Schwenk Zement KG 23. mail 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 14. märtsi 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-306/11: Schwenk Zement KG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-248/14 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Schwenk Zement KG (esindajad: advokaadid M. Raible ja S. Merz)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

1. tühistada Üldkohtu (seitsmes koda) 14. märtsi 2014. aasta otsus kohtuasjas T-306/11 osas, milles apellandi hagi jäeti rahuldamata;

2. täies ulatuses tühistada komisjoni 30. märtsi 2011. aasta otsus K(2011) 2367 (lõplik) (juhtum COMP/39520 – tsement ja sellega seotud tooted) ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel apellanti puudutavas osas;

3. teise võimalusena punktis 2 toodud nõudele saata asi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks vastavalt sellele, kuidas Euroopa Kohus on oma otsuses õigusküsimused lahendanud;

4. igal juhul mõista komisjonilt välja apellandi kohtukulud Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Euroopa Liidu Üldkohtu (edaspidi „Üldkohus”) 14. märtsi 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-306/11, niivõrd kuivõrd see puudutab apellanti. Kõnealune kohtuotsus tehti SCHWENK Zement AG-le teatavaks 14. märtsil 2014.

Kohtuotsuses rahuldas Üldkohus osaliselt ja jättis osaliselt rahuldamata apellandi esitatud hagi komisjoni 30. märtsi 2011. aasta otsuse K(2011) 2367 (lõplik) määruse nr 1/2003¹ artikli 18 lõike 3 kohases menetluses (juhtum COMP/39520 – tsement ja sellega seotud tooted) peale.

Apellant esitab kolm väidet:

Esiteks väidab apellant, et kohus rikkus komisjoni tegevuse hindamisel proportsionaalsuse põhimõtet. Üldkohus rikkus liidu õigust, kuna ta jättis tähelepanuta proportsionaalsuse põhimõttele omase hierarhilise suhte, mille puhul kahtluse korral kohaldatakse kahest olemasolevast meetmest leebemat. Tuginedes vaid teabe saamise suuremale kindlusele, peab Üldkohus lubatavaks, et otse apellandile adresseeriti teabe nõudmise otsus vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 3. See ei ole proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt piisav.

Teiseks ei olnud Üldkohtu üksikjuhtumi analüüs piisav ja seejuures ei võetud arvesse apellandi olulist panust. Üldkohus ei analüüsinud üksikjuhtumit ega võtnud arvesse apellandiga seotud erilisi asjaolusid. Pigem lähtus Üldkohus tsemenditootjate suurest arvust.

Kolmandaks leiab apellant, et põhjendamiskohustust rikkudes luges Üldkohus komisjoni formaalsed selgitused piisavaks. Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust kahes tähenduses. Esiteks rikkus Üldkohus nõudeid, mis puudutavad komisjoni õigusaktide põhjendamise kohustust, mille aluseks on ELTL artikli 296 lõige 2 ja määruse nr 1/2003 artikkel 18. Teiseks rikkus Üldkohus iseenda väljatöötatud nõudeid seoses põhjendamiskohustusega. Lõpuks viis Üldkohtu hinnang selleni, et puudub võimalus kontrollida proportsionaalsuse põhimõtte järgimist. Kui Üldkohtu otsus peaks selles osas jõusse jääma, muutuks proportsionaalsuse põhimõte määruse nr 1/2003 artikli 18 uurimismeetmete raames ainetuks.

____________

¹ Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).