KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 19. juulil 2016(1)
Kohtuasi C‑294/16 PPU
JZ
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzi (Łodzi-Śródmieście ringkonnakohus, Poola))
Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevaheline üleandmiskord – Üleandmise tagajärjed – Vahistamismäärust täitvas riigis vahi all peetud aja mahaarvestamine – Artikkel 26 – Euroopa vahistamismääruse täitmisest tulenev kinnipidamine – Mõiste – Elukohast lahkumise keeld koos elektroonilise valvega – Kaasaarvamine – Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 6 ja artikli 49 lõige 3
1. Käesolev eelotsusetaotlus esitati menetluses, mille ese on kriminaalkorras süüdi mõistetud isiku taotlus arvata vabadusekaotusliku karistuse kogukestusest Euroopa vahistamismääruse teinud riigis (Poola Vabariik) maha aeg, mille vältel vahistamismäärust täitev riik (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik) rakendas elukohast lahkumise keeldu koos elektroonilise valvega ja muid piiravaid meetmeid.
2. Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzi (Łodzi-Śródmieścia ringkonnakohus, Poola) soovib oma eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas niisuguseid meetmeid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib kvalifitseerida raamotsuse 2002/584/JSK(2) artikli 26 lõike 1 tähenduses „vahi all pidamiseks“ – küsimus, millega otsustab Euroopa Kohus esimest korda selle õigusnormi tõlgendamise üle.
3. Kuigi esmapilgul võiks järeldada, et mõiste „vahi all pidamine“ hõlmab raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses ainult vabaduse võtmist stricto sensu, tuleneb selle õigusnormi tõlgendamisest ELL artiklis 6 sätestatud ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) kajastatud põhiõigusi austades, et see vahi all pidamise mõiste võib hõlmata vabaduse piiramise meetmeid, mida võib nende intensiivsuse poolest samastada vabadusekaotusega.
4. Seda, kas vahistamismäärust täitva liikmesriigi kehtestud meetmed nende kumuleerumise, raskusastme ja kestuse tõttu hõlmavad käesoleval juhul vabaduse piiramist, mis on võrreldav vangistusega ja tulevad seega Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava vabadusekaotusliku karistuse kogukestusest maha arvata, tuleb hinnata just Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika seisukohast.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Euroopa Liidu leping
5. ELL artikkel 6 sätestab:
„1. Liit tunnustab […] hartas […] sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, millel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud.
Harta sätted ei laienda mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega.
Hartas esitatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid tõlgendatakse vastavalt harta VII jaotise üldsätetele, mis reguleerivad selle tõlgendamist ja kohaldamist, võttes nõuetekohaselt arvesse hartas osutatud selgitusi, milles on esitatud asjaomaste sätete allikad.
2. Liit ühineb [4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga [edaspidi „EIÕK“]. Sellega ühinemine ei mõjuta liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega.
3. [EIÕKga] tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted.“
6. Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes protokolli nr 30 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et „[h]arta ei laienda Euroopa Liidu Kohtu ega mis tahes Poola või Ühendkuningriigi kohtu pädevust leida, et Poola või Ühendkuningriigi seadused, määrused ja haldussätted, -praktika või -toimingud on vastuolus põhiõiguste, vabaduste ja põhimõtetega, mida ta kinnitab“.
2. Harta
7. Harta artiklis 6 on tagatud, et „[i]gaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele“.
8. Harta artikli 49 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]aristuste raskus ei tohi olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne“.
9. Nagu on ette nähtud harta artiklis 50, ei tohi „[k]edagi […] uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.“
3. Raamotsus
10. Raamotsuse põhjenduses 12 on täpsustatud, et see otsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse ELL artiklis 6 ja mis on kajastatud hartas, nimelt selle VI peatükis.
11. Raamotsuse artikli 1 lõikes 3 on meelde tuletatud, et selle otsuse mõju ei ole muuta „kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6“.
12. Raamotsuse artiklis 26 pealkirjaga „Vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all peetud aja mahaarvestamine“ on lõikes [1] sätestatud:
„Vahistamismääruse teinud liikmesriik arvab määratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme tulemusel vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha vahi all pidamise kogu kestuse, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest.“
B. Poola õigus
13. 6. juuni 1997. aasta karistusseadustiku (kodeks karny)(3) artikli 63 § 1 on ette nähtud kohustus arvata vabadusekaotusliku karistuse kogukestusest maha aeg, mille vältel süüdimõistetud isikult menetluse ajal tegelikult vabadus võeti.
14. 6. juuni 1997. aasta kriminaalmenetluse seadustiku (kodeks postępowania karnego)(4) artikkel 607f sisaldab sätet, millega rakendatakse raamotsuse artiklit 26. Selle sõnastus on analoogne karistusseadustiku artikli 63 § 1 sõnastusega. Selle kohaldamisala piirdub aga vabaduse võtmisega Euroopa vahistamismääruse täitmisel.
II. Põhikohtuasi
15. Poola kohus mõistis 2007. aastal J. Z‑ile kolme aasta ja kahe kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse. Kuna J. Z. Lahkus Poolast, väljastas pädev kohus Euroopa vahistamismääruse. 18. juunil 2014 pidasid Ühendkuningriigi ametivõimud nimetatud Euroopa vahistamismäärust täites J. Z. kinni.
16. Ajavahemikul 19. juunist 2014 kuni 14. maini 2015 määrati J. Z‑ile elukohast lahkumise keeld (electronic monitoring condition) koos elektroonilise valvega (curfew condition).
17. 14. mail 2015 anti J. Z. üle Poola ametivõimudele. Süüdimõistetu esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotluse talle Ühendkuningriigis määratud elukohast lahkumise keeld koos elektroonilise valvega Poolas määratud vabadusekaotuse kogukestusest maha arvata.
III. Eelotsuse küsimus
18. Sellega seoses otsustas Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzi (Łodzi-Śródmieścia ringkonnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas […] raamotsuse […] artikli 26 lõiget 1 koostoimes ELL artikli 6 lõigetega 1 ja 3 ning [harta] artikli 49 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „vahi all pidamine“ hõlmab ka vahistamismäärust täitva riigi kohaldatud tõkendit, mis seisneb vahistamismääruse subjektiks oleva isiku elukohast lahkumise keelus koos elektroonilise valvega?“
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi teatavate vabadusekaotuslike karistuste täitmine elukohast lahkumise keelu ja elektroonilise valve vormis ei ole Poola õigussüsteemis tundmatu, ei ole see siiski ette nähtud kõikide karistuste puhul. Lisaks ei ole elukohast lahkumise keeld koos elektroonilise valvega Poola õiguses ette nähtud julgeolekumeetmena. Sellest tulenevalt tekivad kahtlused seoses võimalusega niisuguse tõkendi kohaldamise aeg vabadusekaotuse kogukestusest maha arvata.
20. Näib, et liikmesriigi kohtud tõlgendavad mõistet „vahi all pidamine“ raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses, pidades silmas sellele vastavaid siseriikliku õiguse sätteid, nimelt karistusseadustiku artikli 63 § 1. Kuna seal kasutatud mõiste „tegelik vabadusekaotus“ on piiratud ulatusega, võib täheldada liikmesriigi kohtute teatavat tõrkumist võimaluse suhtes elukohast lahkumise keelu ja elektroonilise valve aeg vabadusekaotusliku karistuse ajast maha arvata. Poola konstitutsioonikohus ei ole seda mitmes otsuses siiski välistanud. Ta rõhutas aga, et sel juhul sõltub vastus sellest, kas niisuguse meetme täitmise tingimuste tõttu on seda meedet võimalik samastada tegeliku vabadusekaotusega.
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale mõiste „vabaduse võtmine“ EIÕK artikli 5 tähenduses tõlgendamise kohta, et juhtida tähelepanu selle mõiste eri käsitusviisidele rahvusvaheliste kohtute tõlgenduses. Ta tugineb ka harta sätetele, nimelt selle artikli 49 lõikele 3, ja arutab, kas põhikohtuasja nõude võimaliku rahuldamata jätmisega ei kaasneks nimetatud artikli tähenduses proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte seisukohad
22. Käesolev eelotsusetaotlus esitati Euroopa Kohtu kantseleisse 25. mail 2016. Oma kirjalikud seisukohad esitasid Poola valitsus ja Euroopa Komisjon.
23. 4. juulil 2016 peeti kohtuistung, millel paluti Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 osutatud huvitatud isikutel ja eelkõige Poola ja Ühendkuningriigi valitsusel vastata järgmistele küsimustele:
– milline on harta artikli 49 lõike 3 mõju raamotsuse artikli 26 lõike 1 tõlgendamisele?
– kui oletada, et niisuguseid meetmeid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võiks kvalifitseerida raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses vahi all pidamiseks, kas see artikkel annab või ei vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtule kaalutlusõiguse vahistamismäärust täitvas liikmesriigis niisuguste meetmete kohaldamise aja (osaliselt või täielikult) mahaarvamise suhtes? Kui vastus on jaatav, siis kas seda, mil määral niisugust aega arvesse võetakse, reguleerib liidu õigus või vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigus? Kas sellega seoses võtab vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohus arvesse ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigust?
24. Peale selle paluti Ühendkuningriigi valitsusel Euroopa Kohtule täpsustada, milliseid siseriiklikke õigusnorme käesoleval juhul kohaldati ja mis meetmeid täpselt J. Z‑i suhtes kohaldati.
25. Nimetatud kohtuistungil esitasid oma seisukohad suuliselt Poola, Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.
26. Poola valitsus on arvamusel, et raamotsuse artikli 26 lõike 1 grammatiline tõlgendamine ei välista, et teatavatel tingimustel võib mõiste „vahi all pidamine“ kohaldamisala hõlmata ka muid meetmed peale klassikalisel kujul vabaduse võtmise, näiteks meetmeid, mis seisnevad kohtualuse isiku viibimiskoha elektroonilise valve alla panemises koos elukohast lahkumise keeluga.
27. Poola valitsus rõhutab, et raamotsuse tõlgendamisel tuleb arvesse võtta raamotsuses endas viidatud õigusi ja põhimõtteid, nimelt neid, mis on sätestatud ELL artiklis 6 ja kajastatud hartas. Sellega seoses viitab see valitsus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale mõiste „vabaduse võtmine“ tõlgendamisel EIÕK artikli 5 tähenduses. Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb Poola valitsuse hinnangul tõdeda, et raamotsuse artikli 26 lõikes 1 ei ole silmas peetud ainult kinnipidamist, ajutist vahi all pidamist või muid klassikalisi vabaduse võtmise vorme. Selles õigusnormis osutatud mõistet „vahi all pidamine“ tuleb tõlgendada laiemalt, nimelt nii, et see hõlmab kõiki meetmeid, millega kaasneb sisuliselt tegelik vabaduse võtmine.
28. Vastupidisele seisukohale asumine võiks väljenduda selles, et teatav tegeliku vabaduse võtmise aeg jäetaks maha arvamata, mis oleks vastuolus harta artikli 49 lõikes 3 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Poola Vabariik leiab, et selles kontekstis on raamotsuse artikli 26 lõige 1 ka proportsionaalsuse põhimõtte väljendus. See näeb nimelt ette, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest tulenev vahi all pidamise aeg arvatakse vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud vabadusekaotuse kogukestusest maha, nii et kohtualune isik ei pea kandma sama karistatava teo eest kahekordset sama toimega karistust.
29. Seega on Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigi asja lahendava kohtu hinnata, kas muud tüüpi kui klassikalisel kujul vabaduse võtmise meetmete kohaldamisega kaasneb tegelik vabaduse võtmine. See on alati ka kohus, kes saab kõige paremini kindlaks määrata, kas vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohaldatud meede on piisavalt intensiivne ja karm selleks, et seda saaks samastada raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses vabaduse võtmisega ja selle järelikult määratud karistuse kestusest maha arvata.
30. Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades on Poola Vabariik seisukohal, et mõiste „vahi all pidamine“ hõlmab ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi poolt kohaldatavaid tõkendeid, mis seisnevad vahistamismääruse subjektiks oleva isiku viibimiskoha elektroonilises valves koostoimes elukohast lahkumise keeluga, tingimusel et need tõkendid on nii intensiivsed ja karmid, et kujutavad endast vabaduse võtmisega analoogset meedet.
31. Saksamaa valitsus rõhutab, et elektroonilise valve meetmed iseenesest ei kujuta endast vabaduse võtmise meetmeid, vaid on niisuguse vabadusekaotuse karistuse täitmise järelevalve vahend.
32. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse suhtes ühineb Saksamaa valitsus komisjoni seisukohaga, mida see kaitses oma kirjalikes seisukohtades ja mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva ettepaneku punktis 42.
33. Euroopa Kohtu esitatud küsimuste suhtes väljendab Saksamaa valitsus ühelt poolt kahtlusi seoses harta artikli 49 lõike 3 mõjuga raamotsuse artikli 26 lõike 1 tõlgendamisele ja teiselt poolt väidab, et raamotsuse artikli 26 lõige 1 ei anna kaalutlusõigust selle aja, mille vältel kohaldati vahistamismäärust täitvas liikmesriigis niisugust tõkendit, nagu on kõne all põhikohtuasjas, vahistamismääruse teinud liikmesriigis mahaarvamise suhtes.
34. Ühendkuningriigi valitsus on arvamusel, et mõiste „vahi all pidamine“ hõlmab raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses põhimõtteliselt ainult vabaduse võtmise meetmeid stricto sensu. Nii järeldub tema arvates nimetatud artikli sõnastusest endast, raamotsuse seadusandlikust kontekstist (milles tuleb lähtuda artiklist 12), liidu õigusest (nimelt raamotsusest 2009/829/JSK(5)) ja ka harta artiklist 6.
35. Ühendkuningriigi valitsuse hinnangul ei ole harta artikli 49 lõige 3 raamotsuse artikli 26 lõike 1 tõlgendamiseks asjassepuutuv, ilma et oleks kaalutlusõigust selle aja, mille vältel kohaldati vahistamismäärust täitvas liikmesriigis niisugust tõkendit, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mahaarvamise suhtes, kui jõutakse järeldusele, et see hõlmab raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses „vahi all pidamist“.
36. Komisjon omakorda täheldab, et raamotsuse artikli 26 lõiget 1 tuleb mõista ja tõlgendada selle raamotsusega kehtestatud üleandmiskorra süsteemi kontekstis. Tema arvates tuleneb sellest süsteemist, et üleandmiskord ja Euroopa vahistamismääruse tagajärjed põhinevad liikmesriikide õigusasutuste koostööl, mis nõuab niisugustest võtmetähtsusega mõistetest nagu „vahi all pidamine“ ühisarusaama, mis on käesoleva kohtuasja lahendamiseks määrav.
37. Kuna mõiste „vahi all pidamine“ ei ole raamotsuses ega mõnes muus asjakohases liidu õiguse normis sõnaselgelt määratletud, tuleks seda tõlgendada kõnealuse õigusnormi sõnastuse ja ülesehituse ning eesmärgi seisukohast raamotsuse süsteemis.
38. Komisjon on seisukohal, et kui grammatilise tõlgenduse järgi piirdub „vahi all pidamine“ isikult pärast tema kinnipidamist ja vangistust kinnipidamisasutuses minemise ja tulemise vabaduse võtmisega, siis süstemaatilise tõlgendamise seisukohast tuleneb raamotsuse artiklist 12, et tuleb eristada ühelt poolt „vahi all pidamist“ ja teiselt poolt „ajutist vabastamist“ meetmetega, mis on vajalikud, „et vältida põgenemist“. Selles õigusnormis eristatakse seega põhiosas liikumisvabaduse võtmise meetmeid (vahi all pidamine) ja vabadusekaotuseta meetmeid, mis seda vabadust siiski piiravad, vajaduse korral selleks, et vältida põgenemist.
39. Komisjon märgib, et sama loogika leiame raamotsustes 2008/947/JSK(6) ja 2008/909/JSK(7), mis puudutavad süüdimõistetud isikuid, nagu ka raamotsuses 2009/829 isikute suhtes, kellele on esitatud süüdistus menetluses olevas kriminaalasjas, ning mille kontekstis võib täheldada, et järelevalve- või valvemeetmed nagu elektrooniline valve, on vabadusekaotuseta meetmed.
40. Komisjon märgib muu hulgas, et just järelevalve- või valvemeetmete kumuleerumise, raskusastme ja kestuse tõttu võib „kvantiteedist saada kvaliteet“, nii et kõikidest nendest meetmetest tulenevad liikumisvabaduse piirangud tuleb nende karmuse tõttu samastada vabadusekaotusliku meetmega.
41. Teleoloogilise tõlgendamise kohta väidab komisjon, et raamotsuse artikli 26 eesmärk on korvata puudust varasemas mitmepoolse väljaandmise süsteemis, kus – nagu seda kinnitati raamotsuse ettepanekus KOM(2001) 522 (lõplik)(8) – „väljaandmise eesmärgil vahi all pidamise aja karistuse kogukestusest maha arvamise võimalus ei olnud alati tagatud“ [mitteametlik tõlge]. Seega kohustab see artikkel 26 vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutust vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all pidamise kogukestuse karistusajast maha arvama. Sellega seoses ja vastastikuse tunnustamise põhimõtet arvesse võttes tuleb raamotsuse artiklit 26 tõlgendada, pidades silmas vahi all pidamist selle termini klassikalises tähenduses asendavate meetmete arengut.
42. Komisjon järeldab sellest, et mõiste „vahi all pidamine“ hõlmab raamotsuse artikli 26 tähenduses Euroopa vahistamismääruse täitmise alusel vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutuse määratud vabadusekaotuslikke meetmeid. Lisaks vangistusele kinnipidamisasutuses tuleb vabadusekaotuslike meetmetega samastada Euroopa vahistamismääruse subjektiks oleva isiku viibimiskoha järelevalve- ja valvemeetmed, kui nende meetmetega nende kumuleerumise, raskusastme ja kestuse tõttu võetakse isikult füüsiline vabadus viisil, mis on võrreldav vangistusega. Seda, kas sellega on tegu, tuleb hinnata vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutusel, võttes vahistamismäärust täitva õigusasutuse edastatud teabe põhjal arvesse kõiki juhtumi asjaolusid.
V. Õiguslik analüüs
43. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul peeti J. Z. kinni Ühendkuningriigis 18. juunil 2014 ja teda peeti vahi all kuni 19. juunini 2014, millal ta vabastati 2000 Suurbritannia naelsterlingi (GBP) suuruse kautsjoni vastu koos kaasneva kohustusega, mille suhtes kohaldati elektroonilist valvet, viibida ajavahemikul kella 22.00 kuni 7.00 selle kohtu määratud aadressil. Peale selle määrati süüdimõistetule i) kohustus ilmuda politseijaoskonda registreerimisele, algul seitsmel korral nädalas ja kolme kuu möödudes kolmel korral nädalas kella 10.00 ja 12.00 vahelisel ajal; ii) keeld taotleda välismaale reisimist võimaldavaid dokumente ja iii) kohustus hoida oma mobiiltelefon ööpäevaringselt sisse lülitatuna ja laetud. Neid meetmeid kohaldati kuni 14. maini 2015, kui ta anti üle Poola ametivõimudele.
44. Selles kontekstis esitataksegi Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzi (Łodzi-Śródmieścia ringkonnakohus) eelotsusetaotluse kaudu küsimus, kas J. Z‑ile ajavahemikul 19. juunist 2014 kuni 14. maini 2015 kehtestatud tingimused on või ei ole raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses „vahi all pidamine“.
A. Raamotsuse mõiste „vahi all pidamine“
45. Nagu liidu õiguses sageli, on kategooriaid, mida tuleb kohaldada kõikides liikmesriikide õiguskordades, võimalik kasutada ainult sel määral, kuivõrd need taanduvad kõikide liikmesriikide jaoks ühele ja ühetaolisele mõistele.
46. Nagu nimelt rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleneb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidu piires tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selline tõlgendus tuleb leida, arvestades sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki“(9).
47. Raamotsusest tuletatav mõiste „vahi all pidamine“ peab ise põhinema põhiõiguste austamisel ja ELL artiklis 6 sätestatud ning hartas kajastatud põhimõtete järgmisel, unustamata, et põhiõigused, nagu need on tagatud EIÕKga ja nagu need tulenevad liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, on ELL artikli 6 lõike 3 kohaselt liidu õiguse üldpõhimõtted(10).
48. See põhimõtteline seisukoht ongi selle raamotsuse tuum, mille artikli 1 lõikes 3 on meelde tuletatud, et selle otsusega, mille eesmärk on kehtestada lihtsustatud ja tõhus süüdimõistetud isikute või karistusõiguse rikkumises kahtlustatavate isikute üleandmise kord, ei saa muuta „kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid“.
49. Seda enam on samamoodi raamotsuse artikli 26 lõike 1 puhul, arvestades, et selle õigusnormi eesmärk on kaitsta Euroopa vahistamismääruse subjektiks oleva isiku õigust vabadusele, sest see kätkeb kohustust vahistamismäärust täitvas liikmesriigis nimetatud määruse täitmise alusel juba vahi all peetud aeg vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud vabadusekaotuse kogukestusest maha arvata.
50. Nagu raamotsuse artikli 26 pealkirjast tuleneb, on selle eesmärk täiesti täpne: see on „vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all peetud aja mahaarvestamine“, nimelt „vahi all pidamise kogu kestuse[st], mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest“ (nimetatud artikli 26 lõige 1). „Vahi all pidamise kogu kestus, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest“ ei ole muud kui see, mis on kehtestatud raamotsuse artiklis 11 tagaotsitava isiku õiguste kohta, kes on selleks „vahistatud Euroopa vahistamismääruse alusel“ (nimetatud artikli 11 lõige 2).
51. Tähendusliku seose seisukohast, mis on ühelt poolt raamotsuse artikli 26 lõike 1 ja teiselt poolt artiklite 11 ja 12 seose alus, minu arvates nendest sätetest esimese keeleversioonide erinevused õigesti arusaamist ei mõjuta(11).
52. Raamotsuse seadusandja jaoks on mõiste „vahistamine Euroopa vahistamismääruse alusel“ ja mõiste „vahi all pidamine“ võrdväärsed. Raamotsuse artikkel 12 on nimelt juhul, „[k]ui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele“(12), alternatiiv sellele „vahi all pidamisele“ „[ajutiselt] vabastamine“(13), mis on selle artikli 12 kohaselt võimalik „igal ajal“.
53. „Vahi all pidamine“ ei ole seega muud kui „vabaduse võtmise“ jätk, mis on vahistamise asjaolule sisemiselt omane. Peale selle ongi raamotsuse artikli 26 lõikega 1 ette nähtud, et just Euroopa vahistamismääruse täitmise tõttu kantud vabaduskaotuse aeg arvatakse pärast vabadusekaotusliku karistuse või tõkendi määramist vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha.
54. Seda arvestades olen ma arvamusel, et „vahi all pidamine“ raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses hõlmab ainult juhtusid, mis eeldavad vabaduse võtmist, välistades seega põhimõtteliselt olukorrad, mis kujutavad ainult vabaduse piiramist.
55. Seda tõlgendust kinnitavad liidu õiguse teised õigusnormid, nagu raamotsus 2009/829, mille „eesmärk [on] edendada […] kohtueelse kinnipidamise asemel vabadusekaotuseta meetmete kasutamist“(14) ja mille artiklis 8 on kehtestatud seda laadi meetmetena („järelevalvemeetmed“) järgmised meetmed: „a) isiku kohustus teavitada […] pädevat asutust mis tahes elukohamuutusest […]; b) kohustus mitte siseneda […] teatavatesse paikadesse või kindlaksmääratud piirkondadesse; c) kohustus viibida vajaduse korral kindlaksmääratud aegadel kindlaksmääratud kohas; d) kohustus, mis sisaldab piiranguid täidesaatva riigi territooriumilt lahkumise suhtes; e) kohustus ilmuda kindlaksmääratud aegadel konkreetsesse asutusse; f) kohustus vältida kontakte teatavate isikutega […]“(15).
56. „Vahistamise“ ja „vabaduse võtmise“ võrdväärsuse tõttu, mida ma eelmistes punktides rõhutasin, võib möönda, et raamotsuse artikli 26 lõikes 1 nimetatud vabaduse võtmine on põhimõtteliselt see, mis hõlmab vahistatud isiku alalist ja pikaajalist õigus- ja/või haldusasutuse käsutusse andmist, nimelt tema paigutamist avalikku asutusse tingimustel, mis hõlmavad tema isikliku sõltumatuse olulisi piiranguid.
57. Mõiste „vabaduse piiramine“ on võrreldes selle mõistega „vabaduse võtmine“ küll pigem erineva raskusastmega kui laadilt või olemuselt erinev. Tegu on igal juhul ka isikliku sõltumatuse piirangutega, mis aga ei ole nii olulised kui isikute puhul, kes on paigutatud kinnipidamisasutustesse või on vangis.
B. Harta ja EIÕK mõju
58. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, märkides, et selle kohtu doktriinist EIÕK artikli 5 kohta leiab meie jaoks tarvilikud tõlgendamisjuhised.
59. Tegelikult võib sellest tarvilike juhiste asemel tuletada pigem tõelised EIÕK artikli 5 ja järelikult harta artikli 6 tõlgendamise kriteeriumid, mille seisukohast tuleb raamotsuse artikli 26 lõiget 1 tõlgendada.
60. Selle artikliga 26 püüdis liidu seadusandja täita oma üldist põhiõiguste austamise kohustust raamotsuse valdkonnas, nimelt kohustust austada harta artikliga 6 tagatud põhiõigust vabadusele, mille eiramine võiks tähendada, et teataval määral rikutakse õigust karistuste proportsionaalsusele (harta artikli 49 lõige 3),(16) ja isegi õigust sellele, et sama õigusrikkumise eest ei karistata kaks korda (harta artikkel 50)(17).
61. Seda arvestades peab mõiste „vahi all pidamine“ tõlgendamine raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses vastama harta artikli 6 sisule, milles tunnustatud õigused – mida tuleb vastavalt selgitustele harta kohta liidu ja liikmesriikide kohtutes asjakohaselt arvesse võtta harta tõlgendamise juhendina (harta artikli 52 lõige 7) – „vastavad [EIÕK] artikliga 5 tagatud õigustele ja [omavad] vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 […] sama tähendust ja ulatust“.
62. Selle kohta tuleb märkida Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. novembri 1980. aasta kohtuotsust Guzzardi vs. Itaalia(18), milles see kohus märkis, et erinevus „vabaduse võtmise“ ja „vabaduse piiramise“ vahel on karistuse intensiivsuse, mitte laadi erinevus, kusjuures „[ü]hte või teise kategooriasse liigitamine võib vahel osutuda vaevaliseks, sest teatavatel piiripealsetel juhtudel on tegu puhtalt hindamisküsimusega“(19) [siin ja edaspidi on viidatud kohtuotsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]. Selles kohtuasjas nimetatud Euroopa kohus kinnitas, et määramaks kindlaks, kas isikult on vabadus võetud, „tuleb lähtuda tema konkreetsest olukorrast ja arvesse võtta kõiki kriteeriume, nagu vaatlusaluse meetme liik, kestus, tagajärjed ja rakendusviis“(20). Seda tehes Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas, et kui iga elemendi puhul eraldi võetuna ei saa rääkida vabaduse võtmisest, siis nende kumuleerumisel tekkis sellegipoolest küsimus EIÕK artikli 5 võimalikust kohaldamisest. Võrreldes süüdimõistetu viibimist Asinara saarel paigutamisega „avavanglasse“ või distsiplinaarüksusesse, järeldas see Strasbourg’i kohus, et süüdimõistetu kohtlemine kujutas endast vabaduse võtmist(21).
63. 2. novembri 2006. aasta kohtuotsuses Dacosta Silva vs. Hispaania(22) järeldas Euroopa Inimõiguste Kohus samuti, et Guardia Civili ametnikule tema ülemuse poolt distsiplinaarrikkumise tagajärjel määratud kuuepäevane elukohast lahkumise keeld oli vabaduse võtmine, kuna see määratud karistus seisnes kohustuses viibida elukohas loaga sellest väljuda, et osta ravimeid ja muid hädavajalikke tarbeid ning osaleda usuteenistustel.
64. Nimetatud Euroopa kohtu praktikaga vastavuses tulebki mõistet „vahi all pidamine“ raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses tõlgendada, mis väljendub vajaduses lähtuda asjaomase isiku konkreetsest olukorrast ja võtta arvesse kõiki Euroopa vahistamismääruse täitmise alusel vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohaldatud vabadust piiravate meetmete rakendamist iseloomustavaid asjaolusid.
C. Liikmesriigi kohtu hinnang
65. Põhimõtteliselt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida, kas põhikohtuasja süüdimõistetu suhtes vahistamismäärust täitvas liikmesriigis võetud meetmed on tegelikud vabaduse võtmise meetmed ja, kui vastus on jaatav, nende aeg vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha arvata.
66. Selleks on raamotsuse artikli 26 lõikes 2 ette nähtud, et „vahistamismäärust täitev õigusasutus [edastab] […] vahistamismääruse teinud õigusasutusele üleandmise ajal kogu teabe, mis puudutab Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava vahi all pidamise pikkust […]“, mis võimaldab vahistamismääruse teinud õigusasutusel kontrollida ka, mis laadi olid tagaotsitava isiku konkreetset olukorda iseloomustavad asjaolud vahistamismäärust täitva liikmesriigi ametivõimude poolt „vahi all pidamise“ ajal tegelikult.
67. Liikmesriigi kohus peab seda teavet arvestades kontrollima ühelt poolt vabadusekaotuslike meetmete stricto sensu ja teiselt poolt põhikohtuasja süüdimõistetule kohaldatud meetmete võrdväärsust, et järeldada, kas viimati nimetatud meetmed kujutasid endast sisuliselt esimestele meetmetele omasega võrreldavat olukorda.
68. Arvan aga, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule (ja kaudselt liikmesriikide ülejäänud kohtutele) põhikohtuasja lahendamiseks tarviliku vastuse andmiseks peaks Euroopa Kohus otsustama, kuidas kvalifitseerida J. Z‑i vastu pärast tema vabastamist Ühendkuningriigis võetud meetmed raamotsuse artikli 26 seisukohast. Ja vastus, mille ma pakun, on, et Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzi (Łodzi-Śródmieścia ringkonnakohus) ja Ühendkuningriigi valitsuse poolt kohtuistungil antud teabe kohaselt ei tule neid meetmeid kvalifitseerida vabaduse võtmise meetmeteks.
69. Kõige piiravam nendest meetmetest oli kohustus viibida ajavahemikul kella 22.00 kuni 7.00 selle valitsuse määratud aadressil ja elektroonilise valve all. Teised, vähem karmid meetmed(23) olid: i) kohustus ilmuda politseijaoskonda registreerimisele algul seitsmel korral nädalas ja kolme kuu möödudes kolmel korral nädalas kella 10.00 ja 12.00 vahelisel ajal, ja ii) keeld taotleda välismaale reisimist võimaldavaid dokumente. Neid meetmeid kohaldati 19. juunist 2014 kuni 14. maini 2015, millal J. Z. anti üle Poola ametivõimudele.
70. Tegu on seega meetmetega, mis oma sisult ja ulatuselt vastavad raamotsuses 2009/829 ette nähtud meetmetele, millele ma viitasin käesoleva ettepaneku punktis 55 ja mille on liidu seadusandja välja töötanud meetmetena, mis ei kujuta endast vabaduse võtmist. Ma arvan, et isegi Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika seisukohast ei saa põhikohtuasja süüdimõistetu suhtes kohaldatud olukorda kvalifitseerida võrdväärseks vabaduse võtmisega.
71. Võrreldes sedalaadi juhtudega, mille kohta on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, hõlmasid põhikohtuasja süüdimõistetule kehtestatud tingimused nimelt ainult sunnimeetmeid, mida võib kvalifitseerida tema vabaduse piiranguteks, kuna ta võis viibida määratud aadressil omaette ja kuna talt ei võetud vabadust Ühendkuningriigis reisida. Tõsi küll, ta pidi viibima kodus ajavahemikul kella 22.00 kuni 7.00, ilmuma politseijaoskonda algul iga päev ja suurema osa asjaomasest ajast kolm korda nädalas ning kandma pidevalt kaasas mobiiltelefoni. Minu arvates on need „sunnimeetmed“, mis isegi kumulatiivselt võetuna ei ole võrreldavad süüdimõistetutele eespool nimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjades kohaldatud sunnimeetmetega. Igal juhul ei leia ma, et need oleksid piiranud J. Z‑i isiklikku iseseisvust nii oluliselt, et see oleks tunduvalt vähendanud tema oma käitumise ise määramise võimet.
72. Tuleb siiski lisada, et see järeldus on ainult kohustuse kohta, mis tuleneb raamotsuse artikli 26 lõikes 1 kehtestatud mahaarvestamiskohustuse kohaldamisest põhikohtuasjale. Miski ei takista, et eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustab ainult siseriikliku õiguse alusel arvata alles täitmisele pööratava vabadusekaotuse pikkusest maha aeg, mille vältel kohaldati vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tõkendit, mis ei ole ometi mitte vabaduse võtmise, vaid vabaduse piiramise meetmed.
73. Lihtsamalt öeldes on liidu õigusega selles valdkonnas kehtestatud ainult üks kohustus, mida võiks kvalifitseerida minimaalseks: raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses „vahi all pidamise“ aja mahaarvestamise kohustus, kusjuures liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida, kas süüdimõistetu suhtes vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kohaldatud tõkend on tõeline vabaduse võtmine. Kui karistust täitev kohus kvalifitseerib selle tõkendi vabaduse võtmiseks (ja seda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevate kriteeriumide seisukohast), peab ta seda arvesse võtma, et selle aeg vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud vabadusekaotuse pikkusest vastavalt raamotsuse artikli 26 lõikele 1 maha arvata.
74. Seevastu võib liikmesriigi kohus vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud vabadusekaotuse lühendamiseks või selle rakendamise tingimuste leevendamiseks arvesse võtta ka muid meetmeid kui raamotsuse artikli 26 lõike 1 tähenduses vabaduse võtmist kujutavaid meetmeid, kui niisugune tagajärg on liikmesriigi õiguses ette nähtud.
VI. Ettepanek
75. Esitatud põhjendusi arvestades, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, nagu seda on muudetud raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 26 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtu ülesanne on ühelt poolt vabadusekaotuslike meetmete stricto sensu ja teiselt poolt põhikohtuasja süüdimõistetu suhtes kohaldatud meetmete võrdväärsuse kriteeriumi põhjal kontrollida, kas viimase suhtes kohaldatud tõkend hõlmas olukorda, mis on sisuliselt võrreldav esimesena nimetatud meetmetele omase olukorraga, ja kui see on nii, siis tõkendi kohaldamise aeg vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud vabadusekaotuse pikkusest maha arvata.
2. Niisugustel tingimustel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb välistada, et vaidlusalust tõkendit võiks kvalifitseerida vabaduse võtmise meetmeteks raamotsuse 2002/584 artikli 26 lõike 1 tähenduses, nagu seda otsust on muudetud raamotsusega 2009/299.