ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

13. juuli 2011(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Butadieenkautšuki ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuki turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Trahvid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud

Kohtuasjas T‑39/07,

Eni SpA, asukoht Rooma (Itaalia), esindajad: advokaadid G. M. Roberti ja I. Perego,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, G. Conte ja V. Bottka,

kostja,

mille ese on nõue tühistada Eni SpA‑d puudutavas osas komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsus K(2006) 5700 (lõplik) [EÜ] asutamislepingu artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk) või teise võimalusena tühistada Enile määratud trahv või seda vähendada,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, I. Wiszniewska-Białecka ja N. Wahl,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Komisjon tuvastas 29. novembri 2006. aasta otsusega K(2006) 5700 (lõplik) (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk, edaspidi „vaidlustatud otsus”), et mitu ettevõtjat on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, osaledes eelmainitud kaupade turgu puudutavas kartellikokkuleppes.

2        Vaidlustatud otsuse adressaadid on järgmised ettevõtjad:

–        Bayer AG, asukoht Leverkusen (Saksamaa);

–        The Dow Chemical Company, asukoht Midland, Michigan (Ühendriigid) (edaspidi „Dow Chemical”);

–        Dow Deutschland Inc., asukoht Schwalbach (Saksamaa);

–        Dow Deutschland Anlagengesellschaft mbH (varem Dow Deutschland GmbH & Co. OHG), asukoht Schwalbach;

–        Dow Europe, asukoht Horgen (Šveits);

–        Eni SpA, asukoht Rooma (Itaalia);

–        Polimeri Europa SpA, asukoht Brindisi (Itaalia) (edaspidi „Polimeri”);

–        Shell Petroleum NV, asukoht Haag (Madalmaad);

–        Shell Nederland BV, asukoht Haag;

–        Shell Nederland Chemie BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad);

–        Unipetrol a.s., asukoht Praha (Tšehhi Vabariik);

–        Kaučuk a.s., asukoht Kralupy nad Vltavou (Tšehhi Vabariik);

–        Trade-Stomil sp. z o.o., asukoht Łódź (Poola) (edaspidi „Stomil”).

3        Dow Deutschland, Dow Deutschland Anlagengesellschaft ja Dow Europe on täielikult Dow Chemicali (edaspidi ühiselt „Dow”) otsese või kaudse kontrolli all (vaidlustatud otsuse põhjendused 16–21).

4        Eni tegevuse asjaomaste kaupade osas tagas esialgu EniChem Elastomeri Srl, mida Eni oma tütarettevõtja EniChem SpA (edaspidi „EniChem SpA”) kaudu kaudselt kontrollis. 1. novembril 1997 ühines EniChem Elastomeri EniChem SpA-ga. Eni kontrollis EniChem SpA-st 99,97%. 1. jaanuaril 2002 kandis EniChem SpA oma strateegilise keemiaalase tegevuse (k.a butadieenkautšuki ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšukiga seonduv tegevus) üle oma 100-protsendilisele tütarettevõtjale Polimeri. Eni omab Polimerit otseselt ja täielikult alates 21. oktoobrist 2002. Alates 1. maist 2003 kannab EniChem SpA nime Syndial SpA (vaidlustatud otsuse põhjendused 26–32). Vaidlustatud otsuses kasutab komisjon nime „EniChem”, viidates tervele äriühingule, mida Eni omab (edaspidi „EniChem”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 36).

5        Shell Nederland Chemie on Shell Nederlandi tütarettevõtja, kusjuures Shell Nederlandi ennast kontrollib täielikult Shell Petroleum (edaspidi ühiselt „Shell”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 38–40).

6        Kaučuk loodi 1997. aastal pärast Kaučuk Group a.s. ja Chemopetrol Group a.s. ühinemist. 21. juulil 1997 omandas Unipetrol ühinenud ettevõtjate kõik varad, õigused ja kohustused. Unipetrol omab Kaučuki osakapitalis ainuosalust (vaidlustatud otsuse põhjendused 45 ja 46). Tulenevalt vaidlustatud otsusest esindas Tšehhi Vabariigis asutatud Tavorex s.r.o. (edaspidi „Tavorex”) Kaučuki (ja tema eellase Kaučuk Groupi) eksporti aastast 1991 kuni 28. veebruarini 2003. Vaidlustatud otsusest nähtub samuti, et alates 1996. aastast esindas Tavorex Kaučukit Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 49).

7        Vastavalt vaidlustatud otsusele esindas Stomil Poola tootjat Chemical Company Dwory S.A. (edaspidi „Dwory”) tema ekspordialases tegevuses ligikaudu 30 aastat kuni vähemalt aastani 2001. Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et Stomil esindas Dworyt aastatel 1997 kuni 2000 Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 51).

8        Leiti, et rikkumine kestis 20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (Bayeri, Eni ja Polimeri osas), 20. maist 1996 kuni 31. maini 1999 (Shell Petroleumi, Shell Nederlandi ja Shell Nederland Chemie osas), 1. juulist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (Dow Chemicali osas), 1. juulist 1996 kuni 27. novembrini 2001 (Dow Deutschlandi osas), 16. novembrist 1999 kuni 28. novembrini 2002 (Unipetroli ja Kaučuki osas), 16. novembrist 1999 kuni 22. veebruarini 2000 (Stomili osas), 22. veebruarist 2001 kuni 28. veebruarini 2002 (Dow Deutschland Anlagengesellschafti osas) ja 26. novembrist 2001 kuni 28. novembrini 2002 (Dow Europe’i osas) (vaidlustatud otsuse põhjendused 476–485 ja resolutsiooni artikkel 1).

9        Butadieenkautšuk (edaspidi „BR”) ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk (edaspidi „ESBR”) on sünteetilised kautšukid, mida peamiselt kasutatakse rehvitootmises. Need kaks toodet on asendatavad omavahel ja samuti ka muude sünteetiliste kautšukite ning loodusliku kautšukiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 3–6).

10      Lisaks vaidlustatud otsuses nimetatud tootjatele müüsid EMP turul BR‑i ja ESBR‑i piiratud kogustes ka muud Aasias ja Ida-Euroopas asunud tootjad. Peale selle toodavad märkimisväärse osa BR‑ist suured rehvitootjad ise (vaidlustatud otsuse põhjendus 54).

11      20. detsembril 2002 võttis komisjoni teenistustega ühendust Bayer ja avaldas soovi teha seoses BR‑i ja ESBR‑iga koostööd vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155, edaspidi „koostööteatis”). ESBR‑i osas kirjeldas Bayer kartelli tegevust suuliselt. See suuline avaldus salvestati kassetile (vaidlustatud otsuse põhjendus 67).

12      14. jaanuaril 2003 kirjeldas Bayer suuliselt BR‑i puudutava kartelli tegevust. See suuline avaldus salvestati kassetile. Samuti esitas Bayer Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni BR‑komitee koosolekute protokollid (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).

13      5. veebruaril 2003 teavitas komisjon Bayerit oma otsusest kohaldada tema suhtes tingimuslikku kaitset trahvi eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

14      27. märtsil 2003 teostas komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel kontrollid Dow Deutschland & Co. ruumides (vaidlustatud otsuse põhjendus 70).

15      2003. aasta septembrist kuni 2006. aasta juulini saatis komisjon vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjatele mitu teabenõuet vastavalt määruse nr 17 artiklile 11 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18 (vaidlustatud otsuse põhjendus 71).

16      16. oktoobril 2003 kohtusid Dow Deutschland ja Dow Deutschland & Co. komisjoni teenistustega ning avaldasid soovi teha koostööd vastavalt koostööteatisele. Sellel kohtumisel anti suuline ülevaade kartelli tegevusest seoses BR‑i ja ESBR‑iga. See suuline esitlus salvestati. Samuti esitati kartelli puudutavaid dokumente sisaldav toimik (vaidlustatud otsuse põhjendus 72).

17      4. märtsil 2005 teavitas komisjon Dow Deutschlandi oma kavatsusest vähendada tema trahvisummat 30–50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendus 73).

18      7. juunil 2005 algatas komisjon menetluse ja esitas vaidlustatud otsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele – v.a Unipetrol – ning Dworyle esimese vastuväiteteatise. Esimene vastuväiteteatis oli suunatud ka Tavorexi vastu, kuid teda sellest ei teavitatud, kuna Tavorex oli alates 2004. aasta oktoobrist maksejõuetu. Seega menetlus tema suhtes lõpetati (vaidlustatud otsuse põhjendused 49 ja 74).

19      Asjaomased ettevõtjad esitasid selle esimese vastuväiteteatise peale kirjalikud märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 75). Neil oli samuti võimalik komisjoni ruumides tutvuda CD‑ROM‑ile salvestatud toimikuga ning suuliste avalduste ja nendega seonduvate dokumentidega (vaidlustatud otsuse põhjendus 76).

20      3. novembril 2005 esitas Manufacture française des pneumatiques Michelin (edaspidi „Michelin”) taotluse menetlusse astuda. Ta esitas kirjalikud tähelepanekud 13. jaanuaril 2006 (vaidlustatud otsuse põhjendus 78).

21      6. aprillil 2006 võttis komisjon vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate suhtes vastu teise vastuväiteteatise. Asjaomased ettevõtjad esitasid selle peale kirjalikud märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 84).

22      12. mail 2006 esitas Michelin kaebuse vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklile 5 (vaidlustatud otsuse põhjendus 85).

23      22. juunil 2006 osalesid vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad, v.a Stomil, ja Michelin komisjonis ärakuulamisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 86).

24      Kuna Dwory kartellis osalemise kohta ei olnud piisavalt tõendeid, otsustas komisjon menetluse tema suhtes lõpetada (vaidlustatud otsuse põhjendus 88). Samuti otsustas komisjon menetluse lõpetada Syndiali suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 89).

25      Lisaks, olgugi et algselt kasutati kahte erinevat juhtumi numbrit (üks BR‑i ja teine ESBR‑i kohta, COMP/E‑1/38.637 ja COMP/E‑1/38.638), kasutas komisjon pärast esimest vastuväiteteatist ühte numbrit (COMP/F/38.638) (vaidlustatud otsuse põhjendused 90 ja 91).

26      Haldusmenetlus lõppes komisjoni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega 29. novembril 2006.

27      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 kohaselt rikkusid järgmised ettevõtjad EÜ artiklit 81 ja EMP artiklit 53, osaledes märgitud ajavahemikel ühes ja vältavas kokkuleppes, mille raames nad leppisid kokku taotlushinnad, jagasid kliendid nende ebaausat ülevõtmist keelavate lepingute abil ning vahetasid hindu, konkurente ja kliente käsitlevat tundlikku teavet BR‑i ja ESBR‑i sektorites:

a)      Bayer: 20. mai 1996–28. november 2002;

b)      Dow Chemical: 1. juuli 1996–28. november 2002; Dow Deutschland: 1. juuli 1996–27. november 2001; Dow Deutschland Anlagengesellschaft: 22. veebruar 2001–28. veebruar 2002; Dow Europe: 26. november 2001–28. november 2002;

c)      Eni: 20. mai 1996–28. november 2002; Polimeri: 20. mai 1996–28. november 2002;

d)      Shell Petroleum: 20. mai 1996–31. mai 1999; Shell Nederland: 20. mai 1996–31. mai 1999; Shell Nederland Chemie: 20. mai 1996–31. mai 1999;

e)      Unipetrol: 16. november 1999–28. november 2002; Kaučuk: 16. november 1999–28. november 2002;

f)      Stomil: 16. november 1999–22. veebruar 2000.

28      Vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolude ja antud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon asjaomastele ettevõtjatele trahvid, mille suurus arvutati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja koostööteatises sätestatud meetodeid kohaldades.

29      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 2 on määratud alljärgnevad trahvid:

a)      Bayer: 0 eurot;

b)      Dow Chemical: 64,575 miljonit eurot, millest:

i)      60,27 miljonit eurot solidaarselt Dow Deutschlandiga;

ii)      47,355 miljonit eurot solidaarselt Dow Deutschland Anlagengesellschafti ja Dow Europe’iga;

c)      Eni ja Polimeri solidaarselt: 272,25 miljonit eurot;

d)      Shell Petroleum, Shell Nederland ja Shell Nederland Chemie solidaarselt: 160,875 miljonit eurot;

e)      Unipetrol ja Kaučuk solidaarselt: 17,55 miljonit eurot;

f)      Stomil: 3,8 miljonit eurot.

30      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikkel 3 kohustab artiklis 1 loetletud ettevõtjaid viivitamata lõpetama – kui nad seda juba teinud ei ole – samas artiklis nimetatud rikkumised ja hoiduma edaspidi artiklis 1 kirjeldatud mis tahes tegevusest või käitumisest ning mis tahes meetmest, millel on samaväärne eesmärk või toime.

 Menetlus ja poolte nõuded

31      Eni esitas 16. veebruaril 2007 Üldkohtule käesoleva hagiavalduse.

32      Üldkohtu presidendi 31. märtsi 2009. aasta otsusega määrati koja ühe liikme takistuse tõttu koja liikmeks kohtunik N. Wahl.

33      Üldkohus (esimene koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel avada suulise menetluse.

34      Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus kohus pooltel vastata teatud küsimustele ja esitada teatud dokumente. Pooled täitsid need nõuded tähtaegselt.

35      Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil

36      Eni palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see paneb kõnealuse trahvi esemeks oleva tegevuse eest vastutuse talle;

–        teise võimalusena tühistada talle vaidlustatud otsuse artiklis 2 määratud trahv või seda vähendada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Enilt.

 Õiguslik käsitlus

38      Eni esitab oma nõuete toetuseks kaks väidet. Esimese väitega vaidlustab Eni asjaolu, et komisjon pani rikkumise eest vastutuse temale. Teise väitega leiab Eni, et komisjon määras trahvisumma kindlaks valesti.

A –  Nõue vaidlustatud otsus osaliselt tühistada

1.     Esimene väide, mis tugineb asjaolule, et rikkumise Enile süüks panemine on ebaseaduslik

39      Eni märgib, et vastavalt vaidlustatud otsusele loob äriühingu aktsia- või osakapitalis ainuosaluse omamine eelduse, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, mis välistab aga selle, et tütarettevõtja määrab oma turunduspoliitika kindlaks täiesti iseseisvalt. Vastavalt Eni arusaamale vaidlustatud otsusest on tõendamiskoormis sellisel juhul ümber pööratud, kuna asjaomane ettevõtja peab seega tõendama, et aktsia- või osakapitalis ainuosaluse omamisest tuleneval eeldusel ei ole alust.

40      Eni esimene väide koosneb neljast osast. Esimese osa raames leiab Eni, et komisjon kohaldas emaettevõtja vastutuse hindamisel valet kriteeriumi. Teise osa raames väidab Eni, et komisjon lähtus tema suhtes ekslikult objektiivsest vastutusest. Kolmanda osa raames märgib Eni, et ta esitas haldusmenetluses tõendeid, mis oleks pidanud viima komisjoni tõdemuseni, et ta ei avaldanud Syndial/Polimeri turunduspoliitikale mõju. Neljanda osa raames kinnitab Eni, et komisjon rikkus kapitaliühingute piiratud vastutuse põhimõtet ja vastutust puudutavaid ühiseid põhimõtteid.

a)     Esimene osa, mis tugineb rikkumise süüks panemise tingimuste väärale kohaldamisele

 Poolte argumendid

41      Märkides, et kohustus tõendada konkurentsieeskirjade rikkumist lasub komisjonil (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, ja määruse nr 1/2003 artikkel 2), leiab Eni, et komisjoni lähenemisviis vaidlustatud otsuses on vastuolus nii kohtupraktika kui ka tema enda praktikaga.

42      Viidates esiteks kohtuasjale Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, milles tegid otsuse Üldkohus (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑354/94: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2111) ja apellatsioonimenetluses Euroopa Kohus (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, edaspidi „Stora kohtuotsus”), leiab Eni, et need kohtuotsused kinnitavad põhimõtet, mille kohaselt saab tütarettevõtja tegevuse eest vastutuse panna tema emaettevõtjale üksnes siis, kui tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid täidab peamiselt juhiseid, mille on kehtestanud emaettevõtja (eespool viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon). Selle raames kinnitas Euroopa Kohus, et üksnes osaluse omamine aktsia- või osakapitalis ei saa olla alus vastutusele konkurentsieeskirjade rikkumiste eest (eespool viidatud Stora kohtuotsus). Eni viitab samuti kohtujurist J. Mischo ettepanekule (EKL 2000, lk I‑9928), mida Euroopa Kohus järgis. Selles kohtuasjas võimaldas hageja käitumine haldusmenetluses ja Stora kontserni mitme äriühingu osalemine kartellis järeldada, et ainuosalusest tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis piisas, et panna tütarettevõtjate tegevuse eest vastutus Storale. Eni järeldab sellest, et ainult väga erilistel ja igal juhul täiendavatel asjaoludel võib vastutuse panna kontserni juhtivale äriühingule, ilma et oleks vaja teostada muid uurimisi, et teha kindlaks, kas ta tegelikult avaldas otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele, mis rikkus EÜ artiklit 81.

43      Hilisemates kohtuasjades, kus käsitleti analoogilist küsimust, jõudis Euroopa Kohus sarnastele järeldustele. Eni viitab selles osas Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑196/99 P: Aristrain vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑11005) ja 28. juuni 2005. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425). Olgugi et need kohtuotsused käsitlevad sõsarettevõtjaid, on need asjakohased osas, milles need kinnitavad, et kontserni piires vastutava juriidilise isiku kindlakstegemiseks peab komisjon sügavuti analüüsima kõiki selle kontserni ettevõtjate vahelisi seoseid. Eni viitab ka Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsusele kohtuasjas C‑222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt (EKL 2006, lk I‑289). Vastupidi sellele, mida väitis komisjon, ei ole see kohtuotsus Eni seisukohast ebasoodne. See kinnitab, et kogu aktsia- või osakapitali omamine ei tähenda juhtimisele tegeliku mõju avaldamist.

44      Samuti ei leidnud Üldkohus, et ainuosalus konkurentsieeskirjade rikkumise tegelikult toime pannud äriühingu aktsia- või osakapitalis võimaldab iseenesest õigustada emaettevõtja vastutust, kui puuduvad muud tõendid selle kohta, et ta ka tegelikult kasutas õigusi, mis tal sellest osalusest tulenevad. Eni viitab selles osas mitmele „kaudsele tõendile”, mis lubavad kinnitada osa- või aktsiakapitali omamisele tuginevat eeldust ja mida Üldkohus on teatud kohtuasjades tuvastanud.

45      Eni möönab, et neis kahes otsuses leidis Üldkohus, et kui emaettevõtja omab rikkumises süüdi oleva tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust, esineb ümberlükatav eeldus, et mainitud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele ja et seega peab emaettevõtja selle eelduse ümber lükkama, esitades tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, ja otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3389). Nende kahe kohtuotsuse tähelepanelikumal lugemisel selgub siiski, et komisjoni otsused, millega emaettevõtjatele pandi vastutus nende tütarettevõtjate poolt toime pandud konkurentsiõiguse rikkumiste eest, loeti selles osas õiguspäraseks üksnes mitut konkreetsemat asjaolu, millele Eni tugineb, arvesse võttes, mitte aga pelgast osalusest aktsiakapitalis lähtudes.

46      Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3435), millele komisjon oma dokumentides viitab, käsitleti vastutuse eelduse küsimust vaid kõrvalisena ja üksnes kinnitamaks, et seda antud asjas ei kohaldata. Lisaks toonitab Eni, et emaettevõtjat Jungbunzlauer Holding AG karistatud rikkumises ei süüdistatud, olgugi et ta omas selle kohtuasja hageja ja Jungbunzlauer GmbH kogu kapitali.

47      Eni järeldab sellest, et lähtudes eelkõige eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusest Avebe vs. komisjon, on võimalikku emaettevõtja „otsustava mõju” eeldust tütarettevõtja suhtes, kelle aktsia- või osakapitalis tal on ainuosalus, arvesse võtta vaid siis, kui selle täieliku osaluse omamisega kaasnevad muud „piisavalt olulised kaudsed tõendid”. Igal juhul on asjaomasel ettevõtjal alati võimalus „haldusmenetluses komisjonile piisavaid tõendeid esitades see eeldus ümber lükata” (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel vs. komisjon).

48      Eni käsitlust toetab muu hulgas Üldkohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947). See kohtuotsus kinnitab üheselt, et komisjoni väitel, mille kohaselt on emaettevõtja vastutust võimalik järeldada pelgast eeldusest, mis tuleneb kogu kapitali omamisest, ei ole õiguslikku alust. Ainuosalus aktsia- või osakapitalis võib küll viidata otsustavale mõjule, kuid sellest üksi ei piisa, et seda mõju tõendada. Sellest kohtuotsusest tuleneb, et sellisel juhul on siiski vajalik esitada täiendav tõend võrreldes osaluse määraga.

49      Komisjoni varasema otsustuspraktika osas märgib Eni, et kuni komisjoni 19. jaanuari 2005. aasta otsuseni EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/E‑1/37.773 – AMCA, edaspidi „AMCA otsus”) ei kohaldatud EÜ artikli 81 rikkumise eest äriühingu vastutust kunagi ainult teise äriühingu üle kontrolli teostamise fakti alusel. Muude asjaolude mitteesinemisel ei saa komisjon panna ega laiendada vastutust kontserni juhtivale äriühingule.

50      Eni viitab eelkõige komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsusele EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud) (kokkuvõte avaldatud ELT 2004, L 125, lk 50) ja komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsusele (Juhtum COMP/C.38.238/B.2 – Toortubakas – Hispaania) ning 20. oktoobri 2005. aasta otsusele (Juhtum COMP/C.38.281/B.2 – Toortubakas – Itaalia), mis on seotud EÜ artikli 81 kohase menetlusega. Eni meenutab neist otsustest saadud teavet, mille jaoks esitati teises vastuväiteteatises üksikasjalik analüüs.

51      Neist otsustest tuleneb, et komisjoni praktika oli ühemõtteliselt – vähemalt kuni aastani 2005 – mitte omistada määravat tähtsust sellele, et emaettevõtja omas ainuosalust selle ettevõtja aktsia- või osakapitalis, kes tegelikult rikkumises osales, et määratleda mõju, mida ta oli avaldanud selle tütarettevõtja turunduspoliitikale. 100% või peaaegu 100% osalus „kergendab” komisjoni tõendamiskoormist, kuid ei kaota seda kunagi. Seejärel toob Eni välja tõendid, mida komisjon on muudes otsustes eriti oluliseks pidanud. Eni ja Polimeri või Syndiali vahelistes seostes selliseid asjaolusid ei esine.

52      Lisaks märgib Eni, et ta on teadlik kohtupraktikast, mis lükkab konkurentsi valdkonnas trahvide kohaldamisel tagasi kõik vastuväited, mis tuginevad komisjoni varasemale otsustuspraktikale. Siiski on Üldkohus välja toonud, et isegi selle sätte kohaldamisel (konkreetsemalt määruse nr 17 artikkel 15) igas asjas peab komisjon järgima õiguse üldpõhimõtteid, nende hulgas võrdse kohtlemise põhimõtet, nagu seda on tõlgendanud ühenduse kohtud (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3627). Komisjoni diskretsiooniõigust piirab seega kohustus järgida aluspõhimõtteid. Lisaks tuleb trahvisumma kindlaksmääramist, mille puhul on komisjonil diskretsiooniõigus, eristada rikkumise eest vastutava õigussubjekti või vastutavate õigussubjektide tuvastamisest. Viimasel puhul komisjonil diskretsiooniõigust ei ole. Seda kinnitab kohtujurist J. Kokott oma ettepanekus Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑280/06: ETI jt (EKL 2007, lk I‑10893, I‑10896). Seega ei saa komisjon tugineda sellisele õigusele, et eirata oma varasemat otsustuspraktikat. Lõpuks märgib Eni, et komisjon ei ole oma praktika muutmist kohaselt ja spetsiifiliselt põhjendanud, mis on aga kohustuslik, kui institutsioon soovib oma varasemast väljakujunenud praktikast kõrvale kalduda. Eni leiab, et selline põhjendamine on antud asjas seda enam kohustuslik, et see uus suund toob kaasa vastutuse panemise õigussubjektidele, kes ei ole karistatud rikkumistes mingil moel osalenud (Üldkohtu 28. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑38/92: AWS Benelux vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑211).

53      Kokkuvõttes väidab Eni, et osas, milles komisjon tugineb pelgale eeldusele otsustava mõju kohta, mida ta avaldas Polimerile ainuosaluse tõttu viimati mainitu kapitalis, et panna etteheidetavate tegude eest vastutus Enile, rikkus komisjon põhimõtteid, mis puudutavad emaettevõtjate vastutust rikkumiste eest, mille on toime pannud nende tütarettevõtjad, nagu see tuleneb kohtupraktikast seoses EÜ artiklitega 81 ja 82 ning määruse nr 1/2003 artikliga 2, mis paneb konkurentsieeskirjade rikkumiste tõendamise kohustuse komisjonile.

54      Vaidlustatud otsuses mainitud „muude asjaolude” kohta, millele komisjon tugineb, märgib Eni kõigepealt, et tuvastatud hierarhilised seoses olid ja jäid tütarettevõtjate piiresse, ulatumata kõrgemal asuvate äriühinguteni. Komisjon piirdus üksnes märkimisega, et emaettevõtjal olid tavapärased eelisõigused seoses nõukogu nimetamisega. Seega ei ole tegemist kontrolli omamisest erineva asjaoluga. Fakt, et Eni ei ole kunagi end oma keemiasektori‑alastest tegevustest eraldanud, ei kujuta samuti endast sellist asjaolu. Seda kinnitust, millel puudub mõte, vaidlustatud otsuses pealegi ei esine. Lõpuks, mis puudutab „süstemaatilisi ümberkorraldusi”, millele komisjon viitab, siis need toodi vaidlustatud otsuses välja selleks, et seada kahtluse alla Eni enda poolt esitatud tõendi asjakohasus. Lisaks näitavad need ümberkorraldused, et erinevalt muudest sektoritest jäid mitteolulised tegevused nagu keemia erinevatesse äriühingutesse.

55      Komisjon palub esimese väite esimene osa tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et kui emaettevõtja omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust, eksisteerib eeldus, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju.

 Üldkohtu hinnang

56      Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et emaettevõtjat võib pidada vastutavaks tütarettevõtja ebaseadusliku tegevuse eest, kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult. Komisjon tugineb selles osas eelkõige ettevõtja mõistele konkurentsiõiguses (vaidlustatud otsuse põhjendused 333 ja 334). Lisaks märgib komisjon, et ta võib eeldada, et 100% tütarettevõtja täidab suures osas juhiseid, mille talle on andnud tema emaettevõtja, ilma et tuleks kontrollida, kas emaettevõtja seda võimu tegelikult ka teostas. Välistamaks nende suhtes ettevõtja mõiste kohaldamist, peavad ema- või tütarettevõtja selle eelduse ümber lükkama, esitades tõendeid, mis kinnitavad, et tütarettevõtja otsustas oma tegevuse üle turul sõltumatult ja et ta ei täitnud oma emaettevõtja antud juhiseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 335).

57      Järgnevalt väidab komisjon, et EniChem SpA vastutab oma otsese osalemise eest rikkumises. Komisjon täpsustab, et Eni tegevuse asjaomaste kaupade osas tagas algselt EniChem Elastomeri, mida Eni läbi oma tütarettevõtja EniChem SpA kaudselt kontrollis. Nagu on meenutatud eespool punktis 4, ühines EniChem Elastomeri 1. novembril 1997 EniChem SpA-ga. Eni kontrollis EniChem SpA-st 99,97%. 1. jaanuaril 2002 kandis EniChem SpA oma strateegilise keemiaalase tegevuse (k.a BR‑i ja ESBR‑iga seonduv tegevus) üle oma 100-protsendilisele tütarettevõtjale Polimeri. Eni omab Polimerit otseselt ja täielikult alates 21. oktoobrist 2002. Alates 1. maist 2003 kannab EniChem SpA nime Syndial (vaidlustatud otsuse põhjendused 26–32 ja 365–367).

58      Lõpuks toob komisjon välja, et Eni omas otseselt või kaudselt peaaegu 100% osalust EniChem Elastomeri, EniChemi SpA, Syndiali ja Polimeri kapitalis, mis komisjoni arvates kinnitab, et võib eeldada, et Eni avaldas oma tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju. Arvestades eelkõige seda, et Polimeri oli 1. jaanuaril 2002 võtnud EniChem SpA strateegilise keemiaalase tegevuse üle ning et oli tõsine oht, et vaidlustatud otsuse täitmise ajal ei ole Syndialil piisavalt vara, et trahvi maksta, leidis komisjon, et Syndiali tegevuse eest vastutab Polimeri ning ta otsustas vaidlustatud otsust Syndialile mitte adresseerida. Komisjon järeldas sellest, et vaidlustatud otsus tuli adresseerida Polimerile ja Enile, kes vastutasid rikkumise eest solidaarselt (vaidlustatud otsuse põhjendused 365–401)

59      Eni esimese väite esimene osa tugineb sisuliselt õiguslikul käsitlusel, mille kohaselt ei esine eeldust, et emaettevõtja, kes omab 100% oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalist, mõjutab tema tegevust otsustavalt.

60      Siinkohal tuleb meenutada, et ühenduse konkurentsiõigus reguleerib ettevõtjate tegevust ja ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada. Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumine tuleb üheselt süüks arvata juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata, ning vastuväiteteatis tuleb talle adresseerida. Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millise õigusvõimega on see juriidiline isik, kellele väidetavaid faktilisi asjaolusid ette heidetakse (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punktid 54–57 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Lisaks võib Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tütarettevõtja rikkumise emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja eespool viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja, komisjonil adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (vt eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

62      Juhul kui emaettevõtja omab ühenduse konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldabki tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele. Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab ainuosalust tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis, et eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt. Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 42 viidatud Stora kohtuotsuse punktides 28 ja 29 peale ainuosaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses, tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Üldkohus oli oma põhjendused rajanud, mitte aga selleks, et seada eespool nimetatud eelduse kohaldamine sõltuvusse selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis puudutavad emaettevõtja mõju tegelikku avaldamist (vt eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 60–62 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Sellest tuleneb, et vastupidi Eni väidetele on olemas ümberlükatav eeldus, et emaettevõtja, kes omab oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust, avaldab tema tegevusele otsustavat mõju. Järelikult on Eni õiguslik seisukoht väär.

64      Mis puudutab Eni poolt välja toodud komisjoni varasemat otsustuspraktikat ja niivõrd, kui Eni väidab, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, siis tuleb kõigepealt meenutada, et eespool punktides 60–62 esitatud põhjendustel võib konkurentsieeskirju rikkuva tütarettevõtja tegevuse süüks panna emaettevõtjale. Järgmisena tuleb märkida, et rikkumise süüks panemine emaettevõtjale on võimalus, mis on jäetud komisjoni kaalutlusõigusesse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Bank der österreichischen Sparkassen vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 82, ja Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punkt 331). Seda arvestades tuleb märkida, et üksnes asjaolu, et komisjon on oma varasemas otsustuspraktikas leidnud, et juhtumi asjaolud ei õigusta tütarettevõtja tegevuse eest vastutuse panemist emaettevõtjale, ei tähenda, et ta oleks kohustatud andma hilisemas otsuses sama hinnangu (vt selle kohta Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punkt 990). Lisaks tuleb meenutada, et kui ettevõtja on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1, ei saa ta vabaneda karistusest põhjusel, et teisele ettevõtjale trahvi ei määratud, isegi kui Üldkohus ei käsitle viimati mainitu olukorda (vt eespool viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 1237 ja seal viidatud kohtupraktika).

65      Niivõrd, kui Eni väidab varasemale otsustuspraktikale tuginedes, et komisjon on rikkunud tal lasuvat põhjendamiskohustust, piisab, kui tõdeda, et arvestades vaidlustatud otsuses mainitud asjaolusid (uuesti välja toodud eespool punktides 56–58), esitas komisjon küllaldase põhjenduse selle kohta, miks ta otsustas panna Enile vastutuse tema tütarettevõtjate tegevuse eest.

66      Lõpuks, niivõrd kui Eni väidab varasemale otsustuspraktikale tuginedes, et komisjon on rikkunud õiguskindluse põhimõtet, tuleb meenutada, et komisjoni praktika antud asjas põhineb EÜ artikli 81 lõike 1 täpsel tõlgendamisel. Õiguskindluse põhimõte ei takista seega komisjonil oma otsustuspraktika suunda muuta (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑99/04: AC‑Treuhand vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1501, punkt 163).

67      Neid asjaolusid arvestades tuleb Eni esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)     Teine osa, mis tugineb objektiivse vastutuse ekslikule kohaldamisele

 Poolte argumendid

68      Eni väidab, et komisjon läheb vaidlustatud otsuses kaugemale kui lihtne eeldus, mille kohaselt võib 100% tütarettevõtja võimalikud rikkumised süüks panna emaettevõtjale, ning näeb selles ette emaettevõtja selge ja lihtsa objektiivse vastutuse, mille aluseks on ümberlükkamatu eeldus. See lähenemisviis on vastuolus nii EÜ artikliga 81 kui ka vastutuse ja karistuse isiklikkuse üldpõhimõtetega.

69      Eni rõhutab eelkõige, et komisjon kinnitas, et põhimõtteliselt olid esitatud vaidlustavad tõendid sisuliselt asjakohatud. See seisukoht näitab, et vaidlustatud otsusega on loodud ümberlükkamatu vastutus. Komisjon luges seega asjakohatuks selle, et tütarettevõtjate ja emaettevõtja vahel ei toimunud teabevahetust, et kontserni erinevate äriühingute vahel ei olnud ristuvaid juhiseid, et Eni tegutses keemiasektori ettevõtjate lihtsa finantsvaldusettevõttena ning isegi küsimuse, kas kontserni juhtiv äriühing oli teadlik konkurentsiõiguse võimalikest rikkumistest tütarettevõtjate poolt.

70      Asjaolu, et Eni nimetas „otseselt või kaudselt” oma tütarettevõtjate „nõukogu liikmetest enamiku, kui mitte kõik”, kujutab endast komisjoni arvates iseenesest piisavat tõendit, leidmaks, et eelduslikult Syndiali/Polimeri poolt toime pandud konkurentsieeskirjade rikkumised on talle süüks pandavad. Aktsia- või osakapitalis ainuosaluse (või isegi üksnes enamuse) omamine annab loomulikult sellise õiguse. Eni ei mõista seega, milline võiks olla vastupidine tõend, mis selle eelduse ümber lükkaks.

71      Eni analüüsitav AMCA otsus (vt eespool punkt 49) näitab, kui äärmuslik on komisjoni soov teha emaettevõtjate vastutusest objektiivne vastutus. See rikub aga vastutuse ja karistuse isiklikkuse aluspõhimõtteid, kuna emaettevõtja vastutuse aluseks on pelk osaluse omamine õiguslikult erinevate isikute vahel. Sellest nähtub ka seaduslikkuse põhimõtte rikkumine.

72      Isikliku vastutuse põhimõtet tuleb muidugi muuta, kui seda kohaldatakse haldusmenetluses ja kui tegemist on juriidiliste isikutega, kelle puhul ei saa rääkida tahtlikust süüst kitsas tähenduses. Seda arvestades, isegi kollektiivsed üksused on „võimelised rikkuma neile kehtestatud eeskirju” ning „järelikult on ilmne, et neile ei saa panna süüks rikkumist, mida nad ei ole toime pannud” (kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, I‑133). Nagu kohtupraktika on korduvalt kinnitanud, on selge, et arvestades rikkumise laadi ning sellega seotud karistuste laadi ja ranguse ulatust, on nende rikkumiste toimepanemise korral vastutus isiklik (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125) ja et juriidilist isikut võib karistada ainult konkreetselt talle süüks arvatud tegude eest (Euroopa Kohtu 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6773). Üldkohus meenutas neid põhimõtteid 5. aprilli 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑897) ja 4. juuli 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1887). Selle isiku tuvastamisel, kellele rikkumist süüks panna, ei tohi kunagi lähtuda abstraktsest vastutuse isiklikust laadist, mis peab tingimata olema seotud otsuse adressaadiks oleva ettevõtja rolliga sektoris, mida kartell puudutas. Sellest tuleneb, et vastutuse alus konkurentsi valdkonnas ei ole osaluse omamine aktsia- või osakapitalis, vaid juhtimise eest vastutamine.

73      Lõpuks leiab Eni, et vaidlustatud otsus on põhjendamata. Komisjon kinnitab, et tütar- ja emaettevõtja vaheline teabevahetus ei oma tähtsust, samas kui muu hulgas ta esitab üksikasjaliku analüüsi selle teabevahetuse kohta ja nende isikute kohustuste kohta, kes väidetavates konkurentsivastastes tegevustes materiaalselt osalesid. Lisaks ei ole selle analüüsi tulemus otsustav, sest see ei võimaldanud ulatuda Enini (vaidlustatud otsuse põhjendus 376). Seega, arvestades komisjoni seisukoha uudsust seoses vastutuse alusega konkurentsieeskirjade rikkumise korral, ei tundu see pealiskaudne põhjendus olevat kooskõlas EÜ artikliga 253. Eni märgib selles osas, et „kui otsus erineb oluliselt eelnevatest otsustest, peab komisjon oma põhjendused esitama väga selgelt” (Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 73/74: Groupement des fabricants de papiers peints de Belgique jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1491).

74      Komisjon palub esimese väite teine osa tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et vaidlustatud otsus ei kohalda objektiivset vastutust.

 Üldkohtu hinnang

75      Esimese väite teise osa raames lähtub Eni eeldusest, et komisjon püstitas vaidlustatud otsuses ümberlükkamatu eelduse emaettevõtja vastutuse kohta tema 100% tütarettevõtjate tegude eest.

76      Ometi on Eni selline eeldus ekslik.

77      Komisjon märkis vaidlustatud otsuses selgelt, et ta võib eeldada, et 100% tütarettevõtja täidab suures osas juhiseid, mille talle on andnud tema emaettevõtja, ilma et tuleks kontrollida, kas emaettevõtja seda võimu tegelikult ka teostas, ning et ema- või tütarettevõtja ülesanne on see eeldus ümber lükata. Komisjon täpsustas selles osas, et välistamaks nende suhtes ettevõtja mõiste kohaldamist, tuleb esitada tõendeid, mis kinnitavad, et tütarettevõtja otsustas oma tegevuse üle turul sõltumatult ja et ta ei täitnud oma emaettevõtja antud juhiseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 335).

78      Sellest tuleneb, et vastupidi Eni väidetule ei püstitanud komisjon vaidlustatud otsuses ümberlükkamatut eeldust. Asjaolu, et komisjon lükkas vaidlustatud otsuse põhjendustes 383–394 tagasi Eni argumendid, millega ta vaidlustas tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis ainuosaluse omamisest tuleneva eelduse, ei muuda nimetatud eeldust ümberlükkamatuks. Komisjon kõigest väljendas oma seisukohta, et Eni esitatud argumendid ei võimalda seda eeldust ümber lükata. See ei takista Enil komisjoni vastavat seisukohta vaidlustada, mida ta muu hulgas käesoleva väite kolmanda osa raames ka teeb.

79      Sellest tuleneb samuti, et Eni poolt välja toodud põhjenduste puudumisel ei ole alust.

80      Neid asjaolusid arvestades tuleb Eni esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c)     Kolmas osa, mis tugineb Eni esitatud tõendite hindamisel tehtud veale

 Poolte argumendid

81      Vaidlustades komisjoni väite eelduse kohta, mis Enil lasub, väidab Eni, et ta esitas haldusmenetluses struktureeritud andmed, mis kinnitavad, et kontserni äriühingud, kes tegutsevad keemiasektoris, tegid seda iseseisvalt.

82      Esiteks, mis puudutab kontserni äriühingute vahelise teabeliikumise analüüsi, järeldab komisjon, et „sõltuvussuhted erinevate [BR‑i ja ESBR‑iga] seotud tegevuste eest vastutajate vahel viisid otse EniChem SpA ja Polimeri [peadirektorini]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 376). Teabeliikumine ei võimalda mingil moel jõuda Enini. Komisjonil õnnestus jõuda tegeväriühingute nõukogudeni üksnes kaudselt ja sedagi tänu väljamõeldud kirjeldusele. Ta viitab selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusele 377 ja täpsustab, et seal kirjeldatud olukord peegeldab mis tahes äriühingu tavapärast sisemist korraldust. Sellest ei nähtu aga mingit viidet tasemele, kus erinevad otsused asjaomaste tegeväriühingute piires tehti. Käesolev olukord on oluliselt erinev neist, mis iseloomustavad muid juhtumeid, kus isikutel, kes materiaalselt osalesid tütarettevõtja arvel rikkumistes, olid täpsed kohustused anda emaettevõtjale aru. Eni viitab selles osas mitmele komisjoni otsusele. Sellest vaatenurgast on Eni olukord erinev ka Dow, Shelli ja Unipetroli omast.

83      Esitamata selle kohta mingeid põhjendusi, kinnitas komisjon, et ta „ei pea eelduse kohaldamiseks esitama tõendeid teabeliikumise kohta” (vaidlustatud otsuse põhjendus 392) ja et „ [Eni] väide, mille kohaselt ta ei olnud [oma tütarettevõtjate konkurentsivastasest tegevusest] üldse teadlik, ei ole oluline” (vaidlustatud otsuse põhjendus 383). Kontserni äriühingute vahelise teabeliikumise ja seega emaettevõtja teadlikkuse tuvastamine oma tütarettevõtja tegevusest turul on oluline asjaolu, mille alusel kinnitada, et kontserni juhtiv äriühing oli oma tütarettevõtjate tegevuse juhtimisse tegelikult kaasatud.

84      Lisaks, väide, et „tütarettevõtja turunduspoliitikale otsustava mõju avaldamiseks ei ole üldse vajalik osaleda selle tütarettevõtja igapäevaste tegevuste juhtimises” (vaidlustatud otsuse põhjendus 384), ei ole õige, kuna „otsustav mõju”, mida emaettevõtja oma tütarettevõtja tegevusele turul avaldab toob kaasa emaettevõtja aktiivse seotuse tütarettevõtja juhtimises. Käesolevas asjas ei nähtu millestki, et Eni oleks määranud kindlaks Syndiali/Polimeri turunduspoliitika ja eesmärgid. Eni lisab, et komisjon üritas Üldkohtule esitatud dokumentides selle asjaolu tähtsust minimeerida, märkides, et tegemist on kõige rohkem „täiendava asjaoluga”, mis lisandub eeldusele. See kinnitab siiski Eni vastutuse puudumist rikkumises.

85      Teiseks väidab Eni, et ta olevat haldusmenetluses märkinud, et ta ei ole kunagi olnud otseselt tegev sektoris, mida rikkumised puudutasid. Ta rõhutas ka, et keemia ei ole tema peamine tegevusala. Ta kujundati 1990. aastatel valdusettevõttest tegeväriühinguks ja läbi viidi erinevate osakondade keeruline jagamisprotsess, mille hulgast jäi välja keemiaga seonduv tegevus. Need tegevused muu hulgas ratsionaliseeriti, kui see protsess 2002. aastal lõppes ja kõik kontserni keemiaalased tegevused Polimerile üle kanti. Polimeri puhastulu aastal 2002 eelkõige seoses asjaomase sektoriga, võrreldes Eniga samal aastal, näitas, et keemiaalane tegevus on kontserni tööstuspoliitikas suhteliselt olulise tähtsusega. Keemiasektori iseseisvust kinnitavad veel kontserni ettevõtjate juhtimise eeskirjad, mida Eni haldusmenetluses kirjeldas. Tütarettevõtjate tööstusstrateegiaid puudutavad otsused arutati läbi ja võeti vastu nende ettevõtjate erinevates „tegevdivisjonides” ja „osakondades”, ilma et tegeväriühingu nõukogu liikmed ega president ja veel vähem muud emaettevõtja üksused oleks selles otseselt osalenud. Lisaks nähtub Eni põhikirjast ja ettevõtte juhtimise eeskirjast, et tal on oma tütarettevõtjate suhtes vaid tehnilise ja finantsilise koordinaatori roll ning et ta osutab neile vajalikku finantstuge. Mis puudutab komisjoni poolt Üldkohtule esitatud dokumentides mainitud hüpoteetilist rahalist abi, mida Eni oma tütarettevõtjatele andis, siis vaidlustatud otsuses seda märgitud ei ole. Pealegi ei ole see asjaolu oluline, kuna iga aktsionär võib osaleda finantstehingutes, mis puudutavad äriühingut, milles tal on osalus.

86      Viidates vaidlustatud otsuse põhjendustele 387, 388, 390 ja 391, märgib Eni, et komisjon hindas haldusmenetluses esitatud andmeid pealiskaudselt või isegi ilmselgelt vääralt. Vaidlustatud otsuses on süstemaatiliselt jäetud tähelepanuta kõik asjaolud, mis nõrgendavad komisjoni väidete lähtepunkti, st et äriühing, kes omab teise äriühingu aktsia- või osakapitalis ainuosalust, peab igal juhul selle tütarettevõtja tegevuse eest vastutama.

87      Lisaks väide, et „peamise tegevusala mõiste ning emaettevõtja roll kui „valdusettevõte” ei tõenda tütarettevõtja iseseisvust”, on vastuolus komisjoni väljakujunenud praktikaga, mida on hiljuti kinnitatud juhtumis Toortubakas – Itaalia (vt eespool punkt 50). Selline erinev kohtlemine, mida ei ole muu hulgas kuidagi põhjendatud, kujutab endast samuti diskrimineerimiskeelu põhimõtte, mida komisjon peab oma diskretsiooniõiguse rakendamisel järgima, rikkumist.

88      Eni toob samuti esile, et vähemalt kuni aastani 2001 ei omanud ta otseselt ainuosalust nende ettevõtjate osa- või aktsiakapitalis, kes olid tegevad BR‑i ja ESBR‑i tootmises ja turustamises ning et Polimeri kapitali omandas ta alles aastal 2002 ehk haldusmenetluse lõpus. Argument, mille kohaselt Eni viis läbi tütarettevõtjate „tegevuste püsiva ümberkorraldamise” ei lisa komisjoni seisukohale midagi.

89      Kolmandaks tõi komisjon välja, et „asjaolu, et juhatused ei kattunud, ei saa pidada märkimisväärseks ja veel vähem otsustavaks teguriks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 393). Selle väitega välistas komisjon vajaduse võtta seisukoht Eni poolt haldusmenetluses esitatud tõendite kohta, mis kinnitavad, et mitte keegi ei täitnud samaaegselt juhataja ülesandeid BR‑i ja ESBR‑i sektorite äriühingutes ning emaettevõtjas.

90      Lõpuks märkis komisjon Üldkohtule esitatud dokumentides, et rikkumise toimepannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust omaval emaettevõtjal lasuva eelduse ümberlükkamiseks tuleb viidata iseäralikele ja tavapäratutele asjaoludele. See seisukoht kinnitab, et iga ühenduse õigusega kooskõlas oleva enamusosaluse puhul on emaettevõtja üksnes selle asjaolu tõttu solidaarselt vastutav oma tütarettevõtja võimalike konkurentsieeskirjade rikkumiste eest. Komisjoni seisukoht on äärmuslik ja maksimalistlik ning vastuolus oma varasema praktikaga, mis toob seega kaasa ebavõrdse kohtlemise.

91      Kokkuvõtteks leiab Eni, et tõendeid, mille ta esitas oma tütarettevõtjate iseseisvuse kinnitamiseks, kas uuriti ja need lükati tagasi, hindamata nende konteksti ja kogumit, või siis lükati tagasi niivõrd üldsõnaliselt, et tagasilükkamise põhjused jäävad arusaamatuks. See kujutab endast samuti hea halduse põhimõtte ilmset rikkumist.

92      Komisjon palub esimese väite kolmas osa tagasi lükata. Ta väidab sisuliselt, et Eni esitatud asjaolud ei ole piisavad, et käesolevas asjas esinevat eeldust ümber lükata.

 Üldkohtu hinnang

93      Esimese väite esimese osa raames esitatud põhjendustel võis komisjon eeldada, et Eni avaldas oma tütarettevõtjate kogu aktsia- või osakapitali otsese või kaudse omamise tõttu nende tegevusele otsustavat mõju.

94      Seega pidi Eni selle eelduse ümber lükkama, tõendades, et nimetatud tütarettevõtjad määrasid oma turunduspoliitika kindlaks iseseisvalt, mistõttu ei moodustanud nad Eniga ühte majandusüksust ja seega ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses.

95      Eelkõige pidi Eni esitama kõik asjaolud, mis puudutavad organisatsioonilisi, majanduslikke ja juriidilisi seoseid tema tütarettevõtjate ja tema enda vahel, ning mis tõendavad, et nad ei olnud üks majanduslik üksus. Üldkohus peab hindamisel arvesse võtma kõiki esitatud tõendeid, mille laad ning tähtsus võivad sõltuvalt iga konkreetse juhtumi eripäradest olla erinevad (Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 65).

96      Esiteks väidab Eni oma teatud argumentidega sisuliselt seda, et arvestades talle põhikirjas määratud rolli, ei saanud ta oma tütarettevõtjate äritegevusele otsustavat mõju avaldada. Eelkõige märgib Eni, et tal on „lihtne tehnilise ja finantsilise koordinaatori” roll. Ta ei ole kunagi „asjaomases sektoris otseselt tegutsenud”. Keegi ei tegutsenud samaaegselt tütarettevõtjate ja Eni juhatajana. Oluline asjaolu on ka see, kuivõrd emaettevõtja oli teadlik oma tütarettevõtja tegevusest turul. Teabeliikumine, mille komisjon välja tõi, ei võimalda antud asjas Enini jõuda.

97      Õigust adresseerida äriühingute kontserni emaettevõtjale trahve määrav otsus ei anna komisjonile mitte emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vaheline rikkumisele ässitav side – ega ammugi mitte emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega – vaid asjaolu, et nad moodustavad eespool mainitud tähenduses ühe ettevõtja. Seega ei ole tütarettevõtja rikkuva tegevuse eest vastutuse panemiseks emaettevõtjale vaja tõendada seda, et emaettevõtja mõjutab tütarettevõtja poliitikat konkreetses valdkonnas, kus rikkumine aset leidis (eespool punktis 95 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58 ja 83). Asjaolu, et Enil on lihtne tehnilise ja finantsilise koordinaatori roll ja et ta osutab oma tütarettevõtjatele vajalikku finantsalast tuge, ei ole piisav välistamaks, et ta avaldab nende tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju, koordineerides kontsernisiseseid rahalisi investeeringuid. Äriühing, kes äriühingute kontsernis eelkõige koordineerib kontsernisiseseid rahalisi investeeringuid, koondab osalusi erinevates äriühingutes ja tema ülesanne on tagada ühtne juhtimine eelkõige eelarve kontrollimise kaudu (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑168/05: Arkema vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 76).

98      Väidetav asjaolu, et keemiaalane tegevus oli kontserni tööstuspoliitikas suhteliselt oluline, ei tõenda, et Eni andis oma tütarettevõtjatele täieliku sõltumatuse, et määratleda oma tegevus turul (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 144).

99      Teiseks toob komisjon vaidlustatud otsuses välja täiendavad asjaolud, mis võimaldavad asuda seisukohale, et Eni avaldas oma tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju. Eelkõige märgib komisjon, et hierarhilised suhted viivad otse EniChem SpA (nüüd Syndial) ja Polimeri peadirektorini. Eni seda tuvastust ei vaidlusta, vaid üksnes täpsustab, et tegemist on äriühingu tavapärase sisemise ülesehitusega. Lisaks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 379, et EniChem SpA (nüüd Syndial) ja Polimeri peadirektorid vastutavad nende nõukogu ees. Need nõukogud nimetas aga otseselt või kaudselt Eni, kes seda ei vaidlusta.

100    Kolmandaks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 387, 388, 390 ja 391, siis tuleb vastupidi Eni väidetule tõdeda, et komisjon ei hinnanud haldusmenetluses esitatud tõendeid pealiskaudselt. Komisjon vastas Eni argumentidele täpselt. Antud juhul Eni ei selgita, miks on komisjoni seisukoht selles osas „ilmselgelt väär”, nagu ta oma hagis väidab.

101    Neljandaks, seoses asjaoluga, et vaidlustatud otsus on vastuolus komisjoni varasema otsustuspraktikaga, tuleb Eni argumendid tagasi lükata samadel põhjendustel, mis on esitatud käesoleva väite esimese osa raames ja uuesti välja toodud eespool punktides 64–66.

102    Viiendaks, seoses asjaoluga, et Eni ei omanud BR‑i ja ESBR‑i tootvates ettevõtjates ainuosalust otseselt, vaid kaudselt, tuleb märkida, et see asjaolu iseenesest ei tõenda, et Eni ja kõnealused ettevõtjad ei moodustanud ühte majandusüksust.

103    Kuuendaks, mis puudutab hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb meenutada, et ühenduse õiguskorra kohaselt kuulub haldusmenetluses antud tagatiste hulka eelkõige hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Üldkohtu 24. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑44/90: La Cinq vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1, punkt 86, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 99). Ometi, võttes arvesse eelkõige eespool punktis 100 välja toodud asjaolusid, ei võimalda miski asuda seisukohale, et komisjon ei hinnanud antud juhtumi asjaolusid hoolikalt ja erapooletult.

104    Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et esimese väite käesoleva osa raames esitatud argumendid ei sea kahtluse alla seda, et Enit ja tema tütarettevõtjaid võib pidada üheks majandusüksuseks.

105    Neid asjaolusid arvestades tuleb Eni esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

d)     Neljas osa, mis tugineb kapitaliühingute piiratud vastutuse põhimõtte ja vastutust puudutavate ühiste põhimõtete rikkumisele

 Poolte argumendid

106    Eni on seisukohal, et komisjoni tegevus on vastuolus ühenduse ja siseriiklikus äriühinguõiguses ühiselt tunnustatud põhimõtetega ning ka neist tulenevate vastutuse panemise kriteeriumidega, mis kinnitavad selle vastutuse täielikult isiklikku laadi, millel nad peamiselt ka põhinevad. Piiratud vastutuse põhimõte seab vastutuse panemise kriteeriumidele vältimatult tingimused. Rikkumise või õigusvastase teo eest vastutavate isikute ringi ei saa laiendada kaugemale tütarettevõtjast, kes teo tegelikult toime pani, selleks et jõuda tuletamise abil või iseseisvalt ka tema emaettevõtjani, tehes seda ümberlükkamatu eelduse põhjal, mis on seotud kontserni kapitali ülesehitusega.

107    Komisjon leidis oluliste põhjendusteta, et need põhimõtted ei ole antud juhul asjakohased eelkõige seetõttu, et need puudutavad muid õigusvaldkondi. Eni viitab selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusele 396. Ühenduse õigusnormi tõlgendaja ei saa omavoliliselt eirata liikmesriikide õiguskordade ühise mõiste ulatust ja mõju, põhjendusel et see põhimõte kuulub vormiliselt muusse õigusvaldkonda kui see, milles teda kohaldada soovitakse.

108    Piiratud vastutuse põhimõte äriühinguõiguses tähendab, et osanikud vastutavad äriühingute kohustuste eest üksnes nende osaluse piirides ja et seetõttu vastutab äriühing oma varaga üksnes äriühingu kohustuste eest. Teisisõnu, osanikud – olgu nad füüsilised või, nagu äriühingute kontserni puhul, juriidilised isikud – ei vastuta kolmandate isikute ees. Seda põhimõtet on ühenduse õiguses tunnustatud. Eni viitab selles osas mitmele äriühinguõigust puudutavale direktiivile.

109    Piiratud vastutuse põhimõtte kohaselt ei kaota kontserni eesotsas asuva valdusettevõtte pelk kontroll tingimata – ega ammugi mitte automaatselt – eraldi õigusvõimega erinevate ettevõtjate iseseisvust. Piiratud vastutuse põhimõtte arvestamata jätmine on lubatud üksnes siis, kui leiab aset äriühingu vormi ärakasutamine, st kui omavahel kooskõlas olevad kaudsed tõendid kinnitavad, et eksisteerib üks huvide koondumiskoht, sealhulgas õiguslikus tähenduses. Neid põhimõtteid tunnustatakse Ühendriikides, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis, kelle osas Eni analüüsib äriühinguõiguses kohaldatavaid õigusnorme. Ühendriikide puhul viitab Eni kahele ekspertarvamusele. Ta on seisukohal, et need arvamused kinnitavad hagiavalduse esimeses väites esitatud analüütilisi argumente. Need arvamused ei kujuta endast uue väite või üksnes kokkuvõtliku väite esitamist.

110    Lisaks neile põhimõtetele, mida Eni arvates liikmesriikide õiguses on tunnustatud, viitab ta ka eeskirjadele, mida konkurentsiõiguses kohaldatakse ettevõtjate õigusjärgluse puhul. Rikkumise eest vastutab füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis asjaomast ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli selle ettevõtte käitamise vastutus üle antud teisele isikule. Eni viitab selles osas eelkõige Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsustele kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9693) ja kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10101) ning Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsusele kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑1623). See majandusliku järjepidevuse kriteerium kohaldub ainult ja üksnes juhul, kui ettevõtte käitamise eest vastutav juriidiline isik on rikkumise toimepanemise järel õiguslikult lõppenud (eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni). Isegi sel juhul ei ole üksnes struktuurilisel seosel põhinev automaatne mehhanism see, mis toob kaasa muu õigussubjekti kui algse käitaja karistamise, vaid hoopis spetsiifilised ja põhjendatud vajadused ning eelkõige vajadus vältida seda, et õiguslike skeemide abil saaks konkurentsieeskirjadest kõrvale hiilida. Teisisõnu kohaldatakse majandusliku järjepidevuse kriteeriumi üksnes erandjuhul. „Võtta aluseks tegu, mitte isik, kes selle toime on pannud, samas kui ta on endiselt olemas ja saaks oma tegude eest vastutada, rikub süü ja karistuste isiklikke põhimõtteid” (kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek eespool punktis 72 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon). Samuti viitab Eni kohtujurist J. Kokotti ettepanekule eespool punktis 52 viidatud kohtuotsusele ETI jt).

111    Kokkuvõtteks leiab Eni, et käesolevas asjas talle ette heidetud EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamine üksnes sel alusel, et ta omab kontrollosalust, kohaldades ümberlükkamatut ja vaidlustamatut eeldust, loob põhjendamatult aluse objektiivse, st süüta, ja kaudse vastutuse tekkele osas, mis puudutab asjaolusid, mille tegelik autor on teine subjekt. Selline olukord rikub kaitseõigusi kas tõendamiskoormise ümberpööramise läbi või isegi õigustavate tõendite esitamisvõimaluse piiramise läbi. Lisaks on vaidlustatud otsus selles osas põhjendamata, kuna komisjon ei ole esitanud konkreetseid põhjuseid, miks ta sellise lähenemisviisi valis.

112    Komisjon palub esimese väite neljas osa tagasi lükata. Ta rõhutab eelkõige, et Eni argumendid on vaidlustatud otsuse põhjenduses 396 juba ümber lükatud.

 Üldkohtu hinnang

113    Eni esimese väite neljas osa lähtub eeldusest, et komisjon võttis tema vastutuse aluseks üksnes kontrollosaluse omamise asjaolu, kohaldades ümberlükkamatut ja vaidlustamatut eeldust. Eni leiab, et see toob kaasa objektiivse, st süüta, ja kaudse vastutuse tekke.

114    Käesoleva väite teise osa raames esitatud põhjustel tuleneb vaidlustatud otsusest, et komisjon ei lähtunud antud asjas ümberlükkamatust eeldusest. Eni võis seega talle ette heidetud rikkumise eest vastutuse panemist vaidlustada, mida ta muu hulgas haldusmenetluse ja käesoleva väite kolmanda osa raames ka tegi.

115    Sellest tuleneb, et Eni käesoleva väite neljas osa tugineb ekslikule eeldusele.

116    Lisaks võib komisjon eespool punktides 60–62 esitatud põhjustel panna tütarettevõtja toimepandud rikkumise eest vastutuse emaettevõtjale, kui nimetatud tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt. Käesoleva väite kolme esimese osa raames esitatud kaalutlustest nähtub, et komisjon selles osas ei eksinud.

117    Lõpuks, mis puudutab Eni argumente konkurentsiõiguses ettevõtjate õigusjärgluse puhul kohaldatavate eeskirjade kohta, siis tuleb tõdeda, et need ei ole tulemuslikud, kuna vastutus, mille komisjon antud asjas Enile pani, ei tulene sellisest olukorrast. Eeldades, et Eni vaidlustab oma argumentidega vastutuse, mis talle pandi EniChem SpA (nüüd Syndial) toimepandud rikkumise eest, olgugi et vaidlustatud otsuses Syndiali märgitud ei ole, tuleb need argumendid tagasi lükata. Peab rõhutama, et vastupidi sellele, mida Eni sisuliselt väidab, ei takista asjaolu, et rikkumise toimepannud üksust enam ei eksisteeri, iseenesest karistamast üksust, kellele anti üle tema majandustegevus (vt selle kohta eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 355–358, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 132). Eelkõige on selline karistamine lubatav juhul, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid eeskirju (eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 49). Antud asjas on selge, et rikkumiste ajal omas EniChem SpA‑d ja Polimerit täielikult otseselt või kaudselt sama äriühing ehk Eni. Neil asjaoludel ei takista isikliku vastutuse põhimõte EniChem SpA poolt toimepandud ja Polimeri poolt jätkatud rikkumise eest kogu karistuse määramist viimati nimetatule, nagu on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 369–373 (vt selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 51). Seega, arvestades asjaolu, et Eni oli EniChem SpA ja Polimeri emaettevõtja, ei takista miski nende ettevõtjate rikkuvaid tegevusi, sealhulgas need, mis pandi toime pärast EniChem SpA (nüüd Syndial) tegevuse üleandmist, panna süüks Enile, olgugi et vaidlustatud otsus Syndialile suunatud ei ole.

118    Neid asjaolusid arvestades tuleb Eni esimese väite neljas osa ja seega kogu esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.     Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis tugineb trahvisumma ebaseaduslikule kindlaksmääramisele

119    Teise võimalusena väidab Eni, et trahv, mis talle määrati solidaarselt Polimeriga, tuleb tühistada või vähemalt seda märkimisväärselt vähendada, sest selle summa määrati kindlaks ebaseaduslikult.

120    Eni teine väide koosneb kolmest osast. Esimese osa raames vaidlustab ta hoiatava eesmärgiga kordaja kohaldamise. Teise osa raames väidab ta, et komisjon kohaldas antud asjas raskendava asjaoluna korduvust ekslikult. Kolmanda osa raames märgib ta, et komisjon oleks trahvisumma arvutamisel pidanud arvestama Syndiali väljajätmist.

a)     Esimene osa, mis tugineb hoiatava eesmärgiga kordaja ekslikule kohaldamisele

 Poolte argumendid

121    Esiteks rõhutab Eni, et määrates trahvi lähtesumma kindlaks rikkumise raskusastme alusel, võttis komisjon arvesse üksnes rikkumise laadi, eirates täielikult selle tegelikku mõju turule. Eni viitab selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusele 462.

122    Ometi esitasid pooled haldusmenetluses tõendeid, mis võimaldasid rikkumise mõju hinnata. Eelkõige tõi Syndial välja, et eeldatavas kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjad omasid vaid piiratud osa kogu BR‑i (30%) ja ESBR‑i (40%) turust.

123    Neil asjaoludel on keeruline väita, et asjaomaste ettevõtjate vahelisel kokkuleppel oleks olnud hindadele märkimisväärne mõju. Komisjon jättis selle teabe teises vastuväiteteatises tähelepanuta. Isegi mööndes, et suunised lubavad komisjonil jätta rikkumise mõju mõõtmata, peab ta siiski seda arvesse võtma, et hinnata rikkumise raskust, nagu kinnitab muus osas komisjoni otsustuspraktika ja kohtupraktika (eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon).

124    Teiseks, et võtta arvesse rikkumise toimepanijate suutlikkust konkurentsi tõrgeteta toimimist tegelikult kahjustada ja et tagada trahvi „piisavalt hoiatav mõju”, tugines komisjon asjaomaste ettevõtjate BR‑i ja ESBR‑i müügile (vaidlustatud otsuse põhjendus 467) ning nende kontsernide kogukäibele, kuhu mainitud ettevõtjad kuulusid (vaidlustatud otsuse põhjendus 474).

125    Eni arvates on see ilmselgelt vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Vaidlustatud otsus ei võta üldse arvesse subjektiivset tegurit, st vaidlusaluste tegude konkurentsivastasest laadist teadlik olemist, või asjaomase turu suurust ja tähtsust, mille koguväärtus EMP‑s oli 2001. aastal 550 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 467).

126    Lisaks on Eni kontserni kogukäive ülehinnatud, mida aga Üldkohtu praktika keelab. Eni viitab selles osas Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2473). Nõustudes kontserni kogukäibe kriteeriumiga, mille abil määrata kindlaks hoiatav mõju, täpsustas Üldkohus, et välistamaks üdini mehhaanilisi ja ebaproportsionaalseid tulemusi, tuleb tingimata arvestada rikkumisega seotud ettevõtja „konkreetset kaalu” turul. Ometi, nagu esimese väite raames juba on välja toodud ja mida kinnitab vaidlustatud otsus, ei ole keemiaalane tegevus kunagi Eni peamise tegevusala hulka kuulunud. Seega, lähtudes üksnes kontserni kogukäibest ja kohaldades seetõttu trahvisumma suhtes hoiatava eesmärgiga kordajat 2, määras komisjon Enile liiga suure ja ebaproportsionaalse trahvi.

127    Komisjon palub teise väite esimene osa tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et ei ole rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel eksinud.

 Üldkohtu hinnang

128    Kõigepealt tuleb märkida, et vaatamata teise väite esimese osa pealkirjale vaidlustab Eni tegelikult rikkumise raskusastme kindlaksmääramise, mida ta kohtuistungil ka kinnitas.

129    Rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ilma et kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 465, ja eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241).

130    Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kartellikokkuleppe kehtestamisel, sellest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad (vt Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

131    Suunistes on muu hulgas sätestatud eelkõige, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised (suuniste punkti 1 A esimene ja teine lõik).

132    Lisaks näevad suunised ette, et rikkumise laadi, tegeliku mõju turule ja ning geograafilise ulatuse kõrval on vaja arvesse võtta ka rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (suuniste punkti 1 A neljas lõik).

133    Komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud sellise järelevalveülesande täitmiseks, mis hõlmab nii kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi kui ka kohustust järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ning juhendada selles sunnas ka ettevõtjate käitumist. Sellest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramiseks rikkumise raskusastme arvesse võtmisel peab komisjon hoolitsema, et tema tegevusel oleks vajalik hoiatav mõju eelkõige selliste rikkumiste puhul, mis eriti takistavad ühenduse eesmärkide saavutamist (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punktid 105 ja 106; eespool punktis 103 viidatud Üldkohtu otsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 166, ja Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 169).

134    See nõuab, et trahvisumma kujundataks selliselt, et see võtaks arvesse mõju, mida soovitakse avaldada ettevõtjale, kellele trahv määratakse, et trahv ei muutuks tähtsusetuks või vastupidi ülemäära suureks eelkõige kõnealuse ettevõtja rahalise suutlikkuse seisukohast vastavalt nõuetele, mis tulenevad ühelt poolt vajadusest tagada trahvi tõhusus ja teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest. Suur ettevõtja, kellel on kartelli teiste liikmetega võrreldes märkimisväärseid finantsressursse, võib oma trahvi maksmiseks vajalikud summad hõlpsamalt hankida, mis trahvi piisava hoiatava mõju seisukohast õigustab proportsionaalselt kõrgema trahvi määramist – iseäranis kordaja kohaldamisega – võrreldes sama rikkumise toimepannud ettevõtjale määratud trahviga, kellel sellised ressursid puuduvad (vt selle kohta Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punktid 241 ja 243; vt samuti eespool punktis 103 viidatud Üldkohtu otsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 170, ja 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 235).

135    Tuleb lisada, et Euroopa Kohus on eriti esile tõstnud kartelli iga osalise kogukäibe arvessevõtmise asjakohasust trahvisumma kindlaksmääramisel (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punktid 85 ja 86, ning 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑57/02 P: Acerinox vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6689, punktid 74 ja 75; vt samuti Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 17).

136    Lõpuks tuleb rõhutada, et hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, üritatakse tagada, et ettevõtjad järgiksid asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju, mis reguleerivad nende tegevust ühenduses või EMP‑s. Sellest järeldub, et hoiatamise tegurit, mis võib trahvi arvutamises sisalduda, hinnatakse mitmeid asjaolusid, mitte aga ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetset olukorda arvestades. Seda põhimõtet kohaldatakse eelkõige siis, kui komisjon määras kindlaks ettevõtjale määratud trahvisummas kajastunud „hoiatamise kordaja” (vt selle kohta eespool punktis 135 viidatud kohtuotsus Showa Denko vs. komisjon, punktid 23 ja 24).

137    Käesolevas asjas tõi komisjon vaidlustatud otsuses kõigepealt välja, et asjaomased ettevõtjad sõlmisid kokkulepped taotlushindade ja turuosade jagamise kohta ning vahetasid äriliselt tundlikku teavet. Komisjoni seisukohalt on sellised tegevused oma laadilt väga rasked rikkumised (vaidlustatud otsuse põhjendus 461 ja resolutsiooni artikkel 1). Seejärel märkis komisjon, et kartellikokkuleppe tegelikku mõju EMP turule ei ole võimalik mõõta. Komisjon lisas samuti, et kuigi kartellikokkuleppe tegelikku mõju ei ole võimalik mõõta, rakendasid asjaomased ettevõtjad neid kokkuleppeid ja seega need mõjutasid turgu. Kokkuvõtteks täpsustas komisjon, et trahvide summa arvutamisel ta mõju turule arvesse ei võtnud (vaidlustatud otsuse põhjendus 462). Lõpuks märkis komisjon, et rikkumine hõlmas kogu EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendus 463). Neil põhjustel leidis komisjon, et kõnealuse rikkumise võib kvalifitseerida väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 464).

138    Seejärel rakendas komisjon asjaomaste ettevõtjate vahel erinevat kohtlemist, võttes aluseks nende liidetud käibed BR‑i ja ESBR‑i osas aastal 2001, mis oli rikkumise viimane terve aasta, v.a Shelli (1998) ja Stomili (1999) puhul. Komisjon liigitas asjaomased ettevõtjad viide kategooriasse, pannes EniChemi neist kolmandasse (trahvi lähtesumma 55 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendused 465–473).

139    Komisjon märkis veel, et väga raskete rikkumiste puhul võimaldab karistuste skaala määrata trahvide summa kindlaks tasemel, mis tagab neile piisavalt hoiatava mõju, võttes arvesse iga ettevõtja suurust. Seejärel, lähtudes asjaomaste ettevõtjate ülemaailmsetest käivetest aastal 2005, märkis komisjon, et esineb oluline suuruse erinevus ühelt poolt Kaučuki (käive 2,718 miljardit eurot) ja Stomili (käive 38 miljonit eurot) ning teiselt poolt muude asjaomaste ettevõtjate vahel, kelle hulgas eelkõige Bayer (käive 27,383 miljardit eurot), st esimene suurtest ettevõtjatest, kellele vaidlustatud otsus on suunatud. Sel alusel ja arvestades juhtumi asjaolusid, leidis komisjon, et Kaučuki ja Stomili suhtes ei tule hoiataval eesmärgil mingit kordajat kohaldada ning et Bayeri suhtes on kohane kordaja 1,5. Lõpuks, endiselt sel alusel ja arvestades juhtumi asjaolusid, määras komisjon järgmised kordajad: kordaja 1,75 Dow’le (käive 37,221 miljardit eurot), kordaja 2 EniChemile (käive 73,738 miljardit eurot) ja kordaja 3 Shellile (käive 246,549 miljardit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendus 474).

140    Esiteks tuleb tõdeda, et Eni ei sea oma hagis kahtluse alla kartellikokkuleppe rikkuvat eset, nagu on välja toodud vaidlustatud otsuses ja eelkõige selle resolutsiooni artiklis 1. Selles osas tuleneb suunistes esitatud väga raskete rikkumiste kirjeldusest, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevused, mille eesmärk on eelkõige – nagu käesolevas asjas – määrata kindlaks taotlushinnad või jagada turuosad, võib samuti lugeda „väga rasketeks” rikkumisteks ainuüksi nende laadi tõttu, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 75; vt samuti Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 345). Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et horisontaalsed hinnakartellid kuuluvad ühenduse konkurentsiõiguse kõige raskemate rikkumiste hulka ning seega võib ainuüksi neid liigitada väga rasketeks rikkumisteks (vt selle kohta Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 103, ja eespool punktis 133 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 147).

141    Seega komisjon ei eksinud, kui leidis, et kõnealused rikkumised on oma laadilt väga rasked.

142    Teiseks, mis puudutab eespool punktis 72 viidatud kohtuotsust Degussa vs. komisjon, millele Eni tugineb, siis piisab, kui märkida, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas mõõtis komisjon kartellikokkuleppe tegelikku mõju, mida ta aga käesolevas asjas ei teinud. Seega ei saa Eni tugineda eespool punktis 72 viidatud kohtuotsusele Degussa vs. komisjon, et seada selles osas kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

143    Kolmandaks, mis puudutab Eni poolt tema kohtudokumentides esitatud viidet asjaomase turu suurusele EMP territooriumil aastal 2001 (st 550 miljonit eurot) või kõnealuste ettevõtjate turuosale, siis tuleb märkida, et kuigi neid tegureid võib rikkumise raskusastme tuvastamisel arvesse võtta, tuleb arvestada ka konkreetse juhtumi muid olulisi tegureid (vt selle kohta eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 132, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑329/01: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3255, punkt 102). Käesolevas asjas tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõnealune rikkumine on olemuslikult väga raske ja et see hõlmab kogu EMP territooriumi. Eelkõige tuleb rõhutada, et asjaomased ettevõtjad leppisid kokku taotlushinnad, jagasid kliendid nende ebaausat ülevõtmist keelavate lepingute abil ning vahetasid hindu, konkurente ja kliente käsitlevat tundlikku teavet. Lisaks tuleb meenutada, et vastavalt suuniste punktile 1 A on väga raske rikkumise eest ette nähtud trahvisumma suurem kui 20 miljonit eurot. Järgnevalt tuleb märkida, et EniChemi müük kõnealuste kaupade osas aastal 2001 ulatus rohkem kui 164 miljoni euroni (vaidlustatud otsuse põhjendus 468). Lõpuks, Eni ei vaidlusta seda, et teda puudutav trahvisumma ei ületa 10% piiri tema kogukäibest eelneval majandusaastal, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ning mille eesmärk on vältida olukorda, kus asjaomane ettevõtja ei suuda kõnealust trahvi maksta (vt selle kohta eespool punktis 133 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119). Neid asjaolusid arvestades ei ole trahvi lähtesumma määramine 55 miljonile eurole enne hoiatava eesmärgiga kordaja kohaldamist ebaproportsionaalne.

144    Neljandaks, mis puudutab väidetavat asjaolu, et kõnealused ettevõtjad omasid vaid piiratud osa kogu BR‑i ja ESBR‑i turust, siis täpsustas Eni kohtuistungil, et tema hinnang põhines turul, kuhu kuulusid nii need kaks toodet kui ka looduslik kautšuk, mida aga vaidlustatud otsus ei puuduta. Neil asjaoludel ei ole Eni vastavad argumendid tulemuslikud.

145    Viiendaks, mis puudutab asjaolu, et ei oldud „teadlik konkurentsivastasest laadist”, siis nähtub vaidlustatud otsusest ja rikkumise raskusest, et EniChem SpA oli oma tegevuse konkurentsivastasest laadist kahtlemata teadlik. Lisaks, esimese väite raames esitatud põhjustel pani komisjon õigesti vastutuse kõnealuse rikkumise eest Enile. Seega tuleb Eni argumendid tagasi lükata.

146    Kuuendaks, mis puudutab hoiatava eesmärgiga kordaja kohaldamist, siis tuleb rõhutada, et seost ühelt poolt ettevõtjate suuruse ja koguvahendite ning teiselt poolt vajaduse vahel tagada trahvi hoiatav mõju ei saa vaidlustada. Tuleb meenutada, et suur ettevõtja, kellel on kartelli teiste liikmetega võrreldes märkimisväärseid finantsressursse, võib oma trahvi maksmiseks vajalikud summad hõlpsamalt hankida (eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 235).

147    See küsimus erineb väga raskete rikkumiste kategoorias ettevõtjate jaotamise küsimusest, mille tõttu võib olla vajalik arvestada ettevõtjate konkreetset kaalu asjaomasel turul (vt selle kohta eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punktid 88 ja 89). Seega ei võimalda miski asuda seisukohale, et komisjon eksis, kui otsustas hoiatava eesmärgiga kordaja kohaldamisel võtta arvesse ettevõtjate suurust ja koguvahendeid.

148    Muu hulgas tuleb märkida, et käesolevas asjas võttis komisjon samuti arvesse kõnealuste ettevõtjate konkreetset kaalu turul, kui ta kasutas ettevõtjate BR‑i ja ESBR‑i puudutavaid müügitulemusi rikkumise viimasel aastal selleks, et kaaluda trahvisummat väga raskete rikkumiste kategoorias.

149    Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb Eni teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)     Teine osa, mis tugineb trahvi põhisumma põhjendamatule suurendamisele korduvuse tõttu

 Poolte argumendid

–       Eni argumendid

150    Viidates vaidlustatud otsuse põhjendustele 487 ja 488, möönab Eni, et salajane tegevus, mida karistati komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsusega 86/398/EMÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1, edaspidi „polüpropüleeni otsus”) ja komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsusega 94/599/EÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14, edaspidi „PVC II otsus”), millele komisjon korduvuse tuvastamiseks tugineb, võib pidada sarnaseks tegevusele, mida on väidetud vaidlustatud otsuses.

151    Ometi ei ole täidetud korduvuse subjektiivne tingimus ehk asjaolu, et kõnealused rikkumised pani toime sama ettevõtja.

152    Esiteks märgib Eni selles osas, et kõnealune tegevus oli seotud muude toodete ja turgudega kui need, mis on vaidlustatud otsuse esemeks ja see tegevus oli enne polüpropüleeni ja PVC II otsuste vastuvõtmist juba üle antud.

153    Teiseks karistati polüpropüleeni ja PVC II otsustega teisi juriidilisi isikud kui Eni. Nende otsustega puudutatud kontserni ettevõtja on EniChem SpA, kes nüüd on Syndial, või Anic SpA. Need ettevõtjad ei ole aga vaidlustatud otsuse adressaadid. Enit ei ole üheski neis otsustest, millele komisjon viitab, süüdistatud ei karistatud kartellikokkulepetes aktiivselt osalemise eest ega kontserni kahe äriühingu kontrollimise tõttu.

154    Kolmandaks on komisjoni järeldus vastuolus piiratud vastutuse ja isikliku vastutuse põhimõttega, kuna ta kohaldab emaettevõtja suhtes raskendavat asjaolu, olgugi et sellele emaettevõtjale varasemates otsustes vastutust ei ole pandud. See rikkumine on seda enam tõsine, et see pandi toime karistamise pädevust teostades, mida piirab seaduslikkuse põhimõte, mille järgimine peab ettevõtjatele tagama, et karistused, mida komisjon võib neile EÜ artikli 81 alusel määrata, oleks täielikult ettenähtavad. Sellised ebamäärased ja defineerimata väljendid nagu „sarnased rikkumised” ja „sama ettevõtja”, mida komisjon kasutab, viitavad vaidlustatud otsuses vastavate põhjenduste puudumisele.

155    Neljandaks vaidlustab Eni komisjoni pädevuse kohaldada korduvust raskendava asjaoluna, sõltumata ajast, mis on rikkumiste vahel kulunud. Ta viitab selles osas Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331) ja kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanekule selles kohtuasjas (EKL 2007, lk I‑1337). Ta lisab, et erinevalt sellest kohtuotsusest, milles Euroopa Kohus märkis, et komisjon oli õigesti arvesse võtnud asjakohaseid tegureid, on käesolevas asjas selline analüüs puudu ja seda ei ole kohaselt põhjendatud.

–       Komisjoni argumendid

156    Kõigepealt märgib komisjon, et korduvuse küsimus tõstatati teises vastuväiteteatises ning Eni ei vaidlustanud seda ei oma vastuses ega ärakuulamisel.

157    Sisu osas märgib komisjon esiteks, et niivõrd kui ühenduse konkurentsiõigus tunnustab, et samasse kontserni kuuluvad erinevad äriühingud moodustavad majandusüksuse, võis ta, kui ta seda soovis, määrata trahvi samale emaettevõtjale eelnevates otsustes. Seega leiab komisjon, et tal oli õigus asuda vaidlustatud otsuses seisukohale, et sama äriühingut on sama liiki rikkumise eest juba karistatud (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071). Ta rõhutab, et selles kohtuotsuses kiitis Üldkohus heaks kontserni teise äriühingu, täpsemalt selle ettevõtja „õdeäriühingu”, keda oli eelnevalt karistatud, trahvi suurendamise korduvuse alusel. Lisaks ei hõlma korduvuse mõiste oma eesmärgi poolest ilmtingimata varasema karistuse, vaid üksnes varasema rikkumise tuvastamist (eespool punktis 133 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon). Seega ei ole oluline, et komisjon ei määranud PVC II ja polüpropüleeni otsuste aluseks olnud juhtumites trahvi Enile. Seevastu on määrav asjaolu, et Eni kontrollis täielikult eelnevate otsuste adressaadiks olnud äriühinguid. Pealegi ei saa nõustuda sellega, et kontserni äriühingud, kes on sama ettevõtja osad, pääseksid korduvusest üksnes kontserni enda organisatsioonilise ülesehituse tõttu.

158    Teiseks ei ole oluline, et eelnevad rikkumised puudutasid erinevaid sektoreid ja et need on nüüdseks üle antud teistele juriidilistele isikutele. Trahvi suurendamine korduvuse alusel põhineb asjaolul, et eelnev rikkumise tuvastamine ei olnud piisav, et takistada ettevõtjal uut ebaseaduslikku tegu toime panna. Lisaks on kohtupraktika täpsustanud, et rikkumise eest vastutab põhimõtteliselt see füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis asjaomast ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli selle ettevõtte käitamise vastutus üle antud teisele isikule (eespool punktis 110 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon). Neid kriteeriume tuleks kohaldada korduvuse puhul.

159    Kolmandaks on Euroopa Kohus oma eespool punktis 155 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsuses Groupe Danone vs. komisjon kinnitanud, et vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 tuleb rikkumise raskusastme analüüsil muu hulgas arvesse võtta võimalikku korduvust ja et seda silmas pidades oli hagejal alati võimalik oma käitumise õiguslikke tagajärgi ette näha. Sama tuleneb ka määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus. Seega ei riku korduvuse alusel trahvi suurendamine seaduslikkuse põhimõtet.

160    Neljandaks on paika pandud, et korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine kuulub komisjoni kaalutlusõiguse hulka ning et komisjon ei saa olla kõnealusel tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga (eespool punktis 155 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon). Igal juhul tuvastati polüpropüleeni ja PVC‑d puudutavad rikkumised otsustega, mis võeti vastu vastavalt 1986. ja 1994. aastal. On igati loogiline, loomulik ja kohane võtta sellist varasemat praktikat arvesse uue rikkumise puhul, mis pandi toime alates aastast 1996. Nende kahe rikkumise vahel kulunud aeg ei ole iseenesest oluline (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347). Mis puudutab eelnevate otsuste ja uue rikkumise vahelist ajavahemikku, siis see on sama pikk või isegi lühem kui need, mida Euroopa Kohus ja Üldkohus on arvesse võtnud kohtuasjades, mis olid aluseks eespool punktis 157 viidatud kohtuotsusele Michelin vs. komisjon ja eespool punktis 155 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsusele Groupe Danone vs. komisjon. Komisjon lisab, et vastavalt viimati mainitud kohtuotsusele „võib” ta alates eelnevast rikkumisest kulunud aega arvesse võtta kui kaudset tõendit, mis kinnitab kalduvust eirata konkurentsieeskirju. Käesolevas asjas uuris komisjon seda küsimust vaidlustatud otsuse põhjenduses 489 ja ning leidis, et korduvust tuleb arvesse võtta.

 Üldkohtu hinnang

161    Suuniste punkt 2 toob raskendava asjaoluna välja olukorra, „kui sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise”.

162    Korduvuse mõiste tähendab teatavates siseriiklikes õiguskordades seda, et isik pani toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud (eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 617, ja eespool punktis 157 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 284).

163    Võimalik korduvus kuulub asjaolude hulka, mida tuleb rikkumise raskusastme analüüsimisel arvesse võtta (eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 91, ja eespool punktis 155 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 26).

164    Antud juhul märgib komisjon vaidlustatud otsuses, et EniChem on juba olnud komisjoni otsuste adressaat kartelliasjas (st polüpropüleeni ja PVC II otsused). See tõendab, et esimesed trahvid ei olnud piisavad, et see ettevõtja oma käitumist muudaks. Komisjon järeldab sellest, et see korduvus on raskendav asjaolu, mis õigustab trahvi põhisumma suurendamist 50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendus 487).

165    Eni toob eelkõige välja asjaolu, et varasemad otsused, millele komisjon vaidlustatud otsuses viitab, ei olnud talle suunatud.

166    Vaidlustatud otsusest nähtub, et komisjon lähtus antud asjas korduvusest tuleneva raskendava asjaolu kohaldamisel „ettevõtja” mõistest EÜ artikli 81 tähenduses, mida ta oma dokumentides ka kinnitab. Täpsemalt leidis komisjon sisuliselt, et sama ettevõtja kordas rikkuvat tegevust ja seda isegi siis, kui kõnealustes rikkumistes süüdistatud juriidilised isikud ei olnud identsed. Selles osas tuleb meenutada, et „ettevõtja” mõistet EÜ artikli 81 tähenduses tuleb mõista kui majandusüksust isegi siis, kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt eespool punktis 60 viidatud kohtupraktika). Seda silmas pidades tuleb märkida, et kui komisjon kavatseb tugineda „ettevõtja” mõistele EÜ artikli 81 tähenduses, peab ta esitama üksikasjalikke ja täpseid tõendeid, mis tema väidet kinnitaksid.

167    Ometi tuleb välja tuua esiteks, et komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 487 üldiselt „EniChemile”, mille tähendus on vaidlustatud otsuse põhjenduses 36 määratletud kui „iga Eni SpA omanduses olev äriühing”. Seega tuleb tõdeda, et termin, mida komisjon vaidlustatud otsuses korduvuse hindamisel kasutab, on suhteliselt ebatäpne, vähemalt osas, mis puudutab juriidilisi isikuid, kes polüpropüleeni ja PVC II otsustes mainitud majandusüksuse moodustavad. Lisaks, eeldusel et kõnealused juriidilised isikud on need, keda on nimetatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 26–35, tuleb rõhutada, et polüpropüleeni otsuses mainitud äriühingut, st Anicit neis põhjendustes nimetatud juriidiliste isikute hulgas ei ole. Pealegi kirjeldavad vaidlustatud otsuse põhjendused 26–35 peamiselt rikkumise ajal Eni omanduses olnud äriühingute arengut, mis leidis aset pärast polüpropüleeni ja PVC II otsuste vastuvõtmist. Seega ei anna need põhjendused piisavalt üksikasjalikku ja täpset teavet selle kohta, mismoodi arenesid Eni omanduses olnud äriühingud enne vaidlustatud otsusega karistatud rikkumist.

168    Teiseks, komisjon viitab vaidlustatud otsuse lehekülje 262 joonealuses märkuses polüpropüleeni ja PVC II otsustele, tuues välja, et neis otsustes oli süüdistatavaks „Eni”. Tuleb aga märkida, et erinevalt sõnast „EniChem” sõnale „Eni” vaidlustatud otsuses kirjalikku selgitust ei anta. Eelkõige nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 26–36, et kui komisjon viitab Enile kui teiste äriühingute emaettevõtjale, kasutab ta sõna „Eni SpA”.

169    Kolmandaks, eeldusel et kasutades vaidlustatud otsuse lehekülje 262 joonealuses märkuses sõna „Eni”, viitab komisjon äriühingutele, kes kuuluvad Eni kontrollitavatest juriidilistest isikutest moodustunud „ettevõtjasse” EÜ artikli 81 tähenduses, tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses selle kohta esitanud ühtegi üksikasjalikku ja täpset tõendit. Üldkohtule esitatud dokumentides komisjon üksnes mainib, et Eni kontrollis „täielikult” äriühinguid, kellele olid suunatud polüpropüleeni ja PVC II otsused. Ometi, lisaks asjaolule, et seda väidet ei toeta ükski tõend, ei ole seda vaidlustatud otsuses välja toodud.

170    Neljandaks tuleb esile tuua, et asjaomaste äriühingute struktuuri ja omandi areng on antud juhul iseäranis keeruline. Täpsemalt on polüpropüleeni otsus adresseeritud Anicile ja Eni nime selles otsuses ei esine. Mis puudutab PVC II otsust, siis mainib komisjon selle põhjenduses 8 asjaolu, et Anic „muutus” EniChem SpA‑ks, ja põhjenduses 45 asjaolu, et sellise arengu tingisid „erinevad ümberkorraldused”, esitamata edasisi täpsustusi. Pealegi selles otsuses Eni nime enam ei esine. Tuleb lisada, et antud asjas vastutas algselt Eni tegevuse eest asjaomaste kaupade osas EniChem Elastomeri (enne kui see äriühing ühines EniChem SpA‑ga aastal 1997, st pärast PVC II otsuse vastuvõtmist) ja et EniChem SpA tegevus anti seejärel üle Polimerile, mis muudab asjaomaste ettevõtjate struktuurilise arengu veelgi keerulisemaks. Seda silmas pidades pidi komisjon olema eriti täpne ja esitama kõik vajalikud üksikasjalikud tõendid selleks, et tõdeda, et vaidlustatud otsuses nimetatud äriühingud ja polüpropüleeni ning PVC II otsustes nimetatud äriühingud moodustasid EÜ artikli 81 tähenduses sama „ettevõtja”.

171    Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leiab Üldkohus, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses esitanud piisavalt üksikasjalikke ja täpseid tõendeid, mis võimaldaks kinnitada, et sama „ettevõtja” EÜ artikli 81 tähenduses pani rikkumise toime mitu korda. Neil asjaoludel tuleb teise väite teise osaga nõustuda ja sellest tulenevalt vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c tühistada osas, milles see määrab Eni trahvisummaks 272,25 miljonit eurot.

c)     Kolmas osa, mis tugineb trahvi arvutamisel tehtud veale seoses Syndiali väljajätmisega

 Poolte argumendid

172    Eni meenutab, et olles esimesel korral lisanud Syndiali rikkumise eest vastutavate ettevõtjate hulka, adresseerides talle nii esimese kui teise vastuväiteteatise, otsustas komisjon siiski ta vaidlustatud otsuse adressaatide hulgast välja jätta. Komisjon põhjendas seda otsust asjaoluga, et „on tõsine oht, et kui käesolevas asjas tehakse talle trahvi määrav otsus ja asutakse seda täitma, ei ole Syndialil enam piisavalt vara, et seda maksta” (vaidlustatud otsuse põhjendus 372).

173    Kriteerium, millest komisjon Syndiali välja jättes lähtus, ei ole kooskõlas ettevõtjate õigusjärglust ja üleminekut puudutavate põhimõtetega.

174    Viidates esimese väite raames esitatud argumentidele, väidab Eni, et kui vastutavaks loetud ettevõtja pärast äriühingu ümberkujundamist jätkuvalt eksisteerib, jääb ta ka vastutavaks võimaliku rikkumise eest, mis talle süüks pannakse. Ainuke erand sellest põhimõttest on juriidilise isiku lõppemine. Antud asjas seda aga juhtunud ei ole, sest – nagu on välja toodud ka vaidlustatud otsuses – Syndial eksisteerib jätkuvalt ja ta ei ole likvideerimisel. Eni lisab, et pannes kontserni teiste äriühingute poolt toime pandud väidetavate konkurentsivastaste tegude eest vastutuse Polimerile enne, kui Polimeri polnud keemiasektorit üle võtnud, eiras komisjon asjaolu, et 2001. aasta lõpuni oli see äriühing Eni ja Union Carbide’i ühise kontrolli all olev ühine ettevõtja.

175    Syndiali põhjendamata väljajätmine mõjutab trahvi taset. Eni toob selles osas esile, et Syndiali kogukäive vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastal oli 860 miljonit eurot ja et solidaarse vastutuse puhul ei tohi trahvi kogusumma ületada 10% „kõige väiksema ettevõtja” käibest. Selle viimase punkti osas viitab ta teadustööle. Olgugi et Syndiali võeti arvesse korduvuse alusel raskendava asjaolu kohaldamisel, jäeti ta põhjendamatult kõrvale trahvisumma piiramisest 10% künnisega, mis on õigusnormides ette nähtud. Sellest tuleneb, et Enile määratud trahvi kogusumma on vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2 ja see tundub olevat ilmselge võimu kuritarvitamise tagajärg.

176    Komisjon palub teise väite kolmas osa tagasi lükata. Ta väidab eelkõige, et Syndiali väljajätmine ei mõjutanud Enile määratud trahvi summat.

 Üldkohtu hinnang

177    Asjaolu, et mitu äriühingut on solidaarselt kohustatud maksma trahvi seetõttu, et nad moodustavad ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, ei tähenda määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri kohaldamisel seda, et igaühe kohustus piirdub 10%‑ga nende viimase majandusaasta käibest. 10‑protsendiline ülempiir antud sätte tähenduses tuleb arvutada kõikide nende ettevõtjate kogukäibe põhjal, kes moodustavad ühe majandusüksuse, mis tegutseb ettevõtjana EÜ artikli 81 tähenduses, sest üksnes kõikide nende äriühingute kogukäive saab olla viiteks asjaomase ettevõtja suurusele ja majanduslikule võimule (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, punktid 528 ja 529, ning eespool punktis 95 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 90).

178    Seega, isegi kui Syndial oleks olnud vaidlustatud otsuse adressaat, ei oleks trahvisummat, mille tasumise eest Eni solidaarselt vastutas, pidanud piirama 10%‑ga Syndiali käibest. Sellest tulenevalt ei ole Eni argumendid tulemuslikud.

179    Lisaks, eeldusel et Eni vaidlustab oma argumentidega tegelikult vastutuse, mis talle EniChemi (nüüd Syndial) poolt toimepandud rikkumise eest pandi, olgugi et Syndiali ei ole vaidlustatud otsuses märgitud, siis tuleb need argumendid tagasi lükata samadel põhjendustel, mis on esitatud eespool punktis 117. Asjaolu, et 2001. aasta lõpuni oli Polimeri Eni ja Union Carbide’i ühise kontrolli all olev ühine ettevõtja, seda järeldust ei muuda, sest on tuvastatud, et EniChem SpA (nüüd Syndial) ja Polimeri vaheline tegevuste ülekandmine toimus 1. jaanuaril 2002.

180    Neid asjaolusid arvestades tuleb Eni teise väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

181    Kõikidest neist põhjendustest tuleneb, et teise väite teise osaga tuleb nõustuda ja vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c seetõttu tühistada osas, milles see kinnitab Enile määratava trahvi summaks 272,25 miljonit eurot, ning ülejäänud vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõuded tuleb rahuldamata jätta.

B –  Nõue muuta trahvisummat

182    Kõigepealt tuleb eespool punktides 166–171 esitatud põhjendustel Üldkohtul vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 31 oma täielikku pädevust teostades muuta vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti c, kuivõrd komisjon kohaldas 272,25 miljoni euro suuruse trahvi kindlaksmääramisel Eni suhtes korduvusest tulenevat raskendavat asjaolu ekslikult.

183    Antud asjaoludel tuleb selleks, et määrata trahvisumma kindlaks sobival moel, jätta muus osas komisjoni rakendatud arvutusmeetod muutmata.

184    Enile määratud trahvi lõplik summa on seega 181,5 miljonit eurot.

 Kohtukulud

185    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama sätte lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsuse K(2006) 5700 (lõplik) EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk) artikli 2 punkt c osas, milles see kinnitab Eni SpA‑le määratava trahvi summaks 272,25 miljonit eurot.

2.      Kinnitada Enile määratava trahvi summaks 181,5 miljonit eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Dehousse Wiszniewska-Białecka Wahl

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2001 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Nõue vaidlustatud otsus osaliselt tühistada

1.  Esimene väide, mis tugineb asjaolule, et rikkumise Enile süüks panemine on ebaseaduslik

a)  Esimene osa, mis tugineb rikkumise süüks panemise tingimuste väärale kohaldamisele

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

b)  Teine osa, mis tugineb objektiivse vastutuse ekslikule kohaldamisele

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

c)  Kolmas osa, mis tugineb Eni esitatud tõendite hindamisel tehtud veale

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

d)  Neljas osa, mis tugineb kapitaliühingute piiratud vastutuse põhimõtte ja vastutust puudutavate ühiste põhimõtete rikkumisele

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2.  Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis tugineb trahvisumma ebaseaduslikule kindlaksmääramisele

a)  Esimene osa, mis tugineb hoiatava eesmärgiga kordaja ekslikule kohaldamisele

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

b)  Teine osa, mis tugineb trahvi põhisumma põhjendamatule suurendamisele korduvuse tõttu

Poolte argumendid

–  Eni argumendid

–  Komisjoni argumendid

Üldkohtu hinnang

c)  Kolmas osa, mis tugineb trahvi arvutamisel tehtud veale seoses Syndiali väljajätmisega

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

B –  Nõue muuta trahvisummat

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: itaalia.