EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
26. veebruar 2015(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/84/EÜ – Artikkel 1 – Intellektuaalomand – Algupärase kunstiteose müük enampakkumisel – Algupärase teose autori edasimüügitasuõigus – Edasimüügi eest makstava autoritasu võlgnik – Ostja või müüja – Kokkuleppimine teisiti, kui on seaduses ette nähtud
Kohtuasjas C‑41/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour de cassation’i (Prantsusmaa) 22. jaanuari 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. jaanuaril 2014, menetluses
Christie’s France SNC
versus
Syndicat national des antiquaires,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud K. Jürimäe, J. Malenovský (ettekandja), M. Safjan ja A. Prechal,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Christie’s France SNC, esindajad: advokaadid D. Théophile ja A. Rios,
– Syndicat national des antiquaires, esindajad: advokaadid G. Lesourd ja B. Edelman,
– Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja F.‑X. Bréchot,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja J. Samnadda,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/84/EÜ algupärase kunstiteose autori õiguse kohta saada hüvitist edasimüügi korral (ELT L 272, lk 32; ELT eriväljaanne 17/01, lk 240) artikli 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Christie’s France SNC (edaspidi „Christie’s France”) ja Syndicat national des antiquaires’i (edaspidi „SNA”) vahelises vaidluses müügilepingu tüüptingimustesse lisatud sellise tingimuse kehtivuse üle, mille kohaselt Christie’s France saab ostjalt edasimüügi eest makstava autoritasu summaga võrdväärse summa (edaspidi „vaidlusalune tingimus”).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2001/84 põhjendused 3, 4, 9, 10, 13–15, 18 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) [Edasimüügitasuõigus] peab kindlustama, et maalikunsti- ja graafikateose ja skulptuurteose autorid saavad kasu oma algupärase kunstiteose majanduslikust edust. [...]
(4) [Edasimüügitasuõigus] on autoriõiguse lahutamatu osa ning oluline autorite eesõigus. Sellise õiguse kehtestamisega kõikides liikmesriikides luuakse teose loojatele piisav ja ühetaoline kaitsetase.
[...]
(9) [Edasimüügitasuõigus] on praegu sätestatud suurema osa liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides. Olemasolevates seadustes esineb teatavaid erinevusi eelkõige hõlmatud teoste, autoritasu saama õigustatud isikute ringi, kohaldatava tasumäära, autoritasuga hõlmatud tehingute ning nende arvutamise aluste osas. […] Nimetatud õigus on seega tegur, mis soodustab konkurentsi kahjustamist ning müügitegevuse ümberpaiknemist ühenduses.
(10) Sellised erinevused [edasimüügitasuõiguse] olemasolu ja selle kohaldamise alal liikmesriikides kahjustavad vahetult asutamislepingu artiklis 14 sätestatud siseturu nõuetekohast toimimist kunstiteoste osas. Sellises olukorras on asjakohane õiguslik alus asutamislepingu artikkel 95.
[...]
(13) Olemasolevad õigusaktide erinevused tuleb kõrvaldada, kui need kahjustavad siseturu toimimist, ning takistada selliste uute erinevuste teket. Samas ei ole vaja kõrvaldada ega takistada selliste erinevuste teket, mis eeldatavalt ei mõjuta siseturu toimimist.
(14) [...] Erinevused siseriiklike [edasimüügitasuõigusega] seotud sätete vahel kahjustavad konkurentsi, tingivad müügitegevuse ümberpaiknemise ühenduses ning toovad kaasa kunstnike ebavõrdse kohtlemise sõltuvalt sellest, kus nende teoseid müüakse. [...]
(15) Siseriiklike sätete erinevuste ulatust silmas pidades on seetõttu tarvis vastu võtta ühtlustavad meetmed, et kõrvaldada liikmesriikide õigusaktide vahel erinevused valdkondades, kus sellised erinevused võivad põhjustada või säilitada kahjustatud konkurentsitingimusi. Siiski ei ole tarvis ühtlustada kõiki liikmesriikide õigusaktide [edasimüügitasuõigust] käsitlevaid sätteid ning võimalikult suure siseriikliku otsustusruumi jätmiseks piisab, kui ühtlustamine piirdub nende siseriiklike sätetega, mis kõige vahetumalt mõjutavad siseturu toimimist.
[...]
(18) [Edasimüügitasuõiguse] kohaldamisala tuleks laiendada kõikidele edasimüügitehingutele, välja arvatud tehingud, mille poolteks on isiklikes huvides tegutsevad isikud ning milles ei osale elukutselised kunstiturul tegutsejad. [...]
[...]
(25) Isik, kes peab tasuma autoritasu, peaks üldjuhul olema müüja. Liikmesriikidel tuleks võimaldada teha sellest põhimõttest erandeid seoses maksmiskohustusega. Müüja on isik või ettevõtja, kelle nimel müügitehing teostatakse.”
4 Direktiivi artikkel 1 „[Edasimüügitasuõigus] sisu” sätestab:
„1. Liikmesriigid annavad algupärase kunstiteose autorile võõrandamatu ning juba ette loovutamatu õigusena [edasimüügitasuõiguse] saada pärast teose esmast üleandmist autori poolt müügihinnal põhinevat autoritasu teose igakordse müügi puhul.
2. Lõikes 1 nimetatud õigust kohaldatakse kõikidele müügitehingutele, milles müüjate, ostjate või vahendajatena osalevad elukutselised kunstiturul tegutsejad, näiteks oksjonikorraldajad, kunstigaleriid või kunstiteoste vahendajad üldiselt.
[...]
4. Autoritasu tasub müüja. Liikmesriigid võivad sätestada, et lõikes 2 nimetatud füüsilistest või juriidilistest isikutest keegi teine peale müüja vastutab autoritasu maksmise eest üksi või koos müüjaga.” [täpsustatud tõlge]
Prantsuse õigus
5 Direktiivi 2001/84 artikkel 1 võeti Prantsuse õigusesse üle 1. augusti 2006. aasta seadusega nr 2006-961 loi relative au droit d’auteur et aux droits voisins dans la société de l’information (seadus autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta infoühiskonnas) (Journal officiel de la République française, 3.8.2006, lk 11 529).
6 Prantsuse intellektuaalomandi koodeksi artikkel L. 122-8 on pärast selle seaduse jõustumist sätestatud järgmiselt:
„Algupärase kunstiteose autoril on võõrandamatu õigus saada pärast tema või tema õigusjärglase poolt teose esmakordset võõrandamist teose igakordse müügi korral müügitulust autoritasu, kui müüjate, ostjate või vahendajatena osaleb elukutseline kunstiturul tegutseja. [...]
Edasimüügitasu maksab müüja. Tasu maksmise eest vastutab müügis osalev elukutseline kunstiturul tegutseja ja kui müük toimub kahe elukutselise tegutseja vahel, on see kohustus müüjal. [...]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
7 Christie’s France on rahvusvahelise äriühingu Christie’s Prantsuse tütarettevõtja, kes tegeleb kunstiteoste vabatahtliku avalikul enampakkumisel müügiga. Ta korraldab regulaarselt kunstiteoste müüke, milles ta osaleb müüjate nimel. Teatavate müügitehingute pealt tuleb koguda edasimüügitasu. Christie’s France on näinud oma müügilepingu tüüptingimustes ette vaidlusaluse tingimuse, mis võimaldab tal koguda müüja jaoks ja tema nimel kõigilt lõpphindadelt, millelt tuleb maksta edasimüügitasu ja mis on tähistatud tema kataloogis sümboliga λ, edasimüügi eest makstava autoritasu summaga võrdväärse summa, mille ta seejärel kohustub kandma üle autoritasu kogumise eest vastutavale organisatsioonile või kunstnikule endale.
8 SNA on ühing, mille liikmed tegutsevad samal turul kui Christie’s France ning seega konkureerivad viimasega selle ühingu sõnul.
9 SNA leiab, et aastatel 2008 ja 2009 toimunud müükides pandi vaidlusaluse tingimusega edasimüügitasu maksmise kohustus ostjale ning see kujutab endast kõlvatut konkurentsi, millega rikuti intellektuaalomandiseadustiku artikli L. 122-8 sätteid. Seetõttu esitas SNA Christie’s France’i vastu hagi, milles palus tuvastada vaidlusaluse tingimuse tühisuse.
10 Tribunal de grande instance de Paris jättis 20. mai 2011. aasta otsusega hagi rahuldamata, leides, et edasimüügi eest makstava autoritasu maksmise kohustuse jaotamine ei ole iseenesest kõlvatu konkurents.
11 SNA esitas selle otsuse peale Cour d’appel de Paris’le apellatsioonkaebuse. Viimane leidis esiteks, et edasimüügitasu on mõeldud selleks, et teatava teose müügist tulu teeninud müüja maksaks autorile tasu, kuna algne tasu teose esimesel võõrandamisel võis olla väga tagasihoidlik, arvestades teose hiljem suurenenud väärtust. Teiseks läheks Cour d’appeli sõnul direktiivi 2001/84 sätetes ettenähtust teisiti kokku leppimine vastuollu direktiivi eesmärgiga, milleks on tagada edasimüügitasu ühtlustamine. Seetõttu tunnistas Cour d’appel de Paris vaidlusaluse tingimuse kehtetuks.
12 Christie’s France esitas kassatsioonkaebuse, väites eelkõige, et direktiiv 2001/84 sätestab ilma igasuguse täpsustuse või piiranguta, et edasimüügitasu maksmise kohustus on müüjal ning seega ei välista see lepingus autoritasu maksmise kohustuse ülekandmises kokkuleppimist.
13 Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2001/84] artikli 1 lõikes 4 sätestatud normi, millega pannakse edasimüügitasu maksmise kohustus müüjale, tuleb tõlgendada nii, et see kulu jääb lõplikult viimase kanda, ilma et oleks võimalik teisiti kokku leppida?”
Eelotsuse küsimuse analüüs
14 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/84 artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega nähakse ette, et müüja kannab lõplikult ja igal juhul edasimüügitasu kulu, või on võimalik teisiti kokku leppida.
15 Esiteks tuleb meenutada, et direktiivi 2001/84 vastuvõtmise eesmärk on muu hulgas tagada, et maalikunsti‑, graafika‑ ja skulptuurteose autorid saavad oma algupärase kunstiteose majanduslikust edust kasu, nagu nähtub selle põhjendustest 3 ja 4 (vt selle kohta kohtuotsus Fundación Gala‑Salvador Dalí ja VEGAP, C‑518/08, EU:C:2010:191, punkt 27).
16 Nagu direktiivi 2001/84 põhjendustest 13 ja 14 nähtub, on selle eesmärk ka kõrvaldada õigusaktide vahelised erinevused, mis toovad kaasa kunstnike ebavõrdse kohtlemise sõltuvalt sellest, kus nende teoseid müüakse.
17 Nende eesmärkide täitmise tagamiseks peavad liikmesriigid direktiivi artikli 1 lõike 1 alusel andma autorile võõrandamatu ning juba ette loovutamatu õigusena määratletud edasimüügitasuõiguse, millega tagatakse autoritele müügihinnal põhineva autoritasu kaudu teose igakordse müügi eest teatav sissetulek.
18 Sellega seoses tuleb märkida, et kuna direktiiv 2001/84 kohustab liikmesriike nägema ette edasimüügi eest makstava autoritasu, vastutavad sellise tasu tegeliku kogumise eest liikmesriigid, vastasel korral jääksid direktiivi asjaomased sätted kasuliku mõjuta (vt analoogia alusel kohtuotsus Stichting de Thuiskopie, C‑462/09, EU:C:2011:397, punkt 34).
19 Liikmesriikide see vastutus tähendab samuti, et nemad ainukesena saavad direktiiviga 2001/84 määratletud olukorras kindlaks määrata isiku, kellel on autoritasu maksmise kohustus.
20 Nimetatud direktiivi põhjendusest 4 tuleneb, et vaja on luua teose loojatele piisav ja ühetaoline kaitsetase. Sellise kaitsetaseme tagamine eeldab aga just seda, et edasimüügitasu maksma kohustatud isik oleks kindlaks määratud liikmesriikide õigusnormides nende endi poolt.
21 Sellega seoses on direktiivi 2001/84 artikli 1 lõikes 4 koostoimes põhjendusega 25 märgitud, et isik, kes peab tasuma autoritasu, peaks üldjuhul olema müüja.
22 See lahendus on seda asjakohasem, arvestades asjaolu, et edasimüügitehingus saab tehingu tulemusel müügihinna tavaliselt müüja.
23 Samas tuleneb direktiivi 2001/84 artikli 1 lõike 4 teisest lausest koostoimes põhjendusega 25, et liikmesriigid võivad teha erandi põhimõttest, et tasu maksma kohustatud isik on müüja, kuid määrates, et kohustatud isik on muu isik, kes üksi või koos müüjaga on selle eest vastutav, on tema valik piiratud.
24 Selles osas täpsustab direktiivi 2001/84 artikli 1 lõige 4, et juhul kui liikmesriik otsustab näha ette, et kohustatud isik on keegi teine peale müüja, peab ta tema valima direktiivi artikli 1 lõikes 2 nimetatud elukutseliste kunstiturul tegutsejate seast, kes osalevad direktiivi 2001/84 kohaldamisalasse kuuluvas edasimüügitehingus müüja, ostja või vahendajana.
25 Teiseks, kui direktiivi 2001/84 artikli 1 lõike 4 teatavat, näiteks hispaania-, prantsus-, itaalia- või portugalikeelset versiooni võib mõista nii, et neis versioonides eristatakse ühelt poolt isikut, kes vastutab autorile tasu maksmise eest, ning teiselt poolt isikut, kes peab lõplikult selle kulu kandma, siis tuleb märkida, et selle sätte muudes keeleversioonides, nagu taani, saksa, inglise, rumeenia ja rootsi keeles ei ole sellist eristust tehtud.
26 Liidu õiguse sätte ühetaolise tõlgendamise vajadus eeldab, et sätte keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (vt selle kohta kohtuotsused DR ja TV2 Danmark, C‑510/10, EU:C:2012:244, punkt 45, ning Bark, C‑89/12, EU:C:2013:276, punkt 40).
27 Mis puutub direktiivi 2001/84 artikli 1 lõike 4 konteksti, siis tuleb märkida, et kuigi direktiivi põhjendustest 9, 10 ja 25 nähtuvalt on selles sättes täpsustatud teatavaid elemente seoses hõlmatud teoste, edasimüügitasu saama õigustatud isikute ringi, kohaldatava tasumäära, autoritasuga hõlmatud tehingute, selle tasu arvutamise aluse ja seda maksma kohustatud isikutega, ei ole selles nimetatud, kes peab lõplikult kandma autorile edasimüügi eest makstava autoritasu maksmise kulu.
28 Selle lünga tõlgendamiseks tuleb arvestada direktiivi 2001/84 eesmärke. Kui direktiiviga soovitakse eelkõige kõrvaldada kunstituru konkurentsimoonutused, on sellele eesmärgile seatud direktiivi põhjendustes 13 ja 15 ette nähtud piirid.
29 Eelkõige nähtub neist põhjendustest, et ei ole vaja kõrvaldada siseriiklike õigusnormide selliseid erinevusi, mis eeldatavalt ei mõjuta siseturu toimimist, ning võimalikult suure siseriikliku otsustusruumi jätmiseks piisab, kui ühtlustamine piirdub nende siseriiklike sätetega, mis kõige vahetumalt mõjutavad siseturu toimimist (vt selle kohta kohtuotsus Fundación Gala-Salvador Dalí ja VEGAP, EU:C:2010:191, punktid 27 ning 31).
30 Ent kuigi selliselt piiritletud eesmärgi täitmine nõuab, et oleks nähtud ette, kes vastutab autorile edasimüügi eest makstava autoritasu maksmise eest, nagu ka normid, mille alusel määratakse kindlaks autoritasu summa, ei kehti sama küsimuse kohta, kes kannab lõplikult asjaomase kulu.
31 Tõsi, kohe ei saa välistada, et viimati nimetatud element võib siseturu toimimist teataval määral moonutada, kuid selline mõju siseturule on igal juhul üksnes kaudne, kuna selle tekitavad lepingulised kokkulepped, mis on sõlmitud sõltumatult edasimüügi eest makstava autoritasu maksmisest, milleks on seda tasu maksma kohustatud isik jätkuvalt kohustatud.
32 Sellest tulenevalt ei ole direktiiviga 2001/84 vastuolus see, et liikmesriik võtab vastu õigusakti, milles on nähtud ette, et müüja või tehingus vahendajana osalev elukutseline kunstiturul tegutseja on autoritasu maksma kohustatud isik, kui nad lepivad edasimüügi käigus muu isikuga, kaasa arvatud ostjaga kokku, et viimane kannab lõplikult autorile edasimüügi eest makstava autoritasu maksmise kulu, tingimusel et selline lepinguline kokkulepe ei mõjuta mingil viisil autorile tasu maksva isiku kohustusi ja vastutust autori suhtes.
33 Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2001/84 artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui edasimüügitasu siseriikliku õigusakti alusel maksma kohustatud isik, olgu see müüja või tehingus osalev elukutseline kunstiturul tegutseja, võib leppida muu isikuga, kaasa arvatud ostjaga kokku, et viimane kannab lõplikult, täielikult või osaliselt edasimüügitasu kulu, tingimusel et selline lepinguline kokkulepe ei mõjuta mingil viisil autorile tasu maksva isiku kohustusi ja vastutust autori suhtes.
Kohtukulud
34 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/84/EÜ algupärase kunstiteose autori õiguse kohta saada hüvitist edasimüügi korral artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui edasimüügitasu siseriikliku õigusakti alusel maksma kohustatud isik, olgu see müüja või tehingus osalev elukutseline kunstiturul tegutseja, võib leppida muu isikuga, kaasa arvatud ostjaga kokku, et viimane kannab lõplikult, täielikult või osaliselt edasimüügitasu kulu, tingimusel et selline lepinguline kokkulepe ei mõjuta mingil viisil autorile tasu maksva isiku kohustusi ja vastutust autori suhtes.
Allkirjad