EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
13. detsember 2007(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Teenuste osutamise vabadus – Asutamisõigus – Turvatöötaja kutseala – Eraturvateenused – Ustavusvanne Itaalia Vabariigile – Prefekti luba – Tegevuskoht – Töötajate minimaalne arv – Tagatise deponeerimine – Halduskontroll osutatud teenuste hindade üle
Kohtuasjas C‑465/05,
mille ese on EÜ artikli 226 alusel 23. detsembril 2005 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Traversa ja E. Montaguti, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud L. Bay Larsen, K. Schiemann, J. Makarczyk (ettekandja) ja C. Toader,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik on sätestanud, et:
– eraturvatöötajana võib tegutseda vaid Itaalia Vabariigile eelnevalt ustavusvande andmise korral,
– eraturvavaldkonnas võib tegutseda vaid pärast Prefettolt (edaspidi „prefekt”) loa saamist,
– nimetatud loa territoriaalne kehtivus on piiratud ja selle andmine sõltub vastaval territooriumil juba tegutsevate eraturvaettevõtjate arvust ja suurusest,
– eraturvaettevõtjatel peab olema tegevuskoht igas provintsis, kus nad tegutsevad,
– ettevõtjate töötajatel peab olema isiklik luba turvavaldkonnas tegutsemiseks,
– eraturvaettevõtjatel peab loa saamiseks olema minimaalne ja/või maksimaalne arv töötajaid,
– eraturvaettevõtjad peavad deponeerima tagatise kohalikus hoiukassas,
– eraturvateenuste hinnad kehtestatakse kindlaksmääratud hinnavahemikus prefekti loal,
on kõnealune liikmesriik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
2 Avalikku julgeolekut käsitlevate seaduste tervikteksti (Testo unico delle leggi di pubblica sicurezza), mis on heaks kiidetud 18. juuni 1931. aasta kuningliku dekreediga nr 773 (GURI nr 146, 26.6.1931) ja mida on muudetud (edaspidi „terviktekst”), artikkel 134 sätestab:
„Juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kellel ei ole prefekti väljastatud litsentsi, on keelatud osutada vallas- või kinnisasjade valve või turvamise teenust, viia läbi uurimisi või otsinguid või koguda teavet üksikisikute jaoks.
Ilma et see piiraks artikli 11 sätteid, ei saa litsentsi anda isikule, kellel ei ole Itaalia või Euroopa Liidu mõne muu liikmesriigi kodakondsust, kes on teovõimetu või süüdi mõistetud tahtliku kuriteo eest.
Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud võivad vallas- või kinnisasjade valve või turvamise teenuse osutamise litsentsi saada samadel tingimustel kui Itaalia kodanikud.
Litsentsi ei saa anda tegevuste jaoks, mis eeldavad avaliku võimu teostamist või isikuvabaduste piiramise õiguse kasutamist.”
3 Tervikteksti artikli 135 neljanda kuni kuuenda lõigu kohaselt:
„[…] eespool viidatud direktorid on kohustatud kontoriruumides alaliselt ja nähtavalt välja panema osutatavate teenuste loetelu koos tasumääradega.
Nad ei või osutada muid teenuseid kui need, mis on loetelus märgitud, ega saada suuremat tasu kui need, mis sisalduvad tasumäärades, ega osutada teenuseid või võtta vastu tasu selliste isikutega koos või nende vahendusel, kellel ei ole isikutunnistust ega muud fotoga dokumenti, mille on välja andnud riigiasutus.
Teenuste loetelu peab kinnitama prefekt.”
4 Vastavalt tervikteksti artikli 136 teisele lõigule võib litsentsi andmisest keelduda sõltuvalt juba tegutsevate ettevõtjate arvust või suurusest.
5 Tervikteksti artikkel 137 näeb ette:
„Litsents väljastatakse tingimusel, et hoiukassas deponeeritakse tagatis, mille summa määrab kindlaks prefekt.
[…]
Kohustuste rikkumise korral otsustab prefekt määrusega tagatiseks antud summa täieliku või osalise kandmise riigikassasse.
[…]”
6 Tervikteksti artikli 138 kohaselt:
„Eraturvatöötaja peab vastama järgmistele tingimustele:
1) tal on Itaalia või Euroopa Liidu mõne muu liikmesriigi kodakondsus;
2) ta on täisealine ja on täitnud kõik talle sõjaväeteenistust reguleerivate õigusaktidega pandud kohustused;
3) ta oskab lugeda ja kirjutada;
4) ta ei ole kriminaalkorras süüdi mõistetud;
5) tal on täielikud kodaniku- ja poliitilised õigused;
6) tal on isikutunnistus;
7) tal on sotsiaalkindlustus ja tööõnnetuskindlustus.
Eraturvatöötaja nimetamise peab prefekt heaks kiitma.
Iga vannutatud eraturvatöötaja, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, võib saada relvakandmisloa vastavalt 30. detsembri 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 527 ja siseministri dekreediga nr 635 vastu võetud 30. oktoobri 1996. aasta rakendusmääruse sätetele. […]”
7 6. mai 1940. aasta kuningliku dekreedi nr 635, millega kehtestati tervikteksti rakendusmäärus, mida on muudetud 23. detsembri 1946. aasta seaduse nr 478 artikliga 5 (edaspidi „rakendusmäärus”), artikkel 250 sätestab:
„Kui prefekt on tuvastanud, et kõik seaduse artiklis 138 ette nähtud tingimused on täidetud, väljastab ta eraturvatöötajale kinnitustõendi.
Pärast kinnituse saamist annavad eraturvatöötajad Pretorele vande, mille sõnastus on järgmine:
„Tõotan olla ustav Itaalia Vabariigile ja selle riigipeale, järgida lojaalselt riigi seadusi ning täita mulle usaldatud ülesandeid hoolikalt, kohusetundlikult ja ainult avalikes huvides”.
Pretore kinnitab prefekti tõendi alaserval vande andmist.
Eraturvatöötaja võib oma ülesandeid täitma asuda pärast vande andmist.”
8 Rakendusmääruse artikkel 252 sätestab:
„Ilma et see piiraks eriseaduste sätteid, on juhul, kui eraturvatöötajate valvatav vara asub muude provintside territooriumil, vaja iga provintsi prefekti kinnitustõendit.
Vande andmine toimub ühele Pretoredest, kelle pädevusalal valvatav vara asub.”
9 Sama määruse artikkel 257 näeb ette:
„Seaduse artiklis 134 ette nähtud litsentsi taotlus sisaldab teavet valla või valdade kohta, milles ettevõtja kavatseb tegutseda, konkreetsete teenuste ja püsiteenuste tasumäärade kohta, töötavate turvatöötajate nimekirja kohta, neile makstava tasu kohta, iganädalase puhkepäeva kohta, haiguse korral võetavate sotsiaalkindlustusmeetmete kohta, tööaja graafiku kohta ning teenuste osutamise korra kõikide üksikasjade kohta.
Taotlusele lisatakse dokument, mis tõendab turvatöötajatel tööõnnetus-, invaliidsus- ja vanaduskindlustuse olemasolu.
Kui on tegemist ettevõtjaga, kes kavatseb läbi viia uurimisi või otsinguid üksikisikute jaoks, siis tuleb taotluses lisaks täpsustada, milliste teenuste jaoks luba taotletakse, ning lisada vajalikku kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid.
Loa andmise akt sisaldab taotluses esitatud teavet ning tasumäärade, turvatöötajate nimekirja, tasu, tööaja graafiku ja haiguse korral võetavate sotsiaalkindlustusmeetmete heakskiitmist.
Ettevõtja tegevuse mis tahes erisusele või muudatusele peab prefekt loa andma.”
10 Siseriiklike õigusnormide alusel võetud haldusaktide osas tuleb märkida, et paljud load, mis prefektid on väljastanud turvateenuste osutamiseks, näevad ette, et ettevõtjatel peab olema minimaalne ja/või maksimaalne arv eraturvatöötajaid.
11 Lisaks nähtub siseministri ringkirjast, et ettevõtjad ei või tegutseda väljaspool loa andnud prefektuuri territoriaalset pädevusala.
Kohtueelne menetlus
12 Komisjon saatis 5. aprillil 2002 Itaalia Vabariigile märgukirja, milles palus viimasel esitada märkused selle kohta, kas asjaomased siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabadusega.
13 Olles 6. juunil 2002 saanud Itaalia Vabariigi vastuse, saatis komisjon 14. detsembril 2004 liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kutsudes teda võtma arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest. Komisjon jättis rahuldamata Itaalia Vabariigi taotluse seda tähtaega pikendada.
14 Kuna komisjoni ei rahuldanud Itaalia Vabariigi vastused, otsustas ta esitada käesoleva hagi.
Hagi
15 Komisjon esitab oma hagi toetuseks kaheksa etteheidet, mis puudutavad sisuliselt Itaalia õigusnormidega kehtestatud nõudeid eraturvateenuste osutamisele Itaalias.
16 Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi sektoris, mida ei ole ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud nagu eraturvateenuste puhul – mida ka Itaalia Vabariik ja komisjon kohtuistungil koos tunnistasid –, on liikmesriigid üldjuhul pädevad määrama kindlaks selles sektoris tegutsemise tingimused, peavad nad oma pädevust teostama EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadusi järgides (vt eelkõige 26. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑514/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I‑963, punkt 23).
17 Euroopa Kohtu praktika kohaselt näevad EÜ artiklid 43 ja 49 ette asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangute kaotamise. Sellisteks piiranguteks tuleb pidada kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad nende vabaduste kasutamist või muudavad nende kasutamise vähem atraktiivseks (vt 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑439/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I‑305, punkt 22; 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑442/02: CaixaBank France, EKL 2004, lk I‑8961, punkt 11; 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I‑2941, punkt 31, ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑65/05: komisjon vs. Kreeka, EKL 2006, lk I‑10341, punkt 48).
18 Euroopa Kohus on ka leidnud, et kõiki siseriiklikke meetmeid, mis võivad asutamislepinguga tagatud põhivabaduste teostamist piirata, saab õigustada ainult nelja tingimuse täitmisel: neid tuleb kohaldada mittediskrimineerival viisil, need peavad vastama üldisest huvist tulenevatele ülekaalukatele põhjustele, need peavad olema taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobivad ja need ei või ületada määra, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks (vt 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/97: Haim, EKL 2000, lk I‑5123, punkt 57 ja viidatud kohtupraktika ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 49).
19 Just neid põhimõtteid silmas pidades tuleb komisjoni esitatud etteheited läbi vaadata.
Esimene etteheide, mis põhineb EÜ artiklite 43 ja 49 rikkumisel vande andmise kohustuse tõttu
Poolte argumendid
20 Komisjon väidab, et kohustus anda Itaalia Vabariigile ustavusvanne, mis on eraturvatöötajatele pandud rakendusmääruse artikliga 250 ja mis kaudselt põhineb kodakondsusel, kujutab endast teistest liikmesriikidest pärinevate eraturvavaldkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks põhjendamatut takistust nii asutamisõiguse kui ka teenuste osutamise vabaduse teostamisele.
21 Sealjuures leiab komisjon, et kõnealust kohustust ei saa pidada põhjendatuks ega proportsionaalseks taotletava eesmärgi suhtes, milleks on avaliku korra parema kaitse tagamine.
22 Itaalia Vabariik kinnitab, et kõnealused tegevused, mida terviktekst käsitleb, kuuluvad avaliku võimu teostamise valdkonda EÜ artiklite 45 ja 55 tähenduses ning jäävad seetõttu asutamislepingu kolmanda osa III jaotise 2. ja 3. peatüki sätete kohaldamisalast välja.
23 Itaalia Vabariik väidab seega, et eraturvasektoris tegutsevad ettevõtjad osalevad paljudel juhtudel otseselt ja vahetult avaliku võimu teostamisel.
24 Ta väidab selle kohta, et oma olemuselt annab turvategevus olulise panuse avalikku julgeolekusse, näiteks krediidiasutuste juures oleva relvastatud valve ja raha vedamisel kasutatava soomusautode eskordi näol.
25 Liikmesriik rõhutab ka, et vannutatud eraturvatöötajate poolt nende tegevuse käigus koostatud protokollidel on suurem tõenduslik jõud kui üksikisikute ütlustel. Ta lisab, et need turvatöötajad võivad isikuid süüteopaigas tabamisel vahistada.
26 Nendele argumentidele vastuseks väidab komisjon, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb EÜ artikleid 45 ja 55 kui põhivabadusi piiravaid sätteid tõlgendada kitsalt.
27 Itaalia Vabariigi esitatud argumendid ei ole komisjoni meelest sellised, mis õigustaksid teistsugust analüüsi kui see, mille alusel Euroopa Kohus on järjekindlalt leidnud, et valve- ja eraturvategevus ei kujuta endast tavaliselt otsest ja konkreetset osalemist avaliku võimu teostamisel.
28 Sõltumata EÜ artiklite 45 ja 55 kohaldatavusele tuginemisest esitab Itaalia Vabariik enda kaitseks järgmised väited.
29 Ta väidab, et komisjon saab vande andmise kohustuse osas etteheiteid teha üksnes piirangute suhtes, mis see toob kaasa töötajate vabale liikumisele, mitte aga EÜ artiklite 43 ja 49 alusel, kuna eraturvatöötajad on tingimata töötajad.
30 Lisaks väidab ta, et vande andmine, mis ei ole objektiivselt keeruline toiming, tagab, et delikaatsed ülesanded, mis on turvatöötajatele turvavaldkonnas antud ja mida reguleeritakse riigi siduvate seadustega, täidetakse korrektselt, rõhutades põhjuslikku seost vande ja avaliku korra ennetava kaitse tugevdamise vahel.
Euroopa Kohtu hinnang
31 Võttes arvesse EÜ artiklite 45 ja 55 kohaldamisega kaasnevaid tagajärgi, on põhjust kõigepealt kontrollida, kas neid sätteid tuleb käesolevas asjas tõepoolest kohaldada.
32 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et EÜ artikli 45 esimeses lõigus ja EÜ artiklis 55 ette nähtud erand peab piirduma tegevustega, mis iseenesest kujutavad endast otsest ja konkreetset osalemist avaliku võimu teostamisel (vt 29. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑114/97: komisjon vs. Hispaania, EKL 1998, lk I‑6717, punkt 35; 9. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑355/98: komisjon vs. Belgia, EKL 2000, lk I‑1221, punkt 25, ja 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑283/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2001, lk I‑4363, punkt 20).
33 Euroopa Kohus on samuti leidnud, et valve- ja eraturvaettevõtjate tegevus ei kujuta endast tavaliselt otsest ja konkreetset osalemist avaliku võimu teostamisel (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 26, ja eespool viidatud 31. mai 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 20).
34 Pealegi leidis Euroopa Kohus eespool viidatud 31. mai 2001. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia punktis 22, et EÜ asutamislepingu artikli 55 esimeses lõigus (nüüd EÜ artikli 45 esimene lõik) ette nähtud erand ei kuulu selles asjas kohaldamisele.
35 Seega tuleb uurida, kas Itaalia Vabariigi poolt käesolevas hagis välja toodud asjaolud, mis on seotud tervikteksti ja rakendusmääruse praegu kehtiva sisuga, võivad viia Itaalias kehtiva olukorra teistsuguse hindamiseni kui asjaolud, mis olid käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 34 viidatud kohtupraktika aluseks.
36 Vastavalt tervikteksti artiklile 134 osutavad eraturvavaldkonnas tegutsevad ettevõtjad üldjuhul vallas- või kinnisasjade valve või turvamise teenust, viivad läbi uurimisi või otsinguid või koguvad teavet üksikisikute jaoks.
37 Kuigi eraturvaettevõtjad võivad – nagu Itaalia Vabariik kohtuistungil kinnitas – teatavatel asjaoludel erandkorras abistada riigiteenistujaid, kelle ülesanne on tagada avalik julgeolek, näiteks raha vedamisel või teatavate avalike kohtade valvamisel, ei ole kõnealune liikmesriik tõendanud, et tegemist on avaliku võimu teostamisega.
38 Pealegi on Euroopa Kohus juba leidnud, et üksnes avaliku julgeoleku säilitamisse panustamine, mida võib olla kohustatud tegema iga inimene, ei kujuta endast avaliku võimu teostamist (vt eespool viidatud 29. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 37).
39 Tervikteksti artikkel 134 kehtestab valvetegevusele kitsad piirid, st selline tegevus ei tohi kunagi eeldada avaliku võimu teostamist ega isikuvabaduste piiramise õiguse kasutamist. Eraturvaettevõtjatel ei ole seega mingit sunnijõudu.
40 Seetõttu ei saa Itaalia Vabariik tulemuslikult väita, et eraturvaettevõtjad teostavad oma tegevuse raames avalikku korda säilitavaid toiminguid, mis on seotud avaliku võimu teostamisega.
41 Mis puudutab vannutatud eraturvatöötajate poolt nende tegevuse käigus koostatud protokollide tõendusliku jõuga seotud argumente, siis tuleb märkida, nagu ka Itaalia Vabariik ise möönab, et need protokollid ei ole samasuguse jõuga kui protokollid, mis on koostatud avaliku võimu täieliku teostamise raames, eelkõige politseiametnike poolt.
42 Mis puudutab argumenti, mis käsitleb vannutatud eraturvatöötajate võimalust isikuid süüteopaigas tabamisel vahistada, siis tuleb märkida, et selle esitas Itaalia Vabariik juba kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud 31. mai 2001. aasta otsus komisjon vs. Itaalia. Euroopa Kohus leidis sellega seoses kõnealuses kohtuasjas tehtud otsuse punktis 21, et turvatöötajatel ei ole suuremat võimu kui mis tahes teisel isikul. Ka käesoleva hagi puhul tuleb selle järelduse juurde jääda.
43 Eeltoodust tuleneb, et eraturvaettevõtjad ei osale kehtiva kohaldatava õiguse alusel Itaalias otseselt ja konkreetselt avaliku võimu teostamises, kuna eraturvategevust, millega nad tegelevad, ei saa samastada avalikku julgeolekut tagavate ametkondade pädevusse kuuluvate ülesannetega.
44 Järelikult ei ole EÜ artiklites 45 ja 55 ette nähtud erandid käesolevas asjas kohaldatavad.
45 Mis puudutab konkreetselt rakendusmääruse artiklis 250 sätestatud nõudeid, siis tuleneb Itaalia õigusnormidest, et eraturvateenuste osutamiseks võivad ettevõtjad kasutada üksnes turvatöötajaid, kes on prefekti ees andnud itaalia keeles Itaalia Vabariigile ja selle riigipeale ustavusvande.
46 Isegi kui see eeskiri on kohaldatav ühtemoodi nii Itaalias asuvatele ettevõtjatele kui ka teistest liikmesriikidest pärinevatele ettevõtjatele, kes soovivad tegutseda Itaalia territooriumil, kujutab see siiski kõigi väljaspool Itaaliat asuvate ettevõtjate jaoks takistust tegutseda selles liikmesriigis ning mõjutab nende juurdepääsu turule.
47 Mõnes Itaalia provintsis asukohta omaval ettevõtjal on rohkem võimalusi kui teistest liikmesriikidest pärinevatel ettevõtjatel, kes soovivad Itaalias tegutseda, leida töötajaid, kes nõustuvad andma Itaalia õigusnormidega nõututava vande. On täiesti ilmne, et Itaalia Vabariigile ja selle riigipeale antava pühaliku ustavustõotusega on selle sümboolse tähenduse tõttu kergemini nõus kõnealuse liikmesriigi kodanikud või sinna juba elama asunud isikud. Välismaised ettevõtjad on niisiis seatud ebasoodsasse olukorda võrreldes Itaalias asukohta omavate Itaalia ettevõtjatega.
48 Seega on vaidlusalune vanne, mille on kohustatud andma eraturvaettevõtjate töötajad, väljaspool Itaaliat asuvate ettevõtjate jaoks takistus asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse teostamisele.
49 Mis puudutab Itaalia Vabariigi poolt täiendavalt esitatud ja avaliku korra kaitsmist käsitlevat põhjendust EÜ artiklitega 43 ja 49 tagatud vabaduste piiramise õigustamiseks, siis tuleb meenutada, et avaliku korra mõiste eeldab tõelist ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi. Nagu kõik erandid asutamislepingus sätestatud aluspõhimõtetest, tuleb ka avalikust korrast lähtuvat erandit tõlgendada kitsalt (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).
50 Ei saa ju järeldada, et muudes liikmesriikides kui Itaalia Vabariigis asuvad eraturvaettevõtjad võiksid asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust teostades ning selliseid töötajaid kasutades, kes ei ole andnud ustavusvannet Itaalia Vabariigile ja selle riigipeale, ohustada tõeliselt ja tõsiselt mõnda ühiskonna põhihuvi.
51 Eeltoodust lähtuvalt on Itaalia õigusnormidest tulenev vande andmise kohustus vastuolus EÜ artiklitega 43 ja 49.
52 Seega tuleb komisjoni poolt oma hagi toetuseks esitatud esimest etteheidet pidada põhjendatuks.
Teine etteheide, mis põhineb EÜ artikli 49 rikkumisel territoriaalse kehtivusega litsentsi omamise kohustuse tõttu
Poolte argumendid
53 Komisjoni meelest on kohustus hankida vastavalt tervikteksti artiklile 134 eelnev luba – mis kehtib ainult Itaalia territooriumi teataval osal –, selleks et osutada lihtsalt mõningaid eraturvateenuseid, teenuste osutamise vabaduse piirang EÜ artikli 49 tähenduses.
54 Niisuguseid piiranguid on võimalik õigustada ainult juhul, kui need vastavad ülekaalukale üldisele huvile, ja eriti juhul, kui sellist üldist huvi ei ole kaitstud eeskirjadega, mis teenuseosutaja suhtes juba tema asukohariigis kehtivad.
55 Itaalia Vabariik tugineb peamiselt EÜ artiklites 45 ja 55 ette nähtud erandite kohaldatavusele.
56 Täiendavalt väidab ta, et kuna vaidlusalune tegevusala ei ole ühtlustatud ja sellele ei kohaldata mingit vastastikuse tunnustamise korda, jääb vastuvõtva liikmesriigi asutustele õigus kehtestada teistes liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele riigisisese loa hankimise kohustus.
57 Lõpuks lisab Itaalia Vabariik, et igal juhul võtab pädev asutus oma praktikas loa andmise otsustamisel arvesse kohustusi, mis teenuseosutajatel nende päritoluriigis juba lasuvad.
Euroopa Kohtu hinnang
58 Väljakujunenud praktika kohaselt on siseriiklike õigusnormide näol tegemist teenuste osutamise vabaduse piiramisega EÜ artikli 49 tähenduses juhul, kui need normid seavad riigi territooriumil teises liikmesriigis asuva ettevõtja teenuste osutamise tingimuseks haldusasutuse loa väljastamise (vt eelkõige 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑43/93: Vander Elst, EKL 1994, lk I‑3803, punkt 15; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 35; 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑189/03: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2004, lk I‑9289, punkt 17, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑134/05: komisjon vs. Itaalia, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23).
59 Lisaks muudab teenuste osutamise vabaduse teostamise veelgi keerulisemaks loa territoriaalse kehtivuse piiramine, mis sunnib teenuseosutajat tervikteksti artikli 136 alusel taotlema luba igas provintsis, kus ta kavatseb tegutseda, kusjuures on kohane meelde tuletada, et Itaalia on jagatud 103 provintsiks (vt selle kohta 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑298/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I‑3129, punkt 64).
60 Sellest tuleneb, et niisugused õigusnormid, nagu on käesolevas kohtuasjas vaatluse all, on põhimõtteliselt vastuolus EÜ artikliga 49 ning on seega selle artikli kohaselt keelatud, välja arvatud juhul, kui neid õigustab ülekaalukas üldine huvi, ja lisaks eeldusel, et need on taotletavat eesmärki arvestades proportsionaalsed (vt selle kohta eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 24).
61 Kõigepealt tuleb märkida, et haldusasutuse eelneva loa või eelneva litsentsi nõue eraturvateenuste osutamise korral võib iseenesest vastata avaliku korra kaitsmise vajadusele, võttes arvesse selle tegevuse spetsiifilist iseloomu.
62 Ometi nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et takistus võib olla õigustatud üksnes juhul, kui esiletoodud üldist huvi ei ole veel kaitstud eeskirjadega, mis kehtivad teenuseosutaja suhtes tema asukohariigis (vt eespool viidatud 26. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 43).
63 Nii ei saa pidada taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikuks liikmesriigi kehtestatud meedet, mis sisuliselt dubleerib kontrolli, mis on juba läbi viidud teenuseosutaja asukohariigis.
64 Kuna käesoleval juhul ei näinud Itaalia õigusnormid ette, et litsentsi väljastamisel võetakse arvesse kohustusi, mis piiriülese teenuseosutaja suhtes juba tema asukohariigis kehtivad, ületavad siseriiklikud õigusnormid selle, mis on vajalik taotletava eesmärgi – tagada range kontroll asjaomase tegevusala üle – saavutamiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 38; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑171/02: komisjon vs. Portugal, EKL 2004, lk I‑5645, punkt 60; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 18, ja eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 25).
65 Mis puudutab Itaalia Vabariigi argumenti, mille kohaselt on olemas halduspraktika, mille alusel pädev asutus võtab loataotluste lahendamisel arvesse päritoluliikmesriigis kehtivaid kohustusi, siis tuleb märkida, et sellise praktika olemasolu ei ole tõendatud. Igal juhul nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et pelka halduspraktikat, mis on muudetav haldusasutuse suva alusel ja mida ei ole piisavalt avalikustatud, ei saa pidada asutamislepingust tulenevate kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 19).
66 Nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 44, ei ole EÜ artiklites 45 ja 55 ette nähtud erandid käesolevas asjas kohaldatavad.
67 Järelikult on teine etteheide, mis põhineb EÜ artikli 49 rikkumisel territoriaalse kehtivusega litsentsi omamise kohustuse tõttu, põhjendatud, kuna Itaalia õiguses puudub sõnaselge säte, mis kohustaks arvesse võtma asutamisliikmesriigis ette nähtud nõudeid.
Kolmas etteheide, mis põhineb EÜ artiklite 43 ja 49 rikkumisel litsentsi territoriaalse kehtivuse tõttu ja sellega, et kõnealuse litsentsi väljastamisel võetakse arvesse vastaval territooriumil juba tegutsevate ettevõtjate arvu ja suurust
68 Nagu käesoleva otsuse punktis 59 juba mainiti, tuleneb tervikteksti artiklist 136, et litsentsi omamine võimaldab eraturvateenust osutada üksnes territooriumil, mille jaoks see väljastati.
69 Sealjuures on prefekti ülesanne hinnata, kas asjaomasel territooriumil juba tegutsevate ettevõtjate arvu ja suurust arvesse võttes on otstarbekas litsentse väljastada.
Poolte argumendid
70 Komisjoni meelest kujutavad need sätted endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset piirangut asutamisvabadusele ja litsentsi kui sellise tõttu ka teenuste osutamise vabadusele.
71 Komisjon rõhutab veel, et prefekt loob selle ohu hindamisega, mida võib tekitada avalikule korrale eraturvasektori ettevõtjate liiga suur arv teataval territooriumil, mõnest teisest liikmesriigist pärit ettevõtja jaoks õiguskindlusetuse, ning lisab, et avalikule korrale ja julgeolekule esineva tõsise ja tõelise ohu kohta ei ole tõendeid esitatud.
72 Itaalia Vabariik kinnitab, et territoriaalne piirang ei ole vastuolus EÜ artikliga 43 ning on otseselt seotud avaliku korra kaitse hindamisega, mis on prefekti poolt litsentsi väljastamise tingimus. Antav hinnang põhineb tingimata konkreetse territooriumiga seotud asjaoludel, nagu teadmised organiseeritud kuritegevuse kohta teataval territooriumil.
73 Lõpuks väidab ta, et tuleb tagada, et eraturvaettevõtjad ei asuks asendama avalikku võimu.
Euroopa Kohtu hinnang
74 Itaalia Vabariik ei vaidlusta seda, et litsentsi territoriaalse kehtivuse piiratus kujutab endast nii asutamisvabaduse kui teenuste osutamise vabaduse piirangut käesoleva otsuse punktis 17 viidatud kohtupraktika tähenduses. Itaalia Vabariik viitab enda kaitseks peamiselt avaliku korra ja avaliku julgeoleku kaitsmisele, rõhutades, et tuleb välistada kohalike kuritegelike organisatsioonide infiltreerumine eraturvategevusse.
75 Itaalia Vabariigi poolt sellise piirangu õigustamiseks esitatud avaliku korraga seotud põhjuste osas tuleb märkida, võttes arvesse käesoleva otsuse punktis 49 meenutatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, et eeldades, et selliste organisatsioonide infiltreerumise oht on olemas, ei ole Itaalia Vabariik siiski väitnud ega tõendanud, et territoriaalse kehtivusega litsentside süsteem on ainus võimalik vahend selle ohu kõrvaldamiseks ja avaliku korra säilitamise tagamiseks.
76 Itaalia Vabariik ei ole tõendanud, et eraturvategevuse tõhusa kontrollimise tagamiseks on vajalik väljastada luba iga provintsi jaoks, kus mõne teise liikmesriigi ettevõtja kavatseb asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust teostades alustada kõnealust tegevust, kusjuures tuleb mainida, et see tegevus iseenesest ei ole selline, mis võiks avaliku korda rikkuda.
77 Itaalia Vabariigi kehtestatutest vähem piiravad meetmed, näiteks regulaarsete halduskontrollide sisseseadmine, võiksid territoriaalse piiranguta eelneva loa kõrval tagada sarnase tulemuse ja kontrolli eraturvategevuse üle, kuivõrd kõnealuse loa võib ka peatada või kehtetuks tunnistada, kui eraturvaettevõtjad ei täida oma kohustusi või kui rikutakse avalikku korda.
78 Samuti ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt ei tohi lubada liiga suurel arvul välismaistel ettevõtjatel eraturvavaldkonnas tegutsemiseks Itaaliasse siirduda või oma teenuseid Itaalia eraturvateenuste turul pakkuda, et kõnealused ettevõtjad ei asendaks avalikku julgeolekut tagavat asutust, kuna kõnealune tegevus ei ole samasugune kui avaliku võimu teostamisega kaasnev tegevus, nagu juba leiti käesoleva otsuse punktis 40.
79 Järelikult ei ole kõnealustest õigusnormidest tulenevad asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud õigustatud.
80 Seega on põhjendatud ka kolmas etteheide, mis põhineb EÜ artiklite 43 ja 49 rikkumisel litsentsi territoriaalse kehtivuse tõttu.
Neljas etteheide, mis põhineb EÜ artikli 49 rikkumisel kohustuse tõttu omada tegevuskohta igas provintsis, kus eraturvategevusega tegeletakse
81 Tervikteksti ja rakendusmääruse rakendamisest tuleneb eraturvaettevõtjate kohustus omada tegevuskohta igas provintsis, kus nad kavatsevad tegutseda.
Poolte argumendid
82 Komisjon väidab, et kõnealune kohustus on teenuste osutamise vabaduse piirang, mida ei õigusta ükski ülekaalukas üldine huvi.
83 Itaalia Vabariik ei eita prefektide kõnealust praktikat ega sellest tulenevat teenuste osutamise vabaduse piiramist, kuid väidab, et kohustus omada sellist tegevuskohta või ruume peab tagama vannutatud eraturvatöötajate tegevuspiirkonna ja litsentsiomaniku juhtimis-, korraldus- ja kontrolliülesannete täitmise mõistliku läheduse.
Euroopa Kohtu hinnang
84 Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt läheb turvaettevõtja kohustus omada tegevuskohta liikmesriigis, kus teenust osutatakse, otseselt vastuollu teenuste osutamise vabadusega, kuna see muudab teises liikmesriigis asuval teenuste osutajal võimatuks osutada teenuseid selles riigis (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 27, ja 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 43 ning viidatud kohtupraktika).
85 Vaidlust ei ole selle üle, et käesolevas kohtuasjas kõne all olev praktika kujutab endast EÜ artikliga 49 tagatud teenuste osutamise vabaduse takistust, mis on üldjuhul keelatud, nagu tunnistab ka Itaalia Vabariik.
86 Teenuste osutamise vabaduse sellist piirangut ei saa õigustada, kui ei ole täidetud käesoleva otsuse punktis 18 mainitud nõuded, kuna tegevuskohta puudutav tingimus ületab selle, mis on vajalik, et saavutada taotletav eesmärk, milleks on eraturvategevuse tõhusa kontrolli tagamine.
87 Tegevuskoha olemasolu kõnealuse riigi igas provintsis, kus ettevõtja kavatseb teenuste osutamise vabadust teostades tegutseda, ei saa kuidagi olla eraturvategevuse kontrollimise eeltingimus. Loa andmise kord ja sellest tulenevad kohustused on eeldusel – nagu märgiti käesoleva otsuse punktis 62 –, et selle loa saamiseks esitatud tingimused ei dubleeri samaväärseid tingimusi, mis piiriülene teenuseosutaja on oma asukoha liikmesriigis juba täitnud, eraturvategevuse kontrollimise eesmärgi saavutamiseks piisavad (vt selle kohta 11. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑496/01: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I‑2351, punkt 71).
88 Seega tuleb tõdeda, et kuna Itaalia Vabariik kohustas teenuseosutajaid omama tegevuskohta igas provintsis, kus eraturvategevusega tegeletakse, rikkus ta EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.
89 Järelikult tuleb neljanda etteheitega nõustuda.
Viies etteheide, mis põhineb EÜ artikli 49 rikkumisel eraturvaettevõtjate töötajate kohustuse tõttu hankida luba
90 Tervikteksti artikli 138 alusel kehtib vannutatud eraturvatöötaja tegevuse suhtes teatav hulk tingimusi. Lisaks peab prefekt eraturvatöötajate nimetamise heaks kiitma.
Poolte argumendid
91 Komisjoni meelest on sellise loa kehtestamine teistes liikmesriikides asuvate eraturvaettevõtjate töötajate jaoks vastuolus EÜ artikliga 49, kuna siseriiklikud õigusnormid ei võta arvesse iga vannutatud eraturvatöötaja suhtes päritoluliikmesriigis teostatud kontrolle.
92 Itaalia Vabariik kinnitab, et seda etteheidet saab analüüsida üksnes töötajate vaba liikumise aspektist. Lisaks kordab ta oma kaitseargumente, mis ta esitas juba EÜ artikli 55 alusel seoses huvitatud isikute osalemisega avaliku võimu teostamisel.
Euroopa Kohtu hinnang
93 Euroopa Kohus on juba leidnud, et tingimus, mille kohaselt peavad eraturvaettevõtja töötajad taotlema vastuvõtvas liikmesriigis uut eriluba, kujutab endast selle ettevõtja teenuste osutamise vabaduse põhjendamatut piiramist EÜ artikli 49 tähenduses, kuivõrd see tingimus ei võta arvesse päritoluliikmesriigis juba teostatud kontrolli ega järelevalvet (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 66; kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 30, ja 26. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 55).
94 Sellise olukorraga ongi tegemist tervikteksti puhul. Seega, kuna Itaalia Vabariigi argument EÜ artikli 55 kohaldamise kohta ei ole asjassepuutuv, nagu seda juba eespool tõendati, on viies etteheide samuti põhjendatud.
Kuues etteheide, mis põhineb EÜ artiklite 43 ja 49 rikkumisel töötajate arvu puudutavate tingimuste kehtestamise tõttu
Poolte argumendid
95 Komisjoni sõnul näeb rakendusmääruse artikkel 257 ette, et igal eraturvaettevõtjal peab olema minimaalne ja/või maksimaalne arv vannutatud eraturvatöötajaid.
96 Komisjon esitab ka kolm erinevate provintside prefektide väljastatud luba, milles mainitakse eraturvaettevõtjate poolt tööle võetud turvatöötajate arvu.
97 Ta leiab, et eraturvaettevõtjate haldamine on tõsiselt raskendatud, kuna esiteks kuulub litsentsitaotluse kohustuslike andmete hulka töötajate täpne arv igas provintsis asuvas tegevuskohas ja teiseks peab prefekt heaks kiitma töötajate arvu mis tahes muutused. Niisugune koorem on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne takistus nii asutamisõiguse kui ka teenuste osutamise vabaduse teostamisele.
98 Itaalia Vabariik väidab, et ainus õigusaktidega kehtestatud kohustus puudutab vajadust teavitada prefekti töötajate koosseisust, et võimaldada avalikku julgeolekut tagaval asutusel teada kindlal territooriumil teenuseid osutavate relvastatud isikute arvu vajaliku kontrolli teostamise eesmärgil.
99 Itaalia Vabariik lisab, et prefekti lubades, mida komisjon esitas näitena, võetakse arvesse ainult eraturvaettevõtjate juhtkondade poolt deklareeritud töötajaid ega kehtesta iseenesest ühtegi kohustust.
Euroopa Kohtu hinnang
100 Vaidlust ei ole selle üle, et vastavalt rakendusmääruse artiklile 257 tuleb ettevõtja tegevuse mis tahes erisusest või muudatusest, eriti töötavate turvatöötajate arvu muutumisest prefekti teavitada ja saada temalt vastav luba. Eraturvavaldkonnas tegutsemiseks vajalik prefekti luba antakse eelkõige töötajate nimekirja osas.
101 Selline nõue võib kaudselt viia selleni, et keelatakse suurendada või vähendada eraturvaettevõtjate poolt tööle võetud isikute arvu.
102 See võib aga mõjutada välismaiste ettevõtjate juurdepääsu Itaalia eraturvateenuste turule. Võttes arvesse seda, milliseid piiranguid see seab ettevõtja õigusele korraldada ja juhtida oma tegevust ning millised tagajärjed see toob kaasa kulude osas, võivad välismaised eraturvaettevõtjad loobuda teiseste tegevuskohtade rajamisest või tütarettevõtjate asutamisest Itaalias või oma teenuste pakkumisest Itaalia turul.
103 EÜ artiklitega 43 ja 49 tagatud vabaduste piiramise õigustamiseks Itaalia Vabariigi poolt esitatud põhjenduse osas tuleb tõdeda, et kohustust taotleda ettevõtja tegevuse iga muudatuse kohta prefekti luba ei saa pidada a priori sobimatuks, et saavutada asjaomase tegevuse tõhusa kontrolli eesmärk, milleks see kohustus on ette nähtud (vt selle kohta eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 59).
104 Itaalia Vabariik ei ole siiski õiguslikult piisavalt tõendanud, et töötajate arvu kindlaksmääramise kontrollimine, mida kehtiv õigus nõuab, on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.
105 Järelikult tuleb kuuenda etteheitega nõustuda.
Seitsmes etteheide, mis põhineb EÜ artiklite 43 ja 49 rikkumisel kohustuse tõttu deponeerida tagatis hoiukassas
106 Vastavalt tervikteksti artiklile 137 on eraturvaettevõtja kohustatud riigikassa provintsi osakonnas deponeerima hoiukassa kasuks tagatise, mille summa määrab kindlaks prefekt, igas provintsis, kus tal on lubatud tegutseda. Tagatis peab võimaldama tagada haldustrahvide tasumise juhul, kui ei täideta litsentsi saamiseks kehtestatud tingimusi.
Poolte argumendid
107 Komisjoni meelest seab see tingimus täiendava majandusliku koormuse ettevõtjatele, kelle peamine tegevuskoht ei ole Itaalias, kuivõrd Itaalia õigus ei võta arvesse samasugust kohustust, mis võib päritoluliikmesriigis juba olemas olla.
108 Itaalia Vabariik märgib, et kuna eraturvategevust ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, saab vaid juhtumipõhiselt arvestada võimalusega, et teises liikmesriigis asuv ettevõtja on päritoluliikmesriigis võib-olla juba andnud piisava tagatise Itaalia hoiukassaga analoogsele krediidiasutusele.
Euroopa Kohtu hinnang
109 Euroopa Kohus on juba eraturvateenuste valdkonnas leidnud, et kohustus deponeerida tagatis hoiukassas võib takistada asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse teostamist EÜ artiklite 43 ja 49 tähenduses või muuta selle vähem atraktiivseks, kuna see kohustus muudab teenuste osutamise või tütarettevõtja asutamise või teisese tegevuskoha rajamise teistes liikmesriikides asuvatele eraturvaettevõtjatele kulukamaks kui neile, kes asuvad sihtliikmesriigis (vt eespool viidatud 26. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 41).
110 Tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas tuleb tagatise deponeerimise kohustust täita igas provintsis, kus ettevõtja soovib tegutseda.
111 Selline takistus võib olla õigustatud üksnes juhul, kui esiletoodud üldist huvi – st huvi anda Itaalia ametivõimude käsutusse summa, mis tagab kõikide kehtivast siseriiklikust õigusest tulenevate avalik-õiguslike kohustuste täitmise – ei ole veel kaitstud eeskirjadega, mis kehtivad teenuseosutaja suhtes tema asukohariigis.
112 Itaalia asjaomased õigusnormid nõuavad tagatise deponeerimist, võtmata arvesse tagatist, mis võib olla juba antud päritoluliikmesriigis.
113 Samas nähtub Itaalia Vabariigi märkustest, et pädevad prefektuurid võtavad praktikas juhtumipõhiselt arvesse tagatisi, mis on deponeeritud teiste liikmesriikide hoiukassaga analoogsetes krediidiasutustes.
114 Selle praktikaga tunnistab Itaalia Vabariik ise, et uue tagatise deponeerimine igas provintsis, kus mõnest teisest liikmesriigist pärit ettevõtja kavatseb asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust teostades tegutseda, ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.
115 Neil asjaoludel on seitsmes etteheide põhjendatud.
Kaheksas etteheide, mis põhineb EÜ artikli 49 rikkumisel hindade üle halduskontrolli kehtestamise tõttu
116 Vastavalt rakendusmääruse artiklile 257 on prefekti ülesanne kiita heaks tasumäärad, mida ettevõtjad kohaldavad mis tahes eraturvateenusele. Tasumäärade muutmine peab olema samadel tingimustel heaks kiidetud.
117 Siseministri 8. novembri 1999. aasta ringkirjast nr 559/C. 4770.10089. D nähtub, et prefektid määravad kindlaks iga teenuseliigi seaduslikud tasumäärad ja nende lubatud erinevuse määra, mida väljendatakse protsentides ja mille piires iga ettevõtja võib vabalt valida iga teenuse jaoks oma tasumäära.
118 Prefektid peavad enne tasumäärade heakskiitmist kindlaks tegema, et välja pakutud tasumäärad jäävad kõnealustesse piiridesse. Kui neid piire ei järgita, peab ettevõtte juhtkond mittevastavate tasumäärade kehtestamist põhjendama ning prefektidel tuleb kontrollida, kas ettevõtjad võivad sellel alusel tegutseda. Kui viimati mainitud tingimuse täitmist ei saa täiesti kindlalt tuvastada, ei kiideta tasumäärasid heaks ja sellest tulenevalt ei saa ka litsentsi väljastada.
Poolte argumendid
119 Komisjon leiab, et kõnealused õigusnormid ei ole kooskõlas teenuste osutamise vabadusega. Võttes arvesse sellist hindade kontrolli, takistavad Itaalias kehtivad tasumäärad teises liikmesriigis asuval teenuseosutajal Itaalia turule tulla või pakkuda oma teenuseid soodsama hinnaga kui tema konkurentide hinnad Itaalias või pakkuda kallemaid teenuseid, mis on seevastu suure lisaväärtusega ja seega konkurentsivõimelisemad.
120 Niisugused õigusnormid kujutavad endast meedet, mis võib piirata juurdepääsu eraturvateenuste turule, takistades tõhusat hinnakonkurentsi.
121 Itaalia Vabariik väidab, et vaidlusalused õigusnormid on õigustatud vajadusega vältida teenuste osutamist liiga madalate hindadega, mis tooks vältimatult kaasa teenuste kvaliteedi alanemise, mis võib seada ohtu mitte ainult tarbijate tavapäraste ootuste täitmise, vaid ka avaliku julgeolekuga seotud põhihuvide kaitse.
Euroopa Kohtu hinnang
122 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikliga 49 vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamine, mille toimel muutub teenuste osutamine liikmesriikide vahel raskemaks kui teenuste osutamine ainult ühe liikmesriigi siseselt (vt eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 70).
123 Euroopa Kohus on kohustuslike miinimumtasumäärade osas juba leidnud, et õigusnormid, mis sisaldavad absoluutset keeldu kalduda lepinguga kõrvale miinimumtasust, mis on kindlaks määratud advokaadi tasumääradega teenuste osas, mis esiteks hõlmavad õigusteenuseid ja mida teiseks osutavad vaid advokaadid, kujutavad endast EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I‑11421, punkt 70, ja eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 71).
124 Käesolevas kohtuasjas annab otsuse punktis 117 viidatud ringkiri nr 559/C. 4770.10089. D prefektidele otsustusõiguse viitehindade kindlaksmääramisel ja ettevõtjate väljapakutud tasumäärade heakskiitmisel, kusjuures tasumäärade heaks kiitmata jätmine välistab litsentsi väljastamise.
125 Tasumäärade kehtestamise vabaduse selline piiramine raskendab Itaalias oma teenuseid pakkuda soovivate teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate juurdepääsu Itaalia eraturvateenuste turule. Kõnealune piirang jätab esiteks ettevõtjad ilma võimalusest tekitada kindlaksmääratud tasumääradest madalamate tasumäärade pakkumisega tõhusat konkurentsi püsivalt Itaalias asuvatele ettevõtjatele, kellel on seetõttu kliendibaasi loomiseks paremad võimalused kui välismaal asuvatel ettevõtjatel (vt selle kohta eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 72 ja viidatud kohtupraktika). Teiseks takistab see piirang teistes liikmesriikides asuvatel ettevõtjatel arvutada oma teenuste tasumääradesse teatavaid kulusid, mida Itaalias asuvad ettevõtjad ei pea kandma.
126 Ettevõtjatele võimaldatud hindade kõikumisruum ei heasta tasumäärade kehtestamise vabaduse piiramisega kaasnevaid tagajärgi.
127 Järelikult on tuvastatud EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse piirang.
128 Mis puudutab Itaalia Vabariigi esitatud põhjendusi selle piirangu õigustamiseks, siis kõnealune liikmesriik ei ole esitanud materjale, mis tõendaksid hindade kindlaksmääramise korraga kaasnevaid positiivseid tagajärgi osutatud teenuste kvaliteedile ega avalikule julgeolekule.
129 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et kaheksas etteheide on põhjendatud.
130 Eeltoodut silmas pidades tuleb tõdeda, et kuna Itaalia Vabariik sätestas terviktekstis:
– et eraturvatöötajana võib tegutseda vaid Itaalia Vabariigile eelnevalt ustavusvande andmise korral, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et teises liikmesriigis asuvad teenuseosutajad võivad eraturvavaldkonnas tegutseda vaid pärast prefektilt territoriaalse kehtivusega loa saamist, ilma et võetaks arvesse kohustusi, mis lasuvad teenuseosutajatel juba nende päritoluliikmesriigis, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi,
– et nimetatud loa territoriaalne kehtivus on piiratud ja selle andmine sõltub vastaval territooriumil juba tegutsevate eraturvaettevõtjate arvust ja suurusest, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et eraturvaettevõtjatel peab olema tegevuskoht igas provintsis, kus nad tegutsevad, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi,
– et ettevõtjate töötajatel peab olema isiklik luba turvavaldkonnas tegutsemiseks, ilma et võetaks arvesse päritoluliikmesriigis juba teostatud kontrolli ja järelevalvet, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi,
– et eraturvaettevõtjatel peab loa saamiseks olema minimaalne ja/või maksimaalne arv töötajaid, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et samad ettevõtjad peavad deponeerima tagatise hoiukassas, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et eraturvateenuste hinnad kehtestatakse kindlaksmääratud hinnavahemikus prefekti loal, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
131 Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Itaalia Vabariik sätestas avalikku julgeolekut käsitlevate seaduste terviktekstis (Testo unico delle leggi di pubblica sicurezza), mis on heaks kiidetud 18. juuni 1931. aasta kuningliku dekreediga nr 773 ja mida on muudetud, et:
– et eraturvatöötajana võib tegutseda vaid Itaalia Vabariigile eelnevalt ustavusvande andmise korral, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et teises liikmesriigis asuvad teenuseosutajad võivad eraturvavaldkonnas tegutseda vaid pärast Prefettolt territoriaalse kehtivusega loa saamist, ilma et võetaks arvesse kohustusi, mis lasuvad teenuseosutajatel juba nende päritoluliikmesriigis, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi,
– et nimetatud loa territoriaalne kehtivus on piiratud ja selle andmine sõltub vastaval territooriumil juba tegutsevate eraturvaettevõtjate arvust ja suurusest, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et eraturvaettevõtjatel peab olema tegevuskoht igas provintsis, kus nad tegutsevad, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi,
– et ettevõtjate töötajatel peab olema isiklik luba turvavaldkonnas tegutsemiseks, ilma et võetaks arvesse päritoluliikmesriigis juba teostatud kontrolli ega järelevalvet, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi,
– et eraturvaettevõtjatel peab loa saamiseks olema minimaalne ja/või maksimaalne arv töötajaid, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et samad ettevõtjad peavad deponeerima tagatise hoiukassas, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi,
– et eraturvateenuste hinnad kehtestatakse kindlaksmääratud hinnavahemikus Prefetto loal, on Itaalia Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Allkirjad