Kohtuasi T‑370/11
Poola Vabariik
versus
Euroopa Komisjon
Keskkond – Direktiiv 2003/87/EÜ – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Üleminekueeskirjad tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks alates aastast 2013 – Eraldatavate saastekvootide arvutamisel kasutatavad võrdlusalused – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (seitsmes koda), 7. märts 2013
1. Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Valik, mis peab rajanema kohtulikku kontrolli võimaldavatel objektiivsetel asjaoludel
(ELL artikkel 5)
2. Liikmesriigid – Endiselt liikmesriikidele kuuluv pädevus – Energiaressursside kasutamise tingimuste, eri energiaallikate valiku ja energiavarustuse üldstruktuuri kindlaksmääramine – Liidu pädevus keskkonna valdkonnas meetmeid võtta
(ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkt c, ELTL artikli 194 lõike 2 teine lõik)
3. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Mõiste – Piirid
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 20 ja 21)
4. Keskkond – Liidu poliitika ettevalmistamine – Liidu seadusandja kaalutlusõigus – Ulatus – Piirid – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artiklid 10a lõige 1)
5. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Üleminekueeskirjad tasuta saastekvootide eraldamiseks – Arvutamisel kasutatavad võrdlusalused – Kütusepõhise vaheteo puudumine saastekvootidega kauplemise süsteemi kuuluvate käitiste vahel – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artiklid 10a lõige 1; komisjoni otsus nr 2011/278)
6. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Üleminekueeskirjad tasuta saastekvootide eraldamiseks – Arvutamisel kasutatavad võrdlusalused – Maagaasi kontrollväärtuste kasutamine – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artiklid 10a lõige 1; komisjoni otsus nr 2011/278)
7. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) – Komisjoni ja liikmesriikide vaheline pädevuse jaotus – Liikmeriikide pädevus – 2013. aastast algav saastekvootidega kauplemise periood – Liikmesriikide kaalutlusruum neil oleva pädevuse teostamisel – Piirid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõige 3 ja artikli 10a lõige 1, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/29 põhjendus 8)
8. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Eesmärk – Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine – Direktiivis kehtestatud alameesmärkide ja meetmete järgimine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, mida on muudetud direktiivi 2009/29 põhjendustega 2, 3, 5 ja 7 ning artikli 1 esimese lõigu ja artikliga 2)
9. Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 14)
2. Vastab tõele, et ELTL artikli 194 lõike 2 teise lõigu järgi ei tohiks meetmed, mis on võetud selle lõike esimeses lõigus ette nähtud menetluse kohaselt ja mida on vaja, et saavutada liidu energiapoliitika eesmärgid, mida on nimetatud selle artikli lõikes 1, mõjutada liikmesriigi õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimusi, tema valikuid erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri. Siiski ei luba miski eeldada, et ELTL artikli 194 lõike 2 teises lõigus sätestatakse liidu keskkonnapoliitika valdkonnas kohaldatav üldine keeld seda õigust riivata. Nimelt esiteks on ELTL artikkel 194 üldnorm ainult energeetika valdkonnas ja määratleb seega valdkondliku pädevuse. Teisalt tuleb märkida, et ELTL artikli 194 lõike 2 teises lõigus on sõnaselgelt viidatud ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punktile c. ELTL artikli 194 lõike 2 teine lõik sätestab nimelt, et keeld mõjutada liikmesriigi õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, teha valikuid erinevate energiaallikate vahel ning määrata kindlaks oma energiavarustuse üldstruktuur, on kohaldatav ilma et see piiraks ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c kohaldamist. Kuigi vastab tõele, et viimati nimetatud säte on üksnes menetluslik, on selles siiski ette nähtud liidu keskkonnapoliitika valdkonna erinormid. Sellest järeldub, et ELTL artikli 194 lõike 2 teises lõigus nimetatud õigus ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest vaidlustatud otsus kujutab endast meedet, mille liit on võtnud oma keskkonnapoliitika valdkonnas.
(vt punkt 17)
3. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 30 ja 33)
4. Komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus talle antud keskkonnaalaste pädevuste rakendamisel, kui tema tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid seoses üldise eesmärgiga vähendada saastekvootidega kauplemise süsteemi abil tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Selles valdkonnas võetud meetme õiguspärasust võib mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus, võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga. Mis puudutab kitsamas mõttes proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist, siis isegi kui komisjoni otsus on legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, peab tekitatud ebasoodne olukord olema seatud eesmärkidega vastavuses.
(vt punktid 36, 65, 89 ja 100)
5. Niisuguse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi raamistikus, mis loodi direktiiviga 2003/87, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, võib pidada objektiivselt põhjendatuks seda, kui eri kütuste kasutamise tõttu erinevates olukordades olevaid käitisi koheldakse ühtemoodi saastekvootide eraldamiseks tootepõhiste võrdlusaluste kehtestamisel otsusega 2011/278, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks alates 2013. aastast.
Tootepõhiste võrdlusaluste vaheline vahetegu kasutatud kütuse alusel ei julgusta nimelt palju CO2‑d eraldavaid tööstuslikke käitisi otsima lahendusi, mis võimaldaksid nende heitkoguseid vähendada, vaid innustab säilitama status quo’d, mis läheb aga vastuollu direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kolmanda lõiguga. Lisaks toob selline vahetegu endaga kaasa heitkoguste kasvu riski, sest see võib sundida vähe CO2‑d eraldavaid tööstuslikke käitisi asendama nimetatud kütuse rohkem CO2‑d eraldava kütusega, et saada rohkem tasuta saastekvoote.
Ka ei julgusta lisateguri sissetoomine ehk kasutatud kütuse arvessevõtt saastekvootide ühtlustatud viisil tasuta eraldamise rakendusmeetmete täielikku ühtlustamist liidu tasandil, vaid see tingiks sama sektori ja allsektori käitiste jaoks vastavalt sisestatud energiale erinevad normid. Nimelt tekitaks kütusele vastava paranduskoefitsiendi sissetoomine riski, et sektoreid koheldakse vastavalt liikmesriigile erinevalt. Niisuguse paranduskoefitsiendi puudumise tulemusel ei saa ükski käitis aga konkurentsieelist kasutatud kütusest tingitud suurema hulga tasuta kvootide näol.
(vt punktid 39, 41–44, 81)
6. Niisuguse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi raamistikus, mis loodi direktiiviga 2003/87, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, võib pidada objektiivselt õigustatuks asjaolu, et komisjon kasutas võrdluskütusena maagaasi, kui ta kehtestas saastekvootide eraldamiseks soojus- ja kütusepõhised võrdlusalused otsusega 2011/278, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks alates 2013. aastast.
Maagaasi kui vähe CO2‑d eraldava kütuse valimise eesmärk on nimelt kasvuhoonegaaside saastekvootide vähendamine. Konkreetsemalt on selle valiku eesmärk ergutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist, nagu näeb ette direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kolmas lõik.
Lisaks ei oleks valik kasutada soojus‑ ja kütusepõhiste võrdlusaluste kindlaksmääramisel muud kütust kui maagaas (nt sütt), võimaldanud vältida seda, et eri kütuste tõttu erinevates olukordades olevaid käitisi koheldakse ühtemoodi. Kui need võrdlusalused oleksid põhinenud maagaasist rohkem CO2‑d eraldaval kütusel, oleks see lihtsalt kaasa toonud suuremad soojus‑ ja kütusepõhised võrdlusalused. See oleks lihtsalt päädinud kõigile puudutatud käitistele, st ka vähe CO2‑d eraldavat kütust kasutavatele käitistele tasuta eraldatavate kvootide hulga suurendamisega ühe ja sama kordaja võrra.
(vt punktid 49, 50, 58 ja 106)
7. Liikmesriikidel on küll teatav tegutsemisruum direktiivi 2003/87, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, ülevõtmisel ning siseriiklike saastekvootide jaotuskavade koostamisel enne teist kvootide eraldamise perioodi ehk kuni aastani 2012, ei ole see nii 2013. aastast algava kauplemisperioodi osas. Direktiiviga 2009/29 (millega muudeti direktiivi 2003/87) 2013. aastast algava kauplemisperioodi jaoks kehtestatud normid muutsid põhjalikult saastekvootide eraldamise meetodit.
Erinevalt nimetatud III lisa punktist 1 ei viita direktiivi 2003/87 (direktiiviga 2009/29 muutmisele eelnenud redaktsiooni) artikli 10a lõige 1 enam riiklikule energiapoliitikale. Seevastu peab seadusandja pärast teist kauplemisperioodi direktiivi 2009/29 põhjenduse 8 kohaselt hädavajalikuks saastekvootidega kauplemise ühtlustatumat süsteemi, et paremini ära kasutada saastekvootidega kauplemise eeliseid, vältida siseturu moonutusi ning hõlbustada saastekvootidega kauplemise süsteemide sidumist.
(vt punktid 51–53, 56)
8. Direktiivi 2003/87, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, artikli 1 teisest lõigust ja põhjendusest 3 nähtub, et pärast muutmist direktiiviga 2009/29, näeb direktiiv 2003/87 ette tõsta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise taset, et aidata kaasa sellise vähendamise taseme saavutamisele, mis on teaduslikult vajalik tõsiste kliimamuutuste vältimiseks.
See eesmärk tuleb saavutada mitme alameesmärgi täitmise ja teatavate meetmete kasutamise kaudu. Peamine neist meetmetest on liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem, nii nagu see tuleneb direktiivi 2003/87 artiklist 1 ja selle direktiivi põhjendusest 2. Selle direktiivi artikli 1 esimeses lõigus on välja toodud, et see süsteem edendab nende heitkoguste tulemuslikku ja majanduslikult tõhusat vähendamist. Muud alameesmärgid, millele süsteem peab vastama, on muu hulgas – nagu tuleneb direktiivi põhjendustest 5 ja 7 – majandusarengu ja tööhõive ning siseturu terviklikkuse ja konkurentsitingimuste säilitamine.
(vt punktid 68 ja 69)
9. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 113)