KOHTUJURISTI SEISUKOHT
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 6. juunil 20121(1)
Kohtuasi C‑192/12 PPU
Melvin West
versus
Virallinen syyttäjä
Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Liikmesriikidevaheline üleandmiskord – Artikli 28 lõige 2 – Järgnev üleandmine – Vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolek – Euroopa vahistamismääruste ahel
1. Kui ilukirjandusteosed on sageli ajendatud elu enese maalitud piltidest, siis palju harvemad on need juhud, kui tegeliku elu sündmused osutuvad kellegi vaimusünnitustest veelgi pöörasemaks. Just nii näib see aga olevat käesolevas asjas, mis puudutab isikut, kes on mitmes liikmesriigis kohtu alla antud ja süüdi mõistetud sama liiki tegude, käesoleval juhul vanade ja haruldaste maakaartide varguse eest erinevatest avalikest raamatukogudest.(2)
2. See kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse esimest korda tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(3) artiklit 28, sätet, mis määrab kindlaks, millistel juhtudel ja tingimustel võib Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik selles vahistamismääruses nimetatud isiku omakorda üle anda muule liikmesriigile, kui nimetatud vahistamismäärust täitev liikmesriik (järgnev üleandmine).
3. Täpsemalt, Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik võib, välja arvatud erandjuhtudel, anda selles vahistamismääruses nimetatud isiku järgnevalt üle muule liikmesriigile, kui nimetatud vahistamismäärust täitev liikmesriik, alles siis, kui nimetatud vahistamismäärust täitvalt liikmesriigilt on saadud „nõusolek”.
4. Kõnealune säte, mis viitab „vahistamismäärust täitvale liikmesriigile” ainsuses, jätab siiski lahtiseks küsimuse, kuidas seda „nõusolekut” saada sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus kõne all on järjekorras teine järgneva üleandmise taotlus, ja üldisemalt olukorras, kus on tegemist Euroopa vahistamismääruste nn ahelaga ja mitme järjestikuse järgneva üleandmise taotlusega. Kas sellisel juhul tuleb saada sama arv nõusolekuid, kui palju on vahistamismäärust täitvaid liikmesriike? Või tuleb saada hoopis üheainsa vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolek? Kes on viimasel juhul siis see vahistamismäärust täitev liikmesriik?
5. Euroopa Kohtul tuleb käesolevas kohtuasjas esitatud küsimusele vastates täita õiguslünk, mis minu arvates on võimalik vaid raamotsuse 2002/584 teleoloogilise ja süstemaatilise tõlgendamise teel.
I – Õiguslik raamistik
A – Liidu õigus
6. Raamotsuse 2002/584 põhjendustes 5, 6, 8, 9 ja 12 on märgitud:
„(5) Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Lisaks sellele võimaldab süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks uue lihtsustatud üleandmissüsteemi sisseviimine kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale. Tavapärased koostöösuhted, mis on siiani domineerinud liikmesriikide vahel, tuleks asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala raamistikus.
(6) Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.
[…]
(8) Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.
(9) Keskasutuste roll Euroopa vahistamismääruse täitmisel peab piirduma praktilise ja haldusabiga.
[…]
(12) Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, […] eelkõige selle VI peatükis. Käesolevat raamotsust ei tõlgendata keeluna ära öelda isiku üleandmisest, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, kui on objektiivselt alust arvata, et nimetatud vahistamismäärus on tehtud isiku kohtu alla andmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel.
Käesoleva raamotsusega ei takistata liikmesriigil kohaldamast oma põhiseaduse norme seoses õiglase menetluse, ühinemisvabaduse, ajakirjandusvabaduse ja sõnavabadusega muudes meediakanalites.”
7. Raamotsuse 2002/584 artikkel 27 näeb ette:
„1. Iga liikmesriik võib teatada nõukogu peasekretariaadile, et tema suhetes teiste liikmesriikidega, kes on esitanud samasuguse teatise, eeldatakse nõusolekut seoses vastutusele võtmise, karistuse määramise või vahistamisega süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta konkreetse juhtumi puhul teisiti oma üleandmisotsuses.
2. Välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel, ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
3. Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:
a) isikul on olnud võimalus lahkuda selle liikmesriigi territooriumilt, kellele ta üle anti, ja ta ei ole seda teinud 45 päeva jooksul pärast tema lõplikku vabastamist või ta on sellele territooriumile pärast lahkumist tagasi pöördunud;
b) süüteo eest ei saa karistada vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega;
c) kriminaalmenetlus ei anna alust isikuvabadust piirava meetme kohaldamiseks;
d) isiku suhtes kohaldatakse muud kui vabadusekaotust hõlmavat karistust või meedet, sh rahatrahvi või seda asendavat meedet, isegi kui karistuse või meetmega võib kaasneda isikuvabaduse piiramine;
e) isik on nõustunud üleandmisega ning samaaegselt loobunud erikohustuse reegli kasutamisest vastavalt artiklile 13;
f) isik on üleandmise järgselt sõnaselgelt loobunud erikohustuse reegli kasutamisest seoses konkreetsete süütegudega, mis on toime pandud enne üleandmist. Loobumisotsus esitatakse vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevatele õigusasutustele ning see dokumenteeritakse vastavalt selle riigi siseriiklikule õigusele. Loobumisotsus koostatakse nii, et on selge, et isik on teinud selle vabatahtlikult ning on täielikult teadlik tagajärgedest. Selleks peab isikul olema õigus õigusalasele nõustamisele;
g) isiku üleandnud täitev õigusasutus annab oma nõusoleku vastavalt lõikele 4.
4. Nõustumistaotlus koos artikli 8 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 8 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse täitvale õigusasutusele. Nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele. Nõusolekut ei anta artiklis 3 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib keelduda ainult artiklis 4 osutatud alustel. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist.
[…]”.
8. Raamotsuse 2002/584 artikkel 28 sätestab:
„1. Iga liikmesriik võib teatada nõukogu peasekretariaadile, et tema suhetes teiste liikmesriikidega, kes on esitanud samasuguse teatise, loetakse nõusolek antuks Euroopa vahistamismääruse alusel isiku üleandmiseks liikmesriigile, kes ei ole vahistamismäärust täitev liikmesriik, süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta konkreetsel juhul teisiti oma üleandmisotsuses.
2. Igal juhul võib isiku, kes on Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud vahistamismääruse teinud liikmesriigile, anda Euroopa vahistamismääruse alusel, mis on tehtud seoses enne üleandmist toime pandud süüteoga, vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolekuta üle muule liikmesriigile kui vahistamismäärust täitev liikmesriik, järgmistel juhtudel:
a) kui tagaotsitaval on olnud võimalus lahkuda selle liikmesriigi territooriumilt, kellele ta üle anti, ja ta ei ole seda teinud 45 päeva jooksul pärast tema lõplikku vabastamist või ta on sellele territooriumile pärast lahkumist tagasi pöördunud;
b) kui tagaotsitav nõustub oma üleandmisega Euroopa vahistamismääruse alusel liikmesriigile, kes ei ole vahistamismäärust täitev liikmesriik. Nõusolek esitatakse vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevatele õigusasutustele ning see dokumenteeritakse vastavalt selle riigi siseriiklikule õigusele. See koostatakse nii, et on selge, et asjaomane isik on teinud selle vabatahtlikult ning on täielikult teadlik tagajärgedest. Selleks peab tagaotsitaval olema õigus õigusalasele nõustamisele;
c) kui tagaotsitava suhtes ei kohaldata erikohustuse reeglit kooskõlas artikli 27 lõike 3 punktidega a, e, f ja g.
3. Vahistamismäärust täitev õigusasutus nõustub üleandmisega teisele liikmesriigile järgmiste eeskirjade kohaselt:
a) nõustumistaotlus koos artikli 8 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 8 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse vastavalt artiklile 9;
b) nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele;
c) otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse kättesaamist;
d) nõusolekut ei anta artiklis 3 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib keelduda ainult artiklis 4 osutatud alustel.
Artiklis 5 osutatud olukordades peab vahistamismääruse teinud liikmesriik andma selles artiklis sätestatud tagatised.
4. Olenemata lõike 1 sätetest ei anta isikut, kes on Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud, välja kolmandale riigile isiku üleandnud liikmesriigi pädeva asutuse nõusolekuta. Nõusolek antakse kooskõlas konventsioonidega, milles see liikmesriik on osalisriik, ja siseriikliku õigusega.”
9. Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999,(4) ilmneb, et Soome Vabariik tunnustas EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevust langetada eelotsuseid EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras.
B – Soome õigus
10. Raamotsus 2002/584 võeti Soome õigusesse üle 30. detsembri 2003. aasta seadusega 1286/2003 süüteo tõttu isiku üleandmise kohta Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (rikoksen johdosta tapahtuvasta luovuttamisesta Suomen ja muiden Euroopan unionin jäsenvaltioiden välillä annettu laki (1286/2003)).(5)
11. Soome üleandmisseaduse § 61 lõike 1 kohaselt on keelatud isiku, kelle liikmesriik on Soome Vabariigile üle andnud, järgnev üleandmine teisele Euroopa Liidu liikmesriigile või väljaandmine riigile, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Selle paragrahvi lõike 2 alusel ei kohaldata lõikes 1 nimetatud keeldu aga eeskätt siis, kui selle isiku üleandnud liikmesriik annab oma nõusoleku keelu kohaldamata jätmiseks.
12. Soome üleandmisseaduse § 62 näeb ette, et kui liikmesriik taotleb teise liikmesriigi poolt Soome Vabariigile üleantud isiku järgnevat üleandmist ja selline järgnev üleandmine ei ole sama seaduse § 61 lõike 2 punktides 1–3 või 5 sätestatud põhjusel võimalik, siis taotleb pädev prokurör järgnevaks üleandmiseks nõusolekut sellelt teiselt liikmesriigilt.
II – Põhikohtuasja asjaolud ja menetlus
13. Eelotsusetaotlusest, erinevate menetlusse astujate kirjalikest ja suulistest märkustest ning Euroopa Kohtu esitatud küsimustele antud vastustest ilmneb, et põhikohtuasjas määruskaebuse esitanud Briti kodanik M. Westile oli mitmes liikmesriigis määratud kriminaalkaristus ja tema suhtes oli seega tehtud mitu Euroopa vahistamismäärust, mistõttu raamotsuse 2002/584 kohaselt toimusid järjestikused üleandmised asjaomaste liikmesriikide vahel. Kuna põhikohtuasi sai alguse nimetatud varasematest kohtulikest karistustest ja järjestikustest üleandmistest, tuleb põhikohtuasja peamised asjaolud esitada edaspidi nende põhjal.
A – Vaidluse taust
14. Vaidluse taustaks olevate asjaolude keerukust arvesse võttes esitatakse need liikmesriigi kaupa.
1. Prantsusmaa
15. Prantsusmaa rahvusraamatukogu esitas 15. märtsil 2001 M. Westi vastu avalduse seoses haruldaste ja vanade maakaartide vargusega, mis pandi väidetavalt toime 26. oktoobril 1999 ja 5. septembril 2000.
16. Sellest tulenevalt tegid Prantsusmaa õigusasutused 14. märtsil 2005 M. Westi suhtes esimese Euroopa vahistamismääruse, mida levitati Schengeni infosüsteemi kaudu, kui M. West kandis Ühendkuningriigis vanglakaristust. See vahistamismäärus edastati Ühendkuningriigi ametiasutustele 1. aprillil 2005.
17. Ühendkuningriigi ametiasutused teatasid 28. aprillil 2005 Prantsusmaa ametiasutustele, et M. West võidakse 27. juulil 2005 tingimisi vabastada, ning palusid täiendavaid andmeid ja üksikasju.
18. Prantsusmaa ametiasutused saatsid 23. juunil 2005 Ühendkuningriigi ametiasutuste küsimusele vastuse, mida viimased pidasid puudulikuks.
19. Briti sidekohtunik Prantsusmaal palus 27. juulil 2005 kiirkorras edastada uus Euroopa vahistamismäärus, mis sisaldaks küsitud teavet. Kuna mingit uut vahistamismäärust ei tehtud, siis loeti, et üleandmistaotlust ei rahuldatud.
20. Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi kõrgema astme kohus, Prantsusmaa) kriminaalkolleegium mõistis 15. veebruaril 2007 M. Westile tagaseljaotsusega kolm aastat vangistust Prantsusmaa rahvusraamatukogus toime pandud maakaartide varguse eest.
21. Prantsuse õigusasutused tegid 31. augustil 2007 M. Westi suhtes teise Euroopa vahistamismääruse (nr 0233123012), mida levitati Schengeni infosüsteemi kaudu 21. septembril 2007, et ta antaks üle 15. veebruaril 2007 mõistetud karistuse täideviimiseks.
22. M. Westi advokaat, kellel olid erivolitused, esitas 9. veebruaril 2012 apellatsioonkaebuse Tribunal de grande instance de Paris’ kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 2007. aasta otsuse peale. Seetõttu määras Tribunal de grande instance de Paris kohtuistungi kuupäevaks 7. juuni 2012.
2. Soome
23. Aprillis 2001 võeti M. West Ühendkuningriigis vahi alla, kusjuures tema valduses olid sel hetkel 400 vana maakaarti, seejärel anti ta välja Soomele, kus talle oli 4. septembril 2001 mõistetud 18‑kuuline vangistus Helsingi ülikoolis 2001. aasta veebruaris toime pandud maakaartide varguse eest.
24. Helsingin hovioikeus (Helsingi apellatsioonikohus, Soome) kinnitas 31. mail 2002 otsust, millega M. Westile mõisteti 18‑kuuline vangistus varguse eest.
25. Soome õigusasutused tegid 9. detsembril 2009 M. Westi suhtes Euroopa vahistamismääruse nr R01/3078, et ta antaks üle 31. mail 2002 mõistetud karistuse täideviimiseks.
3. Ungari
26. M. West kahjustas 16., 17. ja 18. augustil 2000 palju hindamatuid XVII sajandi atlaseid, mida hoiti Széchenyi rahvusraamatukogus, omastades kaheksa maakaarti.
27. Budai Központi kerületi bíróság (Buda piirkonnakohus, Ungari) tegi 1. aprillil 2010 M. Westi suhtes Euroopa vahistamismääruse, et ta üle antaks.
28. Budai Központi kerületi bíróság mõistis 5. juulil 2011 M. Westile aasta ja 4‑kuulise vabadusekaotusliku karistuse tegude eest, mille ta pani toime 16., 17. ja 18. augustil 2000.
B – Üleandmismenetlused
29. Peamiste sündmuste paremini mõistmiseks on erinevad üleandmismenetlused esitatud samuti liikmesriigi kaupa.
1. Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigist Ungarile üleandmise menetlus
30. Ühendkuningriigi õigusasutused andsid M. Westi Ungari õigusasutuste 1. aprillil 2010 tehtud vahistamismääruse alusel üle Ungarile kuupäeval, mis toimikus ei kajastu. Selle vahistamismääruse täitmisele ei olnud kehtestatud ühtki tingimust.
2. Järgnev Ungarist Soome Vabariigile üleandmise menetlus
31. Ungari pädev õigusasutus, Fővárosi Bíróság (Budapesti linnakohus, Ungari), langetas 27. jaanuaril 2011 otsuse M. Westi üleandmise kohta Soome Vabariigile kümne päeva jooksul alates tema vabastamisest, mis pidi toimuma 29. augustil 2011.(6)
32. Eelotsusetaotluse esitanud Korkein oikeus (riigikohus, Soome) väidab, et kuigi selles otsuses märgiti, et M. Westi üleandmise tingimused on täidetud nii Soome Vabariigi kui ka Prantsuse Vabariigi esitatud vahistamismääruse alusel, ei täpsusta see kohus siiski seda, kas Soome Vabariik pidi seejärel M. Westi Prantsuse Vabariigile üle andma.
33. Fővárosi Bíróság võttis 5. septembril 2011 vastu uue otsuse, kus ta märkis, et tema 27. jaanuari 2011. aasta otsuses ei olnud ta võtnud arvesse asjaolu, et M. Westi Soome Vabariigile üleandmine eeldas Ühendkuningriigi nõusolekut.
34. Ühendkuningriigi pädev õigusasutus andis 9. septembril 2011 a posteriori oma nõusoleku M. Westi üleandmiseks Ungarist Soome Vabariigile. Selle üleandmise suhtes ei olnud kehtestatud ühtki tingimust.
35. Ungari andis M. Westi Soome Vabariigile üle 15. septembril 2011.
36. Soome prokuratuur sai 24. jaanuaril 2012 kirja Ungari avaliku halduse ja justiitsministeeriumilt, kes teavitas teda 27. jaanuari 2011. aasta otsusest. Selles kirjas täpsustati, et Fővárosi Bíróság oli otsustanud, et „kui menetlus Soomes on lõppenud, tuleb asjaomane isik anda üle Prantsusmaa ametiasutustele”.
3. Järgnev Prantsuse Vabariigile üleandmise menetlus
37. Ungari ametiasutused saatsid Prantsusmaa ametiasutustele 28. detsembril 2010 sõnumi, milles teatasid määrusest M. Westi üleandmise eesmärgil ajutiselt kinnipidamise kohta ning palusid edastada Euroopa vahistamismäärus.
38. Prantsuse õigusasutused edastasid Ungari õigusasutustele prantsusekeelse Euroopa vahistamismääruse tõestatud koopia 30. detsembril 2010 ning seejärel ungarikeelse versiooni 7. jaanuaril 2011.
39. Ungari ametiasutused teatasid Prantsuse õigusasutustele 27. jaanuari 2011. aasta otsusest 4. märtsil 2011. Sõnumis täpsustati, et oli tehtud määrus M. Westi üleandmise kohta nii Prantsuse Vabariigile kui ka Soome Vabariigile; kui menetlus Soomes on lõppenud, tuleb M. West üle anda Prantsuse Vabariigile ning see üleandmine on edasi lükatud tulenevalt Ungaris pooleliolevast menetlusest.
40. Ungari ametiasutused saatsid 28. juunil 2011 Ühendkuningriigi ametiasutustele taotluse nõusoleku saamiseks M. Westi üleandmiseks Prantsuse Vabariigile; see taotlus jäi vastuseta.
41. Soome Vabariik teatas 7. novembril 2011 Prantsuse ametiasutustele, et M. West oli Soomes vangistatud ning ta pidi vabanema 29. aprillil 2012.
42. Soome prokuratuur esitas 9. veebruaril 2012 Helsingin käräjäoikeusele (Helsinki esimese astme kohus, Soome) taotluse M. Westi üleandmiseks Prantsuse Vabariigile, täpsustades, et Ungari oli sellele üleandmisele andnud oma nõusoleku.
43. Helsingin käräjäoikeus võttis 17. veebruaril 2012 vastu kohtumääruse üleandmistaotluse rahuldamiseks, seda vaatamata M. Westi vastuväidetele. M. West esitas selle otsuse peale määruskaebuse Korkein oikeusele.
III – Eelotsuse küsimus ja eelotsuse kiirmenetluse kohaldamise taotlus
44. Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus oma 24. aprilli 2012. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas vahistamismäärust täitev liikmesriik raamotsuse [2002/584] artikli 28 lõike 2 tähenduses on see liikmesriik, kes on isiku Euroopa vahistamismääruse alusel esmakordselt teisele liikmesriigile üle andnud, või mainitud teine liikmesriik, kes on isiku üle andnud kolmandale liikmesriigile ja kellelt nüüd taotletakse selle isiku järgnevat üleandmist neljandale liikmesriigile? Kas võib olla vajalik mõlema liikmesriigi nõusolek?”
45. Korkein oikeus taotles 24. aprillil 2012 tehtud eraldi otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja reguleeritud Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 104b.
46. Korkein oikeus täpsustas selles osas, et kuna M. West on kandnud aasta ja 6‑kuulise vangistuse, mille Helsingin hovioikeus talle 31. mail 2002 mõistis, tuleb ta 29. aprillil 2012 vabastada. Nimetatud kohus märkis siiski, et samal päeval tehtud otsusega määras ta M. Westi jätkuva kinnipidamise. Kuna M. Westilt on võetud vabadus, on asja kiirmenetluses läbivaatamine täiesti vältimatu õiguskindlusest tulenevalt.
47. Euroopa Kohus (teine koda) otsustas 3. mail 2012 rahuldada see taotlus lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 24 ja kodukorra artikli 54a alusel kutsus Euroopa Kohus Prantsuse Vabariiki, Ungarit ja Ühendkuningriiki üles esitama teatavaid andmeid ja dokumente.
48. Soome prokuratuur, Soome Vabariik ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused. Prantsuse Vabariik, Ungari ja Ühendkuningriik vastasid Euroopa Kohtu esitatud küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.
49. Määruskaebuse esitaja M. West ja Soome prokuratuur – nagu ka Soome Vabariik ja Prantsuse Vabariik ning komisjon – esitasid 4. juunil 2012 toimunud kohtuistungil ka suulised märkused.
IV – Märkuste kokkuvõte
50. Erinevate osapoolte kirjalikes ja/või suulistes märkustes võetud seisukohad annavad üsna täieliku ülevaate vastustest, mida põhikohtuasjas esitatud küsimusele võib anda. Teen neist edaspidi lühikese kokkuvõtte, kuid täpsustan, et pakutud lahendustega soovitakse määratleda, kes on vahistamismäärust täitev liikmesriik või liikmesriigid (just selles on küsimus), kelle nõusolekut peab küsima järgnevaks üleandmiseks raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 tähenduses, kui tegemist on põhikohtuasjaga sarnase olukorraga, mida iseloomustab Euroopa vahistamismääruste ahel, milles osaleb rohkem kui kolm liikmesriiki, kes on üksteise järel vahistamismääruse teinud liikmesriik ja vahistamismäärust täitev liikmesriik.
51. M. West leiab, et igalt järjestikuselt vahistamismäärust täitvalt liikmesriigilt peab küsima nõusolekut järgnevaks üleandmiseks teisele liikmesriigile, millest tulenevalt on vajalik nii Ungari kui ka Ühendkuningriigi nõusolek.
52. Seda vaatenurka jagab üldiselt ka Soome Vabariik.
53. Soome prokuratuur väidab, et ta on raamotsust 2002/584 ja seda üle võtvat Soome õigust tõlgendanud alati nii, et selle vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolek, kes viimasena üle andis, on piisav, kuna mis tahes muu lahendus, mis eeldab kõigi vahistamismäärust täitvate liikmesriikide nõusolekut, saab üksnes raskendada kontrollimist ja nõrgendada Euroopa vahistamismääruse mehhanismi tõhusust ja kiirust.
54. Ka Prantsuse Vabariik rõhutas kohtuistungil, et igal vahistamismäärust täitval liikmesriigil peab olema võimalus anda järgnevale üleandmisele oma nõusolek, kuid tema meelest peab vahistamismääruse teinud liikmesriik küsima nõusolekut üksnes sellelt vahistamismäärust täitvalt liikmesriigilt, kellega tal on Euroopa vahistamismääruse kaudu otsesuhted. Järelikult, sellistes tingimustes nagu põhikohtuasjas tuleb Soome Vabariigil küsida nõusolekut Ungarilt ning viimase ülesanne on küsida nõusolekut Ühendkuningriigilt.
55. Komisjon leiab lõpetuseks, et vahistamismäärust täitva liikmesriigina tuleb käsitada viimast vahistamismäärust täitvat liikmesriiki, kuivõrd selline tõlgendus annab võimaluse tugevdada liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse põhimõtet, hõlbustades ja kiirendades samal ajal nende õigusalast koostööd asjaomase isiku õigusi kahjustamata.
V – Õiguslik analüüs
A – Sissejuhatavad märkused
56. Kuigi on oht, et ma ennast kordan, pean alustuseks väga lühidalt, kuid seekord kõikehõlmavalt käsitlema sündmuste kronoloogiat nii, et tuleks esile peamised faktilised asjaolud, mis omavad tähtsust esitatud eelotsuse küsimusele vastamisel.
57. Prantsusmaa tegi 14. märtsil 2005 M. Westi suhtes esimese Euroopa vahistamismääruse, et ta antaks üle kohtu alla andmiseks süütegude eest, mis pandi toime 26. oktoobril 1999 ja 5. septembril 2000. Kuna Ühendkuningriik keeldus seda Euroopa vahistamismäärust täitmast põhjustel, mida toimikust ei ilmne, siis 15. veebruaril 2007 mõisteti M. West Prantsusmaal tagaselja süüdi. Sellest tulenevalt tehti 31. augustil 2007 tema suhtes teine Euroopa vahistamismäärus tema üleandmise kohta selle karistuse täitmiseks. Viimati nimetatud vahistamismäärus edastati Ungarile 30. detsembril 2010.
58. M. West vahistati Ühendkuningriigis 14. aprillil 2001 ning anti välja Soomele, kus talle oli 4. septembril 2001 mõistetud 18‑kuuline vangistus. Nimetatud karistust oli kinnitatud apellatsiooniastmes 31. mail 2002, kuid seda ei olnud täitmisele pööratud, kuna M. West oli vahepeal Soomest lahkunud, vastavalt tema esindaja poolt kohtuistungil esitatud teabele. Alles 9. detsembril 2009 ehk siis seitse aastat hiljem tegi Soome Vabariik M. Westi suhtes Euroopa vahistamismääruse tema üleandmise kohta selle karistuse täitmiseks.
59. Seejärel tegi Ungari 1. aprillil 2010 omakorda Euroopa vahistamismääruse M. Westi üleandmise kohta tema kohtu alla andmiseks varguste eest, mis pandi toime 16., 17. ja 18. augustil 2000. Ühendkuningriik andis M. Westi tingimusteta üle Ungarile, kus talle 5. juulil 2011 mõisteti 16 kuud vangistust. Ungari andis M. Westi Soome Vabariigile üle 15. septembril 2011 ning ta pidi vabastatama 29. aprillil 2012, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus pidas teda Euroopa Kohtult eelotsust oodates kinni.
60. Kokkuvõttes sisalduvatest asjaoludest ilmneb üksikasju, millele tuleb pöörata erilist tähelepanu.
61. Esiteks puudub vaidlus selles, et raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 kohaldamise tingimused on põhikohtuasjas käsitlusel oleva olukorra puhul täidetud, kuna Euroopa vahistamismäärus, millega taotletakse M. Westi üleandmist Soome Vabariigilt Prantsuse Vabariigile, oli tehtud õigusrikkumise eest, mis pandi toime enne tema üleandmist Ungarist Soome Vabariigile ja isegi enne tema üleandmist Ühendkuningriigist Ungarile. Samas puudutab kõnealuste Euroopa vahistamismääruste ahel üksnes liidu liikmesriike.
62. Vaidlust ei ole ka selles, et Ühendkuningriik andis M. Westi Ungarile üle tingimusteta ning 9. septembril 2011 andis ta oma nõusoleku tema järgnevaks üleandmiseks Soome Vabariigile, kuid ta ei andnud nõusolekut M. Westi järgnevaks üleandmiseks Prantsuse Vabariigile. Ühendkuningriik täpsustas selles osas, et Soome Vabariik oli taotlenud tema nõusolekut järgnevaks üleandmiseks Prantsuse Vabariigile, aga Ungari ei olnud seda teinud. Toimikust ei ilmne, et vahistamismäärust täitev Ühendkuningriigi õigusasutus oleks raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g alusel ja vastavalt selle raamotsuse artikli 27 lõikes 4 ette nähtud menetlusele andnud M. Westi suhtes nõusoleku erikohustuse reeglist loobumiseks siis, kui viimane anti üle Ungarile ega ka mitte tema järgneval üleandmisel Soome Vabariigile. Ungari seevastu andis Soome Vabariigile oma nõusoleku M. Westi üleandmiseks Prantsuse Vabariigile. M. West vaidlustas aga selle üleandmise, väites eelotsusetaotluse esitanud kohtus just nimelt seda, et see eeldas Ühendkuningriigi nõusolekut.
63. Vaidlust ei ole ka selles, et üks liikmesriik on kahel korral seisnud silmitsi mitme samaaegse Euroopa vahistamismäärusega raamotsuse 2002/584 artikli 16 tähenduses. Ühendkuningriik pidi otsustama, kas anda M. West üle Prantsuse Vabariigile (31. augusti 2007. aasta Euroopa vahistamismäärus), Soome Vabariigile (9. detsembri 2009. aasta Euroopa vahistamismäärus) või Ungarile (1. aprilli 2010. aasta Euroopa vahistamismäärus). Kui M. West anti 2010. aasta aprillis Ühendkuningriigilt üle Ungarile, pidi Ungari tegema omakorda otsuse tema järgneva üleandmise kohta kas Prantsuse Vabariigile või Soome Vabariigile, võttes aluseks nende kahe liikmesriigi tehtud samad Euroopa vahistamismäärused. Euroopa Kohtul on siiski väga vähe teavet nendest põhjustest, mille alusel need kaks liikmesriiki oma valikud tegid, ning igal juhul ei tule käesolevas asjas esile ühtki raamotsuse 2002/584 artiklit 16 puudutavat küsimust.
B – Lihtne olukord: raamotsuse 2002/584 artikli 28 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine
64. Et järjestikuste üleandmistega seotud keerulist olukorda, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtusse pöördus, korralikult mõista ja tema esitatud küsimusele vastata, tuleb raamotsuse 2002/584 artiklit 28 tõlgendada peamiselt süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt seoses sellise lihtsa olukorraga, mida see säte sõnaselgelt reguleerib. Sellest vaatenurgast peab süstemaatiline hindamine puudutama põhjalikult paari, mille moodustavad erikohustuse reegel (raamotsuse artikkel 27) ja reegel Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusoleku kohta kõigiks järgnevateks üleandmisteks (raamotsuse artikkel 28). Teleoloogiline tõlgendamine tuleb omakorda läbi viia nii, et pidevalt hoitakse meeles raamotsuse 2002/584 peamist eesmärki, nimelt seda, et põhiõigusi ja ‑vabadusi tagava liidu õigusruumi esimene „kindel meede” toimiks tõhusalt ja kiirelt.
65. Kuigi raamotsuse 2002/584 artiklid 27 ja 28 kajastavad Euroopa vahistamismääruse süsteemis väljaandmist käsitleva õiguse kahte traditsioonilist elementi, milleks on erikohtlemise reegel ja sellega kaasnev reegel kõigi järgnevate üleandmiste keelu kohta,(7) on nendes sätetes kirjeldatud reegleid „kohandatud” Euroopa vahistamismääruse loogikaga, mis on sellise õigusalase koostöö instrument, mis on rajatud liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise(8) ja usalduse(9) põhimõttele, mille eesmärk on asendada tavapärased koostöösuhted rahvusvahelises õiguses,(10) ja mis ise on kohandatud erilise eesmärgiga kujundada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala,(11) mida taotleb liit, kes tagab asjaomaste isikute põhiõigused.(12)
66. Seeläbi rõhutan, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peavad Euroopa vahistamismäärusega kasutusele võetud vastastikune tunnustamine, mis on liikmesriikide õigusalase koostöö „nurgakivi”(13), ja sellega ette nähtud üleandmiskorra tõhusa ja kiire toimimise edendamine ühelt poolt ning teiselt poolt asjaomaste isikute põhiõiguste ja huvide range järgimise tagamine, mille kindlustavad eelkõige Euroopa vahistamismääruse täitmist kontrollivad liikmesriigi õigusasutused,(14) olema raamotsuse 2002/584 tõlgendamist juhtivateks põhimõteteks.
67. Raamotsuse 2002/584 artikkel 28 sisaldab reeglit, mille kohaselt vahistamismääruse teinud liikmesriik vajab alati Euroopa vahistamismääruse täitva liikmesriigi nõusolekut, kui nimetatud Euroopa vahistamismääruses mainitud isik antakse järgnevalt üle muule liikmesriigile kui vahistamismäärust täitev liikmesriik, samas kui nimetatud põhimõttest on mitu erandit, mis sisalduvad vastavalt nimetatud artikli 28 lõike 2 punktides a, b ja c, kusjuures kõnealuses punktis c viidatakse selle raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktidele a ja e–g.. Nõusoleku taotlemise põhjust tuleb kõigepealt otsida nendest erinevatest sätetest ühelt poolt põhimõtte ja selle erandite ning teiselt poolt ühes sättes teisele sättele viitamise alusel.
68. Raamotsuse 2002/584 artiklid 27 ja 28, mis ei sisaldunud komisjoni esialgses ettepanekus,(15) asuvad samas peatükis, mis puudutab (Euroopa vahistamismääruse alusel isiku) üleandmise mõju, ning need on omavahel seotud(16) ja mõistetelt lähedased.(17) On üllatav tõdeda, et erikohtlemise reegel, mis peaks reguleerima kõiki artikli 27 sätteid, esineb vaid selle lõikes 2, samas kui lõige 1 näeb ette võimaliku erandi sellest reeglist. Raamotsuse 2002/584 artikli 28 ülesehitus on veelgi enam üllatav, kuivõrd seal kehtestatud reegel „kadus” õigusloome protsessi käigus ja tuleb sätete kogumist esile vaid kaudselt, a contrario sensu.(18)
69. Esmalt tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõige 1 ja artikli 28 lõige 1 on oma asukoha ja sisu poolest eriti tähendusrikkad ning nad vaieldamatult mõjutavad erikohtlemise reegli ja sellega kaasneva reegli tähtsust nimetatud raamotsuse ülesehituses.
70. Need kaks lõiget näevad ette, et liikmesriigid võivad nõukogule etteruttavalt teatada oma nõusolekust loobuda erikohtlemise reeglile tuginemast (raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõige 1) või lubada järgnevat üleandmist muule liikmesriigile kui vahistamismäärust täitev liikmesriik (raamotsuse artikli 28 lõige 1), täpsustades ühelt poolt seda, et see nõusolek mõjutab üksnes nende liikmesriikide vahelisi suhteid, kes on esitanud samasuguse teatise, ja teiselt poolt seda, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib konkreetsel juhul alati teisiti otsustada.
71. Võib oletada, et kui liidu seadusandja võttis raamotsuse 2002/584 artiklite 27 ja 28 alguses sellisel moel kasutusele teatamismehhanismi, tahtis ta sellega teha liikmesriikidele eriti mõjuva üleskutse väljendada oma vastastikust nõusolekut loobuda tuginemast erikohtlemise reeglile ja kõigi järgnevate üleandmiste keelu reeglile, mis on vastastikuse usalduse põhimõttega täielikult kooskõlas, ja seda kehtestades kaitseklausli, mis võimaldab vahistamismäärust täitval õigusasutusel langetada otsus juhtumipõhiselt, misläbi tagatakse asjaomase isiku õiguste täielik kaitse.
72. Muidugi võib teatud mõttes väita, et neist lõigetest pidi saama reegel, mis oleks täiesti kooskõlas eespool mainitud kahe juhtiva põhimõttega. Siiski ei ole see nii, kuna – nagu komisjon oma kirjalikes märkustes rõhutas – vaid üks liikmesriik on nendest sätetest tulenevat võimalust kasutanud. Kuna nimetatud sätted saavad kehtida vaid nende liikmesriikide vahel, kes samal viisil on teatanud oma nõusolekust, ei ole seal sisalduvad eeskirjad nende tähtsusest olenemata vähemalt käesoleval juhul tulemuslikud.
73. Raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 2 sõnaselgelt sätestatud erikohtlemise reegel ja sellega kaasnev reegel – et igaks järgnevaks üleandmiseks on vaja vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolekut ja mis kaudselt ilmneb raamotsuse artikli 28 lõikes 2 – pärinevad rahvusvahelisest õigusest, mida siinkohal ei ole ilmselt vaja laiemalt käsitleda,(19) ning Euroopa vahistamismääruse süsteemis ja eespool nimetatud tõlgendamist juhtivaid põhimõtteid silmas pidades kujutavad need endast Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigi erilist vastutust üleantava isiku õiguste ja huvide kaitsel,(20) kes asub üleandmise hetkel selle riigi jurisdiktsiooni all, ning teatavat vastutust üleantud isiku saatuse osas, mis täidab lisaks ka ülesannet sulandada isik uuesti ühiskonda.(21)
74. Selles osas ei tohi unustada, et Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik taotleb vahistamismäärust täitvalt liikmesriigilt äärmuslikku sekkumist asjaomase isiku vabadusse. Vähim, mis juhtuda saab, on see, et peatub nimetatud isiku võimalus kasutada õigust elada vabalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil.(22) Kui tegemist ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 punktis a nimetatud juhuga, saab Euroopa vahistamismääruses nimetatud isik, kes antakse üle teatud liikmesriigile, tavaliselt(23) menetluse lõppedes tagasi „õiguse pöörduda tagasi” liikmesriiki, kes ta üle andis, olenemata sellest, kas ta mõisteti õigeks või on ta oma karistuse kandnud.
75. Sel põhjusel on raamotsuse 2002/584 kohaselt just vahistamismäärust täitva liikmesriigi seadused need, mis reguleerivad üleandmise tingimusi ja selle tagajärgi vahistamismääruse teinud liikmesriigis, sealhulgas vajadusel ka järgnevat üleandmist. Erikohtlemise reegel piirab vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigust vaid vahistamismääruse aluseks olevate süütegudega, ja reegel, mille kohaselt kõigile järgnevatele üleandmistele on vaja saada vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolek, tugevdab teatud moel seda piirangut konkreetsel erijuhtumil, seades tingimused asjaomase isiku üleandmiseks vahistamismääruse teinud liikmesriigilt mõnele kolmandale liikmesriigile.
76. Selle kontrolli tähtsust rõhutavad raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 3 punktid b ja c, kuna vahistamismäärust täitev liikmesriik võib ühelt poolt üleandmisest keelduda mõnel põhjusel, mis on toodud raamotsuse artiklis 3 või 4, või peab teiselt poolt andma nõusoleku, kui süüteoga, millega seoses üleandmist taotletakse, kaasneb üleandmiskohustus raamotsuse tähenduses.
77. Erilist tähelepanu tuleb selles osas pöörata raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 6 ja artikli 5 punktile 3, mis annavad vahistamismäärust täitvale liikmesriigile teatavaid õigusi mitte ainult oma kodanike, vaid ka alaliste elanike suhtes.(24)
78. Vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädev õigusasutus võib esmalt siseriikliku õiguse alusel ja kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui kõnealune liikmesriik kohustub selle karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma. Vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädev õigusasutus võib ühtlasi siseriikliku õiguse alusel ja kooskõlas raamotsuse artikli 5 punktiga 3 olukorras, kus isik antakse Euroopa vahistamismääruse alusel kohtu alla andmiseks, kehtestada tingimuse, et see isik pärast ärakuulamist saadetaks tagasi vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki, et seal ära kanda vabadusekaotus või vabadust piirav julgeolekumeede, mis talle on mõistetud vahistamismääruse teinud liikmesriigis.
79. Erikohustuse reegel – nagu ka igaks järgnevaks üleandmiseks vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusoleku saamise reegel – ei sõltu Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud isiku kodakondsusest, alalisest elukohast ega ka asukohast.
80. Sellegipoolest on need kaks reeglit eelnimetatud üleandmise tingimuste ja tagajärgede kontrolli elemendid, mida tuleb käsitada üldisemalt kui osa rollist, mille täitmist vahistamismäärust täitvalt liikmesriigilt võib nõuda Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud isiku ühiskonda taasintegreerumisel selle protsessi lõppedes.(25) Seda rolli, nagu allpool täpsemalt näha, peab ta täitma siiski vaid niivõrd, kuivõrd Euroopa vahistamismääruses nimetatud isik on võimeline tõendama teatavat nimetatud liikmesriigi ühiskonda integreerumise taset.(26)
81. Raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 sätete sisu ja ulatuse võimaldavad siiski täpselt välja selgitada erandid, mis on tehtud kaudsest reeglist, mille kohaselt igaks järgnevaks üleandmiseks on vaja vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolekut.
82. Need raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 punktides a–c ja viite korras raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktides a ja e–g ette nähtud erandid lähtuvad kõik sellest, et on olemas kas Euroopa vahistamismääruses nimetatud isiku või vahistamismäärust täitva liikmesriigi otsene või kaudne nõusolek,(27) mis on antud erikohtlemise reeglist kas sõnaselge või kaudse erandi alusel.(28)
83. Alustuseks võib Euroopa vahistamismääruses nimetatud isik ühelt poolt anda ise järgnevaks üleandmiseks sõnaselge nõusoleku kas otse(29) vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevatele õigusasutustele ja vastavalt selle liikmesriigi õigusele, või kaudselt,(30) kui ta varem – sellisel juhul tema vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmise hetkel – on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutuste ees sõnaselgelt loobunud erikohtlemise reegli kasutamisest vastavalt raamotsuse 2002/584 artiklile 13, või üleandmise järgselt samuti sõnaselgelt loobunud selle reegli kasutamisest, kuid seekord vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutuse ees ja vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kooskõlas nimetatud raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktiga f.
84. Neil juhtudel nõustub Euroopa vahistamismääruses nimetatud isik andma selle küsimuse vahistamismääruse teinud liikmesriigi otsustada, misläbi tema järgnev üleandmine on seega reguleeritud selle liikmesriigi õigusega. Vahistamismäärust täitva liikmesriigi esialgne vastutus selle isiku suhtes läheb tema enda soovil üle vahistamismääruse teinud liikmesriigile, kes „võib” seega raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 alusel otsustada tema järgneva üleandmise kolmandale liikmesriigile, nagu ta võib ka vajadusel vastavalt nimetatud raamotsuse sätetele üleandmisest keelduda.
85. Teisalt annab Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus samuti, ja väga loogiliselt, oma kaudse nõusoleku asjaomase isiku järgnevaks üleandmiseks muule liikmesriigile kui vahistamismäärust täitev liikmesriik,(31) kui ta nõustub sellega, et erikohtlemise reegel ei ole kohaldatav.(32) Sellisel juhul annab vahistamismäärust täitev liikmesriik nimelt vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle erilise vastutuse, mis tal asjaomase isiku suhtes on. Vahistamismääruse teinud liikmesriik ei ole sellisel juhul enam seotud erikohtlemise reegliga ja võib seega oma siseriiklikust õigusest tulenevalt ja kooskõlas raamotsusega 2002/584 kas anda või keelduda andmast asjaomane isik üle kolmandale liikmesriigile.
86. See, et asjaomane isik vabatahtlikult asub vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumil(33) on veel viimane erand reeglist, mille kohaselt igaks järgnevaks üleandmiseks on vaja vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolekut. Sellest erandist tulenevalt ei ole Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik erikohtlemise reegliga seotud ega pea järgnevaks üleandmiseks taotlema ka vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolekut, kui asjaomane isik on 45 päevaks jäänud tema territooriumile,(34) samas kui tal oli vabadus ja õigus sealt lahkuda ning sinna tagasi pöörduda. Neil asjaoludel on lubatav, et asjaomane isik seda tehes nõustub kaudselt ennast tingimusteta selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla andma.(35)
87. Lõppkokkuvõttes, selle nõudega, et vahistamismäärust täitev liikmesriik peab igale järgnevale üleandmisele oma nõusoleku andma sellises lihtsas olukorras, nagu on sõnaselgelt kirjeldatud raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõikes 2, tahetakse sisuliselt jätta sellele liikmesriigile alles kontroll isiku teisele liikmesriigile üleandmise sisu ja eesmärgi üle, täpsemalt kui liikmesriigile, kes esimeses astmes tagab, et kaitstaks üleantava õigusi ja vabadusi ning järgitaks piiranguid, mis selle üleandmisega ilmselgelt kaasnevad.
88. Sel põhjusel võib üleantav isik igal hetkel ja tingimuslikke üleandmisjuhtumeid arvestamata kõrvale lükata vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusoleku kas otsese või kaudse tahteavalduse kaudu või oma käitumise kaudu (kasvõi lühiajaline vabatahtlik elukoht vahistamismääruse teinud liikmesriigis või sinna tagasipöördumine). Seda tehes asjaomane isik mitte ainult ei „välista” vahistamismäärust täitva liikmesriigi mis tahes sekkumisele järgneva üleandmise protsessi, vaid eelkõige ja peamiselt asetab ennast vahistamismääruse teinud liikmesriigi kaitse alla, ning viimasele jääb sellest tahteavaldusest alates vastutus selle isiku õiguste ja vabaduste kaitse tagamise eest.
89. Kui raamotsuse 2002/584 artikli 28 sisu niisuguse tõlgendusega, kohaldatuna lihtsale olukorrale, otsustatakse ühineda, siis selle sätte sisu, kohaldatuna keerulisemas olukorras, mida selles artiklis ei ole sõnaselgelt ette nähtud, peaks tulema suhteliselt spontaanselt.
C – Vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusolek keerulisemates olukordades
1. Väite, mille kohaselt on vajalik kõikide Euroopa vahistamismääruste ahelas osalevate vahistamismäärust täitvate liikmesriikide nõusolek, kummutamine
90. Raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 tõlgendus, mis nõuab kõikide Euroopa vahistamismääruste ahelas osalevate vahistamismäärust täitvate liikmesriikide nõusolekut asjaomase isiku järgnevaks üleandmiseks ahelas viimasele vahistamismääruse teinud liikmesriigile, ei ole kokkusobiv tõhususe ja kiiruse nõudega, mis peab iseloomustama Euroopa vahistamismääruse toimimist.
91. See hinnang kehtib ka sõltumata sellest, millised on nõusoleku taotluste esitamise üksikasjalikud eeskirjad: kas asjaomane vahistamismääruse teinud liikmesriik esitab need üheaegselt kõigile asjaomastele järjestikustele vahistamismäärust täitvatele liikmesriikidele, või üksteise järel, kõigepealt vahistamismääruse teinud liikmesriigilt, kes peab otsustama järgmise üleandmise, liikmesriigile, kes asjaomase isiku talle üle andis, seejärel sellelt teiselt liikmesriigilt liikmesriigile, kes selle isiku talle varem üle andis, ja seejärel kuni esimese vahistamismäärust täitva liikmesriigini, nagu Prantsuse valitsus oma kirjalikes märkustes välja pakkus.
92. Mõlemal juhul nimelt üleandmiskord samal ajal aeglustuks, vaatamata raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 3 punktis c viidatud 30‑päevasele tähtajale, ja – mis peamine – oleks tõsiselt ohus, kuna iga vahistamismäärust täitev liikmesriik võiks järgnevast üleandmisest keelduda raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 3 punkti d alusel, samas kui see ei ole õiguslikult ega sotsiaalselt kuidagi põhjendatud.
93. Ühelt poolt on nimelt erinevad vahistamismäärust täitvad liikmesriigid tavaliselt iseenesest seotud erikohustuse põhimõttega; ilma selleta tuleks kohaldada erandit raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 punktist c. Ettenähtud erandite kohaldamisalast väljaspool on vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusoleku vajadus põhjendatud vaid nende puhul, kes peavad kontrollima asjaomase isiku üleandmist eespool täpsustatud viisil. Lisaks see, et igale Euroopa vahistamismääruse ahelas osalevale vahistamismäärust täitvale liikmesriigile antakse nõusolekupädevus kõigi järgnevate üleandmiste suhtes, eeldab seda, et samaaegselt kohaldatakse samapaljude liikmesriikide õigust, küll kooskõlas raamotsusega 2002/584, ning see looks samapalju võimalusi üleandmisest keeldumiseks, mis ohustaks oluliselt selle korra tõhusust.
94. Teisest küljest, ja väga erilisi juhtumeid arvesse võtmata, ei saa vahistamismäärust täitvad liikmesriigid olla samal ajal sama isiku suhtes eriliselt vastutavad selle eest, et asjaomane isik integreerub tagasi ühiskonda, mis õigustaks vajadust järgnevaks üleandmiseks nende nõusoleku saamiseks.
95. Kokkuvõtteks leian, et raamotsuse 2002/584 artiklit 28 ei saa tõlgendada nii, et see lubab olukorda, kus Euroopa vahistamismääruses nimetatud isiku järgnevaks üleandmiseks on vaja mitut või isegi ainult kahte nõusolekut.
2. Selle vahistamismäärust täitva liikmesriigi tuvastamine, kes peab andma nõusoleku kõigiks järgnevateks üleandmisteks keerulises olukorras
96. Eespool esitatud järelduse põhjal on iseenesest selge, et vahistamismäärust täitev liikmesriik, kes peab andma oma nõusoleku igaks järgnevaks üleandmiseks raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõike 2 tähenduses, saab olla vaid see, kes vastab selle nõustumise loogikale, nagu see eespool on kirjeldatud.
97. See riik on põhimõtteliselt Euroopa vahistamismääruste ahela esimene vahistamismäärust täitev liikmesriik, algupärane või esialgne vahistamismäärust täitev liikmesriik, kuivõrd ta on ainus, kes ei ole samas vahistamismääruse teinud liikmesriik nimetatud ahelas ning kes seega on loogiliselt erikohtlemise reegliga seotud. Seda saab käsitada kui vahistamismäärust otseselt täitvat liikmesriiki, kes võib kõnealustes vahistamismäärustes nimetatud isiku suhtes oma pädevust täielikult rakendada, samas kui ahelas järgnevate vahistamismäärust täitvate liikmesriikide pädevus piirdub nende ius puniendi rakendamisega.
98. Sellest seisukohast on põhimõtteliselt ainult Ühendkuningriik see, kes niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peab andma oma nõusoleku M. Westi järgnevaks üleandmiseks Soome Vabariigilt Prantsuse Vabariigile; seda lahendust toetab ka asjaolu, et just esimese liikmesriigiga näib asjaomane isik olevat kõige lähemalt seotud. Kuna Ühendkuningriik on lisaks andnud oma nõusoleku – olgugi et tagantjärele – M. Westi järgnevaks üleandmiseks Ungarilt Soome Vabariigile, on raske mõista, mis võiks olla vastuvõetav põhjendus sellele, et Ungarilt peaks saama nõusoleku M. Westi järgnevaks üleandmiseks Soome Vabariigilt Prantsuse Vabariigile.
99. Veel tuleb lisada, et põhikohtuasja asjaolud näivad osutavat sellele, et Ühendkuningriigi „nõusoleku andmise õiguse” üleminek Ungarile oleks kohatu. Neid asjaolusid iseloomustab nimelt see, et Prantsuse Vabariigi võetud meetmed, et Ühendkuningriik annaks M. Westi üle, ei ole seni vilja kandnud.
100. Sellel järeldusel oleks loomulikult sama mõju olukorras, kus kõne all oleks rohkem kui neli liikmesriiki, kuna vahistamismäärust otseselt täitev liikmesriik peaks põhimõtteliselt andma oma nõusoleku ja vahepealsed liikmesriigid tuleb kõrvale jätta. Seevastu enam kui nelja liikmesriiki kaasavas olukorras, kus Euroopa vahistamismäärustes nimetatud isik on kas oma tahteavalduse või käitumise kaudu loobunud vahistamismäärust otseselt täitva liikmesriigi nõusolekust, on loogiline järeldus see, et sel juhul peab esimene vahistamismääruse teinud liikmesriik andma oma nõusoleku, arvesse võtmata juhtumit, kus tegemist on mõne raamotsuse 2002/584 artikli 28 erandiga.
101. Sellisest tagajärjest võime jõuda abstraktse reeglini, mille sõnastus võiks olla järgmine:
„Sama isiku kohta tehtud Euroopa vahistamismääruste ahela, kuhu on kaasatud rohkem kui kolm liikmesriiki, ja mitme järjestikuse üleandmistaotluse korral, tuleb nõusolekut järgnevaks üleandmiseks, mida nõutakse a contrario sensu raamotsuse 2002/584 artikliga 28, taotleda vaid vastupidises ajalises järjestuses esimeselt liikmesriigilt, kes asjaomase isiku üle andis, ilma et ta ise oleks nimetatud sätete alusel taotlenud eelnevat nõusolekut.”
102. Kuna põhikohtuasjas käsitlusel olevas olukorras on kaasatud vaid neli liikmesriiki, teen ettepaneku lihtsamaks lahenduseks, et raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on vajaduse korral, ehk teisisõnu siis, kui asjaolud ei ole hõlmatud mõne kõnealuses sättes täpselt kehtestatud erandiga, nõutav üksnes vahistamismääruste ahela esimese vahistamismäärust täitva liikmesriigi – ja seega kõiki järgnevaid vahistamismäärust täitvaid liikmesriike kõrvale jättes – nõusolek igaks asjaomase isiku järgnevaks üleandmiseks mis tahes vahistamismääruse teinud liikmesriigile.
103. Konkreetsemalt on minu seisukoht, et põhikohtuasja asjaoludel ja kuivõrd ükski raamotsuse 2002/584 artikli 28 lõikes 2 ette nähtud erand ei ole kohaldatav (mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastada), on vaja üksnes Ühendkuningriigi nõusolekut, et Soome Vabariik saaks M. Westi üle anda Prantsuse Vabariigile, kuna Ungari nõusolek ei ole selles olukorras vajalik ega isegi mitte soovitav, ning on selge, et Soome Vabariik peab tegema kõik vajalikud toimingud nimetatud nõusoleku saamiseks.
VI – Ettepanek
104. Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein oikeuse esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009.aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 28 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on vajaduse korral, ehk teisisõnu siis, kui asjaolud ei ole hõlmatud mõne kõnealuses sättes täpselt kehtestatud erandiga, nõutav üksnes vahistamismääruste ahela esimese vahistamismäärust täitva liikmesriigi – ja seega kõiki järgnevaid vahistamismäärust täitvaid liikmesriike kõrvale jättes – nõusolek igaks asjaomase isiku järgnevaks üleandmiseks mis tahes vahistamismääruse teinud liikmesriigile.