EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
11. märts 2010(*)
Riigiabi – EÜ artikli 88 lõige 3 – Õigusvastaselt antud abi, mis on tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks – Komisjoni otsuse tühistamine – Liikmesriikide kohtud – Ebaseaduslikult rakendatud abi tagasinõudmine – Menetluse peatamine kuni komisjoni uue otsuse tegemiseni – Erandlikud asjaolud, mis võivad piirata abi tagasinõudmise kohustust
Kohtuasjas C‑1/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Conseil d’État (Prantsusmaa) 19. detsembri 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. jaanuaril 2009, menetluses
Centre d’exportation du livre français (CELF),
Ministre de la Culture et de la Communication
versus
Société internationale de diffusion et d’édition (SIDE),
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: neljanda koja esimees J.‑C. Bonichot, kohtunikud C. Toader, K. Schiemann, P. Kūris ja L. Bay Larsen (ettekandja),
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: ametnik R. Șereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. jaanuari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Centre d’exportation du livre français (CELF), esindajad: advokaadid O. Schmitt ja A. Tabouis,
– Société internationale de diffusion ja d’édition (SIDE), esindaja: advokaat N. Coutrelis,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: E. Belliard, G. de Bergues ja B. Beaupère-Manokha,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Madalmaade valitsus, esindajad: C. M. Wissels ja Y. de Vries,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑P. Keppenne ja B. Stromsky,
– EFTA järelevalveamet, esindajad: X. Lewis, B. Alterskjær ja L. Armati,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 88 lõike 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud vaidluses, milles üheks pooleks on Centre d’exportation du livre français (edaspidi „CELF”) ja Ministre de la Culture et de la Communication (edaspidi „kultuuri- ja kommunikatsiooniminister”) ning teiseks pooleks Société internationale de diffusion et d’édition (edaspidi „SIDE”) ja mis puudutab Prantsuse riigi poolt CELF‑ile makstud riigiabi.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja menetlused Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtus
3 Kooperatiivne aktsiaselts CELF tegeles kuni aastani 2009 ekspordi vahendamisega.
4 Tema tegevuse eesmärk oli välismaale ja Prantsuse ülemeremaadesse ja ‑territooriumidele suunatavate raamatute, brošüüride ja mis tahes kommunikatsioonivahendite tellimuste otsene töötlemine ning üldisemalt kõik toimingud, mis on suunatud eeskätt prantsuse kultuuri levitamisele maailmas eespool nimetatud kommunikatsioonivahendite abil.
5 Aastail 1980–2002 andis Prantsuse riik CELF‑ile tegutsemistoetust välismaal paiknevate raamatukaupluste prantsuskeelsete raamatute väikeste tellimuste töötlemisel tekkivate lisakulude kompenseerimiseks.
6 Olles saanud SIDE‑lt, CELF‑i konkurendilt, 1992. aastal kaebuse, leidis komisjon 18. mai 1993. aasta otsuses NN 127/92, mille teade avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 25. juunil 1993 (EÜT C 174, lk 6), et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv. Seetõttu leidis komisjon, et vastuväiteid ei ole vaja esitada.
7 Üldkohus tühistas nimetatud otsuse 18. septembri 1995. aasta otsusega kohtuasjas T‑49/93: SIDE vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑2501), osas, milles komisjoni otsus puudutas üksnes CELF‑ile antud toetust välismaal paiknevate raamatukaupluste esitatud prantsuskeelsete raamatute väikeste tellimuste töötlemisel tekkivate lisakulude kompenseerimiseks. Kohus leidis, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) ette nähtud võistleva menetluse.
8 Komisjon tuvastas 10. juuni 1998. aasta otsuses 1999/133/EÜ Coopérative d’exportation du livre français’le (CELF) antud riigiabi kohta (EÜT L 44, lk 37), et antud abi oli ebaseaduslik, kuna sellest ei teatatud, kuid tunnistas kõnealuse abi taas kord ühisturuga kokkusobivaks.
9 Üldkohus tühistas selle otsuse 28. veebruari 2002. aasta otsusega kohtuasjas T‑155/98: SIDE vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1179) osas, milles see tunnistab kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivaks, põhjusel et komisjon tegi asjaomase turu määratlemisel ilmse hindamisvea.
10 Komisjon tunnistas 20. aprilli 2004. aasta otsuses 2005/262/EÜ Prantsusmaa poolt Coopérative d’exportation du livre français (CELF) kasuks rakendatud abimeetme kohta (ELT L 85, lk 27) kõnealuse abi kolmandat korda ühisturuga kokkusobivaks.
11 Üldkohus tühistas selle positiivse otsuse 15. aprilli 2008. aasta otsusega kohtuasjas T‑348/04: SIDE vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑625), põhjusel et esiteks rikkus komisjon õigusnormi, kohaldades 1993. aasta 1. novembrist varasema perioodi suhtes sel ajal kehtinud materiaalõigusnormide asemel EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d, ning teiseks tegi komisjon ilmse hindamisevea vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse kontrollimisel.
12 Komisjon tegi 8. aprillil 2009 otsuse laiendada 1996. aastal algatatud ametlikku uurimismenetlust, et väljendada oma kahtlusi kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse osas lähtuvalt eespool viidatud Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsusest SIDE vs. komisjon, ning et võimaldada Prantsuse Vabariigil, abi saajatel ja teistel huvitatud isikutel enne lõpliku otsuse tegemist veel kord oma seisukohti avaldada.
13 CELF‑i finantsolukorda arvestades algatas Tribunal de commerce de Paris 25. aprilli 2009. aasta otsusega selle ettevõtte saneerimismenetluse koos 6‑kuulise jälgimisajaga.
14 Olles tuvastanud, et kompromisskokkuleppele ei ole jõutud ning ettevõtja kohustused on sellised, et väljavaated jätkuplaanile on välistatud, tegi nimetatud kohus 9. septembril 2009 otsuse CELF‑i sundlõpetamiseks ja määras likvideerija.
15 Euroopa Kohtule suulises menetluses antud teabe kohaselt lõpetas CELF viimati nimetatud siseriikliku kohtu otsuse järel oma tegevuse.
Menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja eelotsuse küsimused
16 CELF ning kultuuri- ja kommunikatsiooniminister esitasid Conseil d’État’le kassatsioonkaebuse Cour administrative d’appel de Paris 5. oktoobri 2004. aasta otsuse peale, millega kohustati Prantsuse riiki tagasi nõudma CELF‑ile välismaal paiknevate raamatukaupluste väikeste tellimuste töötlemisel tekkivate lisakulude kompenseerimiseks makstud summad kolmekuulise tähtaja jooksul arvates kohtuotsusest teadasaamisest, nähes tagasinõudmisega viivitamise korral ette karistusmakse 1000 eurot päevas iga viivitatud päeva eest.
17 Selle kassatsioonkaebuse raames väitsid hagejad eelkõige, et Cour administrative d’appel de Paris oleks pidanud otsustama, et antud juhul takistab asjaolu, et komisjon pidas abi ühisturuga kokkusobivaks, täitmast abi tagastamise kohustust, mis muidu põhimõtteliselt tekib õigusvastasuse tõttu, mis on seotud liikmesriigi abimeetmete rakendamisega EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes.
18 Conseil d’État otsustas 29. märtsi 2006. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liikmesriigil, kes on andnud äriühingule ebaseaduslikku abi, mille selle liikmesriigi kohus on tunnistanud ebaseaduslikuks põhjusel, et kõnealusest abist ei olnud komisjonile EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt eelnevalt teatatud […], on EÜ artikli 88 alusel võimalik jätta abi seda saanud ettevõtjalt tagasi nõudmata, kuna komisjon on kolmandate isikute kaebust menetledes tunnistanud selle abi ühisturu reeglitega kokkusobivaks, teostades nii tegelikult oma ainuõiguslikku kontrolli sellise kokkusobivuse hindamisel?
2. Kui abi tagasimaksmise kohustus leiab kinnitust, siis kas tagasimaksmisele kuuluva summa arvutamisel tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille kestel oli vaidlusalune abi […] [k]omisjoni otsustega tunnistatud ühisturu reeglitega kokkusobivaks, enne kui [Üldkohus] need otsused tühistas?”
19 Vastuseks neile küsimustele otsustas Euroopa Kohus 12. veebruari 2008. aasta otsuses kohtuasjas C‑199/06: CELF ja kultuuri- ja kommunikatsiooniminister (EKL 2006, lk I‑469, edaspidi „kohtuotsus CELF I”) järgmist:
„1. EÜ artikli 88 lõike 3 viimast lauset tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigi kohus ei pea tegema korraldust selle sätte vastaselt rakendatud abi tagasinõudmiseks, kui […k]omisjon on teinud lõpliku otsuse, millega see abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 tähenduses. Ühenduse õigust kohaldades peab see kohus tegema abi saajale korralduse intresside maksmiseks ajavahemiku eest, mil ebaseaduslikkus kestis. Oma riigi õiguse raames võib liikmesriigi kohus asjast sõltuvalt teha lisaks korralduse ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks ka siis, kui selle riigi õiguse kohaselt tuleb abi hiljem uuesti rakendada. Samuti võib liikmesriigi kohtul olla tarvis rahuldada nõuded abimeetme ebaseaduslikkusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2. Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ja juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid, laieneb EÜ artikli 88 lõike 3 viimasest lausest tulenev kohustus heastada ebaseadusliku abi tagajärjed seoses abi saaja poolt tasumisele kuuluvate summade väljaarvutamisega ka ajavahemikule, mis lahutab […k]omisjoni otsust, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks, ja selle otsuse tühistamist ühenduste kohtu poolt.”
20 Nende vastuste põhjal kohustas Conseil d’État 19. detsembri 2008. aasta otsusega kultuuri- ja kommunikatsiooniministrit nõudma CELF‑ilt sisse intressid ebaseadusliku abi pealt ajavahemike eest, mis jäävad:
– 1980. aasta, mil algas abi maksmine, ja kassatsiooniastmes otsuse tegemise kuupäeva vahele;
– kassatsiooniastmes otsuse tegemise kuupäeva ja selle kuupäeva vahele, mil abi on kas lõplikult tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks või lõplikult tagastatud.
21 Väljamakstud abi põhisumma tagasimaksmise osas leidis Conseil d’État, et vaidluse lahendus sõltub ühenduse õiguse tõlgendamisest, kuna pärast kohtuotsust CELF I tegi Üldkohus 15. aprillil 2008 eespool viidatud kohtuasjas SIDE vs. komisjon uue tühistamisotsuse.
22 Seetõttu otsustas Conseil d’État menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liikmesriigi kohus võib riigiabi tagastamise kohustuse küsimuse menetlemise peatada, kuni [k]omisjon on teinud abi ühisturu reeglitega kokkusobivuse kohta otsuse, mis on muutunud lõplikuks, kui ühenduste kohus on tühistanud komisjoni esimese otsuse, millega see abi tunnistati ühisturuga kokkusobivaks?
2. Kas sellise olukorra puhul, mil komisjon on kolmel korral tunnistanud abi ühisturuga kokkusobivaks, enne kui Üldkohus need otsused tühistas, võib tegemist olla erandliku asjaoluga, mille tõttu siseriiklik kohus võib otsustada piirata abi tagasinõudmise kohustust?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
23 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigi kohus, kes menetleb EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esitatud taotlust, mille ese on ebaseadusliku riigiabi tagastamine, võib selle taotluse üle otsustamise peatada ajani, mil komisjon teeb pärast varasema positiivse otsuse tühistamist otsuse abi ühisturuga kokkusobivuse kohta.
24 Kohtuotsuses CELF I punktides 61 ja 63 rõhutas Euroopa Kohus, et:
– EÜ artikli 231 esimese lõigu kohaselt tunnistab ühenduste kohus vaidlustatud õigusakti tühiseks, kui tühistamishagi on põhjendatud, nii et ühenduste kohtu tühistamisotsus kaotab vaidlustatud õigusakti tagasiulatuvalt kõigi õigussubjektide suhtes;
– alates kuupäevast, mis ühenduste kohus positiivse otsuse tühistab, loetakse, et kõnealust abi ei olnud tühistatud otsusega ühisturuga kokkusobivaks tunnistatud.
25 Sellest tuleneb, et selline olukord nagu põhikohtuasjas on analoogiline olukorraga, kus liikmesriigi kohtusse pöördutakse EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, samas kui komisjon ei ole uurimise all oleva abi ühisturuga kokkusobivuse kohta veel otsust teinud.
26 Teisalt tuleb märkida, et EÜ artikli 88 lõige 3 teeb liikmesriikide kohtutele ülesandeks tagada kuni komisjoni lõpliku otsuse tegemiseni õigussubjektide õiguste säilimine ka juhul, kui liikmesriigi ametivõimud eiravad selles sättes ette nähtud keeldu (kohtuotsus CELF I, punkt 38).
27 Selles osas on Euroopa Kohus 11. juuli 1996. aasta otsuses kohtuasjas C‑39/94: SFEI jt (EKL 1996, lk I‑3547, punktid 44 ja 50–53) juba sisuliselt otsustanud, et:
– uurimismenetluse algatamine komisjoni poolt ei vabasta liikmesriikide kohtuid kohustusest tagada õigussubjektide õiguste säilimine juhul, kui rikutakse eelneva teatamise keeldu;
– kui on tõenäoline, et liikmesriigi kohtu otsuse tegemiseni läheb veel teatav aeg, näiteks kui kõnealune kohus küsib komisjonilt selgitusi selle riigiabi mõiste selgitamiseks, mille andmist tal tuleb võib-olla lubada, või kui ta esitab Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, peab ta hindama ajutiste meetmete kohaldamise vajalikkust, et kaitsta poolte huve.
28 Euroopa Kohus rõhutas niiviisi liikmesriigi kohtu kohustust mitte lükata kaitsemeetmete kohaldamise taotluste hindamist edasi.
29 EÜ artikli 88 lõike 3 viimane lause rajaneb ennetaval eesmärgil tagada, et ühisturuga kokkusobimatut abi ei rakendataks. Niiviisi korraldatud ennetuse eesmärk on seega, et rakendataks üksnes selliseid abikavu, mis on ühisturuga kokkusobivad. Selle eesmärgi saavutamiseks lükatakse abikava rakendamine edasi kuni ajani, mil komisjoni lõplik otsus lükkab ümber kahtlused selle kohta, kas abi on ühisturuga kokkusobiv (kohtuotsus CELF I, punktid 47 ja 48).
30 Sellest tulenevalt on liikmesriigi kohtute ülesanne kohaldada kohaseid meetmeid abi rakendamise ebaseaduslikkuse heastamiseks, et abi saaja ei saaks komisjoni otsuse tegemiseni kulgeva aja jooksul abi vabalt kasutada.
31 Menetluse peatamise otsusel on de facto sama tagajärg mis kaitsemeetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise otsusel. Niisuguse otsuse tulemuseks on tegelikult see, et nimetatud taotluse põhjendatuse üle ei otsustata enne, kui komisjon on oma otsuse teinud. See viib abist saadava kasu säilimisele rakendamiskeelu kehtimise ajal, mis on aga vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3 ning võtab nimetatud sättelt selle kasuliku mõju.
32 Seetõttu ei saa liikmesriigi kohus kohaldatavate liikmesriigi meetmete tõhususe põhimõtet eirates menetlust peatada, ilma et ta jätaks EÜ artikli 88 lõike 3 ilma selle kasulikust mõjust.
33 Asjaoluga, et ühenduste kohus on tühistanud komisjoni esimese positiivse otsuse, ei saa põhjendada teistsugust lahendust, mis oleks ajendatud kaalutlusest, et sel juhul võib komisjon abi hiljem uuesti ühisturuga kokkusobivaks tunnistada.
34 EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärk on selgelt ajendatud kaalutlusest, et kuni komisjoni uue otsuse tegemiseni ei saa ette ära otsustada, et selle otsuse sisu on positiivne.
35 Kohustus otsustada viivitamatult kaitsemeetmete kohaldamise taotluse üle ei pane asja menetlevale kohtule kohustust need meetmed ka tegelikult võtta.
36 Kaitsemeetmete võtmise kohustus on üksnes juhul, kui on täidetud tingimused, mis neid meetmeid põhjendavad, nimelt kui ei ole kahtlust riigiabiks kvalifitseerimise osas, kui abimeede rakendatakse peatselt või see on juba rakendatud ja kui ei esine erandlikke asjaolusid, mis muudavad tagasimaksmise kohatuks. Kui need tingimused ei ole täidetud, peab liikmesriigi kohus taotluse rahuldamata jätma.
37 Taotlust lahendades võib liikmesriigi kohus kas kohustada abi koos intressidega tagastama või näiteks, nagu soovitab komisjon oma teatise 2009/C 85/01 riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt (ELT 2009, C 85, lk 1) punktis 62, kohustada paigutama vahendid külmutatud kontole, et abi saaja ei saaks neid kasutada, ilma et see piiraks kohustust maksta intresse ajavahemiku eest, mis jääb abi ennatliku rakendamise ja selle külmutatud kontole kandmise vahele.
38 Seevastu standstill-kohustus, mis on kirjas EÜ artikli 88 lõikes 3, ei oleks selles etapis täidetud üksnes intresside väljamõistmisega summadelt, mis jääksid ettevõtja arvetele. Õigupoolest ei ole mõeldav, et juhul, kui riigiabi saanud ettevõtja ei oleks seda abi saanud, oleks mõni finantseerimisasutus andnud talle tavalistes turutingimustes võrdse summa ulatuses laenu ning ta oleks saanud selle summa enda käsutusse enne komisjoni otsuse tegemist.
39 Lõpuks, liikmesriigi kohtu esmane ülesanne on teha otsus, olgu siis positiivne või negatiivne.
40 Esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et liikmesriigi kohus, kes menetleb EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esitatud taotlust, mille ese on ebaseadusliku riigiabi tagastamine, ei või selle taotluse üle otsustamist peatada ajani, mil komisjon teeb pärast varasema positiivse otsuse tühistamist otsuse abi ühisturuga kokkusobivuse kohta.
Teine küsimus
41 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asjaolu puhul, et komisjon võtab abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise kohta vastu kolm järjestikust otsust, mille ühenduste kohus seejärel tühistab, võib iseenesest tegemist olla erandliku asjaoluga, mis juhul, kui abi on antud EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes, võib põhjendada selle abi saajal olevat abi tagastamise kohustuse piiramist.
42 Tuleb meenutada, et kohtuotsuses CELF I jättis Euroopa Kohus alles võimaluse arvestada erandlikke asjaolusid abi ebaseaduslikkuse heastamise kohustuse ulatuse hindamisel, sealhulgas juhul, kui see kohustus piirdub intresside maksmisega.
43 Selle kohtuotsuse punktis 65 möönis Euroopa Kohus võimalust, et ebaseaduslikult rakendatud abi saaja viitab erandlikele asjaoludele, mille alusel ta sai õiguspäraselt eeldada, et abi on nõuetekohane, ja keelduda selle tagasimaksmisest.
44 Kohus otsustas niiviisi, arvestades põhikohtuasja asjaolusid, mille puhul komisjon oli juba teinud kolm positiivset otsust, millest kaks oli tühistatud.
45 Sisuliselt toonitas Euroopa Kohus siiski kohe, et abi saaja õiguspärane ootus ei saa tekkida komisjoni positiivse otsuse alusel esiteks juhul, kui kõnealune otsus on hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustatud ja seejärel Euroopa Kohtu poolt tühistatud, ega teiseks juhul, kui sellise otsuse vastu hagi esitamise tähtaeg ei ole lõppenud või kui hagi esitamise korral ei ole ühenduste kohus teinud lõplikku otsust (kohtuotsus CELF I, punktid 66–68).
46 Lõpuks täpsustas Euroopa Kohus, et vastus esitatud küsimusele anti sellist menetlussituatsiooni nagu põhikohtuasjas arvestades (kohtuotsus CELF I, punkt 69).
47 Antud põhjenduse esitamine viitas sellele, et kolme positiivse otsuse puhul, millele järgnes kolm tähtaegselt esitatud tühistamishagi, millest kaks olid rahuldatud ja kolmanda menetlus oli pooleli, ei olnud tegemist erandliku asjaoluga.
48 Käeolevas kohtuasjas esitatud teise küsimuse sõnastusest paistab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näeb seevastu võimalust, et kolme järjestikuse positiivse otsuse puhul võib olla tegemist erandliku asjaoluga.
49 Samas olid komisjoni kolm positiivset otsust kohtuotsuse CELF I tegemise ajaks juba vastu võetud.
50 Enne teise eelotsusetaotluse esitamist leidis aset ainult üks uus sündmus, nimelt tühistati eespool viidatud Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsusega SIDE vs. komisjon komisjoni kolmas positiivne otsus.
51 Selline sündmus ei saa iseenesest luua õiguspärast ootust ja kujutada endast erandlikku asjaolu. Harvaesinevad kolm järjestikust tühistamisotsust viitavad a priori asja keerukusele ning peaks õiguspärase ootuse loomise asemel suurendama abi saaja kahtlusi vaidlusaluse abi kokkusobivuse osas.
52 Tuleb muidugi möönda, et kolme järjestikuse hagi puhul, mis viivad kolme tühistamiseni, on tegemist väga haruldase olukorraga. Sellegipoolest on need asjaolud osaks kohtusüsteemi tavalisest toimimisest, ning see kohtusüsteem annab õigussubjektidele, kes leiavad, et abi ebaseaduslikkuse tagajärjed neid puudutavad, õiguse nõuda nende järjestikuste otsuste tühistamist, mille tõttu see olukord nende meelest on tekkinud.
53 Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei saa erandliku asjaolu esinemisega nõustuda ka õiguskindluse põhimõtte seisukohast, kuna Euroopa Kohus on otsustanud, et juhul kui komisjon ei ole teinud heakskiitvat otsust või kui sellise otsuse vastu hagi esitamise tähtaeg ei ole lõppenud, ei ole abi saajal kindlust kavandatud abi seaduslikkuse osas, nii et ta ei saa viidata ei õiguspärase ootuse kaitse ega õiguskindluse põhimõtetele (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑91/01: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑4355, punktid 66 ja 67).
54 Viimaseks, sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei saa erandliku asjaolu esinemisega nõustuda ka proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt. Ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg, mistõttu ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eelneva olukorra taastamiseks ei saa pidada ebaproportsionaalseks, pidades silmas riigiabi käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete eesmärke (vt eelkõige 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑4087, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et asjaolu puhul, et komisjon võtab abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise kohta vastu kolm järjestikust otsust, mille ühenduste kohus seejärel tühistab, ei ole iseenesest tegemist erandliku asjaoluga, mis juhul, kui abi on antud EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes, võib põhjendada selle abi saajal olevat abi tagastamise kohustuse piiramist.
Kohtukulud
56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Liikmesriigi kohus, kes menetleb EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esitatud taotlust, mille ese on ebaseadusliku riigiabi tagastamine, ei või selle taotluse üle otsustamist peatada ajani, mil komisjon teeb pärast varasema positiivse otsuse tühistamist otsuse abi ühisturuga kokkusobivuse kohta.
2. Asjaolu puhul, et komisjon võtab abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise kohta vastu kolm järjestikust otsust, mille ühenduste kohus seejärel tühistab, ei ole iseenesest tegemist erandliku asjaoluga, mis juhul, kui abi on antud EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes, võib põhjendada selle abi saajal olevat abi tagastamise kohustuse piiramist.
Allkirjad