EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
3. september 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 79/7/EMÜ – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas – Töötajate õnnetusjuhtumikindlustus – Ühekordse kindlasummalise püsiva puude hüvitise suurus – Hüvitise kindlustusmatemaatiline arvutamine lähtudes hüvitisesaaja soost oodatava keskmise eluea alusel – Liidu õiguse piisavalt selge rikkumine
Kohtuasjas C‑318/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Korkein hallinto-oikeus (Soome) 7. juuni 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. juunil 2013, menetluses, mille algatas
X,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta (ettekandja), kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça, G. Arestis, J‑C. Bonichot ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: vanemametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 2. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– X, esindaja: asianajaja K. Kuusi,
– Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,
– Kreeka valitsus, esindajad: E‑M. Mamouna ja M. Tassopoulou,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja I. Koskinen,
olles 15. mai 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215) artikli 4 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi (edaspidi „ministeerium”) ja X vahelises kohtuvaidluses, mille ese on kindlasummalise tööõnnetushüvitise maksmine.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 79/7 artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse direktiivi riiklike sotsiaalkindlustusskeemide suhtes, mis pakuvad kaitset muu hulgas tööõnnetuste riski vastu.
4 Direktiivi artikli 4 lõige 1 sätestab:
„Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga, ning eelkõige siis, kui kõne all on:
– skeemide ulatus ja neile ligipääsu tingimused,
– sissemakse kohustus ja sissemaksete arvutamine,
– hüvitiste arvutamine, sealhulgas abikaasa ja ülalpeetavate puhul suurendatava hüvitise arvutamine, ning hüvitise saamise õiguse kestuse ja säilitamise tingimused.”
Soome õigus
5 Õnnetusjuhtumikindlustusskeemi haldamine on avaliku võimu ülesanne, mida Soomes teostavad eraõiguslikud kindlustusseltsid. Tööandjad peavad selleks, et täita oma kohustus tagada töötajate tööõnnetusalane ohutus, sõlmima kindlustuslepingu kindlustusseltsiga, kellel on õigus pakkuda kindlustust 1982. aasta õnnetusjuhtumikindlustuse seaduses (tapaturmavakuutuslaki) (muudetud 1992. aastal) sätestatud riskide katmiseks. Kohustusliku õnnetusjuhtumite kindlustuse kulud kaetakse tööandjate makstavate kindlustusmaksetega.
6 Püsiva puude hüvitis on üks õnnetusjuhtumikindlustuse hüvitis. See on hõlmatud riikliku sotsiaalkindlustussüsteemiga. Selle eesmärk on maksta töötajale hüvitist tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju eest, mis tekitas talle eluaegse töövõime languse.
7 Selle seaduse § 14 esimese lõigu punkti 1 kohaselt makstakse tööõnnetusest tingitud tervisekahjustuse või haiguse korral muu hulgas püsiva puude hüvitist.
8 Tapaturmavakuutuslaki § 18b esimese lõigu alusel makstakse püsiva puude hüvitist vastavalt juhtumile kas ühekordselt või perioodiliste maksete kujul. Selle paragrahvi kolmanda lõigu kohaselt arvutatakse ministeeriumi kehtestatud eeskirjade alusel ühekordne hüvitis nii, et selleks on püsiva puude hüvitise põhisumma, kohandatuna vastavalt töötaja vanusele.
9 Ministeeriumi 30. detsembri 1982. aasta otsus nr 1662/453/82 kohustusliku õnnetusjuhtumikindlustuse õnnetusjuhtumi- ja perepensionite põhisummade aluste kohta ning perioodiliste maksete asemel makstava ühekordse kindlasummalise hüvitise aluste kohta määratleb hüvitiste arvutamise korra.
10 Otsuse lisas on esitatud järgmised valemid:
„Kohaldatav suremuse määr (TLE-82) pikendatult 3 aasta võrra, on järgmine:
ux = 0,0000797 e 0,0875 (x+3) (mees)
ux = 0,0000168 e 0,1000 (y+3) (naine).”
11 Pikaajalise töövõimetuse tõttu tekkinud kahju suuruse kindlakstegemiseks on tervisekahjustuse või haiguse tõttu tekkinud kahju jagatud 20 kategooriasse vastavalt meditsiinilisele liigitusele ja raskusastmele. Hüvitise suurus määratakse vastavalt kahju kategooriale. Hüvitised kergema tervisekahjustuse või haiguse korral, mis kuuluvad kategooriatesse 1–10 on alati ühekordsed maksed. Kategooriatesse 11–20 kuuluva kahju korral võivad kindlustatud valida ühekordse makse ja eluaegsete perioodiliste maksete vahel.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 X (sünniaasta 1953) on 27. augustil 1991 toimunud tööõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse saanud mees. Vakuutusoikeus (kindlustuskohus) tuvastas 18. oktoobri 2005. aasta otsuses, et tal on õigus saada õnnetusjuhtumikindlustuse seaduse alusel ühekordset kindlasummalist püsiva puude hüvitist.
13 Selle otsuse alusel otsustas asjaomane kindlustusselts 16. detsembril 2005 maksta X‑le välja hüvitise koos kõigi lisadega ühekordse summana 4 197,98 eurot.
14 X vaidlustas need otsused, nõudes püsiva puude ühekordse kindlasummalise hüvitise arvutamist samal alusel kui naiste puhul. Tööõnnetusvaidlusi apellatsiooniastmena läbivaatav komisjon lükkas apellatsioonkaebuse 31. augusti 2006. aasta otsusega tagasi. Seda otsust kinnitas Vakuutusoikeus 27. mail 2008.
15 X saatis 13. oktoobril 2008 ministeeriumile kirja, milles väitis, et ühekordse kindlasummalise püsiva puude hüvitise arvutamisel tekkinud kahju kindlaksmääramisel on naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevat liidu õigust kohaldatud valesti. Sellest tulenevalt nõudis X kahju hüvitamist summas 278,89 eurot (millele lisandub intress). See summa vastab X‑le makstud hüvitise ja samaealisele ning muus osas samas olukorras olevale naisele makstava hüvitise vahele. Ministeerium keeldus 27. mail 2009 X‑le nõutud summat maksmast.
16 Helsingin hallinto-oikeusele (Helsingi halduskohus) 17. juunil 2009 esitatud kaebuses palus X mõista Soome riigilt tema kasuks välja asjaomase summa. Hallinto-oikeuse 2. detsembri 2010. aasta otsusega jäeti kaebus läbi vaatamata kohtu pädevuse puudumise tõttu.
17 Seejärel vaidlustas X selle otsuse Korkein hallinto-oikeuses (kõrgeim halduskohus), kes tühistas 28. novembri 2012. aastal Hallinto-oikeuse otsuse.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevate liidu õiguse sätetega ning eelkõige direktiivi 79/7 artikli 4 lõikega 1 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstav kohustuslik sotsiaalhüvitis on meestel ja naistel erineva suurusega sooga seotud kindlustusmatemaatiliste tegurite tõttu.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et kui direktiivi artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu tema menetluses olevas kohtuasjas, siis tekib küsimus kas on täidetud liidu õiguse rikkumisel põhineva liikmesriigi vastutuse tingimused.
20 Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [79/7] artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kohaldatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas käesoleval juhul on tegemist liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimuseks oleva liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, arvestades eelkõige seda, et:
– Euroopa Kohtu praktikas puudub konkreetne seisukohavõtt küsimuses, kas sooga seotud kindlustusmatemaatiliste teguritega arvestamine on direktiivi 79/7/EMÜ kohaldamisalasse kuuluva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames makstavate hüvitiste arvutamisel õiguspärane;
– Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses Association belge des Consommateurs Test-Achats jt (C‑236/09, EU:C:2011:100), et nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (ELT L 373, lk 37) artikli 5 lõige 2, mis luba selliseid tegureid arvesse võtta, on kehtetu, otsustades siiski, et selle sätte kehtetuks muutumisel kohaldub üleminekuperiood; ja
– liidu seadusandja on direktiivis 2004/113/EÜ ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivis 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes [uuestisõnastamine; ELT L 204, lk 23] nõustunud teatud tingimustel selliste tegurite kasutamisega neis direktiivides ette nähtud hüvitiste arvutamisel, mis on liikmesriigi seadusandjale andnud alust eeldada, et nende teguritega võib arvestada ka kõne all oleva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames?”
Euroopa Kohtu pädevus
21 Soome valitsus tõi kohtuistungil esile, et kohtuasja aluseks olevad asjaolud, st X tööõnnetus toimus 1991. aastal, st enne Soome Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga. Kuigi kõnealune kindlasummaline hüvitis on mõeldud tööõnnetuse tagajärjel tekkinud püsiva puude hüvitisena, on liidu õiguse kohaldatavuse seisukohast oluline üksnes kahju tekkimise kuupäev. Neil kaalutlustel leiab Soome valitsus, et Euroopa Kohtul puudub eelotsuse küsimusele vastamise pädevus.
22 Selles osas olgu märgitud, et põhikohtuasja esemeks olev õigusakt on 2008. aastal tehtud Vakuutusoikeuse otsus. Samuti ei ole vaidlust küsimuses, et see käsitleb hüvitist püsiva puude korral, mille eesmärgiks on hüvitada X‑le õnnetuse tagajärjel kogu elu jooksul tekkiv kahju.
23 Sellest tulenevalt ei ole põhikohtuasja esemeks olukord, mille kõik tagajärjed oleksid ilmnenud enne Soome Vabariigi liiduga ühinemist.
24 Seega on Euroopa Kohus pädev eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastama.
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
25 Esimesele küsimusele vastamisel tuleb kõigepealt silmas pidada, et kuigi on tõsi, et põhikohtuasjas maksab hüvitist eraõiguslik kindlustusselts, siis on töötajate õnnetusjuhtumikindlustus Soomes ja hüvitise maksmise tingimused hõlmatud „kohustusliku” kindlustusskeemiga, mis tagab kaitse tööõnnetuste riski vastu direktiivi 79/7 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses. Seega kuulub põhikohtuasjas käsitletav hüvitis selle direktiivi kohaldamisalasse.
26 Olgu meenutatud, et direktiivi 79/7 artikli 4 lõige 1 keelab muu hulgas igasuguse otsese või kaudse soolise diskrimineerimise direktiivis nimetatud hüvitiste arvutamisel.
27 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasi käsitleb sellise hüvitiste arvutamisviisi, mida makstakse tööõnnetuse tõttu tekkinud kahju korral ühekordselt kindlasummalise maksena. Arvutamine peab toimuma, lähtudes muu hulgas töötaja vanusest ja tema järelejäänud oodatavast keskmisest elueast. Viimati nimetatud teguri kindlaksmääramisel võetakse arvesse töötaja sugu.
28 Vaidlust ei ole küsimuses, et põhikohtuasjas käsitletava ühekordse kindlasummalise hüvitise arvutamisviisi alusel on X‑ga sama vanal naisel, kes kannatas samal päeval samasuguse tööõnnetuse tõttu, mille tõttu tal tekkis samasugune puue, õigus suuremale ühekordsele hüvitisele kui see, mida sai X.
29 Soome valitsus märgib, et sellegipoolest ei ole sellise naise ja X olukord samasugune. Ta toob esile, et siseriiklikus õiguses sätestatud ühekordse kindlasummalise püsiva puude hüvitise arvutamismeetodite eesmärk on tagada hüvitissumma kujunemine sama suureks kui püsiva puude hüvitise perioodiliste maksete kogusumma. Arvestades meeste ja naiste järelejäänud oodatava eluea erinevat pikkust, tooks mõlema soo puhul sama suremuskoefitsiendi kohaldamine kaasa selle, et tööõnnetuse korral naissoost töötajale makstav ühekordne kindlasummalise hüvitis ei vastaks enam hüvitise saaja järelejäänud oodatavale keskmisele elueale.
30 Soome valitsuse arvates on eristamine soo alusel vajalik, et vältida naiste asetamist meestega võrreldes ebasoodsasse olukorda. Statistika kohaselt on nimelt naiste oodatav eluiga pikem ja seetõttu peab hüvitis, millega korvatakse kannatatud kahju ühekordse summana kannatanud isiku järelejäänud eluaastate eest, olema naiste puhul suurem kui meeste puhul. Seega ei ole tegemist meeste ja naiste vahelise diskrimineerimisega.
31 Selle kohta on kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 märkinud, et selle vastuväitega saab meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist põhikohtuasjas käsitletava hüvitise andmisel äärmisel juhul õigustada, kuid ei saa eitada, nii nagu Soome Valitsus kohtuistungil tegi, et mehi ja naisi koheldakse liikmesriigi õigusnormide kohaselt ebavõrdselt, mis toob samasugustes olukordades kaasa erinevad hüvitised.
32 Seega tuleb sedastada, et põhikohtuasjas käsitletavat tööõnnetusjuhtumite kindlustusskeemi reguleerivad õigusnormid toovad kaasa ebavõrdse kohtlemise, mis võib endast kujutada direktiivi 79/7 artikli 4 lõikega 1 vastuolus olevat diskrimineerimist.
33 Esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb kindlaks määrata, kas selline ebavõrdne kohtlemine on õigustatud.
34 Direktiivi 79/7 artikli 4 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest erandi tegemise võimalike põhjenduste kohta olgu märgitud, et järelejäänud oodatavat eluiga arvestavat tegurit ei näe ette direktiivi 79/7 artikli 4 lõige 2, mille ese on naiste kaitset seoses rasedusega käsitlevad sätted, ega selle direktiivi artikli 7 lõige 1, mis võimaldab liikmesriikidel jätta selle kohaldamisalast välja teatud hulga sotsiaalkindlustusalaseid eeskirju, eeliseid ja hüvitisi.
35 Lisaks ei tulene direktiivi 79/7 artikli 7 lõikest 1, et erandi tegemise põhjendused ei ole ammendavad ja et liikmesriikidel on õigus kohaldada muid võrdse kohtlemise põhimõttest erandi tegemise põhjendusi. Asjaolu, et kõnealuse teguri arvessevõtmine ei ole otsesõnu selle direktiivi sätetega keelatud, ei saa tõlgendada nii, et see annab siseriiklikule seadusandjale põhikohtuasjas käsitletava hüvitise puhul õiguse selline arvutamistegur ette näha.
36 Soome valitsus toob sellegipoolest esile, et kõnealuse hüvitise suuruse erinevust vastavalt asjaomase töötaja soole saab õigustada meeste ja naiste erineva oodatava keskmise elueaga. Igasugune muu lahendus asetaks ebasoodsasse olukorda naised, kelle oodatav eluiga on meeste omast pikem, kuna ühekordse kindlasummalise hüvitise maksmise eesmärk on korvata kannatada saanud isikule kogu järelejäänud elu kestva puude tagajärjed.
37 Selles osas olgu märgitud, et olenemata asjaolust, et põhikohtuasjas käsitletav ühekordne kindlasummaline hüvitis on ette nähtud kindlustusskeemiga, mis näeb ette ka sellised tööõnnetuse tagajärjel tekkinud puude hüvitised, mida makstakse kogu kannatanud isiku järelejäänud elu jooksul, ei saa siiski selle hüvitise arvutamine toimuda üldistatud alustel meeste ja naiste oodatava keskmise elueaga kohta.
38 Nimelt võib selline üldistamine kaasa tuua meesoost kindlustatute ebavõrdse kohtlemise võrreldes naistega. Pealegi pole soost lähtuvate statistiliste üldandmete arvesse võtmise korral võimalik kindel olla selles, et naissoost kindlustatu oodatav eluiga on alati pikem samaealise samas olukorras oleva meessoost kindlustatu elueast.
39 Neist kaalutlustest lähtudes ei saa kõnealust siseriikliku kindlustusskeemi õigustada.
40 Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 79/7 artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kohaldatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis.
Teine küsimus
41 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub teise küsimusega sisuliselt selgitust, kas põhikohtuasjas esineva direktiivi 79/7 artikli 4 lõike 1 rikkumise puhul on tegemist liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimuseks oleva liidu õiguse „piisavalt selge” rikkumisega.
42 Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus täpsustas kohtuotsuse Brasserie du pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79) punktis 56, et tunnuste hulka, mida pädev kohus peab arvesse võtma, kuulub muu hulgas rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste; kaalutlusõiguse ulatus, mille rikutud õigusnorm siseriiklikele ametiasutustele või liidule annab; kas toimepandud rikkumine või kahju tekitamine oli tahtlik või tahtmatu; kas võimalik õigusnormi rikkumine on vabandatav või mitte; ja asjaolu, kas liidu institutsiooni võetud meetmed võisid soodustada liidu õigusega vastuolus olevate siseriiklike meetmete vastuvõtmata jätmist, vastuvõtmist või säilitamist.
43 Euroopa Kohus on ka sedastanud, et liikmesriigi poolt eraõiguslikule isikule liidu õiguse rikkumisega kahju tekitamise eest vastutuse tekkimise eelduseks olevate tingimuste täitmise tuvastamine on liikmesriigi kohtu ülesanne ning vastutuse tekkimise eeldusi peab kontrollima kooskõlas Euroopa Kohtu antud juhistega (vt kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation, C‑446/04, EU:C:2006:774, punkt 210 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Niisiis ei saa Euroopa Kohus asendada liikmesriigi kohtu hinnangut enda omaga (vt kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, EU:C:1996:79, punkt 58). Euroopa Kohus võib siiski anda selle põhimõtte rakendamiseks suuniseid ja juhiseid (kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 100).
45 Käesoleva kohtuasja puhul tuleb vastamaks küsimusele, kas liikmesriigi õigusnormide puhul on tegemist direktiivi 79/7 artikli 4 lõike 1 „piisavalt selge” rikkumisega, silmas pidada kolme tegurit.
46 Esiteks ei sätesta direktiivi 79/7 artikli 4 lõige 1 võrdse kohtlemise põhimõtte ulatust ja seda sätet ei ole Euroopa Kohus oma otsustes senini tõlgendatud. Lisaks toimus eespool tuvastatud X puudutav liidu õiguse rikkumine alles 2008. aastal Vakuutusoikeuse otsusega.
47 Teiseks ei olnud selleks ajaks Soome ega ühegi teise liikmesriigi õigusnormid olnud ELTL artikli 258 kohase direktiivi 79/7 artikli 4 lõikest 1 tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esemeks.
48 Kolmandaks olgu liidu seadusandja poolt meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks võetud õigusaktide kohta märgitud, et direktiivi 2004/113 artikli 5 lõige 2 annab liikmesriikidele võimaluse otsustada lubada enne 21. detsembrit 2007 üksikisikute kindlustusmaksetes ja hüvitistes proportsionaalseid erinevusi, kui soo kasutamine on riski hindamisel määravaks teguriks asjakohaste ja täpsete kindlustusmatemaatiliste ja statistiliste andmete alusel. Samas on liidu seadusandja, kes on direktiivi 2006/54 artikli 9 lõike 1 punktis h sätestanud, et võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus on teatud hulk sätteid, mis lähtuvad kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides soolisest kuuluvusest, kehtestanud sellest põhimõttest mõned erandid, mis lubavad teatud juhtudel kasutada soost lähtudes erinevaid kindlustusmatemaatilisi tegureid.
49 Nimetatud sätetest esimese kohta sedastas Euroopa Kohus 1. märtsil 2011 kohtuotsuse Association belge des Consommateurs Test-Achats jt (EU:C:2011:100) punktis 32, et säte, mis lubab liikmesriikidel jätta ajalise piiranguta jõusse erandi meeste ja naiste ühtsete kindlustusmaksete ja -hüvitiste reeglist, on vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise eesmärgi saavutamisega, mida taotletakse direktiiviga 2004/113, ning Euroopa Kohus täpsustas, et kõnealust õigusnormi tuleb diskrimineerimise tõttu pidada kehtetuks.
50 Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas käsitletaval juhul tuleb liidu õiguse rikkumist pidada „piisavalt selgeks”.
51 Niisiis tuleb teisele küsimusele vastata, et liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata, kas käesoleval juhul on liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimused täidetud. Samuti peab see kohus küsimuses, kas põhikohtuasjas käsitletava liikmesriigi õigusnormi puhul on tegemist „piisavalt selge” liidu õiguse rikkumisega, silmas pidama asjaolu, et Euroopa Kohus ei ole seni veel otsustanud, kas on õiguspärane võtta arvesse soost lähtuvat oodatava keskmise eluea tegurit sellise sotsiaalkindlustuse kohustusliku skeemi alusel makstava hüvitise kindlaksmääramisel, mis kuulub direktiivi 79/7 kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab samuti arvestama liidu seadusandja poolt liikmesriikidele antud õigusega, mis on sätestatud direktiivi 2004/113 artikli 5 lõikes 2 ja direktiivi 2006/54 artikli 9 lõike 1 punktis h. Lisaks peab nimetatud kohus arvesse võtma, et Euroopa Kohus otsustas 1. märtsil 2011 (C‑236/09, EU:C:2011:100), et esimene neist sätetest on kehtetu, kuna rikub meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet.
Kohtukulud
52 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kohaldatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis.
2. Liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata, kas käesoleval juhul on liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimused täidetud. Samuti peab see kohus küsimuses, kas põhikohtuasjas käsitletava liikmesriigi õigusnormi puhul on tegemist „piisavalt selge” liidu õiguse rikkumisega, silmas pidama asjaolu, et Euroopa Kohus ei ole seni veel otsustanud, kas on õiguspärane võtta arvesse soost lähtuvat oodatava keskmise eluea tegurit sellise sotsiaalkindlustuse kohustusliku skeemi alusel makstava hüvitise kindlaksmääramisel, mis kuulub direktiivi 79/7 kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab samuti arvestama liidu seadusandja poolt liikmesriikidele antud õigusega, mis on sätestatud nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) artikli 5 lõikes 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) artikli 9 lõike 1 punktis h. Nimetatud kohus peab lisaks arvesse võtma, et Euroopa Kohus otsustas 1. märtsil 2011 (C‑236/09, EU:C:2011:100), et esimene neist sätetest on kehtetu, kuna rikub meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet.
Allkirjad