Language of document : ECLI:EU:C:2010:91

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

25. veebruar 2010(*)

EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonileping – Territoriaalne kohaldamisala – EÜ‑PVO assotsiatsioonileping – Jordani Läänekaldalt pärit kaupadele Iisraelist pärit kaupade tariifse sooduskohtlemise kohaldamisest keeldumine – Kahtlus kauba päritolu suhtes – Heakskiidetud eksportija – Arvedeklaratsioonide järelkontroll impordiriigi tolli poolt – Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon – Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte

Kohtuasjas C‑386/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Finanzgericht Hamburgi (Saksamaa) 30. juuli 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 1. septembril 2008, menetluses

Firma Brita GmbH

versus

Hauptzollamt Hamburg-Hafen,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: kolmanda koja esimees K. Lenaerts neljanda koja esimehe ülesannetes, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, E. Juhász, J. Malenovský (ettekandja) ja T. von Danwitz,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. septembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Firma Brita GmbH, esindaja: Rechtsanwalt D. Ehle,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: C. Tufvesson, F. Hoffmeister ja L. Bouyon,

olles 29. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa-Vahemere piirkonna lepingut, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel ja millele kirjutati alla 20. novembril 1995 Brüsselis (EÜT 2000, L 147, lk 3; ELT eriväljaanne 11/55, lk 167; edaspidi „EÜ-Iisraeli assotsiatsioonileping”), võttes arvesse Euroopa Ühenduse ning Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel toimiva Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vahelist kaubandust ja koostööd käsitlevat Euroopa-Vahemere piirkonna ajutist assotsiatsioonilepingut, millele kirjutati alla 24. veebruaril 1997 Brüsselis (EÜT 1997, L 187, lk 3; ELT eriväljaanne 11/ 26, lk 124; edaspidi „EÜ-PVO assotsiatsioonileping”).

2        Eelotsusetaotlus esitati Firma Brita GmbH (Saksa õiguse alusel tegutsev äriühing) ja Hauptzollamt Hamburg-Hafeni (Hamburgi sadama tolliasutus) vahelises tollivaidluses, mis puudutab nimetatud tolliasutuse otsust, milles keelduti põhikohtuasja hagejale lubamast Jordani Läänekaldal toodetud kaupade sooduskohtlemise alusel importimist.

 Õiguslik raamistik

 Viini konventsioon

3        23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (Recueil des traités des Nations unies, 1155. kd, lk 331, edaspidi „Viini konventsioon”) artikli 1 „Konventsiooni kohaldamisala” kohaselt kohaldatakse seda riikidevaheliste lepingute suhtes.

4        Viini konventsiooni artikkel 3 „Konventsiooni kohaldamisalast välja jäävad rahvusvahelised kokkulepped” sätestab:

„Asjaolu, et konventsiooni ei kohaldata selliste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mille on sõlminud riigid ja rahvusvahelise õiguse muud subjektid või rahvusvahelise õiguse muud subjektid omavahel, või mis ei ole sõlmitud kirjalikult, ei mõjuta:

[…]

b)      konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad nende kokkulepete suhtes rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata;

[…]”

5        Viini konventsiooni artikkel 31 „Tõlgendamise üldnorm” sätestab:

„1.      Lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.

2.      Lepingu tõlgendamisel […]

3.      Rööbiti kontekstiga võetakse arvesse:

[…]

c)      rahvusvahelise õiguse asjaomaseid norme, mida kohaldatakse osalisriikide suhetes.

[…]”

6        Selle konventsiooni artikkel 34 „Kolmandaid riike puudutav üldnorm” sätestab:

„Leping ei too kolmandale riigile kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta.”

 EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonileping

7        EÜ-Iisraeli assotsiatsioonileping, mis kiideti heaks nõukogu ja komisjoni 19. aprilli 2000. aasta otsusega 2000/384/EÜ, ESTÜ (EÜT L 147, lk 1; ELT eriväljaanne 11/33, lk 287), jõustus 1. juunil 2000.

8        Selles lepingus kaupade vaba liikumist käsitlevas II jaotises asuva artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Ühenduse ja Iisraeli vahelist vabakaubanduspiirkonda tugevdatakse käesolevas lepingus sätestatud üksikasjalike eeskirjade kohaselt ning kooskõlas 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ning muude selliste kaubavahetust käsitlevate mitmepoolsete kokkulepetega, mis on lisatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingule […]”

9        Nimetatud lepingu artikkel 8 sätestab seoses tööstustoodetega selle lepingu mõttes, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti, et „ühenduse ja Iisraeli vahel on keelatud impordi- ja eksporditollimaksud ja samaväärse toimega maksud. […]”

10      EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artikli 75 lõige 1 sätestab:

„Kumbki lepinguosaline võib suunata assotsiatsiooninõukogule vaidlused, mis on seotud käesoleva lepingu kohaldamise või tõlgendamisega.”

11      EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu territoriaalne kohaldamisala on määratletud lepingu artiklis 83 järgmiselt:

„Käesolevat lepingut kohaldatakse nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse ning Euroopa Söe‑ja Teraseühenduse asutamislepingut nendes lepingutes sätestatud tingimustel, ning Iisraeli Riigi territooriumi suhtes.”

12      EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingule lisatud protokoll nr 4 (edaspidi „EÜ‑Iisraeli protokoll”) kehtestab „päritolustaatusega toodete” määratluse ja halduskoostöö meetodite reeglid.

13      Selle protokolli artikli 2 lõike 2 kohaselt käsitletakse Iisraelist pärinevate toodetena tooteid, mis on kõnealuse protokolli artikli 4 tähenduses täielikult Iisraelis saadud, ning samuti tooteid, mis on Iisraelis saadud ja mis sisaldavad materjale, mis ei ole täielikult seal saadud, aga mis on Iisraelis kõnealuse protokolli artikli 5 tähenduses läbinud piisava töö või töötluse.

14      Selle protokolli artikli 17 lõige 1 sätestab:

„1.      Käesoleva protokolli tähenduses päritolustaatusega toodete suhtes kohaldatakse lepinguosalise territooriumile importimisel lepingut, kui esitatakse kas:

a)      liikumissertifikaat EUR.1 […], või

b)      artikli 22 lõikes 1 piiritletud juhtudel deklaratsioon, […] mille eksportija esitab arvel, saatelehel või mõnel muul äridokumendil, milles kõnealuseid tooteid kirjeldatakse niivõrd täpselt, et neid on võimalik ära tunda (edaspidi „arvedeklaratsioon”).”

15      Nimetatud protokolli artikli 22 „Arvedeklaratsiooni koostamise tingimused” lõike 1 punkti a kohaselt võib kõnealuse protokolli artikli 17 lõike 1 punktis b nimetatud arvedeklaratsiooni koostada sama protokolli artiklis 23 määratletud heakskiidetud eksportija.

16      Nimetatud artikli 23 alusel võib ekspordiriigi toll igal „heakskiidetud eksportijal”, kes veab lepinguga hõlmatud tooteid sageli ja annab tolli rahuldaval viisil kõik tagatised, mida on vaja nende toodete päritolustaatuse ja käesoleva protokolli muude nõuete täitmise kindlakstegemiseks, lubada arvedeklaratsioonid ise koostada. Niisugune deklaratsioon kinnitab asjaomaste toodete päritolustaatust ja võimaldab importijal seega saada EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus ette nähtud sooduskohtlemist.

17      EÜ‑Iisraeli protokolli artikkel 32 kehtestab päritolutõendite kontrollimise korra järgmiselt:

„1.      Liikumissertifikaate EUR.1 ja arvedeklaratsioone kontrollitakse tagantjärele pisteliselt või siis, kui impordiriigi tollil tekib põhjendatud kahtlus nende dokumentide ehtsuses, kõnealuste toodete päritolustaatuses või käesoleva protokolli muude nõuete täitmises.

2.      Lõike 1 rakendamisel tagastab impordiriigi toll ekspordiriigi tollile liikumissertifikaadi EUR.1 ja arve, kui see on esitatud, või arvedeklaratsiooni või nende dokumentide koopiad, põhjendades vajaduse korral kontrollimise sisulisi või vormilisi põhjusi.

Kontrolli põhjendamiseks edastab ta kõik saadud dokumendid ja kogu teabe, mille põhjal võib oletada, et liikumissertifikaadil EUR.1 või arvedeklaratsioonil esitatud andmed on valed.

3.      Kontrolli viib läbi ekspordiriigi toll. Selleks on tollil õigus nõuda igasuguseid tõendeid ja vaadata üle eksportija raamatupidamine või teha mis tahes järelevaatusi, mida ta vajalikuks peab.

4.      […]

5.      Järelepärimise teinud tollile kontrolli tulemustest teatamiseks on aega kõige rohkem 10 kuud. Tulemustest peab selguma, kas dokumendid on ehtsad, kas asjakohaseid tooteid võib käsitleda päritolustaatusega toodetena ja kas need vastavad käesoleva protokolli muudele nõuetele.

[…]

6.      Kui põhjendatud kahtluse korral 10 kuu jooksul vastust ei saada või kui vastus ei sisalda piisavalt teavet, et otsustada, kas asjakohane dokument on ehtne, või määrata toodete tegelik päritolu, keeldub järelepärimise teinud toll soodustuste andmisest, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.”

18      Vaidluste lahendamise osas näeb EÜ‑Iisraeli protokolli artikkel 33 ette:

„Artikli 32 kohasest kontrollimisest tulenevad vaidlused, mida järelepärimise teinud toll ja kontrollimise eest vastutav toll ei suuda omavahel lahendada või mis tõstatavad käesoleva protokolli tõlgendamisega seotud küsimusi, suunatakse tollikoostöökomiteele.

[…]”

19      Protokolli artikkel 39 „Tollikoostöökomitee” sätestab:

„1.      Asutatakse tollikoostöökomitee, kes teeb halduskoostööd käesoleva protokolli õigeks ja ühtseks kohaldamiseks ning täidab kõiki muid talle antavaid tollialaseid ülesandeid.

2.      Komiteesse kuuluvad ühelt poolt liikmesriikide asjatundjad ja tolliküsimuste eest vastutavad Euroopa Ühenduste Komisjoni talituste ametnikud ning teiselt poolt Iisraeli määratud asjatundjad.”

 EÜ‑PVO assotsiatsioonileping

20      EÜ‑PVO assotsiatsioonileping, mis kiideti heaks nõukogu 2. juuni 1997. aasta otsusega 97/430/EÜ (EÜT L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 11/26, lk 122), jõustus 1. juulil 1997.

21      Selle lepingu artikkel 3 sätestab:

„Ühendus ja Palestiina omavalitsus loovad […] järk-järgult vabakaubanduspiirkonna käesolevas jaotises sätestatud korra kohaselt ning 1994. aasta ühise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingule lisatud muude mitmepoolsete kaubanduslepingute […] alusel”

22      Nimetatud lepingu artiklid 5 ja 6 sätestavad:

„Artikkel 5

Ühenduse ning Jordani Läänekalda ja Gaza sektori kaubavahetuses ei võeta kasutusele uusi imporditollimakse ega muid samaväärse toimega makse.

Artikkel 6

Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist pärinevate toodete ühendusse importimisel ei pea maksma tollimakse ega muid samaväärse toimega makse ning nende suhtes ei kohaldata koguselisi piiranguid ega muid samaväärse toimega meetmeid.”

23      Kõnealuse lepingu territoriaalse kohaldatavuse osas näeb artikkel 73 ette:

„Käesolevat lepingut kohaldatakse ühelt poolt nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingut selles asutamislepingus sätestatud tingimustel, ning teiselt poolt Jordani Läänekalda ja Gaza sektori territooriumi suhtes.”

24      EÜ-PVO assotsiatsioonilepingule lisatud protokoll nr 3 (edaspidi „EÜ‑PVO protokoll”) kehtestab reeglid päritolustaatusega toodete mõiste määratluse ja halduskoostöö meetodite kohta.

25      Selle protokolli artikli 2 lõike 2 kohaselt loetakse Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist pärinevateks toodeteks täielikult Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris saadud või toodetud tooteid ning seal saadud või toodetud tooteid, milles on kasutatud materjale, mis ei ole täielikult seal saadud või toodetud, tingimusel et need on nimetatud territooriumidel läbinud piisava töö või töötluse.

26      EÜ-PVO protokolli artikli 15 lõige 1 sätestab, et Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist pärinevad tooted saavad ühendusse importimisel soodustusi EÜ-PVO lepingu kohaselt, kui nende kohta esitatakse kaupade liikumissertifikaat EUR.1, või selle protokolli artikli 20 lõikes 1 ette nähtud juhtudel deklaratsioon, mille eksportija esitab kaubaarves, kättetoimetamisteatises või muus äridokumendis, kus kõnealuseid tooteid piisavalt täpselt kirjeldatakse, et neid saaks hiljem identifitseerida. Seda deklaratsiooni nimetatakse kaubaarve deklaratsiooniks.

27      EÜ-PVO protokolli artikli 16 lõige 1 sätestab, et kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 annab välja eksportiva riigi toll. Sama artikli lõike 4 kohaselt annab niisuguse sertifikaadi välja Jordani Läänekalda ja Gaza sektori toll, kui asjaomaseid tooteid võib lugeda Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist pärinevateks toodeteks ja kui need vastavad nimetatud protokolli muudele nõuetele.

28      EÜ-PVO protokolli artikli 20 kaubaarve deklaratsiooni koostamise tingimuste kohta lõike 1 punkti a kohaselt võib niisuguse deklaratsiooni koostada heakskiidetud eksportija selle protokolli artikli 21 tähenduses. Nimetatud artikli 20 lõike 2 kohaselt võib kaubaarve deklaratsiooni koostada, kui asjaomaseid tooteid võib lugeda ühendusest, Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist pärinevateks toodeteks ja kui need vastavad nimetatud protokolli muudele nõuetele.

29      EÜ-PVO protokolli artikkel 21 heakskiidetud eksportija kohta sätestab lõikes 1, et eksportiva riigi toll võib anda igale eksportijale, kes tegeleb EÜ-PVO assotsiatsioonilepingu kohaselt pidevalt ühenduse kauba veoga ja kes esitab tollile kõik tagatised, mis on vajalikud toodete päritolustaatuse ja muude selles protokollis ette nähtud nõuete täitmise kontrollimiseks, loa täita ise kaubaarve deklaratsioone.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

30      Põhikohtuasja hageja, Firma Brita GmbH on asutatud Saksamaal. Ta impordib gaseerimismasinaid, samuti tarvikuid ja joogisiirupeid, mille tootjaks on Iisraeli tarnija Soda-Club Ltd, mille asukoht on Mishor Adumin Jordani Läänekaldal, Ida‑Jeruusalemmas. Soda-Club Ltd on heakskiidetud eksportija EÜ-Iisraeli protokolli artikli 23 tähenduses.

31      2002. aasta esimese poolaasta jooksul taotles põhikohtuasja hageja tarnitud kaupade lubamist vabasse ringlusse, esitades kokku üle 60 tollideklaratsiooni. Ta märkis, et kõnealuste kaupade päritolumaa on Iisrael ja taotles EÜ-Iisraeli assotsiatsioonilepingus ette nähtud tariifse sooduskohtlemise kohaldamist arvedeklaratsiooni alusel, mille esitab tarnija ja kus on kinnitatud, et tegemist on Iisraeli päritolu toodetega.

32      Saksamaa tolli rahuldas esialgu tariifse sooduskohtlemise taotluse, kuid viis läbi järelkontrolli. Saksamaa tolli järelepärimisele vastas Iisraeli toll, et „[nende] teostatud kontrollist nähtub, et asjaomased kaubad pärinevad Iisraeli tollipiirkonnast. Seega on kõnealused kaubad vastavalt EÜ-Iisraeli assotsiatsioonilepingule päritolustaatusega tooted ning nendele kohaldatakse sooduskohtlemist kõnealuse lepingu alusel”.

33      Saksamaa toll palus 6. veebruari 2003. aasta kirjaga Iisraeli tollilt täiendavat teavet selle kohta, kas asjaomased kaubad on toodetud Iisraeli asundustes Jordani Läänekaldal, Gaza sektoris, Ida-Jeruusalemmas või Golani kõrgendikul. Sellele kirjale ei vastatud.

34      Seetõttu keeldus Saksamaa tolli 25. septembri 2003. aasta otsuses eelnevalt antud soodustuse andmisest põhjendusega, et ei ole võimalik selgelt kindlaks teha, kas imporditud kaupadele kohaldatakse EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingut. Selle tulemusena otsustati tagantjärele sisse nõuda 19 155,46 euro suurune tollimaks.

35      Kuna põhikohtuasja hageja esitatud vaie jäeti rahuldamata, esitas ta Finanzgericht Hamburgile (Hamburgi maksukohus) kaebuse, paludes see otsus tühistada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vaidluse lahendamine sõltub EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu, EÜ‑Iisraeli protokolli ja EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingu tõlgendamisest.

36      Neis tingimustes otsustas Finanzgericht Hamburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas isegi juhul, kui Jordani Läänekaldalt pärineva kauba importija esitab üksnes formaalse Iisraeli päritolutunnistuse, tuleks talle soovitud sooduskohtlemist igal juhul võimaldada, arvestades, et sooduskohtlemine on vastavalt Iisraeli Riigist või Jordani Läänekaldalt pärinevatele kaupadele ette nähtud kahes kõne alla tulevas lepingus – nimelt [EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus ja EÜ-PVO assotsiatsioonilepingus]?

Juhul kui esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt:

2.      Kas liikmesriigi toll on importija suhtes, kes soovib ühenduse territooriumile imporditud kaubale sooduskohtlemise võimaldamist, EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu järgi seotud Iisraeli ametiasutuse väljastatud päritolutõendiga – ning [EÜ‑Iisraeli] protokolli artikli 32 kohast kontrollimenetlust ei ole alustatud – seni, kuni selle liikmesriigi tollil pole kauba päritolustaatuse osas muud kahtlust kui see, et kaup pärineb piirkonnast, mis on kõigest Iisraeli kontrolli all – nimelt 1995. aasta Iisraeli-Palestiina kokkuleppe järgi – ja kuni pole läbi viidud [EÜ‑Iisraeli] protokolli artiklis 33 sätestatud menetlust?

Juhul kui teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt:

3.      Kas impordiriigi toll tohib siis, kui [EÜ‑Iisraeli] protokolli artikli 32 lõike 2 järgi esitatud kontrollitaotluse peale on Iisraeli ametiasutus kindlaks teinud (üksnes) selle, et kaubad on toodetud piirkonnas, mis asub Iisraeli tollipiirkonnas, ja on seega Iisraeli päritolu, ning kui Iisraeli ametiasutus ei ole vastanud impordiriigi tolli seepeale esitatud taotlusele täpsemate selgituste saamiseks, juba sel põhjusel sooduskohtlemisest kohe keelduda, eelkõige sõltumata sellest, milline on kauba päritolu tegelikult?

Juhul kui kolmandale küsimusele tuleb vastata eitavalt:

4.      Kas [impordiliikmesriigi] toll võib sooduskohtlemisest EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu järgi ilma pikemata keelduda, kui – nagu vahepeal kindlaks on tehtud – kaup pärineb Jordani Läänekaldalt, või tuleks sooduskohtlemist selle lepingu kohaselt ka sellise päritoluga kaupadele võimaldada, vähemalt seni, kuni [EÜ‑Iisraeli] protokolli artikli 33 järgi pole läbi viidud vaidluse lahendamise menetlust lepingu mõiste „Iisraeli Riigi territoorium” tõlgendamiseks?”

 Eelotsuse küsimused

 Esimene ja neljas küsimus

37      Esimese ja neljanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas impordiliikmesriigi toll võib EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus kehtestatud sooduskohtlemise võimaldamisest keelduda, kui asjaomased kaubad on pärit Jordani Läänekaldalt.

38      Kõigepealt tuleb märkida, et neile küsimustele antav vastus sõltub suuresti tõlgendusest, mis tuleb anda EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklile 83, mis määratleb selle lepingu territoriaalse kohaldatavuse.

39      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt ELTL artiklitele 217 ja 218 sõlmitud leping kolmanda riigiga kujutab endast Euroopa Liidu jaoks liidu institutsiooni õigusakti ELTL artikli 267 lõike 1 punkti b tähenduses, et alates hetkest, kui sarnane leping jõustub, moodustavad selle sätted liidu õiguskorra osa ja et selle õiguskorra raames on Euroopa Kohus pädev eelotsusemenetluses seda lepingut tõlgendama (vt selle kohta 30. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 12/86: Demirel, EKL 1987, lk 3719, punkt 7, ja 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑162/96: Racke, EKL 1998, lk I‑3655, punkt 41). EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingut, mis on sõlmitud kahe rahvusvahelise avaliku õiguse subjekti vahel, reguleerib lisaks rahvusvaheline õigus ja tõlgendamise seisukohalt täpsemalt rahvusvaheline lepinguõigus.

40      Rahvusvaheline lepinguõigus on sisuliselt kodifitseeritud Viini konventsioonis. Nimetatud konventsiooni artikli 1 kohaselt kohaldatakse seda riikidevaheliste lepingute suhtes. Sellegipoolest ei mõjuta nimetatud konventsiooni artikli 3 punkti b kohaselt asjaolu, et konventsiooni ei kohaldata selliste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mille on sõlminud riigid ja rahvusvahelise õiguse muud subjektid, konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad nende kokkulepete suhtes rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata.

41      Siit järeldub, et Viini konventsioonis sisalduvaid eeskirju kohaldatakse riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vahelise lepingu suhtes, nagu EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonileping, kuivõrd need eeskirjad on üldise rahvusvahelise tavaõiguse väljendus. EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingut tuleb järelikult tõlgendada neist reeglitest lähtuvalt.

42      Lisaks on Euroopa Kohus juba sedastanud, et kuigi Viini konventsioon ei ole ühendusele ega kõigile liikmesriikidele siduv, peegeldavad mitmed selle konventsiooni sätted rahvusvahelise tavaõiguse reegleid, mis iseenesest on ühenduse institutsioonidele siduvad ja moodustavad osa ühenduse õiguskorrast (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Racke, punktid 24, 45 ja 46; vt Euroopa ühenduste sõlmitud assotsiatsioonilepingute raames Viini konventsiooni tõlgendamist puudutava viite osas ka 2. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑416/96: El-Yassini, EKL 1999, lk I‑1209, punkt 47, ja 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑268/99: Jany jt, EKL 2001, lk I‑8615, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Viini konventsiooni artikli 31 kohaselt tõlgendatakse lepingut heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist. Selles osas tuleb rööbiti kontekstiga arvesse võtta ka rahvusvahelise õiguse asjaomaseid norme, mida kohaldatakse osalisriikide suhetes.

44      Asjakohaste reeglite hulgas, millele EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu poolte suhetes võib tugineda, on rahvusvahelise õiguse üldpõhimõte lepingute suhtelise toime kohta, mille kohaselt rahvusvahelised lepingud ei saa luua kohustusi ega õigusi kolmandatele riikidele (pacta tertiis nec nocent nec prosunt). Seda rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtet on eriliselt väljendatud Viini konventsiooni artiklis 34, mille kohaselt leping ei too kolmandale riigile kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta.

45      Nendest sissejuhatavatest kaalutlustest järeldub, et EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklit 83, mis määratleb selle lepingu territoriaalse kohaldamisala, tuleb tõlgendada viisil, mis oleks kooskõlas põhimõttega pacta tertiis nec nocent nec prosunt.

46      Selles osas on üldteada, et Euroopa ühendused sõlmisid järjestikku kaks Euroopa‑Vahemere piirkonna lepingut, esimese Iisraeli Riigiga ja teise Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel toimiva Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO).

47      Mõlemal assotsiatsioonilepingul on oma territoriaalne kohaldamisala: EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonileping sätestab, et seda kohaldatakse „Iisraeli Riigi territooriumi suhtes”, EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingu artikkel 73 näeb ette, et seda kohaldatakse „Jordani Läänekalda ja Gaza sektori territooriumi suhtes”.

48      Muus osas aga taotlevad need kaks assotsiatsioonilepingut sama eesmärki (millele viidatakse vastavalt EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artikli 6 lõikes 1 ja EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingu artiklis 3), nimelt luua ja/või tugevdada pooltevahelist vabakaubanduspiirkonda, ja neil on sama ese (mida tööstustoodete osas määratletakse vastavalt EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklis 8 ja EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingu artiklites 5 ja 6), nimelt kaotada impordi- ja eksporditollimaksud ja samaväärse toimega maksud kõnealuste lepingute osapoolte vahelises kaubavahetuses.

49      Mis puudutab ühelt poolt EÜ-Iisraeli assotsiatsioonilepingut, siis seoses „halduskoostöö meetoditega” tuleneb EÜ‑Iisraeli protokolli artikli 22 lõike 1 punktist a ja artikli 23 lõikest 1, et ekspordi sooduskohtlemiseks vajaliku arvedeklaratsiooni koostab „eksportiva riigi tolli” poolt heakskiidetud eksportija.

50      Mis puudutab teisalt EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingut, siis tuleneb EÜ‑PVO protokolli artikli 20 lõike 1 punktist a ja artikli 21 lõikest 1, et ekspordi sooduskohtlemiseks vajaliku arvedeklaratsiooni koostab „eksportiva riigi tolli” poolt heakskiidetud eksportija. Lisaks sätestab EÜ‑PVO protokolli artikli 16 lõige 4, et üksnes „Jordani Läänekalda ja Gaza sektori toll” võib välja anda kaupade liikumissertifikaadi EUR.1, kui asjaomaseid tooteid võib lugeda Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist pärinevateks toodeteks.

51      Eeltoodust tuleneb, et „eksportiva riigi tollil” (eespool nimetatud kahe protokolli tähenduses) on oma territoriaalse jurisdiktsiooni piires ainupädevus väljastada liikumissertifikaate EUR.1 või kiita heaks nende haldusalas oleval territooriumil asuvad eksportijad.

52      Seega, kui EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklit 83 tõlgendada nii, et Iisraeli ametiasutustel on Jordani Läänekaldalt pärit kaupade suhtes tollipädevus, paneks see Palestiina tollile kohustuse hoiduda kasutamast pädevust, mis on neile antud eespool nimetatud EÜ‑PVO protokolli sätete alusel. Niisugune tõlgendus, millega loodaks kohustus kolmandale isikule ilma tema nõusolekuta, läheb seega vastuollu üldise rahvusvahelise õiguse põhimõttega pacta tertiis nec nocent nec prosunt, mis on kodifitseeritud Viini konventsiooni artiklis 34.

53      Sellest järeldub, et EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklit 82 tuleb tõlgendada nii, et Jordani Läänekaldalt pärit tooted ei kuulu selle lepingu territoriaalsesse kohaldamisalasse ning seega ei kohaldata nende suhtes selles lepingus kehtestatud sooduskohtlemist.

54      Neis tingimustes võib Saksamaa toll keelduda kohaldamast EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus ette nähtud sooduskohtlemist asjaomastele toodetele põhjendusel, et need on pärit Jordani Läänekaldalt.

55      Oma esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada ka seda, kas impordiriigi toll võib lubada sooduskohtlemist, kui niisugune käsitlus on ette nähtud neis kahes asjakohases lepingus, nimelt EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus ja EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingus, kui on selge, et asjaomased tooted on pärit Jordani Läänekaldalt ja kui on esitatud üksnes Iisraeli päritolutõend. Kohus küsib täpsemalt, millises ulatuses võib lubada õiguslike kvalifikatsioonide kumulatsiooni, jättes lahtiseks küsimuse, kumba assotsiatsioonilepingut tuleb kohaldada käesoleval juhul ja kas päritolutõendi peab väljastama Iisraeli või Palestiina ametiasutus.

56      Niisuguse õiguslike kvalifikatsioonide kumulatsiooni lubamine üksnes selle alusel, et kõnealused kaks lepingut näevad ette sooduskohtlemise ja et toodete päritolu kohta on esitatud muid tõendeid kui need, mis on ette nähtud tegelikult kohaldatavas assotsiatsioonilepingus, viiks selleni, et üldisel viisil eitatakse vajadust esitada sooduskohtlemise saamiseks kehtiv päritolutõend, mille on väljastanud eksportiva riigi pädev ametiasutus.

57      Nii EÜ‑Iisraeli protokolli artiklist 17 kui EÜ‑PVO protokolli artiklist 15 tuleneb, et osalisriikidest pärit toodete puhul on sooduskohtlemise saamiseks vajalik nende päritolutõend. Pädeva ametiasutuse väljastatud kehtiva päritolutõendi nõuet ei saa pidada lihtsalt formaalsuseks, millest võib mööda vaadata seni, kuni päritolukoht on kindlaks määratud muude tõenditega. Selles osas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et sertifikaate, mille on väljastanud muud ametiasutused kui need, keda asjaomases assotsiatsioonilepingus on nimeliselt mainitud, ei saa pidada kehtivaks (vt selle kohta 5. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑423/92: Anastasiou jt, EKL 1994, lk I‑3087, punktid 37–41).

58      Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele ja neljandale esitatud küsimusele vastata, et impordiliikmesriigi toll võib EÜ-Iisraeli assotsiatsioonilepingus kehtestatud sooduskohtlemise võimaldamisest keelduda, kui asjaomased kaubad on pärit Jordani Läänekaldalt. Lisaks ei või impordiliikmesriigi toll õiguslikke kvalifikatsioone kumuleerida, jättes lahtiseks küsimuse, kumba assotsiatsioonilepingut, see tähendab kas EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingut või EÜ‑PVO assotsiatsioonilepingut tuleb käesoleval juhul kohaldada ja kas päritolutõendi peab väljastama Iisraeli või Palestiina ametiasutus.

 Teine ja kolmas küsimus

59      Oma teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ‑Iisraeli protokolli artiklis 32 ette nähtud menetluse raames on impordiriigi toll seotud esitatud päritolutõendiga ja eksportiva riigi tolli vastusega. Kohus soovib ka teada, kas arvedeklaratsioonide kontrollimisel tekkinud vaidluse lahendamiseks peab impordiriigi toll enne ühepoolsete meetmete võtmist suunama vaidluse selle protokolli artikli 32 alusel tollikoostöökomiteele.

 Küsimus sellest, kas impordiriigi toll on seotud eksportiva riigi tolli vastusega

60      EÜ‑Iisraeli protokolli artiklist 32 tuleneb, et arvedeklaratsioonidele tehakse järelkontroll iga kord, kui impordiriigi tollil tekib põhjendatud kahtlus nende dokumentide ehtsuses või kõnealuste toodete päritolustaatuses. Kontrolli viib läbi ekspordiriigi toll. Järelepärimise teinud tollile kontrolli tulemustest teatamiseks on aega kõige rohkem 10 kuud. Tulemustest peab selguma, kas dokumendid on ehtsad ja kas asjakohaseid tooteid võib käsitleda päritolustaatusega toodetena. Kui põhjendatud kahtluse korral 10 kuu jooksul vastust ei saada või kui vastus ei sisalda piisavalt teavet, et otsustada, kas asjakohane dokument on ehtne, või määrata toodete tegelik päritolu, keeldub impordiriigi toll soodustuste andmisest.

61      Sarnases õiguslikus raamistikus on Euroopa Kohus juba sedastanud, et niisugustest sätetest tuleneb, et kauba päritolu kindlaksmääramine tugineb asjaomase vabakaubanduskokkuleppe osalisriikide tolliametite vahelisel pädevuse jagamisel, nii et päritolu määrab kindlaks eksportiva riigi toll. Seda süsteemi õigustab ka asjaolu, et viimane on paremas positsioonis kontrollimaks kõnealuse toote päritoluga seonduvaid andmeid vahetult (vt selle kohta 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 218/83: Les Rapides Savoyards jt, EKL 1984, lk 3105, punkt 26).

62      Niisugune mehhanism saab siiski toimida vaid juhul, kui impordiriigi toll kiidab heaks ekspordiriigi ametiasutuste õiguspäraselt antud hinnangud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Les Rapides Savoyards jt, punkt 27, ja 9. veebruari 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑23/04–C‑25/04: Sfakianakis, EKL 2006, lk I‑1265, punkt 23).

63      Siit järeldub, et vastastikuse tunnustamise süsteemi raames ei või impordiriigi toll tunnistada ühepoolselt kehtetuks arvedeklaratsiooni, mille ekspordiriigi toll on õiguspäraselt välja andnud. Samuti on impordiriigi toll juhul, kui teostatakse tollivormistusjärgne kontroll, põhimõtteliselt seotud selle kontrolli tulemustega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 49).

64      Sellegipoolest ei puudutanud põhikohtuasjas EÜ‑Iisraeli protokolli artikli 32 alusel läbi viidud järelkontroll küsimust, kas imporditud tooted on täielikult saadud teatavas piirkonnas või on nad seal läbinud piisava töö või töötluse, et neid saaks pidada EÜ‑Iisraeli protokolli kohaselt sellest piirkonnast pärit toodeteks. Järelkontrolli eesmärk oli määrata imporditud toodete tootmiskoht, et saaks hinnata, kas need tooted jäävad EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu kohaldamisalasse. Liit leiab, et toodetele, mis on saadud piirkondades, mis on Iisraeli haldusalas alates 1967. aastast, ei kohaldata selles lepingus määratletud sooduskohtlemist.

65      Vastavalt EÜ‑Iisraeli protokolli artikli 32 lõikele 6, kui eksportiva riigi tolli vastus ei sisalda piisavalt teavet, et määrata toodete tegelik päritolu, keeldub järelepärimise teinud toll nimetatud toodetele soodustuste andmisest.

66      Toimikust nähtub, et järelkontrolli käigus ei ole Iisraeli tolli andnud mingit täpset vastust Saksamaa tolli kirjadele, millega sooviti kontrollida, kas asjaomased tooted on valmistatud Iisraeli asundustes Jordani Läänekaldal, Gaza sektoris, Ida‑Jeruusalemmas või Golani kõrgustikul. Saksamaa tolli 6. veebruari 2003. aasta kiri jäi samuti vastuseta.

67      Neis tingimustes tuleb teha järeldus, et eksportiva riigi tolli vastus ei sisalda piisavalt teavet EÜ‑Iisraeli protokolli artikli 32 lõike 6 tähenduses, et määrata toodete tegelik päritolu, millest tulenevalt niisuguses kontekstis ei ole nimetatud ametiasutuse kinnitus, et asjaomastele toodetele kohaldatakse EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus ette nähtud sooduskohtlemist, impordiliikmesriigi tollile siduv.

 Kohustus pöörduda tollikoostöökomitee poole

68      EÜ‑Iisraeli protokolli artikli 33 lõige 1 näeb ette, et kui nimetatud protokolli artikli 32 kohasest kontrollimisest tulenevad vaidlused, mis tõstatavad käesoleva protokolli tõlgendamisega seotud küsimusi, siis suunatakse need vaidlused tollikoostöökomiteele.

69      EÜ‑Iisraeli protokolli artikli 39 kohaselt on tollikoostöökomitee haldusorgan, kuhu kuuluvad liikmesriikide asjatundjad ja tolliküsimuste eest vastutavad komisjoni talituste, liikmesriikide ja Iisraeli Riigi tolliküsimuste asjatundjad ja ametnikud. Komitee täidab selle protokolli sätete raames kõiki tollialaseid tehnilisi ülesandeid. Seetõttu ei saa seda pidada pädevaks niisuguste õigusküsimusi puudutavate vaidluste lahendamisel nagu EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu enese tõlgendamist puudutavad vaidlused. Niisugused vaidlused saab seevastu EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu artikli 75 lõike 1 kohaselt suunata assotsiatsiooninõukogule.

70      Niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas ei saa eksportiva riigi tolli vastust, mis esitati EÜ‑Iisraeli protokolli artiklis 32 ette nähtud järelkontrolli raames, pidada selle protokolli tõlgendamist puudutava lepingu osapoolte vahelise vaidluse põhjuseks. Esiteks ei sisalda see vastus nõutud teavet. Teiseks, kuigi põhikohtuasjas tekkis vaidlus impordiriigi tolli algatatud järelkontrolli käigus, ei puuduta see EÜ‑Iisraeli protokolli tõlgendamist, vaid EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu territoriaalse kohaldamisala määratlemist.

71      Sellest järeldub, et niisugustes tingimustes nagu põhikohtuasjas on igal lepinguosalisel õigus suunata EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu territoriaalset kohaldamisala puudutavad tõlgendusküsimused assotsiatsiooninõukogule. Seevastu ei ole mingit kohustust pöörduda selles küsimuses tollikoostöökomitee poole, kuna tõlgendusküsimused ei ole tema pädevuses.

72      Isegi kui assotsiatsiooninõukogu poole pöördumine oleks assotsiatsioonilepingu kui sellise tõlgendamist puudutava vaidluse korral olnud ettearvatav, tuleb igal juhul meenutada, et nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, ei saa assotsiatsiooninõukogule alluva assotsiatsioonikomitee poole pöördumata jätmisega õigustada seda, et kalduti kõrvale koostöökorrast ja pädevuse tunnustamisest, mis tuleneb assotsiatsioonilepingust (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 52).

73      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele ja kolmandale esitatud küsimusele vastata, et EÜ‑Iisraeli protokolli artiklis 32 ette nähtud menetluse raames ei ole impordiriigi toll seotud neile esitatud päritolutõendi ja eksportiva riigi tolli vastusega, kui nimetatud vastus ei sisalda piisavat teavet selle protokolli artikli 32 lõike 6 tähenduses, et määrata toodete tegelik päritolu. Lisaks ei ole impordiriigi tollil kohustust suunata nimetatud protokolli artikli 39 alusel asutatud tollikoostöökomiteele vaidlust, mis puudutab EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingu territoriaalse kohaldamisala tõlgendamist.

 Kohtukulud

74      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

1.      Impordiliikmesriigi toll võib EÜ‑Iisraeli assotsiatsioonilepingus kehtestatud sooduskohtlemise võimaldamisest keelduda, kui asjaomased kaubad on pärit Jordani Läänekaldalt. Lisaks ei või impordiliikmesriigi toll õiguslikke kvalifikatsioone kumuleerida, jättes lahtiseks küsimuse, kumba assotsiatsioonilepingut, see tähendab Euroopa-Vahemere piirkonna lepingut, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel, või Euroopa Ühenduse ning Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel toimiva Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vahelist kaubandust ja koostööd käsitlevat Euroopa-Vahemere piirkonna ajutist assotsiatsioonilepingut, millele kirjutati alla 24. veebruaril 1997 Brüsselis, tuleb kohaldada käesoleval juhul ja kas päritolutõendi peab väljastama Iisraeli või Palestiina ametiasutus.

2.      Euroopa-Vahemere piirkonna lepingule (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel) lisatud protokolli nr 4 artiklis 32 ette nähtud menetluse raames ei ole impordiriigi toll seotud neile esitatud päritolutõendi ja eksportiva riigi tolli vastusega, kui nimetatud vastus ei sisalda piisavat teavet selle protokolli artikli 32 lõike 6 tähenduses, et määrata toodete tegelik päritolu. Lisaks ei ole impordiriigi tollil kohustust suunata nimetatud protokolli artikli 39 alusel asutatud tollikoostöökomiteele vaidlust, mis puudutab nimetatud assotsiatsioonilepingu territoriaalse kohaldamisala tõlgendamist.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.