Language of document : ECLI:EU:T:2012:493

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

27. september 2012 (*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Tee-ehitusel kasutatava bituumeni Madalmaade turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Trahvid – Koostöö haldusmenetluses – Oluline lisaväärtus – Võrdne kohtlemine – Kaitseõigused

Kohtuasjas T‑370/06,

Kuwait Petroleum Corp., asukoht Shuwaikh (Kuveit),

Kuwait Petroleum International Ltd, asukoht Woking (Ühendkuningriik),

Kuwait Petroleum (Nederland) BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad),

esindajad: solicitor D. Hull ja advokaat G. Berrisch,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindaja: F. Castillo de la Torre, keda abistas advokaat L. Gyselen,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjon 13. septembri 2006. aasta otsus K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)), ning teise võimalusena nõue vähendada selle otsusega hagejatele määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud N. Wahl ja S. Soldevila Fragoso (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. juuni 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Kuwait Petroleum Corp. (edaspidi „KPC”), kes on Kuveidi avalik-õiguslik naftatootja ning Kuwait Petroleum kontserni emaettevõtja, turustab Euroopas oma tooteid Londonis asuva tütarettevõtja Kuwait Petroleum International Ltd (edaspidi „KPI”) vahendusel. Kaks KPC tütarettevõtjat tegutsevad Madalmaades, neist Kuwait Petroleum Europoort BV tegeleb Rotterdami rafineerimistehases bituumeni tootmisega ja Kuwait Petroleum (Nederland) BV (edaspidi „KPN”) bituumeni müügiga Madalmaades. KPI ja KPN kuuluvad otseselt või kaudselt Arubal asuvale KPC Holdings AEC‑le, milles KPC‑le kuulub 100‑protsendilie osalus. KPC Holdingsile kuuluvad kõik Kuwait Petroleum kontserni tütarettevõtjad, kes asuvad väljaspool Kuveiti ning tegelevad nafta rafineerimise ja turustamisega.

2        Ettevõtja British Petroleum (edaspidi „BP”) teavitas 20. juunil 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni väidetavast kartellist tee-ehitusel kasutatava bituumeni Madalmaade turul ning esitas trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”).

3        Komisjon viis 1. ja 2. oktoobril 2002 läbi üllatuskontrolle muu hulgas KPN‑i äriruumides. Komisjon esitas mitmele äriühingule, sh KPN‑ile 30. juunil 2003 ja 5. aprillil 2004 teabenõudeid. Viimati nimetatu vastas sellele 16. septembril 2003 ja 30. aprillil 2004.

4        12. septembril 2003 esitas KPN 2002. aasta koostööteatise kohaldamise taotluse, millele oli lisatud ettevõtja avaldus. Samuti palus ta, et osa 16. septembril 2003 edastatud teabest võetaks arvesse leebema kohtlemise taotlusena. KPN tegi 18. septembril 2003 komisjoniga toimunud koosolekul ettepaneku kuulata ära kolm endist töötajat, kes võivad esitatud avaldusi täiendada, mida ka tehti 1. ja 9. oktoobril 2003.

5        Komisjon teavitas KPN‑i 14. oktoobril 2004 vastavalt 2002. aasta koostööteatise punktile 26 oma kavatsusest vähendada tema trahvisummat 30–50% võrra, kuna ta oli jõudnud esialgsele järeldusele, et KPN‑i esitatud tõenditel oli oluline lisaväärtus.

6        Komisjon alustas 18. oktoobril 2004 menetlust ning võttis vastu vastuväiteteatise, mis saadeti 19. oktoobril 2004 mitmele äriühingule, sh hagejatele KPC, KPI ja KPN. Pärast KPC ja KPI taotlust kinnitas komisjon neile 2. detsembri 2004. aasta kirjas, et nende trahvi vähendatakse nagu KPN‑i trahvi 2002. aasta koostööteatise alusel.

7        Pärast asjassepuutuvate äriühingute ärakuulamist 15. ja 16. juunil 2005 täpsustas KPN oma avaldusi – mida oli kasutatud vastuväiteteatises ja mille muud ärakuulamisel osalejad olid vaidlustanud – ExxonMobili kohta, kes on bituumenit tarniv äriühing, kellele vaidlustatud otsuses karistust ei määratud. Täpsustused edastati kõigile ärakuulamisel osalenutele, kes tegid nende kohta hulga märkusi, millele komisjon ei andnud hagejatele juurdepääsu.

8        Komisjon võttis 13. septembril 2006 vastu otsuse K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud 28. juuli 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 196, lk 40) ja millest anti hagejatele teada 22. septembril 2006.

9        Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et otsuse adressaatideks olevad äriühingud osalesid EÜ artikli 81 ühes vältavas rikkumises, mis seisnes selles, et asjaomastel ajavahemikel leppisid nad regulaarselt kokku Madalmaades tee-ehituses kasutatava bituumeni müügi ja ostu brutohinna, ühtse allahindluse kartellis osalevate tee-ehitajate brutohinnast ja väiksema maksimaalse allahindluse ülejäänud tee-ehitajate brutohinnast.

10      Hagejaid peeti selle rikkumise eest vastutavaks ajavahemikus 1. aprillist 1994 kuni 15. aprillini 2002 ning neile määrati solidaarselt 16,632 miljoni euro suurune trahv.

11      Mis puutub trahvisumma arvutamisse, siis kvalifitseeris komisjon rikkumise laadilt väga raskeks, vaatamata sellele, et geograafiline turg oli väike (vaidlustatud otsuse põhjendus 316).

12      Selleks et arvestada iga keelatud kokkuleppega seotud ettevõtja õigusvastase käitumise konkreetset tähtsust ja tegelikku mõju konkurentsile, eristas komisjon neid ettevõtjaid tulenevalt nende suhtelisest olulisusest asjaomasel turul, mis tehti kindlaks nende turuosade põhjal, ning jagas nad kuude kategooriasse.

13      Nende asjaolude alusel kehtestas komisjon hagejatele 12 miljoni euro suuruse lähtesumma (vaidlustatud otsuse põhjendus 322), millele ta kohaldas kontserni suurust ja käivet arvestades trahvi hoiatava mõju tagamiseks kordajat 1,1 (vaidlustatud otsuse põhjendus 323).

14      Rikkumise kestuse osas leidis komisjon, et hagejad panid toime pikaajalise rikkumise, kuna see kestis üle viie aasta, ning et rikkumine kestis kokku kaheksa aastat, st 1. aprillist 1994 kuni 15. aprillini 2002, ning suurendas trahvi lähtesummat selle tõttu 80% (vaidlustatud otsuse põhjendus 326). Trahvi põhisummaks määrati rikkumise raskust ja kestust arvestades 23,76 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 335).

15      Komisjon ei kohaldanud hagejate suhtes ühtegi raskendavat asjaolu. Ta nõustus seevastu nende suhtes kohaldama 2002. aasta koostööteatist ning vähendas nende trahvi 30% võrra. Ta asus seisukohale, et 12. ja 16. septembril 2003 ning 1. ja 9. oktoobril 2003 esitatud teabe üksikasjalikkus aitas tal rikkumise tuvastada. Komisjon leidis siiski, et ta pidi arvesse võtma asjaolu, et leebema kohtlemise taotlus esitati alles 11 kuud pärast üllatuskontrollide toimumist ning pärast teabenõuete saatmist, et tema valduses oli juba teiste äriühingute esitatud teatavad tõendid ning et KPN muutis teatavaid avaldusi, mis ta ExxonMobili kohta oli esitanud (vaidlustatud otsuse põhjendused 382–388).

 Menetlus ja poolte nõuded

16      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2006.

17      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada suulist menetlust ja esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.

18      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 15. juuni 2011. aasta kohtuistungil.

19      Kuna kuuenda koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta iseenda.

20      18. novembri 2011. aasta määrusega uuendas Üldkohus (kuues koda) oma uues koosseisus suulise menetluse ning pooltele anti teada, et nad kuulatakse ära uuel kohtuistungil.

21      25. ja 28. novembri 2011. aasta kirjadega teavitasid vastavalt komisjon ja hagejad Üldkohut, et nad loobuvad uuest ärakuulamisest.

22      Seetõttu otsustas Üldkohtu president suulise menetluse lõpetada.

23      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus neid puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis i määratud trahvisummat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

24      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

25      Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, mis puudutas järeldusi, mida tuleb teha Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsusest kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237) ja 20. jaanuari 2011. aasta otsusest kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon (EKL 2011,EKL 2011, lk I‑1), teatasid hagejad 24. märtsil 2011, et nad loobuvad väitest, et komisjon tegi KPC‑le ja KPI‑le nende tütarettevõtja KPN‑i toime pandud rikkumise süükspanemisel ilmseid hindamisvigu ja rikkus õigusnorme; Üldkohus kandis selle protokolli.

 Õiguslik käsitlus

26      Hagi põhjendamiseks esitasid hagejad kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku ning teise kohaselt tegi komisjon ilmseid vigu, kui ta määras kindlaks nende trahvisummade vähendamise määra.

1.     2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimase lõigu rikkumine

 Poolte argumendid 

27      Hagejad leiavad, et komisjon rikkus 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku, kui määras neile trahvi asjaolude alusel, mida oli võimalik tõendada vaid KPN‑i esitatud tõenditega. Vaid need asjaolud oleksid võimaldanud komisjonil tõendada rikkumist, selle raskust ja kestust ning muud vaidlustatud otsuses mainitud tõendid on kas kaudsed, mitteveenvad või spekulatiivsed. Nad täpsustavad, et ainult KPN‑i esitatud teave võimaldas seega komisjonil tõendada rikkumist kogu perioodil 1. aprillist 1994 kuni 15. aprillini 2002, kuna dokumendid, mis võeti äriühingu Koninklijke Volker Wessel Stevin NV ruumidest, kellele vaidlustatud otsuses karistus määrati, puudutavad vaid 1997. aastat ning BP edastatud tõendid käisid vaid 1999. aastast hilisema ajavahemiku kohta.

28      Komisjon poolt 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimasele lõigule antud väga kitsas tõlgendus, mille tulemusel piirataks selle kohaldamist ainult nende juhtumitega, kus faktid on talle täiesti teadmata, on hagejate arvates vastuolus teatise eesmärgiga, milleks on julgustada leebemat kohtlemist taotlevaid ettevõtjaid esitama võimalikult palju teavet. See tõlgendus on vastuolus ka õiguspärase ootuse põhimõttega, mida on 2002. aasta koostööteatise punktis 29 ometigi sõnaselgelt tunnustatud.

29      Komisjon lükkab kõik hagejate argumendid tagasi.

 Üldkohtu hinnang

30      Koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimane lõik näeb ette, et „kui ettevõtja esitab tõendid selliste faktide kohta, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik ja mis mõjutavad otseselt kahtlustatava kartelli tähtsust või kestust, ei võta komisjon neid andmeid arvesse võimalike trahvide määramisel kõnealused tõendid esitanud ettevõtja suhtes”.

31      Kõigepealt peab Üldkohus kindlaks tegema, kas komisjon rikkus õigusnormi piirates selle sätte kohaldamisala vaid juhtumitega, kus äriühing esitab talle teavet, mis võimaldab tõendada fakte, mis olid talle täiesti teadmata, välistades seega juhtumi, kus äriühing esitab talle teavet, mis võimaldab tal kinnitada juba teadaolevaid fakte.

32      Olgu meenutatud, et antud juhul otsustas komisjon vähendada KPN‑i trahvi 30% võrra, kuna viimane oli talle esitanud tõendeid, mis „[oma laadilt] aitasid komisjonil kõnealuseid fakte tõendada ning seega oli neil [tema] valduses olnud tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus”, kuna „esitatud tõendite lisaväärtus oli oluline, sest need kinnitasid olemasolevat teavet ning võimaldasid [tal] koos tema valduses olevate tõenditega rikkumist tõendada”, kuna „KPN oli esimene, kes andis otseseid tõendeid [bituumenialaste kohtumiste kohta], mis olid kartelli toimimiseks olulised” ning kuna KPN‑i tõendite esitamise ajal ehk enne teabenõuetele vastuste saamist (muu hulgas ettevõtjatelt Shell, Total ja Nynas) „oli [tal] keeruline kindlaks teha, kas ja mil määral olid [tema toimikus] sisalduvad asjaolude toimumise ajast pärit dokumendid rikkumise tuvastamiseks iseenesest koos BP edastatud teabega piisavad” (vaidlustatud otsuse põhjendus 383). [mitteametlik tõlge]

33      Üldkohus leiab, et 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku tuleb tõlgendada kitsalt, piirates seda juhtumitega, kus kartellis osalev äriühing esitab komisjonile rikkumise raskuse või kestuse kohta uut teavet, ning välistades need juhtumid, kus äriühing esitab üksnes fakte, mis võimaldavad kinnitada rikkumist puudutavaid tõendeid.

34      Nimelt tuleb kõigepealt meenutada, et leebema kohtlemise menetlus on erand reeglist, mille kohaselt tuleb ettevõtjale määrata karistus mis tahes konkurentsieeskirjade rikkumise eest, kusjuures neid eeskirju tuleb seega tõlgendada kitsalt.

35      Lisaks tuleb rõhutada, et leebema kohtlemise programmid oleksid vähem tõhusad, kui ettevõtjad kaotaksid stiimuli olla esimene, kes esitab komisjonile teavet, milles teatatakse kartellist.

36      Kuid hagejate soovitatava tõlgenduse tulemusel kaotaks mõtte eristus, mida komisjon teeb oma teatises ainsa ettevõtja, kes võib saada kaitset trahvide eest (2002. aasta koostööteatise A osa), ning nende vahel, kes võivad taotleda üksnes trahvi vähendamist (2002. aasta koostööteatise B osa), kuna selle tõlgenduse tulemusel saaks ka viimati nimetatud täieliku kaitse trahvide eest. 2002. aasta koostööteatis teeb seega vahet ettevõtjal, kes esitas esimesena tõendeid, mis võimaldasid komisjonil rikkumise tuvastada või võtta vastu uurimise läbiviimise otsus, ja kes saab täieliku kaitse trahvide eest, ning teistel ettevõtjatel, kes neid tingimusi ei täida ja kelle trahvi saab vähendada maksimaalselt 50% võrra.

37      Komisjon ei rikkunud seega õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et ta võis KPN‑ile trahvi määrates võtta arvesse asjaolu, et viimane vaid aitas kaasa faktide kinnitamisele, edastades teatavaid tõendeid, mis aga ei olnud komisjonile teadmata.

38      Hagejad leiavad ka, et niisugune tõlgendus on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, mida on 2002. aasta koostööteatise punktis 29 ometigi sõnaselgelt tunnustatud. On tõsi, et õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset, mis on liidu õiguse üks üldpõhimõtteid, laieneb kõigile õigussubjektidele olukorras, kus liidu ametiasutused on neile täpseid kinnitusi andes tekitanud neil põhjendatud ootusi (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens vs. komisjon, EKL 1987, lk 1155, punkt 44, ja Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 33). Käesolevas asjas tuleb siiski tõdeda, et komisjon ei ole KPN‑i suhtes kunagi andnud täpseid kinnitusi seoses talle trahvi eest kaitse andmise võimalusega. Üldiselt esitab iga leebema kohtlemise taotleja komisjonile teavet, teadmata, milline teave on juba komisjoni valduses, ning seega ei saa taotlejal olla mis tahes õiguspärast ootust summa osas, mille võrra võidakse tema trahvi vähendada.

39      Antud juhul tuleb viimaseks kontrollida, kas komisjon ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusruumi, kui ta leidis, et KPN vastas tingimustele, mis on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimases lõigus, nagu seda on tõlgendatud eespool punktis 33.

40      Vaidlustatud otsusest nähtub, et kuigi KPN‑i esitatud teave võimaldas komisjonil kinnitada tema valduses olevaid tõendeid, mis puudutasid kartellis osalenud bituumenitarnijate (edaspidi „tarnijad”) ja tee-ehitusettevõtjate vahelisi kohtumisi, olid talle siiski need asjaolud kogu rikkumisperioodi kohta teada tänu BP esitatud teabele ja kohapealsetel kontrollidel võetud dokumentidele, eeskätt Hollandsche Beton Groep (edaspidi „HBG”) dokumendid 1994. aasta märtsist ja juulist. Seega ei esitanud KPN ühtegi komisjonile teadmata tõendit, millel oleks rikkumise raskusele või kestusele olnud otsene mõju.

41      Seetõttu tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

2.     Trahvi vähendamise määr

 Poolte argumendid

42      Hagejad leiavad, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta vähendas nende trahvi ainult 30% võtta põhjusel, et leebema kohtlemise taotlus esitati alles 11 kuud pärast üllatuskontrolle ning pärast esimese teabenõude saatmist, et teiste ettevõtjate edastatud teave oli vähendanud esitatud tõendite lisaväärtust ja et KPN muutis mõnda oma avaldust. Üldkohus peab teostama täielikku kontrolli otsuse põhjenduste üle, mis puudutavad tema trahvi vähendamise määra, ning liidu kohus ei ole kunagi tunnustanud komisjoni suurt kaalutlusruumi 2002. aasta koostööteatise raames.

43      Esiteks, hagejad leiavad, et 11 kuud ei ole ebamõistlikult pikk aeg leebema kohtlemise taotluse esitamiseks, arvestades eelkõige seda, et komisjoni uurimine kestis kokku 28 kuud, et see aeg oli vajalik, et koguda kokku kõik komisjonile esitatud tõendid ning et 2002. aasta koostööteatis ei näe ette ühtegi konkreetset tähtaega. Sellega seoses ei saa komisjon tugineda Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas T‑322/01: Roquette Frères vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3137), kuna selles kohtuasjas oli ettevõtja ainus leebema kohtlemise taotlus tema vastus komisjoni küsimustikule, samas kui käesolevas asjas esitas KPN oma leebema kohtlemise taotluse enne küsimustikule vastamist ning ta esitas vastuseid, mis esitatud küsimusi oluliselt ületasid.

44      Teiseks, hagejad leiavad, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, piirates nende trahvi vähendamise määra põhjusel, et 16. septembril ning 1. ja 9. oktoobril 2003 esitatud tõendite väärtust vähendasid Nynase ja Totali varem tehtud avaldused. Komisjon tunnistas vaidlustatud otsuses ometi, et teave, mille KPN esitas 12. septembril 2003 ja oma täiendavates avaldustes, võimaldas tal saada rikkumisest otseseid ja määrava tähtsusega tõendeid, samas kui Nynase ja Totali edastatud teabel ei olnud olulist lisaväärtust, kusjuures nende leebema kohtlemise taotlus jäeti pealegi rahuldamata.

45      Kolmandaks, komisjon leidis vääralt, et nende trahvi vähendamise summat tuli piirata põhjusel, et KPN muutis väidetavalt ExxonMobili kohta tehtud avaldusi. Seega tegi ta faktivea, leides, et KPN‑i töötajad muutsid ärakuulamistel oma avaldusi, kuigi nad vaid selgitasid neid, täpsustades, et neil oli ExxonMobili rikkumises osalemise kohta üksnes kaudseid tõendeid, ning et igal juhul ei ole nad kunagi väitnud, et neil on sellise osalemise kohta otseseid tõendeid. Samuti rikkus komisjon õigusnormi, asudes seisukohale, et KPN‑i esitatud tõendite lisaväärtus oli väike, kuna ta ei esitanud tõendeid ExxonMobili kartellis osalemise kohta. Hagejad leiavad, et esitatud tõendite väärtust tuleb hinnata vaid komisjoni poolt otsuses tuvastatud rikkumiste suhtes. Lisaks, seades nad ExxonMobili puudutavate avalduste tõttu ebasoodsasse olukorda, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ka BP väitis oma leebema kohtlemise taotluses, et ExxonMobil oli kartelliga seotud.

46      Neljandaks, hagejad leiavad, et keeldudes KPN‑ile edastamast ärakuulamistel teiste ettevõtjate tehtud märkusi täiendavate avalduste kohta, rikkus komisjon tema õigust tutvuda haldusmenetluses toimikuga. Komisjon kasutas ometi neid märkusi, millest mõned olid esitatud pärast ärakuulamist, nende trahvisumma kindlaksmääramisel.

47      Komisjon lükkab kõik hagejate argumendid tagasi.

 Üldkohtu hinnang

 Õigusnormi rikkumised

48      Hagejad leiavad kõigepealt, et komisjon eksis seoses kaalutlusõigusega, mis tal on ettevõtjale määratud trahvi vähendamise suuruse kindlaksmääramisel ettevõtja vabatahtlikult esitatud teabe väärtuse alusel. Nad väidavad eeskätt, et kohtupraktika, millele komisjon viitab kinnitamaks, et tal on selles valdkonnas teatav kaalutlusruum ning et kohtu kontroll piirdub ilmse hindamisvea kontrollimisega, on kohaldatav vaid komisjoni teatise, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”), sätetele, mitte aga 2002. aasta koostööteatise sätetele.

49      1996. aasta koostööteatist käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et trahvisumma vähendamist ei õigusta selline menetluses tehtud koostöö, mis ei ületa nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 lõigetest 4 ja 5 tulenevaid ettevõtjate kohustusi (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punkt 260, ja Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑12/89: Solvay vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑907, punktid 341 ja 342). Ent trahvi vähendamine on õigustatud siis, kui ettevõtja on edastanud teavet, mis ületab oluliselt seda, mida komisjon võib nõuda määruse nr 17 artikli 11 alusel (eespool viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punktid 261 ja 262, ning Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑230/00: Daesang ja Sewon Europe vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2733, punkt 137). Koostöö tõttu trahvi vähendamise õigustamiseks peab ettevõtja käitumine lihtsustama komisjoni ülesannet, mis seisneb liidu konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamises ja nende eest karistuse määramises, ning väljendama tõelist koostöötahet. Esiteks tuleb Üldkohtul seega kindlaks teha, kas komisjon jättis tähelepanuta asjassepuutuvate ettevõtjate koostöö, mis ületas asjas määruse nr 17 artiklis 11 nõutava koostöö ulatuse. Üldkohus teostab selles osas täielikku kontrolli, eelkõige ettevõtjate kaitseõigustest tulenevatele teabenõuetele vastamise kohustuse piiride suhtes. Teiseks peab Üldkohus kontrollima, kas komisjon hindas 1996. aasta koostööteatist arvestades õigesti koostöö kasulikkust rikkumise tuvastamiseks. Komisjonil on nimetatud teatises piiratud kaalutlusõigus hinnata, kas teave või dokumendid, mille ettevõtjad vabatahtlikult edastasid, lihtsustasid tema ülesannet ja kas ettevõtja trahvi tuleb selle teatise alusel vähendada. Selle hindamise üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud (Euroopa Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑511/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑5843, punkt 152, ja Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punktid 529–532, mida on kinnitatud Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 249).

50      Hagejad ei esita ühtegi argumenti seoses põhjustega, miks peaks komisjoni kaalutlusruum 2002. aasta koostööteatise alusel piiratud olema. Igal juhul nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et koostööteatise raames on komisjonil kaalutlusõigus hinnata, kas teave või dokumendid, mille ettevõtjad vabatahtlikult edastasid, lihtsustasid tema ülesannet, ja kas ettevõtja trahvi tuleb koostööteatise alusel vähendada, ning selle hinnangu üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud (Üldkohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/06: General Química jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 150).

51      Lisaks on juba otsustatud, et kuigi komisjon on kohustatud esitama põhjused, miks tema hinnangul on ettevõtja poolt 1996. aasta koostööteatise alusel komisjonile esitatud tõendid sellise väärtusega, et need kas õigustavad või mitte trahvi vähendamist, on ettevõtja, kes soovib komisjoni seda otsust vaidlustada, kohustatud tõendama, et ilma teabeta, mille ettevõtja komisjonile vabatahtlikult edastas, ei oleks viimane suutnud rikkumist olulises osas tõendada ja seega vastu võtta trahve määravat otsust (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 297).

52      1996. aasta koostööteatise kohaldamise raames otsustas liidu kohus, et trahvisumma vähendamine koostööteatise sätete alusel nõuab muu hulgas, et asjaomane ettevõtja esitaks kartelli olemasolu tõendavad määrava tähtsusega tõendid esimesena ning kuigi need tõendid ei pea olema tingimata iseenesest piisavad, et kartelli olemasolu tõendada, peavad need olema selleks siiski määrava tähtsusega. Seega ei pea need olema üksnes komisjoni uurimist suunavad, vaid neile tõenditele peab olema võimalik tugineda kui rikkumise tuvastanud otsuse peamisele tõendusmaterjalile (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punktid 492, 493, 517, 518, 521, 522, 526 ja 568, ja otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punktid 150, 156, 157 ja 162).

53      Mis puudutab 2002. aasta koostööteatist, siis nähtub punktidest 7, 21 ja 22, et komisjon peab hindama, mil määral ettevõtja esitatud andmed aitasid komisjonil sisuliselt ja ajaliselt rikkumist kindlaks teha (punkt 7), ja et lisaväärtuse mõiste väljendab seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil rikkumise aluseks olevaid fakte tõendada. Komisjon omistab seega erilise väärtuse tõenditele, mis võimaldavad tal koos teiste tema valduses olevate tõenditega kartelli tuvastada, või tõenditele, mis võimaldavad tal kinnitada olemasolevaid tõendeid, või neile, mis mõjutavad otseselt kartelli raskust ja kestust.

54      Viimaseks leiavad hagejad, et komisjon ei võinud neid siiski ebasoodsalt kohelda, leides, et KPN muutis oma avaldusi ExxonMobili kartellis osalemise kohta. Komisjon märkis oma otsuses, et teatavate oluliste ExxonMobili kartellis osalemise kohta käivate avalduste muutmine vähendas KPN‑i esitatud tõendite väärtust, kuna algsed avaldused olid ilmselt põhjendamatud. Olgu meenutatud, et 2002. aasta koostööteatise punktis 27 on sätestatud, et „[k]omisjon annab haldusmenetluse lõpus vastu võetavates otsustes hinnangu kõigi trahvi vähendamise taotluse esitanud ettevõtjate lõplikule olukorrale”. Seega peab komisjon andma haldusmenetluse lõpus hinnangu ettevõtja esitatud tõendite väärtusele, ning talle ei saa ette heita, et ta asus käesolevas asjas seisukohale, et ta ei saanud KPN‑i premeerida avalduste eest, mis talle ühes menetluse staadiumis tundusid määrava tähtsusega, kuid mis osutusid haldusmenetluse hilisemas staadiumis kasutamatuks.

55      Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon ei ole toime pannud käesoleva väite selles osas hagejate viidatud õigusnormi rikkumist seoses KPN‑i trahvi vähendamise suuruse kindlaksmääramisega.

 Põhjendamiskohustus

56      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab põhjendamiskohustus esiteks võimaldama huvitatud isikul mõista võetud meetme põhjuseid, et vajaduse korral oma õigusi kaitsta ning kontrollida, kas otsus on piisavalt põhjendatud või mitte, ning teiseks liidu kohtul teostada kontrolli, ning põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige vaidlusaluse akti sisu, põhjenduste olemust ning akti vastuvõtmise konteksti arvestades (Üldkohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 129).

57      Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon esitas piisavalt selgelt ja täpselt põhjused, miks ta otsustas KPN‑i trahvi vähendamise määra piirata 30%‑ga. Nimelt märkis komisjon, et KPN oli temaga teisena ühendust võtnud ettevõtja, et tema esitatud tõendid aitasid tal rikkumist tuvastada, et ta lõpetas kartellis osalemise hiljemalt selle teabe esitamise ajal, kuid et KPN‑i leebema kohtlemise taotlus esitati 11 kuud pärast kohapealset kontrolli, et teised ettevõtjad olid juba edastanud teatavad KPN‑i poolt veelgi hiljem esitatud tõendid ja et KPN muutis oma algseid avaldusi ExxonMobili rikkumises osalemise kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 382–385). Vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise konteksti arvestades leiab Üldkohus, et komisjon võimaldas tal õiguspärasuse kontrolli teostada ning hagejatel mõista võetud meetme põhjuseid, et vajaduse korral oma õigusi kaitsta ja kontrollida, kas otsus on piisavalt põhjendatud või mitte.

58      Seega tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Ilmsed hindamisvead

59      Eelnevalt tuleb märkida, et 2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimases lõigus on sätestatud, et „[k]õigis nimetatud [0–50%] rühmades trahvi vähendamise taseme kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse punktis 21 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega ja nende lisaväärtust”. Nendes sätetes on täpsustatud, et komisjon võib „[p]eale selle […] arvesse võtta ettevõtja poolt pärast andmete esitamist tehtud koostöö ulatust ja järjepidevust”. Teatise punktis 7 on märgitud ka, et „[t]rahvi […] vähendamine peab alati kajastama seda, mil määral ettevõtja esitatud andmed aitasid komisjonil sisuliselt ja ajaliselt rikkumist kindlaks teha”.

60      Tuleb hinnata, kas nende sätete alusel KPN‑i trahvisummat vaid 30% võrra vähendades ei teinud komisjon ilmset hindamisviga. Komisjon väitis, et ta võttis esiteks arvesse seda, et KPN oli temaga teisena ühendust võtnud ettevõtja, et tema esitatud tõendid aitasid tal rikkumist tuvastada, ja et ta lõpetas kartellis osalemise hiljemalt selle teabe edastamise ajal, kuid teiseks ka seda, et ta esitas oma leebema kohtlemise taotluse 11 kuud pärast kohapealset kontrolli ning pärast komisjoni esimese teabenõude saatmist, et teised ettevõtjad olid juba edastanud teatavad KPN‑i poolt veelgi hiljem esitatud tõendid ja et KPN muutis oma algseid avaldusi ExxonMobili rikkumises osalemise kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 382–385).

61      Esiteks, mis puudutab argumenti KPN‑i trahvisumma vähendamise piiramise kohta põhjusel, et tema leebema kohtlemise taotlus esitati 11 kuud pärast üllatuskontrolle ja pärast esimese teabenõude saatmist, siis tuleb meenutada, et kuigi 2002. aasta koostööteatis ei näe ette ühtegi konkreetset tähtaega leebema kohtlemise taotluse esitamiseks, on teatise kohaselt siiski trahvi vähendamiseks määrava tähtsusega nende tõendite esitamise aeg. Kuigi 11 kuud ei tohiks takistada taotluse esitamist, võib komisjon seda siiski trahvi vähendamise summa kindlaksmääramisel arvesse võtta (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 147). Lisaks, 1996. aasta koostööteatise raames, mille D osas ei olnud ometi midagi teabe esitamise aja kohta, asus liidu kohus seisukohale, et komisjon võis trahvisumma vähendamise protsendimäära kindlaksmääramisel arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja tegi koostööd alles pärast seda, kui komisjon oli talle teabenõude saatnud, ning seega seda, kas leebema kohtlemise taotlus esitati spontaanselt või mitte (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Roquette Frères vs. komisjon, punkt 266).

62      Käesolevas asjas esitas KPN leebema kohtlemise taotluse alles 12. septembril 2003, samas kui komisjon viis üllatuskontrollid läbi 1. ja 2. oktoobril 2002 ning saatis talle esimese teabenõude 30. juunil 2003. Selle kohtupraktika kohaldamist ei välista asjaolu, et kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 43 viidatud otsus Roquette Frères vs. komisjon, oli ettevõtja vastus teabenõudele ainus leebema kohtlemise taotlus, samas kui käesolevas asjas esitas KPN leebema kohtlemise taotluse ja seejärel oma vastuse teabenõudele, mida ta palus lisaks komisjonil arvesse võtta leebema kohtlemise taotlusena. Viimaseks, KPN ei esitanud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks kindlaks teha põhjused, miks ta ootas 11 kuud enne leebema kohtlemise taotluse esitamist, näiteks ettevõttesiseses uurimises tekkinud raskused.

63      Teiseks tuleb hinnata, kas komisjon tegi ilmse hindamisvea piirates KPN‑i trahvi vähendamise summat põhjusel, et KPN‑i 16. septembril ning 1. ja 9. oktoobril 2003 esitatud tõendite väärtust vähendasid ettevõtjate Nynas ja Total varem tehtud avaldused.

64      Toimikust nähtub, et KPN esitas komisjonile 2002. aasta koostööteatise alusel teavet teisena, st 12. septembril 2003, ning et sellel teabel oli oluline lisaväärtus. Siiski esitas ta lisateavet alles 16. septembril 2003 ning vaatamata sellele, et komisjon hoiatas teda 19. septembril 2003 kartelliga otseselt seotud töötajate vestluse edasilükkamise ohust, toimusid need vestlused alles 1. ja 9. oktoobril 2003. Ent selle aja jooksul esitasid Total 13. septembril 2003 ja seejärel Nynas 2. oktoobril 2003 esimesele teabenõudele vastates komisjonile suure hulga teavet.

65      Liidu kohus leiab, et trahvi vähendamisel vastava vahemiku piires ei võta komisjon arvesse mitte ainult esitatud tõendite lisaväärtuse määra, vaid ka nende 2002. aasta koostööteatise punktis 21 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega. Niisiis peab ta arvesse võtma, et teatavad tõendid on esitatud pärast seda, kui teised adressaadid on esitanud olulisi tõendeid, vähendades nii nende lisaväärtust (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 147).

66      Käesolevas asjas ei teinud komisjon seega ilmset hindamisviga, kui ta võttis arvesse seda, et KPN‑i 2003. aasta oktoobris esitatud tõendid, mis olid küll talle kasulikud rikkumise kirjeldamiseks, ei sisaldanud siiski uut määrava tähtsusega teavet, arvestades sel ajavahemikul kahe teise ettevõtja esitatud teavet.

67      Kolmandaks, viimaseks tuleb hinnata, kas komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et KPN‑i töötajad muutsid ärakuulamistel oma avaldusi, kuigi nad vaid selgitasid neid, täpsustades, et neil oli ExxonMobili rikkumises osalemise kohta üksnes kaudseid tõendeid, ning et igal juhul ei ole nad kunagi väitnud, et neil on sellise osalemise kohta otseseid tõendeid.

68      Poolte menetlusdokumentidest nähtub, et KPN märkis oma 12. septembri 2003. aasta avalduses kindlalt, et „pärast nende koosolekute toimumist hankis Exxonmobil ise teiste […]tarnijatega kahepoolsetes sidemetes olles teavet koosolekute tulemuste kohta” ja et tema teada „täitis ExxonMobil seejärel neid kokkuleppeid”. 9. oktoobri 2003. aasta suulises avalduses kinnitas KPN‑i endine töötaja samuti, et kuigi ExxonMobil ei osalenud koosolekutel enam alates 1994. või 1995. aastast, hankis ta siiski jätkuvalt teavet nende koosolekute tulemuste kohta ja käitus vastavalt koosolekutel otsustatule (vt vastuväiteteatise punktid 208–211). Komisjon tugines peamiselt nendele avaldustele (ning Nynase avaldustele), et otsustada saata ExxonMobilile vastuväiteteatis. Siiski, pärast seda, kui teised ettevõtjad 15. ja 16. juuni 2005. aasta ärakuulamisel olid need asjaolud vaidlustanud, muutis KPN oma avaldusi 28. juunil 2005, eelkõige esitades sama endise töötaja avalduse, milles on märgitud, et ta vaid oletas ExxonMobili osalemist ning tal ei olnud ühtegi tõendit.

69      Nendest dokumentidest nähtub, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, asudes arvamusele, et KPN muutis oma seisukohta ExxonMobili rikkumises osalemise küsimuses ning et tegemist ei olnud pelgalt algselt öeldu täpsustamisega.

70      Kokkuvõttes, eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Üldkohus, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, piirates KPN‑i trahvi vähendamise määra 30%‑ga.

 Võrdse kohtlemise põhimõte

71      Repliigi staadiumis esitasid hagejad täiendava argumendi, mille eesmärk oli näidata, et komisjon ei oleks tohtinud neid kohelda ebasoodsalt ExxonMobili kohta käivate avalduste muutmise eest, ja mis tugines BP‑ga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

72      Olgu siiski meenutatud, et võrse kohtlemise põhimõtet on rikutud vaid siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 533), ja et komisjon ei riku seda põhimõtet, kui erinev kohtlemine tuleneb erinevast koostöö mahust, eelkõige juhul, kui see seisnes erineva informatsiooni edastamises või teabe edastamises haldusmenetluse erinevates staadiumides või mitteanaloogsetes tingimustes (Üldkohtu 6. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑48/02: Brouwerij Haacht vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5259, punktid 108 ja 109).

73      Ent käesolevas asjas esitas BP esimesena tõendeid, mis võimaldasid komisjonil vastu võtta otsuse üllatuskontrollide läbiviimiseks vastavalt 2002. aasta koostööteatise punktile 8, ning ta ei ole igal juhul KPN‑iga samas olukorras. 2002. aasta koostööteatis näeb nimelt ette, et just sellele esimesele ettevõtjale antakse täielik kaitse trahvi eest ning ei näe ette võimalust muuta seda kaitset trahvi eest. Seega ei ole vaja kindlaks teha, kas BP muutis tegelikult oma avaldusi ExxonMobili kohta nagu hagejad.

 Kaitseõigused

74      Toimikust nähtub, et kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate ärakuulamisel komisjoni poolt 15. ja 16. juunil 2005 seadsid mitu ettevõtjat KPN‑i ExxonMobilit ja Wintershalli puudutavate avalduste tõelevastavuse kahtluse alla. Kuna KPN ei olnud suuteline nendele väidetele reageerima ärakuulamisel, palus ärakuulamise eest vastutav ametnik tal kinnitada ja selgitada oma seisukohta 8 päeva jooksul. KPN saatis niisiis komisjonile oma kahe töötaja uued 28. ja 30. juuni 2005. aasta avaldused, milles töötajad täpsustasid muu hulgas, et neil ei olnud ühtegi otsest tõendit ExxonMobili kartellis osalemise kohta ja et tegemist oli vaid oletusega. Need täpsustused edastati kõikidele ärakuulamisel osalenutele, mis tekitas arvukaid reaktsioone.

75      KPN palus 8. veebruaril 2006 komisjonil teda teavitada juhul, kui mõned neist reaktsioonidest võiksid mõjutada tema väidete usaldusväärsust ja seega tema trahvi vähendamise summat. 23. märtsil 2006 teatas komisjon KPN‑ile vaid seda, et otsus tema leebema kohtlemise taotluse kohta võetakse vastu alles haldusmenetluse lõpus. KPN palus 19. aprillil 2006 komisjoni ärakuulamise eest vastutaval ametnikul anda talle juurdepääs teiste ettevõtjate nende kirjalike märkuste mittekonfidentsiaalsetele versioonidele, mis võiksid seada kahtluse alla tema esitatud tõendite usaldusväärsuse ning mõjutada 2002. aasta koostööteatise sätete kohaldamist tema suhtes. Ärakuulamise eest vastutav ametnik keeldus 26. aprillil 2006 seda taotlust rahuldamast, teatades, et ta annab ettevõtjale teiste ettevõtjate pärast ärakuulamist esitatud dokumentidele juurdepääsu vaid siis, kui komisjon otsustab neid kasutada oma otsuses süüstava dokumendina ning et käesolevas asjas ei tehta seda teiste ettevõtjate poolt pärast ärakuulamist esitatud märkuste puhul, mis ei mängi tema koostöö hindamisel mingit rolli. Viimaseks, 12. mail 2006 täpsustas KPN komisjonile, et ta taotleb juurdepääsu kõigile tema avalduste usaldusväärsust puudutavatele dokumentidele, mitte ainult ärakuulamisest hilisematele dokumentidele. Komisjon tema taotlust ei rahuldanud.

–       Üldpõhimõtted, mis käsitlevad juurdepääsu vastuväiteteatisest hilisematele dokumentidele

76      Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 27 lõikes 1 on sätestatud, et „[e]nne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes komisjon on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid” ning „[k]omisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht”. Sama määruse artikli 27 lõikes 2 on märgitud, et „[m]enetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus kaitsele”, et „[n]eil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi” ja et „[t]oimikutele juurdepääsu õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet ning komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumente”. Komisjoni teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [EÜ] artiklite 81 ja 82, EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005, C 325, lk 7) punkti 8 kohaselt sisaldab „komisjoni toimik” „kõiki dokumente, mis on saadud, koostatud ja/või kogutud konkurentsi peadirektoraadi poolt uurimise käigus”. Selle teatise punktis 27 täpsustab komisjon, et „[t]oimikule antakse juurdepääs taotluse esitamisel ja tavaliselt ühel korral pärast poolte teavitamist [tema] vastuväidetest eesmärgiga tagada võrdõiguslikkuse põhimõte ja kaitsta nende kaitseõigusi”, et „[s]eepärast ei anta üldreeglina juurdepääsu teiste poolte vastustele komisjoni vastuväidetele”, et „[p]oolele antakse siiski juurdepääs dokumentidele, mis on saadud pärast vastuväidetest teavitamist haldusmenetluse hilisemates etappides, kui need dokumendid võivad sisaldada uusi, kas süüdistavaid või süüst vabastavaid tõendeid, mis puudutavad komisjoni vastuväidetes selle poole kohta esitatud väiteid” ning „[s]eda eriti juhul kui [ta] soovib kasutada uusi tõendeid”.

77      Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklis 12 on sätestatud, et „[k]ui pooled on oma kirjalikes arvamustes seda taotlenud, annab komisjon pooltele, kellele ta on vastuväited adresseerinud, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus”.

78      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaitseõiguse tagamine igasuguses menetluses, mis võib kaasa tuua karistusi, eriti trahve või karistusmakseid, kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, mida tuleb järgida isegi siis, kui see puudutab haldusmenetlust (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 9, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687). Selle kohta sätestab määrus nr 1/2003, et pooltele tuleb saata vastuväiteteatis, milles tuleb selgelt nimetada kõik olulised asjaolud, millele komisjon selles menetluse etapis tugineb. Selline vastuväiteteatis kujutab endast menetluslikku tagatist, millega kohaldatakse liidu õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab kaitseõiguste järgimist kogu menetluses (Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punktid 34 ja 35).

79      Olgu meenutatud, et konkurentsiasjades on toimikule juurdepääsu eesmärk võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel tutvuda komisjoni toimikus olevate tõenditega, et adressaadid saaksid nende tõendite alusel avaldada tõhusalt arvamust vastuväiteteatises sisalduvate komisjoni seisukohtade kohta. Toimikule juurdepääs kuulub seega menetluslike tagatiste hulka, mille eesmärk on tagada kaitseõigus ning iseäranis õiguse olla ära kuulatud tõhus teostamine (vt Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 334 ja seal viidatud kohtupraktika). Toimikule juurdepääsu õigus tähendab, et komisjon peab võimaldama asjaomasel ettevõtjal põhjalikult uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punkt 125, ja Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 81). Need hõlmavad nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni asutusesisesed dokumendid ja muu konfidentsiaalne teave (eespool punktis 78 viidatud Euroopa Kohtu otsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punktid 9 ja 11, 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 68).

80      Kohtupraktikast nähtub, et alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse asjaomast ettevõtjat vastuväiteteatise kaudu kõikidest olulistest tõenditest, millele komisjon menetluse selles staadiumis tugineb. Järelikult ei kuulu teiste menetlusaluste isikute vastused vastuväiteteatisele põhimõtteliselt uurimistoimiku dokumentide hulka, millega menetlusosalised võivad tutvuda (Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punkt 163). Kui EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tuvastamiseks kavatseb komisjon siiski tugineda vastuväiteteatise vastuse teatud lõigule või vastusele lisatud dokumendile, siis peab teistele selle menetlusega seotud ettevõtjatele olema antud võimalus selle tõendi kohta oma seisukoht esitada (vt Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn Ciments kohtuotsus, EKL 2000, lk II‑491, punkt 386, ja 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Tuleb asuda seisukohale, et kui komisjon kavatseb tugineda vastuväiteteatise saatmisest või isegi ärakuulamisest hilisemale dokumendile, mis võib mõjutada lõplikus otsuses ettevõtjale määratud trahvi suurust, siis peab kaitseõiguste tagamiseks kogu haldusmenetluses olema ettevõtjatele antud võimalus niisuguse tõendi kohta oma seisukoht esitada. Tegemist võib olla eeskätt dokumendiga, mis mõjutab 2002. aasta koostööteatise kohaldamist selle ettevõtja suhtes.

82      Lisaks, kohtupraktika kohaselt, mis puudutab vastuväiteteatisest varasemat haldustoimikut, kujutab dokumendi esitamata jätmine endast kaitseõiguste rikkumist vaid siis, kui asjassepuutuv ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon tugines rikkumise olemasolu puudutava vastuväite kinnitamiseks sellele dokumendile (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punktid 7 ja 9, ning eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 71), ja teiseks, et seda vastuväidet saab tõendada üksnes nimetatud dokumendile viidates (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82. AEG-Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punktid 24–30, ja eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 71; eespool punktis 79 viidatud 29. juuni 1995. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, punkt 58). Euroopa Kohus teeb selles küsimuses vahet süüstavatel ja õigustavatel dokumentidel. Kui tegemist on süüstava dokumendiga, peab asjassepuutuv ettevõtja tõendama, et tulemus, millele komisjon jõudis, oleks olnud teistsugune, kui see dokument oleks kõrvale jäetud. Seevastu juhul, kui edastamata jäetakse õigustav dokument, peab asjassepuutuv ettevõtja üksnes tõendama, et dokumendi avalikustamata jätmine võis menetluse kulgu ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks mõjutada (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 73 ja 74). See vahetegemine käib ka vastuväiteteatisest hilisemate dokumentide kohta (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 351–359).

83      Mis puudutab dokumenti, mille alusel võidakse lõplikus otsuses komisjoni määratud trahvisummat suurendada, siis peab asjassepuutuv ettevõtja tõendama, et tulemus, milleni komisjon jõudis, oleks olnud teistsugune, kui see dokument oleks kõrvale jäetud.

–       Kohaldamine käesolevas asjas

84      Käesolevas asjas nähtub toimikust, et hagejad leiavad, et nad oleksid pidanud saama juurdepääsu teiste ettevõtjate märkustele, mis puudutasid KPN‑i töötajate esitatud avalduste usaldusväärsust, ning eeskätt nende ettevõtjate poolt pärast ärakuulamist tehtud täiendavatele avaldustele.

85      Hagejad piirdusid siiski üldise ja puhtspekulatiivse väitega, et kõnealuste dokumentide avalikustamata jätmine oleks võinud mõjutada komisjoni otsust trahvi vähendamise summa kohta ning et tulemus, milleni komisjon jõudis, oleks võinud olla teistsugune, kui need dokumendid oleks kõrvale jäetud. Seega ei esitanud nad selle kohta midagi konkreetset, mis oleks käsitatav kas või nõuetele mittevastava tõendina.

86      Lisaks tuleb rõhutada, et komisjon võttis hagejate trahvi vähendamise suuruse kindlakstegemisel arvesse vaid seda, et KPN muutis teatavaid avaldusi ExxonMobili kohta, ega maininud ühegi teise ettevõtja reaktsiooni KPN‑i avalduste usaldusväärsuse suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 385).

87      Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei tõendanud, et komisjon tugines ettevõtjate märkustele KPN‑i esitatud tõendite usaldusväärsuse kohta, et määrata kindlaks 2002. aasta koostööteatise alusel vähendatava trahvi suurus. Järelikult ei saa nad tugineda kõnealuste dokumentide avalikustamata jätmisele.

88      Seega tuleb tagasi lükata argument toimikule juurdepääsust õigusvastase keeldumise ja kaitseõiguste rikkumise kohta.

89      Kõigest eeltoodust nähtub, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

90      Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta kohtukulud Kuwait Petroleum Corp., Kuwait Petroleum International Ltd ja Kuwait Petroleum (Nederland) BV kanda.

Jaeger

Wahl

Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord


Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  2002. aasta koostööteatise punkti 23 alapunkti b viimase lõigu rikkumine

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2.  Trahvi vähendamise määr

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Õigusnormi rikkumised

Põhjendamiskohustus

Ilmsed hindamisvead

Võrdse kohtlemise põhimõte

Kaitseõigused

–  Üldpõhimõtted, mis käsitlevad juurdepääsu vastuväiteteatisest hilisematele dokumentidele

–  Kohaldamine käesolevas asjas

Kohtukulud


* Kohtumenetluse keel: inglise.