ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

27. juuni 2012 (*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Tõmblukkude ja „muude kinniste” turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Kooskõlastatud hinnatõusud, miinimumhindade kindlaksmääramine, klientide ja turu jagamine ning muu kaubandusliku teabe vahetamine – Tõendamine – Üks ja vältav rikkumine – Aegumine – Kaitseõigused – Trahvid – Suunised

Kohtuasjas T‑439/07,

Coats Holdings Ltd, asukoht Uxbridge, Middlesex (Ühendkuningriik), esindajad: solicitor W. Sibree, solicitor C. Jeffs, solicitor K. O’Connell, solicitor J. Boyce ja D. Anderson, QC,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja K. Mojzesowicz,

kostja,

mille ese on peamine nõue tühistada komisjoni 19. septembri 2007. aasta otsus K(2007) 4257 (lõplik) EÜ […] artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/39.168 – PO/Metallpudukaubad: kinnised) hagejat puudutavas osas ja teise võimalusena esitatud nõue tühistada hagejale määratud trahv või vähendada selle summat,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees O. Czúcz, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja D. Gratsias,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 7. juuli 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Coats Holding Ltd (edaspidi „Coats”) on üks peamisi tööstusliku õmblus‑ ja tikkimisniidi tootjaid ja tarnijaid ning maailmas teisel kohal pärast YKK kontserni tõmblukkude tarnimises. Ta toodab kogu valikut polüestrist, nailonist ja metallist tõmblukke ning profiiltõmblukke. 1988. aastal omandas hageja äriühingu Opti ja alates sellest hetkest on ta kasutanud selle äriühingu nime tõmblukkude kaubamärgina. Pärast 1988. aastat nimetati Coatsi „tõmblukkude” alane tegevus seega ümber Coats Opti’ks.

2        Kinniste valmistamise sektori võib jagada kaheks suureks osaks, st tõmblukud ja muud kinnised, mis hõlmab erinevat liiki trukke, trukk-kinnitusega klambreid ja sulgureid, kuid samuti sulgemisklambreid, haake, ööse, teksade nööpe, neete ning metallist ja plastmassist aksessuaare naha‑ ja rõivasektori jaoks.

3        Euroopa Ühenduste Komisjon viis 7. ja 8. novembril 2001 vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõikele 3 läbi uurimised mitme ühenduse metall‑ ja plastpudukaupade ning muude pudukaupade ja niitide tootja ruumides (nende hulgas Entaco Ltd, Coats plc ja William Prym GmbH & Co. KG) ning samuti Facherband Verbindungs‑ und Befestigungstechnik’i (edaspidi „VBT”) ruumides.

4        Tuginedes komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”), esitasid Prym ja Coats 26. novembril 2001 taotlused, milles palusid selle teatise kohaldamist nende suhtes tõmblukkude sektoris.

5        22. veebruari 2002. aasta kirjaga esitas Coats komisjonile teatud andmeid.

6        Tuginedes komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), esitas Stocko (nüüd YKK Stocko Fasteners) 8. augustil 2003 taotluse seoses „muude kinnistega”.

7        Seejärel saatis komisjon määruse nr 17 artikli 11 alusel teatud hulgale puudutatud pooltele mitu informatsiooninõuet.

8        16. septembril 2004 esitas komisjon seoses „muude kinniste”, kinnitusmasinate ja tõmblukkudega vastuväiteteatise järgmistele äriühingutele: Prym Fashion, William Prym, Éclair Prym, Fiocchi Prym, Fiocchi Snaps France, YKK Stocko Fasteners, YKK Holding Europe, YKK Corp., Coats, A. Raymond, Berning & Söhne, Berning France, Scovill Fasteners Europe (endine Unifast), Scovill Fasteners ja VBT.

9        Asjassepuutuvatel ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendusel võimaldati tutvuda komisjoni uurimistoimikuga, mis tehti neile kättesaadavaks 1. oktoobril 2004 saadetud CD‑ROM‑il.

10      12. novembril 2004 esitas Prymi kontsern 2002. aasta koostööteatisele tuginedes taotluse kaitseks trahvi eest või teise võimalusena trahvisumma vähendamiseks „muude kinniste” osas.

11      18. novembril 2004 täiendas Prymi kontsern oma taotlust faksi teel. Elektronkirjadega, mis saadeti vastavalt 3., 4. ja 11. jaanuaril 2005, esitas ta komisjonile täiendavat teavet. 27. jaanuari 2005. aasta elektronikirjaga esitas Prymi kontsern taotluse 2002. aasta koostööteatise kohaldamiseks tema suhtes.

12      18. veebruaril 2005 esitas YKK kontsern 2002. aasta koostööteatisele tuginedes taotluse „muude kinnistega” seotud trahvide summa vähendamiseks.

13      25. veebruaril 2005 täiendas YKK kontsern oma taotlust.

14      Tõendid, mille Prymi ja YKK kontsernid esitasid oma 2002. aasta koostööteatise kohaldamise taotluste toetuseks, võimaldasid komisjonil esitada asjaomastele äriühingutele 7. märtsil 2006 täiendava vastuväiteteatise (edaspidi „täiendav vastuväiteteatis”).

15      Täiendav vastuväiteteatis mis puudutab „muid kinniseid”, kinnitusmasinaid ja tõmblukke, esitati järgmistele äriühingutele: A. Raymond, Berning & Söhne ja Berning France, Coats ja Coats Deutschland, Éclair Prym, Prym Fashion, Fiocchi Prym, Scovill Fasteners Europe, Scovill Fasteners, William Prym, YKK Corp., YKK Holding Europe ja YKK Stocko Fasteners ning VBT. Komisjoni toimikut sisaldav CD‑ROM saadeti osapooltele 13. märtsil 2006.

16      Täiendav vastuväiteteatis käsitles samu tooteid, mida vastutäiteteatiski, ning vajaduse korral parandas, täpsustas, sünteesis ja laiendas seal esitatud vastuväiteid. Komisjon täiendavas vastuväiteteatises kõiki vastuväiteteatises tuvastatud rikkumisi süstemaatiliselt ei maininud, kui nende rikkumistega seoses ei olnud pärast 2002. aasta koostööteatise kohaldamise taotluste esitamist midagi muutunud.

17      11. juulil 2006 toimus ärakuulamine.

18      Pärast konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega konsulteerimist ning arvestades ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuannet, võttis komisjon 19. septembril 2007 vastu otsuse K(2007) 4257 (lõplik) EÜ […] artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/39.168 – PO/Metallpudukaubad: kinnised) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud 26. veebruari 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 47, lk 8).

19      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et seoses koostööga, mis leidis aset ühelt poolt YKK Holdingu ja YKK Europe Ltd, teiselt poolt Coats Holdingsi ja Coats Deutschlandi ning kolmandalt poolt Prym Fashioni ja Èclair Prym Groupi vahel tõmblukkude turul (edaspidi „kolmepoolne koostöö kontsernide YKK, Coats ja Prym vahel”), on järgmised ettevõtjad rikkunud asutamislepingu artiklit 81, vahetades allpool esitatud ajavahemike jooksul omavahel teavet hindade kohta, pidades omavahel arutelusid hindade ja hinnatõusude üle ning leppides kokku standardtoodete miinimumhindade kehtestamise metoodikas Euroopa turul:

–        Coats Holdings Ltd, 28. aprillist 1998 kuni 12. novembrini 1999;

–        Coats Deutschland GmbH, 28. aprillist 1998 kuni 12. novembrini 1999.

20      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 4 on sätestatud, et seoses Coats Holdingsi ja Willian Prymi/Prym Fashioni vahelise kahepoolse koostööga „muude kinniste” ja tõmblukkude turul (edaspidi „kahepoolne koostöö kontsernide Coats ja Prym vahel”), on järgmine ettevõtja rikkunud asutamislepingu artiklit 81, nõustudes allpool esitatud ajavahemike jooksul jagada pudukaupade turgu teiste ettevõtjatega, takistades kontsernil Coats siseneda „muude kinniste” turule:

–        Coats Holdings, 15. jaanuarist 1977 kuni 15. juulini 1998.

21      Vaidlustatud otsuses tuvastatud faktide ja esitatud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon asjaomastele ettevõtjatele trahvid, mille summa arvutamisel kohaldati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171, edaspidi „suunised”) kehtestatud meetodit ning samuti 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi.

22      Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 3 teises taandes on eelkõige ette nähtud järgmine trahv kolmepoolse koostöö eest kontsernide YKK, Coats ja Prym vahel: Coats Holdings ja Coats Deutschland, vastutavad solidaarselt: 12 155 000 eurot.

23      Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 4 teises taandes on eelkõige ette nähtud järgmine trahv kahepoolse koostöö eest kontsernide Coats ja Prym vahel: Coats Holdings: 110 250 000 eurot.

24      Vaidlustatud otsuse artiklis 4 on sätestatud, et juhul kui nad ei ole seda veel teinud, peavad artiklis 1 loetletud ettevõtjad samas artiklis nimetatud rikkumise koheselt lõpetama ja hoiduma artiklis 1 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on samasugune eesmärk või mõju.

25      31. märtsi 2011. aasta otsusega K(2011) 2070 (lõplik) otsustas komisjon, olles hinnanud trahvide mõju ühe ettevõtja (kes ei ole hageja) finantsolukorrale ja tema väidetavat maksevõimetust, vähendada talle määratud trahvi esialgset summat osaliselt.

 Menetlus ja poolte nõuded

26      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2007.

27      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega määrati ettekandja‑kohtunik kolmandasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendamiseks sellele kojale.

28      7. veebruari 2011. aasta menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus komisjonil esitada teatavad dokumendid. Komisjon täitis selle palve ettenähtud tähtajal.

29      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) alustada suulist menetlust.

30      Üldkohtu kantseleis 20. juunil 2011 registreeritud kirjas esitas hageja talle 14. aprillil 2011 saadetud kohtuistungi protokolli kohta teatud märkusi seoses kohtupraktika olulisusega, mis puudutab tõendamiskoormist ja tõendamise taset.

31      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 7. juuli 2011. aasta kohtuistungil.

32      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 4 ja artikli 2 lõige 4 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena tühistada talle vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 4 määratud trahv või seda vähendada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi terves ulatuses rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

34      Põhjendamaks oma hagi, mis puudutab üksnes kahepoolset koostööd kontsernide Coats ja Prym vahel, esitab hageja viis väidet, millest:

–        esimene tugineb asjaolule, et komisjon rikkus kohustust esiteks rikkumine tõendada ja teiseks järgida selles osas nõutud tõendamise taset;

–        teine tugineb määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 5 rikkumisele;

–        kolmas tugineb asjaolule, et üks ja vältav rikkumine ei ole tõendatud;

–        neljas tugineb Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõike 3 punkti d rikkumisele;

–        ja viies tugineb suuniste väärale kohaldamisele.

 Esimene väide, et komisjon rikkus kohustust esiteks rikkumine tõendada ja teiseks järgida selles osas nõutud tõendamise taset

 Poolte argumendid

35      Hageja leiab sisuliselt seda, et komisjon tegi tõendite kogumi uurimisel ilmseid hindamisvigu, jättes täitmata oma kohustuse tõendada, et Coatsi kontsern osales Prymiga sõlmitud kahepoolses turu jagamise kokkuleppes, mis kestis 1977. aasta jaanuarist kuni 1998. aasta juulini. Komisjon ei järginud põhimõtteid, millele Üldkohus viitas oma 12. septembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas T‑36/05: Coats Holdings ja Coats vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „Coatsi kohtuotsus”, punkt 71) seoses tõendamiskoormisega, ehk teisisõnu oli komisjon kohustatud esitama tõendeid, mis toetaks tema „kindlat veendumust” rikkumise olemasolus, ja otsustama kahtluse korral süüdistatava kasuks.

36      Komisjon ei ole hageja argumentidega nõus.

 Üldkohtu hinnang

37      Kuivõrd pooled vaidlevad selle üle, kuidas jaotub nende vahel tõendamiskoormis, ja laiemalt selle üle, kas on järgitud norme, mida kohaldatakse EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise ja hageja selles osalemise tõendamise suhtes, tuleb esmalt meenutada antud valdkonnas kohaldatavat õigust.

38      Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklist 2 ja EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamist puudutavast väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui vaidlus käib rikkumise olemasolu üle, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama just neid tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑2/01 P ja C‑3/01 P: BAI ja komisjon vs. Bayer, EKL 2004, lk I‑23, punkt 62; Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 688). Selleks peab komisjon esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab veenduda, et väidetav rikkumine on toime pandud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 20, ja 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeytiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 127; Üldkohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96: Riviera Auto Service jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑93, punkt 47).

39      Kui komisjon tugineb EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise tuvastamisel dokumentaalsetele tõenditele, peavad asjaomased ettevõtjad näitama, et vaidlustatud otsuses nimetatud tõendid olid rikkumise asetleidmise kindlakstegemiseks ebapiisavad, mitte ainult esitama usutava alternatiivi komisjoni teooriale (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn Tsemendi kohtuotsus, EKL 2000, lk II‑491, punktid 725–728, ja 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 187). Sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus komisjon tugineb otsestele tõenditele, tuleb asuda seisukohale, et asjassepuutuvad ettevõtjad peavad näitama, et tõendid, millele komisjon tugines, ei ole piisavad. Kohus on juba otsustanud, et selline tõendamiskoormise ülekandmine ei riku süütuse presumptsiooni põhimõtet (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punkt 181).

40      Kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea siiski tingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab igakülgselt hinnatuna neile nõuetele (vt eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Ettevõtja poolt toime pandud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamiseks otsuses tuleb komisjoni poolt esitatud kaudseid tõendeid hinnata mitte eraldi, vaid nende kogumis (vt Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Samuti tuleb arvesse võtta, et konkurentsivastane tegevus toimub varjatult ning seega tuleb enamikul juhtudest konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis kogumis analüüsituna ning muu loogilise selgituse puudumisel võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57).

43      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise piisavaks tõendamiseks piisab sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, kus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid, millele ta vastuseisu üles ei näidanud. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendeid selle kohta, et ta osales neil kohtumistel ilma igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel teisel eesmärgil kui nemad (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 155; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 96, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81).

44      See õiguspõhimõte rajaneb sellel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul teatamata avalikult, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82).

45      Mis puudutab erinevate tõendite tõenduslikku väärtust, siis tuleb meenutada, et ainus oluline kriteerium, mida tuleb vabatahtlikult esitatud tõendite hindamisel järgida, on nende usaldusväärsus (vt Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2395, punkt 72, ja eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 273). Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisu mõistlikkusest ja usutavusest (eespool punktis 39 viidatud Tsemendi kohtuotsus, punkt 1053; kohtunik Vesterdorfi, kohtujuristi ülesannetes, ettepanek Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsusele kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, II‑869, II‑956). Väga oluliseks tuleb pidada eelkõige asjaolu, et dokument koostati vahetus seoses faktiliste asjaoludega (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑157/94: Ensidesa vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑707, punkt 312, ja 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 181) või nende faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt (eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 207). Lisaks tuleb meeles pidada, et ainuüksi see asjaolu, et teavet esitasid ettevõtjad, kes on esitanud taotluse 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatiste kohaldamiseks, ei sea selle teabe tõenduslikku väärtust kahtluse alla.

46      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei keela mitte ükski ühenduse õiguse säte või üldpõhimõte komisjonil ettevõtja vastu kasutada teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldusi. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artikleid 81 ja 82 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus asutamislepinguga talle antud järelevalveülesandega selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Teatud umbusk õigusvastase kartellikokkuleppe peamiste osaliste vabatahtlike avalduste vastu on mõistetav, kuna need osalised võivad muuta oma osatähtsuse rikkumises võimalikult väikeseks ja teiste osatähtsuse võimalikult suureks. Võttes siiski arvesse 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatistes ette nähtud menetlusele omast loogikat, ei loo selle kohaldamise taotlemine, selleks et vähendataks trahvisummat, tingimata ajendit esitada moonutatud tõendeid süükspandava kartelli teiste osaliste kohta. Igasugune katse komisjoni eksitada võib nimelt kahtluse alla seada ettevõtja siiruse ja koostöö täielikkuse ning seega seada ohtu ettevõtja võimaluse koostööteatistest täielikult kasu saada (vt selle kohta Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 58).

48      Eelkõige tuleb järeldada, et kui isik möönab, et ta on rikkumise toime pannud, ja möönab seega niisuguste faktiliste asjaolude esinemist, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille esinemist võidi järeldada otseselt kõnealustest dokumentidest, tähendab see vastupidisele viitavate eriliste asjaolude puudumisel a priori, et see isik on otsustanud rääkida tõtt. Seega tuleb avalduse tegija huvide vastaseid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (eespool punktis 39 viidatud Üldkohtu otsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 211 ja 212; 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 166, ning eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 59).

49      Avaldusi, mida asjaomased ettevõtjad tegid 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatiste kohaldamise taotluste raames, tuleb siiski hinnata ettevaatlikult ja üldjuhul ei saa neid pidada iseäranis usaldusväärseteks tõenditeks, kui neid ei toeta muud tõendid.

50      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kartellikokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised kartellikokkuleppes osalemises süüdistatavad ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 285; eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 167, ja eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 293).

51      Lõpuks tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 215 on komisjon märkinud, et kontsernide Coats ja Prym vahelise kahepoolse koostöö eesmärk oli võimaldada neil omavahel jagada pudukaupade turgu, takistades Coatsi kontsernil siseneda „muude kinniste” Euroopa turule.

52      Eespool punktides 38–50 välja toodud põhimõtetest lähtuvalt tulebki kontrollida, kas komisjon on vaidlustatud otsuses tuginenud piisavalt usaldusväärsetele, täpsetele ja üksteist toetavatele tõenditele, selleks et järeldada tõendite igakülgse hindamise raames ja olles analüüsinud hageja poolt esitatud alternatiivseid selgitusi või põhjendusi, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 4 tuvastatud rikkumine on aset leidnud.

–       1975. aasta kohtumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 217)

53      Hageja on seisukohal, et komisjon tõlgendas hageja ja William Prymi vahel toimunud 1975. aasta koosoleku protokolli valesti, kui leidis, et tegemist oli turu jagamise eeletapiga, samas kui sellest protokollist nähtub, et tegemist oli üksnes kahjutute aruteludega, mis puudutasid ainuõigusega ja ühist turustamist, ning turustaja võetud kohustust mitte toota või turustada konkureerivaid kaupu. Seda tõlgendust toetab E.F.‑i 27. oktoobri 1975. aasta märge A.P. seeniorile ja D.P‑le seoses kohtumisega, mis toimus M.F.‑i ja B. vahel 17. oktoobril 1975.

54      Hageja argumendist nähtub, et ta ei vaidle vastu ei kohtumise sisule ega tema osalemisele selles. Seevastu ei nõustu ta komisjoni tõlgendusega selle kohtumise protokollile.

55      Vaidlustatud otsuse põhjendus 217 on sõnastatud järgmiselt:

„1975. aastal otsustasid [kontsernid] Coats ja Prym teha koostööd müügi ja turustamise valdkonnas väga paljudes riikides üle maailma, tegutsedes ühiste kauplejatena või teise kaupade ainuturustajatena lähtuvalt nende vastavast turujõust igas riigis. 16. ja 17. novembril 1975 Stolbergis [Saksamaa] toimunud kohtumise protokollis on määratletud nende kahe kontserni vahelise koostöö üldsuunad.”

56      Oluline osa Stolbergis toimunud kohtumise protokollist käsitleb sisemist kaubandust: „Nende põhimõtete raames ilmnesid järgmised kokkuleppe üldsuunad, mille alusel jätkusid hilisemad üksikasjalikud arutelud turu tasandil.” Selle protokolli punkti 2 lõigus 5 on Itaalia kohta märgitud järgmist:

„[Kontsern] Prym oma tõmblukke turule ei vii.”

57      Eespool mainitud 27. oktoobri 1975. aasta märge peegeldab Coatsiga peetud vestluse sisu, mis leidis aset 17. oktoobril 1975 Glasgow’s (Ühendkuningriik), ja selle punkt I pealkirjaga „Marketing” sisaldab järgmist:

„Selliseid erandeid nagu Itaalia, mida me oleme juba algusest peale kavandanud, tuleb süvitsi uurida.”

58      Hageja toob hagiavalduse 2. joonealuses märkuses välja, et „Coats Italy omandas osaluse üksikisikust aktsionäridele kuulunud ja [1989. aastal Coatsi poolt omandatud] Opti litsentsi omanud Itaalia tõmblukutootja Lamprom’i [aktsiakapitalis] ja aastatel 1975/1976 omandas ta kogu kontrolli”.

59      Kõigest eeltoodust nähtub, et see protokoll ei viita mitte üksnes „kahjututele aruteludele, mis puudutasid ainuõigusega ja ühist turustamist ning turustaja võetud kohustusele mitte toota või turustada konkureerivaid kaupu”, nagu väidab hageja, vaid samuti turu jagamisele tõmblukkude Itaalia turul. Lisaks nähtub kohalolnute nimekirjast, et tegemist oli kahe ettevõtja kõrgema taseme töötajate kohtumisega.

60      Muus osas tuleb meeles pidada, et komisjon ei võtnud 16. ja 17. novembri 1975. aasta kohtumist rikkumise alguskuupäevaks, vaid tugines sellele dokumendile, mis koostati enne asjaomase rikkumise algusena määratletud kuupäeva (15. jaanuar 1977), selleks et rikkumise perioodiga seotud tõendeid paremini uurida. Miski ei takistanud komisjonil arvesse võtta kitsas tähenduses kartelli loomist ettevalmistavaid etappe, selleks et tuvastada eelnev majanduslik olukord, mis selgitas kartelli loomist, või et tuvastada ja hinnata vastavat rolli, mis oli kartelliosalistel kartelli kavandamisel, loomisel ja elluviimisel. Lisaks võib komisjon samal viisil arvesse võtta kitsas tähenduses rikkumise perioodile järgnevat staadiumi, selleks et koostööteatise raames või võimalikke kergendavaid asjaolusid arvestades hinnata ettevõtjate tegelikku koostööd nende kartellist teatamisel (Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, nn Tokai I kohtuotsus, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 304).

61      Lisaks on 15. jaanuari 1977. aasta dokumendis, mida uuritakse edaspidi, öeldud järgmist:

„Üldpõhimõtted, mis reguleerivad [kahepoolset koostööd kontsernide Coats ja Prym vahel], on paika pandud Stolbergi 16. ja 17. novembri 1975. aasta kohtumise protokollis määratletu kohaselt, mida täiendatakse järgmiselt […]”

–       15. jaanuari 1977. aasta dokument (vaidlustatud otsuse põhjendused 218–222)

62      Hageja väidab, et komisjon ei ole arvesse võtnud asjaolu, et 15. jaanuari 1977. aasta dokument, millele ta vaidlustatud otsuses tugines, on allkirjastamata ja mittetäielik ning et miski ei võimalda tuvastada, kes Coatsi või William Prymi töötajatest selle koostas või sellega suuliselt nõustus, sest kirjaliku nõusoleku kohta puuduvad igasugused tõendid. Kõik need asjaolud kujutavad endast kasulikke viiteid, et hinnata seda liiki dokumendi tõenduslikku väärtust. Hageja leiab, et igakülgse koostöö mõistest tuleneb kaudselt ja 2002. aasta koostööteatisest sõnaselgelt, et komisjon oleks pidanud paluma William Prymil esitada endistelt töötajatelt pärinevaid tõendeid, et oleks olnud võimalik taotleda koostööteatise kohaldamist.

63      Neist argumentidest nähtub, et hageja ei vaidle vastu 15. jaanuari 1977. aasta dokumendi olemasolule. Küll aga ei ole ta nõus komisjoni tõlgendusega sellele.

64      Vaidlustatud otsuse põhjendused 218 ja 219 on sõnastatud järgmiselt:

„(218) Sellest koostööst lähtudes sõlmisid Coats ja William Prym üldkokkuleppe jagada turg pudukaupade sektoris, nagu nähtub 15. jaanuari 1977. aasta kirjalikust kokkuleppest (edaspidi „1977. aasta kokkulepe”), millest tulenevalt Coats kohustub „ilma [William] Prymi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu metall‑ ja plastpudukaupade tootmisega […] ja konkureerivate metall‑ ja plastpudukaupade turustamisega Euroopas”. [William] Prym omalt poolt kohustub „ilma Coatsi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või ühenduse kaudu õmblusniidi ja käsitööks mõeldud niidi jms tootmisega […] ja konkureerivate õmblusniitide ja käsitööks mõeldud niitide jms turustamisega Euroopas”.

(219) 1977. aasta kokkuleppe üks tingimus täpsustab, et isegi kui kokkuleppes väljendatud kohustused ei ole õiguslikult täidetavad, „peegeldavad need siiski Coatsi ja [William] Prymi kokkuleppe vaimsust ja kujutavad endast kahte poolt siduvat moraalset kohustust”.”

65      15. jaanuari 1977. aasta dokument on sõnastatud järgmiselt:

„Üldpõhimõtted, mis reguleerivad [kahepoolset koostööd kontsernide Coats ja Prym vahel], on paika pandud Stolbergi 16. ja 17. novembri 1975. aasta kohtumise protokollis määratletu kohaselt, mida täiendatakse järgmiselt:

Välja arvatud [nimekirjas a loetletud] juba kokku lepitud olukordades kohustub Coats:

1) ilma [William] Prymi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu metall‑ ja plastpudukaupade tootmisega [mis on loetletud nimekirjas b Itaalia lepingu alusel, mis jätab kõrvale masinate nõelad,] ja konkureerivate metall‑ ja plastpudukaupade turustamisega Euroopas;

2) ülejäänud maailmas ilma Prymi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu metall‑ ja plastpudukaupade tootmisega ja eelnevalt [William] Prymiga konsulteerimata konkureerivate metall‑ ja plastpudukaupade turustamisega.

[William] Prym kohustub:

1) ilma Coatsi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu õmblusniidi ja käsitööks mõeldud niidi jms tootmisega [, mis sisaldub nimekirjas c,] ja konkureerivate õmblusniitide ja käsitööks mõeldud niitide jms turustamisega Euroopas;

2) ülejäänud maailmas ilma Coatsi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu õmblusniidi ja käsitööks mõeldud niidi jms tootmisega ja ilma Coatsi eelneva nõusolekuta konkureerivate õmblusniitide ja käsitööks mõeldud niitide jms turustamisega ning eelnevalt Coatsiga konsulteerimata konkureerivate õmblusniitide ja käsitööks mõeldud niitide jms turustamisega.

Mööname, et need kohustused ei ole õiguslikult täidetavad, kuid need peegeldavad siiski Coatsi ja [William] Prymi kokkuleppe mõtet ja kujutavad endast kahte poolt siduvat moraalset kohustust.”

66      Selle dokumendi enda sõnastusest ilmneb, et viidatakse Stolbergis 16. ja 17. novembril 1975 toimunud kohtumisele, ja täpsemalt, et selle eesmärk on täiendada üldpõhimõtteid, mida sel kohtumisel arutati. Mainitud dokument peegeldab nende kahe ettevõtja vahelise kaubanduskoostöö üksikasju.

67      Mis puudutab hageja etteheidet selle kohta, et 15. jaanuari 1977. aasta dokumendil puudub tõenduslik väärtus, siis tuleb tõdeda, et selle dokumendi usaldusväärsust ei vähenda tingimata asjaolu, et see ei ole allkirjastatud. Esiteks asjaolu, et see dokument on allkirjastamata, ei ole üllatav, sest tegemist on sellise kohtumise märkmetega, mille konkurentsivastane eesmärk oli selle koostanud isiku jaoks põhjenduseks, et jääks võimalikult vähe jälgi (vt selle kohta Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 86). Teiseks võimaldab dokumendile lisatud kuupäev („15.1.1977”) tõdeda, et see koostati asjaolude asetleidmise ajal (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 173). Kolmandaks, kuna see dokument sisaldab spetsiifilist teavet, mis vastab muudes dokumentides sisalduvale, tuleb järeldada, et need asjaolud võivad üksteist vastastikku kinnitada (vt selle kohta eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 275). Neljandaks, nagu Üldkohus on seda juba 20. aprilli 1999. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑931, punkt 715) meenutanud, piisab EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkuleppe olemasoluks sellest, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud ühist tahet käituda turul teatud kindlal viisil.

68      Siinkohal tuleb esile tuua, et Prymi kontserni taotlus kohaldada 2002. aasta koostööteatist sisaldab järgmist lõiku, mida on tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 220:

„15. jaanuari 1977. aasta kokkuleppega, mis on veel tänagi kehtiv, jagasid Coats ja [William] Prym omavahel pudukaupade turu. Kumbki pool ei tohi ilma teise poole nõusolekuta sekkuda tema turusegmenti. Coatsile kuulus ja kuulub siiani tekstiilpudukaupade segment (õmblusniit, puuvillane ja linane kangas); [William] Prymile kuulus ja kuulub siiani metall‑ ja plastpudukaupade segment (nõelad ja trukid).

1976/1977. aasta raamkokkuleppe kohaselt otsustasid Coats ja [William] Prym turustamise eesmärgil liita oma üksteist täiendavate kaupade valiku ühelt poolt õmblusniidi, puuvillase ja linase kanga (tekstiilpudukaubad) ja teiselt poolt tõmblukkude, trukkide ja nõelte (metall‑ ja plastpudukaubad) osas. Selle liitmise alus oli idee, et niidi kasutamiseks on vaja nõela ja et neid kahte toodet oli vaja turustada koos, kasutades sama müügikanalit. Raamkokkuleppe eesmärk oli tagada kummagi ettevõtja konsolideerimine oma peamisel tegevusalal ja eelkõige areng turupositsiooni rahvusvaheliseks muutmise kaudu, viies samal ajal läbi turustamise sünergia dubleerimise vältimise teel. Kokkuleppe kohaselt kohustus kumbki pool ilma teise poole nõusolekuta mitte sekkuma tema valdkonda.

Samuti oli kokku lepitud, et Coats omandab 24,9% osaluse [William] Prymi aktsiakapitalis ning et talle jääb õigus nimetada üks liige [tema] juhatusse […] ja kaks liiget nõukogusse. Coats kasutas neid kahte õigust kuni 1994. aastani.”

69      Coats Patonsi 20. jaanuari 1977. aasta ringkirjas (edaspidi „1977. aasta ringkiri”) kinnitatakse, et Coats omandas 24,9% osaluse William Prymi aktsiakapitalis ning et ta nimetas ühe juhatuse liikme (J. G.) ja kaks nõukogu liiget (B. ja W. H.).

70      A. P. avaldused toetavad, täiendavad ja kinnitavad 15. jaanuari 1977. aasta kokkuleppe (edaspidi „1977. aasta kokkulepe”) sisu. Nende avalduste tõendusliku väärtuse osas, mille hageja on vaidlustanud, tuleb meenutada, et kuigi teatud umbusk õigusvastase kartelli peamiste osaliste vabatahtlike avalduste vastu on mõistetav, kuna need osalised võivad muuta oma osatähtsuse rikkumises võimalikult väikeseks ja teiste osatähtsuse võimalikult suureks, ei vasta hageja argument siiski 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatistes ette nähtud menetlusele omasele loogikale. Nende teatiste kohaldamise taotlemine, selleks et vähendataks trahvisummat, ei loo tingimata ajendit esitada moonutatud tõendeid süükspandava kartelli teiste osaliste kohta. Igasugune katse komisjoni eksitada võib nimelt kahtluse alla seada taotleja siiruse ja koostöö täielikkuse ning seega seada ohtu tema võimaluse koostööteatistest täielikult kasu saada (vt eespool punktid 47 ja 48). Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 246, et komisjon suhtus Prymi kontserni taotlustesse kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi teatud ettevaatlikkusega, sest ta üritas seda avaldust muude tõenditega toetada. Nii ei võtnud ta rikkumise lõppemise ajaks aastat 2004, nagu Prymi kontsern neis taotlustes oli välja toonud, vaid hoopis 15. juuli 1998. aasta kohtumise.

71      11. mail 2006 M. F.‑i poolt vande all antud avalduse osa pealkirjaga „1977. aasta kokkulepe ning Coatsi ja [William] Prymi suhted 1970. aastatest kuni 1990. aastateni” punkt 5 on sõnastatud samas nii:

„5      Kuigi ma ei näinud 1977. aasta kokkulepet kordagi enne [täiendavat vastuväiteteatist], suudan ma mõista põhjuseid, miks Coats ja [William] Prym 1977. aastal sellise kokkuleppe võisid sõlmida. 1977. aasta jaanuaris omandas Coats 24,9% osaluse [William] Prymi aktsiakapitalis ja kokkulepe kattus sellega, mida ma kirjeldaksin kui B. ja […] E.F.‑i – kes olid sel ajal vastavalt J & P Coats Ltd (Coats Patonsi plc niidisektoris tegutsev haru) juhatuse esimees ja [William] Prymi juhataja – „suurt projekti”. Tuginedes nende kohtumisele 1975. aastal, Coatsi osalusele [William] Prymi aktsiakapitalis ja 1970. ja 1980. aastate ühistele ettevõtetele, ütleksin ma, et B. ja E.F. kavandasid alates 1970. ja 1980. aastatest väga tihedat koostööd Coatsi ja [William] Prymi vahel turunduse ja turustamise kombineerimise vallas. Ometi ei usu ma, et nad oleks soovinud turge nende kahe äriühingu vahel ära jagada. Coatsi positsioneerimine metall‑ ja plastpudukaupade sektoris (muul moel kui osaluse omandamisega [William] Prymi aktsiakapitalis) või [William] Prymi positsioneerimine niidisektoris oleks 1970. aastatel olnud äärmiselt ebatõenäoline. Seega ei olnud ühelt poolt Coatsi kohustusel mitte astuda metall‑ ja plastpudukaupade sektorisse ja teiselt poolt [William] Prymi kohustusel mitte astuda niidisektorisse mingit väärtust.”

72      Sellest järeldub, et M. F. tunnistab, et isegi kui ta ei oleks sellisest kokkuleppest teadnud, suutnuks ta väga hästi mõista põhjuseid, miks need kaks ettevõtjat selleni jõudsid (pärast 24,9% osaluse omandamist Coatsi poolt William Prymi aktsiakapitalis). M. F. on aga seisukohal, et neil ei olnud kavatsust asjaomaseid turge omavahel ära jagada.

73      Siinkohal tuleb meenutada, et komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 223, et tal on muid tõendeid, mis kinnitavad Prymi kontserni esitatud dokumendi sisu, st väljavõte D. P. 9. novembri 1988. aasta kõnest (vt tagapool punktid 87–89), A. poolt ette valmistatud märkmed kuupäevaga 12. detsember 1991 (vt tagapool punktid 90–94), Coats Patonsiga 11. veebruaril 1993 peetud kohtumise protokoll (vt tagapool punktid 95–100). Neid tõendeid uuritakse tagapool.

74      Mis puudutab hageja argumenti, et igakülgse koostöö mõistest tuleneb kaudselt ja 2002. aasta koostööteatisest sõnaselgelt, et komisjon oleks pidanud paluma William Prymil esitada endistelt töötajatelt pärinevaid tõendeid, et oleks olnud võimalik taotleda koostööteatise kohaldamist, siis tuleb märkida, et sellest teatisest ei tulene kuidagi, et William Prym oleks olnud kohustatud esitama endiste töötajate avaldusi selleks, et tema trahvisummat vähendataks. Järelikult ei saa selle etteheitega nõustuda.

–       12. aprilli 1977. aasta kiri (vaidlustatud otsuse põhjendus 224)

75      Hageja on seisukohal, et komisjon tõlgendas S.‑i (Coatsi turundusdirektor) 12. aprilli 1977. aasta kirja Needles Industries Ltd‑le (edaspidi „NIL”) valesti, kui käsitas seda viitena turgude jagamise kokkuleppele, olgugi et tähelepanelikult lugedes ilmneb, et see puudutas ainuõigusega turustamist Euroopas ja strateegilise osaluse omandamist Coatsi poolt William Prymi aktsiakapitalis. Seda kirja tuleb mõista erinevate turustusprojektide kontekstis, mis algatati 16. ja 17. novembri 1975. aasta kohtumisel. Neid projekte on mainitud 1976. aastal juhatajatele koostatud kirja kavandis.

76      Vaidlustatud otsuse põhjendus 224 on sõnastatud nii:

„Juba 1977. aasta aprillis viitas Coats 10. aprillil 1977 NIL‑ile saadetud kirjas selgelt Coatsi ja [William] Prymi kokkuleppele ning NIL‑i ja [William] Prymi turustuskomiteele, mis seisis hea selle eest, et „tehinguid tehtaks vastavalt Coatsi ja [William] Prymi kokkuleppe mõttele ja sisule”. Seal oli samuti kirjutatud, et „peamine põhimõte, mida [NIL] p[idi] meeles pidama, [oli] see, et Prymi tul[i] pidada [partneriks], mitte aga sõbralikuks konkurendiks […] Olulise eriarvamuse või mis tahes ebakindluse korral seoses Coatsi ja [William] Prymi kokkuleppe kohaldamisega konkreetsete turgude või spetsiifiliste probleemide suhtes [pidi NIL] alati pidama nõu vastava turu administraatoriga Glasgow [Coatsis]”.”

77      Kõigepealt tuleb tõdeda, et tegelikult on kõne all 12. aprilli 1977. aasta kiri.

78      Hageja viitab 1976. aasta jaanuari kirjale ja 1977. aasta ringkirjale, et näidata, et komisjoni toimikus esinevad tõendid viitavad ka seadusliku koostöö toimumisele, lükkamaks ümber teiste tõendite tõenduslikku väärtust, mis kinnitavad ebaseadusliku koostöö toimumist.

79      1976. aasta kirjast ilmneb lisaks seadusliku koostöö toimumisele siiski vajadus austada põhimõtteliselt sel ajal olemas olnud turupositsioone turgudel, kus NIL‑iga juba konkureeriti. Selle kohta sisaldab see kiri järgmist lõiku:

„Turgudel, kus NIL‑iga juba konkureeritakse, on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt austatakse põhimõtteliselt olemasolevaid turupositsioone. Tõmblukkude osas konkureerib [William] Prym Opti/LF‑ga üksnes mõnedel Euroopa turgudel ja Opti/LF‑ga on peetud arutelusid eesmärgiga näidata, et ühendus [William] Prymiga ei ole vastuolus meie praeguste ülemaailmsete kokkulepetega.”

80      Lisaks ei märgi hageja seoses 12. aprilli 1977. aasta kirjaga seda, miks S. ei saanud „[NIL‑ile] saadetud […] kirjas avatult viidata turgude jagamise kokkuleppele”.

–       Hugenpoet’i kokkulepe (vaidlustatud otsuse põhjendused 225 ja 226)

81      Hageja väidab, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit, v.a A.P. avaldus, mis kinnitaks nn Hugenpoeti kokkuleppe olemasolu ja et ta ei ole arvesse võtnud tõendeid, mis lükkavad sellise kokkuleppe olemasolu ümber, nagu asjaolu, et William Prym jätkas tegevust tõmblukkude tootjana. Ainus, mida komisjon Hugenpoeti kokkuleppe olemasolu toetuseks esile tõi, on asjaolu, et William Prym hakkas luku hammaste jaoks mõeldud riidepaelu tarnima Optilt. Siiski väidab hageja, et William Prym jätkas tõmblukkude tootmist ja väljastpoolt tarnimise ainuke põhjus oli seotud kuludega ning see ei kuulunud tõmblukkude sektorist taandumise raamesse (vt selle kohta hageja vastus täiendavale vastuväiteteatisele).

82      Hageja väidab, et komisjoni järelduse tühistamisel on suur tähtsus seoses kogu väidetava rikkumise raskuse ja kestusega. Sellest tuleneb, et isegi komisjoni jaoks kõige soodsamas versioonis on selles asjas 11,5 aasta pikkune periood (Coatsi 12. aprilli 1977. aasta kirjast NIL‑ile kuni William Prymi 9. novembri 1988. aasta Beirat’ni (nõukogu)), mille osas puuduvad tõendid, et väidetavat rikkumist oleks jätkatud.

83      Vaidlustatud otsuse põhjendused 225 ja 226 on sõnastatud nii:

„(225) [William] Prym väidab, et 1980. aastate alguses [tema], Coats ja Opti, kes tootsid metall‑ ja plastpudukaupu iseseisvalt kuni aastani 1988, kohtusid nn Hugenpoet᾿i kokkuleppe raames. [William] Prym kirjutab selle kohta nii: „See tähendas, et selle kolmikliidu igal ettevõtjal oli keelatud toota ja turustada kaupu, mida teised kaks juba tootsid või turustasid. Seega müüs Opti [William] Prymile oma metall‑ ja plastpudukaupade pakkimis‑ ja turustusosakonna Madalmaades […]. Teine tagajärg oli see, et [William] Prym andis omalt poolt nõusoleku väljuda tõmblukkude turult. Kõigepealt lõpetas ta 80. aastate alguses oma tõmblukkude seeriatootmise, misjärel hakkas ta tarnima Optilt ja tegi seda tarnelepingu alusel mitme aasta jooksul”. Prymi kontsern (lähtudes kokkuleppest, mida [William] Prym nimetab „kokkuleppeks, mis puudutab tõmblukkude hammaste tarnimist”) lõpetas 1980. aastate alguses tõmblukkude peamise koostisosa tootmise ja ta jäi sel turul väheoluliseks tegijaks kuni 1. juulini 1998 (eelkõige Saksamaal), mil Prym Fashion omandas 50% Bonduel Sarl‑i tõmblukkudealasest tegevusest, et liita see Prym Fashioni piiratud tegevusega selles valdkonnas, tegutsedes selleks ühise ettevõtjana Bonduel‑Prym, mis nimetati ümber Éclair Prymiks pärast seda, kui Prym Fashion selle tervenisti 2001. aastal omandas.

(226) Coatsi kinnitusel on [William] Prymi väited Hugenpoeti kokkuleppe kohta ebaselged ja vastuolulised. [William] Prym möönab, et Hugenpoeti kokkuleppe kohta puuduvad igasugused kirjalikud jäljed. Sellest hoolimata ei vaidle Coats vastu asjaolule, et [William] Prym taandus tõmblukkude hammaste tootmisest, mis toimus [William] Prymi sõnul vastavalt Hugenpoeti […] kokkuleppele ja mis oli esimeseks etapiks tema väljumisel tõmblukkude tootmise sektorist. Olgu sellega, kuidas on, komisjon möönab, et Hugenpoeti kokkuleppe olemasolu ei toeta ükski kirjalik tõend. Ta leiab siiski, et see sündmus, nagu [William] Prym seda kirjeldab, näitab, kuidas pudukaupade turuolukord arenes ja kuidas Coats ja [William] Prym üritasid oma turgude jagamise kokkulepet selle arenguga kohandada. Paralleelselt pudukaupade turu üldise jagamisega oli tõmblukkude valdkond ainus, kus nende tegevused kattusid (välja arvatud nõelte sektor). Kumbki ettevõtja ei olnud neil samadel geograafilistel turgudel kõige olulisem tegija. Prymi kontsern tootis ja turustas tõmblukke peamiselt Saksamaal ja Austrias ning üksnes väikeses koguses naaberturgudel. Kui Austrias müüs Coats tõmblukke koos Prymiga, siis Saksamaal ta enne Opti omandamist tõmblukke kunagi ei tootnud ega müünud.”

84      Vaidlustatud otsuse põhjendusest 226 nähtub, et komisjon möönis, et Prymi kontserni taotluses kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi sisalduvat väidet Hugenpoeti kokkuleppe olemasolu kohta ei toeta ükski kirjalik tõend. Ometi näitas see sündmus komisjoni sõnul turuolukorra ja asjaomaste ettevõtjate vaheliste suhete arengut. 1977. aasta kokkuleppe ajal oli nende prioriteet nende peamiste turgude eraldamine, jättes metall‑ ja plastpudukaubad William Prymile ja niidi Coatsile, olgugi et tõmblukkude segment oli üks kahest valdkonnast, kus nende tegevused kattusid.

85      Hageja argumenti, mille kohaselt William Prym jätkas tõmblukkude tootmist ja luku hammaste jaoks mõeldud riidepaelade väljastpoolt tarnimise ainuke põhjus oli seotud kuludega ning see ei kuulunud tõmblukkude sektorist taandumise raamesse, võiks osaliselt kinnitada Opti ja William Prymi vahel sõlmitud tarneleping, mille lõppemise tähtaeg oli 31. märts 1999. Seevastu, jättes kõrvale hageja väite, mis puudutab William Prymi tegevuse jätkumist tõmblukkude tootmisel, tuleb tõdeda, et toimikus ei leidu tõendeid, mis lubaks selle tegevuse säilimist kinnitada.

86      Prymi kontserni avalduste tõendusliku väärtuse osas tunnistab komisjon ise ka, et neid ei saa kasutada piisavate tõenditena 70. aastatel sõlmitud turgude jagamise kokkuleppe kohta. Ometi väidab ta, et isegi kui Hugenpoeti kokkulepet mitte arvestada, ei saa 70. aastatesse ulatuva turgude jagamise kokkuleppe olemasolu eitada. Komisjon lisab, et Hugenpoeti kokkuleppe olemasolu on samuti usutav, kui arvestada Prymi kontserni kriitikat Opti omandamise suhtes. Isegi kui kokkuleppe olemasolu ei kinnita rikkumise ajast pärinevad tõendid, vastab Prymi kontserni sellekohane avaldus perioodile (80. aastad), mille kohta on komisjonil enda hinnangul piisavalt tõendeid, et rikkumist tõendada. Lisaks, võttes arvesse asjaolu, et Prymi kontserni avaldus osutus muudes punktides usaldusväärseks ja et see kahjustab tema enda huve, ei ole põhjust kahelda ka selle usaldusväärsuses osas, mis puudutab selle kokkuleppe olemasolu.

–       Beirat’ 9. novembri 1988. aasta koosolek (vaidlustatud otsuse põhjendused 227–230)

87      Hageja väidab sisuliselt, et komisjon tõlgendas William Prymi 9. novembri 1988. aasta Beirat’ protokolli valesti, kui leidis, et see vihjab 1977. aasta kokkuleppele. Ta on seisukohal, et pigem on tegemist viitega ettekandele, mis tehti William Prymi palvel (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 227 ja 230). Hugenpoeti kokkuleppe olemasolu kohta ei ole toodud mitte ühtegi usaldusväärset tõendit. Seega esineb väidetaval 1977. aasta kokkuleppe vältaval kohaldamisel rohkem kui üheteistkümne aasta pikkune tühimik.

88      Antud juhul on tegemist D. P. käsitlusega, mille ta esitas 9. novembril 1988 William Prymi Beirat’s mõni aeg pärast seda, kui Coats oli omandanud tõmblukutootja Opti.

89      Sellest käsitlusest tuleneb, et D. P. heidab Coatsi peadirektorile ja William Prymi Beirat’ liikmele B‑le ette seda, et viimane ei täitnud Coatsi kohustusi William Prymi suhtes, omandades Opti ilma temaga nõu pidamata, kahjustades nii William Prymi huve, nagu neis kirjalikult kokku lepiti.

–       William Prymi 12. detsembri 1991. aasta märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 231)

90      Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei ole arvesse võtnud William Prymi 12. detsembri 1991. aasta märkusi, millest ilmnes, et 1977. aasta kokkuleppe sisust võisid teada vaid kaks isikut ning et pärast B. surma ja E.F.‑i jäämist pensionile, ei edastatud nimetatud kokkulepet William Prymi juhtkonnale. Hageja kinnitab, et neis märkustes tehtud viide 1975. aastal sõlmitud kokkuleppele vastab tegelikkuses 16. ja 17. novembri 1975. aasta kohtumisele, mis leidis aset Stolbergis. Hageja märgib, et komisjon tõlgendas samamoodi valesti õiguspärast konkurentsikeelukohustust juhtumis, mille alusel tegi komisjon 26. oktoobril 2004 otsuse K(2004) 4221 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/F-1/38.338 – PO/Nõelad). Selles juhtumis kaitsti Coatsi kui Entaco toodete ainuostjat, viimati nimetatu ees võetud kohustusega mitte osutada konkurentsi tema peamistes müügipiirkondades. Komisjon leidis siis, et tegemist oli turgude jagamisega, kuid eespool punktis 35 viidatud kohtuotsuses tühistas Üldkohus selle järelduse ja leidis, et tegemist on õiguspärase kaitsemeetmega. Hageja viitab eelkõige selle kohtuotsuse punktile 150.

91      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 231 on öeldud järgmist:

„Coats tsiteerib 12. detsembri 1991. aasta märkusi, mis asuvad komisjoni toimikus. Ta laseb mõista, et märkused koostas suure tõenäosusega A. William Prymist, sest nende ülemises nurgas on initsiaalid „vA”. Dokumendi esimene lõik viitab sõnaselgelt 1975. aasta läbirääkimistele, mis puudutasid turustamiskokkulepet ja geograafiliste piirkondade jagamist [William] Prymi ja Coatsi vahel. Läbirääkijateks olid B. (Coatsi poolel) ja E. F. ([William] Prymi poolel). Coats viitab sellele dokumendile, et toetada oma argumenti, mille kohaselt 1977. aasta kokkuleppe tekst – juhul, kui see üldse sõlmiti – jäi ainult läbirääkijate, st B. ja E. F.‑i vahele. See tõendab selgelt turu jagamise kokkuleppe olemasolu, millega määrati kindlaks turgude jaotamine [William] Prymi ja Coatsi vahel. Juhtides komisjoni tähelepanu sellele tõendile, räägib Coats vastu oma varasematele argumentidele, kui ta väitis, et sellist kokkulepet ei eksisteerinud. Lisaks ei tähenda asjaolu, [et] 1991. aastal oli selle tekst kättesaadav vaid B.‑le ja E. F‑le, tingimata seda, et nende asemele tulnud isikud ei olnud selle olemasolust teadlikud. 12. detsembri 1991. aasta märkmetes on selgelt mainitud turgude jagamise kokkulepet, mille olemasolu ei olnud konfidentsiaalne. Seega oli juba 1991. aastal rohkem isikuid sellise kokkuleppe olemasolust teadlikud. Olgu sellega, kuidas on, põhjendustes 232–234, 237, 239, 240 ja 242 analüüsitud dokumendid tõendavad, et [William] Prymi ja Coatsi suhe keskendus jätkuvalt turgude jagamisele isegi pärast seda, kui B. ja E. F. olid nende kahe ettevõtja juhtimisest taandunud.”

92      12. detsembri 1991. aasta märkuste lugemisel nähtub, et turgude jagamise kokkulepe sõlmiti 1975. aastal tihedama koostöö vormina pärast läbirääkimisi, mida juhtisid B. ja E. F. Lisaks kanti nende märkuste autori sõnul läbirääkimiste tulemus konfidentsiaalsesse dokumenti, mis oli kättesaadav vaid läbirääkijaile endile. Lõpuks toob A. nende märkuste teises lõigus välja, et tema arvates oli kokkuleppe peamine element avaldus, millega William Prym kohustus mitte olema otseselt või kaudselt kaubanduslikult aktiivne õmblus‑ ja tikkimisniitide valdkonnas, samas kui Coats kohustus, välja arvatud seoses NIL‑iga ja äriühinguga Linhas Corrente Ltda Brasil juba tehtud erandi puhul, mitte arendama otseselt või kaudselt kaubandustegevust metall‑ ja plastpudukaupade valdkonnas.

93      Hageja argumendiga, mille kohaselt said 1977. aasta kokkuleppe sisu teada vaid kaks isikut ja pärast ühe nendest surma ning teise jäämist pensionile kokkulepet William Prymi juhatusele ei edastatud, ei saa seega nõustuda, sest on tuvastatud, et 12. detsembril 1991 oli vähemalt märkuste koostaja sellise kokkuleppe olemasolust ja sisust teadlik.

94      Seoses hageja argumendiga, et need märkused viitavad 1975. aastal sõlmitud kokkuleppele, mis tegelikkuses vastab 16. ja 17. novembril 1975 Stolbergis toimunud kohtumisele, tuleb lihtsalt tõdeda, et asjaolu, et kokkulepe võidi suuliselt sõlmida 1975. aastal ja kirjalikult kinnitada selle kohtumise protokollis, ei välista, et see kokkulepe vormistati seejärel paberil 1977. aastal (vt samuti eespool punkt 67).

–       11. veebruari 1993. aasta kohtumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 232)

95      Hageja on seisukohal, et komisjon leidis valesti, et William Prymi esindaja J. G. 11. veebruari 1993. aasta avaldus viitab turgude jagamise kokkuleppele, kuigi isegi Üldkohus oli juba otsustanud, et see avaldus ei süüstanud Coatsi ja et komisjon ei olnud tõendanud „kohtumise konkurentsivastast laadi” ja veel vähem, et see avaldus viitas 1977. aasta kokkuleppele (eespool punktis 35 viidatud Coatsi kohtuotsus, punkt 91).

96      Komisjon täpsustas kohtuistungil, et Üldkohus oli eespool punktis 35 viidatud Coatsi kohtuotsuse punktis 91 uurinud asjaomast kohtumist isoleeritult, sest kohtul ei olnud sel ajal kogu seda teavet, mis tal on täna, mis viiski Üldkohtu selles kohtuotsuses tõdemuseni, et kohtumisel ei olnud konkurentsivastast eesmärki.

97      Hageja argumendist nähtub, et ta ei vaidle vastu ei kohtumise toimumisele ega osalemisele sellel. Seevastu väidab ta esiteks, et komisjon ei ole selle kohtumise konkurentsivastast laadi õiguslikult piisavalt tõendanud ning teiseks ei ole hageja nõus komisjoni tõlgendusega J. G. avaldusele.

98      Esimese väitega seoses tuleb märkida, et 11. veebruari 1993. aasta kohtumise protokolli punktist 11 nähtub, et J. G. vihjab Coatsi ja William Prymi vaheliste suhete algusele, kuna viimati mainitut peeti vastutavaks metall‑ ja plastpudukaupade osas. Tema sõnul oli Coats moraalselt kohustatud lahendama NIL‑i olukorra sel ajal, olles lõpuks suuteline viima ellu algse projekti, tänu millele pidi Coats kontrollima tekstiilpudukaupade tootmist ja jätma William Prymi hooleks metall‑ ja plastpudukaupade tarnimise.

99      Seoses eespool punktis 35 viidatud Coatsi kohtuotsuse punktiga 91 tuleb meenutada, et Üldkohus uuris selles asjas nõelasektori kokkuleppeid, mille olid sõlminud William Prym ja Entaco ja milles Coats otseselt ei osalenud. Entaco ja William Prym sõlmisid raamkokkuleppe, mis jõustus 10. septembril 1994. Selle kokkuleppega soovisid pooled omandada NIL‑i (kelle omanik oli varem Coats Holding) pakendamis‑ ja viimistlusalased tegevused ning see jõustus omandamise hetkest. Selles kohtuasjas leidis Üldkohus, et 11. veebruari 1993. aasta kohtumise konkurentsivastane laad ei olnud kaheldamatult tõendatud, eelkõige kuna lause, mille kohaselt „Coats oli moraalselt kohustatud looma korra [NIL‑i] tegelikus olukorras”, oli tegevuse võõrandmise kontekstis piisavalt ebaselge ning see ei viidanud tingimata turu jagamisele, kuna see võis tähendada ka seda, et Coats pidi nõustuma William Prymi eelmise pakkumisega selle asemel, et müüa NIL Entacole. Üldkohus täpsustas veel, et ülejäänud protokoll ei olnud enam oluline.

100    Teise väite osas tuleb meenutada, et kõnealuse kohtumise protokollis ära toodud J. G. avaldusest koostoimes 1977. aasta kokkuleppe tingimustega (vt eespool punkt 65) nähtub, et viimati mainitu jätkas iga poole survestamist kohustusega mitte asuda teise poole turgudele. See on muu hulgas ka põhjus, miks komisjon need märkused on aluseks võtnud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 232).

–       Coatsi osaluse müümine William Prymi aktsiakapitalis (vaidlustatud otsuse põhjendused 233–236)

101    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei ole arvesse võtnud asjaolu, et 1995. aasta koostöökokkulepe ja 1997. aasta septembri raamkokkulepe (edaspidi „1997. aasta raamkokkulepe”) tähistasid Coatsi ja William Prymi suhete märkimisväärset muutumist ja et need oleksid olnud üleliigsed, kui 1977. aasta kokkulepe oleks prevaleerinud.

102    Esiteks leiab hageja, et Coatsi ja William Prymi kaubanduslikud suhted muutusid radikaalselt pärast seda, kui Coats loobus osalusest William Prymi aktsiakapitalis 1994. aasta lõpus. Teiseks ja seoses 11. juuni 1996. aasta kohtumisega (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 233) väidab ta, et see puudutas üksnes turustamisalast koostööd. Ta viitab eelkõige ainuõigusega turustajaks määramisega kaasnenud kohustusele mitte toota ega turustada konkureerivaid kaupu. Kolmandaks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 234 ja 236 esitatud komisjoni teooriat, mille kohaselt kinnitab 1997. aasta raamkokkulepe, et „Coats ja [William] Prym jätkasid tegutsemist turgude jagamise meeleolus koos konkurentsikeelu strateegiatega”, siis väidab hageja, et komisjon ei ole esitanud vähimaidki tõendeid põhjusliku seose kohta selle raamkokkuleppe ja 1977. aasta kokkuleppe vahel. Hageja järeldab, et kõik, mis võis minevikus esineda, asendati piiratud koostöökokkuleppega, mis puudutas turustamist üksikisikutele mõeldud turgudel.

103    Vaidlustatud otsuse põhjendus 233 on sõnastatud nii:

„1994. aasta detsembris müüb Coats oma osaluse William Prymis Prymi perekonnale; see üleminek toimub 31. detsembril 1994. Vastavalt [Prymi kontserni taotlustele kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi] regulariseeriti Coatsi ja [William] Prymi vaheline koostöö Euroopa turul 1995. aasta veebruaris ja mõlemad pooled nõustusid, et nende huvides on seda vaja pikendada. Prymi kontsern selle tehingu täpsete rakendusmeetmete kohta muud teavet siiski ei andnud. [William] Prym ja Coats kohtusid 11. juunil 1996 Stolbergis […]. D. G. Coatsist avaldab selle kohta järgmist:

„[Äriühingu] Coats Craft turustusstrateegia Euroopas seisneb selles, et tehakse nii palju kui võimalik koostööd suurte kaubamärgitoodete tarnijatega nagu [William] Prym ja omi kaubamärke turule ei viida. Kui partnerlussüsteem on ellu viidud, võtab Coats oma kaubamärgid tagasi.”

104    Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 234 näitamaks, et pärast aastat 1995, kui Coats oli oma osaluse William Prymi aktsiakapitalis loovutanud, jätkasid need kaks ettevõtjat tegutsemist turgude jagamise meeleolus koos konkurentsikeelu strateegiatega. Seda tõdemust kinnitab Prymi kontsern.

105    Prymi kontserni taotluse kohaldada 2002. aasta koostööteatist punktist 9 nähtub:

„[William] Prym soovis selle kokkuleppe abil tagada oma kaupade turustamise kindluse Coatsi kanalite kaudu. Raamkokkulepe reguleerib koostööd nii tööstus‑ kui kaubandussektoris. Coats oli omakorda huvitatud muude kaupade müügist tema kuluka müügisüsteemi kaudu. Eelkõige oli ta huvitatud [William] Prymi hästi tuntud kaubamärke kandvatest toodetest.”

106    Hageja kinnitab, et see kokkulepe tõepoolest sõlmiti 3. septembril 1997 ja et sellega loodi ulatuslik raamistik tarbimisturule mõeldud pudukaupade ühiseks turustamiseks (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 235). Ta väidab, et põhjuseid, miks 1997. aasta raamkokkulepe oli vajalik, on keeruline hoomata, kui 1977. aasta raamkokkuleppe kohaldamist oleks tegelikkuses jätkatud, sest viimane „kehtestas põhimõtte, et kumbki pooltest ei turusta teise poole kaupadega konkureerivaid kaupu” (vt hageja vastus täiendavale vastuväiteteatisele).

107    1997. aasta raamkokkuleppe punkt 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Kokkulepe hõlmab metall‑ ja plastpudukaupu ning elastikust kaupu, mis on kas toodetud või tarnitud ja pakendatud [äriühingu] Prym Consumer kaubamärgi all, samuti niiditooteid ja sellega seonduvaid aksessuaare, mis on toodetud või tarnitud Coatsi kaubamärgi all ning lisaks muid kaupu vajaduse korral konkreetsete turgude jaoks.”

108    Siinkohal tuleb esiteks meenutada, et komisjoni sõnul ei ole 11. juuni 1996. aasta kohtumist puudutavad märkmed ja 1997. aasta raamkokkuleppe allkirjastamine iseenesest tõendid kartellikokkuleppe olemasolu kohta, kuid need ei kinnita ka, et Coats oleks sellest taandunud.

109    Teiseks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 väitnud, et 1977. aasta kokkulepe nägi esiteks ette, et Coats ja Prym Consumer sõlmivad oma vastavate toodete, st Prym Consumeri toodetud metall‑ ja plastpudukaupade ja Coatsi toodetud muude pudukaupade ainuõigusega tarne‑ ja turustuslepingud, ning teiseks, et raamkokkulepe määrab kindlaks lepingupoolte kaupade ühise turustamise reeglid, jättes aga reguleerimata konkureerivate kaupade tootmise või turustamise.

110    Siiski tuleb märkida, et teine tõdemus on ekslik, kuna eespool punktis 69 viidatud raamkokkuleppe punktist 5 nähtub, et see hõlmas ka konkureerivate kaupade (William Prymi toodetud metall‑ ja plastpudukaubad ja Coatsi toodetud niidid ning muud aksessuaarid) ning muude konkreetsete kaupade ainuõigusega turustamist.

111    Ometi toob komisjon õigesti välja, et esialgsest 1977. aasta turu jagamise kokkuleppest on möödas 20 aastat ja et uus kokkulepe sõlmiti pärast nende kahe ettevõtja vahelise ärisuhte muutmist, mis leidis aset peale Coatsi osaluse loovutamist William Prymi aktsiakapitalis.

–       Bondueli omandamine William Prymi poolt ja 15. juuli 1998. aasta kohtumine (vaidlustatud otsuse põhjendused 237–245)

112    Hageja väitel leidis komisjon valesti, et 15. juulil 1998. aastal Stolbergis toimunud kohtumise protokollid viitasid 1977. aasta kokkuleppele. Hageja sõnade kohaselt viitavad need vaid William Prymi ja Opti vahelisele luku hammaste jaoks mõeldud riidepaelade tarnelepingule (vt eespool punkt 85) ja 1997. aasta raamlepingule.

113    Kohtuistungil meenutas hageja, et komisjon on käesolevas menetluses ise tunnistanud, et ükski seda kohtumist puudutavatest märgetest ei kinnita kartellikokkuleppe olemasolu. Komisjoni tuvastused perioodi osas, mis jääb peale aastat 1995, tuginevad seega üheainsa, st 15. juuli 1998. aasta kohtumise märkmetele.

114    Hageja sõnul on tema esitatud käsikirjalised märkmed palju üksikasjalikumad kui sama kohtumist puudutavad trükitud märkmed ning need on vastupidiselt viimastele koostatud selle kohtumise toimumise ajal. Märkmete usaldusväärsusega seoses rõhutab hageja, et tegemist on A. P. märkmetega, milles ei tooda välja M. F.‑i ettepanekuid sõnasõnalt. Lisaks esitas M. F. oma teises vande all antud avalduses igati usutava ja õiguspärase selgituse seal tehtud märkuste kohta.

115    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 237–245 nähtub, et komisjon võttis aluseks esiteks 15. juuli 1998. aasta kohtumise protokolli ja teiseks Prymi kontserni taotlused kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi.

116    7. novembri 2001. aasta trükitud märkmed, mille on allkirjastanud A. P. ja mis puudutavad 15. juulil 1998 M. F.‑ga toimunud vestlust, on sõnastatud nii:

„MF rääkis üldiselt Bonduel Prymi juhtumist. Ta avaldas pettumust, et teave saadeti talle hilinenult. Tema kriitika oli suunatud konkreetsemalt asjaolule, et AP ei arutanud tõmblukkudega seonduvaid probleeme Coats Optiga üldkoosolekutel ja et ei olnud võimalik teada, et kokkuleppe enam ei kehti.

[…]

Vihjet, et Opti omandamisega aastal 1988 [William] Prymi enam [läbirääkimistesse] ei kaasatud, ei esitatud.

[…]

MF tõstatab küsimuse, kas Prym suudab näha päeva, mil selles tööstussektoris oleks võimalik olla vaba, nii et Coats võiks siseneda trukiturule ja [William] Prym niiditurule. See küsimus nõuab selget ja ühest vastust.”

117    Komisjoni väitel näitab see esiteks seda, et Coats reageeris sellele omandamisele sama moodi nagu William Prym oli reageerinud Opti omandamisele Coatsi poolt aastal 1988 (vt eespool punkt 89). Nende vastavad reaktsioonid kinnitavad vältava kartellikokkuleppe olemasolu kahe ettevõtja vahel, mis põhineb 1977. aasta kokkuleppel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 238). Teiseks järeldub sellest, et M. F. viitas turgude jagamisele, nagu see 1977. aasta kokkuleppes algselt ette oli nähtud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 243). Kolmandaks tuleneb sellest, et nad jätkasid algset turgude jagamist kahe ettevõtja vahel (ühelt poolt metall‑ ja plastpudukaubad ning teiselt poolt muud pudukaubad) (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 245).

118    Seda tõdemust kinnitab 15. juuli 1998. aasta kohtumise protokoll, kus mainitakse tõsiasja, et Opti hindadega ei tohi konkureerida. Lisaks nähtub selle protokolli samast lõigust, et William Prym ei olnud Optiga konkureerimisest, iseäranis hindade osas, huvitatud. William Prym tegi seega ettepaneku arutada, kuidas lahendada tõmblukkudega seonduv, ja pidada arutelusid olemasolevate kokkulepete osas. Peale selle toodi esile, et asjaomastel ettevõtjatel oli vaja pidada strateegilist dialoogi.

119    Mainitud protokolli punkt 4 on sõnastatud järgnevalt:

„Arutati Coatsi ja [William] Prymi vahelist katuskokkulepet […]

Kumbki pool selgitas, et neil tuleb kanda suuri kulusid seoses selle katuskokkuleppe rakendamisega, makstes väljatöötatud kokkulepete lõpetamisega kaasnevaid tasusid, kohandades organisatsiooni struktuure ja rajades uusi.”

120    Eespool mainitud tõendid kinnitavad komisjoni tõdemust, et neil kahel ettevõtjal tekkisid tõmblukkude turul selle ühise tootega seoses probleemid pärast mitut muudatust nende suhetes sel perioodil. Siiski, hoolimata asjaolust, et nad olid tõmblukkude turul konkurendid, täitsid nad jätkuvalt oma moraalset kohustust mitte konkureerida ja avaldasid sõnaselgelt, et nad ei ole hinnakonkurentsist sellel turul huvitatud.

121    M. F.‑i poolt 24. aprillil 2006 vande all tehtud avalduse näol on tegemist hageja esindaja poolt ettevalmistatud avaldusega, mille eesmärk on kergendada hageja vastutust tuvastatud rikkumises ning seetõttu ei saa see vähendada kontrollide käigus leitud dokumentide ja neile dokumentidele antud selgituste tõenduslikku väärtust (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 379).

122    Mis puudutab hageja argumenti, et ta ei andnud tol ajal hinnakonkurentsi osas mingeid tagatisi, siis tuleb tõdeda, et ta ei vaidlusta samas asjaolu, et Prymi kontsern sellise tagatise selgelt esitas. Isegi kui 15. juuli 1998. aasta kohtumise protokoll ei ole rikkumise tõendamiseks iseenesest piisav, võib seda kindlasti arvesse võtta täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumis, mida on mainitud eespool punktides 38–40.

123    Mis puudutab hageja argumenti, et komisjon on käesolevas menetluses ise tunnistanud, et ükski 15. juuli 1998. aasta kohtumist puudutavatest märkmetest ei kinnita kartellikokkuleppe olemasolu, siis tuleb tõdeda, et oma dokumentides piirdus komisjon üksnes märkimisega, et need dokumendid ei tõenda iseenesest kartellikokkuleppe olemasolu, kuid need ei kinnita ka, et hageja oleks sellest taandunud.

–       Õigustavad tõendid

124    Hageja väidab, et komisjon ei ole arvesse võtnud teatud õigustavaid tõendeid turgude jagamise kokkuleppe olemasolu kohta:

–        esiteks Coatsi ja William Prymi vahelise 1. augusti 1989. aasta kohtumise protokoll;

–        teiseks J. G. (William Prym) ja R. H. (Coats) vahelise 11. septembri 1989. aasta kohtumise protokoll;

–        kolmandaks asjaolu, et viis kuuest Coatsi juhtivast töötajast, kes on viimase kümnendi jooksul selle sektori eest vastutanud, tegid vande all avaldused, kinnitades et nad ei olnud 1977. aasta kokkuleppest teadlikud, et neid ei olnud sellest teavitatud ja et nad ei ole kunagi tegutsenud nii, nagu seda liiki turgude jagamise kokkulepe oleks eksisteerinud.

125    Esimese tõendi osas tuleb märkida, et 1. augusti 1989. aasta kohtumise protokoll, mille koostas R. H. Coatsist, on sõnastatud nii:

„[2)] c) „Euroopa tarbija” osakond esitas endale üheks eesmärgiks „saada käsitöö kategooriasse kuuluvate kõikide kaupade kogu valiku peamiseks tarnijaks ja turustajaks Euroopas” – see hõlmas õmblusniiti ja käsitöös kasutatavat niiti, lukke, metall‑ ja plastpudukaupu, tekstiilpudukaupu, õmblemistarvikuid jms.

d) Eelistatult toimub see koos [William] Prymiga, mitte [William] Prymi vastu […]

e) EF tõi esile, et Coatsi strateegia – nagu on määratletud eespool punktis c – ei erine sellest, mille alusel võeti vastu algne 1976. aasta otsus – st et Coats peab olema [William] Prymi ainutarnija kogu maailmas ja et seda kinnitab Coatsi 25% osalus [William] Prymi aktsiakapitalis.

[…]

Kohtumine lõppes mõlema poole kokkuleppega, et [kontsernide] Coats ja Prym [kahepoolse] koostöö täpseid aspekte käsitletakse edaspidi, lähtudes teatud kriteeriumidest:

Me peaksime piirama oma analüüsi Euroopaga.

Me peaksime uurima vastastikkust ainuõigust – st seda, et Coats oleks ainuõigusega turustaja ja müüks ainult tooteid [William] Prymi metall‑ ja plastpudukaupade valikust.

Me peaksime otsima lahendusi spetsiifilistele „probleemidele” –

NIL

            Opti: [William] Prym – tõmblukud

            „Ülemaailmsed hinnad” Saksamaa kulude vastu, st kas Stolberg on tootmise alusena kõikide kaupade jaoks pikaajaliselt elujõuline?”

126    Hageja sõnul nähtub sellest protokollist, et kui 1977. aasta kokkulepe oleks olnud jõus, ei oleks olnud kuidagi vajalik kaaluda võimalust luua vastastikune ainuõigus. See lähenemine oleks täiesti ülearune osas, milles Coatsil oli juba keelatud turustada metallpudukaupu, mis konkureerivad [William] Prymi omadega.

127    Tuleb tõdeda, et 1. augusti 1989. aasta kohtumise protokolli punkti 2 alapunktis e meenutab E. F., et alapunktis c Coatsi poolt pakutud strateegia ei erine sellest, millest lähtuvalt oli vastu võetud 1976. aasta algne otsus, st et Coatsist saaks William Prymi ülemaailmne ainuõigusega turustaja ja ta omandaks selle raames 25% osaluse William Prymi aktsiakapitalis.

128    1. augusti 1989. aasta kohtumisel osalenud leppisid kokku vastastikuse ainuõiguse põhimõtte kehtestamises, mille kohaselt oleks Coats ainuõigusega turustaja ja müüks metall‑ ja plastpudukaupade sektoris vaid William Prymi kaupu. Lisaks tuli lahendada mõned probleemid nagu näiteks Opti ja William Prymi olukord. Selle kohta tuleb meenutada, et William Prym oli seisukohal, et Opti omandamisel ei täitnud Coats oma kohustusi selles vallas (vt eespool punkt 89).

129    Asjaolu, et need kaks ettevõtjat kaalusid kümme aastat pärast turgude jagamise kokkulepet uue kokkuleppe sõlmimist, ei välista kuidagi algse kokkuleppe olemasolu. Uus kokkulepe võimaldas eelkõige arvesse võtta selle kümnendi jooksul toimunud arenguid ja see andis pooltele võimaluse analüüsida sügavuti ainuõigusega turustamise küsimust ning lahendada mõned probleemid nagu näiteks Opti omandamine Coatsi poolt.

130    Teise tõendi osas tuleb tõdeda, et 11. septembri 1989. aasta kohtumise protokolli punkt 10 pealkirjaga „Ühendkuningriik” näitab esiteks, et hageja oli metall‑ ja plastpudukaupade Inglise turul juba esindatud ja et tema eesmärk oli töötada välja uus kaubamärk nimega „Stitchpoint”. Teiseks sai Coats pärast äriühingu Tootal omandamist omale täiendava kaubamärgi metall‑ ja plastpudukaupadele Ühendkuningriigis. Samuti tõusetus aruteludes NIL‑i üle küsimus William Prymi tõmblukkude tootmise kohta.

131    Siinkohal tuleb tõdeda, et tsitaat, millele hageja viitab, puudutab üksnes olukorda Ühendkuningriigis. Hageja oli juba alates 70. aastatest sellel turul esindatud, seega algse kokkuleppe ajal. Uue kaubamärgi juurutamine ja Tootali omandamine ei muutnud seega nende ettevõtjate vahelist suhet ega nende vastastikuseid kohustusi. Seetõttu ei oma Coatsi turupositsiooni säilitamine ja tugevdamine Ühendkuningriigis antud juhul mõju kartellikokkuleppe olemasolule ja arengule.

132    Mis puudutab kolmandat tõendit, st Coatsi kuuest juhtivtöötajast viie avaldusi, siis tuleb meenutada, et kuigi tegemist on hageja esindajate ettevalmistatud avaldustega, mille eesmärk on kergendada hageja vastutust tuvastatud rikkumises, ei võta see neilt iseenesest usaldusväärsust, mis sellise seisukohaga kaasneb. Tuleb siiski märkida, et see ei saa ka vähendada kontrollide käigus leitud dokumentide ja neile dokumentidele antud selgituste tõenduslikku väärtust (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 379).

–       Järeldus

133    Eeltoodut silmas pidades tuleb järeldada, et 1977. aasta kokkuleppel on säilinud tõenduslik väärtus, et kinnitada komisjoni kogutud täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumis (vt eespool punktid 38–40) teatud olulisi väiteid, mis esinevad A. P. avaldustes pudukaupade turu jagamise kokkuleppe olemasolu kohta, mis takistas Coatsi kontsernil sisenemast „muude kinniste” Euroopa turule ja Prymi kontsernil sisenemast Euroopa niiditurule. Seda tõdemust kinnitavad samuti kontekstist tulenevad muud tõendid, mida on uuritud eespool. Kõigepealt tuleb hinnata kontrollide käigus leitud dokumentide kogumit, st 12. aprilli 1977. aasta kiri, 11. veebruari 1993. aasta kohtumise protokoll, 11. juuni 1996. aasta protokoll, 1997. aasta raamkokkulepe, 7. novembri 2001. aasta A. P. trükitud märkmed, mis puudutavad 15. juulil 1998 M. F.‑ga peetud vestlust, ning samuti 15. juuli 1998. aasta kohtumise protokoll. Teiseks tuleb rõhutada asjaolu, et neid toetavad ka dokumendid, mis on lisatud Prymi kontserni taotlustele kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi, st 1977. aasta kokkuleppe koopia, väljavõte D. P. 9. novembri 1988. aasta kõnest ja A. poolt 12. detsembril 1991 koostatud märkmed. Kõik need tõendid annavad tunnistust selle kohta, et tihe side, mis asjaomaseid ettevõtjaid pärast 1975. aasta ja 1977. aasta kokkuleppeid ühendas, säilis ja et aeg-ajalt seda suhet kohandati muude kokkulepetega, nagu näiteks 1990. aasta tarnekokkulepe ja 1997. aasta raamkokkulepe.

134    Mis puudutab küsimust, kas need tõendid on sellised, mille alusel saaks tuvastada hagejale ette heidetud kestusega rikkumist, siis tuleb meenutada, et on tavapärane, et konkurentsivastaseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et nendega seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe seega tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt eespool punkt 42).

135    Käesoleva väite raames tehtud analüüsist nähtub, et hageja ei ole esitanud piisavalt tõendavaid asjaolusid või veenvaid alternatiivseid selgitusi, et lükata ümber vaidlustatud otsuses toodud dokumentaalsed tõendid, millest tuleneb vastupidi, et ta osales koos Prymi kontserniga kahepoolses turu jagamise kokkuleppes.

136    Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses on komisjon hageja osalemist kõnealuses rikkumises vastavalt eespool punktides 38–51 meenutatud nõuetele õiguslikult piisavalt tõendanud, tegemata seejuures ilmseid hindamisvigu, mida talle käesoleva hagi raames ette heidetakse. Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

137    Järgnevalt peab Üldkohus sobivaks uurida kõigepealt kolmandat väidet, et üks ja vältav rikkumine ei ole tõendatud, enne kui uurida teist väidet, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 5, võttes arvesse, et rikkumise kestus on iga rikkumise tuvastamise oluline ja sellisena lahutamatu osa ning üks vältava rikkumise menetluse aegumist reguleeriv tingimus (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 21).

 Kolmas väide, et üks ja vältav rikkumine ei ole tõendatud

 Poolte argumendid

138    Hageja väidab, et komisjonil ei ole õnnestunud tõendada vältava rikkumise olemasolu 1975. aasta jaanuarist kuni 15. juulini 1998, mis oleks tal võimaldanud määrata hagejale trahv rikkumise eest, mis kestis 21,5 aastat. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 339 ja 347 leidis komisjon, et tegu on ühe ja vältava rikkumisega 1977. aasta jaanuarist kuni 1998. aasta juulini, väites et turgude jagamise kokkuleppe järgimine on tuvastatud „mitme kirjaliku tõendi abil, mida komisjon kogus kontrollide käigus ja mis sisalduvad [Prymi kontserni] taotlustes [kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi] ning mille [see kontsern] on kirjalikult esitanud”.

139    Hageja on seisukohal, et kõnealuse tõendi uurimisel ilmnevad suured ajalised tühimikud, mis on liiga olulised, et komisjon saaks tõendada ühe ja vältava rikkumise olemasolu. Tegelikkuses kulges hageja väitel 21 aasta pikkune ajavahemik ühelt poolt dokumendi, mis on allkirjastamata ja mille päritolu on teadmata, ning teiselt poolt äärmiselt segase dokumendi vahel, mille oli koostanud sama isik, kes andis tunnistuse. Mitte ükski tõend ei võimalda väita, et 1977. aasta kokkulepe oli mõeldud rakendamiseks mitme aasta jooksul, sest selles ei ole sõnagi juttu tema rakendamise kavandatud kestusest.

140    Komisjon meenutab seoses järjestikuste sündmuste ning ühe ja vältava rikkumise vahelise seose ja kestusega, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa komisjoni sõnul vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või tegevusest võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest. Mis puudutab väidetavat tõendite puudumist rikkumise kohta 1978. aasta ja 1990. aasta vahel, siis leiab komisjon, et tal on piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad turu jagamise toimumist ettevõtjate vahel alates aastast 1977.

 Üldkohtu hinnang

141    Kõigepealt tuleb meenutada, et ühe rikkumise mõiste peab silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid ühes rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi – rikkuda konkurentsi – nimel, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgiga (kõigi osade sama eesmärk) või subjektidega (asjaomaste ettevõtjate samasus, kes olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest) (vt eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 257).

142    Seejärel tuleb märkida, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258).

143    Lisaks võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühe rikkumise mõiste viidata kokkulepetes, kooskõlastatud tegevuses ja ettevõtjate ühenduste otsustes seisneva konkurentsivastase tegevuse juriidilisele kvalifikatsioonile (vt selle kohta eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 696–698; 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 186, ja 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 159).

144    Tuleb ka täpsustada, et ühe eesmärgi mõistet ei saa määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisega seotud turul, sest konkurentsi kahjustamine kujutab nii eesmärgi kui tagajärjena endast iga sellise tegevuse olemuslikku osa, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Ühe eesmärgi mõiste selline määratlus ohustab võtta ühe ja vältava rikkumise mõistelt osa selle tähendusest, kuna selle tagajärjel tuleks mitut ühte majandussektorit puudutavat tegevust, mis on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, süstemaatiliselt käsitleda asjaoludena, mis moodustavad ühe rikkumise. Selleks et kvalifitseerida erinevad tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, tuleb kontrollida, kas need on omavahel täiendavad, st et igaüks neist on mõeldud tegelema ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärjega ja aitab vastastikuse toime kaudu kaasa konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegevuste elluviijad on ühe eesmärgiga üldise plaani raames kavandanud. Selles osas tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mis võimaldavad seda seost tuvastada või kahtluse alla seada, näiteks kõnealuste tegevuste kohaldamise ajavahemik, sisu (sealhulgas kasutatud meetodid) ja vastastikusest seosest tulenevalt eesmärk (vt selle kohta eespool punktis 143 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punktid 179–181).

145    Seega võib komisjon objektiivsetel põhjustel algatada erinevaid menetlusi mitme erineva rikkumise kohta ja määrata erinevaid trahve (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 124).

146    Lõpuks tuleb ka märkida, et teatava õigusvastase tegevuse kvalifitseerimine tegevuseks, mis kujutab endast ühte ja sama rikkumist või mitut rikkumist, mõjutab põhimõtteliselt määratavat karistust. Nimelt võib mitme rikkumise tuvastamine kaasa tuua mitme eraldiseisva trahvi määramise iga kord määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud piirides (eespool punktis 143 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 158).

147    Seega tuleb kindlaks määrata, kas hagejale süüks pandud asjaolud kuulusid tervikplaani, mille eesmärk oli moonutada tavapärast konkurentsi „muude kinniste” ja tõmblukkude turul, ja kujutavad endast seega ühte ja vältavat rikkumist, mis seisneb kartellikokkuleppes neil turgudel.

148    Kuna antud juhul kvalifitseeris komisjon kahepoolse koostöö kontsernide Coats ja Prym vahel üheks ja vältavaks rikkumiseks, siis oli võimalik tuvastada üksainus kartellikokkulepe, mis kestis 15. jaanuarist 1977 kuni vähemalt 15. juulini 1998 (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 339–347). Seega tuleb kontrollida, kas eespool punktides 141–146 viidatud kohtupraktikat silmas pidades rikkus komisjon õigusnormi, kui kvalifitseeris tema käsutuses olnud tõendite põhjal, mida on suures osas uuritud esimese väite raames, hagejale etteheidetud tegevuse üheks ja vältavaks rikkumiseks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 217–245).

149    Mis puudutab hageja argumenti selle kohta, et asjaomaste tõendite uurimisel ilmnevad väga suured ajalised tühimikud, mis on liiga olulised, et saaks asuda seisukohale, et komisjon on tõendanud ühe ja vältava rikkumise olemasolu, siis tuleb meenutada, et asjaolu, teatud kindlate ajavahemike kohta ei ole tõendeid esitatud, ei takista järeldamast, et kokku kestis rikkumine nimetatud ajavahemikest kauem, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel. Mitmeid aastaid kestva rikkumise puhul ei oma kartellikokkuleppe olemasolu seisukohast tähtsust, et selle ilmingud on nähtavad erinevatel ajahetkedel, mis on üksteisest eraldatud pikemate või lühemate ajavahemikega, kui rikkumise moodustavatel erinevatel tegevustel on üksainus eesmärk ning need kuuluvad ühe ja vältava rikkumise koosseisu (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8831, punkt 169).

150    Seega kui ajavahemik, mis lahutab rikkumise kahte ilmingut, on asjakohane kriteerium, et tuvastada rikkumise vältavust, on samuti tõsi see, et küsimust, kas nimetatud ajavahemik on piisavalt pikk, et kujutada endast rikkumise katkemist, ei saa uurida abstraktselt. Vastupidi, seda tuleb hinnata kõnealuse kartellikokkuleppe toimimise kontekstis (Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑18/05: IMI jt vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1769, punkt 89).

151    Käesolevas asjas tõdes Üldkohus esimese väite uurimise raames, et asjaomane kokkulepe käsitles kahepoolset koostööd kontsernide Coats ja Prym vahel. Vastavalt sellele lepingule kohustus Coats „ilma [William] Prymi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu metall‑ ja plastpudukaupade tootmisega […]”. [William] Prym kohustus omakorda „ilma Coatsi eelneva nõusolekuta mitte tegelema otseselt või mõne ühenduse kaudu õmblusniidi ja käsitööks mõeldud niidi jms tootmisega […]”. Seega tuleb järeldada, et vaidlusalane leping käsitleb turu jagamist kahe konkurendi vahel.

152    Erinevalt hinnakokkuleppest, mille raames peavad osapooled regulaarselt kohtuma, et võtta arvesse turu arenguid ja suuta kohandada oma tegevust sel turul kogu kokkuleppe kehtivusaja jooksul, peavad turu jagamise kokkuleppe osapooled selle määratlusest enesest tulenevalt järgima seda kokkulepet sõlmimisest alates ning nad võivad aeg-ajalt seda kohandada, muutes olemasolevat kokkulepet või sõlmides uusi.

153    Seda silmas pidades tuleb meenutada, et Üldkohus järeldas eespool punktis 133, et komisjoni kontrollimiste käigus kogutud tõendid, Prymi kontserni taotlustes kohaldada 1996. aasta ja 2002. aasta koostööteatisi sisalduvad tõendid ja tema poolt kirjalikult esitatud tõendid annavad tunnistust selle kohta, et tihe side, mis asjaomaseid ettevõtjaid pärast 1975. aasta ja 1977. aasta kokkuleppeid sidus, säilis ja et aeg-ajalt seda suhet kohandati muude kokkulepetega, nagu näiteks 1990. aasta tarnekokkulepe ja 1997. aasta raamkokkulepe.

154    Järelikult võis komisjon õiguspäraselt järeldada, et osapooled olid kokku leppinud ühises projektis, mis piiras või võis piirata nende kaubanduslikku iseseisvust, määrates kindlaks üldsuunad nende ühises tegevuses turul (vt vaidlustatud otsuse punkt 334).

155    Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 5

 Poolte argumendid

156    Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud ühegi rikkumise jätkumist pärast 19. septembrit 1997, st kümme aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist, ehk vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 5 on kogu trahv aegunud. 15. juuli 1998. aasta tõend mitte üksnes ei rahulda kaugeltki esitatud nõudeid, vaid sellele räägivad ka tõsiselt vastu vande all esitatud tõendid, eelkõige M. F. ja K. avaldused, kes olid tol ajal asjaomased juhtivtöötajad Coatsis.

157    Komisjon vastab, et ta on kogunud piisavalt tõendeid, kinnitamaks, et rikkumine jätkus vähemalt 15. juulini 1998. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast selgelt, et EÜ artikkel 81 on kohaldatav kokkulepete suhtes, mis on küll lõppenud, kuid mille mõju kestab nende formaalsest lõppemisest kauem.

 Üldkohtu hinnang

158    Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktis b on sätestatud viieaastane aegumistähtaeg sellist laadi rikkumistele, nagu hagejale süüks pandud rikkumine. Vastavalt selle artikli lõike 2 teisele lausele hakkab vältavate või korduvate rikkumiste puhul aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast. Vastavalt sama määruse artikli 25 lõike 3 esimesele lausele katkestavad aegumistähtaja kulgemise komisjoni võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus. Viidatud määruse artikli 25 lõike 4 sõnastuse kohaselt katkeb aegumistähtaja kulg kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes. Vastavalt sama artikli lõikele 5 algab katkenud aegumistähtaja kulg iga kord uuesti. Aegumistähtaeg möödub siiski hiljemalt päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik lõpeb, ilma et komisjon oleks määranud trahvi või karistusmakset.

159    Meenutagem, et rikkumise kestus on iga rikkumise tuvastamise oluline ja sellisena lahutamatu osa ning üks vältava rikkumise menetluse aegumist reguleeriv tingimus (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 21). Komisjonipoolne aegumisnormide järgimine kätkeb endas seda, et ta teeb täpselt kindlaks ajavahemiku, mille jooksul hageja rikkumises osales. Seega tuleb kontrollida, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud hageja osalemist rikkumises vähemalt kuni 19. septembrini 1997 (st kümme aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist), et Üldkohtul oleks võimalik kindlaks teha, kas määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ettenähtud kümneaastane aegumistähtaeg on möödunud või mitte.

160    Mis puudutab küsimust, mis kuupäeval hageja osalemine rikkumises lõppes, siis tuleb kõigepealt meenutada kohtupraktikat mille kohaselt, esiteks, see pool või asutus, kes väidab, et rikutud on konkurentsinorme, on kohustatud seda ka rikkumise moodustavate asjaolude esitamise abil õiguslikult piisavalt tõendama; ning teiseks, see ettevõtja, kes esitab kaitseväite rikkumise tuvastamise vastu, peab tõendama, et tingimused selle normi kohaldamiseks, millel põhineb kaitseväide, on täidetud, nii et kõnealune asutus peab seega tuginema muudele tõenditele (vt selle kohta eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 58, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 78).

161    Peale selle on rikkumise kestus EÜ artikli 81 lõike 1 alusel rikkumise mõiste koostisosa, mille tõendamise kohustus lasub peamiselt komisjonil. Kohtupraktika nõuab selles osas, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, siis tugineb komisjon vähemalt tõenditele, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult möönda, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79).

162    Pealegi, kartellikokkulepete puhul, mis enam ei kehti, piisab EÜ artikli 81 kohaldamiseks sellest, et nende mõju kestab peale nende formaalset lõppemist edasi (vt Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 71, ja 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑59/99: Ventouris vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5257, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et rikkumise kestust ei tule hinnata mitte perioodi alusel, mil kokkulepe kehtis, vaid perioodi alusel, mil süüdistatavad ettevõtjad EÜ artikliga 81 keelatud tegevusi ellu viisid.

163    Meenutagem, et vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikele 4 on hageja osalemine rikkumises leidnud tõendamist ajavahemikus 15. jaanuarist 1977 kuni 15. juulini 1998. Hageja seab käesoleva väitega selle rikkumise perioodi puudutava tuvastuse kahtluse alla. Tema sõnul ei ole komisjon suutnud tõendada ühegi rikkumise jätkumist pärast 19. septembrit 1997 ehk kümme aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist.

164    Esimese ja kolmanda väite raames tõendite hindamisest tuleneb, et antud juhul on tegemist ühe ja vältava rikkumisega, mis kestis vähemalt 15. juulini 1998.

165    Järelikult tuleb tõdeda, et kümneaastane aegumistähtaeg kulges 15. juulist 1998 kuni 19. septembrini 2007 ehk ligikaudu 9 aastat ja 2 kuud. Vaidlustatud otsus võeti seega vastu enne kümneaastase tähtaja möödumist.

166    Kõigest eeltoodust järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

 Neljas väide, et rikutud on EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti d

 Poolte argumendid

167    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon on rikkunud tema menetluslikke õigusi, mis on sätestatud EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis d, ja konkreetsemalt õigust „küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid” kriminaalmenetluses nagu see on antud asjas.

168    Hageja on seisukohal, et komisjon ei saa tugineda eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon. Antud asjas avas komisjon pärast eespool punktis 11 mainitud Prymi kontserni täiendava taotluse saamist uuesti oma menetluse ja võttis vastu täiendava vastuväiteteatise, milles ta väitis esimest korda seda, et hageja oli osalenud 21 aasta jooksul kaubaturgude jagamise kokkuleppes. Nii menetluslik kontekst kui ka vaidlustatud otsuses neile uutele asjaoludele omistatud kaal, mille esitas toimikusse William Prym, kohustas järeldama, et neile anti „otsustav” kaal Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses.

169    Hageja sõnul erinevad käesoleva kohtuasja asjaolud neist, mille alusel tehti kohtuotsus Bolloré vs. komisjon (viidatud eespool punktis 48, punktid 86–89). Esiteks oli selle avalduse autori, millele komisjon käesolevas asjas rikkumise tuvastamisel tugines, ehk A. P. isik teada ja hageja soovis ametlikult teda küsitleda. Teiseks, osas, milles komisjon meenutab, et ta ei ole kohus EIÕK tähenduses, väidab hageja, et komisjoni ülesanne on tagada, et kogu haldusmenetlus vastaks EIÕK artikli 6 lõike 3 punktile d. Kolmandaks tundub komisjon – tuginedes Üldkohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsusele kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑775, punkt 235) – väitvat, et konkurentsiõiguse sätte rikkumise eest trahvide määramine ei ole karistusõiguslikku laadi.

170    Komisjon väidab selle kohta, et A. P. osales 11. juuli 2006. aasta ärakuulamisel, mille käigus oli kõigil osalenutel võimalus esitada suuliselt oma argumendid. Kui talle selleks võimalus anti, otsustas hageja advokaat piirduda vaid sellega, et esitas pelga selgituse vastavusse viimise programmi kohta ja tegi ühe üldise märkuse seoses komisjoni kasutatud tõenditega ning Prymi kontserni avaldustega. Seega, olgugi et hagejal oli võimalus esitada küsimusi vabalt valitud poolele, ta seda ei kasutanud.

 Üldkohtu hinnang

171    Tuleb meeles pidada, et kuigi EIÕK artikli 6 lõike 3 punkt d sätestab, et „[i]gal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused: […] küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel”, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohus selle sätte tähenduses (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 81, ja 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 7).

172    Samuti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab liidu kohus (Euroopa Kohtu 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I‑1759, punkt 33, ja Euroopa Kohtu 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow, EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14). Selleks ammutavad Euroopa Kohus ja Üldkohus inspiratsiooni liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ning juhistest, mis sisalduvad inimõiguste kaitset puudutavates rahvusvahelistes lepingutes, mille puhul liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud. Selles osas on EIÕK‑l eriline tähendus (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Kremzow, punkt 14). Muu hulgas vastavalt EL artikli 6 lõikele 2 austab Euroopa Liit põhiõigusi kui õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK‑ga ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest.

173    Seega tuleb neid kaalutlusi arvestades uurida, kas sellega, et komisjon ei andnud väidetavalt hagejale võimalust küsitleda ise tunnistajat A. P., on komisjon rikkunud kaitseõigusi, mis on ühenduse õiguskorra aluspõhimõte (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 7).

174    Siinkohal tuleb meenutada, et see põhimõte nõuab, et komisjoni konkurentsivaldkonda puudutava uurimisega seotud ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele antaks alates haldusmenetlusest võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht toimunu ja faktide asjakohasuse kohta ning komisjoni esitatud vastuväidete ja väidetavalt asetleidnud asjaolude kohta (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid see põhimõte ei nõua, et ettevõtjatele antaks haldusmenetluses võimalus ise esitada küsimusi komisjoni poolt ärakuulatud tunnistajatele (vt selle kohta eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 200).

175    Selles osas piisab tegelikult sellest, kui komisjoni kasutatud avaldused on esitatud hagejale edastatud toimikus ning viimane saab neile liidu kohtus vastu vaielda (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punktid 147–149).

176    Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et kuigi A. P. oli kohal 11. juuli 2006. aasta ärakuulamisel, ei kasutanud hageja seda võimalust talle küsimuste esitamiseks. Peale selle ei takistanud miski hagejal taotleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajate kutsumist ja küsitlemist Üldkohtus, esitades vastava taotluse menetlustoimingute tegemiseks. Tuleb aga tõdeda, et hageja ei ole sellist taotlust esitanud.

177    Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa hageja väita, et on rikutud tema õigust küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid. Seega tuleb hageja neljas argument nii faktilise kui ka õigusliku põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide, et suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta on kohaldatud valesti

 Poolte argumendid

178    Hageja väidab, et komisjon oleks trahvisumma suurendamisel rikkumise kestuse alusel pidanud kasutama oma kaalutlusõigust kohaldada kordajat 10%, lähtudes suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punktist 1B. Komisjon ei oleks tohtinud trahvisummat rikkumise kestuse alusel suurendada automaatselt 215%. Ta oleks pidanud arvesse võtma esiteks tõendite nõrkust, mille alusel ta rikkumise tuvastas, teiseks pikki intervalle kartellikokkuleppe tuvastatud ilmingute vahel, kolmandaks asjaolu, et hageja juhatus ei olnud rikkumisest üldse teadlik, ning neljandaks seda, et rikkumise toimepanemise kohta puuduvad tõendid.

179    Hageja on seisukohal, et komisjon jättis toimimata selliselt, kuna tema enda tunnistuse kohaselt on väljakujunenud praktikaks suurendada trahvi maksimaalses määras. Kuigi muudes juhtumites (mis kestsid oluliselt vähem) võisid asjaolud õigustada suurendamist 10% aasta kohta, ei pääse komisjon siiski oma kohustusest teostada kaalutlusõigust korrektselt.

180    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

181    Enne kui uurida hageja esitatud väiteid, tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 489 ja 692 nähtub, et komisjon määras talle trahvid rikkumise eest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel. Lisaks kasutas komisjon trahvide summa arvutamisel suunistes määratletud metoodikat ning 1996. aasta koostööteatist.

182    Kuigi suuniseid ei saa lugeda õigusnormiks, kujutavad need endast käitumisnormi, mis sisaldab viidet järgimisele kuuluvale praktikale ning mida komisjon ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

183    Seega peab Üldkohus komisjoni otsusega määratud trahvide seaduslikkuse kontrollimise raames kindlaks tegema, kas komisjon teostas oma kaalutlusõigust vastavalt suunistes sätestatud meetodile, ja kui kohus tuvastab, et komisjon ei ole meetodit järginud, peab kohus kontrollima, kas see kõrvalekaldumine on õigustatud ja õiguslikult piisavalt põhjendatud. Siinkohal tuleb märkida, et Euroopa Kohus on kinnitanud esiteks suuniste enda põhimõtte ja teiseks neis kehtestatud meetodi kehtivust (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 252–255, 266, 267, 312 ja 313).

184    Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni enda kaalutlusõiguse piiramine ei ole tegelikult vastuolus komisjonile sisulise kaalutlusruumi säilitamisega. Suunistes on erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruste nr 17 ja nr 1/2003 sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on tõlgendanud (eespool punktis 183 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 267).

185    Seega, sellistes valdkondades, kus komisjonil on kaalutlusruum näiteks osas, mis puudutab lähtesummat või trahvisumma suurendamise määra kohaldamist rikkumise kestuse alusel, piirdub nende hinnangute seaduslikkuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punktid 64 ja 79).

186    Komisjoni kaalutlusõigus ja sellele tema poolt seatud piirid ei mõjuta ka põhimõtteliselt seda, kuidas kohus teostab oma täielikku pädevust (eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 538), mis annab talle õiguse komisjoni määratud trahvi summa tühistada, seda vähendada või suurendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 60–62, ja Üldkohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑368/00: General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4491, punkt 181).

187    Sellest järeldub, et pelk asjaolu, et komisjon jättis endale võimaluse suurendada iga rikkumise aasta eest trahvi pikaajaliste rikkumiste puhul kuni 10% summast, mis määrati rikkumise raskuse eest, ei kohusta teda kuidagi kinnitama seda määra kartelli tegevuse intensiivsuse, selle tagajärgede või isegi rikkumise raskuse alusel. Komisjoni ülesanne on otsustada oma laia kaalutlusruumi piires (vt eespool punkt 183), millist suurendamismäära ta kavatseb rikkumise kestuse alusel kohaldada (Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑19/05: Boliden jt vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1843, punkt 98).

188    Hageja argumendid, millega ta soovib näidata, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma esiteks tõendite nõrkust, mille alusel ta rikkumise tuvastas, teiseks pikki intervalle kartellikokkuleppe tuvastatud ilmingute vahel ja kolmandaks asjaolu, et hageja juhatus ei olnud rikkumisest üldse teadlik, segunevad nendega, mille ta on esitanud esimese ja kolmanda väite raames. Seega, kuna Üldkohus järeldas, et komisjon ei teinud ühtegi viga, kui tõdes tema käsutuses olnud erinevate tõendite põhjal, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega, mis kestis 15. jaanuarist 1977 kuni 15. juulini 1998, on võimalik hageja argumendid üksnes tagasi lükata.

189    Mis puudutab hageja argumenti, et rikkumise toimepanemise kohta ei ole tõendeid, siis tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 viimane lõik sätestab, et trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust. Sellest järeldub, et rikkumise kestuse mõju trahvi põhisummale peab olema üldreeglina märkimisväärne. See takistab – välja arvatud erandjuhtudel – trahvi lähtesumma üksnes sümboolset suurendamist rikkumise kestuse tõttu. Seega, isegi kui konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepet ei ole täidetud, tuleb siiski arvestada selle kokkuleppe kehtivuse kestust, st ajavahemikku kokkuleppe sõlmimise kuupäevast kuni selle lõpetamise kuupäevani (Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt, EKL 2003, lk II‑913, punkt 280).

190    Käesolevas asjas tuvastas komisjon, et kahepoolne koostöö kontsernide Prym ja Coats vahel kestis 21,5 aastat ehk pikka aega suuniste tähenduses. Seega suurendas komisjon hagejale määratud trahvi lähtesummat sel alusel 215%. Meenutagem, et vastavalt suuniste punkti 1B kolmandale taandele võib komisjon pikaajaliste rikkumiste korral rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvisummat suurendada kuni 10% iga rikkumise aasta kohta. Tuleb tõdeda, et nii toimides ei kaldunud komisjon kõrvale eeskirjadest, mis ta on ise endale suunistes kehtestanud.

191    Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

192    Eeltoodud kaalutluste kogumist tuleneb, et hageja ühegi väitega ei saa nõustuda. Seega tuleb tühistamishagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja antud asjaolude raames veel täielikku pädevust teostades hagejale määratud trahvisummat muuta.

 Kohtukulud

193    Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Coats Holdings Ltd‑lt.

Czúcz Labucka Gratsias

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. juunil 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, et komisjon rikkus kohustust esiteks rikkumine tõendada ja teiseks järgida selles osas nõutud tõendamise taset

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– 1975. aasta kohtumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 217)

– 15. jaanuari 1977. aasta dokument (vaidlustatud otsuse põhjendused 218–222)

– 12. aprilli 1977. aasta kiri (vaidlustatud otsuse põhjendus 224)

– Hugenpoet’i kokkulepe (vaidlustatud otsuse põhjendused 225 ja 226)

– Beirat’ 9. novembri 1988. aasta koosolek (vaidlustatud otsuse põhjendused 227–230)

– William Prymi 12. detsembri 1991. aasta märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 231)

– 11. veebruari 1993. aasta kohtumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 232)

– Coatsi osaluse müümine William Prymi aktsiakapitalis (vaidlustatud otsuse põhjendused 233–236)

– Bondueli omandamine William Prymi poolt ja 15. juuli 1998. aasta kohtumine (vaidlustatud otsuse põhjendused 237–245)

– Õigustavad tõendid

– Järeldus

Kolmas väide, et üks ja vältav rikkumine ei ole tõendatud

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Teine väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 5

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Neljas väide, et rikutud on EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti d

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Viies väide, et suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta on kohaldatud valesti

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: inglise.