Fiesta Hotels & Resorts, S.L-i 9. veebruaril 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 30. novembri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-217/15: Fiesta Hotels & Resorts versus EUIPO – Residencial Palladium (Palladium Palace Ibiza Resort & Spa)
(kohtuasi C-75/17 P)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Apellant: Fiesta Hotels & Resorts, S.L. (esindajad: advokaadid J.-B. Devaureix ja J. C. Erdozain López)
Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) ja Residencia Palladium S.L.
Apellandi nõuded
Tühistada täielikult Üldkohtu 30. novembri 2016. aasta otsus kohtuasjas T-217/15;
rahuldada täielikult nõuded, mis esitati esimeses kohtuastmes;
mõista kohtukulud välja vastustajalt ja menetlusse astujalt.
Väited ja peamised argumendid
Esimene väide seisneb selles, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles on leitud, et nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/20091 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (edaspidi „määrus“) artikli 8 lõike 4 seisukohast täidetakse enam „kui kohaliku tähtsusega“ ulatuse nõue muu ulatuse põhjal kui see geograafiline ala, kus taotletava kaubamärgi omanik tegutseb. Selline tõlgendus eirab termini „kohalik“ sõnasõnalist tähendust ja määruse artikli 8 lõike 4 aluseks olevat eesmärki.
Vaidlusaluses otsuses on toime pandud väidetav õigusnormi rikkumine, kuna selle kindlakstegemisel, kas väidetav registreerimata ärinimi on üksnes kohaliku tähtsusega või mitte, võeti arvesse dokumente, mis ei puuduta Hispaania territooriumi.
Peale selle ei tähenda asjaolu, et ettevõtja, kelle tähistamiseks kasutatakse kõnealust kaubamärki või ärinime, osutatavad teenuseid rahvusvahelisele avalikkusele, et tähise kasutamine on enam kui kohalik.
Järeldus, millele kohtuotsuses jõuti enam „kui kohaliku tähtsusega“ ulatuse nõude suhtes, eirab seega määruse artikli 8 lõike 4 eesmärki. Nii on kohtuotsuses mööndud, et kõnealuse nõude kohaldamine ärinimele, millele tuginedes esitatakse ELi kaubamärgi taotlusele vastulause, ei sõltu seda kasutava ettevõtja kohalikust tähtsusest, vaid „tema klientide geograafilisest hajutatusest või mainest, mis tal on avalikkuse silmis riigisisesel või ka rahvusvahelisel tasandil“. Selle seisukohaga väljub kohtuotsus määruse artikli 8 lõike 4 piiratud eesmärgi raamidest, kuna see võimaldab rangelt kohaliku tähtsuse hõlpsasti välistada registreerimata tähise pelga internetis kasutamisega või käesoleva juhtumi asjaoludel asjaomases asutuses ööbivate külaliste rahvusvahelisusega.
Teises väites leitakse, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles on asutud seisukohale, et vastavalt määruse artikli 8 lõikele 4 koostoimes Hispaanias kehtiva 7. detsembri seaduse 17/2001 kaubamärkide kohta (Ley 17/2001 de 7 de diciembre de Marcas) artikli 9 lõike 1 punktiga d ei ole nõutav viidatud registreerimata tähise tuntus, kuivõrd seda küsimust käsitlevas Hispaania kohtupraktikas ollakse valdavalt just vastupidisel seisukohal, see tähendab, et nõutav on mitte ainult viidatud tähise kasutamine, vaid ka see, et kõnealune kasutamine on Hispaania territooriumi olulises osas üldteada.
Kolmas väide põhineb sellel, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles on asutud seisukohale, et määruse artikli 8 lõike 4 punkti b nõuded on täidetud vastavalt kohtuotsusele Laguiole (punkt 37), kuigi see kohtuotsus ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd käesolevas kohtuasjas tõlgendatakse Hispaania õigust, mitte Prantsuse õigust, nagu seda tehti kohtuotsuses Laguiole, ja kuivõrd apellant tõi esile Hispaania Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) otsused, mis selgelt keelavad registreerimata ärinimega takistada hilisema kaubamärgi kasutamist, kui vastulause esitaja ei ole tuginenud Hispaania kõlvatu konkurenti seadusele (Ley de Competencia desleal), mis oletatavalt annab sellise võimaluse, kuid mille rikkumist apellant on käesoleval juhul põhjendatult eitanud.
Lõpuks on neljandas väites leitud, et vaidlustatud kohtuotsuses on Hispaania kaubamärgiseaduse kohaselt kujundatud mõiste „vahepealsed kaubamärgid“ tõlgendamisel rikutud õigusnormi, ja konkreetselt märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnormi rikutud seoses määruse artikliga 65.
Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnormi rikutud, kuivõrd rangelt tõlgendatuna ei välista määruse artikkel 65 selle õigusküsimuse analüüsimist, mis tekib seoses poolte esitatud õiguslike argumentidega. Vastupidi sellele, mida on leitud vaidlustatud kohtuotsuses, ei soovi apellant muuta faktilist alust, millest apellatsioonikoda lähtus otsuse tegemisel, vaid üksnes esitab õigusliku aluse, millest nähtub õigusnormi rikkumine nõude esemeks olevas EUIPO otsuses.
Apellant tugineb põhimõttele iura novit curia, mille alusel kohaldab kohus otsuse tegemisel õigusnorme, mida ta peab sobivaks, ning muudab õiguslikku alust, millel põhinevad poolte nõuded, tingimusel et otsus vastab poolte tõstatatud fakti- ja õigusküsimustele ning ei muuda nõude alust ega muuda probleemi ka muul viisil. Sellega seoses oleks Üldkohus pidanud hindama apellandi argumente, kuivõrd selle tegemata jätmine rikkus tema kaitseõigusi ja registreerimisega seotud õigusi.
____________1 ELT 2009, L 78, lk 1.