KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 25. märtsil 20101(1)
Kohtuasi C‑51/09 P
Barbara Becker
Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Sõnamärk „Barbara Becker” – Ühenduse sõnamärkide „BECKER” ja „BECKER ONLINE PRO” omaniku vastulause
I. Sissejuhatus
1. Barbara Becker esitas apellatsioonkaebuse Üldkohtu (esimene koda) 2. detsembri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas Harman International Industries vs. Siseturu Ühtlustamise Amet,(2) millega tühistati Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) esimese apellatsioonikoja otsus,(3) millega tunnustati ühenduse kaubamärgi „Barbara Becker” registreerimise õigust.
2. Käesolev vaidlus tuleneb ettevõtja Harman International Industries, Inc. (edaspidi „Harman Int. Industries”) ühtlustamisameti vastulausete osakonnale edukalt esitatud vastulausest, mille kohaselt on tõenäoline, et hakatakse segi ajama kaubamärki, mille registreerimist apellant taotleb, ja nimetatud ettevõtjale varem registreeritud kaubamärgiõigusi, st nii ühenduse kaubamärgist „BECKER ONLINE PRO” kui ka enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotlust ühenduse kaubamärgina registreerimiseks esitatud tähisest „BECKER” tulenevaid õigusi.
3. Kuigi menetlusdokumentides toetusid apellant ja ühtlustamisamet oma etteheidetes vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise puudustele, keskendus suulisel kohtuistungil vaidlus õigusnormide rikkumisele, mis tulenes üksnes kohtupraktika väärast tõlgendusest.
II. Asjakohased kaubamärke käsitlevad õigusnormid
4. Alates 13. aprillist 2009 reguleerib ühenduse kaubamärke peamiselt määrus (EÜ) nr 207/2009,(4) millest sõltumata tuleb käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamiseks ratione temporis kohaldada veel määruse (EÜ) nr 40/94 sätteid.(5)
5. Määruse nr 40/49 artikli 8 lõike 1 punkt b (mille sõnastust korratakse määruse nr 207/2009 vastavas sättes) näeb ette:
„Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:
[...]
b) kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga.”
6. Sama artikli 8 lõike 2 kohaselt mõistetakse „varasema kaubamärgina” muu hulgas neid ühenduse kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast.
III. Üldkohtus esitatud asjaolud ja vaidlustatud kohtuotsus
A. Asjaolud ja menetlus ühtlustamisametis
7. 19. novembril 2002 taotles apellatsioonkaebuse esitanud Barbara Becker määruse nr 40/94 artikli 25 lõike 1 punktis a ettenähtud korra alusel ühtlustamisametilt oma ees‑ ja perekonnanimest koosneva tähise registreerimist ühenduse sõnamärgina.(6)
8. Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad Nizza kokkuleppe(7) klassi 9 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „teadusotstarbelised, merendus‑, geodeesia‑, elektri‑, foto, filmi‑, optika‑, kaalumis‑, mõõte‑, signalisatsiooni‑, kontrolli‑, pääste‑ ja õppevahendid ning ‑seadmed; heli või kujutise salvestus‑, edastus‑ ja taasesitus aparatuur; magnetandmekandjad, heliplaadid; müügiautomaadid ja ‑mehhanismid; kassaaparaadid, arvutusmasinad, infotöötlusseadmed ja arvutid”.
9. Harman Int. Industries esitas 24. juunil 2004 ühtlustamisameti vastulausete osakonnale kõnealuse kaubamärgi registreerimisele kõikide nimetatud Nizza kokkuleppe klassi 9 kuuluvate kaupade osas määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b ja sama artikli lõike 5 alusel vastulause. Vastulause põhines nii ühenduse sõnamärgil BECKER ONLINE PRO(8) kui ka ühenduse sõnamärgi BECKER taotlusel.(9) Varasemate kaubamärkidega kaitstud kaubad kuulusid samuti eespool nimetatud klassi 9 ning asjaomaste kaupade sarnasust ja identsust pooled ei vaidlusta.(10)
10. Pärast vastandatud märkide segiajamise tõenäosuse hindamist rahuldas eespool mainitud vastulausete osakond Harman Int. Industries’i vastulause.(11) Vastulausete osakond leidis, et nimetatud kaubamärkidega tähistatud kaubad on identsed ning ka kaubamärgid on tervikuna võttes sarnased, kuna ühelt poolt on neil keskmine visuaalse ja foneetilise sarnasuse aste ning teiselt poolt on need kontseptuaalselt identsed, kuivõrd mõlemad viitavad samale perekonnanimele.
11. Barbara Becker esitas ühtlustamisameti esimesele apellatsioonikojale vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse, mis rahuldati ja vastulausete osakonna otsus tühistati.(12) Apellatsioonikoda leidis, et vastandatud kaubamärkidega tähistatud kaubad on osaliselt identsed ja osaliselt sarnased, tehes sõltuvalt kauba olemusest ja eesmärgist vahet neil kaupadel, mis on ette nähtud laiale avalikkusele, neil, mis on suunatud erialaasjatundjatele, kui keskmisse kaubagruppi kuuluvatel kaupadel, mis on suunatud nii laiale avalikkusele kui ka erialaasjatundjatele.(13)
12. Vastandatud tähistega seoses tuleb märkida, et apellatsioonikoda võttis menetlusökonoomia kaalutlustel arvesse üksnes varasemat sõnamärki BECKER ning teiseks taotletavat sõnamärki Barbara Becker. Apellatsioonikoda leidis, et vastandatud tähiste visuaalne ja foneetiline sarnasus on märgatav ainult teataval määral, kui arvestada, et taotletava kaubamärgi alguses esitatud muu osa – eesnimi „Barbara”.(14)
13. Seevastu kontseptuaalsest küljest leidis apellatsioonikoda, et vastandatud tähised on Saksamaal ja Euroopa Liidu teistes riikides selgesti eristatavad. Apellatsioonikoja arvates ei ole perekonnanimi Becker taotletava kaubamärgi eristav ja domineeriv osa, kuna asjaomane avalikkus tajub kõnealust tähist – „Barbara Becker” – pigem tervikuna kui eesnime ja perekonnanime kombinatsioonina. Apellatsioonikoda osutas ka sellele, et Barbara Becker on Saksamaal „tuntud isik”,(15) samas kui perekonnanimi Becker on üldiselt teada kui levinud ja tavaline perekonnanimi. Seetõttu nentis apellatsioonikoda, et asjaomaste tähiste vahelised kontseptuaalsed erinevused on segiajamise tõenäosuse välistamiseks piisavalt suured.(16)
14. Peale selle märkis apellatsioonikoda, et käesoleval juhul ei ole täidetud kohtupraktikas määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks seatud tingimus, mille kohaselt vastandatud kaubamärkide sarnasuse aste peab olema selline, et need on asjaomase avalikkuse silmis seostatavad.(17)
B. Vaidlustatud kohtuotsuse kokkuvõte
15. Harman Int. Industries esitas 15. juunil 2007 Üldkohtule hagiavalduse, taotledes apellatsioonikoja otsuse tühistamist. Oma hagi toetuseks esitas nimetatud ettevõtja kaks väidet, milles viidati vastavalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b ja sama artikli lõike 5 rikkumisele. Kuna apellatsioonkaebuses teist väidet ei käsitleta, ei esitata siinkohal ka kõnealuse määruse artikli 8 lõike 5 kohaldamist puudutavaid argumente.
16. Üldkohus nõustus tühistamishagi esimese väitega põhjusel, et apellatsioonikoda oli ekslikult leidnud, et vastandatud kaubamärgid on selgesti eristatavad. Hoolimata suurematest või väiksematest visuaalsetest ja foneetilistest erinevustest kahe tähise vahel(18) lükkas Üldkohus tagasi hinnangu, millega apellatsioonkoda tähtsustas kaubamärgi Barbara Becker koostisosa „becker” osaga „barbara” võrreldes, põhjendades oma otsust järgmiselt.(19)
17. Esiteks tugines Üldkohus oma otsusele, milles oli tõdenud, et kuigi isikunimedest koosnevaid kaubamärke võidakse ühenduse erinevates riikides tajuda eri moodi, peavad vähemalt Itaalia tarbijad üldreegli kohaselt kaubamärkides esinevat perekonnanime eristusvõimelisemaks kui eesnime.(20) Sellest tulenevalt järeldas ta, et kaubamärgis Barbara Becker võib perekonnanime Becker eristusvõime olla eesnime Barbara omast suurem.
18. Teiseks ei tähenda Üldkohtu sõnul asjaolu, et Barbara Becker kui Boris Beckeri endine abikaasa on Saksamaal kuulus isik, kontseptuaalsest küljest seda, et vastandatud kaubamärgid ei ole sarnased, sest mõlemad kaubamärgid viitavad samale perekonnanimele Becker. Üldkohtu sõnul tugevdab seda sarnasust asjaolu, et ühenduse teatavas osas peetakse perekonnanimena kasutatava osa „becker” eristusvõimet lihtsa eesnimena kasutatava osa „barbara” eristusvõimest suuremaks.
19. Kolmandaks viitas Üldkohus Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Medion,(21) mille kohaselt võib mitmeosalist teatava osa ja muu varem registreeritud kaubamärgi kõrvuti asetamisest moodustatud kaubamärki pidada teise kaubamärgiga sarnaseks, kui viimane osa säilitab mitmeosalises kaubamärgis iseseisva eristava tähenduse, isegi kui see ei ole selle domineeriv osa. Selle põhimõtte kohaldamisest tulenevalt leidis üldohus, et osa „becker” tajutakse kui perekonnanime, mis on isikunimena laialt levinud, ja see säilitab kaubamärgis Barbara Becker iseseisva eristava tähenduse, mis on segiajamise tõenäosuse tuvastamiseks piisav.
20. Lõpuks tõdes Üldkohus, et kuna kummagi vastandatud kaubamärgiga tähistatavate kaupade identsust või sarnasust ei ole vaidlustatud ning võttes arvesse, et kaubamärk Barbara Becker ja kaubamärk BECKER on visuaalselt, foneetiliselt ja kontseptuaalselt sarnased, on nende segiajamine tõenäoline, isegi kui asjaomased nimetatud kaubad on suunatud avalikkusele, kelle tähelepanelikkuse aste on suhteliselt kõrge. Sellest tulenevalt lükkas Üldkohus tagasi ühtlustamisameti argumendi, mille kohaselt saab mitmeosalist kaubamärki pidada teise kaubamärgiga sarnaseks üksnes juhul, kui nende ühine osa on mitmeosalise kaubamärgi tervikmuljes domineeriv osa. Ühtlasi lükkas Üldkohus tagasi Barbara Beckeri argumendi, mille kohaselt mitmeosalisi kaubamärke käsitlevat kohtupraktikat ei saa määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses esineva segiajamise tõenäosusega seoses pärisnimede suhtes kohaldada.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
21. Barbara Beckeri apellatsioonkaebus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 3. veebruaril 2009. Selles taotleb apellant järgmist:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1, millega tühistati esimese apellatsioonikoja 7. märtsi 2007. aasta otsus;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3, millega mõisteti ühtlustamisametilt välja lisaks tema enda kohtukuludele kõik Harman Int. Industries’i kantud kohtukulud;
– mõista kohtukulud välja Harman Int. Industries’ilt.
22. Harman Int. Industries’i vastus apellatsioonkaebusele saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 27. märtsil 2009, milles kõnealune ettevõtja palus järgmist:
– jätta vaidlustatud kohtuotsus tervikuna jõusse;
– mõista apellandilt välja Hatman Int. Industries’i poolt kõigi – nii ühtlustamisametis kui ühenduse kohtutes – toimunud menetlustega seoses kantud kulud.
23. Ühtlustamisamet esitas apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse 8. mail 2009,(22) paludes Euroopa Kohtult järgmist:
– vaidlustatud kohtuotsus tervikuna tühistada;
– mõista ühtlustamisameti kantud kohtukulud välja Harman Int. Industries’ilt.
24. 11. veebruaril 2010 toimunud kohtuistungil esitasid Barbara Beckeri, Harman Int. Industries’i ja ühtlustamisameti esindajad suulisi väiteid ning vastasid koja liikmete ja kohtujuristi küsimustele.
V. Apellatsioonkaebuse analüüs
A. Poolte argumendid
25. Apellatsioonkaebuses tugineb Barbara Becker üheleainsale väitele, mis põhineb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisel. Täpsemalt heidab apellant kohtuotsusele ette seda, et kohtuotsuses on käesoleva asja suhtes vääralt kohaldatud Üldkohtu poolt eespool viidatud kohtuasjas Fusco tehtud järeldust, ja seda, et kohtuotsuses on käesoleva vaidluse suhtes vääralt tuginetud samuti eespool mainitud kohtuotsusele Medion.
26. Esimeses väites heidab apellant Üldkohtule ette seda, et käesolevale vaidlusele laiendati kohtuotsuses Fusco tehtud järeldust, mille kohaselt üldreeglina peavad vähemalt Itaalia tarbijad kaubamärkides esinevat perekonnanime eesnimest eristusvõimelisemaks, jättes kõrvale ühe oma hilisema otsuse, milles Üldkohus leidis, et seda reeglit ei tohiks kohaldada automaatselt, iga asja iseärasusi arvesse võtmata.(23) Kuigi viimati nimetatud kohtuotsuse puhul sisaldasid mõlemad vaidlusalused kaubamärgid perekonnanime „Rossi”, ei peetud seda osa segiajamise tõenäosuse seisukohalt piisavalt domineerivaks.(24)
27. Teises väites heidab Barbara Becker vaidlustatud kohtuotsusele ette kohtuotsuse Medion põhjal tehtud järeldust, et osa „Becker” säilitab mitmeosalises kaubamärgis iseseisva eristava tähenduse, millest tulenevalt jõuti otsusele, et vastandatud kaubamärgid on sarnased. Sellega seoses on Barbara Becker seisukohal, et viidatud kohtuotsusega üritati vältida üksnes olukordi, kus keegi kolmas isik võib lisada varem registreeritud kaubamärgile oma äriühingu tõenäoliselt väiksema eristusvõimega nime ning taotleda kõnealust kaubamärki kahjustades kaitset tervikule. Igal juhul väidab apellant, et kohtuotsusega Medion ei kehtestatud üldist reeglit, mille kohaselt mis tahes kahe kaubamärgi ühine osa – isegi kui see ei ole mitmeosalise kaubamärgi domineeriv osa – tuleb lugeda nimetatud kohtuotsuse tähenduses eristusvõimeliseks, mis tähendab, et segiajamine on tõenäoline.
28. Apellatsioonkaebuse esitaja osutab viimaks erinevatele asjaoludele, milles eespool nimetatud kohtuotsus tehti, sest selles arutleti ettevõtja nime lisamise üle varasemale kaubamärgile, samas kui käesolevas asjas käsitletakse terve nime registreerimise taotlust, kusjuures perekonnanimi langeb juhtumisi kokku ühe varasema kaubamärgiga. Apellant rõhutab, et avalikkus tajub tähist „Barbara Becker” naissoost isiku nimena ega aja seda niisama lihtsalt segi perekonnanimega Becker, mis on väga levinud, ning nii ei saa selle põhjal otsustada, et vastandatud kaubamärgid on kontseptuaalselt sarnased. Apellandi arvates tegi Üldkohus vea, kui ta pidas nime „Barbara” „lihtsaks eesnimeks”,(25) sest kui see nimi lisatakse kõnealusele perekonnanimele, mõjutab see otsustavalt kaubamärgist jäävat tervikmuljet, andes perekonnanimele Becker täiesti uue kontseptuaalse tähenduse.
29. Ühtlustamisamet omalt poolt toetab põhiliselt apellatsioonkaebuse esitaja väiteid ja ennekõike asjaolu, et Üldkohus ei ole võtnud arvesse kõiki kohtuasja eripärasusi, näiteks tuntud tennisemängija eksabikaasa kuulsust, samuti eespool viidatud kohtuotsusele Medion tuginemise vigadega seotud väiteid. Kokkuvõttes kritiseerib ühtlustamisamet, nagu ka Barbara Becker, vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust, mis tundub talle eespool esitatud põhjustel vastuoluline ja ebapiisav. Kohtuistungil keskendus ühtlustamisamet siiski kohtuotsuse Medion järelduste automaatse kohaldamise vaidlustamisele.
30. Harman Int. Industries seevastu taotleb apellatsioonkaebuse tagasilükkamist, sest ta peab Üldkohtu analüüsi õigeks, ja palub jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata.
B. Apellatsioonkaebuse ainsa väite analüüs
1. Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
31. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et kuigi ükski menetluspool ei ole seda nõudnud, peab Euroopa Kohus omal algatusel kaaluma kõiki apellatsioonkaebuse või mõne selle põhjenduse vastuvõetavusega seotud küsimusi.(26) Kohtupraktikas omakorda on korduvalt leidnud kinnitust, et EÜ artikli 225 (praegune ELTL artikkel 256) lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 alusel saab Euroopa Kohtusse edasi kaevata ainult õigusküsimustes, kusjuures apellatsioonkaebuse aluseks võib eelkõige olla liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt.(27)
32. Kirjeldatud asjaoludel ja vastavalt Harman Int. Industries’i poolt kohtuistungil esitatud arvamusele vastaspoole argumentide vastuvõetamatuse kohta tuleb käesoleva kassatsioonkaebuse ainsa väite vastuvõetavust analüüsida omal algatusel.
33. Vaidlusküsimus tuleb iseäranis esile apellatsioonkaebuse esitaja ja ühtlustamisameti kriitikast selle kohta, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole hinnatud taotletavat kaubamärki Barbara Becker sellest küljest, kuidas eesnime lisamine perekonnanimele mõjutab tervikmuljet, ning väiteid, et kõnealune perekonnanimi on „tavaline” ja laialt levinud. Tegelikult võisid need etteheited äratada teatava vastuvõetamatuse kahtluse, sest need eeldasid asjaolude uuesti hindamist, see aga ei kuulu apellatsioonkaebuse menetlemisel Euroopa Kohtu pädevusse.(28)
34. Ma ei arva, et käesolevas asjas on sellega tegu.
35. Esiteks ei kahtle apellant ja Siseturu Ühtlustamise Amet niivõrd asjaolude hindamise tulemuses, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduses in extenso, nagu ühtlustamisamet ise märgib. Nende kaebust toetab väljakujunenud kohtupraktika, mille kohaselt on põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine õigusküsimused, mis kujutavad endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 (praegune ELTL artikkel 263) tähenduses, ning neid võib apellatsioonkaebuse raames esitada(29) või kohus avalikul huvil põhinevate väidetena omal algatusel analüüsida.(30)
36. Teiseks, nagu ma juba varem märkisin, määratleti kohtuistungil apellatsioonkaebuse väited paremini, igal juhul kehtib see ühtlustamisameti kohta, kes põhjenduse vigade etteheitmise asemel keskendus teisele, selgemalt määratletud argumendile, et kohtuasjas Medion tehtud otsusele tuginemisega rikuti õigusnormi.
37. Eespool toodu põhjal leian, et vaidlustatud otsuse suhtes tehtud etteheiteid tuleb hinnata õigusnormi rikkumist käsitlevate väidetena.
2. Apellatsioonkaebuse sisulised küsimused
38. Apellandi kirjalikus apellatsioonkaebuses esitatud etteheited, kui neid lugeda koos ühtlustamisameti märkustega, käsitlevad ennekõike vaidlustatud kohtuotsuses vaidluse lahendamisel osutatud kohtuotsuste (iseäranis kohtuasjades Fusco ja Medion tehtud otsuste) asjakohasust ja tõlgendamist peamiselt käesoleva asja asjaoludest lähtudes. Võttes arvesse nii käesoleva apellatsioonkaebuse sisulisi küsimusi ehk segiajamise tõenäosust kui ka selles esitatud väidete põhjendusi, nimelt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b väära tõlgendamist ja kohaldamist, tuleb siinkohal esile tuua seda liiki vaidluste lahendamiseks kehtivad õiguslikud ja kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid.
39. Nimetatud sätte kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui selle identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning sellega seotud toodete või teenuste identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Selline segiajamise tõenäosus sisaldab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga.
40. Määruse nr 40/94 preambuli põhjenduses 7 tõdetakse, et segiajamise tõenäosuse hindamine sõltub mitmest asjaolust ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, samuti kaubamärgi ja tähise ning identifitseeritud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest.
41. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses tõenäoline eelkõige olukorras, kus avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt.(31)
42. Seda, kas avalikkuse silmis on kahe tähise kõnealune segiajamine tõenäoline, tuleb Euroopa Kohtu hinnangul hinnata igast küljest, pidades silmas kõiki konkreetset juhtumit iseloomustavaid tegureid.(32)
43. Ühtlasi tähendab igakülgne analüüs väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et määratakse kindlaks vastandatud kaubamärkide visuaalne, kõlaline ja kontseptuaalne sarnasus, samuti peab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine põhinema märkidest jääval tervikmuljel, arvestades eelkõige märkide eristavaid ja domineerivaid osi. Pealegi on Euroopa Kohus rõhutanud, et segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on määrava tähtsusega asjaolu, kuidas tajub keskmine tarbija kaubamärke seoses asjaomaste toodete või teenustega. Sellega seoses on kohtupraktikas alati jäädud seisukohale, et keskmine tarbija tajub tavaliselt kaubamärki tervikuna ega analüüsi selle erinevaid detaile.(33)
44. Käesoleval juhul ei arutleta toodete sarnasuse üle ega ka vaidlusaluste kaubamärkide visuaalse või foneetilise sarnasuse astme üle. Antud juhul vaieldakse tegelikult kontseptuaalse sarnasuse üle, mis eeldab käesolevas vaidluses perekonnanime „Becker” ja täisnime „Barbara Becker” tähtsuse analüüsimist ning ennekõike selle kindlaks tegemist, milline mõju on eesnimel perekonnanimele.
45. Selle teostamiseks tuleb käesoleva ettepaneku punktis 43 tsiteeritud kohtupraktika kohaselt kindlasti „[pidada] silmas kõiki asjakohaseid asjaolusid”. Antud asjaoludel on erilise tähtsusega see, et ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuses, mis Üldkohtus vaidlustati, nõustuti väitega, et vastandatud kaubamärgid on kontseptuaalselt erinevad, tuginedes suures osas kaubamärgi BECKER nõrkusele, sest see on laialt levinud perekonnanimi, ja Barbara Beckeri tuntusele Saksamaal.(34)
46. Alltoodud põhjendustel läheneti vaidlustatud kohtuotsuses asjale siiski skemaatiliselt, kuna Üldkohus tugines selles oma suhteliselt isoleeritud varasemale otsusele (kohtuasjas Fucso) ja Euroopa Kohtu varasemale otsusele (kohtuasjas Medion), milles nimetatud kohtuasjade konkreetsed asjaolud olid erilise ja isegi otsustava kaaluga.
47. Tegelikult on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–43 käsitletud kontseptuaalset sarnasust ja sellele on antud ka vastus. Järeldusele selle kohta, et segiajamine on tõenäoline, jõutakse peamiselt otsuse punktides 35 ja 36, mis põhinevad otsusel kohtuasjas Fusco, ja punktides 37–41, mis põhinevad otsusel kohtuasjas Medion.
48. Esiteks järeldati vaidlustatud kohtuotsuses, et perekonnanimel „becker” on „suurem eristusvõime” kui tähise osal „barbara”, ja selleni jõuti kohtuasjas Fusco tehtud otsuse põhjal, milles Üldkohus oli hinnanud segiajamise tõenäosust kaubamärkide „Enzo Fusco” ja „Antonio Fusco” puhul, lähtudes juba eespool esitatud väitest, et vähemalt Itaalia tarbijad peavad kaubamärkides esinevaid perekonnanimesid eristusvõimelisemaks kui eesnimesid. Asjaolu, kas apellant on Saksamaal rohkem või vähem kuulus, ei oma kontseptuaalses plaanis tähtsust (punktid 34 ja 35).
49. Siiski on raske nõustuda sedavõrd automaatse üldistamisega ehk kohtuasjas Fusco tehtud otsuse laiendamisega käesolevale kohtuasjale, kui võtta arvesse tähtsust, mida nimetatud otsuses omistatakse konkreetsetele asjaoludele selliste otsuse punktis 54 sisalduvate fraasidega nagu „selles olukorras” ja „käesolevas asjas” või „asjaomases kaubamärgis”.
50. Viimati mainitud kohtuotsuses konkreetsetele asjaoludele antud kaalukust on toodud esile Üldkohtu sama koja poolt veidi hiljem tehtud otsuses kohtuasjas Marcorossi, milles samuti vaieldi itaalia perekonnanimede üle. Pärast seda, kui kohus oli märkinud, et eesnimest ja perekonnanimest koosnevaid mitmeosalisi märke võidakse Euroopa Liidu eri liikmesriikides erinevalt tajuda ning et ei saa välistada, et mõnes riigis mäletavad tarbijad perekonnanime eesnimest paremini, osutades sõnaselgelt otsusele kohtuasjas Fusco, rõhutas ta, et „seda üldist reeglit ei tohiks kohaldada automaatselt ning iga asja iseärasusi arvesse võtmata”.
51. Teiseks tugineb vaidlustatud kohtuotsus Euroopa Kohtu otsusele, millega vastati eelotsuse küsimusele kohtuasjas Medion, mille käsitlemisele ma iseäranis keskendun.
52. Sellega seoses tuletan meelde, et mainitud eelotsuse küsimuses taheti teada Saksa ettevõtja Medion meelelahutuselektroonika seadmete jaoks registreeritud kaubamärgi LIFE segiajamise tõenäosust seoses nimetusega THOMSON LIFE, mille all äriühing Thomson turustas mõnda oma toodet. Kõnealuses olukorras oli mainitud kaubamärkide osas tegemist vähemalt osaliselt identsete kaupadega, mistõttu Medion taotles siseriiklikult kohtult keelata Thomsonil eespool mainitud tähise kasutamine identsete kaupade puhul.(35)
53. Antud olukorras tuleneb kohtuotsuses Medion esitatud doktriini tõeline tähendus siseriikliku kohtu koostatud küsimuse sõnastuse vastuolust Euroopa Kohtu vastuse sõnastusega. Kuigi siseriiklik kohus küsis, kas kirjeldatud olukorras „on” segiajamine tõenäoline, vastas Euroopa Kohus, et segiajamine „võib olla” tõenäoline kirjeldatud olukorras. Euroopa Kohtu vastuse väljendusviisi tähendus selgub raskusteta omakorda kõnealuse kohtuotsuse punktist 30. Tegelikult kinnitas Euroopa Kohus samas punktis ja pärast seda, kui oli korranud „igakülgse hindamise” ja „tervikmulje” reeglit ning seda, et segiajamise tõenäosust hinnates tuleb eelkõige arvestada kaubamärkide eristavaid ja domineerivaid osi (punkt 28), erandina võimalust, et varasem kaubamärk, mida kolmas isik kasutab mitmeosalises tähises, säilitab selle domineerivaks osaks olemata selles iseseisva eristava tähtsuse.
54. Analüüsides kõnealuses asjas segiajamise tõenäosuse eeldusi, sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuse punktis 30 tegelikult, et „tavalise juhtumi kõrval, kus keskmine tarbija tajub kaubamärki tervikuna, ei ole sellest asjaolust hoolimata, et tervikmuljes võib olla domineeriv üks või mitu mitmeosalise kaubamärgi koostisosa, siiski absoluutselt välistatud, et teatavatel juhtudel säilitab varasem kaubamärk, mida kolmas isik kasutab mitmeosalises tähises ja mis sisaldab selle kolmanda isiku ettevõtte nime, domineerivaks osaks olemata mitmeosalises tähises iseseisva eristava tähtsuse.”(36)
55. Niimoodi vastas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, mis oli esitatud seoses kahe tähise segiajamise tõenäosusega olukorras, kus mitmeosalise kaubamärgi üks osa on varem registreeritud kaubamärk, ning sundis siseriiklikku kohut nn Prägetheorie-nimelise teooria (teooria kaubamärgist jääva mulje kohta) tagasi lükkama.(37)
56. Eespool toodust ilmneb selgesti, et kui vaidlustatud kohtuotsuses taheti määravaks aluseks võtta kohtuotsuses Medion esitatud vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hindamise doktriin, oleks asja pidanud käsitlema erandina,(38) ehk teisisõnu oleks tulnud lahti seletada, miks tuleb käesoleval juhul erandina loobuda mitmeosalise kaubamärgi registreerimistaotluse hindamise suhtes kehtivatest üldistest nõuetest ning hinnata mitmeosalist kaubamärki tervikmulje alusel, võttes eelkõige arvesse selle eristavaid ja domineerivaid osi. Teisiti öeldes oleks tulnud arutleda seisukohast, et „barbara becker” ja „becker” võivad olla kontseptuaalselt sarnased, sest antud olukorras ei ole vaja, et osa „becker” oleks tervikus domineeriva tähtsusega.
57. Midagi sellist ma aga vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes ei leia. Selle asemel on otsusest võimalik välja lugeda vaid arvamust (punkt 37), et „Becker” on perekonnanimi, kuid seda asjaolu ei ole vaidlustatud ning seda oleks ka raske ümber lükata. Sellest lähtudes jõudis Üldkohus kohe järeldusele, et „becker” ja „barbara becker” on sarnased (punkt 38) ning et apellatsioonikoda on rikkunud õigusnormi (punkt 39).
58. Kordan veel kord, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole esitatud ühtegi hinnangut ega viidud läbi analüüsi perekonnanime Becker kohta seoses sellega, kas asjaomasel nimel on domineerivaks osaks olemata iseseisev eristav tähtsus, millele viidatakse kohtuasjas Medion tehtud otsuses, ning et antud olukorras oleks tulnud kindlasti hinnata varasema kaubamärgi BECKER eristusvõimet.(39) Kuna viimati nimetatud kaubamärk on avalikkusele tuntud, oleks iga teise kaubamärgi puhul, millega soovitakse samasuguseid tooteid kaitsta, kõnealust perekonnanime raskem kasutada.
59. Kokkuvõtteks võib öelda, et lähtudes kohtuasjades Fusco ja Medion tehtud otsuste kombineeritud järelduste üldistavast ja osalt väärast tõlgendusest, võib vaidlustatud kohtuotsus viia iseenesest eksliku arvamuseni, et põhimõtteliselt võib iga varasema kaubamärgiga kokkulangev perekonnanimi kujutada määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses esineva segiajamise tõenäosuse tõttu endast edukat argumenti eesnimest ja samast perekonnanimest koosneva mitmeosalise kaubamärgi registreerimise vastu.
60. Teisiti öeldes näib, et Üldkohtu enda varasemast otsusest võetud eeldatava põhireegli ja Euroopa Kohtu varasemast otsusest võetud reegli kombinatsioon viis peaaegu vältimatu tulemuseni, milles kontseptuaalse sarnasuse küsimust praktiliselt ei käsitletud, sest kõnealuses kohtuotsuses ei võetud arvesse faktilisi asjaolusid, mis kohtupraktika kohaselt on kohustuslik. Ennekõike jäeti analüüsimata eesnime võimalik mõju kaubamärgi Barbara Becker kontseptuaalses tervikus ning see, kui suur on üksnes perekonnanimest koosneva kaubamärgi eristusvõime.
61. Eelnevast tulenevalt leian, et vaidlustatud kohtuotsusega rikuti õigusnormi ning seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väitega nõustuda ja kõnealune kohtuotsus tühistada.
62. Kuna tuvastatud vea saab parandada üksnes eelmises punktis mainitud asjaolude analüüsimisega ja kui jätta kõrvale asjaolu, et vaidlustatud kohtuasi ei pidanud andma vastust teisele apellandi esitatud väitele, leian, et käesolev kohtuasi ei ole sellises menetlusstaadiumis, mis lubab Euroopa Kohtul tema põhikirja artikli 61 esimese lõike tähenduses teha lõpliku otsuse, ning sellest tulenevalt soovitan asja kõnealuste analüüside ja nendele vastava uue otsuse tegemiseks saata tagasi Üldkohtusse.
VI. Kohtukulud
63. Kuna kohtuasi saadetakse Üldkohtusse tagasi, tuleb apellatsioonmenetlusega seotud kulude kandmine otsustada edaspidi.
VII. Ettepanek
64. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1) tühistada tervikuna Euroopa Liidu Üldkohtu (esimene koda) 2. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑212/07: Harman International Industries vs. Siseturu Ühtlustamise Amet;
2) Saata kohtuasi Euroopa Liidu Üldkohtusse tagasi.
3) Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.