ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
22. jaanuar 2013(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõna- ja kujutismärkide BUD taotlused – Nimetused „bud” – Suhtelised keeldumispõhjused – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõige 4 (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 4)
Liidetud kohtuasjades T‑225/06 RENV, T‑255/06 RENV, T‑257/06 RENV ja T‑309/06 RENV,
Budějovický Budvar, národní podnik, asukoht České Budějovice (Tšehhi Vabariik), esindajad: advokaadid F. Fajgenbaum, C. Petsch, S. Sculy-Logotheti ja T. Lachacinski,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard‑Monguiral,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Anheuser-Busch LLC (varem Anheuser-Busch, Inc.), asukoht Saint Louis, Missouri (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid V. von Bomhard, B. Goebel ja A. Renck,
mille ese on hagid, mis esitati Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 14. juuni 2006. aasta (asi R 234/2005‑2), 28. juuni 2006. aasta (liidetud asjad R 241/2005‑2 ja R 802/2004‑2) ja 1. septembri 2006. aasta (asi R 305/2005‑2) otsuste peale, mis käsitlevad Budějovický Budvar, národní podnikʼi ja Anheuser‑Busch, Inc.‑i vahelisi vastulausemenetlusi,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. septembril 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Anheuser-Busch, Inc. (nüüd Anheuser-Busch LLC) esitas 1. aprillil 1996, 28. juulil 1999, 11. aprillil 2000 ja 4. juulil 2000 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel neli ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlust.
2 Kaubamärgid, mille registreerimist teatud kaupade ja teenuste, sealhulgas õlle jaoks taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 16, 21, 25, 32, 33, 35, 38, 41 ja 42, on sõnaline tähis BUD ja järgmine kujutismärk:
3 Hageja Budějovický Budvar, národní podnik esitas 5. märtsil 1999, 1. augustil 2000, 22. mail ja 5. juunil 2001 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 41) alusel taotletud kaubamärkide registreerimisele vastulaused kõikide registreerimistaotlusega hõlmatud kaupadega.
4 Oma vastulausete toetuseks tugines hageja esiteks vastavalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) järgmisele varasemale rahvusvahelisele kujutismärgile, mis on registreeritud nr 361 566 all „kõigi heleda ja tumeda õlle sortide” jaoks Austrias, Beneluxi riikides ja Itaalias:
5 Teiseks viitas hageja määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 4) alusel nimetusele „bud” (päritolunimetus nr 598), mille kaitse kehtib 31. oktoobril 1958 sõlmitud päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni kokkulepe (täiendatud ja muudetud) (edaspidi „Lissaboni kokkulepe”) alusel esiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis ning teiseks Austrias vastavalt Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi ja Austria Vabariigi vahel 11. juunil 1976 sõlmitud lepingule päritoluandmete, päritolunimetuste ning põllumajandus- ja tööstustoodete muude tähiste kaitse kohta (edaspidi „kahepoolne kokkulepe”) ja asjaomase kokkuleppe 7. juunil 1979 sõlmitud kahepoolsele rakenduslepingule (edaspidi „kahepoolne leping”) (koos „asjaomased kahepoolsed rahvusvahelised lepingud).
6 Vastulausete osakond rahuldas 16. juuli 2004. aasta otsusega taotletud kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause osas, mis puudutas 4. juuli 2000. aasta registreerimistaotluses nimetatud „restorani-, baari- ja kõrtsiteenuseid” (klass 42), leides eelkõige, et hageja on tõendanud, et tal on Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis õigus päritolunimetusele „bud”.
7 Vastulausete osakond lükkas 23. detsembri 2004. aasta ja 26. jaanuari 2005. aasta otsustega tagasi vastulaused kolme muu registreerimistaotluse esemeks olevate kaubamärkide registreerimisele, asudes sisuliselt seisukohale, et ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et päritolunimetus „bud” on Prantsusmaal, Itaalias, Austrias ja Portugalis kaubanduses kasutatav ulatuslikumalt kui üksnes kohaliku tähtsusega tähis.
8 Sellele järeldusele jõudmiseks kohaldas vastulausete osakond samu kriteeriume, mis on ette nähtud määruse nr 40/94 artikli 43 lõikes 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõige 2), koostoimes komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 22 lõigetega 2 ja 3, see tähendab kriteeriume, mis puudutavad vastulause aluseks olevate varasemate kaubamärkide „tegeliku kasutamise” tõendamist.
9 Hageja esitas 21. veebruaril ja 18. märtsil 2005 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel kolm kaebust vastulausete osakonna 23. detsembri 2004. aasta ja 26. jaanuari 2005. aasta otsuste peale.
10 Anheuser-Busch esitas 8. septembril 2004 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artiklite 57–62 alusel kaebuse vastulausete osakonna 16. juuli 2004. aasta otsuse peale osas, milles hageja vastulause osaliselt rahuldati (vastulausete osakonna otsus nr 2326/2004). Hageja palus omalt poolt vastulausete osakonna otsus tühistada osas, milles sellega lükati tagasi vastulause muude klassidesse 35, 38, 41 ja 42 kuuluvate teenuste osas.
11 Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis ühtlustamisameti vastulausete osakonna 23. detsembri 2004. aasta ja 26. jaanuari 2005. aasta otsuste peale esitatud hageja kaebused 14. juunil, 28. juunil ja 1. septembril 2006 tehtud otsustega rahuldamata; 28. juuni 2006. aasta otsusega rahuldas nimetatud apellatsioonikoda Anheuser-Buschi poolt vastulausete osakonna 16. juuli 2004. aasta otsuse peale esitatud kaebuse ning lükkas hageja esitatud vastulause tervikuna tagasi (edaspidi „vaidlusalused otsused”).
12 Esiteks märkis apellatsioonikoda, et hageja ei näi oma vastulauses enam tuginevat rahvusvahelisele kujutismärgile nr 361 566, vaid üksnes päritolunimetusele „bud”.
13 Teiseks leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et tähist „bud” on raske pidada päritolunimetuseks või isegi geograafilise päritolu kaudseks tähiseks. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et vastulauset ei saa määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel rahuldada sellise õiguse põhjal, mis esitati päritolunimetusena, kuid mis seda tegelikult ei olnud.
14 Kolmandaks leidis apellatsioonikoda analoogia alusel määruse nr 40/94 artikli 43 lõikeid 2 ja 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3) ning määruse nr 2868/95 eeskirja 22 sätteid kohaldades, et hageja esitatud tõendid selle kohta, et päritolunimetust „bud” Prantsusmaal, Itaalias, Austrias ja Portugalis kasutatakse, ei ole piisavad.
15 Neljandaks leidis apellatsioonikoda, et vastulause tuleb jätta rahuldamata ka sel põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et asjaomane päritolunimetus annab talle õiguse keelata sõna „bud” kaubamärgina kasutamine Prantsusmaal või Austrias.
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
16 Hageja esitas 26. augustil (kohtuasi T‑225/06), 15. septembril (liidetud kohtuasjad T‑255/06 ja T‑257/06) ja 14. novembril 2006 (kohtuasi T‑309/06) Esimese Astme Kohtule vaidlusaluste otsuste peale tühistamishagid.
17 Esimese Astme Kohtu esimese koja esimehe 25. veebruari 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑225/06, T‑255/06, T‑257/06 ja T‑309/06 suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 50.
18 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 1. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.
19 Esimese Astme Kohus liitis 16. detsembri 2008. aasta otsusega kohtuasjas T‑225/06, T‑255/06, T‑257/06 ja T‑309/06: Budějovický Budvar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Anheuser-Busch (BUD) (EKL 2008, lk II‑3555; edaspidi „Esimese Astme Kohtu otsus”) kohtuotsuse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50 kohtuasjad T‑225/06, T‑255/06, T‑257/06 ja T‑309/06 ja tühistas vaidlusalused otsused. Esimese Astme Kohus jättis ühtlustamisameti kohtukulud tema enda kanda ning mõistis temalt välja ühe kolmandiku hageja kohtukuludest. Samuti jättis Esimese Astme Kohus Anheuser-Buschi kohtukulud tema enda kanda ning mõistis temalt välja ühe kolmandiku hageja kohtukuludest.
20 Esiteks asus Esimese Astme Kohus hageja ainsa väite esimese osa suhtes seisukohale, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 4, kui ta kõigepealt leidis, et Lissaboni kokkulepe ja kahepoolse kokkuleppe alusel kaitstava nõude aluseks olev varasem õigus ei ole „päritolunimetus”, teiseks asus seisukohale, et küsimus, kas tähist BUD käsitletakse eelkõige Prantsusmaal ja Austrias kaitstud päritolunimetusena, on „teisejärguline”, ning kokkuvõttes otsustas, et sellest lähtuvalt ei saa vastulauset rahuldada (Esimese Astme Kohtu otsuse punktid 92 ja 97).
21 Teisena seadis esimese Astme Kohus hageja ainsa väite teises osas esitatud esimese etteheite hindamise raames kahtluse alla selle, kuidas apellatsioonikoda oli kohaldanud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud tingimust ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta.
22 Kõigepealt sedastasEsimese Astme Kohus , et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, niivõrd kui ta otsustas analoogia alusel kohaldada varasema kaubamärgi „tegelikku” kasutamist puudutavaid liidu õiguse sätteid eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas asjaomaseid tähiseid on „kaubanduses” kasutatud, ning seda Austrias, Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis eraldi. Esimese Astme Kohtu arvates oleks apellatsioonikoda pidanud kontrollima, kas haldusmenetluse jooksul esitatud hageja tõendid näitasid, et asjaomaseid tähiseid kasutatakse kaubanduses majandusliku kasu teenimise eesmärgil ja mitte erasfääris, ning seda olenemata territooriumist, kus tähist kasutatakse (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 168). Lisaks sellele täpsustas Esimese Astme Kohus s selles küsimuses, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikest 4 ei tulene, et vastulause esitaja pidi tõendama, et asjaomast tähist on kasutatud enne ühenduse kaubamärgi taotluse esitamist. Äärmisel juhul võib nõuda, et asjaomast tähist oleks kasutatud enne kaubamärgitaotluse avaldamist väljaandes Bulletin des marques communautaires (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 169). Esimese Astme Kohus otsustas, et kõiki hageja poolt ühtlustamisametis esitatud dokumente arvesse võttes oli hageja esitanud tõendid selle kohta, et vastupidi apellatsioonikoja järeldustele on asjaomaseid tähiseid määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 tähenduses kaubanduses kasutatud (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 177).
23 Järgmiseks leidisEsimese Astme Kohus , et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi ka sellega, et seostas Prantsusmaa osas asjaomase tähise kasutamise tõendamise tingimusega, et asjaomane õigus peab olema ulatuslikuma kui kohaliku tähtsusega. Esimese Astme Kohus asus seisukohale, et selles osas piisab märkimisest, et viidatud varasemad õigused on ulatuslikuma kui kohaliku tähtsusega, kuna nende kaitse ulatub Lissaboni kokkuleppe artikli 1 lõike 2 ja kahepoolse kokkuleppe artikli 1 alusel nende päritoluterritooriumist kaugemale (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 181).
24 Kolmandaks järeldas Esimese Astme Kohus seoses hageja ainsa väite teise osa teise etteheitega, et apellatsioonikoda tegi vea, kui ta selle kindlakstegemiseks, kas asjaomase liikmesriigi õigus annab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 tähenduses hagejale õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, ei võtnud arvesse kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (Esimese Astme Kohtu otsuse punkt 199).
25 Anheuser-Busch esitas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel Euroopa Kohtu kantseleisse 4. märtsil 2009 apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtu otsuse peale, milles ta palus Euroopa Kohtul tühistada kõnealune otsus, välja arvatud selle resolutsiooni punkt 1, mis puudutas kohtuasjade liitmist kohtuotsuse tegemise huvides.
26 Euroopa Kohus märkis 29. märtsi 2011. aasta otsuses C‑96/09 P: Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar (edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsus”), et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta nõustus hageja ainsa väite teises osas esitatud esimese ja teise etteheitega, kuid leidis, et ainsa väite teises osa esimese etteheite esemeks oleva, määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud tingimuse – mis puudutab ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamist (vt eespool punktid 21–23) – kohaldamisel rikkus Esimese Astme Kohus õigusnorme.
27 Selle tõttu tühistas Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse osas, milles „Üldkohus järeldas [...] määruse nr 40/94 [...] artikli 8 lõike 4 tõlgenduse osas kõigepealt ebaõigelt seda, et asjaomase tähise tähtsust, mis on ulatuslikum kui kohalik tähtsus, [oleks tulnud] hinnata üksnes asjaomase tähise kaitse territooriumi ulatusest lähtuvalt, arvestamata tähise kasutamisega sellel territooriumil, ja seda, et kõnealuse tähise kasutamise hindamisel ei [olnud] asjakohane territoorium tingimata tähise kaitse territoorium, ning lõpuks, et sama tähise kasutamine ei [pidanud] tingimata toimuma enne ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva” (apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsuse resolutsiooni punkt 1).
28 Euroopa Kohus jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata.
29 Lisaks märkis Euroopa Kohus, et „hindamaks [hageja] väidet, mis puudutab seda, kuidas apellatsioonikoda on kohaldanud tingimust ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta, [tuli] kontrollida nende faktiliste asjaolude tõenduslikku väärtust, mis võivad näidata, et kõnealusel juhul [oli] see tingimus täidetud käesolevas otsuses antud vastava tingimuse määratluse alusel, kusjuures asjaomaste faktiliste asjaolude hulka [kuulusid] eelkõige [hageja] esitatud dokumendid, mis on nimetatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 171 ja 172” (apellatsiooniotsuse punkt 219). Kuna kohtuvaidluse selles etapis ei saanud kohtuotsust teha, suunas Euroopa Kohus kohtuasjad T‑225/06, T‑255/06, T‑257/06 ja T‑309/06 tagasi Üldkohtusse ja lükkas kohtukulude üle otsustamise edasi.
30 Kõnealused kohtuasjad määrati Üldkohtu teisele kojale.
31 Menetlusosalised esitasid märkused menetluse edasise käigu kohta ettenähtud tähtaja jooksul.
32 Anheuser-Busch esitas 19. oktoobril 2011. aastal Üldkohtu kantseleisse Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim kohus) 9. augusti 2011. aasta otsuse koopia. Teistel menetlusosalistel oli võimalik esitada selle dokumendi kohta oma märkusi, mis lisati toimikule.
33 Üldkohtu presidendi 22. juuni 2012. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑225/06 RENV, T‑255/06 RENV, T‑257/06 RENV ja T‑309/06 RENV suulise menetluse ja lõpliku kohtulahendi huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.
34 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 11. septembri 2012. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded pärast kohtuasjade uueks arutamiseks saatmist
35 Hageja palub Üldkohtul:
– jätta Esimese Astme Kohtu otsus muutmata;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja Anheuser-Buschilt.
36 Ühtlustamisamet ja Anheuser-Busch paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
37 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja taotleb oma nõudega, et Esimese Astme Kohtu otsus jäetaks muutmata, vaidlusaluste otsuste tühistamist, nagu selgub tema hagiavaldusest.
38 Lisaks tuleb meenutada, et hageja esitas oma hagis sisuliselt üheainsa väite, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 rikkumist. Hageja kõnealune väide koosneb kahest osast. Esimeses osas vaidlustab hageja apellatsioonikoja järelduse, mille kohaselt ei saa tähist „bud” päritolunimetuseks pidada. Teises osas vaidleb hageja vastu apellatsioonikoja hinnangule, mille kohaselt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 kohaldamise tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud.
39 Euroopa Kohus nõustus apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsuses Esimese Astme Kohtu mitme järeldusega apellatsioonikoja poolt vaidlusalustes otsustes õigusnormi rikkumiste kohta.
40 Apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsusest ilmneb eeskätt see, et Euroopa Kohus ei seadnud kahtluse alla Esimese Astme Kohtu järeldust, milles viimane nõustus ainsa väite esimese osaga. Niisiis märkis Euroopa Kohus, et olles tuvastanud, et nõude aluseks olevate varasemate õiguste mõju ei olnud Prantsusmaal ja Austrias veel lõplikult kehtetuks tunnistatud ning et need õigused olid vaidlusaluste otsuste tegemise ajal jätkuvalt kehtivad, järeldas Esimese Astme Kohus oma otsuse punktides 90 ja 98 õigesti, et apellatsioonikoda pidi varasemaid viidatud õigusi arvesse võtma, ilma et ta oleks saanud nende õiguste määratlust kui sellist kahtluse alla seada (apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsuse punktid 92 ja 93).
41 Euroopa Kohus asus ainsa väite teise osa suhtes seisukohale, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas, et sõnu „kaubanduses kasutatav” ei tule mõista nii, et nendega viidatakse analoogia alusel tegelikule kasutamisele, mis on määruse nr 40/94 artikli 43 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud vastulause aluseks olevate varasemate kaubamärkide puhul, nagu leidis apellatsioonikoda vaidlusalustes otsustes (apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsuse punktid 142–146).
42 Lisaks meenutas Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu järeldust, et asjaolu, et tähist „bud” oli kasutatud „kui kaubamärki”, ei tähenda siiski apellatsioonikoja poolt vaidlusalustes otsustes sedastatu taoliselt, et seda tähist ei ole kasutatud kaubanduses, ning Euroopa Kohus täpsustas selles osas, et vastulause aluseks olevat tähist peab kasutama eristava elemendina omaniku majandustegevuse identifitseerimiseks, mille üle kõnealusel juhul ei vaieldud (apellatsiooniotsuse punktid 148 ja 149).
43 Seejärel rõhutas Euroopa Kohus, et Esimese Astme Kohus leidis oma otsuse punktis 195 põhjendatult, et mis puutub Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetatuse „bud” kaitsesse Prantsusmaal, siis ei saanud apellatsioonikoda tugineda asjaolule, et selles liikmesriigis tehtud kohtuotsusest tulenevalt ei olnud hagejal sel ajal õigust takistada Anheuser-Buschi toodete edasimüüjal müümast asjaomast õlut Prantsusmaal kaubamärgi BUD all, et sellest järeldada, et hageja ei ole tõendanud selle tingimuse täitmist, mille kohaselt tal on osutatud tähise alusel õigus keelata hilisema kaubamärgi kasutamine (apellatsiooniotsuse punkt 193).
44 Lõpuks asus Euroopa Kohus seisukohale, et kuna ükski apellatsioonikoja nimetatud Prantsusmaal ja Austrias tehtud kohtuotsus ei olnud jõustunud, siis otsustas Esimese Astme Kohus oma otsuse punktis 192 õigesti, et apellatsioonikoda ei saanud asjaomase otsuse põhistamiseks tugineda üksnes neile otsustele ning oleks pidanud võtma arvesse ka vastulausemenetluses hageja osutatud siseriikliku õiguse sätteid, et kontrollida, kas nende sätete alusel on hagejal vastulause aluseks oleva tähise alusel õigus keelata hilisema kaubamärgi kasutamine (apellatsiooniotsuse punktid 195–197).
45 Kuigi vaidlusalustes otsustega oli rikutud mitut õigusnormi, ei olnud need rikkumised siiski piisavad, et Esimese Astme Kohus oleks saanud nõustuda ka ainsa väite teise osaga ja need otsused tühistada. Nimelt järeldas apellatsioonikoda vaidlusalustes otsustes, et vastulause aluseks olev tähis ei vasta määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimusele üksnes kohalikust ulatuslikuma tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta. Apellatsioonikoja kõnealusest järeldusest üksi piisab hageja taotletud ühenduse kaubamärkide registreerimise peale esitatud vastulausete tagasi lükkamiseks. Euroopa Kohus asus seisukohale, et Esimese Astme Kohus rikkus selles küsimuses õigusnormi (vt eespool punkt 27).
46 Seetõttu tuleb kontrollida nende faktiliste asjaolude tõenduslikku väärtust, mis hageja esitas ühtlustamisametile tõendamaks, et käesoleval juhul on täidetud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimus üksnes kohalikust ulatuslikuma tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta apellatsioonkaebuse aluselt tehtud otsuses esitatud määratluse põhjal.
47 Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimuse üksnes kohalikust ulatuslikuma tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta eesmärk on piirata tähiste vastandumist, hoides ära selle, et varasem kaubamärgiõigus, mis ei ole piisavalt tugev, st kaubanduses oluline ja märkimisväärne, võiks takistada uue ühenduse kaubamärgi registreerimist. Selline võimalus peab jääma vaid tähistele, mis on asjaomasel turul tegelikult ja ulatuslikult esindatud. Uue tähise registreerimise takistamiseks peab vastulause aluseks olevat tähist kaubanduses tegelikult ja piisavalt ulatuslikult kasutatama, ning see tähis ei saa geograafiliselt ulatuselt olla vaid kohaliku tähtsusega, mis tähendab, et kui tähise kaitse territoriaalset ulatust saab pidada kohalikust ulatuslikumaks, siis peab seda tähist olema kasutatud asjaomase territooriumi suures osas. Selleks et teha kindlaks, kas see on käesoleval juhul nii, tuleb võtta arvesse tähise kui eristava elemendi kasutamise kestust ja intensiivsust asjaomase tähise adressaatide seisukohalt, kelleks on nii ostjad ja tarbijad kui ka tarnijad ja konkurendid. Selles osas on eelkõige asjakohane tähise kasutamine reklaamis ja ärikirjavahetuses. Peale selle tuleb kaubanduses kasutamise tingimust hinnata eraldi iga territooriumi suhtes, kus vastulause aluseks olev õigus on kaitstud. Lõpuks tuleb tõendada, et asjaomast tähist kasutati kaubanduses enne ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist (apellatsiooniotsuse punktid 156–169).
48 Kõnealusel juhul leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et hageja poolt ühtlustamisametile esitatud tõendite alusel ei saa järeldada, et Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Portugali osas on tegemist ulatuslikuma kui kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamisega. Märkustest menetluse edasise käigu kohta selgub, et hageja vaidlustas vaidlusalused otsused üksnes osas, millega neis lükati ebapiisavuse tõttu tagasi tõendid asjaomase tähise kasutamise kohta Prantsusmaal ja Austrias.
49 Hageja toob märkustes menetluse edasise käigu kohta kõigepealt esile, et vastulause aluseks oleva tähise kasutamist puudutavat tingimust ei saa hinnata samamoodi nagu muid liiki õigusi. Nõnda ei ole hageja arvates päritolunimetuste kaitsmise tingimuseks nende kasutamine, olgugi et Euroopa Kohus tundub olevat lisanud sellise nõude. Igasugune muu tõlgendus viiks järeldusele, et päritolunimetuste kaitseõigused on tühistatavad, mis oleks vastuolus nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (ELT L 93, lk 12) eesmärgiga. Niipea kui päritolunimetus on registreeritud, on määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimused täidetud. Piisab registreerimise kohta tõendite esitamisest, et tähist peetaks ulatuslikumat kui kohalikku tähtsust omavaks. Lisaks on käesoleval juhul kõnealune päritolunimetus kaitstud siseriiklikult, kahe riigi vahelise lepinguga ja rahvusvaheliselt. Niisiis ei ole asjaomane päritolutähis oma ulatuselt kohaliku tähtsusega. Lisaks rõhutab hageja, et päritolunimetusega kaitstud toote valmistamisel on piirangud ja samuti on piiratud selle eksport. Päritolunimetusega kaitstud toote valmistamine toimub tegelikult suures osas selle päritoluriigis. Hageja täpsustab samuti, et õlleturg on eripärane, ja meenutab, et Tšehhi Vabariigis valitses varem poliitiline režiim, mis piiras eksporti. Viimaks rõhutab hageja, et tähise kaubanduses kasutamist nõudev tingimus on kvalitatiivne ning mitte kvantitatiivne. Esimese Astme Kohus oleks käesoleval juhul pidanud faktiliste asjaolude hindamisel neid asjaolusid arvesse võtma.
50 Viidatud tähise kasutamise kohta Prantsusmaal toob hageja esile, et ta esitas asjaomase tähise kaubanduses kasutamise kohta samad tõendid kui kohtuasjades, milles tehti Esimese Astme Kohtu 12. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑60/04–T‑64/04: Budějovický Budvar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Anheuser-Busch (BUD) (kohtulahendite kogumikus ei avaldata). Neis kohtuasjades möönsid Esimese Astme Kohtus nii apellatsioonikoda kui ka ühtlustamisamet, et hageja oli esitanud Prantsusmaa osas tõendid, et vastulause aluseks oleva tähise kaubanduses ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kasutamise kohta.
51 Austria osas viidatud tähise kasutamise kohta rõhutab hageja kõigepealt, et Euroopa Kohus leidis 8. septembri 2009. aasta kohtuasjas C‑478/07: Budĕjovický Budvar (EKL 2009, lk I‑7721), et „EÜ artikkel 30 [ei sätesta] konkreetset nõuet nimetuse päritoluliikmesriigis kasutamise laadi ja kestuse kohta selleks, et selle kaitse oleks nimetatud artikli alusel õigustatud”. Lisaks väidab hageja, et tema poolt ühtlustamisametile esitatud tõendid näitavad, et Austrias on tähist kasutatud ulatuslikumalt kui kohalikult.
52 Ühtlustamisamet ja Anheuser-Busch vaidlevad hageja argumentidele vastu. Nad leiavad, et kui tuleb lähtuda sellest, et hageja on esitanud piisavalt tõendeid ulatuslikuma kui kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta, siis paluvad nad Üldkohtul võtta arvesse ka muid asjaolusid. Eelkõige toovad ühtlustamisamet ja Anheuser-Busch eespool punktis 51 nimetatud kohtuotsusele Budĕjovický Budvar viidates esile, et tähise „bud” määruse nr 510/2006 alusel registreerimata jätmine tähendab, et vaidlusaluste otsuste vastuvõtmise kuupäeval ei olnud see tähis kaitstud ei Austrias ega Prantsusmaal, kui lähtuda asjaomastest kahepoolsetest lepingutest ja Lissaboni kokkuleppest. Austria osas on selline tõlgendus kooskõlas eespool punktis 32 viidatud Oberster Gerichtshofi 9. augusti 2011. aasta otsusega. Üldkohus peab järgima kehtivat liidu õigust.
53 Esiteks leiavad ühtlustamisamet ja Anheuser-Busch, et hageja argumendid, nagu oleks täidetud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimus ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta Prantsuse territooriumi osas, sest apellatsioonikoda asus seisukohale, et see tingimus oli täidetud ühtlustamisametis menetletud varasemates asjades samade poolte vahel, mis puudutasid vastulause aluseks olevaga identset tähis, tuleb tagasi lükata. Selles osas tuleb meenutada, et otsuste puhul, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 40/94 alusel tähiste ühenduse kaubamärkidena registreerimise kohta, on tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Seetõttu tuleb apellatsioonikodade otsuste seaduslikkust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, nagu liidu kohtud seda on tõlgendanud, ja mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal (Euroopa Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑412/05 P: Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑3569, punkt 65, ja Üldkohtu 2. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑435/11: Universal Display vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (UniversalPHOLED), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 37). Kui lisaks eeldada, et hageja viitab oma argumentides tegelikult võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, siis tuleb meenutada, et selle põhimõtte järgimisel tuleb arvestada seaduslikkuse põhimõttega (vt Euroopa Kohtu 10. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑51/10 P: Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑1541, punkt 75). Peale selle peab õiguskindluse ja hea halduse põhimõtte kohaselt olema iga registreerimistaotluse kontrollimine range ja täielik ning tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul (eespool viidatud kohtuotsus Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 77). Selline range ja täielik kontroll tuleb läbi viia ka vastulause aluseks olevate tähiste osas. Järgnevalt esitatud põhjendustel ei rikkunud apellatsioonikoda õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et käesoleval juhul ei vasta vastulause aluseks olev tähis määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimusele ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta. Seega ei saa hageja apellatsioonikoja vaidlusaluses otsuses esitatud järelduse ümberlükkamiseks tulemuslikult tugineda ühtlustamisameti varasematele otsustele (vt eespool viidatud kohtuotsus Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 78 ja 79, ning eespool viidatud kohtuotsus UniversalPHOLED, punkt 39). Lisaks tuleb rõhutada, et taotletavad kaubamärgid hageja viidatud varasemates kohtuasjades on käesolevas asjas käsitletutega võrreldes teistsugused või on tooted teistsugused, samuti on erinevad vastulausemenetlused.
54 Teiseks tuleb märkida, et poolte vahel ei ole enam vaidlust küsimuses, kas hageja poolt ühtlustamisametile esitatud dokumentidega saab tõendada vastulause aluseks oleva tähise kasutamist kaubanduses selles mõttes, et see kasutamine toimus kaubandustegevuses majandusliku kasu teenimise eesmärgil ja mitte erasfääris.
55 Kolmandaks tuleb esile tuua, et konkreetselt kohtuasjas T‑309/06 RENV käsitletava ühenduse kaubamärgi taotluse osas piisab järeldusest, et hageja ei esitanud ühtlustamisametile ühtegi tõendit, mis oleks varasem kui asjaomase kaubamärgitaotluse esitamise kuupäev (1. aprill 1996). Seega ei ole täidetud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud tingimus ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta. Apellatsioonikoda ei rikkunud seega selles küsimuses õigusnormi. Kuna apellatsioonikoja sellekohasest järeldusest piisab asjaomase vastulause tagasilükkamiseks (vt eespool punkt 45), siis tuleb hagi kohtuasjas T‑309/06 RENV rahuldamata jätta.
56 Neljandaks tuleb selle vastulause kohta, milles hageja viitab tähise „bud” kaitsele Prantsusmaal (liidetud kohtuasjad T‑225/06 RENV, T‑255/06 RENV ja T‑257/06 RENV), välja tuua, et ühtlustamisametile esitatud dokumendid seisnesid neljas kuupäeva kandvas arves. Sellegipoolest tuleb hindamisel nende arvete hulgast mõned kõrvale jätta, kuna need on hilisemad asjaomase ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Nii on see 10. oktoobri 2000. aasta arve puhul, mis esitati liidetud kohtuasjades T‑225/06 RENV ja T‑257/06 RENV, mis puudutavad 11. aprillil ja 4. juulil 2000. aastal esitatud ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlusi. Samuti puudutab see kahte, 3. märtsi ja 10. oktoobri 2000. aasta arvet kohtuasjas T‑255/06 RENV, mis käsitleb 28. juulil 2000. aastal esitatud ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlust. Kõigis neis kohtuasjades esitatud asjakohaseid arveid arvesse võttes tuleb järeldada, et need puudutavad väga väikest toodete hulka (maksimaalselt 0,87 hektoliitrit, st 87 liitrit), mis jaguneb 1997. aasta detsembri ja 2000. aasta märtsi vahelisse ajavahemikku jääva kahe või kolme tarne vahel. Lisaks piirdusid need tarned kõige enam kolme Prantsusmaa territooriumil asuva linnaga, st Thiais’, Lille’i ja Strasbourgiga. Lõpuks tuleb sedastada, et hageja ei ole esitanud ühtki muud tõendit, mille eesmärk oleks tõendada, et vastulause aluseks olevat tähist kasutati asjaomasel territooriumil reklaamides. Nimetatud kaalutlustel tuleb järeldada, et Prantsusmaa territooriumi osas ei ole täidetud tingimus ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kaubanduses kasutamise kohta.
57 Kuna kohtuasja T‑257/06 RENV aluseks olnud vastulauses viitab hageja üksnes tähise BUD kaitsele Prantsusmaal, ilma et ta tugineks selle tähise kaitsele Austrias, piisas kõnealuse vastulause tagasilükkamiseks apellatsioonikoja tuvastusest, et tegemist ei olnud ulatuslikuma kui üksnes kohaliku tähtsusega tähise kasutamisega kaubanduses (vt eespool punkt 45). Neil põhjustel tuleb hagi kohtuasjas T‑257/06 RENV jätta rahuldamata.
58 Viiendaks tuleb vastulausete osas, milles hageja tugines tähise „bud” kaitsele Austrias (kohtuasjad T‑225/06 RENV ja T‑255/06 RENV), tuua esile, et ühtlustamisametile esitati järgmised dokumendid:
– ühe hageja töötaja poolt 2001. aasta juunis vande all antud kinnitus, millele on lisatud üheksa Austria ajakirjanduses 1997. aasta maist septembrini ilmunud väljavõtet toote „Bud Super Strong” kohta;
– ühe Austrias õlleimpordiga tegeleva äriühingu juhataja poolt 9. augustil 2001. aastal vande all antud kinnitus, millele on lisatud neli hageja väljastatud arvet (26. mai 1997, 22. juuli 1997, 21. november 1997 ja 23. jaanuar 1998), üksteist edasimüügiarvet, mille impordiga tegelev äriühing on väljastanud Austrias asuvatele ettevõtjatele, ja hinnakiri, kus esineb toode „Bud Strong”;
– sama Austrias õlleimpordiga tegeleva äriühingu juhataja poolt 7. detsembril 2001. aastal vande all antud kinnitus, millele on lisatud kaheksa hageja väljastatud arvet (5. juuni 1998, 11. detsember 1998, 1. märts 1999, 18. mai 1999, 16. november 1999, 23. november 1999, 14. aprill 2000 ja 20. juuni 2000) ja kaheksa edasimüügiarvet, mille impordiga tegelev äriühing on väljastanud Austrias asuvatele ettevõtetele;
– ühe hageja töötaja poolt 15. aprillil 2005 vande alla antud kinnitus toote „Bud Super Strong” müügikäibe suuruse kohta Austrias aastatel 1997–2004, millele on lisatud mitu hageja poolt Austrias õlleimpordiga tegelevale eespool nimetatud äriühingule väljastatud arvet, mis olid juba esitatud eelnevalt, ning üks uus arve (21. oktoober 1999) ja Austrias õlleimpordiga tegeleva eespool nimetatud äriühingu jaoks ekspordipakendite saatelehtede näidised aastate 1998, 1999, 2001 ja 2002 osas.
59 Esiteks tuleb sarnaselt ühtlustamisameti ja Anheuser-Buschiga märkida et hageja poolt haldusmenetluses esitatud dokumendid näitavad väikest müüki nii koguse kui käibe poolest. Kohtutoimikule liidetud dokumendid tõendavad 22,96 hektoliitri asjaomase toote müüki aastatel 1997 ja 1998. Aasta 1999 osas nähtub arvetest 15,5 hektoliitri müük ja 28. juulist 1999 varasema aja (periood, millega arvestatakse kohtuasjas T‑255/06 RENV) osas 5,14 hektoliitri müük. Sellest tuleneb, et kõnealune müügimaht kasvas keskmiselt 12,82 hektoliitrit aastas. Eeldades, et arvestatakse ka hageja töötaja vande alla antud kinnituses nimetatud müügimahuga 1999. aasta osas, siis sellel aastal oli müügimaht 51,48 hektoliitrit, mis teeb keskmiselt 24,81 hektoliitrit aastas. Seda müügimahtu tuleb võrrelda Austria keskmise õlletarbimisega, mis oli vaidlusalustes otsustes esitatud andmetel, mida hageja ei ole vaidlustanud, asjaomasel ajavahemikul enam kui 9 miljonit hektoliitrit aastas. Käibe osas ilmneb hageja töötaja poolt vande all antud kinnitusest, et aastal 1999 oli käive 44 546,76 Tšehhi krooni, st umbes 1200 eurot (31. detsembril 1999). Toimikus esitatud materjalide kohaselt oli see aastatel 1997 ja 1998 veel väiksem.
60 Teiseks tuleb seoses toimikusse lisatud ajakirjanduse väljavõtetega esile tuua, et need puudutavad üksnes lühikest, st 1997. aasta mai ja septembri vahele jäävat ajavahemikku. Lisaks ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks täpselt välja selgitada nende ajakirjandusväljaannete levikut geograafiliselt või asjaomase avalikkuse seas.
61 Kolmandaks peab impordiga tegeleva äriühingu poolt Austrias asuvatele ettevõtjatele väljastatud arvetega seoses sedastama, et need tõendavad müüki kaheksas Austria territooriumil asuvas linnas (seitsmes, kui kohtuasjas T‑255/06 RENV võtta arvesse üksnes 28. juulist 1999 hilisemat müüki). Selles osas tuleb märkida, et kuigi asjaomast toodet müüdi mitmes Austria territooriumil asuvas linnas, on väljaspool Viini toimunud müügi maht kõnealuste arvete kohaselt väga väike (24 pudelit kuues linnas ja 240 pudelit ühes linnas). Kõnealust väikest müügimahtu tuleb kõrvutada asjaomase toote turustamise asjaomase ajavahemikuga (vastavalt kohtuasjale kaks või kolm aastat) ja Austria keskmise õlletarbimisega (enam kui 9 miljonit hektoliitrit aastas).
62 Neljandaks tuleb seoses ühe hageja töötaja poolt vande all antud kinnituses nimetatud turustuskuludega asuda seisukohale, et need puudutavad kõiki hageja poolt Austria territooriumil turustatud tooteid. Nagu ka hageja kohtuistungil möönis, ei ole seega sel alusel võimalik kindlaks teha käesoleval juhul käsitletava toote turustamisele kulutatud summasid.
63 Viiendaks tuleb Austrias õlleimpordiga tegeleva äriühingu juhataja poolt vande all antud kinnitusele lisatud hinnakirja osas, kus esineb toode „Bud Strong”, mainida, et kuigi selles on nimetatud suurt hulka õllemarke, ei ilmne sellest mingeid andmeid, mis võimaldaksid kindlaks määrata käsitletava toote realiseerimise ulatust või kestust.
64 Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et käeoleval juhul ei ole hageja suutnud tõendada, et Austria territooriumi osas on vastulause aluseks oleva tähise puhul tegemist ulatuslikuma kui kohaliku tähtsusega tähisega määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 tähenduses.
65 Hageja esitatud muud argumendid seda järeldust ei kõiguta. Eelkõige tuleb hageja viidatud asjaolu osas, et päritolunimetusega kaitstud toote valmistamisel on piirangud ja samuti on piiratud selle eksport, konkreetselt hageja olukorraga seoses esile tuua, nagu ta ise kohtuistungil väitis, et tema tootmismaht on enam kui miljon hektoliitrit aastas ja pool sellest kogusest eksporditakse väljapoole Tšehhi Vabariiki. Seega ei ole põhjendatud hageja argument, et käesoleval juhul on ta erilises olukorras.
66 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb – ilma et oleks vaja võtta seisukoht täiendavate argumentide kohta, mida väljendasid ühtlustamisamet ja Anheuser-Busch esitatud dokumentides –, et hagid liidetud kohtuasjades T‑225/06 RENV ja T‑255/06 RENV tuleb samuti rahuldamata jätta.
Kohtukulud
67 Apellatsiooniastmes otsustas Euroopa Kohus, et otsus kohtukulude osas tehakse hiljem. Seega peab Üldkohus käesolevas otsuses otsustama kõigi erinevate menetlustega seotud kulude osas vastavalt kodukorra artiklile 121.
68 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Lisaks sellele võib vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 Üldkohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
69 Kuigi hageja on käesoleva kohtuvaidluse kaotanud, tuleb rõhutada, et vaidlusalustes otsustes esines mitu õigusnormide rikkumist. Esimese Astme Kohtu otsuses nõustus Esimese Astme Kohus nende rikkumiste tõttu ainsa väite esimese osaga ja teise väite teise etteheitega (vt eespool punktid 20–24). Esimese Astme Kohtu tuvastused rikkumiste kohta kinnitas Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsuses (vt eespool punkt 26). Neist kaalutlustest lähtudes tuleb seega käesoleva juhtumi asjaolusid õiglaselt hinnates jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagid rahuldamata.
2. Pooled kannavad oma kohtukulud ise.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. jaanuaril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad