KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 6. septembril 2012(1)
Kohtuasi C‑556/10
Euroopa Komisjon
versus
Saksamaa Liitvabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiiv 91/440/EMÜ – Ühenduse raudteede arendamine – Direktiiv 2001/14/EÜ – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine – Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 ja II lisa – Direktiivi 2001/14 artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 lõige 2 – Infrastruktuuriettevõtja – Sõltumatus olulisimate ülesannete täitmisel – Valdusühingu struktuur – Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 – Tasude kindlaksmääramine otseste kulude põhjal – Tasude kehtestamine – Otsesed kulud – Kogukulud – Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõige 2 – Kulude vähendamisele ergutava süsteemi puudumine – Direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 4 ja direktiivi 91/440 artikli 10 lõige 7 – Reguleeriv organ – Volitused
I. Sissejuhatus
1. Selle liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 91/440/EMÜ(2), mida on muudetud direktiiviga 2001/12/EÜ(3), (edaspidi „direktiiv 91/440”) artikli 6 lõike 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14/EÜ(4), mida on muudetud direktiiviga 2004/49/EÜ(5), (edaspidi „direktiiv 2001/14”) artikli 4 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2, direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 ja artikli 7 lõike 3 kohaselt ning artikli 8 lõike 1 ja direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 4 kohaselt koostoimes direktiivi 91/440 artikli 10 lõikega 7. Saksamaa Liitvabariik palub jätta komisjoni hagi rahuldamata.
2. Praegune kohtuasi algatati hagi alusel, mis on üks mitmest liikmesriigi kohustuste rikkumise hagist(6), mille komisjon on 2010. ja 2011. aastal esitanud ning mis käsitlevad direktiivide 91/440 ja 2001/14 liikmesriikidepoolset kohaldamist, eriti mis puudutab raudtee-ettevõtjate võrdset ja mittediskrimineerivat juurdepääsu infrastruktuurile, st raudteevõrgule. Niisuguseid hagisid ei ole varem esitatud, sest esimest korda saab Euroopa Kohus võimaluse võtta seisukoht raudteede liberaliseerimise kohta Euroopa Liidus ning eelkõige tõlgendada seda, mida nimetatakse kokkuleppeliselt „esimeseks raudteepaketiks”.
3. Mis puudutab esimest etteheidet, mis käsitleb olulisimate ülesannete täitmisel nõutavat sõltumatust, siis mulle näib, et liidu õigusega seotud probleemid selles kohtuasjas on mutatis mutandis samad nagu kohtuasjas C‑555/10: komisjon vs. Austria, sest mõlemad liikmesriigid valisid valdusühingu vormi, mille puhul on infrastruktuuriettevõtja olulisimad ülesanded delegeeritud eraldi äriühingule äriühingute kontsernis, kuhu kuulub ka raudtee-ettevõtjaid. Sel põhjusel on õiguslikud argumendid, mis ma esitasin oma ettepanekus täna esitatud viidatud kohtuasjas, kohaldatavad ka praeguses kohtuasjas, hoolimata mõnest erinevusest siseriiklikes õigusnormides, eelkõige mis puudutab äriühingute kontserne.
4. Seevastu komisjoni esitatud ülejäänud etteheited on uued võrreldes teiste eespool viidatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagidega.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Direktiivi 91/440 põhjenduses 4 on märgitud:
„[R]audteesüsteemi edasine arendamine ja tõhus majandamine muutuks lihtsamaks, kui transporditeenuste osutamine ja infrastruktuuri majandamine teineteisest eraldada; sellises olukorras on oluline, et kumbagi eespool nimetatud tegevust majandatakse eraldi ja neil on eraldi raamatupidamisarvestus[.]”
6. Direktiivi 91/440 artikli 6 lõigetes 1−3 on nähtud ette:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et äritegevuse kohta, mis on seotud raudtee-ettevõtjate osutatavate veoteenustega, ja äritegevuse kohta, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri majandamisega, koostatakse ja avaldatakse eraldi kasumiaruanded ja bilansid. Ühele nimetatud tegevusaladest makstud riiklikke vahendeid ei või teisele üle kanda.
Mõlema tegevusala raamatupidamises tuleb kõnealust keeldu arvesse võtta.
2. Samuti võivad liikmesriigid ette näha, et kõnealune lahushoidmine nõuab, et ühes ettevõttes luuakse selgepiirilised osakonnad või et infrastruktuuri majandab eraldiseisev üksus.
3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et II lisas loetletud olulisimad ülesanded, millega määratletakse infrastruktuuri võrdne ja mittediskrimineeriv kasutamine, antakse organitele või äriühingutele, kes ise raudteeveoteenuseid ei osuta. Sõltumata organisatsioonilistest struktuuridest tuleb tõendada, et see eesmärk on saavutatud.
Liikmesriigid võivad siiski määrata raudtee-ettevõtjatele või muudele organitele maksude kogumise ja vastutuse raudteeinfrastruktuuri majandamise, näiteks investeeringute, hoolduse ja rahastamise eest.”
7. Direktiivi 91/440 artikli 10 lõige 7 sätestab:
„Ilma et see piiraks konkurentsipoliitikat ja selle valdkonna eest vastutavaid institutsioone käsitlevate ühenduse ja siseriiklike määruste kohaldamist, jälgib direktiivi 2000/14/EÜ artikli 30 kohaselt moodustatud reguleeriv organ või mõni muu sama sõltumatu organ konkurentsi raudteeteenuste turul, sealhulgas raudtee-kaubaveo turul.
Kõnealune organ moodustatakse kooskõlas nimetatud direktiivi artikli 30 lõikes 1 sätestatud eeskirjadega. Taotlejad või huvitatud isikud võivad esitada kõnealusele organile kaebuse, kui nad leiavad, et neid on koheldud ebaõiglaselt, neid on diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud. Reguleeriv organ teeb kaebuse põhjal ja vajaduse korral omal algatusel võimalikult kiiresti otsuse asjakohaste meetmete kohta kõnealuste turgude negatiivsete arengute korrigeerimiseks. Et tagada vajalik kohtuliku järelevalve võimalus ja nõutav koostöö siseriiklike reguleerivate organite vahel, kohaldatakse sellistel juhtudel kõnealuse direktiivi artikli 30 lõiget 6 ja artiklit 31.”
8. Direktiivi 91/440 II lisas on toodud artikli 6 lõikes 3 osundatud olulisimate ülesannete loetelu:
„− ettevalmistustööd ja otsuste tegemine seoses raudtee-ettevõtete litsentseerimisega, sealhulgas üksiklitsentside andmine,
− otsuste tegemine seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine,
− otsuste tegemine seoses infrastruktuuri kasutusmaksuga,
− järelevalve teatavate teenuste osutamiseks vajalike avaliku teenindamise kohustuste üle”.
9. Direktiivi 2001/14 põhjendustes 7, 11, 16, 20, 21, 25, 32−40, 42 ja 44 on direktiivi eesmärgid sõnastatud järgmiselt:
„(7) Raudteeinfrastruktuuri optimaalse kasutamise soodustamine toob ühiskonna jaoks kaasa veokulu vähenemise.
[…]
(11) Maksustamise ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid peaksid võimaldama kõikidele ettevõtjatele ühetaolise ja diskrimineerimata juurdepääsu ning ausalt ja diskrimineerimata vastama kõikide kasutajate ning transpordiliikide vajadustele, niipalju kui võimalik.
[...]
(16) Maksustamise ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid peaksid võimaldama vaba konkurentsi raudteeteenuste pakkumise vallas.
[...]
(20) Soovitatav on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele võimaldada mõningast paindlikkust, et infrastruktuurivõrgustikku oleks võimalik tõhusalt kasutada.
(21) Läbilaskevõimsuse jaotamise ja maksustamise skeemide osas võib olla tarvis arvesse võtta asjaolu, et raudteeinfrastruktuuri võrgustik võib olla kavandatud erinevaid põhikasutajaid silmas pidades.
[...]
(25) Maksustamise ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemide osas tuleb arvesse võtta infrastruktuuri läbilaskevõimsuse üha suurenevat kasutust ning lõpuks läbilaskevõimsuse ammendumist.
[...]
(32) Oluline on minimeerida konkurentsimoonutusi, mis võivad maksustamispõhimõtete oluliste erinevuste tõttu tekkida raudteeinfrastruktuuride või transpordiliikide vahel.
(33) Soovitatav on määratleda infrastruktuuriteenuse need osad, mis on tingimata vajalikud, võimaldamaks ettevõtjal teenust osutada, ning mida tuleks osutada minimaalse juurdepääsutasu eest.
(34) Investeerimine raudteeinfrastruktuuri on soovitatav ning infrastruktuuri maksustamisskeemid peaksid pakkuma raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele soodustusi sobilike investeeringute tegemisel, kui need on majanduslikult ligitõmbavad.
(35) Iga maksustamisskeem saadab kasutajatele majanduslikke signaale. On oluline, et sellised raudtee-ettevõtjatele saadetavad signaalid oleksid järjepidevad ning suunaksid neid ratsionaalsetele otsustele.
(36) Võimaldamaks kehtestada infrastruktuuri kasutusmaksude sobilikud ning õiglased määrad, peavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad oma vara üle arvet pidama ja selle väärtuse kindlaks määrama ning jõudma täielikule selgusele infrastruktuuri käigushoidmise kulutegurite osas.
(37) Soovitatav on tagada, et transpordiotsuste tegemisel võetaks arvesse väliskulusid.
(38) On oluline kindlustada, et rahvusvahelise liikluse tasud võimaldavad raudteel täita turu vajadusi; sellest tulenevalt peaksid infrastruktuuri kasutustasud olema võrdsed rongiliikluse korraldamisega seotud otseste kuludega.
(39) Kulude infrastruktuuri kasutustasude arvelt katmise üldine määr mõjutab vajaliku riikliku toetuse suurust; liikmesriigid võivad kulude üldist katmist tasude, sealhulgas lisatasude või turu jaoks vastuvõetava osaga tootlusest nõuda erineval määral, tasakaalustades samas kulude katmist ja raudtee-kaubaveonduse konkurentsivõimet transpordiliikide seas. Siiski on soovitatav, et mis tahes infrastruktuuri kasutustasude skeem võimaldaks raudteevõrgustikku kasutada selliseks liikluseks, mis suudab vähemalt selle poolt tekitatavad lisakulud tasa teenida.
(40) Raudteeinfrastruktuur on loomulik monopol. Seepärast on vaja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutada kulusid kärpima ning oma infrastruktuuri tõhusalt majandama.
[...]
(42) Raudtee-ettevõtjatele antavad soodustused peavad olema seotud tegeliku kokkuhoiuga halduskulude arvelt; soodustusi võib kasutada ka infrastruktuuri tõhusa kasutamise edendamiseks.
[...]
(44) Läbilaskevõimsuse jaotamine on seotud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kuludega, mille tasumist tuleks nõuda.”
10. Direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud:
„Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu, teostab käesolevas peatükis kirjeldatud funktsioone, v.a tasude kogumine, õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu maksustamisorgan.”
11. Direktiivi 2001/14 artikkel 6 näeb ette:
„1. Liikmesriigid kehtestavad tingimused, vajadusel ka ettemaksud, tagamaks et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.
Ilma et see mõjutaks võimalikku pikaajalist eesmärki katta kõikide transpordiliikide infrastruktuurikulud kasutajate arvelt, lähtudes eri transpordiliikide diskrimineerimata konkurentsist tingimustes, kus raudteetransport suudab teiste transpordiliikidega konkureerida, võib liikmesriik artiklitega 7 ja 8 ette nähtud maksustamisraamistiku piires nõuda, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tasakaalustaks oma bilansi riikliku toetuseta.
2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist.
3. Liikmesriigid tagavad lõike 2 sätte täitmise kas pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahelise vähemalt kolmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.
[...]
5. Välja töötatakse kulude jaotamise meetod. Liikmesriigid võivad nõuda eelnevat heakskiitu. Kõnealust meetodit võib vajaduse korral ajakohastada vastavalt headele rahvusvahelistele tavadele.”
12. Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikes 3 on sätestatud:
„Olenemata lõigetest 4 või 5 või artiklist 8 kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.”
13. Direktiivi 2001/14 artikli 8 lõige 1 kõlab järgmiselt:
„Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub, nõuda tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveonduse optimaalse konkurentsivõime. Maksustamissüsteemi osas võetakse arvesse raudtee-ettevõtjate poolt saavutatud tootlikkuse kasvu.
Tasumäärade suurus ei või siiski takistada infrastruktuuri kasutamist turusegmentide poolt, kes suudaksid tasuda vähemalt raudteeveoteenuse osutamisega otseselt kaasnevad kulud ning turu jaoks vastuvõetava osa tootlusest.”
14. Direktiivi 2001/14 artikli 14 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võivad kehtestada infrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise raamistiku, rikkumata seejuures raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja sõltumatust, mis on ette nähtud direktiivi 91/440/EMÜ artikliga 4. Ette nähakse konkreetsed läbilaskevõimsuse jaotamise eeskirjad. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja viib läbi läbilaskevõimsuse jaotamise menetlused Eelkõige tagab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, et infrastruktuuri läbilaskevõimsust jaotatakse ausalt ja diskrimineerimata ning vastavalt ühenduse õigusele.
2. Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu, teostab lõikes 1 nimetatud ja käesolevas peatükis kirjeldatud funktsioone õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatu jaotamisorgan.”
15. Direktiivi 2001/14 artikkel 30 näeb ette:
„Reguleeriv organ
„1. [...] Organ tegutseb vastavalt käesolevas artiklis sätestatud põhimõtetele, kusjuures apelleerimise ja reguleerimisega seotud funktsioonid võib anda eri organitele.
2. Kui taotleja leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud, võib ta esitada reguleerivale organile apellatsiooni eelkõige raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või vajadusel raudtee-ettevõtja otsuste vastu, mis on seotud:
[...]
3. Reguleeriv organ tagab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kehtestatud tasud on II peatükiga vastavuses ning mittediskrimineerivad. [...]
4. Reguleerival organil on õigus asjassepuutuvas liikmesriigis nõuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, taotlejalt ja mis tahes kolmandalt poolelt asjassepuutuvaid andmeid, mis tuleb esitada viivitamata.
5. Reguleeriv organ peab kaebuste puhul otsuse tegema ning võtma meetmeid olukorra heastamiseks hiljemalt kahe kuu jooksul alates kogu teabe saamisest.
Olenemata lõikest 6 on reguleeriva organi otsus siduv kõikidele pooltele, keda see puudutab.
[...]”
B. Siseriiklik õigus
16. 27. detsembri 1993. aasta Allgemeines Eisenbahngesetzi (üldine raudteeseadus)(7), mida on muudetud 29. juuli 2009. aasta seadusega(8), § 5a lõikes 2 on nähtud ette:
„Raudteejärelevalveasutused võivad oma ülesannete täitmisel võtta nende suhtes, kelle suhtes on § 5 lõikes 1 toodud õigusnormid siduvad, meetmed, mis on vajalikud, et teha lõpp tuvastatud rikkumistele ja ennetada § 5 lõike 1 tulevasi rikkumisi.”
17. Üldise raudteeseaduse § 9a lõikes 1 on sätestatud:
„1. Raudteede avalik-õiguslikud haldajad peavad olema õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas sõltumatud raudteeveoettevõtjatest, kui tehtavad otsused käsitlevad rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist. Eelmises lauses kirjeldatud eesmärgi saavutamiseks tuleb:
1) raudteeäriühingutes, mis on üheaegselt nii raudteeveoettevõtjad ja raudteede haldajad, need kaks tegevust teineteisest lahutada, et usaldada kumbki ühele või mitmele eraldi ettevõtjale;
2) anda raudteede haldaja ja kolmandate isikute vahel sõlmitavatele lepingutele vorm, mis tagab esimesele organisatsioonilise sõltumatuse;
3) lubada otsuseid, mis käsitlevad sõiduplaani, rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist, teha ainult nendel raudteede haldaja töötajatel, kes ei täida ametikohustusi raudteeveoettevõtjates;
4) pidada lubamatuks seda, et kolmandad isikud annavad raudteede haldajale või tema töötajatele juhiseid otsusteks, mis käsitlevad sõiduplaani, rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist;
5) töötada välja, säilitada ja avaldada ettevõtjates § 9 lõike 1 esimese lause punktide 2 ja 3 tähenduses eeskirjad, mis takistavad kolmandatel raudteede haldajast erinevatel isikutel avaldada mõju otsustele, mis käsitlevad sõiduplaani, rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist; nendes eeskirjades tuleb eelkõige loetleda konkreetsed kohustused, mis töötajatel on ja mis takistavad niisuguse mõju avaldamist; lisaks on raudteede haldajad kohustatud pädeva järelevalveasutuse nõudmisel edastama viimasele selle esindaja nime, kes nende eeskirjade täitmise eest hoolitseb; esindaja peab edastama pädevale järelevalveasutusele igal aastal aruande ette tulnud probleemide ja nende lahendamiseks võetud meetmete kohta;
6) nimetada ettevõtjate § 9 lõike 1 esimese lause punktide 2 ja 3 tähenduses nõukogudesse erinevad isikud; nii ei saa raudteede haldaja nõukogus olla ei ettevõtjate § 9 lõike 1 esimese lause punktide 2 ja 3 tähenduses nõukogudesse kuuluvaid isikuid, ega nende töötajaid; seda õigusnormi kohaldatakse ka emaettevõtja muude osalemiste suhtes.”
18. Üldise raudteeseaduse § 14 lõikes 4 on nähtud ette:
„Raudteede haldajad peavad kehtestama oma tariifid vastavalt § 26 lõike 1 punktide 6 ja 7 alusel antud määrusele nii, et hüvitatakse kulud, mis nad tegid õigusaktides ette nähtud teenuste osutamiseks lõike 1 esimese lause tähenduses, ja et nad saavad veel ka kasumit, kui turg võimaldab. Seda tehes võivad nad raudteeteenuse osutamisega otseselt kaasnevatele kuludele lisada täiendavad summad, kusjuures võib teha vahet nii reisijate kaugveoteenuste, reisijate lähiveoteenuste ja kauba raudteeveo põhjal kui ka turusegmentide põhjal nende veoteenuste piires, tagades siiski konkurentsivõime, eelkõige rahvusvahelise kaupade raudteeveo puhul. Tasude tase ei või siiski ületada – mis puudutab teist lauset – turu ühe segmendi puhul raudteeteenuse osutamisega otseselt kaasnevaid kulusid koos kasumimääraga, kui turg võimaldab. § 26 lõike 1 punktide 6 ja 7 alusel antud määruses:
1) on lubatud teha erandeid tasu summa kindlaksmääramise viisist vastavalt esimesele lausele, kui kulud kaetakse muul moel, või
2) võib pädeval järelevalveasutusel lubada vabastada üldise otsusega pärast konsulteerimist liitvabariigi elektri‑ gaasi‑, side‑, posti‑ ja raudteeametiga (reguleeriv organ) kõik raudteede haldajad esimeses lauses kehtestatud nõuete järgimisest.”
19. Raudteeseaduse § 14c sätestab:
„1. Oma ülesannete täitmisel võib reguleeriv asutus võtta raudteeinfrastruktuuri avalik-õiguslike ettevõtjate suhtes meetmed, mis on vajalikud, et teha lõpp tuvastatud raudteeliiklust käsitlevate õigusaktide juurdepääsu raudteeinfrastruktuurile käsitlevate sätete rikkumistele ja ennetada tulevasi rikkumisi.
2. Üksused, millel on lubatud pääseda juurde infrastruktuurile, raudteeinfrastruktuuri avalik-õiguslikud ettevõtjad ja nende töötajad peavad võimaldama reguleerival organil ja tema esindajatel nende ametikohustuste täitmise ajal
1) siseneda äriruumidesse ja rajatistesse tavapärastel lahtiolekuaegadel ning
2) tutvuda raamatute, äridokumentide, failide ja muude dokumentidega ning salvestada need sobivatele andmekandjatele.
3. Üksused, millel on lubatud pääseda juurde infrastruktuurile, raudteeinfrastruktuuri avalik-õiguslikud ettevõtjad ja nende töötajad peavad andma reguleerivale organile ja tema esindajatele
1) kogu teabe,
2) kõik tõendid,
3) kõik vahendid ja abiteenused, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks.
Seda õigusnormi kohaldatakse ka pooleliolevate või lõpetatud läbirääkimiste suhtes, mis puudutavad infrastruktuuri kasutamise tasude summat jm. Antud teave peab olema täpne ja heauskselt koostatud. Iga isik, kes on kohustatud teavet andma, võib keelduda vastamast küsimustele, millele vastamine võib talle või tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 383 lõike 1 punktides 1−3 nimetatud liikmetele kaasa tuua kriminaalmenetluse ohu või väärteomenetluse.
4. Käesoleva seaduse kohaselt võib reguleeriv asutus lasta oma korraldusi kohaldada vastavalt õigusnormidele, mis reguleerivad haldusmeetmete elluviimist. Trahvi summa võib olla kuni 500 000 eurot.”
20. 1. juunil 1999 Deutsche Bahn AG (edaspidi „DB”) ja Deutsche Bahn Netz AG (edaspidi „DB Netz”) vahel sõlmitud kontrolli ülevõtmise ja kasumite ülekandmise lepingu paragrahvis 1 on 2. mai 2005. aasta muutmiskokkuleppe tulemusena tekkinud redaktsioonis sätestatud:
㤠1. DB Netz [...] juhtimine [...]
DB Netzi [...] õigusliku ja organisatsioonilise sõltumatuse põhimõttest ei ole otsuste osas, mis käsitlevad sõiduplaani, rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist, kõrvale kaldutud. DB [...] ei anna ühtegi juhist, mis selle põhimõtte järgimise ohtu seab.”
21. DB Netzi juhatuse kodukorra muudetud ja 9. mail 2005 jõustunud redaktsiooni paragrahvis 4 on nähtud ette:
㤠4. Otsuste tegemine
[…]
3. Juhatuse liikmed, kes täidavad ametikohustusi DB Netziga [...] seotud raudteeveoettevõtjates või nendega seotud ettevõtjates, ei osale hääletamises, kui tehakse otsuseid, mis käsitlevad sõiduplaani, rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist. Nad ei tohi ka osaleda nende otsuste ettevalmistamises.”
III. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
22. Komisjon saatis 2007. aasta mais Saksamaa ametiasutustele küsimustiku, et kontrollida, kuidas Saksamaa Liitvabariik on üle võtnud esimesse raudteepaketti kuuluvad direktiivid. Nimetatud liikmesriik vastas sellele 25. septembri 2007. aasta kirja ja täiendavalt 14. detsembri 2007. aasta kirjaga.
23. Komisjon juhtis 26. juuni 2008. aasta kirjas tähelepanu mittevastavustele Saksamaa raudteeliiklust käsitlevate õigusaktide ning direktiivide 91/440, 95/18/EÜ(9) ja 2001/14 vahel ning palus Saksamaa Liitvabariiki viia oma õigusaktid nendega vastavusse. Liikmesriik vastas sellele märgukirjale 22. oktoobri 2008. aasta kirjaga.
24. Komisjon saatis 24. veebruaril 2009 Saksamaa Liitvabariigile täiendava märgukirja, milles ta heitis viimasele ette direktiivide 91/440 ja 2001/14 kombineeritud tõlgendusel põhinevaid uusi rikkumisi, eelkõige infrastruktuuri kasutamise tasude kehtestamise ja Saksamaa reguleeriva organi volituste osas. Saksamaa Liitvabariik vastas nimetatud märgukirjale 17. märtsi 2009. aasta kirjaga.
25. Komisjon saatis 9. oktoobri 2009. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse, milles palus sel liikmesriigil võtta nõutud meetmed selle põhjendatud arvamuse järgimiseks kahe kuu jooksul alates selle kättesaamisest. Saksamaa Liitvabariik vastas põhjendatud arvamusele 3. detsembri 2009. aasta kirjaga ja vaidlustas rikkumise, mida komisjon talle ette heitis.
26. Et komisjon ei jäänud Saksamaa Liitvabariigi vastusega rahule, otsustas ta esitada käesoleva hagi, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. novembril 2010.
27. Euroopa Kohtu presidendi 19. mai 2011. aasta määrusega anti Tšehhi Vabariigile ja Itaalia Vabariigile luba astuda menetlusse Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks.
28. 23. mail 2012 toimunud kohtuistungil olid esindatud komisjon, Saksamaa Liitvabariik ja Itaalia Vabariik.
IV. Poolte väited ja argumendid
A. Esimene etteheide, mis käsitleb sõltumatust olulisimate ülesannete täitmisel
1. Poolte argumendid
29. Komisjon väidab, et üksus, millele on usaldatud direktiivi 91/440 II lisas nimetatud olulisimate ülesannete täitmine, peab olema mitte üksnes õiguslikult, vaid ka majanduslikult sõltumatu ettevõtjast, mis osutab raudteeveoteenuseid.
30. Ta märgib selles osas, et kuigi direktiivi 91/440 artikli 6 lõikes 3 ei ole sõnaselgelt nõutud, et üksus, millele on usaldatud olulisimate ülesannete täitmine, oleks „sõltumatu” äriühingutest, mis osutavad raudteeveoteenuseid, peaks selles õigusnormis kasutatud terminit „äriühing” siiski tõlgendama vastavalt Euroopa Kohtu praktikale nii, et see hõlmab kõiki üksusi, mis tegutsevad „majandusüksusena”, isegi kui nad ei ole õiguslikult eraldiseisvad.(10)
31. Komisjon väidab seejärel, et kui olulisimaid ülesandeid täidab niisugune raudteevaldusühingu kontrollitav äriühing nagu DB Netz, tuleb hinnata, mil määral ja missugustes tingimustes võib seda kontrollitavat äriühingut – mis on lisaks neid olulisimaid ülesandeid täitev infrastruktuuriettevõtja − pidada „sõltumatuks” ettevõtjast, mis osutab raudteeveoteenuseid (st valdusühingust ja tema kontrollitavatest äriühingutest, mis tagavad isikute ja kaupade vedamise teenuste osutamise), kuigi nad kuuluvad samasse kontserni.
32. Saksamaa Liitvabariik ei näinud ette tõhusaid süsteeme, mis tagavad infrastruktuuriettevõtja DB Netzi sõltumatuse organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas ning olulisimate ülesannete temapoolse sõltumatu täitmise. Komisjon järeldab sellest, et see liikmesriik on seega rikkunud kohustusi, mis tal on direktiivi 91/440 artikli 6 lõike 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14 artikli 4 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 kohaselt.
33. Komisjon väidab esiteks, et sõltumatusekohustuste järgimist peab kontrollima sõltumatu asutus, näiteks raudteeliiklust reguleeriv asutus, või kolmas isik. Konkurentidel peab olema võimalus esitada sõltumatusenõude mittejärgimise korral kaebus. Komisjon leiab, et Saksamaa pole järginud kumbagi nendest kahest õigusnormist.
34. Komisjoni sõnul ilmneb üldise raudteeseaduse §‑st 5a, et Eisenbahn-Bundesamtil (föderaalne raudteeamet, edaspidi „raudteeamet”) on lubatud kohaldada ainult neid sõltumatust käsitlevaid õigusnorme, mis on juba Saksa õiguses olemas, näiteks neid, mis on toodud üldise raudteeseaduse §‑s 9a. Raudteeametil ei ole mingit pädevust, et võtta vastu niisuguseid struktuurilisi meetmeid nagu valdusühingu organisatsioonilise struktuuri muutmine või otsused, mis käsitlevad infrastruktuuriettevõtja organisatsioonilist struktuuri võrreldes valdusühingu omaga, või nende juhtide väljavahetamine, kes ei vasta sõltumatusekriteeriumile, või ka olulisimate ülesannete korraldamise meetodite muutmine.
35. Teiseks leiab komisjon, et valdusühingu ja olulisi ülesandeid täitva üksuse vaheliste suhete sõltumatust peaksid reguleerima seaduse- või vähemalt lepingusätted. Sama kehtib ka olulisi ülesandeid täitva üksuse ja teiste raudteeteenuseid osutavasse kontserni kuuluvate ettevõtjate või muude valdusühingu kontrollitavate organisatsioonide vaheliste suhete kohta.
36. Komisjon väidab, et üldise raudteeseaduse § 9a, mis sisaldab sõltumatust käsitlevaid õigusnorme, ning raudteevaldusühingu kodukorra sellised sätted nagu kontrolli ülevõtmise ja kasumi ülekandmise lepingu § 1 lõige 3, mis keelavad DB‑l anda juhiseid, mis seavad DB Netzi sõltumatuse õigusliku vormi poolest ja organisatsiooniliselt kahtluse alla otsuste osas, mid käsitlevad sõiduplaani, rongiliinide eraldamist ja tasude kehtestamist, on kaitsemeetmed, millest üksi siiski ei piisa, et tagada olulisimate ülesannete sõltumatus, vältida huvide konflikte ja ületada valdusühingu organ, mis täidab kontrollimise olulisimaid ülesandeid.
37. Kolmandaks leiab komisjon, et valdusühingu juhatuse ja teiste valdusühingusse kuuluvate ettevõtjate juhatuse liikmed ei tohi kuuluda olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhatusse.
38. Tema sõnul on raske väita, et olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhatus on sel juhul valdusühingu juhatusest oma otsustusfunktsioonide osas sõltumatu, sest mõlemad juhatused koosnevad samadest isikutest. Komisjon märgib, et mitte ükski õigusnorm ei takista niisuguse olukorra tekkimist.
39. Neljandaks ei keela ükski õigusnorm olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhtidel ja olulisimaid ülesandeid täitvatel tippjuhtidel võtta mõistliku arvu aastate jooksul pärast asjaomasest üksusest lahkumist vastu ükskõik missugust tippjuhi ametikohta valdusühingus või teistes tema kontrollitavates üksustes.
40. Saksamaal ei ole selliseid õigusnorme ja praktikas on paljud DB Netzi juhid läinud üle valdusühingusse või teistesse tütarettevõtjatesse.
41. Viiendaks väidab komisjon, et olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhatuse liikmed tuleb ametisse nimetada selgelt kindlaks määratud tingimustel ja õiguslike kohustustega, mis tagavad, et tema otsused tehakse täiesti sõltumatult. Selle liikmed tuleb ametisse nimetada ja ametist tagasi kutsuda sõltumatu asutuse kontrolli all.
42. Kuuendaks arvab komisjon, et olulisimaid ülesandeid täitval üksusel peavad olema oma töötajad ja see peab asuma eraldi või kaitstud juurdepääsuga ruumides. Kodukorras või töölepingutes peaks olema selgelt märgitud, et suhtlemine valdusühingu ja teiste tema kontrollitavate ettevõtjatega peab piirduma olulisimate ülesannete täitmisega seotud ametliku suhtlemisega. Ligipääs arvutisüsteemidele peaks olema kaitstud nii, et tagab olulisimate ülesannete sõltumatuse.
43. Saksamaa valitsus väidab, et direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 2 ja artikli 14 lõikes 2 ei ole nõutud mitte täielikku majanduslikku sõltumatust, vaid vastavalt direktiivi 91/440 artikli 6 lõikele 3 koostoimes sama direktiivi II lisaga lihtsalt infrastruktuuriettevõtja sõltumatust õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustamisfunktsioonide osas ning seda teatavate selgelt kindlaks määratud otsuste tegemisel, näiteks rongiliinide jaotamine ja infrastruktuuri kasutamise tasude kehtestamine.
44. Saksamaa valitsus väidab, et sõltumatuse tõendamisega seotud analüüsikriteeriumid, mis on nähtud ette komisjoni talituste töödokumendi SEC(2006) 530(11) lisas 5, ei ole kooskõlas praegusel juhul asjakohaste siduvate õigusnormidega, milleks on direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 ja II lisa ning direktiivi 2001/14 artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 lõige 2. Lisaks ei avaldatud seda dokumenti Euroopa Liidu Teatajas ning see ei ole siduv õigusakt. Seega ei saa seda praeguses menetluses kasutada.
45. Mis puudutab esiteks sõltumatu asutuse poolset kontrolli, siis Saksamaa valitsus leiab, et raudteeametil on vastavalt üldisele raudteeseadusele eelkõige võimalus võtta vajalikud meetmed, et teha lõpp tuvastatud rikkumistele ning ennetada selle seaduse ja selle rakendussätete tulevasi rikkumisi. Raudteeamet võib ka teha muudatusi infrastruktuuriettevõtja ja valdusühingu õigussuhtes − eelkõige mis puudutab kontserni korraldusega seotud küsimusi − kui on tõendatud, et need muudatused aitavad tagada üldises raudteeseaduses loetletud ülesannete sõltumatuse.
46. Saksamaa valitsus väidab ka, et raudteeamet on kohustatud vaatama oma kaalutlusõiguse tavapärase kasutamise raames läbi kaebused. Seevastu konkurendi õigus nõuda kohtus raudteeameti sekkumist õiguslikku lahusust käsitlevate õigusnormide väidetava rikkumise tõttu on põhimõtteliselt võõras Saksamaa isikute huvide haldusliku kaitse süsteemile, milles saab tugineda üksnes subjektiivsete avalike õiguste rikkumisele ning kodanikul ei ole siiski võimalust astuda samme menetluse algatamiseks õiguse objektiivse kohaldamise eesmärgil.
47. Üldine raudteeseadus annab siiski konkurendile tõhusad vahendid oma individuaalsete õiguste kaitse tagamiseks. Konkurendid saavad nõuda Bundesnetzagenturi (föderaalne võrkudeamet) sekkumist, kui leiavad, et infrastruktuuriettevõtja otsustega on rikutud nende õigust, mille kohaselt peab neil olema mittediskrimineeriv juurdepääs infrastruktuurile.
48. Teiseks väidab Saksamaa valitsus, et üldise raudteeseaduse § 9a vastab täielikult liidu õiguses sätestatud nõuetele valdusühingu ja olulisimaid ülesandeid täitva üksuse vahelise sõltumatuse osas. Ta väidab, et raamatupidamislikult, tööoperatsioonide osas ja lõpuks ühinguõiguse seisukohast on tegemist lahutatusega, mis tagab vajaliku sõltumatuse.
49. Kolmandaks väidab Saksamaa valitsus, et komisjon ei tugine ühelegi kõnesolevate direktiivide sättele, kui järeldab, et valdusühingu ja sellesse kuuluvate ettevõtjate juhatuse liikmed ei tohi kuuluda olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhatusse.
50. Ta arvab, et kontrolli ülevõtmise ja kasumi ülekandmise leping ning DB Netzi juhatuse kodukord tagavad täielikult DB Netzi sõltumatuse otsustusfunktsioonide osas, õigusliku vormi poolest ja organisatsiooniliselt otsuste puhul, mis käsitlevad rongiliinide jaotamist ja infrastruktuuri kasutamise tasude kehtestamist. Lisaks ei ole kahekordsed mandaadid sõltumatusega vastuolus, sest vastavalt Saksa ühinguõigusele on iga juhatuse liige kohustatud isegi kahekordse mandaadi korral kaitsma selle äriühingu huve, millega ta konkreetselt tegeleb.
51. Mis puudutab neljandaks üleminekuperioodide puudumist, mida komisjon ette heidab, siis Saksamaa valitsus märgib, et ei direktiivi 91/440 artikli 6 lõikes 3 ega ka direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 2 ega artikli 14 lõikes 2 ole esitatud mingit õiguslikku põhjust, miks neid üleminekuperioode vaja on, ning seda ei põhjenda ka liidu raudteeliiklust käsitlevad õigusnormid. Võrdlus elektri‑ ja gaasisektorites kohaldatavate õigusnormidega ei ole samuti asjakohane, sest need õigusnormid võeti vastu alles hiljuti, kuid mitte raudteesektorit käsitlevad õigusnormid.
52. Viiendaks leiab Saksamaa valitsus, et esimesse raudteepaketti kuuluvatest direktiividest ei ilmne, et juhtimisorganite liikmeid tuleb ametisse nimetada ja ametist tagasi kutsuda sõltumatu ametiasutuse kontrolli all, mida komisjon püüab kohustuslikuks teha, soovides analoogia alusel kohaldada õigusnorme, millega reguleeritakse teisi valdkondi, milles on aga – vastupidi raudteesektorile – sätteid, mis käsitlevad sõnaselgelt ametissenimetamisi.
53. Kuuendaks väidab Saksamaa valitsus, et DB Netzi arvutisüsteemide korraldus vastab täielikult nõudele, et ta peab olema õigusliku vormi poolest ja organisatsiooniliselt sõltumatu otsuste osas, mis on rongiliinidele juurdepääsemise ja infrastruktuuri kasutamise tasude kehtestamise seisukohast määravad. Juurdepääs asjakohastele andmetele sõltub sellest, kas DB Netz annab juurdepääsuõigused.
54. Itaalia valitsus astus menetlusse, et toetada ainult neid argumente, mille Saksamaa valitsus esitas seoses esimese etteheitega.
55. Itaalia valitsus meenutab, et lahususkohustus, mille liidu seadusandja on raudteeveo ja infrastruktuuri majandamise ülesannete alal ette näinud, on raamatupidamislik.
56. Ta rõhutab, et komisjonil on vastuoluline lähenemine valdusühingu mudelile, sest see lähenemine viib kokkusobimatuse presumptsioonini, kuna seda mudelit on õigusaktides tunnustatud, kuid see saab olla kooskõlas direktiiviga ainult juhul, kui valdusühingul ei ole või ta ei kasuta ühtegi sellise ühingu eesõigust.
57. Õigusaktidega ei tahetud sugugi kehtestada kohustust lahutada omandistruktuurid või organisatsioonilised korrad, mis avaldavad majandamise sõltumatuse seisukohast samaväärset mõju, vaid järgida erinevat tüüpi organisatsioonimudeleid kasutada soovivate liikmesriikide ja ettevõtjate kaalutlusõigust ja tagada see.
58. Itaalia valitsus vaidlustab nii õigusnormide tekstist kui ka eesmärgist lähtudes komisjoni tõlgenduse osas, milles viimane leiab, et olulisimad ülesanded peaks usaldama üksustele väljaspool kontserni, millesse raudtee-ettevõtja kuulub.
2. Esimese etteheite analüüs
59. Nagu ma märkisin juba oma ettepanekus kohtuasjas C‑556/10: komisjon vs. Austria, ei ole direktiivi 91/440 artikli 6 lõikes 3 ning direktiivi 2001/14 artikli 4 lõikes 2 ja artikli 14 lõikes 2 ette nähtud olulisimaid ülesandeid täitva üksuse sõltumatuse kohustusest võimalik tuletada niisuguste liikmesriikide kohustust, kes on valinud valdusühingu mudeli – mille vastavust nendele nõuetele komisjon iseendest ei vaidlusta – võtta vastu seadused ja määrused ning sõlmida lepingud, mis on kooskõlas eespool viidatud komisjoni talituste töödokumendi SEC(2006) 530 lisaga 5.
60. Komisjoni talituste töödokument ei saa aga ei asendada ega täiendada direktiivi ja selle sätteid. Niisugune dokument võib kahtlemata väljendada komisjoni arvamust või täpsemalt „komisjoni talituste” oma, kuid selle normatiivne väärtus – kui see on olemas – ei ole isegi võrreldav komisjoni „teatiste” omaga, sest need teatised on ette nähtud ELT lepingus ja need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas kõikides keeltes. Liikmesriikide kohustused peavad ilmnema direktiivi tekstist, tõlgendatuna selle eesmärkidest lähtudes.(12)
61. Seega ei saa direktiivi 2001/14 eespool viidatud sätete vale või ebatäielikku ülevõtmist käsitleva hagi raames Saksamaa Liitvabariigile ette heita, et ta ei võtnud vastu erinorme, millega:
– lubatakse reguleerival organil kontrollida, kas järgitakse kohustusi, mille kohaselt peab maksustamisorgan olema sõltumatu, isegi läbilaskevõimsuse jaotamist;
– keelatakse valdusühingu ja sellesse kuuluvate teiste ettevõtjate juhatuse liikmetel olla olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhatuses;
– kehtestatakse üleminekuperioodid, mis takistavad oluisimaid ülesandeid täitva üksuse nõukogu liikmetel ja olulisimaid ülesandeid täitvatel tippjuhtidel võtta mõistliku arvu aastate jooksul vastu ükskõik missugust tippjuhi ametikohta valdusühingus või teistes tema kontrolli all olevates üksustes;
– määratakse kindlaks selged tingimused, mida kohaldatakse olulisimaid ülesandeid täitva üksuse juhatuse liikmete ametisse nimetamise suhtes ning mille kohaselt nende ametisse nimetamist ja ametist tagasi kutsumist kontrollib sõltumatu ametiasutus ja
– nõutakse, et olulisimaid ülesandeid täitval üksusel oleksid oma töötajad ja ta asuks eraldi ruumides, kusjuures kehtestatakse piirangud tema töötajate ja teiste valdusühingu kontrollitavate üksuste töötajate omavahelise suhtlemise suhtes.
62. Ma rõhutan, et hagi ei käsitle direktiivide 91/440 ja 2001/14 vale kohaldamist. Komisjon ei ole esitanud konkreetseid tõendeid, mis näitaksid, et olulisimaid ülesandeid täitva üksuse sõltumatuse nõuet ei ole praktikas järgitud.
63. Mulle näib, et Saksamaa õigusaktid võimaldavad viia ettevõtjate ühenduses läbi laiemat järelevalvet kui kohaldatakse Austrias. Ühendused võivad seega olla õiguslikult integreeritumad kui Austrias. Seetõttu on eraõiguslikesse õigusaktidesse lisatud erinevaid keelde, et takistada õigusaktides ette nähtud võimaluste kasutamist.(13)
64. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni esimene etteheide tagasi.
B. Teine etteheide, mis käsitleb tasude kehtestamist
1. Poolte argumendid
65. Komisjon väidab, et Saksamaa Liitvabariik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 1 kohaselt.
66. Ta väidab, et üldise raudteeseaduse artikli 14 lõikes 4, mille abil Saksamaa Liitvabariik need õigusnormid üle võttis, on lünki. See säte ei võimalda alati kindlalt selgeks teha, kas ja millal kohaldatakse direktiivis 2001/14 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud otseste kulude põhimõtet ja direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud kogukulude põhimõtet.
67. Ta märgib lisaks, et kui Saksamaa Liitvabariik valis nähtavasti kogukulude põhimõtte, jättis ta siiski täielikult täitmata direktiivi 2001/14 artikli 8 lõike 1 kohaldamiseks vajalikud tingimused ning eelkõige täpsustamata asjaolud, mille korral tuleb teha katse, kas turg talub kulusid, mis on vajalik selleks, et kontrollida, kas turu kõik segmendid suudavad neid taluda.
68. Saksamaa valitsus leiab, et mis puudutab konkurentsivõime arvessevõtmist, siis Saksamaa õigusnormid vastavad täielikult direktiivi 2001/14 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nõuetele. Direktiivis 2001/14 ei ole nõutud kulude talumise katse osas, et konkurentsivõimet hinnataks iga turusegmendi puhul eraldi. Üldise raudteeseaduse § 14 lõige 4, millega direktiivi 2001714 see artikkel üle võeti, kohustab selle õigusnormi adressaate kooskõlas direktiivi sõnastuse ja eesmärgiga ainult tagama konkurentsivõime, eelkõige rahvusvahelise kaubaveo osas. Siseriiklikus õiguses on seega direktiivi nõudeid ja eesmärke järgitud.
69. Saksamaa valitsus märgib ka, et kulud võib tasu summa kindlaksmääramisel täielikult kasutajale üle kanda. DB Netzil on seega õigus kehtestada oma tasud nii, et need katavad infrastruktuuri kulud, mida ei kata riigi toetused.
70. Saksamaa valitsus vaidleb vastu komisjoni väitele, et Saksamaa õigusnormides ei ole nähtud ette direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 1 nimetatud turusegmentide piiritlemist. Ta väidab, et ta tagab selle sätestatud eesmärgi kasuliku mõju üldise raudteeseaduse § 14 lõike 4 kolmanda lausega. Lisaks tuleneb hindade kindlaksmääramise sõltumatust reguleerivatest õigusnormidest, et liidu õigusaktidega on turul tegutsevatele ettevõtjatele usaldatud ülesanne hinnata nõudluse panust. Lõpuks ei ole direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 1 sõnaselgelt ette nähtud mingit laiemat nõuet, eelkõige veoettevõtjate teavitamise nõuet ei menetluse ega kontrolli osas.
71. Tšehhi valitsus toetab Saksamaa valitsuse argumente, mis käsitlevad komisjoni viidatud õigusnormide õiget kohaldamist, ning seda nii seoses kõikide etteheidetega, mille kohaselt võeti kõnesolevad liidu õigusnormide väidetavalt valesti üle, kui ka etteheitega, mille kohaselt rikuti väidetavalt direktiivi 2001/14 artikli 7 lõiget 3 koostoimes artikli 8 lõikega 1.
72. Mis puudutab konkreetsemalt direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 rikkumist, siis Tšehhi valitsus arvab, et selle kontrollimiseks, kas eespool viidatud õigusnorme on rikutud või mitte, tuleb teha selgeks mõiste „kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad”.
2. Teise etteheite analüüs
73. Liidu õigusnormid, mis käsitlevad infrastruktuuriettevõtja saadavaid tasusid, ei ole lihtsad. Direktiivi 2001/14 kohaselt võib tasusid nõuda järgmiselt:
– artikli 7 lõike 3 kohaselt võtab ta tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad;
– artikli 7 lõike 4 järgi võib infrastruktuuri kasutamise tasu sisaldada tasu, mis kajastab ülekoormusperioodidel tekkivat läbilaskevõimsuse nappust infrastruktuuri kindlaksmääratavas osas;
– artikli 7 lõike 5 kohaselt võib infrastruktuuri kasutamise tasu muuta, võtmaks arvesse rongi liikumisest tulenevate keskkonnamõjude hinda;
– artikli 8 lõike 1 järgi võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks nõuda lisatasusid;
– artikli 8 lõike 2 kohaselt võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja suurendada tasusid lähtuvalt kõnealuste projektide pikaajalistest kuludest ja
– artikli 12 esimese lõigu järgi võivad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad võtta nõuetekohast tasu läbilaskevõimsuse eest, mida taotletakse, kuid ära ei kasutata.
74. Infrastruktuuri kasutamise tasu määrab liikmesriigi kehtestatud kogumisraamistikus kindlaks infrastruktuuriettevõtja, kes tagab, et maksustamisskeem rajaneks kogu tema võrgus samadel põhimõtetel (direktiivi 2001/14 artikli 4 lõiked 1 ja 4). Direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 3 on sätestatud, et diskrimineerimise vältimiseks tagatakse, et iga konkreetse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja keskmised, maksimum- ja miinimumtasud infrastruktuuri teatud viisil kasutamise eest on võrreldavad ning sama turusegmendi võrreldavate teenuste suhtes kohaldatakse ühetaolisi tasusid. Võrguaruandes näitab infrastruktuuriettevõtja, et maksustamissüsteem vastab nimetatud tingimustele.
75. Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid tingimused, tagamaks et tavapärastes äritingimustes oleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutamise tasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.(14) Selle artikli lõike 5 kohaselt töötatakse välja kulude jaotamise meetod. Liikmesriigid võivad nõuda selle puhul eelnevat heakskiitu.
76. Ma arvan, et direktiivi 2001/14 sätted moodustavad keeruka süsteemi, milles on kehtestatud tegurid, mida infrastruktuuri kasutamise tasude kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta, eesmärgid, mida süsteemiga püütakse saavutada,(15) ning liikmesriigi, infrastruktuuriettevõtja ja direktiivi artiklis 30 ette nähtud reguleeriva organi vastavad volitused.
77. Infrastruktuuri kasutamise tasu lubatud taseme osas on direktiivis 2001/14 kindlaks määratud miinimum, mis vastab kuludele, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad (artikli 7 lõige 3),(16) ja maksimum, mis tuleneb raudteeinfrastruktuuriettevõtja kogukuludest (artikli 8 lõige 1). Selles vahemikus võib tasu puhul arvesse võtta ülekoormusperioodidel tekkivat läbilaskevõimsuse nappust (artikli 7 lõige 4), väliseid keskkonnakulusid (artikli 7 lõige 5) ja eriinvesteerimisprojekte infrastruktuuri parandamiseks (artikli 8 lõige 2). Lisaks on võimalik tasusid vähendada (artikkel 9).
78. Riigi ja infrastruktuuriettevõtja vastavate rollide osas tuleb märkida, et tasude kogumise raamistiku kehtestab ja infrastruktuuriettevõtja eelarvetasakaalu tagamiseks vajaliku rahastamise eest vastutab riik. Riik võib siiski lisatasude abil sisse nõuda kõik infrastruktuuri majandamise kulud, kui turg seda võimaldab, ning see ei välista infrastruktuuride kasutamist turusegmentide kaupa, mis suudavad vähemalt katta kulud, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad, ja lisaks kasumimäära.
79. Infrastruktuuri kasutamise tasu määrab seevastu kindlaks infrastruktuuriettevõtja. Direktiivi 2001/14 põhjendusest 12 ilmneb, et maksustamise ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid peaksid liikmesriikide poolt määratud raames hõlbustama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatel oma infrastruktuuride kasutuse optimeerimist. Niisugune optimeerimine tasude kehtestamise abil ei tundu mulle võimalik muidu, kui maksustamisskeemi raames jäetakse infrastruktuuriettevõtjale mõningane paindlikkus, mida on sõnaselgelt mainitud põhjenduses 20. Samamoodi on infrastruktuuriettevõtja tasude suurendamise või vähendamise volitustega, mis on sätestatud direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 2 ja artiklis 9.
80. Asjakohaste õigusaktide tõlgendamine näitab, et direktiiviga 2001/14 on loodud tasude kehtestamise valdkond, milles pädevus kuulub infrastruktuuriettevõtjale. Suhetes riigiga tuleneb selle valdkonna ülempiir nõudest, et infrastruktuuriettevõtjal peab olema tasude kehtestamise raames kaalutlusruum, mis võimaldab seda kasutada juhtimisinstrumendina.(17) Mittesõltumatute ettevõtjate osas on selle valdkonna alampiir niisugune, millest allpool on tegemist ainult „kogumisega”.(18)
81. Direktiivi üldisest ülesehitusest ilmneb aga, et selles soovitatakse anda infrastruktuuriettevõtjale tasude kehtestamise osas roll, mis hõlmab valikuid, mis eeldavad kohaldatavate meetodite ja erinevate reguleerimiseesmärkide kooskõlastamise osas – mis ei ole alati vastuoludeta − kaalutlusruumi. Niisugused valikud saavad põhineda üksnes turu-uuringul, mis käsitleb näiteks turusegmentide piiritlemist eesmärgiga teha kindlaks, kas „turg seda talub”.
82. Liikmesriigi kohustuste rikkumisi direktiivi 2001/14 ülevõtmise osas tuleb käesoleva etteheite raames(19) minu arvates seega hinnata, analüüsides kogu direktiiviga loodud regulatsiooni, mis käsitleb infrastruktuuri kasutamise tasusid.
83. Komisjoni argumendi osas, et üldise raudteeseaduse § 14 lõikes 4 on lüngad, sest see õigusnorm ei võimalda alati kindlalt selgeks teha, kas ja millal kohaldada direktiivi 2001/14 artikli 7 lõikes 3 sätestatud otseste kulude põhimõtet või direktiivi 2001/14 artikli 8 lõikes 1 sätestatud kogukulude põhimõtet, tõden, et see argument näib mulle põhinevat valel dihhotoomial. Nagu ma juba märkisin, ei ole selles direktiivis minu meelest ette nähtud mitte kaks alternatiivset meetodit, vaid vahemik, millel on alampiir, st rongiliikluse korraldamisega seotud otsesed kulud, ja ülempiir, mis vastab infrastruktuuriettevõtja kogukuludele. Nende kahe äärmuse vahel võib see ettevõtja kohaldada selles direktiivis ette nähtud täiendavaid tasude kehtestamise kriteeriumeid ning vähendada tasusid direktiivis 2001/14 sätestatud tingimustel ja seda, kui on, liikmesriigi vastu võetud tasude kogumise raamistikus.
84. Ma ei arva aga, et rikkumise tuvastamise vältimiseks peaksid liikmesriigid selleks, et vähendada kaalutlusruumi, mis infrastruktuuriettevõtjal tasude kindlaksmääramisel on, kehtestama üksikasjalikumad maksustamiseeskirjad, isegi konkreetsemad kui need, millega võetakse siseriiklikku õigusesse üle liidu seadusandja kehtestatud nõuetele vastavad normatiivsed nõuded. Mõiste „kogumise raamistik” kasutamine näitab minu arvates, et nad võivad seda teha teatavates piirides, kuid ainult nii, et järgivad direktiivi 91/440 artiklis 4 ette nähtud majandamise sõltumatust.(20)
85. Üldise raudteeseaduse § 14 lõikes 4, milles on lähtepunktiks võetud – sellest siiski absoluutset reeglit tegemata – infrastruktuuri kulude täielik sissenõudmine samaaegse turulepääsemise võimaldamisega, vastupidi rongiliikluse korraldamisega seotud otseste kulude hüvitamisele, näib minu meelest olevat kindlaks määratud infrastruktuuriettevõtja kaalutlusruum tasude kehtestamise valdkonnas, järgides rangelt direktiiviga kehtestatud nõudeid. Täpsemalt võimaldab siseriiklik õigusnorm infrastruktuuriettevõtjale teha vahet nii reisijate kaugveoteenuste, reisijate lähiveoteenuste ja kaupade raudteeveo põhjal kui ka turusegmentide põhjal nende veoteenuste piires. Ma ei usu, et direktiivi 2001/14 asjakohaste sätete ülevõtmine kohustaks liikmesriiki kehtestama selles osas üksikasjalikumaid nõudeid, kuid liikmesriik võib usaldada nende konkreetsema ülevõtmise, isegi nende kohaldamise infrastruktuuriettevõtjale, eelkõige mis puudutab turusegmendi majandusliku võimsuse uurimist.
86. Nendel põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni teine etteheide tagasi.
C. Kolmas etteheide, mis käsitleb ergutussüsteemi
1. Poolte argumendid
87. Komisjon väidab, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiget 2 ei ole Saksa õigusesse üle võetud. Tema arvates ei erguta ükski Saksamaa valitsuse nimetatud süsteemidest infrastruktuuriettevõtjat infrastruktuuri käigushoidmise kulusid või kasutustasude taset piirama. Veelgi enam, sõlmitud teenus‑ ja rahastamislepingud ei sisalda ühtegi sätet, mis näeks ette infrastruktuurikulude ja tasude vähendamise.
88. Saksamaa valitsus väidab, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 1 on lähtutud põhimõttest, et tuleb saavutada tasakaal ühelt poolt infrastruktuuri kasutamise tasudest saadavate tulude ning teiselt poolt infrastruktuurikulude vahel. Ta leiab, et infrastruktuuri käigushoidmise kulude tase, kasutustasude summa ja riigi toetuse suurus asetuvad majandussuhtesse, mis välistab ühepoolsed õiguslikud nõuded. Näiteks ei võimalda direktiiv allkirjastada ühepoolset kulude või tasude vähendamise kohustust. Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud kulude ja kasutustasude vähendamise eesmärgi poole püüdlemisel tuleb samal ajal järgida ohutusnõudeid ja infrastruktuuriteenuse kvaliteedi parandamise nõudeid.
89. Saksamaa valitsus väidab ka, et direktiivis 2001/14 ei ole nõutud kulude ja kasutustasude tegelikku vähendamist. See kohustus peab vastupidi olema tasakaalus võrreldes teiste nõuetega, mis on seotud tasude struktuuriga. Üldist tasakaalu tuleb seega reguleerida nii, et tagatakse pikaajalise eesmärgi saavutamine, milleks on tasakaal infrastruktuuritulude ja ‑kulude vahel.
90. Saksamaa valitsus väidab, et ta on direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 2 nõutava ergutussüsteemi täielikult üle võtnud. Teenus‑ ja rahastamisleping (Leistungs- und Finanzierungsvereinbarung, edaspidi „leping”) vastab lepingu direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 3 tähenduses suhtes kehtestatud tingimustele ning kujutab endast seega tõhusat süsteemi, millega ergutatakse kulusid ja kasutustasusid vähendama, nagu on selle direktiivi artikli 6 lõikes 2 ette nähtud.
91. Lepinguga on infrastruktuuriettevõtjatele kehtestatud nimelt arvukalt kohustusi kvaliteedi tagamise ja teavitamise vallas, selles sätestatud kvaliteedinõuded on struktureeritud nii, et tagatakse raudteeinfrastruktuuri täiustumine aastate jooksul, sellega piiratakse liitvabariigi toetusi väljavahetamisinvesteeringuteks summale 2,5 miljardit eurot aastas ning kohustatakse infrastruktuuriettevõtjaid nägema ette oma rahalised vahendid raudteede hooldamiseks.
92. Lõpuks on raudteesektoris palju süsteemseid tegureid, mis õhutavad kulusid vähendama, sest infrastruktuuriettevõtjaid tuleb juhtida nagu äriühinguid, mis peavad järgima eramajanduse põhimõtteid, ning seda eelkõige konkurentsipõhise ettevõttejuhtimisega, mille eesmärk on kasumi maksimeerimine – DB Netzi omaette motivatsioon, mis juhib tõhusalt kulude vähendamisele.
2. Kolmanda etteheite analüüs
93. Poolte arutelu kolmanda etteheite teemal tundub mulle keerukas ja sellega seotud küsimused rasked piiritleda.
94. See öeldud, tuleb märkida, et komisjoni seisukoha võib minu arvates kokku võtta nii, et Saksamaa ei erguta infrastruktuuriettevõtjat ei piirama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ega vähendama kasutustasude taset.
95. Saksamaa Liitvabariigi seisukohta tõlgendan nii, et leping kujutab tema meelest tõhusat süsteemi, millega ergutatakse infrastruktuuri käigushoidmise kulusid vähendama. Mis puudutab kasutustasusid, siis mulle näib, et see liikmesriik väidab sisuliselt, et direktiiv 2001/14 ei kohusta liikmesriike võtma juurdepääsutasude vähendamisele suunatud eraldi ergutusmeetmeid, vaid selles on nõutud, et selle eesmärgi poole püüeldakse kaudselt ergutusmeetmetega, mis võivad vähendada infrastruktuuri käigushoidmise kulusid.
96. Selle väite esimese osa kohta, mis käsitleb infrastruktuuri käigushoidmise kulusid, märgin kõigepealt, et direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 3 kohaselt võib sama artikli lõikes 2 toodud sätte ellu viia lepinguga, mille sõlmivad minimaalselt kolmeks aastaks pädev ametiasutus ja infrastruktuuriettevõtja ning milles on nähtud ette riigipoolne rahastamine. Mulle tundub, et leping vastab sellele formaalsele tingimusele.
97. Märgin, et lepinguga piiratakse liitvabariigi toetusi nii, et on kehtestatud kindel aastasumma, mille puhul ei ole võetud arvesse inflatsiooni, ja kohustatud infrastruktuuriettevõtjat seega oma tegevust tõhustama, sest tema suhtes kohaldatakse edasi kvaliteedistandardeid, mis võivad jääda samaks, aga mida võidakse ka karmistada. Lisaks on infrastruktuuriettevõtja kohustatud eraldama igal aastal teatava miinimumsumma väljavahetamisinvesteeringuteks. Veel on infrastruktuuriettevõtja kohustatud kasutama omaenese vahendeid võrgu hooldamiseks ja seda nii, et madalamate kuludega oleks tagatud samaväärne kvaliteet.
98. Mulle tundub, et lepingus kirjeldatud meetmed võivad ergutada infrastruktuuriettevõtjat infrastruktuuri käigushoidmise kulusid vähendama. Komisjoni kolmas etteheide saab olla tulemuslik ainult siis, kui direktiivi 2001/14 artikli 6 lõikes 2 on liikmesriikidelt nõutud, et nad võtaksid alati eraldi meetmed kasutustasude taseme alandamiseks.
99. Komisjoni arvates on liikmesriikidel see kohustus sõltumata infrastruktuuri majandamise tootlikkusest. See tähendab teiste sõnadega, et isegi kui infrastruktuuriettevõtja ei oleks suuteline sisse nõudma kõiki infrastruktuuri käigushoidmise kulusid, oleks liikmesriik kohustatud õhutama teda kandma ühe osa tõhususe kasvust tulenevast tulust üle võrgu kasutajatele.
100. Komisjoni seisukohta kinnitab mõistagi direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 sõnastus, milles on mainitud nii infrastruktuuri käigushoidmise kulusid kui ka kasutustasude taset. Põhjenduse 40 kohaselt on siiski „vaja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutada kulusid kärpima ning oma infrastruktuuri tõhusalt majandama”. Siin on nimetatud ainult kulusid.
101. Minu arvates ei ole komisjoni tõlgendus mõistlik, kui lähtuda direktiivi 2001/14 artikli 6 üldisest ülesehitusest. Selle direktiivi artikli 6 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et „[i]lma et see mõjutaks võimalikku pikaajalist eesmärki katta kõikide transpordiliikide infrastruktuurikulud kasutajate arvelt, lähtudes eri transpordiliikide diskrimineerimata konkurentsist tingimustes, kus raudteetransport suudab teiste transpordiliikidega konkureerida, võib liikmesriik artiklitega 7 ja 8 ette nähtud maksustamisraamistiku piires nõuda, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tasakaalustaks oma bilansi riikliku toetuseta”.(21)
102. Komisjoni tõlgendus sunnib riiki rahastama infrastruktuuri isegi siis, kui infrastruktuuriettevõtjal on tänu tegevuse tõhustamisele liikmesriigi õhutusel tekkinud tulud, mida ta saab kasutada oma eelarve tasakaalustamiseks selle asemel, et vähendada nende abil kasutustasusid.
103. Lisaks isegi eeldusel, et infrastruktuuriettevõtja eelarve on tasakaalus, võib direktiivi 2001/14 tasude kehtestamist käsitlev II peatükk, milles on lähtutud kulupõhise tasude kehtestamise põhimõttest, viia selleni, et pikaajalises perspektiivis põhjustavad infrastruktuuri käigushoidmise kulude vähenemised automaatselt kasutustasude taseme alanemisi.
104. Nendel põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni kolmas etteheide tagasi
D. Neljas etteheide, mis käsitleb reguleeriva organi volitusi
1. Poolte argumendid
105. Komisjon väidab, et Saksamaa Liitvabariik on jätnud täitmata kohustused, mis tal on direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 4 kohaselt koostoimes direktiivi 91/440 artikli 10 lõikega 7.
106. Komisjoni sõnul saab reguleeriv organ täita talle direktiivi 91/440 artikli 10 lõikega 7 kehtestatud kohustust jälgida korrapäraselt konkurentsi raudteeteenuste turul ja korrigeerida turgude negatiivsed arengud ainult siis, kui sõltumata konkreetsetest kaebustest või konkreetsest kahtlusest, et direktiive on rikutud, on tal lubatud raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjaid küsitleda ning tal on õigus sundida neid vastama, ähvardades asjakohaste karistustega. Kui tal ei ole andmeid, mis on saadud seda liiki teabepäringute abil, ei ole reguleeriv organ suuteline algatama menetlust omal algatusel ning ta peab alati tuginema kaebuse esitajate edastatud andmetele.
107. Lisaks leiab komisjon, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 4 on võetud üle ebatäielikult, sest selles artiklis ei ole tehtud vahet infrastruktuuriettevõtjate ja veoettevõtjate vahel.
108. Lõpuks märgib ta, et kui reguleerival organil ei ole võimalik lasta täita teabepäringut, saab ta tugineda üksnes andmetele, mida raudtee-ettevõtjad suvatsevad talle edastada, mis ei ole kooskõlas direktiivi 2001/14 eesmärkidega.
109. Saksamaa valitsus väidab, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõikes 4 ei ole nõutud, et reguleerival organil oleks pädevus, mis võimaldab saada teavet ilma igasuguse põhjuse või kahtluseta. Seda õigusnormi tuleks vastupidi tõlgendada kohaldamisala ja direktiivi reguleerimiseesmärgi kontekstis, milleks on raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja selle infrastruktuuri kasutamise tasude kehtestamine. Niisuguses kontekstis täidab reguleeriv organ pigem selle organi ülesannet, kellele esitatakse kaebusi ning kes valvab ja tagab, et juurdepääs raudteeinfrastruktuurile oleks läbilaskevõimsuse jaotamise ja tasude kehtestamise raames mittediskrimineeriv. Selles õigusnormis on nähtud ette ainult materiaalne õigus saada andmeid ja vastav kohustus neid esitada, ilma et direktiivis oleks käsitletud nende õiguste rikkumise eest määratavaid karistusi.
110. Samuti ei anta direktiivi 91/440 artikli 10 lõikega 7 reguleerivale organile õigusi saada andmeid või määrata karistusi konkurentsi järelevalve valdkonnas.
2. Neljanda etteheite analüüs
111. Mis puudutab direktiivi 91/440 artikli 10 lõike 7 esimest lõiku, siis selle õigusnormiga kohustatakse liikmesriike nägema ette, et vastavalt direktiivi 2001/14 artiklile 30 loodud reguleeriv organ kontrolliks konkurentsi raudteeturgudel, v. a juhul kui seda ülesannet täidab mõni muu sama sõltumatu organ.
112. Komisjoni arvates tuleneb sellest ülesandest, et sellel organil peab olema sõltumata konkreetsetest kaebustest või konkreetsest kahtlusest, et direktiive on rikutud, lubatud raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuriettevõtjaid küsitleda ning tal peab olema õigus sundida neid vastama, ähvardades asjakohaste karistustega.
113. Hästi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigid kohustatud looma halduslikud struktuurid, mis on vajalikud direktiivide kohaldamiseks, ja nägema ette karistused, mis on nendes ette nähtud kohustustega vastavuses, isegi kui puuduvad vastavad liidu õigusnormid. See kohtupraktika näib komisjoni etteheidet toetavat.(22)
114. Liikmesriigi kohustus, mida komisjon püüab direktiivi 91/440 artikli 10 lõikest 7 konkurentsi kontrollimise alal tuletada, viib tegelikult selleni, et reguleerivale organile antakse volitused, mis võimaldavad tal algatada uurimisi selles sektoris. Minu arvates on aga ühenduse konkurentsiõiguse seadusandlikus traditsioonis alati järgitud põhimõtet, et liidu seadusandja peab olema need volitused sõnaselgelt ja täpselt kindlaks määranud.(23)
115. Sel põhjusel ja et artikli 10 lõikes 7 ei ole üldse mainitud uurimisi, mida reguleeriv asutus läbi viib, arvan, et Saksamaa Liitvabariigile ei saa heita ette, et ta ei ole oma õigusaktides ette näinud niisuguseid uurimis‑ ja karistamisvolitusi, mis oleksid reguleerival asutusel sõltumata konkreetsetest kaebustest või konkreetsest kahtlusest, et direktiive on rikutud.
116. Mis puudutab direktiivi 2001/14 artiklit 30, siis selle lõikest 4 ilmneb, et reguleerival organil on õigus asjassepuutuvas liikmesriigis nõuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, taotlejalt ja mis tahes kolmandalt poolelt asjassepuutuvaid andmeid, mis tuleb esitada viivitamata. Sama artikli lõike 5 teise lõigu kohaselt on reguleeriva organi otsus siduv kõikidele pooltele, keda see puudutab.
117. Komisjoni arvates kohustab direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 4 liikmesriike ette nägema uurimis‑ ja karistamisvolitusi, mis kehtivad ka kõikide raudtee-ettevõtjate suhtes direktiivi 91/440 artikli 10 lõikes 7 osundatud konkurentsi kontrolli raames. Ma ei ole sellega nõus.
118. Nagu ma juba märkisin, ei saa direktiivi 91/440 artikli 10 lõikest 7 eraldi tõlgendatuna tuletada liikmesriikide kohustust näha konkurentsi kontrollimise raames ette uurimis‑ ja karistamisvolitused. Seda tõlgendust kinnitab asjaolu, et artikli 10 lõike 7 teises lõigus ei ole mingit – ei sõnaselget ega mõttest tulenevat – viidet direktiivi 2001/14 artikli 30 lõikele 4.(24) Direktiivi 91/440 artikli 10 lõikes 7 ette nähtud konkurentsi kontrollimise raames ei näi direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 4 olevat kohaldatav.
119. Seevastu direktiivi 2001/14 artiklis 30 ei ole nõutud, et reguleerival asutusel oleksid uurimis‑ ja karistamisvolitused konkurentsi järelevalve raames olukordades, mis ei kuulu selle artikli kohaldamisalasse. Selle artikli kohaldamisala on piiratud võrdse ja mittediskrimineeriva juurdepääsu küsimustega, täpsemalt taotlejate kohtlemise ja tasude kontrollimisega vastavalt selle lõigetele 2 ja 3. See valdkond hõlmab iseenesest eesmärki, milleks on teha raudteeteenuste pakkumise vallas võimalikuks vaba konkurents ja mida on mainitud sama direktiivi põhjenduses 16. Reguleeriva organi õigusele nõuda selle artikli lõikes 4 nimetatud asjassepuutuvaid andmeid on kehtestatud samad piirid.
120. Nendel põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata komisjoni neljas etteheide tagasi.
V. Kohtukulud
121. Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
122. Kuna Saksamaa Liitvabariik nõudis, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt, tuleb see taotlus rahuldada, kui liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi jäetakse terves ulatuses rahuldamata, nagu mina soovitan.
123. Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad Tšehhi Vabariik ja Itaalia Vabariik, kes taotlesid luba astuda menetlusse, ise oma kohtukulud.
VI. Ettepanek
124. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
3. Tšehhi Vabariik ja Itaalia Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.