KOHTUJURISTI ETTEPANEK
F. G. JACOBS
esitatud 26. mail 20051(1)
Kohtuasi C-405/03
Class International BV
versus
Unilever NV ja teised
1. Käesolevas eelotsusetaotluses küsib Gerechtshof te ’s-Gravenhage (piirkondlik apellatsioonikohus, Haag) Euroopa Kohtult peamiselt selgitust kaubamärgidirektiivi(2) artiklis 5 sisalduva väljendi „[kaubamärgi] kasutamine kaubandustegevuse käigus” tähenduse kohta. Täpsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus i) kas „[kaubamärgi] kasutamiseks kaubandustegevuse käigus” artikli 5 tähenduses tuleks pidada algupärase kaubamärgiga varustatud ühendusevälise kauba välistransiidiprotseduuri alusel ühendusse toomist, sellise kauba ladustamist ühenduse tollilaos või selliselt ladustatud kauba müügiks pakkumist või müümist, kõigil juhtudel ilma kaubamärgi omaniku loata, ning ii) kummal poolel lasub tõendamiskoormis sellistest olukordadest tulenevates kaubamärgiõiguste rikkumist käsitlevates menetluses.
2. Kaubamärgi omaniku luba sellisteks toiminguteks on oluline kaubamärgiõiguste ammendumist silmas pidades. See põhimõte, mille Euroopa Kohus töötas välja algselt seoses EÜ asutamislepingu artiklitega 30 ja 36 (nüüd EÜ artiklid 28 ja 30), kajastub nüüd kaubamärgidirektiivi artiklis 7. Selle põhimõtte tuum seisneb selles, et kaubamärgi omanik ei või kasutada oma õigusi kauba suhtes, mille ta on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud või mis on seal turule viidud tema loaga.(3)
Ühenduse õiguslik raamistik
Kaubamärgiõigus
3. Kaubamärgidirektiivi artiklis 5 on sätestatud:
„1. Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
[...]
3. Lõigete 1 ja 2 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
a) [...]
b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;
c) kaupade importimine või eksportimine kõnealuse tähise all;
[…].”
4. Ühenduse kaubamärgimääruse(4) artikli 9 lõike 1 punkt a ja lõike 2 punktid b ja c sisaldavad ühenduse kaubamärkide kohta samasuguseid sätteid nagu kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 1 punkt a ja lõike 3 punktid b ja c.
Tollialased õigusaktid
5. EÜ artikkel 24 sätestab:
„Kolmandast riigist tulevad tooted loetakse liikmesriigis vabas ringluses olevaks, kui on täidetud impordiformaalsused ning tasutud tollimaksud [...], mida tuleb maksta selles liikmesriigis, ja kui selliseid tolli- või muid makse pole täielikult või osaliselt tagastatud”.
6. Määruse nr 2913/92(5), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 37 lõige 1 sätestab, et ühenduse tolliterritooriumile toodud kaup kuulub tollijärelevalve alla selle saabumisest alates. Artikli 38 lõike 1 punkt a sätestab, et isik, kes kauba ühenduse tolliterritooriumile toob, toimetab selle viivitamata tolli määratud tolliasutusse. Artikkel 48 nõuab tollile esitatud ühendusevälisele kaubale tollikäitlusviisi määramist.
7. Määruse nr 2913/92 artikli 4 punktis 15 esitatud määratluse kohaselt hõlmab „tollikäitlus” kauba suunamist tolliprotseduurile. Artikli 4 punkti 16 määratluse kohaselt hõlmab „tolliprotseduur” „transiiti” ja „tolliladustamist”.
8. Artikkel 59 sätestab:
„1. Kõigi kaupade kohta, mis soovitakse tolliprotseduurile suunata, tuleb esitada kõnealusele tolliprotseduurile vastav tollideklaratsioon.
2. […] transiidiks või tolliladustamiseks deklareeritud ühenduse kaup kuulub tollijärelevalve alla alates tollideklaratsiooni aktsepteerimisest kuni kauba väljaviimiseni ühenduse tolliterritooriumilt, selle hävitamiseni või tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseni.”
Välistransiidiprotseduur
9. Välistransiidiprotseduur on üldiselt seotud kolmandatest riikidest tuleva kaubaga, mis ei ole ühenduses vabas ringluses. Euroopa Kohus on selle protseduuri aluseks olevat juriidilist fiktsiooni selgitanud järgmiselt:
„Sellele protseduurile suunatud kauba suhtes ei kohaldata vastavat imporditollimaksu ega muid kaubanduspoliitilisi meetmeid; see poleks nagu ühenduse tolliterritooriumile saabunud. Tegelikkuses on see kaup imporditud kolmandast riigist ning läbib ühte või mitut liikmesriiki enne, kui see eksporditakse muusse kolmandasse riiki.”(6)
10. Määruse nr 2913/92 artikli 91 lõige 1 sätestab, et välistransiidiprotseduur „võimaldab ühenduse tolliterritooriumi ühest punktist teise liikuda järgmistel kaupadel: […] ühenduseväline kaup, ilma et selle suhtes kohaldataks imporditollimaksu ja muid makse või kaubanduspoliitilisi meetmeid”.
11. Artikkel 92 sätestab, et välistransiidiprotseduur lõpetatakse, „kui kaup koos asjakohaste dokumentidega esitatakse sihtkoha tolliasutuses kooskõlas kõnealust protseduuri reguleerivate sätetega”. Sihtkoha tolliasutus on tolliasutus, kus transiidiprotseduuril olev kaup tuleb esitada transiitveo lõpetamiseks.(7)
Tolliladustamine
12. Tolliladustamine on protseduur, mis võimaldab importijatel imporditud kauba ladustada, kui importimise ajal ei ole teada, kuidas kaup realiseeritakse. Kauba võib järgnevalt reeksportida, sel juhul ei ole vaja maksta imporditollimakse, või lubada vabasse ringlusse ning maksta seega imporditollimaksud. Euroopa Kohus on sedastanud, et „tolliladude esmane eesmärk on võimaldada kauba ladustamist”, mitte aga kauba liikumist ühest turustusetapist teise.(8)
13. Kuna tolliladustamine kuulub majandusliku mõjuga tolliprotseduuride hulka,(9) eeldab selle kasutamine tolli antud luba.(10) Selline luba antakse üksnes isikutele, kes esitavad toimingute nõuetekohaseks läbiviimiseks vajalikud tagatised, ning siis, kui toll saab protseduuri üle järelevalvet teostada ja seda kontrollida, ilma et oleks vaja rakendada asjassepuutuvatele majanduslikele vajadustele mittevastavaid meetmeid.(11)
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14. SmithKline Beecham plc on Ühendkuningriigi õiguse alusel asutatud äriühing, kes on klassi 3 (hambapastad või -pulbrid) kuuluvate kaupade osas kahe Beneluxi kaubamärgi omanik. Beecham Group plc on Ühendkuningriigi õiguse alusel asutatud äriühing, kes on ühe Beneluxi kaubamärgi ja ühenduse kaubamärkide omanik; kõik asjaomased kaubad kuuluvad klassi 3. Tegemist on Aquafreshi kujutismärgiga, mis koosneb stiliseeritud punase-, valge- ja sinisetriibulisest hambapastaribast. Viitan edaspidi SmithKline Beecham plc’le ja Beecham Group plc’le ühiselt kui „kostjatele”.(12)
15. Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing Class International BV („hageja”) ostis aastatel 2001 ja 2002 kaubakonteinereid ühelt Lõuna-Aafrika äriühingult. Käesolev menetlus puudutab konteineritäit asjaomase kaubamärgiga hambapastatooteid. Kaup toodi 2002. aasta veebruaris hageja soovil väljastpoolt Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) Rotterdami ning paigutati seal tollilattu. Tooted on kaubamärgistatud originaalkaup, kuid kostjad ei olnud ega ole ka praegu nende EMP-sse toomiseks luba andnud.
16. 5. märtsil 2002 pidas toll kõnealuse konteineri kostjate taotlusel kinni. Hageja kirjalikest märkustest selgub, et kinnipidamine toimus ühenduse õigusakti alusel, mis keelab võltsitud ja piraatkauba muu hulgas tolliladustamis- ja välistransiidiprotseduurile suunamise(13) ja mille alusel võib toll kinni pidada kauba, mille puhul on tõendatud, et see on võltsitud või piraatkaup, ja mille kohta kaubamärgi omanik, kelle õigusi on väidetavalt rikutud, on saanud vastava otsuse asjaomastelt tolliasutustelt. Hiljem selgus, et kõnealune kaup ei olnud võltsitud või piraatkaup nimetatud õigusakti tähenduses.
17. Rechtbank te Rotterdam’i esimees lükkas tagasi hageja taotluse kinnipeetud kaup vabastada ja mõista kostjatelt välja kahjutasu. Hageja esitas selle peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof te ’s-Gravenhage’le; kostjad esitasid vastuapellatsiooni. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioon käsitlevad küsimust, kas transiitkauba tollistaatust omava kaubamärgistatud originaalkauba ajutist ladustamist tollilaos ja/või sellise kauba transiiti EMP-st väljapoole jäävatesse riikidesse tuleks lugeda kaubamärgi kasutamiseks kaubamärgidirektiivi artikli 5 tähenduses.
18. Gerechtshof te ’s-Gravenhage leiab, et ei ole tõendatud, et hambapastatoodete Madalmaade territooriumile saabumise või nende kinnipidamise hetkel oleks neile ostja olemas olnud. Eelkõige märgib Gerechtshof, et ei ole veenvalt tõendatud, et hambapastatooted müüdi ja on kavas toimetada Ukrainas asuvale kliendile, nagu väidab hageja. Samuti ei ole tõendatud, et hambapastatooted müüdi ja on kavas toimetada EMP-s asuvale kliendile. Gerechtshof ei välista siiski võimalust, et hambapastatoodete esimeseks ostjaks võib osutuda EMP-s asutatud ettevõtja.
19. Gerechtshof te ’s-Gravenhage on menetluse peatanud ning esitanud Euroopa Kohtule järgmised küsimused:
„1. Kas kaubamärgi omanik võib keelata kolmandast riigist pärinevate ja kaubamärgiga [kaubamärgidirektiivi] ja/või määruse nr 40/94 tähenduses tähistatud kaupade ilma kaubamärgi omaniku loata toomise liikmesriigi (käesoleval juhul Madalmaad või Beneluxi riigid) territooriumile allpool toodud tähenduses kaupade transiidi või transiitkaubanduse raames?
2. Kas direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause, loetuna koos artikli 5 lõike 3 punktidega b ja c, ning teiselt poolt määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 esimese lause, loetuna koos artikli 9 lõike 2 punktidega b ja c, tähenduses hõlmab väljend „kaubandustegevuse käigus kasutamine” eelnimetatud direktiivi [Eenvormige Beneluxwet op de merken’i (Beneluxi ühtne kaubamärgiseadus)] ja/või määruse nr 40/94 tähenduses kaubamärgiga varustatud) originaalkauba ladustamist liikmesriigi territooriumil asuvas tolliasutuses või tollilaos, kui kaubamärgi omanik või keegi teine ei ole tema loaga kõnealuseid väljastpoolt EMP-d pärinevaid kaupu EMP-sse toonud ning kui neil on tollitehniliselt ühendusevälise kauba staatus (näiteks T1 või haldus-saatedokument)?
3. Kas esimesele ja teisele küsimusele antavat vastust mõjutab see, kas selle kauba saabumisel nimetatud territooriumile on kauba lõppsihtpunkt kindlaks määratud või mitte või kas kauba kohta on (ostu)leping kolmandas riigis asuva kliendiga sõlmitud või mitte?
4. Kas esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastamisel mängivad rolli täiendavad asjaolud, näiteks:
a) see, et ettevõtja, kes on asjaomase kauba omanik või kes võib seda käsutada ja/või on hõivatud sarnase kaubandustegevusega, asub mõnes liikmesriigis;
b) see, et mõnes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupa, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele kaupmehele, kes asub teises liikmesriigis, ja kaubatarne koht ei ole (veel) kindlaks määratud;
c) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupa, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele ettevõtjale, kes asub teises liikmesriigis, müügiks pakutava või müüdava kaubatarne koht on kindlaks määratud, kuid selle lõppsihtpunkt mitte ja seda kas koos sõnaselge viitega või lepingulise piiranguga, et tegemist on ühendusevälise (transiidil oleva) kaubaga, või ilma selleta;
d) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupa väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale, kui kaubatarne koht ja/või lõppsihtpunkt on kindlaks määratud või seda ei ole tehtud;
e) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupa väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale ja mistõttu (sarnase kaubandustegevusega hõivatud) ettevõtja teab või peaks teadma, et kõnealune ettevõtja müüb nimetatud kaubad lõpptarbijatele EMP-s või tarnib need kaubad neile?
5. Kas esimeses küsimuses nimetatud sätetes kasutatud sõna „pakkumine” tuleb käsitleda nii, et see tähendab ka (direktiivi, Beneluxi ühtse kaubamärgiseaduse ja/või määruse nr 40/94 tähenduses kaubamärgiga varustatud) originaalkaupade, mis on mõne liikmesriigi territooriumil ladustatud tolliasutuses või tollilaos, (müügiks) pakkumist kolmandas ja neljandas küsimuses toodud asjaoludel, kui kaubamärgi omanik või keegi teine isik tema loaga ei ole väljastpoolt EMP-d pärit olevaid kaupu EMP-sse importinud ning kui neil kaupadel on ühendusevälise kauba staatus (näiteks T1 või haldus-saatedokument)?
6. Kummal poolel lasub tõendamiskoormis esimeses, teises ja viiendas küsimuses toodud toimingute suhtes?”
20. Oma kirjalikud märkused on esitanud hageja, kostjad ja komisjon.
21. Kuna ühenduse kaubamärgidirektiivi artikkel 9 annab ühenduse kaubamärgi omanikele samasuguse kaitse nagu kaubamärgidirektiivi artikkel 5 registreeritud kaubamärgi omanikele, viitan eelotsuse küsimusi arutades lihtsuse huvides üksnes direktiivile.
Esimene küsimus
22. Oma esimeses küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kaubamärgi omanik võib keelata kaubamärgistatud kauba toomist ilma tema loata kolmandatest riikidest mõne liikmesriigi territooriumile transiidi või transiitkaubanduse raames.
23. Pooled näivad ühel meelel olevat selles, et „transiidi” all mõtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus ühenduse välistransiidiprotseduuril oleva ühendusevälise kauba liikumist läbi liikmesriikide territooriumide ning „transiitkaubanduse” all toiminguid ühendusevälise kaubaga, mille impordiformaalsused ei ole veel täidetud, mida ei ole seega ametlikult ühendusse imporditud ning millel seetõttu säilib ühendusevälise kauba staatus seni, kuni olukord ei muutu. Transiitkaubandus võib hõlmata tolliladustamisprotseduuril olevat kaupa; küsimus, kas kauba ladustamisega tollilaos rikutakse selle kaubaga seotud kaubamärgiõigusi, on eelotsusetaotluse teise küsimuse teema, samas kui küsimus, kas selliselt ladustatud kauba müügiks pakkumine või müümine kujutab endast kaubaga seotud kaubamärgiõiguste rikkumist, on eelotsusetaotluse neljanda ja viienda küsimuse teema.
24. Hageja leiab, et esimesele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Kui ühendusevälise kauba toomist ühendusse transiitkaubanduse käigus peetaks „[kaubamärgi] kasutamiseks kaubandustegevuse käigus” kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses, piiraks see märkimisväärselt liikmesriikide majandustegevust, sest igasugune kaubamärgistatud kauba transiit ja transiitkaubandus, mis toimub ilma kaubamärgi omaniku loata, oleks kaubamärgiõiguste rikkumine. See ei saa olla ühenduse seadusandja eesmärk või kavandatud mõju. Juba 26. septembri 2000. aasta otsusest kohtuasjas C‑23/99: komisjon v. Prantsusmaa(14) ja 23. oktoobri 2003. aasta otsusest kohtuasjas C‑115/02: Rioglass ja Transremar(15) on selge, et selline piiramine ei ole ühenduse õiguse kohaselt õigustatud.
25. Kostjad on vastupidisel arvamusel. Nad väidavad, et „kaubandustegevuse käigus kasutamine” hõlmab kogu ärilist või kutselist (v.a puhtteaduslikel eesmärkidel) kasutamist. Kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punktis c sätestatud kaubamärgistatud kauba import tähendab nende arvates kauba toomist liikmesriigi territooriumile. Impordi eesmärk – vähemalt käesolevas asjas – on ärilise kasu saamine. Asjaolu, et impordiformaalsused ei ole veel täidetud ja kaup ei ole seetõttu veel vabas ringluses, ei oma seega mingit tähtsust. Suurema osa transiidiprotseduuride puhul on oht, et kaup võidakse EMP-s vabasse ringlusse viia ilma kaubamärgi omaniku loata, kellel peab seetõttu olema võimalus keelata kauba importi ja ka selle kas või ajutist riigis viibimist.
26. Komisjon on seisukohal, et „kaupade importimine [...] tähise all” kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punkti c tähenduses ei hõlma nende toomist ühendusse transiidiprotseduuri alusel. Ehkki artikli 5 lõike 3 punkt c ei ole täielikult selge, näitab õigusloome ajalugu, et selle eesmärk on võimaldada kaubamärgi omanikul keelata üksnes kauba importimist eesmärgiga viia see ühenduses turule. See tõlgendus on kooskõlas ka vabas ringluses oleva kauba määratlusega EÜ artiklis 24, sest kui kaup on transiidil, siis impordiformaalsusi ei täideta või ei tasuta tollimakse.
27. Ehkki esimene küsimus on sõnastatud üldiselt, palutakse selles minu arvates sisuliselt tõlgendada kaubamärgidirektiivi artiklit 5, mis käsitleb kaubamärgist tulenevaid õigusi. Artikli 5 lõige 1 sätestab, et kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt annab see ainuõigus omanikule õiguse takistada kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud. Käesolevas asjas püüab kaubamärgi omanik keelata tema algupärase kaubamärgiga varustatud kauba toomist ühendusse ühenduse välistransiidiprotseduuri alusel ilma tema loata. Seega küsitakse selle küsimusega peaasjalikult seda, kas kaubamärgistatud kauba kolmandast riigist ühendusse toomine välistransiidiprotseduuri alusel ilma kaubamärgi omaniku loata rikub kaubamärgi omanikule kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõikega 1 antud ainuõigust ja eelkõige, kas see tähendab „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.
28. Euroopa Kohus on otsustanud, et kaubamärgiga identse tähise kasutamine on kaubandustegevuse käigus kasutamine juhul, kui see toimub äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte eraviisiliselt.(16) Samuti on Euroopa Kohus selgitanud, et artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud ainuõigus on antud selleks, et kaubamärgi omanik saaks kaitsta enda kui kaubamärgi omaniku spetsiifilisi huvisid või teisisõnu selleks, et tagada, et kaubamärk täidaks oma funktsioone. Selle õiguse kasutamine peab seetõttu piirduma olukordadega, kus kaubamärgi kasutamine kolmanda isiku poolt kahjustab või võib kahjustada kaubamärgi funktsioone, eelkõige selle esmast funktsiooni tagada tarbijatele kauba päritolu.(17) Seega ei või kaubamärgi omanik keelata tema kaubamärgiga identse tähise kasutamist kauba puhul, mis on identne kaubaga, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kui selline kasutamine ei kahjusta tema kui kaubamärgi omaniku huvisid, silmas pidades kaubamärgi funktsioone.(18)
29. Ma ei näe, kuidas võiks kaubamärgi peamist funktsiooni kahjustada üksnes see, et algupärase kaubamärgiga varustatud kaup on välistransiidiprotseduuril ega ole seega määratluse kohaselt ühenduses vabas ringluses. Minu arvates see olukord ise ei kahjusta ega saa kahjustada kaubamärgi funktsioone.
30. Seda seisukohta kinnitab analoogses kontekstis Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Rioglass.(19) See kohtuasi käsitles olukorda, kus Hispaanias õiguspäraselt toodetud ja kaubamärgistatud kaup eksporditi Hispaaniast Poolasse ühenduse transiidisertifikaadi alusel, mis lubas liikumist ühenduse tolliterritooriumil asuvast tolliasutusest Poolas asuvasse tolliasutusse ilma imporditollimaksude, muude maksude või kaubanduspoliitiliste meetmete kohaldamiseta. Prantsusmaa tolliametnikud pidasid kauba kinni kaubamärgiõiguste rikkumise kahtluse tõttu. Kauba tootja ja vedaja taotlesid kinnipeetud kauba vabastamist. Euroopa Kohtult küsiti, kas siseriiklikud meetmed kauba kinnipidamiseks on sel juhul vastuolus EÜ artikliga 28, mis sätestab, et liikmesriikide vahel on keelatud koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.
31. Kuna see kohtuasi ei käsitlenud kaubamärgidirektiivi, lähtus Euroopa Kohus oma praktikast selle direktiivi vastuvõtmisest varasemate kaubamärgikohtuasjade puhul. Olles otsustanud, et kõnealused meetmed on vastuolus EÜ artikliga 28, kaalus Euroopa Kohus, kas need võiksid olla õigustatud EÜ artikli 30 alusel. Ta viitas väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt seisneb kaubamärgiõiguste spetsiifiline sisu eelkõige selles, et tagada kaubamärgi omanikule ainuõigus kasutada tema kaubamärki toote esmakordsel turuleviimisel. Euroopa Kohus jätkas väitega, et selle kaitse rakendamine on seetõttu seotud kauba turuleviimisega, ning tõdes lõpetuseks, et põhikohtuasja esemeks olev protseduur, mis hõlmab liikmesriigis õiguspäraselt toodetud kauba vedu läbi ühe või mitme liikmesriigi kolmandasse riiki, ei kätke kõnealuse kauba turuleviimist ning ei saa seega kahjustada kaubamärgiõiguste spetsiifilist eset.(20)
32. Kostjad soovivad selle otsuse eristamist käesolevast asjast põhjendusega, et esimeses käsitleti üksnes liikmesriigis õiguspäraselt toodetud ühenduse kauba transiiti. See on mõistagi tõsi. Sellegipoolest ei arva ma, et see nõrgendaks järeldust, mille võib teha Euroopa Kohtu otsuse põhjal, mille kohaselt üksnes asjaolu, et kaup läbib liikmesriiki, „ei kätke kõnealuse kauba turuleviimist ning ei saa seega kahjustada kaubamärgiõiguste spetsiifilist eset”. Sest kui Euroopa Kohus asus sellisele seisukohale seoses ühenduses vabas ringluses oleva kaubaga, kehtib see a fortiori ühendusevälise kauba suhtes, mille puhul impordiformaalsused ei ole täidetud.
33. Kostjad viitavad ka Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Polo/Lauren(21) ning eeskätt selles sisalduvale seisukohale, et „on oht, et välistransiidiprotseduuril olevat võltsitud kaupa võidakse pettuse abil viia ühenduse turule”. Kostjad toetavad selle seisukohaga oma argumenti, et välistransiidiprotseduur ei taga seda, et veetav kaup ei võiks jõuda vabasse ringlusse.
34. Euroopa Kohtu seisukoht kohtuotsuses Polo/Lauren oli esitatud käesolevast hoopis erinevas kontekstis ning minu arvates ei ole sellest kostjatel kasu isegi mitte analoogia põhjal. Selles kohtuasjas kaalus Euroopa Kohus, kas EÜ asutamislepingu artikkel 113 (nüüd, pärast muutmist, EÜ artikkel 133), mis käsitleb ühist kaubanduspoliitikat, on piisav õiguslik alus määrusele,(22) mida kohaldatakse muu hulgas siis, kui välistransiidiprotseduuril oleva kauba kontrollimisel leitakse võltsitud või piraatkaupa. Arusaadavalt on oht, et välistransiidiprotseduuril olev võltsitud kaup võidakse pettuse abil viia ühenduse turule, asjaolu, millega tuleb arvestada, uurides selle määruse kehtivust, mis annab tolliasutustele õiguse võtta meetmeid, kui selline kaup välistransiidiprotseduuril oleva kauba kontrollimise käigus tuvastatakse. Käesolev asi käsitleb seevastu hoopis teistsugust küsimust, nimelt kas kaubamärgi omanik võib keelata tema algupärase kaubamärgiga varustatud kauba toomist kolmandast riigist ühendusse välistransiidiprotseduuri alusel ilma tema loata.
35. Igatahes ei anna Euroopa Kohtu seisukoht kohtuotsuses Polo/Lauren alust kasutada kaubamärgiõigusi lihtsalt seetõttu, et ühenduseväline kaup toodi ühendusse välistransiidiprotseduuri alusel.
36. Kostjate murele, et põhikohtuasjas kõne all olnud kaup võidakse ühenduses viia vabasse ringlusse ilma nende loata, mis rikuks nende kaubamärgiõigusi, tuleb vastata viitega tolliseadustiku(23) üksikasjalikele sätetele ja selle rakendusaktile,(24) mille eesmärk on tagada, et välistransiidiprotseduuril olev ühenduseväline kaup on tollijärelevalve all alates selle ühendusse saabumisest kuni selle ühendusest väljumiseni.(25) Kui kaup tõepoolest ei välju ühendusest, vaid viiakse vabasse ringlusse, on kaubamärgi omanikul sel hetkel õigus vastavalt kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punktile c kauba „import” keelata. Olgu märgitud, et TRIPS-lepingu(26) artikli 50 lõike 1 punkt a nõuab, et siseriiklikel kohtuorganitel oleks pädevus „määrata kiireid ja tõhusaid ajutisi meetmeid, […] takistamaks mis tahes intellektuaalomandiõiguse rikkumise esinemist ning eriti vältimaks kaupade, sealhulgas imporditud kaupade pääsu nende jurisdiktsiooni all olevasse kaubandusse vahetult pärast tollivormistust”. Ehkki ma tunnistan, et kaubamärgi omaniku õiguste teostamine sõltub sellest, kas omanik on oma õiguste rikkumise ohust teadlik, ei näe ma alust laiendada neid õigusi välistransiidiprotseduurile suunatud kauba suhtes. Selline õiguste teostamine sõltub otse imporditud kauba puhul ju samamoodi sellest, kas kaubamärgi omanik teab importimisest ette.
37. Seetõttu olen ma seisukohal, et kaubamärgi omanik ei või keelata tema kaubamärgiga varustatud ühendusevälise kauba välistransiidiprotseduuri alusel toomist ühenduse tolliterritooriumile ilma tema loata põhjendusega, et selline toomine ise kujutab endast „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” esimese nõukogu direktiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses.
38. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses küsimuses küsitakse ka, kas kaubamärgi omanik võib keelata tema kaubamärgiga varustatud ühendusevälise kauba toomist ühendusse ilma tema loata transiitkaubanduse raames, täpsemalt toiminguid välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuril oleva ühendusevälise kaubaga. Selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas sellised toimingud kujutavad endast kaubaga seotud kaubamärgiõiguste rikkumist. Ma käsitlen seda koos eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljanda ja viienda küsimusega, mis sisuliselt käsitlevad selliste toimingute staatust vastavalt kaubamärgidirektiivile.
Teine küsimus
39. Oma teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas „[kaubamärgi] kasutamine kaubandustegevuse käigus” kaubamärgidirektiivi artikli 5 tähenduses hõlmab kaubamärgistatud ühendusevälise originaalkauba ladustamist tollilaos, kui kaubamärgi omanik ei ole andnud luba selle EMP-sse toomiseks.
40. Hageja väidab, et eelotsusetaotluse esimest küsimust analüüsides võib järeldada, et ühendusevälise kauba ladustamine sellistel asjaoludel peab samuti olema lubatud, kuna vastasel juhul muutuksid transiit ja transiitkaubandus teostamatuks, mis ei saa olla ühenduse seadusandja kavatsus.
41. Kostjad kordavad sisuliselt oma väiteid esimese küsimuse kohta, nimelt et igasugune äriline kasutus, välja arvatud puhtteaduslik, hõlmab kaubandustegevuse käigus kaubamärgi kasutamist, ning väidavad, et kauba ladustamise puhul tolliasutuses või tollilaos tuleb eeldada, et seda tehakse ärilise kasu saamise eesmärgil.
42. Komisjon märgib, et kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punkt b nimetab selgelt „kaupade pakkumist, turuleviimist või ladustamist nimetatud otstarbel”.(27) Selle põhjal võib järeldada, et kaubamärgi omanik võib keelata üksnes kauba sellist ladustamist, mille eesmärk on nende turustamine ühenduses. Seega kui on tuvastatud, et kaupa ühenduse turule ei viida, ei saa kaubamärgi omanik selle tollilaos ladustamist keelata.
43. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele tuleb minu arvates vastata sarnaselt esimese küsimusega. Kaubamärgistatud ühendusevälise kauba ühenduse tollilaos ladustamine ei saa iseenesest kahjustada kaubamärgi põhilist funktsiooni. Selline ladustamine iseenesest ei saa kaubamärgi funktsioone kahjustada.
44. Mis puutub kostjate muresse, et põhikohtuasjas kõne all olnud kaupa võidakse ühenduses viia vabasse ringlusse ilma nende loata, mis rikuks nende kaubamärgiõigusi, tuleb vastata viitega tolliseadustiku(28) üksikasjalikele sätetele, mille eesmärk on tagada, et tolliladudes olevat kaupa ei viidaks tollijärelevalve alt välja.(29) Nagu eespool mainitud, on kaubamärgi omanikul õigus vastavalt kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punktile c keelata kauba „import”, kui kaup viiakse vabasse ringlusse. Kordan veel kord: kuigi ma tunnistan, et kaubamärgi omaniku õiguste teostamine sõltub sellest, kas omanik on oma õiguste rikkumise ohust teadlik, ei näe ma alust laiendada neid õigusi tolliladustamisprotseduurile suunatud kauba suhtes.
Kolmas küsimus
45. Oma kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas esimesele ja teisele küsimusele antavat vastust mõjutab see, et ühenduse tolliterritooriumile saabumisel i) on kauba lõppsihtpunkt kindlaks määratud või ii) kauba kohta ei ole kolmandas riigis asuva kliendiga sõlmitud ostulepingut.
46. Nii hageja kui ka kostjad leiavad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt nimetatud asjaolud ei mõjuta nende analüüsi esimese ja teise küsimuse puhul.
47. Olen ka ise seisukohal, et need asjaolud ei mõjuta vastuseid, mille soovitan anda esimesele ja teisele küsimusele. Need küsimused puudutavad üksnes seda, kas kaubamärgi omanik võib keelata ühendusevälise kaubamärgistatud kauba toomist ühenduse tolliterritooriumile transiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel. Olen juba selgitanud, miks ma leian, et kauba selline toomine ühenduse tolliterritooriumile ei kahjusta ega saa iseenesest kahjustada kaubamärgi funktsioone. Ühe reservatsiooniga on see minu arvates nii ka siis, kui kauba lõppsihtpunkt on kindlaks määratud või selle kohta ei ole kolmandas riigis asuva kliendiga sõlmitud ostulepingut. Olukord oleks teine üksnes siis, kui kindlaksmääratud lõppsihtpunkt asuks EMP-s. Sellisel juhul oleks reaalne oht, et kaup viiakse ühenduses vabasse ringlusse – asjaolu, mida käsitlen eelotsusetaotluse esitanud kohtu viienda küsimuse juures.
Neljas küsimus
48. Oma neljanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas esimese kolme küsimuse puhul mängivad rolli täiendavad asjaolud, näiteks a) see, et kauba omanik asub ühes liikmesriikidest; b) see, et mõnes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele ettevõtjale, kes asub teises liikmesriigis, ja kaubatarne koht ei ole (veel) kindlaks määratud; c) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele ettevõtjale, kes asub teises liikmesriigis, kaubatarne koht on kindlaks määratud, kuid lõppsihtpunkt mitte ja seda kas koos sõnaselge tingimusega, et tegemist on ühenduseväliste (transiidil olevate) kaupadega, või ilma selleta; d) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale, kui kaubatarne koht ja/või lõppsihtpunkt on kindlaks määratud või seda ei ole tehtud; ning e) see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale ja mistõttu (sarnase kaubandustegevusega hõivatud) ettevõtja teab või peaks teadma, et kõnealune ettevõtja müüb nimetatud kaubad lõpptarbijatele EMP-s või tarnib need kaubad neile.
49. Hageja on nõus sellega, et asjaolust, et ühenduseväline kaup suunatakse teatavale tolliprotseduurile, ei piisa veel tõestamaks, et kaubamärgiõigusi ei rikuta, kui selle kaubamärgi omanik suudab esitada piisavalt veenvaid tõendeid selle kohta, et kauba omaniku selge eesmärk on viia kaup ühenduses turule. Samas ei pea ta piisavalt otsustavaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandas küsimuses esitatud hüpoteese.
50. Ka kostjad leiavad, et mitte ükski neljandas küsimuses kirjeldatud asjaolu ei mõjuta esimese kolme küsimuse vastuseid, kuid et punktides a, b, c ja e kirjeldatud asjaolud võivad mõjutada vastust viiendale küsimusele.
51. Komisjon leiab, et neljandas küsimuses mainitud asjaoludest võib olla kasu selle kindlaks tegemisel, kas kaupa võidakse ka tegelikult ühenduses turustada; kui seda saab põhjendatult eeldada, võib kaubamärgi omanik kauba kinni pidada. Kuid asjaolusid hindama ja otsustama selle üle, kas on tõendatud, et kaupa ei viida ühenduses vabasse ringlusse, peab siiski siseriiklik kohus.
52. Siseriikliku kohtu neljandale küsimusele tuleb minu arvates nagu eelmistegi küsimuste puhul vastata kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 1 sõnastuse ja kohaldamisala põhjal. Selle sätte kohaselt on kaubamärgi omanikul õigus takistada kolmandaid isikuid „kasutamast [kaubamärki] kaubandustegevuse käigus” ilma tema loata. Nagu esimese küsimuse juures selgitatud, peab selline kasutamine selleks, et seda keelata, kahjustama või võima kahjustada kaubamärgi funktsioone. Ma olen juba selgitanud, miks ma ei leia, et asjaolu ise, et kaubamärgiga varustatud ühenduseväline kaup suunatakse ühenduse transiidi- või tolliladustamisprotseduurile, kujutab endast selle märgi kasutamist kaubandustegevuse käigus artikli 5 lõike 1 tähenduses. Siseriiklik kohus küsib sisuliselt seda, kas seda järeldust mõjutavad punktides a–e nimetatud spetsiifilised asjaolud.
53. Punkti a puhul nõustun ma hagejaga selles, et kaubamärgistatud kauba omaniku asukoht ei ole oluline küsimuse puhul, kas kauba suunamine tolliladustamis- või välistransiidiprotseduurile kujutab endast kaubamärgi kasutamist kaubandustegevuse käigus.
54. Punktides b–e nimetatud asjaolud on kõik seotud kauba müügiks pakkumise või müümisega. Kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punkti b kohaselt kuulub „kaupade müügiks pakkumine” tehingute hulka, mida võib artikli 5 lõike 1 alusel keelata. Kuna viies küsimus puudutab konkreetselt „müügiks pakkumise” ulatust artikli 5 lõike 3 punkti b tähenduses, siis on ilmselt kohane käsitleda punkte b–e sedavõrd, kuivõrd neis sätestatud asjaolud hõlmavad kaupade müügiks pakkumist, just selle küsimuse juures. Kuivõrd need asjaolud hõlmavad kauba müümist, sõltub kaubamärgi omaniku õiguste ulatus sellest, kas müümise tagajärg on kauba ühenduses vabasse ringlusse lubamine. Kuna seda teemat puudutab ka viies küsimus, käsitlen seda vastavas osas.
Viies küsimus
55. Oma viienda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas sõna „pakkumine” kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 3 punktis b hõlmab sellise kaubamärgistatud ühendusevälise kauba müügiks pakkumist, mida ladustatakse tollilaos ja mille toomiseks EMP-sse ei ole kaubamärgi omanik kolmandas ja neljandas küsimuses esitatud asjaoludel oma luba andnud.
56. Hageja leiab, et ühendusevälise kauba – asugu see siis ühenduses või väljaspool ühendust – müügiks pakkumist ei saa käsitleda kaubamärgi kasutamisena ühenduses toimuva kaubandustegevuse käigus, kuna sellise tegevuse eesmärk ega tagajärg ei ole kõnealuse kaubamärgistatud kauba turuleviimine ühenduses. Ühendusevälise kaubaga kaubeldakse rahvusvahelisel tasandil paljudes vormides; kui ühenduse kaubamärgiõigus keelaks sellise kauba müügiks pakkumise, ei saaks ühenduses tegutsevad ja töötavad ettevõtjad kaubamärgistatud kaubaga kaubelda, mis ei saa olla seadusandja eesmärk.
57. Kostjad leiavad, et viiendale küsimusele tuleb eelmiste küsimuste puhul esitatud põhjustel vastata jaatavalt.
58. Komisjon väidab, et müügiks pakkumine sellisel kujul, nagu seda kirjeldatakse viiendas küsimuses, ei kujuta endast „müügiks pakkumist” artikli 5 lõike 3 punkti b tähenduses, kui kaubamärgistatud kauba omanik pakub neid ühenduses müügiks potentsiaalsele ostjale, kelle puhul võib olla peaaegu kindel, et ta ei vii neid ühenduses turule.
59. Sõna „müügiks pakkumine” tõlgendamine peab lähtuma kaubamärgidirektiivi ülesehitusest ja eesmärkidest. See direktiiv põhines EÜ asutamislepingu artiklil 100a (nüüd, pärast muutmist, EÜ artikkel 95). Selle esimeses põhjenduses viidatakse erinevustele liikmesriikide kaubamärke käsitlevates õigusaktides, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust. Kolmas põhjendus sätestab, et direktiiviga taotletaval õigusaktide ühtlustamisel piirdutakse nende siseriikliku õiguse sätetega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt. Üheksas põhjendus sätestab, et kaupade ja teenuste vaba liikumise soodustamiseks on äärmiselt oluline, et kõigis liikmesriikides tagataks kaubamärkidele samasugune kaitse.
60. Seega tuleb artiklit 5 tõlgendada seoses kaupade vaba liikumisega. See põhimõte käib aga kolmandatest riikidest pärit toodete kohta ainult siis, kui need on ühenduses vabas ringluses.(30) Euroopa Kohus on otsustanud, et vabas ringluses olevad kolmandate riikide tooted on sellised, mis on ühte liikmesriikidest nõuetekohaselt imporditud praeguse EÜ artikli 24(31) kohaselt, ning et „vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud ühenduseväline kaup saab ühenduse kauba staatuse alles siis, kui kaubanduspoliitilised meetmed on rakendatud ja teised kauba impordiformaalsused täidetud ning mis tahes seaduse alusel tasumisele kuuluvate imporditollimaksude kohta ei ole mitte ainult esitatud maksunõue, vaid need on ka tasutud või tagatud”.(32)
61. Seepärast tuleb ühenduseväline kaup enne seda, kui see saab hakata vabalt liikuma, nõuetekohaselt ühendusse importida. See selgitab minu arvates seda, miks on artikli 5 lõike 3 punktis c „[kaubamärgi] kaubandustegevuse käigus kasutamise” näiteks toodud „kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all”. Euroopa Kohus on samuti sedastanud, et „võttes vastu [kaubamärgi]direktiivi artikli 7, millega piiratakse kaubamärgist tulenevad õiguste ammendumine juhtudega, kui kaubamärgiga varustatud kaup on [EMP-s] turule viidud, on ühenduse seadusandja teinud selgeks, et kui selline kaup viiakse turule väljaspool seda territooriumi, ei ammendu kaubamärgi omaniku [artiklist 5 tulenev] õigus keelata selle kauba importimist ilma tema loata ja seega omada kontrolli tema kaubamärgiga varustatud kauba esmakordse turuleviimise üle [EMP-s]”,(33) mis kinnitab seisukohta, et selleks, et kaubamärgi omanik saaks oma artiklist 5 tulenevaid õigusi kasutada, on vajalik importimine.
62. Kuid seni, kui kaubal säilib ühendusevälise kauba staatus, ei leia ma, et selle müügiks pakkumine kujutab endast tavaliselt kaubamärgi kasutamist kaubandustegevuse käigus, mida kaubamärgi omanik saab ühenduse õiguse kohaselt takistada.
63. Kui kauba müügiks pakkumise tulemus on tegelikult selle vabasse ringlusse lubamine ühenduses, siis loomulikult rikub see kaubamärgi omaniku õigusi ning kaubamärgi omanikul on põhimõtteliselt õigus toimingut takistada. Juhin taas tähelepanu sellele, et TRIPS-lepingu(34) artikli 50 lõike 1 punkti a kohaselt on siseriiklikel kohtuorganitel pädevus „määrata kiireid ja tõhusaid ajutisi meetmeid [...] takistamaks mis tahes intellektuaalomandiõiguse rikkumise esinemist ning eriti vältimaks kaupade, sealhulgas imporditud kaupade pääsu nende jurisdiktsiooni all olevasse kaubandusse vahetult pärast tollivormistust”.
64. Arvestades, et ma olen seisukohal, et sellise kaubamärgistatud ühendusevälise kauba müügiks pakkumine, mida ladustatakse tollilaos ja mille toomiseks EMP-sse ei ole kaubamärgi omanik luba andnud, ei kujuta endast põhimõtteliselt selle kaubamärgi kasutamist kaubandustegevuse käigus, kaalun ma seda, kuidas (kui üldse) võivad seda järeldust mõjutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt neljandas küsimuses nimetatud asjaolud b–e.
65. Punktis b nimetatud asjaolu on see, et mõnes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele ettevõtjale, kes asub teises liikmesriigis, ja kaubatarne koht ei ole (veel) kindlaks määratud. Punktis c nimetatud asjaolu on see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu, mille lähtepunktiks on see liikmesriik, teisele ettevõtjale, kes asub teises liikmesriigis, kaubatarne koht on kindlaks määratud, kuid nende lõppsihtpunkt mitte ja seda kas koos sõnaselge tingimusega, et tegemist on ühenduseväliste (transiidil olevate) kaupadega, või ilma selleta.
66. Ma ei arva, et kumbki nendest asjaoludest mõjutab vastust, mille ma soovitan anda viiendale küsimusele. Kuigi asjaolu, et kauba ostja asub liikmesriigis, võib tähendada, et see kaup lubatakse vabasse ringlusse, mille korral – nagu eespool käsitletud – võib kaubamärgi omanik kasutada oma õigusi, on selline tulemus siiski spekulatiivne, kuni lõppsihtpunkt ei ole kindlaks määratud, sest samamoodi võib ostjal olla kavatsus turustada asjaomast kaupa väljaspool EMP-d.
67. Punktis d nimetatud asjaolu on see, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale, kui kaubatarne koht ja/või lõppsihtpunkt on kindlaks määratud või seda ei ole tehtud.
68. Ma leian ühe reservatsiooniga, et asjaolude b ja c puhul esitatud põhjustel ei muuda ka punktis d osutatud olukord vastust, mille soovitan anda viiendale küsimusele. Kui aga lõppsihtpunkt on kindlaks määratud ja see asub EMP-s, on selge, et kaup peab enne tarnimist olema lubatud vabasse ringlusse, ning kaubamärgi omanikul on minu arvates õigus sellist ringlusse lubamist või tarnimist takistada.
69. Asjaoluna punktis e nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda, et ühes liikmesriigis asuv ettevõtja pakub müügiks või müüb nimetatud kaupu väljaspool EMP-d asuvale ettevõtjale ja mistõttu (sarnase kaubandustegevusega hõivatud) ettevõtja teab või peaks teadma, et kõnealune ettevõtja müüb nimetatud kaubad lõpptarbijatele EMP-s või tarnib need kaubad neile.
70. Nendel asjaoludel on ilmne, et kauba tarnimise eesmärgil vabasse ringlusse lubamine on väga tõenäoline, ning kaubamärgi omanikul on minu arvates õigus seda takistada.
71. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kuues ehk viimane küsimus puudutab tõendamiskoormist sellistes menetlustes.
Kuues küsimus
72. Oma kuuendas küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kummal poolel lasub tõendamiskoormis esimeses, teises ja viiendas küsimuses toodud toimingute suhtes.
73. Esimene küsimus puudutab kaubamärgistatud ühendusevälise kauba toomist liikmesriigi territooriumile ilma kaubamärgi omaniku loata „allpool toodud tähenduses kaupade transiidi või transiitkaubanduse raames”. Ma olen juba selgitanud, miks ma leian, et selle küsimusega küsitakse sisuliselt seda, kas kaubamärgistatud kauba välistransiidiprotseduuri alusel toomine kolmandast riigist ühendusse ilma kaubamärgi omaniku loata kujutab endast „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses. Teine küsimus puudutab seda, kas sellise kauba ladustamine tollilaos kujutab endast sellist kasutamist. Viienda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas sellise kauba müügiks pakkumine kujutab endast „kauba pakkumist” artikli 5 lõike 3 punkti b tähenduses ning seega „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” artikli 5 lõike 1 tähenduses. Ma leian, et kuuenda küsimusega küsitakse seda, kellel lasub tõendamiskoormis menetlustes, milles käsitletakse kaubamärgiõiguste rikkumist kirjeldatud asjaoludel.
74. Hageja väidab, et see, kes väidab konkreetsete faktiliste asjaolude põhjal, et transiit või transiitkaubandus on ebaseaduslik, peab nende faktiliste asjaolude paikapidavust tõendama, kuna selliste väidetega taotletakse erandit transiidivabaduse üldpõhimõttest.(35) Peale selle peab ta tõendama, et kauba ühendusevälise kauba staatust kindlaks määravad tollidokumendid ei oma tähtsust. Erinevalt sellest peab seda, et tegemist on transiidi või transiitkaubandusega, üldiselt tollidokumentide varal tõendama kauba omanik või valdaja.
75. Kostjad väidavad, et kui kaubamärgi omanik esitab hagi oma õiguste rikkumise kohta, peab ta seda rikkumist ise tõendama selles osas, et tema on asjaomasel territooriumil kaubamärgi omanik, et asjaomane kaup on pärit väljastpoolt EMP-d ning et see on sellele territooriumile toodud. Kui kaubamärgi omanik on seda tõendanud, peab see pool, keda kaubamärgiõiguste rikkumises süüdistatakse, tõendama, et ta ei ole kaubamärki kaubandustegevuse käigus kasutanud ega kavatse seda teha.
76. Komisjon väidab, et tõendamiskoormist reguleerivad eeskirjad ei ole ühtlustatud ei kaubamärgidirektiivi ega kaubamärgimäärusega. Peale selle sätestab direktiivi preambul, eriti selle kaheksas ja kümnes põhjendus, et selliseid küsimusi reguleeritakse siseriiklike menetlusnormidega. Euroopa Kohtu praktika, eriti tema kohtuotsused Sebago(36) ja Zino Davidoff(37) näitavad, et kauba omanik peab tõendama, et kaubamärgi omanik on andnud loa kõnealuse kauba vabasse ringlusse lubamiseks. Analoogselt peab kauba omanik eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kirjeldatud asjaoludel tõendama, et kaupa ei toodud ühendusse eesmärgiga seda seal turustada, vaid loogilise vahepeatusena veol kolmandasse riiki.
77. Olen nõus komisjoniga, et preambulist selgub tõepoolest, et kaubamärgiõiguste rikkumise korral reguleerivad tõendamiskoormist siseriiklikud menetlusnormid.
78. Ma ei arva aga, et komisjoni poolt viidatud kohtupraktika oleks käesolevas asjas oluline.
79. Mulle ei ole selge, miks komisjon viitab kohtuotsusele Sebago, mis ei puuduta tõendamiskoormist. Kohtuotsus Zino Davidoff aga käib selle kohta. Selles kohtuotsuses käsitleti nimelt kaubamärgidirektiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud reeglit õiguste ammendumise kohta. See säte, mis on erand artikli 5 lõikes 1 sätestatud reeglist, mille kohaselt kaubamärgi omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid „ilma tema loata” importimast tema kaubamärgiga varustatud kaupu,(38) näeb ette, et kaubamärgi omaniku õigused on ammendunud, kui kaubad on EMP-s turule viinud kaubamärgi omanik või on seal turule viidud „tema loaga”. Kohtuotsuses Zino Davidoff otsustas Euroopa Kohus, et loa saamist peab tõendama ettevõtja, kes väidab, et kaubamärgi omanik on oma loa andnud, mitte kaubamärgi omanik ei pea tõendama seda, et ta ei ole luba andnud.(39)
80. See kohtuotsus tehti aga praegusest hoopis teistsuguses kontekstis. Kohtuotsuses Zino Davidoff leidis Euroopa Kohus, et kaubamärgi omaniku luba tema kaubamärgiga varustatud kauba turule viimiseks on „samaväärne sellega, kui ta ütleb lahti oma direktiivi artiklist 5 tulenevast ainuõigusest takistada kõiki kolmandaid isikuid importimast tema kaubamärgiga varustatud kaupu” ning seega „kujutab endast selle õiguse ammendumise määravat tegurit”.(40) Nagu Euroopa Kohus märkis, pidi ta nendel asjaoludel looma mõiste „luba” ühtse tõlgenduse artikli 7 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsis tookord, kas sellist luba saab anda vaikimisi või kaudselt. Euroopa Kohus leidis, et arvestades loaandmise „tõsist mõju [kaubamärgi omaniku] ainuõiguste ammendumisele, tuleb seda väljendada nii, et kavatsus nendest õigustest loobuda oleks üheselt selge”.(41) Edasi väitis Euroopa Kohus, et sellest järeldub, et loa andmist peab tõendama ettevõtja, kes väidab, et on selle saanud.(42)
81. Käesolevas asjas aga on kõne all olukord, kus kaubamärgi omanik püüab takistada ettevõtjat kasutamast oma kaubamärki kaubandustegevuse käigus.
82. Kohtuotsuses Zino Davidoff olid konkreetselt selles käsitletud küsimuse tõendamiskoormist reguleerivate reeglite sätestamiseks veenvad põhjused. Käesolevas asjas aga see nii ei ole. Kuna veenvaid põhjusi ei ole, tuleb tõendamiskoormise suhtes kohaldada siseriiklikke eeskirju.
Ettepanek
83. Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Gerechtshof te ’s-Gravenhage esitatud küsimustele järgmiselt:
1) Kaubamärgi omanik ei või keelata tema kaubamärgiga varustatud ühendusevälise kauba välistransiidi- või tolliladustamisprotseduuri alusel toomist ühenduse tolliterritooriumile ilma tema loata põhjendusega, et selline ühendusse toomine ise kujutab endast „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” esimese nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 1 tähenduses.
2) Seni, kuni kaubal säilib ühendusevälise kauba staatus, ei kujuta selle müügiks pakkumine või müümine endast „[kaubamärgi] kasutamist kaubandustegevuse käigus” direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 1 tähenduses.
3) Sellist kaupa tähistava kaubamärgi omanikul on direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 1 kohaselt õigus takistada kauba lubamist Euroopa Majanduspiirkonnas vabasse ringlusse.
4) Kui kaubamärgi omanik algatab menetluse oma õiguste rikkumise kohta, määravad selle, kummal poolel lasub tõendamiskoormis, kindlaks ühenduse õiguse praeguse seisu juures siseriiklikud menetlusnormid, välja arvatud küsimuses, kas kaubamärgiga varustatud kaup viidi Euroopa Majanduspiirkonnas turule ilma kaubamärgi omaniku loata.