Euroopa Kohtu (viies koda) 16. veebruari 2017. aasta otsus (Vrhovno sodišče eelotsusetaotlus - Sloveenia) – C. K., H. F., A. S. versus Sloveenia Vabariik
(kohtuasi C-578/16 PPU)1
(Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirid, varjupaik ja sisseränne – Dublini süsteem – Määrus (EL) nr 604/2013 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 4 – Ebainimlik või alandav kohtlemine – Raskesti haige varjupaigataotleja üleandmine tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile – Piisava aluse puudumine selleks, et arvata, et selles liikmesriigis esinevad tõendatud süsteemsed vead – Liikmesriigi kohustused enne üleandmise teostamist)
Kohtumenetluse keel: sloveeni
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Vrhovno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia kõrgeim kohus)
Põhikohtuasja pooled
Kaebajad: C. K., H. F., A. S.
Vastustaja: Sloveenia Vabariik
Resolutsioon
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et küsimus selles sättes ette nähtud „kaalutlusõigust käsitleva sätte“ kohaldamise kohta liikmesriigi poolt ei kuulu ainult siseriikliku õiguse kohaldamisalasse ega sõltu asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohtu antud tõlgendusest, vaid tegemist on liidu õiguse tõlgendamise küsimusega ELTL artikli 267 tähenduses.
2. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et:
– isegi kui puudub piisav alus arvata, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavas liikmesriigis on süsteemsed vead, võib varjupaigataotlejat määruse nr 604/2013 raames üle anda ainult tingimustel, mille puhul on välistatud, et sellise üleandmisega kaasneb asjaomasele isikule reaalne ja tõendatud oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt selle artikli tähenduses;
– olukorras, kus sellise varjupaigataotleja üleandmisega, kellel on eriti raske psüühiline või füüsiline haigus, kaasneb reaalne ja tõendatud oht asjaomase isiku tervise tõsiseks ja parandamatuks kahjustamiseks, kujutab see üleandmine endast ebainimlikku ja alandavat kohtlemist selle artikli tähenduses;
– enne üleandmise teostamist peavad liikmesriigi ametiasutused, ja vajaduse korral ka selle liikmesriigi kohtud, kõrvaldama igasugused tõsised kahtlused seoses sellega, et üleandmine võib mõjutada asjaomase isiku tervislikku seisundit, võttes ennetavaid meetmeid selleks, et üleandmine toimuks tingimustel, mis võimaldavad asjaomase isiku tervislikku seisundit sobivalt ja piisavalt kaitsta. Kui aga seetõttu, et varjupaigataotleja haigus on eriti tõsine, ei piisa selliste ennetavate meetmete võtmisest kindlustamaks, et isiku üleandmisega ei kaasne ohtu tema tervise tõsiseks ja parandamatuks halvenemiseks, peavad asjaomase liikmesriigi ametiasutused peatama asjaomase isiku üleandmise ja tegema seda seniks, kuni tema seisund võimaldab üleandmist, ja
– kui on näha, et varjupaigataotleja tervis lähiajal ei parane või et menetluse pikaajaline peatamine võib halvendada selle isiku seisundit, võib palve esitanud liikmesriik otsustada ise tema taotluse läbi vaadata, vastavalt „kaalutlusõigust käsitlevale sättele“, mis on ette nähtud määruse nr 604/2013 artikli 17 lõikes 1.
Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõiget 1 ei saa koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 tõlgendada nii, et selle järgi on liikmesriik kohustatud sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas seda sätet kohaldama.
____________1 ELT C 22, 23.1.2017.