EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
15. juuni 2017(*)
Eelotsusetaotlus – Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus – 2006. aastal toimunud liiklusõnnetus, milles osalenud sõidukite põhiasukohad on eri liikmesriikides – Liikmesriikide liikluskindlustuse riiklike büroode nõukogu sise‑eeskirjad – Euroopa Kohtu pädevuse puudumine – Direktiiv 2009/103/EÜ – Ajaline kohaldamatus – Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ ja 2000/26/EÜ – Esemeline kohaldamatus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Kohaldamatus – Liidu õiguse kohaldamise puudumine
Kohtuasjas C‑587/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) 23. oktoobri 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. novembril 2015, menetluses
Lietuvos Respublikos transporto priemonių draudikų biuras
versus
Gintaras Dockevičius,
Jurgita Dockevičienė,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta, kohtunikud E. Regan, A. Arabadjiev (ettekandja), C. G. Fernlund ja S. Rodin,
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. detsembri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Lietuvos Respublikos transporto priemonių draudikų biuras, esindaja: A. Križinauskas,
– Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas, R. Dzikovič ja G. Taluntytė,
– Tšehhi valitsus, esindajad: J. Vláčil ja M. Smolek,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Varrone,
– Euroopa Komisjon, esindajad: K.‑P. Wojcik ja A. Steiblytė,
olles 23. märtsi 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada:
– Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide ja teiste assotsieerunud riikide liikluskindlustuse riiklike büroode vahel 30. mail 2002 sõlmitud lepinguga vastu võetud ja komisjoni 28. juuli 2003. aasta otsuse 2003/564/EÜ nõukogu direktiivi 72/166/EMÜ rakendamise kohta mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kontrolli osas (ELT 2003, L 192, lk 23; ELT eriväljaanne 06/06, lk 55) lisas ära toodud büroode nõukogu sise‑eeskirjade (edaspidi „sise‑eeskirjad“) artikli 3 lõiget 4, artikli 5 lõikeid 1 ja 4, artikli 6 lõiget 1 ning artiklit 10;
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11) artiklit 2, artikli 10 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 24 lõiget 2, ja
– Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artiklit 47.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Lietuvos Respublikos transporto priemonių draudikų biurase (Leedu Vabariigi mootorsõidukite kindlustusandjate büroo, edaspidi „büroo B“) ning teiselt poolt Leedu kodanike Gintaras Dockevičiuse ja Jurgita Dockevičienė vahelises vaidluses tagasinõude üle, milles büroo B taotleb põhikohtuasja vastustajatelt, kes ei olnud Saksamaal toimunud liiklusõnnetusse sattumise ajal täitnud mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuse kindlustamise kohustust, nende summade tagasimaksmist, mis ta maksis Saksamaa liikluskindlustuse riiklikule büroole (edaspidi „büroo A“) nende summade hüvitamiseks, mis see büroo teisele kõnealuses liiklusõnnetuses osalenud poolele kahju hüvitamiseks maksis.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Nõukogu 24. aprill 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1972, L 103, lk1; parandus EÜT 1973, L 75, lk 30; ELT eriväljaanne 06/01, lk 10), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ (ELT 2005, L 149, lk 14) (edaspidi „direktiiv 72/166“), artikli 2 järgi:
„1. Liikmesriigid hoiduvad tsiviilvastutuskindlustuse kontrollimisest sõidukite puhul, mille põhiasukoht on teise liikmesriigi territooriumil, ning sõidukite puhul, mille põhiasukoht on kolmanda riigi territooriumil ja mis sisenevad nende territooriumile teise liikmesriigi territooriumilt. Liikmesriigid võivad siiski läbi viia mittesüstemaatilisi kindlustuse kontrolle tingimusel, et need ei ole diskrimineerivad ning neid viiakse läbi kontrolli käigus, mille eesmärgiks ei ole üksnes kindlustuse kontrollimine.
2. Sõidukite suhtes, mille põhiasukoht on liikmesriigi territooriumil, jõustuvad käesoleva direktiivi sätted, välja arvatud artiklid 3 ja 4:
– pärast seda, kui üheksa liikluskindlustuse rahvuslikku bürood on sõlminud lepingu, mille tingimuste kohaselt garanteerib iga rahvuslik büroo nõuete lahendamise vastavalt siseriiklike sundkindlustust käsitlevate õigusaktide sätetele oma territooriumil toimunud õnnetusjuhtumite puhul, mille on põhjustanud tavaliselt teise liikmesriigi territooriumil asuv kindlustatud või kindlustamata sõiduk;
– alates kuupäevast, mille komisjon fikseerib pärast seda, kui on tihedas koostöös liikmesriikidega kindlaks teinud, et selline leping on sõlmitud;
– kõnealuse lepingu kehtivuse ajaks.“
4 Nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1984, L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 249), muudetud direktiiviga 2005/14 (edaspidi „direktiiv 84/5“), artikli 1 lõigetes 4 ja 7 on sätestatud:
„4. Iga liikmesriik loob organi või annab volitused mõnele organile, kelle ülesandeks on maksta vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist vara‑ või isikukahju eest, mille on põhjustanud tundmatu sõiduk või sõiduk, mille puhul ei ole lõikes 1 sätestatud kindlustuskohustus täidetud.
Esimene lõik ei piira liikmesriikide õigust pidada organi makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks ega õigust sätestada nõuete lahendamine organi ja õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ja muude kindlustusandjate või sotsiaalkindlustusorganite vahel, kes peavad kannatanule sama õnnetuse osas hüvitist maksma. Liikmesriigid ei või organil siiski lubada, et hüvitise maksmise tingimus oleks see, kas kannatanu suudab kuidagi tõendada, et vastutav isik ei suuda hüvitist maksta või keeldub seda tegemast.
[…]
7. Iga liikmesriik kohaldab organi poolse hüvitise maksmise suhtes oma õigus‑ ja haldusnorme, ilma et see piiraks ühtegi teist kannatanule soodsamat tava.“
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ muutmise kohta (EÜT 2000, L 181, lk 65; ELT eriväljaanne 06/03, lk 331) artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus on öeldud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada erisätted, mida kohaldatakse kannatanute suhtes, kellel on õigus saada hüvitist kaotuse või kahju eest, mis tuleneb õnnetustest, mis juhtuvad liikmesriigis, mis ei ole kannatanu elukohaliikmesriik, ja mille põhjustab mõnes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omavate sõidukite kasutamine.“
6 Selle direktiivi artikli 6 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik asutab või volitab hüvitusorgani, mis vastutab artiklis 1 nimetatud juhtudel kannatanutele hüvitise maksmise eest.
Sellised kannatanud võivad esitada nõude oma elukohaliikmesriigi hüvitisorganile:
a) kui kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil kannatanu esitas oma hüvitisenõude õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile või selle nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale, ei ole kindlustusselts ega tema nõuete lahendamise eest vastutav esindaja esitanud põhjendatud vastust nõude punktide kohta, või
b) kui kindlustusselts ei ole määranud nõuete lahendamise eest vastutavat esindajat kannatanu liikmesriigis vastavalt artikli 4 lõikele 1. Sel juhul ei tohi kannatanud esitada nõuet hüvitusorganile, kui nad on esitanud hüvitisnõude vahetult õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile ja saanud kolme kuu jooksul alates nõude esitamisest põhjendatud vastuse.
Kannatanud ei tohi esitada nõuet hüvitusorganile, kui nad on algatanud kohtuasja vahetult kindlustusseltsi vastu.
Hüvitusorgan võtab meetmeid kahe kuu jooksul alates päevast, kui kannatanu esitab talle hüvitisnõude, aga lõpetab need meetmed, kui kindlustusselts või selle nõuete lahendamise eest vastutav esindaja annab seejärel nõudele põhjendatud vastuse.
Hüvitusorgan teatab viivitamatult:
a) õnnetuse põhjustanud sõiduki kindlustusseltsile või nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale;
b) kindlustusseltsi poliisi välja andnud üksuse liikmesriigi hüvitusorganile;
c) õnnetuse põhjustanud isikule, kui see on teada,
et ta on saanud kannatanult nõude ja vastab sellele nõudele kahe kuu jooksul pärast nõude esitamist.
See säte ei piira liikmesriikide õigust pidada kõnealuse organi makstavat hüvitist subsidiaarseks või mittesubsidiaarseks ega õigust sätestada nõuete lahendamine kõnealuse organi ja õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ja muude kindlustusseltside või sotsiaalkindlustusorganite vahel, kes peavad kannatanule seoses sama õnnetusjuhtumiga hüvitist maksma. Liikmesriigid ei tohi lubada organil seada hüvitise maksmine sõltuvusse käesolevas direktiivis sätestamata tingimustest, eriti sellest, kas kannatanu tõendab mingil viisil, et vastutav isik ei saa maksta või keeldub maksmast.
2. Hüvitusorganil, kes on maksnud kannatanule hüvitise tema elukohaliikmesriigis, on õigus nõuda hüvitisena makstud summa hüvitamist kindlustusseltsi poliisi andnud üksuse liikmesriigi hüvitusorganilt.
Viimasele organile lähevad siis üle kannatanu õigused õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu niivõrd, kuivõrd kannatanu elukohariigi hüvitusorgan on maksnud hüvitist antud isiku‑ või varakahju eest. Iga liikmesriik on kohustatud tunnustama seda regressiõigust, nagu selle näeb ette iga teine liikmesriik.“
7 Direktiiviga 2009/103 kodifitseeriti mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse valdkonnas varem kehtinud direktiivid ja seetõttu tunnistati need direktiivid vastavalt eespool nimetatud direktiivi artiklile 30 alates 27. oktoobrist 2009 kehtetuks. Direktiivi 2009/103 II lisas toodud vastavustabeli järgi vastab direktiivi 72/166 artikli 2 lõige 2 direktiivi 2009/103 artiklile 2, direktiivi 84/5 artikli 1 lõiked 4 ja 7 vastavad direktiivi 2009/103 artikli 10 lõigetele 1 ja 4, direktiivi 2000/26 artikli 6 lõige 2 vastab direktiivi 2009/103 artikli 24 lõikele 2.
Sise‑eeskirjad
8 Sise‑eeskirjade artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui büroole teatatakse sellisest tema pädevusalasse kuuluval territooriumil toimunud õnnetusjuhtumist, milles osaleb teise riigi sõiduk, peab büroo nõuetekohaselt vormistatud nõuet ootamata uurima õnnetusjuhtumi toimumise asjaolusid. Büroo peab võimalikult kiiresti teatama igast sellisest õnnetusjuhtumist kindlustusandjale, kes andis välja rohelise kaardi või sõlmis kindlustuslepingu, või vajaduse korral asjassepuutuvale büroole. Teatamata jätmist ei käsitata siiski veana.
Kui büroo uurimise käigus leiab, et õnnetusjuhtumis osalenud sõiduki kindlustusandja on kindlaks tehtud ja et selle kindlustusandja korrespondent on vastavalt artikli 4 sätetele tunnustatud, edastab ta viivitamata teabe korrespondendile edasiseks tegevuseks.“
9 Sise‑eeskirjade artikli 3 lõikes 4 on öeldud:
„Büroo käsitleb kõiki nõudeid täiesti sõltumatult vastavalt õigus‑ ja haldusnormidele, mida õnnetusjuhtumi toimumiskoha riigis kohaldatakse vastutuse, kannatanutele hüvitise maksmise ja kohustusliku kindlustuse suhtes, tegutsedes rohelise kaardi või kindlustuspoliisi välja andnud kindlustusandja või vajaduse korral asjassepuutuva büroo parimates huvides.
Büroo on pädev kõigis küsimustes, mis on seotud õnnetusjuhtumi toimumiskoha riigis kohaldatava seaduse (isegi kui selles viidatakse teises riigis kohaldatavatele õigusnormidele) tõlgendamisega ja nõude rahuldamisega. Kui viimati mainitud sättest ei tulene teisiti, teavitab büroo enne lõpliku otsuse tegemist kindlustusandjat või asjassepuutuvat bürood nende selgesõnalisel nõudmisel.“
10 Sise‑eeskirjade artikli 5 lõike 1 kohaselt:
„Kui büroo või büroo poolt selleks määratud agent on rahuldanud kõik ühest ja samast õnnetusjuhtumist tekkinud nõuded, saadab ta maksimaalselt ühe aasta jooksul alates kannatanule viimase makse tegemisest faksi või elektronposti teel büroo sellele liikmele, kes on välja andnud rohelise kaardi või kindlustuspoliisi, või vajaduse korral asjassepuutuvale büroole tagasimaksmise taotluse, milles täpsustatakse:
1.1. kannatanule nõude rahumeelse rahuldamise tulemusena või kohtuotsuses ettenähtud hüvitisena makstud summad;
1.2. summad, mis on välja makstud nõude käsitlemiseks ja lahendamiseks väljastpoolt tellitud teenuste eest ja kõik kohtuasjadega seotud kulud, mis oleks samalaadses olukorras välja maksnud õnnetusjuhtumi toimumiskoha riigis asuv kindlustusandja;
1.3. nõude käsitlemise tasu kõigi muude kulude katmiseks, mis arvutatakse büroode nõukogu kinnitatud eeskirjade kohaselt.
Kui ühest ja samast õnnetusjuhtumist tulenenud nõuded on kaitstud ja rahuldatud hüvitist maksmata, võib taotleda artikli 5 lõike 1 punktis 2 sätestatud summade tagasimaksmist ja büroode nõukogu poolt vastavalt artikli 5 lõike 1 punktile 3 kindlaksmääratud miinimumtasu maksmist.“
11 Sise‑eeskirjade artikli 5 lõikes 4 on täpsustatud:
„Nõudmisel peab saatma kohe täiendavad dokumendid, kaasa arvatud objektiivsed tõendid kannatanutele maksmisele kuuluva hüvitise väljamaksmise kohta, ilma et see viivitaks tagasimaksmist.“
12 Sise‑eeskirjade artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„Iga büroo peab tagama, et tema liikmed maksavad tagasi kõik need summad, mille tagasimaksmist õnnetusjuhtumi toimumiskoha riigi büroo või büroo poolt selleks määratud agent vastavalt artikli 5 sätetele taotleb.
Kui liige ei ole nõutavaid summasid artiklis 5 sätestatud kahe kuu jooksul tasunud, sooritab tagasimaksed vastavalt käesolevas artiklis sätestatud tingimustele büroo, kuhu liige kuulub, pärast õnnetusjuhtumi toimumiskoha riigi büroo või tema poolt selleks määratud agendi garantii korras tagasimaksmise taotluse saamist.
Garandiks olev büroo tasub maksed ühe kuu jooksul. Selle tähtaja möödumisel kohaldatakse automaatselt viivitusintressi 12% aastas tasumisele kuuluvalt summalt, mida arvutatakse garantii korras tagasimaksmise taotluse kuupäevast kuni kuupäevani, mil maksesaaja pank saab ülekande kätte.
Garantii korras tagasimaksmise taotlus esitatakse faksi või elektronposti teel 12 kuu jooksul vastavalt artiklile 5 esitatud tagasimaksmise taotluse lähetamisest. Selle ajavahemiku möödumisel ja piiramata seejuures võimalikult maksmisele kuuluva viivitusintressi tasumise kohustust, on garandiks oleva büroo vastutus piiratud liikmelt taotletud summaga, millele lisandub 12% aastaintressi 12 kuu eest.
Garantii korras tagasimaksmise taotlust ei võeta vastu, kui see esitatakse rohkem kui kaks aastat pärast tagasimaksmise taotluse lähetamist.“
13 Sise‑eeskirjade artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:
„Bürood, kellele kohaldatakse käesoleva jaotise sätteid, peavad tagama täieliku vastastikkuse alusel nende sätete alusel kõigi õnnetusjuhtumi puhul väljamaksmisele kuuluvate summade tagasimaksmise, kui õnnetusjuhtumis osalenud sõiduki põhiasukoht on büroo pädevusalasse kuuluval territooriumil, olenemata sellest, kas sõiduk on kindlustatud.“
Leedu õigus
14 5. märtsi 2004. aasta mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse seaduse (Transporto priemonių valdytojų civilinės atsakomybės privalomojo draudimo įstatymas; Žin., 2004, nr 46‑1498) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni artikli 17 lõikes 4 oli sätestatud:
„[Büroo B] maksab hüvitist teises Euroopa Liidu liikmesriigis (mille kindlustusandjate büroo on sise‑eeskirjadele alla kirjutanud) tekkinud kahju eest vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, kui kahju põhjustajal, kelle mootorsõiduk asub tavaliselt Leedu Vabariigi territooriumil, ei ole mootorsõidukite kasutamise kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust. […] [Büroo B] maksab hüvitist ka muudel, sise‑eeskirjadega ette nähtud juhtudel.“
15 Selle seaduse artikli 23 lõikes 5 oli ette nähtud:
„Pärast seda, kui [büroo B] on teise Euroopa Liidu liikmesriigi hüvitusorgani nõutud summa ära maksnud, on tal õigus nõuda selle summa hüvitamist kahju põhjustanud kindlustamata isikult või selle kindlustusandjalt.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 20. juulil 2006 toimus Saksamaal liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku auto, mida juhtis G. Dockevičius ja mille omanik oli J. Dockevičienė, ning auto, mida juhtis K. Floros, kes on Saksa kodanik ja elab Saksamaal. J. Dockevičienėle kuuluva auto puhul ei olnud mootorsõiduki kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohustus täidetud.
17 Frankfurdi (Saksamaa) politsei poolt õnnetuse kohta koostatud protokollis on märgitud, et õnnetuse asjaolusid ja põhjusi ei ole võimalik selgelt kindlaks teha. Mõlemad autojuhid on märgitud kannatanuteks ja mõlemad on süüdi liikluseeskirjade rikkumises, mille eest määrati K. Florosele trahv summas 35 eurot ja G. Dockevičiusele trahv summas 60 eurot. Protokollis tuvastati nimelt, et hetkel, mil K. Floros põrkas kokku teise sõidukiga, mis parajasti pidurdas, ei hoidnud K. Floros ohutut pikivahet, ning et G. Dockevičius ei olnud tagurdamisel piisavalt ettevaatlik.
18 Kuna büroo A jättis kahju hüvitamise nõude, mille K. Floros pärast õnnetust esitas, rahuldamata, esitas K. Floros Landgericht Frankfurtile (Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) hagi, milles palus asjaomaselt büroolt õnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks tema kasuks välja mõista 4095 eurot.
19 Landgericht Frankfurt (Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) jättis 27. detsembri 2010. aasta tagaseljaotsusega hagi põhjendamatuse ja tõendite puudumise tõttu rahuldamata. Sama kohus, lahendades kohtuasja kolleegiumina, jättis selle otsuse 8. augustil 2011 muutmata.
20 Oberlandesgericht Frankfurt (Frankfurdi piirkondlik kõrgeim kohus, Saksamaa) kutsus 31. jaanuaril 2012 bürood A ja K. Florost üles sõlmima vaidluse lahendamiseks kompromissi, millega rahuldataks K. Florose nõue.
21 Seejärel maksis büroo A K. Florosele nõutud summa ja 3643,71 euro suuruse summa menetluskuludeks ning edastas büroole B hüvitisenõude kogusummas 8352,96 eurot.
22 Büroo B täitis büroo A nõude ja nõudis põhikohtuasja vastustajatelt selle summa tagasimaksmist. Kuna põhikohtuasja vastustajad seda nõuet ei täitnud, esitas büroo B Marijampolės rajono apylinkės teismasele (Marijampolė piirkonna kohus, Leedu) tagasinõude, milles taotles, et põhikohtuasja vastustajaid kohustataks asjaomast summat hüvitama.
23 Marijampolės rajono apylinkės teismas (Marijampolė piirkonna kohus) rahuldas selle nõude 5. mai 2014. aasta otsusega, leides, et üksnes büroo A on pädev lahendama kõik küsimused, mis on seotud õnnetuse toimumiskoha liikmesriigis kehtiva õiguse tõlgendamisega ja nõude rahuldamisega. Seega, kuna büroo B oli esitanud tagasinõude tekkinud kahju põhjustajale ja viimane ei olnud nõus, et tema vastutus tekkis õnnetuse toimumiskoha liikmesriigi õiguse alusel, peab kostja enda kaitseks esitatud väiteid ja argumente tõendama.
24 Kauno apygardos teismas (Kaunase ringkonnakohus, Leedu) rahuldas 7. oktoobril 2014 apellatsioonkaebuse, mille põhikohtuasja vastustajad olid selle kohtuotsuse peale esitanud, tühistas nimetatud kohtuotsuse ja jättis büroo B hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et kuna kahju põhjustaja ei osalenud kindlustusbüroode vahelises suhtluses ega nõustunud kahjusummaga, ei saa büroo B esitatud teavet büroo A poolt kannatanule hüvitise maksmise kohta pidada iseenesest piisavaks, mille alusel kahju usaldusväärselt kindlaks määrata.
25 Lisaks märkis apellatsioonikohus, et seda laadi menetluses on kahjusumma ja põhjusliku seose tõendamise kohustus poolel, kes tagasinõude esitas. Sise‑eeskirjad reguleerivad üksnes riiklike kindlustusbüroode omavahelisi suhteid ega ole vahetult kohaldatavad riiklike kindlustusbüroode ja kolmandate isikute vahelistele suhetele. Mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse seadusest ega direktiivist 2009/103 ei tulene, et asjaomase liikmesriigi riiklik kindlustusbüroo võib pärast seda, kui ta on teise liikmesriigi riiklikule kindlustusbüroole viimase makstud summa hüvitanud, selle summa kahju tekitanud isikult välja nõuda, ilma et hinnataks, kas selline summa on põhjendatud.
26 Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus), kellele büroo B esitas Kauno apygardos teismase (Kaunase ringkonnakohus) 7. oktoobri 2014. aasta otsuse peale kassatsioonkaebuse, märgib, et kõnealune kohtuotsus on tema kohtupraktikaga põhimõtteliselt kooskõlas, eelkõige osas, milles asjaomase liikmesriigi kindlustusbüroole on pandud kohustus tõendada põhjusliku seose olemasolu õnnetuses osalenud isiku käitumise ja tekkinud kahju vahel.
27 Büroo B väidab aga, et sise‑eeskirjad ei reguleeri ainult kindlustusbüroode omavahelisi suhteid, vaid ka nende suhteid kolmandate isikutega. Seega, kuna büroo B hüvitas sise‑eeskirjade kohaselt büroole A viimase makstud summad, siis on põhikohtuasja vastustajad väidetavalt kohustatud need summad talle tagasi maksma. Neil asjaoludel langeb tõendamiskoormis neile – eelkõige peavad just nemad tõendama, et põhjuslik seos puudub. See ei mõjuta põhikohtuasja vastustajate kaitseõigusi, kuna neil oleks olnud võimalus osaleda ja kaitsta oma õigusi vaidlustes, mis käesoleval juhul toimusid Saksamaal.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas selline argumentatsioon on põhjendatud, ning märgib esiteks, et käesoleval juhul ei olnud bürool A kohustust põhikohtuasja vastustajaid kahjunõude lahendamisest teavitada. Niisugust teavitamise mehhanismi ega selle toimimist ei ole sõnaselgelt ette nähtud ei direktiivis 2009/103 ega sise‑eeskirjades.
29 Lisaks ei ole G. Dockevičius kordagi nõustunud sellega, et tal tekkis õnnetuse tõttu tsiviilvastutus, ning toimikus sisalduvate andmete põhjal ei ole võimalik väita vastupidist. Lõpuks hüvitati K. Florosele kahju kompromissi alusel, mille sõlmimises G. Dockevičius ei osalenud ja milles ei ole viimase tsiviilvastutust tuvastatud.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega, kas niisugustel asjaoludel saab G. Dockevičiust pidada büroo B kulude hüvitamise eest vastutavaks.
31 Neil asjaoludel otsustas Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2009/103 artiklit 2, artikli 10 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 24 lõiget 2, sise‑eeskirjade artikli 3 lõiget 4, artikli 5 lõikeid 1 ja 4, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 10 ning [harta] artiklit 47 (koos või eraldi, kuid nimetatud sätteid piiramata) tuleb kohtuasjas, kus:
– ühe riigi kindlustusbüroo (büroo A) maksab hüvitist selles riigis toimunud liiklusõnnetuses kannatanule, kuna kahju põhjustajal, kes on teise liikmesriigi kodanik, ei olnud tsiviilvastutuskindlustust;
– hüvitise maksmise tõttu läheb kannatanu nõudeõigus üle büroole A, kes nõuab nõude lahendamisel tekkinud kulude hüvitamist kahju põhjustaja riigi kindlustusbüroolt (büroo B);
– büroo B rahuldab büroo A hüvitamisnõude ilma ise asja uurimata või lisateavet nõudmata;
– büroo B algatab kohtumenetluse kostjate (kahju põhjustaja ja sõiduki omaniku) vastu nendelt tekkinud kulude väljanõudmiseks,
tõlgendada nii, et selle menetluse hageja (büroo B) võib oma nõuet kostjate (kahju põhjustaja ja sõiduki omaniku) vastu põhjendada pelgalt sellega, et ta on hüvitanud büroole A selle kulud ja tal (see tähendab hagejal) ei ole kohustust veenduda, et kostja või kahju põhjustaja tsiviilvastutust reguleerivad tingimused (tema süü, ebaseaduslik tegevus, põhjuslik seos ja kahjusumma) olid täidetud, ning et kannatanule hüvitise maksmisel kohaldati teise riigi õigust õigesti?
2. Kas direktiivi 2009/103 artikli 24 lõike 1 viienda lõigu punkti c ning sise‑eeskirjade artikli 3 lõikeid 1 ja 4 (koos või eraldi, kuid nimetatud sätteid piiramata) tuleb tõlgendada nii, et büroo A peab enne kannatanule hüvitise maksmise kohta lõpliku otsuse tegemist kahju põhjustajale ja sõiduki omanikule (kui need on eri isikud) selgelt ja põhjalikult (kaasa arvatud keel, milles see teave esitatakse) teatama nõude menetlemise algatamisest ja edenemisest ning andma neile piisavalt aega märkuste tegemiseks või vastuväidete esitamiseks hüvitise maksmise otsuse ja/või hüvitise summa kohta?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav (see tähendab kostjad (kahju põhjustaja ja sõiduki omanik) võivad hagejalt (büroo B) nõuda tõendeid või esitada vastuväiteid või väljendada kahtlust muu hulgas liiklusõnnetuse asjaolude kohta, kahju põhjustaja vastutust reguleeriva õigusraamistiku kohaldamise kohta, kahjusumma ja selle arvutamise viisi kohta), siis kas direktiivi 2009/103 artiklit 2, artikli 10 lõiget 1 ja artikli 24 lõiget 2 ning sise‑eeskirjade artikli 3 lõike 4 teist lõiku (koos või eraldi, kuid nimetatud sätteid piiramata) tuleb tõlgendada nii, et kuigi büroo B ei palunud enne lõpliku otsuse tegemist büroolt A teavet liiklusõnnetuse toimumiskoha riigis kehtivate õigusaktide tõlgendamise ja nõude menetlemise kohta, peab büroo A selle teabe igal juhul esitama büroole B viimase nõudmisel koos igasuguse muu teabega, mis on büroo B jaoks vajalik selleks, et määrata kindlaks oma [tagasi]nõue kostjate (kahju põhjustaja ja sõiduki omanik) vastu?
4. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav (see tähendab büroo A on kohustatud kahju põhjustajat ja sõiduki omanikku nõude menetlemisest teavitama ning andma neile võimaluse esitada vastuväiteid vastutuse või kahjusumma kohta), siis millised tagajärjed toob büroo A‑poolne teavitamiskohustuse täitmata jätmine kaasa:
a) büroo B kohustusele rahuldada büroo A hüvitamisnõue;
b) kahju põhjustaja ja sõiduki omaniku kohustusele hüvitada büroole B viimase tehtud kulud?
5. Kas sise‑eeskirjade artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et büroo A poolt kannatanule hüvitiseks makstud summat tuleb käsitada büroo A enda hüvitamatu riskina (välja arvatud juhul, kui selle riski on võtnud büroo B), mitte samas õnnetuses osalenud teisel isikul lasuva rahalise kohustusena, arvestades eelkõige käesoleva asja asjaolusid, nimelt et:
– hüvitusorgan (büroo A) lükkas kannatanu hüvitisnõude alguses tagasi;
– seepärast esitas kannatanu kahju hüvitamise hagi;
– madalama astme kohtud jätsid büroo A vastu esitatud hagi rahuldamata põhjendusega, et see on alusetu ja tõendamata;
– kannatanu ja büroo A sõlmisid kompromissi alles kõrgema astme kohtus pärast seda, kui kohus märkis, et kui pooled kompromissini ei jõua, saadetakse asi esimese astme kohtusse tagasi algusest peale menetlemiseks;
– büroo A põhjendas kompromissi sõlmimist sisuliselt pika kohtumenetlusega kaasnevate kulude kokkuhoidmisega;
– käesolevas menetluses ei ole ükski kohus tuvastanud liiklusõnnetuses osalenud kostja vastutust (süüd)?“
Menetlus Euroopa Kohtus
32 Euroopa Kohus saatis 25. juuli 2016. aasta kirjaga eelotsusetaotluse esitanud kohtule 6. oktoobri 1987. aasta otsuse kohtuasjas Demouche jt (152/83, EU:C:1987:421) saksa‑, inglis‑ ja prantsuskeelse versiooni, sest seda kohtuotsust ei ole leedu keelde tõlgitud, ning küsis, kas ta soovib selle kohtuotsuse punkte 17–21 arvestades oma eelotsusetaotluse tagasi võtta või mitte.
33 Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 20. septembri 2016. aasta kirjas, et ta ei soovi oma eelotsusetaotlust tagasi võtta.
Eelotsuse küsimuste analüüs
34 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas sise‑eeskirjade artikli 3 lõiget 4, artikli 5 lõikeid 1 ja 4, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 10, direktiivi 2009/103 artiklit 2, artikli 10 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 24 lõiget 2 ja/või harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega on käesoleval juhul vastuolus eelotsusetaotluse esitanud kohtu praktikast tulenevad tagajärjed, mille kohaselt on büroo B sisuliselt kohustatud tagasinõude esitamisel tõendama kõiki asjaolusid, millega tehakse kindlaks põhikohtuasja vastustajate tsiviilvastutus 20. juulil 2006 toimunud õnnetuses.
35 Esiteks tuleb seoses sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada sise‑eeskirju, meenutada, et ELTL artikli 267 kohaselt on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad nii aluslepingute tõlgendamist kui ka liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist.
36 Samas on Euroopa Kohus kõnealustele sise‑eeskirjadele eelnenud samalaadsete õigusaktide kohta varem tõdenud, et neid ei saa pidada liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktideks (vt selle kohta kohtuotsused, 6.10.1987, Demouche jt, 152/83, EU:C:1987:421, punkt 19, ning 12.11.1992, Fournier, C‑73/89, EU:C:1992:431, punktid 22 ja 23).
37 Nimelt on Euroopa Kohus märkinud, et sellised õigusaktid on koostanud ja kokku leppinud eraõiguslikud asutused, ilma et ükski liidu institutsioon või organ oleks nende kokkuleppimises osalenud (vt selle kohta kohtuotsus, 6.10.1987, Demouche jt, 152/83, EU:C:1987:421, punktid 18 ja 19).
38 Lisaks on Euroopa Kohus lükanud kõnealuste õigusaktide laadi seisukohast asjas tähtsust mitteomavana tagasi argumendid, mille kohaselt esiteks oli nendes kokkuleppimine direktiivi 72/166 jõustumise tingimuseks, teiseks sõltus selle direktiivi ajaline kehtivus asjaomaste õigusaktide ajalisest kehtivusest, kolmandaks sedastas komisjon soovituses ja järgmistes otsustes iga kord, et need õigusaktid on nimetatud direktiiviga kooskõlas, ning neljandaks lisati need õigusaktid komisjoni otsustele ja avaldati koos nendega Euroopa Liidu Teatajas (vt selle kohta kohtuotsus, 6.10.1987, Demouche jt, 152/83, EU:C:1987:421, punktid 19 ja 20).
39 Tuleb tõdeda, et samad kaalutlused kehtivad ka sise‑eeskirjade puhul, mille koostasid ja leppisid kokku eraõiguslikud asutused, ilma et ükski liidu institutsioon, organ või asutus oleks nende kokkuleppimises osalenud.
40 Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev tegema eelotsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu nende küsimuste kohta, mis puudutavad sise‑eeskirjade tõlgendamist.
41 Teiseks, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2009/103 sätteid, tuleb ühelt poolt tõdeda, et võttes arvesse nii direktiivi jõustumise kuupäeva kui põhikohtuasja esemeks olevat liikluskahju, ei ole see direktiiv põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatav.
42 Teisalt, kuna K. Floros esitas oma nõude büroole A ja see büroo, mis asub Saksamaal, ei ole direktiivi 84/5 artikli 1 lõigete 4 ja 7 tähenduses pädev organ, vaid rohelise kaardi süsteemi kuuluv organ, on selge, et põhikohtuasi kuulub nimetatud süsteemi, mitte eelkõige direktiividega 72/166, 84/5 ja 2000/26 kehtestatud süsteemi kohaldamisalasse.
43 Peale selle, kuna direktiivi 2000/26 artiklis 6 sätestatud kahju hüvitamise menetlus puudutab selle direktiivi artikli 1 lõike 1 esimese lõigu kohaselt vaid kannatanut, kes elab muus liikmesriigis kui see, kus asjassepuutuv liikluskahju tekkis, ja kuna põhikohtuasja esemeks olev liikluskahju tekkis K. Florose elukohaliikmesriigis, ei ole see säte igal juhul põhikohtuasjas kohaldatav. Sama kehtib direktiivi 72/166 artikli 2 kohta, millel ei tundu käesoleva vaidlusega olevat muud seost kui viitamine sise‑eeskirjadele, mille tõlgendamiseks Euroopa Kohtul pädevus puudub.
44 Kolmandaks näib, et neil asjaoludel ei ole põhikohtuasjas tegemist liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, mistõttu näib, et ka harta artikkel 47 ei saa olla põhikohtuasjas kohaldatav.
45 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata järgmiselt:
– Euroopa Kohus ei ole pädev tegema eelotsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu nende küsimuste kohta, mis puudutavad sise‑eeskirjade tõlgendamist.
– Kuna direktiiv 2009/103 ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav;
– kuna direktiivid 72/166, 84/5 ja 2000/26 ei ole käesolevas vaidluses ratione materiae kohaldatavad, ning seega
– kuna ka harta artikkel 47 ei ole selles vaidluses kohaldatav, arvestades, et tegemist ei ole liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 lõike 1 tähenduses,
tuleb nimetatud direktiive ja harta artiklit 47 tõlgendada nii, et nendega ei ole käesoleval juhul vastuolus eelotsusetaotluse esitanud kohtu praktikast tulenevad tagajärjed, mille kohaselt on büroo B kohustatud tagasinõude esitamisel tõendama kõiki asjaolusid, millega tehakse kindlaks põhikohtuasja vastustajate tsiviilvastutus 20. juulil 2006 toimunud õnnetuses.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Kohus ei ole pädev tegema eelotsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu nende küsimuste kohta, mis puudutavad Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide ja teiste assotsieerunud riikide liikluskindlustuse riiklike büroode vahel 30. mail 2002 sõlmitud lepinguga vastu võetud ja komisjoni 28. juuli 2003. aasta otsuse 2003/564/EÜ nõukogu direktiivi 72/166/EMÜ rakendamise kohta mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kontrolli osas lisas ära toodud büroode nõukogu sise‑eeskirjade tõlgendamist.
– Kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta ei ole põhikohtuasjas ratione temporiskohaldatav;
– kuna nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiiv 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ), nõukogu 30. detsembri 1983. aasta direktiiv 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud direktiiviga 2005/14) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiiv 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ muutmise kohta ei ole käesolevas vaidluses ratione materiaekohaldatavad, ning seega
– kuna ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 ei ole selles vaidluses kohaldatav, arvestades, et tegemist ei ole liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 lõike 1 tähenduses,
tuleb nimetatud direktiive ja harta artiklit 47 tõlgendada nii, et nendega ei ole käesoleval juhul vastuolus eelotsusetaotluse esitanud kohtu praktikast tulenevad tagajärjed, mille kohaselt on Lietuvos Respublikos transporto priemonių draudikų biuras (Leedu Vabariigi mootorsõidukite kindlustusandjate büroo) kohustatud tagasinõude esitamisel tõendama kõiki asjaolusid, millega tehakse kindlaks põhikohtuasja vastustajate tsiviilvastutus 20. juulil 2006 toimunud õnnetuses.
Allkirjad