EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
16. juuni 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Valikuline kohtualluvus – Artikli 5 punkt 3 – Lepinguväline kahju – Kahju põhjustanud sündmus – Advokaadi hooletus lepingu koostamisel – Kahju põhjustanud sündmuse toimumise koht
Kohtuasjas C‑12/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) 9. jaanuari 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. jaanuaril 2015, menetluses
Universal Music International Holding BV
versus
Michael Tétreault Schilling,
Irwin Schwartz,
Josef Brož,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud C. Toader (ettekandja), A. Rosas, A. Prechal ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 25. novembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Universal Music International Holding BV, esindajad: advocaat C. Kroes ja advocaat S. Janssen,
– Michael Tétreault Schilling, esindajad: advocaat A. Knigge, advocaat P. Fruytier ja advocaat L. Parret,
– Josef Brož, esindajad: advocaat F. Vermeulen ja advocaat B. Schim,
– Kreeka valitsus, esindajad: A. Dimitrakopoulou, S. Lekkou ja S. Papaïoannou,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja G. Wils,
olles 10. märtsi 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 3.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Universal Music International Holding BV (edaspidi „Universal Music“), asukoht Madalmaades, ja teiselt poolt Michael Schillingi, Irwin Schwartzi ja Josef Broži, kes kõik kolm on advokaadid ja kelle elukoht on vastavalt Rumeenias, Kanadas ja Tšehhi Vabariigis, vahelises vaidluses, mille ese on J. Broži hooletus osade müügilepingu koostamisel Tšehhi Vabariigis.
Õiguslik raamistik
Brüsseli konventsioon
3 Brüsseli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud järjestikuste konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:
„Isiku, kelle elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
[...]
3) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud;
[...]“
Määrus nr 44/2001
4 Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11, 12, 15 ja 19 on märgitud:
„(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida kohtualluvuse konflikte, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt määratletud.
(12) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.
[...]
(15) Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid.
[...]
(19) Tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa [Liidu] Kohtu tõlgendustes Brüsseli konventsiooni kohta ning [3. juuni 1971. aasta protokolli, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt] tuleks kohaldada ka kohtuasjade suhtes, mille menetlus on käesoleva määruse jõustumise ajal pooleli.“
5 Määruse artikli 2 lõige 1, mis annab üldise pädevuse kostja elukoha liikmesriigi kohtutele, on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“
6 Määruse artiklis 5 on ette nähtud:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
[...]
3) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda;
[...]“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
7 Universal Music on heliplaaditootja, kes kuulub kontserni Universal Music Group. Universal Music International Ltd on Universal Musicu sõsaräriühing, kes kuulub samasse kontserni.
8 Aastal 1998 sõlmis Universal Music International Ltd Tšehhi Vabariigi partneritega, eelkõige heliplaaditootjaga B&M spol. s r. o. (edaspidi „B&M“) ja selle osanikega kokkuleppe, mille kohaselt ostab üks või mitu Universal Music Groupi kuuluvat äriühingut 70% B&Mi osadest. Pooled leppisid veel kokku, et aastal 2003 ostab ostja ülejäänud osad, ning et hind lepitakse kokku selle viimase müügitehingu käigus. Müügihinnalt oli ettemaks juba tasutud. Kokkulepe ja kavandatud tehingu põhipunktid sätestati ühiste kavatsuste protokollis, milles kinnitati osade müügihinna eesmärgiks B&Mi viiekordse keskmise aastakasumiga võrduv summa.
9 Seejärel pidasid pooled läbirääkimisi B&M 70% osade müügi- ja üleandmislepingu üle ning ülejäänud 30% osasid hõlmava optsioonilepingu üle (edaspidi „osade ostuoptsioon“).
10 Ülejäänud osade optsioonilepingu koostas Universal Music Groupi õigusosakonna tellimusel Tšehhi advokaadibüroo Burns Schwartz International. Selle advokaadibüroo, Universal Music Groupi õigusosakonna ja B&Mi osanike vahel vahetati mitmeid lepingu versioone.
11 Läbirääkimiste ajal oli osade optsioonilepingus märgitud ostjaks Universal Music. Lepingule kirjutasid 5. novembril 1998 alla Universal Music, B&M ja selle osanikud.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ilmneb lepingust, et advokaadibüroo Burns Schwartz International töötaja J. Brož ei võtnud Universal Musicu õigusosakonna pakutud muudatust täielikult üle, mille tagajärjel tõusis müügihind võrreldes algul kokku lepitud hinnaga viiekordseks ja see tuli veel korrutada osanike arvuga.
13 Täitmaks oma lepingulist kohustust osta ülejäänud osad, arvutas Universal Music augustis 2003 viimaste hinna vastavalt valemile, mille ta oli ette näinud, ja sai summaks 10 180 281 Tšehhi krooni (CZK) (ligikaudu 313 770 eurot). Tuginedes lepingus kokku lepitud valemile, nõudsid B&Mi osanikud summat 1 003 605 620 Tšehhi krooni (ligikaudu 30 932 520 eurot).
14 Vaidluse lahendamiseks pöörduti Tšehhi Vabariigi vahekohtusse, kus pooled sõlmisid 31. jaanuaril 2005 kompromisskokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt maksis Universal Music ülejäänud 30% osade eest 2 654 280,03 eurot (edaspidi „kompromiss-summa“) ülekandega pangakontolt, mida ta omab Madalmaades. Ülekanne tehti kontole, mida B&Mi osanikest osade müüjad omavad Tšehhi Vabariigis.
15 Universal Music esitas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel hagi rechtbank Utrechtile (Utrechti esimese astme kohus, Madalmaad), paludes M. Schillingilt ja I. Schwartzilt kui advokaadibüroo Burns Schwartz International endistelt partneritelt ning J. Brožilt solidaarselt välja mõista 2 767 861,25 eurot, millele lisanduvad viivitusintress ja kõrvalkulud, kahju, mida talle väidetavalt põhjustas viimati nimetatu hooletus osade optsioonilepingu teksti koostamisel. Kahju tekkis sellest hooletusest tingitud algul kokku lepitud müügihinna ja kompromiss-summa erinevusest ning kuludest, mis Universal Music pidi tegema vahekohtumenetluses.
16 Oma hagi põhjenduseks väitis Universal Music, et kahju tekkis talle Baarnis (Madalmaad), kus on tema asukoht.
17 Rechtbank Utrecht (Utrechti esimese astme kohus) tunnistas 27. mai 2009. aasta otsuses, et selle vaidluse lahendamine ei kuulu tema alluvusse, kuna Universal Musicu väidetava kahju – mis tema väitel oli Baarnis kantud „puhtalt varaline kahju“ – tekkimise kohta ei saa pidada „kahju põhjustanud sündmuse“ toimumise paigaks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses, sest puuduvad piisavad seosed, mis võimaldaks eeldada Madalmaade kohtu alluvust.
18 Universal Music esitas apellatsioonkaebuse Gerechtshof Arnhem-Leeuwardenile (Arnhem-Leeuwardeni teise astme kohus, Madalmaad), kes jättis 15. jaanuari 2013. aasta otsusega esimese astme kohtu otsuse muutmata. Kohus leidis, et käesoleval juhul puudub hagi ja asja menetleva kohtu vahel eriti tihe seos, mis on üks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamise kriteerium. Seetõttu ei ole pelk asjaolu, et kompromiss-summa tuli tasuda Madalmaades asuval ettevõtjal, piisav alus, et asja arutamine alluks rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Madalmaade kohtule.
19 Universal Music esitas Gerechtshof Arnhem-Leeuwardeni (Arnhem-Leeuwardeni teise astme kohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. M. Schilling ja J. Brož esitasid teineteisest sõltumatult vastukassatsioonkaebuse.
20 Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 44/2001 [...] artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et „kohaks, kus kahjustav sündmus on toimunud“, saab pidada liikmesriigis asuvat kohta, kus kahju tekkis, kui kõnealuse kahju puhul on tegemist üksnes varalise kahjuga, mis on mõnes muus liikmesriigis toimepandud ebaseadusliku teo otsene tagajärg?
2 Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:
a) Millise kriteeriumi või milliste aspektide alusel peavad liikmesriigi kohtud, hinnates määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel, kas asi kuulub nende alluvusse, määrama kindlaks, kas käesoleval juhul on tegemist varalise kahjuga, mis on ebaseadusliku tegevuse otsene tagajärg („esialgne varaline kahju“ või „otsene varaline kahju“), või hoopis varalise kahjuga, mis on mõnes muus kohas tekkinud esialgse kahju tagajärg, või kahjuga, mis järgneb mõnes muus kohas tekkinud kahjule („järgnev kahju“ või „kaudne varaline kahju“)?
b) Millise kriteeriumi või milliste aspektide alusel peavad liikmesriigi kohtud, hinnates määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel, kas asi kuulub nende alluvusse, määrama kindlaks, millises kohas varaline kahju – olgu otsene või kaudne – konkreetsel juhul tekkis või tekkinuks loetakse?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas määrust nr 44/2001 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtud, hinnates selle määruse alusel, kas asi kuulub nende alluvusse, on kohustatud hindamisel lähtuma hageja või nõude esitaja asjassepuutuvatest argumentidest, või hoopis nii, et liikmesriigi kohtud peavad arvesse võtma ka väiteid, mille kostja hageja argumentide vaidlustamiseks esitas?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
21 Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjas käsitletuga sarnases olukorras võib „kahjustava sündmuse toimumise kohaks“ pidada liikmesriigis asuvat kohta, kus kahju tekkis, kui selle kahju puhul on tegemist üksnes rahalise kahjuga, mis on mõnes muus liikmesriigis toime pandud ebaseadusliku teo otsene tagajärg.
22 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meeles pidada, et kuna määrus nr 44/2001 asendab Brüsseli konventsiooni, võib Euroopa Kohtu tõlgendusi konventsiooni sätetele laiendada ka määruse sätetele, kui nende ühenduse aktide sätted on sisult võrdväärsed (kohtuotsused, 16.7.2009, Zuid-Chemie, C‑189/08, EU:C:2009:475, punkt 18, ja 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 38).
23 Tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 käesolevas kohtuasjas asjakohased sätted on sõnastatud Brüsseli konventsiooni sätetega peaaegu identselt. Sellist võrdväärsust arvestades tuleb kooskõlas nimetatud määruse põhjendusega 19 tagada järjepidevus nende kahe akti tõlgendamisel (kohtuotsus, 16.7.2009, Zuid‑Chemie, C‑189/08, EU:C:2009:475, punkt 19).
24 Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab mõiste „lepinguväline kahju“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud“ selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (kohtuotsus, 28.1.2015, Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 44). Olukorras, kus eelotsusetaotluses puuduvad tõendid, mis viitaksid põhikohtuasja poolte vahelisele lepingulisele suhtele, mis jääb siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida, tuleb Euroopa Kohtul piirduda oma analüüsis määruse nr 44/2001 artikli 5 punktiga 3, mida eelotsuse küsimused puudutavad.
25 Ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 27 meelde tuletanud, et üksnes erandina määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1 toodud üldisest põhimõttest, mis määrab kohtualluvuse selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil on kostja alaline elukoht, näeb määruse II peatüki 2. jagu ette teatava hulga valikulisi kohtualluvusi, mille hulgas esineb ka määruse artikli 5 punktis 3 sätestatud kohtualluvus. Kuna kohtualluvuse määramisel selle paiga järgi, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, on tegemist valikulise kohtualluvusega, tuleb seda tõlgendada iseseisvalt ja kitsalt ning tõlgendus ei tohi minna kaugemale kõnealuses määruses sõnaselgelt ette nähtud juhtudest (vt selle kohta kohtuotsused, 5.6.2014, Coty Germany, C‑360/12, EU:C:2014:1318, punktid 43–45, ja 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale põhineb selle määruse artikli 5 punktis 3 ette nähtud valikulise kohtualluvuse reegel vaidluse ning kahjustava sündmuse toimumise või võimaliku toimumise koha kohtu vahelisel eriti tihedal seotusel, mis õigustab sellele kohtule pädevuse andmist hea õigusemõistmise ja menetluse otstarbeka korraldamise kaalutlustel (kohtuotsused, 5.6.2014, Coty Germany, C‑360/12, EU:C:2014:1318, punkt 47, ja 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Selle paiga kohtul, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, on lepinguvälise kahju puhul reeglina parimad tingimused kohtuasja lahendamiseks eelkõige tänu tihedale seosele vaidluse esemega ning kergemale tõendite kogumise võimalusele (kohtuotsused, 21.5.2015, CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 40, ja 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 74).
28 Mis puudutab mõistet „kahjustava sündmuse toimumise koht“, mida on mainitud määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 3, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et selle all peetakse silmas nii kahju tekkimise kui ka selle kahju põhjustanud sündmuse toimumise paika, millest tulenevalt võib kostja hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (vt saaste kohta kohtuotsus, 30.11.1976, Bier, 21/76, EU:C:1976:166, punktid 24 ja 25; õigusrikkumiste kohta kohtuotsus, 5.6.2014, Coty Germany, C‑360/12, EU:C:2014:1318, punkt 46, ning äriühingu direktori lepingu kohta kohtuotsus, 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 72).
29 Kuigi põhikohtuasja poolte jaoks ei ole vaidlust selles, et Tšehhi Vabariik on kahju tekitanud sündmuse toimumise koht, puudub neil üksmeel kahju tekkimise koha määratlemisel.
30 Nimelt ilmneb eelotsusetaotlusest, et 5. novembril 1998 sõlmitud kokkulepe ühelt poolt B&M ja selle osanike ning teiselt poolt Universal Musicu vahel räägiti läbi ja kirjutati alla Tšehhi Vabariigis. Selles liikmesriigis määrati kindlaks poolte õigused ja kohustused, sealhulgas Universal Musicu kohustus tasuda ülejäänud 30% osade eest suurem summa kui algselt kokku lepitud. See lepinguline kohustus, mida lepingu pooled ei soovinud luua, tekkis Tšehhi Vabariigis.
31 Universal Musicu kahju, mis tekkis kokkulepitud hinna ja lepingus nimetatud hinna erinevusest, muutus tegelikuks poolte kompromisskokkuleppes, mis sõlmiti vahekohtus Tšehhi Vabariigis 31. jaanuaril 2005, s.o kuupäeval, mil tegelik müügihind kindlaks määrati. Seega avaldas maksekohustus pöördumatut mõju Universal Musicu varalisele seisundile.
32 Järelikult toimus varaliste vahendite kaotus Tšehhi Vabariigis, kuna kahju tekkis seal. Seda järeldust ei saa ümber lükata ka pelk asjaolu, et teostades tehingut, mille ta oli Tšehhi Vabariigis vahekohtus kokku leppinud, tasus Universal Music tehingu summa ülekandega pangakontolt, mida ta omas Madalmaades.
33 Käesoleva kohtuotsuse punktides 30–32 esitatud järeldustest lähtuv lahendus vastab määruses nr 44/2001 esitatud etteaimatavuse ja kindluse nõuetele, kuna Tšehhi kohtute alluvus on põhjendatud hea õigusemõistmise ja menetluse otstarbeka korraldamise kaalutlustega.
34 Selles kontekstis on oluline meeles pidada, et väljendit „kahjustava sündmuse toimumise koht“ ei saa tõlgendada nii laiendavalt, et see hõlmaks kõiki kohti, kus võib täheldada kahjulike tagajärgede tekkimist teo tagajärjel, mis on juba põhjustanud tegelikku kahju teises kohas (kohtuotsus, 19.9.1995, Marinari, C‑364/93, EU:C:1995:289, punkt 14).
35 Selle kohtupraktika kontekstis on Euroopa Kohus täpsustanud veel, et nimetatud väljendiga ei peeta silmas hageja alalist elukohta, kus on tema vara asukoht ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on seal kandnud finantskahju osa oma varast kaotamise tagajärjel teises liikmesriigis (kohtuotsus, 10.6.2004, Kronhofer, C‑168/02, EU:C:2004:364, punkt 21).
36 On selge, et 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsuse Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37) aluseks olnud kohtuasjas on Euroopa Kohus oma põhjenduste punktis 55 tuvastanud hageja elukohajärgsete kohtute pädevuse kahju tekkimise koha järgi, kui see kahju on tekkinud otse hageja pangakontol mõnes pangas, mis asub nende kohtute tööpiirkonnas.
37 Nagu kohtujurist on oma käesolevas kohtuasjas tehtud ettepaneku punktides 44 ja 45 sisuliselt märkinud, jääb see järeldus siiski nimetatud kohtuotsuseni viinud asja erilisse konteksti, mida iseloomustavad nimetatud kohtutele pädevuse andmist toetavad asjaolud.
38 Järelikult ei saa puhtalt varalist kahju, mis tekib otse hageja pangakontol, iseenesest käsitada „piisava seosena“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel. Selles osas tuleb samuti märkida, et ei ole sugugi välistatud, et niisugusel äriühingul nagu Universal Music oleks valida mitme pangakonto vahel, millelt ta saaks tehingu summa tasuda, mistõttu koht, kus see konto asub, ei kujuta endast tingimata usaldusväärse seose kriteeriumi.
39 Üksnes sellises olukorras, kus kohtuasja muud erilised asjaolud samuti toetavad puhtalt varalise kahju tekkimise koha kohtutele pädevuse andmist, võib niisugune kahju põhjendatult võimaldada hagejal pöörduda hagiga sellesse kohtusse.
40 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjaga sarnases olukorras ei saa „kahjustava sündmuse toimumise kohaks“ muude seoste puudumisel pidada kohta, mis asub liikmesriigis, kus kahju tekkis, kui selle kahju puhul on tegemist üksnes rahalise kaotusega, mis tekib otse hageja pangakontol ja mis on mõnes muus liikmesriigis toime pandud ebaseadusliku teo tagajärg.
41 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole vaja teisele küsimusele vastata.
Kolmas küsimus
42 Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 alusel kohtualluvuse kindlaksmääramisel peab asja menetlev kohus hindama kogu tema käsutuses olevat teavet, sealhulgas vajaduse korral ka kostja esitatud vastuväiteid.
43 Ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 52 rõhutanud, et isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud selle küsimuse vaid juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on sellele vastamiseks huvi olemas, kuna see küsimus puudutab kohtualluvuse üldist hindamist, mitte aga üksnes seda, kas varaline kahju on kohtualluvuse tuvastamiseks piisav.
44 Euroopa Kohus on konkreetsemalt seoses määruse nr 44/2001 artikli 5 punktiga 3 täpsustanud, et rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimise staadiumis ei hinda asja menetlev kohus nõude vastuvõetavust ega põhjendatust siseriikliku õiguse sätete alusel, vaid teeb üksnes kindlaks seosed kohtu asukohariigiga, mis õigustavad asja allumist sellele kohtule nimetatud sätte alusel. Niisiis võib see kohus ainult selleks, et kontrollida, kas asi allub kõnealuse sätte alusel talle, lugeda tõendatuks hageja väited lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetuse kohta (vt selle kohta kohtuotsused, 25.10.2012, Folien Fischer ja Fofitec, C‑133/11, EU:C:2012:664, punkt 50, ja 28.1.2015, Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Kuigi liikmesriigi kohus ei ole niisiis juhul, kui kostja hageja väited vaidlustab, kohustatud asuma kohtualluvuse kindlaksmääramise etapis tõendeid koguma, on Euroopa Kohus sedastanud, et nii hea õigusemõistmise eesmärk, millest määrus nr 44/2001 lähtub, kui ka vajadus austada kohtuniku autonoomsust tema ülesannete täitmisel, nõuavad, et asja menetlev kohus saaks asja rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel arvestada kogu tema käsutuses oleva teabega, sealhulgas vajaduse korral ka kostja esitatud vastuväidetega (kohtuotsus, 28.1.2015, Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 64).
46 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 alusel kohtualluvuse kindlaksmääramisel peab asja menetlev kohus hindama kogu tema käsutuses olevat teavet, sealhulgas vajaduse korral ka kostja esitatud vastuväiteid.
Kohtukulud
47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjaga sarnases olukorras ei saa „kahjustava sündmuse toimumise kohaks“ muude seoste puudumisel pidada kohta, mis asub liikmesriigis, kus kahju tekkis, kui selle kahju puhul on tegemist üksnes rahalise kaotusega, mis tekib otse hageja pangakontol ja mis on mõnes muus liikmesriigis toime pandud ebaseadusliku teo tagajärg.
2. Määruse nr 44/2001 alusel kohtualluvuse kindlaks määramisel peab asja menetlev kohus hindama kogu tema käsutuses olevat teavet, sealhulgas vajaduse korral ka kostja esitatud vastuväiteid.
Allkirjad