ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
17. veebruar 2017(1)
Lähetatud riiklik ekspert – EFSA eeskirjad lähetatud riiklike ekspertide kohta – Otsus lähetust mitte pikendada – Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsev erand – Isikuandmete kaitse – Määrus (EÜ) nr 45/2001 – Tuvastamistaotlus ja ettekirjutuse tegemise taotlus – Hagiavaldust täiendav menetlusdokument – Nõude muutmine – Vastuvõetavus
Kohtuasjas T‑493/14,
Ingrid Alice Mayer, elukoht Ellwangen (Saksamaa), esindaja: advokaat T. Mayer,
hageja,
versus
Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), esindaja: D. Detken, keda abistasid advokaadid R. Van der Hout ja A. Köhler,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, millega vaidlustatakse EFSA otsused, millega jäeti rahuldamata esiteks hageja taotlus pikendada tema lähetust riikliku eksperdina EFSAs ja teiseks hageja taotlus tutvuda EFSA valduses olevate dokumentidega,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades kirjalikku menetlust ja 6. juuli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja Ingrid Alice Mayer on Saksimaa (Saksamaa) ametnik alates 1. novembrist 1992. Alates 1. juulist 2013 lähetati I. A. Mayer Euroopa Toiduohutusametisse (EFSA) lepingu alusel, mille sõlmisid samal päeval tema ise, EFSA ja Saksimaa (edaspidi „leping“). Vastavalt lepingu artiklile 5 sõlmiti see üheks aastaks ehk kuni 30. juunini 2014. EFSA tegevdirektori 18. veebruari 2013. aasta otsuse, millega kehtestatakse eeskirjad Euroopa Toiduohutusametisse lähetatud riiklike ekspertide ja seal erialasel koolitusel viibivate riiklike ekspertide kohta (edaspidi „lähetatud riiklikke eksperte käsitlevad eeskirjad“), mis on lepingu suhtes kohaldatav, artiklis 4 on sätestatud, et lähetust võib pikendada üks kord või enam, tingimusel et lähetuse kogukestus ei ületaks põhimõtteliselt nelja aastat.
2 4. septembril 2013 valiti hageja lähetatud riiklike ekspertide esindajaks EFSA ametiühingus (edaspidi „ametiühing“) kolmeks aastaks. Hageja ja ametiühingu esimehe vahel tekkinud erimeelsuse tõttu seoses juhtumiga, mis tuli lahendada ilma hageja juuresolekuta, otsustas ametiühing 16. detsembril 2013 peatada viivitamatult hageja tegevuse ametiühingus kuueks kuuks, kuna hageja oli rikkunud oma konfidentsiaalsuskohustust.
3 18. detsembril 2013 esitas hageja kõnealuse tegevuse peatamise otsuse peale kirjaliku vaide EFSA tegevdirektorile ja palus tal määrata ametiühingu esimehele distsiplinaarkaristus. 17. jaanuari 2014. aasta e‑kirjas teatas ametiühing hagejale ametlikult, et tema osalemine ametiühingu koosolekutel on otsustatud peatada.
4 8. ja 31. jaanuaril 2014 kohtus hageja oma otsese ülemusega D, kes teatas talle nende teisel vestlusel, et EFSA ei plaani tema lepingut pikendada, võttes arvesse asjaolu, et osakonna, kus ta töötas, tegevusvajadused on muutunud ja et tema oskused ei vasta enam esitatud nõuetele. Hageja väidab, et teisel vestlusel mainis D valitsusväliste organisatsioonide võrgustiku Pesticide Action Network Europe (PAN Europe) taotlust tutvuda dokumentidega, mis käsitlevad EFSA kõrge esindaja, K ja toitumissektoris tegutseva eraõigusliku organisatsiooni International Life Science Institute (bioteaduste rahvusvaheline instituut, edaspidi „ILSI“) vahelist e‑kirjavahetust. EFSA vaidleb sellele väitele vastu.
5 16. aprilli 2014. aasta kirjas teemaga „[tema] lähetuslepingu lõpetamine“ teatas EFSA hagejale, et kõnealune leping lõpeb 30. juunil 2014, märkides samas, et tal on õigus esitada lähetatud riiklikke eksperte käsitlevate eeskirjade artikli 23 alusel vaie EFSA direktorile.
6 Hageja, leides et ametiühingus toimunu ja asjaolu, et temast oli D ütluste tõttu saanud tahtmatult tunnistaja EFSA ja ILSI vahelisi suhteid puudutavas huvide konfliktis, oli tema „väljatõstmise“ põhjuseks, esitas 24. aprillil 2014 eespool mainitud 16. aprilli 2014. aasta kirja peale EFSA direktorile lähetatud riiklikke eksperte käsitlevate eeskirjade artikli 23 alusel vaide, mida ta täiendas 5. ja 10. juunil 2014 esitatud märkustega.
7 12. mail 2014 taotles hageja EFSAlt luba tutvuda kõikide K ja ILSI vahel saadetud e‑kirjadega, kuid EFSA jättis selle taotluse 5. juunil 2014 rahuldamata, tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 lõike 1 punktile b.
8 8. juunil 2014 saatis hageja EFSAle asjaomaste dokumentidega tutvumiseks kordustaotluse, täiendades seda 15. juuni 2014. aasta e‑kirjaga.
9 27. juuni 2014. aasta kirjas jättis EFSA esiteks lähetatud riiklikke eksperte käsitlevate eeskirjade artikli 23 alusel mainitud 16. aprilli 2014. aasta kirja peale hageja poolt esitatud vaide rahuldamata, märkides, et lähetatud riiklikke eksperte käsitlevate eeskirjade artikli 4 lõige 1 sätestab, et „lähetuse algne kestus ei või olla vähem kui kuus kuud ega pikem kui kaks aastat [ja et] seda võib pikendada üks või enam korda, tingimusel et lähetuse kogukestus ei ületaks nelja aastat.“ Järelikult puudub igasugune õigus lepingut pikendada. Lisaks sellele tugineb EFSA oma kaalutlusõigusele teenistuste korraldamises ja nimetab põhjendused, mis toetavad tema otsust lepingut mitte pikendada, lükates samas sellega seoses tagasi teatud väited, mille hageja esitas erinevates e‑kirjades, mis talle saadeti enne viimati nimetatut.
10 Teiseks lükkas EFSA samas 27. juuni 2014. aasta kirjas tagasi hageja eelmainitud kordustaotluse, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandile. EFSA meenutab, et kui selle määruse alusel esitatud taotlusega soovitakse tutvuda isikuandmeid sisaldavate dokumentidega, muutuvad täies ulatuses kohaldatavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) sätted. Määruse nr 45/2001 artikli 8 punkt b nõuab aga, et isikuandmete vastuvõtja tõendaks nende andmete saamise vajalikkust õiguspäraste põhjenduste või veenvate argumentidega. EFSA sõnul ei ole hageja seda nõuet täitnud. Pealegi põhineb tema otsus lähetust mitte pikendada üksnes asjaolul, et selle osakonna tegevusvajadused, kus hageja töötas, on muutunud, samas kui tema oskused ei vasta enam esitatud nõuetele, ning asjaomase otsuse ja e‑kirjade vahel, millega hageja tutvuda soovib, ei ole mingit seost. Lõpetuseks teatab EFSA hagejale, et 27. juuni 2014. aasta kirjas sisalduva kahe otsuse peale on võimalik esitada Üldkohtule ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi või Euroopa ombudsmanile ELTL artikli 228 alusel kaebus.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas 30. juunil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega käesoleva hagi, paludes Üldkohtul:
– uuendada tema lähetust kuni 30. juunini 2015;
– tuvastada, et tema töölepingu lõpetamine ehk täpsemalt EFSA 16. aprilli 2014. aasta otsus „Lähetuse lõppemine“ on õigusvastane;
– kohustada EFSAt mitte korraldama uut lähetatud riiklike ekspertide „vaatleja“ valimist ametiühingus;
– tuvastada, et tema eemaldamine ametiühingust kuueks kuuks on õigusvastane;
– kohustada EFSAt võimaldama tal tutvuda kõikide e‑kirjadega, mis saadeti K ja ILSI vahel;
– teise võimalusena lubada nende dokumentidega tutvuda Üldkohtu määratud kolmandal isikul;
– mõista kohtukulud välja EFSAlt.
12 Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. juulil 2014, esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.
13 7. juuli 2014. aasta kohtumäärusega Mayer vs. EFSA (T‑493/14 R, ei avaldata, EU:T:2014:617) jäeti ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata eelkõige põhjendusel, et tühistamishagi, mille toetuseks ajutisi meetmeid taotleti, ei sisalda ühtegi tühistamisnõuet ja et nõuded, millega palutakse vaidlusalused dokumendid ajutiselt avalikustada, vastavad põhihagis esitatud nõuetele, mistõttu on need nõuded vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei tohi ajutisi meetmeid kohaldava kohtuniku otsus kuidagi ennetada põhimenetluses tehtavat otsust või muuta seda näiliseks, võttes sellelt soovitud toime.
14 Eraldi dokumendiga, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 5. septembril 2014, esitas hageja 4. septembri 2014. aasta kuupäevaga dokumendi, millega ta soovib eelkõige „asendada“ algsed nõuded nendega, mis on esitatud kõnealuses dokumendis (edaspidi „hagi täiendav menetlusdokument“).
15 Hagi täiendavas menetlusdokumendis, mille sisu korrati tervikuna hiljem 7. jaanuaril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliigis, märkis hageja, et ta loobub hagiavalduse kolmandast ja neljandast nõudest, mis puudutavad tema ja ametiühingu vahelist vaidlust, ning et algsed nõuded on „asendatud“ järgnevate nõuetega, milles ta palub Üldkohtul otsustada järgmist:
– pikendada tema lähetust EFSAsse lähetatud riikliku eksperdina kuni 30. juunini 2017 ja tühistada lähetuse uuendamata jätmine;
– teise võimalusena kohustada EFSAt tegema tema lähetuse kohta uue otsuse, tegemata hindamisviga ja võttes arvesse õiguse tõlgendamist Üldkohtu poolt;
– tühistada lepingu lõpetamine ehk täpsemalt 16. aprilli 2014. aasta otsus;
– lubada tal tutvuda kõikide e‑kirjadega, mis saadeti K ja ILSI vahel lepingu kehtivuse jooksul;
– kolmanda võimalusena lubada tal tutvuda eespool mainitud e‑kirjadega, millest on kustutatud teave, mis kuulub inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 8 kohaldamisalasse ja mis tekitavad tõsist kahju K eraelule või tekitavad sellele tõsiseid tagajärgi;
– tühistada 27. juuni 2014. aasta otsus, millega jäeti eespool mainitud dokumentidega tutvumise taotlus rahuldamata;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud need, mis on seotud nõuetega, millest loobuti, välja EFSAlt.
16 10. novembri 2014. aasta kirjaga, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 20. novembril 2014, saatis hageja Üldkohtule mitu dokumenti ja esitas täiendavaid märkusi.
17 Repliigis kordas hageja hagiavaldust täiendavas menetlusdokumendis sõnastatud erinevaid nõudeid, märkis, et peale kolmanda ja neljanda nõude, mis käsitlevad tema ja ametiühingu vahelist vaidlust ja mille ta tagasi võttis, ei ole hagiavalduses esitatud nõudeid „asendatud“, nagu hagiavaldust täiendavas menetlusdokumendis on ekslikult märgitud, vaid neid tuleb „tõlgendada“, ja palus Üldkohtul otsustada, et EFSA 27. juuni 2014. aasta otsus „on tühine“.
18 Pärast vasturepliigi esitamist edastas hageja 13. mail 2015 Üldkohtu kantseleisse 6. mai 2015. aasta kuupäevaga dokumendi, milles ta kommenteeris „hiljuti saadud kirjalikke dokumente“, see tähendab 16. mai 2014. aasta e‑kirja, mille ametiühing oli talle saatnud, EFSA 19. novembri 2014. aasta e‑kirja Saksimaa siseministeeriumile ja algset taotlust tutvuda K ja ILSI vahel saadetud e‑kirjadega, mille oli esitanud PAN Europe 25. septembril 2013.
19 Lõpuks saatis hageja 29. juuni 2016. aasta kirjaga, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis samal päeval, kohtule mitu „hiljuti saadud tõendit“.
20 EFSA esitas kõigepealt kostja vastuse, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 11. septembril 2014, seejärel märkused hagiavaldust täiendava menetlusdokumendi kohta, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 22. oktoobril 2014, siis vasturepliigi, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 26. veebruaril 2015, ja lõpuks 12. juunil 2015 Üldkohtu kantseleis registreeritud märkused eespool mainitud hageja 6. mai 2015. aasta märkuste kohta.
21 EFSA palub Üldkohtul:
– jätta hagi täiendav menetlusdokument vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta hageja 6. mai 2015. aasta märkused vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, võttes arvesse hagiavaldust täiendavat menetlusdokumenti;
– kolmanda võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud need, mis on seotud tagasivõetud kolmanda ja neljanda nõudega, välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi täiendava menetlusdokumendi vastuvõetavus
22 EFSA väidab, et hagiavaldust täiendav menetlusdokument ei ole vastuvõetav, kuna Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 47 lõikes 1 ei ole sellise menetlusdokumendi esitamise võimalust ette nähtud. Teise võimalusena väidab EFSA, et kõnealune menetlusdokument sisaldab igal juhul mitut vastuvõetamatut uut elementi, see tähendab uusi nõudeid, algsete nõuete laiendust ja ülevaadet uutest fakti- ja õigusväidetest.
23 Tuleb märkida, et Üldkohus leidis 29. veebruari 1996. aasta otsuses Lopes vs. Euroopa Kohus (T‑547/93, EU:T:1996:27, punkt 39), et sisuliselt muudetud hagiavalduse esitamist ei ole 2. mai 1991. aasta kodukorras ette nähtud ja et seega ei saa sellist dokumenti toimikusse lisada.
24 Kuigi käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hagiavaldust täiendav menetlusdokument esitati enne hagi aegumistähtaja lõppemist 8. septembril 2014 osas, mis puudutab EFSA 27. juuni 2014. aasta otsust, muudab kõnealune menetlusdokument siiski vaidluse eset, kuna selles esitatakse esimest korda uute nõuete raames mitte üksnes taotlus pikendada lepingut kuni 30. juunini 2017, vaid samuti nõuded tühistada 16. aprilli 2014. aasta väidetav otsus ja 27. juuni 2014. aasta otsus, kusjuures neist viimasena nimetatud otsust ei ole hagiavalduse nõuete erinevates punktides mainitudki. Seega tuleb hagiavaldust täiendav menetlusdokument vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
25 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 21 ja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkte c ja d ei saa tõlgendada nii, et need lubavad hagejal käesoleval juhul esitada Üldkohtule uusi nõudeid, et muuta ilmselgelt vastuvõetamatu hagi, kuna see – nagu ilmneb allpool punktidest 32–50 – sisaldab vaid ettekirjutuse tegemise ja tuvastamise nõudeid, vastuvõetavaks hagiks, muutes hagimenetluse algatusdokumendis määratletud vaidluse eset, olgugi et hagi aegumistähtaeg ei olnud veel lõppenud.
26 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõiget 2, mis lubab menetluse käigus uusi väiteid esitada siis, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, võib tõepoolest teatud olukordades kohaldada nõuete muutmisele (vt selle kohta kohtuotsus, 1.4.2009, Valero Jordana vs. komisjon, T‑385/04, EU:T:2009:97, punktid 76 ja 77). Selline on olukord eelkõige siis, kui vaidlustatud otsus asendatakse menetluse käigus otsusega, millel on sama ese, mida tuleb seega käsitada uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid kohandada (kohtumäärus, 21.9.2011, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑141/05 RENV, EU:T:2011:503, punkt 34).
27 Kui aga ei esine õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis oleksid ilmnenud menetluse käigus, võib arvesse võtta üksnes hagimenetluse algatusdokumendis toodud nõudeid, kuna vastasel juhul muudetaks vaidluse eset, mis on ammendavalt piiritletud kõnealuses hagiavalduses, mistõttu tuleb hagi põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes hagimenetluse algatusdokumendis sisalduvatest nõuetest (vt kohtuotsus, 26.10.2010, Saksamaa vs. komisjon, T‑236/07, EU:T:2010:451, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).
28 Käesolevas asjas on aga tuvastatud, et hageja ei tugine oma uutes nõuetes õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis oleksid ilmnenud menetluse käigus, see tähendab hagiavalduse esitamise kuupäeva, milleks on 30. juuni 2014, ja hagiavaldust täiendava menetlusdokumendi esitamise kuupäeva, milleks on 4. september 2014, vahel.
29 Seega tuleb hagiavaldust täiendav menetlusdokument vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
Hagi vastuvõetavus
30 EFSA väidab, et hagimenetluse algatusdokumendis esitatud nõuded on ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna nendega soovitakse, et Üldkohus tuvastaks asjaolusid ja teeks EFSAle ettekirjutusi.
31 Kõigepealt tuleb tõdeda, et hageja märkis repliigis, et ta loobub hagiavalduse kolmandast ja neljandast nõudest, mis puudutavad tema ja ametiühingu vahelist vaidlust, mistõttu tuleb otsus teha üksnes esimese ja teise nõude kohta, mis puudutavad lähetuslepingu pikendamata jätmist, ning viienda ja kuuenda nõude kohta, mis puudutavad dokumentidega tutvumise taotlust.
Lepingu pikendamata jätmist puudutavate nõuete analüüs
– Hagiavalduse esimese nõude vastuvõetavus
32 Esimese nõudega, nagu see on sõnastatud hagimenetluse algatusdokumendis, palub hageja Üldkohtul pikendada tema lepingut kuni 30. juunini 2015. Repliigis nõuab hageja, et Üldkohus otsustaks pikendada tema lepingut kuni 30. juunini 2017, ja teise võimalusena, et EFSA teeks tema lähetuse kohta uue otsuse, võttes arvesse Üldkohtu antud tõlgendust.
33 EFSA väidab, et Üldkohus ei saa talle ettekirjutust teha, kaasa arvatud sellist, mis tuleneks õigusakti võimalikust tühistamisest, milleks käesolevas asjas on väidetava 16. aprilli 2014. aasta otsuse tühistamine, mis tähendaks hageja lähetuse pikendamist.
34 Piisab märkimisest, et selle nõudega palub hageja Üldkohtul asendada EFSA seisukoht enda omaga või teha talle ettekirjutused, mis ületab aga ilmselgelt kohtu pädevust ELTL artikli 263 kohase seaduslikkuse kontrolli teostamisel. Kõnealune seaduslikkuse kontrolli piiritlus on kohaldatav kõikides kohtuvaidluse valdkondades, milles Üldkohus võib sekkuda (vt selle kohta kohtuotsus, 8.10.2008, Agrar-Invest-Tatschl vs. komisjon, T‑51/07, EU:T:2008:420, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika), ja seega ka lähetatud riiklike ekspertide valdkonnas.
35 Seega tuleb järeldada, et hageja ei saa paluda Üldkohtul pikendada tema lepingut kuni 30. juunini 2015 ja veel vähem kuni 30. juunini 2017, nagu ta on oma repliigis esitatud nõuetes palunud, ega kohustada EFSAt sellist pikendamise otsust tegema.
– Hagiavalduse teise nõude vastuvõetavus
36 Teise nõudega palub hageja Üldkohtul tuvastada, et tema leping, see tähendab „EFSA 16. aprilli 2014. aasta otsus […]“ on õigusvastane. Repliigis palub hageja esimest korda Üldkohtul kõnealune „otsus tühistada“ ja otsustada, et 27. juuni 2014. aasta otsus on „tühine“.
37 Alustuseks olgu meenutatud, et kohus on korduvalt otsustanud, et – nagu EFSA selle õigesti esile tõi – ELTL artiklil 263 põhineva seaduslikkuse kontrolli raames ei saa nõuded, millega palutakse üksnes tuvastada õiguslikke või faktilisi asjaolusid, kuid mis ei sisalda tühistamisnõuet, kujutada endast kehtivaid nõudeid (vt selle kohta kohtuotsus, 11.7.1996, Bernardi vs. parlament, T‑146/95, EU:T:1996:105, punkt 23).
38 Tuginedes ELL artiklile 2, mis sätestab, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu õigusriik, väidab hageja, et seal, kus on õigus, peab olema ka õiguskaitsevahend. Hageja leiab, et tal on õigus oma lepingu uuendamisele, tuginedes „suvaõiguse ja avaliku korraga vastuolus olevate lepingute keelule Saksa õiguses“ ning võrdsuse ja õigusriigi põhimõtetele, mida tagab nii EL asutamisleping kui ka Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa konstitutsioonikohus) praktika. Kõnealusest väidetavast subjektiivsest õigusest lähetuse uuendamisele tuleneb ipso iure hageja õigus pöörduda Üldkohtusse.
39 Hageja sõnul peab Üldkohus seega selle väidetava õiguse lepingu uuendamisele olemasolu tõttu kas rahuldama tema „kohtuotsuse tegemise nõude“ või tõlgendama ja sõnastama ümber hagiavalduse teise nõude selliselt, et see oleks vastuvõetav tühistamishagi raames, nagu on sätestatud ELTL artiklis 263.
40 EFSA väidab vastu, et õiguskaitsevahendi puudumisega ei saa põhjendada aluslepinguga kehtestatud menetluste süsteemi muutmist, vastupidi sellele, mida järeldab hageja, kui ta väidab, et seal, kus on õigus, peab olema õiguskaitsevahend.
41 Tuleb meenutada, et õiguskaitsevahendite võimaliku puudumisega ei saa mingil juhul põhjendada ELT lepingus kehtestatud õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi muutmist kohtuliku tõlgenduse abil (vt selle kohta kohtumäärus, 29.4.2002, Bactria vs. komisjon, T‑339/00, EU:T:2002:107, punkt 54). Lisaks sellele ei takistanud käesolevas asjas miski hagejal nõuda vaidlusaluste otsuste tühistamist ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel.
42 Lisaks, kuigi on tõsi, et liidu kohus peab hageja väiteid tõlgendama pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes, sõltumata kõigist terminoloogiat puudutavatest küsimustest, on see siiski nii tingimusel, et need väited tulenevad piisavalt üheselt, selgelt ja täpselt hagiavaldusest, et see võimaldaks kostjal enda kaitset ette valmistada ja Üldkohtul hagi lahendada (vt selle kohta kohtuotsus, 24.2.2000, ADT Projekt vs. komisjon, T‑145/98, EU:T:2000:54, punktid 66 ja 67).
43 Põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagiavaldus tugineb, peavad ühtselt ja arusaadavalt ilmnema hagiavalduse tekstist endast ning hagiavalduse nõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida seda, et Euroopa Kohus otsustab ultra petita või jätab mõne väite kohta seisukoha võtmata (kohtuotsus, 10.1.2008, komisjon vs. Soome, C‑387/06, ei avaldata, EU:C:2008:5, punkt 14).
44 Teisisõnu ei tohi hageja sundida Üldkohut tegema vaid oletusi põhjenduste ja täpsete faktiliste ja õiguslike kaalutluste kohta, mis võivad olla vaidlustamise aluseks. Just sellist olukorda, mis on õiguskindlusetuse allikas ja vastuolus hea õigusemõistmisega, soovitaksegi 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõikega 1 vältida, nõudes, et hagimenetluse algatusdokumendis oleks märgitud vaidluse ese, nõuded ja ülevaade esitatud väidetest (vt selle kohta kohtumäärus, 19.5.2008, TFI vs. komisjon, T‑144/04, EU:T:2008:155, punktid 56 ja 57).
45 Käesolevas asjas, nagu EFSA seda õigesti märkis, on hageja argumendid segadust tekitavad. Hageja väljendab oma seisukohta kui mitte vähem, siis ebatäpselt, viidates ELTL artiklile 263 ja 27. juuni 2014. aasta otsusele, esitamata samas, nagu Üldkohtu president 7. juuli 2014. aasta kohtumääruses Mayer vs. EFSA (T‑493/14 R, ei avaldata, EU:T:2014:617, punkt 29) seda muu hulgas ka märkis, oma nõuete seas vähimatki taotlust väidetav 16. aprilli 2014. aasta otsus või 27. juuni 2014. aasta otsus tühistada, olgugi et nõuete eset ei saa repliigi staadiumis enam muuta, kui ei esine õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis oleksid ilmnenud menetluse käigus.
46 Pelgalt neil põhjendustel tuleb lepingu pikendamata jätmist puudutavad nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
Dokumentidega tutvumist puudutavate nõuete analüüs
47 Hagiavalduse viienda ja kuuenda nõudega palub hageja sõnaselgelt Üldkohtul kohustada EFSAt võimaldama tal tutvuda kõikide K ja ILSI vahel saadetud e‑kirjadega või teise võimalusena võimaldada kõnealuste e‑kirjadega tutvuda Üldkohtu poolt määratud kolmandal isikul. Repliigi viienda, kuuenda ja kümnenda nõudega palub hageja lisaks sellele võimalust tutvuda teise võimalusena eespool mainitud e‑kirjadega osaliselt, tühistada 27. juuni 2014. aasta otsus niivõrd, kuivõrd see käsitleb keeldumist dokumentidega tutvumise võimaldamisest, ja võimaldada nende kirjadega tutvuda Üldkohtul ehk tema poolt määratud kolmandal isikul.
48 EFSA väidab, et need nõuded on vastuvõetamatud, kuna Üldkohtul puudub pädevus teha talle tühistamishagi raames ettekirjutusi.
49 Nagu on märgitud eespool punktis 34, ei saa Üldkohus seaduslikkuse kontrolli teostades teha institutsioonidele ettekirjutusi või asendada nende seisukohti enda omadega. Järelikult tuleb eespool mainitud dokumentidega tutvumise nõuded pelgalt neil põhjendustel vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, samal ajal kui lisaks sellele repliigis esitatud nõuded, osas, milles nende ese on esimest korda nõue tühistada 27. juuni 2014. aasta keeldumisotsus, mis tehti eespool mainitud dokumentidega tutvumise taotluse suhtes, tuleb samuti tagasi lükata, kuna hagiavalduses välja toodud nõudeid ei saa enam repliigi staadiumis muuta, kui ei esine õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis oleksid ilmnenud menetluse käigus.
50 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb hagi tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, ilma et sellest tulenevalt oleks vaja teha otsust hageja nende märkuste vastuvõetavuse suhtes, mis on esitatud 6. mail 2015 ja 29. juunil 2016 ning millega ta soovis selgitada ja põhistada väiteid erinevate vastuvõetamatuks tunnistatud nõuete põhjendamiseks.
Kohtukulud
51 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
52 Mis puudutab hagiavalduse kolmandat ja neljandat nõuet, mis puudutavad EFSA ametiühingut ja millest hageja loobus, siis tuleb meenutada, et kodukorra artikli 136 lõige 1 sätestab, et pool, kes hagist loobub, on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool oma märkustes hagist loobumise kohta seda nõuab. Sama artikli lõike 2 alusel kannab hagist loobunud poole taotlusel kohtukulud vastaspool, kui see on viimase käitumise tõttu õigustatud.
53 Hageja leiab, et EFSA peab kandma kohtukulud seoses nõuetega, millest ta loobus, kuna EFSA „käitumine“ tema suhtes on „vaieldav“.
54 Üldkohus leiab siiski, et hagimenetluse algatusdokumendi kolmas ja neljas nõue olid igal juhul ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna need ei sisaldanud mingit tühistamisnõuet, vaid need seisnesid ettekirjutuse tegemise ja tuvastamise nõuetes, mistõttu ei saa järeldada, et EFSA suhtumine õigustab kodukorra artikli 136 lõike 2 kohaselt neid nõudeid puudutavate kohtukulude jätmist tema kanda.
55 Hageja palub muu hulgas Üldkohtul otseselt või analoogia alusel kohaldada 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklit 88, mille kohaselt kannavad institutsioonid liidu ja selle teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud. Hageja väidab, et see säte kehtib ka lähetatud riiklike ekspertide suhtes.
56 Siinkohal piisab, kui meenutada, et vastavalt kohtupraktikale ei ole liidu institutsiooni või asutuse juurde lähetatud riiklikud eksperdid „teenistujad“ ELTL artikli 270 tähenduses (vt selle kohta kohtumäärus, 9.10.2006, Gualtieri vs. komisjon, F‑53/06, EU:F:2006:100, punktid 21 ja 22), ja et on otsustatud, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 88 erikord ei ole nende suhtes kohaldatav (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2008, Gualtieri vs. komisjon, T‑284/06, ei avaldata, EU:T:2008:335, punkt 47).
57 Kuna EFSA on nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt ja viimati nimetatu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, kaasa arvatud poolte kohtukulud ajutiste meetmete kohaldamise menetluses temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Mõista kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud välja Ingid Alice Mayerilt.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. veebruaril 2017 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Hagi täiendava menetlusdokumendi vastuvõetavus
Hagi vastuvõetavus
Lepingu pikendamata jätmist puudutavate nõuete analüüs
– Hagiavalduse esimese nõude vastuvõetavus
– Hagiavalduse teise nõude vastuvõetavus
Dokumentidega tutvumist puudutavate nõuete analüüs
Kohtukulud