ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

27. september 2012(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Tee-ehitusel kasutatava bituumeni Madalmaade turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Trahvid – Rikkumise tõendamine – Rikkumise raskus – Rikkumise süükspanemine – Kaitseõigused – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑362/06,

Ballast Nedam Infra BV, asukoht Nieuwegein (Madalmaad), esindajad: advokaadid A. Bosman ja J. van de Hel, hiljem A. Bosman ja E. Oude Elferink,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, A. Nijenhuis ja F. Ronkes Agerbeek, keda abistasid advokaadid F. Wijckmans, F. Tuytschaever ja L. Gyselen, hiljem F. Wijckmans ja F. Tuytschaever,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada hagejat puudutavas osas komisjoni 13. septembri 2006. aasta otsus K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)), ning teise võimalusena esiteks nõue tühistada see otsus osaliselt ja vähendada talle määratud trahvi ning teiseks tühistada osaliselt see otsus tema puhul rikkumise kestuse kindlaksmääramise osas ja vähendada vastavalt talle määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud N. Wahl ja S. Soldevila Fragoso (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 30. juuni 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja Ballast Nedam Infra BV kuulub kontserni Ballast Nedam, mis tegutseb Madalmaades ehitussektoris ja mida juhib Ballast Nedam NV, kellele kuulub hageja kapitalis 100% osalus. Tee-ehituse ettevõtjate Eemsmond Wegenbouw BV ja Bruil Infrastructuur BV ostmise tulemusel 1995. aastal sai kontsernist Madalmaade tee-ehituse sektoris oluline ettevõtja, kusjuures see tegevus on koondatud Ballast Nedam Grond en Wegen BV‑sse (edaspidi „BNGW”), mis on hageja 100% osalusega tütarettevõtja. Alates 1. oktoobrist 2000 teostab kontserni tee-ehitustegevust hageja otse. Alates 14. veebruarist 2003 kuulub hageja Ballast Nedamisse äriühingu Ballast Nedam Nederland BV kaudu.

2        British Petroleum (edaspidi „BP”) teavitas 20. juunil 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni väidetavast kartellist tee-ehitusel kasutatava bituumeni Madalmaade turul ning esitas trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).

3        Komisjon viis 1. ja 2. oktoobril 2002 läbi üllatuskontrolle teatavate äriühingute ruumides. Komisjon esitas mitmele äriühingule, sh hagejale 30. juunil 2003 teabenõudeid, millele hageja vastas 4. ja 12. septembril 2003.

4        Komisjon alustas 18. oktoobril 2004 haldusmenetlust ning võttis vastu vastuväiteteatise, mis saadeti järgmisel päeval mitmele äriühingule, sh hagejale. Hageja vastas sellele 20. mail 2005.

5        Komisjon võttis 13. septembril 2006 vastu otsuse K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)); edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud 28. juuli 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 196, lk 40) ja millest anti hagejale teada 25. septembril 2006.

6        Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et otsuse adressaatideks olevad äriühingud osalesid EÜ artikli 81 ühes vältavas rikkumises, mis seisnes selles, et asjaomastel ajavahemikel leppisid nad regulaarselt kokku Madalmaades tee-ehituses kasutatava bituumeni müügi ja ostu brutohinna, ühtse allahindluse kartellis osalevate tee-ehitajate (edaspidi „W5” või „suured ehitusettevõtjad”) brutohinnast ja väiksema maksimaalse allahindluse ülejäänud tee-ehitajate (edaspidi „väikesed ehitusettevõtjad”) brutohinnast.

7        Hagejat ja Ballast Nedamit peeti selle rikkumise eest vastutavaks ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 15. aprillini 2002. Nimelt eeldas komisjon, et hageja avaldas otsustavat mõju BNGW‑le, kes osales kartelli koosolekutel kuni 1. oktoobrini 2000. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et hageja osales ise neil koosolekutel alates sellest kuupäevast kuni rikkumise lõppemiseni. Hagejale ja Ballast Nedamile määrati solidaarselt 4,65 miljoni euro suurune trahv.

 Menetlus ja poolte nõuded

8        Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. detsembril 2006.

9        Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada suulist menetlust ja esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.

10      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 30. juuni 2011. aasta kohtuistungil.

11      Kuna kuuenda koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta iseenda.

12      18. novembri 2011. aasta määrusega uuendas Üldkohus (kuues koda) oma uues koosseisus suulise menetluse ning pooltele anti teada, et nad kuulatakse ära uuel kohtuistungil.

13      Vastavalt 25. ja 28. novembri 2011. aasta kirjadega teavitasid komisjon ja hageja Üldkohut, et nad loobuvad uuest ärakuulamisest.

14      Seetõttu otsustas Üldkohtu president suulise menetluse lõpetada.

15      Hageja palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 teda puudutavas osas või vähemalt vähendada talle selles artiklis määratud trahvi;

–        samuti teise võimalusena ja alternatiivselt tühistada osaliselt vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, mis puudutab rikkumise kestust kuni 2000. aasta oktoobrini, ning vähendada sellest tulenevalt teda puudutavas osas talle artiklis 2 määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

16      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

17      Hageja esitab hagi põhjendamiseks neli väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 203, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205), teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ja suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; edaspidi „1998. aasta suunised”), kolmanda väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81, mis tuleneb BNGW äritegevusele otsustava mõju tegelikule avaldamisele antud väärast hinnangust ning neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 ja kaitseõigusi.

18      Kõigepealt tuleb analüüsida neljandat väidet.

 Neljas väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 ja kaitseõigusi

 Poolte argumendid

19      Hageja väidab, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1, kuna ta teatas talle vaidlustatud otsuses, et pidas teda vastutavaks BNGW toime pandud rikkumise eest, märkimata seda vastuväiteteatises.

20      Komisjon meenutas, et ta märkis vastuväiteteatises, et hageja nimi oli varem BNGW ning et Ballast Nedam ja hageja olid vastutavad osalemise eest kartellis alates 1995. aastast. Samuti märkis ta selles, et iga kontserni emaettevõtja võis avaldada tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtjate tegevusele. Kuna hageja mainis oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta oli BNGW emaettevõtja, ei saanud talle olla teadmata, et teda peetakse esimese tegevuse eest vastutavaks. See vastus, milles märgiti, et BNGW ei olnud mitte hageja õiguseellane vaid tema 100% osalusega tütarettevõtja, viis komisjoni järelduseni, et hageja vastutab oma tütarettevõtja tegevuse eest. Lisaks, pärast vastuväiteteatise saamist esindas hageja BNGW kaitset 1. oktoobrist 2000 varasemat ajavahemikku hõlmavas osas. Jättes vastamata komisjoni nõudele esitada 1. oktoobrist 2000 varasem kontserni struktuuri skeem, säilitas hageja segaduse seoses oma suhtega BNGW‑ga enne seda kuupäeva.

 Üldkohtu hinnang

21      Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes [ta] on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile [tema] vastuväiteid. Komisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kaebuste esitajad võtavad menetlusest aktiivselt osa.”

22      Kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste järgimine, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑865, punkt 67). Samamoodi tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuväiteteatises selle olulisust arvesse võttes üheselt täpsustada õigussubjekt, kellele võidakse trahv määrata, ning vastuväiteteatis talle edastada (Euroopa Kohtu 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1365, punktid 143 ja 146, ning 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687, punkt 21). Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millises rollis ettevõtjale väidetavaid asjaolusid ette heidetakse (Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punkt 39).

23      Tuleb siiski meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei pea otsus olema ilmtingimata vastuväiteteatise täpne koopia (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 68). Seega ainult juhul, kui lõplikus otsuses pannakse asjassepuutuvale ettevõtjale süüks rikkumine, mis erineb vastuväiteteatises viidatud rikkumisest, või kui tuginetakse erinevatele asjaoludele, saab järeldada, et kaitseõigusi on rikutud (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punktid 26 ja 94, ning Üldkohtu 23. veebruari 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑39/92 ja T‑40/92: CB ja Europay vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑49, punktid 49–52). Sellega ei ole tegemist siis, kui väidetavad erinevused vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vahel ei puuduta muud tegevust kui see, mille suhtes asjassepuutuv ettevõtja sai juba oma arvamust avaldada ja mis seega ei ole käsitletav uue vastuväitena (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 191).

24      Sellega seoses tuleb toonitada, et asjassepuutuvad ettevõtjad ei saa vaidlustatud otsuses esitatud vastuväidetega seoses kaitseõiguste rikkumisele viitamiseks piirduda pelgalt sellega, et nad toovad esile erinevused vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahel, vaid nad peavad näitama täpselt ja konkreetselt, kuidas kõik need erinevused kujutavad endast kõnealuses asjas uut vastuväidet, mille suhtes neid ära ei kuulatud (eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 192). Nimelt, vastavalt kohtupraktikale tuleb kaitseõiguste rikkumist analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, kuna see sõltub peamiselt vastuväidetest, mis komisjon võttis aluseks, et tõendada asjaomastele ettevõtjatele süüks pandavat rikkumist (Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1847, punkt 70).

25      Hageja arvates ei täitnud komisjon käesolevas asjas oma kohustusi, jättes vastuväiteteatises märkimata, et lisaks rikkumises otsesele osalemisele alates 1. oktoobrist 2000, eeldas ta veel tema vastutust ajavahemiku osas 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000, tuginedes asjaolule, et ta avaldas BNGW äritegevusele tegelikult otsustavat mõju.

26      Vastuväiteteatisest nähtub, et komisjon meenutas kõigepealt üldiselt, et iga asjaomane kontsern oli käsitatav ühe ettevõtjana ning et kontserni emaettevõtjal oli võimalik avaldada tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtjate tegevusele (punkt 324). Konkreetselt hageja osas märkis ta seejärel, et ta oli BNGW õigusjärglane (punkt 49 ja 28. joonealune märkus) ja et Ballast Nedam, Ballast Nedam Nederland, hageja ja muud erinevad tee-ehituse tütarettevõtjad kuulusid kõik kontserni Ballast Nedam ning moodustasid ühe ja sama ettevõtja (punkt 50). Viimaseks täpsustas ta, et hageja (varem BNGW) osales otseselt rikkumises (punkt 339). Seetõttu otsustas ta saata vastuväiteteatise hagejale „tema (ja tema õiguseellaste) salajastes kokkulepetes otsese osalemise tõttu” ning Ballast Nedamile „osalemise tõttu oma tütarettevõtja „infrastruktuurid” Ballast Nedam Infra […] tegevusele otsustava mõju avaldamise kaudu” (punkt 342).

27      Niisiis saatis komisjon vastuväiteteatise hagejale tema rikkumises otsese osalemise tõttu ning kuna ta oli BNGW õigusjärglane, kes samuti osales rikkumises otseselt ja kaudselt enne 2000. aasta oktoobrit. Seevastu ei maininud ta BNGW toimepandud rikkumise eest vastutuse omistamise võimalust hagejale BNGW emaettevõtjana.

28      Kuna hageja mainis vastuväiteteatisele esitatud vastuse punktis 17, et ta ei olnud BNGW õigusjärglane, märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et osalemine kartellikoosolekutel kuni 1. oktoobrini 2000 toimus hageja 100% osalusega tütarettevõtja BNGW töötaja vahendusel. Seetõttu pidas ta hagejat vastutavaks BNGW toimepandud rikkumise eest ajavahemikul 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 100% osalusega emaettevõtjana. Samuti pidas ta teda vastutavaks rikkumise eest ajavahemikus 1. oktoobrist 2000 kuni 15. aprillini 2002 selles otsese osalemise tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendused 293 ja 294).

29      Kõigist eeltoodud asjaoludest nähtub, et komisjon ei märkinud käesolevas asjas vastuväiteteatises, millises rollis hagejale väidetavaid asjaolusid ette heideti. Seega ei saanud hageja vastuväiteteatise alusel ette näha, et komisjon kavatses talle vaidlustatud otsuses rikkumise süüks panna, tuginedes tema otsesele osalemisele kartellitegevuses ja BNGW 100‑protsendilise osalusega emaettevõtja staatusele tulenevalt eeldusest – mille hageja pidi ümber lükkama –, et ta avaldas tegelikult viimase tegevusele otsustavat mõju.

30      Kuna vastuväiteteatis ei võimaldanud hagejal tutvuda vastuväitega kartellitegevuses kaudse osalemise kohta, ei saanud ta selles suhtes end haldusmenetluses tõhusalt kaitsta.

31      Pelk asjaolu, et esiteks märkis komisjon üldiselt vastuväiteteatises, et ta peab emaettevõtjaid vastutavaks nende tütarettevõtjate tegevuse eest (punktid 324 ja 278) ning teiseks, et hageja teadis, et BNGW oli tema 100% osalusega tütarettevõtja, mitte tema õiguseellane, ei ole piisav, et asuda seisukohale, et komisjon täitis oma kohustust märkida vastuväiteteatises, mis rollis hagejale väidetavaid asjaolusid ette heideti.

32      Veel tuleb tõdeda, et kuigi hageja esitas oma vastuses vastuväiteteatisele argumente, mille eesmärk oli näidata EÜ artikli 81 rikkumise puudumist, viidates süstemaatiliselt „BNGW‑le ja BN Infrale (pärast 2000. aasta oktoobrit)”, ei esitanud ta siiski ühtegi argumenti, et tõendada BNGW sõltumatust temast, et lükata ümber eeldus, mille kohaselt avaldas ta otsustavat mõju viimati nimetatud äriühingu äripoliitikale.

33      Lisaks väidab komisjon, et vastuväiteteatises seoses BNGW ja hageja vahelise seosega tehtud viga on viimasele süükspandav, kuna ta ei edastanud oma 1. oktoobrist 2000 varasemat kontserni organisatsioonilise struktuuri skeemi, nagu talt nõuti 30. juunil 2003. See asjaolu ei saa siiski komisjoni vabastada kohustusest märkida, millises rollis hagejale vastuväiteteatises väidetud asjaolusid ette heideti, kuna esiteks, kui komisjon oleks vastuväiteteatises selles aspektis olnud selge, oleks hageja saanud end selles küsimuses kaitsta, esitades omal algatusel niisuguse organisatsioonilise struktuuri skeemi, ja teiseks annavad määruse nr 1/2003 artikli 18 lõiked 1 ja 3 ning artikli 23 lõike 1 punkt b komisjonile õiguse kasutada sunnimeetmeid niisuguse teabe saamiseks.

34      Viimaseks, kuna hageja märkis oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta ei olnud BNGW õigusjärglane, pidi komisjon vastu võtma täiendavad vastuväited, et omistada hagejale BNGW toimepandud rikkumise eest vastutus viimase 100% osalusega emaettevõtjana (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 14, ja 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 192).

35      Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ei saanud end haldusmenetluses tõhusalt kaitsta osas, mis puudutab tema rikkumises osalemist BNGW 100‑protsendilise emaettevõtjana.

36      Järelikult tühistab Üldkohus esiteks vaidlustatud otsuse artikli 1 punkti a hagejale BNGW tegevuse süükspanemise osas ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 ning teiseks teostab oma täielikku pädevust, mis on talle antud ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31, et teha vastavalt hageja esitatud nõudele selle tühistamise põhjal järeldused talle määratud trahvisumma suhtes. Neid järeldusi analüüsitakse tagapool punktis 136 ja järgnevates punktides.

 Esimene väide, et EÜ artikli 81 rikkumine ei ole tõendatud

 Poolte argumendid

37      Kuigi EÜ artikli 81 rikkumist peab tõendama komisjon, ei esitanud viimane hageja arvates käesolevas asjas piisavalt tõendeid.

38      Esiteks on hageja arvamusel, et komisjon ei tõendanud piisavalt suurte ehitusettevõtjate osalemist bituumeni brutohinna kindlaksmääramises. Ainus tõend, mille komisjon selle kohta esitas, on bituumenitarnijate (edaspidi „tarnijad”) avaldused, mis ei ole usaldusväärsed. Lisaks vaidleb ta vastu, et ta selles ise osales. Ta väidab, et tarnijad määrasid ettevalmistavatel koosolekutel kindlaks bituumeni brutohinna, millest nad seejärel teavitasid koosolekutel suuri ehitusettevõtjaid. Samuti ei olnud ühtegi põhjust, miks tarnijad, kes olid juba loonud bituumeni hinnakartelli, jagaksid seda võimu nendest sõltuvate väiksemate äriühingutega. Viimaks ei saa pelgalt seda, et suured ehitusettevõtjad väidetavalt nõustusid tarnijate kindlaksmääratud brutohindadega, kvalifitseerida kartellikokkuleppeks.

39      Teiseks väidab hageja, et W5 sai väikestest ehitusettevõtjatest suuremaid allahindlusi tulenevalt ostetud kogustest. Lisaks said väikesed ehitusettevõtjad tihti suurema allahindluse kui W5. Selle puhul, et suur ehitusettevõtja küsib täiendavat allahindlust, kui saab teada, et väike ehitusettevõtja sai temast suuremat allahindlust, mida ei õigusta ostetud kogus, on tegemist tavapärase äritegevusega ning seda ei saa pidada „karistuseks”. Suured ehitusettevõtjad pidasid lisaallahindluste läbirääkimisi kollektiivselt vaid ühel korral. Seega ei ole ühtegi tõendit suurte ehitusettevõtjate karistusmehhanismi olemasolu kohta juhul, kui tarnijad tegid väikestele ehitusettevõtjatele nende omast suurema allahindluse. Veel lisab hageja, et W5‑le tehtud standardallahindlus ei kujuta endast EÜ artikli 81 rikkumist ja et selle allahindluse puhul oli tegemist vaid miinimumallahindlusega, mis võeti kahepoolsetel läbirääkimistel aluseks.

40      Kolmandaks rõhutab hageja, et suured ehitusettevõtjad ei olnud huvitatud tarnijatega brutohinna kindlaksmääramisest. Nimelt olid neil kahel grupil vastandlikud huvid: suurte ehitusettevõtjate eesmärk oli hindade stabiilsus, mida tarnijad ei soovinud. Samuti vaidleb hageja vastu komisjoni seisukohale, et bituumenihinna vähenemine ei olnud suurte ehitusettevõtjate huvides tulenevalt riskihaldusmehhanismist, mis võimaldas kanda hinnatõusud üle peatöövõtjatele, kusjuures see mehhanism oli kohaldatav vaid väga väikesele arvule projektidest.

41      Neljandaks väidab hageja, et vastavalt komisjoni suuniste EÜ artikli 81 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes (EÜT 2001, C 3, lk 2; ELT eriväljaanne 08/02, lk 25; edaspidi „horisontaalkoostöö kokkulepete suunised”) punktile 116 võib kollektiivset ostmist pidada konkurentsi toetavaks. Komisjon siiski keeldus seda teksti kohaldamast, uurimata turu struktuuri ja mõõtmata kokkulepete mõju turule.

42      Viimasena ja viiendaks heidab hageja komisjonile ette seda, et ta ei analüüsinud esiteks, kas väidetava tegevuse eesmärk või tagajärg oli piirata konkurentsi, ning teiseks, kas lõpptarbijad jäid ilma konkurentsieelistest, nagu on kohtupraktikas ometi nõutud (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑168/01: GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2969, punkt 121).

43      Komisjon vaidlustab kõik hageja argumendid.

 Üldkohtu hinnang

44      Kõigepealt olgu meenutatud, et vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 2 ja varasemale kohtupraktikale (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86) lasub EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisega seotud tõendamiskohustus asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta, kusjuures see asutus on kohustatud esitama tõendid, mis näitavad õiguslikult piisavalt, et esinevad rikkumise koosseisu tunnused. Liidu kohus on veel täpsustanud, et kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands vs. komisjon, EKL 1978, lk 207, punkt 265) ja et vastavalt süütuse presumptsioonile ei saa seega jõuda järeldusele, et komisjon on asjaomast rikkumist õiguslikult piisavalt tõendanud, kui tal on selles küsimuses veel kahtlus eeskätt trahvi määramise otsuse tühistamishagi raames (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 177). Kuid komisjoni esitatud kõik tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele (eespool viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 180). Esimese väite hindamisel peab Üldkohus seega neid põhimõtteid arvestades analüüsima, kas komisjonil olid piisavad tõendid EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise koosseisu tunnuste kohta.

45      Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et kui komisjonil on õnnestunud väidetava rikkumise kinnituseks koguda dokumentaalseid tõendeid ja kui need tõendid tunduvad piisavad, et tõendada konkurentsivastase laadiga kokkuleppe olemasolu, ei ole vaja uurida seda, kas süüdistataval ettevõtjal oli nimetatud kokkuleppe suhtes ärihuvi (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punkt 46). Juhul kui Üldkohus asub seisukohale, et komisjon tõendas konkurentsivastaste kokkulepete olemasolu, ei pea ta seega vastama argumendile hageja huvi kohta kartelli vastu.

46      Veel tuleb täpsustada, et eespool punktist 36 tuleneb, et tõendid, mida Üldkohus peab arvesse võtma, puudutavad üksnes ajavahemikku 1. oktoobrist 2000 kuni 15. aprillini 2002, mil hageja osales rikkumises otseselt. W5 ja tarnijate vahel sõlmitud kokkuleppeid tuleb hinnata kogumis; need puudutavad kolme elementi, st brutohind, W5‑le tehtud miinimumallahindlus ja väikestele ehitusettevõtjatele kohaldatav maksimumallahindlus.

–       Suurte ehitusettevõtjate osalemine brutohinna kindlaksmääramisel

47      Hageja väidab, et tarnijate endiste töötajate avaldused, tema vastus vastuväiteteatisele ja ühe teise suure ehitusettevõtja vastus vastuväiteteatisele ei ole piisavad, et tõendada suurte ehitusettevõtjate osalemist bituumeni brutohinna kindlaksmääramisel. Ta väidab, et üksnes tarnijad määrasid ettevalmistavatel koosolekutel bituumeni brutohinna kindlaks.

48      Hageja vastusest vastuväiteteatisele nähtub, et ta võttis esiteks omaks osalemise bituumenialases kooskõlastamises, kuid ta vaidles teisalt vastu, et määras koos tarnijatega kindlaks hinnad, kuigi W5‑l oli õigus oma sõna allahindluste osas sekka öelda.

49      Vastuväiteteatisele esitatud vastuse punktis 105 märkis hageja nimelt järgmist:

„BN Infra (Ballast Nedam) tunnistab, et osales teiste suurte ehitusettevõtjatega bituumenialasel kooskõlastamisel, kus olid esindatud tarnijad („bituumenialane kooskõlastamine”). Sel puhul räägiti hindadest ja allahindlustest.”

50      Selle dokumendi punktides 127 ja 128 väidab hageja siiski, et „oletus, et bituumeni normaalhinna määrasid koos bituumenialasel kooskõlastamisel kindlaks tarnijad kollektiivselt ja suured ehitusettevõtjad kollektiivselt ja et ehitusettevõtjad võtsid seisukoha selles küsimuses enne bituumenialast kooskõlastamist, on vale” ja et „hinnamuutused olid eelnevalt tarnijate kokku lepitud ilma suurte ehitusettevõtjate kohalviibimiseta ning juhul, kui toimus bituumenialane kooskõlastamine, anti nendest muudatustest suuretele tee-ehitusettevõtjatele teada ja need suruti tegelikult neile peale”. Vastuse punktis 106 ütles hageja järgmist:

„[t]egemist ei olnud suurte ehitusettevõtjate reaalse mõjuga hinnakujundusele. Bituumenihinnad määrasid kindlaks tarnijad enne kooskõlastamist. Allahindlusi olid tarnijad aga nõus arutama.”

51      Selleks et kindlaks teha, kas hageja osales W5‑ga hindade ja allahindluste kindlaksmääramisel, tuleb seega analüüsida teisi toimiku tõendeid, mis puudutavad ajavahemikku 1. oktoobrist 2000 kuni 15. aprillini 2002.

52      Esiteks, mitu vaidlustatud otsuses viidatud dokumenti tõendavad tarnijate ja W5 vahel sõlmitud brutohinna kokkuleppeid, brutohinda ei määranud tarnijad kindlaks ühepoolselt ega surunud seda W5‑le peale, nagu hageja väidab.

53      Hollandsche Beton Groep’i (edaspidi „HBG”) 3. oktoobri 2000. aasta ettevõttesisene faks ja Heijmans Infrastructuur BV (edaspidi „Heijmans”) agenda märkmetes, mis puudutavad 19. oktoobri 2000. aasta koosolekut, on mainitud, et pooled „arutasid” hinnatõusu (vaidlustatud otsuse põhjendus 114). HBG ja Koninklijke Wegenbouw Stevin’i (edaspidi „KWS”) dokumendid W5 ettevalmistava koosoleku kohta, mis eelnes 16. veebruari 2001. aasta kooskõlastamisele, näitavad samuti, et W5 pakkus välja bituumenihinna ja W5‑le tehtava allahindluse (vaidlustatud otsuse põhjendus 115). Lisaks viitavad HBG ja KWS‑i dokumendid 1. märtsi 2001. aasta koosolekule, mille käigus soovisid tarnijad brutohinda langetada, kuid W5 eelistas kehtiva brutohinna säilitada (vaidlustatud otsuse põhjendused 115 ja 116). BP 12. juuli 2002. aasta avalduses on samuti märgitud, et W5 ei aktsepteerinud süstemaatiliselt tarnijate pakutud bituumenihinda (vaidlustatud otsuse põhjendus 61 ja 156. joonealune märkus). Lisaks, Kuwait Petroleum (Nederland) BV (edaspidi „KPN”) 12. septembri 2003. aasta avaldus näitab, et tarnijad pakkusid välja teatava hinnataseme, mida arutati suurte ehitusettevõtjatega nagu ka neile tehtavat allahindlust. Lõpuks, vastuväiteteatisele esitatud 20. mai 2005. aasta vastuses möönis KWS, et tarnijad ja W5 sõlmisid kokkuleppeid, võttes aluseks tarnijate brutohindade ettepanekud (vaidlustatud otsuse põhjendus 97).

54      Teiseks, vaidlustatud otsus viitab mitmele dokumendile, mis tõendavad, et tarnijate ja W5 läbirääkimised puudutasid ka W5‑le tehtavat allahindlust. KWS märkis komisjoni teabenõudele 12. septembril 2003 esitatud vastuses, et tarnijate ja suurte ehitusettevõtjate arutelud puudutasid korraga „hinnaskaalasid” ja „standardallahindlusi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 72). HBG ja KWS‑i dokumendid viitavad lisaks 1. märtsi 2001. aasta koosolekule, täpsustades kokkulepitud brutohinda, W5‑le tehtud allahindlust ja väikestele ehitusettevõtjatele tehtud allahindlust (vaidlustatud otsuse põhjendus 116). KWS‑i 23. mai 2001. aasta sisedokument, mida kinnitab tema 12. septembri 2003. aasta vastus teabenõudele, viitab samuti brutohinnale ja W5‑le tehtud allahindlusele (vaidlustatud otsuse põhjendus 119). Viimaseks, vastuses vastuväiteteatisele märkis KWS ühele oma töötajale viidates ka seda, et „normaalhindade tõus ei ole probleem, kui nendega käivad kaasas allahindlused” (vaidlustatud otsuse põhjendus 149).

55      Kolmandaks, mitu vaidlustatud otsuse asjaolu tõendavad hageja osalemist bituumenialases kooskõlastamises. Oma vastuses vastuväiteteatisele möönab hageja, et „ta osales koos teiste suurte tee-ehitusettevõtjatega bituumenialasel kooskõlastamisel, kus olid esindatud tarnijad” ja mille käigus „arutati hindasid ja allahindlusi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 56 ja nimetatud vastuse punkt 105). Samuti mainib vaidlustatud otsus asjaolu, et BNGW direktor, kellest 2000. aastal sai hageja direktor, osales kartellis kontserni Ballast Nedam nimel, tuginedes muu hulgas kahele KWS‑i juures toimunud kontrollide käigus võetud dokumendile, ettevõtja Nynas 2. oktoobri 2003. aasta vastusele teabenõudele ja BAM NBM‑i ruumides toimunud kontrollide käigus võetud dokumendile (vaidlustatud otsuse põhjendus 77). Ka muud dokumendid näitavad, et hageja osales 16. veebruari 2001. aasta kartellikoosolekul, kus arutati bituumenihinda ja allahindlusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 115 ja 291. joonealune märkus). Dokumendid tõendavad ka hageja osalemist 29. jaanuari 2002. aasta kartellikoosolekul (vaidlustatud otsuse põhjendus 122).

56      Need asjaolud võimaldavad tõendada, et W5 ja tarnijate vahel sõlmitud kokkulepped puudutasid korraga nii brutohinda kui ka W5‑le tehtud eriallahindlust. Asjaolu – eeldades, et see tõendatakse–, mille kohaselt nende tarnijate ja W5 läbirääkimiste käigus võisid tekkida erimeelsused ja konfliktid, ei ole piisav tõendamaks, et tarnijad surusid W5‑le oma brutohinna tõususid peale.

57      Samuti asjaolu, et tarnijad pidasid ettevalmistavaid koosolekuid hindade arutamiseks, ei ole piisav, et kinnitada hageja teesi, mille kohaselt ei sekkunud suured ehitusettevõtjad brutohinna tasemesse või allahindlustesse. Selles kontekstis tuleb toonitada, et W5 pidas ka koosolekuid enne ja pärast bituumenialast kooskõlastamist, mille käigus arutasid tema liikmed hinnaskaalasid ja standardallahindlusi, mida tarnijate sõnul taheti vastu võtta või mis olenevalt olukorrast W5‑ga vastu võeti (KWS‑i 12. septembri 2003. aasta vastus teabenõudele ja vaidlustatud otsuse põhjendus 72).

58      Hageja argumendi osas, mille kohaselt ei piisa tarnijate avaldustest, et tõendada suurte ehitusettevõtjate kartellis osalemist, tuleb meenutada, et esiteks ei ole komisjon kohustatud esitama vahetult suurtelt ehitusettevõtjatelt pärit tõendeid, kui teised toimiku materjalid kinnitavad piisavalt nende osalemist kokkuleppes (vt selle kohta Üldkohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑217/03 ja T‑245/03: FNCBV jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4987, punkt 161), ja et teiseks nähtub igal juhul eespool punktidest 53–55, et komisjon tugines ka suurtelt ehitusettevõtjatelt endilt pärit tõenditele.

59      Lisaks, mis puudutab komisjoni kasutatud tõendite väärtust, siis meenutab Üldkohus, et ainus kriteerium tõendite hindamiseks on nende usaldusväärsus ja et dokumendi tõendusliku väärtuse hindamiseks tuleb kontrollida selles esitatud andmete tõepärasust, võttes arvesse muu hulgas dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usutav (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn tsemendi kohtuotsus, EKL 2000, lk II‑491, punkt 1838).

60      Mis puutub BP töötaja avaldusse, kes osales vaid tarnijate ettevalmistavatel koosolekutel, siis tuleb toonitada, et liidu kohus on otsustanud, et tõenduslikku väärtust ei mõjuta see, et teave esitatakse teisesest allikast (Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 86). Igal juhul nähtub eespool punktidest 53–55, et komisjon kasutas muid dokumente, et tõendada suurte ehitusettevõtjate osalemist brutohinna kindlaksmääramisel.

61      KPN‑i töötaja 2003. aasta avalduse osas, mis tehti komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, kohaldamise taotluse raames ja mis sisaldas teatavaid punkte, mida see töötaja hiljem seoses ExxonMobili kartellis osalemisega muutis, tuleb toonitada, et see osutus siiski õigeks paljudes muudes punktides. Üldkohus on seega seisukohal, et see avaldus võib endast kujutada tõendit suurte ettevõtjate osalemise kohta brutohinna kindlaksmääramisel, tingimusel et seda kinnitavad muud tõendid. Ent eespool punktidest 53–55 nähtub, et komisjon kasutas selleks muid tõendeid.

62      Lõpuks tuleb rõhutada, et muude võimalike tarnijatevaheliste kartellikokkulepete olemasolu, eeldusel, et see on tõendatud, ei ole vastuolus nende tarnijate ja W5 vahelise kahepoolse kartellikokkuleppe olemasoluga.

63      Kõigest eeltoodust järeldub, et esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

–       W5‑le tehtud allahindlused ja karistusmehhanism

64      Hageja väidab, et W5‑le tehtud allahindlusi õigustasid äriliselt ostetud kogused ning et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit karistuste kohta, mida tarnijatele kohaldati väikestele ehitusettevõtjatele suurema allahindluse tegemise eest.

65      Esiteks tuleb analüüsida iga W5 liikme individuaalselt ostetud koguseid, mitte kõikide liikmete koos ostetud üldkogust. Vaidlustatud otsusest nähtub niisiis, et väikesed ehitusettevõtjad ei saanud sama allahindlust kui W5 liikmed, isegi kui nad mõnikord ostsid individuaalselt W5 liikmetest suuremaid bituumenikoguseid. BP töötaja märkis 12. juuli 2002. aasta avalduses, et tarnijad rikkusid tihti W5‑ga sõlmitud kokkuleppeid, tehes teatavatele väikestele ehitusettevõtjatele suurema allahindluse, kes ostsid neilt suuremaid bituumenikoguseid. Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 157 rõhutas komisjon ka, et suured ehitusettevõtjad ise tunnistasid, et nad pidasid üldjuhul läbirääkimisi lisaallahindluse saamiseks individuaalselt ostetud koguste põhjal. Samuti toonitas komisjon, et isegi kui asuda seisukohale, et seda mehhanismi kasutati vastavalt hagejate väidetule vaid ühel korral, oli karistusmehhanismi olemasolu, juhuks kui väikestele ehitusettevõtjatele tehakse suurem allahindlus kui on kokkulepetes ette nähtud, täiendav tõend selle kohta, et W5‑le tehtud allahindlus ei olnud proportsionaalne ostetud kogustega.

66      Need asjaolud ja tähtsus, mida W5 omistas kartellikoosolekutel nende allahindluse tasemele (vt eespool punkt 54) võimaldavad järeldada, et komisjon asus õigustatult seisukohale, et hageja ei tõendanud, et W5‑le tehtud allahindlus sõltus ostetud kogustest.

67      Teiseks tuleb märkida, et karistusmehhanismi osas tugines komisjon mitmele üksteist toetavale tõendile, mis viitavad individuaalsetele või vähemalt ühel korral kollektiivsetele rahalistele karistustele W5 poolt.

68      Niisiis, seoses rikkumisperioodiga viitavad KWS ja BP kõikidele tarnijatele 2000. aastal määratud kollektiivsele trahvile pärast seda, kui avastati väikesele ehitusettevõtjale Krekel tehtud allahindlus (vaidlustatud otsuse põhjendus 84). KPN kinnitas karistusmehhanismi ka oma 9. oktoobri 2003. aasta avalduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 85). See trahv maksti 2001. aastal lisaallahindluse kujul. Kontsern Ballast Nedam esitas seega Nynasele arve „projektile tehtud allahindlus, nagu kokku lepitud” ning BP tegi talle lisaallahindluse (vaidlustatud otsuse põhjendused 112 ja 113).

69      BP teatas ka oma 16. septembri 2003. aasta vastuses teabenõudele, et KWS loobus Vebalt hankimast 2002. aastal pärast väikesele ehitusettevõtjale tehtud suure allahindluse avastamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 86). 12. septembri 2003. aasta avalduses kinnitas KPN, et kui tarnija tegi väikesele ehitusettevõtjale ettenähtust suurema allahindluse, ähvardas W5 sellelt tarnijalt enam mitte hankida (vaidlustatud otsuse põhjendus 86). Viimaks, dokumendis 4. mai 2001. aasta kooskõlastamise kohta mainis KWS ka trahvi, mis määrati ettevõtjale Nynas tema hinnapoliitika tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendus 117), mida kinnitas KPN oma 12. septembri 2003. aasta avalduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 118).

70      Üldkohus on seisukohal, et kuigi on tõsi, et need dokumendid viitavad konkreetselt W5 poolt tarnijatele määratud kollektiivse trahvi mehhanismile vaid 2000. aasta osas, näitavad need siiski kogumis, et eksisteeris individuaalne või kollektiivne karistusmehhanism kogu kartelli perioodil, juhuks kui kartellikokkulepetest kinni ei peetud, mis võis seisneda nimetatud kokkuleppeid rikkunud tarnijalt tellimise lõpetamises või neid rikkunud tarnijale või kõikidele tarnijatele trahvi määramises.

71      Lõpuks, asjaolust, et iga suur ehitusettevõtja pidas kahepoolseid läbirääkimisi lisaallahindluse saamiseks individuaalselt ostetud koguste põhjal, ei piisa, et heastada asjaomaste kokkulepete konkurentsivastasust. Nimelt, isegi kui nendele kokkulepetele järgnesid kahepoolsed läbirääkimised seoses iga suure ehitusettevõtja individuaalse allahindlusega, oli nende tagajärg esiteks see, et piirati suurte ehitusettevõtjate hulgas konkurentsi ebakindlust, ning teiseks piirati konkurentsi vaid hinnaelemendi alusel, milleks oli võimalik individuaalne lisaallahindlus.

72      Kõigest eeltoodust järeldub, et esimese väite teine osa tuleb tagasi lükata.

–       W5‑l ei olnud huvi brutohinna ühise kindlaksmääramise vastu

73      Hageja väidab, et erinevalt tarnijatest ei olnud suured ehitusettevõtjad huvitatud brutohinna ühisest kindlaksmääramisest ja et komisjon hindas valesti riskihaldusklauslite toimimist.

74      Sissejuhatuseks olgu meenutatud vastavalt eespool punktile 45, et kui komisjonil on õnnestunud väidetava rikkumise kinnituseks koguda dokumentaalseid tõendeid ja kui need tõendid tunduvad piisavad, et tõendada konkurentsivastase laadiga kokkuleppe olemasolu, ei ole vaja uurida seda, kas süüdistataval ettevõtjal oli nimetatud kokkuleppe suhtes ärihuvi (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 46). Käesolevas asjas nähtub Üldkohtu analüüsist (vt eespool punktid 47–63), et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt hageja osalemist rikkumises. Üldkohus analüüsib seega selle hinnangu ekslikkust, mis anti W5 huvile kokkulepete vastu, üksnes teisejärgulisena.

75      Käesolevas asjas leidis komisjon, et nii tarnijatel kui ka W5‑l oli ühine huvi hindasid ja allahindlusi käsitlevate kokkulepete vastu. Sellega seoses olgu meenutatud, et liidu kohus on juba otsustanud, et samas kartellis osalejatel võib olla täiendavad majanduslikud huvid (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus FNCBV jt vs. komisjon, punkt 322).

76      Seega tuleb toimikumaterjali põhjal analüüsida, kuidas toimib Centrum voor regelgeving en onderzoek in de grond-, water- en wegenbouw en de Verkeerstechniek (CROW, tsiviilehituse ja liiklusalase reguleerimise ja uurimise keskus), mis on mittetulunduslik asutus, kelle ülesanne oli muu hulgas iga kuu avaldada tee-ehitusel kasutatava bituumeni hinnad alates 1970‑ndatest aastatest (vaidlustatud otsuse põhjendused 25 ja 26).

77      CROW avaldas tee-ehitusel kasutatava bituumeni hinna kuni 1. novembrini 1995 pärast asfaltitootjatega konsulteerimist. Pärast seda kuupäeva arvutas selle valitsusasutus CBS (statistika keskbüroo) turu‑uuringu alusel, mis käsitles mitut asfaltbetoonisegu tehast, ehk enne võimaliku allahindluse kohaldamist ehitusettevõtjatele, ja seda CROW avaldatud hinnaindeksit (edaspidi „CROW indeks”) kasutati võrdlusalusena pikaajaliste tee-ehitushangete puhul, mis sisaldasid riskihaldusklausleid. Nimelt nähtub toimikust, et nende hangete puhul olid CROW indeksi tõusu korral üle teatud piiri (1000 Hollandi kuldnat) hankijad kohustatud ehitusettevõtjatele hüvitust maksma. Vastupidises olukorras, kui CROW indeks langes alla selle piiri, pidid ehitusettevõtjad hankijatele hüvitist maksma. Hinnatõus ei seadnud seega ehitusettevõtjaid ebasoodsasse olukorda, kui hinnad samaaegselt tõusid, viies niisiis CROW indeksi tõusuni. Seevastu ei olnud ehitusettevõtjate huvides hinnalangus, mis – kuigi see tõi kaasa CROW indeksi languse – kohustas neid teisele lepingupoolele hüvitama hinnavahe.

78      Hageja üritab minimeerida CROW indeksi tähtsust, väites, et see puudutas üksnes suuri projekte, mis oli vaid väike osa tema portfellist, ning ta omistas seega suuremat tähtsust hindade stabiilsusele, millest said kasu väiksemad projektid. Ilma et oleks vaja kindlaks teha projektide arvu, mida see klausel puudutas, märgib Üldkohus, et komisjon mainib vaidlustatud otsuses rikkumisperioodi käsitlevat dokumenti, millest nähtub, et seda küsimust arutati kartellikoosolekutel (vaidlustatud otsuse põhjendus 115 (HBG 16. veebruari 2001. aasta dokumendid)), mis võimaldab seda pidada läbirääkimiste teemaks.

79      Kõigest eeltoodust nähtub, et nii tarnijatel kui W5‑l oli ühine huvi brutohinna ja allahindluste kokkulepete vastu ning suurte ehitusettevõtjate huvi selgitab korraga nii riskihaldusklauslite mehhanism hankelepingutes kui ka eriallahindlus, mida nad said ja mis andis neile võrreldes väikeste ehitusettevõtjatega hankelepingute saamisel konkurentsieelise.

80      Kõigest eeltoodust järeldub, et esimese väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

–       Komisjoni keeldumine kohaldada horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste sätteid

81      Hageja heidab komisjonile ette seda, et ta keeldus kohaldamast horisontaalkoostöö kokkulepete suuniseid.

82      Sissejuhatuseks meenutab Üldkohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ettevõtjad, kes taotlevad EÜ artikli 81 lõike 3 erandit, dokumentaalsete tõendite alusel tõendama, et erand on põhjendatud. Seda silmas pidades ei saa komisjonile ette heita, et ta ei pakkunud muid lahendusi ega märkinud ära, mida ta pidas erandi tegemist õigustavaks (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 52). Komisjon peab üksnes oma põhjendamiskohustusest tulenevalt mainima need faktilised ja õiguslikud asjaolud ning kaalutlused, millele tuginedes ta võttis vastu otsuse, millega jäeti erandi taotlus rahuldamata, ilma et hageja saaks nõuda, et ta arutaks kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis ta haldusmenetluses tõstatas (Üldkohtu 21. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑29/92: SPO jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑289, punktid 262 ja 263). Järelikult peab hageja tõendama, et komisjon rikkus õigusnormi või tegi faktivea, keeldudes talle EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erandi tegemisest.

83      Käesolevas asjas esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 162–168 põhjused, miks ta leidis, et W5 osalemine kokkulepetes ei kujutanud endast kollektiivset ostmist horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste tähenduses. Nii meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 163, et nende sätete eesmärk ei ole lubada horisontaalkoostöö kokkuleppeid üldiselt, vaid need näevad ette põhimõtted, mis võimaldavad neid hinnata EÜ artikli 81 sätetest lähtuvalt, kuna sellised kokkulepped võivad tekitada konkurentsiprobleeme. Käesolevas asjas täpsustab ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 165, et asjaomaste kokkulepete eesmärk oli konkurentsi piirata ning neil olid tagajärjed neis mitteosalenud ettevõtjatele (hindade kehtestamine kõikidele Madalmaade ehitusettevõtjatele ja väikeste ehitusettevõtjate allahindluste piiri kindlaksmääramine). Teisalt, igal juhul, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 õigesti märkis, ei ostnud W5 tarnijatega läbirääkimistel, mille eesmärk oli kehtestada hinnad ja allahindlused, s.o tegevus, mille horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste punkt 124 kvalifitseerib varjatud kartelliks. Lisaks tuleb rõhutada, et W5 sõlmis need kokkulepped müüjate grupiga, kes tegutses samuti salaja ning kes ei teatanud sellest pädevatele asutustele. Lõpuks, EÜ artikli 81 lõike 3 sätted ei ole igal juhul kohaldatavad, kuna horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste punkti 133 kohaselt ei tehta ostukokkulepetele erandit, kui nendega kehtestatakse piirangud, mis ei ole kokkulepetest tuleneva majandusliku kasu saavutamise seisukohast vältimatud. Nimelt kehtestasid asjaomased kokkulepped väikestele ehitusettevõtjatele piirangud piiratud allahindluste vormis, st kolmandaid isikuid puudutavad piirangud, mis ei ole loodetava majandusliku eelise saavutamiseks vältimatud.

84      Hageja heidab komisjonile ette seda, et ta ei analüüsinud, nagu näevad ette horisontaalkoostöö kokkulepete suunised, W5 liikmete turuvõimu, et teha kindlaks, kas asjaomased kokkulepped võisid tegelikkuses konkurentsi piirata. Tuleb siiski rõhutada, et vastavalt nende suuniste punkti 18 sätete sõnastusele ei ole vaja uurida tegelikku mõju konkurentsile ega nende kokkulepete turgu, mille eesmärk on konkurentsi piirata hindade kindlaksmääramise, tootmise piiramise või turgude või klientide jagamisega ning mille puhul eeldatakse, et need mõjutavad turgu negatiivselt. Kuna komisjon leidis, et asjaomaste kokkulepete eesmärk nende laadilt oli konkurentsi piirata (vaidlustatud otsuse põhjendus 165), ei pidanud ta seega W5 liikmete turuvõimu põhjalikult analüüsima.

85      Seetõttu tuleb esimese väite neljas osa tagasi lükata.

–       Konkurentsi piiramise eesmärgi puudumine

86      Hageja heidab komisjonile ette, et ta ei uurinud, kas väidetava tegevuse eesmärk või tagajärg oli piirata konkurentsi, et ta ei uurinud konkurentsi piiramist ega analüüsinud vastavalt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusest GlaxoSmithKline Services vs. komisjon tulenevale kohtupraktikale, kas lõpptarbijad jäeti ilma konkurentsieelistest.

87      Olgu meenutatud, et selleks, et kokkulepe kuuluks EÜ artikli 81 lõike 1 keelu kohaldamisalasse, peab tegemist olema kokkuleppega, mille „eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – on vaja kõigepealt uurida kokkuleppe enda eesmärki, arvestades selle täitmise majanduslikku konteksti. Kui kokkuleppe sätete analüüs ei viita siiski konkurentsi kahjustamisele piisavas ulatuses, tuleb uurida kokkuleppe tagajärge ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult tuntavalt takistati, piirati või kahjustati (Euroopa Kohtu 20. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑209/07: Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, EKL 2008, lk I‑8637, punkt 15, ja Üldkohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑450/05: Peugeot ja Peugeot Nederland vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2533, punkt 43). Selle hindamiseks, kas kokkulepe on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, on kokkuleppe konkreetsete tagajärgede arvesse võtmine üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsitingimusi ühisturul (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punkt 125). Seda tuleb analüüsida kokkuleppe sisu ja selle majanduslikku konteksti arvestades (Euroopa Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑3173, punkt 66, ja eespool viidatud kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punkt 16). Viimaseks, seda analüüsi meetodit kohaldatakse üldiselt, mitte teatud kokkulepete kategooria suhtes (Üldkohtu 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑328/03: O2 (Germany) vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1231, punkt 67).

88      Hageja ei saa tugineda eespool punktis 42 viidatud kohtuotsusele GlaxoSmithKline Services vs. komisjon (punkt 121), kuna Euroopa Kohus otsustas, et „sarnaselt muude asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega on EÜ artikli 81 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist” ja et „seega ei saa kokkuleppe konkurentsivastase eesmärgi tuvastamise tingimuseks olla see, et lõpptarbijatelt oleks ära võetud tõhusast konkurentsist tulenev varustatuse või hindadega seotud kasu” (Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, EKL 2009, lk I‑9291, punktid 62–64).

89      Käesolevas asjas tuleb seega kindlaks teha, kas asjaomastel kokkulepetel oli konkurentsivastane eesmärk, nagu leidis komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendused 155–161).

90      EÜ artikli 81 lõikes 1 on keelatud kokkuleppena sõnaselgelt mainitud see, kui „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused” ja „rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda”. Käesolevas asjas nähtub eeltoodust ja eelkõige eespool punktidest 51–56, et kokkulepete eesmärk oli esiteks bituumeni ostu- ja müügihindade kindlaksmääramine ja teiseks teha W5 liikmetele eelisallahindlus. Nende kokkulepete laad iseenesest on seega piisav, et asuda seisukohale, et nende eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

91      Kõigest eeltoodust nähtub, et väite viies osa ja seega esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Teine väide, et trahvi põhisumma määrati kindlaks valesti

 Poolte argumendid

92      Hageja leiab, et komisjon oleks pidanud trahvi põhisumma arvutamisel vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 võtma arvesse rikkumise raskust, arvestades selle laadi ja tegelikku mõju turule.

93      Komisjon oleks suurte ehitusettevõtjate ja tarnijate tegevust pidanud eraldi hindama. Nimelt ei saa võrrelda suurte ehitusettevõtjate ostutingimuste kollektiivset läbirääkimist tarnijate brutohinna kindlaksmääramisega. Samuti oleks komisjon pidanud arvesse võtma suurte ehitusettevõtjate sõltuvust tarnijatest, suurte ehitusettevõtjate salajaste kokkulepete puudumist, seda, et standardallahindlus oli vaid miinimumallahindlus, mida täiendasid individuaalsed läbirääkimised, ning seda, et väikestele ehitusettevõtjatele tekitatud mis tahes kahju ei ole tõendatud.

94      Kartelli mõju turule hindamise osas piirdus komisjon oletusega, et kokkuleppel ei saanud mitte olla mõju Madalmaade turule, mõõtmata siiski selle tegelikku mõju. Komisjon võttis arvesse ainult asjaolu, et Madalmaades oli tee-ehitusel kasutatava bituumeni hind kõrgem kui naaberriikides. Komisjon tõlgendas ka suure ehitusettevõtja individuaalseid meetmed vääralt kui tarnijate suhtes kohaldatavat suurte ehitusettevõtjate kollektiivsete karistuste mehhanismi. Viimaseks, bituumen moodustab vaid väikse protsendi ehituse kogumaksumusest ning saadav suhteline eelis on tähtsusetu.

95      Hageja leiab, et komisjon ei saa end vabastada kohustusest analüüsida väidetavate kokkulepete tegelikku mõju, tuginedes üksnes nende lihtsale täitmisele, kuna selles suhtes viidatud kohtupraktika (Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169) on kohaldatav vaid klassikalistele horisontaalsetele hinnakartellidele, mitte tarnijate ja ostjate vaheliste ostutingimuste kooskõlastamisele.

96      Hageja leiab kokkuvõtteks, et väidetava rikkumise saab kõige enam kvalifitseerida kergeks rikkumiseks ja et 3 miljoni euro suurust trahvi arvutamise põhisummat, mis on igal juhul bituumeni ostuhinda arvestades ebaproportsionaalne, tuleks vähendada 1 miljonile eurole.

97      Komisjon vaidlustab kõik hageja argumendid.

 Üldkohtu hinnang

–       Rikkumise kvalifitseerimine väga raskeks

98      1998. aasta suuniste punkti 1 kohaselt määratakse trahvi põhisumma kindlaks rikkumise raskuse ja kestuse põhjal, kusjuures rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. 1998. aasta suunised teevad niisiis vahet kergetel rikkumistel (üldjuhul vertikaalsed kaubanduspiirangud, mille mõju turule on piiratud), rasketel rikkumistel (horisontaalsed või vertikaalsed piirangud, mida kohaldatakse karmimalt ja mille mõju turule on laiem) ja väga rasketel rikkumistel (horisontaalsed piirangud, näiteks hinnakartellid ja turujagamiskvoodid või muud meetmed, mis ohustavad ühisturu nõuetekohast toimimist).

99      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale määratakse rikkumise raskusaste kindlaks mitme asjaolu alusel, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, mille suhtes on komisjonil ulatuslik kaalutlusruum (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 241, ja 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 43; Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 153). Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et trahvisummade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis võivad rikkumiste raskusastme hindamisel arvesse tulla, näiteks iga osalise rikkumises etendatud roll ja oht, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad (eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 129, ning Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punktid 168–183). Kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskust (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4235, punkt 110, ja otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punkt 207).

100    Liidu kohus on kvalifitseerinud laadilt väga raskeks rikkumiseks horisontaalsed hinnakartellid või klientide jagamise või ühisturu osadeks jagamise kokkulepped (Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 109; 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 147, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 279). Need kokkulepped on seega piisavad, et kvalifitseerida rikkumine väga raskeks, sõltumata nende geograafilisest ulatusest või mõjust turule (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Brasserie nationale jt vs. komisjon, punkt 178). Seevastu horisontaalset kokkulepet, mis hõlmab kogu liikmesriigi territooriumi ning mille eesmärk on turu jagamine ja ühisturu osade üksteisest eraldamine, ei saa kvalifitseerida kergeks rikkumiseks 1998. aasta suuniste mõttes (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Brasserie nationale jt vs. komisjon, punkt 181).

101    Käesolevas asjas asus komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 312–317 seisukohale, et hageja pani toime EÜ artikli 81 lõike 1 väga raske rikkumise. Ta rõhutas, et rikkumine, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad ning rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda, kuulub oma laadilt kõige raskemate rikkumiste hulka. Veel märkis ta, et kaks rikkumises osalenud gruppi oleks pidanud olema teadlikud kartelli õigusvastasest laadist, sest W5 liikmed panid väikesed ehitusettevõtjad ju tahtlikult ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Kartelli sõlmitud salajased kokkulepped on selles suhtes täiendav tõend selle õigusvastase laadi kohta.

102    Eespool punktidest 52–54 ja 64–66 nähtub, et asjaomaste kokkulepete eesmärk oli tegelikult müügi- või ostuhinna otsene või kaudne kindlaksmääramine ja võrdväärsete tehingute puhul erinevate tingimuste rakendamine, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Ent selliselt komisjoni kirjeldatud mehhanismid tähistavad konkurentsi kahjustamise kõige raskemaid vorme.

103    Selleks et vaidlustada komisjoni poolt rikkumise väga raskeks kvalifitseerimist, väidab hageja, et komisjon oleks pidanud hindama tarnijate ja suurte ehitusettevõtjate tegevust eraldi. Nagu Üldkohus juba eespool märkis (vt eespool punkt 46), tuleb W5 ja tarnijate vahel sõlmitud kokkuleppeid siiski hinnata kogumis, kuna need puudutavad korraga brutohinda, W5‑le tehtud miinimumallahindlust ja väikestele ehitusettevõtjatele kohaldatavat maksimumallahindlust. Seega ei ole käesolevas asjas hageja esitatud asjaolud sellised, mis võiks kahtluse alla seada komisjoni hinnangu rikkumise raskusastmele. Sellest tulenevalt ei saa vaidlustada komisjoni järeldust, et asjaomased kokkulepped ja kooskõlastamised on oma laadilt väga rasked rikkumised.

104    Samuti ei saa hageja tugineda sellele, et suured ehitusettevõtjad sõltusid tarnijatest. Nimelt, isegi kui oletada, et see on tõendatud, on liidu kohus seisukohal, et ettevõtja ei saa tugineda asjaolule, et ta osales kartellis teiste osalejate survel, kuna ta oleks saanud pädevatele asutustele teada anda talle avaldatud survest ja esitada komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel kaebuse selle asemel, et osaleda asjaomases tegevuses (vt selle kohta eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 367–370).

105    Samuti tuleb vastavalt eespool punktile 71 tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt esiteks õigustas W5‑le tehtud allahindlusi ostumaht ning teiseks ei olnud ehitusettevõtjatevaheline konkurents tegelikkuses piiratud, kuna standardallahindlused olid vaid miinimumallahindlused, millele lisandusid individuaalsed allahindlused.

106    Viimaseks vaidlustab hageja väite, et W5 jaoks oli asjaomaste kokkulepete puhul tegemist salajaste kokkulepetega. Vaidlustatud otsusest nähtub siiski, et W5 ei saatnud kirjalikke kartellikoosoleku kutseid ega koostanud nende kohta ühtegi protokolli ja et KWS soovis, et koosolekud toimuksid enne töötajate saabumist (vaidlustatud otsuse põhjendused 59, 73 ja 76). Ent väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et komisjon võib rikkumise raskuse kindlakstegemiseks võtta arvesse asjaolu, et ettevõtjad võtsid arvukaid ettevaatusabinõusid, et kartellikokkulepet ei avastataks (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 154). Vaidlustatud otsuse põhjenduse 313 sõnastus näitab igal juhul, et selles mainitud asjaolud olid teisejärgulised võrreldes nendega, mis esitati otsuse põhjenduses 312. Neid asjaolusid arvestades, isegi kui eeldada, et hageja kartelli salajase iseloomu vaidlustamine võidakse arvesse võtta, ei sea see asjaolu kahtluse alla rikkumise laadile antud komisjoni hinnangut, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 312 toodud asjakohastest ja piisavatest põhjustest (vt selle kohta eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 157).

107    Kõigest eeltoodust tuleneb, et esiteks ei teinud komisjon hageja toimepandud rikkumise laadi kvalifitseerimisel hindamisviga ning teiseks on Üldkohtu arvates kohane pidada seda rikkumist eriti raskeks. Seega ei ole põhjust põhisummat muuta, nagu hageja palus.

108    Seega tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

–       Kartelli mõju turule väär hindamine

109    Hageja heidab komisjonile ette seda, et ta ei mõõtnud kartelli mõju turule, et määrata kindlaks trahvi põhisumma.

110    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 314 märkis komisjon, et rikkumise raskuse ja trahvisumma kindlaksmääramine ei sõltu kartelli mõjust turule. Ta täpsustab, et kartelli tegelikku mõju ei ole võimalik mõõta, kuna puudub teave, kuidas oleks bituumeni hind arenenud kokkulepeteta, kuid ta võib piirduda kartelli mõju tõenäosuse hindamisega. Selleks rõhutas ta, et sõlmitud kokkuleppeid tegelikkuses täideti, sealhulgas kohaldati eelisallahindlust ainult W5 liikmetele ja karistusmehhanismi kokkulepete rikkumise korral, luues selliselt kunstlikud turutingimused. Veel märkis ta, et brutohind Madalmaades oli kõrgem kui naaberriikides ning et W5‑le tehtud eriallahindlus võis etendada määravat rolli hankelepingute saamisel.

111    Nagu meenutatud eespool punktis 98, on 1998. aasta suuniste punktis 1 märgitud, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust.

112    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ei ole kohustatud kindlaks tegema rikkumise tegelikku mõju turule, kuna küsimus, mil määral tõi konkurentsipiirang kaasa kõrgema turuhinna kui see, mis oleks olnud ilma kartellita, ei ole trahvide taseme kindlaksmääramisel otsustav kriteerium (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punktid 68–77, ja Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑25/05: KME Germany jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 82).

113    Euroopa Kohus meenutas niisiis, et 1998. aasta suunistest tuleneb, et rikkumise laad võib olla piisav, et see „väga raskeks” kvalifitseerida ning seda olenemata rikkumise tegelikust mõjust turule ja geograafilise turu suurusest (vt eespool punkt 100 ja Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 103). Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kui raskete rikkumiste näidiskirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja suurele osale ühisturust, siis väga raskete rikkumiste kirjelduses ei mainita tegelikku mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist (eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 150, ja eespool punktis 112 viidatud kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, punkt 83). Euroopa Kohus on ka meenutanud seda, et 1998. aasta suuniste punkti 1 A esimesest lõigust nähtub, et seda mõju tuleb arvesse võtta üksnes siis, kui see on mõõdetav (Euroopa Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑511/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑5843, punkt 125, ja 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 74).

114    Seda arvestades tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt on see kohtupraktika kohaldatav vaid horisontaalsetele hinnakartellidele, mitte „tarnijate ja ostjate vahelisele kooskõlastamisele ostutingimuste teemal”. Nimelt tuleneb eespool punktidest 81–84 ja 102, et asjaomaste kokkulepete eesmärk oli esiteks määrata kindlaks bituumeni ostu- ja müügihind ning teiseks teha kartelli liikmetele eelisallahindlusi ning et nende kokkulepete laad iseenesest on seega piisav, et asuda seisukohale, et nende eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

115    Arvestades käesolevas asjas rikkumise laadi ja seda, et komisjon täpsustas vaidlustatud otsuses, et rikkumise tegelik mõju ei olnud mõõdetav (vaidlustatud otsuse põhjendused 314 ja 316), järeldub eespool viidatud kohtupraktikast, et ta ei olnud kohustatud seda tegelikku mõju turule mõõtma, et kvalifitseerida rikkumine väga raskeks.

116    Kuna komisjon märkis vaidlustatud otsuses ka selgelt, et rikkumise tegelikku mõju ei arvestata rikkumise raskuse ja trahvisumma kindlaksmääramisel, siis ei saa talle ette heita, et ta täpsustas asjaomaste kokkulepete täitmist põhjenduses, mis puudutab kartelli tegelikku mõju turule. Seega ei ole vaja analüüsida, kas muud asjaolud, mille ta esitas, on piisavad, et tõendada tegelikku mõju, mis võis rikkumisel olla konkurentsi seisukohast sellele turule.

117    Seega tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

–       Põhisumma ebaproportsionaalsus

118    Hageja väidab, et trahvi arvutamisel aluseks võetud põhisumma 3 miljonit eurot on bituumeni ostuhinda arvestades ebaproportsionaalne.

119    1998. aasta suuniste punkti 1 A kuuenda lõigu kohaselt võib juhul, kui rikkumisega on seotud palju ettevõtjaid, mõnel juhul osutuda pärast igas rikkumiste kategoorias põhisummade kindlaksmääramist vajalikuks kasutada kaalutegureid, „et võtta arvesse konkreetse juhtumi kaalu ja seega rikkumise tegelikku mõju igale konkureerivale ettevõtjale, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ja kohandada seega üldist lähtekohta iga ettevõtja tunnustele vastavalt.” Seitsmendas lõigus on täpsustatud, et „sama tegevuse eest [võib] võrdse karistamise põhimõtte alusel sõltuvalt asjaoludest määrata asjaomastele ettevõtjatele erineva trahvisumma, ilma et see eristamine põhineks aritmeetilisel arvutusel.”

120    Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 318–322, et selleks, et arvestada iga keelatud kokkuleppega seotud ettevõtja õigusvastase käitumise konkreetset tähtsust ja tegelikku mõju konkurentsile, eristas ta neid ettevõtjaid tulenevalt nende suhtelisest olulisusest asjaomasel turul, mis tehti kindlaks nende turuosade põhjal, mis arvutati Madalmaades tee-ehitusel kasutatava bituumeni müügi- või ostuväärtuse alusel 2001. aastal, mis on viimane rikkumise täisaasta. Niisiis liigitas ta ettevõtjad kuude kategooriasse ning paigutas hageja kuuendasse kategooriasse, mis hõlmab ettevõtjaid, kelle turuosa on 3,9% ja 4,2% vahel, saades hageja puhul trahvi põhisummaks 3 miljonit eurot. Veel märkis ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 317, et kuigi väga raskete rikkumiste eest võidakse määrata 20 miljoni euro suurune trahv, kehtestas ta trahviks vaid 15 miljonit eurot, arvestades asjaolu, et rikkumine piirdus ainult ühes liikmesriigis müüdud tee-ehitusel kasutatava bituumeniga, selle turu suhteliselt väikest väärtust, st 62 miljonit eurot 2001. aastal, ja suurt osalejate arvu.

121    Kohtupraktikas on täpsustatud, et komisjonil on määruse nr 1/2003 raames trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele, ning Üldkohus peab kontrollima, kas määratud trahv on rikkumise raskuse ja kestusega proportsionaalne, ning kõrvutama rikkumise raskust ja asjaolusid, millele hageja tugineb (Üldkohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑368/00: General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4491, punkt 189).

122    Liidu kohus on veel täpsustanud, et kuigi 1998. aasta suunistes ei sätestata trahvisummade arvutamist sõltuvalt kogu- või asjaomasest käibest, ei ole nendega ka vastuolus see, kui viidatud käibeid trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et kinni pidada liidu õiguse üldpõhimõtetest, kui asjaolud seda nõuavad, ning et komisjon võib jagada asjaomased ettevõtjad mitmesse kategooriasse, lähtudes iga ettevõtja poolt menetluses küsimuse all olevate toodete osas saadud käibest (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punktid 176 ja 177).

123    Tulenevalt meetodist, mis seisneb trahvi põhisumma määramise staadiumis keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjate erinevaks kohtlemiseks nende jagamises kategooriatesse – selle põhimõtte õigsust on kinnitanud ka kohtupraktika –, olgugi et see meetod ei arvesta erinevusi samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjate suuruste vahel, määratakse samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjatele üks kindla suurusega trahvi põhisumma. Niisiis võib komisjon liigitada asjassepuutuvad ettevõtjad mitmesse kategooriasse näiteks 5 või 10% turuosade vahemike kaupa. Liidu kohus rõhutab siiski, et kategooriatesse jagamisel tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja et trahvisumma peab olema vähemalt proportsionaalne nende asjaoludega, mida võeti arvesse rikkumise raskusastme hindamisel, ning kohus kontrollib vaid seda, kas kategooriatesse jagamine on süsteemne ja objektiivselt õigustatud (Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑68/04: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2511, punktid 62–70, ja 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punktid 123 ja 124).

124    Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et komisjonil ei olnud trahvisummade kindlaksmääramisel vastavalt asjassepuutuva rikkumise raskusastmele ja kestusele – nagu on meenutatud 1998. aasta suuniste punkti 1 A kuuendas lõigus – kohustust arvutada trahvi asjaomaste ettevõtjate käibest lähtudes. Komisjonil võib olla küll mõistlik võtta arvesse asjaomase ettevõtja käivet, ent sellele käibele ei tule omistada ebaproportsionaalset tähtsust teiste hinnanguelementidega võrreldes. Komisjonil säilib seega teatav kaalutlusõigus võimaluse suhtes hinnata trahve iga ettevõtja suurusest lähtuvalt. Seetõttu ei ole komisjonil kohustust trahvisummade kindlaksmääramise ajal tagada olukorras, kus trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et trahvide lõplikud summad väljendaksid kõiki ettevõtjate kogukäivete vahelisi erinevusi (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punktid 141–144) või nende asjaomase toote turul saadud käibeid (Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 159).

125    Samuti on Üldkohus otsustanud, et see, et 1998. aasta suunistes kehtestatud arvutusmeetod ei põhine asjaomaste ettevõtjate kogukäibel ja võimaldab seetõttu erinevuste esinemist ettevõtjate vahel osas, mis puudutab seost nende käivete ja neile määratud trahvide summade vahel, ei ole asjakohane, et hinnata, kas komisjon rikkus proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja karistuste individuaalsuse põhimõtteid (Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑116/04: Wieland-Werke vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1087, punktid 86 ja 87).

126    Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei olnud kohustatud võtma arvesse asjaolu – eeldusel, et see on tõendatud –, et hageja bituumeni ostukulu oli 2001. aastal vaid 2,6 miljonit eurot.

127    Lisaks, arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi ja eelkõige rikkumise raskust ja karistuse hoiatava mõju eesmärki, asub Üldkohus seisukohale, et trahvi põhisumma määramine 3 miljonile eurole ei ole ebaproportsionaalne.

128    Seega tuleb väite kolmas osa ja järelikult ka teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, et BNGW toime pandud rikkumise eest vastutuse omistamisel hagejale on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu

 Poolte argumendid

129    Hageja on seisukohal, et komisjon rikkus õigusnormi, eiras kohtupraktikat ja rikkus süütuse presumptsiooni, pannes talle süüks BNGW tegevuse ainult sellele tuginedes, et talle kuulub viimase kapitalis 100% osalus. Hageja väidab veel, et ta ei avaldanud otsustavat mõju oma tütarettevõtja äritegevusele, sest talle kuulub tema kapitalis vaid passiivne osalus.

130    Komisjon vaidlustab kõik hageja argumendid.

 Üldkohtu hinnang

131    Arvestades neljandale väitele antud vastust, mille tulemusel tühistatakse vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt a osas, milles see puudutab BNGW tegevuse süükspanemist hagejale ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000, ei ole kolmandat väidet vaja analüüsida.

 Trahvisumma

 Poolte argumendid

132    Hageja väidab, et kui vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada ajavahemikku 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 puudutavas osas, tuleb tema trahvi vähendada proportsionaalselt 1 213 650 eurole.

133    Kohtuistungil märkis hageja ka seda, et kuna määruses nr 1/2003 omistatakse sama tähtsus rikkumise raskusele ja kestusele, peaks määratud trahv kajastama rikkumise kestust proportsionaalselt, nagu on ette nähtud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”). Ta rõhutas, et igal juhul pidi komisjon kinni pidama 1998. aasta suunistes ette nähtud 10% suurendamise piirist aasta kohta.

134    Komisjon on seisukohal, et juhul kui Üldkohus nõustub neljanda väitega osas, mis puudutab ajavahemikku 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000, tuleb algset trahvisummat vähendada 3,45 miljoni euroni, kusjuures trahvi põhisumma peab jääma 3 miljonile eurole ning kestuse tõttu suurendamist tuleb vähendada 55%‑lt 15%‑le. Ballast Nedam on igal juhul jätkuvalt vastutav kogu rikkumisperioodi eest.

135    Veel leiab komisjon, et kohtuistungil hageja esitatud väited, et rikuti 1998. aasta suunistes ette nähtud 10% suurendamise piiri aasta kohta ja et kehtestada tuleb rikkumise kestusega rangelt proportsionaalne trahv, on uued väited, mis on seetõttu vastuvõetamatud. Samuti täpsustab ta, et 2006. aasta suuniste kohaldamine Üldkohtu poolt oleks vastuolus kartellis osalenute võrdse kohtlemise põhimõttega, ja et igal juhul tuleb seega arvesse võtta asjaolu, et hageja võttis üle kontserni kogu ehitustegevuse.

 Üldkohtu hinnang

136    Eespool punktidest 21–36 nähtub, et hagejale ei antud võimalust end haldusmenetluses tõhusalt kaitsta rikkumises osalemise küsimuses BNGW 100% osalusega emaettevõtjana, ning et Üldkohus tühistas seega vaidlustatud otsuse artikli 1 punkti a osas, mis puudutab hagejale BNGW tegevuse süükspanemist ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000. Üldkohus on seisukohal, et ta peab tegema sellest tühistamisest hagejale määratud trahvisumma suhtes tulenevad järeldused.

137    Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koosmõjus artikli 48 lõikega 2 tuleneb, et hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ja ülevaade väidetest ning menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

138    Täieliku pädevuse teostamisel saab liidu kohus vastu võtta uusi väiteid ja argumente, kui need on kohtu jaoks tulemuslikud ja ei tugine hagiavalduses esitatud õigusvastasuse väitest erinevatele väidetele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑104/97 P: Atlanta vs. Euroopa Ühendus, EKL 1999, lk I‑6983, punktid 27–29).

139    Niisiis, mis puudutab komisjoni väidet, et kohtuistungil esitatud hageja argumendid on vastuvõetamatud, siis tuleb tõdeda, et hagiavalduses palus hageja Üldkohtul vaid vähendada tema trahvi tulenevalt selle tühistamisest ajavahemiku 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 osas kaitseõiguste rikkumise tõttu. Repliigis esitas hageja uue trahvisumma arvutuse, vähendades trahvi rikkumise kestusega rangelt proportsionaalselt. Vasturepliigis vaidles komisjon hageja arvutusele vastu ning palus Üldkohtul vajaduse korral arvutada uus trahvisumma, säilitades trahvi põhisummana 3 miljonit eurot ja vähendades kestuse tõttu trahvi suurendamise määra 55%‑lt 15%‑le vastavalt vaidlustatud otsuses kasutatud 1998. aasta suunistele.

140    Argumendid esiteks komisjoni poolt vasturepliigis pakutud arvutusmeetodi kohta, mis rikub 1998. aasta suunistes ette nähtud 10% suurendamise piiri aasta kohta, ja teiseks vajaduse kohta kehtestada rikkumise kestusega rangelt proportsionaalne trahv vastavalt 2006. aasta suunistele, mis ei tugine hagiavalduses esitatud õigusvastasuse väidetest erinevale väitele, on Üldkohtu poolt täieliku pädevuse teostamise raames trahvisumma kehtestamiseks järelikult tulemuslikud. Need tuleb seega tunnistada vastuvõetavaks.

141    Sisulisest küljest tuleb argument, mille kohaselt rikub komisjoni vasturepliigis pakutud arvutusmeetod 1998. aasta suunistes ette nähtud 10% suurendamise piiri aasta kohta, tagasi lükata, meenutades, et komisjon pakkus vastavalt nende suuniste punktile B ja vaidlustatud otsuses (põhjendus 328) välja suurendada hagejatele määratud trahvi põhisummat kestuse tõttu 10% aastas iga täisaasta eest ja 5% iga 6 kuu kuni üheaastase ajavahemiku eest, ehk 15% ajavahemiku eest 1. oktoobrist 2000 kuni 15. aprillini 2002.

142    Seoses hageja argumendiga vajaduse kohta kehtestada trahvisumma tema rikkumises osalemisega rangelt proportsionaalsele tasemele tuleb meenutada, et liidu õigus ei kehtesta niisugust nõuet (Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 182). Nimelt on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatud vaid, et „[t]rahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust”.

143    Seoses Üldkohtu võimalusega arvutada hagejale määratud trahvisumma vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud 1998. aasta suuniste asemel 2006. aasta suuniste meetodit kasutades, on oluline meenutada, et Üldkohus ei ole täieliku pädevuse teostamisel komisjoni arvutuste ega suunistega seotud (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 213 ja seal viidatud kohtupraktika), vaid ta peab andma oma hinnangu kõiki juhtumi asjaolusid arvesse võttes. Siiski ei saa täieliku pädevuse teostamine nendele määratud trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua EÜ artikliga 81 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate diskrimineerimist. Kui Üldkohus kavatseb ettevõtja osas nimelt kõrvale kalduda komisjoni kasutatud arvutusmeetodist, mida komisjon kasutas kõikide teiste ettevõtjate osas, peab ta seda valikut põhjendama (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punktid 97 ja 98).

144    Käesolevas asjas õigustavad olemuslikult väga raske rikkumine ja komisjoni aluseks võetud põhisumma proportsionaalsus, nagu sai esile tõstetud eespool punktides 107 ja 127, trahvi suurendamise määra vähendamist vastavalt 1998. aasta suuniste meetodile.

145    Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid ja kaalutlusi peab Üldkohus täielikku pädevust teostades põhjendatuks kestuse tõttu trahvi suurendamise määra vähendamist 55%‑lt 15%‑le ja hagejale solidaarselt määratud trahvisumma kehtestamist 3,45 miljonile eurole.

 Kohtukulud

146    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 3 esimesele lõigule võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

147    Kuna käesolevas asjas jäeti märkimisväärne osa hageja nõuetest rahuldamata, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 13. septembri 2006. aasta otsuse K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)), artikli 1 punkt a ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 Ballast Nedam Infra BV rikkumises osalemise osas.

2.      Vähendada eelmises punktis nimetatud otsuse artikli 2 punktis a Ballast Nedam Infrale solidaarselt määratud trahvi 3,45 miljonile eurole.

3.      Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Jaeger Wahl Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Neljas väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 ja kaitseõigusi

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Esimene väide, et EÜ artikli 81 rikkumine ei ole tõendatud

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Suurte ehitusettevõtjate osalemine brutohinna kindlaksmääramisel

– W5‑le tehtud allahindlused ja karistusmehhanism

– W5‑l ei olnud huvi brutohinna ühise kindlaksmääramise vastu

– Komisjoni keeldumine kohaldada horisontaalkoostöö kokkulepete suuniste sätteid

– Konkurentsi piiramise eesmärgi puudumine

Teine väide, et trahvi põhisumma määrati kindlaks valesti

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Rikkumise kvalifitseerimine väga raskeks

– Kartelli mõju turule väär hindamine

– Põhisumma ebaproportsionaalsus

Kolmas väide, et BNGW toime pandud rikkumise eest vastutuse omistamisel hagejale on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Trahvisumma

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: hollandi.