Language of document : ECLI:EU:C:2013:550

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

12. september 2013(*)

Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – EÜ artiklid 43 ja 49 – Hasartmängud – Kihlveopanuste kogumine – Loa andmise tingimused – Politseiloa ja tegevusloa omamise nõue – Liikmesriigi õigusnormid – Kihlveopanuste kogumispunktide vaheline kohustuslik miinimumkaugus – Piiriülene tegevus, mis on samastatav tegevusloa esemeks oleva tegevusega – Keeld – Hasartmängulubade vastastikune tunnustamine

Liidetud kohtuasjades C‑660/11 ja C‑8/12,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale amministrativo regionale per la Toscana (Itaalia) 5. detsembri 2011. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 27. detsembril 2011 ja 2. jaanuaril 2012, menetluses

Daniele Biasci,

Alessandro Pasquini,

Andrea Milianti,

Gabriele Maggini,

Elena Secenti,

Gabriele Livi,

versus

Ministero dell’Interno,

Questura di Livorno,

menetluses osales:

SNAI – Sindacato Nazionale Agenzie Ippiche SpA (C‑660/11),

ja

Cristian Rainone,

Orentino Viviani,

Miriam Befani

versus

Ministero dell’Interno,

Questura di Prato,

Questura di Firenze,

menetluses osalesid:

SNAI – Sindacato Nazionale Agenzie Ippiche SpA,

Stanley International Betting Ltd,

Stanleybet Malta ltd. (C‑8/12),

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud E. Jarašiūnas, A. Ó Caoimh, C. Toader (ettekandja) ja C. G. Fernlund,

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 18. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        D. Biasci, A. Pasquini, A. Milianti, G. Maggini, E. Secenti, G. Livi, C. Rainone, O. Viviani ja M. Befani, esindajad: avvocato A. Dossena ja avvocato F. Donati,

–        SNAI – Sindacato Nazionale Agenzie Ippiche SpA, esindajad: avvocato G. Viciconte, avvocato C. Sambaldi, avvocato A. Fratini ja avvocato F. Filpo

–        Stanley International Betting Ltd, esindajad: avvocato D. Agnello, avvocato A. Piccinini ja avvocato M. Mura,

–        Stanleybet Malta ltd., esindajad: avvocato R. Jacchia, avvocato A. Terranova, avvocato F. Ferraro, avvocato D. Agnello ja avvocato A. Piccinini,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato S. Fiorentino ja esperto A. Bizzarai,

–        Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck, keda abistasid advocaat P. Vlaemminck ja advocaat R. Verbeke,

–        Malta valitsus, esindaja: A. Buhagiar, keda abistas avukat G. Kimberley,

–        Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, A. P. Barros ja A. Silva Coelho,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: E. Traversa, D. Nardi ja I. V. Rogalski,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlused puudutavad EÜ artiklite 43 ja 49 tõlgendamist.

2        Taotlused esitati esiteks ühelt poolt D. Biasci, A. Pasquini, A. Milianti, G. Maggini, E. Secenti ja G. Livi ning teiselt poolt Ministero dell’Interno (siseminister) ja Questura di Livorno (Livorno politseiprefektuur) vahelises vaidluses (kohtuasi C‑660/11) ning teiseks ühelt poolt C. Rainone, O. Viviani ja M. Befani ning teiselt poolt Ministero dell’Interno, Questura di Prato (Prato politseiprefektuur) ja Questura di Firenze (Firenze politseiprefektuur) vahelises vaidluses (kohtuasi C‑8/12).

 Õiguslik raamistik

3        Itaalia õigusnormides on sisuliselt ette nähtud, et kihlveopanuseid tohivad koguda ja hallata ainult isikud, kes on riigihanke raames saanud tegevusloa ja loa politseilt. Nende õigusnormide mis tahes rikkumise eest on ette nähtud kriminaalkaristused.

 Tegevusload

4        Kuni kohaldatavate õigusnormide muutmiseni 2002. aastal ei saanud kapitaliühingutena asutatud ettevõtjatele, kelle aktsiad on noteeritud reguleeritud turgudel, hasartmängudeks tegevusluba anda. Seetõttu jäid need ettevõtjad 1999. aastal tegevuslubade andmiseks korraldatud riigihankest välja. Sellise väljajätmise õigusvastasus seoses EÜ artiklitega 43 ja 49 tuvastati eelkõige 6. märtsi 2007. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04: Placanica jt (EKL 2007, lk I‑1891).

5        4. juuli 2006. aasta dekreetseadusega nr 223, mis puudutab kiireloomulisi sätteid majandusliku ja sotsiaalse elavdamise, riiklike kulude piiramise ja ratsionaliseerimise, tulude valdkonnas sekkumise ja maksupettustega võitlemise kohta, mis on seadusena vastu võetud 4. augusti 2006. aasta seadusega nr 248 (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 18, 11.8.2006) (edaspidi „Bersani dekreet”), viidi Itaalias hasartmängusektoris lõpule reform, mille eesmärk oli viia see sektor kooskõlla liidu õigusest tulenevate nõuetega.

6        Bersani dekreedi artikli 38 „Ebaseadusliku hasartmängu vastu võitlemise meetmed” lõikes 1 on ette nähtud, et 31. detsembriks 2006 võetakse vastu teatav hulk õigusnorme, et „võidelda mittenõuetekohase ja ebaseadusliku hasartmängu ja maksudest kõrvalehoidmise vastu hasartmängusektoris ning tagada mängijate kaitse”.

7        Bersani dekreedi artikli 38 lõiked 2 ja 4 kehtestavad esiteks muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel ja teiseks hobuste võiduajamistel hasartmängu korraldamise uued eeskirjad. Eelkõige:

–        avatakse vähemalt 7000 uut hasartmängu müügikohta muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel ning vähemalt 10 000 uut hasartmängu müügikohta hobuste võiduajamistel;

–        maksimaalne müügikohtade arv omavalitsusüksuse kohta määratakse kindlaks elanike arvu alusel ning võttes arvesse müügikohti, millele on 1999. aasta riigihanke kohaselt tegevusluba juba väljastatud;

–        uute müügikohtade ja müügikohtade vahele, millele anti tegevusload 1999. aasta riigihanke kohaselt, peavad jääma minimaalsed vahemaad, ja

–        riigimonopolide haldamisega tegelev autonoomne asutus (Amministrazione Autonoma dei Monopoli di Stato; edaspidi „AAMS”), mis tegutseb majandus- ja rahandusministeeriumi valitsemisalas, „määrab kindlaks meetmed nende ettevõtjate kaitseks”, kes said tegevusloa 1999. aasta riigihanke kohaselt.

 Politseiload

8        Tegevuslubade süsteem on otseselt seotud politseilubade süsteemiga, mida reguleerib 18. juuni 1931. aasta kuninglik dekreet nr 773, millega kiidetakse heaks avalikku julgeolekut käsitlevate seaduste konsolideeritud redaktsioon (Regio decreto nr 773 – Testo unico delle leggi di pubblica sicurezza) (GURI nr 146, 26.6.1931), mida on muudetud 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 (GURI nr 302, regulaarne lisa, 29.12.2000), artikli 37 lõikega 4 (edaspidi „kuninglik dekreet”).

9        Kuningliku dekreedi artikli 88 kohaselt võib politseiloa, mis eeldab taotleja isikuomaduste ja ametialaste võimete suhtes mitmeid kontrolle, hasartmängusektoris anda üksnes neile isikutele, kellel on tegevusluba. Lisaks on Itaalia õigusnormides isikute suhtes, kes pakuvad avalikkusele hasartmänge tegevusluba või politseiluba omamata, nähtud ette kuni ühe-aastase vangistuseni ulatuvad kriminaalkaristused.

 Riigihankemenetlused vastavalt Bersani dekreedile

10      Bersani dekreedi sätete rakendamisel kuulutas AAMS 2006. aastal välja riigihankemenetlused. Riigihanke dokumentatsioon hõlmas eelkõige pakkumistingimusi, mis sisaldas kaheksat lisa ning AAMS ja muude üritustega kui hobuste võiduajamised seotud kihlvedude sõlmimiseks tegevusloa taotleja vahel sõlmitava lepingu projekti (edaspidi „lepinguprojekt”).

11      Lepinguprojekti artikli 23 lõike 3 kohaselt tunnistab AAMS tegevusloa kehtetuks, kui tegevusloa omanik turustab isiklikult või kaudselt Itaalia territooriumil või ka väljaspool riigi territooriumi asuvate telemaatiliste lehekülgede kaudu avalike hasartmängudega samastatavaid hasartmänge või muid hasartmänge, mida haldab AAMS, või Itaalia õiguskorras keelatud hasartmänge.

 Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

12      Põhikohtuasjade kaebajad on „andmeedastuskeskuste” (edaspidi „CTD”) käitajad, kes tegutsevad Austria äriühingu Goldbet Sportwetten GmbH (edaspidi „Goldbet”) huvides, kellele Tirooli valitsus on väljastanud kihlvedude vahendaja (bookmaker) tegevusloa.

13      Põhikohtuasjade kaebajad väitsid Tribunale amministrativo regionale per la Toscanas, et Goldbet on Innsbruckis (Austria) asuv äriühing, kes tegutseb loa alusel kihlvedude vahendajana eri riikides üle maailma ja kelle tegevuse nõuetele vastavuse üle teostavad pädevad ametiasutused ranget kontrolli.

14      Mis puudutab Goldbeti ja põhikohtuasjade kaebajate vahelist suhet, siis on viimased kinnitanud, et kihlvedude korraldamine on ainult selle äriühingu ülesanne. Saanud CTD‑lt edastatud kihlveoettepaneku, jätab Goldbet endale õiguse vabalt otsustada, kas ta võtab selle vastu või mitte, samas kui CTD ülesanne on üksnes ühenduse loomine kihlveosõlmija ja välismaise kihlvedude vahendaja vahel. Pakutav teenus seisneb seega ainult ühenduse ja andmeedastuse pakkumises kihlveosõlmijatele, et hõlbustada kihlvedude vahendajale üksiku kihlveosõlmija mänguettepaneku edastamist.

15      Vaatamata sellele, et nende tegevust ei saa pidada kihlvedude vahendamiseks, on kõik põhikohtuasjade kaebajad esitanud pädevatele ametiasutustele taotlused, et saada kuningliku dekreedi artiklis 88 ette nähtud politseiluba. Kõik need taotlused jäeti rahuldamata põhjendusel, et Goldbetil ei ole Itaalias sellist tegevusluba, mille annab AAMS ja mis on kuningliku dekreedi artikli 88 alusel eespool nimetatud loa väljastamiseks nõutav.

16      Põhikohtuasjade kaebajad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule eraldi kaebused, milles palusid pärast täitmise eelnevat peatamist rahuldamata jätmise otsused tühistada, tuginedes eelkõige liikmesriikide vastastikuse tunnustamise põhimõtte rikkumisele. Nende sõnul rikub Itaalia õiguskord seda põhimõtet, kuna selle alusel keeldutakse teistes liikmesriikides loa saanud äriühingutele andmast luba tegutsemiseks väljapool viimati nimetatud liikmesriike.

17      Neljas kohtuasja C‑660/11 aluseks olevas põhikohtuasjas astusid menetlusse SNAI – Sindacato Nazionale Agenzie Ippiche SpA vastustaja nõuete toetuseks, ministero dell’Interno, kes tegutseb riigi kontsessionäärina kihlvedude ja avalike hasartmängude panuste kogumisel, ning äriühing, mis osutab kõrgel tehnoloogilisel tasemel telemaatikateenuseid hobuste võiduajamiste, spordivõistluste ja ennustamisvõistluste panuste kogumiseks ja haldamiseks. Kohtuasja C‑8/12 aluseks olevates vaidlustes astusid vastustaja nõuete toetuseks menetlusse ka Stanley International Betting Ltd ja Stanleybet Malta ltd.

18      Eelotsusetaotlused esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjade õiguslikud ja faktilised asjaolud on sisuliselt identsed nendega, mille alusel tehti 16. veebruari 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑72/10 ja C‑77/10: Costa ja Cifone, nii et ta soovib esitada Euroopa Kohtule küsimused, mis on sisuliselt samasugused kui need, mille esitas Corte suprema di cassazione nimetatud kohtuotsuse aluseks olevates kohtuasjades seoses sellega, kas liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on kaitsta varem väljastatud tegevuslubasid muudetud õiguslikus raamistikus, on liidu õigusega kooskõlas. Lisaks palub ta Euroopa Kohtul selgitada, kas liidu õigusega on kooskõlas kuningliku dekreedi artiklis 88 ette nähtud politseiloa menetlus ning see, et Itaalia õiguses ei kohaldata hasartmängulubade vastastikust tunnustamist.

19      Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Toscana menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid nagu [kuningliku dekreedi] artikkel 88, mille kohaselt „võib kihlvedude korraldusloa anda eranditult vaid tegevusloa omanikele või isikutele, kes on saanud loa ministeeriumilt või muult asutuselt, kellel seadus lubab korraldada või hallata kihlvedusid, ja isikutele, kellele tegevusloa omanik või loaomanik on andnud ülesandeid oma tegevusloa või loa alusel”, samuti 25. märtsi 2010. aasta dekreetseaduse nr 40, mis on seadusena kinnitatud seadusega nr 73/2010, artikli 2 lõige 2ter, mille alusel „avalikku julgeolekut käsitlevate seaduste konsolideeritud redaktsiooni artiklit 88 vastavalt [kuninglikule dekreedile] ja hilisematele muudatustele tõlgendatakse nii, et kui selles sätestatud korraldusluba on väljastatud majandustegevuseks, mille käigus toimub rahaliste võitudega avalike hasartmängude korraldamine ja panuste kogumine, tuleb see lugeda kehtivaks alles pärast seda, kui majandus- ja rahandusministeerium [– AAMS –] on selle korraldusloa omanikele väljastanud vastava tegevusloa nende mängude korraldamiseks ja panuste kogumiseks”?

2.      Kas EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on põhimõtteliselt vastuolus ka selline siseriiklik õigusnorm, nagu on sätestatud [Bersani dekreedi] artikli 38 lõikes 2, mille kohaselt „30. detsembri 2004. aasta seaduse nr 311 [(2005. aasta rahandusseadus)] artikli 1 lõige 287 on asendatud järgmise artikliga:

„287.       Majandus- ja rahandusministeerium [– AAMS –] võtab meetmeid, millega kehtestatakse muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel hasartmängude korraldamise uued eeskirjad, järgides järgmisi kriteeriume:

a)      muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel korraldatavate hasartmängude hulka arvatakse totalisaatorid ja määratud võidukoefitsiendiga kihlveod muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel, sporditotod, niinimetatud totip ennustamisvõistlused, lõikes 498 nimetatud hobukihlveod ja kõik muud avalikud hasartmängud, mis põhinevad muudel üritustel peale hobuste võiduajamiste;

b)      muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel võivad hasartmängu panuseid koguda ettevõtjad, kes koguvad hasartmängu panuseid Euroopa Liidu liikmesriigis, Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikide ettevõtjad ja ka teiste riikide ettevõtjad, kuid ainult siis, kui nad vastavad [AAMS] kehtestatud usaldusväärsuse nõuetele;

c)      panuste kogumine toimub müügikohtades, mille põhitegevus on hasartmängutoodete turustamine, ja müügikohtades, mille kõrvaltegevus on hasartmängutoodete turustamine; teatud liiki kihlvedude pakkumist võib lubada eranditult vaid neil müügikohtadel, mille põhitegevus on hasartmängutoodete turustamine;

d)      nähakse ette vähemalt 7000 uue müügikoha avamine, millest vähemalt 30% põhitegevus on hasartmängutoodete turustamine;

e)      määratakse kindlaks müügikohtade maksimaalne arv omavalitsusüksuse kohta proportsionaalselt elanike arvuga ja võttes arvesse juba lubatud müügikohtade arvu;

f)      müügikohad, mille põhitegevus on hasartmängutoodete turustamine, paigutatakse üle 200 000 elanikuga omavalitsusüksustes vähemalt 800 meetri kaugusele juba lubatud müügikohtadest ja alla 200 000 elanikuga omavalitsusüksustes vähemalt 1600 meetri kaugusele juba lubatud müügikohtadest;

g)      müügikohad, mille kõrvaltegevus on hasartmängutoodete turustamine, paigutatakse üle 200 000 elanikuga omavalitsusüksustes vähemalt 400 meetri kaugusele juba lubatud müügikohtadest ja alla 200 000 elanikuga omavalitsusüksustes vähemalt 800 meetri kaugusele juba lubatud müügikohtadest, piiramata müügikohti, kus toimus spordiennustusvõistluste panuste kogumine 30. juunil 2006;

h)      müügikohtade määramiseks korraldatakse eelnevalt üks või mitu kõigile ettevõtjatele avatud hankemenetlust, milles pakkumuse miinimumväärtus ei tohi jääda alla 25 000 euro iga müügikoha kohta, mille põhitegevus on hasartmängutoodete turustamine, ja alla 7500 euro iga müügikoha kohta, mille kõrvaltegevus on hasartmängutoodete turustamine;

i)      kaughasartmängu panuste kogumise võimaluse saamiseks, kaasa arvatud rahaliste võitudega osavusmängud, tuleb tasuda vähemalt 200 000 euro suurune sissemakse;

[...]

l)      määratakse kindlaks kord isikute kaitseks, kellel on tegevusluba määratud võidukoefitsiendiga kihlveopanuste kogumiseks muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel, mida reguleerib majandus- ja rahandusministri 1. märtsi 2006. aasta määrus nr 111?”

Osundatud [Bersani dekreedi] artikli 38 lõike 2 eespool mainitud ühenduse põhimõtetele vastavuse küsimus puudutab eranditult vaid selle sätte neid osi, millega: a) nähakse ette üldine suund kaitsta varem väljastatud tegevuslubasid muudetud õiguslikus raamistikus; b) kehtestatakse kohustused avada uusi müügikohti teatud vahemaa kaugusel juba lubatud müügikohtadest, mille tegelik lõpptulemus võib olla varem kujunenud äriseisukorra säilitamine. Küsimus puudutab ühtlasi [Bersani dekreedi] artikli 38 lõike 2 üldist tõlgendust, mille esitas [AAMS], sätestades tegevusloa andmise kokkulepetes (artikli 23 lõige 3) eespool mainitud kehtetuks tunnistamise aluse, juhuks kui tegevusloa omanik haldab otseselt või kaudselt piiriülest hasartmängudega samastatavat tegevust;

3.      Kui vastus on jaatav, st et eespool mainitud siseriiklik õigusnorm ei ole ilmselgelt ühenduse õigusega vastuolus, kas siis tuleb EÜ artiklit 49 tõlgendada nii, et juhul kui teenuste osutamise vabadusele on seatud piirang üldistes huvides, tuleb juba ette arvesse võtta seda, kas see üldine huvi on juba piisavalt kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate õigusaktide, järelevalve ja kontrolliga?

4.      Kui vastus on jaatav vastavalt eelmises punktis täpsustatud sõnastusele, kas siis peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus sarnase piirangu proportsionaalsust hinnates arvesse võtma, et asjaomased õigusnormid näevad teenuseosutaja asukohariigis ette sama range või isegi rangema kontrolli kui riigis, kus teenust osutatakse?”

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene küsimus

20      Esimese küsimusega palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis paneb hasartmängudega seotud tegevuses osaleda soovivatele äriühingutele kohustuse hankida lisaks sellistes tegevustes osalemiseks riigi väljastatud tegevusloale ka politseiluba ning mille kohaselt väljastatakse politseilube eelkõige üksnes taotlejatele, kellel on juba sellekohane tegevusluba.

21      Euroopa Kohus on juba leidnud, et põhikohtuasjades kõne all olevad õigusnormid sisaldavad asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiranguid osas, millega need kriminaalkaristuste ähvardusel keelavad tegutsemise hasartmängusektoris, kui puudub riigi väljastatav tegevusluba või politseiluba (eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Selliseid piiranguid võib siiski lubada EÜ artiklites 45 ja 46 otseselt ette nähtud erandite alusel, mida teenuste osutamise vabaduse valdkonnas kohaldatakse vastavalt EÜ artiklile 55, või kui need on vastavalt Euroopa Kohtu praktikale õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu (24. jaanuari 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑186/11 ja C‑209/11: Stanleybet International jt, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

23      Ent mis puudutab põhikohtuasjades kõne all olevaid siseriiklike õigusnorme, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et ainuüksi eesmärk võidelda hasartmängudega seotud kuritegevuse vastu võib õigustada sellistest õigusnormidest tulenevate põhivabaduste piiramist, tingimusel et need piirangud vastavad proportsionaalsuse põhimõttele ja selle saavutamiseks võetud meetmed on ühtsed ja süstemaatilised (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Placanica jt, punktid 52–55, ning Costa ja Cifone, punktid 61–63).

24      Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tegevuslubade süsteem kujutada endast tõhusat vahendit, mis võimaldab kontrollida hasartmängusektoris tegutsevaid ettevõtjaid, et välistada selliste tegevuste ärakasutamine kuritegelikul või petturlikul ajendil (vt eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 57).

25      Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on aga kindlaks teha, kas siseriiklike õigusnormide kehtestatud tegevuslubade süsteem – kuivõrd see piirab hasartmängusektoris tegutsevate ettevõtjate arvu – vastab tegelikult eesmärgile välistada selle sektori tegevuste ärakasutamine kuritegelikul või petturlikul ajendil. Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on ka kindlaks teha, kas need piirangud vastavad oma proportsionaalsuselt tingimustele, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast (vt eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 58).

26      Mis puudutab nõuet, et nii hasartmängusektoris tegutsevad ettevõtjad kui ka nende ruumid oleksid allutatud esmasele kontrollile ja kestvale järelevalvele, siis on Euroopa Kohus juba leidnud, et see nõue aitab selgelt kaasa eesmärgile, millega soovitakse tagada, et need ettevõtjad ei oleks seotud kuritegeliku või petturliku tegevusega, ja tundub olevat selle eesmärgiga võrreldes igati proportsionaalne meede (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 65).

27      Niisiis ei ole asjaolu, et ettevõtjal peavad kõnealusele turule sisenemiseks olema üheaegselt nii tegevusluba kui politseiluba, liikmesriigi õigusnormidega taotletava eesmärgiga võrreldes – milleks on hasartmängudega seotud kuritegevuse vastu võitlemine – iseenesest ebaproportsionaalne.

28      Kuna politseiluba väljastatakse aga üksnes tegevusloa omanikele, siis mõjutavad viimaste andmise menetluse raames tehtud vead ka politseilubade andmise menetlust. Niisiis ei saa politseiloa puudumist ette heita sellistele isikutele, kes ei ole saanud selliseid lube hankida seetõttu, et niisuguse loa andmine eeldas tegevusluba, mida nimetatud isikud ei saanud omada vastuolu tõttu liidu õigusega (vt eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 67).

29      Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis panevad hasartmängudega seotud tegevuses osaleda soovivatele äriühingutele kohustuse hankida lisaks sellistes tegevustes osalemiseks riigi väljastatud tegevusloale ka politseiluba ning mille kohaselt väljastatakse politseilube eelkõige üksnes taotlejatele, kelle on juba sellekohane tegevusluba.

 Teine küsimus

30      Teise küsimusega palub eelotsustetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu Bersani dekreedi artikli 38 lõige 2 ja lepinguprojekti artikli 23 lõige 3, mis esiteks kaitsevad olemasolevate ettevõtjate saavutatud ärilisi positsioone, kehtestades eelkõige minimaalsed vahemaad uute tegevusloa omanike tegevuskohtade ja olemasolevate ettevõtjate tegevuskohtade vahel, ning teiseks näevad ette kihlvedude kogumiseks ja haldamiseks antud tegevusloa kehtetuks tunnistamise olukorras, kus tegevusloa omanik haldab otseselt või kaudselt piiriülest mängutegevust, mis on samastatav AAMS hallatavate hasartmängudega, või siseriiklikus õiguskorras keelatud hasartmänge.

31      See küsimus on sisuliselt identne küsimustega, millele Euroopa Kohus andis juba vastuse oma eespool viidatud kohtuotsuses Costa ja Cifone.

32      Mis puudutab selle küsimuse esimest poolt, siis leidis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 66, et EÜ artikleid 43 ja 49 ning võrdse kohtlemise ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes majandustegevuseks tegevusloa andmisel jätab liidu õigust rikkudes välja ühe kategooria ettevõtjaid ja kes selle rikkumise parandamiseks korraldab konkursi suurele hulgale uutele tegevuslubadele, kaitseb olemasolevate ettevõtjate saavutatud ärilisi positsioone, kehtestades eelkõige minimaalsed vahemaad uute tegevusloa omanike tegevuskohtade ja olemasolevate ettevõtjate tegevuskohtade vahel.

33      Seoses selle sama küsimuse teise poolega, mis puudutab lepinguprojekti artikli 23 lõiget 3, leidis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 89 ja 90, et see artikkel ei ole sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt ning et neil tingimustel ei saa ettevõtjale ette heita seda, et ta loobus esitamast taotlust tegevusloale olukorras, kus puudus igasugune õiguskindlus, seni kuni säilis ebakindlus selle ettevõtja tegutsemismeetodi kooskõla osas tegevusloa saamisel sõlmitava lepingu sätetega.

34      Siiski on menetluse pooled Euroopa Kohtus vastandlikel seisukohtadel küsimuse osas, kas põhikohtuasjades kõne all olevad olukorrad on nimetatud kohtuotsuse aluseks olevate olukordadega võrreldavad, ning eelkõige, kas liikmesriigi õigusnormid, mille puhul Euroopa Kohus on leidnud, et need ei ole liidu õigusega kooskõlas, mõjutavad Goldbeti ja põhikohtuasjade kaebajaid.

35      Kuigi Euroopa Kohus on juba märkinud, et Goldbetiga seotud CTD käitaja olukord on oma faktilistelt ja õiguslikelt asjaoludelt sisuliselt identne eespool viidatud kohtuotsuse Costa ja Cifone (16. veebruari 2012. aasta määrus kohtuasjas C‑431/10: Pulignani jt, punkt 3) aluseks olnud olukorraga, siis tugines ta seda tehes eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldusele selle kohtumääruse aluseks olevas kohtuasjas. Seoses käesolevate kohtuasjadega on seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata faktilist raamistikku ja eespool viidatud kohtuotsusest Costa ja Cifone sellele tulenevaid tagajärgi.

36      Juhul kui see kohus tuvastab, et käesoleval juhul osales Goldbet, enne kui ta oma õigused kaotas, tegevusloa taotlemise menetluses ning tal oleks olnud võimalus Itaalia õiguse alusel asutatud kontrollitud äriühingu kaudu tegevusluba saada, siis peab ta hindama, kas sellisest järeldusest tulenevalt tuleb leida, et Goldbet on üks olemasolevatest ettevõtjatest, keda tegelikult eelistatakse eeskirjadega, mille kohaselt tuleb järgida minimaalseid vahemaid kihlveopanuste kogumispunktide vahel ning mis mõjutavad üksnes uute tegevuslubade omanike tegevuskohti. Seevastu, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Goldbet nimetatud menetlustes ei osalenud, siis peab ta eelkõige kontrollima, kas see ettevõtja loobus esitamast taotlust tegevusloale olukorras, kus lepinguprojekti artikli 23 lõikest 3 tulenevalt puudub õiguskindlus.

37      Pealegi, kui see kohus leiab, et Goldbet kaotas oma õigused nimetatud artikli alusel, siis peab ta kindlaks tegema, kas selline õigustest ilmajäämine toimus seetõttu, et Goldbet pakkus lubamatuid hasartmänge, või hoopis ainuüksi seetõttu, et ta osales piiriüleses tegevuses. Seoses selle viimase juhtumiga tuleb täpsustada et EÜ artiklitega 43 ja 49 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad tegelikult igasuguse piiriülese tegevuse hasartmängusektoris, sõltumata viisist, kuidas kõnealust tegevust ellu viiakse, ja eelkõige juhtudel, mil on võimalik tarbija ja ettevõtja vaheline otsekontakt ja füüsiline politseikontroll riigi territooriumil oleva ettevõtja vahendajate üle.

38      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et:

–        EÜ artikleid 43 ja 49 ning võrdse kohtlemise ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes majandustegevuseks tegevusloa andmisel jätab liidu õigust rikkudes välja ühe kategooria ettevõtjaid ja korraldab selle rikkumise parandamiseks hanke suure hulga uute tegevuslubade andmiseks, kaitseb olemasolevate ettevõtjate saavutatud ärilisi positsioone, kehtestades eelkõige minimaalsed vahemaad uute tegevuslubade omanike tegevuskohtade ja olemasolevate ettevõtjate tegevuskohtade vahel.

–        EÜ artiklitest 43 ja 49, võrdse kohtlemise põhimõttest, läbipaistvuskohustusest ja õiguskindluse põhimõttest tulenevalt peavad sellise hankemenetluse – nagu on kõne all põhikohtuasjades – tingimused ja eeskirjad ja iseäranis sellised sätted nagu lepinguprojekti artikli 23 lõige 3, mis näevad ette hankemenetluses antud tegevuslubade kehtetuks tunnistamise, olema sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

–        EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad tegelikult igasuguse piiriülese tegevuse hasartmängusektoris, sõltumata viisist, kuidas kõnealust tegevust ellu viiakse, ja eelkõige juhtudel, mil on võimalik tarbija ja ettevõtja vaheline otsekontakt ja füüsiline politseikontroll riigi territooriumil oleva ettevõtja vahendajate üle. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see on nii lepinguprojekti artikli 23 lõike 3 puhul.

 Kolmas küsimus

39      Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et liidu õiguse hetkeolukorras ei takista asjaolu, et ettevõtjal on tema asukohaliikmesriigis luba, mis võimaldab tal pakkuda hasartmänge, seda, et teine liikmesriik nõuab selliselt ettevõtjalt oma territooriumil asuvatele tarbijatele niisuguste teenuste pakkumiseks enda ametiasutuste väljastatud loa omamist.

40      Sellega seoses on Euroopa Kohus juba leidnud, et tulenevalt sellest, et liikmesriikidel on nende taotletavate eesmärkide ja soovitava tarbijate kaitsetaseme osas lai kaalutlusõigus, ja sellest, et hasartmänguvaldkonnas ei ole liidu tasandil õigusnormid ühtlustatud, ei saa liidu õiguse hetkeolukorda silmas pidades erinevates liikmesriikides väljastatud lubade vastastikuse tunnustamise kohustust eksisteerida (vt selle kohta 8. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07: Stoß jt, EKL 2010, lk I‑8069, punkt 112, ning 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑347/09: Dickinger ja Ömer, EKL 2011, lk I‑8185, punktid 96 ja 99).

41      Niisiis on igal liikmesriigil õigus nõuda kõikidelt ettevõtjatelt, kes soovivad tema territooriumil asuvatele tarbijatele hasartmänge pakkuda, oma pädevate ametiasutuste väljastatud loa omamist, ilma et seda takistaks asjaolu, et konkreetsele ettevõtjale on juba teises liikmesriigis luba väljastatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Stoß jt, punkt 113).

42      Nimelt ei oma erinevad liikmesriigid hasartmängude kontrollimiseks tingimata samu vahendeid ning ei tee nende suhtes kindlasti samu valikuid. Asjaolu, et ühes liikmesriigis saab tarbijate eritasemega kaitse saavutada kõrgeltarenenud kontrolli‑ ja järelevalvetehnikaid kohaldades, ei luba järeldada, et sama kaitsetaseme saab saavutada teistes liikmesriikides, kes ei oma selliseid vahendeid või ei ole teinud samu valikuid. Lisaks võib liikmesriik õiguspäraselt soovida jälgida tema territooriumil toimuvat majandustegevust, mis oleks tal võimatu, kui ta peaks jääma lootma kontrollide peale, mille viivad läbi teise liikmesriigi ametiasutused selliste reguleerimissüsteemide abil, mida ta ise ei valda (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dickinger ja Ömer, punkt 98).

43      Sellest johtub, et kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et liidu õiguse hetkeolukorras ei takista asjaolu, et ettevõtjal on tema asukohaliikmesriigis luba, mis võimaldab tal pakkuda hasartmänge, seda, et teine liikmesriik nõuab liidu õiguse nõudeid järgides selliselt ettevõtjalt oma territooriumil asuvatele tarbijatele niisuguste teenuste pakkumiseks enda ametiasutuste väljastatud loa omamist.

 Neljas küsimus

44      Arvestades kolmandale küsimusele antud vastust, puudub vajadus eelotsusetaotlused esitanud kohtu neljandale küsimusele vastata.

 Kohtukulud

45      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis panevad hasartmängudega seotud tegevuses osaleda soovivatele äriühingutele kohustuse hankida lisaks sellistes tegevustes osalemiseks riigi väljastatud tegevusloale ka politseiluba ning mille kohaselt väljastatakse politseilube eelkõige üksnes taotlejatele, kelle on juba sellekohane tegevusluba.

2.      EÜ artikleid 43 ja 49 ning võrdse kohtlemise ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes majandustegevuseks tegevusloa andmisel jätab liidu õigust rikkudes välja ühe kategooria ettevõtjaid ja korraldab selle rikkumise parandamiseks hanke suure hulga uute tegevuslubade andmiseks, kaitseb olemasolevate ettevõtjate saavutatud ärilisi positsioone, kehtestades eelkõige minimaalsed vahemaad uute tegevuslubade omanike tegevuskohtade ja olemasolevate ettevõtjate tegevuskohtade vahel.

EÜ artiklitest 43 ja 49, võrdse kohtlemise põhimõttest, läbipaistvuskohustusest ja õiguskindluse põhimõttest tulenevalt peavad sellise hankemenetluse – nagu on kõne all põhikohtuasjades – tingimused ja eeskirjad ja iseäranis sellised sätted nagu lepinguprojekti artikli 23 lõige 3, mis näevad ette hankemenetluses antud tegevuslubade kehtetuks tunnistamise, olema sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad tegelikult igasuguse piiriülese tegevuse hasartmängusektoris, sõltumata viisist, kuidas kõnealust tegevust ellu viiakse, ja eelkõige juhtudel, mil on võimalik tarbija ja ettevõtja vaheline otsekontakt ja füüsiline politseikontroll riigi territooriumil oleva ettevõtja vahendajate üle. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see on nii lepinguprojekti artikli 23 lõike 3 puhul.

3.      EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et liidu õiguse hetkeolukorras ei takista asjaolu, et ettevõtjal on tema asukohaliikmesriigis luba, mis võimaldab tal pakkuda hasartmänge, seda, et teine liikmesriik nõuab liidu õiguse nõudeid järgides selliselt ettevõtjalt oma territooriumil asuvatele tarbijatele niisuguste teenuste pakkumiseks enda ametiasutuste väljastatud loa omamist.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: itaalia.