EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
8. september 2009(*)
Eelotsusetaotlus – EÜ artikkel 49 – Teenuste osutamise vabaduse piirangud – Hasartmängude käitamine internetis
Kohtuasjas C‑42/07,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Tribunal de Pequena Instância Criminal do Porto (Portugal) 26. jaanuari 2007. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. veebruaril 2007, menetluses
Liga Portuguesa de Futebol Profissional,
Bwin International Ltd, varem Baw International Ltd,
versus
Departamento de Jogos da Santa Casa da Misericórdia de Lisboa,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas ja K. Lenaerts, kohtunikud A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann (ettekandja), J. Klučka, A. Arabadjiev, C. Toader ja J.-J. Kasel,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretärid: ametnikud K. Sztranc-Sławiczek ja B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. aprilli 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International Ltd, esindajad: advokaat E. Serra Jorge ning Rechtsanwalt C.‑D. Ehlermann ja Rechtsanwalt A. Gutermuth,
– Departamento de Jogos da Santa Casa da Misericórdia de Lisboa, esindaja: procurador-adjunto V. Rodrigues Feliciano,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ning L. Duarte ja A. Matos Barros,
– Belgia valitsus, esindajad: A. Hubert ja L. Van den Broeck, keda abistas advocaat P. Vlaemminck,
– Taani valitsus, esindaja: J. Liisberg,
– Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,
– Kreeka valitsus, esindajad: N. Dafniou, O. Patsopoulou ja M. Tassopoulou,
– Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,
– Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo,
– Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja M. de Grave,
– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
– Sloveenia valitsus, esindaja: T. Mihelič,
– Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,
– Norra valitsus, esindajad: P. Wennerås ja J. A. Dalbakk,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Traversa ja M. Afonso,
olles 14. oktoobri 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 43, 49 ja 56 tõlgendamist.
2 Eelotsusetaotlus on esitatud ühelt poolt Liga Portuguesa de Futebol Profissionali (edaspidi „Liga”) ja Bwin International Ltd (edaspidi „Bwin”), varem Baw International Ltd, ning teiselt poolt Departamento de Jogos da Santa Casa da Misericórdia de Lisboa (edaspidi „Santa Casa”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis puudutab trahve, mille Santa Casa juhtkond määras Ligale ja Bwinile seetõttu, et nad rikkusid Portugali õigusnorme, mida kohaldatakse teatud hasartmängude pakkumisele internetis.
Õiguslik raamistik
Hasartmängualased õigusnormid Portugalis
3 Portugalis kehtib üldiselt hasart- ja rahamängude põhimõtteline keeld ja riik on endale jätnud võimaluse lubada kõige sobivamaks peetavas korras ühe või mitme mängu otsest käitamist riigiasutuse või riigile otseselt alluva organisatsiooni kaudu või anda selliste mängude käitamise õiguse haldusmenetluse seadustikule vastava hankemenetluse korras tulunduslikele või mittetulunduslikele eraõiguslikele juriidilistele isikutele.
4 Loteriides, lotomängudes ja spordikihlvedudes seisnevaid hasartmänge tuntakse Portugalis ajaviitemängudena (jogos sociais) ja nende käitamine on süstemaatiliselt usaldatud Santa Casale.
5 Iga Santa Casa korraldatud hasartmäng luuakse eraldi dekreetseadusega ja nende korraldamine ja käitamine, sealhulgas panuste summad, võitude väljajagamise kava, loosisagedus, iga võidu konkreetne protsendimäär, panuste kogumise viis, volitatud turustajate valiku tingimused, võitude väljamaksmise viis ja tähtajad on reguleeritud valitsuse määrusega.
6 Esimene asjaomane mänguliik oli riiklik loterii (Lotaria Nacional), mis loodi 18. novembri 1783. aasta kuninga ediktiga ja anti Santa Casale, seejärel on seda tegevusluba jätkuvalt pikendatud. Käesoleval ajal kujutab see loterii endast igakuist numbriloosi.
7 Pärast mitmeid seadusemuudatusi sai Santa Casa õiguse korraldada muid hasartmänge, mis põhinevad numbriloosil või spordivõistlustel. See tõi kaasa kaks spordikihlvedude mängu jalgpallikohtumiste peale, mida kutsutakse „Totobola” ja „Totogolo” ning milles mängijad saavad sõlmida kihlvedusid vastavalt tulemuse peale (võit, viik või kaotus) ja meeskondade poolt löödud väravate arvu peale. Samuti on olemas kaks lotomängu, st Totoloto, mis seisneb 6 numbri valimises 49‑st, ja EuroMillions, mis on üks Euroopa loto liik. Totobolas ja Totolotos osalevatel mängijatel on ka võimalus võtta osa mängust nimega „Joker”, mis seisneb numbriloosis. Viimaseks on olemas ka Lotaria Instantânea, mis on kraabitav kiirloto, üldiselt tuntud nimetusega raspadinha.
Ajaviitemängude pakkumine internetis
8 2003. aastal kohandati loteriide, lotomängude ja spordikihlvedude alast õiguslikku raamistikku vastavalt tehnika arengule, mis võimaldab mänge pakkuda elektronsidevahenditel ja eelkõige internetis. Need meetmed on ette nähtud 8. novembri 2003. aasta dekreetseaduses nr 282/2003 (Diário da República I, A-seeria nr 259, 8.11.2003). Sisuliselt annavad need Santa Casale loa ühelt poolt turustada oma tooteid elektronsidevahenditel ja teiselt poolt laiendada Santa Casa mängude käitamise ainuõigust elektronsidevahenditel ja eelkõige internetis pakutavatele mängudele, keelates seega teistel ettevõtjatel nende vahendite kasutamise.
9 Dekreetseaduse nr 282/2003 artikkel 2 sätestab, et kõnealuseid elektronsidevahenditel pakutavaid mänge ning kõiki muid mänge, mille käitamise õigus tuleb anda Santa Casale, käitab viimati nimetatu oma Departamento de Jogos’e (mängude osakond) kaudu vastavalt ainuõiguskorrale, ja täpsustab, et seda korda kohaldatakse kogu riigi territooriumil, sealhulgas eelkõige internetile.
10 Dekreetseaduse nr 282/2003 artikli 11 lõike 1 kohaselt käsitatakse väärtegudena järgmisi tegevusi:
„a) mängude [mille käitamise õigus on antud Santa Casale] arendamine, korraldamine või käitamine elektroonilisel teel, rikkudes [nimetatud dekreetseaduse] artiklis 2 ette nähtud ainuõiguskorda, samuti virtuaalsete piletite väljastamine, jaotamine või müümine ning neid puudutavate loosimiste kuulutamine, sõltumata sellest, kas see toimub riigi territooriumil või välisriigis;
b) loteriide või teiste Lotaria Nacionali või Lotaria Instantâneaga analoogsete loosimiste arendamine, korraldamine või käitamine elektroonilisel teel, rikkudes artiklis 2 ette nähtud ainuõiguskorda, samuti virtuaalsete piletite väljastamine, jaotamine või müümine ning neid puudutavate loosimiste kuulutamine, sõltumata sellest, kas see toimub riigi territooriumil või välisriigis;
[…]”
11 Dekreetseaduse nr 282/2003 artikli 12 lõikes 1 kehtestatakse eelkõige selle dekreetseaduse artikli 11 lõike 1 punktides a ja b osutatud väärtegude eest ette nähtud trahvisummade ülem- ja alammäärad. Juriidiliste isikute puhul on märgitud, et trahv ei või olla alla 2000 euro ega kokku üle mängu korraldamisega teenitud summa kolmekordse summa, tingimusel et see kolmekordne summa on suurem kui 2000 eurot ja ei ületa ülemmäära 44 890 eurot.
Santa Casa korraldus ja tegevus
12 Santa Casa tegevust reguleeris põhikohtuasja faktiliste asjaolude hetkel 26. augusti 1991. aasta dekreetseadus nr 322/91 Santa Casa da Misericórdia de Lisboa põhikirja vastuvõtmise kohta (Diário de República I, A‑seeria, nr 195, 26.8.1991), mida on muudetud 6. novembri 1999. aasta dekreetseadusega nr 469/99 (Diário de República I, A‑seeria, nr 259, 6.11.1999, edaspidi „dekreetseadus nr 322/91).
13 Dekreetseaduse nr 322/91 preambulis rõhutatakse Santa Casa tähtsust mitmes aspektis – ajaloolises, sotsiaalses, kultuurilises ja majanduslikus – ja sellest järeldatakse, et valitsus peab „eelkõige suunama tähelepanu sellele, et hoida ära hooletust ja häireid tegevuses […], andes [Santa Casale] samas ajaviitemängude haldamises ja käitamises võimalikult suure autonoomia”.
14 Põhikirja artikli 1 lõike 1 kohaselt on Santa Casa „avaliku võimu huvides tegutsev juriidiline isik”. Vastavalt põhikirja artikli 12 lõikele 1 on Santa Casa juhtorganiteks direktor ja juhatus. Põhikirja artikli 13 kohaselt nimetab direktori määrusega ametisse peaminister, teised Santa Casa juhatuse liikmed nimetab määrusega ametisse valitsus, kelle järelevalve all Santa Casa tegutseb.
15 Santa Casale on tema põhikirja artikli 20 lõike 1 kohaselt usaldatud spetsiaalsed ülesanded perekonnakaitse, ema- ja lapsekaitse, kaitsetute ja ohustatud alaealiste abistamise, eakate abistamise, tõsises puuduses elavate aitamise ning esmaste tervishoiuhoolduse ja erihooldusteenuste valdkondades.
16 Hasartmängude käitamisel saadud tulud jaotatakse Santa Casa ja teiste avaliku võimu huvides tegutsevate või sotsiaaltegevuse valdkonda kuuluvate institutsioonide vahel. Teisteks avaliku võimu huvides tegutsevateks institutsioonideks on vabatahtlike tuletõrjeseltsid, spetsiaalsed sotsiaalse solidaarsuse institutsioonid, ennetusasutused ja puuetega inimeste ümberõppe asutused ning kultuuriarengufondid.
17 Hasartmängude käitamise valdkond kuulub Santa Casa mängude osakonna vastutusalasse. Selle osakonna tegevust reguleerib määrus, mis võeti vastu – nagu Santa Casa põhikirigi – dekreetseadusega nr 322/91, ja sellel osakonnal on oma juht- ja kontrollorganid.
18 Mängude osakonna juhtorgan koosneb vastavalt selle osakonna määruse artiklile 4 Santa Casa direktorist, kes on ex officio juhataja, ja kahest volitatud asedirektorist, kes nimetatakse ametisse töö- ja sotsiaalministri ning tervishoiuministri ühismäärusega. Vastavalt mängude osakonna määruse artiklitele 8, 12 ja 16, on konkursižürii, loosižürii ja kaebuste žürii liikmed valdavalt avaliku võimu, st maksuameti ja Lissaboni linnavalitsuse esindajad. Kaebuste žürii esimees, kellel on otsustav hääleõigus, on kohtunik, kes nimetatakse ametisse justiitsministri määrusega. Selle žürii kolmest liikmest kaks nimetatakse ametisse maksuameti peadirektori ja Lissaboni linnapea määrusega ning kolmanda žüriiliikme nimetab Santa Casa direktor.
19 Mängude osakond sai haldusvõimu ainuõiguslikult Santa Casale usaldatud hasartmängude õigusvastase käitamise eest väärteomenetluste algatamiseks, korraldamiseks ja läbiviimiseks. Dekreetseadus nr 282/2003 annab eelkõige selle osakonna juhtidele vajaliku haldusvõimu, et määrata nimetatud dekreetseaduse artikli 12 lõikes 1 ette nähtud trahve.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimus
20 Bwin on online-mänguettevõtja, kelle asukoht on Gibraltaril. Ta pakub hasartmänge oma võrgulehel.
21 Bwinil ei ole Portugalis ühtegi esindust. Tema online-pakkumise serverid asuvad Gibraltaril ja Austrias. Kõikides kihlvedudes panustab tarbija otse Bwini võrgulehel või muu otsesidevahendi kaudu. Panuste eest sellel võrgulehel tasutakse eelkõige pangakaardiga, kuid ka muid elektroonilise maksmise viise kasutades. Võimalike võitude väärtus lisatakse kihlveokontole, mille Bwin mängija jaoks avab. Mängija võib seda raha kasutada mängimiseks või paluda see üle kanda tema pangakontole.
22 Bwin pakub internetis laias valikus hasartmänge, mis hõlmavad spordikihlvedusid, selliseid kasiinomänge nagu rulett ja pokker ning mänge, mis põhinevad numbriloosil ja mis on analoogsed Santa Casa poolt käitatava Totolotoga.
23 Pakutavad spordikihlveod puudutavad nii jalgpallikohtumiste kui ka teiste spordivõistluste tulemusi. Erinevad mänguvõimalused hõlmavad kihlvedusid Portugali jalgpalli meistriliiga kohtumiste tulemuste peale (võit, viik või kaotus) ja need on samaväärsed Totobola ning Totogolo mängudega, mille käitamise õigus on antud Santa Casale. Lisaks pakub Bwin spordikihlvedusid internetis reaalajas, kus võiduvõimaluse suhe on varieeruv ja muutub asjaomase spordivõistluse edenemise käigus. Teave mängu skoori, kulunud aja, antud kollaste ja punaste kaartide jne kohta avaldatakse reaalajas Bwini võrgulehel, võimaldades nii mängijatel panustada interaktiivselt spordivõistluse edenemise käigus.
24 Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Liga on assotsiatsioonile omase struktuuriga eraõiguslik ja mittetulunduslik juriidiline isik, mis ühendab kõiki klubisid, kes võistlevad professionaalsel tasemel jalgpallivõistlustel Portugalis. Ta korraldab eelkõige jalgpallivõistlusi, mis vastavad riigi esiliigale, ning ta vastutab nende võistluste majandusliku toimimise eest.
25 Liga ja Bwin täpsustasid Euroopa Kohtule esitatud märkustes, et sponsorleping, mille nad sõlmisid 18. augustil 2005 neljaks spordihooajaks alates hooajast 2005/2006, tegi Bwinist Portugali jalgpalli esiliiga peamise institutsioonilise sponsori. Vastavalt selle lepingu tingimustele muutus varem „Super Liga” nime kandnud esiliiga nimi kõigepealt Liga betandwin.com’iks ja hiljem Bwin Ligaks. Lisaks sellele paigutati Bwini logod mängijate kasutatavale varustusele ja esiliiga klubide staadionidele. Peale selle pandi Liga võrgulehele viited ja otselink Bwini võrgulehele, võimaldades Portugali ja teiste riikide tarbijatel kasutada hasartmänguteenuseid, mida neile niimoodi pakutakse.
26 Seejärel võttis Santa Casa mängude osakonna juhtkond neile dekreetseadusega nr 282/2003 antud pädevuse alusel vastu otsused, millega määrati sama dekreetseaduse artikli 11 lõike 1 punktides a ja b nimetatud väärtegude eest trahv Ligale 75 000 eurot ja Bwinile 74 500 eurot. Need summad kujutavad endast nende kahe trahvi kumulatiivseid summasid, mis Ligale ja Bwinile määrati esiteks Santa Casale usaldatud ajaviitemängude või nendega analoogsete mängude arendamise, korraldamise ja käitamise eest internetis ja teiseks nende mängude reklaamimise eest.
27 Liga ja Bwin esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtusse kaebused, et taotleda nende otsuste tühistamist, tuginedes eelkõige ühenduse vastava valdkonna õigusnormidele ja kohtupraktikale.
28 Neil asjaoludel otsustas Tribunal de Pequena Instância Criminal do Porto menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„[…] kas Santa Casa kasuks kehtestatud ainuõiguskord, millele tuginetakse [Bwini] vastu, kes on teises liikmesriigis asuv teenuseosutaja, kes selles teises liikmesriigis sarnaseid teenuseid seaduslikult osutab ja kellel ei ole Portugalis füüsilist asukohta, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse takistust, mis rikub teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse ja maksete vabaduse põhimõtteid, mis on sätestatud vastavalt EÜ artiklites 49, 43 ja 56[?]
[…] kas ühenduse õigusega ja eeskätt nende põhimõtetega on vastuolus selline siseriiklik kord, nagu põhikohtuasjas käsitletakse, mis ühest küljest kehtestab ühe üksuse kasuks ainuõiguskorra loteriide ja vastastikuste kihlvedude korraldamiseks ja teisest küljest laiendab selle korra „tervele riigi territooriumile, sealhulgas [...] internetile”[?]”
Suulise menetluse uuendamise taotlus
29 Bwin palus Euroopa Kohtu kantseleisse 30. oktoobril 2008 esitatud dokumendis Euroopa Kohtul teha vastavalt kodukorra artiklile 61 määrus suulise menetluse uuendamiseks.
30 Vastavalt nimetatud sättele kuulati selle taotluse osas ära kohtujuristi ettepanek.
31 Euroopa Kohus võib omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või poolte taotlusel kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt eelkõige 26. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑284/06: Burda, EKL 2008, lk I‑4571, punkt 37 ja viidatud kohtupraktika).
32 Seevastu ei näe Euroopa Kohtu põhikiri ja kodukord pooltele ette võimalust esitada märkusi vastuseks kohtujuristi ettepanekule.
33 Bwin piirdub oma taotluses sisuliselt kohtujuristi ettepaneku kommenteerimisega, rõhutades eelkõige asjaolu, et teatud faktiküsimustes tugines kohtujurist Santa Casa ja Portugali valitsuse märkustele, jättes tähelepanuta argumendid, mille esitasid Bwin ja Liga, et neid küsimusi vaidlustada või väita, et neid on vaidlustatud.
34 Euroopa Kohus leiab, et tal on olemas kogu vajalik teave eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks ning et kohtuasja lahendamisel ei tule tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.
35 Järelikult puudub alus suulise menetluse uuendamiseks.
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
36 Euroopa Kohtule esitatud märkustes vaidlustab Itaalia valitsus eelotsusetaotluse vastuvõetavuse põhjendusel, et liikmesriigi kohtu esitatud küsimus sunnib Euroopa Kohut otsustama siseriikliku sätte kooskõla üle ühenduse õigusega.
37 Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 kehtestatud koostöökord põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel. Selle artikli alusel algatatud menetluse raames on siseriiklike õigusnormide tõlgendamine liikmesriikide kohtute, mitte Euroopa Kohtu ülesanne ning Euroopa Kohus ei ole pädev otsustama, kas siseriiklikud õigusnormid on ühenduse õigusnormidega kooskõlas. Samas on Euroopa Kohus pädev andma liikmesriigi kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on liikmesriigi kohtul võimalik hinnata siseriiklike õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega (vt 6. märtsi 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04: Placanica jt, EKL 2007, lk I‑1891, punkt 36).
38 Tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palu oma küsimusega Euroopa Kohtul otsustada selle üle, kas ühenduse õigusega on kooskõlas Portugali hasartmängualased spetsiifilised õigusnormid, vaid kas ühenduse õigusega on kooskõlas üksnes nende õigusnormide teatud aspektid, mida on kirjeldatud üldiselt, ehk teisisõnu keeld kõikidele teenuseosutajatele peale Santa Casa – sealhulgas ka teistes liikmesriikides asuvad teenuseosutajad – pakkuda Portugali territooriumil internetis hasartmänge, mille käitamise õigus on antud Santa Casale, ja nende mängudega analoogseid mänge. Selline taotlus on vastuvõetav.
39 Lisaks sellele kahtlevad Itaalia, Madalmaade ja Norra valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon eelotsusetaotluse vastuvõetavuses seetõttu, et see ei sisalda piisavalt teavet põhikohtuasjas kohaldatavate Portugali õigusnormide sisu ja eesmärkide kohta.
40 Teabe osas, mida tuleb Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse raames esitada, tuleb meenutada, et see teave ei pea mitte ainult lubama Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikke vastuseid, vaid et see peab andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma märkused. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sel eesmärgil on esiteks vaja, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimusi ümbritseva faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi. Teiseks peab eelotsusetaotlus sisaldama täpseid põhjusi, miks siseriiklik kohus kahtles ühenduse õiguse tõlgenduses ja pidas vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused. Selles kontekstis on möödapääsmatu, et siseriiklik kohus selgitaks vähemalt mingil määral põhjusi nende ühenduse õigusnormide väljatoomiseks, mille tõlgendamist ta taotleb, ning seost, mis tema hinnangul on vastavate ühenduse õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel (vt eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 34 ja viidatud kohtupraktika).
41 Selles osas on tõsi, et nii liikmesriikide ja teiste huvitatud poolte esitatud märkuste kui ka Euroopa Kohtu vastuse täpsus ning isegi tarvilikkus võib sõltuda selle teabe piisavalt üksikasjalikust laadist, mis puudutab põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide sisu ja eesmärke. Arvestades seda, et liikmesriigi kohtutel ja Euroopa Kohtul on erinevad ülesanded, ei saa siiski nõuda, et eelotsust taotlev kohus tuvastaks enne Euroopa Kohtusse pöördumist kõik faktilised asjaolud ja esitaks õiguslikud hinnangud, mida tal oma õigusemõistmise ülesannete raames teha tuleb. Piisab, kui eelotsusetaotlusest nähtuvad põhikohtuasja ese ja selles tõusetunud ühenduse õiguskorda puudutavad peamised küsimused, et liikmesriikidel oleks võimalik vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 23 esitada oma märkused ja osaleda tõhusalt Euroopa Kohtu menetluses.
42 Põhikohtuasjas vastab eelotsusetaotlus neile nõuetele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on määratlenud faktilise ja õigusliku raamistiku, milles Euroopa Kohtule esitatud küsimus tekib. Osas, milles Portugali hasartmängualaste õigusnormide eesmärke nimetatud taotluses välja toodud ei ole, vastab Euroopa Kohus esitatud küsimusele lähtuvalt eelkõige eesmärkidest, millele põhikohtuasja pooled ja Portugali valitsus on Euroopa Kohtus viidanud. Seega leiab Euroopa Kohus, et neil asjaoludel on tal olemas kogu vajalik teave, et sellele küsimusele vastata.
43 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb eelotsusetaotlus tunnistada vastuvõetavaks.
Eelotsuse küsimus
44 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimuses Euroopa Kohtul tõlgendada EÜ artikleid 43, 49 ja 56.
EÜ artiklite 43 ja 56 kohaldatavus
45 Osas, milles eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus viitab mitte ainult EÜ artiklile 49, vaid ka EÜ artiklitele 43 ja 56, tuleb kõigepealt märkida, et toimikumaterjalide põhjal ei ilmne, et need kaks viimati mainitud artiklit on põhikohtuasjas kohaldatavad.
46 Mis puudutab EÜ artikli 43 kohaldatavust, siis on selge, et Bwin tegutseb Portugalis ainult interneti kaudu, kasutamata Portugali territooriumil asuvaid vahendajaid ja seega ilma, et Portugalis asuks tema peamine või teisene tegevuskoht. Samamoodi ei tulene toimikust, et Bwinil oleks olnud kavatsus end Portugalis asutada. Seega ei viita miski sellele, et asutamislepingu sätted asutamisvabaduse kohta võiksid olla põhikohtuasjas kohaldatavad.
47 Mis puudutab EÜ artikli 56 kohaldatavust, siis tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormide võimalik piirav mõju kapitali vabale liikumisele ja maksete vabadusele on teenuste osutamise vabadusele kehtestatud võimalike piirangute vältimatu tagajärg. Kui aga siseriiklik meede mõjutab samal ajal mitut põhivabadust, uurib Euroopa Kohus kõnealust meedet põhimõtteliselt üksnes seoses ühega neist vabadustest, kui nähtub, et konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes on teised vabadused esimese suhtes täiesti teisejärgulise tähendusega ja neid on võimalik käsitleda koos (vt selle kohta 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑452/04: Fidium Finanz, EKL 2006, lk I‑9521, punkt 34 ja viidatud kohtupraktika).
48 Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata EÜ artikli 49 kontekstis.
Eelotsuse küsimuse ulatus
49 Põhikohtuasi puudutab teatud hasartmängude turustamist Portugalis, kasutades selleks elektroonilisi vahendeid ehk teisisõnu internetti. Eraõiguslik ettevõtja Bwin, kes asub teises liikmesriigis, pakub Portugalis hasartmänge ainult internetis; ja dekreetseaduse nr 282/2003 artikli 11 lõike 1 punktides a ja b sätestatud väärteod, mida Ligale ja Bwinile põhikohtuasjas ette heidetakse, puudutavad üksnes elektroonilisel teel korraldatavate mängudega seotud tegevust.
50 Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 49 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis keelavad ettevõtjatel – nagu Bwin –, kes asuvad teistes liikmesriikides, kus nad seaduslikult osutavad analoogseid teenuseid, pakkuda nimetatud liikmesriigi territooriumil hasartmänge internetis.
Teenuste osutamise vabaduse piirangute olemasolu
51 EÜ artikkel 49 nõuab teenuste osutamise vabaduse kõigi piirangute kaotamist, isegi kui need laienevad samaväärselt nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult sarnaseid teenuseid (vt selle kohta 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑76/90: Säger, EKL 1991, lk I‑4221, punkt 12, ja 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑58/98: Corsten, EKL 2000, lk I‑7919, punkt 33). Lisaks sellele on teenuste osutamise vabadusest mõeldud kasu saama nii teenuste osutaja kui ka nende saaja (vt selle kohta 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punkt 16).
52 On selge, et liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad sellistel teistes liikmesriikides asuvatel teenuseosutajatel nagu Bwin pakkuda nimetatud liikmesriigi territooriumil teenuseid internetis, kujutavad endast EÜ artikliga 49 tagatud teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt selle kohta 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑243/01: Gambelli jt, EKL 2003, lk I‑13031, punkt 54).
53 Sellised õigusnormid piiravad ka asjaomase liikmesriigi residentide vabadust kasutada interneti vahendusel teistes liikmesriikides pakutavaid teenuseid.
54 Seega tuleb tõdeda – nagu Portugali valitsus otseselt ka möönab –, et kõnealused õigusnormid piiravad EÜ artikliga 49 tagatud teenuste osutamise vabadust.
Teenuste osutamise vabaduse piirangu põhjendatus
55 Tuleb uurida, mil määral võib põhikohtuasjas kõne all olev piirang olla lubatud EÜ artiklites 45 ja 46 otseselt sätestatud erandite alusel, mida antud juhul kohaldatakse vastavalt EÜ artiklile 55, või põhjendatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ülekaaluka üldise huvi tõttu.
56 EÜ artikli 46 lõige 1 lubab piiranguid, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides. Lisaks sellele on kohtupraktikas tunnustatud mitmeid ülekaalukaid üldisi huve, näiteks tarbijate kaitse, pettuste ja hasartmängudega seotud liigse kulutamise ennetamise ning üldise avaliku korra säilitamise eesmärgid (vt eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Selles kontekstis tuleb märkida, nagu meenutas ka enamik Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriike, et hasartmängualased õigusnormid kuuluvad valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed kõlblusest tulenevad, usulised ja kultuurilised erinevused. Kui antud valdkonda ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, siis on iga liikmesriigi ülesanne määratleda neis valdkondades vastavalt oma väärtusteskaalale nõuded, mis tagavad asjaomaste huvide kaitse (vt eelkõige 14. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 34/79: Henn ja Darby, EKL 1979, lk 3795, punkt 15; 24. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑275/92: Schindler, EKL 1994, lk I‑1039, punkt 32; 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑268/99: Jany jt, EKL 2001, lk I‑8615, punktid 56 ja 60, ning eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 47).
58 Asjaomases valdkonnas vastu võetud õigusnormide vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamist ei mõjuta pelgalt asjaolu, et ühe liikmesriigi valitud kaitsesüsteem erineb teises liikmesriigis rakendatud süsteemist. Nende hindamisel tuleb ennekõike silmas pidada huvitatud liikmesriigi pädevate asutuste seatud eesmärke ning tagada soovitud kaitsetaset (21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑124/97: Läärä jt, EKL 1999, punkt 36, ja 21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑67/98: Zenatti, EKL 1999, lk I‑7289, punkt 34).
59 Liikmesriigid on seega vabad määrama kindlaks oma hasartmängupoliitika eesmärgid ja vajaduse korral täpselt määratlema soovitud kaitsetaseme. Siiski peavad kehtestatud piirangud oma proportsionaalsuselt vastama tingimustele, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast (eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 48).
60 Seega tuleb antud juhul uurida eelkõige seda, kas internetis hasartmängude pakkumise piirang, mis kehtestati põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega, on asjaomase liikmesriigi seatud eesmärgi või eesmärkide saavutamiseks sobiv ja kas see ei lähe kaugemale, kui selle eesmärgi saavutamiseks vajalik. Igal juhul tuleb neid piiranguid kohaldada mittediskrimineerivalt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Placanica jt, punkt 49).
61 Seda silmas pidades tuleb meenutada, et siseriiklikud õigusnormid on konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt (10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑169/07: Hartlauer, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 55).
62 Portugali valitsus ja Santa Casa väidavad, et siseriiklike õigusnormide peamine eesmärk on võidelda kuritegevuse vastu ehk täpsemalt kaitsta hasartmängude tarbijaid ettevõtjate poolt toime pandud pettuste eest.
63 Selles osas tuleb märkida, et võitlus kuritegevuse vastu võib endast kujutada ülekaalukat üldist huvi, mis õigustab piiranguid ettevõtjate suhtes, kellel on õigus hasartmängusektoris teenuseid osutada. Arvestades saadava tulu ja mängijatele pakutavate potentsiaalsete võitude suurust, hõlmavad need mängud väärtegude ja pettuste toimepanemise kõrgendatud ohtu.
64 Euroopa Kohus on muu hulgas leidnud, et mängude piiratud lubamine ainuõiguse raames annab eelise juhtida nende mängude käitamine kontrollitud ringi ja ennetada petturlikel ja kuritegelikel eesmärkidel mängude käitamise ohte (vt eespool viidatud kohtuotsused Läärä jt, punkt 37, ning Zenatti, punkt 35).
65 Portugali valitsus väidab, et Santa Casale hasartmängude korraldamiseks ainuõiguse andmine võimaldab tagada kontrollitud ja kindla süsteemi toimimise. Esiteks kinnitab Santa Casa üle viie sajandi pikkune olemasolu selle organisatsiooni usaldusväärsust. Teiseks rõhutab Portugali valitsus, et Santa Casa tegutseb valitsuse ranges alluvuses. Hasartmängude õiguslik raamistik, Santa Casa põhikiri ja valitsuse osalemine Santa Casa juhtorganite liikmete nimetamisel annab riigile võimaluse teostada Santa Casa üle tõhusat järelevalvet. See õiguslik ja põhikirjaline süsteem annab riigile piisavalt tagatisi, et järgitaks eeskirju, mille eesmärk on kaitsta Santa Casa korraldatud hasartmängude ausust.
66 Selles osas tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 12–19 kirjeldatud siseriiklikust õigusraamistikust, et Santa Casa korraldust ja toimimist juhivad avaliku huvi eesmärkide saavutamist taotlevad kaalutlused ja nõuded. Santa Casa mängude osakond sai haldusvõimu ainuõiguslikult Santa Casale usaldatud hasartmängude õigusvastase käitamise eest väärteomenetluste algatamiseks, korraldamiseks ja läbiviimiseks.
67 Siinkohal tuleb möönda, et internetis hasartmängude käitamiseks ainuõiguse andmine ühele ettevõtjale, nagu Santa Casa, kes on otseselt avaliku võimu järelevalve all, võib sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võimaldada juhtida nende mängude käitamine kontrollitud ringi ja seda võib pidada sobivaks, et kaitsta tarbijaid ettevõtjate toimepandud pettuste eest.
68 Põhikohtuasjas kõne all oleva korra vajalikkuse osas väidab Portugali valitsus, et liikmesriigi ametivõimudel ei ole väljaspool riigi territooriumi asuvate ja internetis teenuseid pakkuvate ettevõtjate kontrollimiseks samasuguseid võimalusi, kui neil on sellise ettevõtja puhul nagu Santa Casa.
69 Selles osas tuleb märkida, et internetis pakutavate hasartmängude sektorit ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud. Seega võib liikmesriik asuda seisukohale, et üksnes asjaolu, et selline ettevõtja nagu Bwin pakub sellesse sektorisse kuuluvaid teenuseid interneti kaudu seaduslikult teises liikmesriigis, kus on tema asukoht ja kus ta peab täitma seadusest tulenevaid nõudeid ja alluma selle riigi pädevate ametivõimude kontrollile, ei ole piisav tagatis, et kaitsta liikmesriigi tarbijaid pettuste ja kuritegevuse ohtude eest, võttes arvesse raskusi, mis võivad asukohaliikmesriigi ametivõimudel sellistel asjaoludel ettevõtjate kvaliteeti ja ausust hinnates tekkida.
70 Lisaks sellele, kuna tarbija ja ettevõtja vahel puudub otsene kontakt, hõlmavad internetis pakutavad hasartmängud erinevat laadi ja selliste mängude traditsioonilise turuga võrreldes oluliselt suuremaid ohte seoses pettustega, mida ettevõtjad tarbijate suhtes toime võivad panna.
71 Peale selle ei saa välistada võimalust, et ettevõtja, kes sponsib teatud spordivõistlusi, mille osas ta kihlvedusid korraldab, ning nendel võistlustel osalevaid teatud võistkondi, satub olukorda, mis võimaldab tal võistluste tulemust otseselt või kaudselt mõjutada ja sel viisil oma tulu suurendada.
72 Nendest kaalutlustest tuleneb, et internetis hasartmängude pakkumise eripära arvestades võib põhikohtuasjas kõne all oleva piirangu lugeda põhjendatuks eesmärgiga võidelda pettuste ja kuritegevuse vastu.
73 Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et EÜ artikliga 49 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis keelavad ettevõtjatel – nagu Bwin –, kes asuvad teistes liikmesriikides, kus nad seaduslikult osutavad analoogseid teenuseid, pakkuda nimetatud liikmesriigi territooriumil hasartmänge internetis.
Kohtukulud
74 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
EÜ artikliga 49 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis keelavad ettevõtjatel – nagu Bwin International Ltd –, kes asuvad teistes liikmesriikides, kus nad seaduslikult osutavad analoogseid teenuseid, pakkuda nimetatud liikmesriigi territooriumil hasartmänge internetis.
Allkirjad