Language of document : ECLI:EU:C:2007:174

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER

esitatud 20. märtsil 20071(1)

Liidetud kohtuasjad C‑11/06 ja C‑12/06

Rhiannon Morgan

versus

Bezirksregierung Köln

ja

Iris Bucher

versus

Landrat des Kreises Düren

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Verwaltungsgericht Aachen (Saksamaa))

Õppijate vaba liikumine – Teises liikmesriigis õppimiseks õppetoetuse maksmise tingimused – Vähemalt üheaastane eelnev õpe riigi haridusasutuses – Alaline elukoht piirialadel





I.      Sissejuhatus

1.        Üks Ladina-Ameerika jurist on öelnud, et kohtunikke on kolme tüüpi: käsitöölised, tõelised automaadid, kes ainult käte abil vorbivad kohtuotsuseid seeriatoodanguna ja tööstuslikes kogustes, laskumata inimese tasandile või ühiskonnakorralduseni; meistrid, kes kasutavad käte ja mõistuse abil traditsioonilisi tõlgendamismeetodeid, mille tulemusel piirdutakse paratamatult seadusandja sooviga; ja kunstnikud, kes avavad käte, pea ja südamega kodanike jaoks parimad väljavaated, keeramata selga tegelikkusele ja konkreetsetele olukordadele.(2)

2.        Kuigi kohtupraktikatöö tegemiseks on vajalikud nad kõik, on Euroopa Kohus talle määratud rollis ennast alati samastanud selle viimase tüübiga, eriti kui ühenduse sündi valgustanud ideede peatamatu areng on aeglustunud.

3.        Vaba liikumine on üks nendest algupärastest ideedest, millest on saanud põhiline, aga muutuva sisuga postulaat, sest see käsitleb mitmekülgset reaalsust, mis areneb üha muutuvates ühiskonna nõudmistes, transpordi arengus, tihedamas lävimises ja paljudes teistes tegurites, mis lihtsustavad isikute ja nende perekondade liikuvust.(3)

4.        Sellel taustal on esitatud Verwaltungsgericht Aacheni (halduskohus) eelotsuse küsimused, mis annavad võimaluse põhjalikult analüüsida Euroopa õppijate vaba liikumise ja teises riigis õppimiseks antava õppetoetuse järelmeid ning täpsustada mõningaid selle vabaduse põhielemente.

5.        Kokkuvõttes on tegemist kahe Saksa noorega, kelle taotlust saada toetust Ühendkuningriigis ja Madalmaades õppimiseks ei rahuldatud; esimesel juhul seetõttu, et õpingud ei ole vähemalt ühe aasta jooksul Saksamaal saadud hariduse jätkuks; teisel juhul seetõttu, et puudub alaline elukoht piirialal.

6.        Teemade olulisus nõuab, et pärast õigusliku raamistiku (II), kohtuasjade asjaolude ja menetluse käigu (III ja IV) kirjeldamist juhin ma tähelepanu õpilaste liikuvusele (V), annan ülevaate esitatud küsimuste kahte keskset telge käsitlevast kohtupraktikast (VI) ja analüüsin õppetoetuste erinevaid olulisi aspekte, nagu nende iseloomulikud tunnused või seosed liikumisvabaduse ja teenuste osutamise vabadusega (VII). See arutluskäik viib küsimuste lahendamiseni (VIII). Lõpetuseks tuleb hajutada kahtlused seoses minu ettepaneku tagajärgedega (IX).

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigusnormid

7.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et arutamisel olevate kohtuvaidluste jaoks on olulised EÜ asutamislepingu sätted Euroopa kodakondsuse ja vaba liikumise (1) kohta; õiguslikku raamistikku täiendavad EÜ asutamislepingus haridust käsitlevad sätted (2) ja teisese õiguse sätted õppijate kohta (3).

1.      Euroopa kodakondsus ja vaba liikumine

8.        EÜ artikli 17 lõikega 1 kehtestatakse „liidu kodakondsus”, seades kodaniku liidu tegevuse keskmesse;(4) „[i]ga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik”; seega on see staatus kindlaks määratud nende riikide õigusaktides.(5)

9.        EÜ artikli 17 lõike 2 alusel on liidu kodanikel asutamislepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused. Konkreetselt annab nimetatud staatus vastavalt EÜ artiklile 18 „õigus[e] vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil” asutamislepingust ja asjaomastest õigusaktidest tulenevate piirangutega ja nendes sätestatud tingimustel.

10.      See hõlmab ka valimisõigusi (EÜ artikkel 19), õigust kaitsele liidust väljaspool (EÜ artikkel 20) ning õigust esitada kaebusi ja petitsioone (EÜ artikkel 21).

11.      Euroopa Liidu põhiõiguste hartas(6) kasutatakse mõnel juhul EÜ artiklis 17 sätestatud mõistet(7) ja artikli 45 lõikes 1 sätestatakse „õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada”.

2.      Ühenduse pädevus haridusvaldkonnas

12.      Ühenduse tegevus eeldab seatud eesmärkide saavutamiseks vastavalt EÜ artikli 3 lõike 1 punktile q „panust kvaliteetse hariduse ja kutseõppe ning liikmesriikide kultuuri õitsengu saavutamisse”.

13.      Asutamislepingu kolmanda osa XI jaotise 3. peatükk „Haridus, kutseõpe ja noorsugu” hõlmab EÜ artikleid 149 ja 150, mis lisati 1992. aastal Euroopa Liidu lepinguga.

14.      EÜ artikkel 149 sätestab:

„1.   Ühendus aitab kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust.

2.      Ühenduse tegevusega püütakse:

–        arendada Euroopa-mõõdet hariduses, iseäranis liikmesriikide keelte õpetamise ja levitamise kaudu;

–        ergutada õppijate ja õpetajate liikuvust, muu hulgas kaasa aidates diplomite ja õpiaja akadeemilisele tunnustamisele;

–        soodustada haridusasutustevahelist koostööd;

–        tõhustada informatsiooni ja kogemuste vahetamist liikmesriikide haridussüsteemidele ühistes küsimustes;

–        soodustada noorsoovahetust ja juhendajate vahetust sotsiaalhariduse alal;

–        ergutada kaugõppe arengut.

[…]

4.      Selleks et aidata kaasa käesolevas artiklis märgitud eesmärkide saavutamisele, nõukogu:

–        võtab vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ja pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega ning regioonide komiteega stimuleerivaid meetmeid, välja arvatud igasugune liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine;

–        annab soovitusi, tehes otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal.”

15.      Samamoodi on sõnastatud EÜ artikkel 150 kutseõppe kohta.

3.      Teisene õigus

16.      Kuna ühenduses on eri omadustega kategooriaid, ei ole imestada, et neile pööratakse erilist tähelepanu, nagu seda tehti nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiviga 93/96/EMÜ õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada.(8)

17.      Euroopa kodakondsuse kehtestamine näitas vajadust kohandada liikumis- ja elamisvabaduste regulatsiooni – töö, mis tehti ära Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil,(9) ja millega tunnistati kehtetuks direktiiv 93/96.

18.      Direktiiv 2004/38 reguleerib ühenduse riikide territooriumile sisenemise ja sellelt lahkumise õigust (artiklid 4 ja 5) ning seal elamise õigust, mille kohta direktiiv kehtestab nõuded vastavalt territooriumil viibimise aja pikkusele: a) kuni kolm kuud viibimiseks on vaja kehtivat isikutunnistust või passi (artikkel 6); b) kolm kuud kuni viis aastat viibimiseks peab isikutel, kes on kantud mõne era- või avalik-õigusliku õppeasutuse nimekirja, olema vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus ja piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi (artikli 7 lõike 1 punkt c); c) üle viie aasta seaduslikult territooriumil viibimiseks saadakse tingimusteta elamisõigus (artikkel 16).

B.      Saksa õigusakt

19.      Õppetoetusi käsitleb Bundesgesetz über individuelle Förderung der Ausbildung (individuaalsete õppetoetuste föderaalseadus; edaspidi „BaföG”).(10) Selle § 4 piiritleb territoriaalse kohaldamisala, sätestades, et õppetoetust antakse ainult oma riigis õppimiseks, ehkki mõningate eranditega, mis on ette nähtud §-des 5 ja 6.

20.      § 5 lõige 1 käsitleb piiriüleseid õpinguid:

„[õ]ppetoetust saavad § 8 lõikes 1 nimetatud õppijad siis, kui nad iga päev käivad oma alalisest elukohast Saksamaal välisriigis asuvas õppeasutuses. Alaline elukoht käesoleva seaduse tähenduses on koht, mis mitte üksnes ajutiselt on asjaomase isiku huvide keskus […]; isiku alaline elukoht ei ole koht, kus ta peatub vaid õpingute tõttu.”

21.      § 5 lõige 2 käsitleb haridust väljaspool riiki:

„[õ]ppetoetust antakse igale riigis alaliselt elavale õppijale, kes õpib välisriigis asuvas õppeasutuses ning valdab piisavalt keelt,

1.      kui need õpingud aitavad parandada tema haridust, tingimusel et vähemalt osa nendest õpingutest võib arvestada nõutava või tavapärase õppeaja sisse;

2.      kui ühe ja sama koolituse järjestikused tsüklid jagunevad rahvusvahelise koostöö raames vaheldumisi Saksamaa ja välisriigi õppeasutuse vahel;

3.      kui õppija pärast vähemalt ühe aasta jooksul Saksa õppeasutuses käimist jätkab õppimist Euroopa Liidu liikmesriigi õppeasutuses.

[…]”.

22.      § 6 lubab arvesse võtta erandjuhtusid:

„[p]õhiseaduse järgi Saksa kodanikud, kelle alaline elukoht on välisriigis, kus nad õpivad või kes käivad selle elukoha naaberriigis asuvas õppeasutuses, võivad taotleda toetust, kui see on konkreetse juhu eriasjaoludel õigustatud. […]”

23.      § 8 lõige 1 piiritleb BAföG isikulise kohaldamisala, sätestades, et:

„[õ]ppetoetust saavad:

1.      Saksa kodanikud põhiseaduse tähenduses;

[…]

8.      õppijad, kellel Freizügigkeitsgesetz/EU (Euroopa Liidu kodanike vaba liikumist käsitlev seadus) § 3 sätestatud tingimusi arvestades on kas abikaasa või lapsena õigus Saksamaa territooriumile siseneda ja seal elada, või kellel lapsena see õigus puudub üksnes põhjusel, et ta on 21 või enam aastat vana ega ole enam oma ema ja isa või nende abikaasa ülalpidamisel;

9.      õppijad, kes on Euroopa Liidu või EMÜ mõne teise liikmesriigi kodanikud, kes enne õpingute algust on asunud tööle Saksamaa territooriumil, tingimusel et töö ja omandatava hariduse vahel esineb seos […]”.

III. Asjaolud ja põhikohtuasjad

A.      Kohtuasi C-11/06

24.      R. Morgan sündis 1983. aastal Saksamaal, on selle riigi kodanik ja omandas seal keskhariduse. Pärast abituuriumi sooritamist suundus ta Ühendkuningriiki, kus töötas ühe aasta lapsehoidjana.

25.      Alates 20. septembrist 2004 õpib ta rakendusgeneetikat Bristolis University of the West of England’is. Ühendkuningriigi ametiasutused on tunnustanud tema võõrtöötaja staatust ja andnud talle toimetulekutoetust.(11)

26.      Enne Ühendkuningriiki asumist taotles ta 2004. aasta augustis õppetoetust, mille andmisest Bezirksregierung Köln (Kölni ringkonnavalitsus) 25. augusti 2004. aasta otsusega keeldus, sest ei olnud täidetud BAföG § 5 lõike 2 tingimused, ning kinnitas keeldumist 3. veebruari 2005. aasta otsusega, millega ei lubatud kohaldada ka BAföG § 6 sätteid koostoimes § 5 lõikega 1.

27.      Selle haldusotsuse peale esitati Verwaltungsgericht Aacheni kohtusse kaebus, millega algatati kohtuasi C‑11/06.

B.      Kohtuasi C-12/06

28.      1983. aastal sündinud Saksa kodanik I. Bucher elas 1. juulini 2003 oma vanemate juures Bonnis ja kolis seejärel oma elukaaslasega Dürenisse.(12)

29.      Alates 1. juulist 2003 õpib ta ergoteraapiat Hogeschool Zuyd de Heerlenis(13) (Madalmaad).

30.      28. jaanuaril 2004 taotles ta toetust, millest Landrat des Kreises Düren (Düreni kreisiülem) 7. juulil 2004 keeldus, leides, et BAföG § 5 lõike 1 tingimused ei ole täidetud, sest elukohta vahetati üksnes õpingute eesmärgil, ning Bezirksregierung Köln kinnitas 16. novembril 2004 seda otsust.

31.      Taotluse rahuldamata jätmise peale esitati kaebus Verwaltungsgericht Aachenile, kus algatati kohtuasi C‑12/06.

IV.    Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

32.      Kuna Verwaltungsgericht Aachen leidis, et kuigi kaebuse esitajate nõuded ei ole põhjendatud BAföG § 5 ega § 6 alusel, võivad need siiski olla vastuvõetavad ühenduse eeskirjade alusel, peatas ta mõlemad kohtumenetlused ja esitas Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

„1.      Kas EÜ artiklite 17 ja 18 alusel liidu kodanikele tagatud vaba liikumine takistab liikmesriigil käesoleva asjaga sarnasel juhtumil keelduda oma kodanikule teises liikmesriigis täies mahus õpingute läbimiseks õppetoetuse maksmisest põhjendusel, et õpingud ei ole jätkuks esimese liikmesriigi õppeasutuses vähemalt ühe aasta jooksul toimunud õpingutele?

2.      Kas seesama liikumisvabadus takistab liikmesriigil käesoleva asjaga sarnasel juhul keelduda oma kodanikule, kes „piiriala elanikuna” läbib oma õpinguid naaberliikmesriigis, õppetoetuse maksmisest põhjendusel, et ta elab riigipiiri vahetus läheduses asuvas Saksamaa osas üksnes õpingute tõttu ning see koht ei ole tema alaline elukoht?”

33.      Esimene küsimus on ühine mõlemas kohtuvaidluses, samas kui teine puudutab ainult I. Bucheri kohtuasja.

34.      Euroopa Kohtu president liitis 16. märtsi 2006. aasta määrusega kohtuasjad C‑11/06 ja C‑12/06 nende objektiivse seotuse tõttu.

35.      Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtajaks esitasid kirjalikke märkusi Bezirksregierung Köln, Landrat des Kreises Düren, Saksamaa, Austria, Soome, Itaalia, Madalmaade, Ühendkuningriigi ja Rootsi valitsus ning komisjon.

36.      30. jaanuaril 2007 toimunud kohtuistungil osalesid oma suuliste märkuste esitamiseks R. Morgani, I. Bucheri, Saksamaa, Madalmaade, Austria, Ühendkuningriigi ja komisjoni esindajad.

V.      Õppijate liikuvus

A.      Läbi aegade püsiv nähtus

37.      Kuigi Thomas More’i sõnul on emakeelne haridus „ühteaegu sõnade poolest rikas ja kõrvale meeldiv kuulda ja mõtete väljaütlemise kohta pealt väga täpne ja selge”,(14) sunnib teadmistejanu otsima allikaid, õppima erudeeritumatelt, olenemata sellest, kus nad asuvad ja mis keeles nad õpetavad. See õpihimu on kõikidel aegadel suunanud märkimisväärse õpilastevoo meistrite juurde.

38.      Klassikalisest antiikajast tuleks meenutada kõige mitmesugusemaid inimesi kokku koondanud keskustest Platoni Akadeemiat, Aristotelese Lütseumi või Pythagorose ja Aleksandria koole, millest viimase asutas Ptolemaios Soter III sajandil enne Kristust ja kus säras oma andega Eukleides.

39.      Alates IX sajandist tekkisid kloostrielu õitsenguga kloostrites ja abtkondades munkade õpetamiseks klassiruumid, millel oli paljudes paikades väline haru (Jarrow, Cork, Corbie, Richenau, Montecassino…) teiste õpilaste vastu võtmiseks. Paralleelselt rajasid piiskopid ja kapiitlid katedraalide juures piiskopikoolid (Reims, Chartres, Köln, Mainz, Viin, Liège…). Ka Araabia maailmas ei jäänud see nähtus tundmatuks, sest näiteks Bagdad ja Córdoba rajasid rikkalike raamatukogudega õppekabinetid ja astronoomia observatooriumid.

40.      XII sajandi paiku hakkasid õpetama inimesed väljaspool usukoole. Nii tekkis idee ülikoolidest, mis on avatud eri rahvusest üliõpilastele ja professoritele, kes püüdsid suhtlemiseks ja teadmiste edasi andmiseks kasutada ühiskeelena ladina keelt. Esimene asutati Bolognas, aga peagi levisid need kogu Euroopas (Pariis, Palencia, Oxford, Montpellier, Salamanca…).(15)

41.      Ülikool tekitas suurt ühiskondlikku liikuvust. Vastu võeti aadlike, kodanlaste, kaupmeeste, käsitööliste ja talupoegade lapsi, ning majanduslikud raskused ületati stipendiumide ja toetustega. Rahvusriikide tekkimine ja ususõjad vähendasid siiski selle alguse oikumeenilisust.

42.      Nii tegutses Juan Luis Vives (1492–1540) Valencia Ülikoolis, Pariisi Sorbonne’is, Bruges’is, Louvain’is ja Oxfordis; Miguel Servet (1511–1553) õppis õigusteadust Toulouse’is, arstiteadust Pariisis ja Montpellier’s ning usuteadust Louvain’is; David Hume (1711–1776) õppis kirjandust ja filosoofiat Reims’is ja Anjous, et naasta pärast kahte aastat Pariisis elamist Šotimaale, kus ta keeldus talle pakutud õppetoolist; Karl Marx (1818–1883) õppis Bonni Ülikoolis, aga elas Pariisis, Brüsselis ja Londonis, kus tal oli suur intellektuaalne mõju.

43.      Nende tarkuserändurite hulgas väärib erilist kohta Erasmus Rotterdamist (1469–1536). Ta õppis Pariisi Ülikoolis, töötas Šotimaa kuninga James II poja õpetajana, omandas teoloogiadoktorikraadi Bolognas, keeldudes paavst Leo X kutsest jääda Roomasse. Asus Inglismaale, kus pälvis Henry VIII hea vastuvõtu ja suhtles John Colet’ ja Thomas More’iga. Tegutses teoloogiaprofessorina Cambridge’is. Töötas Aldus Manutiuse kirjastuses Veneetsias. Ta võitis keiser Karl V, kes oli ühtlasi Hispaania kuningas, lugupidamise, kes nimetas ta Flandria nõunikuks.(16) Ta asus mõneks ajaks Freiburgi ja läks erru Baselis, et pühenduda oma teoste avaldamisele.(17) Tema elu paneb tänapäeval unistama, kui mõelda, et keskaja lõpul ei olnud Euroopas intellektuaalelu jaoks piire ja Euroopa ei olnud killustatud keelelistest erinevustest, mis kujutavad endast küll kultuuriväärtust, aga pärsivad ideedevahetust ja edasiminekut selle mandri rahvaste tihedama ja suurema pühendatusega liidu poole. Erasmuse legend on nende tõkete ületamise lootusekiireks.(18)

B.      Tänapäevane mure

44.      Tänapäeva ühiskonna peadpööritava arenguga kaasneb üha suurem nõudlus kõrgetasemelise hariduse ja spetsialiseeritud hariduse järele ning üha rohkem teadvustatakse selle tähtsust tuleviku ülesehitamise jaoks. Kõikjal esineb ühtemoodi raskusi ja väljakutseid seoses rahastamise, kvaliteedi, võrdsete tingimuste, töötajate kvalifitseerimise, diplomeeritute tööhõivevõimaluste või rahvusvahelisest koostööst saadava kasu jagunemisega.

45.      Sellesse konteksti kuulub nn „Bologna protsess”, mis algas 19. juunil 1999(19) 40 ministri avaldusega aastaks 2010 Euroopa kõrgharidusruumi asutamise kohta,(20) milles on ajapikku saavutamiseks seatud rida eesmärke, nagu üliõpilaste liikuvus, millel on veel suur tähtsus, vaatamata suurele suhtlemisele, mis on saavutatud arvutivõrkudega.

46.      Bologna protsessiga seoses on ühenduse institutsioonid vastu võtnud palju ühenduse õigusakte üliõpilaste liikumise kohta,(21) sest taotlused eri kestusega õpinguteks väljaspool päritoluriiki on kasvanud, seostudes võimalusega töötada ja integreeruda hiljem liidu ükskõik millise riigi struktuuridesse, mis pakub väga stimuleerivaid võimalusi. Selline vahetus on kasulik ühest kohast teise asujatele, vastuvõtvale ja päritoluühiskonnale, kuigi sellega kaasnevad ohud, sest see võib ohtu seada mitmekesisuse, kiirendada õpingute kommertsialiseerumist ja anda tõuke ajude äravoolule.

47.      Ühtlasi tekitab ühest kohast teise asumine eri laadi raskusi, peamiselt keelelisi või kohanemisraskusi,(22) halduslikke ja majanduslikke raskusi.(23) Õppemaksude, kuutasude ja toimetuleku- või majutuskuludest tingitud raskusi püütakse leevendada õppetoetustega, mida saadakse kolmest kohast: era- või riigisektorist või Euroopast. Esimesi annavad eraõiguslikud isikud enda määratud tingimustel; teisi antakse kohalike, piirkondlike või riiklike sätete alusel teatud põhimõtetel, nagu objektiivsuse ja võrdõiguslikkuse põhimõttel; viimaseid vahendatakse ühenduse meetmetega, mille hulgas on 1987. aastal alustatud ja nüüd programmi „Sokrates”(24) integreeritud programm „Erasmus” ning 1994. aastal kutseõppe stimuleerimiseks käivitatud „Leonardo da Vinci” programm.

48.      R. Morgani ja I. Bucheri kohtuvaidlustes vaieldakse siseriiklike õigusnormide alusel antavate õppetoetuste üle, ilma et see piiraks, et kõigi kolme rahastamissüsteemi kooskõla sõltub neist igaühes kehtestatud eeskirjadest, sest kuna tavaliselt ei kata toetused kõiki kulusid,(25) on sageli lubatud neid toetusi anda korraga.

VI.    Õppetoetusi ja vaba liikumist käsitlev kohtupraktika

49.      Verwaltungsgericht Aacheni küsimustele vastamiseks tuleb läbi vaadata tema eelotsuse küsimustes tõstatud probleeme käsitlev kohtupraktika.

A.      Õppetoetus

50.      Euroopa Kohus on varem käsitlenud eri laadi toetusi, mida taotletakse õpingute alustamiseks, läbimiseks või lõpule viimiseks. Seni lahendatud juhtudel oli taotlus esitatud vastuvõtvale või päritoluliikmesriigile, aga pärast ühest kohast teise asumist, samas kui R. Morgan ja I. Bucher saatsid taotluse päritoluliikmesriigile riigist lahkumata. Kuigi – nagu rõhutati enamikus esitatud märkustes – see asjaolu ei võimalda tuvastada sakslaste ja ühenduse teiste riikide kodanike ebavõrdset kohtlemist, mistõttu olemasolev kohtupraktika ei ole kohaldatav, ei takista see meenutada põhjendusi, mis võivad siinkohal kasuks olla.

51.      Käesoleval juhul nimetatud aspektidega seotud aspekte käsitlevatest kohtuotsustest tuleb nimetada kohtuasjades Grzelczyk,(26) D’Hoop(27) ja Bidar(28) tehtud kohtuotsuseid, mis seonduvad ühtlasi liidu kodakondsusega ja annavad väärtuslikke juhiseid.

52.      Varasemas kohtuotsuses Gravier(29) väideti, et teiste liikmesriikide õppuritele kutseõppekursustele pääsemise tingimusena tasu, registreerimismaksu või õppemaksu kehtestamine on kodakondsuse alusel diskrimineerimine, mis on asutamislepinguga keelatud (punkt 26). Samas tähenduses tuvastati kohtuotsuses Blaizot(30) ebavõrdne kohtlemine „täiendava õppemaksu [tõttu], mida võetakse teiste liikmesriikide üliõpilastelt [konkreetsesse] õppetsüklisse registreerimiseks”, sest „veterinaariaalased ülikooliõpingud kuuluvad kutseõppe mõiste alla” (punkt 24).

53.      Seda õigusteooriat täpsustati pisut hiljem kohtuotsustes Lair(31) ja Brown,(32) milles eristati toetusi „õppemaksu või teiste, nimelt õpingute jaoks vajalike kulude katteks” ja „toimetuleku- ja koolitustoetusi”, leides, et asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvad ainult esimesed (kohtuotsus Lair, punktid 14–16, ja kohtuotsus Brown, punktid 17–19). Euroopa Liidu lepingu uuenduste(33) ja direktiivi 93/96 vastu võtmise tulemusel pärast kohtuotsust Grzelczyk selline vahetegemine lõpetati.

1.      Kohtuotsus Grzelczyk

54.      Prantsuse kodanik R. Grzelczyk õppis kehalist kasvatust Université Catholique de Louvain-la-Neuve’is (Belgia), kandes ise koolitus- ja elamiskulud. Neljanda ja viimase aasta alguses taotles ta minimex’i – minimaalset toimetulekutoetust –, aga talle ei antud seda põhjusel, et ta ei ole belglane.

55.      Euroopa Kohus tuletas meelde, et kohtuotsuses Hoeckx(34) loeti, et minimex „on sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 tähenduses”(35) (punkt 27); samuti viidati kohaldatavate siseriiklike õigusnormide muudatustele (punkt 28), mille alusel R. Grzelczykiga identses olukorras olev üliõpilane, kes on küll Belgia kodanik, kuid ei ole määruse nr 1612/68 tähenduses töötaja, täidab minimex’i saamiseks vajalikud tingimused, sellest järeldades, et tegu oli „üksnes kodakondsusel põhineva diskrimineerimisega” (punkt 29), mis on „põhimõtteliselt” vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 6 (muudetuna EÜ artikkel 12), tõlgendatult „kohaldamisala kindlaksmääramiseks […] koos asutamislepingu sätetega liidu kodakondsuse kohta” (punkt 30).

56.      Pärast märkusi Euroopa kodakondsuse kohta (punktid 31–33) ning Lairi ja Browni kohtupraktika meelde tuletamist (punktid 34 ja 35) seostas Euroopa Kohus ebavõrdse kohtlemise keelu „õigus[ega] vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil” piirangutega, mis on sätestatud direktiivis 93/96, rõhutades nõutavaid majanduslikke vahendeid, mille osas see direktiiv erineb direktiividest 90/364 ja 90/365 (punktid 37–44)(36) arvestades „üliõpilaste teises liikmesriigis elamise eripära” ja rõhutades olukordade muutuvust (punkt 45).

2.      Kohtuotsus D’Hoop

57.      Belgia kodanik M.-N. D’Hoop sai Prantsusmaal keskkoolitunnistuse, mida tunnustasid ametiasutused tema päritoluriigis, kus ta astus ülikooli. Pärast taotles ta ootetoetust – rahaline abi, mis annab õiguse osaleda tööhõiveprogrammides ja on mõeldud esimest töökohta otsivatele noortele. Taotlus jäeti rahuldamata, sest keskharidus ei olnud omandatud Belgia lütseumis.

58.      Kuigi ootetoetused on määruse nr 1612/68 tähenduses sotsiaalne soodustus,(37) ei olnud selle konkreetse juhu asjaolude tõttu see määrus ja EÜ artikkel 48 kohtuvaidlusele kohaldatavad (punktid 17–20), mistõttu Euroopa Kohtus suunas arutluskäigu liidu kodakondsusele, mis oli ajaliselt kohaldatav (punktid 23–26) ja mistõttu loeti, et õigusega vabalt liikuda on vastuolus, kui isikut koheldakse „selles liikmesriigis, mille kodanik ta on, ebasoodsamalt kui juhul, kui ta ei oleks kasutanud asutamislepinguga antud liikumisvabadusega seotud võimalusi” (punktid 30 ja 31) – kaalutlus, mis omandab suure tähtsuse „hariduse valdkonnas” (punkt 32).

59.      Nendel alustel tuvastas Euroopa Kohus erineva kohtlemise „Belgia kodanike vahel, kes on saanud terve oma keskhariduse Belgias, ja nende Belgia kodanike vahel, kes on oma liikumisvabadust kasutades saanud […] diplomi mõnes teises liikmesriigis” (punkt 33) ning kes seatakse ebasoodsasse olukorda (punkt 34). Diskrimineerimine võiks olla põhjendatud üksnes objektiivsetel, asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel kaalutlustel, mis on proportsionaalsed taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes, aga kuigi uuritaval juhul osutus õiguspäraseks, et „siseriiklik seadusandja [võib] õigustatult nõuda reaalset sidet toetuse taotleja ja asjaomase geograafilise tööturu vahel”, siis ainutingimus keskkooli lõputunnistuse saamise koha kohta „on liiga üldine ja välistav” (punktid 36–39).

3.      Kohtuotsus Bidar

60.      Prantsuse kodanik D. Bidar asus Ühendkuningriiki, kus ta omandas keskhariduse. Kõrgkoolis õpingute alustamiseks taotles ta vastavat rahastamist London Borough of Ealing’ilt, kes andis abi õppemaksu jaoks, aga mitte õppelaenu toimetulekukulude katteks, põhjusel, et tema „elukoht” ei olnud riigis.

61.      Kohtuotsuses tuli kontrollida, kas abi andmisest keeldumisega rikuti asutamislepingut, konkreetselt EÜ artiklit 12, mille jaoks tuletati meelde selle sätte ja EÜ artikli 18 kohta sedastatud õigusteooriat ning kohtupraktika ja ühenduse õiguse arengut (punktid 28–41), et kinnitada, et teises liikmesriigis seaduslikult elava liidu kodaniku olukord õppijatele antava toimetulekukulude katmiseks mõeldud toetuse saamisel kas subsideeritud õppelaenuna või stipendiumina jääb asutamislepingu reguleerimisalasse EÜ artikli 12 esimese lõigu tähenduses (punkt 42), mida ta kinnitas direktiivi 2004/38 alusel (punkt 43).

62.      Seejärel käsitles Euroopa Kohus piiranguid, mis on sätestatud EÜ artiklis 18, mis viitab piirangutele, mis on kehtestatud asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega, sealhulgas direktiiviga 93/96, mille artiklis 3 välistati elamisõiguse alusel riigis viibivate õpilaste õigus saada toimetulekutoetust (punkt 44). Ta leidis vastavalt kohtuotsusele Grzelczyk, et asjaolu, et direktiivi alusel ei ole õigust toimetulekutoetusele (punkt 45), ei takista tugineda EÜ artiklile 12 (punkt 46).

63.      Kui oli tunnistatud, et EÜ artikkel 12 on kohaldatav, analüüsiti, kas abi saamiseks kehtestatud tingimused on objektiivsed. Euroopa Kohus leidis, et õigusaktides kehtestatud nõuded Ühendkuningriigis „elukoha omamise” kohta võivad kahjustada „peamiselt teiste liikmesriikide kodanikke”, sest seda nõuet täidavad kergemini „riigi [oma] kodanik[ud]” (punktid 50–53). Erinev kohtlemine võib siiski olla õigustatud selleks, et soodustada „õppija[id], kes on üles näidanud teatavat […] integreerumise taset” (punktid 54–57), milleks piisab sellest, kui tõendada, et isik „on [elanud] vastuvõtvas liikmesriigis [teatud perioodi]” (punkt 59), sest olukord ei ole „võrreldav […] ootetoetuse taotleja või tööotsimistoetuse taotleja omaga” (punkt 58). Sellest järeldas ta, et vaatlusalused Ühendkuningriigi õigusnormid rikkusid EÜ artiklit 12 (punktid 60–63).

B.      Vaba liikumine

64.      Üha sagedamini tuleb Euroopa Kohtul piiritleda Euroopa kodakondsust ja sellest tulenevaid õigusi.

65.      Kohtuotsuses Grzelczyk märgiti, kui tähtis on see staatus, millest on saanud „liikmesriikide kodanike põhistaatus” (punkt 31),(38) mida on võimendanud EÜ artiklis 12 sätestatud diskrimineerimiskeeld, millele võib tugineda alates kohtuotsusest Martínez Sala(39) iga ühenduse passiga inimene kõikidel juhtudel, mis „kuuluvad liidu õiguse ratione materiae kohaldamisalasse” (punkt 63), ehkki mitte puhtalt riigisiseste olukordade puhul.(40)

66.      Asjaomaste olukordade hulka kuuluvad selliste põhivabaduste teostamise juhud, nagu liikumisvabadus ja liikmesriikide territooriumil elamise vabadus.(41) Siit tulenevalt esinevad võrdne kohtlemine ja vaba liikumine pidevalt koos ja neile tuginetakse vastuvõtva riigi vastu – kohtuotsused Grzelczyk ja Bidar – või päritoluriigi vastu – kohtuotsus D’Hoop –, viimasel juhul seetõttu, et õigusnorm, mis kahjustab riigi kodanikke, kes on kasutanud oma õigusi, on ühenduse õigusega vastuolus.(42)

67.      Diskrimineerimiskeelu ja vaba liikumise koos nimetamine ei tähenda, et nendel põhimõtetel ei oleks kummalgi oma tähendust, mida saab hinnata omaette.(43) Nii kaitsti kohtuotsuses Baumbast ja R(44) EÜ artikli 18 vahetut õigusmõju,(45) sest see „on asutamislepingu selge ja täpne säte” (punkt 84),(46) sest liikumisvabadus on – samamoodi nagu elamisvabadus – „liidu kodanikuõiguse keskne õigus”.(47)

68.      Kohtuotsuses Grzelczyk tuletati ka meelde, et nimetatud vabadustel on vastavalt asutamislepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetele piirangud (punkt 37), nii et kui on olemas erinorm, kohaldatakse seda EÜ artikli 18 asemel;(48) ülejäänud juhtudel, näiteks, kui on nõutav isiku reaalne seos riigiga,(49) sõltub piirangute kehtivus sellest, kas piirangud on objektiivsed, kodakondsusest sõltumatud ja proportsionaalsed.(50)

VII. Teises liikmesriigis õppimiseks antava õppetoetuse olulised aspektid

69.      Pärast ülevaadet Euroopa Kohtu otsustest, mis puudutavad käesolevaid kohtuvaidlusi kõige rohkem, tuleks peatuda teistel eelotsuse küsimuste aluseks olevatel aspektidel, mis piiritlevad küsimusi õiguslikult: välisriigis õppimiseks mõeldud õppetoetuste olemus ja eripärad (A); liikumisvabadusele tuginemise võimalus käesolevatel juhtudel (B) ja teenuste osutamise vabaduse arvessevõetavus (C).

A.      Välisriigis õppimiseks antava õppetoetuse tunnused

70.      Nagu ma juba märkisin, on õppetoetusi väga mitmesuguseid, sest nendega ületatakse igat sorti raskusi. Nii on mõned otseselt haridusega seotud toetused, millega kaetakse õppemaks või koolituse kuutasud, ja teised, mis vähendavad kaudselt raamatute ja muu õppematerjali ostmise, transpordi- või toimetulekukulusid.

71.      Üldjuhul kuuluvad rubriiki „õppetoetused” kõik toetused neile, kes soovivad õpinguid alustada või juba õpivad hariduse, kultuuri, kutse või teaduse edendamiseks, samuti akadeemiliste kraadide saamiseks.

72.      Arutatud on riigiasutuste tegevuse olemust selles valdkonnas, konkreetselt seda, kas see kujutab endast avalikku teenust või stiimuleerimist. Esimesel juhul annavad asutused toetust eraõiguslikele isikutele; teisel juhul stimuleerivad neid, et nad suunaksid oma tegevust üldiste huvide kohaselt.(51)

73.      Lahendus sõltub iga toetuse liigitusest, arvestades selle mõtet ja eesmärke. Kohustusliku hariduse tasandil annavad riigivõimud kodanikele teatud taseme hariduse, mistõttu on selles selge teenuseelement.

74.      Kõrgematel tasemetel seevastu ei taga riigiasutused õigust haridusele, vaid võrdsuse selle õiguse teostamisel, vältides diskrimineerimist majanduslikel alustel; samuti püüavad nad võimaldada teadmiste täiendamist ja nende teadmiste omandamist, mida taotleja eelistab või mida ühiskond vajab. Selleks kasutatakse stimuleerimistehnikaid, otsetoetuste – stipendiumi – ja kaudsete toetuste – õppemaksuvabastus – teel, mille puhul teenuseelement jääb tagaplaanile.

75.      Uued elemendid ilmuvad, kui õppija taotleb omaenda riigilt raskuste, eelkõige rahaliste raskuste leevendamist välismaal õppimiseks. Siin tõusetuvad juba nimetatud mõisted: liikuvus ja vaba liikumine – teatud kindla piiriülese mõõtmega – Euroopa-mõõtmega.

76.      Päritoluriigi stipendiumi ei „ekspordita” vastuvõtvasse riiki ja esimene riik ei subsideeri, nagu leiab komisjon, vaba liikumist. Iga toetust antakse teatud tingimustel, kandmata üle teatud territooriumil ühe koolituse jaoks määratud toetust teistele kursustele või teistesse kohtadesse, välja arvatud juhul, kui see on ette nähtud sellist üleviimist reguleerivates sätetes. Välisriigis õppimiseks mõeldud toetuse puhul on aga eksportimine loomuomane, sest seda taotletakse üldkulude katteks teistes riikides.

77.      Järelikult on see toetus välismaale suundumiseks soodustus, mille suhtes on riigil suurem kaalutlusõigus kui siis, kui toetused on olemuselt teenused ja nendes säilib riikideülene aspekt.

78.      See käsitus välistab, et elukoha vahetamise korral kohaldataks maksustamist käsitlevat kohtupraktikat, milles tuvastatakse, et „EÜ asutamisleping ei taga Euroopa Liidu kodanikule, kes viib oma tegevuse senisest alalise elukoha liikmesriigist teise liikmesriiki, et selline muutus oleks maksustamise seisukohast neutraalne”(52). Neid juhtumeid ei saa võrrelda põhikohtuasjadega, sest lisaks sellele, et nende eesmärgid on erinevad, kehtib ühtedes kohustus tasuda makse riigikassasse, samas kui teistes saadakse summasid sellest riigikassast.

B.      Tuginemine õigusele vabalt liikuda

79.      Paljudes Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes väidetakse, et Euroopa Liidul puudub pädevus liikmesriikide antavate õppetoetuste osas. Leitakse, et kuna käesolevate eelotsuse küsimuste faktilised asjaolud ei puuduta ühenduse valdkondi, ei saa EÜ artiklis 18 ette nähtud õigusi kohaldada ja eelotsusetaotluse esitanud kohtule ei olegi vaja vastata, sest R. Morgani ja I. Bucheri kohtuasjad tuleks lahendada Saksa õigusnormide alusel.

80.      Mina seda seisukohta ei jaga. Selle kummutamiseks piisab sellest, kui esitada kaks täiendavat argumentatsiooni otseselt liikumisvabaduse kohta ja haridusalase pädevuse kohta.

1.      Vaba liikumise kohaldamisala

81.      Kõigepealt võivad kodanikud riigi vastu tugineda ühenduse liikumisvabadusele. EÜ artiklist 17 on selge, et liidu kodakondsus on igal isikul, kellel on „mõne liikmesriigi kodakondsus”,(53) ning selle staatusega kaasnevad õigused.(54)

82.      Olen varasemates ettepanekutes selgitanud oma seisukohta vaba liikumise autonoomia suhtes. Kordan, et „liidu kodakondsuse puhul, millega kaasneb õigus vabalt liikuda kõigi liikmesriikide territooriumil, [on] tegemist olulise kvalitatiivse progressiga, kuna see eraldab nimetatud vabaduse selle funktsionaalsetest ja instrumentaalsetest elementidest (seos majandustegevuse või siseturu ülesehitamisega) ja muudab selle vabaduse iseseisvaks ja olemuslikuks õiguseks, mis kaasneb liidu kodanike poliitilise staatusega”(55).

83.      Viidatud hiljutine kohtuotsus Tas‑Hagen ja Tas kordas seda teesi, selgitades välja, kas EÜ artiklile 18 tuginemiseks on lisaks õiguse vabalt liikuda kasutamisele vaja, et tegemist oleks ühenduse valdkonnaga.

84.      Hollandi kodanikud K. Tas-Hagen ja R. A. Tas nõudsid Madalmaade ametiasutustelt tsiviilisikutest sõjaohvritele määratud hüvitist, mida neile ei antud, sest hüvitise nõudmise ajal elasid nad Hispaanias.

85.      Kohtujurist J. Kokott näitab selles kohtuasjas esitatud ettepaneku punktides 27–43 veenvalt, et asjaolu, et nõude eset reguleerib ühenduse õigus või seda kasutatakse ühenduse õiguse eesmärkidel, on konkreetse juhtumi hindamise korral üksnes „täiendav aspekt” ning ei ole mingil juhul tingimus EÜ artikli 18 kohaldamiseks.

86.      Kohtuotsuses järgiti seda suunda, tunnistades, et praegu kuulub nõutav hüvitis „liikmesriikide pädevusse” (punkt 21), aga tuletati meelde, et seda pädevust tuleb teostada „kooskõlas asutamislepingu sätetega, mis reguleerivad kõigile liidu kodanikele tagatud vabadust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil” (punkt 22). Euroopa Kohus lisas, et kuigi liidu kodakondsus ei anna õigust tugineda asutamislepingule riigisisestes olukordades, siis – kuna ühenduse õigusega tagatud õiguse teostamine mõjutab õigust saada siseriikliku õigusega ettenähtud hüvitist –, ei saa sellist olukorda käsitleda puhtalt siseriikliku küsimusena, millel puudub igasugune seos ühenduse õigusega (punkt 28).

87.      See õigusteooria ei pea aga piirduma juhtudega, mil liikumisvabadust on kasutatud, sest see hõlmab ka juhtusid, milles liikumist takistatakse või heidutatakse inimesi liikumast, kui abi on mõeldud õpingute jaoks teistes liikmesriikides, tõendades seega EÜ artiklile 18 tuginemiseks hädavajalikku ühenduse seost.

88.      Euroopa õigus jääb välja riikide poliitikast välismaal õppimiseks mõeldud õppetoetuste kohta, aga kui riigid otsustavad toetusi anda, jälgib ühenduse õigus, et toetuste kasutamiseks kehtestatud tingimused ei piiraks lubamatult vaba liikumist.

2.      Pädevus haridusvaldkonnas

89.      Ühendus annab panuse kvaliteetse hariduse ja kutseõppe saavutamisse (EÜ artikli 3 lõike 1 punkt q), soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest (EÜ artikli 149 lõige 1); samuti soodustab „õppijate liikuvust” ja suuremat „noorsoovahetust” (EÜ artikli 149 lõige 2). Õiguslikud vahendid ühenduse õigusaktides seatud eesmärkide saavutamiseks rühmitatakse „stimuleerivateks meetmeteks”, välja arvatud igasugune liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine, ja „soovitusteks” (EÜ artikli 149 lõige 4).(56)

90.      Järeldan sellest, et ühenduse riikidel on ainuõigus reguleerida õpingute esmaseid aspekte, aga mitte kõike selle valdkonnaga seonduvat.

91.      Hariduse põhituuma moodustavad niisugused tahud nagu õppekavad või süsteemi korraldus, mille määravad kindlaks, täpsustavad ja piiritlevad siseriiklikud seadusandjad; institutsioonide ülesanded piirduvad suunamise ja tõuke andmisega. Selles mõttes kuulutatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 14 välja igaühe „õigus haridusele ning õigus saada kutse[õpet]” (lõige 1), mis kätkeb „võimalust saada tasuta kohustuslikku haridust” (lõige 2), viidates siseriiklikele õigusaktidele ainult seoses selle õiguse kasutamisega, vabadus asutada haridusasutusi ja vanemate õigus tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine (lõige 3).(57)

92.      On siiski ka täiendavaid tahke, mis on vabaduste ja ühenduse põhimõtetega seotud eri määral. Nendeks on õpingute alustamise või jätkamise toetused töö tegemise tehnikate, oskuste ja võime parandamiseks, millel ei ole otsest seost nimetatud põhituumaga. Nendel juhtudel on Euroopa õiguskorra mõju suurem.

93.      Ma ei nõustu Austria valitsuse väitega, et stipendiumid on õpingute sisu osa, sest selline sisu hõlmab õppekavu, õppeaineid, käsitletavaid teemasid, teadmisi, mis antakse, ja nende omandamise meetodeid. Samuti ei kuulu stipendiumid haridussüsteemi korraldusse, millega peetakse silmas materiaalseid vahendeid ja inimressursse nagu ka ülesannete jagunemist nende vahel, kusjuures haridussüsteemi „säilitamine ja edendamine” on riikide ülesanne.(58)

94.      Euroopa Kohus on lugenud asutamislepingu kohaldamisalasse kutseharidusele juurdepääsu tingimused,(59) mis hõlmab kõrg- ja ülikooliharidust.(60)

95.      Õppetoetustega kõrvaldatakse takistused, üldjuhul majanduslikud, mis pärsivad hariduse lõpule viimist ja mis kuuluvad seetõttu „kättesaadavuse tingimuste” hulka; sama kehtib ka siis, kui eesmärk ei ole õpinguid alustada, vaid ettevalmistust jätkata.

96.      Seega ei ole õppetoetuse reguleerimine siseriiklike seadusandjate ainupädevuses, sest selles on läbivad ühenduse sätete integratsioonipõhimõtted.(61) Isegi kui see reguleerimine jääb riigivõimude haridusalasesse tegevussfääri, peab see olema kooskõlas ühenduse õigusega,(62) järgides selle aluspõhimõtteid, nagu vaba liikumist.

C.      Teenuste osutamise vabaduse arvessevõetavus

97.      Eelotsusetaotlustes ja menetluses osalenute märkustes on eelotsuse küsimusi analüüsitud Euroopa kodanike vaba liikumise aspektist, arvestades põhikohtuasjade kaebuse esitajate positsiooni. Usun aga, et on veel üks teine tegur, millest tuleks lähtuda.

98.      Nimelt mõjutavad R. Morgani ja I. Bucheri kohtuasjades väljaspool päritoluriiki koolis käimise takistused – lisaks sellele, et need piiravad õppijate valikuvõimalusi – ka õppeasutusi, vähendades nende võimalusi meelitada välisõpilasi.

99.      See nähtus sarnaneb olukorraga, kus haige soovib ravile minna välisriigi kliinikusse. Euroopa Kohus on liitnud tervishoiuteenuste osutamise vabaduse raames ühelt poolt teenusesaajate vabaduse minna ravi saamiseks teise liikmesriiki,(63) ja teiselt poolt tasulised meditsiiniteenused.(64)

100. Kuigi haridusteenused erinevad tervishoiuteenustest, ei takista miski korrata argumente, mis võimaldavad kohaldada EÜ artiklit 49 ja järgmisi, ilma et need võiksid oma erilaadi tõttu asutamislepingu eeskirjade kohaldamisalast välja jääda.(65) Kuna ülikoolid pakuvad teadmisi tasu eest, tuleb igasugust takistust loengutele pääsemisel pidada nimetatud ühenduse vabaduse piiramiseks.

101. Tasu on EÜ artikli 50 alusel teenuse lahutamatu element ja käesoleval juhul ei ole kahtlust tasu olemasolus, kuna tavaliselt tuleb asjaomasel isikul maksta õppemaksu või kuutasusid, sest tasuta haridust antakse tavaliselt ainult algtasemel. Üksikuid juhtumeid tuleb vaadelda erandina ning need ei kummuta öeldut.

102. Seega võiks EÜ artiklile 49 tugineda juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused lähtuksid koolide vaatepunktist, kus tahetakse õppida, ilma et see piiraks asjaomaste poolte kui ühenduse kodanike õiguse vabalt liikuda tunnustamist, mis on kohtupraktika alusel kohaldatav, kui EÜ artiklites 39, 43 ja 49 ette nähtud spetsiifilisemad õigused puuduvad.(66)

103. Aga Verwaltungsgericht Aacheni küsimuste kontrollimiseks teenuste osutamise vabaduse aspektist oleks vaja andmeid välisriikide õppeasutuste kohta, mis ei ole praegu teada.(67)

VIII. Eelotsuse küsimuste õiguslik analüüs

A.      Esimene eelotsuse küsimus

104. Eelnevatest selgitustest tuleb välja, et R. Morganil ja I. Bucheril on nagu kõikidel teistel liidu kodanikel vabadus liikuda hariduse eesmärgil oma päritoluriigist teistesse liikmesriikidesse.

105. Mõlemale kohtuasjale ühises esimeses eelotsuse küsimuses soovitakse välja selgitada, kas selle vabaduse tõttu ei või keelduda teises liikmesriigis õppimiseks õppetoetuse andmisest põhjendusel, et õpingud ei ole jätkuks päritoluriigis vähemalt ühe aasta jooksul toimunud õpingutele (BAföG § 5 lõike 2 punkt 3). Seega tuleb tuvastada, kas see takistab nimetatud põhivabadust, analüüsides lisaks – nagu ma märkisin –, kas see takistus on õigustatud ja kas see on proportsionaalne.

1.      Piirangu olemasolu

106. BAföG ei keela pöörduda teistesse liidu riikidesse hariduse saamiseks, aga seab toetuse saamise tingimuseks, et õpingud on vähemalt ühe aasta jooksul Saksa õppeasutuses toimunud õpingute jätkuks. Sellise tingimusega kaasneb kaks olulist puudust.

107. Esiteks ei võeta selles arvesse haridusalast ebavõrdsust, mis tuleneb EÜ artiklitega 149 ja 150 riigile reserveeritud pädevusest, selles mõttes, et ühtlustamise puudumise tõttu ei ole kõikides õppeasutustes antavad teadmised võrdväärsed. Kehtestatud õpingute jätku nõue piirab valikut, sest see heidutab alustamast teatud õpinguid valitud riigis. Eelotsusetaotlustes märgitakse, et on erialasid, millele Saksamaal vastet ei ole ja see tekitab olukorra, kus asjaomane isik peab valima soovitud õpingute või õppetoetuse vahel(68) – arvamus, mida kinnitab ka Itaalia valitsus.(69)

108. Teiseks luuakse teatud instituudis veedetud aastal isiklikke, varalisi ja muud laadi suhteid, mis muudavad lahkumise raskeks, sest mugavam oleks jääda sinna, kus on ennast juba sisse seatud ja kogemus on olemas.

109. Need tegurid, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, heidutavad täieliku hariduse otsinguil õppima asumast ühenduse teiste riikide ülikoolidesse, loobudes rahalistest eelistest, mida antakse neile, kes jäävad sarnastes tingimustes päritoluterritooriumile.

110. Seega on tõendatud takistus õppijate vabadusele suunduda õppeasutustesse riigist väljapool.

2.      Piirangu õigustatus ja proportsionaalsus

111. Madalmaad ja Soome väidavad, et kui tuvastatakse EÜ artiklis 18 sätestatud õiguste piirang, on see õigustatud sellega, et vältida ülemäärast majanduslikku koormust, kusjuures siseriikliku kohtu ülesanne on kaaluda meetme asjakohasust.

112. Euroopa Kohus ei peaks seda kuulda võtma ja analüüsist loobuma, sest tema käsutuses on piisavalt elemente, et koostada täielik lahendus, mis ühtlasi väldib edaspidiseid eelotsusetaotlusi.(70)

113. Liidu riikides õpingute rahastamise takistamise õigustuseks esitati kaks põhiargumenti. Ühelt poolt asjaomase isiku ja tema päritolukoha reaalse seose nõue; teisalt ebapiisavad rahalised vahendid.

114. Mind üllatab, kuidas sätestatakse isiku ja toetust andva riigi seose nõue. Mitte sellepärast, et ma pean päritolu tõendamist sobimatuks, vaid sellepärast, et seos on ilmne, sest see puudutab riigi oma kodanikke, kellelt nõutakse sidet õppekavadega, millel ei ole territooriumiga mingit seost. Nõustun Verwaltungsgericht Aacheni arutlusega, kui ta hoiatab, et integreeritust tõendab see, kui inimese tavapärane elukoht on riigis enne õpingute alustamist teises riigis, kuhu asutakse elama ainult õpingute ajaks.(71)

115. Isiku seostamine riigiga õpingute alustamise kaudu tekitab põhivabadusele kõige kahjulikumaid tagajärgi, sest seda esimest faasi hinnatakse üle ja see ei näita õigesti reaalset ja tegelikku seost ega – erinevalt sellest, mida arvab Rootsi valitsus – ei tugevda seda seost. On teisi alternatiive, mis sobivad nimetatud vabadusega paremini kokku, näiteks Soome oma, kus on kehtestatud nõue, et isik on välisriigis õppimisele eelneval viiel aastal Soomes elanud vähemalt kaks aastat.(72)

116. Rahaliste õigustuste poolest ei ole kahtlust, et riiklikke vahendeid ühiskonna huvidele vastamiseks napib. Riigi nõuet, et õpingud välisriigis peavad olema oma territooriumil vähemalt ühe aasta jooksul toimunud õpingute jätkuks, ei paista põhjendavat ükski majanduslik takistus, mistõttu tuleks toetust anda nendele, kes näitavad üles kõige paremat õppeedukust ja võimeid, nii et olemasolevaid vahendeid jaotataks neile, kes on kõige paremini võimelised pakutavaid võimalusi ära kasutama.(73)

117. Direktiividele 93/96 ja 2004/38(74) tuginemine neid argumente ei kummuta, sest need direktiivid reguleerivad õppijate elamist vastuvõtvas riigis – valdkond, mis ei puutu põhikohtuasjadesse, milles ei arutata päritoluriigist erinevasse riiki sisenemist või seal elamist.

B.      Teine eelotsuse küsimus

118. I. Bucheri puhul on eelotsusetaotlusse lisatud teine küsimus: kas vaba liikumisega on kooskõlas, kui keeldutakse toetuse andmisest piiriülestele õppijatele põhjusel, et nad ei ela oma tavapärases elukohas ja on elukoha valinud üksnes õpingute huvides (BAföG § 5 lõige 1).

119. Erand siseriiklikus õppeasutuses läbitud eelneva õppeaasta reeglist piirdub seega nende õpilastega, kelle alaline elukoht on Saksa territooriumi piirialadel, mis takistab vaba liikumist nende kahjuks, kes asuvad selleks, et naaberriigis hoolsamini koolis käia, elama kooli vahetusse lähedusse.

120. Ma saan aru – nagu toob näiteks Saksamaa valitsus –, et regionaalpoliitika kaalutlustel on soovitav võtta meetmed kodanikele tekitatud kahjude hüvitamiseks, sest – nagu märgib Itaalia valitsus – nad elavad vahel juhuse tahtel teise riigi läheduses ja tunnevad, et piirid pärsivad nende vabadust valida kodule lähedal asuvaid õppeasutusi. Ei saa välja jätta ühtegi teist isikutekategooriat.

121. Põhikohtuasjas piisab elukohaseosest. Ma ei vaidlusta, et I. Bucheri elukohaks loetakse Dürenit, mille üle otsustab siseriiklik kohus, vaid nõuet, et see peab olema „alaline”. Ma jagan Verwaltungsgericht Aacheni muret seoses asjaoluga, et asjaomase isiku tavapärane elukoht on nii õpingute alguses kui ka kogu õppeajal Saksamaal,(75) mis tõendab seost riigi haridussüsteemiga.

122. On teisi õiglasemaid ja samas vaba liikumist vähem piiravaid vahendeid, nagu toetuste kaalumine õppeedukuse alusel.

IX.    Järeldus

123. Järeldan esitatust, et Saksamaal nagu igal teiselgi liikmesriigil ei ole ühenduse õigusest tulenevat kohustust anda toetust õpinguteks välisriigis, sest tal on toetuste andmisel suur kaalutlusõigus ja õigus toetuste andmiseks tingimusi kehtestada; aga tingimuste kehtestamisel peab ta järgima liidu õigust.

124. Selliseid toetusi reguleerivad BAföG § 5 lõige 1 ja lõike 2 punkt 3, milles seatakse toetuse andmise tingimuseks vastavalt, et õpingud oleksid jätkuks vähemalt aasta jooksul Saksa koolis toimunud õpingutele ja et kehtib ainult alaline elukoht piiri vahetus läheduses – mõlemad nõuded, mis mitte ainult ei takista õppijate vaba liikumist, heidutades neid seda vabadust kasutamast, vaid on eesmärkide suhtes ülemäärased.

125. Käesolevates menetlustes esitatud märkustes aga avaldatakse kahtlust seoses tagajärgedega, mis esitatud teesiga kaasnevad, sest – nagu väga õigesti märgib kohtujurist L. A. Geelhoed ettepanekus kohtuasjas Hartmann(76) – „iga otsus asuda teise liikmesriiki toob kaasa teatud ebasoodsamaid kohtlemisi ja uusi eeliseid tulenevalt asjaomaste liikmesriikide seaduste erinevustest […]. Neid poolt ja vastu argumente kaalub ühenduse kodanik otsuse tegemisel, aga ta ei tohiks loota laiendada oma õigusi mis tahes liiki sotsiaalsele eelisele, mida päritoluliikmesriik võib anda eri poliitilistel kaalutlustel […], see oleneb täiesti kõnealuste eeliste olemusest. […] Ei tohi unustada, et teise liikmesriiki elama asumisel võivad vastuvõtvas riigis tekkida teised õigused […], sest liikmesriigid on kohustatud mitte seadma piiranguid oma kodanikele, kes soovivad elama asuda teise liikmesriiki, samuti ei ole nad kohustatud neid lahkumise korral toetama” (punkt 86).

126. Aga kui, olenemata teistes ühenduse riikides õppimiseks antava riigiabi erilisest liigitusest, Euroopa Kohus asub kunstnikust kohtuniku rolli, mida ma nimetasin käesoleva ettepaneku alguses, ja tunnistab antud arutluskäiguga selliste toetuste Euroopa-mõõdet, ei puudu elemendid võimalike kahjulike tagajärgede parandamiseks ja ennetamiseks.

127. Esiteks sisaldavad neid toetusi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid ise kehtivaid ja proportsionaalseid piiranguid majanduslike aspektide või õppeedukuse alusel, näevad ette toetuste kokkusobimatuse juhud(77) ja pidurdavad ebaõiglast rikastumist.(78)

128. Teiseks võimaldab Euroopa Kohtu õigusteooria õiguspäraselt moduleerida õppijate vaba liikumise stimuleerimise meetmeid, kui on kinnitatud, et ühenduse õiguskord ei kata rikkumisi selles valdkonnas.(79)

X.      Ettepanek

129. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Aacheni eelotsuse küsimustele, et:

EÜ artiklis 18 ette nähtud vaba liikumist tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus teistes Euroopa Ühenduse riikides õppimiseks antavaid õppetoetusi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, mis: a) seavad toetuse saamise tingimuseks, et õpingud peavad olema jätkuks vähemalt ühe aasta jooksul toetust andva riigi õppeasutuses toimunud õpingutele; ja b) keelavad toetust anda, kui õppijad elavad õpingute eesmärgil kõnealuse riigi piirialadel.


1 – Algkeel: hispaania.


2 – Nanclares Arango, A., Los jueces de mármol, La Pisca Tabaca Editores, Medellín, 2001, lk 14.


3 – Lirola Delgado, I., Libre circulación de personas y Unión Europea, Civitas, Madrid, 1994, lk 61, väidab, et Euroopa integratsiooni edasiminekus on isikute vaba liikumise põhimõte Euroopa enda dünaamika ja tema poliitilise mõõtme arengu tõttu laienenud sellega, et ühenduse õiguse isikulisesse kohaldamisalasse on lisandunud uusi olukordi. Sellise kohaldamisala laienemiseni on jõutud raskusi ja, sageli, vasturääkivusi ületava aeglase arenguga, mis lähtub mõiste „majanduslikud vabadused” potentsiaalse sisu laiast tõlgendamisest.


4 – Komisjoni neljas aruanne Euroopa Liidu kodakondsuse kohta (1. mai 2001‑30. aprill 2004) [KOM(2004) 695 (lõplik)], punkt 4.


5 – Deklaratsioon nr 2 liikmesriigi kodakondsuse kohta, lisatud Euroopa Liidu lepingu lõppaktile (EÜT 1992, C 191, lk 98).


6 – EÜT 2000, C 364, lk 1.


7 – Artikli 12 lõige 2 ja artikli 15 lõige 2 ning V jaotises „Kodanike õigused” artikli 39 lõikes 1, artiklites 40, 42, 43, 44, artikli 45 lõikes 1 ja artiklis 46.


8 – EÜT L 317, lk 59; ELT eriväljaanne 06/02, lk 250. See direktiiv oli koos nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiividega 90/364/EMÜ ja 90/365/EMÜ vastavalt elamisõiguse kohta ja kutsetegevuse lõpetanud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate elamisõiguse kohta (EÜT L 180, lk 26 ja 28; ELT eriväljaanne 20/01, lk 3 ja 5) Euroopa seadusandja vastus vaba liikumise mõiste laiendamisele, milleks tegi ettepaneku Euroopa Kohus – „institutsioon, mis arendab ulatuslikumat integratsiooni ja mille antud tõlgendused Rooma lepingule on sageli märkimisväärseks tõukeks ületada ühenduse orienteeritus majandusaspektidele” (Abellán Honrubia, V., ja Vilá Costa, B., Lecciones de Derecho comunitario europeo, Ariel, Barcelona, 1993, lk 191).


9 – Selle direktiiviga muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).


10 – 6. juunil 1983 avaldatud uus versioon, Bundesgesetzblatt I (edaspidi „BGBl. I”), lk 645; viimati muudetud 22. septembri 2005. aasta seadusega, BGBl. I, lk 2809.


11 – Ühendkuningriigi kirjalike märkuste punktid 12 ja 44. Kohtuistungil kirjeldati vastuvõtva riigi antud eeliseid: vabastus õppemaksust, subsideeritud õppelaen 4400 naelsterlingit aastas, samuti toetused raamatute ostmiseks ja muudeks kuludeks.


12 – Bonnist umbes 70 km ja Aachenist umbes 35 km kaugusel asuv linn.


13 – Saksamaa piirist ligikaudu 9 km ja Dürenist umbes 47 km kaugusel olev asula.


14 – More, T., Utoopia, Loomingu Raamatukogu, Tallinn, 2002, 11/22, peatükk „Sellest, kuidas nad rändavad ja reisivad, ja mitmest muust asjast, mis kavalalt välja mõeldud ja targalt läbi kaalutud on”, lk 82.


15 – Bakalaureusekraadiga Sansón Carrasco, kes pidas nimede „Peeglite rüütel” ja „Valge Kuu rüütel” all Don Quijotega mitu võitlust, oli õppinud Salamancas – linnas, kus ta oli teada saanud kuulsa rüütli seikluste esimesest osast ja millest ta andis tollele üksikasjalikult aru teise osa alguses, kui ta naasis La Manchasse, kus nad mõlemad elasid (Cervantes Saavedra, M., Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast, 2. osa, teine peatükk, tõlkija Aita Kurfeldt, Tallinn, Eesti Raamat, 1988).


16 – 1516. aastal pühendab ta oma Institutio Principis Christiani tol ajal Carlos de Gante’i nime kandnud isikule [Karl V].


17 – Stefan Zweig on kirjutanud suurepärase biograafia, Erasmo de Rotterdam: triunfo y tragedia de un humanista, Paidos Ibérica, Barcelona, 2005.


18 – Flory, M., „Le mythe d’Erasme”, L’Europe et le droit, Mélanges en hommage à Jean Boulouis, Dalloz, 1991, lk 258.


19 – Internetis kättesaadav: http://ec.europa.eu/education/policies/educ/bologna/bologna_en.html. Sellele eelnes Sorbonne’i deklaratsioon, millele kirjutasid 25. mail 1998 alla Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi haridusministrid.


20 – Kõrgharidus hõlmab „igat liiki keskharidusejärgse taseme õpinguid, koolitust või uurimustööalast väljaõpet ülikoolis või teistes riigi pädevate ametiasutuste poolt akrediteeritud asutustes, nagu kõrgharidusasutustes”, Declaración mundial sobre la educación superior en el siglo XXI: visión y acción, mis võeti vastu 9. oktoobril 1998 UNESCO egiidi all toimunud maailma konverentsil ja on Internetis kättesaadav: http://www.unesco.org/education/educprog/wche/declaration_spa.htm.


21 – Näiteks nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 14. detsembri 2000. aasta resolutsioon liikuvuse tegevuskava kohta (EÜT C 371, lk 4); ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuli 2001. aasta soovitus üliõpilaste, koolitust läbivate isikute, vabatahtlike, õpetajate ja koolitajate liikuvuse kohta (EÜT L 215, lk 30); nõukogu 3. juuni 2002. aasta resolutsioon oskuste ja liikuvuse kohta (EÜT C 162, lk 1); või liikuvust käsitlev Euroopa kvaliteediharta, mis on lisatud komisjoni ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus hariduse ja koolitusega seotud riikidevahelise liikuvuse kohta ühenduse piires (KOM(2005) 450 (lõplik)); lisaks nimetatakse neid teemasid Barcelonas 2002. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud töökava „Haridus ja koolitus 2010” üheks 13‑st eesmärgist.


22 – „Lähed elama kaugele maale, mitte vahemaa poolest, vaid ideede ja kommete poolest” [mitteametlik tõlge]. Nii alustas André Maurois oma teost „Consejos a un joven francés que va a Inglaterra” [Nõuandeid noorele prantslasele, kes läheb Inglismaale] (Maurois, A., Obras completas, IV kd, Plaza y Janés, Barcelona, 1967, lk 1035).


23 – Komisjon analüüsis neid takistusi oma rohelises raamatus „Piiriülese liikuvuse takistused hariduses, kutseõppes ja teadustegevuses” (KOM(1996) 462 (lõplik)).


24 – Algus oli väga tagasihoidlik, sest esimesel aastal osales selles ainult 3244 inimest, 2005. aastal tõusis osalejate arv 144 032 inimeseni ning kahekümne tegevusaasta jooksul oli stipendiume antud enam kui pooleteisele miljonile üliõpilasele (Internetis kättesaadav: http://ec.europa.eu/education/news/erasmus20_en.html).


25 – Calvo Pérez, B., „Perspectiva europea de la educación superior. Carácter transversal y redes universitarias (internacionalización, movilidad y redes)”, El carácter transversal en la educación universitaria, Michavila, F., ja Martínez, J., toim, Madrid, 2002, lk 33, loetleb Sokrates-Eramuse programmi kohta tehtud kriitikat, millest toob esile selle vähese rahastamise, lisades, et „need on stipendiumid rikastele” ja „kujutavad endast regressiivset finantseerimist”.


26 – 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑184/99 (EKL 2001, lk I‑6193).


27 – 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98 (EKL 2002, lk I‑6191).


28 – 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑209/03 (EKL 2005, lk I‑2119).


29 – 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 293/83 (EKL 1985, lk 593).


30 – 2. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 24/86 (EKL 1988, lk 379).


31 – 21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 39/86 (EKL 1988, lk 3161).


32 – 21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 197/86 (EKL 1988, lk 3205).


33 – Sellega, et EÜ asutamislepingusse lisati liidu kodakondsus ja samuti kolmanda osa VIII jaotisesse 3. peatükk, mis käsitleb haridust, kutseõpet ja noorsugu (artiklid 149 ja 150).


34 – 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83 (EKL 1985, lk 973).


35 – Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15).


36 – 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/98: komisjon vs. Itaalia (EKL 2000, lk I‑4001, punkt 40) nimetas üksikasjalikult selliste erinevuste põhjused.


37 – 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 94/84: Deak (EKL 1985, lk 1873, punkt 27) ja 12. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑278/94: komisjon vs. Belgia (EKL 1996, lk I‑4307, punkt 25).


38 – Borja, J., Dourthe, G. ja Peugeot, V. on teoses La Ciudadanía Europea, Península, Barcelona, 2001, lk 37, seisukohal, et mõiste aktuaalsus on seletatav vajadusega luua teatavate ühiskondade liikmete seas „teatud tüüpi „identiteet”, millega nad end samastavad ja mis neid vaimselt ühendab, sest seda liiki ühiskondades avalduvad selgelt ühendusega tervikliku ühtsuse puudumise ilmingud […], ja selle ühtsuseta on võimatu kõikidele esinevatele probleemidele ühiselt vastata”.


39 – 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96 (EKL 1998, lk I‑2691).


40 – 5. juuni 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑64/96 ja C‑65/96: Uecker ja Jacquet (EKL 1997, lk I‑3171, punkt 23); 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑148/02: García Avello (EKL 2003, lk I‑11613, punkt 26) ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑192/05: Tas-Hagen ja Tas (EKL 2006, I‑10451, punkt 23).


41 – 24. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑274/96: Bickel ja Franz (EKL 1998, lk I‑7637, punktid 15 ja 16) ja eespool viidatud kohtuotsused Grzelczyk, punkt 33; D’Hoop, punkt 29, ja Bidar, punkt 33.


42 – 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑224/02: Pusa (EKL 2004, lk I‑5763, punktid 19 ja 20); 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑406/04: De Cuyper (EKL 2006, lk I‑6947, punkt 39); ja eespool viidatud kohtuotsused D’Hoop, punkt 34; ning Tas-Hagen ja Tas, punktid 27, 30 ja 31.


43 – 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani (EKL 2004, lk I‑7573), mille punktides 30–36 käsitletakse EÜ artiklit 18 ja punktides 39–44 EÜ artiklit 12. Kohtujurist L. A. Geelhoed ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus De Cuyper, väidab õigesti, et EÜ artikli 18 kohaldamiseks ei ole nõutav tõendada diskrimineerimist (punkt 104), oluline on teada, kas esineb vaba liikumise piiramist ja kas see on õigustatav (punkt 108). Tegelikult nimetatakse kohtuotsustes De Cuyper ning Tas-Hegen ja Tas ainult EÜ artiklit 18.


44 – 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99 (EKL 2002, lk I‑7091).


45 – See tunnus oli välja pakutud õigusteoorias: Dorrego de Carlos, A., „La libertad de circulación de personas: del Tratado de Roma al Tratado de la Unión Europea”, Gil-Robles, J. M. kooskõlastatud teoses Los derechos del europeo, Incipit editores, Madrid, 1993, lk 30; ka Mattera, A., „La liberté de circulation et de séjour des citoyens européens et l’applicabilité directe de l’article 8 A du traité CE”, Mélanges en hommage à Fernand Schockweiler, Gil Carlos Rodríguez Iglesiase, Ole Due, Romain Schintgeni ja Charles Elseni juhtimisel, Baden-Baden, 1999, lk 413 jj.


46 – 19. oktoobri 2004. aasta otsuses kohtuasjas C‑200/02: Zhu ja Chen (EKL 2004, lk I‑9925, punkt 26); 23. märtsi 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑408/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2006, lk I‑2647, punkt 34) ja eespool viidatud kohtuotsuses Trojani, punkt 31, korratud tees. See sätestati direktiivi 2004/38 põhjenduses 11.


47 – Nõukogu teatis „Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus”, III jaotis, punkt 1.1 (ELT 2005, C 53, lk 1). Adrián Arnáiz, A. J., „Algunas consideraciones sobre la ciudadanía de la Unión Europea y la Conferencia Intergubernamental de 1996 para la reforma del Tratado de Maastrich”, Revista de Estudios Europeos, nr 11, september‑detsember 1995, Madrid, lk 59, nimetab liikumisvabadust „olemuselt majanduslikuks ja poliitiliseks liitõiguseks, sest sellega taotletakse ühelt poolt täielikku ühisturu rajamist ja teiselt poolt Euroopa Liitu kuuluvuse tunde tugevdamist”.


48 – 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑193/94: Skanavi ja Chryssanthakopoulos (EKL 1996, lk I‑929, punkt 22) asutamisvabaduse kohta; ja töötajate vaba liikumise kohta 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑100/01: Oteiza Olazábal (EKL 2002, lk I‑10981, punkt 26); 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins (EKL 2004, lk I‑2703, punkt 55); ja 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑258/04: Ioannidis (EKL 2005, lk I‑8275, punkt 37).


49 – Eespool viidatud kohtuotsused D’Hoop, punkt 38, ja Collins, punkt 67.


50 – Eespool viidatud kohtuotsused Bickel ja Franz, punkt 27; D’Hoop, punkt 36; Collins, punkt 66; Bidar, punkt 54; De Cuyper, punkt 40, ning Tas-Hagen ja Tas, punkt 33.


51 – Gil Ibáñez, J. L., „El régimen de las becas y ayudas al estudio”, ühisteoses Aspectos administrativos del derecho a la educación. Especial consideración de las universidades públicas, Manuales de Formación Continuada, nr 16, Consejo General del Poder Judicial, Madrid, 2001, lk 221–226.


52 – 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑387/01: Weigel (EKL 2004, lk I‑4981, punkt 55); 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑365/02: Lindfors (EKL 2004, lk I‑7183, punkt 34) ja 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑403/03: Schempp (EKL 2005, lk I‑6421, punkt 45).


53 – Bhabha, J. kritiseerib asjaolu, et kodakondsuse reguleerimine on reserveeritud liikmesriikide õigusaktidele, rõhutades EL kodakondsuse saamiseks menetluse puudumist, mistõttu on see kategooria teatud mõttes ebaühtlane ja riigiti suuresti erinev: see ei põhine kuuluvuskriteeriumide ühisel platvormil (Pertenecer a Europa: ciudadanía y derechos posnacionales, Internetis kättesaadav: http://www.unesco.org/issj/rics159/bhabhaspa.html). Õigusteoorias püütakse selgitada rahvuse ja kodakondsuse vahet, pidades sellele viimasele mõistele omaseks riigist suuremasse erineva poliitilise võimuga ühendusse kuuluvuse tunnet ja pidades esimest mõistet õiguslikuks staatuseks, mis tuleneb isiku ja riigi vahelisest sidemest (Jiménez Piernas, C., „La protección diplomática y consular del ciudadano de la Unión europea”, Revista de Instituciones Europeas, kd 20, 1993, lk 9–49; Jiménez de Parga Maseda, P., El derecho a la libre circulación de las personas físicas en la Europa comunitaria – Desde el Acta Única al Tratado de la Unión Europea, Tecnos, Madrid, 1994, lk 184 ja 185).


54 – Ettepanekus kohtuasjas C‑18/95: Terhoeve, milles otsus tehti 26. jaanuaril 1999 (EKL 1999, lk I‑345, ettepaneku punkt 24), märgin ma, et oma riigi vastu on lubatud tugineda liidu õigusele 7. veebruari 1979. aasta otsuses kohtuasjas 115/78: Knoors (EKL 1979, lk 399, punkt 24); 3. oktoobri 1990. aasta otsuses kohtuasjas C‑61/89: Bouchoucha (EKL 1990, lk I‑3551, punkt 13); 31. märtsi 1993. aasta otsuses kohtuasjas C‑19/92: Kraus (EKL 1993, lk I‑1663, punktid 15 ja 16); 23. veebruari 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑419/92: Scholz (EKL 1994, lk I‑505, punkt 9) ja 27. juuni 1996. aasta otsuses kohtuasjas C‑107/94: Asscher (EKL 1996, lk I‑3089). Selle ettepaneku punktis 25 täheldan ma, et 6. oktoobri 1981. aasta otsuses kohtuasjas 246/80: Broekmeulen (EKL 1981, lk 2311, punkt 20) tõlgendati, et „isikute vaba liikumine, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus […] ei oleks täielikult saavutatud, kui liikmesriigid võiksid keelata ühenduse õiguse sätetele tuginemist neile oma kodanikele, kes on kasutanud liikumis- ja asutamisvabadusega ette nähtud võimalusi”.


55 – Ettepanekud liidetud kohtuasjades C‑65/95 ja C‑111/95: Shingara ja Radiom, milles otsus tehti 17. juunil 1997 (EKL 1997, lk I‑3343, punkt 34) ja 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑386/02: Baldinger (EKL 2004, lk I‑8411, punkt 25), milles Euroopa Kohus EÜ artikli 18 kohta seisukohta ei avaldanud.


56 – Samamoodi on sõnastatud EÜ artikkel 150 kutseõppe kohta.


57 – Euroopa põhiseaduse lepingu artikkel II‑74.


58 – 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑40/05: Lyyski (EKL 2007, lk I‑99, punkt 39).


59 – 7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑295/90: parlament vs. nõukogu (EKL 1992, lk I‑4193, punkt 15); 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑65/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2004, lk I‑6427, punkt 25); 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑147/03: komisjon vs. Austria (EKL 2005, lk I‑5969, punkt 32); ning eespool viidatud kohtuotsused Gravier, punkt 25; Blaizot, punkt 11; ja Lyyski, punkt 28.


60 – 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 42/87: komisjon vs. Belgia (EKL 1988, lk 5445, punktid 7 ja 8); ka eespool viidatud kohtuotsused Blaizot, punktid 15–20; komisjon vs. Austria, punkt 33; ja Lyyski, punkt 29.


61 – Kohtujurist L. A. Geelhoed avaldab ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Bidar, vastuväite sellele, et õppijate toimetulekukulude katmiseks antavad toetused on ühenduse reguleerimisalast välja jäetud (punkt 49 ja vastavad punktid).


62 – Isikute vaba liikumise valdkonnas 29. oktoobri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑193/97 ja C‑194/97: De Castro Freitas ja Escallier (EKL 1998, lk I‑6747, punkt 23); 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑58/98: Corsten (EKL 2000, lk I‑7919, punkt 31); 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑294/00: Gräbner (EKL 2002, lk I‑6515, punkt 26); või eespool viidatud kohtuotsus Tas-Hagen ja Tas, punkt 22.


63 – 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone (EKL 1984, lk 377, punkt 16) ja 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑372/04: Watts (EKL 2006, lk I‑4325, punkt 87).


64 – 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑159/90: Society for the Protection of Unborn Children Ireland (EKL 1991, lk I‑4685, punkt 18) ja eespool viidatud kohtuotsus Watts, punkt 86.


65 – 17. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 279/80: Webb (EKL 1981, lk 3305, punkt 10); 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑158/96: Kohll (EKL 1998, lk I‑1931, punkt 20) ja 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑157/99: Smits ja Peerbooms (EKL 2001, lk I‑5473, punkt 54).


66 – 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑92/01: Stylianakis (EKL 2003, lk I‑1291, punkt 18); 16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑293/03: My (EKL 2004, lk I‑12013, punkt 33) ja eespool viidatud kohtuotsused Skanavi ja Chryssanthakopoulos, punkt 22; Oteiza Olazábal, punkt 26; ning Ioannidis, punkt 37.


67 – Vastustes minu küsimusele selle kohta kohtuistungil hoiatati valitseva juhupõhisuse eest ja asjaolu, et seda kontrolli tuleb teha ettevaatlikult.


68 – Vastaalt kohtuasjade C‑11/06 ja C‑12/06 eelotsusetaotluste punktid 32 ja 36.


69 – Kohtuistungil vastas Saksamaa valitsuse esindaja põiklevalt küsimusele, kas riigis on olemas õppekursused, milles kaebuse esitajad soovivad osaleda.


70 – Nagu see oli internetis sõlmitud kihlvedudega: 21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑67/98: Zenatti (EKL 1999, lk I‑7289); 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑243/01: Gambelli jt (EKL 2003, lk I‑13031) ja 6. märtsi 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04: Placanica jt (EKL 2007, lk I‑1981). Kohtuotsuses Zenatti tuvastas Euroopa Kohus, et EÜ asutamislepingu sätetega teenuste osutamise vabaduse kohta ei ole vastuolus selline õigusakt nagu Itaalia oma, mis jätab teatud üksustele õiguse hallata spordiürituste kihlvedusid, tingimusel et see on õigustatud sotsiaalpoliitika eesmärkidel, mis piiravad selle tegevuse kahjulikku mõju, ja et sellest tulenevad piirangud on nende eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed. Kohtuotsuses Gambelli jt täpsustas Euroopa Kohus varasemat kohtuotsust, märkides, et „siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad – kriminaalkaristuse ähvardusel – eelkõige spordiürituste kihlveosummade kogumise, kihlvedude vastuvõtmise, nende registreerimise ja panuste ülekandmise ilma asjaomase liikmesriigi poolt väljastatava tegevusloa või politsei loata, kujutavad endast vastavalt EÜ artiklites 43 ja 49 sätestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangut”, tehes eelotsusetaotluse esitanud kohtule ülesandeks kontrollida, kas seda liiki õigusnorm on selle rakendustingimusi arvestades õigustatud ja kas sellega kaasnevad piirangud on nende eesmärkide suhtes ülemäärased. Selle ülesande täitmisel tekkinud probleemide tõttu pidi Euroopa Kohus kohtuotsuses Placanica jt selle töö ise ära tegema.


71 – Kohtuasjas C‑11/06 esitatud eelotsusetaotluse punkt 37.


72 – Soome valitsuse märkuste punkt 18, milles tsiteeritakse Opintotukilaki (õppetoetuseseadus) § 1 lõikeid 2 ja 4.


73 – Ma ei nõustu Bezirksregierung Kölniga, et raha otstarbekas kasutamine on kindlam, kui õpinguid on juba alustatud; sama põhjusel võiks toetust anda õpingute lõpetamisel.


74 – Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 alusel „[ei ole] vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul […], samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks […]”.


75 – Kohtuasja C‑12/06 eelotsusetaotluse punkt 41.


76 – C‑212/05, milles ei ole seni kohtuotsust tehtud.


77 – Nagu selgus kohtuistungil, ei tule Ühendkuningriigis välisriikide stipendiumid arvesse, aga Saksamaal arvestatakse BAföG § 21 lõike 3 alusel kõiki stipendiume, olenemata nende päritolust.


78 – Õiguste akumuleerimise oht ei ilmne ainult päritoluriigi ja vastuvõtva riigi antud toetustest, vaid ka teistel tasanditel, kusjuures täheldatakse palju kombineerimisvõimalusi vastavalt juba nimetatud (era- või riigisektor või Euroopa) rahastamisallikatele.


79 – 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑413/01: Ninni-Orasche (EKL 2003, lk I‑13187, punkt 36) ja eespool viidatud kohtuotsus Lair, punkt 43.