KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 26. oktoobril 2006¹(1)

Kohtuasi C‑354/04 P

Gestoras Pro Amnistía

Juan Mari Olano Olano

Julen Zelarain Errasti

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

ja kohtuasi C‑355/04 P

Segi

Araitz Zubimendi Izaga

Aritza Galarraga

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Terrorismivastane võitlus – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Terrorismiaktidega seotud isikuid, rühmitusi ja üksusi puudutavad meetmed – Kahju hüvitamise hagi – Ühenduse kohtu pädevus

1.        7. juuni 2004. aasta määrustega kohtuasjades T‑333/02: Gestoras Pro‑Amnistía jt vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ja T‑338/02: Segi jt vs. nõukogu (EKL 2004, lk II‑1647; edaspidi „vaidlustatud määrused”) jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata hagid, mille olid Euroopa Liidu Nõukogu vastu esitanud organisatsioonid Gestoras Pro Amnistía ja Segi ja nende vastavad esindajad ning millega taotleti hüvitist kahju eest, mis tekkis väidetavalt seetõttu, et Gestoras Pro Amnistía ja Segi kanti isikute, rühmituste ja üksuste loendisse, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta(2).

2.        Samad isikud, kes esitasid hagid esimeses kohtuastmes, on esitanud viidatud määruste peale Euroopa Kohtule kaks apellatsioonkaebust (Gestoras Pro Amnistía ning Juan Mari Olano Olano ja Julen Zelarain Errasti kohtuasjas C‑354/04 P, Segi ning Araitz Zubimendi Izaga ja Aritza Galarraga kohtuasjas C‑355/04 P).

I.      Faktilised asjaolud

3.        Vaidluste aluseks olevad faktilised asjaolud, mis ilmnevad sisuliselt samasuguses sõnastuses vaidlustatud määrustest, võib esitada järgmiselt.

4.        Kohtuasjas T‑333/02 hagejaks olnud isikute väidete kohaselt on Gestoras Pro Amnistía organisatsioon asukohaga Hernanis (Hispaania), mille eesmärk on kaitsta inimõigusi ning ennekõike poliitvangide ja poliitilistel põhjustel väljasaadetute õigusi Baskimaa territooriumil ning mida esindavad J. M. Olano Olano ja J. Zelarain Errasti.

5.        Kohtuasjas T‑338/02 hagejaks olnud isikute väidete kohaselt on Segi organisatsioon asukohaga Bayonne’is (Prantsusmaa) ja Donostias (Hispaania), mille eesmärk on kaitsta Baski noorte nõudmisi ning Baski identiteeti, kultuuri ja keelt ning mida esindavad A. Zubimendi Izaga ja A. Galarraga.

6.        ÜRO Julgeolekunõukogu (edaspidi „julgeolekunõukogu”) võttis 28. detsembril 2001 vastu resolutsiooni 1373(2001), millega ta eeskätt otsustas, et kõik liikmesriigid osutavad üksteisele kõikvõimalikku abi kriminaalasjade uurimisel ja muudes menetlustes, mis on seotud terroriaktide rahastamise või neid toetava tegevusega, kaasa arvatud nende liikmesriikide valduses olla võivate ning menetluses vajalike tõendite kogumisega seotud abi.

7.        Madridis asuva Audiencia Nacional’i juhtiv eeluurimiskohtunik nr 5 määras 2. ja 19. novembri 2001. aasta määrustega vastavalt Gestoras Pro Amnistía eeldatavatele juhtidele, sealhulgas selle kahele esindajale vanglakaristuse ning tunnistas Gestoras Pro Amnistía tegevuse seadusevastaseks põhjendusel, et see organisatsioon kuulub baskide separatistliku organisatsiooni ETA koosseisu. Gestoras Pro Amnistía kaebas nimetatud määrustest teise peale edasi.

8.        Pidades vajalikuks võtta eespool nimetatud julgeolekunõukogu resolutsiooni elluviimiseks lisaks juba võetud meetmetele veel teisigi meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi „nõukogu”) 27. detsembril 2001 EL artiklite 15 ja 34 alusel, mis paiknevad vastavalt EL lepingu V jaotises („Sätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta”) ja VI jaotises („Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades”), vastu ühise seisukoha 2001/931.

9.        Ühise seisukoha 2001/931 artiklid 1 ja 4 sätestavad:

„Artikkel 1

1.     Käesolevat ühist seisukohta kohaldatakse järgmiste artiklite kohaselt isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides ja on loetletud lisas.

[...]

4.      Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. Loendisse võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle ÜRO Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone.

[...]

6.      Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.”

„Artikkel 4

Liikmesriigid annavad üksteisele Euroopa Liidu lepingu VI jaotise raames kriminaalasjades tehtava politseikoostöö ja õigusalase koostöö kaudu kõikvõimalikku abi terroriaktide tõkestamiseks ja nende vastu võitlemiseks. Selleks kasutavad nad taotluse korral täielikult oma Euroopa Liidu õigusaktidest ja muudest liikmesriike siduvatest rahvusvahelistest lepingutest, kokkulepetest ja konventsioonidest tulenevaid volitusi uurimistes ja menetlustes, mida nende ametiasutused sooritavad lisas loetletud isikute, rühmituste ja üksuste suhtes.”

10.      Ühise seisukoha 2001/931 lisa punktis 2 „Rühmitused ja üksused” on märgitud:

„* - Euskadi Ta Askatasuna/Tierra Vasca y Libertad/Baskimaa ja Vabadus (ETA)

(Järgmised organisatsioonid kuuluvad terrorirühmitusse ETA: K.a.s, Xaki, Ekin, Jarrai-Haika-Segi, Gestoras Pro-amnistía.)”

11.      Selle lisa joonealuses märkuses on viidatud, et „[t]ärniga * tähistatute suhtes kohaldatakse üksnes artiklit 4”.

12.      Ühise seisukoha 2001/931 vastuvõtmise protokolli lisas sisalduv nõukogu deklaratsioon (edaspidi „nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta”) sätestab:

„Nõukogu tuletab ühise seisukoha [2001/931] artikli 1 lõike 6 osas meelde, et osutatud isikute, rühmituste ja üksuste suhtes tehtud viga annab kahjustatud poolele õiguse nõuda kohtu kaudu hüvitist.”(3)

13.      Madridis asuva Audiencia Nacionali juhtiv eeluurimiskohtunik nr 5 tunnistas 5. veebruari ja 11. märtsi 2002. aasta määrustega Segi tegevuse seadusevastaseks põhjendusel, et see organisatsioon kuulub baskide separatistliku organisatsiooni ETA koosseisu, ja määras vanglakaristuse teatavatele Segi arvatavatele juhtidele.

14.      Euroopa Inimõiguste Kohus jättis 23. mai 2002. aasta otsusega(4) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata käesolevates kohtuasjades apellatsioonkaebuse esitanud isikute poolt Euroopa Liitu tookord kuulunud 15 liikmesriigi vastu esitatud hagid ühise seisukoha 2001/931 kohta põhjendusel, et antud juhul ei ole 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) nende suhtes rikutud.

15.      Nõukogu võttis 2. mail ja 17. juunil 2002 EL artikli 15 ja EL artikli 34 alusel vastu ühised seisukohad 2002/340/ÜVJP(5) ja 2002/462/ÜVJP(6), millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931. Nende kahe ühise seisukoha lisades on toodud ajakohastatud loend nende isikute, rühmituste ja üksuste kohta, kelle suhtes kohaldatakse ühist seisukohta 2001/931, loendis mainitakse veel kord Gestoras Pro Amnistía ja Segi nime samas sõnastuses nagu ühisele seisukohale 2001/931 lisatud loendis.

16.      Tuleb lisada, et Gestoras Pro Amnistía ja Segi taotlesid nõukogult juurdepääsu dokumentidele, mille alusel tegi nõukogu otsuse kanda nad ühise seisukoha 2001/931 lisas toodud loendisse. Nõukogu peasekretär edastas Gestoras Pro Amnistíale ja Segile rea selle ühise seisukohaga seotud dokumente. Leides, et need dokumendid ei puuduta neid otseselt ega isiklikult, esitasid need kaks ühingut nõukogule uue taotluse, mille nõukogu jättis oma 21. mai 2002. aasta kirjaga rahuldamata põhjendusel, et ühisele seisukohale lisatud loendi koostamiseks vajalik teave oli pärast selle uurimist ja otsuse tegemist asjassepuutuvatele riikide esindustele tagastatud.

17.      Peale selle väitsid isikud, kes on apellatsioonkaebuse esitajad kohtuasjas C‑355/04 P, selle kohtuasja käigus, et 20. juuni 2005. aasta kohtuotsusega vabastas Madridis asuva Audiencia Nacionali neljas kriminaalasju arutav koda, kus oli pooleli Segit puudutav menetlus, nimetatud ühingu süüdistusest, mille kohaselt on see terrorirühmitus ja ETA liige. Hispaania Kuningriik ei vaidlustanud selle otsuse olemasolu, kuid märkis, et tegemist ei ole lõpliku kohtuotsusega ning et Ministerio Fiscal (prokuratuur) ja terrorismiohvrite ühing kaebasid selle peale Tribunal Supremole edasi.

II.    Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud määrused

18.      Apellatsioonkaebuse esitajad esitasid nõukogu vastu kaks eraldi kahju hüvitamise hagi, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. oktoobril (kohtuasi T‑333/02) ja 13. novembril 2002 (kohtuasi T‑338/02).

19.      Käesolevates kohtuasjades apellatsioonkaebuse esitajanud isikud palusid Esimese Astme Kohtul:

–        mõista nõukogult välja kummagi ühingu kasuks 1 000 000 eurot ja iga nende esindaja kasuks 100 000 eurot hüvitisena kahju eest, mis neile väidetavalt tekkis, kuna Gestoras Pro Amnistía ja Segi olid kantud isikute, rühmituste ja üksuste loendisse, millele on osutatud ühiste seisukohtadega 2002/340 ja 2002/462 ajakohastatud ühise seisukoha 2001/931 artiklis 1;

–        lisada nendele summadele 4,5‑protsendilise aastamääraga viivis, arvestatuna alates Esimese Astme Kohtu otsuse kuupäevast kuni summa tasumiseni;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

20.      Nõukogu esitas dokumentidega, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. veebruaril 2003, mõlemas kohtuasjas vastuvõetamatuse vastuväite Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 tähenduses. Nõukogu väitis eelkõige, et Gestoras Pro Amnistíal ja Segil puudub teovõime, et neid ei saa esindada füüsilistest isikutest hagejad, kes esitasid nende nimel hagid, ning et järelikult on advokaadile nende kahe organisatsiooni nimel antud volitused kehtetud, samuti ei ole J. Zelarain Errasti advokaati volitanud, aga kinnitas ka, et Esimese Astme Kohus ei ole pädev nii seetõttu, et käesoleval juhul ei saa kohaldada EÜ artiklit 235 ja EÜ artikli 288 teist lõiku, kui ka seepärast, et viimane ei saa teha otsust ühise seisukoha 2001/931 õiguspärasuse küsimuses.

21.      Käesolevates kohtuasjades apellatsioonkaebuse esitanud isikud palusid oma märkustes selle vastuväite kohta Esimese Astme Kohtul tunnistada hagid vastuvõetavaks ning teise võimalusena juhul, kui Esimese Astme Kohus leiab, et ta ei ole pädev tegema otsust kahju hüvitamise nõude küsimuses, tuvastada siiski, et võttes vastu nimetatud ühised seisukohad, rikkus nõukogu ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, mis tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest, eelkõige EIÕK artiklist 1, artikli 6 lõikest 1 ja artiklist 13.

22.      Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis 5. juuni 2003. aasta määrustega Hispaania Kuningriigile ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile loa menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

23.      Vaidlustatud määrustega jättis Esimese Astme Kohus oma kodukorra artikli 111 alusel ja ilma suulist menetlust avamata käesolevates kohtuasjades apellatsioonkaebuse esitanud isikute hagid läbi vaatamata.

24.      Esiteks asus ta seisukohale, et tal puudub ilmselgelt pädevus nende hagide läbivaatamiseks, sest nendega taotletakse selle kahju hüvitamist, mille põhjustas väidetavalt Gestoras Pro Amnistía ja Segi kandmine isikute, rühmituste ja üksuste loendisse, millele on osutatud ühiste seisukohtadega 2002/340 ja 2002/462 ajakohastatud ühise seisukoha 2001/931 artiklis 1.

25.      Teiseks leidis Esimese Astme Kohus, et on EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu alusel vastupidi pädev tegema otsust käesolevates kohtuasjades apellatsioonkaebuse esitanud isikute kahju hüvitamise hagide küsimuses niivõrd, kuivõrd tugineti sellele, et nõukogu eiras neid ühiseid seisukohti vastu võttes väidetavalt Euroopa Ühenduse pädevust. Analüüsinud hagide sisulisi küsimusi eespool kirjeldatud piirides, jättis Esimese Astme Kohus need ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

26.      Kolmandaks jättis Esimese Astme Kohus oma ilmse pädevuse puudumise tõttu rahuldamata ka käesolevates kohtuasjades apellatsioonkaebuse esitanud isikute teise võimalusena esitatud nõude, märkides, et „[ü]henduse menetlustes ei tunta õigusabinõu, mis võimaldaks kohtunikul võtta seisukohta üldist laadi avaldusega, mille ese väljub kohtuvaidluse raamest”(7).

27.      Lõpuks leidis Esimese Astme Kohus, et tegemist on eriliste põhjustega tema kodukorra artikli 87 lõike 3 tähenduses, mis võimaldavad jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

28.      Apellatsioonkaebuse esitajad esitasid 17. augustil 2004 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud avaldustes, mis registreeriti vastavalt numbrite C‑354/04 P ja C‑355/04 P all ning olid sõnastatud peaaegu samamoodi, eespool viidatud määruste peale apellatsioonkaebused.

29.      Apellatsioonkaebuse esitajad paluvad mõlemas kohtuasjas Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus;

–        teha ise kohtuasjas otsus ning rahuldada apellatsioonkaebuse esitajate poolt Esimese Astme Kohtus esitatud nõuded, ning

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

30.      Nõukogu palub mõlemas kohtuasjas Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        saata vajaduse korral asi tagasi Esimese Astme Kohtule lahendamiseks ning

–        mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajatelt.

31.      Hispaania Kuningriik sõnastas mõlemas kohtuasjas samasugused nõuded nagu nõukogu.

IV.    Õiguslik analüüs

A.      Apellatsioonkaebuste vastuvõetavus

32.      Nii nõukogu kui ka Hispaania Kuningriik väidavad oma vastustes apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebused on vastuvõetamatud, sest nendes piirdutakse Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide peaaegu sõna‑sõnalise kordamisega.

33.      EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses Esimese Astme Kohtu otsuse peale tuleb näidata täpselt selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist taotletakse, samuti seda taotlust üksikasjaliselt põhistavad õiguslikud argumendid.(8)

34.      Nagu märgivad nõukogu ja Hispaania Kuningriik, on tõesti nii, et eespool nimetatud nõudmistele ei vasta apellatsioonkaebus, mis ei sisalda argumenti, mille eesmärk on tuua konkreetselt välja Esimese Astme Kohtu poolt oma otsuses toime pandud õigusnormi rikkumine, ning milles piirdutakse sellega, et korratakse selles kohtus juba esitatud väiteid ja argumente. Niisugune apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult nõuet, mille eesmärk on saavutada Esimese Astme Kohtule esitatud hagi lihtne uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse.(9)

35.      Kui need nõudmised on aga täidetud, võib Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus põhineda siiski argumendil, mis esitati juba esimeses kohtuastmes ning millega püütakse tõendada, et lükates ümber apellatsioonkaebuse esitaja väited ja argumendid, rikkus Esimese Astme Kohus ühenduse õigust.(10)

36.      Käesoleval juhul näib mulle, et vaidlustatud määruste kritiseeritud osad on Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebustes piisavalt hästi välja toodud. Nagu ilmneb eelkõige apellatsioonkaebuste punktist 32, kritiseerivad apellatsioonkaebuse esitajad õigusnormi rikkumise pärast Esimese Astme Kohtu järeldust, mis on esitatud vaidlustatud määruste punktis 40 ning mille kohaselt ei ole ta pädev tegema otsust nõuete kohta hüvitada kahju, mis tekitati väidetavalt sellega, et Gestoras Pro Amnistía ja Segi kanti isikute, rühmituste ja üksuste loendisse, mille suhtes kohaldatakse ühist seisukohta 2001/931 (edaspidi „terrorismiaktidega seotud isikute loend”).

37.      Apellatsioonkaebustes, kus nimetatakse ühenduse kohtu(11) selle pädevuse õiguslike alustena, mille kohaselt võib ta teha otsuse apellatsioonkaebuse esitajate kahju hüvitamise nõuete kohta ja mida Esimese Astme Kohus ekslikult ei tunnistanud, EL artikli 6 lõiget 2, nõukogu deklaratsiooni hüvitise saamise õiguse kohta ja nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsuse 2003/48/JSK politseikoostöö ja õigusalase koostöö erimeetmete rakendamise kohta terrorismivastaseks võitluseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 4 kohaselt(12) põhjendust 8, on toodud ka õigusväited, mis on tuletatud selleks, et põhistada vaidlustatud määruste tühistamise vajadust.

38.      Ainuüksi asjaolu, et apellatsioonkaebused sisaldavad tõesti ulatuslikke väljavõtteid kirjalikest menetlusdokumentidest, mis apellatsioonkaebuse esitajad esitasid Esimese Astme Kohtus, ei ole seega niisugune, mis muudaks apellatsioonkaebused vastuvõetamatuks.

39.      Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõukogu ja Hispaania Kuningriigi esitatud apellatsioonkaebuste vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

B.      Apellatsioonkaebuste sisu

1.      Sissejuhatavad märkused

40.      Näib muidugi, et nii, nagu apellatsioonkaebuse esitajate tuletatud väited ja argumendid on esitatud apellatsioonkaebustes, st jagatuna kolme jakku, mille pealkirjad on vastavalt „Ühenduse kohtu pädevus” (punktid 33–44), „Kahju olemasolu” (punktid 45–49) ja „Euroopa Liidu tegevuse kolme sambasse jaotuse manipuleerimine Euroopa Liidu Nõukogu poolt” (punktid 50–59), on need esitatud halvasti struktureeritult.(13)

41.      Tundub ilmne, et apellatsioonkaebuse esitajate punktides 45–49 toodud kaalutlused, mille eesmärk on näidata, et väidetav kahju on olemas ning eksisteerib põhjuslik seos selle kahju ja ühise seisukoha 2001/931 vahel, ei ole niisugused, mis vaidlustaksid mõne Esimese Astme Kohtu hinnangu, sest viimane ei teinud nende aspektide kohta otsust. Need kaalutlused ei kujuta endast seega apellatsioonkaebuse alust ja neil võib parimal juhul olla tähtsust ainult juhul, kui Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud määrused ja otsustab teha ise vaidluste küsimuses oma põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel lõpliku kohtuotsuse, nagu panevad ette apellatsioonkaebuse esitajad.

42.      Üsna ebaselgeks jääb seevastu eesmärk, mida apellatsioonkaebuse esitajad on otsustanud taotleda menetluslikus plaanis ja seda oma apellatsioonkaebuste punktides 50–59 toodud kaalutlustega, mis on pigem segased ja milles on sõna‑sõnalt korratud tervet jagu märkusi, mis esitati Esimese Astme Kohtus nõukogu tõstatatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta.

43.      Nendes kaalutlustes kurdavad apellatsioonkaebuse esitajad, et nõukogu kuritarvitab menetlust. Näib, et nad heidavad kokkuvõttes nõukogule ette, et see jättis nad meelega ilma kohtulikust kaitsest, jättes ühenduse meetme abil vastu võtmata terrorismiaktidega seotud isikute, sealhulgas nende isikute loendi, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikli 4. Ühenduse meetme kasutamine oleks võimaldanud nendel isikutel, sealhulgas apellatsioonkaebuse esitajatel pöörduda ühenduse kohtu poole, et vaidlustada nende kandmine loendisse ja saavutada kahju hüvitamine. Apellatsioonkaebuse esitajad kurdavad selles osas, et neid diskrimineeriti õigusvastaselt, sest isikutel, keda puudutavad ka nimetatud ühise seisukoha artiklites 2 ja 3 käsitletud meetmed(14) ja kes on kantud samasse loendisse, on seevastu kohtulik kaitse, kuna need meetmed on võetud vastu ühenduse aktiga, mille üle saab ühenduse kohus teostada kontrolli. Lisaks räägivad apellatsioonkaebuse esitajad oma repliikides nendele argumentidele viimaks vastu, väites, et ka nende suhtes kohaldati ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2 ja 3.

44.      Niisuguste kaalutlustega korratakse argumente, mida Esimese Astme Kohus, olles kõigepealt tunnistanud oma pädevust EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu alusel, käsitles ja mis ta lükkas tagasi esimeses kohtuastmes läbi viidud kahju hüvitamise hagide sisu piiratud analüüsimise raames, jõudes järeldusele, et need on ilmselgelt põhjendamatud, sest puudub nõukogu õigusvastane käitumine.(15) Apellatsioonkaebustes ja repliikides ei ole siiski ühtegi kohta, mis võimaldaks arvata, et apellatsioonkaebuse esitajad vaidlustasid Esimese Astme Kohtu määruste need osad, mis käsitlevad seda hinnangut. Nagu märkisin juba eespool punktis 36, näivad apellatsioonkaebused käsitlevat üksnes enda ebapädevaks tunnistamist, mida on tehtud vaidlustatud määruste punktis 40. Teisalt tundub, et apellatsioonkaebuse esitajad teevad nendest kaalutlustest järelduse, et „käesolev vaidlus kuulub EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu alusel seega ühenduse kohtute pädevusse”.(16) Just seda Esimese Astme Kohus vaidlustatud määruste punktis 42 kinnitaski.

45.      Seepärast arvan, et kaalutlusi, mis on toodud apellatsioonkaebuste punktides 50–59 ja mida täiendavad repliikide punktides 12–16 toodud kaalutlused, tuleb pidada vastuvõetamatuks kas siis seetõttu, et need ei vasta minimaalsetele selguse ja täpsuse nõuetele, või seetõttu, et nendes ei näidata täpselt ära, missugused vaidlustatud määruste osad vaidlustatakse.

46.      Igal juhul tundub mulle, et isegi nõustudes, et neid kaalutlusi on võimalik õiguspäraselt tõlgendada nii, et nendega püütakse sõnastada täiendav apellatsioonkaebuse alus, mis on suunatud ebapädevaks tunnistamise vastu vaidlustatud määruste punktis 40 ja mille kohaselt ei saa nõukogu apellatsioonkaebuse esitajatele vastu väita, et ühenduse kohus on ebapädev, tundub see mulle siiski põhjendamatu.

47.      On täiesti ilmne, et vastupidi repliikides väidetule puudutavad apellatsioonkaebuse esitajaid ainult ühise seisukoha 2001/931 artiklid 1 ja 4, aga mitte artiklid 2 ja 3. Repliikides toodud vastupidine märkus, mille kohaselt osutab ühise seisukoha 2001/931 lisa joonealune märkus üksnes loendis nimetatud füüsilistele isikutele, aga mitte selles mainitud rühmitustele ja üksustele, tundub asjakohatu, sest selles loendis on tärniga tähistatud ka Gestoras Pro Amnistía ja Segi ning termin „isikud” on piisavalt üldine, et hõlmata ka rühmitusi ja üksusi.

48.      Nagu õigesti märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud määrustes(17), kuulub nimetatud ühise seisukoha artiklis 4 ette nähtud liikmesriikide vastastikune abi terroriaktide tõkestamiseks ja nende vastu võitlemiseks EL lepingu VI jaotises sätestatud politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonda. Apellatsioonkaebuse esitajad ei tõendanud kuidagi, ei esimeses kohtuastmes ega Euroopa Kohtus, et niisugune vastastikune abi oleks tulnud ette näha või seda oleks tulnud vähemalt rakendada ühenduse meetmetega.(18) Lisaks ei saa nad tõsiselt nõukogule ette heita, et see ei kohaldanud nende suhtes ka nimetatud ühise seisukoha artiklites 2 ja 3 ette nähtud karistusi. Nad ei tõendanud seega kuidagi, et nõukogu kuritarvitas ühenduse pädevust rikkudes menetlust, millest võib tuletada – kui see üldse on teoreetiliselt mõeldav –, et apellatsioonkaebuse esitajatele ei saa vastu väita, et ühenduse kohus ei ole pädev.

49.      Arvan seepärast, et Euroopa Kohus peab keskendama oma tähelepanu apellatsioonkaebuste punktides 33–44 esitatud apellatsioonkaebuse alusele, mille kohaselt rikkus Esimese Astme Kohus EL artikli 6 lõiget 2, nõukogu deklaratsiooni hüvitise saamise õiguse kohta ja otsuse 2003/48 põhjendust 8, ning ebapädevaks tunnistamisele, millele selles väites viidatakse. Seepärast hoidungi käesolevas ettepanekus edaspidi ükskõik missugusest kaalutlusest, mis käsitleb Esimese Astme Kohtu määruste vaidlustamata jäetud osi, mida on kokkuvõtlikult kirjeldatud eespool punktides 25 ja 26.

2.      Põhjused, millega Esimese Astme Kohus õigustab enda ebapädevaks tunnistamist

50.      Arutluskäigu, mille tulemusel jõudis Esimese Astme Kohus omaenese pädevuse puudumise tuvastamiseni apellatsioonkaebuse esitajate kahju hüvitamise nõuete osas,(19) võib sisuliselt kokku võtta nii:

1)      aktid, mis tekitasid väidetavalt kahju, mille üle apellatsioonkaebuse esitajad kurdavad – st ühine seisukoht 2001/931 ja järgnevad ühised seisukohad, millega seda ajakohastati, jättes Gestoras Pro Amnistía ja Segi nimed siiski terrorismiaktidega seotud isikute loendisse – põhinevad apellatsioonkaebuse esitajaid puudutavas osas EL lepingu artiklil 34 ning kuuluvad EL lepingu politseikoostööd ja kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitleva VI jaotise kohaldamisalasse;(20)

2)      EL lepingu sätted ei näe ette võimalust esitada kahju hüvitamise hagi selle lepingu VI jaotise raames ning ühenduse kohtu pädevus teha otsus niisuguse hagi kohta ei saa tuleneda EL artikli 46 punktist d;(21)

3)      apellatsioonkaebuse esitajatel ei ole „arvatavasti” tõhusat kohtulikku kaitset Gestoras Pro Amnistía ja Segi kandmise vastu kõnesolevasse loendisse;(22)

4)      see viimane asjaolu ei saa siiski iseenesest olla aluseks ühenduse kohtu pädevusele apellatsioonkaebuse esitajate kahju hüvitamise nõuete küsimuses, sest Euroopa Liidu (edaspidi „liit”) õigussüsteem rajaneb pädevuse omistamise põhimõttel, mis on sätestatud EL artiklis 5;(23)

5)      ka nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta ei saa olla käesoleval juhul aluseks ühenduse kohtu pädevusele.(24)

3.      Analüüs

51.      Apellatsioonkaebuse esitajate arvates rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui tunnistas, et ei ole pädev tegema otsust nõuete osas hüvitada kahju, mis tekitati neile väidetavalt Gestoras Pro Amnistía ja Segi kandmisega terrorismiaktidega seotud isikute loendisse. Nende arvates on Esimese Astme Kohtu pädevuse õiguslikuks aluseks EL artikli 6 lõige 2 koostoimes nõukogu deklaratsiooniga hüvitise saamise õiguse kohta ja otsuse 2003/48 põhjendusega 8.

52.      Tundub, et selle apellatsioonkaebuse alusega ei vaidlusta selle esitajad Esimese Astme Kohtu hinnanguid, mis on toodud eespool punkti 50 alapunktides 1, 2 ja 3. Nende etteheited näivad olevat keskendatud peamiselt Esimese Astme Kohtu hinnangutele, mida on kirjeldatud alapunktides 4 ja 5.

53.      Et tegemist on ühenduse kohtu pädevuse teemaga, mis on avalikul huvil põhinev küsimus ja mida tuleb analüüsida lähtudes kõikidest asjakohastest elementidest, mitte ainult poolte esitatutest, pean siiski vajalikuks peatuda mitte ainult konkreetsetel etteheidetel, mis apellatsioonkaebuse esitajad apellatsioonkaebustes esitasid, vaid Esimese Astme Kohtu kogu arutluskäigul, mille tulemusena ta jõudis vaidlustatud pädevuse puudumise tuvastamiseni, ning seega ka Esimese Astme Kohtu hinnangutel, mida on kirjeldatud eespool punkti 50 alapunktides 1, 2 ja 3 ning mida apellatsioonkaebuse esitajad ei ole vaidlustanud.

a)      Apellatsioonkaebuse esitajate suhtes võetud meetmete õiguslik alus

54.      Meenutan, et ühine seisukoht 2001/931 vastab – nagu ilmneb selle põhjendusest 5 – vajadusele võtta „[j]ulgeolekunõukogu resolutsiooni 1373(2001) rakendamiseks lisameetmeid”, sest selle resolutsiooniga nõuti kõikidelt liikmesriikidelt hulka toiminguid, mille eesmärk on võitlus terrorismiga, sealhulgas eelkõige seda, et nad osutaksid üksteisele kõikvõimalikku abi kriminaalasjade uurimisel ja muudes menetlustes, mis on seotud terroriaktide rahastamise või neid toetava tegevusega, kaasa arvatud nende liikmesriikide valduses olla võivate ning menetluses vajalike tõendite kogumisega seotud abi.

55.      Selles küsimuses võib märkida, et ühine seisukoht 2001/931 on akt, mis oma eesmärkide poolest kuulub EL lepingu V jaotises sätestatud ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika valdkonda. Mõned selle aktiga kehtestatud meetmetest, mis puudutavad apellatsioonkaebuse esitajaid Gestoras Pro Amnistíat ja Segit ning on ette nähtud artiklis 4 (st liikmesriikide vastastikune abi terroriaktide tõkestamiseks ja nende vastu võitlemiseks ning eelõige kriminaalasjade uurimisel ja muudes menetlustes, mis on suunatud lisatud loendis nimetatud isikute vastu), kuuluvad töövahenditena nimetatud lepingu VI jaotises sätestatud politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonda.

56.      Gestoras Pro Amnistía ja Segi kandmine terrorismiaktidega seotud isikute loendisse ja nende sinna jätmine võimaldas kohaldada nende organisatsioonide suhtes üksnes ühise seisukoha 2001/931 artiklit 4. Toetan seepärast Esimese Astme Kohtu hinnangut, mis on toodud eespool punkti 50 alapunktis 1 ning mille kohaselt on apellatsioonkaebuse esitajate õiguslikku seisundit väidetavalt kahjustavate aktide õiguslik alus EL artikkel 34, mis paikneb EL lepingu VI jaotises.

57.      Rõhutan lisaks, et kuigi ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teise lause kohaselt võib kõnesolevasse loendisse arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone, ei ole käesolevates kohtuasjades väidetud, et Gestoras Pro Amnistía ja Segi kandmine sellesse loendisse toimus pärast seda, kui julgeolekunõukogu oli nad tunnistanud terrorismiga seotuks. Tuleb seega asuda seisukohale, et nõukogu tegi sellise otsuse täiesti sõltumatult ühe või mitme liikmesriigi edastatud teabe põhjal, kohaldades ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimeses lauses täpsustatud kriteeriumeid. Üldisemalt märgin, et selle akti artikkel 1 ei kujuta endast resolutsiooni 1373(2001) analoogsete sätete ülevõtmist, vaid on nõukogu sõltumatu otsuse tulemus.

b)      EL leping ei näe ette võimalust esitada kahju hüvitamise hagi ega Euroopa Kohtu pädevust politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas

58.      Toetan lisaks Esimese Astme Kohtu hinnangut, mis on esitatud eespool punkti 50 alapunktis 2, esitades seejuures siiski mõned asjakohased täpsustused.

59.      Selles küsimuses märgin, et EL artiklis 46 on loendatud ammendavalt (nagu näitab termini „ainult” kasutamine) Euroopa Kohtu volitused Euroopa Liidu tegevusvaldkondades, mida reguleerib EL leping. Selle lepingu VI jaotise sätete osas näeb artikli 46 punkt b ette, et „[EÜ] asutamislepingu, [ESTÜ] asutamislepingu ja [EURATOM‑i] asutamislepingu sätteid, mis käsitlevad Euroopa Ühenduste Kohtu volitusi ja nende volituste kasutamist, kohaldatakse” „[EL] artiklis 35 sätestatud tingimuste alusel”.

60.      EL artiklis 35 on sätestatud:

„1.      Euroopa Ühenduste Kohtu pädevuses on vastavalt käesolevas artiklis sätestatud tingimustele teha eelotsuseid raamotsuste ja otsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta, käesoleva jaotise alusel kehtestatud konventsioonide tõlgendamise kohta ning nende rakendusmeetmete kehtivuse ja tõlgendamise kohta.

2.      Liikmesriik saab Amsterdami lepingu allakirjutamise ajal või mis tahes ajal pärast seda tehtud deklaratsiooniga aktsepteerida Euroopa Kohtu pädevust teha lõikes 1 piiritletud eelotsuseid.

3.      Kooskõlas lõikega 2 täpsustab deklareeriv liikmesriik, kas:

a)      selle riigi kohus, kelle otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, võib taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb lõikes 1 osutatud õigusakti kehtivust või tõlgendamist, kui see kohus leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada, selleks et ta saaks teha otsuse, või kas

b)      selle riigi kohus võib taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb lõikes 1 osutatud õigusakti kehtivust või tõlgendamist, kui see kohus leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada, selleks et ta saaks teha otsuse.

4.      Igal liikmesriigil, sõltumata sellest, kas ta on teinud deklaratsiooni vastavalt lõikele 2, on õigus esitada seletusi või kirjalikke märkusi Euroopa Kohtule lõike 1 alusel algatatud kohtuasjades.

5.      Euroopa Kohtu pädevuses ei ole läbi vaadata liikmesriigi politsei või muude õiguskaitseorganite korraldatavate operatsioonide õiguspärasust või proportsionaalsust või nende kohustuste täitmist, mis on liikmesriikidel avaliku korra säilitamiseks ning sisejulgeoleku kaitsmiseks.

6.      Euroopa Kohtu pädevuses on läbi vaadata raamotsuste või otsuste õiguspärasust liikmesriikide või komisjoni hagides, mille aluseks on pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, käesoleva lepingu või selle menetlusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine. Käesolevas lõigus sätestatud menetlus tuleb algatada kahe kuu jooksul alates meetme avaldamisest.

7.      Euroopa Kohtu pädevuses on lahendada artikli 34 lõike 2 alusel vastuvõetud õigusaktide tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlused liikmesriikide vahel, kui nõukogu ei saa lahendada sellist vaidlust kuue kuu jooksul pärast seda, kui üks liige on suunanud selle nõukogusse. Kohtu pädevuses on ka lahendada artikli 34 lõike 2 punkti d alusel kehtestatud konventsioonide tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlused liikmesriikide ja komisjoni vahel.”

61.      EL artikkel 35 ei käsitle seega õiguskaitsevahendit, mis on mõeldud selleks, et saavutada selle kahju hüvitamine, mis tekitati liidu tegevusega politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas.

62.      Pean lisaks vajalikuks kohe täpsustada, et kuigi EL artikli 46 punkt b koostoimes EL artikliga 35 välistab ühenduse kohtu pädevuse võimalike hagide puhul, millega taotletakse ühenduse tegevusega politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas tekitatud kahju hüvitamist, ei välista see minu meelest sellegipoolest üldiselt niisuguste hagide esitamist kohtule. EL lepingus ei ole selliseid hagisid mainitud, kuid ei ole neid ka välistatud. Selle juurde tulen tagasi edaspidi.

63.      Toetan seega ka seda Esimese Astme Kohtu hinnangut, mille kohaselt ei anna EL artikli 46 punkt d ühenduse kohtule täiendavat pädevust.(25)

64.      Nähes ette, et „[EÜ] asutamislepingu, [ESTÜ] asutamislepingu ja [EURATOM‑i] asutamislepingu sätteid, mis käsitlevad Euroopa Ühenduste Kohtu volitusi ja nende volituste kasutamist, kohaldatakse” „[EL lepingu artikli 6 lõike 2 suhtes] institutsioonide meetmete suhtes niivõrd, kuivõrd kohus on pädev Euroopa ühenduste asutamislepingute ja käesoleva lepingu alusel”, selgitab EL lepingusse Amsterdami lepinguga lisatud EL artikli 46 punkt d ainult, et ühenduse kohus võib kontrollida institutsioonide aktide vastavust liidus tunnustatud põhiõigustele, mis on „ühenduse õiguse üldpõhimõtte[d]”, valdkondades, kus sellel kohtul on teisest küljest pädevus sekkuda. Nimetatud säte ei ole niisiis aluseks ühenduse kohtu konkreetsele pädevusele või konkreetsele õiguskaitsevahendile, mis on mõeldud kasutamiseks põhiõiguste rikkumise korral ja on samastatav Verfassungsbeschwerde’ga Saksa õiguses või recurso de amparo’ga Hispaania omas.(26)

65.      Märgin lisaks teisest vaatevinklist, et EL artikli 46 punkti f kohaselt on ühenduse kohus pädev tõlgendama ja kohaldama sedasama EL artiklit 46, mis käsitleb Euroopa Kohtu volitusi. Et tal on EL lepingu alusel niisugune pädevus, on selle pädevuse kasutamiseks ühenduse kohus vastavalt EL lepingu artikli 46 punktile d pädev tõlgendama ja kohaldama ka EL artikli 6 lõiget 2 institutsioonide meetmete küsimuses.

66.      Arvan lisaks, et selle EL artikli 46 punktil f põhineva pädevuse kasutamisel ei ole ühenduse kohtul keelatud võtta arvesse ka EL lepingu muid sätteid, isegi kui neid ei ole EL lepingu artiklis 46 mainitud. Märgin selles osas, et vastavalt 23. mail 1969. aastal Viinis sõlmitud rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni (edaspidi „Viini konventsioon”) artikli 31 lõikele 1 tuleb lepingut tõlgendades võtta arvesse termineid nende „kontekstis”, mis hõlmab muu hulgas lepingu „teksti”, „preambul[it] ja lisa[si]d”. Nii ei keela miski Euroopa Kohtul siis, kui ta analüüsib ühenduse kohtu pädevust apellatsioonkaebuse esitajate kahju hüvitamise hagide osas, käesolevate apellatsioonkaebuste raames arvesse võtmast eelkõige EL lepingu preambulit ja I jaotist „Ühissätted”, näiteks EL artiklit 5, millest Esimese Astme Kohuski vaidlustatud määrustes abi otsis, või EL artikli 6 lõiget 1.

c)      Nõukogu deklaratsiooni hüvitise saamise õiguse kohta sobivus aluseks ühenduse kohtu pädevusele teha otsus apellatsioonkaebuse esitajate kahju hüvitamise hagide küsimuses

67.      Lisaks näib mulle kahtlemata õige Esimese Astme Kohtu hinnang, mis on esitatud eespool punkti 50 alapunktis 5 ning mis käsitleb seda, kas nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta võib olla aluseks ühenduse kohtu pädevusele teha otsus apellatsioonkaebuse esitajate kahju hüvitamise hagide küsimuses.(27)

68.      Kõigepealt ei näita see deklaratsioon kuidagi, et selle kahju hüvitamist, mis tekitati vigadega terrorismiaktidega seotud isikute loendisse kantud isikute, rühmituste või üksuste osas, tuleb taotleda ühenduse kohtule esitatud hagiga.

69.      Teiseks on sedasorti hagi esitamine ühenduse kohtule EL lepingu sätete alusel välistatud ja neist ei saa mõistagi kõrvale kalduda või neid muuta deklaratsiooniga, mis on lisatud niisuguse teisese õigusakti vastuvõtmise protokolli nagu ühine seisukoht.

70.      Võtan endale lisaks õiguse edaspidi selgitada, mille poolest ei ole apellatsioonkaebuse esitajate mainitud deklaratsioon minu arvates täiesti tähtsusetu.

d)      Apellatsioonkaebuse esitajate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse väidetav puudumine

71.      Pean seevastu põhjendamatuks – kuigi see ei ole mõnes mõttes üllatav – Esimese Astme Kohtu hinnangut, mis on muide sõnastatud hämmastavalt kõhklevalt(28) ja mille kohaselt ei ole apellatsioonkaebuse esitajatel mingit kohtulikku kaitset selle vastu, kui Gestoras Pro Amnistía ja Segi kantakse terrorismiaktidega seotud isikute loendisse.

72.      Enne, kui esitan põhjused, mille tõttu pean seda hinnangut põhjendamatuks, näib mulle vajalik näidata, kui tõsised tagajärjed sellel on.

i)      Apellatsioonkaebuse esitajate õiguste kohtuliku kaitse puudumise tuvastamise tagajärjed

73.      Tuleb meenutada, et EL artikli 6 lõike 1 Amsterdami lepinguga muudetud redaktsiooni kohaselt on „[l]iit [...] rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele, mis on ühised kõikidele liikmesriikidele”.

74.      EL artikli 6 lõige 2, milles EÜ asutamislepingu kohaldamist käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud põhimõte on tõstetud esmaseks õigusnormiks ja seda on laiendatud kõikidele liidu tegevuse valdkondadele, sätestab, et „[l]iit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

75.      Esmajärguline tähtsus, mida EL leping ja EÜ asutamisleping omistavad Amsterdami lepinguga muudetud redaktsioonis õigusriigi põhimõttele ja põhiõiguste kaitsele,(29) mida laialdaselt ja mitmekülgselt kinnitab doktriin, tuleneb ka samade lepingute teistest sätetest: EL artiklist 7, mis käsitleb menetlust, mille käigus nõukogu tuvastab, et mõni liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt EL artikli 6 lõikes 1 mainitud põhimõtet või põhimõtteid, kusjuures tal on õigus peatada teatavad õigused, mis tulenevad EL lepingu kohaldamisest kõnealuse liikmesriigi suhtes; EL artiklist 49, mille kohaselt on uute riikide liidu liikmeks astumise tingimuseks see, et nad austavad EL artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid, ning artikli 11 lõikest 1, millega „arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist” muudetakse ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika üheks eesmärgiks, millele peab EÜ artikli 177 lõike 2 ja artikli 181a lõike 1 kohaselt kaasa aitama ka ühenduse poliitika arengukoostöö ning kolmandate riikidega tehtava majandus‑, finants‑ ja tehnilise koostöö valdkonnas.

76.      Tuleb mainida ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mille Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid pidulikult välja Nice’is 7. detsembril 2000 pärast seda, kui liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid olid selle heaks kiitnud (edaspidi „harta”). Kuigi harta ei ole tõesti õiguslikult siduv meede, on harta peamine eesmärk selle preambuli kohaselt kinnitada „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, [EL] lepingust ja ühenduste asutamislepingutest, [EIÕK‑st,], ühenduse ja Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa […] Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas[t]”(30).

77.      Õigusriigi põhimõtte osas meenutan, et Euroopa Kohus on sellest juba tuletanud seoses Euroopa Ühendusega ja seda „õigusühenduseks” nimetades selle, et liikmesriikide ja institutsioonide aktide puhul kontrollitakse nende vastavust EÜ asutamislepingule ja õiguse üldpõhimõtetele, mille hulka kuuluvad põhiõigused.(31) Samamoodi tuleb asuda seisukohale, et kui liit rajaneb õigusriigi põhimõttel (EL lepingu artikli 6 lõige 1), ei tohi selle institutsioonide ja sellesse kuuluvate liikmesriikide puhul ka siis, kui nad tegutsevad EL lepingu V ja VI jaotise alusel, jätta kontrollimata, kas nende aktid vastavad sellele lepingule ja eelkõige selle artikli 6 lõikele 2.

78.      Mis puudutab õiguse üldpõhimõtete lahutamatuks osaks olevate põhiõiguste kaitset, siis on teada, et Euroopa Kohus tagab nende järgimise, lähtudes liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja juhistest, mida jagavad inimõiguste kaitset käsitlevad rahvusvahelised lepingud, millele liikmesriigid on teinud koostööd ja millega nad on ühinenud, eelkõige EÕIK, millel on Euroopa Kohtu arvates selles osas „eriline tähendus”. Nagu Euroopa Kohus on muide täpsustanud, ei ole seetõttu nõnda tunnustatud ja tagatud inimõigustega vastuolus olevad meetmed ühenduses lubatud.(32) Samasugused põhjendused tuleb ilmselgelt EL lepingu artikli 6 lõike 2 sisu ja selle paiknemise tõttu EL lepingu I jaotises pealkirjaga „Ühissätted” esitada meetmete kohta, millega viiakse ellu liidu tegevust ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (nn teine sammas) ning politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö (nn kolmas sammas) sektorites.

79.      Inimõiguste ja põhivabaduste järgimisel ning õigusriigi põhimõttel on seega „sisemine” mõõde, sest need on liidu alusväärtused ja parameetrid, mille järgi hinnatakse selle institutsioonide ja liikmesriikide tegevuse õiguspärasust liidu pädevusse kuuluvates valdkondades, ning „väline” mõõde, sest see on väärtus, mis tuleb veenmis‑, õhutamis‑ ja läbirääkimisvahendite abil „eksportida” väljapoole liidu piire.

80.      Euroopa Kohus on aga juba rõhutanud, et õigus õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele, millele apellatsioonkaebuse esitajad käesoleval juhul tuginevad, on osa õiguse üldpõhimõtetest, mis tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest, ning see on sätestatud ka EIÕK artikli 6 lõikes 1 ja artiklis 13.(33) Lisan, et nimetatud õigust on lisaks tunnustatud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 resolutsiooniga 217 A (III) vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklites 8 ja 10, samuti 19. detsembril 1966 vastu võetud ja 23. märtsil 1976 jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 2 lõikes 3 ja artikli 14 lõikes 1.(34) See on ette nähtud ka sellesama harta artiklis 47.

81.      Tuleb rõhutada, et asjaolu, et käesoleval juhul otsitakse abi põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, omandab erilise tähtsuse seetõttu, et kõnesolev kaitse puudutab omakorda liidu õiguses tunnustatud ja kaitstud põhiõigusi. Nimelt väitsid apellatsioonkaebuse esitajad oma hagides Esimese Astme Kohtule argumentidega, mida on võimalik kaitsta, et etteheidetav terrorismiaktidega seotud isikute loendisse kandmine kahjustas organisatsioonide Gestoras Pro Amnistía ja Segi ja/või nende esindajate tõelisi põhiõigusi, näiteks eelkõige süütuse presumptsiooni (EÕIK artikli 6 lõige 2 ja harta artikli 48 lõige 1), sõnavabadust (EÕIK artikkel 10 ja harta artikkel 11), ühinemisvabadust (EIÕK artikkel 11 ja harta artikkel 12) ja õigust eraelu puutumatusele (EIÕK artikkel 8 ja harta artikkel 7).(35)

82.      Seepärast tähendab see, kui nõustutakse – nagu Esimese Astme Kohus uskus, et ta peab seda tegema vaidlustatud määrustes –, et apellatsioonkaebuse esitajatel ei ole tõhusat kohtulikku kaitset selle loendisse kandmise vastu, nõustumist sellega, et politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas võib olla olukordi, kus kohtuliku kaitse puudumisel võidakse liidu tegevusega tegelikult karistamatult rikkuda kõiki teisi põhiõigusi ja ‑vabadusi, mille järgimisest see liit ise kõneleb.

83.      Kuigi on tõsi, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole nn õigus kohtulikule arutelule absoluutne, vaid selle suhtes võivad kehtida piirangud, tuleb lisaks meenutada, et need piirangud on selle kohtu arvates siiski lubatud ainult siis, kui nendega taotletakse õiguspärast eesmärki ja need on proportsionaalsed selle eesmärgiga ega piira eraõiguslikule isikule tagatud juurdepääsu kohtulikule arutelule niisugusel viisil, mis kahjustaks selle õiguse sisu ennast.(36) Mulle tundub aga, et selline apellatsioonkaebuse esitajate õiguste kohtuliku kaitse täielik puudumine, nagu tuvastas Esimese Astme Kohus ning mis ei tulene mitte konkreetsetest õigusnormidest, millega püütakse piirata juurdepääsu kohtulikule arutelule mingil konkreetsel eesmärgil, vaid sobivate õiguskaitsevahendite kehtestamata jätmisest terves liidu tegevuse sektoris, ei ole nende nõudmistega kooskõlas.

84.      Meenutan veel, et Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et EIÕK artiklis 1, mille kohaselt tagavad lepinguosalised riigid „igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, [EIÕK] I osas määratletud õigused ja vabadused”, ei tehta mingit vahet kõnesoleva normi või meetme tüübi alusel ega vabastata nende riikide „jurisdiktsiooni” ühtegi osa EIÕK kohaldamisest.(37)

85.      Kui niisugusel juhul nagu apellatsioonkaebuse esitajate oma puudub tõesti igasugune tõhus kohtulik kaitse, on meil tegemist esiteks süsteemi väga tõsise ja ilmse ebaühtlusega liidu sisemises plaanis, teiseks olukorraga, kus välises plaanis on liidu liikmesriigid Euroopa Inimõiguste Kohtu kriitikatule all ning mis rahvusvahelisel tasandil nõrgendab mitte ainult liidu mainet ja identiteeti(38), vaid ka tema seisundit läbirääkimistes kolmandate riikidega, tuues kaasa teoreetilise ohu, et viimased toovad mängu inimõigusi käsitlevad klauslid (st „tingimusklauslid”), mille liit ise laseb aina sagedamini lisada rahvusvahelistesse lepingutesse, mida ta sõlmib.(39)

86.      Mis puudutab eelkõige nende kohustuste järgmist, mis liikmesriigid on võtnud EIÕK‑ga liitudes, siis märgin, et kõigepealt on täiesti ebatõenäoline, et Euroopa Inimõiguste Kohus laiendab liidu kolmandale sambale samaväärsuse presumptsiooni põhiõiguste kaitsmisel, mille ta on kehtestanud EIÕK ja ühenduse õiguskorra, st liidu „esimese samba” vahel, ning mille tõttu teostab see kohus ühenduse institutsioonide vastu võetud aktide vastavuse üle EIÕK‑le ainult „marginaalset” kontrolli.(40) Seevastu näib üsna tõenäoline, et teostades täielikku kontrolli nende aktide vastavuse üle EIÕK‑le, mis institutsioonid on EL lepingu VI jaotise sätete elluviimiseks vastu võtnud, tuvastab Euroopa Inimõiguste Kohus lõpuks tulevikus selle konventsiooni, vähemalt artikli 6 lõike 1 ja/või artikli 13 rikkumise liidu liikmesriikide poolt.

87.      Seoste kohta EIÕK‑ga pean vajalikuks teha veel kaks märkust.

88.      Esiteks arvan, et otsus, mille Euroopa Inimõiguste Kohus tegi EIÕK artikli 34 alusel hagide küsimuses, mille esitasid talle samad apellatsioonkaebuse esitajad (vt eespool punkt 14), ei saa äsja käsitletud vaatevinklist rahustada ega veelgi vähem välistada käesoleval juhul liidu õiguse seisukohast seda, et rikuti apellatsioonkaebuse esitajate õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Tegemist on nimelt hagi vastuvõetamatuks tunnistava otsusega, mitte otsusega sisu küsimuses, mis põhineks asjaolul, et apellatsioonkaebuse esitajad ei ole lähtudes konkreetse juhtumi iseärasustest „ohvrid” EIÕK artikli 34 tähenduses, millel kui EIÕK‑le omasel puhtal menetlusnormil ei saa liidus põhiõiguste kaitse kontekstis minu meelest tähtsust olla.(41)

89.      Teiseks oleks vähe asjakohane märkida, et kuna aktide puhul, mis institutsioonid on võtnud vastu politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö vallas, on alati olemas võimalus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja väita, et rikuti põhiõigusi, ei ole selles valdkonnas nende õiguste kaitsmisel lünka. Selle kohtu teostatav kontroll on nimelt kontroll, mis jääb liidu süsteemist väljapoole ja on täiendav ega saa seega täita võimalikku põhiõiguste kaitse sobivate tagatiste puudujääki süsteemi sees ning parandada tõsist ebaühtlust, mis nagu eespool näitasin, selle tõttu nimetatud süsteemis tekib.

90.      Lisan ka, et kui Euroopa Kohus toetaks niisuguse põhiõiguste kaitse lünga tunnustamist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, tunneksid erinevate liikmesriikide kohtud, et neil on õigus kontrollida ise, kui nende poole pöördutakse, nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide(42) vastavust põhiõigustele, nagu neid kaitstakse nende siseriiklikes õiguskordades ja mitte tingimata samamoodi. See kahjustaks liidu kodanike võrdsust seaduse ees. Nn siseriikliku õiguse „vastupiiride” teooria, mida mitme liikmesriigi põhiseadust käsitlevas kohtupraktikas on tunnustatud kui ühendusele üle antud suveräänsuse osade institutsioonidepoolse kasutamise piiri,(43) leiab liidu kolmandas sambas palju konkreetsema kohaldamisala, kui sellel oleks olnud seoses ühenduse tegevusega.

ii)    Apellatsioonkaebuse esitajaid ei ole jäetud ilma nende õiguste tõhusast kohtulikust kaitsest

91.      Nüüd, mil on välja toodud tõsised tagajärjed, mis on niisugusel tuvastusel nagu vaidlustatud määruste punktis 38 esitatud tuvastus, mille kohaselt puudub apellatsioonkaebuse esitajate viidatud (põhi)õiguste kohtulik kaitse, näib vajadus tõlgendada EL lepingut võimaluste piires nii, et see tagaks kaitse selle lepinguga loodud süsteemi sees, veelgi ilmsemana.(44)

–       Ühise seisukoha 2001/931 artikli 4 siseriiklike rakendusmeetmete osas eksisteerivate õiguskaitsevahendite ja EL artikli 35 lõikes 1 ette nähtud kehtivust käsitleva eelotsusetaotluse ebapiisavus apellatsioonkaebuse esitajate õiguste kohtuliku kaitse seisukohast

92.      Tuleb meenutada, et nagu rõhutas Esimese Astme Kohus,(45) väidavad apellatsioonkaebuse esitajad käesoleval juhul, et kahjustati nende (põhi)õigusi ja seda mitte niivõrd ühise seisukoha 2001/931 artiklis 4 ette nähtud meetmete kohaldatavusega nende suhtes, vaid otseselt Gestoras Pro Amnistía ja Segi kandmisega terrorismiaktidega seotud isikute loendisse, ning nõuavad selle hüvitamist. Väidetav kahju ei sõltu niisiis sellest, kas nimetatud artikli siseriiklikud rakendusmeetmed tõesti võeti.

93.      Seepärast oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta märkis, et nende õiguste kaitset ei saa pakkuda võimalusega kohaldada üksikute liikmesriikide (lepinguvälist) vastutust siseriiklike aktide eest, mis on vastu võetud ühise seisukoha 2001/931 artikli 4 kohaldamiseks.(46)

94.      Esimese Astme Kohus leidis seejärel, et nimetatud kaitset ei suuda tagada ka Euroopa Kohtule EL artikli 35 lõikega 1 antud pädevus teha eelotsus kehtivuse kohta. Toetan kirjeldatud arvamust ja seda sõltumata vaidlustatud määrustes esitatud põhjusest, mille kohaselt ei puuduta see pädevus ühiseid seisukohti, vaid ainult raamotsuseid ja otsuseid,(47) ning võimalikust võimalusest kvalifitseerida ühine seisukoht 2001/931 selle akti sisu põhjal ümber otsuseks.

95.      Märgin pigem, et eelotsusetaotlus, isegi kui palutakse eelotsust kehtivuse kohta, ei ole päriselt õiguskaitsevahend, vaid ainult vahend, mis võimaldab siseriiklikel kohtutel ja ühenduse kohtul teha koostööd õiguskaitsevahendi raames, mida saab kasutada siseriiklikes kohtutes. Tüüpiline juhtum on niisugune, kus eelotsusetaotlus kehtivuse kohta esitatakse tühistamishagi raames, mis esitati siseriiklikul tasandil selle akti siseriiklike rakendusmeetmete peale, mille kehtivus vaidlustatakse. Ma ei näe aga hästi, kuidas oleks niisugusel juhul nagu käesolev võimalik kohaldada Euroopa Kohtu EL artikli 35 lõikes 1 sätestatud pädevust teha eelotsus kehtivuse kohta kaebuse raames, millega vaidlustatakse ühise seisukoha 2001/931 artikli 4 võimalikud rakendusmeetmed. Selles artiklis ei anta nimelt liikmesriikidele ja nende organitele uusi volitusi, vaid piirdutakse sellega, et õhutatakse või äärmisel juhul kohustatakse liikmesriike ja nende organeid kasutama oma „Euroopa Liidu õigusaktidest ja muudest liikmesriike siduvatest rahvusvahelistest lepingutest, kokkulepetest ja konventsioonidest tulenevaid volitusi”. Neid volitusi võis ja võib kasutada ühise seisukoha 2001/931 lisas sisalduvasse loendisse kantud isikute suhtes ka selle ühise seisukoha puudumisel.(48) Niisiis ei ole võimalik mõista, kuidas saaks konkreetse isiku nimetatud loendisse kandmise õiguspärasuse küsimus osutuda asjakohaseks, kui siseriiklik kohus analüüsib sellist tüüpi siseriiklike meetmete õiguspärasust, nagu on käsitletud eespool nimetatud artiklis 4.

96.      Igal juhul võib kehtivuse kohta eelotsuse tegemise pädevuse kasutamine viia kõige rohkem selleni, et ühine seisukoht 2001/931 ja vaidlustatud loendisse kandmised tunnistatakse kehtetuks, kuid mitte selleni, et hüvitatakse kahju, mis sellega võidi tekitada. Võimalus saavutada õiguse rikkumise tagajärjel kantud kahju hüvitamine näib aga juhul, kui lihtsalt selle rikkumise tuvastamisest või kahju tekitava akti kehtetuks tunnistamisest ei piisa rikutud õiguse järgimiseks, tulenevat selle õiguse tõhusast kohtulikust kaitsest enesest.(49)

97.      Väidetavalt kantud kahju hüvitamine ongi aga selle hagi ese, mille apellatsioonkaebuse esitajad Esimese Astme Kohtule esitasid.

–       Apellatsioonkaebuse esitajate õiguste kohtuliku kaitse ülesanne on usaldatud siseriiklikele kohtutele

98.      Asjaolu, et EL leping ei näe ette võimalust esitada hagi selle kahju hüvitamise nõudmiseks, mis võidi tekitada nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktidega, ning välistab ühenduse kohtu võimaluse teha otsus niisuguse hagi küsimuses, mida ei ole mainitud EL artiklis 35, ei tähenda minu arvates siiski, et apellatsioonkaebuse esitajad on ilma jäetud nende (põhi)õiguste tõhusast kohtulikust kaitsest, millele nad tuginevad.

99.      Leian vastupidi, et EL lepingu õige tõlgendamine kallutab arvama, et selline kaitse on olemas, kuid see on liidu õiguse praeguses seisus usaldatud mitte ühenduse kohtule, vaid siseriiklikule kohtule.

100. Tuleb märkida, et Euroopa põhiseaduse lepinguga, mida kõik liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud, ette nähtud korra alusel on niisugusel juhtumil nagu käesolev eraõiguslikul isikul seevastu olemas võimalus esitada ühenduse kohtule nii tühistamishagi (artikkel III‑365, mida kohaldatakse ka liidu politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võetud aktide suhtes)(50) kui ka kahju hüvitamise hagi liidu vastu (artikkel III‑370 ja artikli III‑431 teine lõik).

101. Liit põhineb muu hulgas – nagu öeldud – õigusriigi põhimõttel ja põhiõiguste järgimisel. Õigusriik ei ole mitte niivõrd selline, mis rajaneb eeskirjadel ja õiguste väljakuulutamisel, vaid pigem selline, mis rajaneb eeskirju ja õigusi kaitsta võimaldavatel mehhanismidel (ubi ius ibi remedium). „Õigus kohtulikule arutelule tuleneb õigusriigist endast”(51), „kaasneb sellega”, on selle „saavutus ja vahend”(52). Eraõiguslikule isikule antakse liidu õigusega nüüd sõnaselgelt (EL artikli 6 lõige 2) terve rida põhiõigusi, millele kui liidu aktide õiguspärasuse kriteeriumidele võib tugineda kohtus, nagu ilmneb EL artikli 46 punktist d.

102. Lähtepunkt, mis tuleb valida, on niisiis see, et EL artikli 6 lõigete 1 ja 2 alusel tunnustab liit oma institutsioonide tegevuse õiguspärasuse kohtulikku kontrolli ja tagab õiguste, eriti põhiõigusteks kvalifitseeritavate õiguste kohtuliku kaitse.

103. Mitte ühelegi EL lepingu sättele ei saa tugineda vastupidise toetuseks, et väita eelkõige, et selle lepingu autoritel oli kavatsus välistada niisugune kontroll ja niisugune kaitse politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, kus liidu tegevus võib eraõiguslike isikute põhiõigusi ja ‑vabadusi negatiivselt mõjutada muide kergemini kui muudes sektorites, mis kuuluvad liidu pädevusse ning milles Euroopa Parlament osaleb veel üsna piiratud ulatuses.(53)

104. EL artikkel 46 puudutab ja piirab nimelt ainult ühenduse kohtu pädevust. Pealegi ei anna ükski EL lepingu säte sellele kohtule ainuõigust hinnata nende aktide õiguspärasust, milles väljendub liidu tegevus. Pädevuse omistamise põhimõttest, mis leiab väljenduse ka EL lepingus (artikkel 5), tuleneb vastupidi, et liikmesriigid on ainupädevad kasutama neile kuuluvaid suveräänseid volitusi, sealhulgas volitust teostada kohtuvõimu, ja seega on see õigus ka nende organitel, kui need volitused ei ole antud liidu institutsioonidele.

105. Siseriiklike kohtute pädevus kontrollida nõukogu EL lepingu artikli 34 alusel vastu võetud aktide õiguspärasust, mida ilmselgelt piirab Euroopa Kohtule antud pädevuse järgimine, põhineb peale õigusriigi ja põhiõiguste järgimise põhimõtte, millel liit rajaneb (EL artikli 6 lõiked 1 ja 2) ja mille hulgas on õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ka lojaalse koostöö põhimõttel.

106. Euroopa Kohus on juba kinnitanud, et lojaalse koostöö põhimõtet tuleb järgida ka politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, mis tähendab, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada oma nende kohustuste täitmine, mis tulenevad liidu õigusest.(54)

107. Sellest tuleb järeldada eelkõige, et ka liidu kolmanda samba raames on liikmesriigid kohustatud kehtestama õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, mis võimaldaks tagada õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele,(55) ning nende kohtud peavad tõlgendama ja kohaldama kaebuste esitamist reguleerivaid siseriiklikke menetlusnorme nii, et see kaitse oleks tagatud.

108. Olulisi elemente, mis kinnitavad, kas või ainult kaudselt, et nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide kohtulikku kontrolli teostavad siseriiklikud kohtud eraõiguslike isikute nõudel, võib leida EL artikliga 35 Euroopa Kohtule antud eelotsuse tegemise pädevust käsitlevast korrast.

109. Nähes lõikes 1 ette Euroopa Kohtu pädevuse teha eelotsuseid eelkõige raamotsuste ja otsuste kehtivuse kohta, kinnitab EL artikkel 35 esiteks, et need aktid ei ole vabastatud kohtulikust kontrollist, mille algatavad eraõiguslikud isikud.

110. Lisaks näitab EL artikli 35 lõige 1, et siseriiklikud kohtud tegutsevad ka liidu kolmanda samba raames nagu esimese raameski teataval määral kui liidu „tavakohtud”. Küsides Euroopa Kohtult täpsustusi selle kohta, kuidas tuleks raamotsuseid ja otsuseid tõlgendada, võivad nad paremini tagada näiteks siseriikliku õiguse nende aktidega kooskõlas oleva tõlgenduse.(56) Esitades Euroopa Kohtule küsimusi nende aktide kehtivuse kohta, saavad siseriiklikud kohtud paremini tagada, et liidu tegevuses politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas järgitakse liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi, mille kaitset võivad eraõiguslikud isikud otse kohtus taotleda.

111. Ka liidu kolmanda samba raames tegutseb Euroopa Kohus nagu ühenduse õiguskorras kontekstis, milles liidu institutsioonid eksisteerivad mitte ainult koos liikmesriikidega, vaid ka nende riikide üksikute organitega. Nende organite hulgas aitavad ka kohtud kaasa liidu õiguse elluviimisele. Ka kolmanda samba raames ei koosne liidu kohtusüsteem seega ainult Euroopa Kohtus kasutatavatest õiguskaitsevahenditest, vaid ka siseriiklikes kohtutes kasutatavatest.

112. EL artikliga 35 laiendasid Amsterdami lepingu autorid võrreldes Maastrichti lepingust tuleneva olukorraga muidugi oluliselt Euroopa Kohtu volitusi politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas. Siiski on selle artikli sätted, mis käsitlevad Euroopa Kohtu eelotsuse tegemise pädevust, koostatud nii, et need piiravad nimetatud pädevust märgatavalt. Pealegi on teada, et need on inspireeritud sisuliselt õigusnormidest, mis määrati liikmesriikide vahel kindlaks pärast raskeid läbirääkimisi Europoli konventsiooni osas,(57) mida Euroopa Kohus rakendas selle konventsiooni eelotsuse abil tõlgendamist käsitlevas protokollis,(58) ning mis kujutavad endast kompromisslahendust olukorras, kus mõned liikmesriigid olid vaenulikud ühenduse kohtu sekkumisvaldkonna laiendamise suhtes kõnesolevale valdkonnale.

113. Niisiis on Euroopa Kohtule EL artikli 35 lõikega 1 antud eelotsuse tegemise pädevus liikmesriikidele fakultatiivne. EL artikli 35 lõike 2 kohaselt võivad nad seda aktsepteerida või mitte (opt-in‑süsteem). Nõukogu teabe põhjal, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 14. detsembril 2005,(59) olid ainult 14 liikmesriiki selleks kuupäevaks teatanud, et aktsepteerivad seda pädevust. Loomulikult ei takista asjaolu, et teised liikmesriigid ei ole seda tunnustanud, seda aktsepteerinud riikide kohtutel esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusi ja viimasel nende kohta otsuseid teha.

114. Kui aga tuleks asuda seisukohale, et isikutel, keda puudutavad EL artikli 34 alusel võetud raamotsuste ja otsuste rakendusmeetmed, mille võtavad riigid, kes ei ole Euroopa Kohtu eelotsuste tegemise pädevust aktsepteerinud, ei ole võimalust niisuguste nõukogu aktide kehtivust nende riikide kohtus vaidlustada, oleks meil tegemist lubamatu ebavõrdsusega isikute vahel, keda puudutab EL artikli 34 alusel võetud sama akt, sest neil kas on või ei ole kohtulikku kaitset selle vastu, sõltuvalt valikutest, mis üks või teine riik on EL artikli 35 lõike 2 alusel teinud.

115. EL artikli 35 lõigete 1 ja 2 tõlgendamine, mille puhul järgitakse peale õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ka põhimõtet, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed (vt harta artikkel 20), ja põhimõtet, mille kohaselt kedagi ei tohi diskrimineerida kodakondsuse alusel (vt harta artikli 21 lõige 2), kaldumata sellega kõrvale kõnesolevate sätete sõnasõnalisest tõlgendusest, nõuab, et me nõustuksime, et ka riikides, mis ei ole aktsepteerinud Euroopa Kohtu eelotsuste tegemise pädevust, võivad eraõiguslikud isikud kohtus vaidlustada nende raamotsuste ja otsuste kehtivuse, millel põhinevad siseriiklikud meetmed, mille tühistamist nad siseriiklikus kohtus taotlevad. Niisugusel juhul peab otsuse nõukogu akti kehtivuse või kehtetuse kohta saama eelotsusetaotluse esitamise võimaluse puudumise tõttu teha siseriiklik kohus ise.

116. Kuid veelgi enam. EL artikli 35 lõikest 3 tuleneb, et Euroopa Kohtu eelotsuse tegemise pädevus, sealhulgas pädevus teha eelotsus kehtivuse kohta, on liidu õiguse seisukohast nende riikide kohtutele, kes on seda pädevust aktsepteerinud, üksnes fakultatiivne. Ükskõik, kas liikmesriigid täpsustavad lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis, et soovivad jätta võimaluse esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus ainult viimase astme kohtutele (artikli 35 lõike 3 punkt a), või täpsustavad nad, et tahavad anda selle võimaluse kõikidele oma kohtutele (artikli 35 lõike 3 punkt b), jääb eelotsusetaotlus EL artikli 35 lõike 3 järgi ikka ainult võimaluseks ega ole kohustus („võib taotleda”) ükskõik missuguse astme kohtule, kes peab otsust raamotsuse või otsuse kehtivuse või tõlgendamise kohta oma otsuse tegemisel vajalikuks. See, et eelotsusetaotluse esitamine on fakultatiivne isegi viimase astme kohtutele, on pealegi seletatav ka sellega, et kõnesolevas valdkonnas tekkida võivad vaidlused tuleb lahendada kiiresti.

117. On tõsi, et EL artiklit 35 käsitleva deklaratsiooni nr 10 alusel, mis on lisatud Amsterdami valitsustevahelise konverentsi lõppaktile, võivad liikmesriigid EL artikli 35 lõike 2 alusel deklaratsiooni esitades jätta endale õiguse näha oma siseriiklikes õigusaktides ette, et eelotsusetaotlus kehtivuse või tõlgenduse kohta on kohustuslik viimase astme kohtutele. Sellegipoolest on niisuguse kohustuse allikas mitte liidu õiguses, vaid liikmesriigi õiguses.

118. Seega kui liidu õiguse vaatevinklist on eelotsusetaotluse esitamine kehtivuse kohta fakultatiivne ka viimase astme kohtule ning ta esitab selle, kui peab vaidluse lahendamiseks, mille asjus tema poole pöörduti, vajalikuks hinnangut nõukogu raamotsuse või otsuse kehtivusele, tuleneb sellest, et sama õiguse kohaselt võib niisuguse hinnangu anda ka see kohus otse, esitamata Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust.

119. Samamoodi on minu meelest vaja asuda seisukohale, et liikmesriigile EL artikli 35 lõike 3 punktis a antud võimalus jätta eelotsusetaotluse esitamise õigus ainult viimase astme kohtutele tähendab, et madalama astme kohtud võivad juhul, kui peavad hinnangut nõukogu raamotsuse või otsuse kehtivuse kohta vajalikuks, anda selle ise. Ei näi olevat mõistlik arvata, et eraõiguslikud isikud on sunnitud ammendama kasutult ühe või mitu kohtuastet enne, kui saavad tõstatada kehtivuse küsimuse selleks, et see lahendataks.

120. Loomulikult on siseriikliku kohtu poolt otse antud hinnangul kehtivuse või kehtetuse kohta mõju üksnes siseriikliku kohtuasja raames, mitte erga omnes.

121. Ma ei näe muide mõjuvaid põhjuseid välistada siseriiklike kohtute õigust tuvastada EL artikli 34 alusel tehtud raamotsuste või otsuste kehtetust. On tõsi, et seoses EÜ artikliga 234 tunnistas Euroopa Kohus kohtuotsuses Foto‑Frost(60) reeglit, mille kohaselt ei ole siseriiklikud kohtud pädevad tuvastama otse ühenduse institutsioonide aktide kehtetust. See reegel (edaspidi ka „Foto-Frosti reegel”), mida EÜ artikli 234 raames kohaldatakse ka muude kohtute kui viimase astme kohtute suhtes – millel on selle artikli kohaselt võimalus, mitte kohustus esitada eelotsusetaotlus –, ei tundu siiski kehtivat EL lepingu VI jaotise raames.

122. Selles küsimuses märgin, et neid kahte eeldust, millest Euroopa Kohus kohtuotsuses Foto‑Frost lähtus, kui esitas tõlgenduse ühenduse kohtu ainupädevuse kohta tuvastada ühenduse institutsioonide aktide kehtetus, ei ole EL lepingu VI jaotise tekstis.

123. Esiteks ei saa öelda – nagu Euroopa Kohus võis teha seoses ühenduse institutsioonide aktidega esiteks EÜ artiklite 230 ja 241 ning teiseks EÜ artikli 234 puhul(61) –, et EL lepingu VI jaotisega kehtestati õiguskaitsevahendite ja menetluste täielik süsteem, mis on mõeldud selleks, et usaldada Euroopa Kohtule nõukogu EL artikli 34 alusel võetud aktide õiguspärasuse kontrollimine. Näib ilmne, et EL artikliga 35 Euroopa Kohtule antud üksikud volitused ei moodusta õiguskaitsevahendite ja menetluste niisugust täielikku süsteemi, mis suudab tagada nende aktide õiguspärasuse kontrolli; seda tõendab kas või ainult see, et liikmesriikides, kes ei ole esitanud deklaratsiooni EL artikli 35 lõike 2 alusel, ei eksisteeri eelotsusetaotlust kehtivuse kohta, sest ei ole nähtud ette mingit hagi otse Euroopa Kohtule, mille võiksid nende aktide peale esitada eraõiguslikud isikud.

124. Euroopa Kohus on ise kohtuotsuse Pupino(62) punktis 35 muide märkinud, et tema pädevus „EL artikli 35 alusel on [EL] lepingu VI jaotise raames väiksema ulatusega kui EÜ asutamislepingus sätestatud pädevus”.

125. Lisan tsitaadi täiendamiseks, et selle kohtuotsuse punktis 35 märkis Euroopa Kohus samal ajal, et „nimetatud VI jaotises ei sisaldu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse tagamiseks kõikehõlmavaid edasikaebamise aluseid ja korda”. Seda märkust tuleb siiski tõlgendada Euroopa Kohtu arutluskäigu kontekstis. Euroopa Kohus vastas mõne liikmesriigi argumentidele, kes järeldasid politseikoostööd ja kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd iseloomustavast väiksemast lõimumise tasemest võrreldes ühenduse tegevusega, et EL artikli 34 alusel võetud raamotsusel ei saa olla nn kaudset õigusmõju (siseriiklike kohtute siseriikliku õiguse kooskõlas oleva tõlgendamise kohustus), mis on ühenduse direktiividel. Euroopa Kohus pidas seega selle kohtuotsuse punktis 35 meenutatud asjaolusid niisugusteks, mis kinnitavad EL lepingu VI jaotise väiksemat lõimumise taset võrreldes EÜ asutamislepinguga, ning järeldas siiski, et lõimumistasemel ei ole tähtsust selle küsimuse seisukohast, milles tema peab otsuse tegema.(63) Mulle tundub aga, et meenutatud asjaolu, et „nimetatud VI jaotises ei sisaldu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse tagamiseks kõikehõlmavaid edasikaebamise aluseid ja korda”, võib kujutada endast madala lõimumistaseme näitajat ainult siis, kui tegemist on riigiülese tasandiga.

126. Seepärast arvan, et eelmises punktis kohtuotsusest Pupino ära toodud lause tuleb mitte ainult samastada obiter dictum’iga, vaid seda tuleb mõista lähtudes selle kontekstist nii, et VI jaotisega ei anta Euroopa Kohtule piisavat pädevust selleks, et tagada institutsioonide aktide õiguspärasuse kontroll. Just seda ma aga eespool punktis 123 öelda tahtsingi.

127. Teiseks oleks vähe veenev, kui me kinnitades, et ka kõnesolevas raamistikus kehtib niisugune reegel nagu Foto‑Frosti reegel, tugineksime teisele eeldusele, millele Euroopa Kohus selle reegli rajas, st asjaolule, et EÜ artikliga 234 Euroopa Kohtule antud eelotsuse tegemise pädevuse „peamine eesmärk [on] tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes”(64). EL artiklil 35 põhinev eelotsuse tegemise pädevuse à lacarte süsteem ei sobi ilmselgelt selleks, et tagada liidu õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes.

128. Selles küsimuses meenutan kõigepealt, et liidu kõik liikmesriigid ei ole praeguseks seda pädevust aktsepteerinud – nagu on EL artikli 35 kohaselt lubatud –, mistõttu tuleb asuda seisukohale, nagu eespool märkisin, et nende kohtutel on õigus otsustada ise nii EL artikli 34 alusel tehtud raamotsuste ja otsuste ulatuse kui ka kehtivuse üle, kui see on vajalik, et teha otsus vaidluse kohta, mille asjus on nende poole pöördutud. Juba ainuüksi seepärast ei ole liidu õiguse ühetaoline kohaldamine kõnesolevas valdkonnas tagatud ning seda sõltumata kahtlustest, kas nende kohtute suhtes on siduvad või mitte eelotsused, mis Euroopa Kohus on teinud seda pädevust aktsepteerinud liikmesriikide kohtute taotlusel.

129. Lisaks süvendab asjaolu, et EL artikkel 35 lubab liikmesriikidel välistada eelotsusetaotluse esitamise võimaluse muude kohtute puhul peale viimase kohtuastme, ohtu, et liidu õigust ei kohaldata EL lepingu VI jaotise raames siseriiklikes kohtutes ühetaoliselt, sest üks osa siseriiklikest vaidlustest lahendatakse tegelikult nii, et need ei jõua viimase astme kohtusse.

130. Seepärast tuleb tunnistada, et liidu õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes ei ole liidu kolmanda samba raames praegu tagatud (ja seda muide isegi siis, kui nõustuda, et niisugune reegel nagu Foto‑Frosti reegel kehtib ka siin). Nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide ebaühtlase kohaldamise oht kujutab endast muidugi Amsterdami lepinguga loodud kohtusüsteemi puudust, mis puudutab seda sammast. Palju tõsisema probleemi tekitaks aga minu meelest EL lepingu niisugune tõlgendamine, millega ohverdatakse, taotledes tulutult liidu õiguse ühetaolist kohaldamist kolmanda samba raames, õigusühendusele omane õiguste kohtulik kaitse.

131. Lisan, et EL artikli 35 tõlgendamine kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt tuleb järgida põhiõigust sellele kaitsele, välistab selle, et Euroopa Kohtule antakse nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud akti kehtetuks tunnistamise alal ainupädevus, kui eraõiguslikelt isikutelt ei ole võetud mitte ainult otsene juurdepääs ühenduse kohtule, vaid nendelt on – seetõttu, et eelotsusetaotluse esitamine on ka siseriiklikele viimase astme kohtutele üksnes fakultatiivne – isegi Euroopa Kohtu eelotsuse tegemise pädevust aktsepteerinud liikmesriikides võetud ka piisavad tagatised, mis võimaldavad saavutada, et nende tõstatatud kehtivuse küsimus esitatakse niisuguse eelotsusetaotluse abil Euroopa Kohtule.

132. Kaldusin siin EL artiklis 35 ette nähtud Euroopa Kohtu eelotsuse tegemise pädevuse mudelist kõrvale selleks, et näidata, et liikmesriigid on loonud liidu kolmanda samba puhul kohtusüsteemi, milles Euroopa Kohtu kui riigiülese kohtu sekkumine on piiratum kui EÜ asutamislepingu raames ning milles on järelikult jäetud enam ruumi siseriiklike kohtute pädevusele. Selle üle ei tule muide imestada, sest ka pärast Amsterdami lepinguga tehtud muudatusi ei ole politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades veel nii silmatorkavalt riigiülene nagu ühenduse tegevus ning see on poolel teel lihtsa valitsustevahelise koostöö ja ühenduse „integratsioonilise” mudeli vahel. Veel üks tõend siseriiklike kohtute rolli tähtsusest kolmandasse sambasse kuuluvates valdkondades on deklaratsioon nr 7 EL artikli 30 kohta, mis on lisatud Amsterdami valitsustevahelise konverentsi lõppaktile ning mille kohaselt kuulub „[p]olitseikoostööd [EL artikli 30] alusel, sealhulgas Europoli tegevust käsitlev meede [...] asjakohasele kohtulikule läbivaatamisele pädevates siseriiklikes ametiasutustes vastavalt igas liikmesriigis kohaldatavatele eeskirjadele”.

–       Siseriiklikes kohtutes saavutatava kohtuliku kaitse omadused

133. Näitasin eespool, et ka liidu kolmanda samba raames on liikmesriikide ülesandeks näha ette õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mille eesmärk on tagada, et järgitaks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning nende kohtute ülesandeks on tõlgendada ja kohaldada kaebuste esitamist käsitlevaid siseriiklikke menetlusnorme nii, et see kaitse oleks tagatud. See tähendab, et kohtulik kaitse, mis peab eraõiguslikel isikutel meie meelest liidu tegevuse vastu kolmanda samba raames siseriiklikes kohtutes liidu õiguse alusel olema, ei ole piiratud ainult EL artikli 35 lõikes 1 sõnaselgelt ette nähtud raamotsuste ja otsuste kehtivuse otsese vaidlustamise juhtumiga (kehtetuse vastuväide, mis esitatakse siseriiklike rakendusmeetmete peale otse esitatud kaebuse raames). See hõlmab ka eelkõige niisuguste aktide ja EL artikli 34 punktis a ette nähtud ühiste seisukohtade kehtivuse otse vaidlustamist, kui need on vaatamata otsese õigusmõju puudumisele siiski sellised, mis kahjustavad otsekohe ja iseenesest, st sõltumata siseriiklikest rakendusmeetmetest eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda, ning seda selleks, et hüvitataks vähemalt kahju, mis nende tulemusena võis tekkida.

134. Selles viimases küsimuses arvan, et asjaolu, et EL lepingusse ei ole lisatud konkreetset õigusnormi, mis näeks sõnaselgelt ette õiguse hüvitisele või vastava vastutuse, ega see, et EL lepingus, eelkõige selle artiklis 41 ei ole viidatud EÜ artikli 288 teisele lõigule, ei takista seda õigust tunnustamast. Esiteks on kõnesolev õigus – nagu juba nägime (vt eespool punkt 96) – osa õigusest õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele(65) ning teiseks võib selle tuletada kui mitte rahvusvahelisest tavaõigusest, nagu väidavad apellatsioonkaebuse esitajad, siis vähemalt liikmesriikide õiguskordadele ühistest üldpõhimõtetest, millele peab olema võimalik tugineda, et täita liidu õiguse lünki, mis on tingitud kirjalike normide puudumisest.

135. Nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus märkida – kinnitamaks põhimõtet, et riik on vastutav kahjude eest, mis tekitati talle ühenduse õigusega kehtestatud kohustuste rikkumisega –, väljendab ühenduse lepinguvälise vastutuse põhimõte, mis on sõnaselgelt kehtestatud EÜ artikliga 288, „vaid liikmesriikide õigussüsteemidele omast üldpõhimõtet, mille kohaselt toob õigusvastane tegu või tegevusetus kaasa kohustuse hüvitada tekitatud kahju”.(66) Seega võib öelda, et põhimõte, mille kohaselt vastutavad ametiasutused eraõiguslikele isikutele liidu õiguse rikkumisega ja eelkõige nende selles õiguses tunnustatud põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju, tuleneb EL lepingu süsteemist.(67)

136. Niisuguse vastutuse olemasolu tunnistas muide sisuliselt ka nõukogu ise deklaratsioonis hüvitise saamise õiguse kohta, milles institutsioon „meenutab”, et asjaomaste isikute, rühmituste ja üksuste suhtes tehtud „viga” tekitab kahjustatud poolele õiguse.

137. Märgin lisaks, et põhimõte, mille kohaselt on ametiasutused vastutavad eraõiguslikele isikutele liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest, leiab politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas konkreetse väljenduse mõnes Europoli konventsiooni sättes. Lähtudes eeldusest, mida on mainitud selle konventsiooni preambulis ja mille kohaselt tuleb „politseikoostöös [...] erilist tähelepanu pöörata üksikisikute õiguste kaitsmisele, eelkõige nende isikuandmete kaitsmisele”, on selle konventsiooni artiklis 38 ja artikli 39 lõikes 2 kinnitatud vastavalt põhimõtet, mille kohaselt on üksikutel riikidel lepinguväline vastutus kahjustatud isikute suhtes juhul, kui Europol on andmeid omavoliliselt või ebaõigesti töödelnud, ning põhimõtet, mille kohaselt on Europolil lepinguväline vastutus kahju eest, mille põhjustasid tema organid, asedirektorid või töötajad oma kohustuste täitmisel.

138. Pean vajalikuks täpsustada, et otsustades nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide õiguspärasuse üle, peavad siseriiklikud kohtud ka kohtuasjas, milles taotletakse kahju hüvitamist, seda tegema, järgides lojaalse koostöö põhimõtet ning lähtudes liidu õiguse asjakohastest sätetest ja üldpõhimõtetest ning eelkõige EL artikli 6 lõikes 2 sätestatud põhiõigustest, st nendest, mis on tagatud EIÕK‑ga, ja nendest, mis tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. Sellest, kui siseriiklik kohus lähtub oma õiguskorra põhiseaduslikest sätetest, ei pruugi piisata, et tagada EL lepingu artikli 6 lõikega 2 taotletav põhiõiguste kaitse tase, sest see tase ei vasta – nagu sageli märgitakse – selle kaitse „väikseimale ühisele nimetajale”, mis liikmesriikide põhiseaduslikes kordades on tagatud põhiõigustele, vaid pigem kõrgele kaitse tasemele, mis on kooskõlas liidu õiguse nõudmistega. Selles kontekstis on muide siseriiklike kohtute ülesandeks hinnata põhiõiguste kasutamise võimalikke piiranguid, mis vastavad üldise huvi eesmärkidele,(68) võttes arvesse mitte niivõrd asjaomase liikmesriigi nõudmisi, vaid liidu kui terviku nõudmisi.

139. EL lepingu artikli 6 lõikega 2 kehtestatud kaitsetaseme kohaldamine võib muidugi tekitada siseriiklikule kohtule mõningaid raskusi ja kaasata teda liidus tunnustatud põhiõiguste väljaselgitamise tegevusse, millega praegu tegeleb peamiselt ühenduse kohus. Neid raskusi ei tohi minu arvates siiski üle hinnata. Siseriiklikud kohtud võivad seda tehes tugineda hartale ja ühenduse kohtupraktikale, samuti EIÕK‑le ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale. Et hinnata nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide, vähemalt EL artiklis 35 lõikes 1 nimetatud aktide õiguspärasust, võivad siseriiklikud kohtud loomulikult niivõrd, kuivõrd vastavate liikmesriikide EL artikli 35 lõigete 2 ja 3 alusel tehtud valikud seda võimaldavad, taotleda abi Euroopa Kohtult, esitades eelotsusetaotluse kehtivuse kohta. Igal juhul ei tohi kõnesolev raskus viia selleni, et EL lepingu VI jaotise raames eelistatakse EL artikli 6 lõikest 2 tulenevate põhiõiguste kohtuliku kaitse lünga hüpoteesi.

140. Et liidu õigusega ei ole seda küsimust reguleeritud, määratakse pädev kohus kindlaks ja kehtestatakse menetlusnormid niisuguste kahju hüvitamise kaebuste esitamiseks, mille eesmärk on tagada nende põhiõiguste kaitse, mida liit tunnustab eraõiguslikele isikutele nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide vastu, loomulikult iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga.(69) Selles osas määratakse liikmesriikide menetlusautonoomia piirid ära Euroopa Kohtu praktikas seoses EÜ asutamislepinguga välja töötatud samaväärsuse põhimõtte ja tõhususe põhimõtte poolt,(70) mille võib üle kanda liidu kolmandale sambale.

–       Võimalus taotleda siseriiklikelt kohtutelt kahju hüvitamisega seotud kaitset ja selle kaitse tõhusus seoses konkreetse probleemiga

141. Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud määrustes,(71) et kaebus, millega taotletakse siseriiklikes kohtutes iga liikmesriigi individuaalse vastutuse tuvastamist tema osalemise pärast ühise seisukoha 2001/931 ning sellele järgnenud ja seda ajakohastanud ühiste seisukohtade vastuvõtmises, on „vähe mõjus”.

142. Ma ei nõustu niisuguse hinnanguga, mille põhjuseid Esimese Astme Kohus pealegi ära ei näidanud.

143. Seoses selle kontrollimisega, kas apellatsioonkaebuse esitajate õigusi on tegelikult võimalik kaitsta siseriiklikus kohtus kahju hüvitamise kaebust esitades ja kui tõhus see on, kerkib mõistagi terve rida küsimusi. Piirdun sellega, et nimetan need ja käsitlen neid lühidalt ainsa eesmärgiga näidata, et need on võimalik lahendada ning et sellise kaitse võimalus ei ole seega üksnes teoreetiline, kusjuures kõige sobivama lahenduse otsimine ei ole käesolevate apellatsioonkaebuste kohta otsuse tegemiseks vajalik ja seda lahendust peab otsima siseriiklik kohus, kelle poole võidi pöörduda.

144. Esiteks kerkib küsimus, kes on see isik, kes peab väidetava kahju selle olemasolu korral hüvitama. Teiste sõnadega, kelle vastu peavad apellatsioonkaebuse esitajad siseriiklikes kohtutes sisuliselt esitama kaebuse selle kahju hüvitamiseks, mis tekitati väidetavalt Gestoras Pro Amnistía ja Segi terrorismiaktidega seotud isikute loendisse kandmisega? Kas lepinguväline vastutus lasub liidul kui niisugusel või solidaarselt selle üksikutel liikmesriikidel, kes ühise seisukoha 2001/931 ning sellele järgnenud ja seda ajakohastavad ühised seisukohad ühehäälselt vastu võtsid? Vastus sellele küsimusele sõltub vastusest küsimusele, kas liit on õigussubjekt või mitte, mida on doktriinis laialdaselt arutatud. Selles küsimuses märgin, et nii Europoli kui ka Euroopa Ühenduse puhul kaasneb nende lepinguvälise vastutuse sõnaselge ettenägemisega lepingus see, et neile antakse sõnaselgelt õigussubjektsus ning kõikides liikmesriikides kõige laiem teovõime, mida on siseriiklikus õiguses juriidiliste isikute puhul tunnustatud, sealhulgas kohtumenetlusteovõime.(72)

145. Teiseks kerkib probleem, missugune siseriiklik kohtusüsteem on pädev tegema otsust kõnesoleva kahju hüvitamise kaebuse küsimuses. See probleem on teatavas mõttes seotud vastustaja kindlaksmääramisega.

146. Kui lepinguväline vastutus lasub liidul kui rahvusvahelisel organisatsioonil, mis on õigussubjekt, võib kaebuse vastavalt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(73) artikli 5 lõikes 3 sätestatud kriteeriumile esitada selle riigi (ja koha) kohtule, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda. Märgin selle kohta veel, et Europoli konventsiooni artiklis 39 on Europoli vastutusega seotud vaidluste korral pädevate siseriiklike kohtute kindlaksmääramise osas viidatud 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooni asjakohastele sätetele (mille liikmesriigid on praeguseks asendanud nimetatud määrusega).

147. Kui lepinguväline vastutus lasub vastupidi üksikutel liikmesriikidel, võib määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1 sätestatud vastustaja elukohajärgse kohtu kriteeriumi alusel sellele vastutusele tugineda iga liikmesriigi vastu peamiselt selle riigi kohtutes. Teise võimalusena võib kaebuse esitada vastavalt nimetatud määruse artikli 5 lõikes 3 sätestatud kriteeriumile selle riigi kohtutele, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, sama riigi peale.

148. Tuleb ka märkida mehhanismi, mis loodi Europoli konventsiooni artikliga 38 selleks, et kohaldada riikide vastutust kahju eest, mis tekitati andmete omavolilisest või ebaõigest töötlemisest Europoli raames. Nähes ette, et „iga liikmesriik” vastutab niisuguse kahju eest, sätestab see artikkel lisaks, et „[a]inult selle liikmesriigi suhtes, kus leidis aset kahju tekitanud juhtum, võib kahjukannataja pöörduda kahju hüvitamise nõudega liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt pädevasse kohtusse”. Tuleb ka täpsustada, et „[l]iikmesriik ei või ennast kaitsta sellega, et teine liikmesriik on edastanud ebatäpseid andmeid, et vabaneda oma […] vastutusest kahjukannataja ees”. Lõpuks on ette nähtud õigus hüvitisele riigi kasuks, kes pidi maksma kahju hüvitist, kui hüvitatud kahju tekkis käitumise tõttu, mille võib panna süüks Europolile või muule liikmesriigile.

149. Kolmandaks võib menetlusliku takistusena, mis piirab kahju hüvitamisega seotud kaitse tõhusust siseriiklikus kohtus nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktide osas, üles kerkida riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohtuliku puutumatuse probleem.

150. Kui asuda seisukohale, et lepinguväline vastutus lasub üksikutel liikmesriikidel, võib probleem eksisteerida ainult juhul, kui apellatsioonkaebuse esitajad soovivad tugineda liikmesriigi vastutusele teise liikmesriigi kohtus. Seda ei eksisteeri muidugi realistlikumal juhul, mil kaebus liikmesriigi vastu esitatakse selle liikmesriigi enda kohtutele. Riikide kohtulik puutumatus ei kujuta endast niisiis absoluutset takistust, mis piirab kõnesolevat kahju hüvitamisega seotud kaitset siseriiklikes kohtutes.

151. Kui asuda vastupidi seisukohale, et kahju eest peab vastutama liit kui niisugune, st kui rahvusvaheline organisatsioon, mis on õigussubjekt, vaatamata sellele, et EL leping ega sellele lisatud protokollid ei anna liidule siiski mingit kohtulikku puutumatust (nagu ei anna ka EÜ asutamisleping ja sellele lisatud protokollid ühendusele(74)), tundub mulle, et kui kohtulik puutumatus on rahvusvaheliste organisatsioonide huvides ette nähtud vaidluse lahendama pidava kohtu siseriikliku õigusega või kui nimetatud kohus tunnustab seda rahvusvahelisest tavaõigusest tulenevalt, on nõukogu kohustatud liidu õiguse kohaselt sellest puutumatusest loobuma, kui sellele tuginemine tähendaks keeldumist õigusemõistmisest. Eelkõige niisugusel juhul nagu käesolev tuleb liidu puhul niisugune puutumatus siiski välistada, sest see võib kahjustada nõukogu vastu võetud õigusvastaste aktidega tekitatud kahju puhul kehtiva lepinguvälise vastutuse põhimõtte kasulikku mõju ning on vastuolus õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

152. Igal juhul võib nõukogu deklaratsiooni hüvitise saamise õiguse kohta, mille ta tegi ühist seisukohta 2001/931 vastu võttes, seetõttu, et selles on viidatud õigusele „taotleda kohtus kahju hüvitamist”, tõlgendada kui vähemalt kaudset loobumist kohtulikule puutumatusele tuginemisest võimaliku kahju osas, mis tekitati õigusvastase kandmisega terrorismiaktidega seotud isikute loendisse.

153. Lisan veel, et doktriinis rõhutati hiljuti rahvusvahelises ja siseriiklikus kohtupraktikas valitsevat suunda piirata rahvusvaheliste organisatsioonide kohtulikku puutumatust, jättes selle ilma absoluutsest laadist, mis sellel oli traditsioonilisema kontseptsiooni kohaselt. Kohtulikku puutumatust piiratakse sageli mitte ainult rahvusvahelise organisatsiooni vaidluse aluseks oleva tegevuse laadi järgi (iure imperii või iure gestionis), vaid ka eesmärgiga tagada, et järgitaks põhiõigust kohtulikule arutelule, sõltuvalt sellest, kas eraõiguslikul isikul on alternatiivseid tõhusaid vahendeid vaidluste lahendamiseks, näiteks organisatsioonisisesed menetlused või kaebus organisatsiooni poolt heaks kiidetud vahekohtule.(75)

154. Kui oleme kord nõustunud, et põhimõte, mis annab õiguse nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud õigusvastaste aktidega tekitatud kahju hüvitamisele, on põhimõte, mis tuleneb EL lepingust endast, kerkib neljandaks siiski selle vastutuse kohaldamise konkreetsete tingimuste ja seega selles küsimuses kohaldatavate õigusnormide kindlakstegemise probleem. Mulle näib, et võimalused on selles osas peamiselt järgmised: i) kohaldatakse tervikuna selle kohtu siseriiklikke õigusakte, kelle poole pöörduti, järgides samaväärsuse ja tõhususe põhimõtet; ii) kui vastutus lasub ainult ühel riigil, kohaldatakse minimaalseid tingimusi, mis annavad õiguse hüvitisele ja on välja töötatud ühenduse kohtupraktikas ühenduse õiguse rikkumise korral kohaldatava riikide vastutuse valdkonnas, ning ülejäänu osas siseriiklikku õigust, järgides samaväärsuse ja tõhususe põhimõtet(76); iii) ükskõik kas vastutus lasub riigil või liidul, kohaldatakse tingimusi, mis on välja töötatud ühenduse kohtupraktikas ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas kui liikmesriikide seaduste ühised üldprintsiibid (EÜ artikli 288 teine lõik)(77). Märgin siiski, et Europoli konventsioon näeb liikmesriigi vastutuse puhul kahju eest, mis tekitati seetõttu, et Europol töötles andmeid omavoliliselt või ebaõigesti, ette, et pädev siseriiklik kohus kohaldab oma siseriiklikke õigusakte (artikli 38 lõige 1), samal ajal kui kusagil ei ole täpsustatud, missuguseid õigusnorme kohaldatakse Europoli lepinguvälise vastutuse valdkonnas (artikkel 39).

155. Esitatud põhjendustest lähtudes ei näi mulle, et väide apellatsioonkaebuse esitajate võimaluse kohta taotleda siseriiklikelt kohtutelt kahju hüvitamisega seotud kaitset asetuks õiguslünka või põrkuks takistustele, mis muudavad selle illusoorseks.

–       Järeldus kohtuliku kaitse kohta siseriiklikes kohtutes

156. Siiani käsitletud küsimuses teen seega järelduse, et vastupidi sellele, mida lasi aimata Esimese Astme Kohus vaidlustatud määrustes(78) ja mida on väidetud apellatsioonkaebustes, on apellatsioonkaebuse esitajatel liidu õiguse alusel nende (põhi)õiguste puhul, mida võidi eespool viidatud ühiste seisukohtadega kahjustada, siseriiklikes kohtutes kahju hüvitamisega seotud kaitse.

157. Esimese Astme Kohtu antud ekslik hinnang selles küsimuses ei ole siiski mõjutanud vaidlustatud ebapädevaks tunnistamist, mis põhineb peamiselt eespool punkti 50 alapunktides 2 ja 4 esitatud hinnangutel. Seepärast näib mulle, et tingimused vaidlustatud määruste tühistamiseks selle eksliku hinnangu tõttu ei ole siiski täidetud.

158. Et apellatsioonkaebuse esitajatel on tõhus kohtulik kaitse siseriiklikes kohtutes, ei tähenda see, kui ühenduse kohus tunnistab ennast ebapädevaks tegema otsust nende esitatud lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi kohta, et rikutakse – nagu nemad väidavad – nende õigust niisugusele kaitsele. Selles mõttes põhinevad need apellatsioonikaebused ekslikul eeldusel ning mulle tundub, et juba ainuüksi sel põhjusel tuleb need jätta rahuldamata.

e)      Õiguste tõhus kohtulik kaitse, pädevuse omistamise põhimõte ja ühenduse kohtu pädevus

159. Esimese Astme Kohtu hinnangu (vt eespool punkti 50 alapunkt 4) kohta, mille apellatsioonkaebuse esitajad vaidlustavad ja mille kohaselt ei saa sellise kaitse puudumine siiski olla iseenesest aluseks ühenduse kohtu pädevusele niisuguses õigussüsteemis nagu liidu oma, mis rajaneb pädevuse omistamise põhimõttel,(79) esitan mõned kaalutlused seega ainult juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks – vastupidi minu ettepanekule – nõustuma, et apellatsioonkaebuse esitajatel on siseriiklikes kohtutes tõhus kohtulik kaitse.

160. Apellatsioonkaebuse esitajate argumendid põhinevad sisuliselt järgmiste elementide kombinatsioonil: nende õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, mille näeb ette EL artikli 6 lõige 2; nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta; otsuse 2003/48 põhjendus 8; liikmesriikide Viini konventsiooni artikli 30 lõikest 3 ja EÜ artikli 307 esimesest lõigust tulenev kohustus järgida rahvusvahelisi kohustusi, mis on ÜRO harta ja EIÕK‑ga ühinedes eelnevalt võetud, ning lõpuks Euroopa Kohtu „laiendatud pädevust” puudutav „tõlgendamise üldpõhimõte”.

161. Nõukogu ja Hispaania Kuningriik arvavad, et apellatsioonkaebuse esitajate argumendid on täiesti põhjendamatud. Nõukogu väidab lisaks, et need argumendid, mis põhinevad kahel viimasel eelmises punktis nimetatud elemendil, on vastuvõetamatud, sest nendele on tuginetud ainult repliikides.

162. Märkisin juba (vt eespool punkt 67), et nõukogu deklaratsioon hüvitise saamise õiguse kohta ei saa mõjutada Euroopa Kohtu pädevust, mis on kehtestatud EL lepinguga. Sellist hinnangut väärib ilmselgelt ka otsuse 2003/48 põhjendus 8, mille kohaselt austatakse „[selles] otsuses [...] põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 tunnustatud põhimõtteid” ja mitte ühtki selle sätet „ei või tõlgendada nii, et see võimaldaks rikkuda õiguskaitset, mis on siseriikliku õigusega ette nähtud ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP lisas loetletud isikutele, rühmitustele ja üksustele”.

163. Asjakohatu on ka argument, mille apellatsioonkaebuse esitajad tuletavad Viini konventsiooni artikli 30 lõikest 3 ja EÜ artikli 307 esimesest lõigust. Seda argumenti võib täpselt samuti nagu Euroopa Kohtu „laiendatud pädevust” käsitlevat argumenti analüüsida vaatamata sellele, et apellatsioonkaebuse esitajad esitasid selle ainult repliikides, sest tegemist on ainult argumendiga, mis põhjendab juba apellatsioonkaebustes esitatud kaebuse alust, ning kuivõrd ühenduse kohtu pädevus on – nagu juba märkisin – avalikul huvil põhinev küsimus, mida Euroopa Kohus võib igal juhul arutada omal algatusel, lähtudes kõikidest asjakohastest elementidest.

164. Viini konventsiooni artikkel 30 käsitleb nende riikide õigusi ja kohustusi, kes on allkirjastanud sama valdkonda reguleerivad järjestikused lepingud, ega ole käesoleval juhul kohaldatav, sest vastupidi apellatsioonkaebuse esitajate väitele ei saa öelda, et EL leping käsitleb samu valdkondi, mida reguleerivad ÜRO harta ja EIÕK. Lisaks näeb nimetatud artikli lõige 3 ette, et „[k]ui kõik eelneva lepingu osalised on samuti järgneva lepingu osalisteks [...], kohaldatakse eelnevat lepingut ainult sel määral, kuivõrd tema sätted sobivad kokku järgneva lepingu sätetega”. Apellatsioonkaebuse esitajad jätavad aga tähelepanuta asjaolu, et EL leping järgneb ÜRO hartale ja EIÕK‑le, mitte vastupidi.

165. Mis puudutab EÜ artikli 307 esimest lõiku, mille kohaselt ei mõjuta „[EÜ asutamis]lepingu sätted [...] õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel”, siis piisab, kui märkida nagu nõukogugi, et see ei ole kohaldatav EL lepingu VI jaotise raames.

166. Jääb niisiis veel analüüsida apellatsioonkaebuse esitajate tuginemist oma õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on ette nähtud EL artikli 6 lõikega 2, ja „tõlgendamise üldpõhimõttele”, mille nad tuletavad eelkõige Euroopa Kohtu otsustest Les Verts vs. parlament ja Chernobyl,(80) mis käsitlevad Euroopa Kohtu „laiendatud pädevust”; analüüsin neid kõiki koos. Apellatsioonkaebuse esitajate arvates on niisuguses õigusühenduses nagu liit Euroopa Kohtul sisuliselt lubatud täita aluslepingute lüngad, et kinnitada omaenese pädevust, kui see pädevus ei ole aluslepingutes sõnaselgelt ja üheselt piiratud või välistatud ning on eraõiguslike isikute kohtuliku kaitse tagamiseks vajalik.

167. Märgin, et pädevuse omistamise põhimõte, mis leiab väljenduse EÜ artiklites 5 (seoses ühendusega) ja 7 (seoses ühenduse institutsioonidega) ning EL artiklis 5 (seoses institutsioonidega, mis moodustavad liidu ühtse institutsionaalse raamistiku), ei eelda tingimata sõnaselget pädevuste andmist. Seda tõendab EÜ artiklis 308 sätestatud õigusnorm, mis käsitleb ühenduse kaudseid volitusi. Volitused võivad olla ka kaudsed ja tuletatud aluslepingute sätete tõlgendamise, ka laiendava tõlgendamise teel, järgides nende sõnastust ja ülesehitust.

168. Minu meelest ei teinud Euroopa Kohus kohtuotsustes Les Verts vs. parlament ja Chernobyl, millele apellatsioonkaebuse esitajad viitavad, samuti kohtuotsustes AETS(81), Kreeka vs. nõukogu(82) ja Simmenthal vs. komisjon(83) muud, kui täpsustas EMÜ asutamislepingu tühistamishagisid ja kehtetuse vastuväidet käsitlevate sätete kohaldamisala süstemaatilise, teleoloogilise ja niisugusel viisil läbi viidud tõlgendamise abil, mis tagab ühenduse õiguskorra üldpõhimõtete ja ‑nõuetega (näiteks institutsionaalse tasakaalu järgimine, vajadus akti õiguspärasuse täieliku ja ühetaolise kontrolli järele, õiguste kohtulik kaitse) kooskõlas oleva tulemuse, minemata seejuures siiski vastuollu lepingu sõnastuse ja ülesehitusega. Eelkõige „seetõttu, et säte vaikib selles osas”, on Euroopa Kohus saanud seda tõlgendada „vastavalt nõudele, mille kohaselt peab kohtulik kaitse olema nii asjakohane kui võimalik”(84).

169. Seevastu kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu(85) leidis Euroopa Kohus, et see, kui EÜ artiklis 173 kehtestatud nõuet, mille kohaselt peab otsus isikut isiklikult puudutama, tõlgendatakse lähtudes tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest, ei saa viia selleni, et välistatakse see asutamislepingus sõnaselgelt ette nähtud nõue, ilma et seejuures ületataks pädevust, mille see leping ühenduse kohtutele annab. Seda õigusnormi, millele apellatsioonkaebuse esitajad selle põhimõtte osas tuginevad, ei luba laialt tõlgendada asutamisleping ise.

170. Ei saa ka maha vaikida, et on otsuseid, mis on rangemad kui eespool punktis 168 viidatud kohtuotsused ning milles vaatamata sellele, et kohtus tugineti tühistamishagi käsitlevate õigusnormide laia tõlgendamise nõudele, mille eesmärk on tagada eraõiguslike isikute kohtulik kaitse, tõlgendas Euroopa Kohus siiski oma pädevuse piire, jäädes rangelt ainult asjakohases õigusnormis sõnaselgelt käsitletud juhtumite juurde.(86)

171. Mulle näib aga, et käesolevates kohtuasjades on olukord sarnasem sellele, millega oli tegemist kohtuasjas Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, kui nendele, mis iseloomustasid kohtuasju, milles tehti eespool punktis 168 viidatud otsused. EL artikkel 46 koostoimes EL artikliga 35 muudab nendes artiklites toodud Euroopa Kohtu volituste loetelu ammendavaks, välistades seega eelkõige ühenduse kohtu pädevuse teha otsus hagide küsimuses, millega taotletakse nõukogu EL artikli 34 alusel vastu võetud aktidega tekitatud kahju hüvitamist.

172. Lisaks täpsustas Euroopa Kohus eespool punktis 168 viidatud otsustes ainult mõningaid tingimusi, mis käsitlevad neid isikuid, kellel on õigus olla kohtumenetluses pool, kehtetuse aluseid, millele võib tugineda, ning akte, mille võib EMÜ artiklite 173 ja 184 alusel vaidlustada, ning mis peavad olema täidetud talle sõnaselgelt samade õigusnormidega antud teatavat tüüpi pädevuse – nimelt institutsioonide aktide tühistamise ja kohaldamata jätmise pädevuse – kasutamiseks. Käesoleval juhul palutakse seevastu ühenduse kohtul kasutada teatavat tüüpi pädevust, milleks ei ole EL artiklis 35 mingit alust, nimelt pädevust mõista välja kahju hüvitis.

173. Kui probleem seisneb seega selles, „kuidas tagada eraõiguslikust isikust hagejatele tõhus kohtulik kaitse, järgides asutamislepingu sõnastusest ja ülesehitusest tulenevaid piire”, nagu ütles kohtujurist Jacobs,(87) tuleb sellisel nagu käesoleval juhul vastata – nagu juba ütlesin –, et apellatsioonkaebuse esitajad võivad kahju hüvitamisega seotud kaitset, mida otsivad, taotleda siseriiklikult, mitte ühenduse kohtult. Kui aga asuda vastupidi minu arvamusele seisukohale, et niisugune kaitse siseriiklikus kohtus ei ole lubatud, siis ei kujutaks hoopis ühenduse kohtu pädevuse tunnistamine endast mitte EL artikli 46 koostoimes EL artikliga 35 laiendavat tõlgendamist või tõlgendamist praeter legem, vaid tõlgendamist contra legem.

174. Teisel juhtumil oleks sisuliselt tegemist lepitamatu konfliktiga järgmiste elementide vahel: esiteks EL artikli 6 lõikes 2 kaudselt tunnustatud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõte ning teiseks EL artiklis 5 kehtestatud pädevuse omistamise põhimõte ja EL artikkel 46 koostoimes EL artikliga 35.

175. Tegemist on samasuguse konfliktiga, mis esineb esiteks õiguste tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte ning teiseks EÜ artiklis 7 sätestatud pädevuse omistamise põhimõtte ja EÜ asutamislepingu artikli 173 vahel, mida Euroopa Kohus võttis kaudselt arvesse kohtuotsuse Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu punktis 44, et lahendada see konflikt nii, et ülimuslikud on pädevuse omistamise põhimõte ja EÜ asutamislepingu artikkel 173, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud määruste punktis 38 õigesti märkis.

176. Mulle tundub, et Euroopa Kohtul ei ole olnud rohkem võimalusi analüüsida selge ja lepitamatu konflikti olukorda esmase tähtsusega õigusnormide ja põhimõtete vahel, mis nõuaks selget valikut.(88) Märgin lisaks, et normid, mille vahel esineb käesoleval juhul konflikt, on kõik teatavas mõttes „põhiseaduslikud”, sest käsitlevad esiteks suhetes eraisikutega avaliku võimu kasutamise põhipiiride kindlaksmääramist ja teiseks selle võimu jaotumist erinevate institutsionaalsete isikute vahel, kelle ülesanne on seda teostada.

177. Põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ülimuslikuks pidamine ja vajaduse korral EL lepingu Euroopa Kohtu pädevust käsitlevate asjakohaste sätete kohaldamata jätmine eeldab, et tunnistatakse hierarhia olemasolu ka esmase tähtsusega normide vahel ja põhiõiguste kaitse teatavat „põhiseaduseülest” väärtust. Arvan, et niisugune lähenemine, milles iseenesest ei ole midagi imelikku, ei ole liidu õiguse praeguses seisus siiski lubatav. Seda vähemalt seepärast, et kehtivates lepingutes ei ole selleks ette nähtud sätetes sõnaselgelt loetletud liidus tagatud põhiõigusi. Harta ei saa minu meelest täita lünka, mis seisneb selle loetelu puudumises, sest see on ühenduse kohtule ja siseriiklikele kohtutele üksnes inspiratsiooniallikaks, kui nad selgitavad välja, missuguseid põhiõigusi liidu õiguses üldpõhimõtetena kaitstakse, ning see ei ole, nagu teada, õiguslikult siduv. Neid piire ei ole mõistagi enam siis, kui kõik liikmesriigid ratifitseerivad Euroopa põhiseaduse lepingu, mille II osas on loetletud põhiõigused, nende hulgas artiklis II‑107 sõnaselgelt sätestatud „õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele”.

178. Korrates veel kord, et minu meelest ei ole apellatsioonkaebuse esitajad jäetud ilma nende õiguste tõhusast kohtulikust kaitsest, mida nad arvavad olevat rikutud vaidlustatud kandmisega terrorismiaktidega seotud isikute loendisse, vaid neil on selline kaitse siseriiklikes kohtutes, leian, et isegi kui peaks tehtama vastupidine järeldus, ei saa igal juhul liidu õiguse praeguses seisus väita, et ühenduse kohus on pädev tegema otsust kahju hüvitamise hagide küsimuses, mille apellatsioonkaebuse esitajad Esimese Astme Kohtule esitasid. Esimese Astme Kohus ei rikkunud seega õigusnormi, kui leidis, et õiguskaitsevahendi puudumine apellatsioonkaebuse esitajate õiguste kaitse osas ei ole iseenesest aluseks tema pädevusele teha otsus nende hagide küsimuses.

4.      Lõppmärkused

179. Tehes Euroopa Kohtule ettepaneku jätta käesolevad apellatsioonkaebused rahuldamata, tahan teha kaks kokkuvõtvat märkust.

180. Kõigepealt pean vajalikuks, et Euroopa Kohus tunnistaks käesolevates kohtuasjades tehtavates otsuses põhiõiguste austamise ja kohtuliku kaitse huvides niisuguse kaebuse puhul nagu käesolev siseriiklike kohtute pädevust. Siseriiklike kohtute pädevuse tunnistamine näitaks muu hulgas, kui põhjendamatu on mõnikord väljendatud kahtlus, et Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb põhiõiguste kui ühenduse õiguse üldpõhimõtete järgimist, ei ole inspireeritud mitte niivõrd tõelisest soovist kaitsta neid õigusi, vaid on pigem vahend selleks, et kaitsta ühenduse õiguse ja ühenduse kohtu ülimuslikkust liikmesriikide õiguse ja organite suhtes.

181. Teiseks nõustun, et lahendusel, mille kohaselt on niisuguste kahju hüvitamise nõuete puhul, nagu esitati käesoleval juhul, pädevad siseriiklikud kohtud, on liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja seega õiguskindluse seisukohast puudusi. Need puudused tuleb ületada, laiendades sobivalt Euroopa Kohtu pädevust praegu kehtivate lepingute niisuguse ülevaatamise käigus nagu see, mida tehti Euroopa põhiseaduse lepinguga. Seniks märgin nende puuduste kohta, et eriti põhiõiguste kaitse vallas tuleb alati eelistada teatavat õiguslikku „ebakindlust” kui kindlat „õigusetust”.

V.      Kohtukulud

182. Arvan, et kohtukulude poolte enda kanda jätmise lahendus, mille Esimese Astme Kohus valis, tuleb heaks kiita ja sobib ka selles osas, mis puudutab menetlust Euroopa Kohtus. Isegi sõltumata nõukogu deklaratsioonist hüvitise saamise õiguse kohta, on täiesti mõistetav, et apellatsioonkaebuse esitajad, kellele on liidu õigusega antud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, nägid ühenduse kohtus – ka apellatsioonkaebuse esitamise etapis – kohut, kes on pädev tegema otsuse nende kahju hüvitamise nõude kohta.

183. Seega on minu meelest olemas erilised põhjused, mis võimaldavad jätta kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

184. Lisaks peab Hispaania Kuningriik artikli 69 lõike 4 alusel kandma oma kohtukulud ise.

VI.    Ettepanek

185. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

jätta apellatsioonkaebused rahuldamata;

pooled kannavad oma kohtukulud ise.

1 – Algkeel: itaalia.

2 – EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217.

3 –      Kohtutoimikusse lisatud prantsuskeelse teksti mitteametlik tõlge.

4 – Ei avaldata, kuid on kättesaadav Interneti‑saidil www.echr.coe.int.

5 – EÜT L 116, lk 75.

6 – EÜT L 160, lk 32.

7 – Vaidlustatud määrused, punkt 48.

8 – Vt mh 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-82/98 P: Kögler vs. Euroopa Kohus (EKL 2000, lk I‑3855, punkt 21).

9 – Vt mh 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punktid 47 ja 51).

10 – Eespool viidatud kohtuotsus Kögler vs. Euroopa Kohus, punkt 23.

11 – Kasutan tekstis väljendit „ühenduse kohus” (aga mõnikord ka „Euroopa Kohus”), mis tähistab Euroopa Kohut ja Esimese Astme Kohut, isegi kui käesolevates kohtuasjades on tegemist nende sekkumisega väljaspool Euroopa Liidu esimest sammast, milleks on ühendused.

12 – EÜT 2003, L 16, lk 68; ELT eriväljaanne 19/06, lk 87.

13 – Apellatsioonkaebuste mitteametlik tõlge.

14 – Tegemist on kapitali ja muude rahaliste või majanduslike vahendite külmutamise ning nende eraldamise keeluga.

15 – Vaidlustatud määrused, punktid 41–47.

16 – Repliigid, punkt 16 (mitteametlik tõlge). Vt ka apellatsioonkaebused, punkt 59.

17 – Vaidlustatud määrused, punkt 45.

18 – Vt vaidlustatud määrused, punkt 46.

19 – Vaidlustatud määrused, punkt 40.

20 –      Vaidlustatud määrused, punktid 32 ja 33.

21 –      Vaidlustatud määrused, punktid 34–37.

22 –      Vaidlustatud määrused, punkt 38.

23 –      Ibidem.

24 –      Vaidlustatud määrused, punkt 39.

25 – Vaidlustatud määrused, punkt 37.

26 – On teada, et ühenduse kohtule põhiõiguste kaitsmiseks esitatava konkreetse hagi sisseviimist liidu õiguskorda kavandati muu hulgas Maastrichti lepingu läbivaatamise valitsustevahelisel konverentsil, kus seda ettepanekut siiski arvesse ei võetud, kui kiideti heaks Amsterdami leping.

27 – Vaidlustatud määrused, punkt 39.

28– Pean silmas seda, et vaidlustatud määruste punkti 38 esimeses lauses on kasutatud määrsõna „arvatavasti” pärast kategoorilist väljendit „tuleb nentida” („Seoses hagejate väitega tõhusa õigusliku kaitse puudumisest tuleb nentida, et neil ei ole arvatavasti ühtegi tegelikult olemasolevat võimalust hagi esitamiseks Euroopa Kohtusse või siseriiklikku kohtusse [Gestoras Pro Amnistía ja] Segi lülitamise kohta terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu.”)

29 – EL lepingu preambulis on mainitud liikmesriikide „ustavust vabaduse ja demokraatia põhimõtetele, inimõiguste ja põhivabaduste ning õigusriigi põhimõtete austamist”.

30 – 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑5769, punkt 38).

31 – 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament (EKL 1986, lk 1339, punkt 23) ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 38).

32 – Vt eelkõige 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I‑2925, punkt 41); 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94 (EKL 1996, lk I‑1759, punktid 33 ja 34); 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow vs. Austria (EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14) ja eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 35.

33 – Vt eelkõige 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punkt 18); 27. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑424/99: komisjon vs. Austria (EKL 2001, lk I‑9285, punkt 45) ja eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 39.

34 – Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus meenutada, et kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt kuulub rahvusvaheliste inimõiguste kaitset käsitlevate vahendite hulka, mida Euroopa Kohus võtab ühenduse õiguse üldpõhimõtete kohaldamisel arvesse (vt eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

35 – Apellatsioonkaebuste punktis 46 mainivad nende esitajad Gestoras Pro Amnistía ja Segi sõnavabadust ning õigust imagole ja mainele, samuti nende esindajate sõnavabadust, ühinemisvabadust, õigust eraelu puutumatusele ja mainele.

36 – Vt. 28. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas Osman vs. Ühendkuningriik (Recueil des arrêts et décisions, 1998‑VIII, lk 3124, punkt 147) ja 18. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas Waite ja Kennedy vs. Saksamaa (Recueil des arrêts et décisions, 1999‑I, lk 393, punkt 59).

37 – 30. jaanuari 1998. aasta otsus Türgi Ühendatud Kommunistlik Partei jt vs. Türgi (Recueil des arrêts et décisions, 1998‑I, lk 1, punkt 29) ja 18. veebruari 1999. aasta otsus Matthews vs. Ühendkuningriik (Recueil des arrêts et décisions, 1999‑I, lk 251, punkt 29).

38 – „Kinnitada oma identiteeti rahvusvahelisel tasandil eelkõige ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika rakendamise kaudu” on EL artikli 2 kohaselt üks liidu eesmärke.

39 – Need klauslid, mida nimetatakse nende lepingute kontekstis „põhilisteks”, võivad lubada rikkumise korral lepinguosalistel lepingud peatada ja isegi nendest taganeda.

40 – Vt. 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas Bosphorus vs. Iirimaa (Recueil des arrêts et décisions, 2005-VI), mis puudutab, nagu selle punktis 72 sõnaselgelt täpsustatud, ainult liidu esimest sammast käsitlevaid õigusnorme.

41 – Lisaks tundub mulle, et käesoleval juhul ei saa olla kahtlust, et apellatsioonkaebuse esitajatel on menetluse algatamise huvi.

42 – Tegemist on ühiste seisukohtade (EL artikli 34 lõike 2 punkt a), raamotsuste (EL artikli 34 lõike 2 punkt b), otsuste je vastavate rakendusmeetmete (EL artikli 34 lõike 2 punkt c) ning konventsioonide rakendusmeetmetega (EL artikli 34 lõike 2 punkt d).

43 – Teooria on nii tuntud, et seda pole vaja siin tutvustada. Piisab, kui viidata eelkõige Bundesverfassungsgerichti 22. oktoobri 1986. aasta otsusele, mida tuntakse Solange II nime all, BverfGE, 73, 339, ja Itaalia Corte costituzionale 21. aprilli 1989. aasta otsusele nr 232, Fragd, Foro it. 1990, I, 1855.

44 – Rõhutan, et EIÕK artikkel 13 näitab, et asjaolu, et lepinguosaliste riikide poolse põhiõiguste ja ‑vabaduste järgimise üle teostatakse välist kontrolli, ei vabasta neid riike sisemise kontrolli korraldamisest.

45 – Vaidlustatud määrused, punkt 38.

46 – Ibidem.

47 – Ibidem.

48 – Seda oli Euroopa Inimõiguste Kohtul võimalus märkida otsuses, millega ta lükkas apellatsioonkaebuse esitajate hagid vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutas selles nimelt, et kuigi „artikkel 4 võib olla õiguslikuks aluseks konkreetsetele meetmetele, mis võivad puudutada apellatsioonkaebuse esitajaid, eelkõige riikide politseikoostöö valdkonnas, mida tehakse niisuguste ühenduse organite raames nagu Europol”, „ei anna [see siiski] uusi volitusi, mida võiks apellatsioonkaebuse esitajate suhtes kasutada”, vaid „sisaldab ainult liikmesriikide kohustust teha õigusalast koostööd ja politseikoostööd” [otsuse prantsuskeelse teksti mitteametlik tõlge].

49 – Vt selle kohta 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt (EKL 1991, lk I‑5357, punkt 33), 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame jt (EKL 1996, lk I‑1029, punkt 22) ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler (EKL 2003, lk I‑10239, punkt 33). Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. septembri 1978. aasta otsus Klass jt vs. Saksamaa (A‑seeria, nr 28, punkt 64) ja 7. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas Soering vs. Ühendkuningriik (A‑seeria, nr 161, punkt 120), millest ilmneb, et EIÕK artiklis 13 ette nähtud õigus tõhusale menetlusele peab võimaldama eraõiguslikul isikul, kes arvab, et teda on kahjustatud EIÕK‑ga vastuolus oleva meetmega, saavutada otsus tema vaidlustamiskaebuse küsimuses ja saada vajaduse korral sobivat hüvitist (otsuste prantsuskeelsetes tekstides on kasutatud termineid „réparation” või „redressement”).

50 – Võimalus esitada tühistamishagi otse ühenduse kohtule on lisaks ette nähtud Euroopa põhiseaduse lepingus ka füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud piiravate meetmete puhul, vaatamata piiratud pädevusele, mille sama leping selles valdkonnas Euroopa Kohtule annab (artikkel III-376).

51 – Kohtujurist Darmoni 28. jaanuari 1986. aasta ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Johnston, punkt 3.

52 – Kohtujurist Léger’ 8. aprilli 2003. aasta ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Köbler, punkt 68.

53 – EL artikli 39 lõike 1 kohaselt raamotsuste ja otsuste vastuvõtmisel Euroopa Parlamendiga ainult konsulteeritakse (ja tema arvamus ei ole siduv) ning ühiste seisukohtade vastuvõtmisel temaga isegi ei konsulteerita.

54 – 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑105/03: Pupino (EKL 2005, lk I-5285, punkt 42).

55 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 41. See põhimõte on võetud üle Euroopa põhiseaduse lepingu artikli I‑29 lõikes 1, mis sätestab: „Liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku edasikaebamisõiguse liidu õigusega reguleeritavates valdkondades.”

56 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punktid 38 ja 43.

57 – Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhinev konventsioon Euroopa Politseiameti loomise kohta (Europoli konventsioon) (EÜT 1995, C 316, lk 2; ELT eriväljaanne 19/01, lk 7).

58 – Nõukogu 23. juuli 1996. aasta akt, millega koostatakse Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhinev protokoll, mis käsitleb Euroopa Politseiameti loomise konventsiooni tõlgendamist Euroopa Ühenduste Kohtu tehtud eelotsuste abil (EÜT C 299, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 18).

59 – ELT L 327, lk 19.

60 – 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost (EKL 1987, lk 4199).

61 – Eespool viidatud kohtuotsus Foto-Frost, punkt 16.

62 – Eespool viidatud kohtuotsus Pupino.

63 – Eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punkt 36 („[s]õltumata Amsterdami lepingus osutatud integratsiooniastmest Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises EL artikli 1 teise lõigu tähenduses, […]”). Kohtujuristi kursiiv.

64 – Eespool viidatud kohtuotsus Foto-Frost, punkt 15.

65 – Kohtujurist Léger rõhutas oma 30. septembril 2003 eespool viidatud kohtuasjas Köbler esitatud ettepaneku punktis 35, et „põhimõte, mille kohaselt on riik vastutav [eraõiguslikele isikutele ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest], kujutab endast tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte või „õiguse kohtulikule arutelule” vajalikku pikendust”.

66 – Eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 29. Meenutan, kasutades kohtujurist Léger’ sõnu (vt tema ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Köbler, punkt 85), et „väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et õiguse üldpõhimõtte olemasolu tunnustamiseks ei nõua Euroopa Kohus, et õigusnorm oleks olemas kõikides siseriiklikes õiguskordades. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, et selle õigusnormi ulatus ja kohaldamise tingimused varieeruvad liikmesriigiti. Euroopa Kohus tõdeb ainult, et põhimõtet tunnustatakse üldiselt ja erinevustele vaatamata võib liikmesriikide siseriiklikes õiguskordades täheldada ühiseid kriteeriume”.

67 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punktid 29 ja 31.

68 – Vt mh 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf (EKL 1989, lk I‑2609, punkt 18) ning harta artikkel 52.

69 – Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Köbler, punktid 46 ja 50.

70 – Vt mh 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck (EKL 1995, lk I‑4599, punkt 12) ja 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑13/01: Safalero (EKL 2003, lk I‑8679, punkt 49).

71 – Vaidlustatud määrused, punkt 38.

72 – Vt Europli kohta Europoli konventsiooni artikli 26 lõiked 1 ja 2 ning Euroopa Ühenduse puhul EÜ artiklid 281 ja 282.

73 – EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.

74 – Euroopa Ühenduse kohtulikku puutumatust liikmesriikide kohtutes tuleb vastupidi pidada kaudselt välistatuks EÜ artikli 240 põhjal, mis sätestab: „Kui pädevus ei ole käesoleva lepinguga antud Euroopa Kohtule, ei loeta vaidlusküsimusi, mille üheks pooleks on ühendus, sel põhjusel väljaspool liikmesriikide kohtute pädevust olevaks”.

75 – Lubatagu mul siinkohal viidata mitte ainult otse Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsusele Waite ja Kennedy vs. Saksamaa ja 18. veebruari 1999. aasta otsusele Beer ja Regan vs. Saksamaa (ei avaldata, kuid on kättesaadav Interneti‑saidil www.echr.coe.int), vaid ka A. Reinischi ja U. A. Weberi kohtupraktika üksikasjalikule analüüsile ja uurimusele „In the Shadow of Waite and Kennedy. The Jurisdictional Immunity of International Organizations, the Individual’s Right of Access to the Courts and Administrative Tribunals as Alternative Means of Dispute Settlement”, International Organizations Law Review, 2004, 1, lk 59, samuti E. Gaillard’i ja I. Pingel-Lenuzza artiklile „International Organisations and Immunity from Jurisdiction: to Restrict or to Bypass”, International and Comparative Law Quarterly, 2002, köide 51, lk 1.

76 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Köbler, punktid 57 ja 58.

77 – Niisugune lahendus tagaks selle, et isikuid, keda on kahjustatud sama aktiga, koheldakse võrdselt.

78 – Vaidlustatud määrused, punkt 38.

79 – Ibidem.

80 – Eespool viidatud kohtuotsus Les Verts vs. parlament, milles tunnustati võimalust vaidlustada EMÜ asutamislepingu artikli 173 alusel esitatud tühistamishagiga parlamendi akte, millel on õigusmõju kolmandatele isikutele, ja 22. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑70/88: parlament vs. nõukogu (EKL 1990, lk I‑2041), milles tunnustati parlamendi õigust esitada EMÜ asutamislepingu artikli 173 alusel tühistamishagi nõukogu või komisjoni akti peale oma õiguste kaitseks.

81 – 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu (EKL 1971, lk 263, punktid 38–43), milles Euroopa Kohus leidis, et EMÜ asutamislepingu artikliga 173 ette nähtud tühistamishagi saab esitada „kõikide institutsioonide poolt võetud meetmete puhul, millel on kavandatavalt õiguslikud tagajärjed”.

82 – 29. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑62/88: Kreeka vs. nõukogu (EKL 1990, lk I‑1527, punkt 8), milles tunnustati võimalust – mida ei ole küll EMÜ asutamislepingu artiklis 173 mainitud – analüüsida EMÜ asutamislepingu sätte alusel võetud akti peale esitatud tühistamishagi raames etteheidet, mille kohaselt ei järgitud mõnda EURATOM‑i asutamislepingu või ESTÜ asutamislepingu sätet.

83 – 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon (EKL 1979, lk 777, punktid 40 ja 41), milles Euroopa Kohus leidis, et EMÜ asutamislepingu artikkel 184 on kohaldatav ka muude üldise kohaldamisalaga aktide suhtes peale määruste, et tagada eraõiguslikele isikutele nende aktide õiguspärasuse kontroll, mida nad ei saa vaidlustada.

84 – Seda märkis seoses eespool viidatud kohtuotsusega Les Verts vs. parlament kohtujurist Van Gerven oma 30. novembri 1989. aasta ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas C‑70/88: parlament vs. nõukogu, punkt 11.

85 – Viidatud eespool, punkt 44.

86 – Vt 17. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 66/76: CFDT vs. nõukogu (EKL 1977, lk 305, punktid 8–12), mis puudutab kohtumenetluse pooleks olemist ESTÜ asutamislepingu artikli 33 alusel esitatud hagi puhul, ja 13. jaanuari 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑253/94 P: Roujansky vs. nõukogu (EKL 1995, lk I‑7, punktid 9 ja 11), mis puudutab akte, mille peale saab esitada hagi EÜ asutamislepingu artikli 173 alusel.

87 – Kohtujurist Jacobsi 21. märtsi 2002. aasta ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 54.

88 – Mõnel juhul on ta sisuliselt kaalunud EÜ asutamislepinguga tagatud põhiõigusi ja ‑vabadusi (vt 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I‑5659, ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑36/02: Omega, EKL 2004, lk I‑9609).