EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
4. oktoober 2012(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Liidu kodakondsus – Liikumis- ja elamisõigus – ELTL artiklid 20 ja 21 – Diskrimineerimine kodakondsuse alusel – ELTL artikkel 18 – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikkel 24 – Erand – Ulatus – Liikmesriik, kus ühistranspordi sõidusoodustused kehtivad vaid üliõpilastele, kelle vanemad saavad selles liikmesriigis peretoetust
Kohtuasjas C‑75/11,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 21. veebruaril 2011 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja D. Roussanov, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Austria Vabariik, esindajad: C. Pesendorfer ja M. Fruhmann, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud U. Lõhmus, A. Rosas, A. Ó Caoimh (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 6. septembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Austria Vabariik on põhimõtteliselt kehtestanud ühistranspordi sõidusoodustused üksnes üliõpilastele, kelle vanemad saavad Austria peretoetusi, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklitest 18, 20 ja 21 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artiklist 24.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
Määrus (EMÜ) nr 1408/71
2 Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008 (ELT L 177, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71”)) määratleb artikli 1 punkti u alapunktis i perehüvitised kui „kõik perekonna väljaminekute katmiseks antavad rahalised või mitterahalised hüvitised, mida antakse [sama määruse] artikli 4 lõike 1 punktis h osutatud õigusaktide alusel”.
3 Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h kohaselt kohaldatakse seda määrust sotsiaalkindlustuse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad perehüvitisi.
4 Määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 1 esimeses lauses on märgitud, et isikud, kelle suhtes kohaldatakse kõnesolevat määrust, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele, arvestades artiklites 14c ja 14f sätestatut.
Direktiiv 2004/38
5 Direktiivi 2004/38 põhjendused 1 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Liidu kodakondsus annab igale liidu kodanikule esmase ja individuaalse õiguse liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada, kui [EÜ] asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.
[…]
(10) Elamisõigust kasutavad isikud ei tohiks siiski vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi esialgse elamisperioodi jooksul põhjendamatult koormata. Seepärast peaks üle kolmekuulise perioodi puhul kehtestama liidu kodanike ja nende pereliikmete elamisõigusele tingimused.”
6 Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on märgitud, et nimetatud direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole.
7 Sama direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:
[…]
c) − nad on kantud mõne sellise era- või avalik-õigusliku õppeasutuse nimekirja, mis on vastuvõtvas liikmesriigis akrediteeritud või mida rahastatakse selle riigi õigusaktide või haldustavade põhjal, ja nende peamiseks eesmärgiks on õpingud, sealhulgas tööalane koolitus, ning
– neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus ja nad kinnitavad asjaomasele liikmesriigi asutusele avalduses või mõnes muus enda valitud dokumendis, et neil on enda ja oma pereliikmete jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi […]”.
8 Direktiivi 2004/38 artikkel 24 „Võrdne kohtlemine” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.
2. Erandina lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.”
Austria õigusnormid
9 Austrias ei ole föderaalseid eeskirju, mis reguleeriks ühistranspordi sõidusoodustusi üliõpilastele.
10 Euroopa Kohtule esitatud andmete kohaselt eraldatakse üliõpilastele sõidusoodustusega poolaastapileteid vastavalt rahastamislepingutele, mis on sõlmitud Bundesministerium für Verkehr, Innovation und Technologie (föderaalne transpordi-, innovatsiooni- ja tehnoloogiaministeerium), piirkondlike omavalitsusüksuste ja asjaomaste transpordiettevõtjate vahel. Need lepingud reguleerivad mitte üksnes hinda, soodustuse ulatust ja föderaalvalitsuse rahalist panust, vaid neis on samuti kindlaks määratud kasusaajate ring.
11 Lisaks ilmneb toimikust, et teatud liidumaades tehakse üliõpilastele – kes on määratletud Studienförderungsgesetz 1992 (1992. aasta seadus kõrgkooliõpingutega seotud toetuste kohta; Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.”, nr 305/1992; edaspidi „1992. aasta seadus”) §-des 3 ja 4, mis kehtisid vaidluse asjaolude toimumise ajal – sõidusoodustusi üksnes siis, kui nende elukoht või õpingute toimumise koht asub asjaomase ühistranspordiettevõtja teeninduspiirkonnas ja kui nende üliõpilaste eest makstakse peretoetusi vastavalt Familienlastenausgleichsgesetz 1967 (1967. aasta seadus pereväljaminekute kompenseerimise kohta; BGBl. nr 376/1967) §-le 2, mis kehtis vaidluse toimumise ajal (edaspidi „FLAG”).
12 Teistes liidumaades, kus sõidusoodustuste kohaldamine ei sõltu peretoetuste saamisest, võetakse peale üliõpilase staatuse arvesse järgmisi kriteeriume: huvitatud isikute vanus ja/või elukoht.
13 Isikutel, kelle alaline või peamine elukoht on föderaalterritooriumil, on õigus FLAG § 2 alusel peretoetustele alaealiste laste eest ja alla 26-aastaste täiskasvanud laste eest, kes läbivad tööalast koolitust või jätkavad õpinguid kutsekoolis seoses juba õpitud ametiga, tingimusel et need õpingud ei võimalda neil oma elukutsel tegutseda. Põhimõtteliselt on õigus peretoetustele sellel isikul, kelle leibkonda laps kuulub.
14 1992. aasta seaduse § 4 sätestab, et 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) või EÜ asutamislepingu osalisriikide kodanikud ning kolmandate riikide kodanikud on samastatud Austria kodanikega, „kui selline samastamine tuleneb eespool viidatud lepingutest”.
15 1992. aasta seaduse § 52 määratleb transpordihüvitised kui „muud meetmed õpingute soodustamiseks”. Nende hüvitiste eesmärk on toetada õppetoetuste saajaid, tasudes nende transpordikulud. Tegu on hüvitistega, mida saavad vaid Austrias õppetoetust saavad isikud ja mis on erinevad ühistranspordi sõidusoodustustest.
Kohtueelne menetlus
16 „Roheliste” erakonna („die Grünen”) nimel tegutsev isik saatis komisjonile kaebuse, et suur hulk teiste liikmesriikide kui Austria kodanikest üliõpilasi, kes Austrias õpivad, pidid ühistranspordi kasutamiseks tasuma palju suuremaid summasid kui Austria üliõpilased. Nimelt said teatud liidumaades vaid peretoetusi saavatest peredest pärit üliõpilased ühistranspordi sõidusoodustusi.
17 Kuna komisjon leidis, et selline valikuline süsteem rikub EÜ artiklis 12 esitatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, siis palus see institutsioon 13. veebruari 2008. aasta kirjas Austria Vabariigil esitada üksikasjalik kirjeldus selles liikmesriigis kohaldatavast ühistranspordi sõidusoodustuste süsteemist.
18 Austria ametiasutused kirjeldasid 18. aprilli 2008. aasta kirjas erinevaid tariife, mida kohaldati erinevates liidumaades ja vastavalt huvitatud isiku konkreetsele olukorrale.
19 Märgukirjaks loetavas 23. märtsi 2009. aasta kirjas palus komisjon Austria Vabariigil esitada kahe kuu jooksul oma märkused üliõpilaste ühistranspordi sõidusoodustuste valikulise andmise korra kohta. Komisjoni sõnul rikub selline valikuline kord diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on esitatud esiteks EÜ artiklis 12 – pärast Lissaboni lepingu jõustumist ELTL artiklis 18 – ja teiseks direktiivi 2004/38 artiklis 24.
20 Märgukirjale 25. juunil 2009 saadetud vastuses seadis Austria Vabariik kahtluse alla direktiivi 2004/38 artikli 24 asjassepuutuvuse. Selle liikmesriigi sõnul on ühistranspordi sõidusoodustused üliõpilastele osa täiendavatest perehüvitistest, mis kuuluvad Austrias antud peretoetuste süsteemi, ja seetõttu tuleks neid lugeda sotsiaalkindlustushüvitisteks vastavalt liidu õigusnormidele, mis kehtivad sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise valdkonnas. Nende sõidusoodustuste saajad ei ole üliõpilased, vaid vanemad, kes hoolitsevad oma laste vajaduste eest, kuni need lapsed on üliõpilased.
21 Komisjon saatis 28. jaanuaril 2010 Austria Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta märkis, et Austria üliõpilaste ühistranspordi sõidusoodustuste süsteem rikub ELTL artiklit 18 ja direktiivi 2004/38 artiklit 24, ilma et viimati nimetatud artikli lõikes 2 esitatud erandit saaks kohaldada. Komisjon väitis esiteks, et vastupidi Austria ametiasutuste argumentidele ja seades ohtu viidatud artikli 24 lõike 2 sisu, ei ole pelk asjaolu, et mingi meede kergendab lapsevanemate koormust oma lapsi ülal pidada, piisav, et seda meedet ei saaks kvalifitseerida õpinguteks antavaks toimetulekutoetuseks. Teiseks tuleks viidatud artikli 24 lõike 2 sõnastusest järeldada, et vastuvõtvad liikmesriigid saavad keelduda toimetulekutoetust andmast teiste liikmesriikide kodanikele, kellel ei ole alalist elamisluba vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, üksnes siis, kui see abi on antud stipendiumi või õppelaenu vormis.
22 29. märtsi 2010. aasta vastuses väitis Austria Vabariik, et ühistranspordi sõidusoodustused vastavad perehüvitisele, mis on antud eraõiguse raames. Ei esine mingit kodakondsuse alusel diskrimineerimist, kuna neid sõidusoodustusi antakse kõigile sotsiaalkindlustusskeemiga liitunud vanematele sõltumata nende kodakondsusest.
23 Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
Hagi
24 Kõigepealt tuleb täpsustada, et komisjon heidab hagis Austria Vabariigile ette, et see tegi ühistranspordi sõidusoodustusi üksnes üliõpilastele, kelle eest Austrias makstakse peretoetusi, ning sellise tingimuse on kehtestanud Viini, Ülem-Austria, Burgenlandi ja Steiermarki liidumaad ning Innsbrucki linn.
25 Mis puudutab Innsbrucki linna, siis kuigi toimikust ilmneb, et alates õppeaastast 2010/2011 võivad üliõpilased saada soodushinnaga poolaastapileti sõltumata sellest, kas nende vanemad saavad Austria peretoetusi, tuleb liikmesriigi kohustuse rikkumist hinnata olukorra alusel, mis on liikmesriigis põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõpus, käesolevas asjas 28. märtsil 2010. Hilisemaid muudatusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta (vt eelkõige 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑147/00: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2001, lk I‑2387, punkt 26; 4. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑173/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I‑6129, punkt 7, ja 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑565/10: komisjon vs. Itaalia, punkt 22).
26 On ilmne, et see uus poolaastapileti tüüp Innsbrucki linnas ei kehtinud veel põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõppedes.
27 Ühtlasi tuleb täpsustada, et kuna komisjonil puudusid piisavad andmed Alam-Austria liidumaal kehtiva süsteemi kohta, siis ei ole nimetatud süsteem käesoleva hagi esemeks.
Poolte argumendid
28 Komisjon väidab, et ühistranspordi sõidusoodustuste andmise sõltuvusse seadmine Austria peretoetuste saamisest diskrimineerib kaudselt muudest liikmesriikidest kui Austria Vabariik pärit üliõpilasi, kes selles liikmesriigis õpivad, mis rikub seega ELTL artikleid 18, 20 ja 21 ning direktiivi 2004/38 artiklit 24.
29 Nimelt paneb kõnealune Austria kord ebasoodsamasse olukorda teiste liikmesriikide kodanikest üliõpilased, sätestades ühistranspordi sõidusoodustuse andmise tingimuse, mida suudavad kergemini täita Austria kodanikud.
30 Austria Vabariik väidab, et ühistranspordi sõidusoodustus, mis sõltub Austria peretoetuste saamisest, kujutab endast eraõiguse raames antavat perehüvitist. Austria õiguse alusel ei saa iga Austria üliõpilane automaatselt peretoetust, vaid selle andmine sõltub asjaolust, et vanemad on kohustatud üliõpilase vajaduste eest hoolitsema. Ühistranspordi sõidusoodustus on põhimõtteliselt toetus pere eelarvele ja sarnaselt peretoetustele ei saa seda enam anda siis, kui üliõpilane saab ise tulu, mis ületab Austria seadusandja kehtestatud piiri. Selle liikmesriigi sõnul tuleb nimetatud soodustust lugeda määruse nr 1408/71 tähenduses perehüvitiseks, kuigi see on seotud õpingute või kursustega ning sellel on kaks ülesannet. Erinevalt transpordihüvitisest, mida saab sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olev üliõpilane, ei sõltu ühistranspordi sõidusoodustus vanemate sissetulekust ning seda ei tasuta vahetult saajaks oleva üliõpilase pangaarvele.
31 Austria Vabariik märgib, et tema määrust nr 1408/71 puudutavas teatises mainis ta väga üldiselt FLAG-i, millest tuleneb kõnealune ühistranspordi sõidusoodustus. Sellel teatamisel on deklaratiivne ja konstitutiivne mõju.
32 Nimetatud liikmesriik väitis seega, et tema süsteem vastas täielikult määrusele nr 1408/71 ega rikkunud direktiivi 2004/38. Ta lisab, et Euroopa Kohus ei viita esmase õiguse põhimõtetele, nagu ELTL artiklis 18 esitatud põhimõte, et hinnata selle määruse kohaldamisalasse kuuluvaid hüvitisi (vt 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑208/07: Chamier-Glisczinski, EKL 2009, lk I‑6095, punkt 84 jj).
33 Komisjoni arvates ei ole asjassepuutuv Austria Vabariigi argument, mis tuleneb ühistranspordi sõidusoodustuse kui sotsiaalkindlustushüvitise laadist. Esmalt ei kompenseeri see soodustus perekonna väljaminekuid, nagu on nõutud määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti u alapunktis i, vaid kergendab kulutusi, mis ülikoolide ja kõrgkoolide üliõpilastele tekivad ühistranspordi kasutamisest. Ühistranspordi sõidusoodustus toob otseselt kasu üliõpilasele, mitte aga tema vanematele. Teiseks ei võimalda Austria Vabariigi esitatud kirjeldus ühistranspordi sõidusoodustuste kohta kinnitada, et need täidavad sotsiaalkindlustushüvitiseks lugemise tingimused määruse nr 1408/71 tähenduses. Sellega seoses tuleb rõhutada, et üliõpilastel ei ole mingit seaduslikku õigust nendele hüvitistele. Lõpuks ei ole loogiline kvalifitseerida 1992. aasta seaduses ette nähtud transpordihüvitist toimetulekutoetuseks, kui käesolevas asjas käsitletud ühistranspordi sõidusoodustust loetakse perehüvitiseks. Komisjoni sõnul on asjaolu, et teatud liidumaades ei sõltu ühistranspordi sõidusoodustuse andmine Austria peretoetuste saamisest, täiendavaks tõendiks, et see soodustus ei ole perehüvitis.
34 Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõttest tehtavat erandit vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikele 2, millele tugineb Austria Vabariik, siis leiab komisjon, et seda tuleb tõlgendada kitsalt. See erand kehtib üksnes „stipendiumide või õppelaenudena [antavale] toimetulekutoetus[ele] õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks”. Vastupidi selle liikmesriigi argumentidele ulatub sama artikli lõikes 1 esitatud võrdse kohtlemise põhimõte üliõpilastele antavatele kõigile toetustele, mida ei anta stipendiumide või õppelaenude vormis. Nende vormi arvestades ei kuulu ühistranspordi sõidusoodustused nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud erandi alla. Austria Vabariigi poolt sellele erandile antud tõlgendusega ei saa nõustuda, kuna see oleks vastuolus esmase õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga ELTL artiklite 18 ja 21 kohta.
35 Austria Vabariik väidab, et igal juhul aitab ühistranspordi sõidusoodustus kaasa õpingute rahastamisele ja seega ei tuleks seda käsitleda eraldi teistest meetmetest, mida päritoluliikmesriik peab võtma õpingute toetamiseks. Kuni hetkeni, kui üliõpilane on õpingute raames integreerunud vastuvõtvasse liikmesriiki, peab päritoluliikmesriik andma oma üliõpilastele piisavat abi, võttes arvesse võimalikke ülalpidamiskohustusi. Vastuvõttev liikmesriik ei pea kompenseerima teise liikmesriikide „väiksemaid” toetusi.
Euroopa Kohtu hinnang
36 Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artikli 20 lõike 1 kohaselt on iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodanik.
37 Muudest liikmesriikidest kui Austria Vabariik pärit üliõpilased, kes viimati nimetatud liikmesriigis õpivad, on liidu kodanikud, kui neil on mõne liikmesriigi kodakondsus.
38 Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et liikmesriikide kodanike põhistaatus on olla liidu kodanik, mis tähendab, et liikmesriikide kodanikke, kes on samas olukorras, tuleb EL toimimise lepingu esemelisse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades kohelda seaduse ees võrdselt, sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks otsesõnu ette nähtud erandite kohaldamist (20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑184/99: Grzelczyk, EKL 2001, lk I‑6193, punkt 31, ja 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I‑6191, punkt 28).
39 Iga liidu kodanik võib seega tugineda ELTL artiklis 18 sätestatud keelule – mis keelab igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel – kõigis olukordades, mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse; need olukorrad hõlmavad eelkõige juhtumeid, kui kasutatakse ELTL artiklis 21 sätestatud põhivabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala, EKL 1998, lk I‑2691, punkt 63; 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑209/03: Bidar, EKL 2005, lk I‑2119, punktid 32 ja 33; 18. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑158/07: Förster, EKL 2008, lk I‑8507, punktid 36 ja 37, ning 13. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑73/08: Bressol jt, EKL 2010, lk I‑2735, punkt 31).
40 Lisaks ilmneb sellest kohtupraktikast, et see keeld hõlmab ka olukordi, mis puudutavad kutseõppe kättesaadavuse tingimusi, ning et nii kõrgkooli- kui ka ülikooliõpe kujutavad endast kutseõpet (eespool viidatud kohtuotsus Bressol jt, punkt 32).
41 Sellest tuleneb, et liikmesriigi kodanik, kes õpib Austrias, võib tugineda ELTL artiklites 18 ja 21 sätestatud õigusele liikuda ja elada vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, ilma et neid võiks kodakondsuse alusel otseselt või kaudselt diskrimineerida (eespool viidatud kohtuotsus Bressol jt, punkt 33).
42 Mis puudutab küsimust, kas ühistranspordi sõidusoodustused kui sellised, mida Austrias teatud liidumaad annavad, kuuluvad aluslepingute kohaldamisalasse ELTL artikli 18 lõike 1 tähenduses, siis tuleb märkida, et kui Euroopa Kohus tunnistas, et juurdepääs kutseõppele kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, täpsustas kohus juba, et sellesse kohaldamisalasse kuulub ka siseriiklik üliõpilastele antav abi toimetulekukulutuste katteks, siseriiklikus mitteosamakselises korras ette nähtud sotsiaaltoetused ja nn ootetoetused, mis on siseriiklike õigusnormidega ette nähtud noortele töötutele, kes otsivad esimest töökohta (vt vastavalt eespool viidatud kohtuotsused Bidar, punkt 42; Grzelczyk, punkt 46, ning D’Hoop, punktid 34 ja 35).
43 Sellest tuleneb, et kord, mis näeb ette üliõpilastele ühistranspordi sõidusoodustused, kuivõrd see võimaldab neil otseselt või kaudselt toimetulekukulusid katta, kuulub samuti EL toimimise lepingu kohaldamisalasse.
44 Mis puudutab Austria Vabariigi argumente, et ühistranspordi sõidusoodustusi tuleb lugeda perehüvitiseks määruse nr 1408/71 tähenduses, siis tuleb märkida, et isegi kui selles määruses sätestatud konfliktinorme kohaldatakse liidu kodanikele, kes õpivad oma päritoluliikmesriigist erinevas liikmesriigis ja kelle vanematel ei ole vastuvõtva liikmesriigiga mingit seost, siis nimetatud soodustuse selline kvalifitseerimine ei saaks õigustada nende kodanike erinevat kohtlemist kodakondsuse alusel.
45 Nimelt tuleb esiteks meelde tuletada, et teatud hüvitisi, mis kuuluvad määruse nr 1408/71 erilisse kohaldamisalasse, on Euroopa Kohus lugenud sotsiaalseteks hüvitisteks või soodustusteks, millele kehtib kodakondsuse alusel võrdse kohtlemise põhimõte seoses liidu õiguse teiste sätetega, mis käsitlevad isikute vaba liikumist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 27).
46 Teiseks tuleb meelde tuletada, et määrus nr 1408/71 ei loo ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid lubab erinevate siseriiklike süsteemide olemasolu. Selle ainuke eesmärk on tagada nende süsteemide koordineerimine (21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑503/09: Stewart, EKL 2011, lk I‑6497, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Ehkki liikmesriigid säilitavad pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteeme nii, et kui liidu tasandil ei ole ühtlustamist toimunud, siis määratakse iga liikmesriigi õigusaktidega kindlaks tingimused, mis puudutavad sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õigust ja kohustust, ning tingimused, mis annavad õiguse hüvitistele, peavad nad siiski selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust, eelkõige EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad kõigile liidu kodanikele tagatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (eespool viidatud kohtuotsus Stewart, punktid 75–77 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Niisiis ei välista Austria Vabariigi argumendid, mis puudutavad ühistranspordi sõidusoodustuse kvalifitseerimist perehüvitiseks määruse nr 1408/71 tähenduses, komisjoni väidetud diskrimineerimist kodakondsuse alusel teiste liikmesriikide üliõpilaste suhtes, kes Austrias õpivad.
49 Mis puudutab seda väidet, siis tuleb meelde tuletada, et kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte – mis on üldiselt esitatud ELTL artiklis 18 ja mida on direktiivi 2004/38 kohaldamisalasse kuuluvate liidu kodanike osas täpsustatud selle direktiivi artiklis 24 – keelab mitte ainult otsese diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse kaudse diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (vt eespool viidatud kohtuotsus Bressol jt, punkt 40).
50 Käesolevas asjas tekitab ühistranspordi sõidusoodustuse tegemise sõltuvusse seadmine Austria peretoetuste andmisest (nagu mõned liidumaad sätestasid) ebavõrdse kohtlemise Austrias õppivate Austria üliõpilaste ja samuti seal õppivate teiste liikmesriikide üliõpilaste vahel, kuna seda tingimust on kergem täita Austria kodanikel, sest nende vanemad saavad üldreeglina nimetatud toetusi.
51 Selline ebavõrdne kohtlemine on vastuolus põhimõtetega, mis on liidu kodaniku staatuse aluseks, nimelt käesoleva kohtuotsuse punktis 38 mainitud seaduse ees võrdse kohtlemisega liikumisvabaduse kasutamisel (eespool viidatud kohtuotsus D’Hoop, punkt 35).
52 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab kodakondsusel põhinevat kaudset diskrimineerimist õigustada vaid siis, kui see põhineb asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel kaalutlustel ning on siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne (vt eespool viidatud kohtuotsus D’Hoop, punkt 36; 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑147/03: komisjon vs. Austria, EKL 2005, lk I‑5969, punkt 48, ja eespool viidatud kohtuotsus Bressol jt, punkt 41).
53 Enne kui kindlaks määrata, kas siinses asjas esineb selline objektiivne õigustus, tuleb esiteks analüüsida Austria Vabariigi argumenti, et üliõpilaste ühistranspordi sõidusoodustuste süsteem kuulub võrdse kohtlemise põhimõttest direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 sätestatud erandi kohaldamisalasse.
54 ELTL artiklis 18 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest, mille konkreetseks väljenduseks on direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1, tehtava erandina tuleb selle artikli 24 lõiget 2 tõlgendada kitsalt.
55 Isegi kui asjaomastele üliõpilastele tehtud ühistranspordi sõidusoodustused on neile antav toimetulekutoetus, nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 43 selgub, kuuluvad direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 võrdse kohtlemise põhimõttest sätestatud erandi alla üksnes „stipendiumide või õppelaenudena” antud toimetulekutoetused.
56 Selle sätte mis tahes muu tõlgendus oleks vastuolus mitte üksnes selle sõnastusega, vaid ka Euroopa Kohtu kohustusega tõlgendada seda erandit kooskõlas aluslepingu sätetega, k.a nendega, mis käsitlevad liidu kodakondsust (vt selle kohta 4. juuni 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑22/08 ja C‑23/08: Vatsouras ja Koupatantze, EKL 2009, lk I‑4585, punkt 44).
57 Teiseks, mis puudutab objektiivseid kaalutlusi, mis võiksid õigustada tuvastatud ebavõrdset kohtlemist, siis väidab Austria Vabariik – nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 35 –, et ühistranspordi sõidusoodustus aitab kaasa õpingute rahastamisele ja seega ei tuleks seda käsitleda eraldi teistest meetmetest, mida päritoluliikmesriik peab võtma õpingute toetamiseks. Mõned liikmesriigid annavad oluliselt suuremaid stipendiume, kui need on Austrias, nii et teistest liikmesriikidest pärit üliõpilased suudavad elamiskulusid, sh transpordikulusid, kergemini tasuda kui Austria üliõpilased. Kui teistel liikmesriikidel on üliõpilaste toetamise süsteem nõrgem kui Austrias kehtiv, siis ei pea vastuvõttev liikmesriik aitama sellistest riikidest pärit üliõpilasi.
58 Sellega seoses tuleb märkida – nagu mainis kohtujurist oma ettepaneku punktis 62 ja nagu ilmneb Euroopa Kohtule esitatud andmetest –, et kuigi ühistranspordi sõidusoodustust ei anta enam siis, kui üliõpilasel on endal teatud määra ületav sissetulek, ei eelda selle soodustuse saamine siiski põhimõtteliselt ebapiisavat sissetulekut. Samuti juhul, kui Austria Vabariigi eesmärk on vältida seda, et teisest liikmesriigist pärit üliõpilane saaks kahekordset finantsabi, tuleb märkida, et Austria valitsuse esitatud teabest ei ilmne, et soodustuse tegemisel üliõpilastele, kelle vanemad saavad Austria peretoetusi, võtavad selle liikmesriigi pädevad asutused arvesse hüvitisi, mida need üliõpilased võivad mõnes muus liikmesriigis saada.
59 Kuna Austria Vabariigi argument üritab vastu vaielda sellele, et vastuvõtval liikmesriigil on kohustus rahastada üliõpilasi, kes ei ole sellesse liikmeriiki integreerunud, siis tuleb meelde tuletada, et liidu kodakondsust käsitlevate sätete osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et on õiguspärane, kui vastuvõttev liikmesriik soovib tagada hüvitise taotleja ja selle riigi vahelise tegeliku seose olemasolu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus D’Hoop, punkt 38, 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins, EKL 2004, lk I‑2703, punkt 67; eespool viidatud kohtuotsused Bidar, punkt 57, ning Vatsouras ja Koupatantze, punkt 38).
60 Ehkki liidu õigus isikute ja eelkõige üliõpilaste liikumisvabaduse kohta tunnistab teatud finantssolidaarsust vastuvõtva liikmesriigi ja teiste liikmesriikide kodanike vahel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Grzelczyk, punkt 44), tuleb vältida seda – nagu ilmneb direktiivi 2004/38 põhjendusest 10 –, et elamisõigust kasutavad isikud ja sealhulgas üliõpilased hakkaksid vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi esialgse elamisperioodi jooksul põhjendamatult koormama. Liidu kodanike ja nende pereliikmete poolt elamisõiguse kasutamine pikematel perioodidel kui kolm kuud on seega ELTL artikli 21 ja direktiivi 2004/38 sätete kohaselt seatud sõltuvusse teatud tingimustest.
61 Siseriiklik süsteem, mis nõuab, et üliõpilane tõendab tegelikku seost vastuvõtva liikmesriigiga, võib seega põhimõtteliselt olla kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, millega saab õigustada ELTL artiklis 21 ette nähtud vaba liikumise ja elamise õiguse piiranguid.
62 Tuleb siiski täpsustada, et esiteks ei tohi sellise tegeliku seose olemasolu näitamiseks vajalik tõend olla liiga välistav ja anda põhjendamatult suurt osakaalu elemendile, mis ei pruugi iseloomustada ühistranspordi sõidusoodustuse taotleja ja tema õpingutejärgse liikmesriigi vahelise seose tegelikkuse astet, ning jätta kõrvale kõik muud elemendid, mis seda iseloomustaksid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused D’Hoop, punkt 39, ja Stewart, punkt 95).
63 Teiseks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 76, ei tohi hüvitist taotleva üliõpilase ja vastuvõtva liikmesriigi vahel nõutud tegelikku seost kõikide hüvitiste puhul ühtselt määratleda, vaid see tuleb kindlaks teha asjaomase hüvitise koostisosasid ja eelkõige selle laadi ja eesmärke silmas pidades. Lisaks tuleb hüvitise eesmärki analüüsida selle tulemuste ja mitte selle vormilise struktuuri järgi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Vatsouras ja Koupatantze, punktid 41 ja 42).
64 Mis puudutab üliõpilastele tehtavat ühistranspordi sõidusoodustust, siis saaks üliõpilase ja vastuvõtva liikmesriigi vahelise tegeliku seose olemasolu seoses ühistranspordi sõidusoodustustega tõhusalt kontrollida eelkõige seeläbi, et tehakse kindlaks, kas asjaomane isik on direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti c esimese taande kohaselt kantud sellise era- või avalik-õigusliku õppeasutuse nimekirja, mis on vastuvõtvas liikmesriigis akrediteeritud või mida rahastatakse selle riigi õigusaktide või haldustavade põhjal, ja kas tema peamine eesmärk on õpingud, sealhulgas tööalane koolitus.
65 Seega tuleb järeldada, et Austria Vabariik ei ole tõendanud, et Austria süsteem, kus teatud liidumaades tehakse üliõpilastele ühistranspordi sõidusoodustusi, on objektiivselt õigustatud.
66 Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb järeldada, et kuna Austria Vabariik on põhimõtteliselt kehtestanud ühistranspordi sõidusoodustused üksnes üliõpilastele, kelle vanemad saavad Austria peretoetusi, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklitest 18, 20 ja 21 ning direktiivi 2004/38 artiklist 24.
Kohtukulud
67 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Austria Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Austria Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Austria Vabariik on põhimõtteliselt kehtestanud ühistranspordi sõidusoodustused üksnes üliõpilastele, kelle vanemad saavad Austria peretoetusi, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklitest 18, 20 ja 21 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artiklist 24.
2. Mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.
Allkirjad