EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
22. november 2012(*)
Õhutransport – Reisijatele antav hüvitis ja abi – Lennureisist mahajätmine, lendude tühistamine või pikaajaline hilinemine – Hagi esitamise tähtaeg
Kohtuasjas C‑139/11,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Audiencia Provincial de Barcelona (Hispaania) 14. veebruari 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. märtsil 2011, menetluses
Joan Cuadrench Moré
versus
Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: kohtunik R. Silva de Lapuerta kolmanda koja presidendi ülesannetes ning kohtunikud K. Lenaerts, E. Juhász, T. von Danwitz ja D. Šváby (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– J. Cuadrench Moré, esindaja: abogado J.‑P. Mascaray Martí,
– Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV, esindajad: Procuradora M. C. De Yzaguirre y Morer ja abogado J. M. Echegaray Fraile,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Poola valitsus, esindaja: M. Szpunar,
– Euroopa Komisjon, esindaja: K. Simonsson,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 306).
2 See taotlus esitati J. Cuadrench Moré ja Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV (edaspidi „KLM”) vahelises vaidluses, mis puudutab viimase keeldumist maksta hüvitist lennu tühistamise eest.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
Varssavi konventsioon
3 Varssavis 12. oktoobril 1929 alla kirjutatud rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni (parandatud ja täiendatud 28. septembri 1955. aasta Haagi protokolliga, 18. septembri 1961. aasta Guadalajara konventsiooniga, 8. märtsi 1971. aasta Guatemala protokolliga ja 25. septembri 1975. aasta Montréali nelja lisaprotokolliga) (edaspidi „Varssavi konventsioon”) artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud, et „[v]edaja vastutab kahju eest, mis on põhjustatud reisija surmast või vigastusest, kui kahju põhjustanud õnnetus toimus õhusõiduki pardal või sinna sisenemise või sealt väljumise ajal. […]”.
4 Varssavi konventsiooni artiklis 19 on sätestatud:
„Vedaja vastutab õhuveol reisijate, pagasi või kauba hilinemisest tulenenud kahju eest.”
5 Varssavi konventsiooni artiklis 29 on sätestatud:
„1. Õigus nõuda kahju hüvitamist lõpeb, kui hagi ei esitata kahe aasta jooksul, arvates õhusõiduki sihtkohta saabumise päevast või päevast, mil see oleks pidanud saabuma, või päevast, mil vedu katkes.
2. Tähtaja arvutamise meetod määratakse asja arutava kohtu asukohariigi seadustega.”
Montréali konventsioon
6 Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioon, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999, kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon”). See konventsioon jõustus Euroopa Liidu jaoks 28. juunil 2004. Alates sellest kuupäevast ja eelkõige liikmesriikide vahel on Montréali konventsioon selle artikli 55 kohaselt Varssavi konventsiooni suhtes ülimuslik.
7 Montréali konventsiooni artiklis 19 on sätestatud:
„Vedaja vastutab kahju eest, mis tulenes reisijate, pagasi või lasti hilinemisest õhuveol. […]”
8 Montréali konventsiooni artiklis 35 „Nõudeõiguse aegumine” on Varssavi konventsiooni artikkel 29 sõna-sõnalt üle võetud.
Liidu õigus
Määrus (EÜ) nr 2027/97
9 Nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 07/03, lk 489) soovis liidu seadusandja tõsta lennuõnnetusse sattunud reisijate kaitse taset, kehtestades sätted, mille eesmärk on Varssavi konventsiooni põhjalikku uuesti läbivaatamist ja ülevaatamist oodates asendada selle konventsiooni teatavad sätted liikmesriikide vahelist õhuvedu puudutavas osas.
10 Määruse nr 2027/97 artiklis 1 on sätestatud:
„Käesolevas määruses nähakse ette ühenduse lennuettevõtjate kohustused seoses vastutusega reisija surma, vigastuse või muu tervisekahjustuse põhjustanud õnnetusjuhtumite puhul, kui sellise kahjustuse tekitanud õnnetus toimus õhusõiduki pardal või pardale mineku või pardalt lahkumise ajal.
[…]”
Määrus nr 261/2004
11 Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Lennu tühistamise korral:
[…]
c) on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7 […]”.
12 Selle määruse artiklis 6 on ette nähtud lennu hilinemise korral lennuettevõtjatel seoses reisijatele antava abiga lasuvad kohustused.
13 Sama määruse artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni:
a) 250 euro ulatuses kõikide kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;
b) 400 euro ulatuses kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;
c) 600 euro ulatuses kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul.
[…]”
14 Määruse nr 261/2004 üheski sättes ei ole täpsustatud tähtaega, mille jooksul tuleb esitada hagi selle määrusega tagatud õiguste järgimise nõudes.
Hispaania õigus
15 Kohaldatavas siseriiklikus õiguses on nõuete puhul, mille suhtes ei ole kehtestatud muud tähtaega, kehtestatud 10‑aastane tähtaeg hagi esitamiseks.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
16 J. Cuadrench Moré broneeris KLM‑lt pileti 20. detsembriks 2005 ette nähtud lennule väljumisega Shanghaist (Hiina) ja sihtkohaga Barcelona (Hispaania). Selle liini lend KL 0896 tühistati, mistõttu oli J. Cuadrench Moré sunnitud sõitma järgmisel päeval ühe teise lennuettevõtja lennuga Müncheni (Saksamaa) kaudu.
17 J. Cuadrench Moré esitas 27. veebruaril 2009 Juzgado Mercantil n° 7 de Barcelonale KLM‑i vastu hagi, milles ta nõudis määruse nr 261/2004 alusel hüvitist summas 2990 eurot, millele lisanduvad intress ja kulud, kahju eest, mis tekkis kõnealuse lennu tühistamise tõttu.
18 KLM väitis selle kohta, et hagi on aegunud, kuna Varssavi konventsiooni artiklis 29 ette nähtud kaheaastane tähtaeg, mille jooksul saab lennuettevõtjate vastu esitada kahju tuvastamise hagi, on möödunud.
19 Juzgado Mercantil n° 7 de Barcelona mõistis 26. mai 2009. aasta otsusega määruse nr 261/2004 alusel KLM‑lt välja 600 eurot koos seadusliku intressiga. Oma otsuses lükkas kohus KLM‑i vastuväite tagasi, leides, et ei Varssavi konventsiooni artiklis 29 ega Montréali konventsiooni artiklis 35 ette nähtud aegumistähtaeg ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna asjassepuutuv on määrus nr 261/2004. Arvestades, et selles määruses puudub sõnaselge säte tähtaja kohta, mille jooksul tuleb määrusega seotud hagid esitada, leidis kõnealune kohus, et kohaldamisele kuuluvad Hispaania õigusnormid.
20 Apellatsioonkaebust lahendades leiab Audiencia Provincial de Barcelona, et kuna määruses nr 261/2004 puudub vastav sõnaselge säte, ei võimalda 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: IATA ja ELFAA (EKL 2006, lk I‑403) ning 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑549/07: Wallentin-Hermann (EKL 2008, lk I‑11061) koostoimes 22. oktoobri 2009. aasta otsusega kohtuasjas C‑301/08: Bogiatzi (EKL 2009, lk I‑10185) kohaldatavat hagi esitamise tähtaega piisava kindlusega välja selgitada.
21 Selles kontekstis otsustas Audiencia Provincial de Barcelona menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määrust nr 261/2004] tuleb tõlgendada nii, et hagi esitamise tähtaja osas on kohaldatav Montréali konventsiooni artikkel 35, milles on kehtestatud kaheaastane tähtaeg, või tuleb kohaldatavaks pidada mõnda muud [liidu] või siseriiklikku õigusnormi?”
Eelotsuse küsimuse analüüs
22 Oma küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrust nr 261/2004 tuleb tõlgendada nii, et tähtaeg, mille jooksul võib esitada hagi selle määruse artiklites 5 ja 7 ette nähtud hüvitise nõudes, on kindlaks määratud Montréali konventsiooni artikliga 35 või vastavalt muudele sätetele, täpsemalt igas liikmesriigis kehtivatele hagi aegumise normidele.
23 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et lennu tühistamise korral, juhul kui tühistamist ei põhjustanud erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, on määruse nr 261/2004 artiklitega 5 ja 7 reisijatele antud õigus hüvitisele, mille suurus sõltub asjaomase lennu pikkusest ja sihtkohast ning mida reisijad võivad vajaduse korral nõuda siseriiklikes kohtutes.
24 Selles suhtes on selge, et määrus nr 261/2004 ei sisalda ühtegi sätet, mis reguleeriks selliste siseriiklikele kohtutele esitatud hagide aegumistähtaega, milles nõutakse kõnealuse määruse artiklites 5 ja 7 ette nähtud hüvitise maksmist.
25 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab aga iga liikmesriigi õiguskorras juhul, kui vastavad normid liidu õiguses puuduvad, olema isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks ette nähtud kohtusse pöördumise kord, mis järgib võrdvääruse ja tõhususe põhimõtet (vt selle kohta 25. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑429/09: Fuß, EKL 2010, lk I‑12167, punkt 72).
26 Sellest järeldub, et tähtaeg, mille jooksul võib esitada hagi määruse nr 261/2004 artiklites 5 ja 7 ette nähtud hüvitise nõudes, määratakse kindlaks iga liikmesriigi siseriiklikus õiguses, tingimusel et kehtestatud kord järgib võrdvääruse ja tõhususe põhimõtet.
27 Vastupidi KLM‑i väidetele ei sea seda järeldust kahtluse alla asjaolu, et Varssavi konventsiooni artiklis 29 ja Montréali konventsiooni artiklis 35 on ette nähtud, et õigus nõuda nende konventsiooniga tunnustatavatele õigustele tuginedes kahju hüvitamist lõpeb, kui hagi ei esitata kahe aasta jooksul, arvates õhusõiduki sihtkohta saabumise päevast või päevast, mil see oleks pidanud saabuma, või päevast, mil vedu katkes.
28 Määruse nr 261/2004 artiklites 5 ja 7 ette nähtud hüvitamismeede jääb nimelt väljapoole Varssavi ja Montréali konventsiooni kohaldamisala (vt selle kohta 23. oktoobri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑581/10 ja C‑629/10: Nelson jt, punkt 55).
29 Seetõttu ei saa Varssavi konventsiooni artiklis 29 ja Montréali konventsiooni artiklis 35 kehtestatud kaheaastast aegumistähtaega pidada kohaldatavaks hagide suhtes, mis on esitatud eelkõige määruse nr 261/2004 artiklite 5 ja 7 alusel.
30 Sellele järeldusele ei räägi vastu ka eespool viidatud kohtuotsus Bogiatzi, milles Euroopa Kohus otsustas, et määrust nr 2027/97 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus Varssavi konventsiooni artikli 29 kohaldamine olukorras, kus reisija nõuab, et lennuettevõtja tunnistataks vastutavaks seoses talle liikmesriikide vahelisel lennul tekitatud kahjuga.
31 Selles suhtes tuleb märkida, nagu nähtub määruse nr 2027/97 artiklist 1 eespool viidatud kohtuotsuse Bogiatzi aluseks olnud asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, et kõnealune määrus puudutab lennuettevõtjate vastutust õnnetuse korral, mida on käsitletud ka Varssavi konventsiooni artiklis 17.
32 Määruse nr 2027/97 eesmärk oli üksnes asendada Varssavi konventsioonis sisalduvad sätted liikmesriikide vahelist õhuvedu puudutavas osas teatavate lennuõnnetusse sattunud reisijatele suuremat kaitset pakkuvate sätetega, välistamata samas ülejäänud sätete kohaldamist, mille hulka kuuluvad ka selle konventsiooni artiklis 29 ette nähtud vastutuse tuvastamise hagi esitamise kord (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bogiatzi, punktid 41–44). Seevastu määruses nr 261/2004 on kehtestatud sellise kahju ühetaolise ja kohese hüvitamise kord, milleks on lendude hilinemisest ja tühistamisest tulenevad ebamugavused, ning see kord eelneb oma olemuselt Montréali konventsiooniga reguleeritavale korrale ja on seega kõnealusest konventsioonist tulenevast korrast sõltumatu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nelson jt, punktid 46, 55 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Eespool esitatut silmas pidades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määrust nr 261/2004 tuleb tõlgendada nii, et tähtaeg, mille jooksul võib esitada hagi selle määruse artiklites 5 ja 7 ette nähtud hüvitise nõudes, määratakse kindlaks vastavalt igas liikmesriigis kehtivatele hagi aegumise normidele.
Kohtukulud
34 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, tuleb tõlgendada nii, et tähtaeg, mille jooksul võib esitada hagi selle määruse artiklites 5 ja 7 ette nähtud hüvitise nõudes, määratakse kindlaks vastavalt igas liikmesriigis kehtivatele hagi aegumise normidele.
Allkirjad