Kohtuasi C‑430/13

Ilona Baradics jt

versus

QBE Insurance (Europe) Ltd Magyarországi Fióktelepe ja Magyar Állam

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Ítélőtábla)

Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Reisipaketid, puhkusepaketid ja ekskursioonipaketid – Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab reisikorraldaja maksejõuetuse korral tarbijate ettemaksu hüvitamiseks antava varalise tagatise suurus vastama teatavale minimaalsele protsendile

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu määrus (kuues koda), 16. jaanuar 2014

1.        Eelotsuse küsimused – Vastus, mis tekita põhjendatud kahtlust – Vastus, mille võib selgelt tuletada kohtupraktikast – Kodukorra artikli 99 kohaldamine

(Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 99)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Reisipaketid, puhkusepaketid ja ekskursioonipaketid – Direktiiv 90/314 – Artikkel 7 – Siseriiklikud õigusnormid, mis ei taga tõhusat reisitasu tagastamist ja kodumaale toimetamist reisikorraldaja maksejõuetuse korral – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 90/314, artikkel 7)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Reisipaketid, puhkusepaketid ja ekskursioonipaketid – Direktiiv 90/314 – Kaitse reisikorraldaja maksejõuetuse või pankroti korral – Rakendamine – Liikmesriikide pädevus – Piirid

(Nõukogu direktiiv 90/314, artikkel 7)

1.        Vt määruse tekst.

(vt punkt 27)

2.        Direktiivi 90/314 reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta artiklit 7 peab tõlgendama nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, milles sätestatu tulemusel ei ole tarbijatele tagatud tõhus reisitasu tagastamine ja kodumaale toimetamine reisikorraldaja maksejõuetuse korral. Liikmesriigi kohtu ülesanne on kindlaks määrata, kas see on ka tema lahendada olevas kohtuasjas käsitletavate siseriiklike õigusnormide puhul nii.

Nimetatud direktiivi põhjendused ega artikli 7 sõnastus ei viita, et antud artiklis sätestatud tagatise rakendamist saaks piirata.

(vt punktid 37, 41 ja resolutsiooni punkt 1)

3.        Direktiivi 90/314 reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigil puudub kaalutlusõigus nende riskide ulatust kindlaks määrates, mis peavad olema kaetud reisikorraldaja või reisivahendaja poolt tarbijatele antava tagatisega. Liikmesriigi kohus peab kindlaks tegema, kas liikmesriigi poolt tagatise suuruse kindlaksmääramiseks ette nähtud kriteeriumide eesmärk või toime on tagatisega kaetavate riskide ulatuse piiramine või mõjutavad need kriteeriumid seda; kui see on nii, on antud kriteeriumid ilmselgelt kokkusobimatud nimetatud direktiivist tulenevate kohustustega ja kujutavad seega endast liidu õiguse piisavalt selget rikkumist, mis toob kaasa vastava liikmesriigi vastutuse tingimusel, et tuvastatakse otsene põhjuslik seos.

Nimetatud direktiivi artiklist 7 tulenevad kohustused on liikmesriigi õigusse võetud nõuetekohaselt üle ainult juhul – olenemata sellest, kui üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud artikli rakendamiseks –, kui selle tulemusel tagatakse tarbijatele tõhus reisitasu tagastamine ja kodumaale toimetamine reisikorraldaja maksejõuetuse korral.

(vt punktid 44, 47 ja resolutsiooni punkt 2)