9. augustil 2017 esitatud hagi – Tšehhi Vabariik versus Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu
(kohtuasi C-482/17)
Kohtumenetluse keel: tšehhi
Pooled
Hageja: Tšehhi Vabariik (esindajad: M. Smolek, O. Serdula ja J. Vláčil)
Kostjad: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu
Hageja nõuded
tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/853, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta1 ;
mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja nõukogult.
Teise võimalusena palub hageja Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 1 lõige 6 osas, milles sellega lisatakse direktiivi 91/477/EMÜ2 artikli 5 lõige 3 ja artikli 6 lõike 6 teine lõik;
tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 1 lõige 7 osas, milles sellega lisatakse direktiivi 91/477/EMÜ artikli 7 lõige 4a;
tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 1 lõige 19 osas, milles:
sellega lisatakse direktiivi 91/477/EMÜ I lisa II osa A-klassi punktid 6, 7 ja 8;
sellega muudetakse direktiivi 91/477/EMÜ I lisa II osa B-klassi;
sellega lisatakse direktiivi 91/477/EMÜ I lisa II osa C-klassi punkt 6;
sellega muudetakse direktiivi 91/477/EMÜ I lisa III osa;
mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Esimese väite kohaselt on rikutud pädevuse andmise põhimõtet. Vaidlustatud direktiiv võeti vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 alusel – kuigi selle eesmärk ei ole siseturu toimimise tõkete kaotamine, vaid üksnes kuritegude ja terrorismi ennetamine. Euroopa Liidu seadusandlikel organitel aga ei ole pädevust võtta ühtlustavaid meetmeid selles valdkonnas.
Teise väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Euroopa Liidu seadusandlikud organid ei analüüsinud võetud meetmete proportsionaalsuse küsimust ja ei küsinud ettekavatsetult piisavalt teavet (nt tagajärge hindamist läbi viies), et teha hindamist läbi viies teadlikult kindlaks, kas need on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Niisuguse hindamise puudumise tõttu võtsid Euroopa Liidu seadusandlikud organid vastu ilmselgelt ebaproportsionaalsed meetmed, millega keelati teatavat liiki poolautomaatsed relvad – mida pealegi ei kasutata Euroopa Liidus terroriaktide läbiviimisel –, ühtlasi muudeti rangemaks sätteid teatavate vähem-ohtlike relvade kohta (ajalooliste relvade koopiad või relvad, mille puhul on tõendatud, et need on muudetud laskekõlbmatuteks) ja need sätted mõjutavad ka teatavat liiki padrunisalvede valdamist.
Kolmandas väites leitakse, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet. Keelatud relvade uuesti määratletud kategooriad (A7 ja A8) – nagu säte, millega keelatakse teatavat mahtu ületavate padrunisalvede valdamine – on õiguskindluse seisukohast kokkuvõttes ebaselged ja seega ei võimalda puudutatud isikutel selgelt oma õigustest ja kohustustest aru saada. Direktiivi 91/477/EMÜ artikli 7 lõikega 4a – vaidlustatud direktiiviga ette nähtud redaktsioonis – (nn grandfathering clause) kohustatakse pealegi liikmesriike võtma vastu tagasiulatuva mõjuga siseriiklikke õigusnorme.
Neljanda väite kohaselt on rikutud mitte-diskrimineerimise põhimõtet. Direktiivi 91/477/EMÜ artikli 6 lõike 6 teises taandes – vaidlustatud direktiiviga ette nähtud redaktsioonis – ette nähtud erand jätab ilmselgelt näiliselt neutraalse meetme mulje, aga tegelikult on selle kohaldamise tingimused määratletud nii, et nendele vastab üksnes Šveitsi süsteem, mille kohaselt jäetakse relv pärast sõjaväeteenistuse lõppu selle kasutaja valdusse – arvestades vaidlustatud direktiivi eesmärke ei saa see kuidagi olla objektiivselt põhjendatud.
____________
1 ELT 2017 L 137, lk 22.
2 EÜT 1991 L 256, lk 51.