EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
13. veebruar 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Infoühiskond – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine – Artikli 3 lõige 1 – Üldsusele edastamine – Mõiste – Veebilingid (nn klikitavad lingid), mis võimaldavad juurdepääsu kaitstud teostele
Kohtuasjas C‑466/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Svea hovrätti (Rootsi) 18. septembri 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. oktoobril 2012, menetluses
Nils Svensson,
Sten Sjögren,
Madelaine Sahlman,
Pia Gadd
versus
Retriever Sverige AB,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud M. Safjan, J. Malenovský (ettekandja), A Prechal ja S. Rodin,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– N. Svensson, S. Sjögren ja M. Sahlman, esindaja: förbundsjurist O. Wilöf,
– P. Gadd, esindajad: abogado R. Gómez Cabaleiro ja advokat M. Wadsted,
– Retriever Sverige AB, esindajad: advokat J. Åberg, advokat M. Bruder, ja advokat C. Rockström,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: D. Colas, F.‑X. Bréchot ja B. Beaupère‑Manokha,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. Beeko, keda abistas barrister N. Saunders,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda ja J. Enegren,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõiget 1.
2 See eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mis käsitleb N. Svenssoni, S. Sjögreni, M. Sahlmani ja P. Gaddi poolt Retriever Sverige AB (edaspidi „Retriever Sverige”) vastu esitatud nõuet hüvitada kahju, mis neil väidetavalt on tekkinud selle tõttu, et nimetatud ettevõtja paigutas oma veebisaidile klikitavad veebilingid (nn hüperlingid), mis suunasid edasi ajakirjandusartiklite, mille autoriõiguse omajad nad on.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
WIPO autoriõiguse leping
3 Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO) võttis 20. detsembril 1996 Genfis vastu WIPO autoriõiguse lepingu (edaspidi „autoriõiguse leping”). See leping kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ (EÜT L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208).
4 WIPO autoriõiguse lepingu artikli 1 lõige 4 näeb ette, et lepinguosalised järgivad Bernis 9. septembril 1886 allkirjastatud kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (Pariisi 24. juuli 1971. aasta redaktsioon) 28. septembril 1979 muudetud redaktsiooni (edaspidi „Berni konventsioon”) artikleid 1–21.
Berni konventsioon
5 Berni konventsiooni artikkel 20 „Liitu kuuluvate riikide vahelised erikokkulepped” sätestab:
„Liitu kuuluvate riikide valitsused jätavad endale õiguse sõlmida üksteisega erikokkuleppeid, kuivõrd sellised lepped tagavad autoritele laiemad õigused kui konventsioonis ette nähakse või kui need sisaldavad teisi sätteid, mis ei ole vastuolus käesoleva konventsiooniga. Neid tingimusi rahuldavate juba sõlmitud lepete sätted jäävad jõusse.”
Liidu õigus
6 Direktiivi 2001/29 põhjendustes 1, 4, 6, 7, 9 ja 19 on kirjas:
„(1) Asutamislepinguga nähakse ette siseturu rajamine ning süsteemi sisseseadmine, mis tagaks siseturul moonutamata konkurentsi. Neid eesmärke aitab saavutada liikmesriikide autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate seaduste ühtlustamine.
[...]
(4) Suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu soodustab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistik olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, sealhulgas võrkude infrastruktuuri, ning toob omakorda kaasa Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõime suurenemise nii sisuliselt kui infotehnoloogia valdkonnas ja üldisemalt ka mitmes tööstus‑ ja kultuurisektoris. [...]
(6) Ühenduse tasandil pole ühtlustamist toimunud, seepärast võivad siseriiklikul tasandil võetavad seadusandlikud meetmed, mida on mitmes liikmesriigis tehnoloogilistele väljakutsetele vastamiseks juba võetud, kaasa tuua erinevusi kaitse osas ning seega ka piirata intellektuaalomandit sisaldavate või sellel põhinevate teenuste ja toodete vaba liikumist, mis viivad siseturu killustumise ja õigusliku järjepidevusetuseni. Selliste õiguslike erinevuste ja ebakindluse mõju suureneb veelgi infoühiskonna edasise arengu käigus, mis on juba oluliselt suurendanud intellektuaalomandi piiriülest kasutamist. Nimetatud areng jätkub ning peakski jätkuma. Märkimisväärsed kaitsega seotud õiguslikud erinevused ja ebakindlus võivad majandust takistada püüdlemast uute autoriõigusi ja kaasnevaid õigusi sisaldavate toodete ja teenuste poole.
(7) Ühenduse autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse õigusraamistikku tuleb seepärast samuti kohandada ja täiendada niipalju, kui on tarvis siseturu tõrgeteta toimimiseks. Selleks tuleb kohandada siseriiklikke autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevaid sätteid, mis riigiti erinevad märgatavalt või põhjustavad õiguslikku ebakindlust, mis häirib siseturu tõrgeteta toimimist ja Euroopa infoühiskonna nõuetekohast arengut, ning vältida riikide vastukäivaid reageeringuid tehnika arengule, samas ei ole aga tarvis kõrvaldada ega ennetada erinevusi, mis ei kahjusta siseturu toimimist.
[...]
(9) Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. [...]
[...]
(19) Õiguste omanike moraalseid õigusi tuleks teostada kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ning Berni […] konventsiooni, WIPO autoriõiguste lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu sätetega. [...]”
7 Nimetatud direktiivi artikkel 3 sätestab:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
[...]
3. Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Põhikohtuasja hagejad, kes kõik on ajakirjanikud, kirjutasid ajakirjandusartikleid, mis avaldati ajalehes Göteborgs-Posten ja selle ajalehe veebisaidil. Retriever Sverige haldab veebisaiti, mis vastavalt oma klientide vajadustele pakub teistel veebisaitidel avaldatud artiklite juurde suunavaid klikitavaid veebilinke. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et neile artiklitele on ajalehe Göteborgs-Posten veebisaidil vaba juurdepääs. Põhikohtuasja hagejate väitel ei saa klient sellisel lingil klikkides selgelt aru, et ta suunatakse huvi pakkuvale teosele juurdepääsuks edasi teisele veebisaidile. Retriever Sverige väitel aga on kliendile selge, et sellisel lingil klikkimise tulemusel suunatakse ta edasi teisele veebisaidile.
9 Põhikohtuasja hagejad esitasid Stockholms tingsrätt’ile (Stockholmi piirkonnakohus) Retriever Sverige vastu hagi kahju hüvitamise nõudes põhjendusel, et nimetatud ettevõtja kasutas nende nõusolekuta mõnda nende artiklitest, tehes need kättesaadavaks oma klientidele.
10 Stockholms tingsrätt jättis 11. juuni 2010. aasta otsusega selle hagi rahuldamata. Põhikohtuasja hagejad kaebasid selle otsuse edasi Svea hovrätt’i (Svea apellatsioonikohus).
11 Nimetatud kohtus väitsid põhikohtuasja hagejad eelkõige, et Retriever Sverige rikkus nende ainuõigust edastada oma teoseid üldsusele sellega, et Retriever Sverige veebisaidil pakutavate teenuste abil said viimase kliendid juurdepääsu põhikohtuasja hagejate teostele.
12 Retriever Sverige väidab enda kaitseks, et teistel veebisaitidel üldsusele edastatud teoste juurde suunavate veebilinkide loetelu pakkumine ei ole toiming, mis võiks mõjutada autoriõigust. Samuti väidab Retriever Sverige, et ta ei ole teinud ühtki kaitstud teose edastamise toimingut, sest tema tegevus piirdub oma klientide jaoks sellistele veebisaitidele osutamisega, kus asuvad neid kliente huvitavad teosed.
13 Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas juhul, kui isik, kes ei ole teose autoriõiguse omanik, pakub oma veebisaidil sellele teosele juurdepääsuks klikitava lingi, on tegemist teose üldsusele edastamisega […] direktiivi 2001/29/EÜ […] artikli 3 lõike 1 tähenduses?
2. Kas vastust esimesele küsimusele mõjutab see, kas lingitud teos asub piiramatu või ühel või teisel moel piiratud ligipääsuga veebisaidil?
3. Kas esimesele küsimusele vastamisel tuleb teha vahet olukorral, kus teos on pärast lingile klikkimist nähtav mõnel muul veebisaidil, ja olukorral, kus jääb mulje, et teos kuvatakse samal veebisaidil?
4. Kas liikmesriik võib anda autori ainuõigusele ulatuslikuma kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab rohkem toiminguid, kui on ette nähtud […] direktiivi 2001/29[…] […] artikli 3 lõikes 1?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Kolm esimest küsimust
14 Kolme esimese küsimusega, mida on kohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üldsusele edastamise toiming selle sätte tähenduses on teisel veebisaidil kättesaadavate kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumine veebisaidil eeldusel, et sellel teisel veebisaidil on asjaomastele teostele vaba juurdepääs.
15 Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikest 1 nähtub selle kohta, et teose üldsusele edastamise toiminguks peab olema autoriõiguse omaja luba.
16 Niisiis tuleneb sellest sättest, et mõistes „üldsusele edastamine” on seostatud kaks kumulatiivset elementi, nimelt teose „edastamise toiming” ja teose edastamine „avalikkusele” (vt selle kohta 7. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑607/11: ITV Broadcasting jt, punktid 21 ja 31).
17 Neist esimest elementi, st „edastamise toimingut” tuleb käsitada laias tähenduses (vt selle kohta 4. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/08 ja C‑429/08: Football Association Premier League jt, EKL 2011, lk I‑9083, punkt 193), selleks et, nagu direktiivi 2001/29 eelkõige põhjendustest 4 ja 9 tuleneb, tagada autoriõiguse omajate kõrgetasemeline kaitse.
18 Käesoleva juhtumi osas on kohane märkida, et kui veebisaidil pakutakse teisel veebisaidil piiranguteta avaldatud kaitstud teoste juurde suunavaid klikitavaid linke, siis võimaldab see esimesena mainitud veebisaidi kasutajatele otsese juurdepääsu neile teostele.
19 Nagu nähtub direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikest 1, piisab selleks, et tegemist oleks „edastamise toiminguga”, teose üldsusele kättesaadavaks tegemisest niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, ning ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑306/05: SGAE, EKL 2006, lk I‑11519, punkt 43).
20 Järelikult tuleb sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, lugeda kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumine „kättesaadavaks tegemiseks” ja seega „edastamise toiminguks” mainitud sätte tähenduses.
21 Mis puutub teise eelmainitud elementi, nimelt kaitstud teose tegelikult „üldsusele” edastamist, siis tuleneb direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikest 1, et selles sättes on „üldsusega” hõlmatud määratlemata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (eespool viidatud kohtuotsused SGAE, punktid 37 ja 38, ning ITV Broadcasting jt, punkt 32).
22 Selline edastamise toiming, nagu seda klikitava lingi kaudu teostab veebisaidi haldaja, on suunatud kõigile selle isiku hallatava veebisaidi potentsiaalsetele kasutajatele, st sihtgrupile, mis on määratlemata suurusega ja mis hõlmab küllaltki suurt arvu isikuid.
23 Neil asjaoludel tuleb võtta seisukoht, et asjaomane haldaja teeb üldsusele edastamise toiminguid.
24 Siiski peab väljakujunenud kohtupraktika põhjal selleks, et põhikohtuasjas käsitletava taoline edastamine, mis hõlmab samu teoseid kui algne edastamine ja mis sarnaselt sellega toimub veebis ehk sama tehnilist vahendit kasutades, oleks hõlmatud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses mõistega „üldsusele edastamine”, see edastamine olema suunatud ka uuele üldsusele, st üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus SGAE, punktid 40 ja 42, 18. märtsi 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑136/09: Organismos Sillogikis Diacheirisis Dimiourgon Theatrikon kai Optikoakoustikon Ergon, punkt 38, ning eespool viidatud kohtuotsus ITV Broadcasting jt, punkt 39).
25 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et asjaomaste teoste kättesaadavaks tegemisega sellise klikitava lingi abil, millega on tegemist põhikohtuasjas, ei kaasne kõnealuste teoste kättesaadavaks tegemine uuele üldsusele.
26 Nimelt moodustasid esmase edastamise sihtgrupi kõik asjassepuutuva veebisaidi potentsiaalsed külastajad, sest igasuguste piiravate meetmete puudumise tõttu oli kõigil veebikasutajatel vaba juurdepääs sellel saidil olevatele teostele.
27 Neil asjaoludel tuleb teha järeldus, et kuna kõigil selle teise veebisaidi kasutajatel, kus asjaomaseid teoseid edastati klikitava lingi abil, oli teise veebisaidi haldaja sekkumiseta võimalus neile teostele otse juurde pääseda saidil, kus neid teoseid algselt edastati, siis tuleb viimati nimetatu poolt hallatava veebisaidi kasutajaid käsitada algse edastamise potentsiaalse sihtgrupina ja seega osana üldsusest, kellega autoriõiguse omajad algseks edastamiseks luba andes arvestasid.
28 Kuna seega uut üldsust ei ole, siis ei ole põhikohtuasjas kõne all olevaks üldsusele edastamiseks autoriõiguse omajate luba vaja.
29 Seda järeldust ei mõjuta see, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks otsustama ‒ kuigi toimiku materjalide põhjal ei ole see selge ‒, et veebikasutaja klikkides asjaomasel lingil kuvatakse teos nii, et jääb mulje, nagu kuvataks see lingi asukoha saidil, kuigi teos on tegelikult pärit teiselt saidilt.
30 Tegelikult ei muuda see täiendav asjaolu kuidagi järeldust, et kui ühel veebisaidil on lingitud teisel veebisaidil avaldatud ja vabalt juurdepääsetav kaitstud teos, siis tehakse esimese veebisaidi kasutajatele see teos kättesaadavaks ja tegemist on seega üldsusele edastamisega. Kuid kuna uut avalikkust ei ole, siis igal juhul ei eelda selline üldsusele edastamine autoriõiguse omajate luba.
31 Seevastu siis, kui klikitav link võimaldaks linki sisaldava veebisaidi kasutajatel kõrvale hoida kaitstud teost sisaldaval veebisaidil võetud piiravatest meetmetest, mille eesmärk on piirata üldsuse juurdepääsu nii, et see on ainult registreerunud kasutajatel, ja kujutaks endast seega sekkumist, ilma milleta need kasutajad levitatavaid teoseid kasutada ei saa, tuleb kõiki selliseid kasutajaid käsitada uue üldsusena, kellega autoriõiguse omajad algseks edastamiseks luba andes ei arvestanud, nii et selliseks edastamiseks on vaja nende luba. Sellise olukorraga on tegemist eelkõige siis, kui teos ei ole sellel saidil, kus see algselt edastati, enam üldsusele kättesaadav või on sellel saidil kättesaadav veel üksnes piiratud üldsusele, samas kui teise veebisaidi kaudu on sellele teosele võimalik juurde pääseda autoriõiguse omajate loata.
32 Neil tingimustel tuleb esitatud kolmele esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üldsusele edastamise toiminguga selle sätte tähenduses ei ole tegemist siis, kui veebisaidil pakutakse klikitavaid linke, mis suunavad teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate teoste juurde.
Neljas küsimus
33 Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et liikmesriik annab autoriõiguse omajatele ulatuslikuma kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab rohkem toiminguid kui need, mis on ette nähtud selles sättes.
34 Seoses sellega nähtub direktiivi 2001/29 põhjendustest 1, 6, ja 7 eelkõige, et direktiivi eesmärkide hulgas on heastada autoriõiguse kaitsega seonduvate õiguslike erinevuste ja õigusliku ebakindluse mõju. Kui nõustuda sellega, et liikmesriik võib autoriõiguse omajatele anda ulatuslikuma kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab rohkem toiminguid kui need, mis on ette nähtud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1, oleks selle tulemuseks õiguslikud erinevused ja seega kolmandate isikute õiguslik ebakindlus.
35 Järelikult satuks direktiivi 2001/29 eesmärk vältimatult ohtu, kui eri liikmesriigid võiksid mõistet „üldsusele edastamine” laiendada nii, et see hõlmab lisaks selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatule ka muid toiminguid.
36 On tõsi, et selle direktiivi põhjendus 7 rõhutab, et direktiivi eesmärk ei ole kõrvaldada ega ennetada siseriiklike õigusnormide erinevusi, mis ei kahjusta siseturu toimimist. Kuid tuleb tõdeda, et kui liikmesriikidele anda õigus sätestada, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab lisaks selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatule ka muid toiminguid, oleks tulemuseks vältimatult siseturu toimimise kahjustamine.
37 Järelikult ei saa direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 laiendada nii, et see võimaldaks liikmesriikidel anda autoriõiguse omajatele ulatuslikum kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab lisaks selles sättes ette nähtutele ka muid toiminguid.
38 Seda järeldust ei sea kahtluse alla põhikohtuasja hagejate poolt oma kirjalikes seisukohtades osundatud asjaolu, et Berni konventsiooni artikli 20 kohaselt võivad lepinguosalised riigid sõlmida üksteisega „erikokkuleppeid”, andmaks autoriõiguse omajatele konventsioonis ettenähtust ulatuslikuma kaitse.
39 Sellega seoses piisab, kui meenutada, et kui konventsioon võimaldab liikmesriigil võtta liidu õigusega vastuolus oleva meetme, ilma teda siiski selleks kohustamata, peab liikmesriik hoiduma sellise meetme võtmisest (9. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑277/10: Luksan, punkt 62).
40 Kuna direktiivi 2001/29 eesmärk satub vältimatult ohtu, kui mõistet „üldsusele edastamine” laiendada hõlmama lisaks selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 ette nähtutele ka muid toiminguid, siis peab liikmesriik hoiduma talle Berni konventsiooni artiklis 20 antud võimaluse kasutamisest.
41 Järelikult tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et liikmesriik annab autoriõiguse omajatele ulatuslikuma kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab rohkem toiminguid kui need, mis on selles sättes ette nähtud.
Kohtukulud
42 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üldsusele edastamise toiminguga selle sätte tähenduses ei ole tegemist siis, kui veebisaidil pakutakse klikitavaid linke, mis suunavad teisel veebisaidil vabalt kättesaadavate teoste juurde.
2. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et liikmesriik annab autoriõiguse omajatele ulatuslikuma kaitse, nähes ette, et mõiste „üldsusele edastamine” hõlmab rohkem toiminguid kui need, mis on selles sättes ette nähtud.
Allkirjad