ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
27. september 2012(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Lehtklaasi turg EMP‑s – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine – Rikkumise tõend – Trahvisumma arvutamine – Kontsernisisese müügi arvestamata jätmine – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Kergendavad asjaolud
Kohtuasjas T‑82/08,
Guardian Industries Corp., asukoht Dover, Delaware (Ühendriigid),
Guardian Europe Sàrl, asukoht Dudelange (Luksemburg),
esindajad: advokaadid S. Völcker, F. Louis, A. Vallery, C. Eggers ja H‑G. Kamann,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja R. Sauer,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 28. novembri 2007. aasta otsus K(2007) 5791 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum nr COMP/39.165 – Lehtklaas) hagejaid puudutavas osas ja vähendada neile selle otsusega määratud trahvisummat,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud N. Wahl ja S. Soldevila Fragoso (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Guardian Industries Corp. ja Guardian Europe Sàrl, kes on antud asjas hagejad, kuuluvad Guardiani kontserni, mis tegutseb lehtklaasi ja autoklaasi tootmises. Guardiani kontserni juhib Guardian Industries, kes omab Guardian Europe’i aktsiakapitalis 100% osalust.
2 22. ja 23. veebruaril ning 15. märtsil 2005 viis komisjon läbi üllatuskontrollid eelkõige Guardian Flachglas GmbH, Guardian Europe’i ja Guardian Luxguard I SA ruumides.
3 2. märtsil 2005 esitasid Asahi Glass Co. Ltd ja kõik tema tütarettevõtjad, nende hulgas ka Glaverbel SA/NV, kellest sai hiljem AGC Flat Glass Europe SA/NV (edaspidi „Glaverbel”), taotluse trahvi eest kaitse saamiseks või sobival juhul trahvi vähendamiseks komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).
4 3. jaanuaril 2006 algatas komisjon menetluse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) alusel ja teavitas pooli sellest 6. märtsil 2006.
5 10. veebruaril 2006 saatis komisjon teabenõuded mitmele äriühingule, kelle hulgas ka hagejad. Guardian Europe vastas sellele nõudele 10. märtsil 2006.
6 9. märtsil 2007 võttis komisjon vastu vastuväited, mis saadeti 13. ja 14. märtsil 2007 mitmele äriühingule, kelle hulgas ka hagejad.
7 28. novembril 2007 võttis komisjon vastu otsuse K(2007) 5791 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum nr COMP/39.165 – Lehtklaas) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 24. mai 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 127, lk 9) ja mis tehti hagejatele teatavaks 3. detsembril 2007.
8 Vaidlustatud otsuse adressaadid olid ka Asahi Glass, Glaverbel, Pilkington Deutschland AG, Pilkington Group Ltd, Pilkington Holding GmbH (edaspidi ühiselt „Pilkington”), Compagnie de Saint-Gobain SA ja Saint-Gobain Glass France SA (edaspidi ühiselt „Saint-Gobain”).
9 Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et otsuse adressaatidest äriühingud osalesid EÜ artikli 81 lõike 1 ühes ja vältavas rikkumises, mis ulatus Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumile ja mis seisnes hinnatõusude, miinimumhindade, taotlushindade, hindade külmutamiste ja muude kaubandustingimuste kindlaksmääramises ehitussektoris kasutatavate nelja liiki lehtklaastoodete, st float-klaasi, madala kiirgusteguriga klaasi, lamineeritud klaasi ja töötlemata pinnaga peegelklaasi müümisel sõltumatutele klientidele, ja tundliku äriteabe vahetamises.
10 Hagejad tunnistati süüdi rikkumises, mis kestis 20. aprillist 2004 kuni 22. veebruarini 2005, ning neile määrati solidaarselt trahv 148 miljonit eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. veebruaril 2008.
12 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kuues koda) avada suulise menetluse ja palus kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames vastata pooltel kirjalikult kohtu küsimustele. Pooled vastasid neile küsimustele ettenähtud tähtajal.
13 8. veebruaril 2012 saatsid hagejad Üldkohtule tabeli neile määratud trahvi arvutamise aluste kohta. 10. veebruaril 2012 esitas komisjon selle dokumendi kohta oma märkused, mis edastati samal päeval ka hagejatele.
14 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 13. veebruari 2012. aasta kohtuistungil.
15 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osaliselt;
– vähendada määratud trahvisummat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
17 Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõude põhjendamiseks esitavad hagejad ühe väite, mis tugineb faktivigadele seoses nende osaluse kestusega kartellikokkuleppes ja kartellikokkuleppe geograafilise ulatusega. Trahvisumma vähendamise nõude põhjendamiseks esitavad hagejad kolm väidet, millest esimene tugineb vajadusele vähendada nende trahvi summat vaidlustatud otsuse osalise tühistamise tõttu, teine diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisele osas, mis puudutab trahvi arvutamist, ja kolmas hindamisveale seoses nende väga piiratud ja passiivse rolliga rikkumises ning diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumisele.
18 Kohtuistungil vaidlustasid pooled muu hulgas teatud dokumentide vastuvõetavuse.
Teatud dokumentide ja neile dokumentidele tehtud viidete vastuvõetavus
Komisjoni 10. veebruari 2012. aasta kirja vastuvõetavus
19 Kohtuistungil vaidlustasid hagejad komisjoni 10. veebruari 2012. aasta kirja vastuvõetavuse, kuna see sisaldas arvandmeid, mida neile seni kunagi ei olnud esitatud.
20 Komisjon leiab, et see kiri, mis kujutab endast täiendust oma vastusele, mille ta 23. jaanuaril 2012 esitas Üldkohtu küsimustele, on vastuvõetav.
21 Märkigem, et see kiri saabus Üldkohtusse pärast komisjonile antud tähtaja möödumist, kuid saadeti 10. veebruaril 2012 sellest hoolimata hagejatele. See kiri sisaldab märkusi dokumendi kohta, mille hagejad esitasid 8. veebruaril 2012, ning samuti komisjoni vastuse täiendust Üldkohtu kirjalikule küsimusele, mis esitati vastuse saamiseks enne kohtuistungit ja mis puudutas trahvisumma arvutamise meetodit, mille olid välja pakkunud hagejad juhuks, kui jätta arvestamata kontsernisisene müük. Komisjon täpsustas selles esiteks, et vastuväidete tabelis nr 1 sisalduvad arvandmed ei puuduta mitte üksnes sisemist müüki, vaid ka teatud klaasikategooriate müüki, mida lõpuks vaidlustatud otsuses arvesse ei võetud, ja teiseks kartelliliikmete kogumüügi ja nende sisemise müügi suhet.
22 Võttes arvesse selle kirja sisu ja asjaolu, et see edastati hagejatele, kes said seega esitada selle kohta kohtuistungil oma märkusi, tuleb kõnealune dokument vastuvõetavaks tunnistada ja hagejate esitatud vastuvõetamatuse taotlus tagasi lükata.
Üldkohtule esitamata jäetud dokumentidele tehtud viidete vastuvõetavus
23 Kohtuistungil vaidlustas komisjon hagejate kohtukõnes tehtud viited teatud dokumentidele, mida ei olnud Üldkohtule esitatud, kuna need dokumendid ei kuulu Üldkohtu toimikusse. Komisjon täpsustas, et eelkõige puudutab see hagejate vastust vastuväidetele.
24 Kodukorra artikli 44 lõige 1, mis käsitleb Üldkohtule esitatava hagiavalduse sisu, näeb ette, et selles tuleb märkida „tõendid, juhul kui neid esitatakse”. Samuti tuleb vastavalt selle kodukorra artikli 46 lõikele 1 märkida tõendid kostja vastuses. Neid sätteid täiendab kodukorra artikli 48 lõige 1, mille kohaselt võivad pooled esitada oma argumentide kinnitamiseks täiendavaid tõendeid repliigis ja vasturepliigis.
25 Lisaks tuleneb Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõikest 2, et menetluse käigus ei või uusi väiteid esitada, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
26 Antud juhul tuleb siiski tõdeda, et hagejad ei ole peale kirjaliku menetluse lõppemist kavatsenud esitada ei uusi tõendeid ega uut väidet ning et suulises menetluses piirdusid nad vaid teatud argumentide esitamisega, mis põhinesid dokumentidel, mida ei olnud Üldkohtule esitatud. Järelikult tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse taotlus rahuldamata jätta ja tõdeda, et Üldkohtu ülesanne on hinnata hagejate poolt kohtuistungil esitatud argumente, lähtudes toimikus sisalduvatest tõenditest.
27 Hagejate viimast kohtuistungil esitatud vastuvõetamatuse taotlust, mis puudutab komisjoni poolt kostja vastuses ja Üldkohtu kirjalikele küsimustele esitatud vastuses tehtud viiteid Pilkingtoni vastusele, mis esitati vastuväidetele, tuleb käesoleva kohtuasja asjaoludel uurida pärast seda, kui on uuritud hagejate kõiki esitatud väiteid.
Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue
28 Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõude põhjendamiseks esitasid hagejad ühe väite, mis tugineb faktivigadele seoses nende osaluse kestusega kartellikokkuleppes ja kartellikokkuleppe geograafilise ulatusega.
29 Hagejad heidavad komisjonile ette seda, et viimane ei ole tõendanud esiteks, et hagejad liitusid kartelliga enne 11. veebruari 2005, ja teiseks, et kartellikokkulepe ulatus kogu EMP territooriumile. Komisjoni esitatud vastavad tõendid on mitmetähenduslikud ja vastuolulised ning need põhinevad subjektiivsetel, ebaselgetel ja kinnitust mitteleidnud tunnistustel ja samuti hilisematele sündmustele rajatud eeldustel.
Esimene osa, mis tugineb hagejate rikkumises osalemise kestuse väärale hindamisele
30 Komisjon tunnistas hagejad süüdi rikkumises, mis kestis 20. aprillist 2004 kuni 22. veebruarini 2005, tuginedes erinevatele tõenditele, st dokumentidele, mis leiti kontrollide käigus ja mida osaliselt kinnitavad Glaverbeli poolt leebema kohtlemise taotluse raames antud suulised ütlused ja esitatud dokumendid ning mitme ettevõtja vastused teabenõuetele. Komisjon leidis, et hagejad alustasid kokkulepetes osalemist alates tema ja Pilkingtoni esindaja vahel 20. aprillil 2004 Saksamaal toimunud kohtumisest, mille käigus teavitas Pilkingtoni esindaja teda kokkulepetest Saint-Gobaini ja Glaverbeliga. Selle järelduse tegemiseks tugines komisjon eelkõige kahele käsitsi kirjutatud märkmelehele, mis leiti Pilkingtoni ruumidest üllatuskontrollide ajal (vaidlustatud otsuse põhjendused 155–188). Komisjon leidis, et hagejad jätkasid kokkulepetes osalemist, saades 15. juunil 2004 kõne Pilkingtonilt, kes informeeris neid Itaalia turu osas sõlmitud kokkuleppest, mille nad heaks kiitsid (vaidlustatud otsuse põhjendused 189–196). Lisaks tõdes komisjon, tuginedes Pilkingtoni ruumidest leitud käsitsi kirjutatud märkmelehele ja kalendriväljavõtetele, et hagejad osalesid koos Glaverbeli, Pilkingtoni ja Saint-Gobainiga (edaspidi „ülejäänud kolm kartelliliiget”) Luxembourgis 2. detsembril 2004 toimunud kohtumisel, mille käigus võeti vastu otsuseid seoses hinnatõusude, miinimumhindade ja muude kaubandustingimustega, mis puudutasid lehtklaastoodete müümist mitmes Euroopa riigis (vaidlustatud otsuse põhjendused 197–264). Lõpuks leidis komisjon, et hagejad ja ülejäänud kolm kartelliliiget kohtusid 11. veebruaril 2005 Pariisis (Prantsusmaa) eesmärgiga leppida kokku hinnatõusudes ja muudes kaubandustingimustes, mis puudutasid lehtklaastoodete müümist mitmes Euroopa ühenduse riigis, ning vahetada tundlikku äriteavet (vaidlustatud otsuse põhjendused 265–296).
31 Hagejad väidavad, et enne 11. veebruari 2005 nemad kartellikokkuleppes ei osalenud. Nad ei ole nõus sellega, et 20. aprilli ja 2. detsembri 2004. aasta kohtumised ning 15. juuni 2004. aasta telefonikõne võiks tõendada nende osalemist kartellikokkuleppes. Nad kinnitavad, et need kontaktid võisid endast kujutada „prooviperioodi” ülejäänud kolme kartelliliikme jaoks, enne kui üritada neid kutsuda tegelikule kartelli kohtumisele. Hagejad tunnistavad siiski, et nad osalesid 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel.
32 Meenutagem alustuseks, et määruse nr 1/2003 artiklist 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamise kohustus lasub ametivõimul, kes seda väidab, olles kohustatud esitama tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86). Lisaks sellele tuleb kohtu kahtluse korral eelistada ettevõtjat, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands ja United Brands Continentaal vs. komisjon, EKL 1978, lk 207, punkt 265) ja vastavalt süütuse presumptsiooni põhimõttele ei saa kohus seega järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 177). Seega peab komisjon esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et rikkumine on toime pandud. Siiski ei pea kõik komisjoni esitatud tõendid tingimata vastama neile kriteeriumidele rikkumise kõigi tegurite suhtes. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, sellele nõudele tervikuna hinnatult vastab (eespool viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 179 ja 180).
33 Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, on konkurentsivastase eesmärgiga tegevuse ja kokkulepete raames tavapärane, et tegevus toimub varjatult, kohtumised korraldatakse salaja ja sellega seotud dokumente on vähendatud miinimumini. Sellest tuleneb, et isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, on need tavaliselt üksnes osalised ja hajusad, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Seega tuleb enamikul juhtudest konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu loogilise selgituse puudumisel võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729).
34 Kui komisjoni arutluskäik põhineb oletusel, et kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid ei saa seletada muuga kui ettevõtjate vahelise kooskõlastatud tegevusega, siis piisab, kui hagejad toovad välja asjaolud, mis seavad komisjoni kindlaks tehtud faktid teistsugusesse valgusesse ja mis võimaldavad seega anda neile faktidele komisjoni omast erineva selgituse (Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 16, ja Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 725).
35 Samas rõhutab komisjon, et see kohtupraktika ei ole kohaldatav, kui komisjoni järeldused põhinevad dokumentaalsetel tõenditel (eespool punktis 34 viidatud Üldkohtu otsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 725–727; eespool punktis 32 viidatud Üldkohtu otsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 186 ja 187, ning Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑36/05: Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 72).
36 Nende põhimõtete valguses tulebki uurida hagejate argumente, mille kohaselt nemad kartellikokkuleppes enne 11. veebruari 2005 ei osalenud.
– 20. aprilli 2004. aasta kohtumine
37 Kõigepealt vaidlustavad hagejad 20. aprilli 2004. aasta kohtumise konkurentsivastase eesmärgi ja kohtumisel osalenud Pilkingtoni töötaja B, märkmete tõendusväärtuse. Nad väidavad esiteks, et Guardian Europe’i töötaja F ja B vahel 20. aprillil 2004 toimunud kohtumisel ei olnud konkurentsivastast eesmärki, erinevalt salajastest kohtumistest, mis leidsid aset ülejäänud kolme kartelliliikme vahel 9. jaanuaril, 2. märtsil ja 15. juunil 2004 ning 11. veebruaril 2005. Nad märgivad, et see kohtumine toimus avalikus restoranis, et seal arutati ühiseid huve ja et F soovis tasuda õhtusöögi arve eest. Teiseks, mis puudutab B märkmeid selle õhtusöögi kohta, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugineb, siis kinnitavad hagejad, et need märkmed ei ole tehtud selle õhtusöögi ajal ning need ei kujuta endast seal arutatu protokolli, sest need sisaldavad isiklikke seisukohti. Lisaks tuleb nende sisu tõlgendada ettevaatlikult, kuna need koostas inglise keeles inglise keelt emakeelena mittekõnelev ja vähekogenud isik, kes võis õhtusöögil toimunut kajastades eksida.
38 Esimesena tuleb uurida B märkmeid 20. aprilli 2004. aasta kohtumise kohta ja teisena selle kohtumise konkurentsivastast eesmärki.
39 B märkmete osas väidavad hagejad esiteks, et need ei ole tehtud kohtumise ajal, sest F‑le ei meenu, et ta oleks näinud B‑d õhtusöögil märkmeid tegemas. Selle kohta tuleb märkida, et nende märkmete pealkiri „Kohtumise protokoll” ja kuupäev „20.4.2004” kujutavad endast sellist laadi viidet, mis kinnitab komisjoni hinnangut, et tegemist on F ja B vahel 20. aprillil 2004 peetud arutelu protokolliga ja see koostati selle kohtumise ajal (vaidlustatud otsuse põhjendus 157). Nende märkmete detailsuse aste ja sõnastus kinnitavad samuti seda hinnangut ja räägivad vastu hagejate oletusele, et B koostas need märkmed pärast nimetatud kohtumist ja lisas sinna isiklikke seisukohti. Nimelt on vähetõenäoline, et B oli võimeline meenutama õhtusöögil vahetatud informatsiooni sellise täpsusastmega. Seega ei piisa neid asjaolusid arvestades hagejate pelgast kinnitusest, et F‑le ei meenu, et ta oleks näinud B‑d õhtusöögil märkmeid tegemas – isegi kui see on tõsi – selleks, et seada kahtluse alla komisjoni hinnangut, mille kohaselt koostati need märkmed 20. aprilli 2004. aasta kohtumise ajal.
40 Teiseks vaidlustavad hagejad nende märkmete tõendusväärtuse, väites et need sisaldavad B isiklikke seisukohti ja et need koostas inglise keelt emakeelena mittekõnelev ning vähekogenud isik. Hagejad ei ole aga selle väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Nad möönavad muu hulgas ka ise, et need märkmed on koostatud puhtalt ja korrastatult, mis viitabki sellele, et tegemist on kohtumise protokolliga. Lisaks, vastupidi hagejate väidetele, ei sisalda need märkmed, mida B nimetas „kohtumise protokolliks”, mitte B isiklikke seisukohti, vaid informatsiooni, mida B edastas ja mis asub esimeses osas pealkirjaga näiteks Ühendkuningriigile, Iirimaale ja Saksamaale, „Kokkulepitud hinnatõus”, samas kui F edastatud informatsioon on paigutatud selle osa järgi, asudes Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Saksamaa puhul rubriigis „Informatsioon”. Neis märkmetes on välja toodud ka järgmised sammud peale informatsiooni vahetamist, näiteks Saksamaa puhul: „Guardian peab kinnitama klaasihinna S‑le”, ja Itaalia puhul: „Peame hindama laopäevi agentide juures”. Seega tuleb hagejate argumente pidada lihtsateks oletusteks, millest ei piisa nende märkmete tõendusväärtuse kahtluse alla seadmiseks.
41 Lisaks nähtub B märkmetest, et sel kohtumisel vahetati tundlikku teavet. Nimelt teavitas B F‑i järgmistest hinnatõusudest Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Saksamaal, milles oli kokku lepitud ülejäänud kolme kartelliliikmega, ning F edastas vastutasuks teavet hagejate turupositsioonide kohta neil turgudel (vaidlustatud otsuse põhjendused 159–167).
42 Neist märkmeist nähtub samuti, et B teavitas F‑i ülejäänud kolme kartelliliikme vahel toimunud arutelust, mis käsitles hindu ja võimalikke hinnatõuse Itaalia turul, kus hinnatõusu ei olnud veel ette nähtud, ja et F märkis, et kui Itaalia turul hindu tõstetakse, on tema nõus kas peatama kaheks kuuks oma müügi sellel turul, võimaldades nii ülejäänud kolmel kartelliliikmel kõnealune hinnatõus ellu viia, või tõstma oma hindu samal ajal kui nemad kolm kuud hiljem, võimaldades nii Itaalia turgu varustaval tootmiskeskusel mainitud hinnatõusu kohaldada.
43 Hagejad väidavad siiski, et sel kohtumisel F edastatud teave ei olnud tundlik, sest kas Pilkington oli sellest teadlik või oli see tahtlikult eksitav. Selle teabe tundlik laad, mida F B‑le edastas, nähtub aga teabe enda sisust. Nimelt puudutas see teave hagejate äristrateegiat, mida konkurendid tavaliselt ei tohiks teada. Eelkõige on see nii teabe puhul, mis puudutab Goole’i (Ühendkuningriik) tehase toimimist, tema klientide arvu Ühendkuningriigis ja Iirimaal või tema huvi väikeklientide vastu, keda meelitab teenus „48 tundi”. Sama kehtib ka teatud klientidele kohaldatud hindu puudutava teabe suhtes, nende mulje suhtes huvi kohta kohandada hinnatõus Saksamaal klientide suurusele või võimaliku hinnatõusu suhtes Itaalias. Asjaolu, et B kirjutas selle teabe üles oma märkmetesse, lükkab ümber hagejate väite, et konkurentidele oli see info teada.
44 Lõpuks, asjaolu – eeldusel, et see on tõendatud –, mille kohaselt sisaldas teatud F edastatud teave ebatäpsusi, nagu näiteks asjaolu, et klientide arv oli 130, mitte 150, või et Goole’i tehas töötas „madalal võimsusel”, mitte aga „madalaimal võimalikul võimsusel”, ei mõjuta hinnangut selle teabe märkimisväärse tõendusväärtuse kohta. Vastupidi sellele, mida F tundub väitvat oma 10. mai 2007. aasta kirjalikus tunnistuses, ei ole viide „135 000 tonni suurusele turule” Ühendkuningriigis eksitav teave, vaid üks tingimustest, mille määrasid kindlaks kartelliliikmed, et kohaldada hinnatõusu, st hinnang lehtklaasi kogusele, mida hagejad pidid Ühendkuningriis 2004. aastal müüma (vaidlustatud otsuse põhjendus 161).
45 Eeltoodust tuleneb, et komisjon võis õigustatult asuda seisukohale, et F ja B vahetasid sellel kohtumisel tundlikku teavet seoses Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Saksamaaga ning hagejate strateegiaga juhuks, kui Itaalias hindu tõstetakse. Nagu komisjon väidab, kujutab see teabe vahetamine vähemalt kooskõlastatud tegevust. Nimelt tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud kooskõlastatud tegevust kujutab endast igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse anda konkurendile teada seda, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele (vt eespool punktis 32 viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 117, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 160; Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn tsemendi kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑491, punkt 1852). Sellises ettevõtjatevahelises kooskõlastatud tegevuse vormis valivad ettevõtjad teadlikult konkurentsiriskide asemel omavahelise praktilise koostöö (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 179, ja 2. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑83/08: Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, punkt 67). Kooskõlastatud tegevuse tõendamiseks ei ole seega vaja näidata, et asjaomane konkurent võttis endale ühe või enama teise konkurendi suhtes ametlikult kohustuse käituda teatud viisil või et konkurendid on ühiselt kindlaks määranud oma tulevase käitumise turul. Piisab sellest, kui see konkurent oma tahteavaldusega on välistanud või vähemalt oluliselt vähendanud ebakindlust selles, millist käitumist võib tema poolt turul oodata (eespool viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 1852; eespool viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 182, ja eespool viidatud kohtuotsus Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, punkt 67).
46 Järelikult tuleb argumendid, millega soovitakse vaidlustada kõnealuse kohtumise konkurentsivastast eesmärki, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt, võttes arvesse 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel käsitletud teemaderingi, mis on välja toodud eespool punktides 41 ja 42, siis asjaolu, et see kohtumine toimus õhtusöögi ajal avalikus restoranis ja et F palus õhtusöögiarve tasuda, ei ole piisav, nagu komisjon seda ka väitis, et seada kahtluse alla selle kohtumise konkurentsivastane laad.
47 Lisaks sellele väidavad hagejad, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et nad liitusid kartellikokkuleppega 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel. Ta ei ole tõendanud, nagu seda nõuab kohtupraktika, et B oleks edastanud F‑le üksikasju ülejäänud kolme kartelliliikme vahel peetud kohtumiste kohta ega et F oleks väljendanud oma kavatsust panustada kartellikokkuleppesse mistahes omapoolse tegevusega. Peale selle ei kutsunud B F‑i osalema kartelli järgmisel kohtumisel 2004. aasta juunis, vaid üksnes kohtumisel, mis toimus veebruaris 2005. Samuti ei ole komisjon tõendanud, et B oleks teinud ettepaneku võtta otse ühendust teatud konkurentidega, kes ei kuulu Euroopa lehtklaasitootjate assotsiatsiooni (groupement européen des producteurs de verre plat; edaspidi „GEPVP”), mis loodi 1978. aastal eesmärgiga esindada lehtklaasitootjaid Euroopas ja kuhu kuuluvad ülejäänud kolm kartelliliiget ning alates 1. juulist 2004 ka hagejad. Glaverbeli kinnitusi selle kohta ei toeta kirjalikud tõendid. Lõpuks ei saa komisjon oma järeldust, et 20. aprilli 2004. aasta kohtumine oli konkurentsivastast laadi, põhjendada asjaoluga, et F osales hiljem 2004. aasta detsembris ja 2005. aasta veebruaris toimunud kohtumistel või GEPVP kohtumistel.
48 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui on tegu konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega, peab komisjon ettevõtja selles osalemise tõendamiseks näitama, et kõnealune ettevõtja soovis oma tegevusega kaasa aidata kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegevustest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 87).
49 Antud juhul nähtub B märkmetest 20. aprilli 2004. aasta kohtumisest esiteks, et kohtumisel F‑le edastatud teavet arvestades olid hagejad teadlikud ülejäänud kolme kartelliliikme kavandatud konkurentsivastastest tegevustest, ja teiseks, et B‑le vastutasuks edastatud teavet arvestades soovisid nad enda nimel ja enda tegevusega aidata kaasa kartelli ühiste eesmärkide saavutamisele. Kuigi hagejad olid enda väidete kohaselt turul agressiivne konkurent, võimaldas F poolt sel kohtumisel edastatud teave ülejäänud kolmel kartelliliikmel saada teada nende positsioon Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Saksamaa turgudel, kus nad kavandasid rakendada eelnenud kohtumistel kokku lepitud hinnatõuse puudutavaid kokkuleppeid ja laiendada neid Itaalia turule koos kindlusega, et hagejad teevad koostööd. Seda arvestades ei oma hagejate kartellikokkuleppes osalemise tõendamisel tähtsust asjaolu, et B märkmetes ei ole välja toodud, et ta oleks F‑le edastanud teavet hinnatõusukokkulepete kohta Beneluxi maades või hinnatõusude kavandamise kohta teistes maades, eelkõige Prantsusmaal ja Poolas, mis võeti vastu 2. märtsi 2004. aasta kohtumisel.
50 Seega, vastupidi hagejate väidetule ja kooskõlas eespool punktides 45 ja 48 viidatud kohtupraktikaga tuleb tõdeda, et komisjon on tõendanud hagejate osalemise kartellikokkuleppes alates 20. aprilli 2004. aasta kohtumisest.
51 Hagejate argument, mille kohaselt ei nähtu B märkmetest, et ta oleks F‑i teavitanud kartelli kohtumiste – millest hiliseim toimus 2. märtsil 2004 – olemasolust ja sisust, ei saa mõjutada küsimust, kas hagejad liitusid kartellikokkuleppega 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel. Nimelt, nagu on tõdetud eespool punktis 41, nähtub B märkmetest, et ta andis F‑le teada Ühendkuningriiki, Iirimaad ja Saksamaad puudutavate hinnakokkulepete olemasolust ning nende rakendamise tähtaegadest „kaks nädalat hiljem” Ühendkuningriigis ja Iirimaal ning „1. mai – 15. mai – 1. juuni suurkliendid” Saksamaal. Vaidlustatud otsusest nähtub, et Pilkington teatas hinnatõusust Ühendkuningriigis ja Iirimaal 29. aprillil 2004, millele järgnesid Saint-Gobaini ja Glaverbeli teated vastavalt 11. ja 18. mail 2004 (vaidlustatud otsuse põhjendus 159, 193. joonealune märkus). Saksamaa osas teatas hinnatõusust esimesena Saint-Gobain 25. mail 2004, millele järgnesid Pilkingtoni ja Glaverbeli 2004. aasta juuni alguses (vaidlustatud otsuse põhjendus 163, 201. joonealune märkus). Vastupidi hagejate väidetele teadsid nad seega piisavalt täpselt, mida ülejäänud kolm kartelliliiget kavatsesid ette võtta, et oma konkurentsivastaseid eesmärke saavutada. Neile asjaoludele vaatamata ei kõhelnud F esitamast teavet, mis aitas kaasa kartelli eesmärkidele, nagu näiteks võimalik hinnatõus Itaalias.
52 Mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt ei nähtu B tehtud märkmetest, et ta oleks kutsunud F‑i osalema järgmisel kartelli kohtumisel, siis see tuleb asjakohatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt on komisjon muude tõenditega tõendanud hagejate otsese või kaudse osalemise kõikidel hilisematel kartelli kohtumistel alates sellest kuupäevast (vt tagapool punktid 63 ja 69–71). Ülejäänud kolme kartelliliikme vahel 15. juunil 2004 toimunud kohtumisel helistas B puhkusel viibinud F‑le, et kinnitada teavet, mida viimane oli talle 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel andnud seoses Itaaliaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 196). Mis puudutab 2. detsembri 2004. aasta kohtumist, siis selle korraldas F ise, see toimus Luxembourgis GEPVP kohtumisele eelnenud õhtul ja seal osalesid ainult nelja kartelliliikme esindajad (vaidlustatud otsuse põhjendused 199 ja 201–204). Lõpuks, nagu hagejad seda ise ka tunnistavad, osalesid nad 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel, kuhu neid kutsus B.
53 Mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt ei nähtu B tehtud märkmetest ei F reaktsiooni B ettepanekute peale ega seda, et ta oleks lubanud anda panuse arutelude jätkamisse, siis tuleb ka need asjakohatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 49, siis arvestades teabe vahetamist, mis toimus B ja F vahel 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel, olid hagejad ülejäänud kolme kartelliliikme kavandatud konkurentsivastastest tegevustest teadlikud ja nõustusid aitama enda tegevusega kaasa kartelli ühiste eesmärkide saavutamisele, mis on aga eespool punktis 48 meenutatud kohtupraktika kohaselt piisav, et tõendada hagejate osalemist kartellikokkuleppes.
54 Mis puudutab B rolli vahendajana, siis see nähtub 20. aprilli 2004. aasta kohtumise protokollist ja seda kinnitavad Glaverbeli 8. märtsi ja 23. detsembri 2005. aasta avaldused, millest esimene on tehtud enne, kui komisjon B märkmed avastas (vaidlustatud otsuse põhjendused 80 ja 160). Asjaolu, et Glaverbel tegi oma avaldused leebema kohtlemise taotluse raames, ei takista komisjoni neid kasutamast (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192). Isegi kui – nagu seda väidavad hagejad – need avaldused ei lähe otseselt vastuollu Glaverbeli huvidega, ei ole viimasel mingit huvi esitada komisjonile teiste kartelliliikmete kohta ekslikku informatsiooni. Iga katse leebema kohtlemise taotluse raames komisjoni eksitada võib seada kahtluse alla taotleja siiruse ja koostöö ulatuse ning seega ohustada võimalust, et talle koostööteatist täielikult kohaldatakse (Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70). Seega tuleb hagejate argumendid B vahendajarolli puudutavate Glaverbeli avalduste tõendusväärtuse kohta tagasi lükata.
55 Mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt on asjaolu, et komisjon tugines 20. aprilli 2004. aasta kohtumise konkurentsivastase laadi tõendamiseks sellele, et hagejad osalesid kartelli hilisematel kohtumistel 2004. aasta detsembris ja 2005. aasta jaanuaris või GEPVP kohtumistel, vastuolus süütuse presumptsiooniga, siis tuleb märkida, et kohtupraktika ei takista komisjoni tuginemast pärast konkurentsivastast tegevust aset leidnud asjaoludele, et kinnitada sellise objektiivse tõendi sisu nagu B märked mainitud kohtumise kohta. Hagejate poolt välja toodud kohtupraktika takistab seevastu hilisema tegevuse konkurentsivastase laadi tõendamiseks kasutada tõendeid, mis puudutavad varasemat perioodi, mil kõnealune tegevus oli seaduslik, mis aga antud juhul nii ei ole (Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 73, ja kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1847, punkt 83). Järelikult tuleb see argument igasuguse põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
56 Lõpuks ei ole hagejad nõus komisjoni väitega, mille kohaselt B kohtus F‑ga selleks, et teavitada teda kolmepoolsetest hinnatõusu kokkulepetest Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Saksamaal või teha kindlaks nende suhtumine võimaliku hinnatõusu suhtes Itaalias, samuti teavitada teda hinnakokkulepete olemasolust endast Saksamaal. Lisaks täpsustavad nad, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tähenda kartelli kohtumistest teadlik olemine rikkumist.
57 Nagu eespool punktis 45 on juba märgitud, vahetasid F ja B 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel tundlikku teavet seoses Ühendkuningriigi, Iirimaa, Saksamaa ja Itaaliaga. Distantseerimata end konkurentsivastastest tegevustest, millest ta oli teadlik, esitas F teavet hagejate äristrateegia kohta Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Saksamaal ning tõi välja nende tegevusplaani juhuks, kui Itaalias hindu tõstetakse (vt eespool punktid 41–44), vähendades oluliselt ebakindlust selles, millist käitumist võib nende poolt turul oodata (vt eespool punkt 45). Hagejate argumendid, mille kohaselt ei nähtu B märkmetest, et F võttis kohustusi nende tuleviku hinnapoliitika osas Ühendkuningriigis või et ta väljendas mis tahes viisil toetust hinnatõusule, on seega asjakohatud. Peale selle ja vastupidi hagejate väidetule võib kartelli kohtumistest teadlik olemine kujutada endast rikkumist, kui informatsiooni esitatakse hoopis selleks, et aidata kaasa kartelli ühiste eesmärkide saavutamisele (vt eespool punktid 48 ja 49). Lõpuks näitavad hiljem aset leidnud asjaolud, et peale seda kohtumist järgisid hagejad ülejäänud kolme kartelliliikme tegevust. Nimelt nähtub hagejate sisedokumendist, mis avastati kontrollide käigus, et pärast seda, kui ülejäänud kolm kartelliliiget tõstsid hindu Ühendkuningriigis ja Iirimaal, tegid seda ka hagejad (vaidlustatud otsuse põhjendus 159).
58 Mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt ei ole komisjon tõendanud kokkuleppe sõlmimist kartelli 2. märtsi 2004. aasta kohtumisel seoses hinnatõusuga Saksamaal, siis sellega ei saa nõustuda, kuna see on täiesti asjakohatu. Nimelt nähtub B märkmetest, et ta teavitas F‑i selle kokkuleppe olemasolust ja sisust, kusjuures kuupäev, millal ülejäänud kolm kartelliliiget selle vastu võtsid, ei ole oluline, ning et F oli seega selle olemasolust teadlik. Lisaks sellele andis F vastutasuks B‑le informatsiooni topelthinna süsteemi kohta, mida rakendati S suhtes, kes on hagejate ja Pilkingtoni ühine klient, ja pidi teda teavitama tegelikust hinnast, mida selle kliendi suhtes kohaldati. F tegi isegi ettepaneku kohaldada hinnatõusu skaalat. Mainitud kokkuleppe olemasolu kinnitavad ka hiljem aset leidnud asjaolud. Nagu on tõdetud eespool punktis 51, rakendasid ülejäänud kolm kartelliliiget seda kokkulepet nende kuupäevade lähedal, millest B ja F 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel teatasid ja mis on nende märkmetes välja toodud: Saint-Gobain 25. mail 2004, Pilkington 4. juunil 2004 ja Glaverbel 7. juunil 2004, samas kui kavandatud kuupäevad oli vastavalt 1. mai, 15. mai ja 1. juuni 2004. Vastupidi hagejate väidetule on see ajaline nihe väheoluline ega saa kahtluse alla seada selle kokkuleppe olemasolu või sellekohase teabe vahetamist F ja B vahel 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel.
59 Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjendustes 171 ja 188 õigesti esiteks, et B kohtus F‑iga 20. aprillil 2004 selleks, et teavitada teda ülejäänud kolme kartelliliikme vaheliste kokkulepete olemasolust, mis puudutasid hinnatõusu Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Saksamaal, ning teiseks, et F andis talle vastutasuks tundlikku teavet hagejate äristrateegia kohta neil turgudel. Lisaks sellele avaldas F Itaalia osas, et juhul, kui hindu tõstetakse, ei ole hagejad sellele vastu. Seega järeldas komisjon õigesti, et 20. aprilli 2004. aasta kohtumine oli konkurentsivastast laadi ja et hagejad ühinesid kartellikokkuleppega alates sellest kohtumisest (vaidlustatud otsuse põhjendus 330).
– 15. juuni 2004. aasta telefonivestlus
60 Komisjon leidis, et hagejad jätkasid osalemist kokkulepitud tegevustes, saades 15. juunil 2004 Pilkingtonilt telefonikõne, kes teavitas neid Itaalia turu osas sõlmitud kokkuleppest, mille nad heaks kiitsid (vaidlustatud otsuse põhjendused 189–196).
61 Hagejad väidavad, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit 15. juuni 2004. aasta kohtumisel B ja F vahel toimunud telefonivestluse kohta ja selle aluseks on üksnes Glaverbeli leebema kohtlemise taotluse raames tehtud avaldused, kinnitamaks, et selle vestluse jooksul märkis F, et ta ei ole vastu hinnakokkuleppele Itaalias. Tegelikkuses kinnitas F üksnes seda, et kuna nende osa Itaalia turul ei ole märkimisväärne, ei suuda hagejad sel turul hindu mõjutada, korrates seega 20. aprilli 2004. aasta õhtusöögil kinnitatut. Lisaks sellele väidavad hagejad, et lühike telefonivestlus ei ole samaväärne osalemisega kartelli kohtumisel, mis Glaverbeli sõnul kestis viis tundi.
62 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt eespool punktis 54 viidatud kohtupraktikale ei vähenda asjaolu, et Glaverbel tegi need avaldused leebema kohtlemise taotluse raames, iseenesest nende tõendusväärtust.
63 Hagejad möönavad, et B helistas F‑le ja et nad rääkisid Itaaliast. Glaverbel täpsustas omalt poolt, et B teavitas F‑i kohtumisel sõlmitud hinnakokkulepetest ja et kõigile sellel kohtumisel osalenutele oli selge, et F seisukohta arvestades ei olnud hagejatel kavatsust neile kokkulepetele vastu seista (vaidlustatud otsuse põhjendus 189). Nii nagu seda väitis ka komisjon, on need avaldused kokkusobivad F avaldustega, mille kohaselt ta kordas B‑le seda, mida ta oli talle 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel öelnud, st et tema osa Itaalia turul ei ole märkimisväärne, et see olukord lähitulevikus ei muutu ja et ta ei ole võimeline seda turgu mõjutama. F kinnitas seega B‑le, et hagejad ei sekku hinnatõusukokkulepetesse Itaalia turul. Lisaks kinnitab Saint-Gobaini avaldus, mida hagejad ei ole vaidlustanud, seose olemasolu nende ja 15. juuni 2004. aasta kohtumisel sõlmitud kokkulepete vahel, kuna Saint-Gobaini sõnul osales F mainitud kohtumisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 190 ja 196).
64 Kirjalikke tõendeid 15. juuni 2004. aasta kohtumise või telefonivestluse kohta komisjon esitanud ei ole. Eespool punktis 33 viidatud kohtupraktika kohaselt võib aga komisjon juhul, kui tõendusmaterjal on katkendlik ja hajus, taastada teatud üksikasjad tuletamise teel, mida ta antud asjas vaidlustatud otsuses ka teinud on (vaidlustatud otsuse põhjendus 196). Lisaks ei ole hagejad suutnud ei selle telefonikõne põhjuse ega B ja F vahelise Itaaliat puudutanud telefonivestluse sisu kohta, mille asetleidmist nad ei ole vaidlustanud, esitada muud ühtivat selgitust. Lõpuks, võttes arvesse eelkõige Itaaliat puudutanud 20. aprilli 2004. aasta kohtumise sisu ja asjaolusid, milles see telefonivestlus toimus, siis ei oma kohtumise konkurentsivastase laadi välistamiseks tähtsust asjaolu, et see vestlus kestis lühikest aega.
65 Seega järeldas komisjon õigesti esiteks, et B helistas F‑le 15. juunil 2004 selleks, et teavitada teda kokkulepetest, mis sõlmiti samal päeval ülejäänud kolme kartelliliikme esindajate vahel toimunud kohtumisel ja et F ütles talle selle kohta oma seisukoha, ning teiseks, et see suhtlus oli seega konkurentsivastase laadiga.
– 2. detsembri 2004. aasta kohtumine
66 Lõpuks leidis komisjon, et hagejad osalesid ülejäänud kolme kartelliliikmega 2. detsembril 2004 Luxembourgis toimunud kohtumisel, kus tehti otsuseid seoses hinnatõusuga, miinimumhindadega ja mitmes Euroopa riigis lehtklaastoodete müümist puudutavate muude kaubandustingimustega, tuginedes eelkõige käsitsi kirjutatud märkmetele, mis leiti üllatuskontrollide käigus Pilkingtoni ruumidest, ja kalendrite väljavõtetele (vaidlustatud otsuse põhjendused 197–264).
67 Hagejad ei ole nõus, et seda kohtumist võiks pidada selliseks, millel oli konkurentsivastane eesmärk. Esiteks kinnitavad nad, et tegemist oli õhtusöögiga, millest anti teada suurele hulgale isikutele, mis toimus avalikkusele avatud restoranis, ja et F palus õhtusöögi arve tasuda. Teiseks väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et see kohtumine pani aluse tulevasi hinnatõuse käsitlevatele kokkulepetele kartelliliikmete vahel, mis nõudsid nende osalemist. Nad kinnitavad seega, et seisukohti, mida F sellel õhtusöögil avaldas, ei saa pidada nendepoolse nõusoleku väljenduseks liituda kartellikokkuleppega EMP tasandil, ja et komisjoni järeldused nende märkmete kohta on vastuolus Glaverbeli avaldustega. Glaverbeli sõnul õhtusöögil hinnatõusude küsimust ei arutatud, hagejad kartelli mitmepoolsel kohtumisel enne 11. veebruari 2005 mitte kordagi ei osalenud ja õhtusöögil peetud arutelud piirdusid teabe vahetamisega. Kolmandaks kinnitavad hagejad, et B märkmetes mainitud „hinnatõusu skeem” ja seda puudutavad kommentaarid on kas B enda isiklike ideede või tõenäolisemalt B ja H (Saint-Gobaini töötaja) kahepoolse arutelu väljendus, mida esitleti ja millega osaliselt nõustuti 2005. aasta veebruari kohtumisel.
68 Täpsustagem kõigepealt, et B märkmeid on kahte liiki. Esimesed neist on tehtud hotelli N ja Pilkingtoni päisega paberitele ning nende pealkiri on „GEPVP kohtumine Luxembourgis” ja teised Pilkingtoni päisega paberile pealkirjaga „Protokoll 2/12/04”. Pilkingtoni avaldustest, mida hagejad ei ole vaidlustanud, nähtub, et esimesed märkmed koostas B 3. detsembril 2004 isiklikuks kasutamiseks ja need kajastavad 2. detsembri 2004. aasta kohtumist, samas kui teised on tehtud 2. detsembri 2004. aasta kohtumisel.
69 Nende teiste märkmete pealkirjast „Protokoll”, kuupäevast „2/12/04” ja sisust nähtub, et need kujutavad endast sel kuupäeval toimunud kohtumise protokolli. Need kajastavad nimelt osalejate arutelusid lehtklaasi hinna üle erinevates EMP riikides, F esitatud teavet ja rubriigis „Üldised kokkulepped” sõlmitud kokkuleppeid. Seda järeldust kinnitavad Pilkingtoni esimesed avaldused, et need leheküljed koosnevad sel kuupäeval Luxembourgis toimunud kohtumise ajal tehtud märkmetest.
70 Samuti võimaldavad need märkmed järeldada, et sel kohtumisel käsitletud küsimused ja seega kohtumine ise olid ilmselgelt konkurentsivastast laadi. Neist nähtub, et kartelliliikmed leppisid kokku tõsta hindu erinevates EMP riikides ja et F esitas teatud tundlikku informatsiooni. Samuti kinnitas selle kohtumise konkurentsivastast laadi Glaverbel oma 8. märtsi 2005. aasta avalduses, et „sellel õhtusöögil arutati lisaks tavapärastele hinnaaruteludele pikalt ka kliendi S olukorda”.
71 Seega tuleb tõdeda, et B märkmed ja Pilkingtoni ning Glaverbeli vastavad avaldused, mis käsitlevad õhtusöögil peetud arutelusid, võimaldavad esiteks järeldada, et 2. detsembri 2004. aasta kohtumine oli konkurentsivastast laadi, ning teiseks tasakaalustada Glaverbeli esialgseid avaldusi, millele hagejad tuginevad ja mille kohaselt ei olnud hinnatõusud sellel õhtusöögil kõne all. Nagu on märgitud eespool punktis 45, ei piisa neid asjaolusid arvestades hagejate argumentidest, mille kohaselt peeti kohtumine õhtusöögi ajal ja F palus selle õhtusöögiarve tasuda, selleks et seada kahtluse alla mainitud kohtumise konkurentsivastast laadi.
72 Hagejad ei ole nõus sellega, et kohtumisel oleks sõlmitud hinnakokkuleppeid, ja nad kinnitavad, nagu seda tegi ka Pilkington vastuväidetele vastates, et tegemist oli teabe vahetamisega, mitte kokkuleppega. B märkmetest nähtub aga, et teabevahetuse kõrval sõlmisid kartelliliikmed sel kohtumisel ka hinnakokkuleppeid. Näiteks kehtestati Itaaliale miinimumhinnad; Ühendkuningriigile kehtestati taotlushind ning hinnatõusu ajakava ja selleks vajalikud toimingud; Balti riikides otsustati tõsta hinda hagejate eestvedamisel; Poolas otsustati tõsta hinda 2005. aasta märtsis hagejate eestvedamisel; Prantsusmaa osas lepiti kokku 10% hinnatõusus, millest teatasid hagejad; Beneluxi maades otsustati tõsta hinda 2005. aasta märtsis, ja lõpuks lepiti kokku hinnatõusus Saksamaal, mis toimus Pilkingtoni eestvedamisel. Lisaks sellele teeb B märkmete viimane lehekülg pealkirjaga „Üldised kokkulepped” ühes osas kokkuvõtte sõlmitud hinnakokkulepetest ja käsitleb teises osas muid kokkuleppeid.
73 Peale selle ei oma tähtsust asjaolu, et – nagu hagejad seda väidavad – B tehtud märkmetest ei nähtu, et F oleks esitanud andmeid, millest võiks tuletada hagejate osalemise õhtusöögil sõlmitud kokkulepetes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise tõendamiseks piisav, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid, olemata sellele selgelt vastu. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel muul eesmärgil kui nemad (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 96, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81). Nagu Euroopa Kohus eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuse Aalborg Portland jt vs. komisjon punktis 82 märkis, rajaneb see põhimõte sellel, et ettevõtja, kes osales nimetatud kohtumisel, teatamata avalikult, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida.
74 See kohtupraktika vaikimisi antud nõusoleku kohta tugineb eeldusele, et asjaomane ettevõtja osales kohtumistel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid või millel oli ilmselgelt konkurentsivastane iseloom (vt eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika), millega on tegu ka antud juhul, nagu on juba märgitud eespool punktis 71.
75 Antud juhul ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks järeldada, et isegi kui F osales kohtumisel hagejate nimel, ei lugenud ta end sõlmitud kokkulepetega seotuks. Seega, lähtudes eespool punktides välja toodud kohtupraktikast, on F pelk osalemine kohtumisel hagejate esindajana piisav järeldamaks, et ta väljendas hagejate nimel vaikimisi nõusolekut sel kohtumisel sõlmitud kokkulepete suhtes.
76 Seega, vastupidi hagejate väidetule, nähtub B 2. detsembri 2004. aasta kohtumisel tehtud märkmetest, et kartelliliikmed ei vahetanud sel kohtumisel mitte üksnes tundlikku teavet, vaid nad sõlmisid ka kokkuleppeid erinevate lehtklaasiklasside hinnatõusu kohta erinevates EMP riikides, ja et F avaldas hagejate nimel nende kokkulepete suhtes vaikimisi nõusolekut.
77 Hagejad väidavad aga, et B märkmetes esitatud „hinnatõusu skeem” ei viita üldise kokkuleppe sõlmimisele tulevaste hinnatõusude kohta. Tuleb märkida, et „hinnatõusu skeem” asub B märkmetes, mis on koostatud pärast õhtusööki ja mis on kirjutatud hotelli N päisega paberile. Nagu eespool punktis 68 on juba märgitud, koostati need märkmed isiklikuks kasutamiseks. Seda silmas pidades kujutab „hinnatõusu skeem” endast vaid rubriiki, kus asub tabel, mis teeb kokkuvõtte eespool punktis 72 esitatud erinevatest hinnakokkulepetest saabuvaks aastaks, ja selle kohta käivaid kommentaare ei saa pidada B tõlgenduseks rolli kohta, mis hagejatel kartellikokkuleppes olla võis, ega B ja H vahel pärast õhtusööki peetud kahepoolse arutelu kokkuvõtteks. Seega ei piisa „hinnatõusu skeemi” puudutavast argumendist selleks, et vaidlustada asjaolu, et mainitud kohtumisel sõlmiti hinnatõusukokkulepped.
78 Hagejad väidavad samuti, et laused: „Teised toetasid üldisi märkusi Guardiani tegevuse kohta / Hinnad on ohus kõikidel turgudel!”, mis eelnevad „hinnatõusu skeemile”, kordavad B ja H (Saint-Gobaini töötaja) ja/või D (Glaverbeli töötaja) kommentaare, tõendades et nad ei loobunud oma agressiivsest strateegiast. See väide ei nõrgenda eelnevat järeldust. Need laused, mis sisalduvad B poolt eelmisel õhtul toimunud kohtumisel käsitletud küsimuste kokkuvõttes, mis on tehtud isiklikul eesmärgil (vt eespool punktid 68 ja 77), ei näita, et hagejad oleksid end nende kokkulepetega mitteseotuks lugenud. Esiteks on lause „Hinnad on ohus kõikidel turgudel!” olukorra konstateering 2. detsembri 2004. aasta kohtumise ajal (vt näiteks kohtumise protokoll osas, mis puudutab Ühendkuningriiki: „Hinnad UK turul ei ole kallid!”; Prantsusmaad: „Hinnad on käesoleval ajal peaaegu Euroopa madalaimad!”; Saksamaad: „DE. Hinnad tuleb viivitamata praegustel tasemetel stabiliseerida […]”; Hispaaniat: „Hinnad vabalanguses 2 kuud”, ning esimene sõlmitud üldkokkulepe: „Külmutada hinnad kogu Euroopas järgmistel kuudel”). Teiseks kujutab lause „Teised toetasid üldisi märkusi Guardiani tegevuse kohta” endast kriitikat hagejate tegevuse suhtes enne mainitud kohtumist, kuna kuni selle kuupäevani ei olnud see ootuspärane (vt eelkõige kohtumise protokoll Balti riike puudutavas osas: „Olgugi et kokkulepe oli hindu tõsta (Gl + P seda tegid), G seda ei teinud ja hinnad on ka täna samal tasemel (Ø(=keskmine) 260”).
79 Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vastupidi hagejate väidetule (eespool punkt 31), ei olnud hagejate ja ülejäänud kolme kartelliliikme vaheline suhtlemine „prooviperiood”, vaid tegemist oli tegeliku osalemisega kartellikokkuleppes. Nimelt on tõendatud, et hagejad, keda esindas F, liitusid kartellikokkuleppega 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel, et neile helistati 15. juunil 2004 ja et nad korraldasid 2. detsembril 2004 õhtusöögi, ning et neil kolmel korral peetud aruteludel oli konkurentsivastane eesmärk. Lisaks sellele tunnistasid hagejad, et nad osalesid 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel, millel oli samuti konkurentsivastane eesmärk. Arvestades, et 20. aprilli ja 2. detsembri 2004. aasta kohtumiste toimumist ja hagejate osalemist nendel kohtumistel kinnitavad neil kohtumistel tehtud B märkmed, mille tõendusväärtust hagejad tõhusalt vaidlustanud ei ole (vt eespool punktid 39, 40, 69 ja 70), ei anna hagejate sellekohased selgitused alust kahelda nende osalemises kartellikokkuleppes alates 20. aprillist 2004.
80 Seega järeldas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et hagejad osalesid kartellikokkuleppes alates 20. aprillist 2004.
81 Seetõttu tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis tugineb kokkulepete geograafilise ulatuse väärale hindamisele
82 Komisjon leidis, et rikkumine leidis aset kogu EMP ulatuses, kuna rikkumise toimepanijad müüsid asjaomaseid tooteid vähemalt EMP‑s, nende kogumüük moodustas seal vähemalt 80%, nad varustasid oma EMP kliente üle selle territooriumi asuvate tootmiskeskuste ja ladude kaudu ning kartellikokkuleppe oli sõlmitud Euroopa tasemel. Komisjon rõhutas selles osas, et kuigi arutelud erinesid sõltuvalt asjaomasest EMP riigist, oli neil kõigil sama konkurentsivastane eesmärk (vaidlustatud otsuse põhjendused 368–371).
83 Hagejad ei ole komisjoni selle järeldusega nõus, väites esiteks, et 20. aprilli, 15. juuni ja 2. detsembri 2004. aasta kohtumistel puudutatud riike ei saa kartellikokkuleppe geograafilise ulatuse kindlaksmääramiseks arvesse võtta, sest neil kohtumistel ei olnud konkurentsivastast eesmärki, ja teiseks, et 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel sõlmitud hinnakokkulepped puudutasid vaid Saksamaad, Hispaaniat, Austriat, Portugali ja Beneluxi maid ning kokkulepped, millega pandi paika maksimaalsed hindade vähendamised ja allahindlused, puudutasid vaid Saksamaad, Austriat ja Šveitsi.
84 Meenutagem siiski, et eespool punktidest 59, 65 ja 79 nähtub, et 20. aprilli ja 2. detsembri 2004. aasta kohtumistel ning 15. juuni 2004. aasta telefonikõnel oli konkurentsivastane eesmärk. Seega tuleb neil kohtumistel ja 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel puudutatud riike kartellikokkuleppe geograafilise ulatuse tuvastamiseks arvesse võtta.
85 Hagejad on seisukohal, et tõendid, mille komisjon esitas tõendamaks nende osalemist kogu EMP‑d katvates kokkulepetes, ei ole piisavad.
86 Antud asjas rajas komisjon oma väite, et kartellikokkulepped ulatusid üle EMP, kolmele asjaolule. Esiteks lähtus komisjon kartelli erinevate kohtumiste protokollidest ja 15. juuni 2004. aasta telefonikõnega seonduvast teabest. Neist dokumentidest nähtub, et erinevad kokkulepped puudutasid mitut Euroopa riiki, st Belgiat, Saksamaad, Eestit, Iirimaad, Kreekat, Hispaaniat, Prantsusmaad, Itaaliat, Lätit, Leedut, Luksemburgi, Madalmaid, Austriat, Poolat, Portugali, Ühendkuningriiki ja Šveitsi. Konkreetsemalt 2. detsembri 2004. aasta kohtumise protokollist nähtub, et osalejad otsustasid külmutada hinnad kogu Euroopas (vaidlustatud otsuse põhjendus 370).
87 Teiseks võttis komisjon arvesse iga kartellis osaleja lehtklaasi tootmise ja turustamise korraldust. Nimelt olid need korraldatud üle EMP selliselt, et ühes riigis asuva tehase toodangut turustati mitmes lähiriigis (vaidlusaluse otsuse põhjendused 55 ja 369). Seda asjaolu on hagejad ka ise kinnitanud, kuna F märkis, et igal tehasel oli oma turg, mis ulatus üldjuhul 300–400 km kaugusele. Iga kartelliliikme tehastevõrgu geograafiline korraldus võimaldas neil seega katta lehtklaasi nõudlust kogu EMP‑s.
88 Kolmandaks võttis komisjon arvesse kartelli kohtumistel osalenute päritolu, kes esindasid kartelliliikmeid äriliselt Euroopa tasandil, kui ka nende kõige tähtsamaid esindajaid GEPVP komitees „Marketing et Communication” (Marcomm), mida hagejad vaidlustanud ei ole (vaidlustatud otsuse põhjendused 369 ja 370).
89 Komisjoni järeldust kartellikokkuleppe geograafilise ulatuse kohta kinnitavad muud tõendid. Esimesena kinnitavad seda Glaverbeli avaldused, mille kohaselt esiteks osalesid Saint-Gobain, Pilkington ja tema ise kahepoolsetel ja mitmepoolsetel kohtumistel, mille eesmärk oli piirata konkurentsi Euroopa lehtklaasiturul, mida Saint-Gobaini sõnul iseloomustas pidev hindade langus. Teiseks olid hagejad teadlikud olemasolevatest kokkulepetest, mille ülejäänud kolm kartelliliiget olid 2004. aasta märtsis sõlminud, ja alates sellest kuupäevast osalesid nad kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendused 80 ja 81). Seega, vastupidi hagejate väidetule ei puuduta Glaverbeli vastavad avaldused ainult kolmepoolset kartellikokkulepet, mille osalised nad ei olnud. Teisena kinnitab seda komisjonile GEPVP – kuhu kuuluvad ka kartelliliikmed – esitatud kaebus, mis puudutab riigiabi kava, milles on märgitud, et „lehtklaasiturg on üle-euroopaline turg, millel on oluline osa riikidevahelises kaubanduses” (vaidlustatud otsuse põhjendus 54). Kolmandana kinnitavad seda 2. detsembri 2004. aasta kohtumise protokoll ning sellele järgnenud päeval koostatud B märkmed ning 11. veebruari 2005. aasta kohtumise protokoll, millest ilmneb, et kartellikokkuleppe pooled rääkisid eespool punktis 86 loetlemata Euroopa riikidest, eelkõige Bulgaariast, Küprosest, Rumeeniast ja Skandinaaviamaadest.
90 Lisaks sellele ei saa hagejad tugineda kohtupraktikale, mille kohaselt peavad asjaomased ettevõtjad määrama kindlaks turu geograafilise ulatuse, mis võib olla laiem või kitsam kui asjaomane geograafiline turg, niivõrd kui see on seotud vajadusega määratleda asjaomane geograafiline turg EÜ artikli 81 kohaldamise eesmärgil, mis aga antud juhul nii ei ole. Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast, et EÜ artikli 81 alusel tehtud otsuse puhul on komisjon kohustatud piiritlema asjaomase turu vaid siis, kui piiritlemata jätmisel ei ole võimalik kindlaks teha, kas asjaomane kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning kas selle eesmärgiks on takistada, piirata või moonutada konkurentsi toimimist ühisturul (Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 230; 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 132, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 99). Põhimõtteliselt, kui kokkuleppe enese eesmärk on konkurentsi piirata, ei ole vaja asjaomaseid geograafilisi turge määratleda täpselt, kui tegelik või potentsiaalne konkurents asjaomasel territooriumil on ilmtingimata piiratud, moodustagu need territooriumid turud selle sõna kitsas tähenduses või mitte (eespool viidatud kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, punkt 132; vt samuti selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑348/94: Enso Española vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1875, punkt 232, ja 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punkt 99). Selleks, et määrata kindlaks rikkumise geograafilist ulatust, mida tuleb arvestada rikkumise raskuse hindamisel, on piisav, kui komisjon hindab asjaomase turu või asjaomaste turgude geograafilise ala ulatust, olemata kohustatud määratlema asjaomaseid turge täpselt (eespool viidatud kohtuotsus Scandinavian Airlines System vs. komisjon, punkt 99).
91 Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et komisjoni esitatud tõendite kogum, mida hagejad ei ole vaidlustanud või mida kinnitavad muud tõendid, võimaldab järeldada, et kartellikokkuleppega hõlmatud geograafiline ala ulatus kogu EMP territooriumile. Seega järeldas komisjon õigesti, et rikkumine ulatus kogu EMP territooriumile.
92 Järelikult tuleb käesoleva väite teine osa ning seega käesolev väide terves ulatuses tagasi lükata.
93 Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagiavalduses esitatud tühistamisnõue tuleb rahuldamata jätta.
Nõue vähendada trahvisummat
94 Trahvisumma vähendamise nõude põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet. Esimese väitega paluvad nad Üldkohtul vähendada nende trahvisummat tulenevalt vaidlustatud otsuse osalisest tühistamisest. Teine väide tugineb diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumisele seoses trahvi arvutamisega ning kolmas hindamisveale seoses nende väga piiratud ja passiivse rolliga rikkumises ja diskrimineerimiskeelu rikkumisele.
Väide, et trahvisummat on vaja vähendada tulenevalt vaidlustatud otsuse osalisest tühistamisest
95 Hagejad väidavad, et nende trahvi summat tuleb vähendada, et kajastada vaidlustatud otsuse osalist tühistamist. Nad leiavad, et trahvi arvutamisel tuleb lähtuda üksnes 2004. aasta müügist seoses EMP riikidega, mille osas rikkumisele vastu ei ole vaieldud ja mille summa ulatub 241,6 miljoni euroni. Lisaks sellele on hagejad seisukohal, et trahv peab arvestama nende kartellikokkuleppes osalemise äärmiselt lühikest kestust, mis piirdus vaid ühe kohtumise ja kõige rohkem 12 päevaga.
96 Eespool punktidest 79 ja 91 nähtub, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses õigesti, et esiteks osalesid hagejad kartellikokkuleppes 20. aprillist 2004 kuni 22. veebruarini 2005 ja teiseks ulatus rikkumine kogu EMP territooriumile.
97 Seega ei tule trahvisummat seoses kartellikokkuleppe kestuse või geograafilise ulatusega vähendada ja järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Väide, et seoses trahvi arvutamisega on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja põhjendamiskohustust
98 Hagejad väidavad, et komisjon rikkus esiteks diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ei arvestanud ülejäänud kolme kartelliliikme trahvide arvutamisel kontsernisisese müügi väärtust, ja teiseks selle arvutamisega seotud põhjendamiskohustust.
99 Hagejad rõhutavad, et kuna ülejäänud kolme kartelliliikme trahvi arvutamist ei ole põhjendatud ja arvestades asjaolu, et kasutatud andmed on konfidentsiaalsed, on neil võimatu kindlaks määrata kontsernisiseste müükide laadi ja väärtust, mis jäeti iga kartellikokkuleppes osaleja puhul arvestamata. Nad väidavad, et seega peab Üldkohus kompenseerima nende müükide arvestamata jätmise, vähendades trahvisummat, mis neile määrati, proportsionaalselt lehtklaasituru arvestamata jätmistega. See lahendus oleks kooskõlas suunistega määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised”), kuna see võimaldaks kohaselt kajastada ettevõtja suhtelist osakaalu asjaomasel turul, ning Üldkohus on nii juba toiminud.
100 Hagejad täpsustavad, et komisjon jättis turu 2,7 miljardi euro suuruses kogumahus arvestamata kontsernisisese müügi ühe miljardi euro ulatuses. See arv on saadud vastuväidetes toodud kogusummast ehk 2,7 miljardist eurost (vaidlustatud otsuse põhjendus 41) vaidlustatud otsuses toodud lehtklaasi kogumüügi summa ehk 1,7 miljardi euro (vaidlustatud otsuse põhjendus 41) lahutamise teel, ning see moodustab 37% turu kogumahust, mille väärtus on 2,7 miljardit eurot.
101 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
102 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjassepuutuva õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendused peavad selgelt ja ühemõtteliselt väljendama õigusakti vastu võtnud institutsiooni kaalutlusi nii, et ühest küljest saaks Euroopa Liidu kohus teostada kontrolli ja teisest küljest saaksid huvitatud isikud aru võetud meetme põhjendustest, et oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud.
103 Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947 , punkt 150).
104 Käesolevas asjas leidis komisjon, et konkurentsivastased kokkulepped puudutasid lehtklaasi müüki sõltumatutele klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 377) ja seega kasutas ta seda müüki trahvide põhisumma arvutamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 41, tabel nr 1 ja põhjendus 470). Nii jättis komisjon trahvi arvutamisel arvestamata sellise lehtklaasi müügi, mis kuulus ümbertöötlemisele ettevõtja mingi struktuuriüksuse või sama kontserni mõne äriühingu poolt. Kuna konkurentsivastane tegevus tuvastati üksnes müügi puhul sõltumatutele klientidele, ei saa komisjonile ette heita seda, et ta jättis trahvi arvutamisel arvestamata müügi vertikaalselt integreeritud kartelliliikmete vahel. Lisaks sellele ei saa komisjonile ette heita asjaolu, et ta ei põhjendanud, miks ta selle müügi trahvi arvutamisel arvestamata jättis.
105 Peale selle, nagu väitis komisjon, ei ole leidnud tuvastamist, et vertikaalselt integreeritud kartelliliikmed, kes tarnisid asjaomaseid tooteid sama ettevõtja struktuuriüksustele või samasse kontserni kuuluvatele äriühingutele, oleksid saanud kaudselt tulu kohaldatud hinnatõusust ega et hinnatõus eelneval turul oleks tähendanud konkurentsieelist töödeldud lehtklaasi järgneval turul.
106 Lõpuks, mis puudutab argumenti, et komisjon olevat rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, jättes trahvi arvutamisel arvestamata sisemüügi, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise või ka diskrimineerimiskeelu põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna antud juhul leidis komisjon, et konkurentsivastased kokkulepped puudutasid vaid sõltumatutele klientidele müüdud lehtklaasi hinda, tähendas trahvi arvutamisel sisemüügi arvestamata jätmine vertikaalselt integreeritud kartelliliikmete puhul üksnes seda, et objektiivselt erinevaid olukordi käsitleti erinevalt. Seega ei saa komisjonile diskrimineerimiskeelu rikkumist ette heita.
107 Seetõttu tuleb käesolev väide terves ulatuses tagasi lükata.
Väide, et tehtud on hindamisviga seoses hagejate väga piiratud ja passiivse rolliga rikkumises ja rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet
108 Hagejad väidavad, et komisjon ei ole arvesse võtnud passiivset ja väga piiratud rolli, mis neil oli rikkumises võrreldes ülejäänud kolme kartelliliikmega, kes osalesid rikkumises rohkem kui 20 aastat. Nende osalus piirdus üheainsa kohtumisega, mis ei olnud salajane, ja seal sõlmitud kokkulepped puudutasid vaid teatud riike ning neid kokkuleppeid ei viidud kunagi ellu. Samuti ei võimalda B märkmed 11. veebruari 2005. aasta kohtumise kohta tuvastada, et F oleks nõustunud osalema hinnatõusus või seda juhtima. Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud trahvi kindlaksmääramisel arvestama hagejate passiivset rolli rikkumises.
109 Vastavalt kohtupraktikale tuleb juhul, kui rikkumise panid toime mitu ettevõtjat, uurida trahvisummade kindlaksmääramisel iga ettevõtja osalemise suhtelist raskust (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 623, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 92; Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑40/06: Trioplast Industrier vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4893, punkt 105), mis tähendab eelkõige seda, et tuleb välja selgitada, milline oli rikkumises osalemise jooksul ettevõtjate vastav roll (vt eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150, ja Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1623, punkt 264).
110 Trahvide arvutamise suuniste punkti 29 kolmanda taande kohaselt kujutab ettevõtja passiivne roll rikkumise toimepanemises endast kergendavat asjaolu. See täpsustab, et see kehtib üksnes siis, kui „asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine, ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt”. Lisaks sellele on mainitud punktis 29 märgitud, et „[p]aljast fakti, et ettevõtja osales rikkumises lühemat aega kui teised, ei peeta kergendavaks asjaoluks, kuna seda arvestatakse juba põhisummas”.
111 Vastavalt kohtupraktikale väljendavad ettevõtja passiivset rolli kartellis sellised asjaolud nagu see, et ettevõtja kohtumistel osalemine oli tuntavalt juhuslikum võrreldes kartelli tavaliste liikmetega, samuti see, et ettevõtja tuli rikkumise esemeks olnud turule hilinenult, sõltumata ettevõtja kartellis osalemise kestusest, või ka sellekohaste sõnaselgete avalduste olemasolu, mis pärinevad rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajatelt (eespool punktis 106 viidatud Üldkohtu otsus BPB de Eendracht vs. komisjon, punkt 343, ja 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 168). Asjaolu, et ettevõtja osales kartelli kohtumistel kõige vähem või et ta piirdus üksnes konkurendi ühepoolselt edastatud teabe vastuvõtmisega, avaldamata seejuures mingeid reservatsioone või vastuseisu, ei oma tähtsust selle ettevõtja passiivse rolli tuvastamisel kartellis (eespool punktis 45 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 1849).
112 Antud asjas nähtub kõigepealt eespool punktist 79, et hagejad osalesid kartellikokkuleppes alates 20. aprillist 2004. Seega tuleb meenutada, et 20. aprilli 2004. aasta kohtumisel ja 15. juuni 2004. aasta telefonikõnes jagasid hagejad oma konkurentidele teavet enda edaspidise tegevuse kohta turul ja said Pilkingtonilt vähimatki vastuseisu väljendamata teavet ülejäänud kolme kartelliliikme vahel sõlmitud hinnatõuse puudutavate kokkulepete kohta. Hagejad osalesid kartelli 2. detsembri 2004. aasta ja 11. veebruari 2005. aasta kohtumistel, väljendamata otseselt erimeelsust konkurentsivastaste arutelude suhtes, mida neil kohtumistel peeti. Seejärel nähtub eespool punktist 79 ja vaidlustatud otsusest, et 2. detsembri 2004. aasta kohtumise korraldasid hagejad (vaidlustatud otsuse põhjendus 502). Lõpuks nähtub eespool punktidest 70 ja 72 ning vaidlustatud otsusest, et 2. detsembri 2004. aasta ja 11. veebruari 2005. aasta kohtumistel nõustusid hagejad tõstma hindu erinevates piirkondades ning et nad osalesid tundliku teabe vahetamises (vaidlustatud otsuse põhjendus 502). Seega ei saa nende tegevust kartellis passiivseks lugeda.
113 Asjaolu, et hagejad ei rakendanud teatud kokkuleppeid, mis sõlmiti enne 2. detsembri 2004. aasta kohtumist toimunud kohtumistel ja 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel, ei ole piisav tõendamaks, et nende tegevus turul oli konkureeriv. 2. detsembri 2004. aasta kohtumisel ja 15. juuni 2004. aasta telefonikõne ajal toimunud tundliku teabe vahetamine lubab järeldada vastupidist. Isegi kui hagejad alguses ei järginud teatud hinnatõusukokkuleppeid, eelkõige neid, mis puudutasid Balti riike, on tõendatud, et nad rakendasid teisi kokkuleppeid ja et nad tegid aktiivselt koostööd ülejäänud kolme kartelliliikmega, andes neile eelkõige olulist teavet selleks, et sõlmida ja rakendada hinnakokkuleppeid (vt eespool punktid 57, 59, 63 ja 65). Selle asjaolu põhjuseks, et 11. veebruari 2005. aasta kohtumisel sõlmitud kokkuleppeid ei rakendatud, ei olnud mitte see, et hagejad tegutsesid konkureerivalt, vaid tõenäoliselt see, et komisjon alustas oma uurimisi (vaidlustatud otsuse põhjendus 296).
114 Lisaks sellele, mis puudutab ülejäänud kolmele kartelliliikmele määratud trahvide arvutamist, heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane ei võtnud arvesse asjaolu, et nad panid rikkumise toime korduvalt, ja seda, et ta ei suurendanud nende trahvi hoiataval eesmärgil, samas kui neist mõne käive on selgelt suurem kui hagejatel. Seega, käsitledes erinevaid olukordi ühtemoodi, rikkus komisjon diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
115 Meenutagem kõigepealt, et komisjonil on trahvide kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855, punkt 47; Üldkohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 151, ja eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon, punkt 141).
116 Lisaks, nagu on meenutatud eespool punktis 106, on diskrimineerimiskeelu põhimõtet rikutud siis, kui erinevate olukordade suhtes kohaldatakse sama reeglit. Tuleb täpsustada, et antud juhul ei kohaldanud komisjon hagejate suhtes raskendavat asjaolu, milleks korduvus, ega trahvi hoiatava mõju raames kordajat.
117 Mis puutub trahvide hoiatavasse laadi, siis tuleb meenutada, et see on üks elementidest, mida tuleb trahvi arvutamisel arvestada. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punktid 105 ja 106), et EÜ artikli 81 rikkumiste eest määratavate trahvide – nagu need on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 – eesmärk on karistada asjaomaseid ettevõtjaid õigusvastase tegevuse eest ja hoiatada nii neid kui ka ülejäänud ettevõtjaid Euroopa Liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest tulevikus. Seega võib komisjon trahvisumma arvutamisel võtta arvesse just nimelt asjassepuutuva ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust (eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 119–121). Komisjonil ei ole aga kohustust asjaomase rikkumise raskusastme ja kestuse alusel trahvisummade arvutamisel tagada – olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale –, et tema arvutuste teel saadud asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvide lõppsummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi nii kogu- kui ka asjaomase käibe osas (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 312).
118 Antud asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et Saint-Gobaini trahvi arvutamisel kohaldati trahvi hoiatava mõju alusel kordajat, lähtudes tema „suurimast esindatusest klaasisektoris” ja „tema käibest, mis on oma kogumis selgelt suurem kui teistel” (põhjendus 519).
119 Mis puutub teistesse kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatesse, siis tuleb tõdeda, et nende suhtes ühtegi kordajat ei kohaldatud. Hagejad on siiski piirdunud väitega, et Glaverbeli käive oli tema omast kolm korda suurem, jättes mainimata Pilkingtoni käibe. Pidades silmas eespool punktis 117 meenutatud kohtupraktikat, ei ole ainult see asjaolu, isegi kui see on tõendatud, piisav järeldamaks, et komisjon oli kohustatud kohaldama trahvi hoiatava mõju tagamiseks kordajat.
120 Eeltoodust tuleneb, et määrates kindlaks võimalikku kordajat eesmärgiga tagada trahvide hoiatavat mõju, võttis komisjon arvesse kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjate olukorra erinevusi.
121 Mis puudutab argumenti, et Saint-Gobainile ja Glaverbelile määratud trahvi ei suurendatud korduvuse alusel, ning eelkõige seda, et puudus maksimaalne tähtaeg, pärast mida ei või korduvust arvesse võtta, siis tuleb rõhutada, et sellist tähtaega ei näe ette ei määrus nr 1/2003 ega trahvide arvutamise suunised ning et sellise tähtaja puudumine ei riku õiguskindluse põhimõtet (Euroopa Kohtu 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑5361, punktid 66 ja 67).
122 Siiski nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et ettevõtja kalduvuse mitte järgida konkurentsieeskirju hindamisel tuleb arvesse võtta aega, mis jääb asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahele. Konkurentsiõiguse valdkonnas komisjoni aktide üle kohtuliku kontrolli teostamise raames võidakse kohtul paluda kontrollida, kas komisjon järgis nimetatud põhimõtet, kui ta suurendas määratud trahvi korduvuse alusel ning iseäranis, kas sellisel suurendamisel võeti eelkõige arvesse aega, mis kulus asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahel (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 70).
123 Nagu komisjon on välja toonud, kulus antud asjas enam kui 15 aastat, enne kui need kaks ettevõtjat teist rikkumist alustasid ja vastupidi hagejate väidetule ei ole esimese ja teise rikkumise vahel vältavust tuvastatud. See ajavahemik ei võimalda kinnitada, et neil oleks kalduvus konkurentsieeskirju rikkuda. Seega tuleb tõdeda, et komisjon ei rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui järeldas, et kahe rikkumise vahel kulunud aeg oli piisavalt pikk, et jätta Saint-Gobainile ja Glaverbelile määratud trahvid korduvuse alusel suurendamata.
124 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb see väide tagasi lükata ja sellest tulenevalt hagejate nõue, millega taotletakse trahvisumma vähendamist, rahuldamata jätta.
Nende viidete vastuvõetavus, mille komisjon esitas Pilkingtoni vastuse peale vastuväidetele
125 Kohtuistungil esitasid hagejad taotluse tunnistada vastuvõetamatuks komisjoni poolt välja toodud viited – mille ta esitas kostja vastuses ja 23. jaanuari 2012. aasta kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele – Pilkingtoni vastuse peale vastuväidetele, põhjendades seda taotlust sellega, et neil ei olnud võimalik selle dokumendiga haldusmenetluses tutvuda ja seega ei teadnud nad selle sisu. Hagejad täpsustasid, et komisjon ei saa mainitud vastust kasutada süüstava dokumendina, rikkumata nende kaitseõigusi.
126 Komisjon märkis, et need materjalid ei sisalda hagejaid süüstavaid tõendeid ja et need ei ole vaidluse lahendamiseks vajalikud.
127 Selles osas tuleb tõdeda, et kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjoni poolt välja toodud viited – mille ta esitas kostja vastuses ja 23. jaanuari 2012. aasta kirjalikes vastustes Üldkohtu küsimustele – Pilkingtoni vastuse peale vastuväidetele ei ole vajalikud, et Üldkohus saaks vaidluse lahendada. Seega ei tule hagejate esitatud vastuvõetamatuse taotluse kohta otsust teha.
Kohtukulud
128 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Guardian Industries Corp.‑lt ja Guardian Europe Sàrl’ilt.
Kanninen | Wahl | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad