Kohtuasi C‑205/11 P

Fédération internationale de football association (FIFA)

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Teleringhääling – Direktiiv 89/552/EMÜ – Artikkel 3a – Ühendkuningriigi meetmed seoses selle liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmustega – Maailmameistrivõistlused jalgpallis – Otsus, millega need meetmed tunnistatakse liidu õigusega kooskõlas olevaks – Põhjendamine – EÜ artiklid 43, 49 ja 86 – Omandiõigus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 18. juuli 2013

1.        Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine – Hindamiskriteeriumid – Liikmesriikide lai kaalutlusruum

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

2.        Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine  – Liikmesriikide pädevus – Kontrollimine komisjoni poolt – Piirdumine ilmsete kaalutlusvigade kindlakstegemisega – Liidu õiguse põhimõtete paratamatust piiramisest kaugemale minevate tagajärgede uurimine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

3.        Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Väga tähtsad sündmused – Mõiste – Piirdumine üksnes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiriga – Puudumine – Sündmus, mis on jagatav erinevateks mängudeks ja etappideks, millest kõik ei vasta väga tähtsa sündmuse mõistele

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, põhjendus 18; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

4.        Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Väga tähtsad sündmused – Põhjused, mis liikmesriigi konkreetses ühiskondlikus kontekstis võimaldavad pidada jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri väga tähtsaks sündmuseks – Selle liikmesriigi kohustus teha need põhjused komisjonile teatavaks

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

5.        Apellatsioonkaebus – Väited – Liidu õigust rikkuvad kohtuotsuse põhjendused – Muudele õiguslikele põhjendustele tuginev resolutsioon – Rahuldamata jätmine

(ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

6.        Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine – Liikmesriikide pädevus – Kontrollimine komisjoni poolt – Liikmesriigi esitatud lühidad, kuid asjakohased põhjendused sündmuse väga tähtsana määratlemise kohta – Lubatavus – Komisjoni pädevus pärida asjassepuutuvalt liikmesriigilt selgitusi

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, põhjendus 18 ja artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

7.        Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus

(ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

8.        Apellatsioonkaebus – Väited – Ebapiisav või vastuoluline põhjendus – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustuse ulatus

(ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

9.        Apellatsioonkaebus – Väited – Vajadus esitada täpselt Üldkohtu otsuse punkti vastu suunatud kriitika

(ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 punkt c)

10.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Otsus, mis on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust

(ELTL artikli 296 teine lõik)

11.      Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine – Liikmesriikide pädevus – Selguse ja läbipaistvuse nõue – Ulatus – Liikmesriikide õigus esitada pärast väga tähtsate sündmuste loendi vastuvõtmist täiendavaid asjaolusid

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

12.      Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine – Liikmesriikide kaalutlusruum – Kohustus esitada põhjused, miks ei järgitud nõuandvate organite arvamusi – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

13.      Apellatsioonkaebus – Väited – Ebapiisav või vastuoluline põhjendus – Põhjendamiskohustuse ulatus – Üldkohtu viide vaikivale põhjendusele – Lubatavus – Tingimused

(ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

14.      Tühistamishagi – Liidu kohtu pädevus – Ulatus – Üldkohtu õigus asendada vaidlustatud õigusakti andja põhjendusi enda omadega – Välistamine

(ELTL artikkel 263)

15.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Üldkohtule esitatud faktilistele asjaoludele antud hinnangu kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

16.      Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552 – Väga tähtsad sündmused – Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir – Liikmesriigi õigusnormid, mis vaikimisi keelavad selle sündmuse ainuõiguste alusel ülekandmise tasulistes telekanalites – Rahvusvahelise jalgpalliliidu omandiõiguse rikkumine – Üldistest huvidest lähtuvatest põhjendustest tulenev õigustus – Komisjoni kontrollipädevus – Piirid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 17; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/36, artikkel 1; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

1.        Väga tähtsate sündmuste määratlemine on üksnes liikmesriikide pädevuses ning neil on selles osas lai kaalutlusruum.

Direktiivis 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta on niisuguste sündmuste loendi ühtlustamise asemel lähtutud nimelt eeldusest, et liidus esinevad märkimisväärsed sotsiaalsed ja kultuurilised erinevused seoses sellega, kui tähtsaks üldsus sündmust peab. Kuna ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste hindamiskriteeriumid on suhteliselt ebatäpsed, peab iga liikmesriik neid täpsustama ning hindama oma ühiskonna sotsiaalsete ja kultuuriliste eripärade alusel asjaomaste sündmuste huvipakkuvust laia üldsuse jaoks.

(vt punktid 14, 15 ja 17)

2.        Komisjoni pädevus kontrollida direktiivi 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artikli 3a alusel vastuvõetud meetmete seaduslikkust, millega määratletakse ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused, peab liikmesriikidel selle valdkonnas olevat laia kaalutlusruumi arvestades olema piiratud ilmsete kaalutlusvigade kindlakstegemisega, mida liikmeriigid võivad olla teinud väga tähtsate sündmuste määratlemisel.

Mis puudutab täpsemalt küsimust, kas kõnealuse sündmuse määratlemine väga tähtsana on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega nagu proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted, põhiõigustega, teenuste osutamise ja asutamisvabadusega ning vaba konkurentsi eeskirjadega, siis ei tohi jätta tähelepanuta asjaolu, et sündmuse õigustatud määratlemine väga tähtsana toob paratamatult kaasa piirangud teenuste osutamise vabadusele, asutamisvabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele, mida ka liidu seadusandja ette nägi ning mille puhul ta leidis, et neid õigustab üldisest huvist tulenev eesmärk kaitsta õigust teabele ja vajadus tagada laiale üldsusele juurdepääs nende sündmuste teleülekannetele.

Direktiivi 89/552 artiklile 3a kasuliku mõju tagamiseks peab komisjon juhul, kui liikmesriik on sündmuse õiguspäraselt määratlenud väga tähtsana, kontrollima üksnes selle määratlemise niisugust mõju teenuste osutamise vabadusele, asutamisvabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele, mis läheb kaugemale mõjust, mis loomuldasa kaasneb selle sündmuse kandmisega nimetatud artikli 3a lõikes 1 ette nähtud loendisse.

(vt punktid 18, 19 ja 21–23)

3.        Liidu seadusandja ei soovinud öelda, et jalgpalli maailmameistrivõistlused direktiivi 97/36, millega muudetakse direktiivi 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, põhjenduse 18 tähenduses on piiratud üksnes finaalturniiriga ning kujutavad endast ühte ja jagamatut sündmust. Vastupidi, maailmameistrivõistlusi tuleb käsitada sündmusena, mis on põhimõtteliselt jagatav erinevateks mängudeks või etappideks, millest kõik ei kvalifitseeru tingimata väga tähtsaks sündmuseks.

(vt punkt 35)

4.        Kui pidada silmas, et jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri ei saa õiguspäraselt tervikuna kanda väga tähtsate sündmuste loendisse, arvestamata huvi, mida selle turniiri mängud asjaomases liikmesriigis pakuvad, siis ei ole nimetatud liikmesriik vabastatud kohustusest teha komisjonile teatavaks põhjused, mis võimaldavad järeldada, et konkreetselt selle liikmesriigi ühiskonna kontekstis kujutab maailmameistrivõistluste finaalturniir endast ühtainsat sündmust, mida tuleb tervikuna pidada selle ühiskonna jaoks väga tähtsaks, mitte aga üksikute sündmuste kogumiks, mida saab jagada erineva tasemega huvi pakkuvateks mängudeks.

(vt punkt 41)

5.        Õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui ilmneb, et selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega.

(vt punktid 44 ja 59)

6.        Selleks et komisjon saaks teostada oma kontrollipädevust, võivad põhjendused, mille tõttu liikmesriik määratles sündmuse väga tähtsana, olla lühidad, tingimusel et need on asjakohased. Seetõttu ei saa ka nõuda, et liikmesriik esitaks asjaomastest meetmetest teatades üksikasjalikke ja arvulisi andmeid iga sündmuse või sündmuse osa kohta, millest komisjonile teatatakse. Sellega seoses tuleb täpsustada, et kui komisjonil on tema käsutuses olevate andmete põhjal kahtlusi teatava sündmuse väga tähtsana määratlemise suhtes, siis peab ta pärima selgitusi sündmuse sellisena määratlenud liikmesriigilt.

(vt punktid 45 ja 46)

7.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 54, 90 ja 102)

8.        Küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, on kahtlemata õiguslik küsimus, mille saab tõstatada apellatsioonkaebuse raames, sest kohtuotsuse põhjendustest peab ilmnema selgelt ja üheselt mõistetavalt Üldkohtu arutluskäik. See põhjenduste sidususe kohustus ei ole siiski eesmärk omaette, vaid see peab võimaldama asjaomastel isikutel tehtud otsuse põhjendusi mõista. Kuna Euroopa Kohus asendas need põhjendused põhjendustega, mis õigustavad tehtud otsust, olles eelnevalt tuvastanud et Üldkohtu põhjendused olid ekslikud, siis ei ole kõnealused Üldkohtu põhjendused enam tehtud otsuse aluseks.

(vt punktid 60–63)

9.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 66)

10.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 67)

11.      Direktiivi 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artikli 3a lõike 1 kolmandas lauses sätestatud selguse ja läbipaistvuse kohustuse eesmärk on vältida, et liikmesriigi pädevate ametiasutuste tegevus jätab mõned põhivabadust käsitlevad liidu õiguse sätted ilma nende kasulikust mõjust. Sündmuse määratlemine väga tähtsa sündmusena peab toimuma objektiivsete ja eelnevalt teadaolevate kriteeriumide põhjal, nii et ametiasutuste kaalutlusõiguse teostamine oleks piiritletud ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada. Samadel põhjustel peab selle sätte rakendamiseks kohaldatavas siseriiklikus menetluses olema juba eelnevalt kindlaks määratud siseriiklik ametiasutus, kelle ülesandeks on määratleda ja kehtestada tingimused, mille kohaselt huvitatud isikud või teatud juhtudel ka nõuandvad organid võivad neile esitada märkusi enne otsuse vastuvõtmist. Niisuguse otsuse mõju sündmuse ülekandeõigustele arvestades on eelkõige oluline, et asjaomastel ringhäälinguorganisatsioonidel ja õiguste omajatel oleks võimalus esitada asjaomasele ametiasutusele oma märkused.

Lisaks sellele nõuab selguse ja läbipaistvuse nõue, et nimetatud huvitatud isikud ja nõuandvad organid saaksid esitada oma märkused ka üksnes nende põhiliste asjaolude kohta, mille alusel nimetatud ametiasustus oma otsuse langetab. Seetõttu ei ole välistatud ka see, kui liikmesriik esitab komisjonile hiljem täiendavaid asjaolusid, mis kinnitavad tehtud otsust ja võivad puudutada ka väga tähtsate sündmuste loendi vastuvõtmise kuupäevast hilisemat aega.

(vt punktid 72–74)

12.      Direktiivi 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artikli 3a rakendamisel on väga lai kaalutlusruum siseriiklikul ametiasutusel, kelle pädevuses on sündmuse määratlemine ühiskonna väga tähtsana, eesmärgiga määrata kindlaks selle sündmuse teleülekande eest vastutavad organisatsioonid. Kuigi on tõsi, et sarnaselt liidu õigusaktide vastuvõtjatelt nõutavaga peab see ametiasutus märkima põhjused, mille tõttu on sündmus määratletud väga tähtsana, et ühest küljest oleks huvitatud isikutel võimalik mõista võetud meetme põhjusi, et oma õigusi kaitsta ja teisest küljest komisjonil ja kohtul teostada kontrolli, ei ole selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, et nimetatud ametiasutus esitaks konkreetsed põhjused, miks ta ei järginud teatavate nõuandvate organite või ametnike arvamusi, samas kui ta ei olegi kohustatud neid arvamusi järgima. Siinkohal ei ole tähtsust asjaolul, et tegemist on paljude sama lähenemist pooldavate nõuandvate organite või ametnike arvamustega.

(vt punktid 77–79)

13.      Üldkohtu põhjendus võib olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel saada teada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt pidepunkte oma kontrolli teostamiseks. Täpsemalt ei pea Üldkohus vastama poole esitatud argumentidele, mis ei ole piisavalt selged ja täpsed, juhul kui neid ei ole käsitletud teiste arutluskäikude raames ning kui nende toetuseks ei ole esitatud eraldi argumente.

(vt punkt 89)

14.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 95)

15.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 101 ja 103)

16.      Mis puudutab jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri kvalifitseerimist liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks ja sellega kaasnevat võimatust kanda see sündmus ainuõiguste alusel üle tasulisi kanaleid haldavate ringhäälinguorganisatsioonide poolt, siis tuleneb rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) omandiõiguse riive juba direktiivi 85/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artiklist 3a ning see riive võib põhimõtteliselt olla õigustatud eesmärgiga kaitsta õigust teabele ja tagada üldsusele laialdane juurdepääs väga tähtsate sündmuste teleülekannetele. Teisalt, võttes arvesse, et asjassepuutuv liikmesriik on õiguspäraselt määratlenud kõik maailmameistrivõistluste finaalturniiri mängud väga tähtsa sündmusena, siis peab komisjon üksnes uurima selle määratlemise sellist mõju FIFA omandiõigusele, mis läheb kaugemale mõjust, mis paratamatult kaasneb selle sündmuse kandmisega nimetatud asutuste poolt määratletud sündmuste loendisse.

(vt punkt 126)