ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
8. juuni 2011(*)
Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑86/11,
Nadiany Bamba, elukoht Abidjan (Côte d’Ivoire), esindajad: advokaat P. Haïk ja advokaat J. Laffont,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja A. Vitro,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Cujo ja M. Konstantinidis,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada hagejat puudutavas osas esiteks nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/18/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 11, lk 36), ning teiseks nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta määrus (EL) nr 25/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is (ELT L 11, lk 1),
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees S. Papasavvas (ettekandja), kohtunikud V. Vadapalas, K. Jürimäe, K. O’Higgins ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik T. Weiler,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. mai 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Nadiany Bamba on Côte d’Ivoire’i Vabariigi kodanik.
2 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 15. novembril 2004 vastu resolutsiooni 1572 (2004), millega ta eelkõige kinnitas, et olukord Côte d’Ivoire’is ohustab jätkuvalt rahvusvahelist rahu ja julgeolekut piirkonnas ning otsustas selle riigi suhtes kehtestada teatud piiravad meetmed.
3 Resolutsiooni 1572 (2004) artikliga 14 asutatakse komitee (edaspidi „sanktsioonide komitee”), mille ülesanne on eelkõige määrata isikud ja üksused, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid reisimise ja rahaliste vahendite, finantsvarade või majandusressursside külmutamise valdkonnas, nagu on nõutud nimetatud resolutsiooni punktides 9 ja 11, ning seda loendit ajakohastada. Sanktsioonide komitee ei ole kunagi tuvastanud, et hageja suhtes peaks selliseid meetmeid kohaldama.
4 Arvestades, et resolutsiooni 1572 (2004) rakendamiseks on vaja Euroopa Ühenduse meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu ühise seisukoha 2004/852/ÜVJP Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 368, lk 50).
5 Kuna nõukogu leidis, et ühises seisukohas 2004/852 kirjeldatud meetmete rakendamiseks ühenduse tasandil on vaja määrust, võttis ta 12. aprillil 2005 vastu määruse (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is (ELT L 95, lk 1).
6 Enne kui ühine seisukoht 2004/852 nõukogu 29. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 285, lk 28), kehtetuks tunnistati ja asendati, pikendati ja muudeti seda viimast korda nõukogu 18. novembri 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/873/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 308, lk 52).
7 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 toimusid Côte d’Ivoire’i Vabariigi presidendi valimised.
8 ÜRO peasekretäri Côte d’Ivoire’i eriesindaja kinnitas 3. detsembril 2010 presidendivalimiste teise vooru lõpliku tulemuse sellisena, nagu sõltumatu valimiskomisjoni esimees selle 2. detsembril 2010 välja kuulutas, kinnitades presidendivalimiste võitjaks Alassane Ouattara.
9 Nõukogu rõhutas 13. detsembril 2010, kui tähtsad olid 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 Côte d’Ivoire’is toimunud presidendivalimised Côte d’Ivoire’is rahu ja stabiilsuse taastamiseks, ning kinnitas, et Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud soovi tuleb tingimata austada. Samuti võttis ta oma valimistulemuste kinnitamise volituse raames teadmiseks ÜRO peasekretäri järeldused Côte d’Ivoire’i kohta ning õnnitles Alassan Ouattarat Côte d’Ivoire’i presidendivalimiste võidu puhul.
10 Euroopa Ülemkogu kutsus 17. detsembril 2010 kõiki Côte d’Ivoire’i tsiviil‑ ja sõjalisi juhte üles alluma demokraatlikult valitud presidendi Alassan Ouattara võimule, kui nad ei ole seda seni teinud. Ta kinnitas Euroopa Liidu plaani võtta kasutusele suunatud sanktsioonid kõigi vastu, kes jätkuvalt takistavad Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud soovi austamist.
11 Selleks et kehtestada reisipiirangud teatud isikute suhtes, keda ÜRO Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee ei ole kindlaks määranud, kuid kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist Côte d’Ivoire’is ja kes eelkõige ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist, võttis nõukogu 22. detsembril 2010 vastu otsuse 2010/801/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/656 (ELT L 341, lk 45). Nende isikute loetelu asub otsuse 2010/656 II lisas.
12 Otsuse nr 2010/656 (muudetud otsusega 2010/801) artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et takistada oma territooriumile sisenemast või seda läbimast järgmisi isikuid:
a) I lisas loetletud isikud, kelle on kindlaks määranud sanktsioonide komitee […];
b) II lisas loetletud isikud, kes ei ole kantud I lisas olevasse nimekirja ning kes takistavad rahu ja riigisisest lepitusprotsessi ja eelkõige kujutavad endast ohtu valimisprotsessi edukale lõpuleviimisele.”
13 Nõukogu võttis 11. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/17/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/656 (ELT L 11, lk 31), et Côte d’Ivoire’is valitseva olukorra tõsidust arvesse võttes lisada teisi isikuid otsuse 2010/656 II lisas esitatud isikute nimekirja.
14 Võttes arvesse Côte d’Ivoire’is valitseva olukorra tõsidust, võttis nõukogu 14. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/18/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/656 (ELT L 11, lk 36; edaspidi „vaidlustatud otsus”), selleks et kehtestada otsuse 2010/656 II lisas loetletud isikute suhtes täiendavad piiravad meetmed, eelkõige rahaliste vahendite külmutamine, ning muuta seda loetelu.
15 Otsuse 2010/656 (muudetud vaidlustatud otsusega) artikli 5 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid:
a) mis kuuluvad I lisas loetletud, sanktsioonide komitee poolt kindlaks määratud […] isikutele või on nende otsese või kaudse kontrolli all, või mida valdavad üksused, mille omanikuks on või mida otseselt või kaudselt kontrollivad kas eespool nimetatud isikud või nende nimel või nende juhtimisel tegutsevad sanktsioonide komitee poolt kindlaks määratud muud isikud,
b) mis kuuluvad II lisas loetletud isikutele või üksustele, kes ei ole kantud I lisas sisalduvasse loetellu ning kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist ning eelkõige ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist, või on nende otsese või kaudse kontrolli all, või mida valdavad üksused, mille omanikuks on või mida otseselt või kaudselt kontrollivad kas eespool nimetatud isikud või nende nimel või nende juhtimisel tegutsevad muud isikud.
2. Rahalisi vahendeid, finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 1 osutatud isikute või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.”
16 Pidades silmas ohtu, mida olukord Côte d’Ivoire’is kujutab rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule, ning et tagada kooskõla nõukogu otsuse 2010/656 I ja II lisa muutmise ja läbivaatamise protsessiga, võttis nõukogu 14. jaanuaril 2011 vastu määruse (EL) nr 25/2011, millega muudetakse määrust nr 560/2005 (ELT L 11, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus”).
17 Määruse nr 560/2005 artikkel 2 (muudetud vaidlustatud määrusega) on sõnastatud järgmiselt:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mida I või IA lisas loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt I või IA lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetuseks.
3. Keelatud on teadlikult ja tahtlikult osaleda tegevuses, mille eesmärgiks või tagajärjeks on otsene või kaudne kõrvalehoidmine lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmetest.
4. I lisas on loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused, kellele on osutatud nõukogu otsuse [2010/656] (muudetud kujul) artikli 5 lõike 1 punktis a.
5. IA lisas on loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused, kellele on osutatud nõukogu otsuse [2010/656] (muudetud kujul) artikli 5 lõike 1 punktis b.”
18 Nõukogu muutis vaidlustatud otsuse ja vaidlustatud määrusega (edaspidi koos „vaidlustatud õigusaktid”) nende isikute loetelu, kelle suhtes kohaldatakse otsuse 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas sätestatud piiravaid meetmeid. Sellega seoses lisati hageja nimi esimest korda nimetatud lisade A tabeli „Isikud” punkti 6 koos järgmiste põhjendustega: „Rühmituse Cyclone juht, ajalehe Le temps toimetaja: rahuprotsessi ja leppimise takistamine, kutsudes avalikkust üles vihkamisele ja vägivallale ning osaledes valeinformatsiooni edastamise kampaanias 2010. aasta presidendivalimiste kohta”.
19 Nõukogu avaldas 18. jaanuaril 2011 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2010/656 ja määruses nr 560/2005 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 14, lk 8). Nõukogu meenutas selles teatises, et ta otsustas, et otsuse 2010/656 II lisas (muudetud vaidlustatud otsusega) ning määruse nr 560/2005 IA lisas (muudetud vaidlustatud määrusega) loetletud isikud ja üksused tuleks kanda loetelusse isikutest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse nendes õigusaktides sätestatud piiravaid meetmeid. Lisaks juhtis ta nende füüsiliste isikute ja üksuste tähelepanu asjaolule, et neil on võimalus taotleda asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide pädevatelt asutustelt luba külmutatud rahaliste vahendite kasutamiseks põhivajadusteks või erimakseteks. Lisaks täpsustab ta, et asjaomased isikud ja üksused võivad esitada talle taotluse, et otsus nende kandmise kohta asjaomasesse loetelusse uuesti läbi vaadataks. Viimaseks mainib nõukogu võimalust vaidlustada nõukogu otsus Üldkohtus.
20 Nõukogu võttis 31. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/71/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/656 (ELT L 28, lk 60), ning rakendusmääruse (EL) nr 85/2011, millega rakendatakse määrust nr 560/2005 (ELT L 28, lk 32), millega ta eelkõige lisas uusi isikuid ja üksusi otsuse 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas toodud loeteludesse.
21 Nõukogu avaldas 2. veebruaril 2011 uue teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse otsuses 2010/656 ja määruses nr 560/2005 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 33, lk 16), esitades asjaomastele isikutele sama teabe, mis sisaldus 18. jaanuari 2011. aasta teatises.
22 Nõukogu võttis 6. aprillil 2011 vastu otsuse 2011/211/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/656 (ELT L 93, lk 20) ja määruse (EL) nr 330/2011, millega muudetakse määrust nr 560/2005 (ELT L 93, lk 10), milles mõlemas ta kehtestas eelkõige täiendavad piiravad meetmed ja muutis otsuse 2010/656 I ja II lisas ja määruse nr 560/2005 I ja IA lisas toodud isikute ja üksuste loetelusid.
23 Nõukogu avaldas 7. aprillil 2011 kaks teatist isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu otsuses 2010/656 (muudetud otsusega 2011/221) ning määruses nr 560/2005 (muudetud määrusega nr 330/2011 (ELT C 108, lk 2 ja 4)).
24 Nõukogu võttis 8. aprillil 2011 vastu rakendusotsuse 2011/230/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2010/656 (ELT L 97, lk 46) ja rakendusmääruse (EL) nr 348/2011, millega rakendatakse määrust nr 560/2005 (ELT L 97, lk 1) ning millega ta jättis otsuse 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas toodud loeteludest välja neli üksust.
25 Nõukogu võttis 29. aprillil 2011 vastu rakendusotsuse 2011/261/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2010/656 (ELT L 111, lk 17) ja rakendusmääruse (EL) nr 419/2011, millega rakendatakse määrust nr 560/2005 (ELT L 111, lk 1), mõlemaga jättis ta otsuse 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas toodud loeteludest välja kuus üksust.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hageja esitas 14. veebruaril 2011 Üldkohtu kantseleisse käesoleva hagiavalduse.
27 Üldkohtu kodukorra artikli 76a alusel esitas hageja samal päeval eraldi dokumendina Üldkohtu kantseleisse kiirendatud menetluse taotluse.
28 Üldkohus (viies koda) rahuldas oma 3. märtsi 2011. aasta otsusega taotluse lahendada asi kodukorra artikli 76a alusel kiirendatud menetluses.
29 Üldkohtu kodukorra artikli 14 alusel otsustas Üldkohus 13. aprillil 2011 viienda koja ettepanekul pärast poolte ärakuulamist määrata kohtuasi laiendatud koosseisule.
30 Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse.
31 Euroopa Komisjon esitas 11. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse avalduse käesolevasse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu viienda koja (laiendatud koosseisus) esimees andis 20. mai 2011. aasta määrusega menetlusse astumise loa.
32 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 24. mai 2011. aasta kohtuistungil.
33 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud õigusaktid teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
34 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
35 Hageja tugineb oma hagi toetuseks kahele väitele, millest esimene käsitleb kaitseõiguste ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist ning teine omandiõiguse rikkumist.
36 Hageja leiab oma esimeses väites, et vaidlustatud õigusaktid rikuvad kaitseõigusi ja õigust kohtulikule kaitsele sõltumatus ja erapooletus kohtus, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2007, C 303, lk 1) artikliga 47 ning Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklitega 6 ja 13. Tema sõnul ei sätesta vaidlustatud õigusaktid menetlust, mis võimaldaks kaitseõigusi tõhusalt teostada, ei näe ette, et teavitataks selliste isikute loetellu kandmise üksikasjalikest põhjendustest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ega näe ette asjaomase isiku teavitamist nimetatud loetellu kandmise otsuse peale kaebuse esitamise võimalustest ega tähtaegadest ega sisalda sellega seonduvat teavet.
37 Esiteks tuleb uurida väidet, et vaidlustatud õigusaktid ei näe ette, et teavitataks selliste isikute loetellu kandmise üksikasjalikest põhjendustest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.
38 Sellega seoses tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus tuleneb kaitseõiguste tagamise põhimõttest. Seega on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tegemist veaga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli akti seaduslikkuse üle (12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, edaspidi „kohtuotsus OMPI”, punkt 138, ja 7. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑49/07: Fahas vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 51).
39 Kohtulik kontroll peab puudutama eeskätt seda, kas põhjendused, millest lähtudes kanti isik, üksus või asutus otsuse 2010/656 II lisana ja määruse nr 560/2005 IA lisana esitatud loetellu ning mis tähendab nende adressaatide suhtes piirangute kohaldamist, on õiguspärased; selleks et kohtulik kontroll oleks tõhus, peab sellise otsuse teinud liidu organ edastama asjassepuutuvale isikule või üksusele need põhjendused kui vähegi võimalik kas samal ajal, mil loetellu kandmise otsus tehakse, või vähemalt vahetult pärast seda, et adressaatidel oleks võimalik tähtaja jooksul kasutada kaebeõigust (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punkt 336, ja eespool viidatud kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, punkt 60).
40 Võttes arvesse asjaolu, et asjassepuutuval isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne selliste esialgsete rahaliste vahendite külmutamise meetmete vastuvõtmist, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab asjassepuutuval isikul – vähemalt pärast selle meetme võtmist – kasutada tõhusalt tema käsutuses olevat kaebeõigust nimetatud meetme seaduslikkuse vaidlustamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul tuleb esiteks nentida, et kui nõukogu otsustab isikute ja üksuste suhtes kohaldada otsuse 2010/656 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud meetmeid, siis on selle artikli 7 lõikes 3 (muudetud otsusega 2010/801) ette nähtud, et nõukogu edastab selle otsuse, sealhulgas loetellu kandmise põhjused asjaomasele isikule või üksusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu ning annab neile võimaluse esitada oma märkused. Edasi sätestab otsuse 2010/656 artikli 8 lõige 1 (muudetud otsusega 2010/801) eelkõige, et II lisa sisaldab isikute ja üksuste loetellu kandmise põhjuseid. Lõpuks sätestavad määruse nr 560/2005 artikli 2a lõige 1 ja artikli 11a lõige 3, mis on viimasesse lisatud vaidlustatud määrusega, et neile sarnased sätted esinevad ka otsuse 2010/656 artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 1, mis käsitlevad isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse nimetatud määruse ja selle IA lisa kande alusel piiravaid meetmeid.
42 Eelnevast nähtub, et otsus 2010/656 ja määrus nr 560/2005 sätestavad, et isikutel, üksustel ja asutustel, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, on õigus teada saada põhjendused, mis õigustavad nende kandmist nimetatud otsuse II lisas ja nimetatud määruse IA lisas toodud loeteludesse.
43 Sellega seoses tuleb tagasi lükata väide, mille kohaselt vaidlustatud õigusaktides ei ole täpselt ja üksikasjalikult sätestatud süüdistuse põhjustest ja olemusest teatamist, kuna hageja poolt esitatud kohtupraktikast lähtudes tugineb see eeldusele, et kõnealused piiravad meetmed kujutavad käesoleval juhul endast kriminaalkaristust ning kohaldada tuleb EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti a. Seega ei kujuta need piiravad meetmed endast kriminaalkaristust ja pealegi ei tähenda nende kohaldamine vastava süüdistuse esitamist (vt selle kohta Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑47/03: Sison vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 101, ning eespool viidatud kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, punkt 67). EIÕK artikli 6 lõike 3 punkt a, mille kohaselt on igal süüdistataval eelkõige õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest, kehtib vaid karistusõiguse valdkonnas (Euroopa Kohtu 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑14/07: Weiss und Partner, EKL 2008, lk I‑3367, punkt 57).
44 Veel jääb kindlaks teha, kas käesoleval juhul teavitati hagejat põhjendustest, mis õigustavad tema kandmist otsuse 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas toodud loeteludesse, sellisel viisil, et ta saaks teostada oma kaitseõigusi ning õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
45 Hageja sõnul ei kujuta vaidlustatud õigusaktide lisades toodud põhjused (vt eespool punkt 18) endast põhjendust EIÕK artikli 6 tähenduses ning kuna faktilisi asjaolusid ei ole esitatud, siis ei ole ta teadlik, missugune täpselt on tema vastu esitatud süüdistuse põhjus ja olemus. Sellistel asjaoludel rõhutab ta, et ta eitab rahuprotsessi ja leppimise takistamist, kutsudes avalikkust üles vihkamisele ja vägivallale ning osaledes valeinformatsiooni edastamise kampaanias, kuid tõdeb, et tal ei võimaldatud seda väita. Seetõttu oli tal võimatu liidu kohtus tema suhtes esitatud süüdistuste põhjendatust vaidlustada.
46 Nõukogu vaidleb vastu, et vaidlustatud õigusaktide puhul on ELTL artikliga 296 ette nähtud ja kohtupraktikaga täpsustatud põhjendamiskohustus täidetud. Vaidlustatud õigusaktides toodud põhjendustest piisab selleks, et hageja saaks teada põhjused, mille tõttu ta kindlaks määrati, ning seab ta olukorda, mis võimaldab tal nimetatud põhjendused vaidlustada.
47 Sellega seoses tuleb meenutada, et nõukogu õigusakti põhjendus, mis kehtestab selliseid piiravaid meetmeid, nagu on kõne all käesoleval juhul, ei või põhimõtteliselt piirduda üksnes selle õigusakti kohaldamise õiguslike tingimustega, vaid ära peavad olema näidatud ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb selliseid meetmeid kohaldada (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 146, ning eespool viidatud kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, punkt 53).
48 Kuna nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus nende asjaolude hindamisel, mida tuleb arvestada rahaliste vahendite külmutamise meetme võtmisel või jätkuval kohaldamisel, siis ei saa nõukogult nõuda, et ta märgiks täpsemalt, kuidas hageja rahaliste vahendite külmutamine aitab konkreetselt kaasa võitlusele riikliku rahuprotsessi ja leppimise takistamise vastu, või et ta esitaks tõendeid selle kohta, et huvitatud isik võiks neid rahalisi vahendeid kasutada tulevikus sellise takistuse loomiseks (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Käesoleval juhul tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 6 ja 7 sisuliselt, et võttes arvesse Côte d’Ivoire’is valitseva olukorra tõsidust, otsustas nõukogu eelkõige muuta otsuse 2010/656 II lisas toodud nende isikute loetelu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse. Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 4, st pidades silmas ohtu, mida olukord Côte d’Ivoire’is kujutab rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule, ning et tagada kooskõla nõukogu otsuse 2010/656 I ja II lisa muutmise ja läbivaatamise protsessiga, muutis nõukogu ka määruse nr 560/2005 I ja IA lisas toodud loetelusid.
50 Lisaks nähtub otsuse 2010/656 II lisa A tabeli punktist 6 ja määruse nr 560/2005 IA lisa A tabelist, et hageja kanti nimetatud lisades toodud loeteludesse, kuna ta oli rühmituse Cyclone juht, ajalehe Le temps toimetaja ning kuna ta takistas rahuprotsessi ja leppimist, kutsudes avalikkust üles vihkamisele ja vägivallale ning osales valeinformatsiooni edastamise kampaanias 2010. aasta presidendivalimiste kohta.
51 Tuleb nentida, et sellise põhjendusega märkis nõukogu ära üksnes ebaselged ja üldised kaalutlused. Nimelt ei osutanud ta spetsiifilistele ja konkreetsetele põhjustele, millest lähtudes asus ta oma kaalutlusõigust kasutades seisukohale, et hageja suhtes tuleb kohaldada kõnealuseid piiravaid meetmeid.
52 Eriti viide sellele, et hageja on rühmituse Cyclone juht, ajalehe Le temps toimetaja, ei kujuta endast asjaolu, mis põhjendaks piisavalt ja spetsiifiliselt vaidlustatud õigusaktide kohaldamist tema suhtes. Selline viide ei võimalda nimelt mõista, millega hageja takistas rahuprotsessi ja leppimist ning kutsus avalikkust üles vihkamisele ja vägivallale ning osales valeinformatsiooni edastamise kampaanias 2010. aasta presidendivalimiste kohta. Ei ole esitatud ühtegi konkreetset asjaolu, mida saaks hagejale ette heita ja mis õigustaks kõne all olevaid meetmeid.
53 On selge, et kohtupraktika kohaselt võib puudutatud isikule etteheidetu üksikasjalik teatavakstegemine mitte ainult kahjustada ülekaalukaid üldise huvi kaalutlusi, mis puudutavad liidu ja liikmesriikide turvalisust või käitumist nende rahvusvahelistes suhetes, vaid ka kõnealuste isikute ja üksuste seaduslikke huvisid, kuna see võib oluliselt kahjustada nende mainet nii, et tuleb erandlikult tõdeda, et rahaliste vahendite külmutamise otsuse versioon, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, peab sisaldama ainult resolutsiooni ning selliseid üldist laadi põhjendusi, samas kui on selge, et selle otsuse spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tuleb formaalselt esitada ja puudutatud isikutele teatavaks teha muude asjakohaste vahendite kaudu (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 147). Siiski ei võimalda ükski asjaolu käesoleval juhul jõuda järelduseni, et hagejale etteheidetu üksikasjalik teatavakstegemine võiks kahjustada selliseid ülekaalukaid üldise huvi kaalutlusi või võiks kahjustada selliseid seaduslikke huvisid. Lisaks ei ole nõukogu sellele mingil moel osutanud.
54 Lõpuks, kuna isegi juhul, kui põhjendused mitte ei puudu, vaid on ebapiisavad, nagu käesoleval juhul, võivad menetluse käigus esitatud põhjused erandjuhul muuta põhjendamiskohustuse rikkumisele tugineva väite esemetuks (Euroopa Kohtu 28. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑17/07 P: Neirinck vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 51), siis tuleb nentida, ilma et oleks vaja leida, et käesoleval juhul on tegemist erandliku olukorraga, et hagejale ei tehtud pärast vaidlustatud õigusaktide vastuvõtmist ega Üldkohtu menetluse käigus teatavaks mingeid täiendavaid põhjendusi. Nõukogu piirdus kirjaliku menetluse käigus üksnes selle meenutamisega, et hageja kanti nende isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse põhjendusel, et ta „vastutab väärinfo levitamise kampaania ning kogukondadevahelise vihkamise ja vägivalla õhutamise eest”, lisades, et ta oli Laurent Gbagbo „üks olulisemaid abistajaid”, kelle puhul on tegemist tema „teise abikaasaga”. Siiski väitis ta kohtuistungil Üldkohtule, et viimane asjaolu ei õigustanud hageja nimetatud loetellu kandmist.
55 Sellistel asjaoludel tuleb veel kord nentida, et käesolevas asjas ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei palunud pärast vaidlustatud aktide või teatise avaldamist 18. jaanuaril 2011 nõukogul teda teavitada spetsiifilistest ja konkreetsetest põhjustest, mis tingisid tema kandmise kõne all olevasse loetellu, kuna põhjendamiskohustus on nõukogul ning eespool punktis 39 viidatud kohtupraktika kohaselt peab viimane neist teavitama kas samal ajal, mil loetellu kandmise otsus tehakse, või vähemalt vahetult pärast seda.
56 Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud õigusaktide põhjendused ei võimalda hagejal neid Üldkohtus vaidlustada ning viimasel nende õiguspärasuse üle kontrolli teostada.
57 Sellest tuleneb, et vaidlustatud õigusaktid tuleb hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vaja läbi vaadata käesoleva väite raames esitatud teisi etteheiteid ja teist väidet.
58 Mis puudutab vaidlustatud määruse tühistamise ajalist mõju, siis tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad erandina ELTL artiklist 280 Üldkohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, alles nimetatud põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamise tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast. Nõukogul on alates käesolevast kohtuotsusest teadasaamisest sedastatud rikkumiste kõrvaldamiseks igal juhul vähemalt kahe kuu pikkune ajavahemik, millele lisandub kümme päeva, et kehtestada vajaduse korral hageja vastu uued piirangud. Käesoleval juhul ei tundu oht, et kahjustatakse oluliselt ja pöördumatult nende piirangute tõhusust, mis on kehtestatud vaidlustatud määruses, arvestades käesolevas asjas nende meetmete olulist mõju hageja õigustele ja vabadustele, piisavalt suur, et õigustada seda, et nimetatud määruse tagajärgi loetakse kehtivaks kauem kui Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus ette nähtud ajavahemik.
59 Seoses vaidlustatud otsuse tühistamise ajalise mõjuga tuleb meenutada, et ELTL artikli 264 teist lõiku, mille alusel võib Üldkohus määrust tühistades märkida, kui ta seda vajalikuks peab, milliseid tühiseks tunnistatud määruse tagajärgi loetakse kehtivaks, saab analoogia alusel kohaldada ka otsusele, kui esinevad olulised õiguskindlusest tulenevad kaalutlused, mis on võrreldavad teatavate määruste tühistamisel esinevate kaalutlustega ning mis õigustavad seda, et liidu kohus teostab talle ELTL artikli 264 teises lõigus antud pädevust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑271/94: parlament vs. nõukogu, EKL 1996, lk I‑1689, punkt 40; 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑106/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2729, punkt 41, ning 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑22/96: parlament vs. nõukogu, EKL 1998, lk I‑3231, punktid 41 ja 42). Käesoleval juhul võib vaidlustatud määruse ja vaidlustatud otsuse tühistamise ajalise mõju erinevus tõsiselt õiguskindlust kahjustada, kuna need kaks õigusakti kehtestavad hageja suhtes ühesugused meetmed. Seega tuleb säilitada vaidlustatud otsuse mõju hagejat puudutavas osas kuni vaidlustatud määruse tühistamise mõju jõustumiseni.
Kohtukulud
60 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja nõukogult.
61 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega tuleb otsustada, et komisjon kannab oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada 14. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/18/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid, ning nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta määrus (EL) nr 25/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is Nadiany Bambat puudutavas osas.
2. Säilitada otsuse 2011/18 mõju N. Bambat puudutavas osas kuni määruse nr 25/2011 tühistamise mõju jõustumiseni.
3. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja ka N. Bamba kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | Vadapalas | Jürimäe |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8 juunil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad