Kohtuasi C‑681/11

Bundeswettbewerbsbehörde

ja

Bundeskartellanwalt

versus

Schenker & Co. AG jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

Kartellid – ELTL artikkel 101 – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikkel 5 ja artikli 23 lõige 2 – Trahvi määramise subjektiivsed tingimused – Õigusarvamuse või siseriikliku konkurentsiasutuse otsuse mõju – Siseriikliku konkurentsiasutuse õigus tuvastada Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumine ilma trahvi määramata

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. juuni 2013

1.        Konkurents – Liidu õigusnormid – Rikkumised – Toimepanemine tahtlikult või ettevaatamatusest – Ettevõtja eksitus, mis puudutab tema tegevuse õigusvastasust ja mille on kaasa toonud advokaadi õigusarvamus või siseriikliku konkurentsiasutuse otsus – Sellega seotud õiguspärase ootuse alus – Aluse puudumine, kui täpsed tagatised on andnud muu isik kui haldusasutus

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 5 ja artikli 23 lõige 2)

2.        Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03)

3.        Konkurents – Liidu õigusnormid – Kohaldamine – Liikmesriigi konkurentsiasutuste pädevus – Võimalus tuvastada rikkumine trahvi määramata, kui ettevõtja on osalenud siseriiklikus leebema kohtlemise programmis – Erandlikkus

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 5 ja artikli 23 lõige 2)

1.        ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et seda sätet rikkunud ettevõtjale ei või jätta trahvi määramata, kui ettevõtja on advokaadi õigusarvamuse ja/või siseriikliku konkurentsiasutuse otsuse sisu tõttu ekslikult lähtunud sellest, et tema tegevus on õiguspärane.

Määruse nr 1/2003 artiklist 5, milles on määratletud liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevus, ei tulene nimelt, et määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud rakendusmeetmete kohaldamisel oleks nõutav, et täidetud on subjektiivset laadi tingimused. Kui liikmesriigid siiski kehtestavad niisugused tingimused, peavad need olema vähemalt sama ranged kui need, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artiklis 23, selleks et liidu õiguse tõhusust mitte kahtluse alla seada. Mis puudutab küsimust, kas rikkumine on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest, siis selle kvalifitseerimine sõltub asjaomase ettevõtja tegevusest, kui talle ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus, olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et ta rikub asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirju. Seega ei saa ettevõtjatele, kes otseselt lepivad kokku oma müügihindades, ilmselgelt olla teadmata, et nende tegevus on konkurentsivastane.

Lisaks ei või keegi viidata õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, kui puuduvad täpsed tagatised, mille pädev haldusasutus on talle andnud. Seega ei saa advokaadi õigusarvamus mingil juhul tekitada ettevõtjal õiguspärast ootust, et tema tegevus ei riku ELTL artiklit 101 või ei too kaasa trahvi määramist. Mis puudutab liikmesriigi konkurentsiasutusi, siis kuna neil puudub pädevus teha negatiivne otsus, nimelt otsus, milles tuvastatakse ELTL artikli 101 rikkumise puudumine, ei saa need asutused ka tekitada ettevõtjal õiguspärast ootust, et viimase tegevus ei ole vastuolus selle sättega.

(vt punktid 35–37, 39, 41–43 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 48 ja 49)

3.        ELTL artiklit 101 ning määruse nr 1/2003 artiklit 5 ja artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui ELTL artikli 101 rikkumine on tõendatud, võivad liikmesriigi konkurentsiasutused erandkorras piirduda rikkumise tuvastamisega, otsustades mitte määrata trahvi, kui kõnealune ettevõtja osales siseriiklikus leebema kohtlemise programmis.

(vt punkt 50 ja resolutsiooni punkt 2)