ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kuues koda)
18. november 2009(*)
Riigiabi – Põllumajandus – Abikava põllumajandus- ja toidusektori kvaliteediprogrammide toetuseks Austrias – Otsus jätta vastuväited esitamata – Tühistamishagi – Asjassepuutuv isik – Menetlusõiguste kaitse – Vastuvõetavus – Tõsised raskused – Reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavad ühenduse suunised
Kohtuasjas T‑375/04,
Scheucher-Fleisch GmbH, asukoht Ungerdorf (Austria),
Tauernfleisch Vertriebs GmbH, asukoht Flattach (Austria),
Wech-Kärntner Truthahnverarbeitung GmbH, asukoht Glanegg (Austria),
Wech-Geflügel GmbH, asukoht Sankt Andrä (Austria),
Johann Zsifkovics, asukoht Viin (Austria),
keda esindasid advokaadid J. Hofer ja T. Humer,
hagejad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja A. Stobiecka-Kuik,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 30. juuni 2004. aasta otsus K (2004) 2037 (lõplik) riigiabi NN 34A/2000 kohta, mis puudutab kvaliteediprogramme ning märgiseid „AMA‑Biozeichen” ja „AMA‑Gütesiegel” Austrias,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kuues koda),
koosseisus: president A. W. H. Meij, kohtunikud V. Vadapalas (ettekandja) ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik T. Weiler,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. veebruari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hagejad – Scheucher-Fleisch GmbH, Tauernfleisch Vertriebs GmbH, Wech-Kärntner Truthahnverarbeitung GmbH, Wech-Geflügel GmbH ja Johann Zsifkovics – ning Grandits GmbH on Austria õiguse alusel asutatud viis osaühingut ja üks füüsilisest isikust ettevõtja, kes on spetsialiseerunud loomade tapmisele ja tükeldamisele.
2 Aastal 1992 võttis Austria Vabariik vastu föderaalseaduse turukorraldusasutuse „Agrarmarkt Austria” asutamise kohta (Bundesgesetz über die Errichtung der Marktordnungsstelle „Agrarmarkt Austria”, BGBl. 376/1992; edaspidi „AMA‑Gesetz 1992”), mille § 2 lõikega 1 asutati avalik-õiguslik juriidiline isik „Agrarmarkt Austria” (edaspidi „AMA”). Tegevusülesanded pandi äriühingule Agrarmarkt Austria Marketing GmbH (edaspidi „AMA Marketing”), mis on AMA 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja. AMA‑Gesetz 1992 on korduvalt muudetud.
3 AMA‑Gesetz 1992 § 3 lõike 1 punkti 3 kohaselt on AMA ülesanne põllumajandustoodete turustamise edendamine. Selleks kogub ta sissemakseid, mis makstakse välja toetusena veiste, vasikate, sigade, lammaste ja lindude tapmiseks vastavalt AMA‑Gesetz 1992 § 21c lõike 1 punktile 3 (hagejate ja Granditsi esitatud redaktsioonis).
4 Kõnesoleva toetuse mõte on põlumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamise toetamine Austrias ökomärgise „AMA” ja kvaliteedimärgise „AMA” abil (edaspidi „AMA‑märgised”).
5 Loomade tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud ettevõtjatena on hagejad ja Grandits kohustatud AMA‑Gesetz 1992 § 21c lõike 1 punkti 3 alusel maksma AMA-le osamakseid, ilma et nende tooted kannaksid AMA‑märgiseid.
6 Koos 20 teise tapamajaga esitasid hagejad ja Grandits Austria ametiasutustele kaebuse selle peale, et neile määrati AMA osamaksed. Põllumajandus-, metsa-, keskkonna- ja veeminister jättis nende kaebuse rahuldamata. Hagejad ja Grandits esitasid kaebuse Verwaltungsgerichtshofile (halduskohus), kes tühistas oma 20. märtsi ja 21. mai 2003. aasta otsusega ministri otsused menetlusnormide rikkumise pärast.
7 Ühtlasi esitasid hagejad ja Grandits 21. septembril 1999 kaebuse Euroopa Ühenduste Komisjonile, väites, et AMA-Gesetz 1992 teatud sätted kahjustavad nende huve.
8 Komisjon edastas 15. veebruari 2000. aasta kirjaga hagejate ja Granditsi kaebuse Austria ametiasutustele ja palus neil esitada oma märkused. Austria ametiasutused vastasid 20. märtsil 2000 ning komisjon teatas seejärel neile 19. juunil 2000, et kõnesolevad meetmed registreeriti esialgu kui teatamata abi numbriga NN 34/2000.
9 Austria ametiasutuste 8. märtsi 2003. aasta taotluse järel otsustas komisjon uurida kõnesolevaid meetmeid eraldi vastavalt sellele, kas tegemist oli 26. septembrist 2002 varasemate või hilisemate meetmetega, kuna sel kuupäeval tehti AMA-Gesetz 1992 rakendussätetes olulisi muudatusi. Registreerimisnumber NN 34A/2000 määrati uurimismenetlusele, mis puudutas pärast 26. septembrit 2002 kohaldatavaid sätteid.
10 30. juuni 2004. aasta otsusega riigiabi NN 34A/2000 kohta, mis puudutab kvaliteediprogramme ning märgiseid „AMA‑Biozeichen” ja „AMA‑Gütesiegel” Austrias, otsustas komisjon mitte esitada vastuväiteid „teatatud” meetmetele (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Komisjon leidis, et need meetmed on EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c mõttes ühisturuga kokkusobivad, kuna need vastavad tingimustele, mis on ette nähtud põllumajandussektorile antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (EÜT 2000, C 28, lk 2) punktides 13 ja 14 ning ühenduse suunistes EÜ asutamislepingu I lisas loetletud ja teatavate I lisas loetlemata toodete reklaamimiseks antava riigiabi kohta (EÜT 2001, C 252, lk 5; edaspidi „reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavad suunised”).
11 Vaidlustatud otsuse põhjenduse 67 kohaselt on kõik enne 26. septembrit 2002 AMA ja AMA Marketingi poolt rakendatud meetmed uurimise alt sõnaselgelt välja jäetud.
12 AMA edastas vaidlustatud otsuse hagejatele ja Granditsile 16. juulil 2004.
Menetlus ja poolte nõuded
13 Hagejate ja Granditsi esitatud hagi jõudis Esimese Astme Kohtu kantseleisse 17. septembril 2004.
14 Kohtuasi määrati 10. novembril 2004 Esimese Astme Kohtu neljandale kojale.
15 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. detsembril 2004 saabunud dokumendiga esitas komisjon Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad ja Grandits esitasid selle vastuväite kohta oma märkused 25. jaanuaril 2005. Esimese Astme Kohtu (neljas koda) 15. septembri 2006. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide sisulisi küsimusi käsitleva kohtuasjaga ja kohtukulude jaotamise küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
16 Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muutumise tõttu kuulub ettekandja-kohtunik nüüd kuuenda koja koosseisu ja seepärast määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
17 Kuna ühel koja liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Esimese Astme Kohtu president kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta uue kohtuniku.
18 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kuues koda) alustada suulist menetlust ja esitada kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames pooltele, Granditsile ja Austria Vabariigi föderaalvalitsusele kirjalikud küsimused. Küsimustele vastati ettenähtud tähtaja jooksul.
19 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. jaanuaril 2009 saabunud kirjaga teatas Grandits kodukorra artikli 99 kohaselt Esimese Astme Kohtule, et ta loobub hagist. Esimese Astme Kohtu kuuenda koja esimehe 4. veebruari 2009. aasta määrusega kustutati Granditsi nimi Esimese Astme Kohtu registrist ning otsustati, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.
20 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 12. veebruari 2009. aasta kohtuistungil.
21 Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
23 Komisjon väidab esiteks, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaid isiklikult. Hagejate jaoks on vaidlustatud otsus „üldnorm”, mis puudutab neid vaid objektiivse tunnuse tõttu, et nad on osamakse maksukohustuslased, nii nagu kõiki teisi tegelikult või potentsiaalselt samas olukorras olevaid ettevõtjaid.
24 Komisjon ei nõustu kinnitusega, et kõnesolevad meetmed soodustavad ainult nelja jaemüügiketti. AMA-märgiste eesmärk on soodustada kõrgekvaliteediliste põllumajandustoodete müümist, mistõttu neist saavad kasu kõik põllumajandusettevõtjad ja toiduainetootjad.
25 Pealegi ei konkureeri loomade tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud hagejad jaemüüjatega, kellele nad viitavad oma hagiavalduses kui otsestele abisaajatele. Hagejad ei ole selgitanud, kuidas saab neid identifitseerivaks pidada asjaolu, et neli kvaliteedimärgise saanud jaemüügiketti on nimeliselt teada. Nad ei täpsusta ka põhjusi, miks nad ei saa kasu AMA-märgistest ja miks nad ei saa varustada mainitud nelja jaemüügiketti.
26 Komisjon märgib oma vasturepliigis täiendavalt, et hagejad ei ole tõendanud, et teatavad tapamajad ja lihalõikusettevõtted oleksid saanud kõnesolevat abi ja tegutsenud samal geograafilisel turul. Kui hagejad maksavad osamakseid, saavad ka nemad kasu AMA-märgiste raames korraldatavatest reklaamikampaaniatest. Nagu nad isegi märkisid, soovitati nende reklaamikampaaniate käigus tarbijatel osta Austria tooteid. Järelikult ei kandnud hagejad mingit kahju.
27 Teiseks väidab komisjon, et kõnesolev abi puudutab hagejaid vaid kaudselt, nagu nad isegi seda hagiavalduses tunnistavad. Vaidlustatud otsuses käsitletud rakendusmeetmed on üldised ja abstraktsed. Individualiseerimine toimub vaid üksikakti ehk haldusotsusega. Vaidlustatud otsus ei kohusta Austria Vabariiki panema tapamajadele ja lihalõikusettevõtetele osamakse tasumise kohustust.
28 Kolmandaks väidab komisjon, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslikest tagatistest tulenevalt on komisjon kohustatud küsima asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi. Käesolevas asjas võtsid hagejad kaebuse esitamisega juba seisukoha ning ammendasid sellega oma õiguse anda selgitusi.
29 Hagejad väidavad, et nad on EÜ artikli 88 lõike 2 mõttes asjassepuutuvad isikud. Järelikult võivad nad esitada EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel tühistamishagi kui isikud, keda vaidlustatud otsus otseselt ja isiklikult puudutab.
30 Hagejad peavad otsesteks abisaajateks nelja nimeliselt märgitud jaemüüjat, kes said õiguse kasutada AMA kvaliteedimärgist. Hagejate ning märgise saanud tapamajade ja lihalõikusettevõtete vahel on ka otsene konkurentsisuhe, kuna AMA kvaliteedimärgise süsteemi kohaldatakse looma sünnist kuni tema liha müümiseni jaekaubandusvõrgus ning ettevõtja võib sellest kasu saada tootmis- ja jaotusahela igas etapis. Teistest liikmesriikidest imporditud ja Austrias tapetud loomade osas ei tule AMA-le mingit osamakset tasuda, kuid märgiste reklaamikampaaniad takistavad toodete müüki.
31 Viidates Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑261/01 ja C‑262/01: van Calster jt (EKL 2003, lk I‑12249), väidavad hagejad, et abimeetmete kontrollimisel komisjoni poolt tuleb tingimata arvesse võtta ka rahastamisviisi, kui see on meetmete lahutamatu osa, nagu käesolevas asjas. Sellega seoses toonitavad hagejad, et nad osalevad abimeetmete rahastamises.
32 Vastavalt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsusele van Calster jt ei saa komisjon abimeetmete kokkusobimatust ühisturuga tagasiulatuvalt heastada. Kuna vaidlustatud otsus puudutab pärast 26. septembrit 2002 kehtinud abimeetmeid, võidakse hagejatelt nõuda osamaksete tasumist tagasiulatuvalt alates sellest kuupäevast.
33 Hagejad ei nõustu argumendiga, et kaebuse esitamisega on nad ammendanud oma õiguse anda selgitusi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
34 EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus.
35 Antud juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsus on adresseeritud Austria Vabariigile, mitte hagejatele. Järelikult on vaja kontrollida, kas vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.
36 Esiteks, otsene puutumus eeldab, et vaidlustatud ühenduse meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Riigiabi heakskiitmise otsuse suhtes kehtib sama põhimõte, juhul kui võimalus, et siseriiklikud ametiasutused jätavad vaidlustatud komisjoni otsusega heakskiidetud abi andmata, on üksnes teoreetiline ning ametiasutuste tahe otsuse mõttes tegutseda on väljaspool kahtlust (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punktid 43 ja 44, ning Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑81, punkt 81).
37 Käesolevas asjas nähtub toimikumaterjalidest, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, 30. juunil 2004 oli Austria Vabariik abimeetmed juba rakendanud. Selle tõenduseks esitasid hagejad väljatrüki AMA ja ühe jaemüüja Interneti‑lehekülgedelt, kus on näha, et AMA-märgiseid anti välja juba enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Lisaks esitasid hagejad maksenõude, mille AMA saatis Granditsile võlgnetavate osamaksete kohta ajavahemikul maist 2002 kuni aprillini 2003, mis vähemalt osaliselt langeb kokku vaidlustatud otsuses ette nähtud meetmete kohaldamisajaga.
38 Seepärast tundub võimalus, et Austria ametiasutused otsustaksid kõnesolevat abi mitte anda, üksnes teoreetiline.
39 Järelikult puudutab vaidlustatud otsus hagejaid EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes otseselt.
40 Teiseks, hagejate isikliku puutumusega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, EKL 2005, lk I‑10737, punkt 33).
41 EÜ artiklis 88 sätestatud riigiabi kontrollimise menetluses tuleb eristada ühelt poolt selle artikli lõikel 3 põhinevat esialgse uurimise etappi, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada vaid esmane arvamus selle kohta, kas kõnesolev abi on ühisturuga kokkusobiv, ning teiselt poolt sama artikli lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimise etappi. Ainult ametliku uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb EÜ asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi (Euroopa Kohtu 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑2487, punkt 22; 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3203, punkt 16, ja eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 34).
42 Sellest järeldub, et kui komisjon leiab EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata sama artikli lõike 3 alusel vastu võetud otsuses, et abi on ühisturuga kokkusobiv, saavad õigustatud isikute menetluslikud tagatised olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see otsus ühenduste kohtus (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsused Cook vs. komisjon, punkt 23, ja Matra vs. komisjon, punkt 17, ning eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 35). Sel põhjusel on vastuvõetav tühistamishagi, mille EÜ artikli 88 lõike 2 mõttes asjassepuutuv isik on sellise otsuse peale esitanud, kui hageja soovis hagi esitamisega kaitsta osutatud sättest tulenevaid menetluslikke õigusi (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 35; vt selle kohta ka eespool punktis 41 viidatud kohtuotsused Cook vs. komisjon, punktid 23–26, ja Matra vs. komisjon, punktid 17–20).
43 EÜ artikli 88 lõike 2 mõttes asjassepuutuvateks isikuteks, kellel on seega EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel õigus esitada tühistamishagi, on isikud, ettevõtjad ja ühendused, kelle huve abi andmine puudutab, st eelkõige abi saajaga konkureerivad ettevõtjad ja kutseorganisatsioonid (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 41, ning eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 36).
44 Seevastu juhul, kui hageja seab kahtluse alla abi hindamise otsuse põhjendatuse, ei piisa hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks ainuüksi sellest, et teda võib pidada asjassepuutuvaks isikuks EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras eespool punktis 40 viidatud Plaumanni kohtuotsuse mõttes. Nii on see eelkõige juhul, kui abi hindamise otsuse esemeks olev abi kahjustab oluliselt hageja turupositsiooni (Euroopa Kohtu 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 391, punktid 22–25, ja eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 37).
45 Asjaolu, et õigusakt on oma laadilt ja kohaldamisalalt üldine, sest seda kohaldatakse kõigile asjassepuutuvatele ettevõtjatele, ei välista siiski seda, et see võiks neist mõningaid isiklikult puudutada (Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89: Codorníu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑1853, punkt 19, ning 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).
46 Käesolevas asjas esitavad hagejad oma hagi põhjenduseks sisuliselt kolm väidet.
47 Esimene väide puudutab menetlusnormide rikkumist. See väide jaguneb neljaks osaks: esiteks, komisjonile ei teatatud kõnesolevast abist, teiseks, rikutud on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslikke tagatisi, kolmandaks, rikutud on põhjendamiskohustust, ja neljandaks, rikutud on mõistliku tähtaja põhimõtet. Esimese väite teise osa raames kinnitavad hagejad sõnaselgelt, et vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks; EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikli 4 lõikele 4 oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, kuna on kahtlusi, kas kõnesolevad abimeetmed sobivad kokku ühisturuga.
48 Teine väide puudutab EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c rikkumist. Selle kohta märgivad hagejad eelkõige, et AMA‑märgiste saamiseks ette nähtud kvaliteedigarantii ei seondu mõistega „areng” selle sätte tähenduses.
49 Kolmanda väite raames märgivad hagejad, et komisjon on rikkunud kavatsetud meetmete rakendamise keeldu, mis on sätestatud EÜ artikli 88 lõikes 3 ja määruse nr 659/1999 artiklis 3.
50 Kuna hagejad vaidlustavad samal ajal nii komisjoni keeldumise algatada ametlik uurimismenetlus kui ka abi hindamise otsuse põhjendatuse, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas neil on õigus käesolevat hagi esitada, analüüsida esiteks hagejate õigust esitada hagi oma menetluslike õiguste kaitseks ja teiseks hagejate õigust esitada hagi vaidlustatud otsuse põhjendatuse vaidlustamiseks.
51 Esiteks, mis puudutab hagejate õigust esitada hagi oma menetluslike õiguste kaitseks, siis tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 14 kohaselt antakse AMA‑märgised ainult toodetele, mis vastavad teatud kvaliteedikriteeriumidele seoses tootmismeetoditega, toote omadustega ja teatud juhtudel toodete geograafilist päritolu puudutavate nõuetega. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 27 kohaselt soodustavad kõnesolevad abimeetmed teatavaid põllumajandustoodete tootmis-, töötlemis- ja turustusettevõtjaid Austrias.
52 Mis puudutab konkreetsemalt liha, siis nagu hagejad toonitavad, eksisteerib AMA‑märgistele eriomane tootmis- ja jaotusahel loomade sünnist ja kasvatamisest kuni nende jaekaubandusse suunamiseni, mille raames tuleb igas etapis järgida täpseid ettekirjutusi kvaliteedi ja selle kontrollimise osas, et arendada kõrgekvaliteediliste toodete müüki.
53 Seega ei ole kõnesoleva abi saajad ainult jaekaubandusettevõtjad. Abisaajate hulgas on teisigi AMA‑märgistele eriomasesse tootmis- ja jaotusahelasse kuuluvaid ettevõtjaid. Hagejad, kes on loomade tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud ettevõtjad, on AMA‑märgised saanud tapamajade ja lihalõikusettevõtete konkurendid. Nad tegutsevad samal geograafilisel turul ehk Austrias, nagu nad täpsustasid vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele.
54 Pealegi ei saa asjaolu, et käesolevas asjas oli hagejatel pärast abimeetmete kohta kaebuse esitamist võimalus esitada oma argumendid juba esialgse uurimismenetluse ajal EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, võtta neilt õigust sellele, et järgitaks neile EÜ artikli 88 lõikega 2 otsesõnu antud menetluslikku tagatist (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 76).
55 Järelikult on hagejatel õigus esitada hagi EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste kaitseks.
56 Seetõttu on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslike tagatiste rikkumist puudutav esimese väite teine osa vastuvõetav.
57 Teiseks, mis puudutab hagejate õigust esitada hagi vaidlustatud otsuse põhjendatuse vaidlustamiseks, siis tuleb meenutada, et oluliseks kahjustamiseks ei saa pidada pelgalt fakti, et otsus võib teatud viisil mõjutada asjaomasel turul esinevaid konkurentsisuhteid ja et puudutatud ettevõtjad on teatud konkurentsisuhtes otsuse alusel soodustatud isikuga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punkt 7, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 47). Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et ta on olukorras, mis individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑106/98 P: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑3659, punkt 41, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 48).
58 Tuleb tõdeda, et hagejad ei ole oma kirjalikes märkustes esitanud ühtegi õiguslikku ega faktiväidet, mis kinnitaks nende konkurentsiseisundi erilisust kõnesoleval turul.
59 Vastates Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, mis puudutas nende turupositsiooni olulist kahjustamist, piirdusid hagejad viitamisega „arvestatavale ülevõimsusele” loomade tapmise ja tükeldamise turul, täpsustamata seda pikemalt, ning rõhutamisega, et kõnesolevatel abimeetmetel on tuntav mõju piiriülesele kaubandusele ja konkurentsile.
60 Eeltoodust nähtuvalt ei ole hagejad tõendanud, et vaidlustatud otsuses käsitletud abimeetmed oleksid nende turupositsiooni oluliselt kahjustanud.
61 Seetõttu tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata esimese väite esimene ja neljas osa ning kolmas väide, kuna need ei puuduta hagejate EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste kaitset.
62 Olgu siiski meenutatud, et Esimese Astme Kohus peab hageja väiteid tõlgendama pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist lähtuvalt (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61: Fives Lille Cail jt vs. ülemamet, EKL 1961, lk 559, 588). Ta võib uurida ka teisi hageja argumente, et kontrollida, kas need lisavad tõendeid toetamaks hageja esitatud väidet, millega tuuakse otseselt välja kahtlused, mis oleksid õigustanud EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist (Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑254/05: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48; vt selle kohta samuti 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1, punktid 141, 148, 155, 161 ja 167).
63 Antud juhul nähtub hagiavaldusest, et esimese väite kolmas osa ja teine väide lisavad tõendeid toetamaks esimese väite teist osa, kuivõrd hagejad viitavad nendes tõsiste raskuste olemasolule, mis õigustaksid ametliku uurimismenetluse algatamist. Teise väitega soovivad hagejad ka kinnitada, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rikuti neile EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetluslikke õigusi. Esimese väite kolmas osa, mis puudutab põhjenduste ebapiisavust, toetab samuti esimese väite teist osa, sest kui otsust ei ole piisavalt põhjendatud, ei saa asjassepuutuvad isikud teada, mis põhjustel jõudis komisjon järeldusele, et puuduvad tõsised raskused, ning kohus ei saa teostada kontrolli.
64 Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa ning teine väide tunnistada vastuvõetavaks niivõrd, kuivõrd need puudutavad hagejate EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste kaitset.
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
65 Hagejad väidavad, et määruse nr 659/1999 artikli 4 lõige 4 kohustab komisjoni algatama abimeetmete suhtes ametliku uurimismenetluse niipea, kui tekib kahtlusi abi kokkusobivuses ühisturuga. Hagejad viitavad arvukatele dokumentidele, eelkõige väljatrükile AMA ja ühe jaemüüja Interneti-leheküljelt, mis tõendavad, et AMA-märgisega tooted peavad olema eranditult Austria päritolu. Hagejad viitavad ka komisjoni 19. juuni 2000. aasta kirjale, milles sisaldus ülevaade põhjustest, mis tekitavad kahtlusi kõnesolevate abimeetmete kokkusobivuses ühisturuga, eelkõige EÜ artikliga 28. Seda faktilist ja õiguslikku olukorda silmas pidades oleks komisjon pidanud võtma vastu otsuse algatada ametlik uurimismenetlus.
66 Repliigis lisavad hagejad, et AMA-Gesetz 1992 § 21a välistab AMA kvaliteedimärgise väljastamise toodetele, mis ei ole Austria päritolu, või nende reklaamimiseks turunduskampaania korraldamise. Samuti nähtub AMA Marketingi põhikirjast, et ta peab tegelema omamaiste põllumajandus- ja metsandustoodetega. Järelikult on AMA-Gesetz 1992 ja AMA Marketingi põhikiri vastuolus EÜ artikliga 28. Ei piisa sellest, kui lisada AMA juhistesse „avatud klausel” välismaiste toodete jaoks. Pealegi ei tule lähtuda neist juhistest, vaid tegelikult rakendatud meetmetest.
67 Komisjon väidab vastu, et kõik hagejate viidatud dokumendid on varasemad kui 26. september 2002. Vaidlustatud otsuse kohaselt on meetmed, mida AMA ja AMA Marketing võtsid enne 26. septembrit 2002, uurimise alt sõnaselgelt välja jäetud. Mis puudutab pärast 26. septembrit 2002 jõustunud meetmeid, siis viitab komisjon AMA juhistele jaanuarist 2001, septembrist 2002 ja veebruarist 2003, mis tõendavad, et hagejate väited on alusetud. Järelikult ei olnud komisjon kohustatud ametlikku uurimismenetlust algatama.
68 Vasturepliigis toonitab komisjon, et AMA juhistest nähtuvalt ei ole päritolutähisega või ‑tähiseta märgised mõeldud ainult Austria ettevõtjatele või Austria toodetele. Hagejad ei ole suutnud esile tuua ühtegi juhtumit, kui AMA Marketingi põhikirja alusel oleks tagasi lükatud kvaliteedimärgise saamise taotlus, mille on esitanud taotleja, kes ei ole Austriast.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
69 Kõigepealt olgu meenutatud, et komisjonil on kohustus algatada ametlik uurimismenetlus eeskätt siis, kui esialgse uurimismenetluse käigus saadud andmeid arvesse võttes seisab ta asjassepuutuva meetme hindamisel jätkuvalt silmitsi tõsiste raskustega. See kohustus tuleneb otseselt EÜ artikli 88 lõikest 3, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, ning seda kinnitavad määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 4 ja artikli 13 lõike 1 sätted oma koostoimes, kui komisjon tuvastab esialgse uurimismenetluse lõpus, et õigusvastane meede tekitab kahtlusi selle kokkusobivuse osas (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 328).
70 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus hädavajalik, kui komisjonil tekib tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi sobib ühisturuga kokku. Komisjon võib seega riikliku meetme suhtes soodsa otsuse vastuvõtmiseks piirduda artikli 88 lõike 3 kohase esialgse staadiumiga üksnes juhul, kui ta võib esialgse uurimise lõppedes olla veendunud, et nimetatud meede kas ei kujuta endast abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, või kui see kvalifitseeritakse abiks, siis sobib see ühisturuga kokku. Seevastu juhul, kui esialgne uurimine viib komisjoni vastupidise veendumuseni või kui see ei võimalda tal ületada kõiki meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkinud raskusi, on komisjoni ülesanne koguda kõik vajalikud arvamused ja algatada selleks EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 33; eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 39, ja eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 329).
71 Komisjon peab juhtumile omaste faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks määrama, kas abi kokkusobivuse hindamisel ilmnenud raskused tingivad selle menetluse algatamise (vt eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 30). See hinnang peab vastama kolmele tingimusele.
72 Esiteks on komisjonil EÜ artikli 88 kohaselt õigus võtta esialgse uurimismenetluse lõppedes seisukoht abi ühisturuga kokkusobivuse osas üksnes nende meetmete puhul, mis ei tekita tõsiseid raskusi, nii et tegu on välistava tingimusega. Seega ei saa komisjon keelduda ametlikku uurimismenetlust algatamast teistele asjaoludele tuginedes, näiteks kolmandate isikute huvi, menetlusökonoomia kaalutlused või kõik muud otstarbekast haldusest või poliitikast tingitud põhjused (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑73/98: Prayon‑Rupel vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑867, punkt 44).
73 Teiseks, kui komisjon on silmitsi tõsiste raskustega, peab ta algatama ametliku uurimismenetluse ning tal ei ole sellega seoses mingit kaalutlusõigust. Kuigi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse osas on tema volitused rangelt piiritletud, on komisjonil siiski teatav kaalutlusruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad tõsised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta eelkõige abimeetmetest teatanud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused (eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Prayon‑Rupel vs. komisjon, punkt 45).
74 Kolmandaks on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas (vt eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Prayon‑Rupel vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Antud juhul leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et kõnesolevad abimeetmed on ühisturuga kokkusobivad, kuna need vastavad põllumajandussektoris antavat riigiabi käsitlevatele suunistele ning reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavatele suunistele.
76 Sellega seoses olgu kõigepealt meenutatud, et reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavates suunistes on toodete osas, mis peavad vastama erilistele kvaliteedinõuetele, ette nähtud eelkõige järgmist:
„49. Riiklikud kvaliteedikontrollisüsteemid peavad lähtuma üksnes objektiivsetest tooteomadustest, mis annavad toodetele nõutava kvaliteedi või mis on seotud tootmisprotsessiga, mitte toodete päritolust või tootmiskohast. Olenemata sellest, kas need kvaliteedikontrollisüsteemid on kohustuslikud või vabatahtlikud, peab kõigil ühenduses valmistatud toodetel nende päritolust sõltumata olema juurdepääs neile süsteemidele, kui need tooted vastavad nõutavatele tingimustele […]
50. Kui süsteem on ette nähtud vaid teatud päritolu toodetele […], on see süsteem asutamislepinguga vastuolus, mistõttu on ilmselge, et komisjon ei saa sellise süsteemi reklaamimiseks antavat riigiabi pidada ühisturuga kokkusobivaks.
[…]”
77 Nendest suunistest, eelkõige punktist 46 nähtub, et toodete „päritolu” all mõeldakse „riiklikku, piirkondlikku või kohalikku päritolu”.
78 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 52 märkis komisjon, et antud juhul vastasid abimeetmed tingimusele, et riiklik kvaliteedikontrollisüsteem ei tohi piirduda vaid teatud päritolu toodetega. Komisjon ütles järgmist:
„Kvaliteedimärgise kasutamine on võimalik kõigi toodete puhul, mis on kasvatatud või toodetud ühenduses ja vastavad kvaliteedimärgise kasutamisega seotud tingimustele. Kvaliteedimärgisele kandideerivate toodete suhtes kehtivad eritingimused puudutavad toote kvaliteeti või piirduvad toote geograafilise päritolu kontrollimise võimaldamisega. Eritingimusi saab igal juhul täita olenemata toote geograafilisest päritolust.”
79 Samas vaimus lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 66 tagasi hagejate kaebuses esitatud argumendid, et AMA‑märgiseid saavad kasutada ainult Austria tootjad:
„[…B]iomärgist ja kvaliteedimärgist puudutavad teatatud meetmed, mida kohaldati alates 26. septembrist 2002, ei piirdu ainult Austria toodetega ning […] toodete päritolu ei ole ei märgiste ega reklaami põhisõnum.
[…]”
80 Veel nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 67, et komisjon võttis aluseks pärast 26. septembrit 2002 rakendatud AMA ja AMA Marketingi meetmed. Sellega seoses viitab komisjon kostja vastuses kolmele AMA juhisele: 2001. aasta jaanuari, 2002. aasta septembri ja 2003. aasta veebruari juhisele.
81 Hagiavalduses kinnitavad hagejad, et AMA‑märgisega tooted peavad olema eranditult Austria päritolu. Sellega seoses viitavad nad – ilma et komisjon sellele vastu vaidleks – eelkõige AMA-Gesetz 1992 versioonile, mille §‑s 21a on osamakse eesmärgiga seoses sätestatud:
„Põllumajandustoodete turustamisega seotud osamakset […] kogutakse järgmiste eesmärkide saavutamiseks:
1) omamaiste põllumajandus- ja metsandustoodete ning neist valmistatud toodete müügi edendamine ja tagamine;
2) nende toodete turgude avamine ja hooldamine nii kodu- kui ka välismaal;
3) nende toodete leviku parandamine;
4) nende toodete kvaliteedi parandamisele ja tagamisele suunatud üldmeetmete toetamine (eelkõige vastavate põllumajandustoodete puhul);
5) muude turundusmeetmete edendamine (eelkõige nendega seotud teenuste ja personalikulude puhul).”
82 Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele vastates märkis komisjon, et esiteks lubasid Austria ametivõimud komisjoniga toimunud läbirääkimiste käigus hoolitseda AMA-Gesetz 1992 edasise kohandamise eest ning teiseks on § 21a muudetud 2007. aasta föderaalseadusega (BGBl. 55/2007), mis jõustus 1. juulil 2007. Komisjoni sõnutsi ei sisalda AMA-Gesetz 1992 § 21a punkt 1 alates sellest ajast enam sõna „omamaised”.
83 Veel toonitas komisjon, et algversioonis oli AMA-Gesetz 1992 § 21a punktis 5 sissemakse eesmärkide seas mainitud „kõigi turundusmeetmete edendamist”, ilma et oleks ette nähtud omamaiste toodetega piirdumist.
84 Siiski nähtub komisjoni vastusest, et ajal, kui ta uuris kõnesolevate abimeetmete kokkusobivust ühisturuga, käsitlesid AMA-Gesetz 1992 § 21a peamised sätted üksnes omamaiseid tooteid.
85 Järelikult ei vasta see paragrahv reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavates suunistes ette nähtud tingimusele, et riiklik kvaliteedikontrollisüsteem ei tohi piirduda üksnes teatud päritolu toodetega. Komisjoni kirjalikust vastusest nähtub, et selles küsimuses Austria ametivõimude ja komisjoni vahel toimunud läbirääkimiste tõttu oli komisjon sellest teadlik.
86 Kuigi AMA juhised ei näinud ette toodete päritolu tingimust, tekitas AMA-Gesetz 1992 § 21a punktis 1 sätestatud omamaiste toodetega piirdumine siiski kahtlusi kõnesolevate abimeetmete kokkusobivuses reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavate suunistega. Järelikult oleks komisjon pidanud kohaldama määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 4.
87 Seega tuleb asuda seisukohale, et kõnesolevate abimeetmete ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkis tõsiseid raskusi, mis oleks pidanud kaasa tooma EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise komisjoni poolt.
88 Vaidlustatud otsus tuleb järelikult tühistada, ilma et esimese väite kolmandat osa ja teist väidet oleks vaja uurida.
Kohtukulud
89 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, siis tuleb hagejate kohtukulud välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 30. juuni 2004. aasta otsus K (2004) 2037 (lõplik) riigiabi NN 34A/2000 kohta, mis puudutab kvaliteediprogramme ning märgiseid „AMA‑Biozeichen” ja „AMA‑Gütesiegel” Austrias.
2. Jätta Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista temalt välja Scheucher-Fleisch GmbH, Tauernfleisch Vertriebs GmbH, Wech-Kärntner Truthahnverarbeitung GmbH, Wech-Geflügel GmbH ja Johann Zsifkovicsi kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. novembril 2009 Luxembourgis.
Allkirjad