Language of document : ECLI:EU:C:2017:122

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

16. veebruar 2017(*)

Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Artikli 51 lõige 2 – Sõnamärk LAMBRETTA – Kaubamärgi tegelik kasutamine – Tühistamistaotlus – Osaliselt tühiseks tunnistamine – EUIPO juhataja teatis nr 2/12 – Euroopa Kohtu otsuse mõju ajaline piiramine

Kohtuasjas C–577/14 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 10. detsembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus,

Brandconcern BV, asukoht Amsterdam (Madalmaad), esindajad: Rechtsanwalt A. von Mühlendahl ja Rechtsanwalt H. Hartwig, avvocato G. Casucci, avvocato N. Ferretti ja avvocato C. Galli,

hageja,

teised menetlusosalised:

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Crespo Carrillo,

kostja esimeses kohtuastmes,

Scooters India Ltd, asukoht Lucknow (India), esindajad: solicitor C. Wolfe, barrister B. Brandreth ja barrister A. Edwards-Stuart,

hageja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), kohtunikud M. Berger, A. Borg Barthet, E. Levits ja F. Biltgen,

kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,

kohtusekretär: ametnik I. Illéssy,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. mai 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 19. juuli 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Brandconcern BV palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. septembri 2014. aasta otsuse Scooters India vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Brandconcern (LAMBRETTA) (T‑51/12, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2014:844), millega Üldkohus tühistas Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 1. detsembri 2011. aasta (asi R 2312/2010‑1) otsuse, mis käsitleb Brandconcerni ja Scooters India Ltd vahelist tühistamismenetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009, kodifitseeriti nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) ja tunnistati viimati nimetatu kehtetuks.

3        Määruse nr 207/2009 artiklis 51, mis vastab määruse nr 40/94 artiklile 50 „Tühistamise põhjused“, on sätestatud:

„1. [ELi] kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks [EUIPO‑le] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

a)      kaubamärki ei ole [Euroopa Liidus] viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi; keegi ei või siiski taotleda [ELi] kaubamärgi omaniku õiguste tühistamist, kui kaubamärgi tegelik kasutamine algas või jätkus viieaastase ajavahemiku lõpu ja taotluse või vastuhagi esitamise vahelisel ajal; kasutamise algus või jätkumine kolme kuu jooksul enne taotluse või vastuhagi esitamist, kui see algas kõige varem viieaastase pideva kasutamatajätmise ajavahemiku lõppedes, jäetakse siiski tähelepanuta, kui ettevalmistusi kasutuse alustamiseks või jätkamiseks hakati tegema alles pärast seda, kui omanik sai teada taotluse või vastuhagi tõenäolisest esitamisest;

[…]

2. Kui õiguste tühistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks [ELi] kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse omaniku õigused tühistatuks ainult nende kaupade või teenuste osas.“

4        EUIPO president esitas kahes teatises, millest üks avaldati 2003. aastal ja teine 2012. aastal, juhised 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe“) klassipäiste kasutamise kohta.

5        EUIPO presidendi 16. juuni 2003. aasta teatise nr 4/03 klassipäiste kasutamise kohta ühenduse kaubamärgi taotlustes ja registreeringutes sisalduvates kaupade ja teenuste kirjeldustes (edaspidi „teatis nr 4/03“) IV punkti esimeses taandes on märgitud:

„34 kauba- ja 11 teenuseklassi sisaldavad kõiki kaupu ja teenuseid, mille tõttu tähendab konkreetse klassi klassipäise kõikide üldnimetuste kasutamine taotlust hõlmata kõiki sellesse klassi kuuluvaid konkreetseid kaupu ja teenuseid.“

6        EUIPO president võttis 20. juunil 2012 vastu teatise nr 2/12 klassipäiste kasutamise kohta ühenduse kaubamärgi taotlustes ja registreeringutes sisalduvates kaupade ja teenuste kirjeldustes, millega tunnistatakse kehtetuks teatis nr 4/03 (edaspidi „teatis nr 2/12“). Selle teatise V punktis on ette nähtud:

„Enne käesoleva teatise jõustumist registreeritud [Euroopa Liidu] kaubamärkide puhul, milles on kasutatud kõiki konkreetse klassi klassipäises sisalduvaid üldnimetusi, arvestab [EUIPO], et taotleja soov oli varasemat teatist nr 4/03 silmas pidades hõlmata kõiki kaupu ja teenuseid, mis kuuluvad nimetatud klassi tähestikulisse loendisse taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis.“

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

7        Scooters Indiale kuulub ELi kaubamärk LAMBRETTA, mille taotlus esitati 7. veebruaril 2000 ja mille EUIPO registreeris 6. augustil 2002. Kaubad, mille jaoks vaidlustatud kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad muu hulgas Nizza kokkuleppe klassi 12 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid“.

8        Brandconcern esitas 19. novembril 2007 kaubamärgi LAMBRETTA osalise tühistamise taotluse määruse nr 40/94 artikli 50 lõike 1 punkti a ja artikli 50 lõike 2 kohaselt (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkt a ja artikli 50 lõige 2) muu hulgas nimetatud klassi 12 kuuluvate kaupade osas. Ta põhjendas seda sellega, et kõnealust kaubamärki ei ole viie järjestikuse aasta jooksul tegelikult kasutatud.

9        Tühistamisosakond tunnistas 24. septembril 2010 kaubamärgi LAMBRETTA alates 19. novembrist 2007 osaliselt tühistatuks, muu hulgas klassi 12 kuuluvate kaupade osas. Scooters India esitas EUIPO‑le 23. novembril 2010 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

10      EUIPO esimene apellatsioonikoda jättis vaidlusaluse otsusega kaebuse rahuldamata muu hulgas Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluvate kaupade osas. Selles otsuses hindas apellatsioonikoda kõnealusesse klassi kuuluvate kaupade puhul sõna-sõnalt üksnes seda, kas kaubamärki LAMBRETTA on tegelikult kasutatud „transpordivahendite; maa-, vee- ja õhusõidukite“ jaoks. Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli tuvastanud, et Scooters India poolt kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks esitatud tõendid piirduvad skuutrite varuosade müüki puudutavate dokumentidega ega hõlma ühtegi tõendit „transpordivahendite; maa-, vee- ja õhusõidukite“ müügi kohta, asus apellatsioonikoda seisukohale, et „varuosade müügi alusel ei saa järeldada, et [Scooters India] on üleüldse transpordivahendeid tootnud ja müünud“.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

11      Scooters India esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. veebruaril 2012 ja milles ta nõudis vaidlusaluse otsuse tühistamist, tuginedes ühele väitele, milles ta viitas määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 2 rikkumisele. See väide koosneb kahest osast.

12      Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 35–38 hageja ainsa väite esimese osa hindamise raames, et kaubamärgitaotluses esitatud väljendit „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid“ tuleb mõista nii, et sellega soovitakse kaitsta kaubamärki LAMBRETTA kõigi Nizza kokkuleppe klassi 12 tähestikulisse loendisse kuuluvate kaupade suhtes. Ta leidis niisiis, et kuigi „skuutrite varuosi“ ei ole iseenesest klassi 12 kaupade tähestikulises loendis nimetatud, oleks apellatsioonikoda pidanud kontrollima, kas kaubamärki on tegelikult kasutatud selles loetelus arvukalt esinevate sõidukitarvikute ja -osade jaoks. Sellest tulenevalt tuvastas Üldkohus, et apellatsioonikoda ei hinnanud kõnealuse kaubamärgi tegelikku kasutamist skuutrite varuosade jaoks, nõustus väite esimese osaga ning tühistas vaidlusaluse otsuse.

13      Hageja ainsa väite teise osa kohta otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42–44, et kuna esimese väiteosa läbivaatamise käigus vaidlusalune otsus tühistati, siis peab apellatsioonikoda hindama, kas Scooters India on kasutanud kaubamärki LAMBRETTA varuosade jaoks. Ta leidis, et see hindamine tuleb läbi viia Euroopa Kohtu 11. märtsi 2003. aasta otsuses Ansul (C‑40/01, EU:C:2003:145, punktid 40–43) sedastatud kriteeriumide kohaselt.

 Poolte nõuded Euroopa Kohtus

14      Brandconcern palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        jätta rahuldamata Scooters India hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes;

–        teise võimalusena, tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega tühistati vaidlusalune otsus Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluvate kaupadega „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid“ seoses, ja

–        mõista kohtukulud välja EUIPO–lt ja Scooters Indialt.

15      EUIPO palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja Brandconcernilt.

16      EUIPO palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja Brandconcernilt.

 Apellatsioonkaebus

17      Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Brandconcern kaks väidet: esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a koosmõjus artikli 51 lõikega 2 ja teiseks väidab ta, et Üldkohus tegi menetlusvea.

 Esimene väide

 Poolte argumendid

18      Kõigepealt väidab Brandconcern, et Scooters India ei vaidlustanud Üldkohtus EUIPO apellatsioonikoja poolt vaidlusaluses otsuses esitatud seisukohta, et kaubamärki LAMBRETTA ei ole kasutatud nende kaupade jaoks, mille jaoks kaubamärk oli registreeritud, see tähendab Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluvate „transpordivahendite; maa-, vee- ja õhusõidukite“ jaoks. Seetõttu oleks Üldkohus juba üksnes sel põhjusel pidanud jätma Scooters India hagi rahuldamata. Brandconcern rõhutab, et Üldkohus oleks igal juhul pidanud tunnistama Scooters India esitatud hagi vastuvõetamatuks seetõttu, et hagi ese erines apellatsioonikojale esitatud kaebuse esemest. Apellant väidab niisiis, et Scooters India tõstatas küsimuse, kas kaubamärgiga LAMBRETTA kaitstakse varuosi kui nende kaupade „koostisosi“, mille jaoks kõnealune kaubamärk on registreeritud, alles Üldkohtule esitatud hagiavalduses, mitte EUIPO menetluses.

19      Seejärel märgib Brandconcern, lähtudes Euroopa Kohtu poolt 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361), mis käsitles sõnalist tähist „IP Translator“, punktis 61 sedastatud eeskirjast, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui asus seisukohale, et EUIPO apellatsioonikoda oli õiguskindluse põhimõtte kohaselt kohustatud hindama, kas Scooters India oli kaubamärki LAMBRETTA tegelikult kasutanud kaupade jaoks, mille jaoks kõnealust kaubamärki ei ole registreeritud. Nimelt leiab apellant, et Üldkohus eksis, otsustades, et kuna Scooters India oli saanud oma taotluse kohaselt kaubamärgi LAMBRETTA registreeringu Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluvatele kaupadele „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid“, tuleb Scooters Indiale tagada selle kaubamärgi registreeringu kaitse kõigi selle klassi tähestikulisse loendisse kuuluvate kaupade suhtes.

20      Euroopa Kohus sedastas selguse ja täpsuse huvides 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361), et registreerimistaotluses tuleb täpsustada, kas taotlus hõlmab kõiki asjassepuutuva klassi alfabeetilisse loendisse kuuluvaid kaupu ja teenuseid või üksnes teatud osa neist kaupadest ja teenustest. Registreerimistaotlust ei saa ilma taotleja vastavasisulise avalduseta tõlgendada nii, et see hõlmab kõiki sellesse klassi kuuluvaid kaupu. Brandconcern märgib, et erinevalt sellest, mis ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest, oleks kõnealusele juhule tulnud kohaldada viidatud kohtuotsusest tulenevat kohtupraktikat, lähtudes põhimõttest, et ELTL artikli 267 alusel tehtud kohtuotsusel on tagasiulatuv mõju Üldkohtu viidatud õiguskindluse kaalutlustest hoolimata.

21      Igal juhul ei ole apellandi arvates registreeringu ulatuse selguse ja täpsuse nõudeid järgitud juhul, kui registreerimisel ei võeta arvesse taotleja väidetavat kavatsust minna registreerimisel kasutatud sõnastuse sõnasõnalisest tähendusest kaugemale, eeldusel et selline kavatsus ei ole tõendatud – nagu käesolevas vaidluses – avaldusega, mis käsitleb teatud klassi alfabeetilisse loendisse kuuluvaid kaupu.

22      EUIPO ja Scooters India väidavad, et see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

23      Brandconcerni esmalt esitatud argumendi puhul piisab, kui märkida, et Scooters India taotles Üldkohtule esitatud hagiavalduses vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles sellega jäeti rahuldamata tema kaebus EUIPO tühistamisosakonna selle otsuse peale, millega tunnistati kaubamärk LAMBRETTA tühistatuks Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluvate kaupade osas, mille hulgas on ka „transpordivahendite ja maasõidukite sõidukitarvikud ja -osad“.

24      Nimelt märkis Scooters India samas hagiavalduses, et viimati nimetatud kaubad kujutavad endast lihtsalt tema registreerimistaotluses nimetatud klassi 12 päisesse kuuluvate kaupade „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid“ alaliiki, mitte erinevaid tooteid. Seega on alusetu Brandconcerni väide, et Scooters India ei vaidlustanud Üldkohtus vaidlusaluses otsuses esitatud EUIPO apellatsioonikoja seisukohta, et kaubamärki LAMBRETTA ei ole kasutatud nende kaupade jaoks, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

25      Neil asjaoludel tuleb kõnealune väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

26      Lisaks heidab Brandconcern Üldkohtule ette ka õigusnormi rikkumist, kuna viimati nimetatu piiras 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) mõju ajaliselt. Apellandi arvates on nimetatud kohtuotsus käesoleval juhul kohaldatav, kuna see kohustab tõlgendama ELi kaubamärgi registreerimistaotlusi – sealhulgas ka neid, mis on esitatud enne viidatud kohtuotsuse kuulutamist – nii, et ELi kaubamärgiga tagatud kaitsega on hõlmatud üksnes neis taotlustes otsesõnu nimetatud kaubad.

27      Selles osas tuleb meenutada, et Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 21–24 tõesti seda, milline mõju on 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusel Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) ja muu hulgas selle kohtuotsuse punktil 61 kaubamärgi LAMBRETTA registreerimistaotluse tõlgendamisele, sedastades ka, et Euroopa Kohus ei ole selle kohtuotsuse ajalist mõju piiritlenud.

28      Euroopa Kohus asus nimelt 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) punktis 61 seisukohale, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiviga 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25) kehtestatud selguse ja täpsuse nõuetest kinni pidamiseks peab siseriikliku kaubamärgi taotleja, kes kasutab nende kaupade või teenuste määratlemisel, mille suhtes ta kaubamärgi õiguskaitset taotleb, kõiki Nizza klassifikatsiooni konkreetse klassi päises olevaid üldnimetusi, täpsustama, kas tema taotlus hõlmab kõiki asjassepuutuva klassi alfabeetilisse loendisse kuuluvaid kaupu või teenuseid või üksnes teatud osa neist kaupadest või teenustest. Kui taotlus puudutab vaid teatud kaupu ja teenuseid, peab taotleja täpsustama, milliseid vastavasse klassi kuuluvaid kaupu või teenuseid on mõeldud.

29      Sellegipoolest tuleb kõigepealt märkida, et selle kohtuotsuse punkt 61 ei puuduta mitte juba registreeritud kaubamärgi omanikke, vaid üksnes kaubamärgitaotlejaid.

30      Teiseks piirdus Euroopa Kohus kõnealuses 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) punktis 61 nende nõuete täpsustamisega, mis esitatakse uutele siseriiklike kaubamärkide taotlejale, kes kasutavad nende kaupade ja teenuste määratlemisel, mille suhtes nad kaubamärgi õiguskaitset taotlevad, klassipäises olevaid üldnimetusi. Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 64 märkis, võimaldavad need nõuded ära hoida olukorda, kus juhul, kui taotleja kasutab kõiki klassipäises olevaid üldnimetusi, ei ole enam võimalik kindlalt määratleda kaubamärgiga tagatud kaitse ulatust.

31      Seega ei saa asuda seisukohale, et Euroopa Kohus soovis 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusega Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) seda kahtluse alla enne selle kohtuotsuse kuulutamist registreeritud kaubamärkide suhtes teatises nr 4/03 esitatud lähenemisviisi kasutamist. Seetõttu ei ole selle kohtuotsuse punktis 61 esitatud eeskiri kohaldatav kaubamärgi LAMBRETTA registreeringule, mis tehti enne kõnealuse kohtuotsuse kuulutamist.

32      Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35, et teatise nr 2/12 V punktis esitatud lähenemisviisi kohaselt tuleb kaubamärgi LAMBRETTA registreerimistaotluses esitatud väljendit „transpordivahendid; maa-, vee- ja õhusõidukid“, mis vastab Nizza kokkuleppe klassi 12 päisele, tõlgendada nii, et selle eesmärk on kaitsta nimetatud kaubamärgiga kõiki selle klassi 12 alfabeetilisse loendisse kuuluvaid kaupu, siis ei pannud Üldkohus toime õigusnormi sellist rikkumist, mille tõttu võiks olla põhjendatud vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine.

33      Lisaks saab Üldkohtu tõlgendus vaidlusaluse registreerimistaotluse kohta kinnitust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21) määruse nr 207/2009 artikli 28 lõikesse 8 tehtud muudatusest. Nimelt lisati nimetatud artiklisse määrusega (EL) 2015/2424 üleminekusäte, mis võimaldab selliste ELi kaubamärgi omanikel, mis on taotletud enne 22. juunit 2012 ja mis on registreeritud seoses Nizza klassifikatsiooni klassi kogu päisega, avaldada enne 24. septembrit 2016, et nende kavatsus taotluse esitamise kuupäeval oli taotleda kaitset seoses kaupade või teenustega, mis ei ole hõlmatud kõnealuse klassi päise sõnasõnalise tähendusega, vaid mis kuuluvad kõnealuse klassi tähestikulisse loetellu.

34      Neil asjaoludel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide

 Poolte argumendid

35      Teise võimalusena esitatud teises väites rõhutab Brandconcern, et vaidlustatud kohtuotsus „on puudulikult põhjendatud, sest Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse, kuigi ta oli sedastanud, et Scooters India ei olnud kasutanud kaubamärki LAMBRETTA nende kaupade jaoks, mille jaoks kaubamärk oli registreeritud, see tähendab Nizza kokkuleppe klassi 12 päisesse kuuluvate „transpordivahendite; maa-, vee- ja õhusõidukite“ jaoks. Täpsemalt viitab ta sellele, et omavahel on vastuolus ühelt poolt selle kohtuotsuse põhjendused, mis käsitlevad kõnealuse kaubamärgi kasutamist üksnes skuutrite varuosade jaoks ja teiselt poolt kõnealuse kohtuotsuse resolutsioon, millega tühistatakse vaidlusalune otsus osas, milles see puudutab ka kõnealuse klassi 12 päisesse kuuluvaid kaupu.

36      EUIPO väidab, et teine väide on vastuvõetamatu või igal juhul põhjendamatu. Scooters India arvates tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

37      Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse, mille tühistamist taotletakse, vaidlustatud osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad. Samuti on Euroopa Kohus toonitanud, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 58 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktis d kehtestatud nõuetele vastamiseks ei piisa väidete üldsõnalisest kirjeldusest apellatsioonkaebuses. Lisaks on kodukorra artikli 169 lõikes 2 täpsustatud, et õigusväidetes ja -argumentides näidatakse täpselt, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse. Nimelt ei saa apellatsioonkaebusele, mis nendele nõuetele ei vasta, anda õiguslikku hinnangut, mis võimaldaks Euroopa Kohtul täita oma ülesannet ja teostada õiguspärasuse kontrolli (kohtuotsus 7.11.2013, Wam Industriale vs. komisjon, C‑560/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:726, punktid 42–44).

38      Käesoleval juhul ei ole Brandconcern oma apellatsioonkaebuses märkinud, millised on need vaidlustatud kohtuotsuse punktid, milles Üldkohus otsustas, et Scooters India ei ole kasutanud kaubamärki LAMBRETTA nende kaupade jaoks, mille jaoks kaubamärk on registreeritud. Lisaks tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et Brandconcern viitas oma repliigis vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 14, 16 ja 17, ei ilmne nendest punktidest, et Üldkohus oleks leidnud, et Scooters India ei ole kasutanud kaubamärki LAMBRETTA nende kaupade jaoks, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

39      Vastupidi Brandconcerni väidetele käsitleb vaidlustatud kohtuotsus registreerimistaotluse tõlgendamise küsimust ja selles ei võeta mingit seisukohta vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta ühegi Nizza kokkuleppe klassi 12 kuuluva kauba jaoks.

40      Neil asjaoludel tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

41      Kuna ühegi Brandconcerni esitatud väitega ei saa nõustuda, siis tuleb apellatsioonkaebus tervikuna tagasi lükata.

 Kohtukulud

42      Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

43      Kuna EUIPO ja Scooters India on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Brandconcern on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Brandconcern BV-lt.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: inglise.