EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
18. juuli 2013(*)
Apellatsioonkaebus – Teleringhääling – Direktiiv 89/552/EMÜ – Artikkel 3a – Ühendkuningriigi meetmed seoses selle liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmustega – Euroopa meistrivõistlused jalgpallis – Otsus, millega need meetmed tunnistatakse liidu õigusega kooskõlas olevaks – Põhjendamine – EÜ artiklid 49 ja 86 – Omandiõigus
Kohtuasjas C‑201/11 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 27. aprillil 2011 esitatud apellatsioonkaebus,
Union des associations européennes de football (UEFA), esindajad: D. Anderson, QC, ja barrister D. Piccinin, solicitor B. Keane ja solicitor T. McQuail volituse alusel,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti, N. Yerrell ja A. Dawes, keda abistas barrister M. Gray,
kostja esimeses kohtuastmes
Belgia Kuningriik,
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: L. Seeboruth ja J. Beeko, keda abistas barrister T. de la Mare,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: R. Silva de Lapuerta kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Lenaerts, E. Juhász, J. Malenovský (ettekandja) ja D. Šváby,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 12. detsembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Esitatud apellatsioonkaebuses palub Union des associations européennes de football (Euroopa Jalgpalliliit, „edaspidi UEFA”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑55/08: UEFA vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑271; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, milles UEFA taotles, et osaliselt tühistataks komisjoni 16. oktoobri 2007. aasta otsus 2007/730/EÜ, milles käsitletakse Ühendkuningriigi poolt nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ (teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete kooskõla ühenduse õigusega (ELT L 295, lk 12; edaspidi „vaidlusalune otsus”).
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) sisaldas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321) muudetud redaktsioonis (edaspidi „direktiiv 89/559”) viimati nimetatud direktiiviga lisatud artiklit 3a, mis sätestas:
„1. Iga liikmesriik võib võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega nii, et sellega võetakse ära kõnealuse liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab selliseid meetmeid, koostab ta loendi määratletud riiklikest või mitteriiklikest sündmustest, mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Samuti määrab asjaomane liikmesriik, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.
2. Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud komiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Ühenduste Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.
3. Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse ära teise liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selle teise liikmesriigi poolt kooskõlas eelnevate lõigetega määratletud sündmusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu see teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud”.
3 Direktiivi 97/36 põhjendused 18–22 olid sõnastatud järgmiselt:
„(18) on oluline, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta meetmeid, et kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs ühiskonnas väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele nagu olümpiamängud, maailma- ja Euroopa meistrivõistlused jalgpallis; selleks on liikmesriikidel õigus võtta ühenduse õigusega kooskõlas olevaid meetmeid, mille eesmärk on reguleerida nende jurisdiktsiooni all olevate ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguste kasutamist selliste sündmuste edastamiseks;
(19) ühenduse raamistikus on vaja kehtestada kord, et vältida võimalikku õiguskindlusetust ja turumoonutusi ning viia televisiooniteenuste vaba ringlus vastavusse vajadusega vältida õigustatud üldiseid huve kaitsvatest siseriiklikest meetmetest kõrvalehoidmist;
(20) eelkõige on vaja käesoleva direktiiviga ette näha sätted, mis käsitlevad ringhäälinguorganisatsioonide selliste ainuõiguste kasutamist, mille nad on võinud osta sündmustele, mida käsitletakse väga tähtsatena muu kui selle liikmesriigi ühiskonnas, kelle jurisdiktsiooni alla ringhäälinguorganisatsioonid kuuluvad; […]
(21) ühiskonnale väga tähtsad sündmused peaksid käesoleva direktiivi kohaldamisel vastama teatavatele tingimustele, s.o olema ainulaadsed sündmused, mis huvitavad Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi;
(22) käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „tasuta televisioon” saadete edastamist avaliku või erakanali kaudu, mis on avalikkusele juurdepääsetavad ilma igas liikmesriigis üldkasutatavatele ringhäälingu rahastamisviisidele lisanduva tasuta (nagu loatasu ja/või kaabellevivõrgu põhipaketi tellimistasu)”.
Vaidluse taust
4 Vaidluse taust on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 5–15 esitatud järgmiselt:
„5. [UEFA] on Euroopa jalgpalli juhtiv organisatsioon. Tema peamine eesmärk on hoolitseda Euroopa jalgpalli arengu eest ja ta korraldab teatud rahvusvahelisi jalgpallivõistlusi, sealhulgas Euroopa jalgpallimeistrivõistluste finaalturniiri (edaspidi „EURO [finaalturniir]”), mille raames 16 rahvusvõistkonda kohtuvad kord nelja aasta jooksul ning kokku toimub 31 mängu. Väidetavalt võimaldab nende võistlustega seotud kaubanduslike õiguste müük UEFA‑l Euroopa jalgpalli arengut edendada. UEFA märgib selles kontekstis, et 64% EURO [finaalturniiriga] seotud kaubanduslike õiguste müügist saadavast tulust tuleb mängude teleülekannete õiguste loovutamisest.
6. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kultuuri, meedia ja spordi riigisekretär (edaspidi „riigisekretär”) kinnitas 25. juuni 1998. aasta otsusega Broadcasting Act 1996 (1996. aasta ringhäälinguseadus) IV osa alusel Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks tähtsate sündmuste loendi, kuhu kuulub ka EURO [finaalturniir].
7. Selle loendi vastuvõtmisele eelnes riigisekretäri poolt 1997. aasta juulikuus algatatud konsulteerimine 42 erineva organiga teemal, milliste kriteeriumide alusel peab hindama erinevate sündmuste tähtsust Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks. Selle nõuandemenetluse tulemusel võeti vastu kriteeriumide loetelu, mis sisaldub riigisekretäri 1997. aasta novembris avaldatud dokumendis, ning riigisekretär kohaldas seda dokumenti Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks tähtsate sündmuste loendi koostamisel. Selle dokumendi kohaselt võib sündmuse loendisse kanda eelkõige juhul, kui see leiab laia vastukaja üldsuse seas, mitte üksnes nende seas, kes asjaomast spordiala tavaliselt jälgivad. Sama dokumendi kohaselt võib kvalifitseeruda ka rahvuslik või rahvusvaheline spordiüritus, kui see on eriti oluline või kui sellel osaleb rahvusmeeskond või kui Ühendkuningriiki esindavad seal asjaomase spordiala sportlased. Neile kriteeriumidele vastavate sündmuse loendisse kandmine on tõenäolisem, kui sündmusel on suur vaatajaskond või kui sündmust on tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis otseülekandena. Oma hinnangu andmisel võtab riigisekretär arvesse muid vastava spordialaga seotud asjaolusid, näiteks seda, kas on otstarbekas pakkuda täiemahulisi otseülekandeid, loendisse kandmise mõju spordiala tuludele, loendisse kandmise mõju ringhäälinguturule ja seda, kas on võetud meetmeid, et tagada sündmuse kättesaadavus kõikidele vaatajatele salvestiste edastamise teel televisioonis või raadios.
8. Seejärel algatas riigisekretär vastavalt Broadcasting Act 1996 artiklile 97 nõuandemenetluse seoses loendisse kantavate konkreetsete sündmustega. Nõuandemenetluse käigus küsis riigisekretär paljude asjaomaste organite ja operaatorite ning teleülekandeõigusi omavate isikute nagu näiteks UEFA arvamust. Riigisekretäri loodud konsultatiivkomitee „Advisory Group on listed events” (nõuanderühm loendisse kantud sündmuste osas) andis oma arvamuse loendisse kantavate sündmuste osas, tehes seoses EURO [finaalturniiriga] ettepaneku kanda loendisse finaal, poolfinaalid ja Ühendkuningriigi võistkonna osalusel peetavad mängud.
9. Vastavalt Television Broadcasting Regulations 2000‑ga (2000. aasta määrused teleringhäälingu kohta) muudetud Broadcasting Act 1996 artiklile 98 jagunevad teleringhäälinguorganisatsioonid kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvad tasuta teenust pakkuvad organisatsioonid, kelle teenus on kättesaadav vähemalt 95%‑le Ühendkuningriigi elanikkonnast [edaspidi „tasuta kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid”]. Teise kategooriasse kuuluvad organisatsioonid, kes ei vasta neile tingimustele [ja kuhu kuuluvad tasulisi kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid].
10. Lisaks võib vastavalt Television Broadcasting Regulations 2000‑ga muudetud Broadcasting Act 1996 artiklile 101 teleprogrammi tootja, kes osutab ühte nimetatud kategooriatest kuuluvat teenust, edastada loendisse kantud terviksündmuse või selle osa otseülekandeid ainult juhul, kui teine isik, kes osutab teise kategooriasse kuuluvat teenust, on omandanud õiguse edastada sama terviksündmuse või selle osa otseülekannet samas või praktiliselt samas levipiirkonnas. Kui see tingimus ei ole täidetud, siis peab kõnealust sündmust tervikuna või osaliselt otseülekandena edastada sooviv isik selleks omandama Office of Communications’i (kommunikatsioonibüroo) eelneva loa.
11. Õigusakti Code on Sports and Other Listed and Designated Events (loendisse kantud spordi- ja muude üldist huvi pakkuvate sündmuste koodeks), 2000‑st aastast kehtival kujul, artikli 3 kohaselt on ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused jagatud kahte rühma. „A‑rühma” sündmused on sündmused, mida saab ainuõiguse alusel otseülekandena taasedastada ainult teatavate tingimuste täidetuse korral. „B‑rühma” sündmused on sündmused, mida saab ainuõiguse alusel otseülekandena taasedastada ainult siis, kui tagatud on sündmuste hilisem taasedastamine.
12. Code on Sports and Other Listed and Designated Eventsi artikli 13 kohaselt annab Office of Communications „A‑rühma” kuuluvatele sündmustele, mille hulka kuulub ka EURO [finaalturniir], loa juhul, kui selle sündmuse taasedastamisega seotud õigusi on pakutud avalikult, õiglastel ja mõistlikel tingimustel kõikidele teleringhäälinguorganisatsioonidele, ning kui ükski teise kategooria teenust pakkuv ringhäälinguorganisatsioon ei ole väljendanud oma huvi õiguste omandamise vastu.
13. Ühendkuningriik edastas 25. septembri 1998. aasta kirjaga Euroopa Ühenduste Komisjonile direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel riigisekretäri poolt koostatud sündmuste loendi. Pärast Ühendkuningriigi ja komisjoni vahelist kirjavahetust ja uut meetmetest teatamist 5. mail 2000 teavitas komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektor Ühendkuningriiki 28. juuli 2000. aasta kirjaga sellest, et komisjon ei esita selle liikmesriigi meetmete vastu vastuväiteid ning seega avaldatakse need meetmed järgnevalt Euroopa Ühenduste Teatajas.
14. Üldkohus tühistas oma 15. detsembri 2005. aasta otsusega kohtuasjas T‑33/01: Infront WM vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5897) 28. juuli 2000. aasta kirjas sisaldunud otsuse põhjusel, et kuna selle puhul oli tegemist otsusega EÜ artikli 249 tähenduses, siis oleks komisjoni volinike kolleegium pidanud selle ise vastu võtma […].
15. [Nimetatud kohtuotsuse] järel võttis komisjon vastu [vaidlusaluse otsuse].”
Vaidlusalune otsus
5 Vaidlusaluse otsuse artiklis 1 on märgitud:
„Direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmed, millest Ühendkuningriik teatas komisjonile 5. mail 2000, nagu need on avaldatud 18. novembri 2000. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas C 328, on kooskõlas ühenduse õigusega.”
6 Vastavalt vaidlusaluse otsuse artiklile 3 kohaldatakse seda otsust „alates 18. novembrist 2000”.
7 Vaidlusaluse otsuse põhjendused 3–6, 18–21 ning 24 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) Komisjon võttis kontrollimisel arvesse Ühendkuningriigi meediamaastiku kohta kättesaadavaid andmeid.
(4) Ühendkuningriigi meetmetes esitatud suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste loend oli koostatud selgelt ja läbipaistvalt ning Ühendkuningriigis oli algatatud laiaulatuslik konsulteerimine.
(5) Komisjon tegi kindlaks, et Ühendkuningriigi meetmetes esitatud loendisse kantud sündmused vastasid vähemalt kahele järgmisele kriteeriumile, mida peetakse usaldusväärseteks sündmuste ühiskondliku tähtsuse näitajateks: i) suur vastukaja liikmesriigi üldsuse seas, mitte üksnes olulisus asjaomase spordisündmuse või tegevuse tavapärase vaatajaskonna jaoks; ii) üldtunnustatud, selgesti tajutav kultuuriline tähtsus liikmesriigi elanikkonna jaoks, eelkõige kultuuriidentiteedi kandjana; iii) rahvusvõistkonna osalemine asjaomasel sündmusel rahvusvaheliselt olulise võistluse või turniiri raames, ning iv) sündmust on tavaliselt üle kantud tasuta televisioonis ja sellel on olnud palju vaatajaid.
(6) Väga paljud Ühendkuningriigi meetmetes esitatud loendisse kantud sündmused, sealhulgas suve- ja taliolümpiamängud ning jalgpalli maailmameistrivõistlused ja Euroopa jalgpallimeistrivõistluste finaalturniirid (mehed), kuuluvad nende sündmuste hulka, mida tavapäraselt peetakse suure ühiskondliku tähtsusega sündmusteks, nagu on osutatud direktiivi 97/36[…] põhjenduses 18. Kõnesolevad sündmused leiavad Ühendkuningriigis tervikuna suurt vastukaja, sest need on väga populaarsed mitte üksnes spordisündmuste tavapäraste vaatajate, vaid ka muu elanikkonna hulgas (sõltumata osalejate kodakondsusest).
[…]
(18) Loendisse kantud sündmusi, sealhulgas neid, mida käsitletakse tervikuna, mitte üksikute sündmuste sarjana, on tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis ja neil on olnud palju vaatajaid. Kui see erandjuhtudel nii ei ole (loendisse kantud kriketi maailma karikavõistluste matšide puhul), on sündmus loendisse kantud piiratult (loendisse on kantud üksnes finaal- ja poolfinaalmängud ja matšid, kus osalevad rahvusmeeskonnad) ning vajalik on ainult sündmuse piisav teisene edastamine ja igal juhul vastab sündmus kahele kriteeriumile, mida loetakse sündmuse ühiskondliku tähtsuse usaldusväärseteks näitajateks (põhjendus 13).
(19) Ühendkuningriigi meetmed tunduvad olevat proportsionaalsed, et õigustada erandi tegemist EÜ asutamislepingus sätestatud teenuste osutamise vabadusest olulise avaliku huviga seotud põhjustel, milleks on suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste [tele]ülekannete üldise kättesaadavuse tagamine.
(20) Ühendkuningriigi meetmed on kooskõlas [Euroopa Ühenduse] konkurentsieeskirjadega, sest loendisse kantud sündmuste edastamiseks kvalifitseeritud ringhäälinguorganisatsioonide määratlus põhineb objektiivsetel kriteeriumidel, mis võimaldavad tegelikku ja potentsiaalset konkurentsi kõnealuste sündmuste ülekandeõiguste saamiseks. Pealegi ei ole loetletud sündmuste arv nii ebaproportsionaalselt suur, et moonutada konkurentsi järgnevatel tasuta ja tasulise televisiooni turgudel.
(21) Ühendkuningriigi meetmete proportsionaalsust kinnitab veelgi asjaolu, et paljud loendisse kantud sündmused vajavad üksnes mõõdukat teisest edastamist.
[…]
(24) [Eespool viidatud Üldkohtu] otsusest Infront WM vs. komisjon tuleneb, et direktiivi 89/552[…] artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete tunnistamine ühenduse õigusega kooskõlas olevateks kujutab endast otsust ja seoses sellega peab need vastu võtma komisjon. Seepärast tuleb käesoleva otsusega tunnistada, et Ühendkuningriigi poolt teatatud meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega. Käesoleva otsuse lisas sätestatud meetmed tuleb direktiivi 89/552[…] artikli 3a lõike 2 kohaselt avaldada Euroopa Liidu Teatajas.
(25) Õiguskindluse tagamiseks tuleb käesolevat otsust kohaldada Ühendkuningriigi teatatud meetmete Euroopa Liidu Teatajas esmakordse avaldamise kuupäevast.”
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
8 UEFA esitas vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise nõude põhjendamiseks Üldkohtus kaheksa väidet. Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus kõik need väited tagasi ja jättis hagi tervikuna rahuldamata. Ta jättis rahuldamata ka UEFA taotluse menetlust korraldavate meetmete kohaldamiseks, milles Üldkohtult paluti, et ta nõuaks komisjonilt teatatavate dokumentide esitamist.
Apellatsioonkaebus
9 Apellatsioonkaebuses esitab UEFA sisuliselt seitse väidet, mis käsitlevad esiteks õigusnormide rikkumisi ja hindamisvigu seoses selguse ja läbipaistvuse nõudega, teiseks õigusnormide rikkumisi ja hindamisvigu seoses EURO finaalturniiri käsitamisega Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusena, kolmandaks õigusnormide rikkumisi seoses aluslepingu nende sätete kohaldamisega, mis puudutavad riigi osalusega ja eraettevõtjaid, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigusi, neljandaks õigusnormide rikkumisi konkurentsi käsitlevate muude aluslepingu sätete kohaldamisel, viiendaks õigusnormide rikkumisi aluslepingu nende sätete kohaldamisel, mis puudutavad teenuste osutamise vabadust ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuuendaks õigusnormide rikkumisi omandiõiguse kohaldamisel, ja seitsmendaks õigusnormide rikkumisi seoses vaidlusaluse otsuse põhjendamisega.
Sissejuhatavad märkused
10 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et liidu seadusandja andis liikmesriikidele direktiivi 89/552 artikli 3a lõikega 1 võimaluse määratleda teatavad sündmused asjaomase liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsana (edaspidi „väga tähtis sündmus”), mööndes nõnda talle asutamislepinguga antud kaalutlusõiguse piires sõnaselgelt selle võimaluse paratamatu tagajärjena teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse, vaba konkurentsi ja omandiõiguse piiramist. Nähtuvalt direktiivi 97/36 põhjendusest 18 leidis seadusandja, et niisuguseid piiranguid õigustab eesmärk kaitsta õigust teabele ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs niisuguste sündmuste teleülekannetele.
11 Niisuguse eesmärgi seaduslikkust on juba kinnitanud Euroopa Kohus, kes on märkinud, et üldsusele suurt huvi pakkuvate sündmuste ainuõiguslik turustamine võib märkimisväärselt piirata üldsuse juurdepääsu nende sündmustega seotud teabele. Demokraatlikus ja pluralistlikus ühiskonnas on aga õigusel teabele eriline tähtsus, mis on eriti ilmne niisuguste sündmuste puhul (vt 22. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑283/11: Sky Österreich, punktid 51 ja 52).
12 Teiseks tuleb täpsustada, et vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 1 on väga suure tähtsusega sündmuste määratlemine üksnes liikmesriikide pädevuses ning neil on selles osas märkimisväärne kaalutlusõigus.
13 Direktiivis 89/552 on niisuguste sündmuste loendi ühtlustamise asemel lähtutud nimelt eeldusest, et liidus esinevad märkimisväärsed sotsiaalsed ja kultuurilised erinevused seoses sellega, kui tähtsaks üldsus sündmust peab. Seetõttu näeb selle direktiivi artikli 3a lõige 1 ette, et iga liikmesriik koostab loendi määratletud sündmustest, „mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena”. Direktiivi 97/36 põhjendus 18 rõhutab samuti seda liikmesriikide kaalutlusõigust, märkides et on „oluline”, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta meetmeid, et kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs väga tähtsate sündmuste teleülekannetele.
14 Kõnealuse kaalutlusõiguse tähtsus ilmneb ka asjaolust, et direktiivid 89/552 ja 97/36 ei sea selle õiguse kasutamisele täpseid piire. Õiguspoolest on ainsad kriteeriumid, mis need direktiivid määratlevad selleks, et asjaomane liikmesriik võib sündmuse määratleda väga tähtsana, toodud direktiivi 97/36 põhjenduses 21, mille kohaselt peab tegemist olema ainulaadse sündmusega, mis huvitab Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi.
15 Kuna need kriteeriumid on suhteliselt ebatäpsed, peab iga liikmesriik neid täpsustama ning hindama oma ühiskonna sotsiaalsete ja kultuuriliste eripärade alusel asjaomaste sündmuste huvipakkuvust laia üldsuse jaoks.
16 Kolmandaks tuleb märkida, et tulenevalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikest 2 on komisjonil õigus kontrollida sündmusi väga tähtsana määratlevate siseriiklike meetmete seaduslikkust, mis võimaldab komisjonil liidu õigusega vastuolus olevad meetmed tagasi lükata.
17 Selle kontrolli raames peab komisjon eelkõige kindlaks tegema, kas täidetud on järgmised tingimused:
– asjaomane sündmus on kantud direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1 ette nähtud loendisse selge ja läbipaistva menetluse alusel ning aegsasti;
– niisugust sündmust võib õigustatult käsitada väga tähtsana;
– kõnealuse sündmuse määratlemine väga tähtsana on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega nagu proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted, põhiõigustega, teenuste osutamise ja asutamisvabadusega ning vaba konkurentsi eeskirjadega.
18 Samas on komisjoni kontrollipädevus piiratud ning seda iseäranis eelmises punktis nimetatud teise ja kolmanda tingimuse täidetuse kontrollimisel.
19 Ühest küljest tuleneb liikmesriikide laiast kaalutlusõigusest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 12, et komisjoni kontrollipädevus peab olema piiratud ilmsete kaalutlusvigade kindlakstegemisega, mida liikmeriigid võivad olla teinud väga tähtsate sündmuste määratlemisel. Selleks, et teha kindlaks niisuguse kaalutlusvea olemasolu, peab komisjon eelkõige kontrollima, kas asjaomane liikmesriik on hoolikalt ja erapooletult kaalunud kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi (vt analoogia alusel 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14, ja 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑77/09: Gowan Comércio Internacional e Serviços, EKL 2010, lk I‑13533, punktid 56 ja 57).
20 Teisest küljest ei saa seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 17 mainitud kolmanda tingimusega jätta tähelepanuta asjaolu, et sündmuse õigustatud määratlemine väga tähtsana toob paratamatult kaasa piirangud teenuste osutamise vabadusele, asutamisvabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele, mida ka liidu seadusandja ette nägi ning mille puhul ta leidis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 10 – et neid õigustab üldisest huvist tulenev eesmärk kaitsta õigust teabele ja vajadus tagada laiale üldsuse juurdepääs nende sündmuste teleülekannetele.
21 Niisiis tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 89/552 artiklile 3a kasuliku mõju tagamiseks peab komisjon juhul, kui liikmesriik on sündmuse õiguspäraselt määratlenud väga tähtsana, kontrollima üksnes selle määratlemise niisugust mõju teenuste osutamise vabadusele, asutamisvabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele, mis läheb kaugemale mõjust, mis loomuldasa kaasneb selle sündmuse kandmisega nimetatud artikli 3a lõikes 1 ette nähtud loendisse.
Esimene väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ja kaaltulusvigu seoses selguse ja läbipaistvuse nõudega
Poolte argumendid
22 Esimene väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 94, milles Üldkohus asus seisukohale, et direktiivi 89/552 artikliga 3a kehtestatud selguse ja läbipaistvuse nõude eesmärk ega tulemus ei ole liikmesriigi pädeva ametiasutuse sundimine esitama põhjusi, mille tõttu ta ei järginud talle nõuandemenetluse käigus esitatud arvamusi või märkusi. UEFA väidab, et selle nõude kohaselt ei saa liikmesriik lükata ilma vähimatki selgitust esitamata tagasi paljude erinevate osapoolte kokkulangevaid arvamusi, sealhulgas niisuguse nõuanderühma arvamust, kelle riik ise on loonud, et see saaks teda nimetatud artikli 3a lõikes 1 ette nähtud loendi koostamisel nõustada, ning konkurentsiameti arvamust, kuigi tegemist on väga olulist küsimust puudutavate arvamustega.
23 Ühendkuningriik ja komisjon vaidlustavad esimese väite põhjendatuse.
Euroopa Kohtu hinnang
24 Käesoleva kohtuotsuse punktist 12 ilmneb, et siseriiklikul ametiasutusel, kelle pädevuses on sündmuse määratlemine väga tähtsana, on lai kaalutlusruum. Sellest järeldub, et ta ei pea järgima teda enne selle otsuse vastuvõtmist nõustanud nõuandvate organite arvamust.
25 Põhjenduste osas, miks nimetatud ametiasutus niisugust arvamust ei arvestanud, on tõsi, et sarnaselt liidu õigusaktide vastuvõtjatelt nõutavaga (vt 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 166) peab see ametiasutus märkima põhjused, mille tõttu on sündmus määratletud väga tähtsana, et ühest küljest oleks huvitatud isikutel võimalik mõista võetud meetme põhjuseid, et oma õigusi kaitsta ja teisest küljest komisjonil ja kohtul teostada kontrolli.
26 Sellegipoolest ei ole selle eesmärgi saavutamiseks erinevalt UEFA väidetest vajalik, et nimetatud ametiasutus esitaks konkreetsed põhjused, miks ta ei järginud teatavate nõuandvate organite arvamusi, samas kui ta ei olegi kohustatud neid arvamusi järgima. Siinkohal ei ole tähtsust asjaolul, et tegemist on paljude sama lähenemist pooldavate nõuandvate organite arvamustega.
27 Neil asjaoludel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb õigusnormide rikkumisi ja hindamisvigu seoses EURO finaalturniiri kvalifitseerimisega väga tähtsaks sündmuseks
28 Üldkohtu arutluskäik seoses EURO finaalturniiri kvalifitseerimisega väga tähtsaks sündmuseks oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 järgmine:
„[…] ükski paikapidav kaalutlus [ei võimalda] järeldada, et põhimõtteliselt kvalifitseeruvad Ühendkuningriigi ühiskonna seisukohalt üksnes tippmängud ja selle liikmesriigi rahvusvõistkonna osavõtul toimuvad mängud ning seetõttu võib üksnes need mängu loendisse kanda. EURO [finaalturniiri] puhul on tegemist võistlusega, mida on mõistlikum käsitleda pigem üheainsa sündmusena ning mitte erinevate, tipp- ja tavamängudeks ning asjaomase liikmesriigi rahvusvõistkonna osavõtul toimuvateks mängudeks jagunevate sündmuste kogumina. Selles osas on teada, et EURO [finaalturniiri] raames määravad tavamängud võistkondade saatuse, nii et nende osavõtt tippmängudest või asjaomase rahvusvõistkonna osavõtul toimuvatest mängudest võib sõltuda tavamängude tulemustest. Nii määravad tavamängud ära vastava rahvusvõistkonna vastased võistluse järgmistes etappides. Lisaks võivad tavamängude tulemused kindlaks määrata ka selle, kas rahvusvõistkond osaleb või ei osale võistluse järgmises etapis.”
29 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 märkis Üldkohus järgmist:
„[…] EURO [finaalturniiri] mainimine direktiivi 97/36 põhjenduses 18 [viitab] sellele, et komisjon ei saa lugeda nende võistluste mängude kandmist kõnealusesse sündmuste loendisse ühenduse õigusega vastuolus olevaks põhjusel, et asjaomane liikmesriik ei ole talle teatanud konkreetseid põhjusi, mis õigustavad selle sündmuse käsitamist ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusena […]. Samas võib komisjoni võimaliku järelduse, et EURO [finaalturniiri] tervikuna kandmine liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on kokkusobiv ühenduse õigusega põhjusel, et seda võistlust võib selle omaduste tõttu õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, seada kahtluse alla konkreetsete asjaolude põhjal, mis tõendavad, et tavamängud ei oma selle riigi ühiskonna jaoks sellist tähtsust.”
Poolte argumendid
30 UEFA heidab Üldkohtule ette, et viimane lükkas tagasi tema argumendid, mille kohaselt komisjon ei saanud järeldada, et Ühendkuningriik käsitas õiguspäraselt EURO finaalturniiri tervikuna väga tähtsa sündmusena. Tema väitel oleks see liikmesriik saanud niisuguse sündmusena määratleda üksnes „tippmängud” ehk finaali ja poolfinaalid ning selle liikmesriigi võistkondade osavõtul toimuvad mängud. Seetõttu ei oleks Ühendkuningriigi loend väga tähtsatest sündmustest pidanud sisaldama n‑ö ”tavamänge” ehk finaalturniiri kõiki ülejäänud mänge.
31 Selle taustal väidab UEFA oma teise väite esimeses osas, et Üldkohus leidis vääralt, et asjaolu, et liidu seadusandja on EURO finaalturniiri direktiivi 97/36 põhjenduses 18 maininud, tähendab, et komisjon ei pea liikmesriikidelt nõudma, et nad eraldi põhjendaksid oma otsust kanda see võistlus tervikuna oma väga tähtsate sündmuste loendisse. Niisugune analüüs võtab komisjonilt vääralt kohustuse kontrollida, kas asjaomane sündmus on tõepoolest väga tähtis. Nimetatud põhjenduses on toodud üksnes näitlik loetelu sellest, mis liiki sündmustel võib olla niisugune tähtsus, nii et see põhjendus ei kujuta endast eeldust, et selles mainitud sündmused on väga tähtsad.
32 Kõnealuse väite teise osaga heidab UEFA Üldkohtule ette, et viimane rajas paljud järeldused niisuguste asjaolude analüüsile, mida komisjon ise ei olnud käsitlenud.
33 Sama väite kolmanda osaga leiab UEFA, et Üldkohus viis selle analüüsi läbi asjaolude põhjal, millele on antud ilmselgelt väär hinnang.
34 Komisjoni hinnangul on teine väide osaliselt vastuvõetamatu, kuna sellega vaidlustatakse Üldkohtu hinnang faktilistele asjaoludele. Lisaks leiab komisjon, et see väide on täiesti alusetu, ning seda arvamust jagab ka Ühendkuningriik.
Euroopa Kohtu hinnang
35 Seoses teise väite esimese osaga tuleb sissejuhatuseks märkida, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et EURO puhul on tegemist võistlusega, mida on mõistlikum käsitada pigem üheainsa sündmusena kui erinevate, „tipp-” ja „tavamängudeks” ning asjaomase liikmesriigi rahvusvõistkonna osavõtul toimuvateks mängudeks jagunevate sündmuste kogumina. Pealegi, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 5, mõistis Üldkohus mõistet „Euroopa meistrivõistlused jalgpallis”, mida on mainitud direktiivi 97/36 põhjenduses 18, üksnes nende võistluste finaalturniiri hõlmavana.
36 Sellele vaatamata ei tulene nimetatud põhjendusest ega ühestki teisest direktiivis 85/552 või direktiivis 97/36 sisalduvast asjaolust, et mõiste „Euroopa meistrivõistlused jalgpallis” hõlmab üksnes nende võistluste finaalturniiri. Seega peab see mõiste põhimõtteliselt hõlmama ka nende võistluste algusosa ehk kõiki valikmänge. Samas on selge, et üldjuhul ei paku finaalturniirile eelnevad valikmängud liikmesriigi laiale avalikkusele samaväärset huvi kui finaalturniir. Niisugust huvi võivad pakkuda üksnes teatavad konkreetsed mängud ehk eelkõige mängud, mis toimuvad asjaomase liikmesriigi rahvusvõistkonna osalusel või millest võtavad osa valikturniiri samasse alagruppi kuuluvad võistkonnad, kuhu kuulub ka asjaomase liikmesriigi rahvusvõistkond.
37 Pealegi ei ole mõistlikult võimalik vastu vaielda sellele, et tippmängude tähtsus on tavaliselt suurem kui tähtsus, mida üldjuhul omistatakse neile eelnevatele EURO finaalturniiri mängudele ehk alagruppides toimuvatele valikmängudele. Seetõttu ei saa a priori väita, et viimast liiki mängudele omistatakse samaväärne tähtsus kui esimesena mainituile, ning et seetõttu kuuluvad kõik alagruppides toimuvad valikmängud samuti nagu „tippmängud” ühtviisi üheainsa väga tähtsa sündmuse koosseisu. Sestap võib iga mängu määratlemine väga tähtsa sündmusena liikmesriigiti erineda.
38 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et liidu seadusandja ei soovinud öelda, et „Euroopa meistrivõistlused jalgpallis” direktiivi 97/36 põhjenduse 18 tähenduses on piiratud üksnes finaalturniiriga ning kujutavad endast ühte ja jagamatut sündmust. Vastupidi, EURO‑t tuleb käsitada sündmusena, mis on põhimõtteliselt jagatav erinevateks mängudeks või etappideks, millest kõik ei kvalifitseeru tingimata väga tähtsaks sündmuseks.
39 Tuleb siiski täpsustada, et Üldkohus ei andnud käesolevas kohtuasjas direktiivi 97/36 põhjendusele 18 ja täpsemalt EURO mõistele sellist väära tõlgendust.
40 Seoses esiteks valikmängude väljajätmisega EURO määratlusest piisab, kui tuletada meelde, et Ühendkuningriik ei kandnud neid mänge väga tähtsate sündmuste loendisse ja seetõttu ei puuduta vaidlusalune otsus neid mänge.
41 Järgmiseks tuleb tõdeda, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128–139 UEFA esitatud asjaolude alusel ning võttes arvesse Ühendkuningriigi üldsuse konkreetset taju, kas kõik EURO finaalturniiri mängud pakuvad sealsele üldsusele tõepoolest piisavat huvi, et neid saaks pidada väga tähtsa sündmuse koosseisu kuuluvaks. Kuna aga Üldkohus leidis, et see on nii, siis sai ta põhjendatult järeldada, et kõiki EURO finaalturniiri mänge võib Ühendkuningriigis käsitada üheainsa väga tähtsa sündmusena. Neil asjaoludel oli Üldkohtu hinnang kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktist 38 tulenevaga.
42 Viimaseks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 107–114 väljendatud kaalutlustest, et direktiivi 97/36 põhjenduse 18 väär tõlgendus ei mõjutanud Üldkohtu järeldust, et vaidlusaluse otsuse põhjendus vastab EÜ artiklis 253 väljendatud nõuetele.
43 Üksiti jõudis Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktis 35 esitatud arutluskäiku järgides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 esitatud järeldusele, mille kohaselt ükski liikmesriik ei pea teatama komisjonile konkreetseid põhjusi, miks EURO finaalturniir on asjaomases liikmesriigis tervikuna määratletud üheainsa väga tähtsa sündmusena.
44 Kui aga pidada silmas, et EURO finaalturniiri ei saa õiguspäraselt tervikuna kanda väga tähtsate sündmuste loendisse, arvestamata huvi, mida selle turniiri mängud asjaomases liikmesriigis pakuvad, siis ei ole nimetatud liikmesriik vabastatud kohustusest teha komisjonile teatavaks põhjused, mis võimaldavad järeldada, et konkreetselt selle liikmesriigi ühiskonna kontekstis kujutab EURO finaalturniir endast ühtainsat sündmust, mida tuleb tervikuna pidada selle ühiskonna jaoks väga tähtsaks, mitte aga üksikute sündmuse kogumiks, mida saab jagada erineva tasemega huvi pakkuvateks mängudeks.
45 Seetõttu rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 õigusnormi, leides, et komisjon ei saanud lugeda EURO finaalturniiri mängude loendisse kandmist liidu õigusega vastuolus olevaks põhjusel, et asjaomane liikmesriik ei esitanud talle konkreetseid põhjusi, millest ilmneks, et nende mängude puhul on tegemist ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusega.
46 Neil asjaoludel tuleb analüüsida, kas vaidlustatud kohtuotsus tuleb selle vea tõttu tühistada.
47 Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui ilmneb, et selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 47, ja 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑2359, punkt 136).
48 Käesolevas kohtuasjas tuleb esiteks märkida, et selleks et komisjon saaks teostada oma kontrollipädevust, võivad põhjendused, mille tõttu liikmesriik määratles sündmuse väga tähtsana, olla lühidad, tingimusel et need on asjakohased. Seetõttu ei saa ka nõuda, et liikmesriik esitaks asjaomastest meetmetest teatades üksikasjalikke ja arvulisi andmeid iga sündmuse või sündmuse osa kohta, millest komisjonile teatatakse.
49 Sellega seoses olgu täpsustatud, et kui komisjonil on tema käsutuses olevate andmete põhjal kahtlusi teatava sündmuse väga tähtsana määratlemise suhtes, siis peab ta pärima selgitusi sündmuse sellisena määratlenud liikmesriigilt (vt analoogia alusel 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑505/09 P: komisjon vs. Eesti, punkt 67).
50 Käesolevas asjas tuleneb eelkõige teatisest Ühendkuningriigi võetud meetmete kohta, millest komisjonile teatati 5. mail 2000 ja mis on lisatud vaidlusalusele otsusele, et see liikmesriik on EURO finaalturniiri tervikuna määratlenud väga tähtsa sündmusena põhjendusega, et kõik need mängud, sealhulgas „tavamängud”, leiavad üleriigilisel tasandil laia vastukaja ning pakuvad huvi mitte üksnes neile, kes jalgpalli tavaliselt jälgivad, et televaatajaskond on kahtlemata suur ning et kõiki neid mänge on tavapäraselt edastatud tasuta kanalites otseülekandena.
51 Niisugune teave, mille Ühendkuningriik edastas komisjonile kooskõlas direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 nõuetega, võimaldas komisjonil teostada oma kontrolli ja küsida sellelt liikmesriigilt täiendavaid selgitusi, juhul kui ta pidas seda vajalikuks või asjakohaseks, või paluda esitada muud teavet kui see, mis oli toodud Ühendkuningriigi teates.
52 Teiseks ei ilmne millestki, et komisjon ei teostanud sellist piiratud kontrolli ega kontrollinud käesoleva kohtuotsuse punktis 50 nimetatud põhjendusi silmas pidades, kas riigisekretär ei olnud teinud ilmset kaalutlusviga, määratledes kõik EURO finaalturniiri koosseisu kuuluvad mängud väga tähtsa sündmusena.
53 Sellega seoses ilmneb vaidlusaluse otsuse põhjendusest 6 esiteks, et komisjon tõepoolest kontrollis, kas kõik EURO finaalturniiri mängud, sealhulgas „tavamängud” leiavad Ühendkuningriigis tervikuna suurt vastukaja ehk kas selle turniiri mängud on väga populaarsed laia üldsuse, mitte ainult jalgpallimängude teleülekannete tavapäraste vaatajate hulgas. Samuti ilmneb selle otsuse põhjendusest 18, et komisjon võttis arvesse asjaolu, et seda turniiri tervikuna, sealhulgas „tavamänge”, on alati edastatud tasuta telekanalites ja sellel on olnud palju televaatajaid.
54 Järgmiseks, toimikust ilmneb, et Üldkohtus lisas komisjon kostja vastusele palju arvandmetega dokumente, millest ta lähtus Ühendkuningriigi teatatud meetmete seaduslikkuse kontrollimisel ning mille hulgas oli ka Ühendkuningriigilt pärinevaid dokumente, milles eristati „tippmänge”, „tavamänge” ja rahvusmeeskonna osavõtul toimuvaid mänge. UEFA ei ole vaidlustanud seda, et need dokumendid on vaidlusaluse otsuse aluseks ning ta on ise möönnud, et komisjon võttis selliseid statistilisi andmeid arvesse (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 58).
55 Viimaseks, UEFA‑l ei ole võimalik tulemuslikult väita, et komisjoni teostatud kontrolli väidetav puudulikkus tuleneb asjaolust, et nimetatud arvandmeid sisaldavad dokumendid puudutavad 2000. aastast varasemat ajavahemikku ning et komisjon ei võtnud arvesse ajavahemikku 2000–2007 puudutavaid andmeid, samas kui ta oleks pidanud vaidlusaluses otsuses lähtuma selle vastuvõtmise kuupäeval ehk 16. oktoobril 2007 kättesaadaval olnud andmetest.
56 Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et vaidlusalune otsus võeti vastu selleks, et asendada komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektori poolt Ühendkuningriigile 28. juulil 2000 saadetud kirjas sisaldunud otsus, mis tühistati eespool viidatud kohtuotsusega Infront WM vs. komisjon põhjusel, et see ei olnud vastu võetud komisjoni liikmete kolleegiumi poolt. Õiguskindluse tagamiseks andis komisjon vaidlusalusele otsusele tagasiulatuva jõu, uurides samu siseriiklikke meetmeid ehk meetmeid, millest Ühendkuningriik teatas 5. mail 2000, ja nähes ette, et see otsus on kohaldatav alates 18. novembrist 2000 ehk nende meetmete avaldamisest Euroopa Ühenduste Teatajas.
57 Kohtupraktikast ilmneb aga, et komisjon sai anda vaidlusalusele otsusele sellise tagasiulatuva jõu (vt 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punktid 45–47) ning ka UEFA ei ole seda tagasiulatuvat jõudu vaidlustanud.
58 Neil asjaoludel pidi komisjon oma uurimises lähtuma 2000. aastal olemas olnud olukorrast. Kuna UEFA ei ole vastavat vaidlustust esitanud, ei ole sellega seoses tarvis hinnata, kas komisjon pidi lähtuma olukorrast, mis esines vaidlusaluse otsusega asendatud otsuse vastuvõtmise ajal, või olukorrast, mis esines teatatud siseriiklike meetmete avaldamise kuupäeval. Komisjon pidi niisiis uurima, kas sel ajal võis kõiki EURO finaalturniiri koosseisu kuuluvaid mänge käsitada väga tähtsa sündmusena. Toimikust ilmneb aga, et UEFA ei esitanud Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis võimaldanuks Üldkohtul tõdeda, et komisjon ei võtnud vaidlusalust otsust vastu asjaolude alusel, mis olid kättesaadavad 2000. aastal. Vastupidi, UEFA on möönnud, et komisjon lähtus statistilistest andmetest, mis olid olemas 28. juuli 2000. aasta kirjas sisaldunud otsuse vastuvõtmise ajal.
59 Kolmandaks, UEFA‑l oli Üldkohtus lubatud tõendada, et komisjon oleks nende asjaolude alusel pidanud tegema järelduse, et Ühendkuningriik on teinud ilmse kaalutlusvea, määratledes kõik EURO finaalturniiri koosseisu kuuluvad mängud väga tähtsa sündmusena.
60 UEFA aga esitas selleks Üldkohtule andmed, mis olid seotud 1996. ja 2000. aasta EURO finaalturniiride vaatajaarvudega, väites, et need asjaolud tõendavad, et „tavamängud” ei leia Ühendkuningriigis erilist vastukaja nende televaatajate hulgas, kes jalgpallivaldkonda järjepidevalt ei jälgi.
61 Üldkohus analüüsis neid andmeid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131 ja 132, kuid ei kinnitanud UEFA väljapakutud järeldust.
62 Ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139, võttes arvesse ka teisi UEFA esitatud andmeid 2000. aastast hilisema aja kohta (sama kohtuotsuse punktid 128–130, 135 ja 136), et UEFA ei tõendanud, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 6 ja 18 esitatud järeldused, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, sisaldavad vigu, või et komisjon oleks seetõttu pidanud järeldama, et Ühendkuningriik on teinud ilmse kaalutlusvea, määratledes kõik EURO finaalturniiri koosseisu kuuluvad mängud väga tähtsa sündmusena.
63 Eelnevast tuleneb, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei muuda vaidlustatud kohtuotsust siiski õigusvastaseks, kuna selle resolutsioon on põhjendatud teiste õiguslike argumentidega. Järelikult tuleb teise väite esimene osa tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
64 Selle väite teise osaga heidab UEFA Üldkohtule ette, et viimane rajas käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 62 mainitud hinnangu raames paljud järeldused asjaoludele, mida komisjon ei olnud arvesse võtnud.
65 Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontrolli raames ei või Üldkohus asendada vaidlustatud õigusakti vastuvõtja põhjendusi enda omadega ning ta ei või enda põhjendusega täita lünka selle akti põhjenduses selliselt, et tema hinnang ei seondu ühegi vaidlustatud aktis sisalduva hinnanguga (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑73/11 P: Frucona Košice vs. komisjon, punktid 87–90 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Käesoleval juhul aga seondub analüüs, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126–139 läbi viis, vaidlusaluse otsuse põhjendustes 6 ja 18 sisalduvate hinnangutega ning üksnes kinnitab nendes põhjendustes tehtud järeldusi.
67 Käsitletava väite kolmanda osaga rõhutab UEFA, et Üldkohus viis käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 62 mainitud analüüsi läbi asjaolude põhjal, mida ta hindas ilmselgelt vääralt.
68 Nimetatud väiteosa eesmärk on tegelikult saavutada see, et Euroopa Kohus asendaks Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu enda omaga, olgugi et UEFA ei ole tuginenud Üldkohtule esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamisele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb see väiteosa seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 85, ning eespool viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 180).
69 Eelnevat arvestades tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide, mis käsitleb õigusnormide rikkumisi Üldkohtu poolt asutamislepingu sätete kohaldamisel, mis puudutavad riigi osalusega äriühinguid ja ettevõtjaid, kellele liikmesriigid annavad ainu- või eriõigused
Poolte argumendid
70 UEFA väidab kolmanda väite esimese osaga, et Üldkohus tegi vea, libisedes vaikimisi üle eelküsimusest, kas EÜ artikli 86 lõige 1 on käesolevas asjas asjakohane. Täpsemalt, kuigi Üldkohus leidis, et Ühendkuningriigi võetud meetmed ei võrdu eri- või ainuõiguste andmisega, ei lahendanud see probleemi, sest asjaomased ettevõtjad ehk BBC ja Channel 4 on riigi osalusega äriühingud selle sätte tähenduses.
71 Sama väite teise osaga leiab UEFA, et Üldkohtu analüüsist ilmneb väära tõlgenduse andmine EÜ artikli 86 lõikes 1 toodud mõistele „eriõigused”, kuna Üldkohus järeldas vääralt, et Ühendkuningriigi võetud meetmed ei võrdu eriõiguste andmisega tasuta kanaleid käitavatele ringhäälinguorganisatsioonidele. Täpsemalt hindas Üldkohus formalistlikult ja teoreetiliselt küsimust, kas selle liikmesriigi õigusnormid annavad niisugustele ringhäälinguorganisatsioonidele eriõigused. Ta eiras majanduslikku reaalsust, kuna tegelikkuses võimaldavad need õigusnormid tasuta kanaleid käitavatel ringhäälinguorganisatsioonidel omandada ainuõigused EURO finaalturniiri mängude edastamiseks Ühendkuningriigis, samas kui tasulisi kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid ei saa tegelikult niisuguseid edastamisõigusi omandada.
72 Kõnealuse väite kolmanda osaga rõhutab UEFA, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama tasuta kanaleid käitavate ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguste olemasolu, kuna Ühendkuningriik on neile selgelt andnud „õiguslikud privileegid”. Täpsemalt, kui tasulist kanalit käitav operaator ostab UEFA‑lt õiguse EURO finaalturniiri mängu edastamiseks Ühendkuningriigis, ei ole tal luba seda õigust kasutada, välja arvatud juhul, kui ta pakub kõnealust õigust mõistlikel tingimustel ka tasuta kanaleid käitavatele ringhäälinguorganisatsioonidele. Küll aga ei ole see operaator kohustatud pakkuma neid õigusi teistele tasulisi kanaleid käitavatele operaatoritele.
73 Komisjoni hinnangul on kolmas väide vastuvõetamatu, kuna UEFA esitab palju argumente, mida ta ei tõstatanud Üldkohtule esitatud hagis. Lisaks leiab ta, et see väide on alusetu, ning selle hinnanguga on nõus ka Ühendkuningriik.
Euroopa Kohtu hinnang
74 Seoses kolmanda väite esimese osaga tuleb esiteks märkida, et vastupidi sellele, mida väidab UEFA, ei libisenud Üldkohus „vaikides üle” eelküsimusest, kas EÜ artikli 86 lõige 1 on käesolevas asjas asjakohane. Ta käsitles seda küsimust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–171 ning järeldas, et see säte ei ole asjakohane, ning jättis selle seetõttu kohaldamata.
75 Teiseks tuleb sedastada, et UEFA ei esitanud Üldkohtus ühtegi väidet, millest tuleneks, et EÜ artikli 86 lõige 1 on kohaldatav põhjusel, et teatavad tasuta kanaleid käitavad ettevõtjad on riigi osalusega äriühingud EÜ artikli 86 lõike 1 tähenduses.
76 Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb see argument niisiis vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
77 Käsitletava väite teise osa puhul on selge, et 2000. aasta teleringhäälinguseadusega muudetud 1996. aasta ringhäälinguseaduse artiklites 98 ja 101 ei tehta vahet erinevatel ringhäälinguorganisatsioonide kategooriatel, ja täpsemalt ei anna see tasuta kanaleid käitavatele ringhäälinguorganisatsioonidele kaitset, mida ei antaks tasuliste kanalite käitajatele, vaid kõikidel ringhäälinguorganisatsioonidel on vabadus omandada lihtlitsents väga tähtsate sündmuste taasedastamiseks ja kanda neid üle mitteainuõiguslikult.
78 Ei ole muidugi välistatud, et lõpuks, pärast Office of Communications’ilt loa saamist, taasedastavad Ühendkuningriigis kõik EURO finaalturniiri mängud tegelikkuses üksnes teatavad tasuta telekanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid nagu BBC ja ITV, kuna tasulisi kanaleid käitavaid ringhäälinguorganisatsioone huvitab ainult ainuõiguste alusel taasedastamine ning seetõttu ei tee nad pakkumust selleks vajalike õiguste omandamiseks.
79 Sellegipoolest, nagu Üldkohus sisuliselt tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, on see tasulisi kanaleid käitavate ringhäälinguorganisatsioonide rakendatava äristrateegia tagajärg, kuna nad on valinud ainuõigustele panustava ettevõtja ärimudeli ning on seetõttu vähem altid nõustuma taasedastama väga tähtsaid sündmusi lihtlitsentsi alusel kui tasuta kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid. See on peamiselt sellesse esimesse kategooriasse kuuluvate ringhäälinguorganisatsioonide vabalt tehtud äriliste valikute tagajärg ja ei ole seega etteheidetav Ühendkuningriigi õigusnormidele.
80 Kõnealuse väite kolmanda osa kohta tuleb märkida, et UEFA ei esitanud Üldkohtus väidet, et tasuta kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid on eelisseisundis, kuna tasulisi kanaleid käitavad ringhäälinguorganisatsioonid on kohustatud pakkuma neile kõikide EURO finaalturniiri mängude taasedastamisõigusi. Seetõttu tuleb see argument vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 76 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
81 Eelnevat arvestades tuleb kolmas väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud teisi konkurentsi käsitlevaid asutamiselepingu sätteid
Poolte väited
82 UEFA väidab, et kuna on selge, et EÜ artikli 86 lõige 1 on käesolevas asjas kohaldatav, rikkus Üldkohus õigusnormi ka seeläbi, et jättis käsitlemata küsimuse, kas Ühendkuningriigi meetmed panevad BBC ja ITV olukorda, kuhu need ettevõtjad ise oma tegevusega ei oleks jõudnud konkurentsiõigust rikkumata, või olukorda, mis võimaldas neil lihtsamalt konkurentsiõigust rikkuda.
83 Komisjon leiab, et neljas väide on ainetu.
Euroopa Kohtu hinnang
84 UEFA heidab Üldkohtule ette mitme konkurentsi käsitleva asutamislepingu sätte rikkumist, mööndes, et käesoleva kohtuasja puhul eeldab nende artiklite kohaldamine EÜ artikli 86 lõike 1 kohaldatavust.
85 Üldkohus leidis aga vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–171, et EÜ artikli 86 lõige 1 ei ole kohaldatav. Kuna UEFA ei ole suutnud seda järeldust käesolevas apellatsioonimenetluses ümber lükata, siis on neljas väide ainetu ja tuleb niisiis tagasi lükata.
Viies väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi Üldkohtu poolt teenuste osutamise vabadust ja proportsionaalsuse põhimõtet käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamisel
Poolte argumendid
86 Viienda väite esimese osaga väidab UEFA, et Üldkohus moonutas tema väidet, mis käsitleb teenuste osutamise vabadust, kuna ta väitis Üldkohtus, et esiteks diskrimineerivad Ühendkuningriigi võetud meetmed teistes liikmesriikides asuvaid ringhäälinguorganisatsioone, ning teiseks on „kvalifitseeritud ringhäälinguorganisatsioon” Ühendkuningriigi õigusaktides määratletud liiga kitsalt, et olla nende õigusaktide eesmärgiga proportsionaalne. Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et niisugused meetmed on ebaproportsionaalsed mõlemal põhjusel.
87 Viienda väite teise osa raames väidab UEFA, et Üldkohtu analüüs on ebaõige põhjusel, et see eeldab pelgalt asjaolu tõttu, et EURO finaalturniiri võib käsitada üheainsa sündmusena ning et see kujutab tervikuna endast väga tähtsat sündmust, et eesmärki tagada laiale üldsusele võimalus selle sündmuse teleülekannet jälgida, ei ole võimalik mõistlikult saavutada Ühendkuningriigi võetud meetmetest vähem kitsendava piirangu abil, näiteks loendi abil, mis hõlmab üksnes mõnda valitud EURO finaalturniiri mängu.
88 Käsitletava väite kolmanda osaga rõhutab UEFA, et isegi kui EURO finaalturniiri saaks käsitada üheainsa, Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusena, oleks komisjon pidanud põhjalikult uurima talle teatatud meetmete kokkusobivust teenuste vaba liikumist ja konkurentsi käsitlevate aluslepingu sätetega.
89 Ühendkuningriigi ja komisjoni hinnangul on viies väide alusetu.
Euroopa Kohtu hinnang
90 Viienda väite esimese osaga heidab UEFA Üldkohtule tegelikult ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna Üldkohus väidetavalt ei vastanud talle esitatud argumentidele, mille kohaselt Ühendkuningriigi meetmed on diskrimineerivad ning mõiste „kvalifitseeritud ringhäälinguorganisatsioon” määratlus on liiga kitsas.
91 Selles osas ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et Üldkohus ei pea esitama ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetlusosaliste kõikidest arutluskäikudest. Seetõttu võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel saada teada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt pidepunkte oma kontrolli teostamiseks. Täpsemalt ei pea Üldkohus vastama poole esitatud argumentidele, mis ei ole piisavalt selged ja täpsed, juhul kui neid ei ole käsitletud teiste arutluskäikude raames ning kui nende toetuseks ei ole esitatud eraldi argumente (vt selle kohta 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513, punktid 91 ja 96, ning 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I-5853, punkt 64).
92 Seoses argumendiga, mille kohaselt Ühendkuningriigi õigusaktid on väidetavalt diskrimineerivad, olgu meelde tuletatud, et Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148 ja 149 esiteks, et need õigusaktid kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piiramist põhjusel, et tegelikult on märksa tõenäolisem see, et kõik EURO finaalturniiri mängud kannab sisuliselt ainuõiguse alusel üle mõni tasuta kanalit käitav ringhäälinguorganisatsioon, kes on „suure tõenäosusega asutatud selles liikmesriigis”, mitte mõni teises liikmesriigis asuv konkurent. Teiseks täpsustas Üldkohus, et see piirang võib olla õigustatud juhul, kui selle eesmärk on kaitsta õigust teabele ja tagada üldsusele laialdane juurdepääs ühiskonna jaoks väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele.
93 Niimoodi otsustades esitas Üldkohus piisava – olgugi et tuletatava – põhjenduse, mis võimaldab UEFA‑l teada saada põhjused, miks Üldkohus ei nõustunud tema argumentidega, ning Euroopa Kohtul teostada kontrolli.
94 Seoses argumendiga, mille kohaselt mõiste „kvalifitseeritud ringhäälinguorganisatsioon” määratlus on liiga kitsas, tuleb märkida, et seda on mainitud ainult hagi ühes punktis, samas kui hagis on kokku 176 punkti. Lisaks rajaneb see argument üksnes väitel, et see määratlus on tunduvalt kitsam kui teistes liikmesriikides kasutatav ning et tegelikkuses on organisatsioone, kellel on võimalik nõutud tingimused täita, ainult kolm. Viimaseks, repliigis piirdub UEFA selle argumendi arendamisega kahes lühikeses lauses.
95 Seetõttu, võttes arvesse, et kõnealust argumenti ei arendatud märkimisväärselt üheski Üldkohtule esitatud menetlusdokumendis, ei pidanud Üldkohus sellele vastama.
96 Seoses viienda väite teise osaga tuleb kõigepealt märkida, et see rajaneb ebaõigel arusaamal vaidlustatud kohtuotsuse punktist 152. Nimelt ei lähtunud Üldkohus selles punktis eeldusest, et eesmärki tagada üldsusele laialdane juurdepääs väga tähtsa sündmuse teleülekandele ei ole mõistlikult võimalik saavutada vähem kitsendava piirangu abil. Üldkohus lükkas UEFA väite tagasi põhjusel, et see rajanes vääral eeldusel, kuna see oli tuletatud arusaamast, et Ühendkuningriigi võetud meetmed on ebaproportsionaalsed põhjusel, et EURO finaalturniiri „tavamängud” ei ole väga tähtsad. Üldkohtu selline otsus oli aga põhjendatud, kuna ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–141 järeldanud, et EURO finaalturniiri võib tervikuna, koos „tavamängudega”, pidada Ühendkuningriigi ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks.
97 Viimaseks, seoses kõnealuse väite kolmanda osaga ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 19, et komisjon peab teostama piiratud kontrolli, selgitades välja ilmsed kaaltulusvead, mida liikmesriigid võivad olla teinud väga tähtsate sündmuste siseriiklike loendite koostamisel.
98 Eelnevat arvestades tuleb viies väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kuues väide, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnorme omandiõiguse kohaldamisel
Poolte argumendid
99 UEFA väitel rikkus Üldkohus õigusnormi, leides esiteks, et pelgalt asjaolust, et EURO finaalturniiri võib käsitada üheainsa väga tähtsa sündmusena, piisab selleks, et UEFA‑l selle turniiri iga üksiku mängu suhtes oleva omandiõiguse rikkumine oleks tingimata proportsionaalne. Teiseks leiab UEFA, et Üldkohus tegi ka olulisema vea, jättes hindamata UEFA omandiõigusele seatud piirangute ulatuse, see aga takistas tal nõuetekohaselt analüüsida küsimust, kas Ühendkuningriigi võetud meetmetega tekitatud piirangud on võrreldes taotletavate eesmärkidega ebaproportsionaalsed.
100 Ühendkuningriik ja komisjon vaidlustavad selle väite põhjendatuse.
Euroopa Kohtu hinnang
101 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.
102 Sellega seoses ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 10, 20 ja 21 väljendatud kaalutlustest esiteks, et UEFA omandiõiguse riive tuleneb juba direktiivi 85/552 artiklist 3a ning et see riive võib põhimõtteliselt olla õigustatud eesmärgiga kaitsta õigust teabele ja tagada üldsusele laialdane juurdepääs väga tähtsate sündmuste teleülekannetele. Teiseks, võttes arvesse, et Ühendkuningriik määratles kõik EURO finaalturniiri mängud õiguspäraselt väga tähtsa sündmusena, pidi komisjon üksnes uurima selle määratlemise sellist mõju UEFA omandiõigusele, mis läks kaugemale mõjust, mis paratamatult kaasneb selle sündmuse kandmisega nimetatud ametiasutuste poolt määratletud sündmuste loendisse.
103 Ainsad väited, mis UEFA on niisuguse mõju kohta esitanud, puudutavad asjaolu, et asjaomaste taasedastamisõiguste potentsiaalsed ostjad oksjonil, ehk BBC ja ITV moodustaksid liidu ja esitaksid ühispakkumise. Üldkohtule esitatud hagist ilmneb aga, et Üldkohtus sellist argumenti ei esitatud. Seega ei saa UEFA vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 76 meelde tuletatud kohtupraktikale seda argumenti käesolevas apellatsioonimenetluses esitada.
104 Neil asjaoludel tuleb kuues väide tagasi lükata.
Seitsmes väide, mille kohaselt on vaidlusaluse otsuse põhjendamisel rikutud õigusnorme
Poolte argumendid
105 UEFA väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei nõudnud komisjonilt sellise põhjendamisstandardi järgimist, mis on vajalik, arvestades kõiki kuut apellatsioonkaebuses esitatud sisulist väidet. Vaidlusalune otsus tulnuks tühistada eelkõige seetõttu, et see ei sisalda piisavat põhjendust EURO finaalturniiri kvalifitseerimise kohta väga tähtsaks sündmuseks. Järgmiseks on vaidlusaluse otsuse põhjendus ebapiisav ka osas, mis puudutab teenuste osutamise vabaduse, vaba konkurentsi ja UEFA omandiõiguse piiramist. Pealegi ei oleks Üldkohus, selleks et kindlaks teha, kas komisjoni esitatud põhjendus on piisav, tohtinud lähtuda väidetavast eelisolukorrast, milles UEFA on tänu sellele, et ta on nende õiguste omaja.
106 Ühendkuningriigi ja komisjoni väitel on seitsmes väide põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
107 Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, et võimaldada huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduse vastavust artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (eespool viidatud kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Lisaks tuleneb kohtupraktikast veel, et õigusakt võib olla põhjendatud lühidalt, kui selle vastuvõtmine toimub kontekstis, mis on huvitatud isikutele hästi teada (vt selle kohta 26. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑335/09 P: Poola vs. komisjon, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika).
109 Seoses direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel tehtud otsustega tuleb esiteks meelde tuletada, et komisjon ei teosta neid vastu võttes mitte otsustuspädevust, vaid kontrollipädevust, mis lisaks on piiratud selle kindlakstegemisega, kas liikmesriigid on teinud ilmseid kaalutlusvigu sündmuste väga tähtsana määratlemisel (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 12 ja 19). Nimetatud otsuseid tuleb seega tõlgendada teatatud siseriiklikke meetmeid silmas pidades.
110 Teiseks tuleb märkida, et lisaks liikmesriigile, kes niisugustest otsustest komisjonile teatab, puudutavad need otsused eelkõige selles liikmesriigis telekanaleid käitavaid ringhäälinguorganisatsioone ja asjaomaste sündmuste ainuõiguslike taasedastamisõiguste omajaid. Samas ei saa eitada, et neil peamiselt huvitatud isikutel on süvendatud teadmised niisuguste otsuste vastuvõtmise konteksti kohta, kuna nad peavad vähemalt niisuguste õiguste hinna üle läbi rääkimiseks olema kursis kõikide teguritega, mis nende väärtust tuntavalt mõjutavad, ning eelkõige huviga, mida asjaomane sündmus vastava liikmesriigi vaatajaskonnale pakub.
111 Neil asjaoludel võib otsus, mille komisjon võtab vastu direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel, olla põhjendatud lühidalt. Täpsemalt on komisjonil lubatud esitada üksnes lühidalt põhjendused, mille tõttu ta leiab, et sündmus on väga tähtis. Lisaks ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21 toodud kaalutlustest, et Ühendkuningriigi võetud meetmete kooskõla teenuste vaba liikumist, vaba konkurentsi ja omandiõigust käsitlevate normidega seotud põhjendusega võib olla tuletatav. Täpsemalt, kui mõju teenuste vabale liikumisele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele ei lähe kaugemale mõjust, mis paratamatult kaasneb asjaomase sündmuse kandmisega direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1 ette nähtud loendisse, ei ole vastavat järeldust üldjuhul vaja üksikasjalikult põhjendada.
112 Käesoleval juhul tuleb märkida, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 5, 6 ja 18 on esitatud põhjendused, mille tõttu komisjon leidis, et kõiki EURO finaalturniiri koosseisu kuuluvaid mänge tuleb käsitada väga tähtsa sündmusena. Nii on põhjenduses 6 muu hulgas märgitud, et see sündmus leiab Ühendkuningriigis suurt vastukaja, sest see on väga populaarne mitte üksnes spordisündmusi tavaliselt televisiooni teel jälgivate televaatajate, vaid ka muu elanikkonna hulgas. Seda tõdemust on kinnitatud veel põhjenduses 18, millest ilmneb, et seda sündmust on tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis ja sellel on olnud palju vaatajaid.
113 Eelnevat arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus sisaldas vajalikku teavet, mis ühest küljest võimaldas UEFA‑l teada saada põhjused, miks komisjon järeldas, et kõiki EURO finaalturniiri koosseisu kuuluvaid mänge saab käsitada väga tähtsa sündmusena, ja teiseks Üldkohtul teostada kontrolli selle järelduse põhjendatuse üle.
114 Vaidlusaluse otsuse põhjenduse muud aspektid ei kinnita käesolevas kohtuasjas, et mõju teenuste osutamise vabadusele, vabale konkurentsile ja omandiõigusele läheks kaugemale mõjust, mis paratamatult kaasneb EURO finaalturniiri kandmisega väga tähtsate sündmuste loendisse. Seoses omandiõiguse riivega, mis väidetavalt läheb kaugemale pelgalt loendisse kandmise mõjust, tuleb meelde tuletada, et UEFA tõstatas selle väite alles Euroopa Kohtus.
115 Eelnevat arvestades tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
116 Kuna ühegagi seitsmest väitest, mille UEFA apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Kohtukulud
117 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja UEFA on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista UEFA‑lt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Union des associations européennes de football’ilt (UEFA).
Allkirjad