Kohtuasi C‑650/13

Thierry Delvigne

versus

Commune de Lesparre‑Médoc

ja

Préfet de la Gironde

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal d’instance de Bordeaux)

Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 39 ja 49 – Euroopa Parlament – Valimised – Hääletamisõigus – Euroopa Liidu kodakondsus – Leebema karistusseaduse tagasiulatuv jõud – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette hääletamisõiguse äravõtmise enne 1. märtsi 1994 viimases astmes kriminaalkorras süüdimõistmise korral

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 6. oktoober 2015

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõlgendamise taotlus – Liikmesriigi õigusnormid, millel on seos liidu õigusega – Euroopa Kohtu pädevus

(ELTL artikkel 267; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1)

2.        Euroopa Parlament – Valimised – Hääletamis‑ ja kandideerimisõigus – Subjektid – Liikmesriikide pädevus – Piirid

(ELL artikkel 14; ELTL artikkel 22 ja artikli 223 lõige 1; Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlev akt, artikli 1 lõige 3 ja artikkel 8)

3.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse, ja küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud – Puudumine – Vastuvõetavus

(ELTL artikkel 267)

4.        Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Hartas ette nähtud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine – Tingimused – Hääletamis‑ ja kandideerimisõigus – Leebema karistusseaduse tagasiulatuv jõud – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette hääletamisõiguse äravõtmise enne 1. märtsi 1994 viimases astmes kriminaalkorras süüdimõistmise korral – Lubatavus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 39 lõige 2, artikli 49 lõike 1 viimased laused ning artikli 52 lõige 1)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 25–27, 33 ja 34)

2.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 31 ja 32)

3.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 36–39)

4.        Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 39 lõiget 2 ja artikli 49 lõike 1 viimast lauset tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, et liikmesriigi õigusnormid välistavad Euroopa Parlamendi valimistel hääletamisõigust omavate isikute hulgast täielikult need isikud, kes on raske kuriteo eest enne 1. märtsi 1994 jõustunud kohtuotsusega kriminaalkorras süüdi mõistetud.

Selge on see, et hääletamisõigusest ilmajätmine kujutab endast harta artikli 39 lõikes 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib selliste õiguste ja vabaduste teostamist, nagu on tunnustatud harta artikli 39 lõikes 2, piirata siiski vaid siis, kui piirangud on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust, järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet ja piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Kuna hääletamisõigusest ilmajätmine tuleneb antud juhul riigi õigusnormide sätete kohaldamisest koos teiste riigi õigusnormide sätetega, tuleb asuda seisukohale, et see on seadusega ette nähtud. Lisaks arvestab see piirang hääletamisõiguse olemust, mida on harta artikli 39 lõikes 2 silmas peetud. Nimelt ei muuda nimetatud piirang seda õigust kui sellist küsitavaks, kuna selle tulemuseks on välistada teatavad isikud Euroopa Parlamendi valimistel hääletamisõigust omavate isikute hulgast konkreetsetel tingimustel ja nende tegude tõttu, kui nimetatud tingimused on täidetud. Viimaks on selline piirang proportsionaalne, kuna selle puhul on arvesse võetud toimepandud süüteo laadi ja raskusastet ning karistuse kestust, ning kuna riigi õigusnormid annavad sellistele isikutele, kelle suhtes kohaldatakse hääletamisõigusest ilmajätmist, võimaluse taotleda ja saavutada, et viimati nimetatud karistus kustutatakse.

Leebema karistusseaduse tagasiulatuva jõu kohta, mis on väljendatud harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses, tuleb märkida, et selles sättes on öeldud, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette kergem karistus, kohaldatakse seda karistust. Selle normiga ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu antud juhul, kuna see seadus piirdub ainult sellise hääletamisõiguse äravõtmise allesjätmisega, mis tuleneb kriminaalkorras süüdimõistmisest ainult sellise jõustunud kohtuotsusega süüdimõistmise korral, mis on kuulutatud viimase astme kohtu poolt vana karistusseadustiku kehtivuse ajal.

(vt punktid 45–49, 51, 53, 56, 58 ja resolutsioon)