EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
6. detsember 2012(*)
Sisukord
Õiguslik raamistik
Direktiiv 65/65/EMÜ
Määrus (EMÜ) nr 1768/92
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
Apellatsioonkaebus
Asjaomase kaubaturu määratlus
Vaidlustatud kohtuotsus
Apellatsioonkaebuse esimene väide
– Poolte argumendid
– Euroopa Kohtu hinnang
Apellatsioonkaebuse teine väide
– Poolte argumendid
– Euroopa Kohtu hinnang
Esimene turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis puudutab TKT‑sid
Vaidlustatud kohtuotsus
Apellatsioonkaebuse kolmas väide
– Poolte argumendid
– Euroopa Kohtu hinnang
Apellatsioonkaebuse neljas väide
– Poolte argumendid
– Euroopa Kohtu hinnang
Teine turgu valitseva seisundi kuritarvitamine
Vaidlustatud kohtuotsus
Apellatsioonkaebuse viies väide
– Poolte argumendid
– Euroopa Kohtu hinnang
Apellatsioonkaebuse kuues väide
– Poolte argumendid
– Euroopa Kohtu hinnang
Trahv
Vaidlustatud kohtuotsus
Poolte argumendid
Euroopa Kohtu hinnang
EFPIA esitatud vastuapellatsioonkaebus
Esimene väide
Poolte argumendid
Euroopa Kohtu hinnang
Teine väide
Poolte argumendid
Euroopa Kohtu hinnang
Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus
Poolte argumendid
Euroopa Kohtu hinnang
Kohtukulud
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Maohaavandiravimite turg – Ravimite täiendava kaitse tunnistuse korra ja ravimite turuleviimise lubade korra kuritarvitamine – Eksitavad avaldused – Turuleviimise lubade tühistamine – Geneeriliste ravimite turule viimise ja paralleelimpordi takistused
Kohtuasjas C‑457/10 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 15. septembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus,
AstraZeneca AB, asukoht Södertälje (Rootsi),
AstraZeneca plc, asukoht London (Ühendkuningriik),
esindajad: M. Brealey, QC, M. Hoskins, QC, barrister D. Jowell ja solicitor F. Murphy,
apellandid,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, É. Gippini Fournier ja J. Bourke,
kostja esimeses kohtuastmes,
European Federation of Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA), asukoht Genf (Šveits), esindaja: advocaat M. Van Kerckhove,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Tizzano, kohtunikud M. Ilešič (ettekandja), E. Levits, J.‑J. Kasel ja M. Safjan
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. jaanuari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 15. mai 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma apellatsioonkaebuses paluvad AstraZeneca AB ja AstraZeneca plc tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 1. juuli 2010. aasta otsuse kohtuasjas T‑321/05: AstraZeneca vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑2805, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis suures osas rahuldamata nende hagi Euroopa Komisjoni 15. juuni 2005. aasta otsuse K(2005) 1757 (lõplik) EÜ artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 alusel algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/A.37.507/F3 – AstraZeneca; edaspidi „vaidlusalune otsus”) tühistamise nõudes. Selles otsuses määras Euroopa Komisjon nendele äriühingutele 60 miljoni euro suuruse trahvi selle eest, et nad olid kuritarvitanud patendisüsteemi ja farmaatsiatoodete turuleviimise korda, et takistada või aeglustada konkureerivate geneeriliste ravimite turule sisenemist ja takistada paralleelkaubandust.
2 Vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet toetab European Federation of Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA) (edaspidi „EFPIA”), kes esitas selleks vastuapellatsioonkaebuse.
3 Komisjon esitas samuti vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega tühistati osaliselt vaidlusalune otsus ja muudeti seda.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 65/65/EMÜ
4 Nõukogu 26. jaanuari 1965. aasta direktiiv 65/65/EMÜ ravimeid käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1965, 22, lk 369) asjaolude toimumise ajal kohaldatavas redaktsioonis nägi artikli 3 esimeses lõigus ette, et „[l]iikmesriigi turul ei tohi turustada ühtegi ravimit, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused ei ole välja andnud müügiluba”.
5 Selle direktiivi artikli 4 kolmandas lõigus olid täpsustatud see teave ja need dokumendid, mille turuleviimise eest vastutav isik pidi turuleviimise loa saamiseks esitama. Nimetatud direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu punktis 8 nõuti järgnevate elementide esitamist:
„Järgmiste uuringute ja testide tulemused:
– füüsikalis-keemilised, bioloogilised ja mikrobioloogilised testid,
– farmakoloogilised ja toksikoloogilised testid,
– kliinilised uuringud.
Ilma et see piiraks tööstus- ja kaubandusomandi kaitset käsitlevate seaduste kohaldamist:
a) ei pea taotleja esitama farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ega kliiniliste uuringute tulemusi, kui ta suudab tõendada järgmist:
[...]
ii) või üksikasjaliku viitega teaduskirjanduses avaldatud allikale, […], et ravimi koostisosa või koostisosasid on ravialaselt pikaajaliselt kasutatud ning neil on tunnustatud tõhusus ja arvestatav turvalisuse tase;
iii) või, et ravim on oma olemuselt sarnane ühenduses lubatud tootega, mis vastavalt kehtivatele ühenduse sätetele on saanud müügiloa vähemalt kuueks aastaks ja mida turustatakse liikmesriigis, kus taotlus esitati; kui tegu on […] kõrgtehnoloogilise ravimiga […], pikendatakse seda tähtaega kümne aastani; lisaks võib liikmesriik pikendada kõnealust tähtaega kümne aastani ühe otsusega, mis hõlmab kõiki tema territooriumil turustatavaid ravimeid, kui seda peetakse vajalikuks rahvatervise seisukohalt. Liikmesriikidel on õigus jätta eespool mainitud kuueaastane tähtaeg kohaldamata pärast algtoodet kaitsva patendi lõppkuupäeva.
[...]”.
6 Direktiivi 65/65 artikli 10 lõikes 1 on sätestatud eelkõige, et luba kehtib viis aastat ja seda saab pikendada viieaastase perioodi kaupa loa omaniku taotluse alusel, mis on esitatud kolm kuud enne selle loa aegumist.
7 Direktiiv 65/65 asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69).
Määrus (EMÜ) nr 1768/92
8 Asjaolude suhtes kohaldatava nõukogu 18. juuni 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 1768/92 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kasutuselevõtu kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 13/11, lk 200) võeti turuleviimise loa menetlusele alluvate ravimite suhtes kasutusele täiendava kaitse tunnistus (edaspidi „TKT”). Tunnistus, mille võib saada riikliku või Euroopa patendi omanik, pikendab selle patendiga antud kaitset täiendava maksimaalse viieaastase perioodi jooksul, et anda selle omanikule maksimaalselt 15‑aastase perioodi jooksul ainuõigus alates Euroopa Liidus asjassepuutuva ravimi esimesest turuleviimise loast. Tunnistuse kasutuselevõttu põhjendab eelkõige kaalutlus, et ajavahemik, mis jääb uue ravimi patenditaotluse esitamise ja selle turuleviimise loa saamise vahele, vähendab patendiga antavat tegelikku kaitseaega nii palju, et see ei kata teadustööks tehtud investeeringuid.
9 Selle määruse artikkel 3 „Tunnistuse saamise tingimused” sätestas:
„Tunnistus antakse, kui taotluse esitamise kuupäeval liikmesriigis, kus artiklis 7 nimetatud taotlus esitatakse:
a) kaitseb toodet kehtiv aluspatent;
b) tootel on ravimina turuleviimiseks […] [direktiivi 65/65] […] kohaselt antud kehtiv luba;
[...]”.
10 Nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 kohaselt esitatakse taotlus tunnistuse saamiseks kuue kuu jooksul kuupäevast, mil anti sama määruse artikli 3 punktis b nimetatud luba toote ravimina turuleviimiseks.
11 Määruse nr 1768/92 artikli 8 lõike 1 punkti a alapunkti iv kohaselt sisaldab tunnistusetaotlus sooviavaldust tunnistuse saamiseks, milles on märgitud eelkõige selle määruse artikli 3 punktis b nimetatud toote esimese turuleviimise loa number ja kuupäev, ning kui see luba ei ole esimene toote ühenduses turuleviimise luba, kõnealuse loa number ja kuupäev.
12 Vastavalt määruse nr 1768/92 artikli 13 lõikele 1 hakkas tunnistus kehtima aluspatendi seaduses ettenähtud tähtaja lõppemisel ajavahemikuks, mis vastab aluspatendi taotluse esitamise kuupäeva ja esimese ühenduses toote turuleviimise loa väljaandmise kuupäeva vahelisele ajale, mida vähendatakse viie aasta võrra.
13 Selle määruse artikli 19 lõige 1 oli üleminekusäte ja nägi ette:
„Tunnistuse võib anda igale tootele, mida käesoleva määruse jõustumise kuupäeval kaitseb kehtiv aluspatent ja millele esimene luba ühenduses ravimina turuleviimiseks on antud pärast 1. jaanuari 1985.
Taanis ja Saksamaal antud tunnistuste puhul asendatakse 1. jaanuar 1985 1. jaanuariga 1988.
[...]”.
14 Määrus nr 1768/92 asendati kodifitseeritud versiooniga, st Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 469/2009 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kohta (ELT L 152, lk 1).
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
15 AstraZeneca AB ja AstraZeneca plc kuuluvad ravimikontserni (edaspidi „AZ”), mis tegutseb maailma tasandil farmaatsiatoodete leiutamise, arendamise ja turustamise valdkonnas. Tema tegevus keskendub selles valdkonnas eelkõige seedeelundite haigustele. Üks peamisi AZ poolt turustatud tooteid on tuntud nime all „Losec”, mis on kaubamärk, mida kasutatakse suuremal osal Euroopa turgudest. See omeprasoolil põhinev ravim, mida kasutatakse seedeelundite haiguste puhul, mis on seotud ülihappesusega, ja eriti selleks, et takistada proaktiivselt maomahlade sekretsiooni, oli turul esimene ravim, millel on otsene toime prootonpumbale, st mao seintel asuvates parietaalrakkudes sisalduvale spetsiifilisele ensüümile, mis pumpab hapet makku.
16 Generics (UK) Ltd ja Scandinavian Pharmaceuticals Generics AB esitasid 12. mail 1999 komisjonile kaebuse, mille kohaselt AZ tegevus takistas neil viia teatud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) turgudele omeprasooli geneerilisi variante.
17 Vaidlusaluses otsuses tuvastas komisjon, et AstraZeneca AB ja AstraZeneca plc olid toime pannud kaks turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, rikkudes EÜ artiklit 82 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) artiklit 54.
18 Selle otsuse artikli 1 lõike 1 kohaselt seisnes esimene süüks pandud tegevus eksitavates avaldustes, mis olid esitatud Belgia, Taani, Saksamaa, Madalmaade, Ühendkuningriigi ja Norra patendiametitele ning Saksamaa ja Norra kohtutele. Komisjon leidis selles osas, et need avaldused olid osa üldisest strateegiast, mille eesmärk oli hoida geneeriliste ravimite tootjaid turult eemal, saades või säilitades omeprasoolile TKT‑sid, millele AZ‑l polnud õigust või millele tal oli õigus lühemaks ajaks. Esimese kuritarvitamise puhul eristas ta kahte faasi, millest esimene puudutas patendivolinikele 7. juunil 1993 juhiste saatmisel tehtud avaldusi, kelle vahendusel esitati TKT taotlused seitsmes liikmesriigis, ning teine kuritarvitamine on seotud hiljem mitmele patendiametile ja siseriiklikule kohtule esitatud avaldusi.
19 Nimetatud otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt seisnes teine kuritarvitamine Loseci kapslite turuleviimise lubade tühistamise taotlustes Taanis, Norras ja Rootsis, koostoimes Loseci kapslite turult eemaldamisega ning Losec MUPS‑i (Multiple Unit Pellet System) tablettide turuleviimisega nendes kolmes riigis. Komisjoni väitel tehti seda selleks, et kindlustada, et geneerilise omeprasooli tootjatel ei oleks võimalik kasutada direktiivi 65/65 artikli 4 kolmanda lõigu punkti 8 alapunktis a) iii sätestatud registreerimist lühimenetluses, ning selle tagajärg oli ka see, et paralleelimportijad võisid kaotada oma paralleelimpordi load. Komisjon heitis apellantidele eelkõige ette õigusliku raamistiku strateegilist kasutamist, mille eesmärk oli kunstlikult kaitsta konkurentsi eest tooteid, mis ei olnud enam kaitstud patendiga ja mille andmete ainuõigusperiood oli lõppenud.
20 Nende kahe kuritarvitamise eest määras komisjon apellantidele solidaarselt 46 miljoni euro suuruse trahvi ning AstraZeneca AB‑le eraldi 14 miljoni euro suuruse trahvi.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
21 Apellandid esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. augustil 2005 ning milles nad palusid vaidlusalune otsus tühistada. Selles hagis seati kahtluse alla kõnealuse otsuse õiguspärasus osas, mis käsitles asjaomase turu määratlust, turgu valitseva seisundi hinnangut, turgu valitseva seisundi esimest ja teist kuritarvitamist ning määratud trahvide summasid. EFPIA astus menetlusse apellantide toetuseks.
22 Vaidlustatud kohtuotsusega rahuldas Üldkohus hagi osaliselt ning tühistas vaidlusaluse otsuse teist kuritarvitamist käsitleva artikli 1 lõike 2 osas, milles tuvastatakse, et apellandid on rikkunud EÜ artiklit 82 ja EMP lepingu artiklit 54, taotledes Loseci kapslite turuleviimise lubade tühistamist Taanis ja Norras samaaegselt Loseci kapslite turult eemaldamise ja Losec MUPS‑i turuleviimisega neis kahes riigis, ning seda osas, milles järeldati, et need toimingud võivad piirata Loseci kapslite paralleelimporti viidatud riikides. Sellest tulenevalt vähendas Üldkohus apellantidele solidaarselt määratud trahvi summat 40 250 000 euroni ja eraldi AstraZeneca AB‑le määratud trahvi summat 12 250 000 euroni ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
23 Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning vaidlusalune otsus;
– teise võimalusena vähendada vaidlusaluse otsuse artiklis 2 apellantidele määratud trahvi ja
– mõista mõlema kohtumenetlusega seotud kulud välja komisjonilt.
24 EFPIA palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlusalune otsus ning mõista mõlema kohtumenetlusega seotud kulud, sh EFPIA menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja komisjonilt.
25 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– rahuldada komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus, ja
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
Apellatsioonkaebus
26 Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid nelja liiki väiteid, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud väidetavalt õigusnorme seoses asjaomase kaubaturu määratluse, esimese ja teise kuritarvitamise ning trahvidega.
Asjaomase kaubaturu määratlus
Vaidlustatud kohtuotsus
27 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–222 käsitles Üldkohus kahte hagi väidet, mille apellandid esitasid vaidlusaluses otsuses kasutatud asjaomase kaubaturu määratluse suhtes, mille kohaselt moodustas selle turu ainult üks ravimite kategooria nimetusega prootonpumpinhibiitorid (edaspidi „PPI‑d”) nagu AZ toode nimetusega Losec, ning ei hõlmanud muid selliste ravimite kategooriaid, mida kasutatakse seedeelundite haiguste puhul, mis on seotud ülihappesusega, nagu histamiinretseptorite antagonistid (edaspidi „H2 antagonistid”), mis blokeerivad üksnes ühe prootonpumbastimulaatoritest ning erinevalt PPI‑dest toimivad prootonpumba enda suhtes vaid kaudselt; Üldkohus lükkas need väited tagasi.
28 Eeskätt otsustas Üldkohus nende asjaolude tervikliku hinnangu alusel, millele komisjon oma hinnangu rajas, st PPI‑de suurem tõhusus, PPI‑de ja H2 antagonistide erinev raviotstarve, asümmeetriline asendamine, mis iseloomustas PPI‑de müügi tõusu ja H2 antagonistide müügi vastavat vähenemist või püsimist, hinnanäitajad, nagu need tulenesid kehtivast õiguslikust raamistikust, ning Saksamaal ja Ühendkuningriigis täheldatud eripära, et need elemendid olid käesolevas asjas asjassepuutuvate ja piisavate andmete kogum, et põhjendada järeldust, et H2 antagonistid ei avaldanud asjaomasel perioodil 1993–2000 PPI‑dele märkimisväärset konkurentsisurvet.
29 Üldkohus lükkas niisiis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–107 tehtud analüüsi alusel tagasi esimese väite, mis oli esitatud turu piiritlemise kohta ja mille kohaselt oli tehtud ilmne hindamisviga seoses PPI‑de kasutamise järk-järgulise suurenemisega H2 antagonistide arvel. Seda konteksti arvestades otsustas ta muu hulgas, et PPI‑de müük kasvas järk-järgult arstide ettevaatlikkuse tõttu ravimi suhtes, mille kõiki omadusi ja kõrvalmõjusid nad veel ei teadnud, mis ei saa olla aluseks põhjusliku seose eeldusele PPI‑de müügi järk-järgulise suurenemise ja PPI‑dele H2 antagonistide avaldatud konkurentsisurve vahel. Lisaks asus ta seisukohale, et ükski talle lahendamiseks antud juhtumi konkreetne asjaolu ei võimaldanud leida, et niisugune põhjuslik seos käesolevas asjas esineb.
30 Turu piiritlemise suhtes esitatud teist väidet, mille kohaselt sisaldab vaidlusalune otsus väidetavalt mitmesuguseid vastuolusid ja hindamisvigu, näiteks raviotstarbe ebapiisav arvessevõtmine, hinnanäitajatele osutatud liigne tähelepanu ning Saksamaal ja Ühendkuningriigis täheldatud eripärale omistatud üleliigne kaal, analüüsiti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 147–222. Mis puudutab konkreetselt argumente komisjoni hinnangu kohta hinnanäitajatele, siis tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–199 vaidlusaluses otsuses mõned vead ja lüngad, leides samas, et need ei mõjuta komisjoni järelduste õigsust.
Apellatsioonkaebuse esimene väide
– Poolte argumendid
31 Esimeses väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei analüüsinud nõuetekohaselt PPI‑de kasutamise järk-järgulise tõusu asjassepuutuvust H2 antagonistide arvel. See väide koosneb kahest osast.
32 Väite esimeses osas heidetakse Üldkohtule ette seda, et ta ei võtnud arvesse nende asjaolude arengut aja jooksul, mille suhtes ta pidi otsuse tegema. Seega ei pidanud ta vaidlustatud kohtuotsuses ja eeskätt selle punktides 66–82 vajalikuks analüüsida PPI‑de ja H2 antagonistide vaheliste konkurentsisuhete arengut asjaomastel rikkumisperioodidel ning ei võtnud arvesse muutusi, mis asjaomastel geograafilistel turgudel aset leidsid. Ent õiguslikust seisukohast on vale võtta seisukoht teatud riigis asuva asjakohase 1993. aasta kaubaturu kohta 2000. aasta konkurentsiolukorra alusel. Lisaks ilmneb see, et PPI‑de ja H2 antagonistide vahelised suhted aja jooksul muutusid, selgelt meditsiiniekspertide avaldustest, millele Üldkohus tugines.
33 Teise osa raames heidavad apellandid ette seda, et Üldkohus ei pidanud asjassepuutuvaks inertsi, mis oli iseloomulik retseptide väljakirjutamisele ning mille tõttu H2 antagonistid asendati PPI‑dega järk‑järgult. Üldkohus eksis, kui lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 83–107 tagasi apellantide argumendi, et H2 antagonistid avaldasid PPI‑dele tingimata märkimisväärset konkurentsisurvet, kuna PPI‑de müük kasvas H2 antagonistide arvel üksnes järk-järgult ja seega aeglasemalt, kui oleks võinud oodata, arvestades PPI‑de ravialast paremust. Apellandid väidavad eelkõige, et Üldkohus eraldas kunstlikult H2 antagonistide ja PPI‑de erinevaid eeliseid ja puudusi, mis olid ometi üksteisega tihedalt seotud. Nimelt, kui arst otsustab kirjutada välja H2 antagonisti, kuna tal on kartusi PPI‑de kõrvalmõjude pärast, ei ole see otsus tehtud ainuüksi PPI‑dega seotud kartuste toimel, vaid on kindlasti seotud ka H2 antagonistide kvaliteedi ja raviomaduste hindamisega, kaasa arvatud asjaoluga, et nendega esineb patsiendi tervise jaoks vähem riske.
34 EFPIA, kes toetab esimest väidet, leiab, et Üldkohus pööras vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 tõendamiskoormise ümber, kuna ta nõudis, et apellandid näitaksid, et H2 antagonistide järkjärguline asendamine PPI‑dega on turu määratlemise jaoks asjakohane.
35 Komisjon leiab, et esimene väide on tulemusetu, kuna see seab kahtluse alla Üldkohtu arutluskäigu üheainsa osa. Nimelt on asendamise järkjärgulisus vaid asjassepuutuva turu tervikliku hinnangu üks aspekt ning seda aspekti puudutav võimalik õigusnormi rikkumine ei sea seda hinnangut kahtluse alla. Veel väidab ta, et see väide on suures osas vastuvõetamatu, kuna Euroopa Kohtul palutakse anda uus hinnang tuvastatud asjaoludele. Igal juhul on see väide põhjendamatu.
– Euroopa Kohtu hinnang
36 Kõigepealt tuleb nentida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole esimene väide tulemusetu. Kuigi on tõsi, et Üldkohus hindas kogumis asjaolusid, millele komisjon oma hinnangu rajas, on tõsi ka see, et juhul kui Üldkohus oleks eiranud PPI‑de kasutamise järkjärgulise tõusu asjakohasust H2 antagonistide arvel ning nende kahe toote vaheliste konkurentsisuhete arengut vaatlusalusel perioodil, st 1993–2000, seaks see viga kahtluse alla nimetatud hinnangu tervikuna ning Üldkohtu järeldused, mis ta selle põhjal tegi.
37 Nimelt, nagu märgitud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 84, kuna vaidlust ei ole selles, et PPI‑de ja H2 antagonistide vastav müük arenes aastatel 1993–2000 oluliselt ja seda iseloomustab H2 antagonistide järkjärguline asendamine PPI‑dega, siis ei saanud Üldkohus õigustatult kinnitada asjaomase kaubaturu määratlust kogu sel perioodil, tuginedes ainult 2000. aastal ehk selle perioodi lõpus esinenud konkurentsiolukorrale. Lisaks, nagu toonitas kohtujurist oma ettepaneku punktis 22, kuna esimene apellantidele etteheidetud kuritarvitamine algas enamikus asjassepuutuvates liikmesriikides 1993. aastal ning lõppes mõnes neist riikidest 1994. aastal, siis on seda arengut arvestades esmatähtis, et asjaomane kaubaturg tehti korrektselt kindlaks kogu asjassepuutuva ajavahemiku ning eelkõige selle alguse osas.
38 Tuleb siiski tõdeda, et see esimene väide tuleb tagasi lükata. Nimelt esiteks analüüsis Üldkohus PPI‑de ja H2 antagonistide omavahelist konkurentsi kogu vaatlusaluse perioodi jooksul, võttes arvesse nende kahe toote müügi arengut ja PPI‑de kasutamise järk‑järgulist suurenemist H2 antagonistide arvel sel perioodil. Teiseks, apellantide esitatud argumendid ei too esile mis tahes Üldkohtu toimepandud õigusnormi rikkumist selle analüüsi raames.
39 Sellega seoses tuleb märkida, et kontrollimaks, kas komisjon tegi ilmse hindamisvea, lükates tagasi apellantide argumendi, mille kohaselt tähendas PPI‑de müügi järkjärguline tõus H2 antagonistide müügi arvel, et viimased avaldasid märkimisväärset konkurentsisurvet PPI‑dele ning järelikult et H2 antagonistid tuli seetõttu asjaomase kaubaturu hulka arvata, analüüsis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–82 PPI‑de ja H2 antagonistide erinevat raviotstarvet ning teiseks selle kohtuotsuse punktides 83–106 sellise järkjärgulisuse asjassepuutuvust teoreetilises plaanis ja käesoleva asja konkreetsel juhtumil.
40 Ent vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 66–106 nähtub selgelt, et Üldkohus analüüsis tõendeid, mis puudutavad mitte ainult kõnealuse perioodi lõppu, st 2000. aastat, vaid ka perioodi 1991–2000, hõlmates seega isegi ajavahemiku, mis on varasem etteheidetavate kuritarvitamiste algusajast.
41 Niisiis märkis Üldkohus eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, et haldusmenetluses apellantide esitatud meditsiiniekspertide avaldustest tulenes, et kuigi PPI‑sid ja H2 antagoniste manustati ajavahemikus 1991–2000 samade haiguste raviks, kirjutati PPI‑sid üldjuhul välja ülihappesusega seotud seedeelundite haiguste tõsisemate vormide puhul ning H2 antagoniste pigem vähem tõsiste või kergemate vormide raviks. Seega järeldas Üldkohus kogu ajavahemikku 1991–2000 arvesse võttes eelkõige selle kohtuotsuse punktis 72, et sel perioodil kasutati PPI‑sid ja H2 antagoniste erineval otstarbel.
42 Lisaks ja vastupidi apellantide väidetule ei tulene vaidlustatud kohtuotsuse punktist 76 kuidagi, et Üldkohus andis hinnangu vaid 2000. aastat puudutavatele andmetele. Nimelt selgitab seda, et Üldkohus viitab kõnealuses punktis nimetatud aastat puudutavatele andmetele, pelk asjaolu, et ta vastab selles punktis kohtuotsuse punktis 37 kokku võetud apellantide argumendile, mille kohaselt kirjutati asjaomase perioodi lõpus H2 antagoniste veel välja olulisel määral seedeelundite peamiste haiguste korral ja isegi nende tõsiste vormide korral.
43 Lisaks analüüsis Üldkohus üksikasjalikult asendusprotsessi arengut ajavahemikus 1991–2000, märkides eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84, et mitmest vaidlusalusele otsusele lisatud tabelist nähtub, et PPI‑del põhinevate ravikuuride määramise arv tõusis järk-järgult ajavahemikus 1991–2000 ning ületas H2 antagonistidel põhinevate ravikuuride arvu Rootsis 1994. aastal, Belgias ja Norras 1996. aastal, Taanis ja Saksamaal 1997. aastal ning Madalmaades ja Ühendkuningriigis 1998. aastal. Kohtuotsuse samas punktis märkis ta, et muudest vaidlusalusele otsusele lisatud tabelitest nähtub, et PPI‑de müük väärtuseliselt kasvas samuti järk-järgult ning ületas H2 antagonistide müügi Rootsis 1992. aastal, Belgias 1994. aastal, Taanis, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Norras 1995. aastal ning Saksamaal 1996. aastal. Kohtuotsuse punktis 101 tuvastas ta veel, et neist teatavatest tabelitest nähtus, et PPI‑del põhinevate ravikuuride arv ületas 2000. aastal oluliselt H2 antagonistidel põhinevate ravikuuride arvu 1991. aastal suuremas osas asjassepuutuvates riikides.
44 Üldkohus võttis veel konkreetselt seisukoha vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 rikkumisperioodi alguse küsimuses, st 1993. aasta, kinnitades apellantide viidatud asjaolu, et PPI‑de müük oli sel aastal H2 antagonistide müügist väiksem.
45 Järelikult on alusetu esimese väite esimese osa raames esitatud apellantide kinnitus, mille kohaselt ei analüüsinud Üldkohus asjaomast kaubaturgu ajas.
46 Väite teise osa puhul tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 83–106 nähtub, et Üldkohus, nõustudes küll sellega, et olemasolevat toodet asendava uue toote müügi suurenemise järkjärgulisus või „inerts” on turu määratlemisel oluline, kuna see võib olenevalt olukorrast näidata, et olemaolev toode avaldab uuele tootele märkimisväärset konkurentsisurvet, otsustas, et käesolevas asjas see nii ei ole.
47 Seoses viimase küsimusega tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98–102, et toimikumaterjalist nähtus, et arstide ravimite määramise praktika „inerts” sõltus rohkem PPI‑de omadusi käsitleva teabe kogumisest ja levitamisest ning PPI‑de võimalikest kõrvalmõjudest kui H2 antagonistide kvaliteedist. Selles kontekstis märkis ta, et seda tõdemust kinnitas asjaolu, et PPI‑sid peeti ainsaks seedeelundite haiguste tõsiste vormide tõhusaks ravimiks, et PPI‑sid ja H2 antagoniste kasutati seetõttu eri raviotstarbel ning et väga olulises osas ei suurenenud PPI‑de müük H2 antagonistide arvel.
48 Ent vastupidi sellele, mida näivad arvavat apellandid, ei tähenda olemasolevat toodet asendava uue toote müügi järkjärguline tõus tingimata, et olemasolev toode avaldas uuele tootele märkimisväärset konkurentsisurvet. Nimelt on võimalik, et isegi sellise varasema toote nagu H2 antagonistid puudumisel oleks PPI‑de kui uue toote müük suures osas samamoodi arenenud järk-järgult retsepte välja kirjutavate arstide kartuse tõttu PPI‑de võimaliku kantserogeense mõju osas. Seega otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–93 õigesti, et ei saa eeldada, et põhimõtteliselt esineb põhjuslik seos PPI‑de müügi järkjärgulise tõusu ja PPI‑dele H2 antagonistide avaldatud konkurentsisurve vahel.
49 EFPIA argumendi osas, mille kohaselt pööras Üldkohus nimetatud punktis 92 tõendamiskoormise ümber, tuleb tõdeda, et see argument rajaneb selle punkti valel tõlgendusel. Nimelt, kuigi Üldkohus tuvastas seal, et apellandid ei esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks asuda seisukohale, et PPI‑de müügi järkjärguline kasv oli tingitud H2 antagonistide avaldatavast märkimisväärsest konkurentsisurvest, põhjendamaks oma järeldust, mille kohaselt üritasid apellandid niisuguse põhjusliku seose esinemist tõendada. Liiati tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 66–106, et Üldkohus tugines õigele eeldusele, st et tõendamiskoormis lasus komisjonil, selle analüüsimisel, kas komisjon võis ilmset hindamisviga tegemata toimikumaterjali põhjal järeldada, et H2 antagonistid ei avaldanud PPI‑dele märkimisväärset konkurentsisurvet.
50 Lisaks see, kuidas Üldkohus hindas retsepte välja kirjutavate arstide „inertsi” esiteks turu määratlemise ja teiseks turgu valitseva seisundi kontekstis ei ole sugugi vastuoluline, nagu väidavad apellandid. Nimelt, kuigi Üldkohtu hinnangud viisid tõepoolest eri tulemusteni, on need erinevused, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 32, täiesti põhjendatud, arvestades Üldkohtu tehtud konkreetseid faktilisi järeldusi. Niisiis, mis puudutab turu määratlemist, siis järeldas Üldkohus, nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, et H2 antagonistid ei avaldanud PPI‑dele märkimisväärset konkurentsisurvet ning ei kuulunud seega nendega samale turule, kuna PPI‑de retseptide väljakirjutamist iseloomustava inertsi põhjus peitus mitte H2 antagonistide raviomadustes, mis olid PPI‑de omadest oluliselt kehvemad, vaid viimaste kõrvalmõjudega seotud teadmatuses. Seevastu tuvastas Üldkohus apellantide PPI‑de turgu valitseva seisundi hindamise raames ja seega raviomadustelt sarnaste toodetega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278, et AZ positsiooni esimese PPI tootjana turul, kellel on kaubamärgi maine ja hea reputatsioon, kinnitas ka asjaolu, et arstidel on üldjuhul vaja aega, et õppida tundma uut ravimit ja et nad kõhklevad seega muude turule tulevate tootjate PPI‑de väljakirjutamisel.
51 Viimaseks, kuna apellandid seavad kahtluse alla toimikumaterjalide alusel tehtud Üldkohtu järeldused, st muu hulgas, et PPI‑sid ja H2 antagoniste kasutati asjaomasel perioodil eri raviotstarbel ning et PPI‑de müügi järkjärguline kasv ei olnud tingitud H2 antagonistide märkimisväärsest konkurentsisurvest, piisab meenutusest, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tõendamisel tuginenud. Kui need tõendid on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskoormist ning tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. See hinnang, välja arvatud juhul, kui tegemist on nende tõendite moonutamisega, mida käesolevas asjas aga ei ole väidetud, ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida (vt 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑535/06 P. Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2009, lk I‑7051, punkt 32, ja 16. veebruari 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑191/09 P ja C‑200/09 P: nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, punkt 65).
52 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimene väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Apellatsioonkaebuse teine väide
– Poolte argumendid
53 Teises väites heidavad apellandid, keda toetab EFPIA, Üldkohtule ette seda, et ta ei uurinud PPI‑del põhineva ravikuuri üldkulu võrreldes H2 antagonistidel põhineva ravikuuri omaga, kui ta hindas hinnanäitajaid, millele komisjon vaidlusaluse otsuse tegemisel tugines. Nad väidavad sellega seoses, et kuigi PPI‑de igapäevase koguse maksumus on kõrgem H2 antagonistide igapäevase doosi hinnast, on ravi üldkulu peaaegu sama seetõttu, et PPI‑d ravivad patsiente kiiremini. Kuigi Üldkohus möönis seda asjaolu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188 ja 193, otsustas ta selle kohtuotsuse punktides 189 ja 190, et kuna hinna ja tõhususe suhte arvudesse panemine võib osutuda eriti keeruliseks ja ebakindlaks, ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, võttes arvesse ravimite hinda samal raviperioodil. Ent Üldkohtu niisugune lähenemine on õiguslikult vale, kuna see pöörab tõendamiskoormise ümber. Seega, kui komisjon püüab tugineda keerulistele ja ebakindlatele asjaoludele, nagu hinnanäitajad, peaks ta analüüsima neid asjaolusid rahuldavalt või siis neile mitte tuginema, kui ta ei ole suuteline neid nende keerukusest tulenevalt tõendama.
54 Komisjoni arvates on see väide tulemusetu, kuna sellega ei seata kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 esitatud kaalutluste põhjendatust. See on lisaks osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu. Nimelt asjaolu, et vaidlusalune otsus rajaneb 28‑päevasel ravil, ei saa pidada ilmseks hindamisveaks, arvestades seda, et iga ravi täpset kestust ei ole võimalik kindlaks määrata. Komisjon väidab selles kontekstis, et apellantide nägemus hinna ja tõhususe suhte hindamisest on liiga lihtsustatud ja ei võta arvesse võimalike haiguste ja individuaalse ravi paljusust.
– Euroopa Kohtu hinnang
55 Nagu märkisid komisjon ja kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, on teine väide, mis on suunatud eraldiseisvalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 189 ja 190 esitatud järelduste vastu, tulemusetu.
56 Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188 märkinud, et apellantidel oli õigus väita, et PPI‑del põhineva ravi kogumaksumus ei ole H2 antagonistidel põhineva ravi kogumaksumusest nii palju suurem, kui vaidlusaluse otsuse aluseks olevast 28‑päevaste ravikuuride maksumuse erinevusest esmapilgul tuleneb, otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 189 ja 190 tõepoolest, et kuna hinna ja tõhususe suhte arvudesse panemine võib osutuda eriti keeruliseks ja ebakindlaks, sest ravi kestus oleneb suures osas haiguse liigist ja võib patsienditi erineda, siis ei saa asuda seisukohale, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, võttes arvesse ravimite hinda identse raviperioodi jooksul.
57 Siiski märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 ka seda, et igal juhul ilmnes selle kohtuotsuse punktides 171–175, 177 ja 178 tehtud järeldustest, et H2 antagonistid ei avaldanud märkimisväärset konkurentsisurvet PPI‑dele oma madalamate hindade kaudu, kuna esiteks olid arstid ja patsiendid vaid piiratud ulatuses tundlikud hinnaerinevustele, sest ravialasel tõhususel on tähtis roll määratava ravimi valikus, ja teiseks ei olnud käsitletud riikides kehtivad õigusnormid loodud nii, et H2 antagonistide hinnad viiksid PPI‑de hinnad või müügi alla.
58 Ent isegi kui eeldada, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, tegi komisjon ilmse hindamisvea, võttes ravimite hinna arvesse sama raviperioodi kohta, ja et lisaks ei olnud PPI‑dega ravimise üldkulu tegelikult suurem H2 antagonistidega ravimise kuludest, nagu väidavad apellandid, siis see ei muuda asjaolu, et H2 antagonistid ei saanud PPI‑dele märkimisväärset konkurentsisurvet avaldada, arvestades eeskätt arstide ja patsientide poolt PPI‑dele omistatud ravialase paremuse tähtsust.
59 Veel tuleb lisada, et kõigi nende asjaolude kogumis hindamise tulemusel, millele komisjon oma hinnangu rajas ja mille hulgas on muud hinnanäitajad nagu see, et AZ toodetud omeprasooli nõudlusele avaldas kõige tugevamat mõju omeprasooli geneeriliste versioonide hind, teiste PPI‑de hind ning hinnaga mitteseotud tegurid, nagu PPI‑de suurem tõhusus, PPI‑de ja H2 antagonistide eri ravikasutus, asümmeetriline asendamine, mis iseloomustas PPI‑de müügi tõusu ja vastavat H2 antagonistide müügi vähenemist või püsimist, ning Saksamaal ja Ühendkuningriigis täheldatud eripärad, järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220, et need asjaolud on asjassepuutuvate ja küllaldaste andmete kogum, et põhistada komisjoni poolt aluseks võetud turu määratlust. Ent selle kohtuotsuse punktides 189 ja 190 Üldkohtu väidetav õigusnormi rikkumine, mis puudutab sporaadiliselt vaid ühe asjaolu hindamist, ei saa igal juhul kahtluse alla seada selle koguhinnangu tulemust.
60 Järelikult tuleb ka teine väide tagasi lükata.
Esimene turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis puudutab TKT‑sid
Vaidlustatud kohtuotsus
61 Üldkohus käsitles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295–613 esimese kuritarvitamise kohta komisjoni tehtud järelduse suhtes esitatud kahte hagi väidet.
62 Neist väidetest esimest, mille kohaselt rikkus komisjon õigusnorme, analüüsiti selle kohtuotsuse punktides 352–382. Üldkohus kinnitas eelkõige selle kohtuotsuse punktides 355 ja 361 komisjoni EÜ artiklile 82 antud tõlgendust, mille kohaselt ametiasutustele eksitavate andmete esitamine, mis võib neid ametiasutusi eksitusse viia ja järelikult võimaldada sellise ainuõiguse nagu TKT andmist, millele ettevõtjal tegelikult õigust ei ole või millele tal on õigus lühemaks ajaks, on tegevus, mida ei kasutata toodete omadustel põhineva konkurentsi korral ja mis on seega turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.
63 Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 356 ja 359, et kuritarvitamise mõiste objektiivsest laadist ilmneb, et ametiasutustele edastatud avalduste eksitavat laadi tuleb hinnata objektiivsete elementide põhjal ja et ei olnud vaja tõendada, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja tegutses ettekavatsetult ja halvas usus, ent see võis siiski asjasse puutuda.
64 Üldkohus nõustus siiski osaliselt väitega selles osas, et komisjon rikkus õigusnormi selle kuupäeva hindamisel, mil väidetav esimene turgu valitseva seisundi kuritarvitamine teatavates riikides algas, leides nimetatud kohtuotsuse punktides 370, 372 ja 381, et see kuritarvitamine ei saanud alguse mitte AZ‑i poolt oma juhiste andmisega patendivolinikele, vaid TKT taotluste esitamisega riiklikele patendiametitele.
65 Selleks et hinnata esimese kuritarvitamise tuvastamise kohta esitatud teist väidet, mille kohaselt puudusid tõendid, meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 474–613 kõigepealt, et tõendamiskoormis lasus komisjonil, ning seejärel analüüsis üksikasjalikult käesoleva kohtuotsuse punktis 18 osutatud kuritarvitamise esimest ja teist faasi. Ta järeldas selle põhjal vaidlustatud kohtuotsuse punktis 598, et apellandid järgisid pidevat ja lineaarset tegevust, mida iseloomustas patendiametitele eksitavate avalduste tegemine, et saada TKT‑sid, millele neil kas ei olnud õigust või millele neil oli õigus lühemaks perioodiks.
66 Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 599 eeskätt seda, et toimikus leiduv hulk dokumentaalseid tõendeid, kõnealuse tegevuse ulatus 1993. aasta juunist kuni 1999. aasta juunini, mida ühenduse ja EMP üheksas liikmesriigis rakendati enam-vähem ulatuslikult ja suurema või vähema eduga, võimaldasid järeldada, et komisjon leidis õigustatult, et AZ oli tahtlikult soovinud patendiameteid eksitada.
67 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 600 asus Üldkohus seisukohale, et arvestades kõiki dokumentaalseid tõendeid, millele komisjon vaidlusaluse otsuse tegemisel tugines, ei saa neid kaalutlusi kahtluse alla seada apellantide avaldused, mis esitati eelkõige selle väite toetuseks, mille kohaselt tegutses AZ heauskselt. Peale selle, et need avaldused kalduvad teatud osas kinnitama vaidlusaluse otsuse põhjendatust, ei võimalda need Üldkohtu hinnangul igal juhul tähelepanuta jätta suurt hulka dokumentaalseid tõendeid ning kõiki tuvastatud asjaolusid, mis tervikuna hinnates kinnitavad veenvalt komisjoni tehtud järeldusi.
68 Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 601–607 tagasi lükanud apellantide argumendi selle kohta, et teatud riikides, st Belgias, Taanis, Saksamaal, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Norras puudus eksitavatel avaldustel väidetavalt mõju, järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 608, et AZ eksitavad avaldused on tegevus, mida ei kasutata toodete omadustel põhineva konkurentsi korral ning selline tegevus üksnes hoiab nõuetevastaselt geneeriliste ravimite tootjaid turult eemal, kasutades TKT‑de omandamist viisil, mis rikub nende aluseks olevat õiguslikku raamistikku. Sellest tulenevalt otsustas ta nimetatud kohtuotsuse punktides 609 ja 610, et komisjon ei teinud viga, leides, et apellandid kuritarvitasid oma turgu valitsevat seisundit, ning seetõttu lükkas teise väite tagasi.
Apellatsioonkaebuse kolmas väide
– Poolte argumendid
69 Kolmandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta lähtus toodete omadustel põhineva konkurentsi osas õiguslikult valest lähenemisviisist. Nimelt lükkas Üldkohus selle hindamisel, kas patendiametitele esitatud apellantide avaldused olid objektiivselt eksitavad, valesti asjassepuutumatuse tõttu tagasi määruse nr 1768/92 artiklile 19 nende antud tõlgenduse mõistlikkuse ja nende hea usu selles küsimuses.
70 Apellandid väidavad, et Üldkohus tõlgendas valesti mõistet „toodete omadustel põhinev konkurents”, otsustades, et sellise konkurentsiga ei ole seotud see, et AZ ei avalikustanud riiklikele patendiametitele oma selle artikli tõlgendust ning seega eeskätt asjaolu, et viide esimesele loale, millele nad osutasid oma TKT taotluste toetuseks, ei olnud viide direktiivile 65/65, vaid viide hindade avaldamisega seotud hilisemale loale. Ent „läbipaistvuse puudumine” ei saa olla kuritarvituse esinemiseks piisav. Lükates asjassepuutumatuse tõttu tagasi selle, et ajal, mil need taotlused esitati, oli määruse nr 1768/92 artikli 19 ebaselgust arvestades põhjendatud leida, et apellantidel oli õigus TKT‑dele, pidas Üldkohus vääralt kuritarvituste hulka kuuluvaks lihtsat asjaolu, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja taotleb õigust, millele tal tema arvates õigus on, avaldamata asjaolusid, millele ta selle veendumuse rajas. Üldkohtu arutuluskäik põhineb eeldusel, et apellantidel ei olnud õigust TKT‑le ja seega tegi ta selle tagantjärele saadud teavet kasutades, võttes arvesse Euroopa Kohtu 11. detsembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑127/00: Hässle (EKL 2003, lk I‑14781) esitatud selgitusi.
71 Apellandid väidavad, et on olemas kaalukad poliitilised ja õiguslikud põhjused, miks kuritarvitamise esinemise järeldamiseks niisuguses olukorras, nagu on tegemist käesolevas asjas, peaks olema tingimuseks tahtliku pettuse või eksitamise olemasolu. Seega kuritarvitamise mõiste niivõrd range tõlgendus, nagu on antud Üldkohtu poolt, võib takistada ja aeglustada intellektuaalomandi õiguste taotlusi Euroopas, seda veelgi enam siis, kui see käib koos komisjoni aluseks võetud turu määratluse range lähenemisviisiga. Oma seisukoha põhjendamiseks toonitavad apellandid võrdlusena, et Ameerika õiguses on konkurentsiõiguse alusel vaidlustatavad ainult pettusega saadud patendid, et mitte külmutada patenditaotlusi.
72 EFPIA lisab, et kui järgida Üldkohtu tõlgendust mõistele „toodete omadustel põhinev konkurents”, tähendab „objektiivselt eksitav” avaldus tegelikkuses „objektiivselt ebaõiget” avaldust. Selle kriteeriumi kohaselt peavad turgu valitsevad ettevõtjad olema oma asjaajamises reguleerivate asutustega eksimatud. Seega võib isegi tahtmatu viga, mis otsekohe parandati, kaasa tuua vastutuse EÜ artikli 82 alusel. EFPIA väidab eelkõige, et sellise käsitluse rakendamine patenditaotluse suhtes oleks õiguslikult vastuvõetamatu, sest igal aastal tuleks paljud neist rahuldamata jätta põhjusel, et need ei ole objektiivselt korrektsed, sest nende eesmärk ei vastanud patentimise kriteeriumidele.
73 Komisjoni arvates on see väide vastuvõetamatu, kuna selle eesmärk on saada esimese kuritarvituse aluseks olevatele asjaoludele uus hinnang, ning igal juhul tuleb see tunnistada põhjendamatuks.
– Euroopa Kohtu hinnang
74 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on mõiste „kuritarvitamine” objektiivne mõiste, mis viitab turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja sellisele tegevusele, mis võib mõjutada sellise turu struktuuri, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, ning mis takistab veel turul olemasoleva konkurentsi säilimist või selle konkurentsi arengut selliste vahenditega, mis erinevad nendest vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel (13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 91; 3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑62/86: AKZO vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑3359, punkt 69; 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑52/07: Kanal 5 ja TV 4, EKL 2008, lk I‑9275, punkt 25, ning 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑52/09: TeliaSonera Sverige, EKL 2011, lk I‑527, punkt 27).
75 Seega keelab EÜ artikkel 82 turgu valitsevat seisundit omaval ettevõtjal konkurente kõrvaldada ja selle kaudu tugevdada oma seisundit, kasutades muid vahendeid kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil (eespool viidatud kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 70, ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑202/07 P: France Télécom vs. komisjon, lk I‑2369, punkt 106).
76 Arvestades apellantide kolmanda väite põhjendamiseks esitatud argumente, tuleb kontrollida, kas Üldkohus tõlgendas valesti mõistet „toodete omadustel põhinev konkurents”, otsustades, et esimese kuritarvitamise raames ette heidetud tegevuse puhul ei olnud niisuguse konkurentsiga tegemist.
77 Selles osas on oluline märkida, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 306, 478–500 ja 591, et esimene kuritarvitus koosnes kahest faasist, millest esimene seisnes selles, et Belgias, Taanis, Saksamaal, Iirimaal, Luksemburgis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis esitati patendiametile „1988. aasta märts” kui esimese ühenduses turuleviimise loa kuupäev, teavitamata neid selle kuupäeva valiku aluseks olevast õiguslikust alusest, st AZ alternatiivne tõlgendus, mille ta soovis anda mõistele „turuleviimise luba” määruse nr 1768/92 artikli 19 tähenduses, ega 15. aprillil 1987. aastal Prantsusmaal välja antud turuleviimise loa olemasolust, mis oli esimene direktiivi 65/65 alusel väljastatud turuleviimise luba (edaspidi „tehniline luba”) ühenduses.
78 Vaidlust ei ole selles, et kui AZ oleks neile patendiametitele esitanud Prantsusmaal väljastatud esimese tehnilise loa kuupäeva, ei oleks tal määruse nr 1768/92 artikli 19 lõike 1 teises lõigus ette nähtud üleminekueeskirja tõttu olnud võimalik saada TKT‑d omeprasooli jaoks muu hulgas Taanis ja Saksamaal, kuna esimene turuleviimise luba ühenduses saadi enne 1. jaanuari 1988.
79 Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 479–484, 492 ja 509, nähtub mitmest AZ sisedokumendist, et AZ ja eelkõige tema patendiosakond oli sellest asjaolust teadlik ning nad nimetasid esimese turuleviimise loana määruse nr 1768/92 tähenduses tegelikult Prantsusmaal väljastatud tehnilise loa. See osakond märkis siiski juba enne turuleviimise loale alternatiivse tõlgenduse andmist, et ta ütleb TKT taotluste osas Taanis ja Saksamaal patendiametitele, et esimene turuleviimise luba ühenduses ei ole varasem 1. jaanuarist 1988.
80 Selle alternatiivse tõlgenduse kohaselt puudutab mõiste „turuleviimise luba” määruse nr 1768/92 tähenduses mitte tehnilist luba, vaid hindade avaldamist, mis apellantide sõnul on mõnes liikmesriigis nagu Prantsusmaa ja Luksemburg vajalik, et ravimit saaks tegelikult turule viia. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 488, et hinna avaldamise kuupäeva kasutati väidetava turule tegelikult viimise kuupäevana üksnes omeprasooli ja omeprasoolnaatriumi puhul, samas kui kuue muu toote puhul esitas AZ tehnilise loa kuupäeva või selle loa esimese avaldamise kuupäeva, kusjuures mõlemad neist kuupäevadest on 1. jaanuarist 1988 hilisemad.
81 Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 492 ja 493, ei ole vaidlust selles, et nii patendiametid kui ka patendivolinikud said sellest mõistest aru nii, et see viitab „tehnilisele loale”, ja et arvestades konteksti, milles avaldused patendivolinikele ja patendiametitele tehti, ei saanud AZ‑le mõistlikult olla teadmata, et jättes täpsustamata tõlgenduse, mida ta kavatses määrusele nr 1768/92 anda ja mis oli aluseks Prantsusmaa Vabariigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi puhul esitatud kuupäevade valikule, mõistsid patendiametid selle tulemusel neid avaldusi selliselt, et need viitavad sellele, et esimene tehniline luba ühenduses väljastati Luksemburgis „1988. aasta märtsis”.
82 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 490–492 nähtub, et AZ otsustas siiski mitte teavitada patendivolinikke ja riiklikke patendiameteid sellest, et 7. juuni 1993. aasta juhistes patendivolinike omeprasooli puudutavate TKT taotluste kohta vastasid Prantsusmaa Vabariigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi osas esitatud kuupäevad mitte tehnilise loa väljastamisele, vaid ravimi hinna avaldamise väidetavale kuupäevale.
83 Lisaks, ükski asjaolu nende juhiste raames edastatud teabe esitluses ei andnud alust arvata, et nende kahe liikmesriigi kohta osutatud kuupäevad ei puudutanud tehnilisi lube. Vastupidi, kõigepealt asjaolu, et seitsme muu riigi osas osutatud kuupäevad puudutasid tehnilise loa väljastamist, seejärel et Prantsuse ja Luksemburgi tehnilistele lubadele vastavad numbrid hoiti jõus ning lõpuks, et määruse nr 1768/92 artikli 8 lõike 1 punkti c nõuetele vastamiseks mainis AZ Luksemburgi õigusakte, mis viitasid mitte hinna avaldamisele, vaid tehnilisele loale, osutas sellele, et Prantsusmaa Vabariigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi osas osutatud kuupäevad vastasid nimetatud lubadele.
84 Üldkohus märkis pealegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 495, et apellantide väite, et AZ kavatses määruse nr 1768/92 tähenduses asjassepuutuva kuupäeva küsimust patendiametitega arutada, lükkavad ümber faktilised asjaolud ja et AZ käitumine aja jooksul viitab vastupidi pigem sellele, et tal oli kavatsus patendiameteid petta, nagu nähtub esimese kuritarvitamise teisest faasist.
85 Teise faasi osas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 307, 478 ja 501, et see hõlmas kõigepealt eksitavaid avaldusi, mis esitati 1993. ja 1994. aastal patendiametitele vastuseks nende küsimustele AZ esitatud TKT taotluste kohta, seejärel eksitavaid avaldusi, mis tehti 1994. aasta detsembris teise TKT taotluste seeria käigus kolmes EMP riigis, st Austria, Soome ja Norra, ning lõpuks eksitavaid avaldusi, mis esitati hiljem muudele patendiametitele ja siseriiklikele kohtutele konkureerivate geneeriliste toodete tootjate algatatud kohtumenetluste raames, mille eesmärk oli TKT‑de tühistamine neis riikides.
86 Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 495, 505, 506, 514, 515, 523, 574, 592 ja 593 eeskätt, et pärast seda, kui patendiametid palusid selgitusi „1988. aasta märtsi” ebatäpse märke kohta Luksemburgis turuleviimise loa kuupäevana, ning välja arvatud teabevahetus Iiri ja Ühendkuningriigi patendiametitega, vaikis AZ jätkuvalt maha esiteks 15. aprilli 1987. aasta Prantsuse tehnilise loa olemasolu ning teiseks Prantsuse Vabariigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi osas osutatud kuupäevade aluseks oleva määruse nr 1768/92 tõlgenduse.
87 Prantsuse tehnilise loa avalikustamata jätmise tõttu asusid Belgia, Luksemburgi ja Madalmaade patendiamet seisukohale, et 16. novembri 1987. aasta kuupäev, mis vastas tehnilise loa väljastamisele Luksemburgis, mille AZ esitas nende ametite konkreetsel nõudel, või mille Luksemburgi patendiamet ise sisestas, tuli võtta arvesse ühenduses esimese turuleviimise loa kuupäevana. Need ametid andsid seetõttu TKT‑d selle viimase kuupäeva alusel, samas kui Saksamaal anti TKT 21. märtsi 1988 kuupäeva alusel pärast seda, kui AZ oli sellekohase täpsustuse teinud.
88 Nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 508, 527, 530 ja 594, ei sekkunud AZ ka hiljem, et parandada talle väljastatud TKT‑d, vaatamata sellele, et tema sisedokumentidest nähtub, et ta oli nende ebaõigest alusest ja eeskätt esimese müügiloa valest kuupäevast teadlik, ning teiseks, et Madalmaade patendivolinik oli talle seda sõnaselgelt soovitanud.
89 Üldkohus märkis selle kohtuotsuse punktis 539 muu hulgas, et sellest 1994. aasta AZ patendiosakonna direktori koostatud sisedokumendist nähtub, et Loseci TKT võimalikult pika kestuse tagamiseks erinevates Euroopa riikides arendasid tema talitused välja argumendi, et turuleviimise loa mõiste määratlus ei olnud selge, ning üritasid saavutada selle kuupäeva asjassepuutuvusega nõustumist, kuna see võimaldas kõige pikema kestusega TKT‑d ja võimaluse saada või säilitada TKT‑d Taanis ja Saksamaal.
90 Lisaks märkis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 508 ja 530, et muudest sisedokumentidest nähtus, et AZ oli juba 1993. aastal hinnanud riski jätta 15. aprilli 1987. aasta Prantsuse tehniline luba avaldamata, leides, et halvimal juhul tooks see muude riikide puhul kui Taani Kuningriik ja Saksamaa Liitvabariik kaasa 16. novembril 1987 Luksemburgis väljastatud tehnilise loa alusel antud täiendava kaitse vähendamise kuue kuu võrra. Seega riikides, mille osas määruse nr 1768/92 üleminekusätted ei tekitanud raskusi, kuid milles AZ kasutas „järjekindluse eesmärgil” Luksemburgi loa kuupäeva, oli tal võimalik TKT suhtes algatatava kohtuvaidluse korral naasta Prantsuse tehnilise loa kuupäevale.
91 Nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 595 ja 596, isegi olles pärast Ühendkuningriigi ja Iiri patendiametite küsimusi avaldanud Prantsusmaal turuleviimise tehnilise loa olemasolu, jätkas AZ oma tegevust, mis seisnes eksitavate avalduste esitamises, et saada 21. märtsi 1988. aasta kuupäeva põhjal TKT‑d EMP riikides, st Austria, Soome ja Norra; nende avalduste tagajärjel väljastasid patendiametid selle kuupäeva põhjal TKT‑d.
92 Viimaseks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 576–590 ja 597, et AZ üritas Saksa, Soome ja Norra kohtutes kaitsta nendes riikides antud TKT‑de kehtivust, tehes ebaõigeid avaldusi 21. märtsi 1988. aasta kuupäeva asjassepuutuvuse kohta ning seda hoolimata sellest, et tal oli kooskõlalist teavet, mis viitas sellele, et isegi tema enda määruse nr 1768/92 artikli 19 ja tema „tegeliku turuleviimise teooria” tõlgenduse põhjal ei olnud see kuupäev, mis tuli aluseks võtta, kuna tegelikkuses ei vastanud see hinna avalikustamisele Luksemburgis, ja et Loseci tegelik turustamine selles riigis leidis aset enne seda kuupäeva.
93 Ent tuleb tõdeda, et nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 493, 495, 507, 598, 599, 608 ja 609, ei kujutanud endast toodete omadustel põhinevat konkurentsi AZ pidev ja lineaarne tegevus, nagu on kokku võetud eespool ja mida iseloomustas patendiametitele väga valede avalduste esitamine ning läbipaistvuse ilmne puudumine eeskätt seoses Prantsuse tehnilise loa olemasoluga ja millega AZ üritas tahtlikult eksiteele viia patendiametid ja kohtuasutused, et säilitada võimalikult kaua oma monopol PPI‑de turul.
94 Seda järeldust ei sea kahtluse alla apellantide argument, et nende määruse nr 1768/92 artiklile 19 antud alternatiivne tõlgendus on väidetavalt mõistlik, ja et nad tegutsesid selles osas heas usus.
95 Nimelt, isegi kui eeldada, et vaatamata asjaolule, et AZ ise oli vähemalt alguses seisukohal, et Prantsusmaal 15. aprillil 1987 väljastatud tehniline luba oli see, mida peeti silmas määruses nr 1768/92, leidis ta lõpuks, et tema alternatiivne tõlgendus oli mõistlik ning oli väga tõenäoline, et siseriiklikud kohtud ja Euroopa Kohus seda järgivad juhul, kui konkurendid vaidlustavad 21. märtsi 1988. aasta või 16. novembri 1987. aasta kuupäeva põhjal väljastatud TKT‑d, pidi AZ avaldama patendiametitele kogu asjakohase teabe ja eeskätt selle Prantsuse tehnilise loa olemasolu, et nad saaksid kõiki asjaolusid teades otsustada, millist neist lubadest nad soovisid TKT väljastamisel aluseks võtta.
96 Seega, tehes patendiametitele eksitavaid avaldusi, varjates nimetatud Prantsuse tehnilise loa olemasolu ning lastes tahtlikult neil uskuda, et 21. märtsi 1988. aasta kuupäev vastas Luksemburgi tehnilisele loale ja et viimane oli esimene turuleviimise luba ühenduses, nõustus AZ teadlikult sellega, et need ametid annavad talle TKT‑sid, mida nad ei oleks väljastanud, kui nad oleks teadnud Prantsuse tehnilise loa olemasolust, ja mis oleksid osutunud õigusvastaseks juhul, kui siseriiklikud kohtud või Euroopa Kohus oleks järginud AZ pakutud alternatiivset tõlgendust.
97 Ka ei ole vaidlust selles, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 92, ei puutunud isegi alternatiivse tõlgenduse alusel patendiametitele esitatud 21. märtsi 1988. aasta kuupäev TKT väljastamisel asjasse. See kuupäev viitas tegelikult Luksemburgi Suurhertsogiriigi nimekirjale pealkirjaga „Ministère de la Santé – Spécialités pharmaceutiques – Liste des spécialités pharmaceutiques admises à la vente dans le Grand-Duché de Luxembourg (Tervishoiuministeerium – Ravimpreparaadid – Luksemburgi Suurhertsogiriigis müügiloa saanud ravimpreparaadid)” ning ei vastanud tegelikkuses hinna Luksemburgis avaldamise kuupäevale. Üldkohus märkis selles küsimuses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 497, 498, 580–582, et see nimekiri ei näi hinna avaldamisena ning et lisaks kaldus AZ tegevus kuritarvitamise teises faasis muutma vähem usaldusväärseks väited tema hea usu kohta nimetatud kuupäeva küsimuses.
98 Apellantide kolmas väide tähendab Üldkohtu neid faktijäreldusi arvestades, mille osas apellandid sõnaselgelt teatasid, et nad ei sea neid kahtluse alla, et toetatakse teesi, mille kohaselt juhul, kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja leiab, et ta võib õiguslikult vastuvõetava tõlgenduse kohaselt õigusele tugineda, võib ta kasutada selle saamiseks kõiki vahendeid ning esitada isegi väga eksitavaid avaldusi, millega ametiasutused eksiteele viiakse. Ent selline käsitlus on ilmselgelt vastuolus toodete omadustel põhineva konkurentsi mõiste ja sellisel ettevõtjal lasuva erilise kohustusega mitte kahjustada oma käitumisega liidu tõhusat ja moonutamata konkurentsi.
99 Lõpuks, vastupidi EFPIA väidetule ei otsustanud Üldkohus absoluutselt, et turgu valitsevat seisundit omavad ettevõtjad peavad oma asjaajamises reguleerivate asutustega olema eksimatud ning et mis tahes niisuguse ettevõtja objektiivselt ebaõige avaldus on sellise seisundi kuritarvitamine ja seda isegi siis, kui viga tehti tahtmatult ja otsekohe parandati. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et esiteks erineb see radikaalselt AZ käitumisest käesolevas asjas ning et teiseks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 357 ja 361, et ainuõiguste alusetuks saamiseks ametiasutustele esitatud avalduste eksitavat laadi tuleb hinnata in concreto ja hindamine erineb iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt. Sellest kohtuotsusest ei saa seega järeldada, et niisuguse ettevõtja mis tahes patenditaotlus, mis jäeti rahuldamata põhjusel, et see ei vasta patentimise kriteeriumidele, toob automaatselt kaasa vastutuse EÜ artikli 82 tähenduses.
100 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Apellatsioonkaebuse neljas väide
– Poolte argumendid
101 Neljandas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades, et kuritarvitamiseks piisas pelgalt TKT taotlemisest. Selliselt toimides lõi ta „iseenesest kuritarvitamise”, analüüsimata, kas konkurentsi mõjutati või kas süükspandav tegevus kaldus konkurentsi piirama. Nad leiavad, et konkurentsi saab piirata vaid siis, kui antakse taotletav ainuõigus, kui AZ konkurendid olid selle olemasolust teadlikud ja kui see õigus võib nende konkurentide tegevust mõjutada. See lähenemisviis oleks võinud olla kooskõlas Ameerika õiguses järgituga.
102 Sellega seoses väidavad nad, et TKT‑sid taotleti viis kuni kuus aastat enne nende jõustumist ning kuni selle hetkeni olid AZ õigused kaitstud patentidega ainetele ja teatavatel juhtudel ka patentidega valemitele. Lisaks, Taanis võeti TKT taotlus tagasi, samas kui Ühendkuningriigis anti TKT „õige” kuupäeva alusel. Saksamaal võeti TKT tagasi enne selle aluseks oleva patendi kehtivuse lõppemist ning Norras mõni kuu pärast selle kehtivuse lõppemist. Viimaseks, kuigi Belgias ja Madalmaades väljastatud TKT‑d andsid AZ‑le tõepoolest vastavalt viie ja kuue kuu jooksul alusetu kaitse, ei ole tõendeid selle kohta, et see kaitse tegelikult konkurentsi piiras. Liiati ei omanud AZ sel ajal turgu valitsevat seisundit. Kuid kuritarvitamise tuvastamiseks peab tegevuse mõju olema võimalik tajuda sel ajal, kui ettevõtjal on selline seisund.
103 EFPIA heidab samuti Üldkohtule ette seda, et viimane leidis, et eksitav avaldus võib kujutada endast kuritarvitamist, isegi kui sellel ei ole välist mõju, sest patendiamet või kolmandad isikud parandasid selle vea, kasutades parandusmehhanisme, nagu vastulausemenetlust või kehtetuks tunnistamise menetlust.
104 Komisjoni hinnangul ei ole sellel väitel alust.
– Euroopa Kohtu hinnang
105 Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktist 357, analüüsis Üldkohus käesolevas asjas, kas kõnealuse tegevuse toimepanemise kontekstist lähtuvalt võis see tegevus viia ametiasutused nii kaugele, et need alusetult tekitasid seadusest tulenevaid takistusi konkurentsile, näiteks omistades õigusvastaselt talle ainuõigused. Sellega seoses leidis ta, et ametiasutuste piiratud kaalutlusruum või asjaolu, et puudub kohustus kontrollida neile edastatud andmete täpsust või tõelevastavust, võib olla asjassepuutuvad elemendid, mida tuleb arvesse võtta, kui määratakse kindlaks, kas kõnealune tegevus võib viia selleni, et seadusest tulenevaid takistusi konkurentsile suurendatakse.
106 Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei rajane Üldkohtu analüüs kuidagi kontseptsioonil, mille kohaselt on asjaomane tegevus „iseenesest kuritarvitamine”, olenemata selle konkurentsivastastest tagajärgedest. Vastupidi, Üldkohus toonitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377 sõnaselgelt, et avaldused, millega soovitakse õigusvastaselt saada ainuõigusi, on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine üksnes siis, kui on tõendatud, et need oma objektiivses kontekstis võivad tõepoolest viia ametiasutused nii kaugele, et nad annavad taotletud ainuõiguse.
107 Ent nagu tõdes Üldkohus eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 591–598, oli see nii käesolevas asjas, mida kinnitab ka asjaolu, et AZ eksitavad avaldused võimaldasid tal tegelikult saada TKT‑sid, millele tal kas ei olnud õigust, nagu Saksamaa, Soome ja Norra puhul, või millele tal oli õigus vaid lühemaks ajavahemikuks, nagu see oli Belgia, Luksemburgi, Madalmaade ja Austria puhul.
108 Mis puudutab eeskätt neid riike, kus nende eksitavad avaldused võimaldasid AZ‑l saada õigusvastaseid TKT‑sid, siis ei saa apellandid eitada nende avalduste konkurentsivastast mõju põhjusel, et TKT‑sid taotleti viis kuni kuus aastat enne nende jõustumist ning et kuni selle ajani olid AZ õigused kaitstud õiguspäraste patentidega. Nimelt, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 362, 375 ja 380, ei too niisugused õigusvastased TKT‑d kaasa mitte ainult olulist välistavat mõju pärast aluspatendi kehtivuse lõppemist, vaid need võivad muuta turu struktuuri, kahjustades potentsiaalset konkurentsi isegi enne kehtivuse lõppemist.
109 Neid konkurentsivastaseid tagajärgi arvestades otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 605 samuti põhjendatult, et tähtsust ei oma see, et Saksamaal tühistati pärast geneneeriliste toodete tootjate hagi TKT enne aluspatendi kehtivuse lõppemist.
110 Vastupidi apellandide seisukohale ei ole ka absoluutselt vajalik, et AZ oleks pärast aluspatentide kehtivuse lõppemist omanud veel turgu valitsevat seisundit, kuna tema tegevuse konkurentsivastasust tuleb hinnata selle toimepanemise hetkel. Järelikult lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 379 ja 606 õigustatult tagasi argumendi, mille kohaselt laienes Belgias ja Madalmaades eksitavate avalduste alusel saadud täiendav kaitse perioodile, mil AZ‑l ei olnud nendes liikmesriikides enam turgu valitsevat seisundit.
111 Mis puudutab asjaolu, et nende eksitavad avaldused ei võimaldanud AZ‑il saada TKT‑sid Taanis ning et Iirimaal ja Ühendkuningriigis anti TKT‑d lõppkokkuvõttes välja õige kuupäeva alusel, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 602–604, et see asjaolu ei võta AZ tegevuselt neis riikides kuritarvitavat laadi, kui on tõendatud, et need avaldused võisid väga tõenäoliselt viia õigusvastaste TKT‑de väljastamiseni. Lisaks, nagu rõhutas komisjon, kuna süükspandav tegevus seisneb üldises strateegias, mille eesmärk on hoida geneeriliste toodete tootjad põhjendamatult turult eemal TKT‑de saamise teel neid õigusnorme rikkudes, millega TKT‑d loodi, ei mõjuta kuritarvitamise olemasolu see, et strateegia oli mõnes riigis edutu.
112 Viimaseks, mis puudutab tingimusi, mis apellantide arvates peavad olema täidetud, et tuvastada, et eksitavad avaldused võisid konkurentsi piirata, siis piisab, kui tõdeda, et need tingimused tähendavad tegelikkuses seda, et nõutakse konkurentsivastaste tagajärgede tegeliku ja kindla saabumise tõendamist. Ent Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi turgu valitseva ettevõtja tegevust ei saa kvalifitseerida kuritarvitamiseks, kui puudub igasugune konkurentsivastane mõju turul, ei ole siiski nõutud, et see mõju oleks tingimata tegelik, kuna piisab potentsiaalse konkurentsivastase mõju tõendamisest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus TeliaSonera Sverige, punkt 64).
113 Seetõttu tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine turgu valitseva seisundi kuritarvitamine
Vaidlustatud kohtuotsus
114 Teise kuritarvituse kohta esitatud kahte väidet käsitleti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 614–864.
115 Hinnates neist väidetest esimest, mille kohaselt on rikutud õigusnorme, märkis Üldkohus kohtuotsuse punktides 666–669 kõigepealt, et pärast kuue- või kümneaastase ainuõigusliku perioodi lõppemist, mis algas esimese turuleviimise loa väljastamisega, ei anna direktiiv 65/65 enam originaalravimi omanikule ainuõigust kasutada toimikusse esitatud farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ja kliiniliste uuringute tulemusi. Ta võimaldab vastupidi seda, et siseriiklikud ametiasutused võtavad neid andmeid arvesse olemuslikult sarnaste toodete turuleviimise lubade väljastamisel selle direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu punkti 8 alapunktis a) iii sätestatud lühimenetluse alusel. Seadusandja selline valik tuleneb ühelt poolt uuendusi tegevate ettevõtjate huvide ja teiselt poolt peamiselt sarnaste toodete tootjate huvide kaalumisest ning ka huvist vältida tarbetut inim- ja loomkatsete kordamist.
116 Üldkohus meenutas, et 16. oktoobri 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑223/01: AstraZeneca (EKL 2003, lk I‑11809, punktid 49–54) otsustas Euroopa Kohus siiski, et rahvatervise kaitsega seotud huvi nõuab geneerilise ravimi turuleviimise loa taotluse käsitlemiseks nimetatud sättes ette nähtud lühimenetluse alusel, et algravimi turuleviimise luba veel kehtiks kõnealuses liikmesriigis taotluse esitamise kuupäeval, ning järelikult on sellega vastuolus olukord, kui lühimenetlust on võimalik kasutada pärast algravimi turuleviimise loa tühistamist.
117 Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 670, et originaalravimi turuleviimise loa tühistamisega takistatakse seda, et olemuselt sarnase ravimi turuleviimise loa taotleja vabastatakse direktiivi 65/65 artikli 4 kolmanda lõigu punkti 8 alapunkti a) iii alusel farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ning kliiniliste uuringute läbiviimisest, et tõendada ohutust ja meditsiinilist efektiivsust. Seega käesolevas asjas, kuigi õigusaktides ei tunnustatud enam AZ ainuõigust kasutada nende testide tulemusi, võimaldasid rahvatervise kaitsega seotud ranged nõuded, mis on Euroopa Kohtu poolt direktiivi 65/65 tõlgenduses aluseks võetud, tal oma turuleviimise lubade tühistamisega takistada või muuta raskemaks lühimenetluse alusel olemuselt sarnaste ravimite turuleviimise lubade saamise, millele geneeriliste toodete tootjatel oli ometi õigus.
118 Üldkohus nentis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 675 ja 676, et sellise tegevuse aluseks, mille eesmärk on takistada geneeriliste ravimite tootjatel kasutada oma õigust niisuguste testide ja uuringute tulemusi kasutada, ei saa kuidagi olla toodete omadustel põhineva konkurentsiga seotud investeeringute õiguspärane kaitse. Ta märkis eelkõige, et AZ poolt turuleviimise lubade tühistamise eesmärk oli üksnes takistada, et olemuselt sarnaste ravimite turuleviimise loa taotlejad saaksid kasutada lühimenetlust, ja seega takistada või aeglustada geneeriliste toodete turuleviimist. Ta täpsustas, et niisugune tühistamine võis takistada ka paralleelimporti. Kohtuotsuse punktis 677 lisas ta, et see, et AZ‑l oli õigus taotleda nende turuleviimise lubade tühistamist, ei eemaldada seda tegevust EÜ artikliga 82 sätestatud keelualast.
119 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 678–684 lükkas Üldkohus seejärel tagasi apellantide argumendi, mille kohaselt tuleb süüks arvatud tegevuse kooskõla EÜ artikliga 82 hinnata „olulisi seadmeid” käsitlevas kohtupraktikas välja töötatud kriteeriumide alusel. Viimaseks, selle kohtuotsuse punktides 685–694 lükkas ta tagasi esimest korda Üldkohus esitatud apellantide argumendi, mille kohaselt kujutasid käesolevas asjas ravimijärelevalve kohustused, mis AZ‑l lasusid Taanis, Rootsis, ja Norras, endast nendes riikides turuleviimise lubade tühistamise taotluste objektiivset õigustust.
120 Teist väidet, mis puudutab teist kuritarvitamist ja millega apellandid seadsid kahtluse alla komisjoni poolt nendele asjaoludele antud hinnangu, mis moodustasid osa süükspandavast tegevusest, ning järeldused, mille komisjon nende põhjal tegi, analüüsiti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 757–865.
121 Kohtuotsuse punktides 806–812 otsustas Üldkohus, et Loseci kapslite turuleviimise loa tühistamine ei olnud toodete omadustel põhinev konkurentsitegevus. Ta leidis, et seevastu ei saa AZ‑le ette heita seda, et ta lasi käibele Losec MUPS‑i, ega seda, et ta eemaldas turult Loseci kapslid, kuna erinevalt turuleviimise lubade tühistamisest ei aeglusta ega takista need toimingud geneeriliste toodete turuleviimist ega paralleelimporti.
122 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 824–863 analüüsis Üldkohus seda, kas komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et arvestades etteheidetava tegevuse toimumise objektiivset konteksti, võis see piirata konkurentsi, takistades või aeglustades geneeriliste toodete turuleviimist ja paralleelimporti.
123 Mis puudutab esiteks geneeriliste toodete turuleviimist, siis tõdes ta kohtuotsuse punktis 828, et turuleviimise lubade tühistamine muutis lühimenetluse kasutamise võimatuks ning võis seega aeglustada geneeriliste ravimite turustamislubade väljastamist Taanis, Rootsis ja Norras. Sellega seoses asus ta nimetatud kohtuotsuse punktides 829–835 seisukohale, et apellantide esitatud asjaolu, et AZ konkurendid oleks võinud turuleviimise lube saada alternatiivsete menetluste teel, mis on pikemad ja kulukamad, ei olnud piisav, et kõrvaldada nimetatud lubade tühistamise kuritarvitav laad, kuna sellega ainult üritati vähemalt ajutiselt geneeriliste toodete konkureerivad tootjad turult välistada.
124 Teiseks, mis puudutab paralleelimporti, siis otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 838–863, et kuigi komisjon tõendas, et Rootsis võis Loseci kapslite turuleviimise loa tühistamine välistada nende toodete paralleelimpordi, siis Taani Kuningriigi ja Norra Kuningriigi puhul ei olnud seda siiski tõendatud. Seetõttu nõustus ta selle väitega osaliselt nendes kahes riigis paralleelimpordi piiramist puudutavas osas ning lükkas selle ülejäänud osas tagasi.
Apellatsioonkaebuse viies väide
– Poolte argumendid
125 Viiendas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus tõlgendas valesti mõistet „toodete omadustel põhinev konkurents”, kui ta leidis, et sellise konkurentsiga on vastuolus liidu õigusnormidega antud õiguse pelk teostamine. Ei ole loogiline, et liit on turuleviimise loa tühistamise õiguse andnud ja samal ajal selle keelanud. Nad väidavad sellega seoses, et liidu farmaatsiaalased õigusnormid annavad turuleviimise loa omanikule õiguse taotleda selle loa tühistamist samamoodi, nagu need annavad talle õiguse seda pärast aegumist mitte pikendada. Komisjon ise ning kohtujuristid La Pergola ja Geelhoed möönsid sõnaselgelt oma ettepanekutes Euroopa Kohtu 16. detsembri 1999. aasta otsusele kohtuasjas C‑94/98: Rhône-Poulenc Rorer ja May & Baker (EKL 1999, lk I‑8789) ning 10. septembri 2002. aasta otsusele kohtuasjas C‑172/00: Ferring (EKL 2002, lk I‑6891), et omanik võib seda õigust teostada igal ajal, ilma et ta peaks esitama põhjuseid ja ilma et tal tuleks võtta arvesse geneeriliste toodete tootjate ja paralleelimportijate huve. Need põhimõtted tulenevad ka eespool nimetatud kohtuotsusest Ferring.
126 Apellandid rõhutavad, et turuleviimise loa olemasolu seab ranged ravimijärelevalve kohustused, millega kaasnevad püsivalt kulud ja millest on legitiimne vabaneda, kui loa saanud toodet enam ei turustata. See, et turgu valitsevat seisundit omavatelt ettevõtjatelt võetakse tühistamise õigus ja nõutakse, et nad säilitaks sellise loa kehtivust, mida neil enam vaja ei ole, ja mistõttu nad oleks sunnitud tegema pingutusi, kandma kulusid ja rahvatervisega seotud vastutust nende poolt antava teabe täpsuse eest, saamata oma konkurentidelt mingit vastutasu, laiendaks liigselt selliste ettevõtjate spetsiifilise kohustuse piire.
127 Apellandid heidavad Üldkohtule veel ette seda, et ta põhjendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 677 ebapiisavalt järeldust, et EÜ artikli 82 tähenduses ei oma kuritarvitava tegevuse õigusvastasus seost selle kooskõlaga teiste õigusnormidega. Niisiis oleks ta pidanud selgitama, mil moel kujutas AZ legitiimne õigus käesolevas asjas kuritarvitamist. Lisaks, liidu farmaatsiaalaste õigusaktide eesmärk ise on ühitada innovatsiooni soodustamine konkurentsi kaitsmisega. Veel leiavad nad, et Üldkohus kvalifitseeris kuritarvitamiseks rea tegevusi, mis erinevad komisjoni tuvastatust ja mis ületab tema pädevuse piirid.
128 Komisjoni arvates ei ole see väide põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
129 Sissejuhatuseks tuleb nentida, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 804, et sellise strateegia väljatöötamine – isegi kui seda teeb turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja –, mille eesmärk on piirata oma müügi vähenemist ja suuta konkureerida geneeriliste toodetega, on õiguspärane ja kuulub tavapärase konkurentsi juurde, kui käsitletud tegevus ei erine nendest toimingutest, mis on osa toodete omadustel põhinevast konkurentsist, mis võib tarbijatele kasu tuua.
130 Siiski, vastupidi apellantide väidetule ei kuulu niisuguse konkurentsi juurde selline tegevus, nagu on teise kuritarvitamise raames ette heidetav tegevus, mis seisneb Taanis, Rootsis ja Norras Loseci kapslite turuleviimise lubade objektiivsete põhjendusteta tühistamises pärast seda, kui lõppes direktiivis 65/65 tunnustatud ainuõiguste kehtivus kasutada farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ja kliiniliste uuringute tulemusi, millega AZ soovis, nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 814, häirida geneeriliste toodete turuletulekut ja paralleelimporti.
131 Sellega seoses tuleb muu hulgas tõdeda, nagu märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 675, et pärast eespool mainitud ainuõigusperioodi lõppemist ei saa niisuguse tegevuse aluseks – mille eesmärk on takistada geneeriliste ravimite tootjatel oma õigust niisuguseid tulemusi kasutada – kuidagi olla toodete omadustel põhineva konkurentsiga seotud investeeringute õiguspärane kaitse, kuna AZ‑l ei olnud nimelt enam direktiivi 65/65 alusel ainuõigust neid tulemusi kasutada.
132 Lisaks otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 677 õigesti, et apellantide viidatud asjaolu, et AZ‑l oli direktiivi 65/65 alusel õigus taotleda Loseci kapslite turuleviimise lubade tühistamist, ei saa eemaldada seda tegevust EÜ artikliga 82 sätestatud keelualast. Nimelt, nagu Üldkohus selgitas, ei oma EÜ artikli 82 tähenduses kuritarvitava tegevuse õigusvastasus seost selle kooskõlaga või vastuoluga teiste õigusnormidega ning et valdavas osas seisneb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine tegevuses, mis on muuseas muude õigusharude kui konkurentsiõiguse seisukohast seaduslikud.
133 Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 78, on direktiivi 65/65 keskne eesmärk rahvatervise kaitse, kaotades teatavate siseriiklike õigusnormide vahelised lahknevused, mis häirivad ravimikaubandust liidus, ning sellel ei ole seega – nagu väidavad apellandid – samad eesmärgid kui EÜ artiklil 82, nii et viimase kohaldamine ei ole enam vajalik, et tagada tõhus ja moonutusteta konkurents siseturul.
134 Selles kontekstis on oluline meenutada, et turgu valitsevat seisundit omaval ettevõtjal on selles suhtes eriline kohustus (vt eespool viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 105) ning nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 672 ja 817, ei saa see ettevõtja seega kasutada õigusnormides kehtestatud menetlusi nii, et see takistab või muudab raskemaks konkurentide turule sisenemise, kui puuduvad põhjused, mis on seotud toodete omadusel põhinevas konkurentsis osaleva ettevõtja seaduslike huvidega, või kui puuduvad objektiivsed õigustused.
135 Apellantide argumendi osas, mille kohaselt paneb turuleviimise loa jõus hoidmine talle rangeid ravimijärelevalve kohustusi, tuleb tõdeda, et niisugused kohustused võivad tõepoolest olla turuleviimise loa tühistamise objektiivne põhjus.
136 Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 686 ja 688, esitati see argument siiski esimest korda kohtumenetluses ning nimetatud kohustustega seotud koorma küsimust ei tõstatatud kordagi AZ sisedokumentides äristrateegia kohta, mille tõttu võib kahelda, et turuleviimise lubade tühistamine käesolevas asjas on tingitud neist kohustustest.
137 Üldkohus otsustas selle kohtuotsuse punktis 689 veel, et kuna AZ ei taotlenud oma turuleviimise lubade tühistamist Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades ega Austrias, siis ei tõendanud apellandid, et täiendav koorem, mis oleks lasunud AZ‑l, kui ta ei oleks oma turuleviimise lube Taanis, Rootsis ja Norras tühistanud, oleks olnud niivõrd suur, et see oleks endast kujutanud objektiivset õigustust.
138 Arvestades seda Üldkohtu järeldust, mis rajaneb selle kohtuotsuse punktides 690–693 läbi viidud AZ‑l seoses tema turuleviimise lubadega viimati nimetatud riikides lasuva ravimiohutuse järelevalve kohustuste üksikasjalikul analüüsil, mida apellandid ei vaidlustanud, tuleb järeldada, et niisuguseid kohustusi käsitleval argumendil ei ole alust.
139 Kuna apellandid püüavad argumendina kasutada eespool viidatud kohtuasjades Rhône Poulenc Rorer ja May & Baker ning Ferring esitatud kohtujuristi ettepanekuid või ka Euroopa Kohtu otsust viimati nimetatud kohtuasjas, siis piisab, kui tõdeda, et need kohtuasjad ei puudutanud kuidagi küsimust, kas turuleviimise loa tühistamine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt, mis võib takistada või aeglustada geneeriliste toodete turuletulekut ja paralleelimporti, on EÜ artikli 82 rikkumine ning ei võimalda selles küsimuses midagi tuletada.
140 Lõpetuseks, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei ületanud Üldkohus mingil juhul oma pädevuse piire, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 806–811, et kuigi komisjon määratles teise kuritarvitamise kui Loseci kapslite turuleviimise lubade tühistamised koos nende kapslite müügi väljavahetamisega Losec MUPS‑i kapslite vastu, olid selle keskmes need tühistamised, nagu liiati komisjon menetluse käigus oli kinnitanud, kusjuures kõnealune väljavahetamine kujutas endast konteksti, milles need tühistamised toimusid, ning et ainult see tühistamine võis tekitada komisjoni ette heidetud konkurentsivastased tagajärjed ja seega kvalifitseeruda kuritarvitamiseks.
141 Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Apellatsioonkaebuse kuues väide
– Poolte argumendid
142 Kuuendas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides et teise kuritarvitamise raames ette heidetud tegevus võis konkurentsi piirata. Nad väidavad, et liidu õiguse alusel seadusliku õiguse teostamist saab kõige enam „kuritarvitavaks” kvalifitseerida ainult erakorraliste asjaolude esinemisel, st kui kõrvaldatakse mis tahes tõhus konkurents, pelgalt kalduvus konkurentsi kahjustada ei ole selleks piisav. Analoogiat võib leida sundlitsentsimise juhtumitega, nagu näiteks 29. aprilli 2004. aasta otsuses kohtuasjas C‑418/01: IMS Health (EKL 2004, lk I‑5039) käsitletud juhtumiga. See analoogia on õigustatud mitte üksnes turuleviimise loa tühistamise õiguse tegeliku äravõtmise tõttu, vaid ka asjaolu tõttu, et tühistamise keelamine on üks sundlitsentsimise viis. Apellandid kinnitavad veel, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 830, oli AZ‑l pärast direktiiviga 65/65 antud ainuõigusliku perioodi lõppemist veel ainuõigused kliiniliste andmete suhtes, mis jäid konfidentsiaalseks, kuna see direktiiv ei näe ette sellist konfidentsiaalset teavet andva äriühingu kohustust seda oma konkurentidega jagada.
143 Seetõttu leiavad apellandid, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 824–827 ja 829, oleks komisjon pidanud käesolevas asjas tõendama mitte ainult seda, et turuleviimise loa tühistamine muutis konkurentsi „keerulisemaks”, vaid et see tekitas konkurentsile ebaproportsionaalseid tagajärgi. Kohaldades seda väidetavalt õiget kriteeriumi, ei saa turuleviimise lubade tühistamist kvalifitseerida kuritarvitamiseks, kuna antud juhul ei kõrvaldatud konkurentsi geneeriliste toodete ega paralleelimpordi tasandil.
144 Seoses geneeriliste toodetega väidavad apellandid, et esiteks ei võtnud turuleviimise lubade tühistamine nende toodete tootjatelt, kes juba tegutsesid turul, õigust oma toodete turustamist jätkata. Teiseks oli tootjatel, kes turul veel ei tegutsenud, muid võimalusi kui direktiivi 65/65 artikli 4 kolmanda lõigu punkti 8 alapunktis a) iii ette nähtud lühimenetlus, isegi kui need olid „vähem soodsad”.
145 Paralleelimpordi osas leiavad apellandid, et komisjoni otsus oleks tulnud tühistada ka Rootsi Kuningriigi osas, kuna lisaks sellele, et konkurentsi ainult kahjustati, mitte ei kõrvaldatud, oli see kahjustamine tingitud antud juhul liidu õiguse ebaõigest kohaldamisest Rootsi ametiasutuse poolt, sest Euroopa Kohus on otsustanud, et EÜ artiklid 28 ja 30 välistavad selle, et ravimi turuleviimise loa tühistamine tähendab iseenesest paralleelimpordi loa tühistamist, kui puudub oht tervisele (8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑15/01: Paranova Läkemedel jt, EKL 2003, lk I‑4175, punktid 25–28 ja 33, ning otsus kohtuasjas C‑113/01: Paranova, EKL 2003, lk I‑4243, punktid 26–29 ja 34).
146 Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna „sundlitsentsimist” käsitlevate argumentidega kordavad apellandid vaid argumente, mis nad on juba esitanud esimeses kohtuastmes, põhjendamata, mis osas Üldkohus eksis nende argumentide uurimisel. Igal juhul on see väide põhjendamatu.
– Euroopa Kohtu hinnang
147 Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole see väide vastuvõetamatu. Sellega seoses piisab, kui nentida, et kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses astmes analüüsitud õiguslikud küsimused apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt, kui apellatsioonkaebuse esitaja ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt 23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑425/07 P: AEPI vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑3205, punkt 24, ning 29. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑54/09 P: Kreeka vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑7537, punkt 43).
148 Tuleb siiski tõdeda, et see väide ei ole põhjendatud. Nimelt ei ole teist kuritarvitamist iseloomustav olukord kuidagi võrreldav sundlitsentsimisega või juhtumiga, mille kohta tehti apellantide osutatud eespool viidatud kohtuotsus IMS Health, mis puudutas modulaarstruktuuri intellektuaalse omandi õigusi omava turgu valitseva ettevõtja keeldumist anda oma konkurentidele selle struktuuri kasutamiseks litsents.
149 Seega, direktiivis 65/65 antud võimalus tühistada turuleviimise luba ei ole võrdne omandiõigusega. Järelikult see, et arvestades tema erilist vastutust, ei saa turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja kasutada seda võimalust nii, et see takistab või muudab raskemaks konkurentide turule sisenemise, välja arvatud juhul, kui ta saab toodete omadusel põhinevas konkurentsis osaleva ettevõtjana tugineda seaduslike huvidega seotud põhjustele või objektiivsetele õigustustele, ei kujuta endast niisuguse õiguse „tegelikku äravõtmist” ega kohustust anda litsents, vaid pelgalt liidu õiguses ette nähtud võimaluste piiramist.
150 Ent asjaolu, et selliste võimaluste kasutamine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt on piiratud või peab tingimustele vastama, tagamaks, et hiljem ei kahjustataks sellise ettevõtja olemasolu tõttu juba nõrgestatud konkurentsi, ei ole absoluutselt erandlik ega õigusta EÜ artikli 82 kohaldamise erandit, erinevalt olukorrast, kus piiratud on ainuõiguse vaba kasutamine, mis on antud investeeringu või uuenduse loomise eest.
151 Mis puudutab apellantide argumenti, et AZ‑l olid veel ainuõigused toimikule lisatud kliiniliste andmete suhtes, mis jäid konfidentsiaalseks, siis ei võta see argument arvesse seda, et nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 681, loob direktiiv 65/65 igal juhul piirangu nendele väidetavatele õigustele, kehtestades oma artikli 4 kolmanda lõigu punkti 8 alapunktis a) iii lühimenetluse, mis võimaldab pärast kuue- või kümneaastase ainuõigusliku perioodi lõppemist siseriiklikel ametiasutustel tugineda nendele andmetele ning olemuselt sarnaste ravimite tootjatel nende olemasolust kasu saada turuleviimise loa saamiseks. Seega tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 670, 674, 680 ja 830 õigesti, et direktiiv 65/65 ei tunnustanud enam AZ ainuõigust kasutada toimikusse lisatud farmakoloogiliste ja toksikoloogiliste testide ja kliiniliste uuringute tulemusi.
152 Lisaks, kuna siseriiklikud asutused ei avalikusta neid andmeid taotlejatele lühimenetluses, siis nagu rõhutab komisjon, ei ole teise kuritarvitamise tuvastamise tagajärjeks see, et konkurentidele antakse juurdepääs kliinilistele andmetele ega kahjustata nende andmete konfidentsiaalsust.
153 Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 678–684 tagasi apellantide argumendi, mille kohaselt tuleb teise kuritarvitamise raames süüks arvatud tegevuse kooskõla EÜ artikliga 82 hinnata muu hulgas eespool viidatud kohtuotsuses IMS Health kohaldatud kriteeriumide alusel, ega otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 824 ja 826, et selle tegevuse kvalifitseerimiseks turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks piisas selle tõendamisest, et see võis konkurentsi piirata ning eeskätt takistada geneeriliste toodete turuletulekut ja paralleelimporti.
154 Lisaks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 829–835 õigesti, kontrollides, kas komisjon esitas tegelikkuses selle tõendi geneeriliste ravimite kohta, et asjaolu, et õiguslik raamistik võimaldab alternatiivset, kulukamat ja pikemat viisi turuleviimise loa saamiseks, ei kõrvalda turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevuse kuritarvitavat laadi, kui objektiivselt käsitletuna on selle tegevuse ainuke eesmärk muuta seadusandja poolt direktiivi 65/65 artikli 4 kolmanda lõigu punkti 8 alapunktis a) iii sätestatud lühimenetlus kättesaamatuks ja seega hoida geneeriliste ravimite tootjad turult võimalikult kaua eemal ning tõsta nende turuletuleku tõkete ületamise kulusid, lükates seega edasi nende toodete avaldatavat olulist konkurentsisurvet.
155 Veel, seoses paralleelimpordiga Rootsis ei ole vaidlust selles, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 862 ja 863, et Loseci kapslite turuleviimise loa tühistamise tagajärjel kahjustati tõepoolest paralleelimporti, kuna Rootsi ravimiamet tühistas paralleelimpordi load alates vastavalt 1. jaanuarist 1999 ja 30. juunist 1999, asudes seisukohale, et neid lube sai anda ainult kehtivate turuleviimise lubade olemasolu korral. Pealegi nähtub eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 814 ja selles viidatud dokumentidest, et see oli AZ ootuspärane või isegi soovitud tagajärg. Ent ainuüksi asjaolu, et Euroopa Kohus otsustas eespool viidatud kohtuotsustes Paranova Läkemedel jt ja Paranova mitu aastat hiljem, et turuleviimise lubade tühistamine muul põhjusel kui rahvatervisega seotud põhjused ei õigusta paralleelimpordi automaatset lõpetamist, kui rahvatervise kaitset on võimalik tagada alternatiivsete vahenditega – nagu koostöö muude liikmesriikide riiklike ametiasutustega – ei muuda seda, et turuleviimise lubade tühistamine võis tühistamistaotluse esitamise ajal paralleelimporti takistada.
156 Eeltoodust tuleneb, et kuues väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Trahv
Vaidlustatud kohtuotsus
157 Üldkohus analüüsis ja lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 884–914 tagasi neli apellantide esitatud argumenti, milles nad kritiseerisid komisjoni poolt neile määratud trahvi õiguspärasust. Need argumendid puudutasid vastavalt teatavate süükspandud tegevuste aegumist, nende kestust ja kergendavate asjaolude esinemist. Üldkohus vähendas siiski trahvisummat tulenevalt komisjoni veast seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 124 meenutatud teise kuritarvitamisega.
Poolte argumendid
158 Seitsmendas väites, mis on jagatud kahte ossa, väidavad apellandid, et neile määratud trahvisumma on ülemäära suur.
159 Esimeses osas kinnitavad nad, et Üldkohus oleks pidanud seda summat vähendama sel põhjusel, et kuritarvitamised olid uudsed. Käesolevas asjas ei ole neid kuritarvitamisi puudutavaid konkurentsieeskirju kunagi varem kindlaks määratud, mis vastavalt eespool viidatud kohtuotsuse AKZO vs. komisjon punktis 163 otsustatule õigustab sümboolse trahvi määramist. Apellandid vaidlevad kolmanda väite raames esitatud põhjustel vastu Üldkohtu analüüsile, mille kohaselt tegevus, mis kujutas endast esimest kuritarvitamist, oli ilmselgelt vastuolus toote omadustel põhineva konkurentsiga, nii et trahvi vähendamine selle tegevuse uudsuse arvesse võtmiseks oli välistatud. Kohtupraktika, millele Üldkohus selle analüüsi rajas, ei ole kohaldatav, kuna see puudutab täiesti teistsugust olukorda. Teise kuritarvitamise kohta väidavad apellandid, et seda, et liidu õiguse kohaselt oli AZ turuleviimise lubade tühistamine lubatud, tuleb pidada kergendavaks asjaoluks, mis õigustab trahvi vähendamist.
160 Seitsmenda väite teises osas väidavad apellandid, et konkurentsivastaste tagajärgede puudumine on tegur, mida Üldkohus oleks pidanud trahvisumma hindamisel arvesse võtma. Sellega seoses viitavad nad Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsusele kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt (EKL 2009, lk I‑4529) ja Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsusele kohtuasjas T‑137/94: ARBED vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑303). Nimelt ei olnud esimese kuritarvitamise puhul Taanis ja Ühendkuningriigis konkurentsivastaseid tagajärgi, kuna seal ei antudki TKT‑sid. Kuigi Saksamaal TKT anti, tühistati see ammu enne selle jõustumist ning see ei saanud seega konkurentsi mõjutada. Lisaks ei ole tõendit, et konkurentsi Belgias, Madalmaades ja Norras tegelikult piirati. Teise kuritarvitamise osas leiavad apellandid, et see, et Rootsi ametiasutused kohaldasid liidu õigust valesti, on tegur, mis räägib trahvi vähendamise poolt.
161 Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu osas, milles selle eesmärk on üldine trahvi uuesti hindamine, ning tema arvates igal juhul põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
162 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei ole pädev õigusküsimustes esitatud apellatsioonkaebust menetledes asendama õigluse kaalutlustel enda hinnanguga Üldkohtu hinnangut, mille puhul Üldkohus teostas oma täielikku pädevust teha otsuseid ettevõtjatele liidu õiguse rikkumiste eest määratud trahvide summade kohta (17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 31, ja 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 129).
163 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 105, ei ürita apellandid siiski pelgalt saavutada määratud trahvide üldist uuesti läbivaatamist, vaid väidavad, et Üldkohus ei hinnanud trahvide arvutamisel õiguslikult korrektselt kõnealuste rikkumiste uudsust ja nende rikkumiste mõju. Väide on seega vastuvõetav.
164 Kõnealuse väite esimese osaga seoses, mille kohaselt on need kaks turgu valitseva seisundi kuritarvitamist uudsed, tuleb tõdeda, et nagu toonitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 900, nende kuritarvitamiste tahtlik eesmärk oli hoida konkurendid turult eemal. Seega ei ole vaidlust selles, et isegi kui komisjonil ja liidu kohtutel ei ole veel olnud võimalust võtta seisukoht konkreetselt niisuguse tegevuse suhtes nagu neid kuritarvitamisi iseloomustav tegevus, oli AZ teadlik oma tegevuse olulisest konkurentsivastasusest ning oleks pidanud ette nägema, et see on liidu õiguse konkurentsieeskirjadega vastuolus. Lisaks, nagu märgitud kolmanda ja viienda väite hindamisel, otsustas Üldkohus õigesti, et see tegevus oli ilmselgelt vastuolus toodete omadustel põhineva konkurentsiga.
165 Selle väite teise osaga seoses, mis puudutab eeskätt esimese kuritarvitamise tegelike konkurentsivastaste tagajärgede puudumist Taanis, Saksamaal ja Ühendkuningriigis, piisab tõdemusest, et apellandid ei saa trahvisumma arvutamisel ära kasutada asjaolu, et tänu kolmandate isikute sekkumisele ei avaldanud nende märkimisväärselt konkurentsivastane tegevus, mis võis konkurentsi oluliselt mõjutada, ikka veel oodatud tagajärgi. Samuti ei saa apellandid kasu saada sellest, et teise kuritarvitamise raames süükspandava tegevuse tulemusel tühistasid Rootsi ametiasutused tegelikult – nagu AZ oli plaaninud – paralleelimpordi load, rikkudes EÜ artikleid 28 ja 30, ning see tõi seega kaasa täpselt sellised konkurentsivastased tagajärjed, nagu AZ saavutada tahtis. Üldkohus otsustas ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 902 õigesti, et tegevuse eesmärgiga seonduvad asjaolud võivad trahvisumma kindlaksmääramisel omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seonduvad asjaolud.
166 Üldkohus ei rikkunud seega ühtegi õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 901–903 ja 914 otsustas, et kuritarvitamiste uudne laad ega see, et need ei tekitanud alati AZ loodetud tagajärgi, ei õigusta seda, et muudetaks nende kuritarvitamiste kvalifitseerimist rasketeks rikkumisteks, ega seda, et tuvastataks kergendavate asjaolude esinemine, ega seega trahvisumma vähendamist neil põhjustel.
167 Järelikult tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
168 Kuna apellatsioonkaebuse ühegi väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
EFPIA esitatud vastuapellatsioonkaebus
169 EFPIA vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud argumendid puudutavad osas, milles neid ei ole veel apellatsioonkaebuse raames esitatud, Üldkohtu järeldust turgu valitseva seisundi kohta. Selles suhtes leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 239–294 antud hinnangu alusel, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, järeldades, et AZ‑l oli asjaomasel perioodil teatavatel konkreetsetel ajavahemikel selline seisund mitmel siseriiklikul turul.
Esimene väide
Poolte argumendid
170 Esimeses väites heidab EFPIA Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus õigusnormi, jättes riigi rolli nõuetekohaselt arvesse võtmata. Üldkohus ei uurinud nimelt, kas AZ suur turuosa võimaldas tal tegutseda sõltumatult konkurentidest ja oma klientidest või vastupidi, kas riigi roll retseptiravimite monopsoonse ostjana ja samal ajal hinnareguleerijana välistas AZ väidetava turuvõimu või vähemalt vähendas seda.
171 Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 257 vaid komisjoni järelduste kinnitamisega, mis ei ole siiski piisavad selle järelduse kinnitamiseks, mille kohaselt oli AZ‑il võimalik tegutseda sõltumatult, kuigi ta tegutses turul, kus hinnakujundus oli suurel määral reglementeeritud ja kus esines uuenduslikkuse seisukohast tugev konkurents. Lisaks ei analüüsinud Üldkohus, kuidas andis ravimiettevõtjate läbirääkimisvõim neile eelise võrreldes riigi läbirääkimisvõimuga.
172 Lisaks nähtub Üldkohtu järeldusest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 191 ja 262 – mille kohaselt esiteks on arstid ja patsiendid vaid piiratud ulatuses tundlikud hinnaerinevustele, sest ravialasel tõhususel on tähtis roll, ja teiseks maksavad sotsiaalkindlustussüsteemid ravimid täielikult või suures osas kinni –, et hinnal on piiratud mõju Loseci retseptide arvule ja seega AZ turuosale. Seega, vastupidi Üldkohtu järeldusele kõnealuse kohtuotsuse punktis 261 ei saa asjaolust, et AZ suutis säilitada oma konkurentidega võrreldes suuremad turuosad, kuigi tal olid samas kõrgemad hinnad, teha mingit asjakohast järeldust turuvõimu kohta.
173 Komisjon väidab, et see väide on vastuvõetamatu, sest EFPIA palub Euroopa Kohtul pelgalt hinnata uuesti Üldkohtu tehtud faktilisi järeldusi. Igal juhul on see väide põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
174 Vastupidi komisjoni väidetule on see väide vastuvõetav, kuna EFPIA ei vaidlusta Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, vaid heidab talle ette esiteks, et ta ei analüüsinud riigi rolli mõju, et kindlaks teha, kas AZ‑il oli asjaomasel perioodil turgu valitsev seisund, ning teiseks, et ta kinnitas komisjoni järeldusi ebapiisavate järelduste alusel.
175 Selle väite põhjendatuse hindamiseks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artiklis 82 käsitletud turgu valitsev seisund puudutab ettevõtja majanduslikku võimsust, mis annab talle võimu takistada tõhusa konkurentsi säilimist asjaomasel turul, võimaldades tal tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, klientidest ja lõpuks ka tarbijatest. Seega tuleneb turgu valitseva seisundi olemasolu üldjuhul erinevate tegurite koosmõjust, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands ja United Brands Continentaal vs. komisjon, EKL 1978, lk 207, punktid 65 ja 66, ning eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punktid 38 ja 39).
176 Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et kuigi turuosa tähtsus võib turuti erineda, tähendab pikaajaliselt ülisuurte turuosade omamine turgu valitseva seisundi olemasolu, kui just ei esine erilisi asjaolusid (eespool viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 41), ja et enam kui 50% suurune turuosa on ülimalt suur (eespool viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus AKZO vs. komisjon, punkt 60).
177 Ent nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245–253, 279, 288 ja 290, ei ole vaidlust selles, et AZ‑l olid asjaomasel perioodil kõikidel asjaomastel geograafilistel turgudel äärmiselt suured ja konkurentidest oluliselt suuremad turuosad, ning tema seisund neil turgudel oli mõnikord isegi ülimalt tugev. Seega leidis Üldkohus kohtuotsuse punktides 244, 245, 253 ja 278 õigustatult, et komisjoni läbiviidud konkurentsitingimuste üksikasjalikus analüüsis, milles võeti arvesse kõiki eri asjaolusid, võis komisjon tugineda eelkõige AZ üldiselt väga suurtele turuosadele kui tema turuvõimu näitajale, mis oli täiesti võrreldamatu tema konkurentide turuosadega.
178 Lisaks, vastupidi EFPIA väidetule ei jätnud Üldkohus kuidagi uurimata, kas AZ suur turuosa võimaldas tal tegutseda sõltumatult konkurentidest ja klientidest ning kas riigi roll retseptiravimite monopsoonse ostjana ja samal ajal hinnareguleerijana välistas AZ väidetava turuvõimu või vähemalt vähendas seda. Vastupidi, ta analüüsis seda küsimust äärmiselt detailselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 256–268.
179 Selles kontekstis asus Üldkohus kohtuotsuse punktides 256–260 muu hulgas seisukohale, et kuigi hinnad või hüvitamise määr on ametiasutuste otsuste tulemus, varieerub ravimiettevõtja võimelisus saada kõrgem hind või hüvitamise määr toote lisandväärtuse ja innovaatilisuse alusel, mis võimaldas AZ‑l kui esimesel tootjal, kes pakkus PPI‑d, mille ravialane väärtus oli oluliselt kõrgem H2 antagonistide omast, saada ametasutustelt kõrgem hind võrreldes olemasolevate toodetega ja „järgnevate” toodetega.
180 Üldkohus märkis veel nimetatud kohtuotsuse punktides 262 ja 264, et ravimitoodete turgusid iseloomustavad tervishoiusüsteemid näivad tugevdavat eeskätt ravimiettevõtjate turuvõimu, kes pakuvad uut lisaväärtusega toodet, kuna sotsiaalkindlustussüsteemid maksavad ravimid täielikult või suures osas kinni, mis muudab nõudluse suures osas jäigaks. Ta selgitas selles osas, et esimesena turule siseneja positsiooniga ettevõtjatele on sotsiaalkindlustussüsteemide tehtavad hüvitised esiteks suhteliselt kõrgemad võrreldes „järgnevate” toodetega, vaatamata sellele, et üritatakse vähendada ametiasutuste kulutusi tervishoiule, et kompenseerida ravimeid määravate arstide ja patsientide vähest tundlikkust ravimite kõrgete hindade suhtes, ja teiseks võimaldavad need hüvitised ravimiettevõtjal kehtestada oma hind kõrgel tasemel, kartmata, et patsiendid ja arstid muu odavama toote poole pöörduvad.
181 Neid asjaolusid arvestades leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 261 ja 266 õigesti, et asjaolu, et AZ suutis säilitada oma konkurentidega võrreldes palju suuremad turuosad, kuigi tal olid samas kõrgemad hinnad kui muudel PPI‑del, on asjassepuutuv element, mis näitab, et AZ tegevus ei olnud mingil märgataval määral allutatud oma konkurentide, klientide ja lõpuks ka tarbijate avaldatud survele.
182 Kõigest eeltoodust järeldub, et see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide
Poolte argumendid
183 Teises väites kinnitab EFPIA, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et AZ intellektuaalomandi õigused, tema esimesena turule siseneja positsioon ja rahaline võimsus tõendasid tema turgu valitsevat seisundit. Need kolm tunnust on iseloomulikud paljudele uuenduslikele ettevõtjatele, kes tegelevad edukalt uute toodete uurimisega, ja need tunnused ei võimalda teha otstarbekat eristust turgu valitsevat seisundit omavate ja turgu valitsevat seisundit mitteomavate ettevõtjate vahel. Seega kohaldas Üldkohus vääralt Euroopa Kohtu praktikat, eelkõige 6. aprilli 1995. aasta otsust liidetud kohtuasjades C‑241/91 P ja C‑242/91 P: RTE ja ITP vs. komisjon, nn Magilli kohtuotsus (EKL 1995, lk I‑743) ja eespool viidatud kohtuotsust IMS Health, mis kinnitasid, et pelgast intellektuaalomandi õiguste omamisest ei piisa turgu valitseva seisundi olemasolu tõendamiseks.
184 Komisjoni arvates on see väide vastuvõetamatu osas, milles see tugineb pelgale kinnitusele, mille kohaselt ei puutu AZ finantsolukord ja inimressursid turgu valitseva seisundi olemasolu hindamisel asjasse. Ülejäänud osas on see väide põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
185 Kõigepealt tuleb tõdeda, et osas, milles see väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 283 ja 286 esitatud kaalutluste vastu, mille kohaselt ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, võttes muude tegurite hulgas arvesse AZ esimesena PPI‑de turule siseneja positsiooni ja tema finantsvõimu, et hinnata tema konkurentsiseisundit turul, on see väide vastuvõetamatu, kuna nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 130, ei näidanud EFPIA, kuidas on selle järelduse puhul rikutud õigusnormi.
186 Edasi, mis puudutab EFPIA esitatud argumente, milles kritiseeritakse Üldkohtu otsust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275, et komisjon ei teinud sellist viga, võttes hindamisel arvesse AZ intellektuaalomandi õiguste olemasolu ja kasutamist, siis olgu nenditud, et Üldkohus otsustas selle kohtuotsuse punktis 270 õigesti, et kuigi pelk intellektuaalomandi õiguste omamine ei saa sellist seisundit anda, võib see siiski teatud olukordades luua turgu valitseva seisundi, andes eelkõige ettevõtjale võimaluse takistada turul tõhusa konkurentsi olemasolu (vt selle kohta Magilli kohtuotsus, punktid 46 ja 47).
187 Ent nagu märkis selles osas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 271, oli Losecil kui esimesel turule viidud PPI‑l eriti tugev patendikaitse, mille alusel AZ esitas rea hagisid, mis võimaldas tal avaldada olulist survet oma konkurentidele ning neile suures osas ette kirjutada turulepääsu. Liiati oli intellektuaalomandi õiguste olemasolu ja kasutamine vaid üks neist asjaoludest, millele komisjon antud asjas rajas oma hinnangu, et AZ‑l oli asjaomasel perioodil turgu valitsev seisund mitmel siseriiklikul turul.
188 Viimaseks, vastupidi EFPIA väidetule ei too turgu valitseva seisundi tuvastamiseks intellektuaalomandi õiguste arvesse võtmine kuidagi kaasa seda, et turule innovatiivseid tooteid toovad äriühingud peaksid hoiduma intellektuaalomandi õiguste ulatuslikust omandamisest või nende õiguste kasutamisest. Piisab, kui meenutada sellega seoses, et niisugune seisund ei ole keelatud, keelatud on üksnes selle kuritarvitamine, ning turgu valitseva seisundi tuvastamine ei tähenda iseenesest veel etteheidet asjassepuutuvale ettevõtjale (vt selle kohta 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1365, punkt 37, ning eespool viidatud kohtuotsus TeliaSonera Sverige, punkt 24).
189 Järelikult tuleb see väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
190 Kuna EFPIA esitatud vastuapellatsioonkaebuse kahest väitest kummagagi ei nõustutud, tuleb vastuapellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus
191 Komisjoni vastuapellatsioonkaebus on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 840–861 toodud Üldkohtu kaalutluste vastu, mille kohaselt otsustas ta, et komisjon on tõendanud Rootsi Kuningriigi, kuid mitte Taani Kuningriigi ega Norra Kuningriigi puhul, et Loseci kapslite turuleviimise loa tühistamine võis nende toodete paralleelimpordi välistada.
Poolte argumendid
192 Komisjon on seisukohal, et Üldkohus kohaldas valesti tõendamiskoormise ja tõendi taseme eeskirju, nõudes komisjonilt selle tõendamist, et siseriiklikud asutused võisid tühistada või tavaliselt tühistasid pärast turuleviimise loa tühistamist paralleelipordi load. Üldkohus keskendus nimelt tegevuse tegelikule mõjule selle asemel, et kohaldada õiguslikku kriteeriumi, mille ta oli enda jaoks kehtestanud. Üldkohtu põhjendused on vastuolulised ja toovad kaasa paradoksaalseid tagajärgi. Näiteks oli Taani Kuningriik just nimelt ainus riik, kus AZ välja töötatud tühistamise strateegia osutus täielikult tõhusaks. Ent Üldkohus tuvastas, et selles riigis kuritarvitamist ei toimunud, mis illustreerib liiga kitsa põhjuslikkuse kriteeriumi kohaldamist. Pelgalt see, et muud asjaolud võisid paralleelkaubanduse välistamisele kaasa aidata, ei õigusta kaalutlust, et tühistamine ei saanud sellist tagajärge kaasa tuua. Veel, kuna kolme riiki iseloomustanud õiguslik kontekst oli igati identne, on vastuoluline jõuda eri tulemustele. Lisaks jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 850 hinnangu andmata määravatele tõenditele ning kohaldas selle kohtuotsuse punktides 839 ja 846 ilmselgelt valesti süütuse presumptsiooni.
193 Lisaks, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 848 ja 849 toodud Üldkohtu järeldus, et komisjoni viidatud AZ dokumendid väljendavad vaid AZ talituste liikmete isiklikku arvamust või koguni ootusi ning võisid kõige enam viidata sellele, et AZ kavatses paralleelimpordi välistada, tühistades Loseci kapslite turuleviimise loa, kujutab endast tõendite ilmselget moonutamist. Need dokumendid tõendavad, et AZ viis läbi omaenda uuringud siseriiklike asutuste praktika kohta ning järeldas, et tema strateegia võis kolmes asjassepuutuvas riigis edukas olla. Üldkohus nõudis neil tingimustel vääralt komisjonilt, et ta viiks läbi uurimise a posteriori, aastaid pärast asjaolude asetleidmist, käitumise osas, mis oleks ametiasutusel võinud olla, samas kui AZ ametiasutuste käitumise uuringud olid eriti usaldusväärsed. Veel väidab komisjon, et talle ei saa ette heita, et ta tuvastas veel mitte eksisteeriva tegevuse tulenevalt sellest, et asendamine ja tühistamine ei olnud varem aset leidnud. Lisaks, Üldkohus lükkas selle kohtuotsuse punktis 849 enda kehtestatud kriteeriumi ja Euroopa Kohtu praktikat rikkudes tagasi nende tõendite asjakohasuse, mille kohaselt kavatses AZ toodete omadustel mittepõhinevate vahenditega konkurentsi piirata.
Euroopa Kohtu hinnang
194 Komisjoni argumentatsiooni põhjendatuse hindamiseks tuleb analüüsida põhjuseid, miks Üldkohus käesolevas asjas otsustas, et arvestades apellantide argumenti, mille kohaselt vähenes paralleelimport Losec MUPS‑i edu tõttu, ei tõendanud see institutsioon õiguslikult piisavalt, et Loseci kapslite turuleviimise lubade tühistamine Taanis ja Norras võis välistada nende toodete paralleelimpordi.
195 Kõigepealt Taani Kuningriigi osas märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 840, 843 ja 847 esiteks, et vaidlusalune otsus ei sisalda ühtegi viidet sellele, et enne eespool viidatud kohtuotsuste Paranova Läkemedel jt ning Paranova kuulutamist, mille sisu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 156, oli Taani ametiasutuste praktika selline, et pärast asjaomase toote turuleviimise loa tühistamist tühistati automaatselt ka selle toote paralleelimpordi load rahvatervise kaitsega mitteseotud põhjustel, ning teiseks, et selles otsuses isegi ei tõendatud, et need asutused tühistasid Loseci kapslite paralleelimpordi load.
196 Ent Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 846 õigesti, et komisjon peab esitama kindlad tõendid, et õigusnormidest tulenevat konteksti arvestades võisid käesolevas asjas siseriiklikud ametiasutused tühistada või isegi tavaliselt tühistasid paralleelimpordi load pärast seda, kui kõnealuse toote turuleviimise load nende lubade omaniku taotlusel tühistati. Nimelt, kuigi eespool viidatud kohtuotsused Paranova Läkemedel jt ning Paranova tehti alles mitu aastat pärast seda, kui AZ tühistas Loseci kapslite turuleviimise load Taanis, ei saa vastavate tõendite puudumisel eeldada, et Taani asutused võisid sellele tühistamisele reageerida AZ soovitud viisil, rikkudes EÜ artikleid 28 ja 30, ning et nimetatud tühistamine võis seega konkurentsi piirata.
197 Üldkohus ei moonutanud pealegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 847 ja 848 AZ 22. oktoobri 1997. aasta sisedokumenti, milles selle kontserni sisenõunikud esitasid arvamuse, et „mitu Skandinaavia ametiasutust järgivad üldiselt seda” seisukohta, et paralleelimpordi lubasid ei saa jõusse jätta pärast turuleviimise lubade tühistamist, asudes seisukohale, et see dokument väljendab vaid AZ talituste liikmete isiklikke ootusi seoses „mitme Skandinaavia ametiasutuse” reaktsiooniga, ilma et see siiski tõendaks, et Taani ametiasutused võisid ka tegelikult antud juhul tühistada paralleelimpordi load, ja et kõige enam ilmneb sellest dokumendist AZ kavatsus kõrvaldada paralleelimport Loseci turuleviimise lubade tühistamise teel. Lisaks, vastupidi sellele, mida näib arvavat komisjon, ei piisa AZ ootustest selle tõendamiseks, et turuleviimise loa tühistamine Taanis võis objektiivselt kaasa tuua selles riigis paralleelimpordi lubade tühistamise.
198 Komisjoni argumendi osas, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 850 ja 851, kus Üldkohus analüüsib Taani AZ juhatuse dokumenti, mida on mainitud vaidlusaluse otsuse punktis 311, ei võtnud Üldkohus arvesse muud tõendit, eeskätt selle otsuse punktis 302 mainitud Norra dokumenti patendijärgse strateegia kohta, tuleb tõdeda, et lisaks sellele, et vaidlusaluse otsuse punktis 311 viidatakse selle punktile 302, ei välista Norra dokument patendijärgse strateegia kohta kuidagi seda, et Loseci kapslite paralleelimport Taanis lõppes, nagu apellandid väidavad, seetõttu, et tarbijad hakkasid kasutama Losec MUPS‑i, mitte paralleelimpordi lubade tühistamise tõttu. Seega, nagu märkis Üldkohus kohtuotsuse punktis 788, täpsustas kõnealune dokument lihtsalt seda, et pärast Loseci kapslite turuleviimise lubade tühistamist 1. novembril 1998 „loob [üleminek] uuesti olukorra, mis esines, kui Taani Astra viis turule MUPS®‑i” ja et „Losec®‑i kapslite paralleelkaubandus lõpeb järk-järgult ning on peaaegu täielikult kadunud alates 1. veebruarist 1999”.
199 Seega järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 852 õigesti, et kuna vaidlustatud otsuses puudub igasugune märge selle kohta, ja arvestades, et ei ole isegi tõendatud, et Taani ametiasutused tühistasid Loseci kapslite paralleelimpordi load, oleks põhjusliku seose eelduse tunnistamine Taanis Loseci kapslite turuleviimise loa tühistamise ja kõnealuses riigis selle toote paralleelimpordi lõppemise vahel vastuolus põhimõttega, et kahtlust tuleb tõlgendada rikkumist tuvastava otsuse adressaadi kasuks.
200 Edasi, mis puudutab Norra Kuningriiki, siis Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 856–858, et Norra ametiasutus oli lubanud Loseci kapslite paralleelimporti jätkata viitega AZ poolt Losec MUPS‑ile saadud turuleviimise loale, mis omakorda tugines Loseci kapslite turuleviimise loale, ja et selle ametiasutuse tegevus jääb Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Rhône-Poulenc Rorer ja May & Baker heaks kiidetud reguleerimispraktika raamesse.
201 Ent asjaolu, et Loseci paralleelimporti tabas alates 1998. aasast Norras oluline langus, vaatamata sellele, et Norra ametiasutus jättis Loseci kapslite paralleelimpordi load jõusse, kaldub välistama, et selle impordi languse põhjus seisneb turuleviimise lubade tühistamises ning võib vastupidi viidata sellele, et see langus oli tingitud Loseci kapslite nõudluse vähenemisest pärast Losec MUPS‑i turuletoomist.
202 Lisaks, käesoleva kohtuotsuse punktis 196 esitatud põhjustel, ja nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 859 ja 860, ei saanud komisjon kindlate tõendite puudumisel eeldada, et kuigi käesolevas asjas jäeti paralleelimpordi load jõusse, võis Loseci kapslite turuleviimise loa tühistamine Norras vähemalt Norra asutused viia paralleelimpordi lubade tühistamiseni.
203 Sellest tuleneb, et komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Kohtukulud
204 Kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
205 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ning apellandid ja EFPIA on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb esimestelt välja mõista apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud ning EFPIA‑lt välja mõista tema vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud, kusjuures viimase kanda tuleb jätta ka apellatsioonkaebuse toetuseks tema menetlusse astumise kohtukulud.
206 Jätta komisjoni vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Mõista apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud välja AstraZeneca AB‑lt ja AstraZeneca plc‑lt.
3. Mõista European Federation of Pharmaceutical Industries and Associationsi (EFPIA) vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud temalt välja ning jätta tema apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud tema enda kanda.
4. Jätta Euroopa Komisjoni vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad