KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 18. aprillil 2013(1)

Kohtuasi C‑501/11 P

Schindler Holding Ltd jt

versus

Euroopa Komisjon jt

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepped – EÜ artikkel 81 – Liftide ja eskalaatorite paigaldamise ja hooldamise turg – Emaettevõtja vastutus tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes – Valdusäriühing – Ettevõtjasisene vastavusse viimise programm (compliance-programm) – Põhiõigused – Õigusriigi põhimõtted trahvide määramisel – Võimude lahusus, täpsuse põhimõte, tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, õiguspärane ootus ja süü põhimõte – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kehtivus – Komisjoni 1998. aasta suuniste õiguspärasus

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Kohtuvaidluse asjaolud

III. Menetlus Euroopa Kohtus

IV.   Hinnang apellatsioonkaebusele

A.     Võimude lahususe, õigusriigi ja tõendite vahetu kogumise põhimõtted (apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide)

1.     Kartelliasjades trahvide määramine komisjoni poolt (apellatsioonkaebuse esimene väide)

a)     Sissejuhatav märkus

b)     Põhiõigustest tulenevad kahtlused komisjoni pädevuses määrata trahve puuduvad

c)     Apellantide teiste argumentide ümberlükkamine

2.     Nõuded, mida peab täitma Üldkohus, kogudes komisjoni trahviotsuste kontrollimisel tõendeid (apellatsioonkaebuse teine väide)

a)     Vastuvõetavus

b)     Põhjendatus

3.     Vahekokkuvõte

B.     Ettevõtja vastutus tema vastutusalas sõlmitud kartellikokkuleppes osalemise eest

1.     Valdusäriühingu kaasvastutus (apellatsioonkaebuse seitsmes väide)

a)     Schindleri peamised etteheited seoses 100% eeldusega (apellatsioonkaebuse seitsmenda väite esimene osa)

i)     Äriõiguses sätestatud vastutuse lahususe põhimõte

ii)   Liikmesriikide pädevusse sekkumise väide

iii) Olulisuse põhimõtte rikkumise väide

iv)   Vahekokkuvõte

b)     Schindleri kriitika 100% eelduse konkreetse kohaldamise suhtes (apellatsioonkaebuse seitsmenda väite teine osa)

i)     Schindler Holdingu „compliance-programmi” tähtsus

ii)   „Kontsernisiseste suhete selgitamise” nõue

iii) Mõiste „äripoliitika” 100% eelduse raames

2.     Süü põhimõte (apellatsioonkaebuse kuues väide ja seitsmenda väite üksikud osad)

a)     Etteheide, et 100% eeldus toob kaasa süüst sõltumatu vastutuse

b)     Etteheide, mille kohaselt ei piisa sellest, et teatavad töötajad on pannud toime kartellikokkuleppega seotud rikkumise

3.     Vahekokkuvõte

C.     Muud õigusküsimused seoses kartellikokkulepetes osalemise eest trahvi määramise ja arvutamisega

1.     Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kehtivus täpsuse põhimõtte aspektist (apellatsioonkaebuse kolmas väide)

a)     Ettevõtja mõiste väidetav ebatäpsus (apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa)

b)     Trahve reguleeriva õigusliku raamistiku väidetav ebatäpsus (apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa)

c)     Vahekokkuvõte

2.     1998. aasta suuniste õiguspärasus (apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide)

a)     Komisjoni pädevus suuniste andmiseks (apellatsioonkaebuse neljas väide)

b)     Tagasiulatuva jõu puudumine ja õiguspärane ootus (apellatsioonkaebuse viies väide)

3.     Trahvi põhisumma ja väidetavad põhjused trahvi vähendamiseks (apellatsioonkaebuse kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes väide)

a)     Rikkumiste kvalifitseerimine „eriti raskeks” (apellatsioonkaebuse kümnes väide)

b)     Kergendavad asjaolud (apellatsioonkaebuse üheteistkümnes väide)

c)     Trahvi vähendamine komisjoniga tehtava koostöö eest (apellatsioonkaebuse kaheteistkümnes väide)

i)     Koostöö 2002. aasta koostööteatise raames (apellatsioonkaebuse kaheteistkümnenda väite esimene osa)

ii)   Koostöö väljaspool 2002. aasta teatist (apellatsioonkaebuse kaheteistkümnenda väite teine osa)

iii) Kokkuvõte

4.     Trahvi 10% ülemmäär (apellatsioonkaebuse kaheksas väide)

5.     Omandiõigus (apellatsioonkaebuse üheksas väide)

a)     Sissejuhatav märkus

b)     Omandiõiguse kui liidu põhiõiguse rikkumise väide

6.     Proportsionaalsuse põhimõte (apellatsioonkaebuse kolmeteistkümnes väide)

D.     Järeldus

V.     Kohtukulud

VI.   Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas asjas kerkib rida põhimõttelise tähtsusega õigusküsimusi seoses karistamisega kartellikokkulepetes osalemise eest. Schindler Holding Ltd ja tema mitu tütarettevõtjat (edaspidi ühiselt ka „Schindler”) seavad põhimõtteliselt kahtluse alla Euroopa Liidus kehtiva kartelliõiguse jõustamise süsteemi, sealhulgas Euroopa Komisjoni kui konkurentsiasutuse institutsioonilise rolli.

2.        Schindler kahtleb eeskätt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 ja komisjoni 1998. aasta suuniste(2) kui trahvide määramise aluste õiguspärasuses. Peale selle ei nõustu Schindler liidu kohtute poolt tunnustatud põhimõtetega, mille kohaselt on emaettevõtjad ja tütarettevõtjad nende vastutusalas sõlmitud kartellikokkulepetes osalemise eest ühiselt vastutavad.

3.        Nimetatud õigusküsimused kerkivad seoses mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis tegutseva „liftikartelliga”, mille olemasolu tuvastas komisjon mõne aasta eest ja mille suhtes tegi komisjon 21. veebruaril 2007 trahviotsuse (edaspidi ka „vaidlusalune otsus”).(3) Komisjon pani nelja muu ettevõtja kõrval ka mitmele Schindleri kontserni kuuluvale äriühingule, sealhulgas kontserni juhtivale valdusäriühingule, süüks osalemise liftikartellis ja määras neile trahvi, mille suurus arvutati kontserni käibe põhjal.

4.        Esimeses kohtuastmes jäi Schindler vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudega kaotajaks; Üldkohus jättis Schindleri tühistamishagi 13. juuli 2011. aasta otsusega(4) (edaspidi ka „vaidlustatud kohtuotsus” või „Üldkohtu otsus”) rahuldamata. Nüüd taotleb Schindler õiguskaitset Euroopa Kohtus toimuvas apellatsioonimenetluses, tuginedes muu hulgas oma põhiõigustele ja õigusriigi põhimõtetele, nagu võimude lahusus, täpsuse põhimõte, tagasiulatuva jõu puudumine, õiguspärane ootus ja süü põhimõte.

II.    Kohtuvaidluse asjaolud

5.        Schindler on üks maailma juhtivatest lifte ja eskalaatoreid tarnivatest kontsernidest. Tema emaettevõtja on Schindler Holding Ltd (edaspidi „Schindler Holding”) asukohaga Šveitsis. Schindleri tegevus liftide ja eskalaatorite sektoris toimub siseriiklike tütarettevõtjate kaudu.(5)

6.        Komisjonile edastati 2003. aasta suvel teavet selle kohta, et neli Euroopa suurimat liftide ja eskalaatorite tootjat, kelle äritegevus toimub Euroopa Liidus, nimelt Kone, Otis, Schindler ja ThyssenKrupp, võivad olla sõlminud kartellikokkuleppe.(6)

7.        Komisjon tegi põhjaliku uurimise alusel järelduse, et kõnealused liftide ja eskalaatorite tootjad „osalesid neljas liikmesriigis neljas üksikus, keerulises ja jätkuvas EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumises, jagades turge, leppides kokku ja/või nõustudes jaotama omavahel pakkumismenetlusi ja lepinguid liftide ja eskalaatorite müügiks, paigaldamiseks, hooldamiseks ja moderniseerimiseks”.(7) Konkreetselt on seejuures tegemist Belgia, Saksamaa, Luksemburgi ja Madalmaade liftikartelliga. Schindler osales igas kõnealuses kartellis mitu aastat, kusjuures osalemise kestus oli liikmesriigiti erinev.(8)

8.        Komisjon määras vaidlusaluse otsusega kõikidele viidatud kartellides osalevatele ettevõtjatele iga kartellikokkuleppe eest trahvi, mille suuruse arvutamisel tugines komisjon 1998. aasta suunistele.

9.        Schindleri asjas asuti seisukohale, et Schindler Holding vastutab iga rikkumise eest solidaarselt oma siseriiklike tütarettevõtjatega.(9) Schindlerile kõigi nelja rikkumise eest sel viisil määratud trahvide kogusumma ulatub ligi 143 miljoni euroni.

10.      Vaidlusaluse otsuse vastu taotles mitu selle adressaati esimeses kohtuastmes Üldkohtus tühistamishagi abil õiguskaitset.(10)

11.      Schindleri kontserni osas esitasid Schindler Holding, Schindler Management AG, Schindler SA (Belgia), Schindler Deutschland Holding GmbH (Saksamaa), Schindler Sàrl (Luksemburg) ja Schindler Liften BV (Madalmaad) esimeses kohtuastmes 4. mai 2007. aasta hagiavaldusega ühise hagi Üldkohtule.

12.      Üldkohus sedastas 13. juuli 2011. aasta otsuses, et vajadus teha otsus hagi suhtes osas, milles selle esitas Schindler Management AG, on ära langenud.(11) Muus osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja hagejatelt.

III. Menetlus Euroopa Kohtus

13.      Schindler Holding ja kõik koos temaga esimeses kohtuastmes hagi esitanud ettevõtjad (edaspidi ka „apellandid”) esitasid Üldkohtu otsuse peale 27. septembri 2011. aasta avaldusega käesoleva apellatsioonkaebuse. Apellandid paluvad

1)      tühistada Üldkohtu otsus,

2)      tühistada komisjoni otsus,

teise võimalusena tühistada apellantidele selle otsusega määratud trahvid või vähendada neid,

3)      täiendava võimalusena seoses kahe eelneva nõudega saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks vastavalt sellele, kuidas Euroopa Kohus on oma otsuses õigusküsimused lahendanud ja

4)      igal juhul mõista apellantide Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

14.      Komisjon palub omakorda Euroopa Kohtul

1)      jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ja

2)      mõista kohtukulud välja apellantidelt.

15.      Esimeses kohtuastmes komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud nõukogu palub lõpuks

1)      jätta apellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles see puudutab määruse nr 1/2003 õigusvastasuse väidet, ja

2)      otsustada nõuetekohaselt kohtukulude jaotus.

16.      Euroopa Kohtus toimus apellatsioonkaebuse üle kirjalik menetlus ja 17. jaanuaril 2013 peeti kohtuistung. Nõukogu võttis seejuures ainult seisukoha Schindleri apellatsioonkaebuse esimeses ja kolmandas väites esitatud küsimuses, mis puudutas määruse nr 1/2003 kehtivust.

IV.    Hinnang apellatsioonkaebusele

17.      Apellandid esitavad apellatsioonkaebuses ühtekokku kolmteist väidet, millega nad tõstatavad osalt põhimõttelise tähtsusega õigusküsimused, mis puudutavad kartellikokkulepetes osalemise eest trahvide määramist Euroopa Komisjoni poolt. Apellatsioonkaebuse väited on otstarbekas jagada temaatilistesse rühmadesse ja sellest tulenevalt hinnata neid veidi muudetud järjekorras.

A.      Võimude lahususe, õigusriigi ja tõendite vahetu kogumise põhimõtted (apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide)

18.      Apellatsioonkaebuse esimese ja teise väitega väljendab Schindler kahtlust, kas liidus kehtiv kartellikokkulepetes osalemise eest karistamise süsteem on põhimõtteliselt kooskõlas õigusriigi aluspõhimõtetega.

19.      Schindler leiab esiteks, et trahve kartelliasjades ei või määrata komisjon kui haldusasutus, vaid neid peab määrama sõltumatu kohus (apellatsioonkaebuse esimene väide, vt selle kohta allpool punkt 1). Teiseks kritiseerib Schindler asjaolude tuvastamist komisjoni ja Üldkohtu poolt, sest tema arvates on see vastuolus tõendite vahetu kogumise põhimõttega (apellatsioonkaebuse teine väide, vt selle kohta allpool punkt 2).

1.      Kartelliasjades trahvide määramine komisjoni poolt (apellatsioonkaebuse esimene väide)

20.      Asjaolu, et kartelliasjades ei määra liidu tasandil trahve mitte sõltumatu kohus, vaid komisjon kui Euroopa siseturu konkurentsiasutus, rikub Schindleri arvates kõigepealt võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtteid.

a)      Sissejuhatav märkus

21.      Kuigi Schindler viitab üldiselt võimude lahususe ja õigusriigi põhimõttele, nähtub tema poolt apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitatud kirjalikest ja suulistest märkustest, et sisuliselt väidab ta, et rikutud on EIÕK(12) artiklit 6, seega õigust õiglasele kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus.

22.      Selle kohta tuleb märkida, et EIÕK artikkel 6 ei ole – erinevalt Schindleri vastupidisest väitest – liidu tasandil veel vahetult kohaldatav. Nimelt ei ole liit EIÕK‑ga veel ühinenud, ELL artikli 6 lõige 2 tuleb alles üle võtta.(13)

23.      Sellegipoolest on EIÕK artiklis 6 sätestatud põhiõigused juba praegu liidu tasandil märkimisväärse praktilise tähtsusega. Esiteks väljendavad need õiguse üldpõhimõtteid, mida on tunnustatud ka liidu õiguses (ELL artikli 6 lõige 3)(14), teiseks on need neile sisuliselt vastavate Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätete tõlgendamise kriteerium (ELL artikli 6 lõike 1 kolmas lõik koosmõjus harta artikli 52 lõike 3 esimese lausega).(15)

24.      Seda arvestades omandab EIÕK artikkel 6 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu(16) sellekohane praktika Schindleri esitatud väidetele vastamisel tähtsuse, mida ei või alahinnata, mistõttu analüüsin seda järgnevalt eri aspektidest. Vormiliselt võttes ei ole aga alus, millele tuginedes uurida Schindleri väiteid võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtete rikkumise kohta, mitte EIÕK artikkel 6 kui selline, vaid põhiõiguste harta artikkel 47, eeskätt selle teine lõik, samuti liidu õiguse üldpõhimõtted ELL artikli 6 lõike 3 tähenduses.(17)

b)      Põhiõigustest tulenevad kahtlused komisjoni pädevuses määrata trahve puuduvad

25.      Konkurentsiõigusel on teatavasti karistusõigusega sarnane olemus,(18) kuid konkurentsiõigus ei kuulu siiski karistusõiguse tuumikusse.(19)

26.      Seoses kategooriatega, mis ei kuulu karistusõiguse „põhituumikusse”, näeb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ette, et EIÕK artiklis 6 sätestatud karistusõiguslikke tagatisi ei tule tingimata kohaldada täie rangusega.(20)

27.      Konkurentsiõiguse seisukohast tähendab see, et trahve karistusena kartellikokkulepetes osalemise eest ei pea tingimata määrama sõltumatud kohtud, pigem võib trahvi määramise pädevust põhimõtteliselt delegeerida ka haldusasutusele. Seejuures on EIÕK artikli 6 nõuded täidetud, kui asjaomasel ettevõtjal on iga tema suhtes kartelliasjas tehtud trahviotsuse vaidlustamiseks võimalik pöörduda täielikku hindamispädevust (prantsuse keeles pleine juridiction, inglise keeles full jurisdiction) omava kohtuasutuse poole.(21)

28.      Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast(22) nähtub, et kartelliasjades tehtud trahviotsuste kontrollimiseks pädeval kohtul peab olema õigus „muuta” haldusasutuse otsust kõikides punktides, nii faktiliselt kui ka õiguslikult.(23) Erinevalt esmamuljest ei tähenda see tingimata, et kohtul endal peab olema võimalik teha trahviotsuse mis tahes punktis sisulisi muudatusi (prantsuse keeles réformer). Pigem on piisav, kui kohtul on õigus hinnata kõiki pooleli oleva menetluse seisukohast asjakohaseid fakti- ja õigusküsimusi(24) ja vaidlusalust otsust igas suhtes tühistada (inglise keeles to quash).(25)

29.      Liidu tasandil loodud õiguskaitsesüsteem, mille raames võivad asjaomased ettevõtjad komisjoni poolt konkurentsiasjades tehtud trahviotsuseid vaidlustada, vastab kõnealustele nõuetele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu kohtul selliste otsuste kontrollimiseks kaht liiki pädevus(26):

–        Esiteks teostab liidu kohus seaduslikkuse kontrolli (ELTL artikli 263 esimene lõik). Vastupidi esmamuljele ei piirdu liidu kohus sellega seoses pelgalt õigusküsimustega, vaid saab hinnata ka esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust; peale selle on tal õigus hinnata, kas komisjoni kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb keerulise olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud, ning kas komisjon on oma otsust piisavalt põhjendanud. Selles osas ei ole komisjonil kaalutlusruumi, mis jääks kohtu kontrolli alt välja.(27)

–        Teiseks on liidu kohtul rahaliste karistuste puhul täielik kontrollipädevus (ELTL artikkel 261 koostoimes määruse nr 1/2003 artikliga 31), mida on segiajamise vältimiseks otstarbekas tähistada prantsuskeelse väljendiga pleine juridiction või ingliskeelse väljendiga full jurisdiction kitsamas tähenduses. See pädevus annab kohtule lisaks pelgalt seaduslikkuse kontrollimisele õiguse asendada komisjoni hinnang enda hinnanguga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.(28)

30.      Seega on liidu kohtutel kartelliasjades tehtud trahviotsuste kontrollimisel nii faktilisest kui ka õiguslikust aspektist „täielik hindamispädevus” (prantsuse keeles pleine juridiction, inglise keeles full jurisdiction) laiemas tähenduses, nagu seda nõuab põhiõiguste harta artikli 47 teine lõik, mille tõlgendamisel ja kohaldamisel võetakse arvesse EIÕK artiklit 6 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.(29)

31.      Schindleri vastus, et „praeguse tava” kohaselt ei allu kartelliasjades tehtavad komisjoni otsused täielikule kohtulikule kontrollile, on vaid paljasõnaline väide, mida ei ole käesoleva asja seisukohast mingil viisil tõendatud.(30) Tegelikult analüüsis ja hindas Üldkohus põhjalikult kõiki faktiküsimusi, mille oli Schindler esitanud esimeses kohtuastmes toimunud menetluses.

32.      Seega on EIÕK artiklile 6 tuginev väide, et kartelliasjades trahvide määramisega on komisjon rikkunud võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtteid, lõppkokkuvõttes alusetu.

c)      Apellantide teiste argumentide ümberlükkamine

33.      Apellandid märgivad, et arvestades liidu tasandil kartelliasjades määratud trahvide kõrget määra, sekkub komisjon karistusõiguse „põhituumikusse”, kus on karistuste määramine kooskõlas EIÕK artikliga 6 reserveeritud sõltumatutele kohtutele.

34.      See väide ei ole veenev. Küsimust, kas asi kuulub karistusõiguse „põhituumikusse” EIÕK artikli 6 tähenduses, ei saa hinnata pelgalt määratud karistuste suuruse põhjal, eelkõige ei tule see kõne alla siis, kui seejuures jäetakse arvesse võtmata asjaomaste ettevõtjate suurus ja suutlikkus ning arutuse all on üksnes trahvisummad.

35.      Tähtis ei ole mitte ainult määratud karistuste kvantitatiivne külg, ülimalt oluline on ka karistuste kvalitatiivne külg. Samuti jätab Schindler tähelepanuta asjaolu, et liidu tasandil kartelliasjades määratud trahvid – olenemata nende suurusest – puudutavad alati ettevõtjaid. Määrus nr 1/2003 ei sisalda kriminaalkaristusi ega kriminaalkaristustega sarnanevaid karistusi füüsilistele isikutele, iseäranis vabaduskaotuslikke karistusi. Kõik see kujutab endast märkimisväärset kvalitatiivset erinevust karistusõiguse „põhituumikust”, mida peab oma praktikas(31) silmas Euroopa Inimõiguste Kohus.

36.      Peale selle nähtub apellantide arvates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et väljaspool „väikseid rikkumisi” ja „hulgimenetlusi” ei ole karistamispädevuse delegeerimine haldusasutusele EIÕK artikli 6 nõuetega kooskõlas.(32)

37.      Sellega seoses piisab märkusest, et Euroopa Inimõiguste Kohtu värskeima praktika kohaselt ei tähenda kartelliasjas märkimisväärse suurusega trahvi määramine konkurentsiasutuse poolt EIÕK artikli 6 rikkumist.(33) Sellega pidid Euroopa Kohtu istungil nõustuma ka Schindleri esindajad.

38.      Lisan veel, et tava, mille kohaselt määravad kartellikokkulepetes osalemise eest trahvi konkurentsiasutused, on vähemasti Mandri-Euroopas vägagi levinud.

39.      Lõpuks leiavad apellandid, et Lissaboni lepingut arvestades tuleb uuesti üle vaadata küsimus, kas kartelliasjades võib trahve määrata komisjon kui konkurentsiasutus.

40.      Ka see väide on siiski ekslik. Esiteks tuleb küsimust, kas enne Lissaboni lepingu jõustumist tehtud vaidlusalune otsus on seaduslik, hinnata tookord kehtinud õigusliku olukorra põhjal. Teiseks ei muutunud 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga käesolevas asjas määravate põhiõiguslike sätete sisu. Lissaboni leping muutis küll põhiõiguste harta liidu siduva esmase õiguse osaks ja nägi ette, et harta ja aluslepingud on õiguslikult samaväärsed (ELL artikli 6 lõike 1 esimene lõik). Liidu tasandil tunnustatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja erapooletule kohtule on aga suurel määral mõjutanud EIÕK artikli 6 lõige 1 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja liidu kohtute sellekohane praktika. Lissaboni lepinguga ei ole selle põhiõiguse sisu olulises osas muutunud.(34)

41.      Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 teise lause kohaselt on kindlasti liidu õiguses võimalik minna EIÕK‑s sätestatud normidest kaugemale. Aluslepingute koostaja on siiski selgitanud, et harta sätted ei muuda mingil viisil liidu pädevust ja ülesandeid, mis on määratletud aluslepingutega (ELL artikli 6 lõike 1 teine lõik koosmõjus harta artikli 51 lõikega 2). Eeltoodut arvestades ei saa harta põhiõiguseid, täpsemalt harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja erapooletule kohtule, kasutada alusena, et pädevuste jaotust Euroopa Komisjoni kui Euroopa siseturu konkurentsiasutuse ja Euroopa Liidu Kohtu kui kohtuliku kontrolli instantsi vahel põhimõtteliselt muuta.

2.      Nõuded, mida peab täitma Üldkohus, kogudes komisjoni trahviotsuste kontrollimisel tõendeid (apellatsioonkaebuse teine väide)

42.      Lisaks kartelliasjades trahve määrava komisjoni institutsioonilise rolli põhimõttelisele kritiseerimisele väidavad apellandid, et rikutud on tõendite vahetu kogumise põhimõtet. Nende arvates ei tuvastanud komisjon ega Üldkohus käesolevas asjas asjaolusid „tõendite vahetu kogumisega”. Eeskätt komisjon tugines vaid kirjalikele tõenditele, mitte aga füüsilistest isikutest tunnistajate ütlustele. Peale selle ei kuulatud koostööd tegevaid ja leebemat kohtlemist taotlevaid isikuid ära tõe rääkimise kohustust kohaldades ja kõikide menetlusosaliste juuresolekul. Sellega on rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja lõike 3 punkti d.(35) Õigusriigi põhimõttest tulenevalt on Üldkohus sellistes asjades nagu käesolev kohustatud ise asjaolud tuvastama.

a)      Vastuvõetavus

43.      Komisjon kahtleb apellatsioonkaebuse selle väite vastuvõetavuses. Seda vastuväidet tuleb käsitleda eri aspektidest.

44.      Osas, milles Schindler heidab komisjonile ette, et komisjon kogus tõendeid koostööd tegevate ja leebemat kohtlemist taotlevate isikute kirjalike andmete põhjal, mida ei olnud täiendavalt kontrollitud, on tema argumendid vastuvõetamatud. Nimelt nagu komisjon õigusega märgib, on tegemist uue väitega, mida ei olnud sellisel kujul Üldkohtule esitatud. Esimeses kohtuastmes oli Schindler küll käsitlenud koostööd tegevate ja leebemat kohtlemist taotlevate isikute esitatud tõendite muid õiguslikke aspekte,(36) kuid ei olnud viidanud nende isikute esitatud andmete tõendatuse puudumisele, millele ta keskendub oma praegustes argumentides. Seeläbi laiendab Schindler lubamatult käesoleva kohtuvaidluse eset võrreldes esimeses kohtuastmes toimunud menetlusega.(37)

45.      Teisiti on asi Schindleri täiendava etteheite puhul, et ka Üldkohus on vaidlusaluse otsuse kontrollimisel rikkunud tõendite vahetu kogumise põhimõtet. Sellega kritiseerib Schindler vaidlustatud kohtuotsust ennast ja seda on tal asja olemusest tulenevalt õigus teha alles apellatsioonimenetluse etapis. Seega osas, milles kritiseeritakse Üldkohtu toimimist tõendite kogumise küsimustes, on apellatsioonkaebuse teine väide vastuvõetav.

b)      Põhjendatus

46.      Sisuliselt ei ole Schindleri argumendid siiski veenvad.

47.      Vahetult liidu kohtutele esitatud hagiavalduse puhul kehtib dispositiivsuse printsiip ja kaasamispõhimõte. Sellega kooskõlas võidakse hagejalt nõuda, et ta tuvastaks vaidlustatud otsuse vaidlusalused osad, sõnastaks sellekohased etteheited ning tooks välja tõendid, mis võivad endast kujutada kaalukaid tõendeid, kinnitades, et need etteheited on põhjendatud.(38)

48.      Apellandid pidid Euroopa Kohtus toimunud istungil möönma, et esimeses kohtuastmes toimunud menetluses ei olnud Schindler komisjoni tuvastatud asjaolude õigsust kordagi kahtluse alla seadnud ega olnud esitanud ka taotlusi tunnistajate ärakuulamiseks, kuigi selleks oli Üldkohtus kahtlemata piisavalt võimalusi. Vastupidi – Üldkohus tuvastas, et Schindler on vastuväiteteatises esitatud asjaoludega sõnaselgelt nõustunud, ja Üldkohtu järeldust ei ole selles osas vaidlustatud.(39)

49.      Kirjeldatud asjaoludel on Schindleril praegu apellatsioonimenetluses väga raske esitada etteheidet, et Üldkohus ei ole asjaolude väljaselgitamise osas oma kohustusi täitnud.

50.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt otsustab nagunii ainult Üldkohus, kas talle lahendada antud asjades tema käsutuses olevat teavet on vaja täiendada.(40) See sõltub ka sellest, kas Üldkohus peab asjaolude teatavate aspektide väljaselgitamist otsuse tegemise seisukohast üldse vajalikuks.

51.      Vaid väga erandlikel juhtudel saab eeldada, et Üldkohtu kaalutlusruum otsustada, millised tõendid on teatavate faktide tõendamiseks sobivad ja vajalikud, muutub kohustuseks koguda omal algatusel uusi tõendeid, isegi kui ükski pool ei ole seda taotlenud. Seda enam peab see paika juhul, kui menetlusosalised – nagu käesolevas asjas – on suured ettevõtjad, kellel on konkurentsiõiguslikes küsimustes märkimisväärsed kogemused ja keda esindavad konkurentsiõigusele spetsialiseerunud advokaadid.

52.      Ainuüksi asjaolu, et komisjon tugineb kartelliasjas trahviotsuse tegemisel peamiselt koostööd tegeva ja leebemat kohtlemist taotleva isiku seisukohale, ei saa vähemasti eraldi võttes kohustada Üldkohut koguma omal algatusel uusi tõendeid.

53.      Täiendusena märgin, et ettevõtjate kirjalikke seisukohti kartellimenetluses ei saa algusest peale pidada vähem väärtuslikeks tõenditeks kui füüsiliste isikute ütlusi. Vastupidi, arvestades paljude kartellimenetluste keerukust, on peaaegu vältimatu, asjaolude väljaselgitamise ja tuvastamise seisukohast igal juhul aga väga kasulik tugineda kirjalikele materjalidele, sealhulgas sellistele, mida kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjad on esitanud vabatahtlikult.

54.      Kindlasti tuleb igal konkreetsel juhul hoolikalt kontrollida, et ettevõtja, eeskätt selline kartellikokkuleppes osalenud ettevõtja, kes soovib teha koostööd ja taotleb leebemat kohtlemist, ei kirjelda oma seisukohas sündmusi ühekülgselt, lünklikult või vääralt ega lähtu huvist veeretada süü teistele kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatele. Ei ole aga õige seada kartellimenetlustes koostööd tegevate ja leebemat kohtlemist taotlevate isikute kirjalike seisukohtade tõesus ja tõendamisväärtus algusest peale tervikuna kahtluse alla või pidada neid teiste tõenditega võrreldes vähem väärtuslikeks.

55.      See peab paika seda enam, et teistel kartellikokkuleppes osalenud isikutel oli juba haldusmenetluses juurdepääs tõenditele, millele tugineb komisjon, samuti oli neil võimalik esitada komisjonile asjaolude kohta oma arvamus, mis võis olla teistsugune (määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiked 1 ja 2), ja vajaduse korral said nad tuvastatud asjaolusid, mis põhinesid koostööd tegeva ja leebemat kohtlemist taotleva isiku seisukohal, vaidlustada või vähemasti näidata teises valguses.

56.      Kui aga mitte ükski menetlusosalistest ei esitanud komisjoni tuvastatud asjaoludele, mis põhinesid koostööd tegeva ja leebemat kohtlemist taotleva isiku seisukohal, sisulisi vastuväiteid ja kui ka muus osas ei olnud põhjust eeldada nende ühekülgsust, ebaõigsust või lünklikkust, ei ole Üldkohtul alust viia läbi täiendavat uurimist ja koguda omal algatusel uusi tõendeid.

57.      Üldkohut ei saa üldiselt kohustada koguma tõendeid kõikvõimalike üksikasjade kohta seoses komisjoni tuvastatud asjaoludega, mida ei ole sisuliselt vaidlustatud – näiteks üksikasjade kohta, mida Schindler mainis apellatsioonimenetluses esitatud repliigis(41) –, kui neil ei ole kohtuvaidluse lahendamise seisukohast mingit tähtsust, nagu käesolevas asjas, või on see tähtsus parimal juhul vaid marginaalne. Olgu nimetatud vaid üks näide: kui rikkumise raskuse kvalifitseerimise seisukohast ei ole seaduse alusel vahet, kas kartellikokkuleppel oli turule märkimisväärne või üksnes vähene mõju, ei ole selle mõju kohta vaja tõendeid koguda.(42)

3.      Vahekokkuvõte

58.      Lõppkokkuvõttes on Schindleri etteheited õigusriigi aluspõhimõtete rikkumise kohta alusetud. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide tagasi lükata.

B.      Ettevõtja vastutus tema vastutusalas sõlmitud kartellikokkuleppes osalemise eest

59.      Apellatsioonkaebuse kuuenda ja seitsmenda väitega seatakse kahtluse alla väljakujunenud kohtupraktikas tunnustatud liidu õiguse põhimõtted, mille kohaselt vastutab ettevõtja tema vastutusalas sõlmitud kartellikokkuleppes osalemise eest. Esiteks märgivad apellandid, et Üldkohus eeldas alusetult, et Schindler Holding on kaasvastutav nelja siseriikliku tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes (apellatsioonkaebuse seitsmes väide, vt selle kohta allpool punkt 1). Teiseks väidavad nad üldiselt, et rikutud on süü põhimõtet (apellatsioonkaebuse kuues ja osaliselt ka seitsmes väide, vt selle kohta allpool punkt 2).

1.      Valdusäriühingu kaasvastutus (apellatsioonkaebuse seitsmes väide)

60.      Apellatsioonkaebuse seitsmenda väite esemeks on liidu õiguse põhimõtted, mille kohaselt on emaettevõtjad, kellel on tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis 100% suurune osalus, kaasvastutavad tütarettevõtjate osalemise eest kartellikokkulepetes. Huvi keskmes on seejuures nn 100% eeldus. Selle kohaselt tuleb juhul, kui emaettevõtja omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% (või peaaegu 100%) suurust osalust, ümberlükatavalt eeldada, et nimetatud emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju. See kehtib ka juhul, kui emaettevõtja kontrollib oma tütarettevõtjat kaudselt vahendajaks oleva äriühingu kaudu, kusjuures emaettevõtja omab 100% (või peaaegu 100%) suurust osalust vahepealses äriühingus ning viimasele kuulub omakorda 100% (või peaaegu 100%) suurune osalus tütarettevõtjas. Kohtupraktika kohaselt on sellisel juhul 100% või peaaegu 100% suurune osalus piisav, et käsitada emaettevõtjat ja tütarettevõtjat ühtse ettevõtjana, mille tulemusel on emaettevõtja oma tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes solidaarselt vastutav.

61.      Kahtlust ei ole selles, et kõnealune 100% eeldus on kohaldatav liidu kohtute väljakujunenud praktikas – nn Akzo Nobeli kohtupraktikas(43) – ja hiljuti on see Euroopa Kohtu suurkoja otsustes ainuüksi kahel korral kinnitust leidnud.(44)

62.      Apellandid on siiski seisukohal, et Üldkohus eeldas 100% eeldusele tuginedes alusetult, et Schindler Holding kui Schindleri kontserni emaettevõtja on oma nelja siseriikliku tütarettevõtja osalemise eest Saksamaal, Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis sõlmitud liftikartelli kokkulepetes solidaarselt vastutav. Ühelt poolt seavad nad kahtluse alla 100% eelduse õiguspärasuse iseenesest (vt selle kohta allpool punkt a) ja teisalt kritiseerivad nad seda, kuidas Üldkohus on kõnealust 100% eeldust konkreetsel juhul kohaldanud (vt selle kohta allpool punkt b).

a)      Schindleri peamised etteheited seoses 100% eeldusega (apellatsioonkaebuse seitsmenda väite esimene osa)

63.      Apellatsioonkaebuse seitsmenda väite esimeses osas kritiseerib Schindler 100% eeldust kui sellist põhimõtteliselt. Kõnealune kriitika tugineb põhiosas kolmele väitele, mida käsitlen järgnevalt ükshaaval.

i)      Äriõiguses sätestatud vastutuse lahususe põhimõte

64.      Esmalt väidab Schindler samamoodi nagu juba esimeses kohtuastmes toimunud menetluses, et 100% eeldus on vastuolus äriõiguses kehtiva vastutuse lahususe põhimõttega, mille kohaselt on juriidilised isikud põhimõtteliselt iseseisvad ja vaid enda eest vastutavad ning nende aktsionäride/osanike kaasamine ei ole lubatav. Kõnealusest „vastutuse lahususe põhimõttest” kõrvalekaldumine tuleb kõne alla vaid erandkorras ja rangetel tingimustel, nimelt juhul, kui emaettevõtja on vastutuse oma tütarettevõtja võlgade eest teadlikult üle võtnud või kui ta on omaenda tegevusega pannud toime rikkumise.

65.      Vastutuse lahususe põhimõtte puhul on teatavasti tegemist liikmesriikide äriõiguses laialt levinud põhimõttega, millel on äriühingute – näiteks osaühingute või aktsiaseltside – tsiviilõigusliku vastutuse küsimustega seoses praktiline tähtsus, mida ei või alahinnata.

66.      Ettevõtjal kartelliasjades oleva vastutuse hindamisel ei saa aga olla määrav, kas ema- ja tütarettevõtja vahel on corporate veil. Pigem on otsustav majanduslik tegelikkus, sest konkurentsiõiguse aluseks ei ole mitte vorminõuded, vaid ettevõtjate tegelik käitumine(45) turul. Selleks et hinnata ettevõtja tegevust kartelliõiguse seisukohast, ei ole tähtis, millise õigusliku konstruktsiooni on ettevõtja taga seisvad füüsilised ja juriidilised isikud valinud oma õigussuhete reguleerimiseks.

67.      Küsimust, kas emaettevõtja ja tütarettevõtja(d) moodustavad turul ühtse ettevõtja, ei saa seega hinnata üksnes formaaljuriidiliselt. Samuti ei ole võimalik vaid äriõiguse alusel hinnata, kas tütarettevõtja saab oma tegevust turul kindlaks määrata iseseisvalt või avaldab emaettevõtja talle otsustavat mõju. Vastasel juhul oleks asjaomastel emaettevõtjatel lihtne puhtalt äriõiguslikele sündmustele tuginedes vältida vastutust 100% tütarettevõtjate osalemise eest keelatud kokkulepetes.(46)

68.      Seda arvestades lükkas Üldkohus õigustatult tagasi Schindleri vastuväite, mis põhines üksnes äriõigusel ja millega Schindler ei nõustunud 100% eelduse ja üldisemalt liidu õiguse põhimõtetega, mille kohaselt on emaettevõtjad tütarettevõtjate osalemise eest kartellikokkulepetes solidaarselt vastutavad.(47)

ii)    Liikmesriikide pädevusse sekkumise väide

69.      Schindler väidab veel, et liidu kohtute praktika, mis käsitleb emaettevõtjate kaasvastutust tütarettevõtjate osalemise eest kartellikokkulepetes, sekkub liikmesriikide pädevusse. Schindleri arvates on nimelt üksnes liikmesriigid pädevad kindlaks määrama, millal võib emaettevõtja ja tütarettevõtja puhul põhimõtteliselt kehtivast vastutuse lahususest loobuda.

70.      Nagu komisjon õigusega märgib, on selle väite puhul tegemist uue väitega, mis esitatakse esmakordselt apellatsioonimenetluse etapis. Seega on apellatsioonkaebuse seitsmenda väite see osa juba sellest tulenevalt vastuvõetamatu.(48)

71.      Schindleri väide ei ole ka sisuliselt veenev.

72.      On selge, et kooskõlas pädevuse omistamise põhimõttega tegutseb liit aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks üksnes talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires (ELL artikli 5 lõike 2 esimene lause koostoimes lõike 1 esimese lausega, varem EÜ artikli 5 lõige 1). Peale selle tegutseb liidu iga institutsioon talle aluslepingutega antud volituste piires (ELL artikli 13 lõike 2 esimene lause) ja pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele (ELL artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõike 2 teine lause).

73.      Väitel, et liidul puudub pädevus pidada emaettevõtjat ja tema 100% tütarettevõtjaid kartellikokkulepetes osalemise eest solidaarselt vastutavaks, ei ole siiski mingit alust.

74.      Seda seetõttu, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkt a ei piira komisjoni pädevust teatavatele juriidilistele isikutele – näiteks ühe kontserni nendele ettevõtjatele, kes kartellikokkuleppes vahetult osalevad – karistuste kohaldamisega, vaid lubab komisjonil määrata trahve ettevõtjale, kes on toime pannud kartellikokkuleppega seotud rikkumise. Kõnealune karistuste määramise pädevus on sõnaselgelt sätestatud esmases õiguses, nimelt EÜ artikli 83 lõikes 1 koostoimes lõike 2 punktiga a (nüüd ELTL artikli 103 lõige 1 koosmõjus lõike 2 punktiga a).

75.      Ettevõtja mõiste kui selline on samuti sätestatud liidu esmases õiguses, seega on see liidu õiguskorras samaväärne põhiseaduse sätetega (vt eelkõige EÜ artiklid 81, 82, 86 ja 87, nüüd ELTL artiklid 101, 102, 106 ja 107). Selle sisu ja ulatuse üle tõlgendamise teel otsustamiseks on pädev üksnes Euroopa Liidu Kohus, kes peab tagama, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust (ELL artikli 19 lõike 1 teine lause).

76.      Siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade põhielemendina tuleb ettevõtja mõistet liidus tervikuna tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt ja see ei saa sõltuda konkreetse liikmesriigi äriõiguse eripärast. Vastasel korral ei oleks võimalik tagada siseturul tegutsevatele ettevõtjatele ühtset õiguslikku raamistikku (level playing field).

77.      Isegi kui äriõiguse reguleerimise pädevus on praegu jäänud suures osas liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid selle pädevuse(49) – nagu ka teistes õigusvaldkondades(50) olemasoleva pädevuse – teostamisel järgima asjakohast liidu õigust ja austama liidu pädevusi.

78.      Seega tuleb apellantide argumendid, mis tuginevad liidu pädevuse puudumisele, vastuvõetamatuse tõttu, igal juhul aga põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

iii) Olulisuse põhimõtte rikkumise väide

79.      Lõpuks väidab Schindler, et nende põhimõtete kindlaksmääramist, mis reguleerivad emaettevõtja kaasvastutust tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes, ei saa jätta komisjoni ja liidu kohtute ülesandeks, vaid see on reserveeritud liidu seadusandjale. See järeldub olulisuse põhimõttest, nagu see on alates Lissaboni lepingust sätestatud ELTL artikli 290 lõikes 1.

80.      Ka see väide kujutab endast võrreldes esimeses kohtuastmes toimunud menetlusega uut väidet ja on seega vastuvõetamatu samal põhjusel nagu eespool käsitletud väide liikmesriikide pädevusse sekkumise kohta.(51)

81.      Sisuliselt tuleb märkida, et ELTL artikli 290 lõige 1 kui selline ei ole käesolevas asjas huvipakkuva küsimuse seisukohast üldse asjakohane, kuna see puudutab vaid juhtumit, mil komisjonile delegeeritakse õigus võtta vastu üldkohaldatavaid akte, mis täiendavad või muudavad liidu institutsioonide seadusandlikke akte. Seevastu kartellikokkulepetes osalemise uurimine liidu tasandil kuulub komisjoni kui konkurentsiasutuse algse pädevuse hulka, mida ei ole komisjonile andnud Euroopa Parlament ega Euroopa Liidu Nõukogu, vaid mis kuulub komisjonile ka määrusest nr 1/2003 sõltumatult esmase õiguse alusel (ELTL artikkel 105, endine EÜ artikkel 85).

82.      Ent Schindleri argumendid ei ole veenvad isegi siis, kui oletada, et Schindler viitab ELTL artikli 290 lõikele 1 üksnes niivõrd, kuivõrd selles sisaldub üldine põhiseaduslik põhimõte, mille kohaselt on konkreetset küsimust sisuliselt reguleerivate normide vastuvõtmine seadusandja ülesanne, mida ei saa delegeerida täidesaatvale võimule.

83.      Nagu juba märgitud, tuleneb emaettevõtja kaasvastutus 100% või peaaegu 100% tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes konkurentsiõiguses sätestatud ettevõtja mõistest, mis on juriidilise isiku mõistest erinev. Ettevõtja on kartellikokkuleppes osaleja ja ettevõtjale määratakse trahv, olenemata sellest, kas ettevõtja koosseisus on üks või mitu juriidilist isikut.

84.      Erinevalt Schindleri väitest ei põhine ettevõtja mõiste autonoomsus komisjoni kui täidesaatva organi või Euroopa Kohtu kui õigustmõistva organi pelgal praktikal, vaid on sätestatud aluslepingutes endis. Nii teeb juba liidu esmane õigus hoolikalt vahet juriidilise isiku mõistel (vt nt ELTL artikli 15 lõige 3, ELTL artikli 54 lõige 2, ELTL artikli 75 esimene lõik, ELTL artikli 263 neljas lõik ja ELTL artikli 265 kolmas lõik), äriühingu mõistel (vt ELTL artikli 50 lõike 2 punkt g ja ELTL artikli 54 teine lõik) ja eelkõige konkurentsiõiguses kasutataval ettevõtja mõistel (vt nt ELTL artiklid 101, 102, 106 ja 107).

85.      Teisisõnu tuleneb aluslepingu koostaja algsest otsustusest, et kartellikokkuleppes osalemise eest ei pea tingimata vastutusele võtma vaid ühtainsat juriidilist isikut või äriühingut, vaid vastutusele saab võtta majandusüksuse sui generis, nimelt kartellikokkuleppes osaleva ettevõtja.

86.      Järelikult ei ole Schindleri argumendid, mis põhinevad olulisuse põhimõttel, põhjendatud.

87.      Seda ei muuda ka asjaolu, et liidu seadusandja sätestas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 4 erinormi, mille kohaselt võidakse ettevõtjate ühendustele määratud trahve teatavatel asjaoludel sisse nõuda ka ühenduste liikmetelt. Nimetatud säte ei reguleeri nimelt üldsegi ettevõtjate vastutust nende endi toime pandud rikkumiste eest, vaid ettevõtjate vastutust selliste rikkumiste eest, mille on toime pannud suurem üksus, kes ise ei ole ettevõtja, vaid kõigest koosneb mitmest ettevõtjast. Kui määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 4 põhjal saab üldse teha mingit järeldust seoses olulisuse põhimõttega, siis on see selline, et erinormid on vajalikud vaid juhtudeks, mil kartellikokkuleppes osalemise eest vastutavate isikute ring väljub ettevõtja mõiste piiridest.

88.      Schindleri väide olulisuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb vastuvõetamatuse tõttu, igal juhul aga põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

iv)    Vahekokkuvõte

89.      Seega tuleb apellatsioonkaebuse seitsmenda väite esimene osa lõppkokkuvõttes tagasi lükata.

b)      Schindleri kriitika 100% eelduse konkreetse kohaldamise suhtes (apellatsioonkaebuse seitsmenda väite teine osa)

90.      Apellatsioonkaebuse seitsmenda väite teises osas kritiseerib Schindler seda, kuidas Üldkohus on 100% eeldust konkreetselt kohaldanud, pidades eeskätt silmas selle eelduse ümberlükkamisele esitatavaid nõudeid. Apellandid leiavad, et Üldkohus asus käesolevas asjas alusetult seisukohale, et Schindler Holding kui emaettevõtja(52) on kaasvastutav oma nelja siseriikliku tütarettevõtja osalemise eest Saksamaal, Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis sõlmitud kartellikokkulepetes.

91.      Pealiskaudsel vaatlusel võiks arvata, et selle etteheitega seatakse kahtluse alla pelgalt Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele ja tõenditele antud hinnang ning palutakse Euroopa Kohtul asendada Üldkohtu hinnang oma hinnanguga. See oleks apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.(53) Tegelikult on siin aga küsimus selles, kas Üldkohus võttis faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel aluseks õiged kriteeriumid ja mõõdupuud. See kujutab endast õigusküsimust, mille kontrollimiseks on apellatsioonimenetluses pädev Euroopa Kohus.(54)

92.      Eeskätt tuleb kindlaks teha, kas „compliance-programmi” („vastavusse viimise programm”)(55) pelk olemasolu on piisav, et emaettevõtja kaasvastutusest vabastada. Peale selle vaidlevad pooled ka selle üle, mil määral tuleb välja selgitada „kontsernisisesed suhted” emaettevõtja ja tütarettevõtjate vahel, et 100% eeldust ümber lükata.

i)      Schindler Holdingu „compliance-programmi” tähtsus

93.      Schindler on esmalt seisukohal, et emaettevõtja vabaneb kaasvastutusest 100% tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes alati juba siis, kui ta on täitnud oma hoolsuskohustust ja eeskätt käivitanud „compliance-programmi”. Schindler leiab, et emaettevõtjalt ei saa nõuda rohkem kui „toimiva” compliance-programmi tõendamist.

94.      Need argumendid ei pea paika. Ilmselgelt põhinevad need ekslikul ettekujutusel, et emaettevõtja kaasvastutus 100% tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes põhineb teatavat liiki organisatsioonisüü etteheitel, seega emaettevõtja teatavate hoolsuskohustuste rikkumisel. See ei ole siiski nii.

95.      Emaettevõtja vastutus ei tulene mitte kontsernisisesest puudulikust töökorraldusest või järelevalvest, vaid pigem üksnes asjaolust, et emaettevõtja avaldas tütarettevõtja äripoliitikale kartellikokkuleppe sõlmimise ajal otsustavat mõju. Kõnealuse otsustava mõju – ja mitte teatavat liiki organisatsioonisüü – olemasolu eeldatakse juhul, kui asjaomane tütarettevõtja kuulub 100% või peaaegu 100% ulatuses emaettevõtjale (100% eeldus).

96.      Seega on 100% eelduse ümberlükkamiseks ka see ebaoluline, kas emaettevõtjal on compliance-programm. Sellise programmi kaudu võib küll olla võimalik näidata teatavaid ettevõtjasiseseid jõupingutusi kartellikokkulepetes osalemiste (ja muude õigusrikkumiste) vältimiseks, seega jõupingutusi, mille kasulikkus on väljaspool kahtlust. Compliance-programm ei saa aga mitte kuidagi tõendada, et emaettevõtja ei avalda tütarettevõtja äripoliitikale otsustavat mõju, ega vähimalgi määral näidata, et vastupidi esmamuljele ei ole emaettevõtja ja tema 100% tütarettevõtja ühine ettevõtja konkurentsiõiguse tähenduses.

97.      Isegi kui erinevalt eespool toodust soovitakse eeldada, et emaettevõtja kaasvastutus 100% tütarettevõtja osalemise eest kartellikokkuleppes põhineb organisatsioonisüü etteheitel, ei saa seda etteheidet kummutada lakoonilise viitega „toimivale compliance-programmile”, nagu püüab seda käesolevas asjas teha Schindler.

98.      „Toimivast” compliance-programmist ei saa nimelt algusest peale lähtuda juhul, kui üks või mitu 100% tütarettevõtjat on mitme aasta jooksul toime pannud Euroopa siseturu konkurentsieeskirjade sedavõrd raskeid rikkumisi, nagu seda on käesolevas asjas Schindleri osalemine Saksamaal, Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis sõlmitud liftikartelli kokkulepetes.

99.      Ilmselt ei ole mõistlik oodata, et compliance-programm hoiab ära iga – ka kõige väiksema – õigusrikkumise. Kuid „toimiv” compliance-programm peab tõhusalt ära hoidma raskete ja pikaajaliste kartellikokkulepetega seotud rikkumiste toimepaneku ja võimaldama avastada ja viivitamatult lõpetada juba toime pandud rikkumisi. Üldkohtu sisuliselt vaidlustamata jäänud järeldused selle kohta, millise kestusega ja raskusastmega oli Schindleri osalemine liftikartelli kokkuleppes, ei luba seda aga eeldada isegi ülimalt heatahtliku suhtumise puhul. Seega ei saa lähtuda sellest, et Schindler „tegi kõik, mis võimalik”, et vaidluse esemeks olevat kartellikokkuleppega seotud rikkumist ära hoida, ja erinevalt Schindleri muutumatust väitest ei ole ka Üldkohus seda mitte üheski vaidlustatud kohtuotsuse punktis tuvastanud.(56)

100. Järelikult tuleb Schindleri argumendid, mis tuginevad „toimivale compliance-programmile”, tagasi lükata.

ii)    „Kontsernisiseste suhete selgitamise” nõue

101. Apellandid kritiseerivad lisaks kohtuotsuse seda osa(57), milles Üldkohus peab Schindleri muid argumente 100% eelduse ümberlükkamiseks ebapiisavaks.

102. Apellantide kriitika osaliseks saab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkt 90, milles Üldkohus uurib, kuivõrd paikapidavad on Schindleri argumendid oma sisemise haldusstruktuuri ja siseriiklike tütarettevõtjate üksikute töötajate aruandekohustuse (reporting lines ja reporting obligations) kohta. Üldkohus sedastab seal, et Schindleri argumendid ei ole 100% eelduse ümberlükkamiseks piisavad, kuna ulatuslikult ei ole selgitatud Schindler Holdingu ja tema asjaomastes riikides tegutsevate tütarettevõtjate kontsernisiseseid suhteid.(58)

103. Schindler vastab, et tõendamine, et emaettevõtja otsustav mõju 100% tütarettevõtjale puudub, ei saa „mingil juhul oleneda kontsernisiseste suhete selgitamisest”.

104. See hinnang on ekslik. Enesestmõistetavalt tuleb 100% eeldust ümber lükata soovivalt emaettevõtjalt nõuda, et ta annaks enda ja tütarettevõtjate vaheliste suhete kohta põhjalikku teavet, liiatigi kuna kogu sellekohane teave puudutab ema- ja tütarettevõtja vahelisi sisemisi suhteid.

105. Vaid juhuslikud märkused, mis puudutavad mõne töötaja aruandekohustuse ulatust, ei saa anda põhjalikku ja selget ülevaadet ettevõtjasisestest suhetest. Vajalik on, et asjaomane ettevõtja annaks selgitusi kõikide asjaolude kohta, mis on tütarettevõtja ja emaettevõtja vaheliste majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemetega seoses olulised.(59) Eeskätt peab saama igapäevasest äritegevusest tulenevate konkreetsete tõendite alusel selgitada, kas ja mil määral otsustas tütarettevõtja ise oma äripoliitika ja turul tegutsemise üle ning oli seega oma emaettevõtjast sõltumatu. Paljasõnaline viide töötajate aruandekohustuse ulatusele on ilmselgelt ebasobiv, et veenvalt tõendada, et otsustav mõju tütarettevõtjate äripoliitikale puudus.

106. Seega on Schindleri kriitika vaidlustatud kohtuotsuse punkti 90 suhtes põhjendamatu.

iii) Mõiste „äripoliitika” 100% eelduse raames

107. Lõpuks märgivad apellandid, pidades eelkõige silmas vaidlustatud kohtuotsuse punkti 86, et Üldkohus käsitab mõistet „äripoliitika” selliste tütarettevõtjate puhul, kelle puhul eeldatakse 100% suurust osalust omava emaettevõtja otsustavat mõju, liiga laialt.

108. See argument tuleb samuti tagasi lükata.

109. Küsimus, kas emaettevõtja avaldab tütarettevõtja tegevusele turul otsustavat mõju, ei sõltu mitte üksnes sellest, kes määrab tema äripoliitikat kitsamas tähenduses, hinnapoliitikat, tootmis- ja turustustegevust, müügieesmärke, brutomarginaale, müügikulu, rahavooge, laoseisu ja turustamist. Nimelt võivad tütarettevõtja tegevust turul mõjutada lõpuks kõik asjaolud, mis on seoses tütarettevõtja ja emaettevõtja vaheliste majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemetega olulised. Sellest tulenevalt on Euroopa Kohus sedastanud, et 100% eelduse ümberlükkamiseks on olulised kõik nimetatud asjaolud ja seega on määrav tõend, et puudub mõju äripoliitikale laiemas tähenduses.(60) Üldkohus kohaldas viidatud kohtupraktikat käesolevale asjale õigesti.

110. Olenemata äripoliitika mõiste vaieldavast ulatusest, tuleb märkida, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–90 kõiki Schindleri argumente 100% eelduse ümberlükkamise kohta väga põhjalikult ja heitis ette, et kõnealused argumendid põhinevad sisuliselt väidetel, mida ei ole konkreetselt tõendatud.(61) Üldkohtul oli täielik õigus pidada selliseid paljasõnalisi väiteid 100% eelduse ümberlükkamiseks ebapiisavaks.(62)

2.      Süü põhimõte (apellatsioonkaebuse kuues väide ja seitsmenda väite üksikud osad)

111. Apellatsioonkaebuse kuuendas väites ja seitsmenda väite üksikutes osades märgivad apellandid lisaks, et liidu õiguse põhimõtted, mille kohaselt vastutab ettevõtja tema vastutusalas kartellikokkuleppega seoses toime pandud rikkumise eest, on vastuolus süü põhimõttega.

112. Süü põhimõtte rikkumise etteheide põhineb lähemal vaatlusel kahel eraldi väitel: esiteks kritiseerib Schindler, et Üldkohus kohaldas 100% eeldust Schindler Holdingu kahjuks viisil, mis toob kaasa süüst sõltumatu vastutuse(63) (vt selle kohta allpool punkt a). Teiseks heidab Schindler ette, et Üldkohus ei arvestanud vaidlustatud kohtuotsuses „süü omistamise aluspõhimõtteid”, kuna Üldkohus pidas kartelliõigusest tuleneva vastutuse ülevõtmiseks piisavaks, et „üks tütarettevõtjate töötaja on oma tegevusega rikkunud kartelliõigusnorme”(64) (vt selle kohta allpool punkt b).

a)      Etteheide, et 100% eeldus toob kaasa süüst sõltumatu vastutuse

113. Asjaolu, et Üldkohus keeldus tunnustamast Schindleri compliance-programmi vastutusest vabastavat mõju, annab apellantidele alust heita ette, et 100% eeldus toob Schindler Holdingule kui emaettevõtjale kaasa süüst sõltumatu vastutuse.

114. Kaheldamatult kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mida tuleb arvesse võtta liidu tasandil toimuvas kartellimenetluses, nulla poena sine culpa põhimõte (ilma süüteota ei järgne ka karistust), mida saab taandada õigusriigi ja süü põhimõtetele. Nagu märkisin hiljuti ühes teises ettepanekus, on tegemist põhiõigusliku olemusega põhimõttega, mis pärineb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest traditsioonidest.(65)

115. Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja EIÕK‑s seda põhimõtet küll sõnaselgelt ei mainita, kuid see on siiski süütuse presumptsiooni vajalik tingimus. Seepärast võib eeldada, et nulla poena sine culpa põhimõte sisaldub sisuliselt nii põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 kui ka EIÕK artikli 6 lõikes 2, mida – nagu üldiselt tunnustatud – võetakse arvesse kartelliasjade menetlemisel.(66) Lõpuks võib nii harta kui ka EIÕK vastavat sätet käsitada nulla poena sine culpa põhimõtte menetlusõigusliku väljendusena.(67)

116. Seoses komisjoni määratavate konkurentsiõiguslike sanktsioonidega sisaldub nulla poena sine culpa põhimõte määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2: selle sätte kohaselt võib kartelliasjades trahvi määrata üksnes tahtliku või ettevaatamatusest toime pandud rikkumise eest.

117. Seega oli apellantidel käesolevas asjas täielik õigus viidata nulla poena sine culpa põhimõttele, mille kohta kasutavad apellandid mõistet „süü põhimõte”. Ebaõige on aga nende arusaam, et 100% eeldus toob emaettevõtjale kaasa süüst sõltumatu vastutuse ja on nulla poena sine culpa põhimõttega vastuolus üksnes seetõttu, et viitamine compliance-programmile ei vabasta emaettevõtjat vastutusest.

118. Mulle näib, et apellandid saavad 100% eelduse sisust valesti aru. Kõnealune eeldus ei anna mingit teavet selle kohta, kas ettevõtja pani kartelliga seotud rikkumise toime süüliselt (st tahtlikult või ettevaatamatusest). Tegemist ei ole süü eeldusega. Pigem annab 100% eeldus teavet vaid küsimuse kohta, millistest osadest koosneb ettevõtja, kelle – tahtlikult või ettevaatamatusest toime pandud – osalemine kartellikokkuleppes on tõendatud. Järeldus selle kohta, milline on ettevõtja koosseis, ei sisalda veel iseenesest süü etteheidet seoses kartelli ebaseadusliku tegevusega.

119. Kooskõlas 100% eeldusega saab lähtuda sellest, et emaettevõtja ja tema 100% tütarettevõtja(d) on harilikult ühe ja sama ettevõtja osad. Seda liiki osalussuhete puhul toetab nimelt esmamulje seisukohta, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtja(te) äripoliitikale otsustavat mõju.

120. Emaettevõtja võib selle eelduse ümber lükata, esitades vettpidavad tõendid selle kohta, et erinevalt esmamuljest määrab asjaomane tütarettevõtja oma äripoliitika kindlaks iseseisvalt, nii et tema olukord on 100% või peaaegu 100% tütarettevõtja tavaolukorrast erinev. Sellise tõendina ei saa aga, nagu juba mainitud,(68) käsitada paljasõnalist viidet compliance-programmile. Seda seetõttu, et selline programm ei ole sobiv tõendamaks, et emaettevõtja otsustav mõju tütarettevõtja äripoliitikale puudub.

121. Kui emaettevõtja ei saa – nagu käesolevas asjas – ümber lükata, et ta on avaldanud tütarettevõtja(te) äripoliitikale otsustavat mõju, on ta kõnealuses kartellikokkuleppes osalenud ettevõtja üks õigussubjekt. Ta on (koos tütarettevõtja(te)ga) selle ettevõtja juriidiline kehastus, kellele pannakse süüks kartellikokkuleppes osalemine.(69)

122. Hoopis teine küsimus on aga see, kas kõnealune ettevõtja on oma töötajate vahendusel pannud kõnealuse kartellikokkuleppega seotud rikkumise toime süüliselt. Mingit vaidlust ei ole selle üle, et kahtluse korral tuleb ettevõtja süü seoses tema osalusega kartelli konkurentsivastases tegevuses kooskõlas nulla poena sine culpa põhimõttega eraldi kindlaks teha.(70) 100% eeldus ei ole aga selle süüküsimusega mingil viisil seotud.

123. Etteheide, et 100% eeldus on vastuolus süü põhimõttega, tuleb seega tagasi lükata.

124. Kui apellandid oleksid tahtnud eitada, et nende esindatavad ettevõtjad on liftikartelli tegevuses osalenud süüliselt, oleksid nad pidanud esitama asjaomased väited. Käesolevas asjas 100% eelduse suhtes esitatud vastuväide selleks ei sobi.

b)      Etteheide, mille kohaselt ei piisa sellest, et teatavad töötajad on pannud toime kartellikokkuleppega seotud rikkumise

125. Peale selle heidavad apellandid ette, et vaidlustatud kohtuotsuses puuduvad konkreetsed vastused küsimusele, millised nende töötajad osalesid liftikartelliga seotud rikkumistes. Schindleri sõnul eirab Üldkohus sellega „süü omistamise aluspõhimõtteid”.

126. Nagu komisjon õigusega rõhutab, ei esitanud Schindler võrreldavat väidet esimeses kohtuastmes toimunud menetluses. Järelikult on tegemist uue väitega, mille esmakordne esitamine apellatsioonkaebuse raames on vastuvõetamatu.(71)

127. See väide ei pea paika ka sisuliselt.

128. Apellandid ei ole menetluse üheski etapis eitanud, et isikud, kes osalesid Schindleri poolt liftikartelli konkurentsivastases tegevuses, olid Schindleri töötajad. Vaidlustatud kohtuotsuses ei olnud seega vaja lähemalt selgitada, kes täpselt olid need isikud(72) ja kas süü nende tegevuse eest tuleb omistada Schindlerile.

129. Apellantide argumentidega ei saa nõustuda ka osas, milles apellandid soovivad oma väitega lisaks mõista anda, et Schindler Holdingule ja tema neljale siseriiklikule tütarettevõtjale tuleb süüks panna vaid nende seaduslike esindajate või erivolitustega töötajate õigusvastane tegevus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liidu õigusest tuleneva kartellikokkulepetes osalemise keelu kohaldamise eeldus tegevus, veel vähem asjaolu, et ettevõtja osanikud või juhtkond olid rikkumisest teadlikud. Pigem piisab sellise isiku tegevusest, kes on pädev ettevõtja nimel tegutsema.(73)

130. Kui kartellimenetlustes soovitaks ettevõtjatele süüks panna ainult selliste töötajate käitumine, kelle puhul on tõendatud, et nende konkurentsivastane tegevus põhineb ettevõtja juhtkonna konkreetsel juhisel või volitusel või et juhtkond on konkurentsivastasest tegevusest vähemasti teadlik ega võta meetmeid selle lõpetamiseks, jäetaks liidu õigusest tulenev kartellikokkulepetes osalemise keeld ilma igasugusest kasulikust mõjust. Sellisel juhul oleks ettevõtjatel väga lihtne vabaneda vastutusest kartellikokkuleppega seotud rikkumiste eest puhtformaalsetel põhjustel.

131. Õige on see, et harilikult tuleb ettevõtjale süüks panna kogu ebaseaduslik tegevus – ka selline, mis on toime pandud ilma ettevõtja juhtkonna teadmise ja sõnaselge heakskiiduta –, kui kõnealune tegevus leidis aset ettevõtja vastutusalas. Sellega on üldjuhul tegemist siis, kui kõnealuseid toiminguid teostasid ettevõtja enda töötajad ettevõtja heaks teostatava tegevuse käigus.

132. Pelgalt asjaolu, et ettevõtja töötajatele tuletatakse compliance-programmi raames korrapäraselt meelde kohustust tegutseda seaduslikult, ei saa olla piisav, et ettevõtjat kartelliõigusest tulenevast vastutusest vabastada. Nimelt kui sellisest programmist hoolimata pandi pikkade aastate vältel toime kartellikokkulepetega seotud raskeid rikkumisi, võib lähtuda sellest, et ettevõtjasisesed vastavusse viimise püüdlused ei olnud piisavad(74) ja et eeskätt ei loodud ettevõtja töötajatele õigusvastasest tegevusest hoidumiseks sobivaid stiimuleid.

3.      Vahekokkuvõte

133. Lõppkokkuvõttes ei saa Schindleri argumentidega, mis puudutavad Schindler Holdingu kui emaettevõtja kaasvastutust ja süü põhimõtet, seega nõustuda. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse kuues ja seitsmes väide tagasi lükata.

C.      Muud õigusküsimused seoses kartellikokkulepetes osalemise eest trahvi määramise ja arvutamisega

134. Apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetega esitab Schindler rea õigusküsimusi seoses kartellikokkulepetes osalemise eest trahvi määramise ja arvutamisega.

1.      Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kehtivus täpsuse põhimõtte aspektist (apellatsioonkaebuse kolmas väide)

135. Apellatsioonkaebuse kolmanda väitega vaidlustab Schindler määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kehtivuse õigusliku alusena, millele komisjon tugineb kartelliasjades trahvide määramisel. Schindleri arvates rikub kõnealune säte karistusõigusest tulenevat täpsuse nõuet.

136. Karistusõigusest tulenev täpsuse nõue, mille kehtivust on Euroopa Kohus tunnustanud ka kartelliasjades määratavate sanktsioonide osas,(75) kajastab seaduslikkuse ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtet (nullum crimen, nulla poena sine lege). Kõnealune põhimõte kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele tuginevate õiguse üldpõhimõtete hulka(76) ja praegu on see kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 49 samaväärne liidu põhiõiguse sätetega. Vastavalt ühtlustamisnõudele (harta artikli 52 lõike 3 esimene lause) tuleb harta artikli 49 tõlgendamisel järgida ka EIÕK artiklit 7 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu sellekohast praktikat.

137. Karistusõigusest tulenevast täpsuse nõudest järeldub, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused(77) (nullum crimen, nulla poena sine lege certa).

138. Schindler märgib, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 on sõnastatud liiga ebatäpselt, ja seda ühelt poolt seal kasutatud ettevõtja mõiste osas (vt selle kohta allpool punkt a) ja teiselt poolt seal ette nähtud trahvisumma osas (vt selle kohta allpool punkt b).

a)      Ettevõtja mõiste väidetav ebatäpsus (apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa)

139. Seoses väitega, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 on ebatäpne, tuleb märkida, et esimeses kohtuastmes Schindler asjaomast väidet ei esitanud. Seega on tegemist uue väitega, mida apellatsioonkaebuse raames esitada ei saa, kuna see laiendaks vaidluse eset lubamatul viisil.(78)

140. Väide ei pea paika ka sisuliselt.

141. On tõsi, et ettevõtja mõiste ei ole täpselt määratletud esmases õiguses ega teiseses õiguses. Ebatäpsete õigusmõistete kasutamine õigusnormides – ka karistuse mõistmise alusena sellistes õigusnormides, mis kuuluvad klassikalise karistusõiguse hulka – ei ole aga sugugi ebatavaline.(79)

142. Põhimõtet nullum crimen, nulla poena sine lege certa on arvesse võetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse.(80)

143. Sellega on tegemist konkurentsiõiguses sätestatud ettevõtja mõiste puhul, nagu seda kasutatakse liidu õigusest tulenevas kartellikokkulepetes osalemise keelus (ELTL artikkel 101, endine EÜ artikkel 81) ja selle juurde kuuluvas karistusnormis (määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkt a). Liidu kohtud tõlgendavad seda mõistet juba aastakümneid alati ühtemoodi („mis tahes majandustegevusega tegelev üksus, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist”).(81)

144. Pealegi – nagu juba märgitud(82) – tehakse juriidilise isiku, äriühingu ja ettevõtja mõistetel selget vahet juba esmase õiguse tasandil. Seega tuleneb aluslepingu koostaja algsest otsustusest, et kartellikokkuleppes osalemise eest ei pea tingimata vastutusele võtma vaid ühtainsat juriidilist isikut või äriühingut, vaid vastutusele saab võtta majandusüksuse sui generis, nimelt kartellikokkuleppes osaleva ettevõtja. Vahetegemine juriidilise isiku mõiste ja ettevõtja mõiste vahel jätkub teisese õiguse tasandil, nagu nähtub ka määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 2 ja artikli 23 võrdlemisest.

145. Lisaks sellele on liidu kohtud väljakujunenud kohtupraktikas leidnud, et kartellikokkuleppes osalev ettevõtja võib koosneda mitmest juriidilisest isikust, eeskätt emaettevõtjast ja tütarettevõtja(te)st.(83) Kohtupraktikas on lisaks välja töötatud selged kriteeriumid, mille hulka kuulub ka 100% eeldus(84), mille kohaselt saab kõnealuseid äriühinguid pidada vajaduse korral solidaarselt vastutavaks.

146. Mitte ükski õigussubjekt ei saa kirjeldatud asjaoludel asuda tõsimeelselt seisukohale, et ettevõtja mõiste kui kartelliasjades karistuste määramise alus ei ole piisavalt konkreetne või et ettevõtjana määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a tähenduses tuleb alati käsitada vaid seda juriidilist isikut, kes ebaseaduslikus kartellikokkuleppes vahetult osales.

147. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Trahve reguleeriva õigusliku raamistiku väidetav ebatäpsus (apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa)

148. Apellandid heidavad veel ette, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 annab komisjonile õiguse määrata trahve, ilma et näeks selleks ette piisavalt täpse õigusliku raamistiku.

149. Liidu kohtud on sarnaseid väiteid, mis puudutavad liidu õigusraamistikku kartellikokkulepetes osalemise eest trahvide määramiseks, korduvalt käsitlenud ja on need alati tagasi lükanud.(85) Senine kohtupraktika käib küll enamjaolt määruse (EMÜ) nr 17(86) artikli 15 lõike 2 kohta, kuid seda saab ilma pikemata üle kanda ka määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 põhiosas samasisulisele sättele.

150. Üldkohus kajastas ja kohaldas viidatud väljakujunenud kohtupraktikat vaidlustatud kohtuotsuses õigesti ja põhjalikult,(87) millest tulenevalt loobun järgnevalt selle kirjeldamisest. Pärast Schindleri kirjalike ja suuliste argumentide kontrollimist ei ole mul alust soovitada Euroopa Kohtul viidatud kohtupraktikast loobuda.

151. Eeskätt ei anna vahepeal jõustunud Lissaboni leping alust hinnata kõnealuseid küsimusi põhimõtteliselt ümber. Seda seetõttu, et liidu tasandil tunnustatud karistusõiguslikku täpsuse nõuet mõjutab suurel määral EIÕK artikli 7 lõige 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu ja liidu kohtute sellekohane praktika. Lissaboni leping ei muutnud selle põhiõiguse sisu olulisel määral.(88) Näib, et just sellises valdkonnas nagu kartelliõigus, mis ei kuulu karistusõiguse tuumikusse,(89) ei ole ka vaja minna EIÕK normidest kaugemale, nagu näeb ette põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 teine lause. See kehtib seda enam, et isegi klassikalises karistusõiguses on seadustes sätestatud karistusraamistik üldjuhul väga lai, jättes õiguskaitseorganitele igal üksikjuhul märkimisväärse kaalutlusruumi karistuse konkreetse suuruse määramisel.

152. Ainuüksi asjaolu, et komisjoni poolt kartellikokkulepetes osalemise eest määratud trahvide nominaalsummad on aastate jooksul märkimisväärselt suurenenud, ei luba erinevalt Schindleri arusaamast teha järeldust, et õiguslik raamistik on piisavalt määratlemata. Väljakujunenud kohtupraktikaga on kooskõlas, et komisjonil on määruses nr 1/2003 (endine määrus nr 17) märgitud piirides õigus kartelliasjades määratavate trahvide määra tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks.(90)

153. Ka nulla poena sine lege certa põhimõte ei välista, et olemasoleva karistusnormi kohaldamist kohandatakse muutunud asjaoludega, eeskätt rikkumiste sageduse, keerukuse ja raskusastmega.(91) Seda enam peab see olema nii karistusnormidega sarnaste normide, nagu määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a puhul,(92) mille suhtes – nagu juba märgitud – ei tule karistusõiguse tuumikut puudutavaid põhiõiguslikke tagatisi tingimata kohaldada täie rangusega.(93)

154. Samuti ei ole põhjendatud Schindleri kriitika määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu suhtes, mille kohaselt ei tohi trahv ületada 10% ettevõtja kogukäibest. Tuleb möönda, et nimetatud ülemmäär on muutuv suurus, kuivõrd see ei ole seotud absoluutse nominaalse maksimumsummaga, vaid osaga käibest. See ei tähenda aga, et säte ei ole piisavalt täpne. Iga ettevõtja teab oma käivet ja saab seetõttu ilma igasuguste probleemideta välja arvutada, kui suur on trahvi maksimumsumma, mida võidakse määrata kartellikokkuleppes osalemise eest. Oodatava karistuse selline prognoositavus vastab nulla poena sine lege certa põhimõtte nõuetele.(94)

155. Nagu märkisin hiljuti ühes teises ettepanekus,(95) ei ole trahvi arvutamine mehaaniline protsess, mille käigus oleks iga kartelli kohta võimalik matemaatilise täpsusega ette kindlaks määrata, milline on määratava trahvi suurus. Trahvisumma prognoositavus kuni viimase komakohani ei oleks muu hulgas ka asjakohane, sest see hõlbustaks kartelliosalistel oma õigusvastase tegevuse „hinna” eelnevalt välja arvutamist ja kalkuleerimist, kas tasuvam on õigusvastane või õiguspärane äritegevus. See kahjustaks tõsiselt kartelliõigusliku karistussüsteemi ühte põhiülesannet – hoiatuseesmärki.

156. Eeltoodud kaalutlustel tuleb apellantide etteheide, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud trahviraamistik ei ole kooskõlas ülimusliku õigusega, tagasi lükata.

157. Teistsuguseid järeldusi ei tulene ka olulisuse põhimõttest, millele Schindler täiendavalt viitab. Nagu juba mainitud ühes teises seoses,(96) näeb kõnealune põhiseaduslik põhimõte ette, et konkreetset küsimust sisuliselt reguleerivate normide vastuvõtmine on seadusandja ülesanne ja seda ei saa delegeerida täidesaatvale võimule. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkt a vastab nendele nõuetele, sest liidu seadusandja on kartellikokkulepetes osalemise eest trahvide määramise raamistiku, nagu äsja selgitatud, kindlaks määranud piisavalt täpselt.

c)      Vahekokkuvõte

158. Lõppkokkuvõttes tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide seega tervikuna tagasi lükata.

2.      1998. aasta suuniste õiguspärasus (apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide)

159. Peale selle kritiseerivad apellandid 1998. aasta suuniseid, seades kahtluse alla nende õiguspärasuse, kuna komisjonil puudus nende vastuvõtmiseks pädevus (vt allpool punkt a) ja suuniseid kohaldati käesolevas asjas tagasiulatuvalt (vt allpool punkt b).

a)      Komisjoni pädevus suuniste andmiseks (apellatsioonkaebuse neljas väide)

160. Apellatsioonkaebuse neljanda väitega märgib Schindler, et „komisjoni 1998. aasta suunised trahvide arvutamise kohta on komisjoni pädevuse puudumise tõttu tühised”.

161. Selle väite vastuvõetavuses on mul märkimisväärseid kahtlusi, kuna sellest ei ilmne täpselt, millist vaidlustatud kohtuotsuse osa kritiseeritakse.(97)

162. Isegi kui eeldada, et Schindler kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkti 133, põhinevad tema sisulised argumendid ekslikul ettekujutusel, et 1998. aasta suunised on seadusandlik akt või vähemasti siduv õigusnorm, milles sätestatakse, et kartellikokkulepetes osalemine on „karistatav”, või määratakse kindlaks selle eest kohaldatavad karistused.

163. Asi ei ole siiski nii.(98) Õiguslik alus, millele tuginedes määrab komisjon kartelliasjades trahvi, on üksnes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2, mis – nagu juba märgitud(99) – on täielikus vastavuses olulisuse põhimõtte ja nullum crimen, nulla poena sine lege certa põhimõtte nõuetega. Seega ei ole komisjoni suunistel rahatrahvide määramiseks, nimelt 1998. aasta suunistel, algusest peale ülesannet täita teatavaid lünki määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2.

164. Pigem on 1998. aasta suuniste puhul esiteks tegemist komisjoni enda halduspraktika selgitamisega.(100) Teiseks esitab komisjon kui Euroopa Liidu konkurentsiasutus, arvestades talle pandud vastutust säilitada ja arendada moonutamata konkurentsi Euroopa siseturul, kõnealustes suunistes üldise konkurentsipoliitikat puudutava seisukoha.(101) Selleks on komisjonil õigus vastavalt EÜ artiklile 85 koostoimes EÜ artikli 211 teise taandega (nüüd ELTL artikkel 105 koostoimes ELTL artikli 292 neljanda lausega).

165. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata.

b)      Tagasiulatuva jõu puudumine ja õiguspärane ootus (apellatsioonkaebuse viies väide)

166. Apellatsioonkaebuse viienda väitega, millega kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse punkte 117–130, väidab Schindler, et 1998. aasta suuniste kohaldamine käesolevale asjale rikub EIÕK artikli 7 lõikes 1 sätestatud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Selle väitega peeti ilmselt silmas asjaolu, et liftikartell, milles Schindler osales, alustas tegevust juba enne 1998. aastat.

167. Nagu eespool teistsuguses seoses juba selgitatud,(102) ei saa seda väidet hinnata vahetult EIÕK alusel, vaid põhiõiguste harta – käesolevas asjas harta artikli 49 – alusel, mida tuleb siiski tõlgendada ja kohaldada kooskõlas EIÕK artikli 7 lõikega 1 (ELL artikli 6 lõike 1 kolmas lõik koosmõjus harta artikli 52 lõike 3 esimese lausega).

168. Schindleri argumendid ei ole sisuliselt vettpidavad.

169. Liidu kohtud on analoogilisi väiteid, mis puudutavad komisjoni praktikat kartellikokkulepetes osalemise eest trahvide määramisel, korduvalt käsitlenud ja on need alati tagasi lükanud. Juhtudel, mil komisjon on trahvide arvutamise aluseks võetud meetodit muutnud ja kohaldanud seda varem alustatud kartellimenetlustele, on liidu kohtud eitanud nii tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte kui ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.(103)

170. Üldkohus kajastas ja kohaldas viidatud väljakujunenud kohtupraktikat vaidlustatud kohtuotsuses õigesti ja põhjalikult,(104) millest tulenevalt loobun järgnevalt selle kirjeldamisest. Pärast Schindleri esitatud argumentide kontrollimist ei ole mul alust soovitada Euroopa Kohtul viidatud kohtupraktikast loobuda.

171. Alates määruse nr 17 jõustumisest 1962. aastal võib komisjon määrata kartellikokkulepetes osalemise eest trahve, mille maksimumsuurus on 10% ettevõtja kogukäibest.

172. Schindleril ei olnud õigust oodata, et komisjoni poolt esialgselt kasutatud meetod trahvi arvutamiseks ja komisjoni määratud trahvide esialgsed suurusjärgud liftikartelli kokkuleppe kehtivuse ajal üldse ei muutu. Juba siis oli nimelt piisavalt teada, et komisjonil on määruses nr 1/2003 (endine määrus nr 17) märgitud piirides õigus tõsta kartelliasjades määratavate trahvide määra, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks.(105)

173. Ka üldises karistusõiguses ei ole kellelgi õigust oodata, et kehtivat karistusnormi kohaldatakse alati samal viisil ja iseäranis sama leebelt või sama rangelt. Eeskätt ei ole mõistlik oodata, et mõni õigussubjekt saaks lähtuda sellest, et õiguskaitseorganite praktika, mis puudutab konkreetse rikkumise eest määratavate karistuste suurust, ei arene olemasoleva, seadusega etteantud kaalutlusruumi piires kunagi edasi. Pigem on lubatav seda muutunud asjaoludega, eeskätt rikkumiste sageduse, keerukuse ja raskusastmega kohandada.(106)

174. Schindleri õiguspärast ootust saab käesolevas asjas eeldada seda vähem, et talle liftikartelli raames süüks arvatud rikkumised pandi enamjaolt toime pärast 1998. aasta suuniste avaldamist. Komisjon viitas sellele õigustatult.

175. Kokkuvõttes tuleb seega ka apellatsioonkaebuse viies väide tagasi lükata.

3.      Trahvi põhisumma ja väidetavad põhjused trahvi vähendamiseks (apellatsioonkaebuse kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes väide)

176. Apellatsioonkaebuse kümnenda, üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda väite ese on Schindlerile määratud trahvide arvutamise üksikasjad.

a)      Rikkumiste kvalifitseerimine „eriti raskeks” (apellatsioonkaebuse kümnes väide)

177. Apellatsioonkaebuse kümnenda väitega kritiseerib Schindler liftikartelli raames toime pandud rikkumiste kvalifitseerimist „eriti raskeks”. Schindler leiab, et rikkumiste mõju turule oli väga väike ja et Üldkohus ei võtnud seda trahvide põhisummade määramisel piisavalt arvesse.

178. Sellega seoses piisab märkusest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole konkurentsivastase tegevuse mõju määrav kriteerium trahvisumma rikkumisele vastavuse hindamisel. Tahtluse aspektiga seotud tegurid võivad omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seotud tegurid, eelkõige juhul, kui tegemist on eriti raskete rikkumistega, nagu seda on turgude jagamine.(107)

179. Liftikartelli esemeks olid just sellised põhipiirangud, mille eesmärk oli piirata konkurentsi. Kartelliosaliste eesmärk oli jagada neljas asjaomases liikmesriigis omavahel tellimused ja turud. Trahvi põhisummade määramisel on õigustatud kvalifitseerida sellised rikkumised eriti raskeks, võtmata arvesse nende konkreetset mõju turule.

180. Järelikult ei saa apellatsioonkaebuse kümnenda väitega nõustuda.

181. Osas, milles Schindler heidab kümnenda väite raames Üldkohtule ette, et see ei kogunud ise tõendeid, kehtivad eespool seoses teise väitega esitatud märkused.(108) Üldjuhul ei ole Üldkohtu ülesanne omal algatusel kontrollida, kuidas on kaalutud elemente, mida komisjon on trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtnud.(109)

b)      Kergendavad asjaolud (apellatsioonkaebuse üheteistkümnes väide)

182. Üheteistkümnenda väitega märgivad apellandid, et Üldkohus oleks pidanud kergendavate asjaoludena arvesse võtma esiteks seda, et Schindler lõpetas rikkumise Saksamaal 2000. aastal vabatahtlikult, ja teiseks seda, et Schindleri kontsernis oli käivitatud compliance-programm.

183. Selline õiguslik nõue trahvi vähendamiseks ei tulene siiski ei ühest ega teisest Schindleri viidatud asjaolust.

184. Mis puudutab esmalt „rikkumise vabatahtlikku lõpetamist” Saksamaal, siis oli Üldkohtul õigus keelduda selle eest trahvi vähendamast. Rikkumise vabatahtlik lõpetamine ei saa kartellikokkuleppes osalemise eest määratava trahvi vähendamist kaasa tuua automaatselt, pigem sõltub see konkreetse asja asjaoludest. Käesolevas asjas tuvastas Üldkohus muu hulgas, et „toimikust nähtuvalt lahkus Schindler kartellist üksnes erimeelsuse tõttu teiste osalejatega”.(110) Sellistel asjaoludel sai Üldkohus õigusnorme rikkumata lähtuda sellest, et mingil juhul ei olnud tegemist Schindleri väidetud „naasmisega seadusliku tegevuse juurde”, mille eest võidakse ettevõtjale määratavat trahvi vähendada.

185. Ettevõtjate võimalike compliance-programmide osas märkisin juba, et neid võidakse kartellimenetlustes arvesse võtta parimal juhul vaid siis, kui need suudavad tõhusalt ära hoida raskete ja pikaajaliste kartellikokkulepetega seotud rikkumiste toimepaneku ja võimaldavad avastada ja viivitamatult lõpetada juba toime pandud rikkumisi.(111) Ilmselgelt ei olnud Schindleri compliance-programmil käesolevas asjas sellist positiivset mõju, Schindleri enda sõnul muutis see rikkumiste väljaselgitamise pigem isegi raskemaks.(112) Oleks ebaloogiline ettevõtjale määratud trahvi sellise ilmselgelt kõlbmatu compliance-programmi eest vähendada.

186. Sellepärast tuleb ka apellatsioonkaebuse üheteistkümnes väide tagasi lükata.

c)      Trahvi vähendamine komisjoniga tehtava koostöö eest (apellatsioonkaebuse kaheteistkümnes väide)

187. Kaheteistkümnenda väite ese on Schindlerile Belgias, Saksamaal ja Luksemburgis sõlmitud kartellikokkuleppes osalemise eest määratud trahvide vähendamine tulenevalt asjaolust, et ettevõtja teeb komisjoniga haldusmenetluses koostööd. Schindler leiab, et Üldkohus ei võtnud käesolevas asjas tema koostööpanust piisavalt arvesse.

i)      Koostöö 2002. aasta koostööteatise raames (apellatsioonkaebuse kaheteistkümnenda väite esimene osa)

188. Kaheteistkümnenda väite esimeses osas märgib Schindler, et Üldkohus andis komisjonile 2002. aasta koostööteatise raames (nn leniency-teatis)(113) alusetult ulatusliku hindamisruumi ja piirdus ise üksnes ilmselgete vigade kontrollimisega.

189. Tegelikult märkis Üldkohus, et hinnates seda, kas ettevõtja poolt 2002. aasta koostööteatise raames esitatud tõenditel on „oluline lisaväärtus nimetatud teatise lõike 21 tähenduses”, on komisjonil „ulatuslik kaalutlusruum”, ja „kritiseerida [saab] vaid selle kaalutlusõiguse piiride ilmselget ületamist”.(114)

190. Üldkohtu selline õiguslik arusaam on väär. Nende tõendite väärtust, mida ettevõtjad esitavad haldusmenetluses 2002. aasta koostööteatise raames, et teha komisjoniga koostööd, hinnatakse seoses trahvi suuruse arvutamisega. Seega kuulub see Üldkohtu täieliku pädevuse kohaldamisalasse (ELTL artikkel 261 koostoimes määruse nr 1/2003 artikliga 31), milles on Üldkohtul lisaks pelgale seaduslikkuse kontrollile õigus asendada komisjoni hinnang enda hinnanguga.(115) Kui Üldkohus viitab sellega seoses siiski komisjoni „ulatuslikule kaalutlusruumile”, näitab ta omaenda pädevust õigusnorme rikkuval viisil.

191. Siiski ei pea selline õigusnormide rikkumine tingimata kaasa tooma vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.(116) Pigem on otsustav see, millisest kriteeriumist on Üldkohus lähtunud asjaomase ettevõtja ja komisjoni vahelise koostöö lisaväärtuse konkreetsel hindamisel.

192. Käesolevas asjas ei ole Üldkohus seejuures enda hinnangust sugugi loobunud, vaid on Schindleri argumente komisjoniga haldusmenetluses tehtud koostöö lisaväärtuse kohta põhjalikult käsitlenud.(117) Seega on Üldkohus – hoolimata sissejuhatavatest õigusnorme rikkuvatest märkustest – õigusnõudeid lõppkokkuvõttes täitnud.

193. Sellega seoses tuleb tagasi lükata eelkõige argument, et kartelliosaliste poolt haldusmenetluses esitatud tõenditel on komisjonipoolse tõendite kogumise seisukohast alati lisaväärtus ja need peavad kaasa tooma trahvisumma vähendamise. Tõendite väärtus ei olene nende arvust (iudex non calculat) ega ka sellest, kui sageli viitas komisjon vaidlusaluses otsuses nendele tõenditele.(118)

194. Pealegi ei ole Euroopa Kohtu ülesanne apellatsioonimenetluses asendada hinnang, mille andsid Schindleri andmetele lisaväärtuse kohta komisjon ja Üldkohus, omakorda enda hinnanguga.(119) Seepärast ei ole siinkohal vaja veel kord kontrollida, kas teave, mille esitas komisjonile Schindler, on samasuguse väärtusega nagu teave, mille esitasid ThyssenKrupp, Otis ja Kone, või on sellel koguni oluline lisaväärtus komisjonipoolse tõendite kogumise seisukohast.

ii)    Koostöö väljaspool 2002. aasta teatist (apellatsioonkaebuse kaheteistkümnenda väite teine osa)

195. Apellatsioonkaebuse kaheteistkümnenda väite teises osas kritiseerib Schindler vaidlustatud kohtuotsuse punkte 350–361 ja märgib, et trahvimäära vähendamine väljaspool 2002. aasta koostööteatist tehtud koostöö eest oli ebapiisav, nimelt vähendati trahvimäära esitatud faktide vaidlustamata jätmise eest vaid 1%. 1998. aasta suuniste punkti 3 kuuendale taandele tuginedes leiab Schindler, et tal on õigus nõuda trahvi vähendamist suuremal määral.

196. See argument ei ole põhjendatud.

197. Nagu komisjon õigustatult märgib, ei ole 1998. aasta suuniste punkti 3 kuuenda taande eesmärk „koostööd tegevate ja leebemat kohtlemist taotlevate isikute ebapiisavaid taotlusi sellegipoolest tasustada”. Sellise koostöö eest, millega on tegemist Schindleri puhul, mis kuulub küll „koostööd tegevate ja leebemat kohtlemist taotlevaid isikuid käsitlevate õigusnormide” (st 2002. aasta teatise) kohaldamisalasse, kuid ei täida kõiki selle nõudeid, eeskätt „olulise lisaväärtuse” nõuet, ei ole õigust nõuda trahvi vähendamist, iseäranis mitte 1998. aasta suuniste punkti 3 kuuenda taande alusel.

iii) Kokkuvõte

198. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse kaheteistkümnes väide tervikuna tagasi lükata.

4.      Trahvi 10% ülemmäär (apellatsioonkaebuse kaheksas väide)

199. Kaheksanda väitega märgib Schindler, et trahvide 10% ülemmäära kohaldamisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu alusel on määravad vaid Schindleri asjaomaste siseriiklike tütarettevõtjate käibed, mitte aga Schindler Holdingu kontserni kogukäive.

200. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Ettevõtja mõiste EÜ artiklis 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja määruse nr 1/2003 artiklis 23 on kogu aeg ühesugune. Mõlemat sätet tuleb kohaldada järjepidevalt. 10% ülemmäära arvutamisel tuleb seetõttu aluseks võtta selle ettevõtja käive, mille ühised õigussubjektid on emaettevõtja – käesolevas asjas Schindler Holding – ja tema 100% tütarettevõtjad – käesolevas asjas siseriiklikud tütarettevõtjad Saksamaal, Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis.

201. Kaheksanda väitega oleks võimalik nõustuda vaid juhul, kui Schindleri märkused 100% eelduse kohaldamise suhtes tunnistataks – vastupidi eelöeldule(120) – vastuvõetavaks. Kuna seda tehtud ei ole, tuleb ka kaheksas väide tagasi lükata.

5.      Omandiõigus (apellatsioonkaebuse üheksas väide)

202. Apellatsioonkaebuse üheksanda väite ese on omandiõigus. Schindler leiab, et trahvide määramine Schindler Holdingule ja tema tütarettevõtjatele Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis(121) rikub „trahvide liiga kõrge määra” tõttu „rahvusvahelist õigust osas, milles on sätestatud investeeringute kaitse ja omandiõiguse alustagatised, mida peab Euroopa Liit Schindlerile kui Šveitsi ettevõtjale pakkuma”. Üldkohtule heidab Schindler sellega seoses ette eeskätt Euroopa Inimõiguste Kohtu omandiõigusealase praktika eiramist.

a)      Sissejuhatav märkus

203. Omandiõigus on põhiõigus, mis on liidu tasandil kaitstud nii põhiõiguste harta artikli 17 alusel kui ka liidu õiguse üldpõhimõtetega(122) (ELL artikli 6 lõige 3). Sellele võivad tugineda ka eraõiguslikud isikud, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud.(123)

204. Kuna liit ei ole EIÕK‑ga veel ühinenud, ei saa EIÕK esimese lisaprotokolli(124) artiklit 1 – erinevalt Schindleri seisukohast – käsitada omandiõiguse vahetu alusena;(125) nimetatud säte on aga koos Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohase praktikaga oluline kriteerium põhiõiguste harta artikli 17 tõlgendamiseks ja kohaldamiseks (ELL artikli 6 lõike 1 kolmas lõik koosmõjus harta artikli 52 lõike 3 esimese lausega).(126)

205. Osas, milles Schindler viitab oma apellatsioonkaebuses lähemalt täpsustamata rahvusvahelise õiguse tagatistele, ei ole tema argumendid käesolevas apellatsioonimenetluses piisavalt täpsed, et Euroopa Kohus saaks neid kontrollida, ja on seega vastuvõetamatud.(127)

b)      Omandiõiguse kui liidu põhiõiguse rikkumise väide

206. Seoses Schindleri väitega põhiõiguse rikkumise kohta tuleb märkida, et tegelikult ei pea trahvi määramist kartellikokkuleppes osalemise eest tingimata käsitama omandiõiguse riivena. Seda seetõttu, et liidu institutsioonid ei jäta asjaomast ettevõtjat ilma konkreetsest omandist, vaid panevad talle vaid üldiselt kohustuse tasuda oma varast teatav rahasumma. Selle kohta on ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses rõhutanud, et vaidlusalune otsus ei mõjuta Schindler Holdingu sisest omandistruktuuri.(128)

207. EIÕK esimese lisaprotokolli artiklit 1 käsitleva Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb aga trahve käsitada omandiõiguse riivena, kuna nendega võetakse asjaomaselt isikult osa tema omandist, nimelt rahasumma, mille ta peab tasuma.(129) Ühtlustamisnõude kohaselt tuleb põhiõiguste harta artiklit 17 tõlgendada nii, et omandiõigusel on liidu tasandil sama tähendus ja sama ulatus kui kaitsel, mille annab sellele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (harta artikli 52 lõike 3 esimene lause).

208. Ent väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole omandiõigus absoluutne või piiramatu eelisõigus, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas.(130)

209. Lisaks näeb põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1 ette, et hartas sätestatud õigusi võib piirata, tingimusel et piirangud on ette nähtud seadusega, arvestavad nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.(131)

210. Kartelliasjades trahvide määramine põhineb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktil a ja seega seaduslikul alusel.(132) Sellega taotletakse üldistes huvides olevat eesmärki: sellised trahvid aitavad säilitada tõhusat konkurentsi Euroopa siseturul,(133) kuna nende hoiatav mõju sunnib ettevõtjaid kartellikokkulepetes osalemisest hoiduma, ja need suurendavad kõigi turuosaliste usaldust Euroopa siseturu konkurentsieeskirjade mõjujõu vastu.(134)

211. Rahaliste karistuste määramise põhimõtteline seaduslikkus on pealegi sõnaselgelt sätestatud ka EIÕK esimese lisaprotokolli artikli 1 teises lõigus. Nimetatud sätte kohaselt ei ole mingil viisil piiratud riigi õigus kohaldada seadusi muu hulgas trahvide tasumise tagamiseks, kusjuures Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt jääb riigile seejuures kaalutlusruum.(135)

212. Trahvidega võidakse omandiõigust riivata vaid siis, kui nendega pannakse asjaomasele isikule ülemäära suur koormus või kui need kahjustavad tema rahalist olukorda põhjapanevalt; teisisõnu ei või trahvid olla ebaproportsionaalsed.(136) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole trahvid proportsionaalsed siis, kui tegemist on erakordselt suurte summadega, millega kaasneb sedavõrd suur koormus, et see tähendab faktiliselt omandist ilmajäämist.(137)

213. Seda kontrollis Üldkohus käesolevas asjas põhjalikult, analüüsides, kas Schindler Holdingule määratud trahvid kujutavad endast ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks omandiõiguse kaitse põhiõiguse olemust.(138)

214. Trahviga kaasneda võivat ebaproportsionaalset koormust ei saa hinnata ainuüksi trahvisumma alusel, vaid see sõltub otsustaval määral trahvi adressaadi majanduslikust olukorrast. Asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohus pidas füüsilisele isikule mitmesuguste tollialaste õigusrikkumiste eest määratud trahvi kogusummas ligikaudu 8 miljonit eurot tema omandiõiguse riiveks,(139) ei luba iseenesest teha mingeid järeldusi käesoleva asja kohta, milles on arutusel rasked ja pikaajalised kartellikokkulepetega seotud rikkumised, mille on toime pannud suur rahvusvaheliselt tegutsev ettevõtja ja tema mitmes liikmesriigis asuvad tütarettevõtjad.

215. Kindlasti võivad komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel määratud trahvid jätta oma valusa jälje ka suurtele ettevõtjatele nagu Schindler. See vastab aga nende ülesandele ja just raskete ja pikaajaliste kartellikokkulepetega seotud rikkumiste puhul, millega on tegemist käesolevas asjas, ei ole see sugugi ebaõiglane. Arvestades seda, et seadusega on trahvi ülemmäärana ette nähtud 10% eelmise aasta kogukäibest, ei saa ettevõtjal üldjuhul tekkida sellist ebaproportsionaalset koormust, mis tähendaks faktiliselt omandist ilmajätmist.(140)

216. Apellantide esitatud väide omandist ilmajätmise kohta ei põhine mitte niivõrd Schindleri kui ettevõtja või Schindler Holdingu kui juriidilise isiku koormusel, kuivõrd sellel koormusel, mida tekitavad määratud trahvid väidetavalt igaühele Schindleri kolmest tütarettevõtjast Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis. Ent algusest peale on keelatud vaadelda üksikute juriidiliste isikute olukorda eraldi, kui tegemist on trahvide määramisega ettevõtjatele, kes kujutavad endast ühte majandusüksust ja koosnevad vaid vormiliselt mitmest juriidilisest isikust.(141)

217. Ka Schindler Holdingu argument kolme siseriiklikusse tütarettevõtjasse investeeritud vara väärtuse vähenemise kohta ei ole selles kontekstis veenev. Kontsernisiseselt on Schindler Holdingu enda otsustada, kas ta soovib ettevõtjale määratud trahvid maksta asjaomaste tütarettevõtjate varast või kasutada selleks enda kui emaettevõtja vara. Nagu Üldkohus õigustatult märkis, võivad samasse kontserni kuuluvad äriühingud, kes on kohustatud solidaarselt trahvi maksma, vastavate osamaksete kindlaksmääramise üle ise otsustada.(142)

218. Lõpuks tuleb meenutada, et kontserni emaettevõtja, kellel on tütarettevõtjate äripoliitikale otsustav mõju ja kes on seega kontsernisiseselt nn niiditõmbaja, ei saa vabaneda isiklikust vastutusest kartellikokkuleppes osalemise eest, kuigi kõrvalt vaadates näis, et kartellis osalesid vaid tütarettevõtjad.(143) Trahvide arvutamisel ja ettevõtja maksevõime hindamisel tuleb seetõttu arvesse võtta ka emaettevõtja rahalist olukorda.

219. Ettevõtjatele kartelliasjades määratavate trahvide tõhusus väheneks märkimisväärselt, kui asjaomase karistuse arvutamisel võetaks arvesse kontserni sisestruktuuri ja lubataks rahaliselt paremas olukorras oleval emaettevõtjal kui valdusäriühingul tugineda oma investeeringute väärtuse vähenemisele ja muus osas „end süüst puhtaks pesta” ning veeretada vastutus võimalike kartellikokkulepetega seotud rikkumiste eest vähem maksujõulistele tütarettevõtjatele, kuigi tal oli nende äripoliitikale otsustav mõju.

220. Lõppkokkuvõttes võttis Üldkohus omandiõiguse hindamisel aluseks õiged õiguslikud kriteeriumid ja sedastas nende põhjal õigesti, et Schindleri omandiõigust ei ole riivatud.(144) Eelnevat arvestades tuleb apellatsioonkaebuse üheksas väide tagasi lükata.

6.      Proportsionaalsuse põhimõte (apellatsioonkaebuse kolmeteistkümnes väide)

221. Kolmeteistkümnendas väites käsitleb Schindler lõpuks proportsionaalsuse põhimõtet. Schindleri arvates ei pööranud Üldkohus sellele põhimõttele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 365–372 vajalikku tähelepanu.

222. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb proportsionaalsuse põhimõtet trahvide määramisel kartellikokkulepetes osalemise eest arvesse võtta.(145) Kooskõlas põhiõiguste harta artikli 49 lõikega 3, mis näeb ette, et karistuste raskus ei tohi olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne, on see põhimõte nüüd samaväärne põhiõigustega.

223. Siiski ei asenda Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses õigluse kaalutlustel Üldkohtu hinnangut trahvi proportsionaalsuse küsimuses enda hinnanguga, vaid piirdub selle kontrollimisega, kas Üldkohus on täieliku hindamispädevuse teostamisel teinud ilmselgeid vigu, kuna ei ole näiteks arvesse võtnud kõiki määravaid asjaolusid.(146) Apellatsioonimenetluses saab vaid erandlikel asjaoludel tuvastada, et Üldkohus on trahvisumma sobimatuse tõttu rikkunud õigusnormi, ja seda nimelt juhul, kui „karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne.”(147)

224. Sellised õigusnormi rikkumised käesolevas asjas teadaolevalt puuduvad.

225. Esiteks on alusetu Schindleri etteheide, et Üldkohus piirdus konkreetset asja uurimata pelgalt järeldusega, et trahvid ei ületa määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus nimetatud 10% ülempiiri. Tegelikult käsitles Üldkohus äärmise põhjalikkusega komisjoni poolt Schindlerile määratud trahvide proportsionaalsust ja analüüsis seejuures eelkõige selliseid aspekte nagu rikkumiste eriline raskus, karistuste hoiatava toime nõue ja Schindleri kui ettevõtja esindatavate majandusüksuste suurus ja majanduslik võim.(148)

226. Teiseks ei ole veenev ka Schindleri argument, et ettevõtja suuruse ja majandusliku võimu hindamisel ei oleks tohtinud arvesse võtta Schindler Holdingut. Vastupidi – nagu juba märgitud, oli õiguslikult hoopiski nõutav võtta arvesse Schindleri kui ettevõtja, sealhulgas Schindler Holdingu kui emaettevõtja majanduslikku olukorda tervikuna.(149)

227. Osas, milles Schindler püüab lõpuks kahelda trahvide proportsionaalsuses, pidades silmas nende summat, ja tugineb seejuures Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale,(150) tuleb tema argumendid tagasi lükata samadel põhjustel, mida kirjeldasin juba eespool seoses omandiõigusega.(151)

228. Seega tuleb ka apellatsioonkaebuse kolmeteistkümnes väide tervikuna tagasi lükata.

D.      Järeldus

229. Kuna ühegi apellantide esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

V.      Kohtukulud

230. Kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, nagu ma teen ettepaneku käesolevas asjas, otsustab Euroopa Kohus kooskõlas kodukorra artikli 184 lõikega 2 kohtukulude jaotuse, mida üksikasjalikult reguleerivad kodukorra artiklid 137–146 koostoimes kodukorra artikli 184 lõikega 1.(152)

231. Kodukorra artikli 138 lõigetest 1 ja 2 koosmõjus artikli 184 lõikega 1 tuleneb, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud; kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt. Kohtukulud tuleb välja mõista solidaarselt, kuna apellandid esitasid apellatsioonkaebuse ühiselt.(153)

232. On olemas ka võimalus mõista komisjoni nõuete toetuseks esimeses kohtuastmes menetlusse astunud nõukogult, kes osales ka apellatsioonimenetluses, kooskõlas kodukorra artikli 184 lõike 4 teise lausega välja tema enda kohtukulud.(154) See ei ole siiski kohustuslik, nagu tuleneb juba sätte sõnastusest („võib”). Minu arvates ei ole käesolevas asjas mõjuvaid põhjusi jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda. Nimelt isegi kui eeldada, et nõukogul on märkimisväärne institutsiooniline huvi kaitsta määruse nr 1/2003 kehtivust, tuleb siiski arvestada, et apellandid ei ole viidatud määrust käsitlevate väidetega tõstatanud täiesti uusi, seni selgitamata õigusküsimusi.(155) Pigem püüdsid apellandid selles punktis vaid mõjutada Euroopa Kohut muutma oma senist praktikat. On õiglane, et kulude kandmise risk jääb sellega seoses nende kanda. Seepärast peaks Euroopa Kohus mõistma apellantidelt lisaks nende endi kuludele välja ka nõukogu kohtukulud, nagu on Euroopa Kohus ka teistes kohtuasjades jätnud kaotanud apellantide kanda esimeses kohtuastmes vastaspoolel menetlusse astunud isiku kohtukulud, kui tema nõuded on – nagu praegu nõukogu puhul – apellatsioonimenetluses rahuldatud. (156)

VI.    Ettepanek

233. Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kõik menetluskulud solidaarselt välja apellantidelt.

1 – Algkeel: saksa.

2 – Komisjoni teatis – Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”).

3 – Komisjoni 21. veebruari 2007. aasta otsus, mis käsitleb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/E-1/38.823 – Liftid ja eskalaatorid), teatavaks tehtud numbri K(2007) 512 (lõplik) all, parandatud 4. septembri 2007. aasta otsusega, kokkuvõte ELT 2008, C 75, lk 19.

4 – Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑138/07: Schindler Holding jt vs. komisjon, (EKL 2011, lk II-4819).

5 – Vaidlusaluse otsuse põhjendused 27–32 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 3.

6 – Vaidlusaluse otsuse põhjendused 3 ja 91 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 4.

7 – Vaidlusaluse otsuse põhjendused 3 ja 91 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 22.

8 – Vaidlusaluse otsuse artikkel 1 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 31.

9 – Vaidlusaluse otsuse artikkel 2 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 31.

10 – Vt selle kohta lisaks vaidlustatud kohtuotsusele Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑141/07, T‑142/07, T‑145/07 ja T‑146/07: General-Technic Otis jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II-4977); Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑144/07, T‑147/07–T‑150/07 ja T‑154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon (EKL 2011, lk II-5129) ja Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑151/07: Kone jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II-5313). Kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon jõustus pärast seda, kui ThyssenKruppi kontserni kuus erinevat äriühingut võtsid tagasi Euroopa Kohtusse esitatud apellatsioonkaebuse (kohtuasjad C‑503/11 P, C‑504/11 P, C‑505/11 P, C‑506/11 P, C‑516/11 P ja C‑519/11 P). Kohtuasjas Kone jt vs. komisjon on apellatsioonimenetlus Euroopa Kohtus praegu pooleli (kohtuasi C‑510/11 P: Kone jt vs. komisjon). Kohtuotsuse General Technic-Otis jt vs. komisjon peale esitatud apellatsioonkaebused jättis Euroopa Kohus rahuldamata 15. juuni 2012. aasta määrusega kohtuasjas C‑493/11 P: United Technologies vs. komisjon ja 15. juuni 2012. aasta määrusega kohtuasjas C‑494/11 P: Otis Luxembourg jt vs. komisjon.

11 – Üldkohus eeldas, et vajadus teha hagi suhtes otsus on osaliselt ära langenud, kuna komisjon parandas vaidlusalust otsust 4. septembril 2007 nii, et Schindler Management AG ei kuulu enam otsuse adressaatide hulka (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 40–44).

12 – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (allkirjastatud 4. novembril 1950 Roomas; edaspidi „EIÕK”).

13 – Selle kohta ka 26. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑617/10: Åkerberg Fransson (punkt 44, esimene lause).

14 – 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 21); 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 39) ja 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37).

15 – Samamoodi eespool 13. joonealuses viidatud kohtuotsus Åkerberg Fransson, punkt 44, esimene lause.

16 – Euroopa Inimõiguste Kohus.

17 – Samamoodi 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑279/09: DEB (EKL 2010, lk I‑13849, punktid 30–33); 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon (EKL 2011, lk I-13085, punkt 51); 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑199/11: Otis jt (punkt 47) ja 29. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑396/11: Radu (punkt 32).

18 – Vt selle kohta minu 3. juuli 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑280/06: ETI jt (EKL 2007, lk I‑10893, ettepaneku punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 8. septembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑17/10: Toshiba Corporation jt (ettepaneku punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistab Itaalia konkurentsiasutuse poolt kartelliõiguse alusel määratud trahvi karistusõiguslikku olemust EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses 27. septembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas Menarini Diagnostics vs. Itaalia (avaldus nr 43509/08, punktid 38–45). Samamoodi toimib EFTA kohus 18. aprilli 2012. aasta otsuses kohtuasjas E‑15/10: Posten Norge vs. EFTA järelevalveamet (nn Posten Norge kohtuotsus, punktid 87 ja 88) seoses EFTA järelevalveameti poolt kartelliasjas määratud trahviga.

19 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus Jussila vs. Soome (avaldus nr 73053/01, Recueil des arrêts et décisions 2006‑XIV, punkt 43).

20 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Jussila vs. Soome, punkt 43; samamoodi eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 62; vt ka eespool 18. joonealuses märkuses viidatud EFTA kohtu otsus Posten Norge, punkt 89.

21 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 59.

22 – Samas.

23 – Prantsuse keeles: „le pouvoir de réformer en tous points, en fait comme en droit, la décision entreprise, rendue par l’organe inférieur” (eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 59).

24 – Prantsuse keeles: „compétence pour se pencher sur toutes les questions de fait et de droit pertinentes pour le litige” (eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 59); inglise keeles: „jurisdiction to examine all questions of fact and law relevant to the dispute” (Euroopa Inimõiguste kohtu 21. märtsi 2006. aasta määrus Valico vs. Itaalia (avaldus nr 70074/01, Recueil des arrêts et décisions 2006‑III, lk 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

25 – Inglise keeles: „the power to quash in all respects, on questions of fact and law, the challenged decision” (Euroopa Inimõiguste kohtu 23. juuli 2002. aasta otsus Janosevic vs. Rootsi (avaldus nr 34619/97, Recueil des arrêts et décisions 2002‑VII, punkt 81) ja eespool 24. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu määrus Valico vs. Itaalia, lk 20).

26 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 53, ja 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑272/09 P: KME jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I-12789, punkt 93) ja 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑389/10 P: KME Germany jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I-13125, punkt 120).

27 – 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval (EKL 2005, lk I‑987, punkt 39); eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punktid 54, 61 ja 62, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Otis jt, punktid 59–61.

28 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 63, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Otis jt, punkt 62.

29 – Samamoodi ka eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 67, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Otis jt, punkt 63.

30 – Schindleri etteheide, et Üldkohus ei kogu ise tõendeid, kattub apellatsioonkaebuse teise väitega ja seda hinnatakse selle väite raames (vt allpool käesoleva ettepaneku punktid 42–57).

31 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Jussila vs. Soome, punkt 43; samamoodi eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 62.

32 – Apellandid viitavad Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1984. aasta otsusele Öztürk vs. Saksamaa (avaldus nr 8544/79, A‑seeria, nr 73, punkt 56) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. veebruari 1994. aasta otsusele Bendenoun vs. Prantsusmaa (avaldus nr 12547/86, A‑seeria, nr 284, punkt 46).

33 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Menarini Diagnostics vs. Itaalia; seal oli tegemist Itaalia konkurentsiameti poolt kartellikokkuleppes osalemise eest määratud 6 miljoni euro suuruse trahviga (vt viidatud otsuse punktid 41 ja 42).

34 – Tihe seos ühelt poolt harta artikli 47 ja teiselt poolt EIÕK artiklite 6 ja 13 vahel nähtub selgelt harta selgitustest (ELT 2007, C 303, lk 17 (29 jj)). Ka Euroopa Kohtu praktika, kus on tunnustatud õigust tõhusale õiguskaitsele kui õiguse üldpõhimõtet, tugineb otsustaval määral EIÕK kahele nimetatud sättele (vt selle kohta eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused).

35 – Kuivõrd võrreldavad etteheited esitati möödaminnes juba apellatsioonkaebuse esimese väite raames, kaasatakse need järgnevasse analüüsi.

36 – Esimeses kohtuastmes märkis Schindler üksnes seda, et koostööd tegevate ja leebemat kohtlemist taotlevate isikute tõendid ei ole kooskõlas nemo tenetur se ipsum accusare, nemo tenetur se ipsum prodere ja in dubio pro reo põhimõtetega, proportsionaalsuse põhimõttega ja komisjonile antud kaalutlusruumi piiridega (vt selle kohta esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljas väide hagiavalduse punktides 68–89).

37 – 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 59); 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237, punkt 38) ja 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon (nn AOI kohtuotsus, punkt 111).

38 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punktid 64 ja 65, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Otis jt, punkt 61, esimene lause.

39 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkti 57 lõpp.

40 – 10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda (EKL 2001, lk I‑5281, punkt 19); 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑385/07 P: Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑6155, punkt 163) ja 22. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑89/11 P: E.ON Energie vs. komisjon (punkt 115).

41 – Vt selle kohta apellatsioonimenetluses esitatud Schindleri repliigi punkt 17.

42 – Vt selle kohta minu arutluskäik apellatsioonkaebuse kümnenda väite kohta (käesoleva ettepaneku punktid 177–180).

43 – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58–61; vt täiendavalt 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9925, punkt 29); 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑1, punktid 39 ja 40 ning 85–90) ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon (EKL 2011, lk I-8947, punktid 54–60).

44 – 29. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon jt (EKL 2011, lk I-2239, punktid 96–98) ja eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AOI, punktid 46 ja 47.

45 – Vt minu 29. novembri 2012. aasta ettepanek kohtuasjas C‑440/11 P: komisjon vs. Stichting Administratiekantoor Portielje (nn Portielje kohtuotsus, ettepaneku punkt 72).

46 – Vt selle kohta veel kord minu eespool 45. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Portielje, ettepaneku punkt 71.

47 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 81–83.

48 – Vt selle kohta eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

49 – Liidu pädevuse kohta selles valdkonnas vt eeskätt ELTL artikli 50 lõike 2 punkt g.

50 – Vt nt 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I‑225, punkt 21, seoses otseste maksudega); 23. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑11/06 ja C‑12/06: Morgan ja Bucher (EKL 2007, lk I‑9161, punkt 24, seoses haridussüsteemide korralduse ja õpetuse sisuga) ja 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑169/07: Hartlauer (EKL 2009, lk I‑1721, punkt 29, seoses sotsiaalkindlustussüsteemide korraldusega).

51 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 70 ja eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

52 – Schindler nimetab emaettevõtjat ka „kontserni juhtivaks ettevõtjaks”. Lihtsuse huvides kasutan järgnevalt siiski nimetust „emaettevõtja” Akzo Nobeli kohtupraktika tähenduses.

53 – 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑95/04 P: British Airways vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑2331, punkt 137); vt ka 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (EKL 2008, lk I‑4951, punkt 29); 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑352/09: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (EKL 2011; lk I‑2359, punkt 180) ja eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 68.

54 – 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑109/10 P: Solvay vs. komisjon (EKL 2011, lk I-10329, punkt 51) ja 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑110/10 P: Solvay vs. komisjon (EKL 2011, lk I-10439, punkt 46).

55 – Mõiste „compliance” hõlmab kõiki ettevõtjasiseseid jõupingutusi, mille eesmärk on tagada igapäevases töös eeskirjadest kinnipidamine. Apellandid viitavad nii apellatsioonimenetluses kui ka esimese kohtuastme menetluses esitatud märkustes Schindleri kontsernis 1996. aastast kehtivale eetikakoodeksile („Code of conduct”) ja selle juurde kuuluvatele suunistele („Guidelines”), millega tehakse ettevõtjate töötajatele muu hulgas ülesandeks järgida kõiki asjaomaseid õigus- ja haldusnorme („comply with all applicable laws and regulations”) ja anda teada kõikidest rikkumistest. Apellandid toovad esile töötajate korrapärase teavitamise ja koolitamise ning rõhutavad, et nimetatud ettevõtjasiseste eeskirjade järgimise üle teostatakse pidevat järelevalvet, kusjuures rikkumistele järgnevad alati sanktsioonid. Apellandid on seisukohal, et Schindleri compliance-programm on „mudelprogramm”.

56 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, millele Schindler korduvalt viitab, ei tuvastanud Üldkohus sugugi fakte, vaid püstitas üksnes hüpoteesi, et „Schindler Holding tegi kõik, mis võimalik”, ilma et sellest siiski nähtuks, et Üldkohus oleks selle hüpoteesi paikapidavuses ise kindel olnud.

57 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 84–90.

58 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 90 lõpp.

59 – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 65 ja 74, ja eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 51; samamoodi eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 54, ja eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AOI, punkt 43.

60 – Samas.

61 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 86, 87 ja 90.

62 – Eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 57 ja 61; 13. septembri 2012. aasta määrus kohtuasjas C‑495/11 P: Total jt vs. komisjon (punkt 57).

63 – See etteheide esitatakse eeskätt apellatsioonkaebuse seitsmenda väite teise osa raames.

64 – See etteheide on apellatsioonkaebuse kuuenda väite ese.

65 – Vt minu 28. veebruari 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑681/11: Schenker jt (punktid 40 ja 41).

66 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150) seoses EIÕK artikli 6 lõikega 2, ja eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, punktid 72 ja 73, seoses põhiõiguste harta artikli 48 lõikega 1; samamoodi juba 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands ja United Brands Continentaal vs. komisjon (EKL 1978, lk 207, punkt 265).

67 – Vt veel kord minu eespool 65. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Schenker jt, ettepaneku punkt 41.

68 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 93–100.

69 – Vt selle kohta minu 23. aprilli 2009. aasta ettepanek eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237, punkt 98).

70 – Nt selgitasin oma eespool 65. joonealuses märkuses viidatud ettepanekus kohtuasjas Schenker jt (eeskätt ettepaneku punktid 38–48), et ettevõtjale ei või liidu õigusest tuleneva kartellikokkulepete keelu rikkumise eest trahvi määrata, kui ettevõtja lähtus ekslikult oma tegevuse õiguspärasusest (eksimus teo keelatuses) ja kõnealust eksimust ei saa talle ette heita.

71 – Vt selle kohta eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

72 – Komisjon märgib õigusega, et vaidlusalune otsus sisaldas selle kohta kõiki nõutavaid andmeid (vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 157, 224, 311, 347 ja 387).

73 – 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825, punkt 97) ja 7. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑68/12: Slovenská sporiteľňa (punkt 25).

74 – Vt selle kohta juba eespool käesoleva ettepaneku punktid 97–99.

75 – 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punktid 215–223); 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, eeskätt punktid 38–40) ja 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑5361, punktid 94 ja 95).

76 – 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld (EKL 2007, lk I‑3633, punkt 49) ja 3. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑308/06: Intertanko jt (EKL 2008, lk I‑4057, punkt 70).

77 – Eespool 76. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Advocaten voor de Wereld, punkt 50; eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 39; eespool 76. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Intertanko jt, punkt 71, ja eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 94; samamoodi ka 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/95 ja C‑129/95: X (EKL 1996, lk I‑6609, punkt 25) ja eespool 53. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 80.

78 – Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

79 – Seda esineb nt Saksa Strafgesetzbuch’is (karistusseadustik, „StGB”) seoses „eksliku arusaama tekitamise või süvendamisega” pettuse raames (StGB § 263), seoses „lojaalsussuhtega” lojaalsuskohustuse rikkumise raames (StGB § 266 teine võimalus), seoses „teise isiku tahtejõuetuse ärakasutamise” ja „soorituse ja vastusoorituse märkimisväärse ebaproportsionaalsusega” liigkasuvõtmise raames (StGB § 291) või seoses „sunni” süüteokoosseisuga (StGB § 240).

80 – Eespool 76. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Advocaten voor de Wereld, punkt 50; eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 40; eespool 76. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Intertanko, punkt 71, ja eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 94. Samamoodi EIÕK artikli 7 kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 1995. aasta otsus G vs. Prantsusmaa (avaldus nr 15312/89, A‑seeria, nr 325-B, punkt 25) ja 22. juuni 2000. aasta otsus Coëme jt vs. Belgia (avaldus nr 32492/96 jt, Recueil des arrêts et décisions 2000‑VII, punkt 145).

81 – 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑41/90: Höfner ja Elser (EKL 1991, lk I‑1979, punkt 21); eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 54; eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 34; eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon jt, punkt 95, ja eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AOI, punkt 42; samamoodi juba 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm Gerätebau (EKL 1984, lk 2999, punkt 11).

82 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 84 ja 85.

83 – Eespool 81. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hydrotherm Gerätebau, punkt 11; eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 55, ja eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AOI, punkt 42.

84 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 60.

85 – Eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, punktid 36–63; eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punktid 94 ja 95; 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑11/05: Wieland-Werke jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 58–73) ja 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑1255, punktid 123–152).

86 – Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus (EMÜ) nr 17: esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 13, 1962, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).

87 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 97–109.

88 – Tihe seos ühelt poolt harta artikli 49 ja teiselt poolt EIÕK artikli 7 lõike 1 vahel nähtub selgelt hartale lisatud seletuskirjast (ELT 2007, C 303, lk 17 (30 jj)). Ka eespool 75. ja 76. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Kohtu praktika, milles tunnustatakse põhimõtet nullum crimen, nulla poena sine lege õiguse üldpõhimõttena, tugineb määravas osas EIÕK artikli 7 lõikele 1.

89 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 25.

90 – Eespool 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109; eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 169, ja 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑280/08 P: Deutsche Telekom vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑9555, punkt 294).

91 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 1995. aasta otsus SW vs. Ühendkuningriik (avaldus nr 20166/92, A‑seeria, nr 335‑B, punkt 36), mis puudutab EIÕK artikli 7 lõike 1 kohaldamist seoses abielusisese vägistamise eest määratava karistusega, mida ei ole seaduses sõnaselgelt sätestatud.

92 – Samamoodi Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑99/04: AC‑Treuhand vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1501, punkt 113).

93 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 26.

94 – Eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, punktid 44 ja 50, ja eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 95; teatava tegevuse karistusõiguslike tagajärgede prognoositavuse nõude kohta EIÕK artikli 7 lõike 1 raames vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. detsembri 2009. aasta otsus M vs. Saksamaa (avaldus nr 19359/04, punkt 90).

95 – Vt minu 13. detsembri 2012. aasta ettepanek kohtuasjas C‑439/11 P: Ziegler vs. komisjon (ettepaneku punkt 120).

96 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 82.

97 – 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑369/09 P: ISD Polska jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑2011, punkt 66); vt ka 14. detsembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑173/95 P: Hogan vs. Euroopa Kohus (EKL 1995, lk I‑4905, punkt 20) ja eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 113.

98 – Vt selle kohta minu 6. septembri 2012. aasta ettepanek kohtuasjas C‑226/11: Expedia (ettepaneku punktid 26 ja 30); samamoodi eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209 ja 210; 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑360/09: Pfleiderer (EKL 2011, lk I-5161, punktid 21 ja 23) ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑520/09 P: Arkema vs. komisjon (EKL 2011, lk I-8901, punkt 88).

99 – Vt sellega seoses minu kaalutlused apellatsioonkaebuse kolmanda väite kohta, eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 148–157.

100 – Eespool 98. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Arkema vs. komisjon, punkt 88; vt ka eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 60.

101 – Vt selle kohta minu eespool 98. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Expedia, ettepaneku punkt 29. Komisjoni rolli kohta Euroopa Liidu konkurentsipoliitika kehtestamisel vt lisaks 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods (EKL 2000, lk I‑11369, punkti 46 esimene lause).

102 – Vt eespool eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 22–24 ja punkt 136.

103 – Eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 217, 218 ja 227–231, ja 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331, punktid 87–94).

104 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 118–128.

105 – Vt eespool 90. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

106 – Vt ka eespool käesoleva ettepaneku punkt 153.

107 – 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑10821, punkt 118); 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑7415, punkt 96) ja 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑554/08 P: Carbone-Lorraine vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 84).

108 – Vt eespool eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 47–50 ja punkt 57.

109 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME jt vs. komisjon, punkt 56.

110 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 276.

111 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 99 ja 132.

112 – Apellatsioonkaebuses märgitakse, et „kõrvalmõjuna raskendab Schindleri compliance-süsteem toime pandud rikkumiste ettevõtjasisest väljaselgitamist, kuna rikkumisi toime pannud töötajaid ootavad tõsised karistused” (sic!).

113 – Komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3) (edaspidi ka „2002. aasta teatis”).

114 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 295–300, eeskätt punktid 298 ja 300.

115 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 63, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Otis jt, punkt 62.

116 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME jt vs. komisjon, punkt 109; eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 136, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 82.

117 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 301–349.

118 – Seda märkis õigustatult ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 346.

119 – 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8681, punkt 256) ja eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME jt vs. komisjon, punkt 79.

120 – Vt minu märkused apellatsioonkaebuse seitsmenda väite kohta.

121 – Schindleri Saksamaa tütarettevõtjale määratud trahv ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse ese.

122 – Vt nt 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon (EKL 1974, lk 491, punkt 14); 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer (EKL 1979, lk 3727, punkt 17) ja 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (nn Kadi kohtuotsus, EKL 2008, lk I‑6351, punkt 355).

123 – Nii sedastas Euroopa Kohus nt eespool 122. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Kadi, et kolmandatest riikidest pärit eraõiguslikud isikud võivad tugineda liidu õiguses põhiõigusena kaitstud omandiõigusele (punktid 354–371).

124 – Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 20. märtsi 1952. aasta protokoll (ETS nr 9).

125 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 22.

126 – Tihe seos ühelt poolt harta artikli 17 ja teiselt poolt EIÕK esimese lisaprotokolli artikli 1 vahel nähtub selgelt hartale lisatud seletuskirjast (ELT 2007, C 303, lk 17 (23)). Ka Euroopa Kohtu praktika, milles tunnustatakse omandiõigust kui õiguse üldpõhimõtet, tugineb määravas osas nimetatud lisaprotokollile (vt nt eespool 122. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 356).

127 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4235, punkt 113) ja 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑227/04 P: Lindorfer vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑6767, punkt 83).

128 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 192.

129 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. jaanuari 2007. aasta otsus Mamidakis vs. Kreeka (avaldus nr 35533/04, punkt 44); samamoodi seoses maksudega Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. juuli 2003. aasta otsus Buffalo vs. Itaalia (avaldus nr 38746/97, punkt 32).

130 – Vt hiljutised 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑544/10: Deutsches Weintor (punkt 54); 15. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑416/10: Križan jt (punkt 113) ja 31. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑12/11: McDonagh (punkt 60).

131 – Vt ka eespool 131. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus McDonagh, punkt 61.

132 – Seda, et määrust tuleb pidada seaduslikuks aluseks, sedastas Euroopa Kohus 9. novembri 2010. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑92/09 ja C‑93/09: Schecke ja Eifert (EKL 2010, lk I‑11063, punkt 66).

133 – Kõnealune eesmärk on sätestatud esmases õiguses, vaidlusaluse otsuse tegemise ajal tulenes see EÜ artikli 3 lõike 1 punktist g. Sama nähtub praegu aluslepingutele lisatud protokollist nr 27 siseturu ja konkurentsi kohta (ELT 2008, C 115, lk 309; ELT 2010, C 83, lk 309), nagu kinnitas Euroopa Kohus seoses ELTL artikliga 102 (17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑52/09: TeliaSonera Sverige, EKL 2011, lk I‑527, punktid 20–22). Vt lisaks ELTL artikli 119 lõige 1 (endine EÜ artikkel 4), mille kohaselt on liikmesriigid ja liit kohustatud järgima vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõtet.

134 – Vt selle kohta minu eespool 65. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Schenker jt, ettepaneku punkt 114.

135 – Eespool 129. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Mamidakis vs. Kreeka, punkt 48.

136 – Eespool 129. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Mamidakis vs. Kreeka, punkti 44 lõpp, punktid 45 ja 47); vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 5. juuli 2001. aasta otsus Phillips vs. Ühendkuningriik (avaldus nr 41087/98, Recueil des arrêts et décisions 2001‑VII, punkt 51) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta määrus Orion Břeclav vs. Tšehhi Vabariik (avaldus nr 43783/98).

137 – Eespool 129. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Mamidakis vs. Kreeka, punktid 47 ja 48; eespool 129. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Buffalo vs. Itaalia, punkt 32, ja eespool 136. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu määrus Orion Břeclav vs. Tšehhi Vabariik.

138 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 190 ja 191.

139 – Eespool 129. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Mamidakis vs. Kreeka, punktid 47 ja 48.

140 – Asi võib olla teisiti juhul, kui erakorralised asjaolud ettevõtja rahalist olukorda trahvi määramise ajal väga suurel määral mõjutavad. Käesolevas asjas ei ole aga alust seda eeldada ja Schindler ei ole sellistele erakorralistele asjaoludele ka tuginenud.

141 – Vt selle kohta minu arutluskäik apellatsioonkaebuse kuuenda ja seitsmenda väite kohta (eespool käesoleva ettepaneku punktid 60–133).

142 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 194.

143 – Vt minu ettepanek eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Akzo Nobel jt vs. komisjon, ettepaneku punkt 99.

144 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 185–196.

145 – Samamoodi eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 319, ja 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 365).

146 – Samamoodi eespool 145. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 365; eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 244 ja 303, ja eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 128.

147 – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, punktid 125 ja 126.

148 – Vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktid 367–370.

149 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 199–201, 218 ja 219.

150 – Schindler osutab eespool 129. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Mamidakis vs. Kreeka, punkt 44.

151 – Vt eespool eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 214–219.

152 – Vastavalt üldpõhimõttele, mille kohaselt kohaldatakse menetlusnorme kõikide nende jõustumise hetkel pooleliolevate vaidluste suhtes (väljakujunenud kohtupraktika, vt nt 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9), määrab kohtukulude jaotuse käesolevas asjas Euroopa Kohtu 25. septembri 2012. aasta kodukord, mis jõustus 1. novembril 2012 (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑441/11 P: komisjon vs. Verhuizingen Coppens, punktid 83–85). Sisu poolest ei erine viidatud säte siiski Euroopa Kohtu 19. juuni 1991. aasta kodukorra artikli 69 lõikest 2 koostoimes artikliga 118 ja artikli 122 esimese lõiguga.

153 – 14. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑8301, punkt 123); samamoodi 31. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑122/99 P ja C‑125/99 P: D ja Rootsi vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑4319, punkt 65), viimati nimetatud kohtuasjas olid D ja Rootsi Kuningriik esitanud koguni kaks eraldi apellatsioonkaebust, kuid kohtukulud mõisteti neilt välja ikkagi solidaarselt.

154 – Nii nägi ette eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, resolutsiooni punkt 3.

155 – Selles seisneb käesoleva asja põhimõtteline erinevus eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusest Evonik Degussa vs. komisjon, milles sai määruse nr 17 kehtivust käsitada veel uue põhimõttelise tähtsusega õigusküsimusena. Ka kohtuasjas Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P) tuleb selgitada veel lahendamata põhimõttelise tähtsusega õigusküsimust, mistõttu tegin Euroopa Kohtule ettepaneku kohaldada kodukorra artikli 184 lõike 4 teist lauset ja jätta komisjoni kui esimeses kohtuastmes menetlusse astunud isiku kohtukulud tema enda kanda (vt selle kohta minu 17. jaanuari 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑583/11 P: Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, ettepaneku punktid 151 ja 152).

156 – Vt selle kohta nt 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑337/09 P: nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (punkt 112); kõnealusel juhul mõisteti nõukogult kui kaotanud apellandilt mh välja Audace kui esimeses kohtuastmes vastaspoolel menetlusse astunud isiku kohtukulud, kelle nõuded apellatsioonimenetluses rahuldati.