EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
6. september 2011(*)
Geneetiliselt muundatud toiduained – Määrus (EÜ) nr 1829/2003 – Artiklid 2–4 ja 12 – Direktiiv 2001/18/EÜ – Artikkel 2 – Direktiiv 2000/13/EÜ – Artikkel 6 –Määrus (EÜ) nr 178/2002 – Artikkel 2 – Mesindussaadused – Geneetiliselt muundatud taimedelt pärineva õietolmu sisaldus – Tagajärjed – Turule viimine –Mõisted „organism” ja „geneetiliselt muundatud organismidest toodetud koostisosi sisaldavad toiduained”
Kohtuasjas C‑442/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bayerischer Verwaltungsgerichtshofi (Saksamaa) 26. oktoobri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. novembril 2009, menetluses
Karl Heinz Bablok,
Stefan Egeter,
Josef Stegmeier,
Karlhans Müller,
Barbara Klimesch
versus
Freistaat Bayern,
menetluses osalesid:
Monsanto Technology LLC,
Monsanto Agrar Deutschland GmbH,
Monsanto Europe SA/NV,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.‑C. Bonichot ja J.‑J. Kasel, kohtunikud G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič, J. Malenovský, L. Bay Larsen (ettekandja), C. Toader ja M. Safjan,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– K. H. Bablok, S. Egeter, J. Stegmeier, K. Müller ja B. Klimesch, esindajad: Rechtsanwalt A. Willand ja Rechtsanwalt G. Buchholz,
– Monsanto Technology LLC, Monsanto Agrar Deutschland GmbH ja Monsanto Europe SA/NV, esindajad: Rechtsanwalt M. Kaufmann, Rechtsanwalt J. Dietrich ja Rechtsanwalt P. Brodbeck,
– Kreeka valitsus, esindajad: I. Chalkias ja K. Marinou,
– Poola valitsus, esindaja: M. Szpunar,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Pignataro-Nolin ja B. Schima,
olles 9. veebruari 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (ELT L 268, lk 1; ELT eriväljaanne 13/32, lk 432) artikli 2 punktide 5 ja 10, artikli 3 lõike 1, artikli 4 lõike 2 ja artikli 12 lõike 2 tõlgendamist.
2 Eelotsusetaotlus esitati vaidluses, milles pooled olid ühelt poolt mesinikud K. H. Bablok, S. Egeter, J. Stegmeier, K. Müller ja B. Klimesch ja teiselt poolt Freistaat Bayern ning mis puudutab mesindussaadustes sisalduvat geneetiliselt muundatud maisi õietolmu ning milles astusid menetlusse Monsanto Technology LLC, Monsanto Agrar Deutschland GmbH ja Monsanto Europe SA/NV (edaspidi „Monsanto Technology”, „Monsanto Agrar Deutschland” ja „Monsanto Europe” või kõik koos „Monsanto”).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2001/18/EÜ
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 106, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 77), muudetud määrusega nr 1829/2003 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1830/2003 (ELT L 268, lk 24; ELT eriväljaanne 13/32, lk 455), (edaspidi „direktiiv 2001/18”), reguleerib peale geneetiliselt muundatud organismide (edaspidi „GMO”) tahtliku keskkonda viimise ka GMO‑de toodetena või toodete koostises turule viimist juhul, kui koos nende kavandatud kasutamisega toimub ka organismide tahtlik keskkonda viimine.
4 Direktiivi põhjendus 4 on sõnastatud järgmiselt:
„Katse eesmärgil või kommertstootena suurel või vähesel hulgal keskkonda viidud elusorganismid võivad seal paljuneda ja ületada riigipiire, avaldades sellega mõju ka teistele liikmesriikidele. Elusorganismide keskkonda viimise tagajärjed võivad olla pöördumatud.”
5 Nimetatud direktiivi põhjenduse 5 kohaselt tuleb inimeste tervise kaitsmiseks pöörata erilist tähelepanu GMO‑de tahtlikust keskkonda viimisest lähtuvate ohtude kontrollimisele.
6 Sama direktiivi põhjendus 8 täpsustab, et direktiivi eelnõu koostamisel on arvesse võetud ettevaatuspõhimõtet ning seda tuleb arvesse võtta ka direktiivi rakendamisel.
7 Direktiivi 2001/18 artikli 4 lõige 1 sätestab, et GMO‑de tahtlik keskkonda viimine või turule viimine võib toimuda ainult selle direktiivi B või C osa kohaselt, see tähendab üldjuhul pärast vastavasisulise taotluse esitamist hinnatakse inimeste tervist või keskkonda ohustavaid tagajärgi ning seejärel annab pädev ametiasutus loa.
8 Artikli 4 lõige 3 sätestab, et hinnatakse potentsiaalset kahjulikku toimet inimeste tervisele ja keskkonnale, mis võib otse või kaudselt tuleneda GMO‑de geeniülekandest muudesse organismidesse.
Määrus nr 1829/2003
9 Määrus nr 1829/2003 sätestab geneetiliselt muundatud toidu ja sööda lubamise ja järelevalve korra.
10 Määruse põhjendusest 1 tuleneb, et ohutu ja tervisliku toidu ja sööda vaba liikumine on siseturu tähtis osa ning aitab olulisel määral kindlustada kodanike tervist ja heaolu ning nende majanduslikke ja sotsiaalseid huve.
11 Sama määruse põhjendus 2 rõhutab, et ühenduse tegevuse põhisuundade elluviimisel on oluline tagada inimeste elu ja tervise kaitse kõrge tase.
12 Põhjendus 3 näeb sellest tulenevalt ette, et enne ühenduses turule viimist peaks geneetiliselt muundatud toiduained läbima ühenduse menetluse kohase ühtse ohutushindamise.
13 Põhjendus 16 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva määruse kohaldamisalasse peaksid kuuluma „GMO‑dest toodetud” toidud ja söödad, kuid mitte „GMO‑de abil toodetud” toidud ja söödad. Otsustavaks kriteeriumiks on siin küsimus, kas geneetiliselt muundatud lähtematerjalist saadud materjali toidus või söödas leidub või mitte. Töötlemise abiained, mida kasutatakse üksnes toidu või sööda tootmise protsessi ajal, ei kuulu toidu või sööda määratluse alla ega seetõttu ka käesoleva määruse reguleerimisalasse. Käesoleva määruse kohaldamisalasse ei kuulu ka toit ja sööt, mis on toodetud geneetiliselt moondatud abiainete abil. Seega ei kohaldata geneetiliselt muundatud söödaga toidetud või geneetiliselt muundatud medikamentidega ravitud loomadelt saadud toodete suhtes ei käesolevas määruses osutatud lubade saamise nõudeid ega märgistusnõudeid.”
14 Määruse nr 1829/2003 artikkel 1 näeb ette eesmärgi „tagada inimeste elu ja tervise kaitse kõrge tase”.
15 Sama määruse artikkel 2 sätestab terve rea selle määruse kohaldamisel kasutatavaid mõisteid, viidates vajaduse korral mõistetele, mis on ära toodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75), direktiivis 2001/18 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463).
16 See nimekiri sisaldab muu hulgas järgmisi mõisteid:
– „toit” – töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed (määruse nr 178/2002 artikli 2 esimene lõik);
– „organism” – bioloogiline isend, kes on võimeline paljunemiseks või geneetilise materjali ülekandeks (direktiivi 2001/18 artikli 2 punkt 1);
– „[GMO]” – organism, välja arvatud inimene, mille geneetilist materjali on muudetud sellisel viisil, mis loomuliku paaritumise ja/või rekombinatsiooni teel ei ole võimalik (direktiivi 2001/18 artikli 2 punkt 2);
– „tahtlik keskkonda viimine” – GMO või GMO‑de kombinatsiooni tahtlik keskkonda viimine, mille puhul ei kasutata erilisi isoleerimismeetmeid rahvastiku ja keskkonnaga kokkupuudete piiramiseks ja kaitstuse kõrge taseme loomiseks (direktiivi 2001/18 artikli 2 punkt 3);
– „keskkonnariski hindamine” – GMO‑de tahtlikust keskkonda viimisest või turule viimisest tingitud võimaliku inimeste tervist või keskkonda ähvardava riski hindamine, kusjuures tegemist võib olla otsese või kaudse, kohese või viitriskiga (direktiivi 2001/18 artikli 2 punkt 8);
– „geneetiliselt muundatud toit” – GMO‑dest koosnev, neid sisaldav või neist toodetud toit (määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkt 6);
– „GMO‑dest toodetud” – tervikuna või osaliselt GMO‑dest saadud, kuid mitte GMO‑sid sisaldav ega GMO‑dest koosnev (määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkt 10);
– „koostisosa” – toidu tootmisel või valmistamisel kasutatav mis tahes aine, k.a lisaained, mida valmistoode – ka muudetud kujul – sisaldab (direktiivi 2000/13 artikli 6 lõige 4).
17 Määruse nr 1829/2003 artikli 3 „Reguleerimisala”, mis asub II peatüki „Geneetiliselt muundatud toit” 1. jaos „Lubade andmine ja järelevalve”, lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat jagu kohaldatakse:
a) toiduks kasutatavate GMO‑de suhtes;
b) GMO‑dest koosneva või neid sisaldava toidu suhtes;
c) GMO‑dest toodetud toidu või GMO‑dest toodetud koostisosi sisaldava toidu suhtes.”
18 Nimetatud määruse artikli 4 lõige 2 keelab turule viia toiduks kasutatavat GMO‑d, GMO‑dest koosnevat või neid sisaldavat toitu või GMO‑dest toodetud toitu või GMO‑dest toodetud koostisosi sisaldavat toitu, kui asjaomasel tootel puudub selle määruse alusel antud luba.
19 Artikli 4 lõige 3 seab loa andmise tingimuseks eelkõige selle, et tõendatakse, et GMO või geneetiliselt muundatud toit ei avalda kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega keskkonnale.
20 Artiklis 13 on toodud märgistamisnõuded, mida artikli 12 lõike 1 kohaselt kohaldatakse toitude suhtes, mis:
– koosnevad GMO‑dest või sisaldavad neid; või
– on toodetud GMO‑dest või sisaldavad neist toodetud koostisosi.
21 Samas näeb artikli 12 lõige 2 ette, et mainitud märgistamisnõudeid ei kohaldata toitude suhtes, mis sisaldavad GMO‑dest koosnevat, neid sisaldavat või neist toodetud materjali alla 0,9% toidu üksikutes koostisosades või ühest komponendist koosnevas toidus, kui GMO‑de sisaldus toitudes on juhuslik või tehniliselt vältimatu.
22 Määruse nr 1829/2003 artikkel 47 sätestab kolmeaastase üleminekumeetmena, et GMO‑dest koosneva, neid sisaldava või neist toodetud materjali vähem kui 0,5% sisaldust toidus või söödas ei loeta artikli 4 lõike 2 rikkumiseks, kui selline sisaldus on juhuslik või tehniliselt vältimatu.
Direktiiv 2001/110/EÜ
23 Nõukogu 20. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/110/EÜ mee kohta (EÜT L 2002, lk 47; ELT eriväljaanne 13/27, lk 179) artikkel 1 sätestab:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse I lisas loetletud toodete suhtes. Need tooted peavad vastama II lisas sätestatud tingimustele.”
24 Direktiivi I lisa punkt 1 sisaldab järgmist definitsiooni:
„Mesi on looduslik magus aine, mida valmistavad Apis mellifera mesilased taimede nektarist või elusate taimeosade eritistest või elusatest taimeosadest toituvate putukate eritistest, mida mesilased koguvad, muundavad teatavate endast pärit olevate ainetega ühendamise teel, sadestavad, veetustavad ja ladustavad ning jätavad meekärgedesse küpsema ja valmima.”
25 Direktiivi II lisa esimeses, teises ja kolmandas lõigus on täpsustatud:
„Mesi koosneb põhiliselt erinevatest suhkrutest, peamiselt fruktoosist ja glükoosist ning samuti teistest ainetest, nagu orgaanilised happed, ensüümid ja mee kogumisel saadud tahked osakesed. […]
Meena turustamisel või inimtoiduks ettenähtud tootes kasutamisel ei tohi meele olla lisatud mingeid toidu koostisosasid, sealhulgas lisaained, samuti ei tohi sinna olla lisatud muud peale mee. Mesi peab olema võimalikult vaba selle koostisele võõrastest orgaanilistest või anorgaanilistest ainetest. […]
Ilma et see piiraks I lisa punkti 2 alapunkti b punkti viii [kus on määratletud filtreeritud mesi] kohaldamist, ei tohi meele iseäralikku õietolmu või koostisosasid eemaldada, välja arvatud juhul, kui see on võõraste anorgaaniliste või orgaaniliste ainete eemaldamisel vältimatu.”
Siseriiklik õigus
26 21. detsembri 2004. aasta seadusega (BGBl. 2005 I, lk 186) sätestatud geenitehnikaseaduse (Gentechnikgesetz, edaspidi „GenTG”) § 36a on sõnastatud järgmiselt:
„Geenitehnika abil organismi omaduste ülekandmine või geneetiliselt muundatud organismi muul viisil keskkonda viimine kujutavad endast olulist kahjustamist Bürgerliches Gesetzbuch’i [Saksa tsiviilseadustik, edaspidi „BGB”] § 906 tähenduses, kui vilja saama õigustatud isik ei või tooteid omaduste ülekandmise või keskkonda viimise tõttu oma kavatsuse kohaselt
1) turule viia või
2) võib need käesoleva seaduse sätete või muude õigusnormide alusel turule viia üksnes tingimusel, et nende märgistusel on mainitud geneetilist muundamist […]”
27 BGB § 906 lõige 2 selle 2. jaanuaril 2002 avaldatud versioonis (BGBl. 2002 I, lk 42) sätestab:
„Sama kehtib juhul, kui oluline kahjustus tekib teise kinnisasja kohalike tavade kohasest kasutamisest ja seda ei saa kõrvaldada meetmetega, mis oleksid seda laadi kasutajalt majanduslikult mõistlikult eeldatavad. Kui omanik peab sellist mõjutust taluma, siis võib ta nõuda teise kinnisasja valdajalt vastavat rahalist hüvitist, kui mõjutus kahjustab tema kinnisasja või sellelt saadava vilja tavakohast kasutamist enam, kui seda võib temalt mõistlikult nõuda.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
28 Monsanto Europe sai 1998. aastal komisjoni 22. aprilli 1998. aasta otsuse 98/294/EÜ geneetiliselt muundatud maisi (Zea mays L. liin MON 810) turule viimise kohta vastavalt nõukogu direktiivile 90/220/EMÜ (EÜT L 131, lk 32; ELT eriväljaanne 03/23, lk 77) täitmisel loa viia turule geneetiliselt muundatud mais MON 810 (edaspidi „MON 810”).
29 Maisi MON 810 kasvatamine on Saksamaal keelatud Bundesamt für Verbraucherschutz und Lebensmittelsicherheiti (liitvabariigi tarbijakaitse ja toiduohutuse amet) 17. aprilli 2009. aasta otsusega, millega ajutiselt peatati turule viimise loa kehtivus.
30 Monsanto Technology sordid on heaks kiidetud seemneid puudutavate õigusaktide alusel. Monsanto Agrar Deutschlandil on õigus turustada Saksamaal maisiliinist MON 810 saadud maisiseemneid.
31 Mais MON 810 sisaldab mullabakteri Bacillus thuringiensis’e (Bt) geeni, mis kutsub maisitaimes esile Bt‑toksiinide tekke. Need toksiinid võimaldavad võidelda maisi kahjustava liblikaliigi, st varreleediku röövikute vastu, kellest tabandatud maisitaimede areng on pärsitud. Bt‑toksiinid lõhuvad röövikute seedetrakti rakke, põhjustades seeläbi nende hukkumise.
32 Freistaat Bayernile kuulub erinevaid maatükke, kus ta on viimastel aastatel kasvatanud teaduslikel eesmärkidel maisi MON 810. Ta ei välista selle kultuuri kasvatamise jätkamist, kui kogu liitvabariigi territooriumil lõpeb kõnealuse maisiliini kasvatamise keeld.
33 K. H. Bablok on harrastusmesinik. Ta toodab Freistaat Bayerni maatükkide läheduses mett nii müümiseks kui enda tarbeks. Lisaks tootis ta 2005. aastani ka õietolmu toidulisandi kujul toiduna müümiseks. Ta kavatseb õietolmu tootmist uuesti alustada, kui kaob oht, et mesindussaadustesse satub geneetiliselt muundatud õietolmu.
34 S. Egeter, J. Stegmeier, K. Müller ja B. Klimesch astusid siseriiklikku menetlusse apellatsiooniastmes. Nad on samuti harrastusmesinikud, mõned neist toodavad mett ainult enda tarbeks. Nende mesitarud asuvad Freistaat Bayerni maatükkidest ühe kuni kolme kilomeetri kaugusel.
35 Õietolmu, mida mesilased korjavad toiduks, võib sattuda mee sisse kas juhuslikult – kui see on sinna sattunud mesilastelt meevalmistamise käigus – või tehniliselt – mee võtmise käigus kärgede vurritamisel, mille tulemusena eraldub lisaks mett sisaldavate kärjekannude sisule ka õietolmu jaoks mõeldud naaberkärjekannude sisu.
36 Maisi õietolmus, mille K. H. Bablok sai tarudest, mis asuvad 500 meetri kaugusel Freistaat Bayernile kuuluvast katsepõllust, tuvastati 2005. aastal esiteks maisi MON 810 DNA‑d 4,1% kogu maisi DNA‑st ning teiseks transgeenseid valke (Bt‑toksiin).
37 Samuti leidus K. H. Babloki üksikutes meeproovides väga väike kogus maisi MON 810 DNA‑d, mis pärines kõnealuse maisi õietolmust.
38 Eelotsusetaotluse esitamise ajaks ei olnud maisi MON 810 DNA‑d S. Egeteri, J. Stegmeieri, K. Mülleri ja B. Klimeschi mesindussaadustes tuvastatud.
39 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul palutakse tema menetluses olevas kohtuasjas tuvastada, et kõnealused mesindussaadused on maisi MON 810 õietolmu sisalduse tõttu muutunud müügi- või tarbimiskõlbmatuks ning et neid on GenTG § 36a ja BGB § 906 lõike 2 tähenduses „oluliselt kahjustatud”.
40 Esimeses kohtuastmes rahuldas Bayerisches Verwaltungsgericht Augsburg 30. mai 2008. aasta otsusega selle taotluse. Nimetatud kohus leidis, et maisi MON 810 õietolmu sattumine muudab mee ja õietolmust valmistatud toidulisandid toiduks, millele tuleb taotleda luba, mistõttu neid tooteid ei saa määruse nr 1829/2003 artikli 4 lõike 2 kohaselt sellise loa puudumise korral turule viia.
41 Bayerisches Verwaltungsgericht Augsburgi hinnangul on K. H. Babloki mesi ja õietolmust valmistatud toidulisandid maisi MON 810 õietolmu sisalduse tõttu oluliselt kahjustatud.
42 Monsanto Technology, Monsanto Agrar Deutschland ja Freistaat Bayern esitasid selle analüüsi vaidlustamiseks apellatsioonkaebuse Bayerischer Verwaltungsgerichtshofile.
43 Selles kohtus väidavad nad, et määrus nr 1829/2003 ei ole kohaldatav maisi MON 810 õietolmu suhtes, mida leidub mee sees või mida kasutatakse toidulisandina. Väikese koguse looduslikult toidusse sattumise tagajärgi on uuritud ning sellest tulenevalt on need otsusega 98/294 lubatud.
44 Nad väidavad veel, et mees esinev või toidulisandina kasutatav õietolm ei ole „GMO” määruse nr 1829/2003 tähenduses, kuna sellel ei ole mee sisse sattumisel või toiduainena, eelkõige toidulisandina kasutamise ajal enam konkreetset ja individuaalset paljunemisvõimet ning kuna ainult transgeense DNA ja/või valgu esinemisest selleks ei piisa.
45 Kui määrus nr 1829/2003 oleks kohaldatav, tuleks selles sisalduvaid lubade andmise norme tõlgendada kitsalt. Kui maisi MON 810 õietolm, mis esineb looduses täiesti õiguspäraselt, satub mee sisse juhuslikult, on mee turule viimiseks luba vaja alles alates 0,9% künnisest, nagu on seoses märgistamisega ette nähtud määruse nr 1829/2003 artikli 12 lõikes 2.
46 Bayerischer Verwaltungsgerichtshof märgib, et maisi MON 810 kasvatamine, mis toimus minevikus ja mida võidakse tulevikus taas jätkata, on juhul, kui pikendatakse turule viimise luba, õiguslikult korrektne, ning et kaebajad peavad järelikult seda vastavalt BGB § 906 lõikele 2 taluma.
47 Viimati nimetatud sätet silmas pidades selgitab ta, et mesindussaaduste olulise kahjustamise küsimus, mis on põhikohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega, sõltub sellest, kas maisi MON 810 õietolmu sattumise korral nendesse saadustesse ei või neid – kui geneetiliselt muundatud toitu – enam turule viia, ilma et oleks saadud luba määruse nr 1829/2003 artikli 4 lõike 2 alusel, või kas igal juhul võib neid turule viia üksnes tingimusel, et nende märgistusel on GenTG artikli 36 kohaselt mainitud geneetilist muundamist.
48 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et maisi MON 810 õietolmu esinemine võib niisuguseid tagajärgi põhjustada üksnes juhul, kui seda õietolmu sisaldavad mesindussaadused kuuluvad määruse nr 1829/2003 kohaldamisalasse.
49 Ta tõdeb, et see küsimus sõltub kõigepealt sellest, kas selline maisi õietolm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on „organism” määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 4 tähenduses ja „GMO” sama artikli punkti 5 tähenduses, kusjuures need kaks sätet viitavad määratlustele, mis on kahele kõnealusele mõistele antud direktiivis 2001/18.
50 Kohtu hinnangul on maisi õietolm „organism”, võttes arvesse, et kuigi see ei suuda ise paljuneda, võib ta isasrakuna looduslikes tingimustes geneetilist materjali emasrakkudele üle kanda.
51 Bayerischer Verwaltungsgerichtshof märgib siiski, et maisi õietolm kaotab kuivamise tõttu väga kiiresti võime viljastada emast maisiõit, mistõttu see ei ole kogu mee valmimisperioodi ajal enam funktsioneeriv elusorganism alates hetkest, mil õietolmu sisaldav mesi ladustatakse kärgedesse ja kaanetatakse. Ta lisab, et sama kehtib õietolmust valmistatud toodetes sisalduva õietolmu suhtes alates hetkest, mil viimased on mõeldud tarbimiseks eelkõige toidulisanditena.
52 Tal tekib niisiis peamiselt küsimus, millised on selle kahju tagajärjed, mida vaidlusalune õietolm oma paljunemisvõime tõttu tekitab.
53 Neil asjaoludel otsustas Bayerischer Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas mõistet „[GMO]” […] määruse [nr 1829/2003] artikli 2 punkti 5 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka geneetiliselt muundatud taimedest saadud materjali (käesoleval juhul geneetiliselt muundatud maisi MON 810 õietolm), mis küll sisaldab geneetiliselt muundatud DNA‑d ja geneetiliselt muundatud valku (käesoleval juhul Bt‑toksiin), kuid millel ei ole toidusse (käesoleval juhul mesi) sattumisel või toiduainena, eelkõige toidulisandina kasutamise ajal (enam) konkreetset ja individuaalset paljunemisvõimet?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav:
a) Kas selleks, et toitu saaks käsitada määruse [nr 1829/2003] artikli 2 punkti 10 tähenduses „GMO‑dest toodetud” toiduna, piisab igal juhul selle tuvastamisest, et toit sisaldab geneetiliselt muundatud taimedest saadud materjali, millel varem oli konkreetne ja individuaalne paljunemisvõime?
b) Kui vastus sellele küsimusele on jaatav:
kas mõistet „GMO‑dest toodetud” määruse [nr 1829/2003] artikli 2 punkti 10 ja artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua GMO‑de puhul eeldusena tahtlikku ja eesmärgistatud tootmisprotsessi, vaid hõlmab ka olukorda, kus (varasemad) GMO‑d on toidusse (käesoleval juhul mesi või toidulisandina kasutatav õietolm) sattunud tahtmatult ja juhuslikult?
3. Kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav:
kas määruse [nr 1829/2003] artikli 3 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 4 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et olukord, kus geneetiliselt muundatud materjal, mis esineb looduses täiesti õiguspäraselt, satub sellisse loomset päritolu toitu nagu mesi, tingib selle toidu suhtes nendes sätetes ette nähtud loa- ja järelevalvekohustuse, või on võimalik analoogia alusel kohaldada muid kehtivaid piirmäärasid (nt määruse artikli 12 lõiget 2)?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
54 Oma esimese küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas mõistet „GMO” määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 5 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see mõiste ei hõlma enam niisugust ainet nagu geneetiliselt muundatud maisisordilt pärinev õietolm, kuna see on täielikult kaotanud konkreetse ja individuaalse paljunemisvõime, kuigi geneetiliselt muundatud materjal temas on säilinud.
55 Eelotsusetaotlusest selgub, et mõiste „GMO” ühe võimaliku tõlgenduse kohaselt viitab nimetatud mõiste ainult funktsioneerivale isendile ehk elusale bioloogilisele isendile. Seega ei piisa sellest, et maisi surnud õietolm sisaldab transgeenset DNA‑d või transgeenset valku. Direktiivis 2001/18 sisalduvad „organismi” ja „GMO” määratlused eeldavad tingimata, et geneetilist informatsiooni saaks kohasele adressaadile rekombinatsiooni eesmärgil konkreetselt üle kanda. Direktiivi põhjendus 4 kinnitab sarnast analüüsi. Direktiiv näib seega otsustavalt lähtuvat kahest kokkukuuluvast kriteeriumist, see tähendab elujõulisusest ja viljakusest, mitte pelgalt sellise DNA ülekandmisest, mis ei saa enam paljunemisprotsessis osaleda.
56 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib siiski küsimus, kas niisugune tõlgendus ei ole vastuolus määruse nr 1829/2003 kaitse‑eesmärgiga. Sellise toidu määruse kohaldamisalast väljajätmine, mis sisaldab piiramatus koguses geneetilisest muundamisest tulenevat DNA‑d või valku, võib osutuda selle eesmärgiga vastuolus olevaks. Toiduohutuse seisukohalt oluline asjaolu võiks seega seisneda mitte niivõrd GMO paljunemisvõimes, kuivõrd geneetiliselt muundatud materjali sisalduvuses.
57 Määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkt 5 määratleb GMO viite kaudu sellele mõistele, mis on toodud direktiivi 2001/18 artikli 2 punktis 2, see tähendab kui „organism[i], […] mille geneetilist materjali on muudetud sellisel viisil, mis loomuliku paaritumise ja/või rekombinatsiooni teel ei ole võimalik”.
58 Vaidlust ei ole selle üle, et põhikohtuasjas käsitletava õietolmu geneetilist materjali on muudetud niisugustes tingimustes, millele viitab GMO määratlus.
59 Eelotsusetaotluse esitanud kohus saab seega selle õietolmu kvalifitseerida GMO‑ks ainult siis, kui see aine on veel „organism” määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 4 tähenduses, mis viite kaudu direktiivi 2001/18 artikli 2 punktile 1 määratleb „organismi” kui „bioloogili[s]e isend[i], kes on võimeline” kas „paljunemiseks” või „geneetilise materjali ülekandeks”.
60 Kuna vaidlus keskendub määratluse teisele osale, mis tuleneb paljunemise või geneetilise materjali ülekandmise võimest, ning kuna on selge, et põhikohtuasjas käsitletav õietolm on täielikult kaotanud konkreetse ja individuaalse paljunemisvõime, siis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas see õietolm on veel võimeline „geneetilise materjali ülekandeks”, võttes nõuetekohaselt arvesse olemasolevaid teaduslikke andmeid ja arvestades kõiki geneetilise materjali ülekandmise vorme, mis on teaduslikult kindlaks tehtud.
61 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks selle hinnangu tulemusel jõudma järeldusele, et põhikohtuasjas käsitletav õietolm ei ole või enam ei ole geneetilise materjali ülekandeks võimeline, mistõttu seda ei saa käsitada organismina ega järelikult ka GMO‑na määruse nr 1829/2003 mõttes, siis ei tähenda see ilmtingimata seda, et see õietolm ei kuulu nimetatud määruse kohaldamisalasse. Kuigi õietolm ei kuulu sel juhul määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 punktide a ega b kohaldamisalasse, võib see siiski kuuluda määruse artikli 3 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse; seda võimalust peab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ise oma teises eelotsuse küsimuses võimalikuks.
62 Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et „GMO” mõistet määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 5 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see mõiste ei hõlma niisugust ainet nagu geneetiliselt muundatud maisisordilt pärinev õietolm, mis on kaotanud paljunemisvõime ja millel puudub igasugune võime üle kanda temas sisalduvat geneetilist materjali.
Teine küsimus
63 Oma teises küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes soovib, et liidu kohus täpsustaks määruse nr 1829/2003 kohaldamisala, selle määruse artikli 2 punktile 10, mis määratleb mõiste „GMO‑dest toodetud”.
64 Toiduainete osas on määruse nr 1829/2003 kohaldamisala piiratud selle artikli 3 lõikega 1, milles on loetletud:
„a) toiduks kasutatava[d] GMO‑d[…];
b) GMO‑dest koosnev[…] või neid sisaldav[…] toi[t];
c) GMO‑dest toodetud toi[t] või GMO‑dest toodetud koostisosi sisaldav[…] toi[t]”.
65 Artikli 3 lõike 1 punktide a ja b ulatus sõltub peamiselt mõistest „GMO”.
66 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks põhikohtuasjas tuvastama, et kõnealune õietolm ei ole või enam ei ole võimeline geneetilist materjali üle kandma, mistõttu seda ei saa enam käsitada GMO-na, siis jääb see kohtuvaidlus määruse nr 1829/2003 kohaldamisalasse vaid juhul, kui määruse artikli 3 lõike 1 punkti c tingimused on täidetud.
67 Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, mis puudutab vaidlusalust õietolmu „sisaldavaid” tooteid, sõltub määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 punkti c ulatus mõistest „toit”, mis on määratletud määruse artikli 2 punktis 1 viitega määrusele nr 178/2002, mõistest „koostisosa”, mis on määratletud määruse nr 1829/2003 artikli 2 punktis 13 viitega direktiivi 2000/13 artikli 6 lõikele 4, ja mõistest „GMO‑dest toodetud”, mis on määratletud määruse nr 1829/2003 artikli 2 punktis 10.
68 Seega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega sisuliselt teada, kas:
– määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkte 1, 10 ja 13 ning artikli 3 lõike 1 punkti c, määruse nr 178/2002 artiklit 2 ja direktiivi 2000/13 artikli 6 lõike 4 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui niisugust ainet nagu geneetiliselt muundatud DNA‑d ja geneetiliselt muundatud valku sisaldavat õietolmu ei saa käsitada GMO‑na, siis niisugused tooted nagu seda ainet sisaldav(ad) mesi ja toidulisandid kujutavad endast „[…] GMO‑dest toodetud koostisosi sisaldava[t] toi[t]u” määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses;
– sama kehtib sõltumata sellest, kas kõnealune aine on toidusse sattunud tahtmatult või juhuslikult.
69 Niisugused tooted nagu põhikohtuasjas kõne all olevat õietolmu sisaldav mesi ja toidulisandid on mõeldud inimestele söögiks. Seega on need „toit” määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 1 ja määruse nr 178/2002 artikli 2 tähenduses.
70 Põhikohtuasjas kõne all olev õietolm pärineb maisiliinilt MON 810, see tähendab GMO‑lt.
71 Seda õietolmu tuleb käsitada „GMO‑dest toodetuna” määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 10 tähenduses, kui seda ei saa enam kvalifitseerida GMO‑ks, sest sellisel juhul ei koosne see enam GMO‑st ega sisalda seda enam.
72 Seega tuleb teisele küsimusele vastamiseks uurida peamiselt seda, kas nimetatud õietolmu saab kvalifitseerida „koostisosaks”.
73 Määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 13 ja direktiivi 2000/13 artikli 6 lõike 4 punkti a kohaselt on koostisosa „toidu tootmisel või valmistamisel kasutatav mis tahes aine […], mida valmistoode – ka muudetud kujul – sisaldab”.
74 Õietolmust saadud toidulisandite puhul tuleb lähtuda „koostisosa” määratlusest juhul, kui õietolm on sinna lisatud tootmise või valmistamise käigus.
75 Mis puutub mees sisalduvasse õietolmu, siis tuleb tõdeda, et direktiivi 2001/110 II lisa esimese lõigu kohaselt koosneb mesi mitte ainult erinevatest suhkrutest, vaid ka teistest ainetest, nagu „mee kogumisel saadud tahked osakesed”.
76 Kuid õietolm on tahked osakesed, mis on tõesti saadud mee kogumisel, osaliselt mesilaste abil ja peamiselt mesiniku poolt läbi viidava vurritamise teel. Direktiivi 2001/110 II lisa kolmanda lõigu kohaselt „ei tohi […] õietolmu […] eemaldada, välja arvatud juhul, kui see on võõraste anorgaaniliste või orgaaniliste ainete eemaldamisel vältimatu”.
77 Seega ei ole õietolm võõras aine ega mustus mee sees, vaid mee tavapärane koostisosa, mida liidu seadusandja tahte tõttu ei tohi üldjuhul eemaldada, vaatamata sellele, et tema mee sisse sattumise korrapärasus ja see, millises koguses seda mees leidub, on mee tootmise käigus mõnevõrra juhuslikud.
78 Niisugustel asjaoludel tuleb õietolmu – mis on hõlmatud direktiivis 2001/110 toodud mee määratlusega – direktiivi 2000/13 artikli 6 lõike 4 punkti a tähenduses käsitada koostisosana, mida kasutatakse „toidu tootmisel või valmistamisel [ning] mida valmistoode […] sisaldab”.
79 Seega tuleb see kvalifitseerida ka „koostisosaks” määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkti 13 ja direktiivi 2000/13 artikli 6 lõike 4 punkti a tähenduses.
80 Euroopa Komisjoni vastuväide sellele järeldusele on, et tuleb teha vahet mõistetel „koostisosa” ja „looduslikku koostissesse kuuluv aine”. Tema sõnul on õietolm mee looduslikku koostissesse kuuluv aine, mitte koostisosa, mistõttu seda sisaldav mesi ei kuulu määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse. See tulemus on lisaks kooskõlas ka nimetatud määruse põhjenduse 16 sõnastusega, millest tuleb järeldada, et loomset päritolu toiduaineid tuleb käsitada GMO‑dest toodetutena vaid siis, kui loom ise on geneetiliselt muundatud.
81 Samas ei võta see vahetegemine arvesse õietolmu meesse sattumise erilisi tingimusi ega selle õietolmu tahtlikku säilitamist lõpptoote koostises.
82 Pakutud tõlgendus kahjustaks inimtervise kaitse eesmärki, kuna nii jääks mesi välja tema kahjutuse suhtes tehtava igasuguse kontrolli alt, isegi kui ta sisaldaks suurtes kogustes geneetiliselt muundatud materjali.
83 See eiraks määruse nr 1829/2003 kohaldamise otsustavat kriteeriumi, mis on toodud selle põhjenduses 16 ning mis põhineb asjaolul, „kas geneetiliselt muundatud lähtematerjalist saadud materjali toidus […] leidub või mitte”.
84 Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni analüüsi ei kinnita nimetatud põhjendus 16, mis selgitab niisuguste toiduainete väljajätmist selle määruse kohaldamisalast, mis on toodetud mitte „GMO‑dest”, vaid geneetiliselt muundatud abiainete „abil”.
85 Selles põhjenduses loetletud geneetiliselt muundatud söödaga toidetud loomadest toodetud toidulisandite näited üksnes illustreerivad seda, mida hõlmab GMO‑de „abil” toodetud sellise toidu kategooria, milles ei ole tuvastatav geneetiliselt muundatud lähtematerjalist saadud materjali esinemine.
86 Seetõttu ei saa need olla aluseks sellele, et jätta määruse nr 1829/2003 kohaldamisalast välja niisugune toit nagu põhikohtuasjas käsitletav mesi, mis tegelikult sellist materjali sisaldab.
87 Järelikult ei saa asuda seisukohale – mida soovitab Monsanto eesmärgiga välistada ka mesi selle määruse kohaldamisalast –, et õietolmu sisaldumine mees ei ole tahtliku tootmisprotsessi tagajärg.
88 See sisaldumine on vastupidi koguni teadliku tootmisprotsessi tagajärg ning mesinik, kes soovis toota liidu seadusandja poolt meena kvalifitseeritud toiduainet, on seda tagajärge soovinud. Lisaks tuleneb see mesiniku enese tegevusest – vurritamisest, mida ta mee kogumiseks teeb.
89 Tahtlikult niisuguse aine lisamine toidu sisse nagu põhikohtuasjas kõne all olev õietolm ei saa mingil juhul olla määruses nr 1829/2003 ette nähtud loakorra kohaldamise tingimus, kuna oht inimtervisele, mida selle määrusega soovitakse ennetada, ei sõltu sellest, kas asjaomase aine lisamine on tahtlik või juhuslik.
90 Lisaks muudaks sellesuunaline tõlgendus, mille Monsanto välja pakkus, ainetuks määruse nr 1829/2003 artikli 12 lõike 2, mis teeb erandi sama määruse artiklis 13 sätestatud märgistamise kohustusest, kui asjaomase materjali sisaldus ei ületa 0,9% iga koostisosa kohta, „kui [see] sisaldus toitudes on juhuslik või tehniliselt vältimatu”.
91 Nimetatud sisalduse juhuslikkuse või tehnilise vältimatuse arvessevõtmine tähendaks iseenesest seda, et toiduaine jääks määruse nr 1829/2003 kohaldamisalast välja ning seega ei kehtiks ka märgistamiskohustus.
92 Seega tuleb teisele küsimusele vastata järgmiselt:
– määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkte 1, 10 ja 13 ning artikli 3 lõike 1 punkti c, määruse nr 178/2002 artiklit 2 ja direktiivi 2000/13 artikli 6 lõike 4 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui niisugust ainet nagu geneetiliselt muundatud DNA‑d ja geneetiliselt muundatud valku sisaldavat õietolmu ei saa käsitada GMO‑na, siis niisugused tooted nagu seda ainet sisaldav(ad) mesi ja toidulisandid kujutavad endast „[…] GMO‑dest toodetud koostisosi sisaldava[t] toi[t]u” määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses;
– sama kehtib sõltumata sellest, kas kõnealune aine on toidusse sattunud tahtlikult või juhuslikult.
Kolmas küsimus
93 Oma kolmanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui nad näevad toidu suhtes ette loa- ja järelevalvekohustuse, siis võib selle kohustusega analoogselt kohaldada ka niisugust piirmäära, nagu on sama määruse artikli 12 lõikes 2 ette nähtud märgistamise puhul.
94 Monsanto ja Poola valitsus on seisukohal, et juhul, kui teatav GMO on lubatud direktiivi 2001/18 alusel või nii nagu põhikohtuasja vaidluses nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiivi 90/220/EMÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta (EÜT L 117, lk 15; tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2001/18) alusel, siis katab väljastatud luba geneetiliselt muundatud materjali väikeste koguste juhusliku sisalduse, mis on selle loa rakendamise loomulik tagajärg, mida nende arvates on GMO hindamise käigus ka arvesse võetud.
95 Niisuguse käsitlusega ei saa nõustuda.
96 Direktiivid 90/220 ja 2001/18 võeti üksteise järel vastu selleks, et reguleerida GMO‑de tahtlikku keskkonda viimist ja GMO‑de toodetena turule viimist ning eesmärgiga vältida GMO‑dest inimeste tervisele ja keskkonnale tuleneda võivat kahjulikku mõju.
97 Määrust nr 1829/2003 kohaldatakse konkreetselt toidu ja sööda valdkonnas. Toidu osas on määruse esimene eesmärk, millele viitab artikli 4 lõige 1, samuti vältida kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale.
98 Samas on direktiivides 90/220 ja 2001/18 kasutatud lähenemist peamiselt mõiste „tahtlik keskkonda viimine” kaudu, mis on määratletud kummagi direktiivi artikli 2 punktis 3 kui GMO tahtlik keskkonda viimine ilma eriliste isoleerimismeetmeteta „rahvastiku ja keskkonnaga kokkupuudete piiramiseks”.
99 See lähenemine on seega üldisem, sealhulgas ka osas, mis puutub GMO‑de turule viimisse tootena. Selles osas seovad direktiivi 90/220 põhjendused 12, 13 ja 14 ning direktiivi 2001/18 põhjendused 25, 28 ja 32 vajaduse kehtestada hindamis‑ ja loamenetluse olukorraga, kus turule viimisega kaasneb tahtlik keskkonda viimine.
100 Kuigi määrus nr 1829/2003 sisaldab, eelkõige artikli 5 lõikes 5 ja artikli 6 lõikes 4 toidu keskkonnaohu hindamise aspekte, rajaneb see määrus neid aspekte puudutavas osas peamiselt inimeste kaitsele suunatud lähenemisel, millega seondub eriomane asjaolu, et see toit on juba määratluse poolest mõeldud inimestele söögiks. Nii tuleb määruse põhjenduse 3 kohaselt selleks, et kaitsta inimeste tervist, geneetiliselt muundatud organismidest koosneva, neid sisaldava või neist toodetud toidu puhul läbi viia nende „ohutushindamine”.
101 Niisiis näeb määrus nr 1829/2003 ette täiendava kontrolliastme.
102 See määrus muutuks ainetuks, kui asuda seisukohale, et direktiivi 90/220 või 2001/18 alusel läbi viidud hindamine ja antud luba katavad kõik ohud, mis võivad inimeste tervisele ja keskkonnale tekkida.
103 Kui määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 tingimused on täidetud, tekib loa- ja järelevalvekohustus vaatamata sellele, milline on asjaomases tootes sisalduv geneetiliselt muundatud materjali määr.
104 Mis puutub sellesse kohustusse, siis piirmäär 0,5% on ette nähtud vaid määruse nr 1829/2003 artiklis 47. Selle piirmäära kehtivus lõppes nimetatud artikli 47 lõike 5 kohaselt aga kolm aastat pärast määruse kehtima hakkamist.
105 Mis puutub määruse nr 1829/2003 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud 0,9% üksikute koostisosade lubatud piirmäära, siis see käib märgistamiskohustuse kohta, mitte loa- ja järelevalvekohustuse kohta.
106 Selle piirmäära kohaldamine analoogia alusel viimati nimetatud kohustusele võtaks kogu kasuliku mõju sättelt, mis selle ette näeb, kuna see jätaks asjaomase toidu määruse 1829/2003 kohaldamisalast välja.
107 Igal juhul oleks see vastuolus nimetatud määruse artiklis 1 sätestatud „inimeste elu ja tervise kõrge kaitstuseastme” eesmärgiga.
108 Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui need näevad toidu suhtes ette loa- ja järelevalvekohustuse, siis ei või selle kohustusega analoogselt kohaldada niisugust piirmäära, nagu on sama määruse artikli 12 lõikes 2 ette nähtud märgistamise puhul.
Kohtukulud
109 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Mõistet „geneetiliselt muundatud organism” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) artikli 2 punkti 5 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see mõiste ei hõlma niisugust ainet nagu geneetiliselt muundatud maisisordilt pärinev õietolm, mis on kaotanud paljunemisvõime ja millel puudub igasugune võime üle kanda temas sisalduvat geneetilist materjali.
2. Määruse nr 1829/2003 artikli 2 punkte 1, 10 ja 13 ning artikli 3 lõike 1 punkti c, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) artiklit 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) artikli 6 lõike 4 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui niisugust ainet nagu geneetiliselt muundatud DNA‑d ja geneetiliselt muundatud valku sisaldavat õietolmu ei saa käsitada GMO‑na, siis niisugused tooted nagu seda ainet sisaldav(ad) mesi ja toidulisandid kujutavad endast „[…] GMO‑dest toodetud koostisosi sisaldava[t] toi[t]u” määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses. Sama kehtib sõltumata sellest, kas kõnealune aine on toidusse sattunud tahtlikult või juhuslikult.
3. Määruse nr 1829/2003 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui need näevad toidu suhtes ette loa- ja järelevalvekohustuse, siis ei või selle kohustusega analoogselt kohaldada niisugust piirmäära, nagu on sama määruse artikli 12 lõikes 2 ette nähtud märgistamise puhul.
Allkirjad