Euroopa Ühenduse nimel tema pädevust puudutavas osas nõukogu otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus, heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1C oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artikkel 27 kuulub ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

Tegelikult erineb ELTL artikli 207 lõige 1 tunduvalt neist sätetest, mille ta peamises osas asendas, mistõttu praegu kehtivale aluslepingule vastavat liidu ja liikmesriikide pädevuste jaotuse küsimust tuleb hinnata vastavalt praegu kehtivale aluslepingule.

Seoses sellega ilmneb esiteks ELTL artikli 207 lõikest 1, et ühine kaubanduspoliitika kuulub liidu ainupädevusse ja hõlmab eelkõige „intellektuaalomandi kaubandusaspekte”. Selles kontekstis ei piisa üksnes asjaolust, et mõni liidu õigusakt, nagu näiteks tema sõlmitud kokkulepe, võib avaldada teatud mõju rahvusvahelisele kaubavahetusele, järeldamaks et see õigusakt tuleb liigitada kategooriasse, kuhu kuuluvad ühist kaubanduspoliitikat reguleerivad aktid, vaid vastupidi, liidu õigusakt kuulub selle poliitika valdkonda ainult siis, kui see käsitleb konkreetselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on põhiosas mõeldud edendama, kergendama või reguleerima kaubavahetust ning sellel on otsene ja vahetu mõju. Järelikult kuuluvad intellektuaalomandit reguleerivate liidu õigusnormide hulgas üksnes need, mis on konkreetselt seotud rahvusvahelise kaubavahetusega, mõiste „intellektuaalomandi kaubandusaspektid” alla ELTL artikli 207 lõike 1 tähenduses ja seega ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

Teiseks kajastub seetõttu asjaolu, et TRIPS-lepingu artiklis 27 sisalduvaid norme patendi objekti kohta peetakse ühise kaubanduspoliitika ja mitte siseturu valdkonda kuuluvaks, õigesti tõigas, et need õigusnormid kuuluvad rahvusvahelise kaubavahetuse liberaliseerimise raamesse ning mitte liidu liikmesriikide õiguse ühtlustamise alla.

(vt punktid 46, 48, 49, 51, 52, 60, 61 ja resolutsiooni punkt 1)

3.        Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et mõne ravimi toimeainest koosnevas farmaatsiatootes seisnev leiutis võib juhul, kui pole tehtud erandit kõnealuse artikli lõigete 2 ja 3 alusel, olla patendi objekt nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud tingimustel.

Selline tõlgendus tuleneb just TRIPS-lepingu sõnastusest. Nimelt peavad TRIPS-lepingu osalised farmakoloogiat tehnikavaldkonnaks kõnealuse artikli 27 lõike 1 tähenduses. Lisaks tuleneb see TRIPS-lepingu artikli 70 lõikest 8, mis kujutab endast üleminekusätet ja mille kohaselt TRIPS-lepingu artikkel 27 hõlmab kohustust muuta patenditavaks leiutised, mis kujutavad endast farmaatsiatoodet. Samuti ei saa TRIPS-lepingu artikli 27 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud erandeid tõlgendada nii, et need lubavad üldse välistada leiutised, mis kujutavad endast farmaatsiatooteid.

(vt punktid 64, 66–68 ja resolutsiooni punkt 2)

4.        Patent, mis on antud taotluse alusel, mis puudutab nii farmaatsiatoote valmistusmeetodit kui ka selles farmaatsiatootes kui sellises seisnevat leiutist, kuid mis anti üksnes asjaomasele valmistusmeetodile, ei saa intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) artiklites 27 ja 70 esitatud eeskirjade alusel hõlmata selle lepingu jõustumisest alates selles farmaatsiatootes seisnevat leiutist.

Nimelt ei saa asuda seisukohale TRIPS-lepingu artiklis 70 ette nähtud olemasolevate objektide kaitse võiks anda mõnele patendile sellise mõju, mida sellel ei ole ega pole kunagi olnud. Niisiis on võimalik lugeda farmaatsiatootes seisnevat leiutist kaitstuks alates TRIPS-lepingu kehtima hakkamise kuupäevast, samas kui seda leiutist otseselt ei kaitsenud seda patenti senini reguleerinud eeskirjad, üksnes siis, kui seda lepingut tõlgendati nii, et see kohustas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeid ainuüksi oma jõustumise tõttu käsitlema leiutisi, mille kohta oli esitatud patenditaotlus, kaitstud leiutistena. Sellist kohustust ei saa aga TRIPS-lepingust tuletada ja see läheks kaugemalt väljendi „olemasolevad objektid” tavatähendusest, mis tuleneb TRIPS-lepingu artikli 27 lõike 1 ja artikli 70 lõike 2 koostoimes lugemisel. Kuigi TRIPS-lepingu artikkel 27 kohustab tõesti WTO liikmeid nägema ette võimaluse saada patent leiutisele, mis kujutab endast farmaatsiatoodet, ei saa seda kohustust sellegipoolest mõista nii, et WTO liikmed, kes enne kõnealuse lepingu jõustumist välistasid selliste farmaatsiatoodetes seisnevate leiutiste kaitse, mida taotleti patentide alusel, mis olid välja antud selliste toodete valmistusmeetoditele, peavad sellest kuupäevast alates käsitlema neid patente nii, et need kaitsevad farmaatsiatoodetes seisnevaid leiutisi.

(vt punktid 79, 81–83 ja resolutsiooni punkt 3)