ENI SpA 3. oktoobril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 13. juuli 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-39/07: ENI versus komisjon

(kohtuasi C-508/11 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: ENI SpA (esindajad: advokaadid G. M. Roberti, D. Durante, R. Arras, E. D'Amico, I. Perego)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada otsus kohtuasjas T-39/07 tervikuna või osaliselt selles osas, millega jäeti rahuldamata ENI hagi, ja sellest tulenevalt:

tühistada tervikuna või osaliselt komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsus (asi COMP/F/38.638 - BR/ESBR);

ja/või tühistada ENI-le komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsusega (asi COMP/F/38.638 - BR/ESBR) määratud trahv või vähemalt seda vähendada;

teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna või osaliselt selles osas, millega jäeti rahuldamata ENI hagi kohtuasjas T-39/07 ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule lahendamiseks vastavalt juhistele, mida Euroopa Kohus peab vajalikuks talle anda;

mõista nii käesoleva menetluse kui ka kohtuasjaga T-39/07 seotud kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimese väitega, mis jaguneb neljaks osaks, osutab ENI, et Üldkohus on mitmel korral õigusnorme rikkunud, ei ole täitnud temal lasuvat põhjendamiskohustust ega järginud põhiõigusi, mis on sätestatud EL põhiõiguste hartas ja EÕIK-s, kahjustades hageja kaitseõigusi. ENI leiab, et:

eeldus, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju, ei ole põhjendatud, arvestades põhimõtteid, mis reguleerivad monopolivastasele vastutusele võtmist ja põhimõtteid, mis on eelduste kohta välja kujundatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas; igal juhul ei ole Üldkohus teinud otsust hagiavalduses esitatud argumentide kohta, mis käsitlesid otsustava mõju tegeliku avaldamise nõude ulatust;

tõendeid, mis ENI esitas vastutuse eelduse kummutamiseks, ei ole korrektselt analüüsitud. Nimelt kaldus Üldkohus kõrvale õiguslikest kaanonitest, mis on selle kohta määratletud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu enda asjassepuutuva kohtupraktikaga;

kinnitades küll kooskõlas kohtupraktikaga, et vastutuse eeldus on kummutatav, moonutas Üldkohus rakendamisel selle tegelikku ulatust, muutes seeläbi võimatuks tõendada vastupidist - mida pidi tegema ENI -, ja kohaldas objektiivse vastutuse aluseid;

Üldkohus leidis põhistusi esitamata, et ta ei ole kohustatud hindama ENI esitatud seisukohti, mis puudutavad äriühingute piiratud vastutuse põhimõtte asjassepuutuvust juhul, kui emaettevõtja võetakse vastutusele otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse alusel, ja eksis konkurentsiõigust käsitlevast kohtupraktikast ettevõtjate õigusjärgluse kohta tulenevate õiguslike kriteeriumide kohaldamisel.

Teise väitega, mis jaguneb kaheks osaks, osutab ENI, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 1/2003¹ artiklit 23, proportsionaalsuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust. Täpsemalt selgitab ENI, et Üldkohus:

eksis trahvi määrates rikkumise raskuse hindamisega, eitades põhjendamatult ENI esitatud asjaolude ja kohaldatud koefitsiendi ebaproportsionaalsust käsitlevate argumentide asjassepuutuvust;

leidis, et Syndiali väljajätmine vaidlustatud otsuse adressaatide hulgast on põhjendatud, kaldudes seega kõrvale kohtupraktikast ettevõtjate õigusjärgluse kohta tulenevatest kriteeriumidest, ja arvestamata, millist mõju see avaldab trahvi maksimumsummale.

____________

¹ - EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205.