EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
11. september 2008(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 2002/22/EÜ ‑ Universaalteenus ning kasutajate õigused elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul – Artikli 26 lõige 3 – Euroopa ühtne hädaabinumber – Teabe avaldamine helistaja asukoha kohta
Kohtuasjas C‑274/07,
mille ese on EÜ artikli 226 alusel 7. juunil 2007. esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Braun ja A. Steiblytė, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Leedu Vabariik, esindaja: D. Kriaučiūnas,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud: L. Bay Larsen, K. Schiemann, P. Kūris ja C. Toader (ettekandja),
kohtujurist: D. Ruiz‑Jarabo Colomer,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma hagis palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Leedu Vabariik ei ole tegelikult taganud, et teave helistaja asukoha kohta oleks avaldatud hädaolukordadega tegelevale asutusele kõigi üldkasutatava telefonivõrgu kaudu Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud kõnede puhul, kui see on tehniliselt teostatav, siis on Leedu Vabariik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367) artikli 26 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
2 Universaalteenuse direktiivi põhjendus 36 avaldab:
„On oluline, et kasutajad saaksid helistada Euroopa ühisel hädaabinumbril 112 ja kõigil siseriiklikel hädaabinumbritel tasuta kõigilt telefonidelt, kaasa arvatud üldkasutatavad taksofonid, kasutamata mingeid maksevahendeid. […] Hädaabiteenistustele antud võimalus teha kindlaks helistaja asukoht suurendab hädaabinumbri 112 kasutajate kaitset ja julgeolekut, ja kuivõrd see on tehniliselt teostatav, aitab hädaabiteenistustel täita oma tööülesandeid tingimusel, et on tagatud kõnede ja nendega seotud andmete edastamine asjaomastele hädaabiteenistustele. […]”
3 Universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõige 3 sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate telefonivõrkude operaatorid avaldavad teabe helistaja asukoha kohta hädaolukordadega tegelevale asutusele kõigi Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud kõnede puhul, kui see on tehniliselt teostatav.”
4 Universaalteenuse direktiivi artikli 38 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 24. juuliks 2003 ning teatavad neist viivitamata komisjonile. Nad kohaldavad neid õigusnorme alates 25. juulist 2003.
5 Vastavalt akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „ühinemisakt”) artiklile 2 koostoimes sama akti artikliga 54 pidi Leedu Vabariik jõustama universaalteenuse direktiivi täitmiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid alates Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevast ehk 1. maist 2004.
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349; edaspidi „raamdirektiiv”) artikli 19 lõige 1 sätestab:
„Kui komisjon annab liikmesriikidele artikli 22 lõikes 2 osutatud korras soovitusi käesoleva direktiivi ja eridirektiivide ühtlustatud kohaldamise kohta, et aidata kaasa artiklis 8 sätestatud eesmärkide saavutamisele, tagavad liikmesriigid, et riigi reguleerivad asutused võtavad neid soovitusi oma ülesannete täitmisel täies ulatuses arvesse. Kui riigi reguleeriv asutus otsustab soovitust mitte järgida, teatab ta sellest komisjonile ja põhjendab oma seisukohta.”
7 Komisjoni 25. juuli 2003. aasta soovituse 2003/558/EÜ helistaja asukohta käsitleva teabe töötlemise kohta elektroonilistes sidevõrkudes asukoha tuvastamisega hädaabikõnede võimaldamiseks (EÜT L 189, lk 49) põhjendus 10 on sõnastatud järgmiselt:
„Asukoha tuvastamisega hädaabikõnede tõhusaks rakendamiseks on lisaks vaja, et teave helistaja asukoha kohta ‑ nagu seda määratleb üldkasutatava telefonivõrgu või ‑teenuse pakkuja – oleks automaatselt edastatud kõikidele hädaabikõnede vastuvõtukeskustele, kes saavad neile edastatud asukohateavet vastu võtta ja kasutada.” [Siin ja edaspidi on osundatud soovitust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
8 Soovituse 2003/558 punktid 4 ja 13 avaldavad:
„4 Kõikide Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 tehtud kõnede puhul peavad üldkasutatava telefonivõrgu operaatorid oma võrgust edastama („push”) hädaabikõnede vastuvõtukeskustele parima neile kättesaadava teabe helistaja asukoha kohta, kui see on tehniliselt teostatav. Hindamiskokkuvõttele eelneva üleminekuperioodi kestel, millele on viidatud allpool punktis 13, võivad tegutseda ainult need operaatorid, kes edastavad asukohateavet vaid vastava taotluse korral („pull”).
[…]
13. Kõik liikmesriigid peavad kutsuma oma ametiasutusi üles esitama 2004. aasta lõpuks komisjonile aruande numbri E 112 rakendamise käigust, et komisjon saaks jätkata hindamisega, võttes arvesse hädaabikõnede vastuvõtukeskuste ja hädaabiteenistuste uusi nõudeid ning asukoha kindlaksmääramisel toimunud arengut ja tehniliste vahendite kättesaadavust.”
Siseriiklik õigus
9 Universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõige 3 võeti Leedu õiguskorda üle 15. aprilli 2004. aasta seaduse nr IX‑2135 elektrooniliste sidevõrkude kohta (Elektroninių ryšių įstatymas Nr. IX‑2135) (Žin., 2004, Nr. 69‑2382; edaspidi „elektrooniliste sidevõrkude seadus”) artikli 65 lõikega 4, mis jõustus 1. mail 2004 ja sätestab:
„Üldkasutatavate sidevõrkude ja üldsusele kättesaadavate elektrooniliste sideteenuste pakkujad annavad ilma abonentide või elektrooniliste sideteenuste kasutajate nõusolekuta asukohateavet (ja ka andmeid informatsiooni kulgemise kohta) asutustele, kes tegelevad hädaabikõnedega, eelkõige õigusasutustele, kiirabile, tuletõrjele ja teistele hädaabiteenistustele, et need asutused saaksid abonentide või elektrooniliste sideteenuste kasutajate kõnedele vastata ja asjakohaselt reageerida. […]”
10 1. septembril 2007 jõustus 12. aprilli 2007. aasta seadus nr X‑1092 (Žin., 2007, Nr. 46‑1723), millega muudeti elektrooniliste sidevõrkude seaduse artiklit 65. Selliselt muudetuna näeb nimetatud artikli 65 lõige 4 ette, et üldkasutatavate sidevõrkude ja üldsusele kättesaadavate elektrooniliste sideteenuste pakkujad peavad andma hädaabiteenistuste ühiskeskusele tasuta teavet helistaja asukoha kohta ning et selleks vajaliku varustuse soetamise, paigaldamise (kohandamise), uuendamise ja käitamisega seotud kulutused hüvitatakse riiklikest vahenditest.
11 Lisaks elektrooniliste sidevõrkude seadusele võttis Leedu Vabariik universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 rakendamiseks vastu ka mitmeid teisi õigusakte. Nende hulgas oli:
– 25. mai 2004. aasta seadus nr IX‑2246 hädaabiteenistuste ühiskeskuse kohta (Bendrojo pagalbos centro įstatymas Nr. IX‑2246) (Žin., 2004, Nr. 90‑3306);
– Leedu Vabariigi valitsuse 25. septembri 2002. aasta resolutsioon nr 1500 hädaabiteenistuste ühiskeskuse loomise, ühtse hädaabinumbri 112 kasutuselevõtu strateegia ja selle rakendamise kava heakskiitmise kohta (Lietuvos Respublikos Vyriausybės nutarimas Nr. 1500 dėl Bendrojo pagalbos centro įsteigimo ir vieno skubaus iškvietimo telefono numerio 112 įvedimo strategijos, jos įgyvendinimo plano patvirtinimo) (Žin., 2002, Nr. 95‑4114) ja
– sidevõrkude ja ‑teenuste reguleeriva ameti direktori 21. aprilli 2005. aasta otsus nr 1V‑389, millega kiideti heaks sideteenuste abonentide ja/või kasutajate poolt hädaabiteenistuste ühiskeskuse ja/või hädaabiteenistuste numbritele tehtud kõnede edastamise protseduur ja üksikasjad (Ryšių reguliavimo tarnybos direktoriaus įsakymas Nr. 1V‑389 dėl abonentų ir(ar) paslaugų gavėjų skambučių siuntimo į Bendrojo pagalbos centro ir(ar) pagalbos tarnybų numerius tvarkos ir sąlygų aprašo patvirtinimo) (Žin., 2005, Nr. 55‑1918).
Kohtueelne menetlus
12 10. aprilli 2006. aasta märgukirjaga väljendas komisjon Leedu Vabariigile oma rahulolematust seoses universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 ebaõige kohaldamisega. See rahulolematus tulenes asjaolust, et kui Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 tehti hädaabikõne mobiiltelefonilt, siis ei antud hädaabiteenistustele helistaja asukohateavet.
13 Oma vastuses, mis saadeti 11. juulil 2006, kinnitasid Leedu ametiasutused seda asjaolu, selgitades, et kõigil üldkasutatavate sidevõrkude ja üldsusele kättesaadavate elektrooniliste sideteenuste operaatoritel ei ole selleks vajalikke tehnilisi seadmeid ning et ametiasutused ei ole jõudnud nimetatud operaatoritega kokkuleppele küsimuses, mis puudutab vastutust helistaja asukoha kindlaksmääramisega seotud kulutuste osas. Sama aasta 25. septembril andis Leedu valitsus komisjonile ajakohastatumat teavet, tuues välja universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 rakendamise tagamiseks ettenähtud meetmed.
14 Komisjon andis 18. oktoobril 2006 välja põhjendatud arvamuse, milles nentis, et Leedu Vabariik ei ole tegelikkuses suutnud tagada helistaja asukohateabe kättesaadavust, kui hädaabikõned numbrile 112 tehakse mobiiltelefonilt, mistõttu Leedu Vabariik rikub universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikest 3 tulenevaid kohustusi. Samas kutsus komisjon seda liikmesriiki võtma põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
15 Oma 12. jaanuari 2007. aasta vastuses märkis Leedu Vabariik, et Leedu Parlamendile on esitatud seaduseelnõu, millega muudetakse elektrooniliste sidevõrkude seaduse artiklit 65 ja mis näeb ette, et üldkasutatava mobiiltelefoniteenuse pakkujate kulutused seoses helistaja asukohateabe edastamisega kantakse riiklikust eelarvest. Sellele kirjale oli lisatud hädaabiteenistuste ühiskeskuse ja mobiilsidevõrkude operaatorite vahel 4. detsembril 2006 sõlmitud kokkulepe helistaja asukoha kindlaksmääramise kohta.
16 Leides, et olukord on endiselt mitterahuldav, esitas komisjon käesoleva hagi.
Hagi
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
17 Leedu Vabariik märgib, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna põhjendatud arvamuses sõnastatud etteheited on oma sisult erinevad nendest, mis esitati hagis. Kui põhjendatud arvamuse põhjendused rõhutasid asjaolu, et Leedus mobiiltelefonilt numbrile 112 tehtud kõnede puhul ei avaldata teavet helistaja asukoha kohta „pull”‑meetodil, siis hagis toodi selles osas esile „push”‑meetodi kohaldamise kohustus.
18 Komisjon vastas repliigis, et põhjendatud arvamuses ja hagis mainitakse kaht soovituses 2003/558 nimetatud meetodit ‑ „push” ja „pull”, jättes Leedu Vabariigile võimaluse valida, kumba neist meetoditest universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 rakendamiseks kohaldada.
19 Oma vasturepliigis väidab Leedu Vabariik, et komisjon on vaid repliigi staadiumis selgitanud oma uut seisukohta, mille kohaselt liikmesriigid mitte üksnes ei või, vaid ka peavad võtma kõige lihtsamaid tehnilisi meetmeid helistaja asukoha kindlaksmääramiseks, teisisõnu kohaldama „pull”‑meetodit. Järelikult, kuna komisjoni seisukoht jäi kuni selle staadiumini ebatäpseks, ei vasta tema esitatud etteheited liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi eseme täpse sõnastuse nõudele.
Euroopa Kohtu hinnang
20 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk anda asjaomasele liikmesriigile võimalus ühelt poolt viia oma tegevus kooskõlla ühenduse õigusest tulenevate kohustustega ning teisalt kasutada tõhusalt oma õigust esitada komisjoni väidetele vastuväiteid (vt eelkõige 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑484/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I‑7471, punkt 24 ja osundatud kohtupraktika).
21 Selle menetluse nõuetekohasus kujutab endast EÜ asutamislepinguga taotletud põhilist garantiid mitte üksnes kõnealuse liikmesriigi õiguste kaitseks, vaid ka tagamaks, et võimaliku kohtumenetluse vaidlusese oleks täpselt määratletud (vt 15. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑34/04: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I‑1387, punkt 49 ja osundatud kohtupraktika).
22 Sellest tuleneb esmalt, et EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi ese on piiratud selles sättes viidatud kohtueelse menetlusega. Järelikult peab hagi tuginema samadele põhjendustele ja väidetele, mis on märgitud põhjendatud arvamuses (vt 20. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑287/00: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2002, lk I‑5811, punkt 18, ja 9. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑305/03: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I‑1213, punkt 22).
23 Teiseks peab põhjendatud arvamus sisaldama asjakohast ning üksikasjalikku ülevaadet põhjustest, millele toetudes komisjon leiab, et asjaomane riik on rikkunud ühte EÜ asutamislepingust tulenevatest kohustustest (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 19, ja 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 26).
24 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et Leedu Vabariigile tehtud etteheide on jäänud läbi kohtueelse ja kohtuliku menetluse muutumatuks. Tegelikult on komisjon nii kohtueelse kui ka Euroopa Kohtus toimunud menetluse käigus heitnud sellele liikmesriigile ette universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikest 3 tulenevate kohustuste rikkumist, kuna tegelikkuses ei ole tagatud, et üldkasutatavate telefonivõrkude operaatorid avaldavad teabe helistaja asukoha kohta hädaolukordadega tegelevale asutusele kõigi Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud kõnede puhul, kui see on tehniliselt teostatav.
25 Mis puudutab selle etteheite konkreetset sisu ja põhjendust, siis on komisjon oma märgukirjas ja põhjendatud arvamuses väitnud, et Leedus tegutsevate püsiliinide ja mobiilioperaatoritel oli tehniliselt võimalik seda teavet avaldada vähemalt „pull”‑meetodil, mis on ette nähtud soovituses 2003/558. Seda tehes ei surunud komisjon Leedu Vabariigile seda viimast meetodit kuidagi peale, vaid üksnes sedastas, et tema arvates on universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikes 3 sätestatud kohustus käesolevas asjas kohaldatav, kuna tehnilise teostatavuse tingimus, mille artikli 26 lõige 3 seab nimetatud kohustuse esemeks, on täidetud.
26 Vastupidiselt sellele, mida väidab Leedu Vabariik, ei kinnitanud komisjon Euroopa Kohtus toimunud menetluse käigus, et liikmesriikidele kehtiks kohustus rakendada universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 täitmiseks mingit kindlat meetodit. Tegelikult on hagis ja repliigis – nagu ka varasemas märgukirjas ja põhjendatud arvamuses – viidatud vaid soovituse 2003/558 punktile 4, nõudmata sealjuures, et kohaldataks üht või teist nimetatud meetodit.
27 Niisiis väitis komisjon oma repliigis eelkõige mitte seda, et Leedu Vabariik peab võtma tarvitusele „pull”‑meetodi, vaid et see liikmesriik peab võtma vähemalt kõige lihtsamaid tehnilisi meetmeid tagamaks, et liitumislepingus kinnitatud kuupäevast alates oleks teave helistaja asukoha kindlakstegemise kohta ka tegelikkuses edastatud. See seisukoht vastab täielikult sellele, mida komisjoni väljendas kohtueelses menetluses.
28 Eelnevast tulenevalt tuleb Leedu Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide jätta tähelepanuta.
Põhiküsimus
Poolte argumendid
29 Komisjon leiab, et tehniliselt on Leedu üldkasutatavate mobiilsidevõrkude operaatorite jaoks teostatav avaldada teavet helistaja asukoha kohta, kui viimane valib numbri 112 mobiiltelefonilt. Seega tuleneb kostja enda esitatud andmetest, et Leedu mobiilsidevõrkudel ei ole spetsiifilisi omadusi, mis takistaksid tehnilisest küljest selle teabe edastamist.
30 Hädaabiteenistuste ühiskeskuse ja mobiilsidevõrkude operaatorite vahel 4. detsembril 2006 sõlmitud kokkulepe helistaja asukoha kindlaksmääramise kohta tähistabki seda, et nimetatud teavet on tehniliselt võimalik edastada, kuid selleks võib vaja olla täiendavaid investeeringuid. Investeeringute puudumist ja vajalike seadmete soetamise hilinemist ei saa käsitleda tehniliselt teostamatusena universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 tähenduses.
31 Oma repliigis märgib komisjon, et soovituse 2003/558 punkt 4, millele ta viitas oma hagiavalduses, ei saa kõnealuse soovituse mittesiduvust arvesse võttes kohustada liikmesriike helistaja asukoha kindlaksmääramisel kohaldama pigem „push”‑meetodit kui „pull”‑meetodit. Kuigi Leedu Vabariik oli seetõttu oma meetodivalikul vaba, pidi ta sellegipoolest tulenevalt universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikest 3 võtma vähemalt kõige lihtsamaid tehnilisi meetmeid tagamaks, et liitumislepingus kinnitatud kuupäevast alates annaksid püsi‑ ja mobiilsidevõrkude operaatorid teavet helistaja asukoha kohta.
32 Leedu Vabariik väidab, et komisjoni esitatud etteheide on põhjendamatu juba üksnes seetõttu, et see ei ole nõuetekohaselt sõnastatud. Kuna see liikmesriik oli võtnud kõik võimalikud õiguslikud, tehnilised ja organisatoorsed meetmed, et täita universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikest 3 tulenevaid kohustusi, oleks nimetatud etteheide pidanud olema sõnastatud viisil, mis võimaldaks tuvastada, et Leedu Vabariik on rikkunud oma kohustusi, jättes tagamata, et üldkasutatavate telefonivõrkude operaatorid avaldaksid teabe helistaja asukoha kohta hädaolukordadega tegelevale asutusele.
33 Mis puudutab tehnilist teostatavust, siis väidab Leedu Vabariik, et hädaabiteenistuste ühiskeskusel on tehnilised vahendid numbrile 112 helistanud isiku asukoha kohta teabe saamiseks. Sellegipoolest ei ole Leedus tegutsevatel üldkasutatavate mobiilsidevõrkude operaatoritel alati tehnilisi vahendeid selle teabe edastamiseks.
34 See liikmesriik täpsustab ka, et „pull”‑meetodi rakendamine, mida teatavad operaatorid kasutavad ärilistel eesmärkidel, oleks olnud palju lihtsam kui „push”‑meetodil põhinevale süsteemile üleminek. Ometi keelduti samal ajal, kui võeti vastu otsus selle viimase, palju moodsama meetodi kasutuselevõtu kohta, täiendavate investeeringute tegemisest numbrile 112 tehtud kõnede asukoha kindlaksmääramiseks vajaliku „pull”‑meetodi rakendamiseks.
35 Selles kontekstis väidab Leedu Vabariik, et asjaomase teabe edastamiseks vajalikud tehnilised vahendid erinevad radikaalselt sõltuvalt kasutatavast „pull”‑ või „push”‑meetodist ning et need kaks süsteemi vajavad investeeringuid ja teatavat ettevalmistusaega. Seda tehnilise teostatavusega seotud aspekti tuleb arvesse võtta, kui hinnata põhjuseid, miks Leedu mobiilsideoperaatorid ei ole valmis hädaabiteenistustele teavet edastama.
36 Lisaks tuleb arvestada, et soovitusega 2003/558 tekitati ebakindlust seoses viisiga, kuidas universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikest 3 tulenevaid kohustusi tuleks rakendada ning millist tähtaega tuleks selles osas järgida. Tegelikult oleks küsimus liikmesriigi kohustuste rikkumisest saanud tõusetuda vaid siis, kui algusest peale oleks olnud teada, millist meetodit saab ja võib rakendada ning alates millisest kuupäevast. Leedu Vabariik väidab, et kui algusest peale oleks olnud selgelt sätestatud, et liikmesriigid võivad vabalt rakendada „pull”‑meetodit, mis on tehnilisest küljest lihtsam, oleks ta saanud kasutada seda võimalust, mis oleks märkimisväärselt aega säästnud.
37 Peale selle tuleks soovituse 2003/558 punkte 4 ja 13 tõlgendada nii, et selle kohaselt ei ole universaalteenuse direktiivi eesmärgid tõhusalt täidetud siis, kui kasutatakse „pull”‑meetodit ja sellest tulenevalt on vaja võimalikult laialdaselt juurutada „push”‑meetodit. Kuna selle viimase meetodi rakendamiseks oli vaja lisaaega, nägi komisjon nimetatud soovituses ette täiendava tähtaja.
Euroopa Kohtu hinnang
38 Tuleb meenutada, et tulenevalt universaaldirektiivi artikli 26 lõikest 3 tagavad liikmesriigid, et üldkasutatavate telefonivõrkude operaatorid avaldavad teabe helistaja asukoha kohta hädaolukordadega tegelevale asutusele kõigi Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud kõnede puhul, kui see on tehniliselt teostatav.
39 Nagu selgub ka universaaldirektiivi põhjendusest 36, on artikli 26 lõike 3 eesmärgiks suurendada hädaabinumbri 112 kasutajate kaitset ja julgeolekut ning aidata hädaabiteenistustel täita oma tööülesandeid.
40 Nii nimetatud sätte sõnastusest kui ka eesmärgist tuleneb, et liikmesriikidele pannakse tehnilise teostatavuse korral kohustus saavutada tulemus, mis ei piirdu asjakohase õigusliku raamistiku rakendamisega, vaid eeldab, et teave kõigi numbrile 112 helistanute asukoha kohta oleks hädaabiteenistustele tegelikult edastatud.
41 Käesoleval juhul ei vaidle Leedu Vabariik vastu sellele, et pärast põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja möödumist ei edastatud seda teavet mobiiltelefonilt tehtud kõnede puhul.
42 Esiteks, mis puudutab selle liikmesriigi argumenti, mille kohaselt ei olnud komisjoni etteheide nõuetekohaselt sõnastatud, kuna Leedu Vabariik oli universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 täitmiseks võtnud kõik õiguslikud, tehnilised ja organisatoorsed meetmed, siis sellega ei saa nõustuda. Tegelikult tuleneb nii selle etteheite sõnastusest kui ka põhjendusest selgelt, et komisjon ei heida Leedu Vabariigile ette mitte nimetatud sätte ebaõiget või puudulikku ülevõtmist, vaid seda, et tegelikkuses ei suudeta tagada kõnealuse teabe tegelikku avaldamist hädaabiteenistustele.
43 Teiseks, mis puudutab tehnilise teostatavuse tingimust, mis kaasneb liikmesriikidele universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikes 3 pandud kohustusega, siis tuleb tõdeda, et vastavalt Leedu Vabariigi esitatud tõenditele sõltub teabe edastamatajätmine mobiilsidevõrkudest tehtud kõnede asukoha kohta sellest, et nende võrkude operaatorid ei oma vajalikke tehnilisi seadmeid, mis nõuavad olulisi investeeringuid.
44 Selles küsimuses on selgitatud, et pärast esialgset ebakõla nende operaatorite ja Leedu ametiasutuste vahel nimetatud investeeringuid puudutavate kulutuste kandmise osas muutis seadusandja alates 1. septembrist 2007 elektrooniliste sidevõrkude seaduse artikli 65 lõiget 4, mis näeb ette, et sealtpeale edastavad operaatorid hädaabiteenistuste ühiskeskusele kõnealust teavet tasuta ja selleks vajaliku varustuse soetamise, paigaldamise või kohandamise, uuendamise ja käitamisega seotud kulutused hüvitatakse riiklikest vahenditest.
45 Nendest tõenditest järeldub – ilma et oleks vaja uurida hädaabiteenistuste ühiskeskuse ja mobiilsidevõrkude operaatorite vahel 4. detsembril 2006 sõlmitud kokkulepet helistaja asukoha kindlaksmääramise kohta, mida pooled tõlgendavad vastuoluliselt –, et teabe edastamatajätmine nendest võrkudest tehtud kõnede asukoha kohta on tingitud mitte nende võrkude tehnilisest iseloomust, mis objektiivselt takistaks nimetatud teabe edastamist, vaid hoopis seda edastamist võimaldavate seadmete soetamiseks või kohandamiseks nõutavate investeeringute puudumisest.
46 Nagu ka komisjon on põhjendatult väitnud, ei saa vajalike seadmete soetamata‑ või kohandamatajätmist käsitleda tehnilise teostamatusena universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 tähenduses.
47 Viimaseks, mis puudutab Leedu Vabariigi esitatud argumente meetodi kohta, mida tuleks kasutada numbrile 112 helistaja asukoha teabe edastamiseks, siis tuleb nentida, et universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõige 3 ei sisalda selles osas mingit märget ja jätab sellest tulenevalt liikmesriikidele valiku, millisel viisil nad sooviksid selle teabe edastamist konkreetsemalt tagada.
48 Soovituse 2003/558 punktis 4 viidatakse kahele meetodile. Esimene neist, nn „push”‑meetod seisneb nimetatud teabe automaatses edastamises üldkasutatavate sidevõrkude operaatorite poolt, samas kui vastavalt teisele, nn „pull”‑meetodile avaldatakse seda teavet vaid hädaabikõnede vastuvõtukeskuste taotluse korral.
49 Kuigi soovituse 2003/558 punkti 4 sõnastusest ja ka põhjendusest 10 tuleneb, et komisjon hindab tõhusamaks esimese meetodi rakendamist ja soovitab liikmesriikidel nõuda seda oma territooriumil tegutsevatelt üldkasutatavate telefonivõrkude operaatoritelt vähemalt üleminekuperioodi järgselt, on siiski selge, et nimetatud soovitus ei saa selle mittesiduvust arvesse võttes kohustada liikmesriike kohaldama universaaldirektiivi artikli 26 lõike 3 rakendamisel kindlat meetodit.
50 Soovituse 2003/558 mittesiduvus ei tulene üksnes EÜ artikli 249 viiendast lõigust, vaid on sõnaselgelt kinnitatud ka raamdirektiivi artiklis 19, mille alusel nimetatud soovitus on vastu võetud. Tegelikult tuleneb selle artikli 19 lõikest 1 selgelt, et riigi reguleerival asutusel on õigus soovitust mitte järgida, teatades sellest komisjonile ja põhjendades oma seisukohta.
51 Kuigi liikmesriigid on seega vabad valima meetodit, mida üldkasutatavate telefonivõrkude operaatorid kasutavad teabe edastamiseks numbrile 112 helistajate asukoha kohta, on nad siiski seotud kohustusega saavutada selge ja täpne tulemus, mis on kirjas universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikes 3, mis kohustab neid tagama, et see teave oleks hädaabiteenistustele tegelikult avaldatud.
52 Täpsemalt ei saa liikmesriik põhjendada võimalikku hilinemist selle kohustuse täitmisel asjaoluga, et ta otsustas rakendada „push”‑meetodit, mis põhineb helistaja asukoha teabe automaatsel edastamisel.
53 Selles osas tuleb tõdeda, et vastupidiselt Leedu Vabariigi väidetele ei anna soovitus 2003/558 „push”‑meetodi valinud liikmesriikidele täiendavat tähtaega. Komisjonil ei puudu mitte üksnes pädevus liikmesriikidele kehtestatud siduvat tähtaega universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 täitmiseks seaduslikult pikendada, vaid selle soovituse punkti 4 sõnastusest tuleneb lisaks, et komisjonil puudub ka igasugune kavatsus selle tähtaja järgimises erandeid teha. Tegelikult, kuigi punkt 4 mainib võimalust näha ette „push”‑meetodi kohaldamine üksnes pärast üleminekuperioodi, selgitab ta samas, et sellel perioodil peab helistaja asukoha kohta teavet edastama vähemalt hädaabiteenistuste taotlusel, teiste sõnadega „pull”‑meetodil.
54 Lõpetuseks, mis puudutab väidetavat ebakindlust seoses meetodi ja universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikes 3 sätestatud kohustuse rakendamiseks ettenähtud tähtajaga, siis tuleb sedastada, et nii see säte kui ka soovitus 2003/558 ei jäta selles osas mingit kahtlust. Nendes tingimustes ja võttes eelkõige arvesse, et Leedu Vabariik on kostja vastuses ise öelnud, et soovitus 2003/558 ei ole liikmesriikidele siduv, ei saa Leedu Vabariik tõhusalt väita, et tema hilinemine universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõike 3 tegelikul rakendamisel on põhjendatud nendest kohustustest valesti arusaamisega.
55 Eeltoodut arvesse võttes tuleb sedastada, et kuna Leedu Vabariik ei ole tegelikult taganud, et teave helistaja asukoha kohta oleks avaldatud hädaolukordadega tegelevale asutusele kõigi üldkasutatava telefonivõrgu kaudu Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud kõnede puhul, kui see on tehniliselt teostatav, siis on Leedu Vabariik rikkunud universaalteenuse direktiivi artikli 26 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
56 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Leedu Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Leedu Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Leedu Vabariik ei ole tegelikult taganud, et teave helistaja asukoha kohta oleks avaldatud hädaolukordadega tegelevale asutusele kõigi üldkasutatava telefonivõrgu kaudu Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud kõnede puhul, kui see on tehniliselt teostatav, siis on Leedu Vabariik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) artikli 26 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Leedu Vabariigilt.
Allkirjad